1.

Tõendamisnõuetega seotud küsimustel on liidu konkurentsieeskirjade eraõigusliku jõustamise (private enforcement) kontekstis oluline roll. Nimelt nõuavad konkurentsiõiguse rikkumise tõttu esitatud tsiviilhagid tavaliselt keerukat faktilist ja majanduslikku analüüsi ning neid iseloomustab väga suur teabe asümmeetria. Need tegurid võivad kahjustada sellise tsiviilhagi esitanud isikute võimet tõhusalt kasutada oma õigusi.

2.

Selles kontekstis on küsimus riigi konkurentsiasutuse otsuste tõendusjõust tsiviilkohtutes, kes menetlevad konkurentsiõiguse rikkumise eest esitatud kahju hüvitamise hagisid, nüüdseks lahendatud direktiivi 2014/104/EL konkurentsiõiguse rikkumise eest kahju hüvitamise hagide kohta ( 2 ) artikli 9 lõikega 1. Paljud küsimused jäävad siiski veel vastust ootama.

3.

Lisaks nimetatud sätte tõlgendamisega seotud küsimustele tuleks selgitada, milline on niisuguste otsuste tõendusjõud ELTL artikli 101 lõike 2 alusel esitatud tühisuse tuvastamise hagide puhul? Milline tähendus on lisaks sellele direktiivi 2014/104 artikli 9 lõikel 1, mis määrab kindlaks selle direktiivi kohaldatavuse ratione temporis? Kui see säte ei ole kohaldatav, siis milline on sel juhul nende otsuste tõendusjõud liidu konkurentsiõiguse rikkumise eest esitatud kahju hüvitamise hagides?

4.

Käesolevas kohtuasjas, mis puudutab eelotsusetaotluse esitanud kohtu Juzgado de lo Mercantil de Madridi (Madridi kaubanduskohus, Hispaania) esitatud eelotsusetaotlust, on Euroopa Kohtul võimalus selgitada kõiki neid küsimusi.

5.

Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [ELTL] artiklites [101 ja 102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta ( 3 ) artiklis 2 „Tõendamiskohustus“ on sätestatud:

„Kõigi [ELTL] artiklite [101 ja 102] kohaldamisega seotud siseriiklike või ühenduse menetluste puhul lasub [ELTL] artikli [101] lõike 1 või artikli [102] rikkumisega seotud tõendamiskohustus osapoolel või asutusel, kes teeb avalduse väidetava rikkumise kohta. […]“.

6.

Direktiivi 2014/104 põhjenduses 34 on märgitud:

„[ELTL] artiklite 101 ja 102 tõhusaks ja ühtseks kohaldamiseks komisjoni ja liikmesriikide konkurentsiasutuste poolt on vaja üleliidulist ühtset lähenemisviisi rikkumist käsitlevate liikmesriikide konkurentsiasutuste lõplike otsuste mõju suhtes hilisematele kahju hüvitamise hagidele. […] Et parandada õiguskindlust, vältida [ELTL] artiklite 101 ja 102 ebajärjekindlat kohaldamist, suurendada kahju hüvitamise hagide tulemuslikkust ja menetlustõhusust ning edendada siseturu toimimist ettevõtjate ja tarbijate jaoks, ei tohiks olla võimalik järgnevates kahju hüvitamise hagides uuesti menetleda liikmesriigi konkurentsiasutuse või asja läbi vaatava kohtu lõppotsuses tuvastatud [ELTL] artikli 101 või 102 rikkumisi. Seetõttu tuleks niisugust õigusrikkumist käsitada vaieldamatult tuvastatuna kõnealuse õigusrikkumisega seotud kahju hüvitamise hagides, mis on esitatud konkurentsiasutuse või asja läbi vaatava kohtu liikmesriigis. Tuvastamise mõju peaks siiski hõlmama üksnes õigusrikkumise iseloomu ning selle sisulist, isikulist, ajalist ja territoriaalset ulatust, mille on teinud kindlaks konkurentsiasutus või asja läbi vaatav kohus oma pädevuse teostamisel. […]“.

7.

Direktiivi 2014/104 artikli 9 „Siseriiklike otsuste mõju“ lõigetes 1 ja 2 on ette nähtud:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et liikmesriigi konkurentsiasutuse või asja läbi vaatava kohtu lõplikus otsuses tuvastatud konkurentsiõiguse rikkumine loetakse vaieldamatuks [ELTL] artiklite 101 või 102 või liikmesriigi konkurentsiõiguse alusel esitatud kahju hüvitamise hagi menetlemisel nende liikmesriikide kohtutes.

2.   Liikmesriigid tagavad, et kui lõikes 1 osutatud lõplik otsus on tehtud teises liikmesriigis, võib kõnealuse lõpliku otsuse esitada oma liikmesriigi kohtule liikmesriigi õiguse kohaselt vähemalt prima facie tõendina selle kohta, et konkurentsiõiguse rikkumine on aset leidnud, ning seda lõplikku otsust võib asjakohasel juhul hinnata koos menetlusosaliste esitatud muude tõenditega.“

8.

Direktiivi 2014/104 artiklis 22 „Ajaline kohaldatavus“ on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et käesoleva direktiivi materiaalõigusnormide järgimiseks artikli 21 kohaselt vastu võetud siseriiklikke meetmeid ei kohaldata tagasiulatuvalt.

2.   Liikmesriigid tagavad, et artikli 21 kohaselt vastu võetud siseriiklikke meetmeid, välja arvatud käesoleva artikli lõikes 1 osutatud meetmed, ei kohaldata selliste kahju hüvitamise hagide suhtes, mis on liikmesriigi kohtule esitatud enne 26. detsembrit 2014.“

9.

Direktiiv 2014/104 võeti Hispaania õigusesse üle kuninga 26. mai 2017. aasta dekreetseadusega 9/2017, millega võetakse üle Euroopa Liidu direktiivid rahanduse, kaubanduse ja tervishoiu valdkonnas ning töötajate lähetamise kohta (Real Decreto-ley 9/2017, por el que se transponen directivas de la Unión Europea en los ámbitos financiero, mercantil y sanitario, y sobre el desplazamiento de trabajadores) ( 4 ), millega muudeti 3. juuli 2007. aasta konkurentsikaitse seadust 15/2007 (Ley 15/2007 de Defensa de la Competencia) ( 5 ).

10.

KN‑i pärijad on KN-i ehitatud, Hispaanias asuva tankla omanikud. Repsol SA on peamine Hispaania ettevõtja, kes tegutseb toornafta rafineerimisest saadud energiatoodete tootmise sektoris. Ajavahemikul 1987–2009 sõlmisid KN või tema pärijad ja Repsol tankla käitamisega seoses viis kütuse tarnimise lepingut.

11.

Kaks esimest lepingut sõlmiti vastavalt 1987. ja 1996. aastal. Eelotsusetaotlusest nähtub, et kuigi neid lepinguid kvalifitseeriti ainuõiguslikeks tarnelepinguteks, võis neid tegelikult pidada edasimüügilepinguteks ( 6 ). Need kaks lepingut nägid ette, et tankla käitajale makstava tasu moodustab vahendustasu, mida viimane võib mootorikütuse jaemüügihinna pealt küsida, kusjuures seda hinda soovitas Repsol.

12.

Tribunal de Defensa de la Competencia (konkurentsikohus, Hispaania) tuvastas 11. juuli 2001. aasta otsusega (edaspidi „2001. aasta otsus“), et Repsol oli riigisiseseid konkurentsieeskirju rikkunud, ja tegi järgmise otsuse:

„1. Tuvastada, et [Repsol] rakendas konkurentsikaitse seaduse [(Ley de Defensa de la Competencia)] artikli 1 lõikega 1 keelatud tegevust, kui ta määras teenuse toimikus […] viidatud lepingute alusel kindlaks kütuse jaemüügihinnad turustajatele, kes tegutsevad temaga väidetavalt komisjoni- või vahenduskorra alusel.

2. Kohustada [Repsoli] lõpetama hindade kindlaksmääramine suhetes tanklatega, kellega ta on seotud sarnaste tunnustega lepingu kaudu.“

13.

