–

Profi Credit Bulgaria EOOD, esindaja: I. Peneva,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: E. Georgieva ja N. Ruiz García,

1

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT 1993, L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288) artikli 6 lõiget 1.

2

Taotlus on esitatud kohtuvaidluses, mille pooled on Bulgaaria õiguse alusel asutatud krediidiasutus Profi Credit Bulgaria EOOD (edaspidi „PCB“) ja tarbija T. I. T. ning mis puudutab avaldust teha maksekäsk seoses põhikohtuasja poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingust tuleneva rahalise nõudega.

3

Direktiivi 93/13 artikli 6 lõikes 1 on ette nähtud:

„Liikmesriigid sätestavad, et ebaõiglased tingimused lepingus, mille müüja või teenuste osutaja on […] tarbijaga sõlminud, ei ole [siseriiklikes õigusaktides sätestatud tingimustel] tarbijale siduvad ning [et leping jääb muus osas pooltele siduvaks, kui see saab kehtida ka ilma ebaõiglaste tingimusteta].“ [täpsustatud sõnastus]

4

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Grazhdanski protsesualen kodeks, edaspidi „GPK“) artiklis 410 on sätestatud:

„(1)   Avaldaja võib taotleda maksekäsu tegemist:

1. rahaliste nõuete või asendatavate asjadega seotud nõuete korral, kui nõude menetlemine on rajoonikohtu [(rayonen sad)] pädevuses;

[…]

(3)   Kui nõue tuleneb tarbijalepingust, tuleb avaldusele lisada leping, kui see on koostatud kirjalikult, ning selle lisad ja muudatused ja võimalikud kohaldatavad tüüptingimused.“

5

GPK artiklis 411 on ette nähtud:

„(1)   Avaldus tuleb esitada selle koha rajoonikohtule [(rayonen sad)], kus on võlgniku alaline elukoht või registrijärgne asukoht; see kohus kontrollib kolme päeva jooksul omal algatusel oma territoriaalset pädevust. […]

(2)   Kohus vaatab avalduse läbi menetlusküsimusi käsitleval kohtuistungil ja teeb määrusega maksekäsu lõikes 1 sätestatud tähtaja jooksul, välja arvatud juhul, kui:

[…]

(3)   Kui kohus avalduse rahuldab, teeb ta määrusega maksekäsu, mille ärakiri toimetatakse võlgnikule kätte.“

6

GPK artikli 413 lõike 2 kohaselt võib avaldaja määruse, millega jäetakse maksekäsu tegemise avaldus täielikult või osaliselt rahuldamata, vaidlustada kaebusega, kusjuures ärakirja kättetoimetamiseks ei ole vaja lisada.

7

GPK artikli 414 lõiked 1 ja 2 on sõnastatud järgmiselt:

„(1)   Võlgnik võib esitada maksekäsu või selle osa vastu kirjaliku vastuväite. Vastuväite põhjendamine ei ole vajalik, välja arvatud käesoleva seadustiku artiklis 414a ette nähtud juhtudel.

(2)   Vastuväide esitatakse ühe kuu jooksul alates maksekäsu kättesaamisest; seda tähtaega ei saa pikendada.“

8

GPK artiklis 422 on ette nähtud:

„(1)   Nõude tuvastamise hagi loetakse esitatuks ajal, mil esitati maksekäsu tegemise avaldus, kui järgitud on käesoleva seadustiku artikli 415 lõikes 4 sätestatud tähtaega.

(2)   Välja arvatud käesoleva seadustiku artiklis 420 nimetatud juhtudel, ei too lõike 1 kohase hagi esitamine kaasa sellise viivitamatu täitmise peatamist, mis on lubatud.

(3)   Kui hagi jäetakse lõplikult jõustunud kohtuotsusega rahuldamata, siis täitmine lõpetatakse […].

(4)   Täitmisotsuse tühistamise otsust ei tehta, kui hagi jäetakse rahuldamata, kuna nõuet ei saa maksma panna.“

9

Kohustuste ja lepingute seaduse (zakon za zadalzheniyata i dogovorite; DV nr 275, 22.11.1950) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „ZZD“) artiklis 76 on ette nähtud:

„(1)   Isik, kes võlgneb teisele isikule mitu samalaadset sooritust, võib juhul, kui täitmisest kõikide nõuete rahuldamiseks ei piisa, määrata, millised nõuded ta täitmisega rahuldab. Kui ta sellekohast otsust ei tee, rahuldatakse teda kõige enam koormav nõue. Mitme teda võrdselt koormava nõude korral rahuldatakse varaseim nõue, ja juhul kui kõik nõuded on tekkinud ühel ajal, rahuldatakse kõik nõuded proportsionaalselt.

(2)   Kui täitmisest intressi, kulude ja põhinõude rahuldamiseks ei piisa, rahuldatakse esmalt kulude nõue, seejärel intressinõue ja viimases järjekorras põhinõue.“

10

18. veebruari 2010. aasta tarbijakrediidiseaduse (zakon za potrebitelskiya kredit; DV nr 18, 5.3.2010, lk 2) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „ZPK“) artikli 9 lõikes 1 on sätestatud:

„Tarbijakrediidileping on leping, millega krediidiandja annab või lubab anda tarbijale krediiti laenu, tasumise edasilükkamise või muu samalaadse finantstehingu vormis, välja arvatud teenuste pideva osutamise lepingud või samalaadsete kaupade tarnimise lepingud, mille kohaselt tarbija tasub selliste kaupade või teenuste eest osamaksetega kogu lepingu kehtivuse aja jooksul.“

11

ZPK artiklis 10a on ette nähtud:

„(1)   Krediidiandja võib nõuda tarbijalt tasu ja vahendustasu tarbijakrediidilepinguga seotud lisateenuste eest.

(2)   Krediidiandja ei või nõuda tasu ega vahendustasu krediidi väljamaksmise ja haldamisega seotud tegevuse eest.

(3)   Krediidiandja võib ühe ja sama tegevuse eest tasu või vahendustasu nõuda vaid üks kord.

(4)   Tasu või vahendustasu liik, suurus ja tegevus, mille eest tasu nõutakse, tuleb esitada tarbijakrediidilepingus selgelt ja arusaadavalt.“

12

ZPK artiklis 19 on sätestatud:

„[…]

(4)   Krediidi kulukuse aastamäär ei või olla kõrgem kui viiekordne seadusjärgne intressimäär Bulgaaria leevides või mõnes muus vääringus, mis on kindlaks määratud Bulgaaria Vabariigi ministrite nõukogu otsusega.

(5)   Lepingutingimused, mis näevad ette lõikes 4 sätestatud määrast kõrgema määra, loetakse tühiseks.

(6)   Maksete tegemisel lepingute alusel, mis sisaldavad lõike 5 kohaselt tühiseks tunnistatud lepingutingimusi, arvatakse lõikes 4 kindlaks määratud künnist ületavad summad maha krediidi järgmistest osamaksetest.“

13

PCB esitas eelotsusetaotluse esitanud kohtule avalduse teha GPK artikli 410 alusel maksekäsk Bulgaaria kodaniku T. I. T. suhtes (edaspidi „asjaomane tarbija“), et viimane tasuks põhikohtuasja poolte vahel 29. detsembril 2017 sõlmitud tarbijakrediidilepingust tuleneva rahalise nõude, mis koosneb põhisummast, lepingulisest intressist, kõrvalteenuste eest makstavast tasust ja viivisest. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud andmete kohaselt toimub maksekäsumenetlus ühepoolselt kuni maksekäsu tegemiseni.

14

Selle tarbijakrediidilepingu alusel oli asjaomane tarbija enne, kui tekkis makseviivitus, tasunud PCB sõnul 11 osamakset, ning tarbijale anti teada, et asjaomane tarbijakrediidileping muutus ennetähtaegselt sissenõutavaks.

15

Olles tuvastanud, et nimetatud tarbijakrediidilepingu tingimus, mis puudutab tasu kõrvalteenuste osutamise eest, on ebaõiglane, leidis eelotsusetaotluse esitanud kohus, et maksekäsu tegemise avaldus osas, milles see puudutab selle tasu maksmist, tuleb GPK artikli 411 lõike 2 punkti 3 alusel rahuldamata jätta. Lisaks asus see kohus seisukohale, et vastavalt ZZD artikli 76 lõikele 2 tuleb asjaomase tarbija poolt juba makstud summat kasutada lepingulise intressi ja põhinõude tagasimaksmiseks, mistõttu on tasutud sellest intressist 17 osamakset ning põhinõudest 16 osamakset tervikuna ja 17.osamakse osaliselt.

16

Seetõttu tegi eelotsusetaotluse esitanud kohus 9. novembri 2020. aasta määrusega sama tarbijakrediidilepingu alusel asjaomase tarbija suhtes maksekäsu, mille kohaselt peab tarbija PCB‑le tagasi maksma summa, mille see kohus on ümber arvutanud nii, et ta on omal algatusel tasaarvestanud juba tehtud maksed PCB nõude summaga.

17

PCB esitas selle määruse peale Sofyiski gradski sadile (Sofia linnakohus, Bulgaaria) määruskaebuse. Viimati nimetatud kohus leidis 16. veebruari 2021. aasta määruses esiteks, et GPK artikli 411 lõike 2 punkti 3 kohaselt peab esimese astme kohus keelduma maksekäsu tegemisest, kui maksekäsu tegemise avaldus põhineb tarbijalepingus sisalduval ebaõiglasel tingimusel, mida kohus võib omal algatusel esile tuua ja seda ilma, et võlgnikul oleks vaja esitada vastuväide. Sisulises osas kinnitas kohus, et tarbijakrediidileping sisaldab ebaõiglast tingimust.

18

Teiseks leidis Sofyiski gradski sad (Sofia linnakohus), et määruskaebus on muus osas põhjendatud. Ta asus eelkõige seisukohale, et kuna vastavalt ZZD artikli 76 lõikele 2 mõjutasid tarbija maksed intressi ja põhisumma tagasimaksmist, ületas esimese astme kohus oma pädevust seoses maksekäsu tegemisega. GPK artiklil 410 põhineva maksekäsumenetluse eesmärk ei ole vastavalt Varhoven kasatsionen sadi (Bulgaaria kõrgeim kassatsioonikohus) praktikale mitte asjaomase nõude olemasolu tuvastamine, vaid kõigest selle kindlakstegemine, kas nõue on vaidluse all. Väidetava võlanõude olemasolu kontrollimine peaks seevastu toimuma GPK artikli 422 kohase tuvastusmenetluse teel, mis algatatakse asjaomase võlausaldaja taotlusel, juhul kui võlgnik kasutab oma õigust esitada GPK artikli 414 alusel maksekäsule vastuväite.

19

Seetõttu tühistas apellatsioonikohus osaliselt eelotsusetaotluse esitanud kohtu 9. novembri 2020. aasta määruse, kinnitades, et maksekäsu tegemise avaldus jäeti rahuldamata osas, milles see puudutas kõrvalteenuste eest asjaomase tasu maksmist, kuna see põhineb ebaõiglaseks peetaval tingimusel. Apellatsioonikohus määras seejärel, et PCB kasuks tehakse GPK artikli 410 alusel maksekäsk tasuda kõik ülejäänud nõutud summad, ja saatis kohtuasja eelotsusetaotluse esitanud kohtule kui esimese astme kohtule tagasi maksekäsu tegemiseks.

20

Eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb, kuidas edasi toimida, ja märgib, et kui sellises olukorras nagu käesolevas asjas, milles on tuvastatud, et asjaomane tarbija on teinud tagasimakseid tarbijakrediidilepingus sisalduva ebaõiglase tingimuse alusel, möönda, et kohus peaks selleks, et jätta see tingimus kohaldamata, omal algatusel tegema tasaarvestuse, kohaldades analoogia alusel ZPK ühte sätet, milleks on ZPK artikli 19 lõige 6 koostoimes ZZD artikli 76 lõikega 2, ei peaks see tarbija esitama vastuväidet GPK artikli 414 alusel või esitama hagi, et kasutada oma tasaarvestamise õigust.

21

Seega tuleb juhul, kui direktiivi 93/13 artikli 6 lõige 1 võimaldab liikmesriigi kohtul osaliselt keelduda maksekäsu tegemisest, kindlaks teha, kas selle sätte kohaselt peab see kohus omal algatusel tegema kõik järeldused asjaomase tingimuse ebaõiglusest ja omal algatusel tegema tasaarvestuse või peab ta vastupidi järgima kõrgema astme kohtu praktikat, kes vaatamata sellele, et on tuvastatud, et tarbijakrediidilepingus sisaldub ebaõiglane tingimus, määrab maksekäsu tegemise ning jätab selle maksekäsu tegemise avalduse rahuldamata ainult siis, kui see puudutab ebaõiglase tingimuse alusel nõutud summasid, ilma tasaarvestamise võimaluseta. Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab siinkohal, et ta esitab selle küsimuse tarbijakaitse tõhusate vahendite pakkumise kontekstis, kuna Bulgaaria õiguse kohaselt on nõuete tasaarvestamine kohtu poolt lubatud ainult siis, kui seda kasutatakse subjektiivse õigusena. Seevastu saab seda teha ZPK artikli 19 lõike 6 alusel omal algatusel ainult erandkorras.

22

Nendel asjaoludel otsustas Sofiyski rayonen sad (Sofia rajoonikohus, Bulgaaria) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

23

Esimesena seab PCB kahtluse alla esimese küsimuse vastuvõetavuse põhjusel, et Euroopa Kohus otsustas 13. septembri 2018. aasta kohtuotsuses Profi Credit Polska (C‑176/17, EU:C:2018:711), et tarbijale direktiiviga 93/13 antud õiguste tõhusat kaitset saab tagada üksnes tingimusel, et riigisisene menetluskord võimaldab nimelt maksekäsumenetluse raames kontrollida omal algatusel tarbijalepingus sisalduvate tingimuste potentsiaalset ebaõiglust.

24

Siinkohal tuleb ühelt poolt tähele panna, et isegi kui on olemas Euroopa Kohtu praktika, mille alusel on kõnealune õigusküsimus lahendatav, võivad liikmesriigi kohtud vabalt pöörduda Euroopa Kohtu poole, kui nad seda otstarbekaks peavad, ilma et asjaolu, et Euroopa Kohus on juba tõlgendanud sätteid, mille tõlgendamist taotletakse, tooks kaasa selle, et Euroopa Kohus ei või selle üle uuesti otsustada (6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Bauer ja Willmeroth, C‑569/16 ja C‑570/16, EU:C:2018:871, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika).

25

Teiselt poolt tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et ELTL artiklis 267 sätestatud Euroopa Kohtu ja liikmesriigi kohtute koostöö raames on aga ainult liikmesriigi kohtul, kelle lahendada on vaidlus ja kes peab otsuse tegema, pädevus kohtuasja erisusi arvestades hinnata nii eelotsuse vajalikkust oma otsuse tegemiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Järelikult, kui esitatud küsimus puudutab liidu õiguse tõlgendamist, on Euroopa Kohus põhimõtteliselt kohustatud otsuse tegema (6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Bauer ja Willmeroth, C‑569/16 ja C‑570/16, EU:C:2018:871, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).

26

Mis teisena puudutab PCB väidet, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole tuvastanud, et Bulgaaria õigus on vastuolus direktiivi 93/13 artikli 6 lõikega 1, mida palutakse tõlgendada, vaid kohtu eesmärk on saada Bulgaaria õiguse sätete tõlgendus, siis tuleb märkida, et eelotsusetaotlusest nähtub, et eelotsusetaotluse esitanud kohtul on tekkinud küsimus selle sätte tõlgendamise kohta, et teada saada, kas ta peab liidu õiguse esimuse põhimõtte alusel jätma kohaldamata riigisisesed õigusnormid, nagu neid on tõlgendanud kõrgema astme kohus, kelle kohtupraktika on talle siduv.

27

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb järeldada, et eelotsusetaotlus, sealhulgas esimene küsimus, on vastuvõetav.

28

Esimese kolme küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada saada, kas direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et kui võlgnikust tarbija ei osale menetluses kuni maksekäsu tegemiseni, peab liikmesriigi kohus, kellele on esitatud maksekäsu tegemise avaldus, omal algatusel jätma kohaldamata selle tarbija ja asjaomase ettevõtja vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingu ebaõiglase tingimuse, millel põhineb osa esitatud nõudest, ning kas sellisel juhul on sellel kohtul õigus jätta maksekäsu tegemise avaldus ainult osaliselt rahuldamata.

29

Direktiivi 93/13 artikli 6 lõike 1 kohaselt sätestavad liikmesriigid, et ebaõiglased tingimused lepingus, mille müüja või teenuse osutaja on tarbijaga sõlminud, ei ole liikmesriigi õigusaktides sätestatud tingimustel tarbijale siduvad ning et leping jääb muus osas pooltele siduvaks, kui see saab kehtida ka ilma ebaõiglaste tingimusteta.

30

Selle imperatiivse sätte eesmärk on asendada lepinguga loodud formaalne tasakaal lepingupoolte õiguste ja kohustuste vahel tegeliku tasakaaluga, mis taastab nendevahelise võrdsuse (21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Gutiérrez Naranjo jt, C‑154/15, C‑307/15 ja C‑308/15, EU:C:2016:980, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).

31

Selleks peab liikmesriigi kohus esimesena oma õigusaktides sätestatud tingimustel omal algatusel hindama direktiivi 93/13 kohaldamisalasse kuuluva lepingutingimuse ebaõiglust ning jätma selle kohaldamata, et see ei tekitaks tarbijale siduvaid tagajärgi, välja arvatud juhul, kui tarbija vaidleb sellele vastu (vt selle kohta 26. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Abanca Corporación Bancaria ja Bankia, C‑70/17 ja C‑179/17, EU:C:2019:250, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).

32

Sellega seoses tuleb tähele panna, et kui liikmesriigi kohus seda tehes tasandab tarbija ja müüja või teenuse osutaja vahelist ebavõrdsust, siis seda eeldusel, et kohtule on teada selleks vajalikud õiguslikud ja faktilised asjaolud (vt selle kohta 13. septembri 2018. aasta kohtuotsus Profi Credit Polska, C‑176/17, EU:C:2018:711, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellest järeldub, et vajaduse korral peab liikmesriigi kohus, kui asjaomane tarbija sellele vastu ei vaidle ja vajaduse korral omal algatusel, tegema toimiku täiendamiseks menetlustoiminguid, paludes võistlevuse põhimõtet järgides pooltel esitada talle selleks lisateavet (vt selle kohta 26. novembri 2020. aasta kohtumäärus DSK Bank ja FrontEx International, C‑807/19, EU:C:2020:967, punktid 52 ja 54 ning seal viidatud kohtupraktika).

33

Need põhjendused kehtivad ka maksekäsumenetluse suhtes (vt selle kohta 13. septembri 2018. aasta kohtuotsus Profi Credit Polska, C‑176/17, EU:C:2018:711, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

34

Teisena ei ole väljakujunenud kohtupraktika kohaselt direktiivi 93/13 artikli 6 lõikega 1 nõutud, et liikmesriigi kohus jätaks peale ebaõiglaseks tunnistatud lepingutingimuse kõrvale ka need, mida ebaõiglasteks ei tunnistatud (29. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Bank BPH, C‑19/20, EU:C:2021:341, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).

35

Selle sätte ja eelkõige selle lause teise osa eesmärk ei ole mitte tühistada kõik ebaõiglasi tingimusi sisaldavad lepingud, vaid taastada pooltevaheline tasakaal, jättes kohaldamata ebaõiglaseks tunnistatud tingimused ja säilitades samas põhimõtteliselt kõnealuse lepingu muude tingimuste kehtivuse. Leping peab jääma põhimõtteliselt kehtima ilma ühegi muu muudatuseta peale selle, mis tuleneb ebaõiglaste tingimuste väljajätmisest. Nimetatud leping võib seega kehtima jääda, kuivõrd selline sama lepingu kehtima jäämine ilma ebaõiglaste tingimusteta on riigisisese õiguse kohaselt õiguslikult võimalik (vt selle kohta 7. augusti 2018. aasta kohtuotsus Banco Santander ja Escobedo Cortés, C‑96/16 ja C‑94/17, EU:C:2018:643, punkt 75, ning 29. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Bank BPH, C‑19/20, EU:C:2021:341, punkt 83 ja seal viidatud kohtupraktika).

36

Selles kontekstis on Euroopa Kohus lisaks otsustanud, et nimetatud sättega on vastuolus riigisisene õigusnorm, mis lubab liikmesriigi kohtul täiendada asjaomast lepingut, muutes sellise tingimuse sisu, mille ta tunnistas ebaõiglaseks (vt selle kohta 26. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Abanca Corporación Bancaria ja Bankia, C‑70/17 ja C‑179/17, EU:C:2019:250, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).

37

Eeltoodud asjaoludest tuleneb, et liikmesriigi kohus, kellele on esitatud maksekäsu tegemise avaldus, mis põhineb ebaõiglast tingimust sisaldaval tarbijakrediidilepingul, võib selle avalduse rahuldada, jättes selle tingimuse kohaldamata, tingimusel et see leping saab kehtida ilma ühegi muu muudatuse või muutmise või täiendamiseta, mida peab kontrollima nimetatud kohus. Sellisel juhul peab kohtul olema lubatud jätta see avaldus rahuldamata ainult osas, mis puudutab sellest tingimusest tulenevaid nõudeid, kui neid saab eristada ülejäänud nõudest.

38

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele kuni kolmandale küsimusele vastata, et direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et kui võlgnikust tarbija ei osale menetluses kuni maksekäsu tegemiseni, peab liikmesriigi kohus, kellele on esitatud maksekäsu tegemise avaldus, omal algatusel jätma kohaldamata selle tarbija ja asjaomase ettevõtja vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingu ebaõiglase tingimuse, millel põhineb osa esitatud nõudest. Sellisel juhul on kohtul õigus see avaldus osaliselt rahuldamata jätta, tingimusel et see leping saab kehtida ilma ühegi muu muudatuse või muutmise või täiendamiseta, mida peab kontrollima nimetatud kohus.

39

Neljanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada saada, kas direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et see kohustab liikmesriigi kohut, kellele on esitatud maksekäsu tegemise avaldus, tegema omal algatusel järeldusi, mis tulenevad tarbijakrediidilepingu tingimuse ebaõiglusest, kui selle tingimuse alusel on tehtud makse, mistõttu peab ta selle makse omal algatusel tasaarvestama selle lepingu alusel tasumisele kuuluva ülejäänud summaga.

40

Sellega seoses märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kui liikmesriigi kohtul on direktiivi artikli 6 alusel see kohustus, ei peaks asjaomane tarbija tasaarvestamise õiguse kasutamiseks enam algatama eraldi menetlust.

41

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab liikmesriigi kohus direktiivi 93/13 artikli 6 lõike 1 kohaselt tegema kõik järeldused, mis riigisisese õiguse järgi tulenevad ebaõiglase lepingutingimuse tuvastamisest, tagamaks, et kõnesolev tingimus ei ole tarbijale siduv (30. mai 2013. aasta kohtuotsus Asbeek Brusse ja de Man Garabito, C‑488/11, EU:C:2013:341, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika). Nagu on tähelepanu juhitud käesoleva kohtuotsuse punktis 31, tähendab selline kohustus, et see kohus peab jätma ebaõiglaseks peetava tingimuse kohaldamata, selleks et sellel tingimusel ei oleks tarbijale siduvaid tagajärgi.

42

Kuna sellist lepingutingimust tuleb põhimõtteliselt käsitada nii, et seda ei ole kunagi olemas olnud, mistõttu ei saa sellel olla tagajärgi tarbijale, toob liikmesriigi kohtu kohustus jätta kohaldamata ebaõiglane lepingutingimus, millega kaasneb kohustus summa tasuda, tagajärjena põhimõtteliselt kaasa sellele vastava kohustuse sama summa tagastada (vt selle kohta 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Gutiérrez Naranjo jt, C‑154/15, C‑307/15 ja C‑308/15, EU:C:2016:980, punktid 61 ja 62).

43

Selles kontekstis on Euroopa Kohus asunud seisukohale, et liikmesriikide ülesanne on määrata kindlaks oma riigisiseses õiguses normid, kuidas lepingus sisalduva tingimuse ebaõiglus tuvastatakse ja kuidas selle tuvastamise konkreetsed õiguslikud tagajärjed väljenduvad. See järeldus peab siiski võimaldama taastada õigusliku ja faktilise olukorra, milles asjaomane tarbija oleks olnud, kui seda ebaõiglast tingimust ei oleks olemas olnud, tuginedes eelkõige asjaomase ettevõtja poolt ebaõiglase tingimuse alusel alusetult saadud eeliste tagastamisele viimase kahjuks. Nimelt ei tohi asjaolu, et liikmesriigi õigus täpsustab tarbijatele direktiiviga 93/13 tagatud kaitset, muuta selle kaitse sisu (vt selle kohta 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Gutiérrez Naranjo jt, C‑154/15, C‑307/15 ja C‑308/15, EU:C:2016:980, punktid 65 ja 66).

44

Kuigi liikmesriigid on direktiivi 93/13 artikli 6 lõike 1 alusel kohustatud nägema oma riigisiseses õiguses ette menetlusnormid, mis võimaldavad tagada selle tagastamise õiguse järgimise, ei tulene sellest siiski liikmesriigi kohtu kohustust rakendada seda õigust omal algatusel tasaarvestamise teel, kuigi kohus peab jätma ebaõiglase tingimuse kohaldamata.

45

Sellest järeldub, et põhimõtteliselt ei ole direktiivi 93/13 artikliga 6 vastuolus sellised riigisisesed õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mille kohaselt peab maksekäsu tegemise avalduse saanud kohus jätma selle avalduse rahuldamata osas, milles see põhineb ebaõiglasel tingimusel, kuid mille kohaselt ei ole kohtul õigust omal algatusel tasaarvestada selle tingimuse alusel tehtud makseid tasumisele kuuluva ülejäänud summaga, ning mille tulemuseks on see, et võlgnik, kes ei osale maksekäsumenetluses, on kohustatud algatama eraldi menetluse, et teostada oma õigust summade täielikule tagastamisele.

46

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb siiski, et normid, mis liikmesriigid menetlusautonoomia põhimõttel liidu õigusest tulenevate õiguste kaitseks kehtestavad, peavad vastama kahele tingimusele: need ei tohi olla vähem soodsad kui normid, mida kohaldatakse riigisisese õigusega reguleeritavate samalaadsete olukordade suhtes (võrdväärsuse põhimõte), ja need ei või muuta praktikas võimatuks või ülemäära raskeks liidu õigusega tarbijatele antud õiguste kasutamist (tõhususe põhimõte) (vt selle kohta 18. veebruari 2016. aasta kohtuotsus Finanmadrid EFC, C‑49/14, EU:C:2016:98, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

47

Mis puudutab esimesena võrdväärsuse põhimõtet, siis olgu märgitud, et vastavalt riigisisesele õigusele, nagu seda on kirjeldatud eelotsusetaotluses, on ZPK artikli 19 lõikes 6 ette nähtud, et kui tingimus on ZPK artikli 19 lõike 5 alusel tühiseks tunnistatud, toimub nende maksete, mis on tehtud sellise tingimuse alusel, mis ületab artikli 19 lõikes 4 kindlaks määratud krediidi kulukuse aastamäära, omal algatusel tasaarvestamine. Eelotsusetaotluse esitanud kohus on arvamusel, et selle artikli 19 lõike 6 koostoimes ZZD artikliga 76 analoogia alusel kohaldamine võimaldab maksekäsu tegemise menetluses, mis osaliselt tugineb ebaõiglasel tingimusel, samuti omal algatusel tasaarvestamist, eelkõige osas, mis puudutab selle tingimuse alusel tehtud makseid, mistõttu asjaomane tarbija ei pea enam algatama eraldiseisvat menetlust, et talle tagastataks alusetult makstud summad. Siiski, kuna Euroopa Kohtu sellekohasele infonõudele vastates selgitas eelotsusetaotluse esitanud kohus ühelt poolt, et on olemas vastuoluline kohtupraktika selles osas, mis puudutab asjaolusid, mille esinemisel peab liikmesriigi kohus maksekäsumenetluses omal algatusel tasaarvestama juhul, kui tuvastatakse selline ebaõiglane tingimus, nagu on ette nähtud ZPK artikli 19 lõikes 6, ning teiselt poolt, et on olemas lahknev kohtupraktika osas, mis puudutab sellise sätte analoogia alusel kohaldamise õiguspärasust selleks, et omal algatusel tasaarvestada juhtudel, mille puhul üksnes ei kohaldata ZPK artikli 19 lõiget 4, ei ole Euroopa Kohtul piisavalt teavet, et hinnata võrdväärsuse põhimõtte järgimist. Järelikult on ülesanne kontrollida, kas seda põhimõtet on järgitud, liikmesriigi kohtul, kellel ainsana on võimalik olla vahetult teadlik oma riigisiseses õiguskorras menetlusnormidest, mis puudutavad õigust tagastamisele, võttes arvesse nende menetlusnormide eset, alust ja olulisi tunnuseid.

48

Mis puudutab teisena tõhususe põhimõtet, siis ei nähtu eelotsusetaotluse esitanud kohtu edastatud teabest ja eelkõige teabest, mis käsitleb seda, kuidas tõlgendatakse kohtupraktikas GPK artiklit 410, mille kohaselt asjaomase nõude olemasolu kontrollimine ei kuulu maksekäsumenetluses kohtu pädevusse, ja mis kohustab seega asjaomast tarbijat viima läbi eraldiseisvat menetlust selleks, et teostada direktiivi 93/13 artikli 6 kohast õigust täielikule tagastamisele, et see artikkel muudab võimatuks või ülemäära raskeks selle õiguse kasutamise, isegi kui see kohustus nõuab asjaomase võlgniku aktiivset tegutsemist ja võistleva menetluse läbiviimist. Seega ei ole tõsi, et need menetlusnormid üksi muudaks võimatuks või ülemäära raskeks liidu õigusega antud õiguse tagastamisele kasutamise, kuid seda peab siiski kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus. Sellega seoses tuleb lisaks meenutada, et tõhususe põhimõtte järgimine ei saa minna nii kaugele, et see asendab täielikult asjaomase tarbija passiivsuse (vt selle kohta 10. septembri 2014. aasta kohtuotsus Kušionová, С‑34/13, EU:C:2014:2189, punkt 56).

49

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb neljandale küsimusele vastata, et direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et kuigi see säte kohustab liikmesriigi kohut, kellele on esitatud maksekäsu tegemise avaldus, tegema omal algatusel kõik järeldused, mis tulenevad tarbija ja ettevõtja vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingu tingimuse ebaõiglusest, tagamaks, et tingimus ei ole tarbijale siduv, ei pane see säte põhimõtteliselt sellele kohtule kohustust omal algatusel tasaarvestada selle lepingu alusel tehtud makset tasumisele kuuluva ülejäänud summaga, aga seda tingimusel, et järgitakse võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtet.

50

Kõigepealt tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohus esitas viienda küsimuse juhuks, kui vastus neljandale küsimusele on jaatav.

51

Seega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus viienda küsimusega sisuliselt teada, kas juhul, kui direktiivi 93/13 artikli 6 lõike 1 kohaselt koostoimes võrdväärsuse ja tõhususe põhimõttega oleks liikmesriigi kohus, kellele on esitatud maksekäsu tegemise avaldus, kohustatud omal algatusel tasaarvestama tarbijakrediidilepingus sisalduva ebaõiglase tingimuse alusel tehtud makset selle lepingu alusel tasumisele kuuluva ülejäänud summaga, tuleb seda sätet tõlgendada nii, et kohus on kohustatud jätma kohaldamata kõrgema astme kohtu praktika, mis keelab sellise omal algatusel tasaarvestamise.

52

Sellega seoses tuleb tõdeda, et Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et eelotsusetaotluse esitanud kohus peab liidu õiguse esimuse põhimõtet arvestades jätma kohaldamata sellise kõrgema astme kohtu praktika, nagu on kõne all põhikohtuasjas ning mis keelab tal maksekäsu raames omal algatusel tasaarvestada summat, mille asjaomane võlgnik on tasunud ebaõiglasteks tunnistatud lepingutingimuste alusel, asjaomase tarbijakrediidilepingu alusel tasumisele kuuluva ülejäänud summaga, kuna niisugusel juhul ei oleks see kohtupraktika liidu õigusega kooskõlas (vt selle kohta 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Gutiérrez Naranjo jt, C‑154/15, C‑307/15 ja C‑308/15, EU:C:2016:980, punkt 74).

53

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 tõlgendada nii, et juhul kui selle sätte kohaselt koostoimes võrdväärsuse ja tõhususe põhimõttega oleks liikmesriigi kohus, kellele on esitatud maksekäsu tegemise avaldus, kohustatud omal algatusel tasaarvestama tarbijakrediidilepingus sisalduva ebaõiglase tingimuse alusel tehtud makset selle lepingu alusel tasumisele kuuluva ülejäänud summaga, on kohus kohustatud jätma kohaldamata kõrgema astme kohtu vastupidise tähendusega praktika.

54

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (üheksas koda) otsustab: