I. Õiguslik raamistik

A. 2002. aasta finantseeskirjad

1. 2002. aasta finantsmäärus

2. 2002. aasta finantsmääruse rakenduseeskirjad

B. 2012. aasta finantseeskirjad

1. 2012. aasta finantsmäärus

2. 2012. aasta delegeeritud finantsmäärus

C. 2018. aasta finantseeskirjad

II. Vaidluste taust

A. Apellant

B. Halduslik taust

1. 7. novembri 2013. aasta otsus

2. 16. detsembri 2014. aasta otsus

3. 8. mai 2015. aasta otsus

C. Kohtuasja taust

1. Kohtuotsus T‑29/15

2. Kohtuotsus T‑381/15

3. Kohtuotsus C‑183/17 P ja C‑184/17 P

4. Kohtumäärus C‑183/17 P‑INT

D. Kohtuasjad esimeses kohtuastmes

1. Kohtuasi T‑381/15 RENV

2. Kohtuasi T‑645/19

III. Poolte nõuded ja menetlus Euroopa Kohtus

A. Poolte nõuded

B. Menetlus Euroopa Kohtus

IV. Apellatsioonkaebused

A. Vaidluste ese ja põhjendatud huvi

1. Poolte argumendid

2. Euroopa Kohtu hinnang

B. Apellatsioonkaebus C‑619/20 P

1. Esimene väide

a) Poolte argumendid

b) Euroopa Kohtu hinnang

2. Teine väide

a) Poolte argumendid

b) Euroopa Kohtu hinnang

C. Apellatsioonkaebus kohtuasjas C‑620/20 P

1. Esimene väide

a) Poolte argumendid

b) Euroopa Kohtu hinnang

1) Esimene väiteosa, et rikutud on kohtuotsuse seadusjõu põhimõtet

2) Teine ja neljas väiteosa, et 2002. ja 2012. aasta finantseeskirju on piisavalt selgelt rikutud

3) Kolmas väiteosa, et on rikutud hoolsuskohustust

2. Teine väide

a) Poolte argumendid

b) Euroopa Kohtu hinnang

V. Hagi kohtuasjas T‑381/15 RENV

A. Vaidluse lahendamine

B. Komisjonil käesolevas asjas lasuva hoolsuskohustuse piisavalt selge rikkumise olemasolu

C. Väidetav kahju ja põhjuslik seos tuvastatud rikkumisega

VI. Kohtukulud

1

Kohtuasjas C‑619/20 P esitatud apellatsioonkaebuses palub International Management Group (edaspidi „IMG“) tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 9. septembri 2020. aasta kohtumääruse IMG vs. komisjon (T‑645/19, ei avaldata, edaspidi vaidlustatud kohtumäärus, EU:T:2020:388), millega Üldkohus jättis rahuldamata tema nõude esiteks tühistada Euroopa Komisjoni 18. juuli 2019. aasta kiri, milles paluti tal esitada teatavad dokumendid seoses 31. jaanuari 2019. aasta kohtuotsuse International Management Group vs. komisjon (C‑183/17 P ja C‑184/17 P, edaspidi „kohtuotsus C‑183/17 P ja C‑184/17 P“, EU:C:2019:78) täitmisega, ning teiseks saada hüvitist selle kirjaga ja selle kohtuotsusega tühistatud otsustega tekitatud kahju eest.

2

Kohtuasjas C‑620/20 P esitatud apellatsioonkaebuses palub IMG tühistada Üldkohtu 9. septembri 2020. aasta kohtuotsuse IMG vs. komisjon (T‑381/15 RENV, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2020:406), millega Üldkohus jättis rahuldamata tema nõude hüvitada kahju, mille põhjustas komisjoni 8. mai 2015. aasta kirjas sisalduv otsus mitte enam sõlmida IMGga uusi delegeerimislepinguid kaudse eelarve täitmise kohta, „kuni pole saadud absoluutset kindlust [tema] rahvusvahelise organisatsiooni staatuse suhtes“.

3

Nõukogu 25. juuni 2002. aasta määrus (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust (EÜT 2002, L 248, lk 1; ELT eriväljaanne 1/4, lk 74), muudetud 13. detsembri 2006. aasta määrusega (EÜ, Euratom) nr 1995/2006 (ELT 2006, L 390, lk 1) (edaspidi „2002. aasta finantsmäärus“), tunnistati alates 1. jaanuarist 2013 kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrusega nr 966/2012, mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 (ELT 2012, L 298, lk 1) (edaspidi „2012. aasta finantsmäärus“). Samas nähti 2012. aasta finantsmääruse artikli 212 punktis a muu hulgas ette, et 2002. aasta finantsmääruse artiklite 53 ja 53d kohaldamist jätkatakse kõikide nende kulukohustuste suhtes, mis on võetud kuni 31. detsembrini 2013.

4

2002. aasta finantsmääruse artikkel 53 nägi ette:

„Komisjon täidab eelarvet vastavalt artiklites 53a–53d sätestatud sätetele ühel järgmistest viisidest:

5

Nimetatud määruse artiklis 53d nähti muu hulgas ette järgmist:

„1.   Kui komisjon täidab eelarvet ühiselt rahvusvaheliste organisatsioonidega, delegeeritakse teatavad täitmisülesanded […] rahvusvahelistele organisatsioonidele […]

[…]

2.   Rahvusvahelise organisatsiooniga rahastamise kohta sõlmitud individuaalleping sisaldab üksikasjalikke sätteid rahvusvahelisele organisatsioonile antud ülesannete täitmise kohta.

[…]“.

6

Komisjoni 23. detsembri 2002. aasta määrus (EÜ, Euratom) nr 2342/2002, millega kehtestatakse määruse nr 1605/2002 üksikasjalikud rakenduseeskirjad (EÜT 2002, L 357, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 145), muudetud komisjoni 23. aprilli 2007. aasta määrusega (EÜ, Euratom) nr 478/2007 (ELT 2007, L 111, lk 13) (edaspidi „2002. aasta finantsmääruse rakenduseeskirjad“ ja koos 2002. aasta finantsmäärusega „2002. aasta finantseeskirjad“), tunnistati alates 1. jaanuarist 2013 kehtetuks komisjoni 29. oktoobri 2012. aasta delegeeritud määrusega (EL) nr 1268/2012, mis käsitleb määruse nr 966/2012 kohaldamise eeskirju (ELT 2012, L 362, lk 1) (edaspidi „2012. aasta delegeeritud finantsmäärus“ ja koos 2012. aasta finantsmäärusega „2012. aasta finantseeskirjad“).

7

2002. aasta finantsmääruse rakenduseeskirjade artikkel 43 „Eelarve täitmine ühiselt rahvusvaheliste organisatsioonidega“ sisaldas muu hulgas lõiget 2, mis oli sõnastatud järgmiselt:

„[2002. aasta finantsmääruse] artiklis 53d nimetatud rahvusvahelised organisatsioonid on järgmised:

[…]“.

8

2012. aasta finantsmäärus jõustus selle artikli 214 esimese lõigu kohaselt 27. oktoobril 2012. Selle artikli teise lõigu kohaselt kohaldati seda alates 1. jaanuarist 2013, ilma et see piiraks samas lõigus teatavate määruse sätete suhtes ette nähtud konkreetsete kuupäevade kohaldamist.

9

Nende sätete hulgas oli selle määruse artikkel 58 „Eelarve täitmise viisid“, mille lõige 1, mida kohaldati ainult alates 1. jaanuarist 2014 võetud kulukohustuste suhtes, oli sõnastatud järgmiselt:

„Komisjon täidab eelarvet järgmistel viisidel:

[…]“.

10

Nimetatud määruse artikleid 84–86 kohaldati alates 1. jaanuarist 2013.

11

Sama määruse artikkel 84 „Rahastamisotsus“ nägi ette:

„1.   Iga kuluartikli suhtes võetakse kulukohustus ning kulu tõendatakse, kinnitatakse ja makstakse.

2.   Välja arvatud assigneeringute puhul, mida saab rakendada ilma alusaktita […], eelneb kulukohustuse võtmisele rahastamisotsus, mille teeb institutsioon või asutus, kelle institutsioon on selleks volitanud.

3.   Lõikes 2 osutatud rahastamisotsuses määratakse kindlaks taotletav eesmärk, oodatavad tulemused, eelarve täitmise viis ja kogusumma. See sisaldab ka rahastatavate meetmete kirjeldust ja igale meetmele eraldatud summa suurust ning rakendamise soovituslikku ajakava.

Kaudse eelarve täitmise korral täpsustatakse rahastamisotsuses ka artikli 58 lõike 1 punkti c kohaselt volitatud üksus või isik, üksuse või isiku valimiseks kasutatud kriteeriumid ja nimetatud üksusele või isikule delegeeritud ülesanded.

[…]“.

12

2012. aasta finantsmääruse artikli 85 „Kohustuste liigid“ lõike 1 esimeses ja teises lõigus oli sätestatud:

„Eelarvelise kulukohustuse võtmine on toiming, millega broneeritakse assigneering, mida on vaja hilisemateks makseteks, et täita juriidilisi kohustusi.

Juriidilise kohustuse võtmine on toiming, millega eelarvevahendite käsutaja võtab kohustuse või määrab kindlaks kohustuse, millest tuleneb kulu.“

13

Selle määruse artikli 86 „Kohustuste suhtes kohaldatavad eeskirjad“ lõikes 1 oli sätestatud järgmist:

„Iga meetme puhul, mis võib põhjustada eelarvest kantava kulu, võtab vastutav eelarvevahendite käsutaja enne kolmandate isikute ees juriidilise kohustuse võtmist […] esmalt eelarvelise kulukohustuse.“

14

2012. aasta delegeeritud finantsmääruse artikli 43 „Koostöös rahvusvaheliste organisatsioonidega toimuva kaudse eelarve täitmise erisätted […]“ lõikes 1 oli sätestatud:

„[2012. aasta f]inantsmääruse artikli 58 lõike 1 punkti c alapunktis ii osutatud rahvusvahelised organisatsioonid on järgmised:

[…]“.

15

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuli 2018. aasta määrus (EL, Euratom) 2018/1046, mis käsitleb liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantsreegleid ja millega muudetakse määrusi (EL) nr 1296/2013, (EL) nr 1301/2013, (EL) nr 1303/2013, (EL) nr 1304/2013, (EL) nr 1309/2013, (EL) nr 1316/2013, (EL) nr 223/2014 ja (EL) nr 283/2014 ja otsust nr 541/2014/EL ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EL, Euratom) nr 966/2012 (ELT 2018, L 193, lk 1; edaspidi „2018. aasta finantsmäärus“), jõustus 2. augustil 2018 ja seda kohaldatakse alates sellest kuupäevast, ilma et see piiraks selle määruse teatavate sätete suhtes ette nähtud konkreetsete kuupäevade kohaldamist.

16

Selle määruse artikli 62 „Eelarve täitmise viisid“ lõike 1 esimeses lõigus on ette nähtud:

„Komisjon täidab eelarvet järgmistel viisidel:

[…]“.

17

Nimetatud määruse artikkel 156 „Kaudne eelarve täitmine koostöös rahvusvaheliste organisatsioonidega“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Kooskõlas artikli 62 lõike 1 esimese lõigu punkti c alapunktiga ii võib komisjon täita eelarvet kaudselt koostöös selliste rahvusvaheliste avalik-õiguslike organisatsioonidega, mis on asutatud rahvusvaheliste lepingute alusel („rahvusvahelised organisatsioonid“), ja koostöös nende organisatsioonide asutatud spetsialiseeritud asutustega. Kõnealused lepingud edastatakse komisjonile artikli 154 lõike 3 kohaselt, komisjoni tehtava hindamise raames.

[…]

4.   Kui rahvusvahelised organisatsioonid haldavad vahendeid kaudse eelarve täitmise raames, kohaldatakse asjaomaste rahvusvaheliste organisatsioonidega sõlmitud kontrollikokkuleppeid.“

18

Nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 1, asutati IMG vastavalt oma põhikirjale 25. novembril 1994 rahvusvahelise organisatsioonina International Management Group – Infrastructure for Bosnia and Herzegovina, mille registrijärgne asukoht on Belgradis (Serbia), eesmärgiga võimaldada Bosnia ja Hertsegoviina ülesehitamisel osalevatel riikidel kasutada selleks loodud üksust. Sellest ajast alates on IMG oma tegevust järk-järgult laiendanud ning sõlmis 13. juunil 2012 Belgia Kuningriigiga peakorterilepingu.

19

Käesolevate vaidluste halduslik taust, nagu on varem esitatud kohtuotsuse C‑183/17 P ja C‑184/17 P punktides 17–28, on sisuliselt järgmine.

20

7. novembril 2013 võttis komisjon 2012. aasta finantsmääruse artikli 84 alusel vastu rakendusotsuse C(2013) 7682 (final) 2013. aasta iga-aastase tegevuskava kohta, milles soodustatakse Myanmari/Birma rahastamist Euroopa Liidu üldeelarvest (edaspidi „7. novembri 2013. aasta otsus“).

21

Nimetatud otsuse artiklis 1 on sätestatud, et otsuse lisades 1 ja 2 täpsustatud 2013. aasta tegevuskava, milles soodustatakse Myanmari/Birma rahastamist, on heaks kiidetud.

22

Nimetatud otsuse artiklis 3 on nähtud ette, et eelarve ühiselt täitmisega seotud ülesanded võib delegeerida otsuse lisades 1 ja 2 nimetatud üksustele, kui sõlmitakse delegeerimisleping.

23

Otsuse lisas 2 on kirjeldatud 2013. aasta tegevuskava, milles soodustatakse Myanmari/Birma rahastamist, teist tegevust. Nimetatud lisa osades 5 ja 8 on sisuliselt ette nähtud, et see tegevus kujutab endast kaubanduse arendamise kava, mille eeldatav maksumus on 10 miljonit eurot, mida rahastab Euroopa Liit ja mille rakendamine tagatakse IMGga ühiselt. Nimetatud lisa punktis 8.3.1 on IMGd kirjeldatud kui Myanmaris/Birmas juba loodud rahvusvahelist organisatsiooni, kes osaleb liidu rahastatavate projektide elluviimisel selles riigis.

24

Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF) teatas 17. veebruaril 2014 komisjonile, et alustas IMG staatust puudutavat uurimist.

25

Komisjoni peasekretär edastas selle teabe 24. veebruaril 2014 selle institutsiooni rahvusvahelise koostöö ja arengu peadirektorile, juhtides tema tähelepanu võimalusele rakendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. septembri 2013. aasta määruse (EL, Euratom) nr 883/2013, mis käsitleb Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdlusi ning millega tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1073/1999 ja nõukogu määrus (Euratom) nr 1074/1999 (ELT 2013, L 248, lk 1), artikli 7 lõike 6 alusel esialgset õiguskaitset.

26

Peadirektor rakendas 26. veebruaril 2014 nimetatud sätte alusel esialgset õiguskaitset, põhjendades seda asjaoluga, et OLAFi esialgne analüüs oli välja toonud IMG staatuse suhtes kahtlused. Esialgne õiguskaitse seisnes peamiselt selles, et esiteks keelati ajutiselt sõlmida IMGga liidu eelarve kaudse täitmise raames 2012. aasta finantsmääruse alusel uusi delegeerimislepinguid ja teiseks keelati laiendada IMGga varem sõlmitud delegeerimislepinguid liidu eelarve ühiselt täitmise raames 2002. aasta finantsmääruse alusel.

