EUROOPA KOHTU OTSUS (viies koda)

8. september 2022 ( *1 )

Eelotsusetaotlus – Autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused – Direktiiv 2001/29/EÜ – Artikli 5 lõike 2 punkt b – Reprodutseerimise ainuõigus – Erand – Isiklikuks tarbeks reprodutseerimine – Tasu – Ex ante vabastus – Üksnes kollektiivse esindamise organisatsioonide kontrolli all tegutseva eraõigusliku isiku väljastatud vabastussertifikaat – Selle isiku kontrollipädevus

Kohtuasjas C‑263/21,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) 17. märtsi 2021. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 23. aprillil 2021, menetluses

Asociación Multisectorial de Empresas de la Electrónica, las Tecnologías de la Información y la Comunicación, de las Telecomunicaciones y de los Contenidos Digitales (Ametic)

versus

Administración del Estado,

Entidad de Gestión de Derechos de los Productores Audiovisuales (EGEDA),

Asociación para el Desarrollo de la Propiedad Intelectual (ADEPI),

Artistas Intérpretes o Ejecutantes, Sociedad de Gestión de España (AIE),

Artistas Intérpretes, Entidad de Gestión de Derechos de Propiedad Intelectual (AISGE),

Ventanilla Única Digital,

Derechos de Autor de Medios Audiovisuales (DAMA),

Centro Español de Derechos Reprográficos (CEDRO),

Asociación de Gestión de Derechos Intelectuales (AGEDI),

Sociedad General de Autores y Editores (SGAE),

EUROOPA KOHUS (viies koda),

koosseisus: koja president E. Regan, kohtunikud I. Jarukaitis, M. Ilešič, D. Gratsias (ettekandja) ja Z. Csehi,

kohtujurist: A. M. Collins,

kohtusekretär: A. Calot Escobar,

arvestades kirjalikku menetlust,

arvestades seisukohti, mille esitasid:

–	Asociación Multisectorial de Empresas de la Electrónica, las Tecnologías de la Información y la Comunicación, de las Telecomunicaciones y de los Contenidos Digitales (Ametic), esindajad: abogados A. González García, M. Magide Herrero, R. Sánchez Aristi ja D. Sarmiento Ramírez-Escudero,

–	Asociación para el Desarrollo de la Propiedad Intelectual (ADEPI), esindaja: abogado J. J. Marín López,

–	Artistas Intérpretes o Ejecutantes, Sociedad de Gestión de España (AIE), esindaja: abogado J. A. Hernández-Pinzón García,

–	Artistas Intérpretes, Entidad de Gestión de Derechos de Propiedad Intelectual (AISGE), esindaja: abogado J. M. Montes Relazón,

–	Ventanilla Única Digital, esindaja: abogado J. J. Marín López,

–	Derechos de Autor de Medios Audiovisuales (DAMA), esindaja: abogado R. Gómez Cabaleiro,

–	Centro Español de Derechos Reprográficos (CEDRO), esindajad: abogados I. Aramburu Muñoz ja J. de Fuentes Bardají,

–	Hispaania valitsus, esindaja: L. Aguilera Ruiz,

–	Prantsuse valitsus, esindajad: A. Daniel ja A.-L. Desjonquères,

–	Euroopa Komisjon, esindajad: É. Gippini Fournier ja J. Samnadda,

arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,

on teinud järgmise

otsuse

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas (EÜT 2001, L 167, lk 10; ELT eriväljaanne 17/01, lk 230) ning liidu õiguse üldpõhimõtteid.

Eelotsusetaotlus esitati kohtuvaidluses, mille pooled on ühelt poolt Asociación Multisectorial de Empresas de la Electrónica, las Tecnologías de la Información y la Comunicación, de las Telecomunicaciones y de los Contenidos Digitales (Ametic) ja teiselt poolt Administración del Estado (Hispaania keskvalitsus), Entidad de Gestión de Derechos de los Productores Audiovisuales (EGEDA), Asociación Para el Desarrollo de la Propiedad lntelectual (ADEPI), Artistas lntérpretes o Ejecutantes, Sociedad de Gestión de España (AlE), Artistas lntérpretes, Entidad de Gestión de Derechos de Propiedad lntelectual (AISGE), Ventanilla Única Digital, Derechos de Autor de Medios Audiovisuales (DAMA), Centro Español de Derechos Reprográficos (CEDRO), Asociación de Gestión de Derechos lntelectuales (AGEDI) ja Sociedad General de Autores y Editores (SGAE) ning mille ese on nõue tühistada kuninga 23. novembri 2018. aasta dekreedi 1398/2018, millega rakendatakse kuninga 12. aprilli seadusandliku dekreediga 1/1996 heaks kiidetud intellektuaalomandi seaduse kodifitseeritud teksti artiklit 25 seoses isiklikuks tarbeks reprodutseerimise õiglase hüvitamise süsteemiga (Real Decreto 1398/2018 por el que se desarrolla el artículo 25 del texto refundido de la Ley de Propiedad Intelectual, aprobado por el Real Decreto Legislativo 1/1996, de 12 de abril, en cuanto al sistema de compensación equitativa por copia privada; BOE nr 298, 11.12.2018, lk 121354), teatavad sätted.

Õiguslik raamistik

Liidu õigus

Direktiiv 2001/29

Direktiivi 2001/29 põhjendused 31, 35 ja 38 on sõnastatud järgmiselt:

„(31)

Tuleb tagada õiguste ja huvide tasakaal eri liiki õiguste valdajate huvide vahel, samuti eri liiki õiguste valdajate ning kaitstud objekti kasutajate vahel. […]

[…]

(35)

Teatavate erandite ja piirangute puhul peaksid õiguste valdajad saama õiglast hüvitist, mis nõuetekohaselt kompenseeriks nende kaitstud teoste või muude objektide kasutamise. Sellise õiglase hüvitise vormi, üksikasjaliku korra ja võimaliku suuruse kindlaksmääramisel tuleks arvesse võtta iga juhtumi konkreetseid asjaolusid. Nende asjaolude hindamisel võiks olla kasulik kriteerium nimetatud toimingutest tuleneda võiv kahju õiguste valdajale. Kui õiguste valdajad on juba saanud tasu muus vormis, näiteks osana litsentsitasust, ei tule täiendavat või eraldi tasu maksta. Õiglase tasu määra kindlaksmääramisel tuleks täielikult arvesse võtta käesolevas direktiivis osutatud tehniliste kaitsemeetmete kasutamise ulatust. Teatud olukordades, kus mõju õiguste valdajale on minimaalne, võib tasu maksmise kohustust mitte tekkida.

[…]

(38)

Liikmesriikidel tuleks lubada ette näha reprodutseerimisõiguse erand või piirang teatud liiki auditoorse, visuaalse ja audiovisuaalse materjali isiklikuks kasutamiseks reprodutseerimise kohta ning näha ette õiglane hüvitis. Sealhulgas võib sisse seada või edasi kasutada tasusüsteeme, et hüvitada mõju õiguste valdajatele. […]“.

Selle direktiivi artiklis 2 „Reprodutseerimisõigus“ on sätestatud:

„Liikmesriigid näevad ette, et ainuõigus lubada või keelata otsest või kaudset ajutist või alalist reprodutseerimist mis tahes viisil või vormis, osaliselt või täielikult, on:

a)	autoritel nende teoste osas;

b)	esitajatel nende esituste salvestuste osas;

c)	fonogrammitootjatel nende fonogrammide osas;

d)	filmide esmasalvestuste tootjatel nende filmide originaali ja koopiate osas;

e)	ringhäälinguorganisatsioonidel nende kaabel- või kaablita sidevahendite, sh kaabli või satelliidi kaudu edastatavate saadete salvestuste osas.“

Direktiivi artikli 5 „Erandid ja piirangud“ lõigetes 2 ja 5 on ette nähtud:

„2. Liikmesriigid võivad artiklis 2 sätestatud reprodutseerimisõiguse puhul näha ette erandeid ja piiranguid järgmistel juhtudel, kui kõne all on:

[…]

mis tahes kandjal reproduktsioonid, mille füüsiline isik on teinud isiklikuks tarbeks ning mille kasutuseesmärk ei ole otseselt ega kaudselt kaubanduslik, tingimusel, et õiguste valdajad saavad õiglase hüvitise, mille puhul võetakse arvesse, kas asjaomase teose või objekti puhul on või ei ole kasutatud artiklis 6 osutatud tehnilisi meetmeid;

[…]

5. Lõigete 1, 2, 3 ja 4 kohaseid erandeid ja piiranguid kohaldatakse üksnes teatavatel erijuhtudel, mis ei ole vastuolus teose või muu objekti tavapärase kasutusega ega mõjuta põhjendamatult õiguste valdaja õiguspäraseid huve.“

Direktiiv 2014/26/EL

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiivi 2014/26/EL autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste kollektiivse teostamise ning muusikateose internetis kasutamise õiguse multiterritoriaalse litsentsimise kohta siseturul (ELT 2014, L 84, lk 72) põhjendused 2, 14 ja 26 on järgmised:

„(2)

[…] Autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teostamine hõlmab litsentside andmist kasutajatele, kasutajate kontrollimist ja õiguste kasutuse järelevalvet, autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste rakendamist, õiguste kasutamisest saadava tulu kogumist ja õiguste omajatele saadaolevate summade jaotamist. Kollektiivse esindamise organisatsioonid võimaldavad õiguste omajatel kasutuse eest tasu, mida õiguste omajatel endil ei ole võimalik kontrollida ega mõjutada, sealhulgas kasutuse eest välismaistel turgudel.

[…]

(14)

Käesoleva direktiiviga ei nõuta, et kollektiivse esindamise organisatsioonid omandaksid konkreetse õigusliku vormi. Praktikas toimivad need organisatsioonid mitmesuguste õiguslike vormidena, näiteks ühenduste, kooperatiivide või äriühingutena, mis on autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste omajate või selliste õiguste omajaid esindavate üksuste omandis või kontrolli all. Mõnel erandjuhul puudub siiski kollektiivse esindamise organisatsiooni õigusliku vormi tõttu kontrolliv või omav element. Selliseks näiteks on sihtasutused, millel puuduvad liikmed. Sellegipoolest tuleks käesoleva direktiivi sätteid kohaldada ka nende organisatsioonide suhtes. […]

[…]

(26)

Kollektiivse esindamise organisatsioonid koguvad, haldavad ja jaotavad tulu, mida saadakse õiguste omajate poolt nende hoolde antud õiguste kasutamisest. Kõnealune tulu kuulub lõppkokkuvõttes maksmisele õiguste omajatele, kel võib olla organisatsiooniga otsene õiguslik suhe, või keda esindab üksus, kes on kollektiivse esindamise organisatsiooni liige, või kes on esindatud esinduslepinguga. […]“.

7	Vastavalt selle direktiivi artiklile 1 sätestatakse direktiivis vajalikud nõuded, et tagada autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste nõuetekohane teostamine kollektiivse esindamise organisatsioonide poolt.

Kõnealuse direktiivi artiklis 3 on sätestatud järgmised mõisted:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

„kollektiivse esindamise organisatsioon“ – organisatsioon, mis on seadusest, määramisest, litsentsist või muust lepingulisest kokkuleppest tulenevalt volitatud teostama autoriõigust või autoriõigusega kaasnevaid õigusi rohkem kui ühe õiguste omaja nimel õiguste omajate kollektiivse kasu huvides, see on organisatsiooni ainus või peamine eesmärk ning organisatsioon vastab ühele või mõlemale järgmistest kriteeriumitest:

i)	ta on oma liikmete omandis või kontrolli all;

ii)	ta on korraldatud mittetulunduslikel alustel;

[…]

d)	„liige“ – õiguste omaja või õiguste omajaid esindav üksus, sealhulgas teised kollektiivse esindamise organisatsioonid ja õiguste omajate ühendused, kes täidavad kollektiivse esindamise organisatsiooni liikmesuse nõudeid, olles vastu võetud liikmeks;

[…]

h)	„õigustest saadav tulu“ – tulu, mida kollektiivse esindamise organisatsioon kogub õiguste omajate nimel ja mida saadakse kas ainuõigusest, õigusest tasule või õigusest hüvitisele;

[…]“.

Hispaania õigus

Intellektuaalomandiõigus

Intellektuaalomandi seaduse (Ley de Propiedad Intelectual) konsolideeritud redaktsiooni, mis on heaks kiidetud kuninga 12. aprilli 1996. aasta seadusandliku dekreediga 1/1996, millega kiidetakse heaks intellektuaalomandi seaduse kodifitseeritud tekst, millega nähakse ette, täpsustatakse ja ühtlustatakse valdkonna kehtivaid õigusnorme (Real Decreto Legislativo 1/1996, por el que se aprueba el texto refundido de la Ley de Propiedad Intelectual, regularizando, aclarando y armonizando las disposiciones legales vigentes sobre la materia; BOE nr 97, 22.4.1996, lk 14369), mida on muudetud kuninga 3. juuli 2017. aasta dekreetseadusega 12/2017 (Real Decreto-Ley 12/2017; BOE nr 158, 4.7.2017, lk 56444) (edaspidi „intellektuaalomandi seadus“), artikkel 25 „Õiglane hüvitis isiklikuks tarbeks reprodutseerimise eest“ on sõnastatud järgmiselt:

„1. Raamatute või kuninga dekreediga nendega samastatud väljaannete, samuti fonogrammide, videogrammide või muude heli-, visuaalsete või audiovisuaalsete kandjate reprodutseerimise eest muude kui tüpograafiliste tehniliste seadmete või vahendite abil üksnes isiklikuks, mitte kutselaseks või ettevõtlusega seotud tarbeks ja otsese või kaudse ärilise eesmärgita tuleb iga nimetatud kolme reprodutseerimisviisi puhul vastavalt artikli 31 lõigetele 2 ja 3 maksta õigustatud isikutele õiglast kindlasummalist tasu, mille eesmärk on asjakohaselt hüvitada õigustatud isikutele isiklikuks tarbeks reprodutseerimise seaduspõhise piirangu alusel toimuva reprodutseerimisega tekitatud kahju. Tasu määratakse kindlaks iga reprodutseerimisviisi kohta vastavalt kasutatavale reprodutseerimisseadmele, ‑aparaadile või -vahendile, mis on turustamise või kasutamise eesmärgil toodetud Hispaania territooriumil või on sellel eesmärgil omandatud väljaspool Hispaania territooriumi.

[…]

3. Seda tasu peavad maksma Hispaanias asuvad tootjad, kes tegelevad turustamisega, ning isikud, kes soetavad lõikes 1 osutatud seadme, aparaadi või vahendi väljaspool Hispaania territooriumi selleks, et seda turustada või kasutada Hispaanias.

Lisaks sellele peavad need turustajad ning hulgi- ja jaemüüjad, kes hiljem soetavad sellise seadme, aparaadi ja vahendi, maksma tasu solidaarselt kohustatud isikutega, kes on nende tarnijad, välja arvatud juhul, kui nad tõendavad, et nad on selle hüvitise tegelikult viimastele ära maksnud.

Turustajad ning hulgi- ja jaemüüjad, kes ostavad regulaarselt nimetatud seadmeid, aparaate ja vahendeid, võivad taotleda haldusorganitelt kuninga dekreediga sätestatud õiglase hüvitise maksmise korra kohaselt nimetatud tasu tagastamist reprodutseerimisseadmete, -aparaatide ja -vahendite müügi korral isikutele, kes on hüvitise maksmisest vabastatud vastavalt lõikele 7.

[…]

7. Tasu ei pea maksma reprodutseerimisseadmete, -aparaatide ja -vahendite soetamise korral, kui soetaja on:

[…]

juriidiline või füüsiline isik, kes on lõpptarbija ja tõendab õigustatud isikule ja vajaduse korral solidaarvõlgnikele lõikes 10 osutatud juriidilise isiku poolt väljastatud sertifikaadi abil, et soetatud seadmeid, aparaate või vahendeid kasutatakse üksnes kutselaselt ja tingimusel, et neid ei ole de jure ega de facto antud erakasutaja käsutusse ja need on selgelt ette nähtud muuks otstarbeks kui isiklikuks tarbeks reprodutseerimiseks;

[…]

8. Juriidilised või füüsilised isikud, kes ei ole tasu maksmisest vabastatud, võivad taotleda tasu tagasimaksmist, kui:

a)	nad on lõpptarbijad ja tõendavad, et seadmeid, aparaate või vahendeid kasutatakse üksnes ametialaseks otstarbeks ja tingimusel, et neid ei ole de jure ega de facto antud erakasutaja käsutusse ja need on selgelt ette nähtud muuks otstarbeks kui isiklikuks tarbeks reprodutseerimiseks.

[…]

10. Kollektiivse esindamise organisatsioonid osalevad vastavalt kehtivatele õigusaktidele sellise juriidilise isiku asutamisel ning juhtimises ja rahastamises, kes nende kõigi esindajana täidab järgmisi ülesandeid:

a)	haldab tasu maksmisest vabastamist ja tagasimaksete tegemist;

võtab vastu ja edastab seejärel kollektiivse esindamise organisatsioonidele tasu maksmise kohustusega hõlmatud reprodutseerimisseadmete, -aparaatide ja -vahendite perioodilised loetelud, mille koostavad kohustatud isikud ja vajaduse korral solidaarselt vastutavad isikud, kuninga dekreediga kindlaks määratud hüvitamismenetluse raames, mis tagab hüvitise tõhusa toimimise;

c)	korraldab arvete ühtlustatud esitamise.

11. Kohustatud isikud ja solidaarselt vastutavad isikud volitavad juriidilist isikut, kelle asutavad eelmise lõike sätete alusel kollektiivse esindamise organisatsioonid, kontrollima soetamist ja müüki, mille puhul tuleb maksta õiglast hüvitist, ja müüki, mis on hõlmatud lõikes 7 ette nähtud erandiga. Samuti peavad isikud, kes on saanud vabastussertifikaadi, esitama eelnimetatud juriidilise isiku nõudel talle andmed, mis on vajalikud, et kontrollida, kas nende puhul on vabastuse kohaldamise tingimused endiselt tegelikult täidetud.

12. […]

[…] [H]aridus-, kultuuri- ja spordiministeerium lahendab talle esitatud vaidlused, mis puudutavad lõike 7 punktides b ja c ette nähtud vabastussertifikaatide väljastamisest keeldumist nimetatud juriidilise isiku poolt ning isiklikuks tarbeks reprodutseerimise eest makstava õiglase hüvitise tagasimaksmise nõudeid vastavalt lõikele 8.“

Kuninga dekreetseaduse 12/2017 ainus lisasäte on järgmine:

„1. Kollektiivse esindamise organisatsioonid peavad kolme kuu jooksul pärast käesoleva kuninga dekreetseaduse jõustumist asutama […] intellektuaalomandi seaduse artikli 25 lõikes 10 sätestatud juriidilise isiku.

2. Ühelgi kollektiivse esindamise organisatsioonil eraldi ei ole pädevust kontrollida nimetatud juriidilise isiku otsuseid.

[…]“.

Kuninga dekreet 1398/2018

Kuninga dekreedi 1398/2018 artiklis 3 on sätestatud:

„Käesoleva kuninga dekreedi tähenduses on

a) vabastussertifikaat: kõik intellektuaalomandi seaduse artikli 25 lõike 7 punktides a–c osutatud sertifikaadid […], mille võib saada mõni järgmine isik:

[…]

lõpptarbijana tegutsev juriidiline või füüsiline isik, kes tõendab, et tema soetatud seadmeid, aparaate või vahendeid kasutatakse üksnes kutsealaselt, tingimusel et neid ei ole de jure ega de facto antud erakasutaja käsutusse ja need on selgelt ette nähtud muuks otstarbeks kui isiklikuks tarbeks reprodutseerimiseks;

[…]“.

Kuninga dekreedi 1398/2018 artiklis 10 „Vabastussertifikaadi saamise ja kasutamise kord“ on sätestatud:

„1. Artikli 3 punkti a alapunktis 2 sätestatud vabastussertifikaadi saamiseks peab asjaomane isik saatma [intellektuaalomandi seaduse artikli 25 lõikes 10 ette nähtud] juriidilisele isikule taotluse, mis eelistatavalt on allkirjastatud elektrooniliselt ja mis peab sisaldama järgmist teavet:

a)	maksukohustuslase registreerimisnumber ja ees- ja perenimi või ettevõtja- või ärinimi;

b)	taotleja registrijärgne tegevusala või deklaratsioon tegevuse kohta;

taotleja deklaratsioon järgmiste asjaolude kohta:

1	selliste soetatavate seadmete, aparaatide ja vahendite kasutamise kord, mis on ette nähtud üksnes kutsealaselt kasutamiseks ja ilmselgelt muuks kui isiklikuks tarbeks reprodutseerimiseks;

2	ta ei anna erakasutajatele de facto ega de jure võimalust kasutada neid seadmeid, aparaate ja vahendeid;

3	ta nõustub intellektuaalomandi seaduse […] artikli 25 lõikes 11 juriidilisele isikule antud järelevalvevolitustega;

juhul, kui taotleja võimaldab oma töötajatel kasutada soetatud seadmeid, aparaate või vahendeid, deklaratsioon selle kohta, et ta on neile töötajatele teatavaks teinud järgmised asjaolud:

1	tööandja poolt neile tööülesannete täitmiseks antud seadmeid, aparaate või vahendeid tuleb kasutada ainult selleks otstarbeks;

2	selliste seadmete, aparaatide või vahendite isiklikuks tarbeks kasutamine ei ole lubatud.

2. Juriidiline isik esitab oma veebisaidil standardiseeritud näidistaotluse vabastussertifikaadi saamiseks, mis vastab eelmises lõikes sätestatud tingimustele.

[…]

4. Pärast vabastussertifikaadi taotluse saamist on juriidilisel isikul 15 tööpäeva aega sertifikaadi väljastamiseks või sellest keeldumiseks ja oma otsuse edastamiseks taotlejale.

5. Juriidiline isik võib sertifikaadi andmisest keelduda ainult järgmistel juhtudel:

a)	kui taotlus ei sisalda kogu käesolevas artiklis nõutud teavet;

b)	kui deklaratsioon ei vasta käesoleva artikli nõuetele;

c)	kui taotleja vabastussertifikaat on varem tühistatud, välja arvatud juhul, kui tühistamise põhjused on ära langenud.

Punktides a ja b sätestatud juhtudel annab juriidiline isik taotlejale kõigepealt seitse tööpäeva aega oma taotluse nõuetega vastavusse viimiseks.

Keeldumisest teatatakse taotlejale koos otsuse piisava põhjendusega ning taotlejat teavitatakse õigusest esitada ühe kuu jooksul alates keeldumisest teatamisest kultuuri- ja spordiministeeriumile kaebus vastavalt intellektuaalomandi seaduse […] artikli 25 lõikele 12.

[…]

10. Kui hüvitise maksmisest vabastatud isikutel ei ole sertifikaati, võivad nad kasutada tagasimaksemenetlust.“

Kuninga dekreedi 1398/2018 artikkel 11 „Tasu tagasimaksmise kord“ on järgmine:

„1. Tasu tagasimaksmise taotlus esitatakse juriidilisele isikule. Sellele taotlusele, mis tuleb allkirjastada eelistatavalt elektrooniliselt, tuleb lisada järgmised andmed:

a)	maksukohustuslase registreerimisnumber ja ees- ja perenimi või ettevõtja- või ärinimi;

b)	taotleja registrijärgne tegevusala või deklaratsioon tegevuse kohta;

c)	seadme, aparaadi või vahendi ostuarve koopia;

taotleja deklaratsioon järgmiste asjaolude kohta:

1	selliste soetatud seadmete, aparaatide ja vahendite kasutamise kord, mis on ette nähtud üksnes kutsealaseks kasutamiseks ja ilmselgelt muuks kui isiklikuks tarbeks reprodutseerimiseks;

2	ta ei anna erakasutajatele de facto ega de jure võimalust kasutada neid seadmeid, aparaate ega vahendeid;

3	ta nõustub intellektuaalomandi seaduse […] artikli 25 lõikes 11 juriidilisele isikule antud järelevalvevolitustega;

juhul, kui taotleja võimaldab oma töötajatel kasutada soetatud seadmeid, aparaate või vahendeid, deklaratsioon selle kohta, et ta on neile töötajatele teatavaks teinud järgmised asjaolud:

1	tööandja poolt neile tööülesannete täitmiseks antud seadmeid, aparaate või vahendeid tuleb kasutada ainult selleks otstarbeks;

2	selliste seadmete, aparaatide või vahendite isiklikuks tarbeks kasutamine ei ole lubatud.

2. Juriidiline isik esitab oma veebisaidil standardvormi kohase tagasimaksetaotluse, mis vastab eelmises lõikes sätestatud tingimustele.

3. Juriidilisel isikul on taotluse saamisest alates üks kuu aega, et viia läbi vajalik kontroll, tegemaks kindlaks, kas õigus tagasimaksele on olemas või mitte, ja edastada oma otsus taotlejale.

[…]

5. Juriidiline isik võib hüvitise tagasimaksmisest keelduda ainult järgmistel juhtudel:

a)	kui tagasimaksetaotlus ei sisalda kõiki käesolevas artiklis nõutud andmeid;

b)	kui deklaratsioon ei vasta käesoleva artikli nõuetele;

c)	kui tagasimaksenõude summa on väiksem kui intellektuaalomandi seaduse […] artikli 25 lõike 8 eelviimases lõigus sätestatud summa, kui kõnealusest artiklist ei tulene teisiti;

d)	kui taotluse läbivaatamise tulemusel ei tuvastata õigust tagasimaksele.

Punktides a ja b sätestatud juhtudel antakse taotlejale seitse tööpäeva oma taotluse nõuetega vastavusse viimiseks.

Keeldumisest teatatakse taotlejale koos piisava põhjendusega, lisaks teavitatakse teda õigusest esitada ühe kuu jooksul alates keeldumisest teatamisest kultuuri- ja spordiministeeriumile kaebus vastavalt intellektuaalomandi seaduse […] artikli 25 lõikele 12 […].“

Kuninga dekreedi 1398/2018 artiklis 12 on sätestatud:

„1. Kollektiivse esindamise organisatsioon ja juriidiline isik hoiavad oma ülesannete täitmisel neile teatavaks saanud teavet konfidentsiaalsena ning igal juhul tuleb sellise teabe töötlemisel järgida konkurentsi- ja andmekaitse-eeskirju.

2. Kohustatud isikud, turustajad ja vabastussertifikaatide omanikud ei saa tugineda äriseadustiku [(Código de Comercio)] artikli 32 lõikes 1 osutatud raamatupidamissaladusele järelevalve raames, mille juriidiline isik viib läbi intellektuaalomandi seaduse […] artikli 25 lõikes 11 antud volituste alusel […].“

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

Põhikohtuasja hageja Ametic on infotehnoloogia- ja kommunikatsioonisektori tootjate, kauplejate ning turustajate ühendus, mille tegevus hõlmab kauplemist reprodutseerimiseks mõeldud seadmete, aparaatide ja vahenditega ning füüsiliste kandjatega, mille puhul tuleb maksta tasu isiklikuks tarbeks reprodutseerimise eest. Eelotsusetaotluse esitanud kohtule Tribunal Supremole (Hispaania kõrgeim kohus) esitatud kaebuses on Ametic esitanud eeskätt nõude tühistada kuninga dekreedi 1398/2018 teatavad sätted, nende hulgas artiklid 3 ja 10. Selle kuninga dekreediga on kehtestatud teatavad intellektuaalomandi seaduse artikli 25 rakendussätted; see seadus võeti vastu pärast 9. juuni 2016. aasta kohtuotsust EGEDA jt (C‑470/14, EU:C:2016:418), milles direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b tõlgendati nii, et sellega oli vastuolus varasem isiklikuks tarbeks reprodutseerimise eest makstava õiglase hüvitise riigieelarvest rahastamise süsteem.

16	Eelotsusetaotlusest selgub, et Hispaania seadusandja on kehtestanud artiklis 25 autoriõiguse omanikele kaitstud teoste isiklikuks tarbeks reprodutseerimise eest hüvitamissüsteemi, mis puudutab üksnes isiklikuks tarbeks reprodutseerimist mittetüpograafiliste tehniliste seadmete või vahendite abil.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib sisuliselt, et intellektuaalomandi seaduse artikli 25 lõike 3 kohaselt on isikud, kes valmistavad või turustavad Hispaania territooriumil seadmeid, mida võib kasutada kaitstud teoste reprodutseerimiseks, kohustatud maksma isiklikuks tarbeks reprodutseerimise tasu. Nimetatud tootjad ja turustajad võivad summa üle kanda oma klientidele ning hulgi- või jaemüüjatele, kes võivad selle vajaduse korral üle kanda lõpptarbijale.

See kohus täpsustab ka, et kõnealuse seaduse artikli 25 lõike 7 punkti b kohaselt on algusest peale isiklikuks tarbeks reprodutseerimise tasu maksmisest vabastatud reprodutseerimisseadmeid, -aparaate ja -vahendeid soetanud juriidiline või füüsiline isik kui lõpptarbija, kes tõendab, et kasutab soetatud seadmeid, aparaate või vahendeid eranditult kutsealaselt, tingimusel et eraisikutel puudub de jure ja de facto nende kasutamise võimalus ning need on ilmselgelt mõeldud üksnes muuks kui isiklikuks tarbeks reprodutseerimiseks. Tõendamiseks tuleb esitada sertifikaat, mille on väljastanud juriidiline isik, kelle on vastavalt kõnealuse artikli 25 lõikele 10 asutanud kollektiivse esindamise organisatsioonid ja kes nende esindajana haldab isiklikuks tarbeks reprodutseerimise puhul hüvitise maksmisest vabastamist ja selle tagasimaksmist.

Asjaomased isikud, kellel sellist sertifikaati ei ole, peavad isiklikuks tarbeks reprodutseerimise tasu maksma ostu hetkel. Kui nad suudavad siiski tõendada, et ostetud seadmeid, aparaate või vahendeid kasutatakse ainult kutsealaselt, ja tingimusel, et eraisikutel puudub nende kasutamise võimalus ning need on ilmselgelt mõeldud üksnes muuks kui isiklikuks tarbeks reprodutseerimiseks, võivad nad taotleda samalt juriidiliselt isikult juba makstud tasu tagasimaksmist.

20	Eelotsusetaotluse esitanud kohus lisab, et turustajad ning hulgi- ja jaemüüjad, kes järjestikku soetavad kõnealuseid kaupu, võivad vabastussertifikaadi omajale müügi korral taotleda kollektiivse esindamise organisatsioonilt isiklikuks tarbeks reprodutseerimise tasu tagasimaksmist.

21	Kuninga dekreedi 1398/2018 artikli 3 punktis a on määratletud „vabastussertifikaat“, mis võib muu hulgas olla intellektuaalomandi seaduse artikli 25 lõike 7 punktis b nimetatud isikutel. Kõnealuse kuninga dekreedi artikkel 10 reguleerib selle vabastussertifikaadi saamise ja kasutamise korda.

Lisaks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et vastavalt intellektuaalomandi seaduse artikli 25 lõikele 11 ja selle seaduse rakendussätteid sisaldava kuninga dekreedi artiklile 12 on juriidilisel isikul õigus nõuda isiklikuks tarbeks reprodutseerimise tasu maksmisest vabastamise ja tagasimaksmisega seotud ülesannete täitmiseks antud järelevalvevolituste teostamiseks vajaliku teabe edastamist ning et sellise järelevalve käigus ei saa ettevõtjad tugineda riigisiseses õiguses ette nähtud raamatupidamissaladusele.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et juriidilise isiku üle, kes haldab vabastussertifikaati omavate majandusüksuste tegevust oluliselt hõlbustavat sertifikaatide väljastamisel põhinevat vabastuste andmise ja tagasimaksete tegemise süsteemi, teostavat järelevalvet kollektiivse esindamise organisatsioonid, st üksused, kes esindavad üksnes isiklikuks tarbeks reprodutseerimise hüvitise saamiseks õigustatud isikute huve. See asjaolu võib igal konkreetsel juhul mõjutada asjaomase juriidilise isiku otsuseid vabastussertifikaatide või tagasimaksete kohta. Pealegi võib see „tasakaalustamata või asümmeetriline“ süsteem eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates rikkuda seaduse ees võrdsuse põhimõtet, eriti kuna just sellest juriidilisest isikust sõltub võimalus lihtsustada seadmete, aparaatide ja vahendite soetamise toiminguid. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et tema kahtlusi suurendavad kõnealusele juriidilisele isikule antud ülemäärased järelevalvevolitused, mille alusel ta võib nõuda, et talle esitataks asjaomaste isikute tegevusega seotud teavet, kusjuures need volitused on sedavõrd ulatuslikud, et välistavad asjaomase ettevõtja võimaluse tugineda raamatupidamissaladusele. Asjaolu, et selle juriidilise isiku otsuseid saab edasi kaevata kultuuri- ja spordiministeeriumile, kelle otsuseid saab omakorda edasi kaevata, ei ole selle kohtu meelest piisav, et kõrvaldada raskused, mis tema arvates tulenevad selle juriidilise isiku moodustamisest.

Neil asjaoludel otsustas Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.	Kas [intellektuaalomandi seaduse] uue artikli 25 lõikega 10 reguleeritud juriidilise isiku moodustamine on kooskõlas direktiiviga [2001/29] või üldisemalt liidu õiguse üldpõhimõtetega?

Kas direktiiviga [2001/29] või liidu õiguse üldpõhimõtetega on vastuolus see, kui riigisisesed õigusnormid annavad sellele juriidilisele isikule õiguse nõuda teavet, sealhulgas raamatupidamisandmeid, kõigilt isikutelt, kes taotlevad sertifikaati isiklikuks tarbeks reprodutseerimise tasu maksmise kohustusest vabastamise kohta?“

Eelotsuse küsimuste analüüs

Esimene küsimus

Vastuvõetavus

25	ADEPI, Ventanilla Única Digital ja DAMA vaidlustavad esimese küsimuse vastuvõetavuse põhjusel, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole täpsustanud, millise direktiivi 2001/29 sätte ja liidu õiguse üldpõhimõtte tõlgendamist ta taotleb.

Sellega seoses tuleb märkida, et kui tõepoolest arvestada üksnes esimese küsimuse sõnastust, siis soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus selle küsimusega saada Euroopa Kohtult hinnangut, kas riigisisene õigusnorm on kokkusobiv liidu õiguse, käesoleval juhul direktiivi 2001/29 ja liidu õiguse üldpõhimõtetega, täpsustamata seejuures, milliste sätete ja põhimõtetega on tegemist. Euroopa Kohus on siiski korduvalt sedastanud, et ELTL artikliga 267 kehtestatud Euroopa Kohtu ja liikmesriigi kohtute vahelise koostöömenetluse raames ei ole Euroopa Kohtu ülesanne hinnata riigisiseste õigusaktide vastavust liidu õigusele (vt selle kohta 6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Consorci Sanitari del Maresme, C‑203/14, EU:C:2015:664, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

Tuleb siiski meenutada, et ELTL artikliga 267 kehtestatud koostöömenetluse raames on Euroopa Kohtu ülesanne anda liikmesriigi kohtule kasulik vastus, mis võimaldab tal lahendada talle esitatud vaidluse. Seda arvestades tuleb Euroopa Kohtul temale esitatud küsimused vajaduse korral ümber sõnastada. Nimelt on Euroopa Kohtu ülesanne tõlgendada kõiki liidu õiguse sätteid, mida liikmesriigi kohtud vajavad oma menetluses olevate kohtuasjade lahendamiseks, isegi kui viimased ei ole neid sätteid Euroopa Kohtule esitatud küsimustes otseselt maininud (19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Nederlands Uitgeversverbond ja Groep Algemene Uitgevers, C‑263/18, EU:C:2019:1111, punkt 31 ning seal viidatud kohtupraktika).

Selleks võib Euroopa Kohus tuletada liikmesriigi kohtu esitatud teabe, eelkõige eelotsusetaotluse põhjenduste hulgast need liidu õiguse aspektid, mida tuleb tõlgendada põhikohtuasja vaidluse eset arvestades (19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Nederlands Uitgeversverbond ja Groep Algemene Uitgevers, C‑263/18, EU:C:2019:1111, punkt 32 ning seal viidatud kohtupraktika).

Käesolevas asjas nähtub eelotsusetaotlusest, et põhikohtuasjas on tegemist Hispaania isiklikuks tarbeks reprodutseerimise tasu kogumise süsteemiga, kuna eelotsusetaotluse esitanud kohtule on esitatud kaebus, milles palutakse tühistada kuninga dekreedi 1398/2018, millega rakendatakse intellektuaalomandi seaduse artiklit 25, teatavad sätted, mis näevad muu hulgas ette isiklikuks tarbeks reprodutseerimise hüvitamissüsteemi haldamise eest vastutava juriidilise isiku asutamise. Direktiiv 2001/29 sisaldab sellise hüvitise kohta siiski ainult ühte sätet ja see on artikli 5 lõike 2 punkt b.

Lisaks viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus sõnaselgelt kõnealuse hüvitise kontekstis kohustatud ja õigustatud isikute vahelise võrdsuse põhimõttele, millest lähtudes ta peab uurima tema menetluses vaidlustatud sätete õiguspärasust, ilma et ta mainiks ühtegi muud liidu õiguse üldpõhimõtet, mille tõlgendamine tema arvates kõne alla võiks tulla.

31	Neil asjaoludel ei saa esimest küsimust pidada nii puudulikuks, et see takistaks Euroopa Kohtul anda liikmesriigi kohtule kasulikku vastust.

32	See küsimus on seega vastuvõetav.

Sisulised küsimused

Võttes arvesse käesoleva kohtuotsuse punktides 27–30 esitatud kaalutlusi, tuleb esimest küsimust mõista nii, et sellega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b ja võrdse kohtlemise põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt on isiklikuks tarbeks reprodutseerimise tasu maksmisest vabastamise ja tagasimaksmise haldamine usaldatud kollektiivse esindamise organisatsioonide asutatud ja nende järelevalve all olevale juriidilisele isikule.

Sellega seoses tuleb meenutada, et direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b on sätestatud, et liikmesriigid võivad ette näha erandeid või piiranguid kõnealuse direktiivi artiklis 2 sätestatud reprodutseerimise ainuõigusest füüsilise isiku poolt isiklikuks tarbeks ja muul kui otseselt või kaudselt kaubanduslikul eesmärgil mis tahes andmekandjal tehtud reproduktsioonide suhtes, tingimusel et õiguste omanikud saavad õiglast hüvitist, mille puhul võetakse arvesse kaitstud teoste või esemete suhtes kõnealuse direktiivi artiklis 6 nimetatud tehniliste meetmete kohaldamist või nende puudumist.

Nagu nähtub selle direktiivi põhjendustest 35 ja 38, kajastab artikli 5 lõike 2 punkt b liidu seadusandja kavatsust luua õiguste omajatele kahju tekkimisest tingitult konkreetne hüvitamissüsteem, kehtestades põhimõtteliselt kohustuse see kahju „kompenseerida“ või „hüvitada“ (9. juuni 2016. aasta kohtuotsus EGEDA jt, C‑470/14, EU:C:2016:418, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 22. septembri 2016. aasta kohtuotsus Microsoft Mobile Sales International jt, C‑110/15, EU:C:2016:717, punkt 26 ning seal viidatud kohtupraktika).

Kuna direktiivi 2001/29 sätetes ei ole õiglase hüvitise süsteemi erinevaid elemente rohkem täpsustatud, on liikmesriikidel nende kindlaksmääramisel lai kaalutlusõigus. Seega peavad just nimelt liikmesriigid määrama kindlaks isikud, kes peavad seda hüvitist rahastama, ning määrama kindlaks hüvitise vormi, üksikasjaliku korra ja suuruse (vt selle kohta 5. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Copydan Båndkopi, C‑463/12, EU:C:2015:144, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 9. juuni 2016. aasta kohtuotsus EGEDA jt, C‑470/14, EU:C:2016:418, punktid 22 ja 23 ning seal viidatud kohtupraktika).

Kuna praktikas on keeruline tuvastada isiklikuks tarbeks kasutajaid ning kohustada neid reprodutseerimise ainuõiguste omajatele tekitatud kahju hüvitama, võivad liikmesriigid õiglase hüvitise rahastamiseks seada sisse „isiklikuks tarbeks reprodutseerimise tasu“, mida ei pea maksma mitte asjaomased isikud, vaid need, kelle käsutuses on reprodutseerimiseks kasutatavad seadmed, aparaadid ja vahendid ning kes de jure või de facto võimaldavad eraisikutel neid kasutada. Nimetatud süsteemi kohaselt tuleb isiklikuks tarbeks reprodutseerimise tasu maksta isikutel, kelle käsutuses on selliseid seadmeid. Seega võivad liikmesriigid teatavatel tingimustel kohaldada isiklikuks tarbeks reprodutseerimise tasu valimatult kõigi reprodutseerimiseks kasutatavate vahendite suhtes isegi siis, kui nende lõppkasutus ei kuulu direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b kohaldamisalasse (22. septembri 2016. aasta kohtuotsus Microsoft Mobile Sales International jt, C‑110/15 EU:C:2016:717, punktid 31 ja 32 ning seal viidatud kohtupraktika).

Kuna selline süsteem võimaldab tasu maksjatel kanda isiklikuks tarbeks reprodutseerimise tasu summa üle sama seadme, aparaadi ja vahendi kasutamise hinda, kannab tasu koormuse lõppkokkuvõttes erakasutaja, kes selle hinna tasub, ja see on kooskõlas direktiivi 2001/29 põhjenduses 31 viidatud „õiglase tasakaaluga“, mis tuleb saavutada reprodutseerimise ainuõiguse omanike ja kaitstud esemete kasutajate huvide vahel (22. septembri 2016. aasta kohtuotsus Microsoft Mobile Sales International jt, C‑110/15, EU:C:2016:717, punkt 33 ning seal viidatud kohtupraktika).

Selline süsteem peab siiski olema põhjendatud mitte ainult praktiliste raskustega, nagu lõppkasutajate tuvastamise võimatus, vaid peab ka välistama tasu maksmise seadmete, aparaatide ja vahendite tarnimisel muudele kui füüsilistele isikutele eesmärkidel, mis ei ole ilmselgelt seotud isiklikuks tarbeks reprodutseerimisega (vt selle kohta 5. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Copydan Båndkopi, C‑463/12, EU:C:2015:144, punktid 45–47, ning 22. septembri 2016. aasta kohtuotsus Microsoft Mobile Sales International jt, C‑110/15, EU:C:2016:717, punktid 34–36).

Mis puutub konkreetselt tingimusse, mis puudutab tasu maksmisest vabastamist reprodutseerimisseadmete, -aparaatide ja -vahendite tarnimise korral muudele kui füüsilistele isikutele eesmärkidel, mis ilmselgelt ei ole seotud isiklikuks tarbeks reprodutseerimisega, siis see on põhimõtteliselt kooskõlas direktiivi 2001/29 põhjenduses 31 nimetatud „õiglase tasakaaluga“ autoriõiguse omanike ja kaitstud objektide kasutajate huvide vahel, mistõttu ainult lõplik ostja võib selle tasu tagasi saada ja tagasimaksmise tingimuseks on sellekohane taotlus sellise tasu haldamise eest vastutavale organisatsioonile (vt selle kohta 5. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Copydan Båndkopi, C‑463/12, EU:C:2015:144, punkt 53).

Nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 38, toob tootjatele ning hulgi- ja jaemüüjatele antud võimalus kanda oma klientidele üle nende poolt makstud isiklikuks tarbeks reprodutseerimise tasu kaasa selle, et kõnealused ettevõtjad ise seda rahalist koormust ei kanna. Selleks, et tagada, et isiklikuks tarbeks reprodutseerimise hüvitise koormus lasuks lõppastmes ainult direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b osutatud lõppkasutajatel, peab süsteem, mis näeb ette isiklikuks tarbeks reprodutseerimise tasu, siiski tagama, et lõppkasutajad, kes soetavad reprodutseerimisseadmeid, -aparaate ja -vahendeid ilmselgelt muul eesmärgil kui isiklikuks tarbeks reprodutseerimiseks, saab veel vabastada tasu maksmisest.

Kui isiklikuks tarbeks reprodutseerimise tasu kogumise süsteem näeb pealegi ette, et lõppkasutaja võib selle tasu maksmisest vabastada otsekohe, kui ta ostab reprodutseerimisseadmeid, -aparaate ja -vahendeid vabastussertifikaadi alusel, mis sisuliselt tõendab, et need soetatakse ilmselgelt muul eesmärgil kui isiklikuks tarbeks reprodutseerimiseks, siis peab müüjal, kes on maksnud selle tasu oma tarnijale, kuid kellel on keelatud seda oma kliendile edasi kanda, kuna viimane on esitanud sertifikaadi, olema võimalik nõuda tasu tagasimaksmist organisatsioonilt, kellele on usaldatud selle tasu haldamine (vt selle kohta 5. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Copydan Båndkopi, C‑463/12, EU:C:2015:144, punkt 55).

Nagu nähtub eelotsusetaotlusest, on käesoleval juhul põhikohtuasjas kõne all olevale isiklikuks tarbeks reprodutseerimise hüvitise kogumise süsteemile iseloomulik, et põhimõtteliselt on kohustatud seda tasu maksma lõppkasutajad, kuid samal ajal on ette nähtud menetlus, mis võimaldab teatud tingimustel selle hüvitise maksmisest vabastada kas sertifikaadi väljastamise või tagasimakse teel.

Sellega seoses on eelotsusetaotluse esitanud kohus põhjendanud oma esimest eelotsuse küsimust asjaoluga, et juriidilise isiku, kes väljastab vabastussertifikaate ja maksab tagasi isiklikuks tarbeks reprodutseerimise tasu, asutamine ja selle üle järelevalve teostamine kollektiivse esindamise organisatsioonide poolt võib tähendada „tasakaalustamatust“ või „asümmeetriat“ tema järgitavate huvide vahel, mida ta peab järgima, mis võib olla vastuolus direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktiga b ja võrdse kohtlemise põhimõttega.

Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et seoses kõnealuse direktiivi artikli 5 lõike 2 punktist b tulenevate nõuetega peab selliste muude kui füüsiliste isikute, kes soetavad paljundusseadmeid eesmärkidel, mis ei ole ilmselgelt seotud koopiate tegemisega isiklikuks tarbeks, õigus isiklikuks tarbeks reprodutseerimise tasu tagasimaksmisele olema tõhus ega tohi muuta makstud tasu tagasimaksmist ülemäära keeruliseks. Tagasimakse saamise õiguse ulatus, tõhusus, kättesaadavus, sellest teavitamine ja selle kasutamise lihtsus peavad võimaldama leevendada tasakaalu puudumist isiklikuks tarbeks reprodutseerimise tasu süsteemi tagajärjel, et toime tulla tuvastatud praktiliste raskustega (vt selle kohta 22. septembri 2016. aasta kohtuotsus Microsoft Mobile Sales International jt, C‑110/15, EU:C:2016:717, punkt 37 ning seal viidatud kohtupraktika). Sama kehtib ka vabastussertifikaatide väljastamise puhul, kui riigisisesed õigusaktid näevad samuti ette sellise vahendi, et tagada, et ainult isikutel, kes on kohustatud tasu maksma direktiivi artikli 5 lõike 2 punkti b alusel, lasub tegelikult isiklikuks tarbeks reprodutseerimise hüvitise koormus.

Lisaks sellele kujutavad direktiivi 2014/26 artikli 3 punkti h kohaselt summad, mida kollektiivse esindamise organisatsioon kogub õiguste omajate huvides ja lähtudes nende õigusest hüvitisele, endast autoriõigusest või sellega seotud õigustest saadavat tulu. Sama direktiivi põhjendustes 2 ja 26 on täpsustatud, et sellist tulu koguvad, haldavad ning jaotavad õiguste omajatele kollektiivse esindamise organisatsioonid.

Viimati nimetatud direktiivi 2014/26 artikli 3 punktist a tuleneb, et kollektiivse esindamise organisatsioon on mis tahes organisatsioon, mille ainus või peamine eesmärk on seadusest tuleneva volituse või kokkuleppe alusel hallata autoriõigusi või autoriõigusega seotud õigusi rohkem kui ühe õiguste omaja nimel nende õiguste omajate ühiseks kasuks, ning see organisatsioon võib olla oma liikmete omandis või kontrolli all. Nagu on tõdetud direktiivi 2014/26 põhjenduses 14, on praktikas üldjuhul tegemist just sellise olukorraga. Lõpuks on direktiivi 2014/26 artikli 3 punktis d täpsustatud, et kollektiivse esindamise organisatsiooni liige võib olla nii autoriõiguste või autoriõigusega kaasnevate õiguste omaja kui ka teine kollektiivse esindamise organisatsioon.

Sellest järeldub direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b tähenduses isiklikuks tarbeks reprodutseerimise tasu haldamise osas, et erinevalt seda tasu maksma kohustatud isikute esindajatest kuulub selline haldamine juba oma määratluse tõttu nende ülesannete hulka, mida võib usaldada intellektuaalomandi seaduses nimetatud kollektiivse esindamise organisatsioonidele.

Sellega seoses ja arvestades käesoleva kohtuotsuse punktis 45 esitatud nõudeid, tuleb teha järeldus, et põhikohtuasjas käsitletavates riigisisestes õigusnormides ette nähtud juriidilise isiku asutamine isiklikuks tarbeks reprodutseerimise hüvitise maksmisest vabastamise ja tagasimaksete haldamiseks võib teenida lihtsuse ja tõhususe eesmärki, millest saavad kasu ka seda hüvitist maksma kohustatud isikud, ilma et nad üksnes seetõttu, et kõnealune juriidiline isik on kollektiivse esindamise organisatsioonide järelevalve all, satuksid vähem soodsasse olukorda kui sellise juriidilise isiku puudumise korral.

Seetõttu peavad mis tahes riigisisesed õigusnormid, millega kehtestatakse isiklikuks tarbeks reprodutseerimise hüvitis, nägema ette menetlused, mis käesoleva kohtuotsuse punktis 45 esitatud nõudeid arvestades tagavad, et ainult direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b alusel tasu maksma kohustatud isikud kannavad tegelikult isiklikuks tarbeks reprodutseerimise hüvitise koormust.

Eelkõige ei tohi liikmesriigid ette näha sellist õiglase hüvitise korda, mis tooks kaasa eri ettevõtjate, kes turustavad sarnaseid isiklikuks tarbeks reprodutseerimise erandiga hõlmatud kaupu, või kaitstud objektide kasutajate erinevate kategooriate põhjendamatu ebavõrdse kohtlemise (22. septembri 2016. aasta kohtuotsus Microsoft Mobile Sales International jt, C‑110/15, EU:C:2016:717, punkt 45 ning seal viidatud kohtupraktika).

Nende nõuete järgimine ei pruugi olla tagatud, kui riigisisesed õigusnormid annavad vabastussertifikaatide väljastamise või isiklikuks tarbeks reprodutseerimise eest alusetult makstud tasu tagasimaksmise eest vastutavale juriidilisele isikule kaalutlusõiguse, mis seab ühel või teisel nimetatud eesmärgil esitatud taotluste lahendi sõltuvusse otstarbekuse kaalutlustest, mistõttu see juriidiline isik võib oma kaalutlusõigust kasutades põhjendamatult piirata õigust vabastuse kohaldamisele või selle tasu tagasimaksmisele. Nimelt võib sellise kaalutlusõiguse olemasolu tingida direktiivi 2001/29 põhjenduses 31 eesmärgina nimetatud õiglase tasakaalu kadumise õiguste omajate ja kaitstud objektide kasutajate vahel. Nagu prognoosis eelotsusetaotluse esitanud kohus, võib pädev juriidiline isik samuti diskrimineerivalt kohelda sarnases õiguslikus ja faktilises olukorras olevaid erinevaid ettevõtjate ja kasutajate kategooriaid.

Seevastu riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette, et isiklikuks tarbeks reprodutseerimise tasu puhul tuleb vabastussertifikaadid väljastada ning tagasimaksed teha õigel ajal ja objektiivsete kriteeriumide alusel, mis välistavad asjaomaste taotluste läbivaatamise eest vastutava isiku kaalutlusõiguse, võivad põhimõtteliselt vastata käesoleva kohtuotsuse punktis 45 nimetatud nõuetele.

Välistamaks ka sellise juriidilise isiku mis tahes erapoolikuse ohu seoses vabastussertifikaatide väljastamise ning tagasimaksete tegemisega ning hoidmaks ära selle tagajärjel tasakaalu rikkumist õiguste valdajate ja kaitstud eseme kasutajate vahel – mis on direktiivi 2001/29 põhjenduses 31 taotletud eesmärk –, peab selle juriidilise isiku otsuse peale, millega keeldutakse sellise sertifikaadi väljastamisest või tagasimaksest, saama esitada sõltumatule asutusele kas halduskaebuse või kaebuse kohtusse.

Käesoleval juhul võib asuda seisukohale, et kuninga dekreedi 1398/2018 artiklid 10 ja 11 kohustavad taotluste läbivaatamise eest vastutavat juriidilist isikut väljastama konkreetse tähtaja jooksul vabastussertifikaadi või tuvastama õiguse tagasimaksele, kui taotleja esitab nõutavad identifitseerimisandmed ja allkirjastab ettenähtud deklaratsioonid. Lisaks saab tõdeda, et need sätted näevad ette võimaluse esitada kaebus sõltumatule asutusele, nimelt kultuuri- ja spordiministeeriumile, selle juriidilise isiku nende otsuste peale, millega keeldutakse rahuldamast vabastussertifikaadi või tagasimakse taotlust. Neil asjaoludel võib arvata, et need sätted vastavad tõenäoliselt käesoleva kohtuotsuse punktis 45 esitatud nõuetele, kuid seda peab siiski kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

Teiseks tuleb direktiivi 2001/29 artiklis 5 sätestatud erandeid kohaldada kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 20 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega, mille kohaselt ei tohi võrreldavaid olukordi kohelda erinevalt ja erinevaid olukordi võrdselt, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (22. septembri 2016. aasta kohtuotsus Microsoft Mobile Sales International jt, C‑110/15, EU:C:2016:717, punkt 44 ning seal viidatud kohtupraktika).

Järelikult ei saa seda põhimõtet tõlgendada nii, et sellega on vastuolus isiklikuks tarbeks reprodutseerimise tasu maksmisest vabastamise ja tagasimaksete haldamise kui sellise usaldamine isikule, kes esindab õigustatud isikute kollektiivseid huve. Isiklikuks tarbeks reprodutseerimise eest hüvitise saajad ja selle hüvitise rahastajas on selle hüvitise osas radikaalselt erinevas õiguslikus olukorras, mistõttu nimetatud põhimõtet ei saa eirata põhjendusega, et nende suhtes kehtivad eri õigused ja kohustused isiklikuks tarbeks reprodutseerimise hüvitise süsteemi alusel.

Kõiki eelnevaid kaalutlusi silmas pidades tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b ja võrdse kohtlemise põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt kollektiivse esindamise organisatsioonide asutatud ja nende järelevalve all olevale juriidilisele isikule on usaldatud isiklikuks tarbeks reprodutseerimise tasu maksmisest vabastamine ja tagasimaksete haldamine, kui sellistes riigisisestes õigusnormides on sätestatud, et vabastussertifikaadid tuleb väljastada ja tagasimaksed teha õigel ajal ja objektiivsete kriteeriumide alusel, mis ei võimalda juriidilisel isikul jätta sellise sertifikaadi väljastamise või tagasimakse taotlust rahuldamata kaalutlustel, mis hõlmavad kaalutlusõiguse teostamist, ning selle isiku otsuse peale, millega ta keeldub sellise taotluse rahuldamisest, võib edasi kaevata sõltumatule asutusele.

Teine küsimus

Vastuvõetavus

59	DAMA vaidlustab selle küsimuse vastuvõetavuse põhjendusega, et liikmesriigi kohus ei ole täpsustanud, millist direktiivi 2001/29 sätet ja liidu õiguse üldpõhimõtet ta palub tõlgendada.

60	Võttes arvesse käesoleva kohtuotsuse punktides 26–28 esitatud põhimõtteid ja samadel põhjustel, mis on esitatud punktides 29 ja 30, ei mõjuta see väide siiski teise küsimuse vastuvõetavust.

Lisaks väidavad ADEPI ja Ventanilla Única Digital, et intellektuaalomandi seaduse artikli 25 lõike 7 punktist b ja kuninga dekreedi 1398/2018 artiklist 10 ei nähtu, et juriidilisel isikul võib olla juurdepääs raamatupidamisandmetele. Seega leiavad nad, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu viidatud olukord on puhtalt hüpoteetiline, mistõttu teine küsimus tuleb tunnistada vastuvõetamatuks.

Selles osas tuleb ühelt poolt meenutada, et ELTL artiklis 267 sätestatud Euroopa Kohtu ja liikmesriigi kohtute koostöö raames on vaid liikmesriigi kohtul, kes asja menetleb ja kes vastutab tehtava lahendi eest, pädevus hinnata iga kohtuasja eripära arvestades, kas kohtuotsuse tegemiseks on vaja eelotsust ja kas Euroopa Kohtule esitatud küsimusel on kohtuasja suhtes tähtsust. Seega, kui küsimused on esitatud liidu õiguse tõlgendamise kohta, on Euroopa Kohus põhimõtteliselt kohustatud otsuse tegema (12. novembri 2015. aasta kohtuotsus Hewlett-Packard Belgium, C‑572/13, EU:C:2015:750, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).

Kuna kehtib eeldus, et liidu õigust puudutavad küsimused on asjakohased, võib Euroopa Kohus liikmesriigi kohtu esitatud taotluse tagasi lükata vaid siis, kui on ilmselge, et taotletud liidu õiguse tõlgendusel ei ole põhikohtuasja asjaolude või esemega mingit seost, kui kõnealune probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole talle esitatud küsimustele tarviliku vastuse andmiseks vajalikud faktilised ja õiguslikud asjaolud teada (12. novembri 2015. aasta kohtuotsus Hewlett-Packard Belgium, C‑572/13, EU:C:2015:750, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).

Teiselt poolt on Euroopa Kohtu ja eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanded ELTL artiklis 267 sätestatud menetluse raames selgelt erinevad ning riigisiseste õigusaktide tõlgendamise eest vastutab eranditult viimane. Seega ei ole Euroopa Kohtu ülesanne teha eelotsusemenetluses otsust liikmesriigi õigusnormide tõlgendamise kohta. Nimelt peab Euroopa Kohus liidu ja liikmesriigi kohtute pädevuse jaotuse raames võtma arvesse eelotsuse küsimuste faktilist ja õiguslikku konteksti nii, nagu seda on kirjeldatud eelotsusetaotluses (14. novembri 2019. aasta kohtuotsus Spedidam, C‑484/18, EU:C:2019:970, punktid 28 ja 29).

65	Eeltoodust tuleneb, et ADEPI ja Ventanilla Única Digitali esitatud riigisisese õiguse tõlgendus selle kohta, millist teavet on juriidilisel isikul õigus nõuda, ei saa olla piisav, et kummutada käesoleva kohtuotsuse punktis 63 viidatud asjakohasuse eeldust.

66	Kuna teine küsimus ei kuulu ühegi käesoleva kohtuotsuse punktis 63 viidatud kohtupraktikast tuleneva kolme eeldatava olukorra hulka, tuleb see lugeda vastuvõetavaks.

Sisulised küsimused

Oma teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b ja võrdse kohtlemise põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis annavad kollektiivse esindamise organisatsioonide asutatud ja nende järelevalve all olevale juriidilisele isikule, kellele on usaldatud isiklikuks tarbeks reprodutseerimise hüvitise maksmisest vabastamise ja tagasimaksmisete haldamine, taotleda juurdepääsu teabele, mis on vajalik talle selles osas antud järelevalvevolituste teostamiseks, ilma et oleks võimalik tugineda eelkõige riigisiseses õiguses sätestatud raamatupidamissaladuse hoidmisele.

68	Esiteks on oluline märkida, et võimalus nõuda teavet, et kontrollida isiklikuks tarbeks reprodutseerimise tasu käsitlevate riigisiseste õigusnormide nõuetekohast kohaldamist, on direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b sätestatud erandi lahutamatu osa.

Eelkõige ilmneb direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktist b ja põhjendusest 35, et liikmesriikides, kus on tehtud isiklikuks tarbeks reprodutseerimise suhtes erand, peaksid õiguste valdajad saama õiglast hüvitist, mis nõuetekohaselt kompenseeriks nende kaitstud teoste või muude objektide ilma nende loata kasutamise. Peale selle ei või vastavalt nimetatud artikli lõikele 5 erandi tegemine isiklikuks tarbeks reprodutseerimise suhtes põhjendamatult mõjutada autoriõiguste valdaja õiguspäraseid huve. Sellest tuleneb, et nende sätete igasuguse praktilise mõju minetamise vältimiseks on neis sätetes liikmesriikidele, kes on oma riigisiseses õiguses kehtestanud isiklikuks tarbeks reprodutseerimise erandi, seatud tulemuslikkuse kohustus selles mõttes, et see riik on kohustatud oma pädevuse raames tagama hüvitise tõhusa sissenõudmise, mis on ette nähtud kahjustatud autoritele põhjustatud kahju hüvitamiseks, eelkõige juhul, kui see kahju tekkis selle liikmesriigi territooriumil (16. juuni 2011. aasta kohtuotsus Stichting de Thuiskopie, C‑462/09, EU:C:2011:397, punktid 33 ja 34, ning 9. juuni 2016. aasta kohtuotsus EGEDA jt, C‑470/14, EU:C:2016:418, punkt 21 ning seal viidatud kohtupraktika).

Seega on sellise süsteemi puhul, mis põhineb ettevõtjate ühepoolsetel deklaratsioonidel, et määrata kindlaks nii isiklikuks tarbeks reprodutseerimise tasu raames makstavad summad kui ka müügitehingud, mis peavad olema hüvitise maksmisest vabastatud, vajalik tingimus tasu tõhusa kogumise tagamiseks, et kõnealuse tasu haldamise eest vastutav asutus saaks kontrollida kõnealuste deklaratsioonide tõepärasust.

Seega peab isikul, kes vastutab isiklikuks tarbeks reprodutseerimise hüvitise süsteemi haldamise eest, olema õigus kontrollida, kas täidetud on vabastussertifikaadi saamiseks vajalikud tingimused. Kui selle kontrolli tulemusel selgub, et need tingimused ei ole täidetud, tingib kohustus tagada isiklikuks tarbeks reprodutseerimise tasu tõhus sissenõudmine vajaduse tagada, et kõnealune juriidiline isik saab võimaluse arvutada ja sisse nõuda selle hüvitisena makstavad summad kohe, kui vabastussertifikaadi andmise tingimused ei ole täidetud või ei ole enam täidetud. Kõnealuse juriidilise isiku ülesannete täitmist takistaks see, kui kontrollitav isik saaks raamatupidamissaladusele tuginedes keelduda võimaldamast tutvuda kontrollimiseks vajalike raamatupidamisandmetega.

Tuleb lisada, et see kehtib ka nende isikute kohta – nagu tootjad, importijad või turustajad –, kes ei ole vabastatud isiklikuks tarbeks reprodutseerimise tasu maksmisest, kuid kes võivad selle tasu edasi kanda oma klientidele, kui viimased ei oma vabastussertifikaati, või nõuda tagasimakset juriidiliselt isikult, kui nende klient omab sellist sertifikaati. Juriidilisel isikul, kellele on usaldatud isiklikuks tarbeks reprodutseerimise tasu süsteemi haldamine, peab tõepoolest olema võimalik nõuda võimalust tutvuda andmetega, mis võimaldavad kontrollida nii isiklikuks tarbeks reprodutseerimise tasu maksmise kohustust hõlmavat soetamist ja müüki kui ka soetamist ja müüki, mis on vabastatud selle tasu maksmisest.

Sellisel juhul peab kontrollimisel piirduma üksnes selliste andmetega, mis võimaldavad ühelt poolt välja selgitada, kas vabastuse või tagasimakse saamise tingimused on tegelikult täidetud, ja teiselt poolt arvutada summad, mis tuleb maksta tasuna isiklikuks tarbeks reprodutseerimise eest isikutel, kes ei ole selle maksmisest vabastatud, nagu tootjad, importijad või turustajad, või isikutel, kes on vabastussertifikaadi või tagasimakse saanud alusetult. Samuti on see juriidiline isik ja kollektiivse esindamise organisatsioonid, kellele oma ülesannete täitmisel sellised konfidentsiaalsed andmed teatavaks saavad, kohustatud hoidma neid konfidentsiaalsena. Käesoleval juhul võib asuda seisukohale, et kuninga dekreedi 1398/2018 artikli 12 lõike 1 eesmärk on kehtestada selline kohustus, ent seda peab siiski kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

Teiseks ei saa käesoleva kohtuotsuse punktides 56 ja 57 esitatud põhjendustega sarnastel põhjustel seada võrdse kohtlemise põhimõtte alusel kahtluse alla selliseid sätteid nagu intellektuaalomandi seaduse ja kuninga dekreedi nr 1398/2018 sätted, mis käsitlevad juriidilisele isikule antud õigusi seoses isiklikuks tarbeks reprodutseerimise hüvitise maksmisest vabastamise ja tagasimaksete haldamisega.

Kõiki eeltoodud kaalutlusi silmas pidades tuleb teisele küsimusele vastata, et direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b ja võrdse kohtlemise põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis annavad kollektiivse esindamise organisatsioonide asutatud ja nende järelevalve all olevatele juriidilisele isikule, kellele on usaldatud isiklikuks tarbeks reprodutseerimise hüvitise maksmisest vabastamise ja tagasimaksete haldamine, õiguse taotleda juurdepääsu teabele, mis on vajalik talle antud kontrollivolituste teostamiseks, ilma et tema vastu oleks võimalik tugineda eelkõige riigisiseses õiguses sätestatud raamatupidamissaladusele, kusjuures kõnealune juriidiline isik on kohustatud hoidma saadud teavet konfidentsiaalsena.

Kohtukulud

76	Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas artikli 5 lõike 2 punkti b ja võrdse kohtlemise põhimõtet

tuleb tõlgendada nii, et

nendega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt kollektiivse esindamise organisatsioonide asutatud ja nende järelevalve all olevale juriidilisele isikule on usaldatud isiklikuks tarbeks reprodutseerimise tasu maksmisest vabastamine ja tagasimaksete haldamine, kui sellistes riigisisestes õigusnormides on sätestatud, et vabastussertifikaadid tuleb väljastada ja tagasimaksed teha õigel ajal ja objektiivsete kriteeriumide alusel, mis ei võimalda juriidilisel isikul jätta sellise sertifikaadi väljastamise või tagasimakse taotlust rahuldamata kaalutlustel, mis hõlmavad kaalutlusõiguse teostamist, ning selle isiku otsuse peale, millega ta keeldub sellise taotluse rahuldamisest, võib edasi kaevata sõltumatule asutusele.

Direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b ja võrdse kohtlemise põhimõtet

tuleb tõlgendada nii, et

nendega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis annavad kollektiivse esindamise organisatsioonide asutatud ja nende järelevalve all olevale juriidilisele isikule, kellele on usaldatud isiklikuks tarbeks reprodutseerimise tasu maksmisest vabastamise ja tagasimaksete haldamine, õiguse taotleda juurdepääsu teabele, mis on vajalik talle antud järelevalvevolituste teostamiseks, ilma et tema vastu oleks võimalik tugineda eelkõige riigisiseses õiguses sätestatud raamatupidamissaladusele, kusjuures kõnealune juriidiline isik on kohustatud hoidma saadud teavet konfidentsiaalsena.

Allkirjad

( *1 ) Kohtumenetluse keel: hispaania.