Audiencia Nacional (üleriigiline kohus, Hispaania) ( 7 ) ja seejärel Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) ( 8 ) jätsid selle otsuse muutmata, mistõttu see jõustus lõplikult.

14.

KN või tema pärijad ja Repsol sõlmisid 22. veebruaril 2001, 22. veebruaril 2006 ja 17. juulil 2009 kolm järgmist lepingut, mis kvalifitseeriti „ainuõiguslikeks komisjonilepinguteks“. Need kolm lepingut sisaldasid ainuõiguslikku tarnekohustust Repsoli kasuks vastavalt viieks, kolmeks ja viieks aastaks. Eelotsusetaotlusest nähtub, et majanduslik kord oli „väidetava“ komisjonitasu kord, mis varjas tegelikult edasimüügilepingut, kuna tootega seotud riski võttis enda nimel tegutsev vahendaja enda kanda ja pidi tasuma tellitud toodete summa (Repsoli määratud jaemüügihind miinus komisjonitasu) piisavalt varakult ette, et Repsol saaks tuvastada makse laekumist enne tarnimist.

15.

Eelotsusetaotlusest nähtub, et neis kolmes lepingus oli formaalselt tunnistatud enda nimel tegutseva vahendaja õigust teha klientidele hinnasoodustusi enda komisjonitasu arvelt. Praktikas oli see võimalus siiski puhtalt teoreetiline.

16.

Pärast uurimist, milles kinnitati, et Repsol jätkab konkurentsieeskirjade rikkumist, kuna tema võrgu tanklakäitajatele antud võimalus teha hinnasoodustusi enda komisjonitasu arvelt ei olnud tegelik, otsustas Comisión Nacional de la Competencia (riiklik konkurentsikomisjon; edaspidi „CNC“) ( 9 )30. juuli 2009. aasta otsusega (edaspidi „2009. aasta otsus“) määrata Repsolile nende konkurentsieeskirjade rikkumiste eest sanktsiooni. 2009. aasta otsuse resolutsioonis oli märgitud:

„ESITEKS. – Tuvastada, et Repsol […] on rikkunud [konkurentsiseaduse] artiklit 1 ja [ELTL artikli 101 lõiget 1] sellega, et ta kehtestas kaudselt jaemüügihinna sõltumatutele ettevõtjatele, kes tegutsevad oma nime all, piirates konkurentsi nende võrgu tanklate ja teiste tanklate vahel.

TEISEKS. – Tuvastada, et kõiki lepinguid, mis sisaldavad tingimusi, mille alusel käsundiandja kannab olulised äri- või finantsriskid üle teisele lepingupoolele, käsitletakse konkurentsiõiguse kohaldamisel edasimüügilepingutena.

KOLMANDAKS. – Tuvastada, et Repsoli kütusetarnelepingute mis tahes muu lepingutingimus, mis näeb ette, et kütuse ostuhind määratakse kindlaks kas tankla enda või maakonna konkurentide kõrgeima või soovitusliku hinna alusel, on vastuolus [konkurentsiseaduse] artikliga 1 ja [ELTL artikli 101 lõikega 1] […].

NELJANDAKS. – Tuvastada, et Repsoli […] kütusetarnelepingute mis tahes muu lepingutingimus, mis näeb ette, et komisjonitasud/marginaalid, mis saadakse, määratakse kindlaks samal tasemel selle maakonna komisjonitasude/marginaalidega, kus lepingu sõlminud tankla asub, on vastuolus [konkurentsiseaduse] artikliga 1 ja [ELTL artikli 101 lõikega 1] […].

VIIENDAKS. – Kohustada Repsolit […] alates käesoleva otsuse teatavakstegemisest võtma meetmeid, mis on vajalikud, et lõpetada igasugune tegevus, mis aitab kaudselt määrata kindlaks Repsoliga sõlmitud liitumislepingu esemeks olevate võrkude tanklates müüdava kütuse hinna […], mille haldajad on konkurentsieeskirjade kohaldamisel sõltumatud ettevõtjad […]“.

17.

Hispaania kohtud kinnitasid 2009. aasta otsust ( 10 ) ja seetõttu jõustus see lõplikult.

18.

Järelevalvemenetluses tegi CNMC kolm otsust ( 11 ), milles ta tuvastas, et Repsol jätkas oma õigusvastast tegevust kuni 2019. aastani.

19.

Neil asjaoludel esitasid KN-i pärijad eelotsusetaotluse esitanud kohtule ELTL artikli 101 lõike 2 alusel hagi nõudega tunnistada poolte vahel sõlmitud lepingud tühiseks seetõttu, et Repsol määras kütuse ja mootorikütuse jaemüügihinna kindlaks ELTL artikli 101 lõiget 1 rikkudes, ning ELTL artikli 101 rikkumise tagajärjel tekitatud kahju hüvitamise nõude. Ebaseadusliku tegevuse tõendamiseks esitasid KN‑i pärijad Hispaania konkurentsiasutuste kaks otsust (nimelt 2001. aasta otsus ja 2009. aasta otsus), mis olid lõplikult jõustunud.

20.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et määruse nr 1/2003 artikli 2 kohaselt lasub ELTL artikli 101 rikkumise tõendamise koormis poolel, kes teeb avalduse väidetava rikkumise kohta. Ta viitab ka tõhususe põhimõttele ja kvalifitseerib KN‑i pärijate hagi poolte vahel sõlmitud lepingute tühisuse tuvastamise hagiks koos tekitatud kahju hüvitamise nõudega (stand-alone-hagi).

21.

Ta märgib seejärel, et liikmesriigi kohtupraktikas ( 12 ) ei ole niisuguse tühisuse tuvastamise hagi raames, nagu on algatanud KN-i pärijad, konkurentsiasutuse otsustele antud mingit tõendusjõudu. Sellest kohtupraktikast tuleneb, et Hispaania konkurentsiasutuste võetud meetmed, sealhulgas meetmed, mida on kinnitanud pädevad kohtud, ei tohiks viia selleni, et tühistatakse kõik naftaettevõtjate sõlmitud liitumislepingud. Need otsused ei ole tsiviilkohtu jaoks isegi kaudseks tõendiks õigusvastase tegevuse kohta. Järelikult peab hageja selleks, et saavutada kõnealuste lepingute tühisus, esitama sellele kohtule haldustoimikus esitatud tõendid.

22.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib lisaks, et follow-on-hagi raames võib hageja nüüd vastavalt direktiivi 2014/104 artiklile 9 täita õigusvastase tegevuse osas tõendamiskoormise nõude, näidates lihtsalt, et konkurentsiasutuse lõplikud otsused puudutavad kõnealust lepingusuhet. Käesolevas asjas ei ole KN-i pärijad siiski esitanud mitte ainult kahju hüvitamise hagi, vaid tuginevad ka asjaomaste lepingute tühisusele ELTL artikli 101 lõike 2 alusel. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul tähendaks 2001. aasta otsuse ja 2009. aasta otsuse tõendusjõu eitamine siiski ELTL artikliga 101 keelatud lepingute säilitamist ning asjaomastele isikutele keelatud tegevusega tekitatud kahju hüvitamata jätmist. Selline tagajärg ei ole nimetatud kohtu hinnangul mõeldav, kuna Repsoli ja KN‑i pärijate vahelised lepingud vastasid sanktsioonidega karistatavale tegevusele ja lepingutele, mida konkurentsiasutus nendes otsustes analüüsis, ning olid nimelt sõlmitud nende lepingutega samal perioodil ja samal geograafilisel turul.

23.

Neil asjaoludel otsustas eelotsusetaotluse esitanud kohus menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

24.

Nende kahe eelotsuse küsimuse eesmärk, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus on tõstatanud käesolevas kohtuasjas, on liidu õigust silmas pidades kindlaks määrata, milline tõenduslik väärtus tuleb omistada selle kohtu menetluses tsiviilasjas Hispaania konkurentsiasutuste kahele lõplikule otsusele, milles tuvastati nii liikmesriigi kui ka liidu konkurentsiõiguse rikkumine.

25.

Enne eelotsuse küsimuste üksikasjalikku käsitlemist tuleb minu arvates esitada sissejuhatavad kaalutlused.

26.

Ühelt poolt näib otstarbekas selgitada teatavaid aspekte, mis puudutavad menetlust, mille on algatanud eelotsusetaotluse esitanud kohtus põhikohtuasjas KN-i pärijad.

27.

Teiselt poolt reguleerib liikmesriigi konkurentsiasutuse lõpliku otsuse mõju liikmesriigi kohtule esitatud kahju hüvitamise hagile nüüd direktiivi 2014/104 artikli 9 lõige 1, mis võeti Hispaania õigusesse üle kuninga dekreetseadusega 9/2017 muudetud konkurentsikaitse seaduse 15/2007 artikliga 75. Seega tuleb kõigepealt kontrollida, kas see säte on kohaldatav põhikohtuasjas.

28.

Käesolevas asjas tuvastasid Hispaania konkurentsiasutused 2001. ja 2009. aasta otsustes, et Repsol oli mitme aasta vältel rikkunud riigisisestes ja liidu konkurentsieeskirjades ette nähtud konkurentsi piiravate kokkulepete keeldu, kui ta kehtestas suhetes tanklatega, millega ta oli seotud, kaudselt mootorikütuse jaemüügihinnad. Nimetatud ametiasutused tuvastasid vertikaalsed konkurentsipiirangud ühe mootorikütuse tootja ja tarnija Repsoli ning tema turustajate, st tanklate vahelistes lepingusuhetes.

29.

Kahe eelnimetatud otsusega hõlmatud ajavahemikul sõlmisid KN ja tema pärijad, kes on eelotsusetaotluse esitanud kohtus hagejad, Repsoliga mitu lepingut mootorikütuse ainuõiguslikuks tarnimiseks edasimüügiks nende tanklas. KN-i pärijad esitasid eelotsusetaotluse esitanud kohtule tsiviilhagi osas, milles nad leiavad, et Repsoli konkurentsivastane tegevus on neid kahjustanud.

30.

Selles hagis paluvad KN-i pärijad nimetatud kohtul ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumisest eraldiseisvate tagajärgedena ühelt poolt tunnistada asjaomased lepingud ELTL artikli 101 lõike 2 otsesel alusel tühiseks ja teiselt poolt mõista Repsolilt välja selle rikkumisega tekitatud kahju hüvitis ( 13 ).

31.

Eelotsusetaotluses kvalifitseerib eelotsusetaotluse esitanud kohus selle hagi sõnaselgelt nn stand-alone-hagiks. Näib, et see kohus tuletab selle kvalifitseerimise asjaolust, et KN‑i pärijate esitatud kahju hüvitamise hagi on seotud ELTL artikli 101 lõike 2 alusel kehtivate lepingute tühisuse tuvastamise hagiga. Selline kvalifitseerimine, mida arutati nii Euroopa Kohtule esitatud seisukohtades kui ka kohtuistungil, vajab mõningaid selgitusi.

32.

Konkurentsiõiguses ja eelkõige eraõiguslikus jõustamises (private enforcement) eristatakse tüüpiliselt konkurentsiõiguse rikkumise eest esitatud kahte liiki kahju hüvitamise hagisid: „üksikhagid“ (ehk stand-alone-hagid) ja „jätkuhagid“ (ehk follow-on-hagid).

33.

Kuigi konkurentsiõiguse private enforcement’is kasutatakse seda eristust praktikas sageli ( 14 ), ei ole liidu õiguses neid kahte liiki hagisid täpselt määratletud. Seega ei ole direktiivis 2014/104 sõnaselgelt viidatud sellele eristamisele ega kahte liiki hagidele. Ainsad viited stand-alone- ja follow-on-hagide eristamisele leiab komisjoni ettevalmistavatest dokumentidest selle direktiivi vastuvõtmise kohta ( 15 ).

34.

Nendest dokumentidest ning nende mõistete kasutamisest praktikas ilmneb, et „üksikhagid“ (ehk stand-alone-hagid) on tsiviilhagid, nimelt kahju hüvitamise hagid ( 16 ), mis esitatakse kohtule, ilma et konkurentsiasutus oleks enne otsust teinud. „Jätkuhagid“ (ehk follow-on-hagid) on seevastu tsiviilhagid, mis esitatakse pärast seda, kui konkurentsiasutus on tuvastanud konkurentsiõiguse rikkumise.

35.

Sellest tuleneb, et kahestumine follow-on- ja stand-alone-tüüpi hagide vahel puudutab erinevust tsiviilhagide vahel, mis on esitatud selleks, et tsiviilkohtus tunnustataks konkurentsieeskirjade rikkumise õiguslikke tagajärgi eraõiguslike isikute vahelistes suhetes – eelkõige niisuguse rikkumise tõttu tekkinud kahju hüvitamist – olenevalt sellest, kas rikkumine on enne konkurentsiasutuse otsusega tuvastatud või mitte. Tegemist ei ole seega – nagu näib mõista andvat eelotsusetaotluse esitanud kohus ja vähemasti osa Hispaania kohtupraktikast ( 17 ) – vahetegemisega ühelt poolt tühisuse tuvastamise hagide ja teiselt poolt kahju hüvitamise hagide vahel.

36.

Käesolevas asjas, sõltumata sellest, milline mõju on konkreetselt Hispaania konkurentsiasutuste kahel otsusel eelotsusetaotluse esitanud kohtule esitatud tsiviilhagi raames, nähtub toimikust selgelt, et KN‑i pärijate tsiviilhagi esitati pärast Hispaania konkurentsiasutuste 2001. ja 2009. aasta kahes otsuses tuvastatut, millest nähtub, et Repsol rikkus konkurentsi piiravate kokkulepete keeldu.

37.

KN-i pärijad nimelt soovivad nendele tuvastustele koguni tugineda oma hagi põhjenduseks. Lisaks kinnitavad eelotsusetaotluse esitanud kohtu eelotsuse küsimused nende kahe otsuse tõendusjõu kohta nimetatud tsiviilhagi raames, et see hagi esitati nende kahe otsuse alusel. Neil asjaoludel kahtlen, kas eelotsusetaotluse esitanud kohus kvalifitseeris kõnealuse kahju hüvitamise hagi õigesti üksikhagiks (stand-alone-hagi).

38.

Asjaolu, et kahju hüvitamise hagi on seotud ELTL artikli 101 lõike 2 alusel poolte vahel sõlmitud lepingute tühisuse tuvastamise hagiga, ei muuda selles osas midagi.

39.

Kuigi need kaks hagi on kahtlemata omavahel seotud – kuivõrd mõlemad on seotud sama konkurentsieeskirjade rikkumisega –, on tegemist erinevate hagidega, sest need puudutavad selle rikkumise erinevaid õiguslikke tagajärgi ja põhinevad erineval õiguslikul alusel. Tühisuse tuvastamise hagi eesmärk on tunnistada ELTL artikli 101 lõike 2 alusel konkurentsieeskirju rikkudes sõlmitud lepingud tühiseks. Kahju hüvitamise hagi eesmärk on seevastu saada nimetatud rikkumise tagajärjel tekkinud kahju eest hüvitist ja see põhineb liidu õiguses ( 18 ) tunnustatud õigusel, mida rakendatakse riigisiseste õigusnormidega, mis käsitlevad tsiviilvastutust, olgu see siis lepinguline või lepinguväline.

40.

Selle kohta ei nähtu eelotsusetaotlusest selgelt, kas KN-i pärijad tuginevad oma kahju hüvitamise hagis Repsoli lepingulisele või lepinguvälisele vastutusele ( 19 ). Kahju hüvitamise hagi kvalifitseerimisel lepinguliseks või lepinguväliseks hagiks riigisisese õiguse alusel ei ole siiski mingit mõju õigusele saada konkurentsiõiguse rikkumisega tekitatud kahju eest hüvitist. Ei kohtupraktika, milles tunnustatakse õigust nõuda konkurentsieeskirjade rikkumise tõttu tekkinud kahju hüvitamist ( 20 ), ega direktiiv 2014/104 ( 21 ) ei alluta selle õiguse kasutamist konkreetses vormis vastutuse olemasolule ega sea selle õiguse kasutamise tingimuseks konkreetses vormis vastutuse olemasolu.

41.

Seega, isegi kui möönda, nagu Repsoli esindajad kohtuistungil väitsid, et käesoleval juhul sõltus kahju hüvitamise hagi tühisuse tuvastamisest – mida minu arvates eelotsusetaotluse esitanud kohtule KN-i pärijate esitatud hagiavaldusest ( 22 ) tegelikult ei ilmne –, ei muuda see tõsiasja, et kahju, mille hüvitamist nõutakse, on otseselt tingitud (liidu) konkurentsiõiguse rikkumisest, ning et kahju hüvitamise nõue kujutab endast liidu õigusega tunnustatud autonoomse õiguse teostamist, mis ei sõltu kõnealuste lepingute võimalikust tühiseks tunnistamisest.

42.

Nagu ma juba märkisin, reguleerib liikmesriigi konkurentsiasutuse lõpliku otsuse mõju kahju hüvitamise hagile, mis on esitatud liikmesriigi kohtule konkurentsieeskirjade rikkumise tõttu, nüüd direktiivi 2014/104 artikli 9 lõige 1.

43.

Kuna hagi, mille algatasid KN-i pärijad eelotsusetaotluse esitanud kohtus, esitati ühelt poolt 12. veebruaril 2018, see tähendab pärast direktiivi 2014/104 artikli 9 lõike 1 ülevõtmist Hispaania õigusesse ( 23 ), ning teiselt poolt sisaldab see sellist kahju hüvitamise hagi, tuleb kõigepealt kontrollida, kas see säte on käesolevas asjas ratione materiae ja ratione temporis kohaldatav.

44.

Mis puudutab direktiivi 2014/104, eriti selle artikli 9 lõike 1 ratione materiae kohaldatavust käesolevas asjas, siis väitsid mõned Euroopa Kohtule seisukohti esitanud pooled, et see direktiiv ei ole käesoleval juhul kohaldatav, kuna seda kohaldatakse üksnes follow-on-tüüpi kahju hüvitamise hagidele. Viidates eespool punktides 32–41 esitatud kaalutlustele nii stand-alone- ja follow-on-tüüpi hagide eristamise kohta kui ka käesolevas asjas esitatud hagi analüüsile, märgin, et direktiivi 2014/104 artikli 1 „Reguleerimisese ja kohaldamisala“ lõikest 2 tuleneb, et selles direktiivis on kindlaks määratud eelkõige konkurentsieeskirjade rakendamine „kahju hüvitamise hagi esitamisel liikmesriigi kohtule“ ( 24 ), ilma et selles oleks ühtegi viidet stand-alone- ja follow-on-hagide eristamisele. Nagu ma märkisin, ei ole direktiivis sellist vahetegemist isegi mainitud. Sellest järeldub, et direktiiv 2014/104 on kohaldatav konkurentsiõiguse rikkumise eest esitatud igat liiki kahju hüvitamise hagide suhtes, sõltumata sellest, kas tegu on follow-on- või stand-alone-hagidega.

45.

Mõistagi, kuna direktiivi 2014/104 artikli 9 lõige 1 reguleerib liikmesriigi konkurentsiasutuste otsuste mõju, ei saa seda sätet kohaldada, kui sellist otsust ei tehta. Ühest küljest ei tähenda see aga seda, et direktiivi ei kohaldata ratione materiae stand-alone-tüüpi hagidele. Teisest küljest on käesolevas asjas tehtud kaks liikmesriigi konkurentsiasutuse otsust ning eelotsuse küsimuste eesmärk on just tuvastada nende otsuste mõju ja tõendusjõud eelotsusetaotluse esitanud kohtule esitatud tsiviilhagi, sealhulgas kahju hüvitamise hagi raames.

46.

Lõpuks tuleb veel rõhutada, et nagu nähtub direktiivi 2014/104 artiklist 1, kohaldatakse seda ainult kahju hüvitamise hagide suhtes, mitte aga tsiviilhagide suhtes, mille eesmärk on tuvastada ELTL artikli 101 lõikega 2 vastuolus olevate lepingute tühisus. Sedalaadi tühisuse tuvastamise hagisid ei reguleerita seega liidu teisese õiguse tasandil.

47.

Direktiivi 2014/104 artikli 9 lõike 1 ratione temporis kohaldatavuse kohta märgin, et Euroopa Kohus andis hiljutises 22. juuni 2022. aasta kohtuotsuses Volvo ja DAF Trucks (C‑267/20; edaspidi „kohtuotsus Volvo, EU:C:2022:494) selgitused selle direktiivi eri sätete ratione temporis kohaldatavuse kindlaksmääramise kriteeriumide kohta. Lisaks oli tegemist Hispaania kohtu esitatud eelotsusetaotlusega ( 25 ).

48.

Selles kontekstis tuletas Euroopa Kohus kõigepealt meelde, et direktiivi 2014/104 artikkel 22 sisaldab erinormi, mis sätestab sõnaselgelt selle menetlus- ja materiaalõigusnormide ajalise kohaldamise tingimused ( 26 ).

49.

Nimelt ühest küljest peab liikmesriik vastavalt direktiivi 2014/104 artikli 22 lõikele 1 tagama, et artikli 21 kohaselt vastu võetud liikmesriigi sätteid direktiivi materiaalõigusnormide järgimiseks ei kohaldata tagasiulatuvalt ( 27 ).

50.

Teisest küljest peavad liikmesriigid direktiivi 2014/104 artikli 22 lõike 2 kohaselt tagama, et direktiivi menetlusnormide järgimiseks vastu võetud liikmesriigi sätteid ei kohaldata selliste kahju hüvitamise hagide suhtes, mis on liikmesriigi kohtule esitatud enne 26. detsembrit 2014 ( 28 ).

51.

Sellest järeldub, et selleks, et teha kindlaks direktiivi 2014/104 artikli 9 lõike 1 ajaline kohaldatavus, tuleb esiteks tuvastada, kas see säte on materiaalõigusnorm või mitte ( 29 ).

52.

Euroopa Kohus on lisaks leidnud, et kui on kindlaks tehtud, kas asjaomane säte on menetlusnorm või mitte, tuleb teiseks kontrollida, kas sellistel asjaoludel, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kui direktiiv 2014/104 võeti üle hilinemisega, on kõnealune olukord – niivõrd, kuivõrd seda ei saa kvalifitseerida uueks – tekkinud enne nimetatud direktiivi ülevõtmise tähtaja möödumist või kas see tekitas pärast tähtaja möödumist jätkuvalt tagajärgi ( 30 ).

53.

Direktiivide kohta tuleneb kohtupraktikast nimelt, et üldjuhul saab selle direktiivi ajalisse kohaldamisalasse ühelt poolt arvata üksnes pärast direktiivi ülevõtmise tähtaja möödumist tekkinud õiguslikke olukordi või teiselt poolt varasema õigusnormi kehtivusajal tekkinud õiguslikke olukordi, mis tekitavad pärast direktiivi ülevõtmise tähtaja möödumist jätkuvalt tagajärgi pärast direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud riigisiseste õigusaktide jõustumist ( 31 ).

54.

Kuigi direktiivi 2014/104 artiklis 22 on selle sätete jaoks ette nähtud erinevad ajalise kohaldamise tingimused olenevalt sellest, kas tegemist on menetlus- või materiaalõigusnormidega, ei ole direktiivis määratletud, milliseid selle sätteid tuleb pidada materiaalõigus- või menetlusnormideks.

55.

Üldiselt võib asuda seisukohale, et materiaalõigusnormides on määratud kindlaks konkurentsiõiguse rikkumises osalenud isikute vastutus ja selle ulatus, samas kui menetlusnormides on määratud kindlaks menetluse käik ( 32 ).

56.

Kuna direktiivis 2014/104 puuduvad juhised, on Euroopa Kohus siiski oma kohtupraktikas täpselt analüüsinud selle direktiivi iga sätte sisu ja eesmärki, mille ajaline kohaldatavus oli kahtluse alla seatud, et teha kindlaks, kas tegemist on materiaalõigus- või menetlusnormiga.

57.

Direktiivi 2014/104 artikli 9 lõike 1 kohta tuleb meenutada, et selle sätte sõnastusest tuleneb, et liikmesriigid tagavad, et liikmesriigi konkurentsiasutuse või asja läbi vaatava kohtu lõplikus otsuses tuvastatud konkurentsiõiguse rikkumine loetakse vaieldamatuks ELTL artikli 101 või 102 või liikmesriigi konkurentsiõiguse alusel esitatud kahju hüvitamise hagi menetlemisel nende liikmesriikide kohtutes.

58.

Nagu nähtub direktiivi 2014/104 põhjendusest 34, on selle sätte eesmärk tagada õiguskindlus, vältida ELTL artiklite 101 ja 102 ebajärjekindlat kohaldamist, suurendada kahju hüvitamise hagide tulemuslikkust ja menetlustõhusust ning edendada siseturu toimimist ettevõtjate ja tarbijate jaoks.

59.

Nende eesmärkide saavutamiseks annab nimetatud säte sisuliselt liikmesriikide konkurentsiasutuste lõplikult jõustunud otsustele või konkurentsiõiguse rikkumise tuvastanud apellatsiooniastme kohtu otsustele selle tuvastamise vaieldamatu tõendusjõu kahju hüvitamise hagi jaoks. Seda silmas pidades võib asuda seisukohale, et direktiivi 2014/104 artikli 9 lõige 1 reguleerib kvalifitseeritud tõendi, st liikmesriigi konkurentsiasutuse otsuse tõendusjõudu. Juhul, kui liikmesriigi ametiasutuse otsuses tuvastatud rikkumine ja see, mis põhjustas väidetavalt kahju, mille hüvitamist tsiviilhagis nõutakse, langevad kokku ( 33 ), on niisugune otsus selle hagi raames vältimatu tõend rikkumise kohta.

60.

Kuigi käesoleva ettepaneku eelmisest punktist nähtub, et direktiivi 2014/104 artikli 9 lõige 1 reguleerib (kvalifitseeritud) tõendi hindamist, st liikmesriigi konkurentsiasutuse otsust, ei saa seda sätet minu arvates pidada puhtalt tõenduseesmärgiga sätteks ( 34 ).

61.

Niisuguse konkurentsieeskirjade rikkumise esinemine, mis väidetavalt põhjustas kahju, mille hüvitamist kahju hüvitamise hagis nõutakse, on üks hädavajalikest asjaoludest, mis peavad kahju kandnud isikule kahju hüvitamise hagi esitamiseks teada olema ( 35 ).

62.

Kuna direktiivi 2014/104 artikli 9 lõikes 1 on ette nähtud, et kui konkurentsiõiguse rikkumine tuvastatakse konkurentsiasutuse lõpliku otsusega, tuleb see lugeda tuvastatuks ümberlükkamatult, mistõttu ei ole hagi esitanud kahju kannatanud isikul vaja tõendada sellise rikkumise olemasolu, tuleb minu arvates asuda seisukohale, et see säte puudutab ühte konkurentsiõiguse normide rikkumisest tuleneva tsiviilvastutuse tekkimise aluseks olevatest asjaoludest ( 36 ).

63.

See säte kehtestab sisuliselt ümberlükkamatu eelduse ( 37 ), et kahju hüvitamise hagi esitamiseks on olemas üks neist asjaoludest, see tähendab rikkumine, kui sama rikkumine on tuvastatud selle liikmesriigi konkurentsiasutuse lõpliku otsusega, mille kohtule hagi esitati, või sama liikmesriigi apellatsiooniorgani otsusega. Kuna aga tegemist on tsiviilvastutuse asjaolu ümberlükkamatu eeldusega, mõjutab see eeldus otseselt selle ettevõtja õiguslikku olukorda, kelle vastu on esitatud kahju hüvitamise hagi ( 38 ).

64.

Neil asjaoludel leian, et direktiivi 2014/104 artikli 9 lõige 1 on õigusnorm, mis on tihedalt seotud konkurentsieeskirju rikkunud ettevõtjate tsiviilvastutuse tekkimise, kohaldamise ja ulatusega, ning et seega võib selle kvalifitseerida materiaalõigusnormiks ( 39 ). Sellest järeldub, et see on materiaalõigusnorm direktiivi 2014/104 artikli 22 lõike 1 tähenduses.

65.

Nagu nähtub käesoleva ettepaneku punktist 52, tuleb selleks, et määrata kindlaks, kas direktiivi 2014/104 artikli 9 lõige 1 on ajaliselt kohaldatav, kontrollida ka seda, kas käesoleval juhul tekkis põhikohtuasjas käsitletav olukord enne selle direktiivi ülevõtmise tähtaja möödumist või kas see jätkub ka pärast selle tähtaja möödumist ( 40 ).

66.

Käesoleval juhul tuleb aga põhikohtuasjas käsitletavat õiguslikku olukorda, mille puhul tuleb kontrollida, kas see tekkis enne seda kuupäeva, minu arvates vaadelda lähtuvalt KN‑i pärijate õigusest saada hüvitist kahju eest, mis tekkis Repsoli poolt toime pandud konkurentsieeskirjade rikkumise tõttu ( 41 ).

67.

Käesolevas asjas nõuavad KN‑i pärijad käesoleva ettepaneku punktides 11 ja 14 nimetatud viies Repsoliga sõlmitud lepingus sisalduvate konkurentsipiirangute tõttu tekkinud kahju hüvitamist.

68.

Sellega seoses nähtub eelotsusetaotlusest ühelt poolt, et viimane leping, mille sõlmisid KN‑i pärijad ning mille põhjal nad nõuavad Repsoli vastutust, kirjutati alla 17. juulil 2009 kehtivusega viis aastat. Seega ilmneb, et leping lõppes hiljemalt 2014. aastal, s.o enne direktiivi 2014/104 ülevõtmise tähtaja, st 2016. aasta 27. detsembri möödumist ( 42 ). Sellest järeldub, et sel kuupäeval ei olnud rikkumise aluseks olnud vertikaalseid piiranguid sisaldavate lepingute tingimustel enam mõju ja et seega vähemalt konkreetselt KN‑i pärijate ( 43 ) osas lõppes rikkumine enne ülevõtmistähtaja möödumist ( 44 ).

69.

Teiselt poolt tuleneb KN‑i pärijate poolt eelotsusetaotluse esitanud kohtule esitatud hagi sissejuhatavast dokumendist sõnaselgelt, et nad paluvad hüvitada kahju, mis neile tekkis ajavahemikul 14. jaanuarist 1993 kuni 17. aprillini 2013, mil Repsol tegi KN‑i pärijatele viimase tarne ( 45 ). Tuleb seega tõdeda, et nad paluvad hüvitada kahju, mis neile tekitati väidetavalt ajavahemikul, mis möödus enne direktiivi 2014/104 ülevõtmise tähtaja möödumist.

70.

Neil asjaoludel tuleb minu arvates asuda seisukohale, et direktiivi 2014/104 ülevõtmise tähtaja möödumise kuupäeval tuli põhikohtuasjas kõne all olev õiguslik olukord lugeda tuvastatuks.

71.

Neil asjaoludel tuleb direktiivi 2014/104 artikli 22 lõiget 1 arvestades järeldada, et selle direktiivi artikli 9 lõige 1 ei saa olla ratione temporis kohaldatav kahju hüvitamise hagi suhtes, mis on küll esitatud pärast seda, kui liikmesriigi õigusnormid, millega direktiiv liikmesriigi õigusesse üle võeti, jõustusid, ja mis ühest küljest puudutab rikkumist, mis tuleneb konkurentsipiirangutest lepingutes, mille tagajärjed lõppesid enne selle direktiivi ülevõtmise tähtaja möödumist, ning teisest küljest niisuguse kahju hüvitamise nõuet, mis tekitati enne seda kuupäeva möödunud ajavahemikul.

72.

Kõigest eeltoodust nähtub minu arvates, et direktiivi 2014/104 artikli 9 lõige 1 ei ole põhikohtuasjas kohaldatav.

73.

Käesolevas kohtuasjas eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahte eelotsuse küsimust tuleb analüüsida eeltoodud kaalutlustest lähtudes.

74.

Esimese eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, millist tõendusjõudu tuleb omistada talle esitatud tsiviilhagis Hispaania konkurentsiasutuste 2001. ja 2009. aasta otsustele. Nimetatud kohus soovib täpsemalt teada, kas määruse nr 1/2003 artiklis 2 ette nähtud tõendamiskoormise tingimusi tuleb pidada täidetuks, kui hageja on nende kahe otsuse alusel tõendanud, et tema ainuõiguslik tarne- ja liitumislepingusuhe kuulub territoriaalsesse ja ajalisse kohaldamisalasse, mida uurib liikmesriigi konkurentsiasutus.

75.

Teise eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas juhul, kui määruse nr 1/2003 artiklis 2 ette nähtud tõendamiskoormist puudutavaid tingimusi tuleb kahe otsuse alusel pidada täidetuks, on asjaomased lepingud seetõttu ELTL artikli 101 lõike 2 kohaselt tingimata algusest peale tühised.

76.

Kuna mõlemad eelotsuse küsimused on omavahel seotud, tuleb minu arvates neile vastata koos.

77.

Sellega seoses tuleb kõigepealt meenutada, et vastavalt määruse nr 1/2003 artiklile 2 lasub ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumise tõendamise koormis poolel, kes teeb avalduse väidetava rikkumise kohta.

78.

Seega peavad KN‑i pärijad põhikohtuasjas tõendama nii kehtetuks tunnistamise hagi kui ka kahju hüvitamise hagi puhul, mille nad esitasid, et Repsol on rikkunud konkurentsi piiravate kokkulepete keeldu. Selleks esitasid nad eelotsusetaotluse esitanud kohtule 2001. ja 2009. aasta otsused.

79.

Nagu eespool märgitud ( 46 ), on KN‑i pärijate algatatud kaks hagi (kehtetuks tunnistamise hagi ja kahju hüvitamise hagi) seotud, kuid õiguslikult eraldiseisvad. Kuna direktiiviga 2014/104 kahju hüvitamise hagide valdkonnas läbi viidud ühtlustamine ei ole põhikohtuasjas veel ajaliselt kohaldatav ( 47 ), ei ole kummagi teisese õiguse spetsiifilise hagi puhul tegemist liikmesriikide konkurentsiasutuste otsuste tõendusjõu küsimusega. Neil asjaoludel tuleb mõlema hagi analüüsimisel lähtuda esmase õiguse sätetest ja liidu õiguse üldpõhimõtetest, nagu neid on tõlgendatud Euroopa Kohtu praktikas.

80.

Sellega seoses tuleb kõigepealt meenutada, et ELTL artikli 101 lõikel 1 on vahetu õigusmõju isikutevahelistele suhetele ja nendest sätetest tulenevad isikutele õigused, mida peavad kaitsma liikmesriikide kohtud ( 48 ).

81.

Nimelt on igal isikul õigus tugineda kohtus ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumisele ja seega väita, et selle sättega keelatud kokkulepe või tegevus on tühine, nagu näeb ette ELTL artikli 101 lõige 2, ning nõuda talle tekkinud kahju hüvitamist, kui kahju ja selle kokkuleppe või tegevuse vahel esineb põhjuslik seos ( 49 ).

82.

Selle kohta on Euroopa Kohus tunnistanud, et ELTL artikli 101 täielik õiguslik toime, eriti selle artikli lõikes 1 sätestatud keelu kasulik mõju, oleksid ohustatud, kui iga isik ei saaks nõuda sellise kahju hüvitamist, mis tal on tekkinud konkurentsi piirata või kahjustada võiva lepingu või tegevuse tagajärjel ( 50 ). Sama kehtib juhul, kui selle sättega keelatud lepingu ükski pool ei saaks tugineda selle lepingu tühisusele, kuna ilma kohtuotsusega tühiseks tunnistamiseta püsiks ebakindlus selle lepingu õiguslike tagajärgede osas, mille puhul võiks arvestada, et sellel on tagajärjed, kuigi see leping on algusest peale tühine, sest see on vastuolus ELTL artikli 101 lõikega 1.

83.

Nii on liikmesriikide kohtud pädevad kohaldama ELTL artiklit 101, eriti eraõiguslikes vaidlustes, kuna see pädevus tuleneb selle artikli vahetust õigusmõjust ( 51 ).

84.

Nimelt, nagu tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, peab liikmesriigi kohus, kellel tuleb oma pädevuse teostamisel kohaldada liidu õigusnorme, tagama mitte üksnes nende normide täieliku toime, vaid ka kaitsma isikutele nende normidega antud õigusi. Nende kohtute ülesanne on tagada õiguskaitse, mis tuleneb õigussubjektidele liidu õigusnormide vahetust õigusmõjust ( 52 ).

85.

Liidu õigusnormide puudumisel – tühisuse tuvastamise hagi puhul ja kahju hüvitamise hagi puhul ratione temporis kohaldatavate liidu õigusnormide puudumisel – tuleb iga liikmesriigi õiguskorras kehtestada kord, mille alusel saab teostada õigust nõuda ELTL artikliga 101 keelatud kokkuleppe või tegevuse tühiseks tunnistamist või sellega tekitatud kahju hüvitamist, sealhulgas konkurentsiasutuse otsuste tõendusjõu kord tsiviilkohtus, tingimusel et järgitakse võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtet ( 53 ).

86.

Seega ei tohi õigusnormid, mida kohaldatakse õiguskaitsevahendite suhtes, mille eesmärk on tagada isikute liidu õigusest tulenevate õiguste kaitse, olla ebasoodsamad kui samalaadsete riigisiseste kaebuste puhul (võrdväärsuse põhimõte) ja need ei tohi muuta liidu õiguskorraga antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte) ( 54 ).

87.

Selles osas, täpsemalt konkurentsiõiguse valdkonnas, ei tohi need normid kahjustada liidu konkurentsieeskirjade, konkreetselt ELTL artikli 101 tõhusat kohaldamist ( 55 ).

88.

Tuleb veel täpsustada, et kohtupraktikast tuleneb, et liikmesriikide kohtutele antud pädevust ELTL artikli 101 kohaldamiseks eraõiguslikes vaidlustes, millele on viidatud eespool punktis 83, võib piirata eelkõige õiguskindluse põhimõttega, eriti vajadusega vältida seda, et need kohtud ja liidu konkurentsieeskirjade haldusliku rakendamise eest vastutavad üksused teeksid vastuolulisi otsuseid ( 56 ).

89.

Käesoleva ettepaneku eelmistes punktides viidatud kohtupraktika põhimõtetest tuleneb kõigepealt, et kui puuduvad seda valdkonda reguleerivad liidu õigusnormid, peavad liikmesriigid oma menetlusautonoomia raames reguleerima konkurentsiasutuse otsuste tõendusjõudu eraõiguslikes vaidlustes, milles isik tugineb kohtus ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumisele, selleks et väita, et selle sättega keelatud kokkulepe või tegevus on ELTL artikli 101 lõike 2 alusel tühine, ja et nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ja selle kokkuleppe või selle tegevuse vahel on põhjuslik seos.

90.

Nendest kohtupraktikas sedastatud põhimõtetest tuleneb siiski, et liikmesriikide menetlusautonoomiat piiravad selles osas ühelt poolt võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtted ning teiselt poolt õiguskindluse põhimõte.

91.

Esiteks, mis puutub tõhususe põhimõttesse, millele viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus oma eelotsusetaotluses ( 57 ), siis jagan ma arvamust, et ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumiste eest hüvitise saamise õiguse teostamine muutub ülemäära raskeks, kui konkurentsiasutuse eelmenetluses tehtud töödele ei omistata kahju hüvitamise tsiviilhagis vähimatki mõju ( 58 ). Sellest järeldub, et arvestades paljude kartellikokkulepete erilist keerukust ja kannatanute praktilisi raskusi nende rikkumiste tõendamisel, nõuab tõhususe põhimõte, et liikmesriigi konkurentsiasutuse jõustunud otsusele, millega tuvastati ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumine, antaks kahju hüvitamise menetluses vähemalt kaudse või algse tõendi tõendusjõud ( 59 ).

92.

Minu arvates kehtib sama ka hagide kohta, milles nõutakse selle sättega keelatud kokkuleppe või tegevuse tühisust, mis on ette nähtud ELTL artikli 101 lõikes 2. Kuna rikkumise lõplik tuvastamine liikmesriigi konkurentsiasutuse poolt on oluline niisuguse tühisuse kindlaksmääramiseks, nõuab tõhususe põhimõte, et sellisele järeldusele tuleb omistada tühisuse tuvastamise hagis vähemalt kaudse või algse tõendi näitlik tõendusjõud, et tagada ELTL artikli 101 täielik toime, eelkõige selle artikli lõikes 1 sätestatud keelu kasulik mõju.

93.

Lähenemisviis, mille kohaselt ei saa tsiviilkohus jätta liikmesriikide konkurentsiasutuste järeldusi liidu konkurentsiõiguse rikkumiste kohta tähelepanuta, on pealegi kooskõlas vajaliku funktsionaalse täiendavusega selle õiguse „avalik-õigusliku jõustamise“ ja „eraõigusliku jõustamise“ vahel. Nagu mul on olnud juba võimalus märkida ( 60 ), on Euroopa Kohus möönnud, et eraõiguslik ja avalik-õiguslik jõustamine on mõlemad hädavajalikud vahendid, et konkurentsivastase tegevuse tõkestamise poliitika oleks tõhusam. Sellest vaatenurgast ei ole esimesel neist mitte ainult rahalise korvamise funktsioon, mille eesmärk oleks rahuldada erahuve, vaid ka heidutusfunktsioon, mis aitab saavutada konkurentsi kaitsmise üldhuvieesmärke. Seega, mida rohkem kõrvaldatakse või vähendatakse praktilisi takistusi – nagu rikkumise tõendamise nõue, samas kui konkurentsiasutus on tuvastanud sama rikkumise või vähemalt osaliselt kattuva rikkumise olemasolu – konkurentsieeskirjade rikkumise tõttu kahju kannatanud isikute poolt kahju hüvitamise hagide esitamisele, seda enam tugevdab see seda heidutusfunktsiooni.

94.

Tõhususe põhimõtet ja ELTL artikli 101 täieliku toime tagamise nõuet ei saa küll tõlgendada nii, et see kohustaks liikmesriike tunnustama sellist ümberlükkamatut eeldust, nagu on nüüd ette nähtud direktiivi 2014/104 artikli 9 lõikes 1 ( 61 ). Olen siiski seisukohal, et kasutades kaalutlusruumi, mis on tsiviilkohtul oma riigisiseste menetlusõigusnormide alusel – mis on seotud liikmesriikide menetlusautonoomiaga – tõendite hindamisel, peab väärtus, mida peab see kohus tõhususe põhimõtte alusel omistama liikmesriigi konkurentsiasutuse lõplikus otsuses sisalduvale rikkumise tuvastamisele, siiski varieeruma sõltuvalt sellest, kas selles otsuses tuvastatud rikkumine ja väidetav rikkumine, millel põhineb tema menetluses olev tsiviilhagi, langevad kokku.

95.

Seega, kui liikmesriigi konkurentsiasutuse poolt tuvastatud ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumine ja väidetav rikkumine, millel põhineb liikmesriigi kohtus algatatud tsiviilhagi, on selle rikkumise laadi ning esemelise, isikulise, ajalise ja territoriaalse ulatuse ( 62 ) poolest kokkulangevad, leian ma, et tõhususe põhimõte ja ELTL artikli 101 täieliku toime tagamise nõue kohustavad tsiviilkohut omistama sellele järeldusele mitte ainult kaudse või algse tõendi tõendusjõudu, vaid vähemalt selle rikkumise prima facie ehk esmapilgul usutava tõendi väärtuse ( 63 ). Sellisel juhul langeks tuvastatud rikkumine täielikult kokku tsiviilkohtumenetluses väidetud rikkumisega, mis eespool nimetatud põhimõtteid arvestades ei õigusta minu arvates liikmesriigi konkurentsiasutuse tuvastusele lihtsalt kaudse või algse tõendi väärtuse omistamist.

96.

Viitamine „rikkumise laadile“ tähendab, et tegemist peab olema sama rikkumisega, mis põhineb konkurentsiameti otsuses sisalduva asjaolude samal kvalifitseerimisel. Rikkumise „esemelisele ulatusele“ viitamine tähendab, et kokkulangevus peab olema konkurentsiasutuse otsuses sõnaselgelt nimetatud tegevuse osas ( 64 ). Viide rikkumise „isikulisele ulatusele“ tähendab, et lõplik otsus, milles on tuvastatud konkurentsiõiguse rikkumine ettevõtjate suhtes, on rikkumise prima facie tõend ainult nende ettevõtjate jaoks ( 65 ). Viide rikkumise „ajalisele ulatusele“ tähendab, et lõplikus otsuses sisalduvad tuvastused on tsiviilkohtu jaoks prima facie tõendiks ainult selle rikkumise kestuse kohta, mis on tuvastatud lõplikus otsuses. Samamoodi tähendab viide rikkumise „territoriaalsele ulatusele“, et nimetatud otsus on tsiviilkohtu jaoks prima facie tõend ainult selle territooriumi kohta, millel rikkumine nimetatud otsuses tuvastati.

97.

Seevastu juhul, kui liikmesriigi konkurentsiasutuse tuvastatud ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumise ja liikmesriigi kohtus algatatud tsiviilhagi aluseks oleva rikkumise kokkulangevus ei ole täielik, vaid üksnes osaline, sest näiteks liikmesriigi konkurentsiasutuse järeldus puudutab konkurentsivastast tegevust, mis on küll analoogne ja mille on toime pannud sama ettevõtja, kuid mis ei lange täpselt kokku liikmesriigi konkurentsiasutuse otsuses tuvastatud tegevusega, ei või liikmesriigi kohus jätta otsust täielikult arvesse võtmata, vaid peab tõhususe põhimõtte ja ELTL artikli 101 täieliku tõhususe tagamise nõude alusel omistama sellele kaudse või algse tõendi väärtuse.

98.

Niisugust olukorda võib käesolevast asjast inspireeritult näitlikustada juhtum, kus turustaja esitab ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumise tõttu tsiviilhagi, väites, et tema lepingute teatud tingimused sisaldavad selliseid vertikaalseid piiranguid, mis on analoogsed piirangutega, mis on liikmesriigi konkurentsiasutuse otsuses kvalifitseeritud spetsiaalselt rikkumisena. Niisugusel juhul ei lange otsuses tuvastatud rikkumise ja tsiviilhagi esitamiseks väidetud rikkumise esemeline ulatus kokku, kuid kõik muud asjaolud (nimelt rikkumise laad ning isikuline, ajaline ja territoriaalne ulatus) langevad kokku. Niisugusel juhul ei saa tsiviilkohus jätta tähelepanuta liikmesriigi konkurentsiasutuse otsust, milles tuvastatakse ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumine, vaid ta peab sellele omistama rikkumise olemasolu kaudse või algse tõendi väärtuse käesoleva ettepaneku punktis 106 selgitatud tähenduses.

99.

Teiseks tuleb õiguskindluse põhimõtte kohta kõigepealt meenutada, et määruse nr 1/2003 artikli 5 kohaselt on liikmesriikide konkurentsiasutused pädevad kohaldama ELTL artikleid 101 ja 102 üksikjuhtudel. Nimetatud määrus näeb aga liikmesriikide kohtutes toimuvates menetlustes ette üksnes komisjoni otsuste siduva mõju, konkreetselt selle määruse artiklis 16, ning seda mõju ei saa laiendada liikmesriikide konkurentsiasutuste otsustele, välja arvatud juhul, kui liidu seadusandja näeb selle sõnaselgelt ette ( 66 ).

100.

See ei muuda aga asjaolu, et – nagu nähtub eespool punktis 88 viidatud kohtupraktikast – õiguskindluse põhimõte kohustab liikmesriikide kohtuid vältima võimaluste piires niisuguste otsuste tegemist, mis on vastuolus liidu konkurentsieeskirjade haldusliku rakendamise eest vastutavate üksuste, st lisaks komisjonile ka liikmesriikide konkurentsiasutuste otsustega.

101.

Sellest tuleneb, et ka õiguskindluse põhimõte paneb liikmesriikide kohtutele kohustuse tunnustada liikmesriigi konkurentsiasutuse lõplikku ELTL artikli 101 rikkumise tuvastamist vähemalt neile liidu konkurentsiõiguse rikkumise tõttu esitatud tsiviilhagide puhul kaudse või algse tõendi väärtusega, kui liikmesriigi konkurentsiasutuse tuvastatud rikkumine ja rikkumine, millel põhineb liikmesriigi kohtus algatatud tsiviilhagi, on rikkumise laadi ning selle esemelise, isikulise, ajalise ja territoriaalse ulatuse poolest kokkulangevad.

102.

Seda arvestades pean vajalikuks teha neli täiendavat kaalutlust.

103.

Esiteks nähtub eeltoodust, et vaatamata liikmesriikide menetlusautonoomiale ei tohi tsiviilkohtud jätta tähelepanuta konkurentsiasutuse otsust, milles tuvastatakse liidu konkurentsiõiguse rikkumine. Sellest järeldub, et liikmesriigi õigusnormid ( 67 ) või kohtupraktika, millele viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus ja mis eitab või eitavad liikmesriigi konkurentsiasutuse otsuse igasugust, isegi kaudset väärtust, on vastuolus liidu õigusega, nimelt nõudega tagada ELTL artikli 101 täielik toime, ning tõhususe ja õiguskindluse põhimõtetest tulenevate nõuetega.

104.

Teiseks pean vajalikuks selgitada, et eespool punktides 89–101 esitatud kaalutlused on kohaldatavad ainult tsiviilhagidele, mis põhinevad liikmesriigi konkurentsiameti tuvastatud liidu konkurentsieeskirjade rikkumisel. Need põhimõtted ei ole seega kohaldatavad tsiviilhagidele, mis puudutavad üksnes riigisisese konkurentsiõiguse rikkumist. Nimelt puudutavad tõhususe põhimõttega seotud nõuded ja tõhusa toime tagamise nõue eranditult liidu õigust, käesolevas asjas eelkõige ELTL artiklit 101. Need ei laiene tingimata riigisisesele õigusele. Olukord on siiski erinev kahju hüvitamise hagi puhul, mille suhtes on kohaldatav direktiivi 2014/104 artikli 9 lõige 1 ( 68 ).

105.

Kolmandaks pean eelotsusetaotluse esitanud kohtu suunamiseks vajalikuks esitada mõned täiendavad selgitused selle kohta, mida tuleb mõista „kaudsete või algsete tõendite“ ja mida „prima facie tõendite“ väärtusena. Kõigepealt on selge, et liikmesriigi kohus peab neid mõisteid tõlgendama tõendite hindamise menetlusnormide raames, mis, nagu juba mainitud, kuuluvad liikmesriikide menetlusautonoomia valdkonda.

106.

„Kaudne tõend“ või „algne tõend“ viitab minu arvates siiski asjaolule, mis räägib selle kasuks, et tsiviilkohus tuvastab rikkumise toimepanemise, kuid seda tuleb hinnata ja põhjendada muude tõendite alusel, et saaks asuda seisukohale, et rikkumine on toime pandud.

107.

Seevastu prima facie tõend ( 69 ) vastab üldiselt tõendile, mis tõendab väidetava asjaolu tõenäolisust maksimaalsete kogemuste alusel, mis on teinud selle asjaolu esinemise tõenäoliseks. Seda silmas pidades peab kohus riigisisese otsuse alusel, milles on tuvastatud rikkumine, oma riigisiseses õiguses ette nähtud kaalutlusõiguse raames tõendite hindamisel eeldama, et rikkumine on toimunud, tuginedes maksimaalsele kogemusele, mille kohaselt konkurentsiasutuste otsustes tuvastatud rikkumised on üldiselt aset leidnud. Poolel, kelle vastu on hagi esitatud, jääb siiski võimalus esitada tõendeid, mis veenavad kohut vastupidises ( 70 ).

108.

Neljandaks, mis puudutab põhikohtuasja, siis on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne hinnata kõigi eelnevate kaalutluste ja riigisisese õiguse alusel tema menetluses olevas tsiviilasjas 2001. ja 2009. aasta otsuste tõenduslikku väärtust. Selleks, et Euroopa Kohus saaks teda selles hindamises aidata, võib ta siiski anda talle kõik juhised liidu õiguse tõlgendamise kohta, mis võivad osutuda tarvilikuks ( 71 ).

109.

Mis puutub 2001. aasta otsusesse, siis näib, et see puudutab ainult riigisisese konkurentsiõiguse rikkumise tuvastamist, ilma et oleks paralleelselt kohaldatud ELTL artikli 101 lõiget 1. Kui see on nii – mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus –, siis selle otsuse tõendusjõudu eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleliolevas tsiviilasjas reguleerib üksnes riigisisene õigus, nagu nähtub eespool punktist 104.

110.

Seevastu 2009. aasta otsus sisaldab riigisisese konkurentsiõiguse ja ELTL artikli 101 lõike 1 paralleelselt kohaldamist.

111.

Neil asjaoludel tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul kontrollida, kas tuvastatud rikkumine ja rikkumine, millel põhinevad tema menetluses olevad tsiviilhagid (tühistamishagi ja kahju hüvitamise hagi), on rikkumise laadi ning selle esemelise, isikulise, ajalise ja territoriaalse ulatuse osas samad, mida tuleb mõista eespool punktis 96 esitatud kaalutluste põhjal.

112.

Sellisel juhul peaks eelotsusetaotluse esitanud kohus tsiviilhagi puhul omistama 2009. aasta otsuses sisalduva rikkumise tuvastamisele prima facie tõendi väärtuse. Kui aga tegemist on vaid osalise kattuvusega, on sellel otsusel rikkumise olemasolu kohta kaudse tõendi väärtus selleks, et esitada kaks tühisuse tuvastamise ja kahju hüvitamise hagi.

113.

Mis puudutab täpsemalt ajalist ja territoriaalset ulatust, siis näib eelotsuse küsimustest nähtuvat, et need tõendid on esitanud KN‑i pärijad. Kohtutoimikust nähtub nimelt, et KN-i pärijate ja Repsoli vahel sõlmitud lepingud jäävad ajaliselt ning territoriaalselt 2009. aasta otsuses rikkumise tuvastamise kohaldamisalasse.

114.

Samuti näib, et nende kahe rikkumise isikuline ulatus kattub, kuna nii tuvastatud rikkumise kui ka tsiviilhagis viidatud rikkumise pani toime Repsol.

115.

Seega tuleb veel kontrollida, kas tuvastatud rikkumine ja tsiviilhagis väidetud rikkumine on kokkulangevad rikkumise laadi ning esemelise ulatuse poolest.

116.

Märgin sellega seoses siiski, et 2009. aasta otsuse resolutsioonist, mida on korratud käesoleva ettepaneku punktis 16, nähtub, et rikkumise tuvastamisel selles otsuses on väga lai esemeline ulatus. Nimelt puudutab see kõiki Repsoli ettevõtte nime all tegutsevaid sõltumatuid ettevõtjaid ja kõiki lepinguid, mis sisaldavad rikkumise aluseks olevaid tingimusi, ning kõiki selles kirjeldatud tingimusi. Lõpuks peab eelotsusetaotluse esitanud kohus kontrollima, kas KN‑i või tema pärijate ja Repsoli vahel sõlmitud lepingute tingimusi, mis kuuluvad 2009. aasta otsuse ajalisse kohaldamisalasse, saab käsitada nii, et need kuuluvad selles otsuses tehtud tuvastuse esemelisse kohaldamisalasse, mistõttu võib asuda seisukohale, et tuvastatud rikkumine ja tsiviilhagis väidetud rikkumine on täielikult kattuvad.

117.

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Juzgado de lo Mercantil de Madridi (Madridi kaubanduskohus, Hispaania) eelotsuse küsimustele järgmiselt: