–

Banco di Desio e della Brianza, esindajad: avvocati F. L. Monti, S. Sironi ja P. Vitiello,

–

ZW, esindajad: avvocati S. M. Zigni ja M. Buzzini,

–

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato A. Grumetto,

–

Saksamaa valitsus, esindajad: U. Kühne, J. Möller ja M. Hellmann,

–

Hispaania valitsus, esindajad: S. Centeno Huerta, J. Ruiz Sánchez ja J. Rodríguez de la Rúa Puig,

–

Ungari valitsus, esindajad: Z. Fehér ja K. Szíjjártó,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: G. Gattinara ja N. Ruiz García,

1

Eelotsusetaotlused käsitlevad küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT 1993, L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288) artikleid 6 ja 7 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklit 47.

2

Taotlused on esitatud kohtuvaidlustes, millest esimeses on vastamisi ühelt poolt SPV Project 1503 Srl (edaspidi „SPV“) ja Dobank SpA, kes tegutseb Unicredit SpA volituse alusel, ning teiselt poolt YB ning teises ühelt poolt Banco di Desio e della Brianza SpA (edaspidi „BDB“) ja teised krediidiasutused ning teiselt poolt YX ja ZW ning mis puudutavad kohtulahendi seadusjõu omandanud täitedokumentidel põhinevaid sundtäitmise menetlusi.

3

Direktiivi 93/13 kahekümne neljandas põhjenduses on märgitud, et „liikmesriikide kohtutel või haldusasutustel peavad olema piisavad ja tõhusad vahendid, et ebaõiglaste tingimuste seadmist tarbijalepingutes takistada“.

4

Sama direktiivi artikli 2 punktis b on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

tarbija – füüsiline isik, kes käesoleva direktiiviga hõlmatavate lepingute raames toimib eesmärkidel, mis ei ole seotud tema kaubandus-, majandus- ega kutsetegevusega;

[…]“.

5

Direktiivi artikli 6 lõige 1 näeb ette:

„Liikmesriigid sätestavad, et ebaõiglased tingimused lepingus, mille müüja või teenuste osutaja on […] tarbijaga sõlminud, ei ole [siseriiklikes õigusaktides sätestatud tingimustel] tarbijale siduvad ning [et leping jääb muus osas pooltele siduvaks, kui see saab kehtida ka ilma ebaõiglaste tingimusteta].“ [täpsustatud sõnastus]

6

Direktiivi artikli 7 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Liikmesriigid tagavad, et tarbijate ja konkurentide huvides oleksid olemas piisavad ja tõhusad vahendid, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine lepingutes, mis müüjad või teenuste osutajad tarbijatega sõlmivad.“

7

6. septembri 2005. aasta seadusandlikus dekreedis nr 206, millega kehtestatakse tarbijakaitseseadustik 29. juuli 2003. aasta seaduse nr 229 artikli 7 tähenduses (decreto legislativo n. 206, recante Codice del consumo a norma dell’articolo 7 della legge 29 luglio 2003, n. 229; GURI regulaarne lisa nr 235, 8.10.2005), millega võeti üle direktiiv 93/13, on artikli 33 lõigetes 1 ja 2 sätestatud:

„1.   Tarbija ning ettevõtja vahel sõlmitud lepingus loetakse ebaõiglaseks tingimused, mis heausksusest hoolimata toovad kaasa lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste olulise tasakaalustamatuse, mis kahjustab tarbijat.

2.   Kuni ei ole tõendatud vastupidist, eeldatakse, et ebaõiglased on tingimused, mille eesmärk või tagajärg on:

[…]

[…]“.

8

Selle seadusandliku dekreedi artikli 36 lõigetes 1 ja 3 on ette nähtud:

„1.   Artiklite 33 ja 34 tähenduses ebamõistlikult kahjustavaks tunnistatud tingimused on tühised; muus osas jääb leping kehtima.

[…]

3.   Tingimusi tunnistatakse tühiseks ainult tarbija kasuks ning kohus võib selle küsimuse tõstatada omal algatusel.“

9

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Codice di procedura civile) põhikohtuasjade asjaoludele kohaldatava redaktsiooni artiklis 633 on vastuvõetavuse tingimuste kohta sätestatud:

„Pädev kohus väljastab makse- või väljaandmiskäsu selliste nõuete suhtes, mille on esitanud võlausaldaja, kellele võlgnetakse raha või kindlaks määratud kogus asendatavaid asju, või isik, kellel on õigus saada konkreetset vallasvara:

[…]“.

10

Sama seadustiku artiklis 640 on sätestatud:

„Kui kohus leiab, et avaldus ei ole piisavalt põhjendatud, teatab ta sellest avaldajale ja palub tal esitada tõendid.

Kui avaldaja sellele üleskutsele ei vasta, ei loobu oma nõudest või kui nõuet ei saa rahuldada, lükkab kohus avalduse põhjendatud lahendiga tagasi.

See lahend ei piira võimalust nõuet uuesti esitada, sealhulgas tavamenetluses.“

11

Nimetatud seadustiku artiklis 641 on ette nähtud, et kui avaldus rahuldatakse, kohustab kohus teist poolt tasuma rahasumma ning teavitab teda võimalusest esitada vastuväide 40 päeva jooksul.

12

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku põhikohtuasja asjaoludele kohaldatava redaktsiooni artiklis 647 „Täitedokumendi täitmisele pööratavus vastuväite esitamata jätmise või vastuväite esitaja tegevusetuse korral“ on sätestatud:

„Kui ettenähtud aja jooksul ei ole vastuväidet esitatud või kui võlgnik ei ole kohtusse pöördunud, kuulutab maksekäsu teinud kohtunik avaldaja taotlusel, mis võib olla ka suuline, maksekäsu täitmisele pööratavaks. […]

Kui maksekäsk on kooskõlas selle artikliga kuulutatud täitmisele pööratavaks, ei saa vastuväidet enam esitada ega edasi menetleda, kui artiklist 650 ei tulene teisiti, ja antud tagatis vabastatakse.“

13

Sama seadustiku artiklis 650, mis käsitleb hilinenud vastuväidet, on ette nähtud:

„Kostja võib esitada vastuväite ka pärast maksekäsus kindlaks määratud tähtaja möödumist, kui ta tõendab, et ta ei olnud sellest õigel ajal teadlik kättetoimetamise eeskirjade eiramise, ettenägematute asjaolude või vääramatu jõu tõttu.

[…]

Vastuväidet ei saa esitada, kui on möödunud kümnepäevane tähtaeg, mis hakkab kulgema alates esimesest täitetoimingust.“

14

Tsiviilseadustiku (Codice civile) artiklis 2909, mis käsitleb kohtulahendi seadusjõudu, on sätestatud:

„Jõustunud kohtuotsuses sedastatu evib poolte, nende pärijate või õigusjärglaste jaoks täieulatuslikku toimet.“

15

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et Corte suprema di cassazione (Itaalia kassatsioonikohus) valdava kohtupraktika kohaselt omandab rahalise nõude maksekäsk, mille peale ei ole vastuväidet esitatud, seadusjõu nii võlgnevuse suhtes, mida sisse nõutakse, kui ka dokumendi suhtes, millele nõudes tugineti, mis välistab seega nõude põhjendamiseks esitatud põhjenduste igasuguse hilisema hindamise. Niisugune kohtupraktika on viinud selleni, et maksekäsu suhtes, mille peale ei ole vastuväidet esitatud, kohaldatakse „vaikimisi eeldatava kohtulahendi seadusjõu“ põhimõtet, mille kohaselt loetakse, et kohus, kes on teinud otsuse konkreetse küsimuse kohta, on tingimata lahendanud kõik ülejäänud eelnevad küsimused.

16

SPV ja teised võlausaldajad alustasid eelotsusetaotluse esitanud kohtus sundtäitmise menetlust, et nõuda sisse YB-ga sõlmitud rahastamislepingutest tulenevad võlgnevused. See menetlus rajaneb maksekäsul, mis on jõustunud, sest YB ei esitanud vastuväidet.

17

Kõnealustes rahastamislepingutes oli võlgniku kohustuste täitmisega viivitamise korral ette nähtud leppetrahvi ja viivitusintressi kohaldamine.

18

Kohtuistungil määras täitmisega seotud küsimusi lahendav kohus – leides, et viivitusintressi arvutamise tingimused võivad olla ebaõiglased –, et SPV peab esitama lepingud, mille alusel maksekäsk väljastati, ning palus YB‑l ilmuda järgmisele kohtuistungile ja väljendada oma kavatsust tugineda selle tingimuse ebaõiglasele laadile.

19

Seejärel toimunud kohtuistungil teatas YB, et ta soovib tugineda kõnealuse tingimuse ebaõiglasele laadile. Sellest tulenevalt leidis täitmisega seotud küsimusi lahendav kohus 9. novembri 2010. aasta kohtuotsusele VB Pénzügyi Lízing (C‑137/08, EU:C:2010:659) tuginedes, et tal on võimalik hinnata sellesama tingimuse võimalikku ebaõiglast laadi, ja määras uue istungi. SPV väitis oma kirjalikes seisukohtades, et maksekäsu seadusjõud takistab maksekäsu aluseks olevate lepingute tingimuste mis tahes kontrollimist.

20

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et kui võlausaldaja on saanud täitedokumendi, võib ta algatada menetluse, milles vara arestitakse nõuete alusel, mis on tema enda võlgnikul kolmandate isikute suhtes. Ta rõhutab, et täitmisega seotud küsimusi lahendav kohus peab veenduma, et terve täitemenetluse vältel on olemas kehtiv täitedokument. Selle kohtu pädevus on seega piiratud üksnes täitedokumendi olemasolu kontrollimisega ning see ei saa laieneda selle „vaikimisi olevale sisule“. Niisugune kohtulik kontroll on välistatud ka juhul, kui võlgnik esitab täitmisele vastuväite.

21

Eelotsusetaotluse esitanud kohus nimetab ära Euroopa Kohtu praktika, mis käsitleb liikmesriigi kohtu kohustusi tarbijakaitse valdkonnas, ja kohtupraktika, mis käsitleb võimalust kohtulahendi seadusjõudu teatavail asjaoludel välistada, ning palub selgitada, kas tema menetluses olevas kohtuasjas võivad viivitusintressi arvutamise tingimus ja põhikohtuasjades kõne all olevates lepingutes sisalduv leppetrahvi tingimus olla ebaõiglased.

22

Ta täpsustab, et kohus, kes tegi kõnealuse maksekäsu, ei teinud otsust eespool viidatud tingimuste võimaliku ebaõiglase laadi kohta ning et kuna YB ei esitanud vastuväidet, on maksekäsk omandanud seadusjõu. Samuti, kohaldades „vaikimisi eeldatava kohtulahendi seadusjõu“ põhimõtet, tuleb kõiki põhikohtuasjas vaidluse all olevates rahastamislepingutes sisalduvaid tingimusi, sealhulgas kahte kõnealust tingimust, käsitada nii, et see kohus on neid analüüsinud ja need on hõlmatud sellises vormis seadusjõuga.

23

Sellest tuleneb eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul, et täitmisega seotud küsimusi lahendav kohus ei saa hinnata, kas lepingutingimused on ebaõiglased nii seetõttu, et ta ei kontrolli lepingu alusel tehtud maksekäsu sisu, kui ka seetõttu, et see maksekäsk – kui võlgnik ei ole sellele vastuväidet esitanud – on omandanud kohtulahendi seadusjõu. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul kujutab see, kui lepingutingimuste ebaõiglast laadi ei ole menetluse käigus sõnaselgelt analüüsitud, endast tarbija ebatäielikku ja ebapiisavat kaitset.

24

Neil asjaoludel otsustas Tribunale di Milano (Milano kohus, Itaalia) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas direktiivi 93/13/EMÜ artiklitega 6 ja 7 ning [harta] artikliga 47 on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, nagu on käesolevas kohtuasjas kirjeldatud, mis ei luba täitmisega seotud küsimusi lahendaval kohtul kohtulahendi seadusjõu omandanud täitedokumenti sisulisest aspektist kontrollida ega luba sel kohtul juhul, kui tarbija on avaldanud soovi tugineda täitedokumendi aluseks olevas lepingus sisalduva tingimuse ebaõiglasele laadile, jätta kõrvale vaikimisi eeldatava kohtulahendi seadusjõu tagajärgi?“

25

BDB sõlmis 2005. aastal YXi ja ZWga käenduslepingud, et tagada ühe äriühingu võlad.

26

BDB algatas YXile ja ZW‑le kuuluva vara suhtes eelotsusetaotluse esitanud kohtus menetluse kinnisasjade arestimiseks. See menetlus, millesse astusid ka teised võlausaldajad, põhineb maksekäskudel, mille kohtunik väljastas 2012. ja 2013. aastal BDB ja teiste võlausaldajate kasuks, ühe ettevõtja – põhivõlgniku – ja nelja käendaja suhtes, kelle hulka kuulusid YX ja ZW. Kuna nende maksekäskude peale vastuväidet ei esitatud, omandasid need kohtulahendi seadusjõu.

27

Kinnisvara arestimismenetluses tugines ZW enda staatusele tarbijana, et ta saaks tugineda neis käenduslepingutes sisalduvate tingimuste võimalikule ebaõiglasele laadile, mille alusel maksekäsud tehti.

28

BDB ja teised krediidiasutused, kes on astunud arestimismenetlustesse, väidavad, et ZW ei saa sellele staatusele tugineda seetõttu, et ta on põhivõlgnikust äriühingu osanik, ja abielulise suhte tõttu YXiga, kes on selle äriühingu seaduslik esindaja. Lisaks väidavad nad, et sõltumata nimetatud staatuse tunnustamisest ei saa täitmisega seotud küsimusi lahendav kohus kontrollida vormiliselt korrektset ja jõustunud täitedokumenti, nagu maksekäsku, mille suhtes ei ole vastuväidet esitatud.

29

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et ZW on tema menetluses olevas kohtuasjas tarbija, kuna esiteks ei olnud ta ajal, mil ta sõlmis põhikohtuasjas kõne all olevad käenduslepingud, omandanud kogu tal nüüd olevat osalust võlgnikust äriühingu kapitalis – osalus, mis küünib 22%‑ni –, kuna teiseks ei olnud tõendatud, et ta sai talle kuuluvate osade pealt dividende, ning kuna kolmandaks oli tal alates 1976. aastast töösuhe ühe teise äriühinguga, mistõttu ei olnud tal käenduslepingute sõlmimise ajal põhivõlgnikus mingeid struktuurseid ülesandeid.

30

Mis puudutab tarbija õigust tugineda sellele, et selle lepingu tingimused, mille alusel asjaomane maksekäsk tehti, on ebaõiglased, siis toob see kohus esile riigisisesed täitemenetluse eeskirjad ning täpsustab, et kinnisasja arestimise korral nõuab võlausaldaja täitedokumendi alusel, et sissenõue pöörataks tema võlgnikule kuuluvat kinnisvara koormavale asjaõigusele. Ta märgib, et kui kohus rakendab talle kuuluvat pädevust arestimismenetluses, ei kontrolli see kohus täitedokumendi „vaikimisi eeldatavat sisu“, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 20.

31

Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab samuti, et riigisiseses õiguses ei ole täitmisele vastuväite esitamiseks ette nähtud konkreetseid vorminõudeid ning seda võib teha ka täitmisega seotud küsimusi lahendava kohtu istungil suuliselt või esitades sellel kohtuistungil kostja vastuse.

32

Eelotsusetaotluse esitanud kohus tuletab meelde Euroopa Kohtu praktikat, mis piiritleb liikmesriikide menetlusautonoomia liidu materiaalõiguse täieliku tõhususe tagamiseks, kohtupraktikat liikmesriigi kohtu kohustuste kohta tarbijakaitse valdkonnas ning kohtupraktikat võimaluse kohta teatavail tingimustel kohtulahendi seadusjõud välistada; samuti tõstatab ta küsimuse, kas tema menetluses olevas kohtuvaidluses võivad need tingimused, mis sisalduvad ZW ja BDB ning ZW ja teiste võlausaldajate vahel sõlmitud käenduslepingutes, mille alusel maksekäsud tehti, olla ebaõiglased.

33

Sellega seoses märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et võlausaldajate hinnangul tuleneb võimatus tugineda selles staadiumis nende tingimuste ebaõiglasele laadile, kuna ZW jättis vastuväite esitamata, ka 6. oktoobri 2009. aasta kohtuotsusest Asturcom Telecomunicaciones (C‑40/08, EU:C:2009:615).

34

Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab siiski, et erinevalt tarbijast kohtuasjas, milles tehti 6. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus Asturcom Telecomunicaciones (C‑40/08, EU:C:2009:615), väljendas ZW põhikohtuasjas oma tahet tugineda teatavate tingimuste ebaõiglasele laadile ja lõpetas seega tegevusetuse, mis oli asjade seisule iseloomulik kuni täitedokumente hõlmava vaikimisi eeldatava kohtulahendi seadusjõu tekkimiseni.

35

See kohus leiab samuti, et põhikohtuasjas kõne all olevate maksekäskude tegemise kuupäeval ei olnud Euroopa Kohus määranud kindlaks tingimusi, mille alusel võib juriidilise isiku käendajat pidada tarbijaks, sest need tingimused määrati kindlaks hiljem, 19. novembri 2015. aasta kohtumäärusega Tarcău (C‑74/15, EU:C:2015:772) ja 14. septembri 2016. aasta kohtumäärusega Dumitraș (C‑534/15, EU:C:2016:700). Seetõttu leiab nimetatud kohus, et ZW ei saanud kõiki asjaolusid teades otsustada, kas maksekäskudele esitatud vastuväites oleks tulnud tugineda ettevõtjaga sõlmitud lepingutes sisalduvate tingimuste ebaõiglusele, kuna ta ei olnud teadlik enda staatusest tarbijana.

36

Seega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas asjaolu, et ei ole kindel, kas asjaomaste täitedokumentide kuulutamise kuupäeval on võimalik kvalifitseerida käendaja tarbijaks, on sedalaadi, et muudab tarbijatele direktiivi 93/13 üle võtvate riigisiseste õigusnormidega antud õiguste kasutamise võimatuks või ülemäära raskeks.

37

Ta täpsustab ka, et riigisisese menetlusõiguse põhimõtete kohaselt hõlmab maksekäsu seadusjõud juhul, kui tarbija vastuväidet ei esita, käenduslepingu tingimuste ebaõiglase laadi puudumist ja seda isegi siis, kui maksekäsu teinud kohus ei ole üldse sõnaselgelt hinnanud, kas need tingimused on ebaõiglased. Ühelt poolt tuleneb sellest võimatus tugineda lepingutingimuste ebaõiglasele laadile põhimenetluses ja teiselt poolt tähendab see, et täitmisele esitatud vastuväide on vastuvõetamatu, kui see tugineb põhjustele, mille pool oleks pidanud tõstatama täitedokumendi koostamise ajal.

38

Sellega seoses märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et 26. jaanuari 2017. aasta kohtuotsuse Banco Primus (C‑421/14, EU:C:2017:60) punktis 49 otsustas Euroopa Kohus, et direktiiviga 93/13 ei ole vastuolus riigisisene õigusnorm, millega keelatakse liikmesriigi kohtul omal algatusel uuesti hinnata ettevõtjaga sõlmitud lepingu tingimuste ebaõiglust, kuna lepingu kõikide tingimuste õiguspärasuse kohta on seda direktiivi arvestades juba tehtud seadusjõustunud kohtulahend. Ta lisab, et Euroopa Kohus leidis selles kohtuotsuses samuti, et kui lepingutingimuste võimalikku ebaõiglast laadi ei ole analüüsitud vaidlusaluse lepingu varasema kohtuliku kontrolli käigus, mis on lõpetatud seadusjõustunud kohtulahendiga, või kui vaid osa neist on niisuguse kontrolli läbinud, on liikmesriigi kohus siiski kohustatud hindama kõnealuste tingimuste võimalikku ebaõiglast laadi.

39

Samuti leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Euroopa Kohus määras nimetatud kohtuotsusega kindlaks tingimused, mille korral saab tugineda kohtulahendi sõnaselgele seadusjõule selleks, et keelata liikmesriigi kohtul lepingutingimuste ebaõiglast laadi kontrollimast. Seevastu leiab ta, et Euroopa Kohtul ei ole veel olnud võimalust analüüsida „vaikimisi eeldatava kohtulahendi seadusjõu“ põhimõtte kooskõla direktiivi 93/13 artiklitega 6 ja 7 ning harta artikliga 47.

40

Neil asjaoludel otsustas Tribunale di Milano (Milano kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

41

Euroopa Kohtu presidendi 23. veebruari 2021. aasta otsusega liideti kohtuasjad C‑693/19 ja C‑831/19 suulise menetluse ja kohtuotsuse huvides.

42

BDB väidab, et eelotsusetaotlus on vastuvõetamatu, sest ZW ei ole tarbija ning järelikult ei ole direktiiv 93/13 tema suhtes kohaldatav.

43

Sellega seoses tuleb esmalt märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artikli 267 järgses menetluses, mis põhineb selgel liikmesriikide kohtute ja Euroopa Kohtu ülesannete eristamisel, põhikohtuasja faktiliste asjaolude hindamine ning riigisisese õiguse tõlgendamine ja kohaldamine vaid liikmesriigi kohtu pädevuses. Samamoodi on üksnes asja menetleval ja selle lahendamise eest vastutaval liikmesriigi kohtul kohtuasja eripärasid arvesse võttes õigus hinnata nii Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste vajalikkust kui ka asjakohasust. Järelikult, kui esitatud küsimused puudutavad liidu õiguse tõlgendamist, on Euroopa Kohus põhimõtteliselt kohustatud otsuse tegema (14. juuni 2012. aasta kohtuotsus Banco Español de Crédito, C‑618/10, EU:C:2012:349, punkt 76 ja seal viidatud kohtupraktika).

44

Seega saab Euroopa Kohus liikmesriigi kohtu esitatud eelotsusetaotluse vastuvõetamatuks tunnistada vaid siis, kui on ilmne, et taotletud liidu õiguse tõlgendusel ei ole mingit seost põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, või ka juhul, kui probleem on hüpoteetiline, või kui Euroopa Kohtule ei ole teada talle esitatud küsimustele tarviliku vastuse andmiseks vajalikud faktilised või õiguslikud asjaolud (14. juuni 2012. aasta kohtuotsus Banco Español de Crédito, C‑618/10, EU:C:2012:349, punkt 77 ja seal viidatud kohtupraktika).

45

Käesolevas kohtuasjas ei ole see nii.

46

Eelotsusetaotlusest ja Euroopa Kohtule esitatud toimikust nähtub, et ZWd tuleb erinevalt tema abikaasast YXist kvalifitseerida tarbijaks, kuna ajal, mil sõlmiti käenduslepingud BDB ja teiste võlausaldajatega, tegutses ZW väljaspool oma majandustegevust ja tal ei olnud asjasse puutuva põhivõlgnikust äriühinguga funktsionaalseid sidemeid. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul oli ZW alates 1976. aastast seotud ühe teise äriühinguga töösuhte kaudu ning ta ei täitnud kõnealuses äriühingus ühtegi juhtimisülesannet. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märkis, et dokumentide kohaselt, mille ZW täitemenetluses esitas, omandas ta 22% osaluse äriühingu aktsiakapitalis 31. jaanuaril 2013, samas kui ZW ja võlausaldajate vahelised käenduslepingud olid kõik sõlmitud enne seda kuupäeva, ning et BDB sai maksekäsu samuti enne seda, kui ZW selle osaluse omandas.

47

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 51 tõdes, nähtub aga 30. mai 2013. aasta kohtuotsusest Asbeek Brusse ja de Man Garabito (C‑488/11, EU:C:2013:341, punkt 29), et direktiivi 93/13 kohaldatakse „kõigi lepingute“ suhtes, mis on sõlmitud tarbija ja ettevõtja vahel, kusjuures selle direktiivi artikli 2 punkti b kohaselt on tarbija füüsiline isik, kes selle direktiiviga hõlmatavates lepingutes toimib eesmärkidel, mis ei ole seotud tema kaubandus-, majandus‑ ega kutsetegevusega.

48

Järelikult, kuna ZW ei ole sõlminud kõnealust käenduslepingut oma kaubandus-, majandus- ega kutsetegevuse raames, tuleb seda lepingut pidada sõlmituks ettevõtja ja tarbija vahel ning seega kuulub see direktiivi 93/13 kohaldamisalasse.

49

Seega tuleb eelotsusetaotlus lugeda vastuvõetavaks.

50

Oma küsimustega kohtuasjas C‑693/19 ja kohtuasjas C‑831/19, mida tuleb käsitleda koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, milles on ette nähtud, et kui võlgnik ei ole esitanud vastuväidet maksekäsu peale, mille kohus tegi võlausaldaja avalduse alusel, ei saa täitmisega seotud küsimusi lahendav kohus hiljem kontrollida maksekäsu aluseks olnud lepingutingimuste võimalikku ebaõiglast laadi, sest kohtulahendi seadusjõud, mille see maksekäsk on omandanud, hõlmab vaikimisi ka need tingimused, mis omakorda välistab nende kehtivuse igasuguse hilisema läbivaatamise. Kohtuasjas C‑831/19 küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus ka seda, kas asjaolu, et maksekäsu jõustumise kuupäeval ei teadnud võlgnik, et teda saab kvalifitseerida „tarbijaks“ selle direktiivi tähenduses, omab sellega seoses mingit tähtsust.

51

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt lähtub direktiiviga 93/13 loodud kaitsesüsteem eeldusest, et tarbija on suhetes ettevõtjaga nõrgemal läbirääkimispositsioonil ja tal on vähem teavet (vt eelkõige 26. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Banco Primus, C‑421/14, EU:C:2017:60, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

52

Seda nõrgemat positsiooni arvestades näeb selle direktiivi artikli 6 lõige 1 ette, et ebaõiglased lepingutingimused ei ole tarbijale siduvad. Tegemist on imperatiivse sättega, mille eesmärk on asendada lepinguga loodud formaalne tasakaal lepingupoolte õiguste ja kohustuste vahel tegeliku tasakaaluga, mis taastab nendevahelise võrdsuse (vt eelkõige 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Gutiérrez Naranjo jt, C‑154/15, C‑307/15 ja C‑308/15, EU:C:2016:980, punktid 53 ja 55, ning 26. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Banco Primus, C‑421/14, EU:C:2017:60, punkt 41).

53

Sellega seoses tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel hindama, kas direktiivi 93/13 kohaldamisalasse kuuluv lepingutingimus on ebaõiglane, tasakaalustades niiviisi tarbija ja ettevõtja vahelist ebavõrdsust, kui talle on teada selleks vajalikud õiguslikud ja faktilised asjaolud (14. märtsi 2013. aasta kohtuotsus Aziz, C‑415/11, EU:C:2013:164, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika; 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Gutiérrez Naranjo jt, C‑154/15, C‑307/15 ja C‑308/15, EU:C:2016:980, punkt 58, ning 26. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Banco Primus, C‑421/14, EU:C:2017:60, punkt 43).

54

Lisaks sellele kohustab direktiiv 93/13, nagu nähtub selle direktiivi artikli 7 lõikest 1 koostoimes kahekümne neljanda põhjendusega, liikmesriike tagama piisavad ja tõhusad vahendid, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine lepingutes, mille ettevõtjad tarbijatega sõlmivad (26. juuni 2019. aasta kohtuotsus Addiko Bank, C‑407/18, EU:C:2019:537, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

55

Kuigi Euroopa Kohus on juba korduvalt ning direktiivi 93/13 artikli 6 lõike 1 ja artikli 7 lõike 1 nõudeid arvesse võttes selgitanud viisi, kuidas liikmesriigi kohus peab tagama sellest direktiivist tarbijatele tulenevate õiguste kaitse, siis sellegipoolest ei ole väidetavalt ebaõiglaste lepingutingimuste hindamisele kohaldatavad menetlusnormid liidu õiguses põhimõtteliselt ühtlustatud ning järelikult kuuluvad need liikmesriikide menetlusautonoomia põhimõtte alusel liikmesriikide riigisisese õiguskorra reguleerimisalasse; seejuures on siiski nõutav, et need ei ole vähem soodsad kui menetlused, mida kohaldatakse riigisisese õiguse kohaldamisalasse kuuluvate samalaadsete olukordade suhtes (võrdväärsuse põhimõte) ja need ei muuda tegelikult võimatuks või ülemäära raskeks liidu õigusega antud õiguste kasutamist (tõhususe põhimõte) (vt eelkõige 26. juuni 2019. aasta kohtuotsus Addiko Bank, C‑407/18, EU:C:2019:537, punktid 45 ja 46 ning seal viidatud kohtupraktika).

56

Neil asjaoludel tuleb kindlaks teha, kas need sätted nõuavad, et täitmisega seotud küsimusi lahendav kohus kontrolliks lepingutingimuste võimalikku ebaõiglast laadi vaatamata riigisisestele menetlusnormidele, millega rakendatakse kohtulahendi seadusjõu põhimõtet sellise kohtulahendi puhul, milles ei kajastu sõnaselgelt niisuguse analüüsi läbiviimine.

57

Selle kohta tuleb märkida, et kohtulahendi seadusjõu põhimõttel on oluline tähtsus nii liidu õiguskorras kui ka riigisisestes õiguskordades. Euroopa Kohtul on nimelt juba olnud võimalus täpsustada, et nii õiguse ja õigussuhete stabiilsuse kui ka korrakohase õigusemõistmise tagamiseks on oluline, et kohtulahendeid, mis on jõustunud pärast olemasolevate edasikaebevõimaluste ammendamist või selleks sätestatud tähtaegade möödumist, ei oleks enam võimalik vaidlustada (vt eelkõige 6. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus Asturcom Telecomunicaciones, C‑40/08, EU:C:2009:615, punktid 35 ja 36, ning 26. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Banco Primus, C‑421/14, EU:C:2017:60, punkt 46).

58

Euroopa Kohus on juba ka möönnud, et tarbija kaitse ei ole absoluutne. Täpsemalt on Euroopa Kohus otsustanud, et liidu õigus ei kohusta liikmesriigi kohut jätma kohaldamata riigisiseseid menetlusnorme, mis annavad kohtulahendile seadusjõu, isegi siis, kui see võimaldaks heastada direktiivi 93/13 mis tahes sätte rikkumise (vt eelkõige 6. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus Asturcom Telecomunicaciones, C‑40/08, EU:C:2009:615, punkt 37, ning 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Gutiérrez Naranjo jt, C‑154/15, C‑307/15 ja C‑308/15, EU:C:2016:980, punkt 68); seda siiski tingimusel, et vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 55 viidatud kohtupraktikale, peetakse kinni võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetest.

59

Võrdväärsuse põhimõtte kohta tuleb märkida, et Euroopa Kohtule ei ole esitatud ühtki asjaolu, mis võiks tekitada kahtlusi selles, kas põhikohtuasjas kõne all olevad riigisisesed õigusnormid on selle põhimõttega kooskõlas. Nagu märgib Itaalia valitsus, ilmneb, et riigisisene õigus ei võimalda täitmisega seotud küsimusi lahendaval kohtul seadusjõustunud maksekäsku uuesti läbi vaadata, isegi kui on tegemist riigisiseste avaliku korra eeskirjade võimaliku rikkumisega.

60

Tõhususe põhimõtte kohta on Euroopa Kohus otsustanud, et iga juhtumit, mille puhul kerkib küsimus, kas riigisisene menetlusnorm muudab liidu õiguse kohaldamise võimatuks või ülemäära raskeks, tuleb analüüsida, võttes arvesse selle normi asukohta menetluses tervikuna, menetluse kulgu ja erisusi; vajaduse korral tuleb arvesse võtta ka riigisisese õigussüsteemi aluseks olevaid selliseid põhimõtteid nagu kaitseõiguse tagamine, õiguskindluse põhimõte ja menetluse korrakohane toimimine (22. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Profi Credit Slovakia, C‑485/19, EU:C:2021:313, punkt 53). Euroopa Kohus on leidnud, et tõhususe põhimõtte järgimine ei saa siiski minna nii kaugele, et see asendab täielikult asjaomase tarbija passiivsuse (1. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus ERSTE Bank Hungary, C‑32/14, EU:C:2015:637, punkt 62).

61

Lisaks on Euroopa Kohus täpsustanud, et liikmesriikide kohustus tagada õigussubjektidele liidu õigusest tulenevate õiguste tõhusus tähendab eelkõige direktiivist 93/13 tulenevate õiguste puhul tõhusa kohtuliku kaitse nõuet – mida on kinnitatud selle direktiivi artikli 7 lõikes 1 ja mis on sätestatud ka harta artiklis 47 –, mis kehtib muu hulgas sellistele õigustele tuginevate hagide menetluskorra kehtestamisel (vt selle kohta 10. juuni 2021. aasta kohtuotsus BNB Paribas Personal Finance, C‑776/19‑C‑782/19, EU:C:2021:470, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

62

Selle kohta on Euroopa Kohus otsustanud, et kui puudub võimalus tõhusalt kontrollida, kas asjaomase lepingu tingimused võivad olla ebaõiglased, ei saa olla tagatud direktiiviga 93/13 antud õiguste järgimine (4. juuni 2020. aasta kohtuotsus Kancelaria Medius, C‑495/19, EU:C:2020:431, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

63

Sellest järeldub, et riigisiseste õigustega ette nähtud tingimused, millele viitab direktiivi 93/13 artikli 6 lõige 1, ei tohi kahjustada selle sättega tarbijatele antava õiguse sisu – nii nagu seda on tõlgendatud muu hulgas eespool punktis 53 meenutatud Euroopa Kohtu praktikas –, mille kohaselt ebaõiglaseks loetav lepingutingimus ei ole nende suhtes siduv (21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Gutiérrez Naranjo jt, C‑154/15, C‑307/15 ja C‑308/15, EU:C:2016:980, punkt 71, ning 26. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Banco Primus, C‑421/14, EU:C:2017:60, punkt 51).

64

Põhikohtuasjades näevad riigisisesed õigusnormid ette, et selliste maksekäskude täitemenetluses, mida ei ole vaidlustatud, ei või täitmisega seotud küsimusi lahendav kohus kontrollida maksekäsu sisu, samuti ei või ta omal algatusel ega tarbija nõudel kontrollida maksekäsu aluseks olevate lepingutingimuste ebaõiglast laadi, sest see maksekäsk on vaikimisi omandanud kohtulahendi seadusjõu.

65

Ent liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt loetakse lepingutingimuste ebaõiglase laadi kontrollimine omal algatusel toimunuks ja kohtulahendi seadusjõuga hõlmatuks isegi siis, kui niisuguses lahendis nagu maksekäsu kohta tehtud lahend puuduvad selle kohta igasugused põhjendused, võivad – arvestades direktiiviga 93/13 tarbijatele tagatud kaitses seisneva avaliku huvi laadi ja tähtsust – muuta sisutuks liikmesriigi kohtu kohustus kontrollida omal algatusel lepingutingimuste võimalikku ebaõiglust.

66

Sellest järeldub, et niisugusel juhul nõuab tõhusa kohtuliku kaitse kohustus, et täitmisega seotud küsimusi lahendav kohus saaks – sealhulgas esimest korda – hinnata, kas sellised lepingutingimused, mille alusel kohus tegi võlausaldaja avalduse alusel maksekäsu ja mille suhtes võlgnik ei ole vastuväidet esitanud, võivad olla ebaõiglased.

67

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 56 ja 57 märkis, ei ole sel puhul tähtis see, et võlgnik ei olnud ajal, mil kõnesolev varasem kohtuotsus jõustus, teadlik, et tal on tarbija staatus direktiivi 93/13 tähenduses, sest – nagu sai märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 53 – liikmesriigi kohus peab omal algatusel hindama selle direktiivi kohaldamisalasse kuuluva lepingutingimuse ebaõiglast laadi.

68

Eeltoodust tuleneb, et kohtuasjades C‑693/19 ja C‑831/19 esitatud küsimustele tuleb vastata, et direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, milles on ette nähtud, et kui võlgnik ei ole esitanud vastuväidet maksekäsu peale, mille kohus tegi võlausaldaja avalduse alusel, ei saa täitmisega seotud küsimusi lahendav kohus hiljem kontrollida maksekäsu aluseks olnud lepingutingimuste võimalikku ebaõiglast laadi, sest kohtulahendi seadusjõud, mille see maksekäsk on omandanud, hõlmab vaikimisi ka need tingimused, mis omakorda välistab nende kehtivuse igasuguse hilisema läbivaatamise. Asjaolul, et maksekäsu jõustumise kuupäeval ei teadnud võlgnik, et teda saab kvalifitseerida „tarbijaks“ selle direktiivi tähenduses, ei oma sellega seoses mingit tähtsust.

69

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:

Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, milles on ette nähtud, et kui võlgnik ei ole esitanud vastuväidet maksekäsu peale, mille kohus tegi võlausaldaja avalduse alusel, ei saa täitmisega seotud küsimusi lahendav kohus hiljem kontrollida maksekäsu aluseks olnud lepingutingimuste võimalikku ebaõiglast laadi, sest kohtulahendi seadusjõud, mille see maksekäsk on omandanud, hõlmab vaikimisi ka need tingimused, mis omakorda välistab nende kehtivuse igasuguse hilisema läbivaatamise. Asjaolul, et maksekäsu jõustumise kuupäeval ei teadnud võlgnik, et teda saab kvalifitseerida selle direktiivi tähenduses „tarbijaks“, ei oma sellega seoses mingit tähtsust.