27

Komisjoni rahvusvahelise koostöö ja arengukoostöö peadirektor saatis 25. aprillil 2014 IMG‑le kirja (edaspidi „25. aprilli 2014. aasta kiri“), milles ta teatas, et komisjoni toimikusse on kantud kolm uut asjaolu: esiteks, et viis liidu liikmesriiki, keda IMG oli esitlenud kui oma liikmeid, ei pidanud end selleks; teiseks, et Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) peasekretär oli märkinud, et IMG ei kujuta endast ÜRO spetsialiseeritud asutust, ja kolmandaks, et on kahtlusi nende isikute volituste osas, kes esindasid teatavaid liikmesriike, kes osalesid IMG asutamisakti allkirjastamisel. Peadirektor märkis veel, et võttes arvesse neid IMG staatust puudutavaid asjaolusid, oli ta andnud oma teenistustele korralduse peatada tema suhtes ajutiselt 2002. ja 2012. aasta finantseeskirjades kehtestatud menetlused, mis võimaldavad komisjonil liidu eelarve kaudse või ühise haldamise raames usaldada eelarve täitmisega seotud ülesanded rahvusvahelistele organisatsioonidele.

28

Komisjon sai 15. detsembril 2014 OLAFi poolt uurimise tulemusel koostatud aruande (edaspidi „OLAFi aruanne“), millele oli lisatud rida soovitusi. Selles aruandes leidis OLAF sisuliselt, et IMG ei ole rahvusvaheline organisatsioon 2002. ja 2012. aasta finantseeskirjade tähenduses, ning soovitas komisjonil kohaldada IMG suhtes sanktsioone ja nõuda tagasi summad, mis viimasele selles staatuses oli antud.

29

Komisjon võttis 2012. aasta finantsmääruse artiklile 84 tuginedes vastu 16. detsembri 2014. aasta rakendusotsuse C(2014) 9787 (final) (edaspidi „16. detsembri 2014. aasta otsus“). Selle otsuse artikli 1 kohaselt asendati 7. novembri 2013. aasta otsuse lisa 2 uue lisaga, mille osad 1 ja 4.3 nägid sisuliselt ette, et viimati nimetatud otsuses ette nähtud kaubanduse arendamise kava ei vii enam kaudse eelarve täitmisega ellu mitte IMG, vaid mõni muu üksus.

30

Komisjoni õigustalitus koostas 16. jaanuaril 2015 teate „[IMGd] puudutavas uurimises [OLAFi] poolt koostatud aruande õiguslik analüüs“ (edaspidi „õigustalituse arvamus“).

31

Komisjon saatis 8. mail 2015 IMG-le kirja selle kohta, mida ta kavatseb OLAFi aruande tulemusel ette võtta. Ta teatas eelkõige, et hoidudes siiski enamust selles aruandes sisalduvatest soovitustest järgimast, millest ta IMG-le ei teatanud, on ta muu hulgas otsustanud, et „kuni IMG rahvusvahelise organisatsiooni staatuse suhtes ei ole absoluutset kindlust“, ei sõlmi tema teenistused viimasega enam uut delegeerimislepingut nende sätete alusel, mis võimaldaksid liidu eelarve kaudse täitmise raames anda eelarve täitmisega seotud ülesanded rahvusvahelistele organisatsioonidele (edaspidi „8. mai 2015. aasta otsus“).

32

IMG esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 21. jaanuaril 2015, paludes tühistada 16. detsembri 2014. aasta otsus.

33

Komisjon esitas selle hagi suhtes vastuvõetamatuse vastuväite, mille kohaselt ei ole 16. detsembri 2014. aasta otsus vaidlustatav akt, kuna esiteks ei tekita see siduvaid õiguslikke tagajärgi ja teiseks on see võrreldes 25. aprilli 2014. aasta kirjaga, milles teatati IMG-le esialgse õiguskaitse rakendamisest alates 26. veebruarist 2014, pelgalt kinnitavat laadi.

34

Üldkohus liitis 30. juuni 2015. aasta määrusega selle vastuväite põhiküsimusega.

35

Üldkohus tegi 2. veebruaril 2017 kohtuotsuse International Management Group vs. komisjon (T‑29/15, ei avaldata, edaspidi „kohtuotsus T‑29/15“, EU:T:2017:56), milles ta jättis IMG hagi rahuldamata. Selle kohtuotsuse punktides 28–78 leidis Üldkohus, et komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväide ei ole põhjendatud, kuna esiteks oli 16. detsembri 2014. aasta otsus tekitanud siduvaid õiguslikke tagajärgi sellega, et see oli IMG-lt võtnud lõplikult võimaluse sõlmida delegeerimisleping, millega see oli seotud, ja kuna teiseks ei olnud see otsus võrreldes 25. aprilli 2014. aasta kirjaga pelgalt kinnitavat laadi. Siiski lükkas Üldkohus nimetatud kohtuotsuse punktides 79–169 ja 174 tagasi IMG esitatud seitse väidet ja jättis hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

36

IMG esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 14. juulil 2015, paludes tühistada 8. mai 2015. aasta otsus ja mõista sellega põhjustatud kahju eest välja hüvitis.

37

Komisjon esitas selle hagi suhtes vastuvõetamatuse vastuväite, mille kohaselt ei ole 8. mai 2015. aasta otsus vaidlustatav akt eelkõige seetõttu, et see ei tekita siduvaid õiguslikke tagajärgi.

38

Üldkohus liitis 29. jaanuari 2016. aasta määrusega selle vastuväite põhiküsimusega.

39

Üldkohus tegi 2. veebruaril 2017 kohtuotsuse IMG vs. komisjon (T‑381/15, ei avaldata, edaspidi „kohtuotsus T‑381/15“, EU:T:2017:57), milles ta leidis, et IMG hagi ühe osa suhtes otsuse tegemise vajadus on ära langenud, ning jättis hagi ülejäänud osas rahuldamata.

40

Selle kohtuotsuse punktides 41–53 ja 75 leidis Üldkohus kõigepealt, et 8. mai 2015. aasta otsus oli tekitanud siduvaid õiguslikke tagajärgi sellega, et see oli IMG-lt võtnud võimaluse, et talle antakse uusi kaudse eelarve koostöös rahvusvahelise organisatsiooniga täitmise ülesandeid, mis on ette nähtud 2012. aasta finantsmääruse artikli 58 lõikes 1, mistõttu oli IMG tühistamishagi vastuvõetav. Seejärel lükkas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 76–160 tagasi IMG esitatud kaheksa väidet ja jättis seega hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Sellega seoses otsustas Üldkohus sisuliselt, et kuigi 8. mai 2015. aasta otsust ei ole väga täpselt ja üksikasjalikult põhjendatud, tuleb seda mõista ja kontrollida lähtuvalt käesoleva kohtuotsuse punktis 27 loetletud kolmest faktilisest ja õiguslikust asjaolust, millest komisjon oli teatanud IMG-le, et põhjendada oma kahtlusi selle kohta, kas sellel üksusel on rahvusvahelise organisatsiooni staatus. Lõpuks jättis Üldkohus selle kohtuotsuse punktides 170–173 põhjendamatuse tõttu rahuldamata IMG kahju hüvitamise nõude.

41

IMG esitas 11. aprillil 2017 Euroopa Kohtule kaks apellatsioonkaebust, paludes tühistada kohtuotsused T‑29/15 ja T‑381/15 ning teha vaidluste suhtes lõplik otsus, tühistades 16. detsembri 2014. aasta ja 8. mai 2015. aasta otsused ning mõistes liidult välja hüvitis selle teise otsusega tekitatud kahju eest.

42

Komisjon palus need kaks apellatsioonkaebust täielikult tagasi lükata ja esitas veel kaks vastuapellatsioonkaebust, milles ta palus Euroopa Kohtul sisuliselt tühistada kohtuotsused T‑29/15 ja T‑381/15 osas, milles lükati tagasi tema vastuvõetamatuse vastuväited ja teha vaidluste suhtes lõplikud otsused, jättes hagid vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

43

Esimesena jättis Euroopa Kohus kohtuotsuses C‑183/17 P ja C‑184/17 P komisjoni kaks vastuapellatsioonkaebust rahuldamata põhjendusel, et Üldkohus ei ole rikkunud ühtegi selle institutsiooni väidetud õigusnormi, kui ta leidis, et IMG kaks hagi on vastuvõetavad osas, milles need puudutasid akte, mille eesmärk on luua siduvaid õiguslikke tagajärgi, mis puudutavad IMG huve, muutes selgelt IMG õiguslikku seisundit.

44

Nimelt tõdes Euroopa Kohus kohtuotsuse C‑183/17 P ja C‑184/17 P punktides 55–60, et 16. detsembri 2014. aasta otsus kujutab endast 2012. aasta finantsmääruse artikli 84 alusel vastu võetud rahastamisotsust, mille eesmärk on muuta varasemat otsust, et usaldada kolmandale isikule need eelarve täitmise ülesanded, mis olid varem antud IMG-le. Kohus märkis samuti, et selle rahastamisotsuse tulemusel kaotas IMG eelarve täitmise ülesande eest vastutava üksuse õigusliku staatuse ning sellest tulenevalt võeti temalt igasugune võimalus sõlmida hiljem liiduga seda ülesannet puudutav delegeerimisleping, mis kujutab endast juriidilist kohustust nimetatud määruse artiklite 85 ja 86 tähenduses.

45

Lisaks tõdes Euroopa Kohus nimetatud kohtuotsuse punktides 61–63, et 8. mai 2015. aasta otsuses keelati sõlmida IMGga liidu eelarve kaudse täitmise raames ühtegi delegeerimislepingut, „kuni pole saadud absoluutset kindlust [tema] rahvusvahelise organisatsiooni staatuse suhtes“, et selle otsusega võeti seeläbi puudutatud isikult kõik võimalused saada selles staatuses eelarve täitmisega seotud ülesandeid ning et kohtupraktikast ilmneb, et seda tagajärge tuleb käsitada nimetatud otsuse siduva õigusliku tagajärjena, nagu ka Üldkohus õigesti järeldas.

46

Teisena nõustus Euroopa Kohus sama kohtuotsuse punktides 84–97 mõlema apellatsioonkaebuse väidetega, milles IMG heitis Üldkohtule ette otsust, et komisjon ei ole rikkunud õigusnormi ega teinud ilmset hindamisviga, kui ta põhjendas 16. detsembri 2014. aasta ja 8. mai 2015. aasta otsuseid kahtlustega seoses tema rahvusvahelise organisatsiooni staatusega 2002. ja 2012. aasta finantseeskirjade tähenduses.

47

Sellega seoses leidis Euroopa Kohus, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta piirdus kinnitusega, et IMG esitatud argumendid ja tõendusmaterjalid ei lükka ümber komisjoni kahtlusi seoses IMG rahvusvahelise organisatsiooni staatusega, selle asemel et kontrollida 16. detsembri 2014. aasta ja 8. mai 2015. aasta otsuste õiguspärasust seoses mõistega „rahvusvaheline organisatsioon“ 2002. ja 2012. aasta finantseeskirjade tähenduses, mis viitavad selles osas „rahvusvahelistele avalik-õiguslikele organisatsioonidele, mis on loodud valitsustevahelise kokkuleppe alusel“.

48

Selles kontekstis märkis Euroopa Kohus eelkõige, et ükski käesoleva kohtuotsuse punktis 27 loetletud kolmest elemendist ei saa õiguspäraselt tekitada kahtlusi seoses IMG rahvusvahelise organisatsiooni staatusega, kuna need puudutasid üksnes nende viie riigi staatust, keda IMG esitles oma liikmete hulka kuuluvana või kuulununa, ning nende isikute volitusi, kes esindasid neid riike IMG asutamisakti allkirjastamisel, ja mitte kõiki IMG liikmeid või tema enda staatust.

49

Kolmandana ja viimasena leidis Euroopa Kohus kohtuotsuse C‑183/17 P ja C‑184/17 P punktides 98–106 esiteks, et Üldkohtu poolt õigusnormi rikkumiste tuvastamine toob kaasa kohtuotsuste T‑29/15 ja T‑381/15 täieliku tühistamise, teiseks, et mõlemad vaidlused olid menetlusstaadiumis, milles IMG palus tühistada 16. detsembri 2014. aasta ja 8. mai 2015. aasta otsused, ning kolmandaks, et need kaks otsust olid õigusvastased samamoodi nagu kohtuotsused T‑29/15 ja T‑381/15, mistõttu tuleb ka need tervikuna tühistada, ning neljandaks, et IMG-le 8. mai 2015. aasta otsusega tekitatud kahju hüvitamise nõude osas ei võimalda aga menetlusstaadium asja lahendada ja järelikult tuleb asi saata Üldkohtule otsustamiseks.

50

IMG esitas avalduse, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 10. jaanuaril 2020, paludes Euroopa Kohtul tõlgendada kohtuotsuse C‑183/17 P ja C‑184/17 P resolutsiooni punkte 1–3 koostoimes selle kohtuotsuse põhjenduste punktidega 91–105 nii, et komisjonil ei olnud alust säilitada kahtlusi seoses IMG rahvusvahelise organisatsiooni staatusega liidu finantseeskirjade tähenduses.

51

Euroopa Kohus jättis 9. juuni 2020. aasta kohtumäärusega International Management Group vs. komisjon (C‑183/17 P‑INT, edaspidi „kohtumäärus C‑183/17 P‑INT“, EU:C:2020:507) selle tõlgendamistaotluse ilmselge vastuvõetamatuse tõttu rahuldamata, kuna see puudutas küsimust, mida nimetatud kohtuotsuses ei lahendatud. Täpsemalt märkis Euroopa Kohus selle kohtumääruse punktides 22 ja 23 sisuliselt, et kuigi ta oli tõdenud, et ükski nendest teguritest, mille alusel komisjon järeldas, et tal on kahtlused seoses IMG rahvusvahelise organisatsiooni staatusega, ei saa niisuguseid kahtlusi põhjendada, ei ole Euroopa Kohus mingil juhul lahendanud küsimust, kas analüüsi põhjal, mille puhul ei ole rikutud ühtki õigusnormi, ja võttes arvesse kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, tuleb asuda seisukohale, et IMG-l on niisugune staatus, või hoopis välistada see võimalus.

52

Pärast kohtuotsuse C‑183/17 P ja C‑184/17 P kuulutamist palus Üldkohus pooltel esitada kirjalikud seisukohad, enne kui ta saatis neile kirjalikult vastamiseks küsimused, millele pooled vastasid selleks määratud tähtaja jooksul. Üldkohus kuulas nad ära ka kohtuistungil, mis toimus 12. märtsil 2020.

53

Vaidlustatud kohtuotsuses jättis Üldkohus rahuldamata käesoleva kohtuotsuse punktis 49 nimetatud kahju hüvitamise nõude.

54

Esimesena leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 49–68 sisuliselt, et see nõue, mida IMG täpsustas oma kirjalikes seisukohtades pärast kohtuasja osalist tagasi suunamist Euroopa Kohtu poolt, on vastuvõetamatu osas, milles taotleti hüvitist rea kahjude eest, mis kas lisandusid kohtumenetluse aluseks olevas hagiavalduses sisalduvatele või mida oli selles hagiavalduses sisalduvatega võrreldes kohandatud. Eelkõige lükkas Üldkohus vastuvõetamatuse tõttu tagasi nimetatud nõude need osad, millega IMG soovis saada 8. mai 2015. aasta otsusega väidetavalt tekitatud varalise kahju eest mitterahalist hüvitist ettekirjutuste ja avalike seisukohavõttude kujul, millele lisanduvad viivised. Lisaks lükkas nimetatud kohus vastuvõetamatuse tõttu tagasi nõude, milles IMG nõudis mittevaralise kahju hüvitamist summas 10 miljonit eurot ja mitte enam sümboolselt üks euro, nagu see oli hagiavalduses.

55

Kahju hüvitamise nõue tunnistati aga vastuvõetavaks teatava varalise ja mittevaralise kahju osas, mille hüvitamist IMG nimetatud hagiavalduses nõudis.

56

Teisena leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 75–93 sisuliselt, et kuigi 8. mai 2015. aasta otsus on õigusvastane põhjustel, mida Euroopa Kohus tõi välja kohtuotsuses C‑183/17 P ja C 184/17 P, ei ole selle otsusega rikutud ühtegi isikutele õigusi andvat õigusnormi.

57

Sellega seoses lükkas Üldkohus kohtuotsuse punktides 76–88 põhjendamatuse tõttu tagasi IMG argumendid, mille kohaselt tuleb asuda seisukohale, et 2002. ja 2012. aasta finantseeskirjade sätteid, mida rikkudes see otsus tehti, tuleb nendes sätetes sisalduvat mõistet „rahvusvahelised organisatsioonid“ puudutavaid rahvusvahelise avaliku õiguse teatavaid norme arvestades tõlgendada nii, et nende eesmärk on anda üksustele, kelle rahvusvahelise organisatsiooni staatust nimetatud sätete tähenduses on komisjon tunnustanud, õiguse sellele, et seda staatust ei seataks kahtluse alla.

58

Samuti lükkas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 89–93 põhjendamatuse tõttu tagasi IMG argumendid, mille kohaselt tuleb 8. mai 2015. aasta otsuse õigusvastasus, mille Euroopa Kohus kohtuotsuses C‑183/17 P ja C‑184/17 P tuvastas, kvalifitseerida niisuguse õigusnormi rikkumiseks, mis tuleneb hea halduse põhimõttest ja mille eesmärk on anda isikutele õigusi, see tähendab kohustuseks, mille kohaselt komisjon peab uurima tema olukorda ja võimalikku rahvusvahelise organisatsiooni staatust hoolikalt ja erapooletult, arvestades 2002. ja 2012. aasta finantseeskirjade asjakohaseid sätteid.

59

Sellele järeldusele jõudmiseks tugines Üldkohus kolmele kaalutlusele. Kõigepealt märkis ta, et tema väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklis 41 ette nähtud hea halduse põhimõte ei anna iseenesest isikutele õigusi, välja arvatud juhul, kui see kujutab endast konkreetsete õiguste väljendust, nagu õigus asja menetlemisele liidu ametiasutuses erapooletult, õiglaselt ja mõistliku tähtaja jooksul. Seejärel tuletas Üldkohus meelde, et vaidlustatud kohtuotsuses antud õiguslikest hinnangutest tuleneb, et komisjon võis õiguspäraselt seada kahtluse alla IMG rahvusvahelise organisatsiooni staatuse 2002. ja 2012. aasta finantseeskirjade tähenduses, mistõttu ei saa sellele institutsioonile õiguspäraselt ette heita, et ta ei sõlminud üksusega uusi delegeerimislepinguid eelarve kaudse täitmise kohta. Lõpuks märkis Üldkohus, et väljaspool seda argumenti ei selgitanud IMG, kuidas õigusvastasus, mille tõttu Euroopa Kohus 8. mai 2015. aasta otsuse tühistas, kujutab endast rikkumist, mis puudutab komisjoni kohustust uurida tema olukorda erapooletult, arvestades kogu tarvilikku teavet.

60

Kolmandana ja viimasena otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 94–97 sisuliselt, et IMG viidatud 2002. ja 2012. aasta finantseeskirjade rikkumine ei ole igal juhul piisavalt selge, kuna huvitatud isik ei tõendanud, et komisjonil ei olnud nende sätete järgimise osas mingit kaalutlusruumi.

61

Nende põhjenduste alusel järeldas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 98–101, et IMG kahju hüvitamise nõue tuleb tervikuna rahuldamata jätta.

62

Paralleelselt menetlusega kohtuasjas T‑381/15 RENV toimus komisjoni ja IMG vahel kirjavahetus kohtuotsuse C‑183/17 P ja C‑184/17 P täitmise kohta. Sellest kirjavahetusest nähtub, et komisjon leidis esialgu, et 16. detsembri 2014. aasta ja 8. mai 2015. aasta otsuste tühistamise aluseks oli nende otsuste põhjendamata jätmine, samas kui IMG leidis, et nende otsuste sisulise tühistamise tagajärjel on komisjon kohustatud tunnustama tema staatust rahvusvahelise organisatsioonina 2002. ja 2012. aasta finantseeskirjade tähenduses.

63

Selle kirjavahetuse käigus saatis komisjon IMG-le 18. juulil 2019 kirja, mida on vaidlustatud kohtumääruse punktis 31, mida Euroopa Kohtus kahtluse alla ei seatud, kirjeldatud järgmiselt:

„Komisjon väitis 18. juuli 2019. aasta kirjas […] kõigepealt, et kohtuotsuses [C‑183/17 P ja C‑184/17 P] ei teinud Euroopa Kohus järeldust, et [IMG] on rahvusvaheline organisatsioon, mistõttu selle kohtuotsuse täitmine „ei nõua IMG automaatset tunnustamist rahvusvahelise organisatsioonina, vaid tema õigusliku seisundi ümberhindamist, arvestades olemasolevat teavet ja kohaldatavaid finantseeskirju“. Seejärel kordas komisjon oma taotlust, et [IMG] esitaks 6. mai 2019. aasta kirjas […] nimetatud dokumendid ning täpsustas, et kui [IMG] keeldub, pöördub ta otse riikide poole, keda viimane peab oma liikmeteks […]. Lõpuks kinnitas komisjon uuesti, et [IMG] rahvusvahelise organisatsiooni staatuse hindamine oli kohtuotsuse [C‑183/17 P ja C‑184/17 P] täitmisele eelnev küsimus ka osas, milles sellega tühistati 16. detsembri 2014. aasta otsus.“

64

Üldkohtu kantseleisse 26. septembril 2019 saabunud hagiavalduses palus IMG esimesena tühistada 18. juuli 2019. aasta kirja, kuna komisjonil ei olnud alust ei IMG rahvusvahelise organisatsiooni staatust uuesti hinnata ega taotleda tema liikmetelt selle kohta teavet. Teisena palus IMG hüvitada esiteks mittevaraline kahju, mida see kiri talle tekitas, teiseks erinev varaline kahju, mis tulenes küll 8. mai 2015. aasta otsusest, kuid mida see kiri põlistas, ning kolmandaks kahju, mida ta kandis 16. detsembri 2014. aasta otsuse tõttu, kuid ainult selles osas, milles see on sama kirjaga põlistatud.

65

Üldkohus jättis vaidlustatud kohtumäärusega nimetatud hagi rahuldamata. Mis puudutab nõuet tühistada 18. juuli 2019. aasta kiri, siis leidis Üldkohus selle kohtumääruse punktides 45–76, et see nõue on vastuvõetamatu sisuliselt seetõttu, et see kiri on ettevalmistav meede otsusele, mille komisjon pidi kohtuotsuse C‑183/17 P ja C 184/17 P täitmiseks vastu võtma.

66

Mis puudutab nõuet hüvitada 18. juuli 2019. aasta kirjaga tekitatud kahju, siis leidis Üldkohus, et see on ilmselgelt vastuvõetamatu kolmel põhjusel, millest esimene puudutab tihedat seost IMG väidetud mittevaralise kahju ja nimetatud kirja tühistamise nõude vahel, mis ise on vastuvõetamatu (vaidlustatud kohtumääruse punktid 80 ja 81), teine puudutab samal ajal pooleli olevate kohtuasjade olukorda seoses ühendavate seostega teatava varalise kahju, mida IMG väidab olevat kandnud, ja selle varalise kahju vahel, mis on kohtuasja T‑381/15 RENV esemeks (selle kohtumääruse punktid 82–85), ja kolmas puudutab selguse ja täpsuse puudumist IMG vastustes seoses muu varalise kahjuga, mille hüvitamist nõuti (nimetatud kohtumääruse punktid 86–93).

67

IMG palub kohtuasjas C‑619/20 P esitatud apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:

68

IMG palub kohtuasjas C‑620/20 P esitatud apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:

69

Mõlemas kohtuasjas palub komisjon Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kohtukulud välja IMG-lt.

70

16. juunil 2021 ehk pärast menetluse kirjaliku osa lõpetamist mõlemas käesolevas kohtuasjas teatas komisjon Euroopa Kohtule, et ta oli IMG-le 8. juuni 2021. aasta kirjas (edaspidi „8. juuni 2021. aasta kiri“) edastanud IMG staatuse lõpliku hinnangu, mis oli tehtud kohtuotsuse C‑183/17 P ja C‑184/17 P täitmiseks. Komisjon täpsustas, et sellest dokumendis „Lõplik hinnang [IMG] õiguslikule seisundile seoses tema kõlblikkusega kaudseks eelarve täitmiseks“ sisalduvast hinnangust ilmnes, et IMGd ei saanud kvalifitseerida rahvusvahelise organisatsioonina 2002., 2012. ja 2018. aasta finantseeskirjade tähenduses, ning sellest tulenevalt ei saa talle selles staatuses anda eelarve täitmisega seotud ülesandeid. Komisjon märkis sisuliselt veel seda, et nimetatud hinnangut tuleb pidada tagasiulatuvalt kohaldatavaks alates 16. detsembri 2014. aasta ja 8. mai 2015. aasta otsustest, mistõttu kohtuasja C‑619/20 P ja C‑620/20 P puhul oli või võis olla tagajärjeks vaidluse eseme äralangemine või IMG põhjendatud huvi kaotamine.

71

Vastuseks Euroopa Kohtu küsimusele märkis komisjon, et seda teavet esitades kavatseb ta mõlemas kohtuasjas esitada uue väite Euroopa Kohtu kodukorra artikli 127 lõike 1 tähenduses, mida kohaldatakse apellatsioonikaebuste suhtes vastavalt kodukorra artikli 190 lõikele 1.

72

Nimetatud kodukorra artikli 127 lõike 2 alusel määrati IMG-le tähtaeg komisjoni nende argumentide kohta seisukoha võtmiseks, mida ta ka õigeks ajaks tegi.

73

Arvestades kahe käesoleva kohtuasja seotust, tuleb need pärast ettekandja-kohtuniku, kohtujuristi ja poolte ärakuulamist liita kohtuotsuse huvides vastavalt kodukorra artiklile 54.

74

Käesoleva kohtuotsuse punktides 70 ja 71 esitatud argumentide toetuseks esitas komisjon 8. juuni 2021. aasta kirja, millele on lisatud dokument „Lõplik hinnang [IMG] õiguslikule seisundile seoses tema kõlblikkusega kaudseks eelarve täitmiseks“, millele viidatakse käesoleva kohtuotsuse punktis 70.

75

Sellest dokumendist nähtub esiteks, et 2002. ja 2012. aasta finantseeskirjade sätted, millele on viidatud kohtuotsuses C‑183/17 P ja C 184/17 P, asendati selle kohtuotsuseni viinud menetluses uute sätetega, mis sisalduvad 2018. aasta finantsmääruses, mida tuleb komisjoni sõnul arvesse võtta, et hinnata uuesti IMG olukorda ja õiguslikku staatust, mida nimetatud kohtuotsuse täitmine nõuab.

76

Teiseks väljendab komisjon seal seisukohta, et 2018. aasta finantsmääruse sätteid, mis näevad ette võimaluse anda eelarve täitmisega seotud ülesanded rahvusvahelistele organisatsioonidele, mis on asutatud rahvusvaheliste lepingute alusel, tuleb tõlgendada ühelt poolt nii, et neil on sama tähendus kui viitel rahvusvaheliste lepingute alusel asutatud rahvusvahelistele organisatsioonidele, mis sisaldub 2002. ja 2012. aasta finantseeskirjades, ning teiselt poolt nii, et need kaks väljendit viitavad identselt lepingutele, mille on ametlikult sõlminud mitu riiki, keda omakorda esindavad isikud, kellel on õigus oma nõusolekut väljendada.

77

Kolmandaks märgib komisjon selles põhjenduses, et kohtuotsuse C‑183/17 P ja C‑184/17 P täitmiseks küsitles ta igat riiki, keda IMG esitles kui oma praeguseid või endiseid liikmeid, ühelt poolt selle kohta, kas see üksus on rahvusvaheline organisatsioon, mille liikmed nad on või olid, ning teiselt poolt, kas nad suudavad esitada rahvusvahelise lepingu, millega loodi niisugune rahvusvaheline organisatsioon, ja kõik muud selles küsimuses asjakohased dokumendid.

78

Neljandaks märgib komisjon selles sisuliselt, et nende riikide esitatud vastustest nähtub, et ükski neist ei tunnista, et ta on sõlminud vorminõuetele vastava rahvusvahelise lepingu, millega luuakse IMG kui rahvusvaheline organisatsioon, mille liige ta on. Nimelt nähtub nendest vastustest, et tegelikult need erinevad riigid, kelle puhul on kindlaks tehtud, et nad kas allkirjastasid asutamisakti või IMG põhikirja, osalesid IMG asutamiskoosolekul, olid selle juhtkomitee liikmed või rahastasid seda, lõid 1994. aastal poliitilise ja õiguslikult mittesiduva dokumendiga selle üksuse sihtotstarbelise ja ajutise rahvusvahelise instrumendina, et koordineerida Bosnia ja Hertsegoviina taristute ülesehitamise finantseerimist.

79

Viiendaks järeldab komisjon sellest, et arvestades neid asjaolusid, IMG poolt selle kohta esitatud erinevaid seisukohti ja tema hinnangut neile, ei ole tõendatud, et see üksus oli loodud rahvusvahelise avaliku-õigusliku organisatsioonina, lepinguga, mille olid sõlminud vähemalt kaks selleks õiguspäraselt esindatud riiki, isegi kui see on eksisteerinud juba üle 20 aasta ja on oluliselt laiendanud oma tegevusala alates selle loomisest. Järelikult ei saa nimetatud üksusele anda eelarve täitmise ülesandeid 2002., 2012. aasta ja 2018. aasta finantseeskirjade sätete alusel, mis võimaldavad usaldada selliseid ülesandeid rahvusvahelistele organisatsioonidele.

80

IMG väidab, et komisjoni argumendid ei ole põhjendatud.

81

Nagu tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, peab igal apellatsioonkaebuse esitanud füüsilisel või juriidilisel isikul olema põhjendatud huvi, mille olemasolu tuleb hinnata ühelt poolt apellatsioonkaebuse või hagi eset ja teiselt poolt apellatsioonkaebuse või hagi esitamise kuupäeva arvestades. Selle olulise nõude täitmatajätmine kujutab endast avalikust huvist tulenevat asja läbivaatamist takistavat asjaolu, millele liidu kohus võib igal ajal omal algatusel viidata (vt selle kohta 3. septembri 2009. aasta kohtuotsus Moser Baer India vs. nõukogu,C‑535/06 P, EU:C:2009:498, punkt 24, ja 21. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. Esso Raffinage, C‑471/18 P, EU:C:2021:48, punkt 101 ja seal viidatud kohtupraktika).

82

Lisaks, vaidluse ese – nagu ka põhjendatud huvi – peab säilima kuni kohtuotsuse tegemiseni. Järelikult võib menetluse käigus selle huvi või eseme kadumine viia selleni, et liidu kohus tuvastab vajaduse korral omal algatusel, et otsuse tegemise vajadus on ära langenud (vt selle kohta 19. oktoobri 1995. aasta kohtuotsus Rendo jt vs. komisjon, C‑19/93 P, EU:C:1995:339, punkt 13; 3. septembri 2009. aasta kohtuotsus Moser Baer India vs. nõukogu, C‑535/06 P, EU:C:2009:498, punkt 24, ja 4. septembri 2018. aasta kohtuotsus ClientEarth vs. komisjon, C‑57/16 P, EU:C:2018:660, punkt 43).

83

Lõpuks eeldab nii põhjendatud huvi olemasolu kui ka selle püsivus, et hagi või apellatsioonkaebuse tulemusel peab selle esitanud füüsilisel või juriidilisel isikul olema võimalik saada mingit kasu (vt selle kohta 28. mai 2013. aasta kohtuotsus Abdulrahim vs. nõukogu ja komisjon, C‑239/12 P, EU:C:2013:331, punktid 61–64, ja 4. septembri 2018. aasta kohtuotsus ClientEarth vs. komisjon, C‑57/16 P, EU:C:2018:660, punkt 43). Igal juhul tuleb seda küsimust hinnata konkreetsest üksikjuhtumist lähtuvalt (vt selle kohta 28. mai 2013. aasta kohtuotsus Abdulrahim vs. nõukogu ja komisjon, C‑239/12 P, EU:C:2013:331, punkt 65).

84

Käesoleval juhul ei ole esiteks vaidlust selles, et asjaomaste apellatsioonkaebuste esitamise kuupäeval oli neil ese ja IMG tõendas põhjendatud huvi olemasolu. Komisjon väidab seevastu, et see ese ja huvi on käesolevate kohtuasjade käigus kadunud, tulenevalt tema 8. juuni 2021 kirjas sisaldunud otsusest mitte kvalifitseerida IMGd rahvusvahelise organisatsioonina 2002., 2012. ja 2018. aasta finantseeskirjade tähenduses, lähtudes lõplikust hinnangust IMG põhikirjale, mille ta andis kohtuotsuse C‑183/17 P ja C‑184/17 P täitmiseks.

85

Teiseks kujutab see otsus endast hindamismenetluse lõpptulemust, mille lähtepunkt on käesoleva kohtuotsuse punktis 63 mainitud 18. juuli 2019. aasta kiri, mille tühistamist IMG taotleb. Lisaks, nagu nähtub komisjoni argumentidest, mis on kokkuvõtlikult esitatud selle kohtuotsuse punktides 76–78, tugineb see otsus tõendusmaterjalil, mida see institutsioon on kogunud kõnealuse hindamismenetluse käigus. Lõpuks on IMG poolt selle kirja peale esitatud hagil kohtuasjas T‑645/19 ja tema poolt pärast selle hagi vaidlustatud kohtumäärusega rahuldamata jätmist esitatud apellatsioonkaebusel kohtuasjas C‑619/20 P eesmärk eelkõige vaidlustada komisjoni võimalus niisugust hindamisprotsessi läbi viia, nagu nähtub nimetatud kohtuotsuse punktist 64.

86

Need asjaolud koos ei võimalda aga asuda seisukohale, et see apellatsioonkaebus kaotas oma eseme või et IMG kaotas põhjendatud huvi, kuna nimetatud apellatsioonkaebus ei saa oma tulemuse tõttu talle mingit kasu tuua. Nimelt, kui Euroopa Kohus peaks läbi viidava analüüsi tulemusena leidma, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja vaidlustatud kohtumäärus tuleb tühistada, tooks tühistamine kaasa 18. juuli 2019. aasta kirja kadumise õiguskorrast ning selle kirja ja 8. juuni 2021. aasta kirja vahelisi seoseid arvestades võiks sellel tühistamisel olla tagajärjed viimasena nimetatud kirja õiguspärasusele, mille kaks poolt viitavad sellele, et IMG vaidlustas selle hagi raames, mis registreeriti Üldkohtu kantseleis numbriga T‑509/21, ja mille lahendamine oli käesolevate apellatsioonkaebuste esitamise kuupäeval veel pooleli.

87

Kolmandaks ja viimaseks ei saa 8. juuni 2021. aasta kiri, nii nagu komisjon selle esitas, mõjutada apellatsioonkaebuse eset kohtuasjas C‑620/20 P ega IMG põhjendatud huvi sellega seoses.

88

Nimelt on kõnealuse apellatsioonkaebuse ja sellele eelnenud hagi kohtuasjas T‑381/15 RENV ese hüvitada mittevaraline ja varaline kahju, mis IMG hinnangul tekkis 8. mai 2015. aasta otsuse tõttu, millega komisjon oli talle teatanud – nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 31 – oma otsusest mitte sõlmida temaga uut delegeerimislepingut 2002. ja 2012. aasta finantseeskirjade sätete alusel, mis võimaldavad anda eelarve täitmisega seotud ülesandeid rahvusvahelistele organisatsioonidele, pidades silmas kahtlusi seoses tema rahvusvahelise organisatsiooni staatusega nende sätete tähenduses.

89

Kuna aga – nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 46–49 ja 51 – Euroopa Kohus tuvastas kohtuasjas C‑183/17 P ja C‑184/17 P, et need otsused on õigusvastased, sest komisjonis kahtlusi tekitanud arutluskäik oli nii õiguslikult kui faktiliselt põhjendamata, ning selle järelduse aluseks olevatel põhjendustel on väljakujunenud kohtupraktika (14. septembri 1999. aasta kohtuotsus komisjon vs. AssiDomän Kraft Products jt,C‑310/97 P, EU:C:1999:407, punkt 54, ja 19. aprilli 2012. aasta kohtuotsus Artegodan vs. komisjon, C‑221/10 P, EU:C:2012:216, punkt 87) kohaselt res judicata õigusjõud, kuivõrd need on selle tühistava kohtuotsuse resolutiivosa põhjendamiseks vajalikud, siis ei saa küsimust, kas see õigusvastane otsus võis tekitada mittevaralist ja varalist kahju, mille hüvitamise suhtes on IMG-l põhjendatud huvi, mõjutada asjaolu, et komisjon on oma otsuses, mis on tehtud kuus aastat hiljem ja tugineb erinevale õiguslikule ja faktilisele hinnangule, jõudnud järeldusele, et IMGd ei saa käsitleda rahvusvahelise organisatsioonina. Nimelt tuleb kahju hüvitamise hagi raames akti või tegevuse õigusvastasust, mis võib kaasa tuua liidu lepinguvälise vastutuse, hinnata nimetatud akti vastuvõtmise või nimetatud tegevuse toimumise ajal esinenud õiguslikest ja faktilistest asjaoludest lähtudes (10. septembri 2019. aasta kohtuotsus HTTS vs. nõukogu, C‑123/18 P, EU:C:2019:694, punkt 39).

90

Eelnevast järeldub, et komisjoni argumendid käesolevate apellatsioonkaebuste eseme kaotamise või IMG põhjendatud huvi kaotamise kohta ei ole põhjendatud.

91

IMG põhjendab oma nõudeid kahe väitega, mille kohaselt on rikutud õigusnorme, kuna vastuvõetamatuse tõttu jäeti läbi vaatamata tema nõue tühistada 18. juuli 2019. aasta kiri (vaidlustatud kohtumääruse punktid 43–76) ja jäeti ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata tema nõue hüvitada talle selle kirjaga väidetavalt tekitatud kahju (sama kohtumääruse punktid 77–93).

92

IMG väidab, et arutluskäigus, mille tulemusena Üldkohus leidis, et 18. juuli 2019. aasta kiri ei ole akt, mille peale saab esitada tühistamishagi, on rikutud mitut õigusnormi.

93

Nimelt sisaldab see kiri komisjoni lõplikku otsust täita kohtuotsust C‑183/17 P ja C‑184/17 P, viies läbi IMG staatuse uue hindamise 2002. ja 2012. aasta finantseeskirjade sätete alusel, lähtudes täiendavatest andmetest, mille esitavad huvitatud isik või selle puudumisel tema praeguste või endiste liikmetena esitletud riigid. Niisugusele sõnaselgele otsusele lisandub – kaudselt, kuid tingimata – otsus jätta see kohtuotsus täitmata, asetades IMG rahvusvahelise organisatsiooni olukorda, mida eelkõige komisjon on tunnustanud ja milles ta oleks olnud enne nende kahe akti vastuvõtmist, mille Euroopa Kohus tühistas.

94

Kuna aga Üldkohus ei tunnistanud nende otsuste vaidlustatavust, rikkus ta kõigepealt õigusnormi, kui ta keeldus tuvastamast, et komisjon on rikkunud ELTL artikli 266 esimest lõiku, mis kohustab liidu institutsioone juhul, kui tühistatakse akt, mille nad on vastu võtnud, võtma tühistava kohtuotsuse täitmiseks vajalikud meetmed. Täpsemalt on vaidlustatud kohtumääruse punktides 53–59, 61–66, 68–70 ja 73–76 eiratud kohtuotsuse C‑183/17 P ja C 184/17 P res judicata õigusjõudu, mille määravatest põhjendustest (punktid 92–96 ja 104) nähtub, et komisjon oli kohustatud seadma IMG 2002. ja 2012. aasta finantseeskirjade tähenduses tunnustatud rahvusvahelise organisatsiooni varasemasse olukorda, milles ta oleks olnud.

95

Seejärel, jättes kõrvale asjaolu, et see tunnustamine pidi jääma IMG-le, välja arvatud juhul, kui tema liikmed muudavad tema põhikirja või lõpetavad tema olemasolu, rikkus Üldkohus seejärel erinevaid rahvusvahelise avaliku õiguse norme, mis käsitlevad mõistet „rahvusvaheline organisatsioon“, millele viitavad need eeskirjad, mille järgimine, arvestades nende esimust liidu teisese õiguse suhtes, on nii sellele kohtule kui ka komisjonile kohtuotsuse C‑183/17 P ja C‑184/17 P täitmisel kohustuslik.

96

Lõpuks kohaldas Üldkohus valesti põhimõtteid, mis on Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikas välja töötatud mõiste „vaidlustatav akt“ kohta, kui ta ei kvalifitseerinud 18. juuli 2019. aasta kirja niisugusena, hoolimata selle sõnastusest, kontekstist, milles see tehti, ning selles sisalduvate sõnaselgete ja kaudsete otsuste õiguslikest tagajärgedest.

97

Komisjon leiab, et väide ei ole põhjendatud.

98

ELTL artikli 263 esimese lõigu alusel võib tühistamishagi esitada liidu institutsioonide, organite või asutuste mis tahes sätete või meetmete peale, mille eesmärk on tekitada õiguslikke tagajärgi füüsilistele või juriidilistele isikutele, muutes selgelt nende õiguslikku seisundit (31. jaanuari 2019. aasta kohtuotsus International Management Group vs. komisjon, C‑183/17 P ja C‑184/17 P, EU:C:2019:78, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).

99

Selleks, et konkreetsel juhul kindlaks teha, kas vaidlustatud akti eesmärk on tekitada siduvaid õiguslikke tagajärgi, tuleb esiteks, nagu nähtub Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, lähtuda selle sisust ja hinnata selle tagajärgi objektiivsete kriteeriumide alusel, nagu akti sisu, võttes vajaduse korral arvesse akti vastuvõtmise konteksti ning akti vastu võtnud liidu institutsiooni, organi või asutuse pädevust. Neid volitusi ei tule mõista mitte abstraktselt, vaid selliste asjaoludena, mis võivad selgitada nimetatud akti sisu konkreetset analüüsi, mis on keskse tähtsusega ja möödapääsmatu (21. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. Esso Raffinage, C‑471/18 P, EU:C:2021:48, punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika).

100

Teiseks tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et kui – nagu käesolevas asjas – vaidlustatud akt võeti vastu pärast varasema akti tühistamist, tuleb arvesse võtta sellele olukorrale omaseid õiguslikke eripärasid.

101

Sellega seoses tuleneb ELTL artiklist 266, et institutsioonilt, organilt või asutuselt, kelle õigusakt on tunnistatud tühiseks, nõutakse selle akti tühistanud kohtuotsuse täitmiseks vajalike meetmete võtmist ning selle kohtuotsusega kooskõlas tegutsemiseks ja selle igakülgseks täitmiseks tuleb järgida mitte ainult selle kohtuotsuse resolutsiooni, vaid ka selle põhjendusi, mis viisid resolutsioonini ja mis on otsuse vajalik tugi selles mõttes, et need on resolutsioonis otsustatu täpse tähenduse mõistmiseks möödapääsmatud (14. juuni 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. McBride jt, C‑361/14 P, EU:C:2016:434, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

102

Kuna ELTL artiklis 266 ei ole siiski täpsustatud, mis laadi meetmeid peab tühistatud akti autor selle kohustuse täitmiseks võtma, siis tuleb need meetmed määratleda akti autoril (vt selle kohta 14. juuni 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. McBride jt, C‑361/14 P, EU:C:2016:434, punktid 52 ja 53), kellel on sellegipoolest lai kaalutlusruum otsustamaks, milliseid meetmeid võtta, tingimusel et need meetmed on kooskõlas selle akti tühistanud kohtuotsuse resolutsiooni ja selle toetamiseks vajalike põhjendustega (vt selle kohta 15. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Deichmann, C‑256/16, EU:C:2018:187, punkt 87 ja seal viidatud kohtupraktika).

103

Kolmandaks ja viimaseks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et aktide puhul, mille väljatöötamine toimub mitmes menetlusetapis, on üldjuhul akt, mille peale saab esitada tühistamishagi, üksnes meede, mis määrab lõplikult kindlaks pädeva liidu institutsiooni, organi või asutuse seisukoha menetluse lõpus, välja arvatud vahemeetmed, mille eesmärk on seda lõplikku meedet ette valmistada, eeskätt kui need väljendavad esialgset arvamust (11. novembri 1981. aasta kohtuotsus IBM vs. komisjon, 60/81, EU:C:1981:264, punktid 10 ja 20, ning 3. juuni 2021. aasta kohtuotsus Ungari vs. Parlament, C‑650/18, EU:C:2021:426, punktid 43 ja 44).

104

Nimelt võib esialgset arvamust väljendava meetme peale esitatav tühistamishagi sundida liidu kohut andma hinnangut küsimustes, mille kohta pädeval institutsioonil, organil või asutusel ei ole veel olnud võimalust oma seisukohta esitada, mis oleks vastuolus EL toimimise lepingus ette nähtud pädevuste jaotuse ja õiguskaitsevahendite süsteemiga (vt selle kohta 13. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Deutsche Post ja Saksamaa vs. komisjon, C‑463/10 P ja C‑475/10 P, EU:C:2011:656, punkt 51, ja 15. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Stichting Woonlinie jt vs. komisjon, C‑414/15 P, EU:C:2017:215, punkt 45).

105

Lisaks, kuivõrd vahepealse meetmega seotud õigusvastasusele võib tugineda tühistamishagis, mis võidakse esitada lõpliku meetme vastu, millele see kaasa aitab, võimaldab see hagi tagada asjaomastele isikutele piisava kohtuliku kaitse (vt selle kohta 13. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Deutsche Post ja Saksamaa vs. komisjon, C‑463/10 P ja C‑475/10 P, EU:C:2011:656, punktid 53 ja 54, ning 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus Poggiolini vs. parlament, C‑408/20 P, EU:C:2021:806, punkt 43).

106

Käesolevas asjas jõudis Üldkohus järeldusele, et 18. juuli 2019. aasta kirja sisu – nagu seda on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktis 63 – arvestades ei olnud see kiri akt, mille peale saaks esitada tühistamishagi, kuna see kujutas endast ettevalmistavat meedet.

107

Täpsemalt leidis see kohus vaidlustatud kohtumääruse punktides 51 ja 52, et seda kirja tuleb analüüsida nii, et selles väljendatakse komisjoni seisukohta, mille kohaselt pidas see institutsioon vajalikuks saada teavet, mis võimaldab tal hinnata IMG rahvusvahelise organisatsiooni staatust kohaldatavate õigusnormide tähenduses ning määrata selles osas oma lõplik seisukoht, et täita oma kohustust täita kohtuotsus C‑183/17 P ja C‑184/17 P.

108

Seejärel leidis Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktides 54, 59–69 ja 71–75 sisuliselt, et arvestades nimetatud kirja konteksti, kohtuotsuse C‑183/17 P ja C‑184/17 P resolutsiooni ja põhjendusi ning kaalutlusõigust, mis komisjonil on selle kohtuotsuse täitmise kohustuse täitmiseks, oli tal õigus või lausa kohustus anda kohaldatavatest õigusnormidest lähtudes uus hinnang IMG rahvusvahelise organisatsiooni staatusele ja saada selleks teavet, mis tundus tema lõpliku seisukoha määramiseks vajalik.

109

Lõpuks järeldas Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 76, et 18. juuli 2019. aasta kiri on ettevalmistav meede otsusele, mille komisjon oli kohustatud kohtuotsuse C‑183/17 P ja C‑184/17 P täitmiseks vastu võtma.

110

Sellega seoses tuleb märkida esimesena IMG argumentide kohta, mis on kokkuvõtlikult esitatud käesoleva kohtuotsuse punktis 94, et võttes arvesse selle kohtuotsuse punktides 100–102 mainitud kohtupraktikast tulenevaid põhimõtteid, ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, kui ta määras nimetatud kohtuotsuse punktis 108 kokkuvõtvalt kindlaks õiguslikud tagajärjed, mis 18. juuli 2019. aasta kirja vaidlustatavuse analüüsi raames tulenesid esiteks kohtuotsusest C‑183/17 P ja C‑184/17 P, teiseks komisjoni kaalutlusõigusest selle kohtuotsuse täitmiseks vajalike meetmete võtmise kohustuse täitmisel ja kolmandaks res judicata õigusjõust, mis – nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 89 märgitud – hõlmab nii selle tühistava kohtuotsuse resolutsiooni kui ka selleks vajalikke põhjendusi.

111

Täpsemalt, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus õigesti märkis, tuleneb esiteks kohtuotsuse C‑183/17 P ja C 184/17 P punktidest 57–59, 61 ja 88–90 selgelt, et komisjonil on kohustus tagada, et üksustel, kellele ta on andnud või kavatseb anda eelarve täitmisega seotud ülesandeid 2002. ja 2012. aasta finantseeskirjade alusel, mis käsitlevad liidu eelarve kaudset täitmist rahvusvaheliste organisatsioonide poolt, on olemas niisugune staatus nende õigusnormide tähenduses. Teiseks on sellel institutsioonil sellega seotud kahtluste korral kohustus need kahtlused kõrvaldada ning koguda kõik vajalikud andmed oma otsuse põhjendamiseks nii faktiliselt kui õiguslikult, võttes arvesse selle otsuse õiguslikke tagajärgi asjaomasele üksusele.

112

Lisaks tuleneb selgelt kohtuotsuse C‑183/17 P ja C‑184/17 P punktidest 92–97 ja 104, mille sisu on mainitud kohtumääruse C‑183/17 P‑INT punktides 22 ja 23, et käesoleval juhul ei olnud otsused, mille Euroopa Kohtu tühistas, õiguslikult ega faktiliselt põhjendatud.

113

Võttes arvesse neid hinnanguid ja järeldusi, mis on selle kohtuotsuse resolutsiooni aluseks, ei olnud komisjon kohustatud asetama IMGd varasemasse rahvusvahelise organisatsiooni olukorda, milles ta väidab end olevat olnud, vaid ta võis täita oma kohustust täita kohtuotsust C‑183/17 P ja C‑184/17 P, võttes menetluslikke meetmeid selleks, et võimaldada IMG-l kõrvaldada Euroopa Kohtu tuvastatud rikkumine ja võtta vajaduse korral vastu uus akt, mis on mõeldud Euroopa Kohtu poolt tühistatud otsuste asendamiseks, olles saanud teavet, mida ta pidas selle uue akti õiguslikuks ja faktiliseks põhjendamiseks vajalikuks.

114

Mis teisena puudutab IMG argumente, mis on kokkuvõtlikult esitatud käesoleva kohtuotsuse punktis 96, siis tuleb märkida, et võttes arvesse õiguslikke tagajärgi, mida ta kohtuotsusest C‑183/17 P ja C‑184/17 P õiguspäraselt tuletas, ei teinud Üldkohus faktiliste asjaolude õiguslikul kvalifitseerimisel viga, kui ta vaidlustatud kohtumääruse punktis 76 järeldas, et 18. juuli 2019. aasta kirja tuleb selle sisu arvestades pidada ettevalmistavaks meetmeks, milles väljendatakse komisjoni esialgset seisukohta seoses IMG rahvusvahelise organisatsiooni staatusega kohaldatavate õigusnormide tähenduses.

115

Nimelt, kuna pädev institutsioon kavatses seda staatust hinnata, võis niisuguse meetme õiguspäraselt kvalifitseerida ettevalmistavaks meetmeks, arvestades käesoleva kohtuotsuse punktides 103 ja 104 märgitud kohtupraktikast tulenevaid põhimõtteid.

116

Kolmandana, mis puudutab IMG argumente, mis on kokkuvõtlikult esitatud käesoleva kohtuotsuse punktis 95, siis tuleb tõdeda, et need puudutavad järeldusi, mis tulenevad tema sõnul rahvusvahelise avaliku õiguse teatavatest normidest, mis käsitlevad mõistet „rahvusvaheline organisatsioon“, kui hinnatakse tema võimalikku rahvusvahelise organisatsiooni staatust kohaldatavate õigusnormide tähenduses, ja puudutavad seega küsimust, mille kohta komisjon oli 18. juuli 2019. aasta kirjas märkinud, et soovib seda enne lõpliku seisukoha võtmist hinnata. Võttes aga arvesse selle kohtuotsuse punktides 104 ja 105 mainitud kohtupraktikat, ei saa niisugused argumendid isegi juhul, kui need on põhjendatud, viia selle kirja vaidlustatavuse tunnistamiseni.

117

Kõigil eeltoodud põhjustel ei ole käesolev väide põhjendatud ja tuleb seetõttu tagasi lükata.

118

IMG väidab kõigepealt, et kuna 18. juuli 2019. aasta kirja tühistamise nõue oli vastuvõetav, oli nõue hüvitada selle kirjaga tekitatud mittevaraline kahju samuti põhjendatud, vastupidi sellele, mida Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktides 80 ja 81 sedastas.

119

Seejärel leiab ta, et nõuet hüvitada 8. mai 2015. aasta otsusega tekitatud varaline kahju ei saa jätta ka vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, kuna kohtuasjas T‑381/15 RENV on menetlus pooleli, nagu Üldkohus selle kohtumääruse punktides 82–85 vääralt otsustas. Nimelt, kuigi kõnealune kahju oli tekitatud selle otsusega, käsitleti seda kahju konkreetselt ja eranditult osas, milles see oli selle kirjaga põlistatud.

120

Lõpuks ja samal moel puudutab 16. detsembri 2014. aasta otsusega tekitatud varalise kahju hüvitamise nõue konkreetselt ja eranditult seda kahju, kuna see oli 18. juuli 2019. aasta kirjaga põlistatud, mistõttu rikkus Üldkohus õigusnormi ka siis, kui jättis nimetatud kohtumääruse punktides 86–93 vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

121

Komisjon leiab, et see väide on osaliselt põhjendamatu ja ülejäänud osas tulemusetu.

122

Mis puudutab esiteks IMG argumenti vaidlustatud kohtumääruse punktides 80 ja 81 Üldkohtu antud hinnangu kohta, siis piisab, kui tõdeda, et kuigi IMG piirdub sisuliselt väitega, et kui peaks selguma, et 18. juuli 2019. aasta kirja tühistamise nõue jäeti ekslikult vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, siis on selle hinnanguga rikutud õigusnormi, nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 117, et Üldkohus jättis põhjendatult selle väite vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

123

Mis puudutab teiseks nõuet hüvitada varaline kahju, mille tekitas küll 8. mai 2015. aasta otsus, kuid mis põlistati 18. juuli 2019. aasta kirjaga, siis tuleb märkida, et nagu Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 82 õigesti märkis, tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et teisest hagist hiljem esitatud tühistamishagi või kahju hüvitamise hagi, milles on vaidlus samade poolte vahel, mis põhineb samadel väidetel ja milles nõutakse sama õigusakti tühistamist, tuleb jätta samal ajal pooleli oleva kohtuasja tõttu vastuvõetamatuna läbi vaatamata (1. aprilli 1987. aasta kohtumäärus Ainsworth jt vs. komisjon, 159/84, 267/84, 12/85 ja 264/85, EU:C:1987:172, punktid 3 ja 4, ning 5. aprilli 2017. aasta kohtuotsus Changshu City Standard Parts Factory ja Ningbo Jinding Fastener vs. nõukogu, C‑376/15 P ja C‑377/15 P, EU:C:2017:269, punkt 29).

124

Üldkohus kohaldas aga seda kohtupraktikat siinses asjas vaidlustatud kohtumääruse punktides 83–85 õigesti, kuna IMG kahju hüvitamise nõue oli esitatud pärast taotlust kohtuasjas T‑381/15 RENV, milles IMG vastaspool oli sama, millel oli samasugune hüvituslik laad ja mis puudutas varalist kahju, mis oli küll põhistatud 18. juuli 2019. aasta kirjaga, kuid mille huvitatud isiku sõnul tekitas selles varasemas kohtuasjas käsitletav otsus.

125

Kolmandaks ja viimaseks, mis puudutab IMG analoogset argumenti tema nõude kohta hüvitada kahju, mis oli küll tekitatud 16. detsembri 2014. aasta otsusega, kuid põlistati 18. juuli 2019. aasta kirjaga, siis piisab, kui märkida, et see argument on tulemusetu. Nimelt, et jätta see nõue vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, ei tuginenud Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktides 91–93 mitte sisulistele või menetluslikele kaalutlustele, mis on seotud väidetava kahju laadi või allikaga, vaid Üldkohtu kodukorra artikli 76 punktis d toodud hagiavaldustele kohaldatavate vorminõuete mittejärgimisele, leides sisuliselt, et nimetatud nõude põhjendamiseks esitatud argumendid olid selleks liiga napisõnalised ja ebatäpsed, et kohus saaks otsuse teha.

126

Kuna käesolev väide ei ole seega rohkem põhjendatud kui esimene väide, tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

127

IMG põhjendab oma nõudeid kahe väitega, mille kohaselt on rikutud õigusnorme, kuna üks osa tema kahju hüvitamise nõuetest jäeti põhjendamatuse tõttu rahuldamata (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 69–100) ja ülejäänud nõuded on vastuvõetamatud (selle kohtuotsuse punktid 40–68).

128

Mis puudutab kahju hüvitamise nõudeid, mis jäeti vaidlustatud kohtuotsuses sisulistes küsimustes rahuldamata, siis väidab IMG esiteks, et kuna Üldkohus ei teinud kohtuotsusega C‑183/17 P ja C‑184/17 P selle 8. mai 2015. aasta otsuse tühistamisest järeldusi, siis on Üldkohus rikkunud res judicata põhimõtet, mis on sätestatud Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 teises lõigus ja mille kohaselt juhul, kui asi suunatakse tagasi Üldkohtusse, on Euroopa Kohtu otsused õigusküsimustes selle kohtu jaoks siduvad. Nimelt, kuigi Euroopa Kohus järeldas, et komisjoni kahtlused seoses IMG rahvusvahelise organisatsiooni staatusega olid põhjendamatud, keeldus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 82–86 tunnistamast, et komisjonil ei tohtinud enam selles kahtlusi tekkida.

129

Teiseks väidab IMG, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 86–88 mitut õigusnormi, kui ta keeldus tunnistamast, et Euroopa Kohtu tuvastatud õigusvastasus kvalifitseeritakse vastavalt 2002. ja 2012. aasta finantseeskirjade asjakohastele sätetele ja rahvusvahelise avaliku õiguse normidele – mida tuleb arvesse võtta, et aduda mõistet „rahvusvaheline organisatsioon“, millele need sätted viitavad – sellise liidu õigusnormi rikkumisena, mille eesmärk on anda õigusi üksustele, kellele liit on antud eelarve täitmise ülesandeid.

130

Sellega seoses väidab IMG kõigepealt, et kui üksus on kord juba tunnustatud rahvusvahelise organisatsioonina, ei saa temalt enam niisugust staatust ära võtta, kuna rahvusvahelisest avalikust õigusest tulenev tunnustamine on lõplik ja täitmisele pööratav, kuni selle liikmeks olevad riigid ise ei ole otsustanud selle põhikirja muuta või selle olemasolu lõpetada. Järelikult on niisugusel üksusel selle õiguse alusel ja nii kaua, kui ta on olemas, õigus olla niisugusena tunnustatud.

131

Järgmiseks ei saa konkreetse üksuse puhul tunnustatud rahvusvahelise organisatsiooni staatuse kahtluse alla seadmine olla põhjendatud sellega, et mõiste „rahvusvaheline organisatsioon“ 2002. ja 2012. aasta finantseeskirjade tähenduses on konkreetne või autonoomne, kuna neid tuleb tõlgendada kooskõlas rahvusvahelise avaliku õiguse asjakohaste normidega, arvestades nende normide kõrgemat positsiooni normide hierarhias.

132

Lõpuks märgib IMG sisuliselt, et kõigi käesolevas asjas tähtsust omavate õiguslike ja faktiliste asjaolude arvessevõtmine oleks pidanud viima Üldkohtu järelduseni, et tema rahvusvahelise organisatsiooni staatuses ei olnud põhjust kahelda.

133

Kolmandaks heidab IMG ette, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 89–93 õigusnormi, kui ta keeldus tuvastamast, et on rikutud õigust heale haldusele – rikkumine, mis toob kaasa liidu vastutuse, võttes arvesse õigusnormi rikkumist, mille Euroopa Kohus tuvastas kohtuotsuses C‑183/17 P ja C‑184/17 P. Võttes nimelt arvesse nende kahtluste põhjendamatust, mis viisid komisjoni 8. mai 2015. aasta otsuses IMGga lepinguliste suhete külmutamiseni, ning samuti selles otsuses tehtud õigus- ja ilmset hindamisviga, on selge, et see õigusvastasus rikub õigust heale haldusele, nagu on sätestatud harta artiklis 41, ja täpsemalt sellest õigusest tulenevat institutsiooni kohustust täita tema olukorra hindamisel oma hoolsuskohustust, vastavalt Euroopa Kohtu 21. novembri 1991. aasta kohtuotsusest Technische Universität München (C‑269/90, EU:C:1991:438, punkt 14) tulenevat kohtupraktikat.

134

Neljandaks rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta järeldas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 96 ja 97, et IMG väidetud 2002. ja 2012. aasta finantseeskirjade rikkumine ei olnud igal juhul piisavalt selge.

135

Vastuseks leiab komisjon esiteks, et väiteosa, mille kohaselt Üldkohus rikkus Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 teist lõiku, on vastuvõetamatu, tulemusetu ja põhjendamatu. Nimelt käsitleb see esimese astme kohtu hinnanguid isikutele õigusi andvate õigusnormide rikkumise puudumise kohta, mida ei saa apellatsioonkaebuse raames vaidlustada. Lisaks järeldas see kohus igal juhul, et niisugune rikkumine – eeldusel, et see on tõendatud – ei ole piisavalt selge. Lõpuks tuleneb nii kohtuotsusest C‑183/17 P ja C‑184/17 P kui ka kohtumäärusest C‑183/17 P‑INT, et komisjon ei olnud kohustatud tunnustama IMG rahvusvahelise organisatsiooni staatust 2002. ja 2012. aasta finantseeskirjade tähenduses.

136

Teiseks on samuti tulemusetu ja põhjendamatu see väiteosa, mille kohaselt oleks Euroopa Kohtu tuvastatud õigusvastasus tulnud kvalifitseerida niisuguse õigusnormi rikkumiseks, mille eesmärk on anda õigusi rahvusvahelistele organisatsioonidele, kellele komisjon on andnud eelarve täitmise ülesanded, võttes arvesse teatavaid rahvusvahelise avaliku õiguse norme, mis käsitlevad mõistet „rahvusvaheline organisatsioon“, millele viidatakse 2002. ja 2012. aasta finantseeskirjade sätetes.

137

Käesolevas asjas ei tule nimelt lahendada mitte küsimus, kas komisjon võib IMG staatust uuesti hinnata, vaid see, kas 2002. ja 2012. aasta finantseeskirjade sätted, mille alusel see institutsioon väljendas selle staatuse suhtes kahtlusi, kujutavad endast õigusnorme, mille eesmärk on anda õigusi IMG olukorras olevatele üksustele. Üldkohtu sellekohaste hinnangute puhul ei ole rikutud ühtegi õigusnormi.

138

Kolmandaks võib hea halduse põhimõtte rikkumist käsitlev väiteosa olla kaebuse täiendus ja seega vastuvõetamatu, kuna esimeses kohtuastmes esitatud menetlusdokumentides ei tõstatatud seda piisavalt selgelt ja välja arendatult. Igal juhul on see väiteosa põhjendamatu. Nimelt ei üritanud IMG isegi tõendada, et peale Euroopa Kohtu tuvastatud õigusvastasuse näitas komisjon üles hooletust, nagu tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 92. Lisaks järeldas Üldkohus selle kohtuotsuse punktis 91 kohtuotsuse C‑183/17 P ja C‑184/17 P põhjal õigesti, et komisjonile ei saa ette heita, et ta külmutas oma lepingulised suhted IMGga, kuna IMG põhikiri tekitas kahtlusi.

139

Neljandaks ei ole IMG tõendanud, et Üldkohus eksis, kui välistas 2002. ja 2012. aasta finantseeskirjade piisavalt selge rikkumise.

140

Nagu nähtub eelneva poolte argumentide ülevaatest, koosneb käesolev väide neljast eraldi väiteosast.

141

Mis puudutab esimesena käesoleva kohtuotsuse punktis 128 kokkuvõtlikult esitatud väiteosa, siis tuleb märkida, et pärast seda, kui Euroopa Kohus tühistas täielikult kohtuotsused T‑29/15 ja T‑381/15 ning lahendas osa nende kohtuotsuste aluseks olevaid hagisid, sedastas Euroopa Kohus kohtuotsuse C‑183/17 P ja C‑184/17 P punktis 104 tõepoolest, et kolm elementi, millele komisjon oma 16. detsembri 2014. aasta ja 8. mai 2015. aasta otsustes tugines – nagu on analüüsitud viimasena nimetatud kohtuotsuse punktides 92–96 –, ei olnud sellised, mis seaksid kahtluse alla IMG rahvusvahelise organisatsiooni staatuse 2002. ja 2012. aasta finantseeskirjade tähenduses.

142

Seda seisukohta ei saa siiski tõlgendada nii, et tähelepanuta jäetakse kohtuotsuse C‑183/17 P ja C‑184/17 P põhjendused, millele see on loogiline jätk ning mille tähendust ja ulatust on Euroopa Kohus kohtumääruses C‑183/17 P‑INT korranud käesoleva kohtuotsuse punktis 51 toodud sõnastuses. Nendest põhjendustest nähtub aga selgelt, et komisjonil ei olnud keelatud IMG rahvusvahelise organisatsiooni staatust hiljem uuesti hinnata, võttes arvesse kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

143

Seega ei rikkunud Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 82–86 ühtegi õigusnormi seoses Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 teise lõiguga.

144

Mis teisena puudutab käesoleva kohtuotsuse punktides 129–132 ja 134 kokkuvõtlikult esitatud väiteosi, mille kohaselt rikkus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 86–88 ja 96–97 õigusnormi, kui ta keeldus tunnistamast, et Euroopa Kohtu poolt kohtuotsuses C‑183/17 P ja C‑184/17 P tuvastatud õigusvastasuse võiks kvalifitseerida isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selgeks rikkumiseks – samas kui 2002. ja 2012. aasta finantseeskirjade sätteid, mille suhtes see õigusvastasus tuvastati, tuleb käesolevas asjas asjakohaseid rahvusvahelise avaliku õiguse norme arvesse võttes pidada niisuguse eesmärgiga säteteks –, siis tuleb tõdeda järgmist.

145

Esiteks tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et liidu lepinguvälise vastutuse tekkimiseks konkreetsel juhul on lisaks muudele tingimustele vaja, et isik, kes nõuab talle liidu tegevuse või akti tõttu väidetavalt tekkinud kahju hüvitamist, tõendaks, et rikutud on isikutele õigusi andvat õigusnormi (4. juuli 2000. aasta kohtuotsus Bergaderm ja Goupil vs. komisjon, C‑352/98 P, EU:C:2000:361, punktid 41 ja 42, ning 4. aprilli 2017. aasta kohtuotsus Euroopa Ombudsman vs. Staelen, C‑337/15 P, EU:C:2017:256, punkt 31).

146

Lisaks peab see rikkumine olema piisavalt selge – nõue, mis ise sõltub seda reeglit rikkunud liidu institutsiooni, organi või asutuse kaalutlusõigusest ja küsimusest, kas see institutsioon, organ või asutus on ilmselgelt ja raskelt eiranud oma kaalutlusõiguse piire, võttes eelkõige arvesse nimetatud õigusnormi selguse ja täpsuse astet, sellest tuleneda võivaid tõlgendamise või hindamise raskusi ning reguleeritava olukorra keerukust (vt selle kohta 4. juuli 2000. aasta kohtuotsus Bergaderm ja Goupil vs. komisjon, C‑352/98 P, EU:C:2000:361, punktid 40, 43 ja 44, ning 30. mai 2017. aasta kohtuotsus Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu, C‑45/15 P, EU:C:2017:402, punkt 30).

147

Teiseks nähtub käesolevas asjas 2002. ja 2012. aasta finantseeskirjade asjakohaste sätete sõnastusest ja ülesehitusest selgelt, arvestades nende õigusnormidega taotletavaid eesmärke, et neid sätteid ei saa iseenesest käsitada nii, et nende eesmärk on anda õigusi üksustele, kelle suhtes neid võib rakendada.

148

Nimelt annavad 2002. aasta finantsmääruse artikli 53 punkt c ja artikkel 53d ning 2012. aasta finantsmääruse artikli 58 lõike 1 punkt c komisjonile vastutuse liidu eelarve täitmise eest, nähes samas ette mitu selle eelarve täitmise viisi, millest üks, „rahvusvaheliste organisatsioonidega ühiselt täitmiseks“ nendest määrustest esimeses ja „kaudne haldamine“ teises, võimaldab sellel institutsioonil „anda eelarve täitmise ülesanded“ niisugustele organisatsioonidele – õigus, mille raames on tal lai kaalutlusruum.

149

Lisaks on 2002. aasta finantsmääruse artikli 53d lõigetes 1 ja 2 otsesõnu sätestatud, et ainult siis, kui komisjon täidab eelarvet ühiselt, ja seega juhul, kui ta on otsustanud kasutada oma õigust kasutada seda eelarve täitmise viisi, antakse teatavad ülesanded rahvusvahelisele organisatsioonile, millisel juhul peab selle organisatsiooniga sõlmitud individuaalleping sisaldama nende kohta üksikasjalikke sätteid. Samamoodi on 2012. aasta finantsmääruse artikli 84 lõike 3 teises lõigus täpsustatud, et kui komisjon on otsustanud täita liidu eelarvet kaudse haldamise viisi kasutades, peab rahastamisotsuses olema täpsustatud muu hulgas vastutav üksus või isik, tema valiku aluseks olnud kriteeriumid ja talle antud ülesanded. Selles aspektis analoogne õigusnorm on nüüd ette nähtud 2018. aasta finantsmääruse artikli 62 lõike 1 punktis c ja artikli 156 lõikes 1.

150

Lõpuks tuleb neid erinevaid sätteid mõista – nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 79 ja 80 õigesti märkis ja nagu tõdes kohtujurist oma ettepaneku punktis 51 – lähtuvalt usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõttest, mis on sätestatud ELTL artikli 310 lõikes 5 ja artikli 317 esimeses lõigus.

151

Võttes arvesse nende liidu esmase õiguse sätete ja finantsmäärustega komisjonile seoses liidu eelarve täitmisega antud rolli ja vastutust, vastutab see institutsioon nimetatud põhimõtte järgimise eest. Sellest järeldub, et kui komisjon otsustab rakendada kolmanda isiku kasutamisega eelarve täitmise viisi, peab ta igal juhul tagama selle rakendamisel ja pärast, kogu asjaomaste eelarveülesannete täitmise ajal, et järgitakse kohaldatavaid tingimusi, eelkõige neid, mis reguleerivad vahendite saamist ja nende hilisemat kasutamist (vt selle kohta 28. veebruari 2019. aasta kohtuotsus Alfamicro vs. komisjon, C‑14/18 P, EU:C:2019:159, punktid 65 ja 66, ja 16. juuli 2020. aasta kohtuotsus ADR Center vs. komisjon, C‑584/17 P, EU:C:2020:576, punktid 100 ja 101).

152

Järelikult tuleb asuda seisukohale, et kõnealuste sätete eesmärk on luua komisjonile võimalus anda laialdase kaalutlusõiguse alusel ja õiguslikke, haldus-, tehnilisi ja finantstingimusi ning usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtet järgides rahvusvahelistele organisatsioonidele eelarve täitmisega seotud ülesandeid, ning mitte anda neile niisuguseid õigusi nagu need, mis tulenevad niisuguste ülesannete andmisest või säilitamisest.

153

Kolmandaks, mis puudutab IMG argumenti, et isikutele õigusi andva õigusnormi rikkumine tuleneb liidu kohtul lasuvast kohustusest võtta käesoleva kohtuotsuse punktides 148 ja 149 mainitud sätete analüüsimisel arvesse erinevaid rahvusvahelise avaliku õiguse norme, mis puudutavad rahvusvaheliste organisatsioonide tunnustamist ja selle tunnustamise täitmisele pööratavust, siis tuleb ühelt poolt märkida, et kui komisjon annab eelarve täitmise ülesanded konkreetsele rahvusvahelise organisatsiooni staatusega üksusele, siis võib niisuguse kohustuse andmise alati hiljem läbi vaadata, lähtudes kehtestatud vormi- ja menetluslikest nõuetest, kui see läbivaatamise otsus on nii õiguslikult kui faktiliselt põhjendatud, nagu nähtub ka selle kohtuotsuse punktist 111.

154

Teiselt poolt tuleb märkida, et sõltumata nende sätete võimaliku sisu analüüsist ja IMG-taolise üksuse võimalusest sellele kohtus tugineda, ei saanud viimase viidatud norme mingil juhul arvesse võtta, et lahendada käesolev kahju hüvitamise hagi, mis põhineb 8. mai 2015. aasta otsuse õigusvastasusel, nagu Euroopa Kohus selle kohtuotsuses C‑183/17 P ja C‑184/17 P tuvastas.

155

Kõigepealt, nagu nähtub eelkõige käesoleva kohtuotsuse punktidest 31 ja 46, põhineb 8. mai 2015. aasta otsus just nimelt kahtlustel seoses IMG rahvusvahelise organisatsiooni staatusega 2002. ja 2012. aasta finantseeskirjade tähenduses ja mitte sellele staatusele ühes või teises tähenduses antud lõplikul hinnangul.

156

Järgmiseks, kuigi Euroopa Kohus küll tühistas kohtuotsuses C‑183/17 P ja C‑184/17 P need otsused nende õigusliku ja faktilise põhjendamatuse tõttu, ei ole ta mingil juhul lahendanud tema menetluses olevate vaidlustega mitteseotud küsimust, kas analüüsi alusel, mille puhul ei ole rikutud õigusnormi, ja võttes arvesse kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, tuleb asuda seisukohale või vastupidi välistada, et IMG-l on selline staatus, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 51 ja 142.

157

Lõpuks, Üldkohus võib nüüd lahendada selle küsimuse 8. juuni 2021. aasta otsuse peale esitatud tühistamishagi raames, milles komisjon tegi selles küsimuses lõpliku otsuse.

158

Nagu kohtujurist aga oma ettepaneku punktis 57 märkis, ei saa IMG isikutele õigusi andva õigusnormi rikkumise tuvastamisel tugineda reeglitele, mille arvessevõtmine eeldab tingimata, et enne lahendataks tema pooldatud viisil küsimus, mis ei ole seotud kohtuvaidlustega, mida käesolev apellatsioonkaebus jätkab seoses Euroopa Kohtu poolt kohtuotsuses C‑183/17 P ja C‑184/17 P tuvastatud õigusvastasusega, ja mis võib tekkida seoses tühistamishagiga, mille apellant on paralleelselt esitanud Üldkohtule ja mille menetlus oli käesoleva apellatsioonkaebuse esitamise kuupäeval Üldkohtus veel pooleli.

159

Kõiki neid asjaolusid arvestades ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 86–88, et Euroopa Kohtu poolt kohtuotsuses C‑183/17 P ja C‑184/17 P tuvastatud õigusnormi rikkumist ei saa pidada isikutele õigusi andva õigusnormi rikkumiseks 2002. ja 2012. aasta finantseeskirjade sätete alusel, mille suhtes see õigusvastasus tuvastati. Seega ei ole vaja analüüsida IMG argumente, mille kohaselt rikkus see kohus õigusnormi ka siis, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 96 ja 97 täiendavalt märkis, et see rikkumine ei olnud igal juhul piisavalt selge.

160

Kolmandana ja viimasena, mis puudutab käesoleva kohtuotsuse punktis 133 kokkuvõtlikult esitatud väiteosa, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 90–93 õigusnormi, kui ta keeldus käesolevas asjas tuvastamast, et komisjon rikkus IMG olukorra uurimisel hoolsuskohustust, siis tuleb märkida järgmist.

161

Mis puudutab vastuvõetavust, siis kuigi on selge, et IMG poolt komisjoni kahju hüvitamise nõude raames esitatud peamine väiteosa puudutab 2002. ja 2012. aasta finantseeskirjade piisavalt selge rikkumise olemasolu, on siiski selge, et IMG heitis komisjonile ette ka seda, et samal ajal rikkus ta selgelt muid põhimõtteid ja õigusnorme, sealhulgas õiguskindluse põhimõtet, õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet, õigust olla ära kuulatud ning õigust heale haldusele, nagu on sätestatud harta artiklis 41.

162

Eelkõige viitas IMG esimeses kohtuastmes esitatud seisukohtades konkreetselt liidu kohtu teatavatele otsustele, milles kohus täpsustas hoolsuskohustuse ulatust, mis liidu ametiasutustel harta selle artikli kohaselt lasub, nimelt Euroopa Kohtu 21. novembri 1991. aasta kohtuotsusele Technische Universität München (C‑269/90, EU:C:1991:438, punkt 14) ja 16. detsembri 2008. aasta kohtuotsusele Masdar (UK) vs. komisjon (C‑47/07 P, EU:C:2008:726, punkt 92) ning Üldkohtu 29. aprilli 2015. aasta kohtuotsusele Staelen vs. Ombudsman (T‑217/11, EU:T:2015:238, punkt 88). Lisaks väitis ta korduvalt nii esialgses menetluses kui ka menetluses, mis järgnes kohtuasja osalisele tagasi suunamisele Üldkohtusse, et kahtlused, mida komisjon 8. mai 2015. aasta otsuses väljendas, tuginesid 2002. ja 2012. aasta finantseeskirjades sisalduva mõiste „rahvusvaheline organisatsioon“ ilmselgelt ekslikule ja mittetäielikule analüüsile, tema olukorrale selle mõiste seisukohast ning arvukatele faktilistele asjaoludele, eelkõige dokumentaalsetele asjaoludele, mida tuleb selle olukorra õiguslikul kvalifitseerimisel arvesse võtta. Väiteosad nimetatud õigusnormide ja hoolsuskohustuse rikkumise kohta olid käesolevas asjas seega lahutamatult seotud, mistõttu on põhjendatud, et neid käsitletakse koos (vt selle kohta 16. juuni 2022. aasta kohtuotsus SGL Carbon jt vs. komisjon, C‑65/21 P ja C‑73/21 P–C‑75/21 P, EU:C:2022:470, punkt 35).

163

Pealegi on komisjon saanud õigesti aru käesoleva väiteosa ulatusest, väites oma esialgses kostja vastuses ja sellele järgnevates seisukohtades kohtuasja osalise tagasi suunamise kohta Üldkohtusse, et isegi kui 8. mai 2015. aasta otsus on õigusvastane, ei kuulu see õigusvastasus nende hulka, „mida tavapäraselt ettevaatlik ja hoolas haldusorgan ei oleks analoogilistel asjaoludel toime pannud“, kuna tema tegevus oli olnud just „tavapäraselt ettevaatlik ja hoolas“.

164

Sisu kohta tuleb esiteks märkida, et 8. mai 2015. aasta otsuse – mis kujutab endast liidu õigusakti, mille alusel taotletakse käesolevas asjas liidu lepinguvälist vastutust – õigusvastasuse on Euroopa Kohus juba tuvastanud kohtuotsuse C‑183/17 P ja C‑184/17 P punktides 92–96 ja 104, millel on res judicata õigusjõud, nagu on märgitud ka käesoleva kohtuotsuse punktis 89.

165

Sellega seoses, nagu on rõhutatud ka kohtumääruse C‑183/17 P‑INT punktides 22 ja 23 ning märgitud käesoleva kohtuotsuse punktides 46 ja 49, otsustas Euroopa Kohus, et komisjon oli muutnud 8. mai 2015. aasta otsuse õigusvastaseks, kui ta järeldas, et esineb kahtlusi seoses IMG rahvusvahelise organisatsiooni staatusega 2002. ja 2012. aasta finantseeskirjade tähenduses, tuginedes arutluskäigule, mille puhul rikuti õigusnormi ja tehti ilmne hindamisviga, kuna kolm tõendit, mida see institutsioon arvesse võttis, ei põhjendanud neid kahtlusi.

166

Lisaks tuleneb kohtuotsuse C‑183/17 P ja C‑184/17 P kõnealustest punktidest ning sama kohtuotsuse punktidest 85–87, millest lähtudes neid punkte tuleb tõlgendada, et ei 8. mai 2015. aasta otsuses endas ega teistes dokumentides, mille selle institutsioon IMG-le edastas ja mis kuuluvad esimese astme kohtumenetluse toimikusse, ei põhine see komisjoni hinnang nende kolme kõnealuse elemendi analüüsil ega asjakohasusel seoses rahvusvahelise organisatsiooni määratlusega 2002. ja 2012. aasta finantseeskirjade tähenduses, ega ka selle mõiste enda ulatusel.

167

Lõpuks nähtub neist, et IMG esitas oma rahvusvahelise organisatsiooni staatuse tõendamiseks hulga tõendeid, mille komisjon jättis hindamata.

168

Teiseks, mis puudutab küsimust, kas hoolsuskohustus kujutab endast isikutele õigusi andvat õigusnormi, mille rikkumine võib konkreetsel juhul kaasa tuua liidu lepinguvälise vastutuse, kui on tõendatud, et see on piisavalt selge, tuleb kõigepealt märkida, et see kohustus, mis on harta artiklis 41 sätestatud õiguse heale haldusele lahutamatu osa ja mis on üldnormina kohaldatav liidu ametiasutuste tegevusele üldsusega suhtlemisel, nõuab ametiasutustelt hoolikat ja ettevaatlikku tegutsemist (vt selle kohta 16. juuni 2022. aasta kohtuotsus SGL Carbon jt vs. komisjon, C‑65/21 P ja C‑73/21 P–C‑75/21 P, EU:C:2022:470, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).

169

Järgmiseks tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et niisugune hoolsuskohustus kujutab endast isikutele õigusi andvat õigusnormi, mille rikkumine võib teatud juhtudel kaasa tuua liidu lepinguvälise vastutuse (vt selle kohta 27. märtsi 1990. aasta kohtuotsus Grifoni vs. komisjon, C‑308/87, EU:C:1990:134, punktid 6, 7 ja 14; 16. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Masdar (UK) vs. komisjon, C‑47/07 P, EU:C:2008:726, punkt 91, ja 4. aprilli 2017. aasta kohtuotsus Médiateur vs. Staelen, C‑337/15 P, EU:C:2017:256, punktid 38 ja 41), st kui konkreetsel juhul on tõendatud, et see rikkumine on piisavalt selge, vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 146 viidatud kohtupraktikale.

170

Lõpuks on nimetatud kohustuse täitmine põhjapaneva tähtsusega juhul, kui liidu institutsioonil, organil või asutusel, kelle tegevus või akt on konkreetse juhtumi puhul kõne all, on ulatuslik kaalutlusõigus (21. novembri 1991. aasta kohtuotsus Technische Universität München, C‑269/90, EU:C:1991:438, punkt 14), nagu see on komisjoni puhul käesolevas asjas, nagu ilmneb ka käesoleva kohtuotsuse punktidest 148–152. Sellest järeldub eelkõige, et kui pool väidab, et institutsioon, organ või asutus on teinud ilmse hindamisvea, peab liidu kohus kontrollima, kas institutsioon, organ või asutus on hinnanud hoolikalt ja erapooletult kõiki konkreetse juhtumi olulisi asjaolusid. Nimelt saab ainult nii kontrollida, kas faktilised ja õiguslikud asjaolud, millest sõltub kõnealuse pädevuse teostamine, on täidetud (21. novembri 1991. aasta kohtuotsus Technische Universität München, C‑269/90, EU:C:1991:438, punkt 14, ja 16. juuni 2022. aasta kohtuotsus SGL Carbon jt vs. komisjon, C‑65/21 P ja C‑73/21 P–C‑75/21 P, EU:C:2022:470, punkt 31).

171

Seega, arvestades selle kohustuse laadi, mis on lahutamatult seotud raamistikuga, milles liidu ametiasutus konkreetsel juhul tegutseb, saab selle piisavalt selge rikkumise tõendamine lähtuda üksnes kõigi asjakohaste faktiliste ja õiguslike asjaolude juhtumipõhisest analüüsist, võttes arvesse valdkonda, tingimusi ja konteksti, milles kõnealune kohustus asjasse puutuval liidu institutsioonil, organil või asutusel lasub, ja ka konkreetseid asjaolusid, mis võimaldavad tuvastada selle kohustuse täitmata jätmist (vt selle kohta 4. aprilli 2017. aasta kohtuotsus Médiateur vs. Staelen, C‑337/15 P, EU:C:2017:256, punktid 40 ja 41).

172

Kolmandaks, mis puudutab küsimust, kas selle kohustuse võimalik piisavalt selge rikkumine oli käesoleval juhul tõendatud, siis tuleb tõdeda, et arutluskäik, milles Üldkohus otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 91–97, et see ei olnud nii, on õiguslikult väär.

173

Nimelt leidis Üldkohus IMG argumentide üle otsustamisel esiteks, et niisuguse rikkumise olemasolu tuleb välistada, kuna „komisjonile ei saa ette heita, et ta ei sõlminud üksusega uusi delegeerimislepinguid kaudse eelarve täitmise kohta, kui üksuse rahvusvahelise organisatsiooni staatust võib kahtluse alla seada pärast sellele institutsioonile teatavaks tehtud sellekohaseid asjaolusid“. Niisugune põhjendus ei olnud aga asjakohane, kuna kohtuotsuses C‑183/17 P ja C‑184/17 P oli lõplikult tuvastatud, et 8. mai 2015. aasta otsus oli õigusvastane, kuna sellega seati kahtluse alla IMG rahvusvahelise organisatsiooni staatus pärast analüüsi, mille puhul oli rikutud õigusnormi ja tehtud ilmne hindamisviga nende asjaolude osas, mille ta oli esitanud ning kus just seoses varasema otsuse ja selle konkreetse õigusvastasusega, ja mitte seoses komisjoni üldise pädevusega seada IMG staatus kahtluse alla muude asjaolude alusel, mis võivad talle tulevikus teatavaks saada, oli vaja näidata sellise rikkumise võimalikku olemasolu, mis võib tekitada liidu lepinguvälise vastutuse.

174

Teiseks märkis Üldkohus, et IMG ei näidanud, kuidas õigusnormi rikkumine ja ilmne hindamisviga, mille tõttu Euroopa Kohus 8. mai 2015. aasta otsuse tühistas, kujutab endast komisjonil lasuva hoolsuskohustuse rikkumist. IMG argumentides oli aga selgelt, täpselt ja konkreetselt kindlaks tehtud niisuguse rikkumise olemasolu, mis seisnes selles, et see institutsioon võttis vastu otsuse, mis seadis kahtluse alla tema rahvusvahelise organisatsiooni staatuse 2002. ja 2012. aasta finantseeskirjade tähenduses, tehes seda puudulike tõendite alusel, mille kontrollimisel jõudis Euroopa Kohus järeldusele, et need olid nii faktiliselt kui õiguslikult sobimatud nende kahtluste põhjendamiseks ning et komisjon oli neid arvesse võtnud viisil, mis sisaldas nii õigusnormi rikkumist kui ka ilmset hindamisviga.

175

Üldkohus rikkus seega õigusnormi, kui ta ei tuvastanud käesolevas asjas komisjonil lasuva hoolsuskohustuse rikkumist. Kuna Üldkohus ei võtnud lisaks seisukohta küsimuses, kas see rikkumine oli piisavalt selge Euroopa Kohtu praktika tähenduses, toob see õigusnormi rikkumine kaasa vaidlustatud kohtuotsuse tühistamise osas, millega vaidlustatud kohtuotsuse punktis 100 jäeti IMG kahju hüvitamise nõue põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

176

Mis puudutab kaht kahju hüvitamise nõuet, mille Üldkohus jättis vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, siis väidab IMG esiteks, et see kohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 49–59 ja 68 oma põhjendamiskohustust ning mitut õigusnormi, kui jättis sel põhjusel rahuldamata need nõuded, milles IMG palus kohustada komisjoni hüvitama teatud osa 8. mai 2015. aasta otsusega tekitatud kahjust. Nimelt on isiku puhul, kes soovib, et talle hüvitataks liidule omistatava tegevuse või käitumisega tekitatud kahju, vastuvõetav ja põhjendatud nõuda, et see hüvitis antaks mitterahaliselt nagu käesolevas asjas. Seejärel piirdus IMG oma kirjalikes seisukohtades, mis esitati pärast kohtuasja osalist tagasi suunamist Üldkohtusse, üksnes sellega, et täpsustas selle ajakohastamise eesmärgil kahju hüvitamise nõuet, mis oli juba esitatud hagiavalduses. Lõpuks ei toonud Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses välja ühtegi mõjuvat põhjust selle nõude rahuldamata jätmiseks.

177

Teiseks rikkus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 60 ja 68 ka oma põhjendamiskohustust ja mitut õigusnormi, kui ta leidis, et teatav varaline kahju, millele IMG viitab, oli uus, ning jättis vastavad nõuded vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata. Need nõuded nimelt üksnes kordavad nõuetekohaselt kohandatud ja arendatud kujul nõudeid, mis sisaldusid juba hagiavalduses.

178

Kolmandaks rikkus Üldkohus veel põhjendamiskohustust ja õigusnormi, kui ta jättis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 63 ja 68 vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata tema nõude hüvitada mittevaraline kahju tema maine kahjustamise eest summas 10 miljonit eurot, kuna see nõue oli muutnud võrreldes sümboolse 1‑eurose hüvitise nõudega, mis oli esitatud hagiavalduses. Nimelt sisaldas viimati nimetatu ühelt poolt märkust, et sümboolne arvutus oli esitatud täpsustatult, mida IMG tegi põhjendatult ja üksikasjalikult märkustes, mis esitati pärast seda, kui Euroopa Kohus oli kohtuasja osaliselt tagasi suunanud. Teiselt poolt on Üldkohtul rahalistes vaidlustes täielik pädevus, mis keelab tal järeldada, et niisugune nõue nagu see, mis talle käesolevas asjas esitati, on vastuvõetamatu.

179

Komisjon vaidleb kõigi nende argumentide põhjendatusele vastu.

180

Kõigepealt tuleb märkida, et kahju hüvitamise nõue, mille kohta Üldkohus oli samal ajal pädev ja kohustatud otsust tegema kohtuasjas T‑381/15 RENV, oli see nõue, mille Euroopa Kohus saatis talle tagasi kohtuotsusega C‑183/17 P ja C‑184/17 P, välistades kõik muud nõuded.

181

Nagu nähtub selle kohtuotsuse resolutsiooni punktist 4 ja kohtuotsuse punktidest 1, 33, 39, 100 ja 105, mis on selle resolutsiooni põhjendamiseks vajalikud, vastas Euroopa Kohtu poolt Üldkohtule tagasi saadetud kahju hüvitamise nõue sellele nõudele, mille IMG esitas oma hagiavalduses kohtuasjas T‑381/15, mille ainus eesmärk oli hüvitada esiteks varaline kahju, mille IMG oli hinnanud 28 miljonile eurole, ja teiseks mittevaraline kahju, mis on seotud tema maine kahjustamisega, mille eest nõuti sümboolset 1 euro suurust hüvitist, nagu Üldkohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 22, 46 ja 48, mida Euroopa Kohtus ei ole vaidlustatud.

182

Sellegipoolest, nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktides 40–42, 46, 48, 53, 54, 60 ja 63 Üldkohtu poolt õigesti tehtud järeldustest, oli kahju hüvitamise nõue, milles IMG palus kohtul otsustada seisukohtade osas, mille ta oli esitanud pärast kohtuasja osalist tagasi suunamist, selgelt ja oluliselt laiem kui selle esialgne ese, kuivõrd seda on täiendatud nõuete kogumiga, milles taotletakse esiteks mitmesuguste ettekirjutuste tegemist, teiseks uue või algul väidetavast erineva varalise kahju hüvitamist ja kolmandaks mittevaralise kahju hüvitamist, mida nüüd ei ole hinnatud mitte sümboolselt ühele eurole, vaid 10 miljonile eurole.

183

Samas aga ei saa nõustuda sellega, et pärast kohtuvaidluse täielikku või osalist suunamist Euroopa Kohtu poolt Üldkohtule muudab hageja uute nõuetega selle vaidluse eset, mis esialgu oli esitatud esimesele kohtule, kuna see ese on väljakujunenud kohtupraktika kohaselt piiratud üksnes hagiavalduses esitatud nõuetega (25. septembri 1979. aasta kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa, 232/78, EU:C:1979:215, punkt 3, ja 7. novembri 2019. aasta kohtuotsus Rose Vision vs. komisjon, C‑346/18 P, ei avaldata, EU:C:2019:939, punktid 43 ja 46), mida vajaduse korral kohandatakse või täpsustatakse vastavalt kohaldatavatele tingimustele või nõuetele esimese astme kohtumenetluse käigus.

184

Käesoleval juhul ei olnud seega IMG-l lubatud muuta Üldkohtule kohtuasjas T‑381/15 esitatud kahju hüvitamise nõuet, mille kohta sellel kohtul paluti teha uus otsus pärast kohtuotsuse C‑183/17 P ja C‑184/17 P osalist tagasisuunamist, nagu nimetatud kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 49 õigesti sedastas.

185

Seega ei põhjendanud Üldkohus mitte ainult õiguslikult piisavalt, vaid ka õiguslikult põhjendatult oma otsust lükata vaidlustatud kohtuotsuse punktis 68 vastuvõetamatuse tõttu tagasi nõuded, mis talle esitati seda ettekirjutust rikkudes.

186

Järelikult tuleb käesolev väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata, ilma et oleks vaja võtta seisukohta argumentide kohta, millega IMG vaidlustab vaidlustatud kohtuotsuse täiendavad põhjendused, mis puudutavad apellandi võimalust esitada kahju hüvitamise nõude raames nõue teha ettekirjutus.

187

Kui kohtuvaidlus on tervikuna või osaliselt menetlusstaadiumis, mis võimaldab teha otsuse, võib Euroopa Kohus Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu alusel teha asja või selle osa suhtes ise lõpliku otsuse, kui menetlusstaadium seda lubab, suunates vajaduse korral osa, mis ei ole selles menetlusstaadiumis, tagasi Üldkohtusse lahendamiseks (vt selle kohta kohtuotsus C‑183/17 P ja C‑184/17 P, punkt 103, ning 28. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus Vialto Consulting vs. komisjon, C‑650/19 P, EU:C:2021:879, punkt 139).

188

Kuna käesoleval juhul toimus kahju hüvitamise nõude, millele viidatakse käesoleva kohtuotsuse punktis 181, teatavate aspektide üle Üldkohtus võistlev menetlus ja nende aspektide analüüsimiseks ei ole vaja võtta ühtegi täiendavat menetlust korraldavat meedet ega teha ühtegi täiendavat menetlustoimingut, siis on Euroopa Kohus käesolevas asjas seisukohal, et menetlusstaadium lubab lõpliku otsuse tegemist, mis tuleb ka teha (vt analoogia alusel 8. septembri 2020. aasta kohtuotsus komisjon ja nõukogu vs. Carreras Sequeros jt, C‑119/19 P ja C‑126/19 P, EU:C:2020:676, punkt 130, ning 2. detsembri 2021. aasta kohtuotsus komisjon ja GMB Glasmanufaktur Brandenburg vs. Xinyi PV Products (Anhui) Holdings, C‑884/19 P ja C‑888/19 P, EU:C:2021:973, punkt 104), järgmistes piirides.

189

Esiteks võimaldab menetlusstaadium teha otsuse küsimuses, kas komisjoni poolt IMG suhtes 8. mai 2015. aasta otsuse vastuvõtmise ajal toime pandud hoolsuskohustuse rikkumine, nagu see on tuvastatud käesoleva kohtuotsuse punktides 173–175, on selle kohtuotsuse punktis 146 mainitud kohtupraktika tähenduses piisavalt selge või mitte, et tekiks liidu lepinguväline vastutus.

190

Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et nagu komisjon õigesti väidab, on mõiste „rahvusvaheline organisatsioon“, millele viitavad 2002. ja 2012. aasta finantseeskirjad, üldkohaldatav mõiste, mille tõlgendamine nende õigusnormide kontekstis võib vastava kohtupraktika puudumisel tekitada raskusi.

191

Edasi on see institutsioon põhjendatult rõhutanud, et ka selle mõiste kohaldamine võib käesoleval juhul osutuda keeruliseks ja tuua kaasa raskusi asjaolude õiguslikul kvalifitseerimisel, võttes arvesse IMG konkreetset olukorda, mis on kokkuvõtlikult esitatud käesoleva kohtuotsuse punktis 18.

192

Siiski tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et kuigi niisugused tõlgendamis- ja kohaldamisraskused võivad seletada liidu institutsiooni, organi või asutuse käitumist juhul, kui ilmneb, et liidu institutsioon, organ või asutus tegutses nii, nagu tavapäraselt ettevaatlik ja hoolas haldusorgan analoogilises olukorras oleks tegutsenud (vt selle kohta 10. septembri 2019. aasta kohtuotsus HTTS vs. nõukogu, C‑123/18 P, EU:C:2019:694, punkt 43), ei saa aga nendega vabandada ilmset hoolsuse puudumist niisugusel hindamisel, nagu komisjon pidi läbi viima IMG olukorra suhtes (vt selle kohta 4. aprilli 2017. aasta kohtuotsus Euroopa Ombudsman vs. Staelen, C‑337/15 P, EU:C:2017:256, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika), eeskätt kui see hoolsuskohustuse rikkumine seisneb selles, et selle hindamise tuumaks olevad küsimused jäeti esitamata või tehti sellest järeldused, mis on ilmselgelt asjakohatud, puudulikud, ebamõistlikud ja põhjendamatud (vt selle kohta analoogia alusel 4. aprilli 2017. aasta kohtuotsus Euroopa Ombudsman vs. Staelen, C‑337/15 P, EU:C:2017:256, punktid 104–106, 109, 112, 114 ja 117).

193

Nimelt ei saa käesolevas asjas käesoleva kohtuotsuse punktides 190 ja 191 viidatud võimalikud tõlgendamis- ja kohaldamisraskused seletada sellise otsuse vastuvõtmist, mis on nii ilmselgelt õiguslikult ja faktiliselt põhjendamatu nagu 8. mai 2015. aasta otsus, mille kohta tuvastati lõplikult kohtuotsuses C‑183/17 P ja C‑184/17 P, et ühelt poolt ei olnud selles mingit õiguslikku analüüsi mõiste „rahvusvaheline organisatsioon“ kohta 2002. ja 2012. aasta finantseeskirjade tähenduses ning et teiselt poolt olid IMG kahtlused 2002. ja 2012. aasta finantseeskirjade tähenduses piisavad.

194

Sellest järeldub, et käesolevas asjas komisjonil lasuva hoolsuskohustuse piisavalt selge rikkumise olemasolu on tõendatud.

195

Teiseks, mis puudutab tingimusi, millest sõltub liidu lepinguvälise vastutuse tekkimine mõnel muul juhul kui see, mis on tuvastatud eelmises punktis, siis tuleb märkida, et nagu nähtub Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, nõuavad need tingimused esiteks kahju tegelikku tekkimist ning teiseks põhjuslikku seost ühelt poolt liidu vaidlusaluse tegevuse ja teiselt poolt viidatud kahju vahel (28. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus Vialto Consulting vs. komisjon, C‑650/19 P, EU:C:2021:879, punkt 138 ja seal viidatud kohtupraktika).

196

Käesoleval juhul nõuab IMG 8. mai 2015. aasta otsusega talle tekitatud mittevaralise ja varalise kahju hüvitamist. Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 55 ja 185, tunnistas Üldkohus õigesti need kahju hüvitamise nõuded osaliselt vastuvõetamatuks. Seega jäävad kohtumenetluse selles staadiumis vaidluse alla ainult need nõuded, mis puudutavad esiteks mittevaralist kahju, mis on seotud IMG maine kahjustamisega, sümboolses summas üks euro, ja teiseks varalist kahju, mis seisneb sisuliselt selles, et ta kaotas võimaluse, et komisjon usaldab talle kui rahvusvahelisele organisatsioonile, kellele on antud liidu eelarve kaudse täitmise ülesanded, uued delegeerimislepingud, ja võimaluse saada sellega seoses nn kaudsete kulude assigneeringuna summa, mis vastab kindlasummalisele protsendile üldistest halduskuludest, mida võib pidada liidu poolt rahastamiseks kõlblikeks tegelikeks kuludeks.

197

Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt võib teatud olukordades lugeda, et mittevaraline või mittevaraline kahju on asjakohaselt ja piisavalt heastatud selle põhjustanud õigusvastase akti tühistamisega (9. juuli 1987. aasta kohtuotsus Hochbaum ja Rawes vs. komisjon, 44/85, 77/85, 294/85 ja 295/85, EU:C:1987:348, punkt 22; 28. veebruari 2008. aasta kohtuotsus Neirinck vs. komisjon, C‑17/07 P, EU:C:2008:134, punkt 98; 28. mai 2013. aasta kohtuotsus Abdulrahim vs. nõukogu ja komisjon, C‑239/12 P, EU:C:2013:331, punkt 72, ja 30. mai 2017. aasta kohtuotsus Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu, C‑45/15 P, EU:C:2017:402, punkt 49).

198

Käesoleval juhul on küll tõendatud, et komisjoni poolt talle pandud hoolsuskohustuse piisavalt selge rikkumine põhjustas IMG-le mittevaralise kahju tema maine kahjustamise näol, kuna selle tulemusena võttis institutsioon vastu otsuse, milles väljendati kahtlusi seoses tema rahvusvahelise organisatsiooni staatusega, selliste asjaolude põhjal, mis ei saa selliseid kahtlusi õiguslikult ega faktiliselt põhjendada. IMG esitas Üldkohtus aegsasti teatud hulga dokumentaalseid tõendeid, mis tõendavad piisavalt, et seda otsust kajastati Euroopa ja liikmesriigi tasandi asjaomastes institutsioonides ja kutsealaringkondades.

199

Euroopa Kohus tuvastas siiski nimetatud otsuse õigusvastasuse ja tühistas selle kohtuotsuses C‑183/17 P ja C‑184/17 P. Peale selle on selle tuvastamise selge sõnastus sobiv selleks, et tagada vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 197 viidatud kohtupraktikale IMG-le tekitatud mittevaralise kahju asjakohane ja piisav hüvitamine, arvestades konteksti, milles see tekkis.

200

Järelikult tuleb IMG kahju hüvitamise nõuded põhjendamatuse tõttu rahuldamata jätta osas, milles need puudutavad 8. mai 2015. aasta otsuse õigusvastasusest tulenevat mittevaralist kahju.

201

Teiseks ei luba menetlusstaadium seevastu teha otsust osas, milles see puudutab varalist kahju, mille hüvitamist IMG võib nõuda.

202

Nimelt, kuigi IMG kahju hüvitamise nõude üle toimus Üldkohtus kirjalik ja suuline vaidlus, ei analüüsinud see kohus asjaomase isiku nende väidete põhjendatust, mis puudutavad seda varalist kahju. Lisaks ilmneb esimeses astmes kohtumenetluse toimiku dokumentide analüüsist, et Euroopa Kohtu käsutuses ei ole praegu kõiki faktilisi asjaolusid, mis on vajalikud selleks, et ta saaks piisava kindlusega läbi viia keerulised faktilised hindamised, mida see analüüs eeldab, arvestades eelkõige asjaolu, mida mainiti nii kohtuotsuses C‑183/17 P ja C‑184/17 P kui ka käesoleva kohtuotsuse punktis 45, et nimetatud varaline kahju võib seisneda üksnes selles, et IMG võib kaotada võimaluse, et talle kui rahvusvahelisele organisatsioonile saaks anda eelarve täitmise ülesandeid.

203

Seetõttu tuleb kohtuasi suunata tagasi Üldkohtusse, et viimane teeks otsuse väidetava varalise kahju olemasolu ja vajaduse korral ulatuse kohta, ning juhul, kui see on õiguslikult piisavalt tõendatud, ka põhjusliku seose olemasolu kohta selle kahju ja komisjonil lasuva hoolsuskohustuse piisavalt selge rikkumise vahel, nagu Euroopa Kohus on selle käesolevas kohtuotsuses lõplikult tuvastanud.

204

Vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste lahendamisel, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

205

Kuna IMG on kohtuvaidluse kohtuasjas C‑619/20 P kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja mõista IMG-lt.

206

Mis puudutab aga kohtuasju C‑620/20 P ja T‑381/15 RENV, siis tuleb märkida, et kuigi IMG ja komisjoni nõuded on jäetud osaliselt rahuldamata, tuleb IMG kahju hüvitamise nõue saata osaliselt tagasi Üldkohtule. Seega tuleb kohtukulude kandmine otsustada nimetatud kohtuasjas edaspidi kooskõlas kodukorra artikliga 137, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab: