–

Ibercaja Banco SA, esindajad: abogados J. Rodríguez Cárcamo ja A. M. Rodríguez Conde,

–

Hispaania valitsus, esindajad: S. Centeno Huerta ja M. J. Ruiz Sánchez,

–

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistasid avvocati dello Stato C. Colelli ja G. Greco,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: J. Baquero Cruz, N. Ruiz García ja C. Valero,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT 1993, L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288) artikli 6 lõiget 1.

2

Taotlus esitati kohtuvaidluse raames, mille pooled on MA ja Ibercaja Banco SA ning mille ese on viivisenõue, mille pank esitas seetõttu, et MA ja PO ei täitnud nendevahelist hüpoteeklaenu lepingut.

3

Direktiivi 93/13 kahekümne neljandas põhjenduses on märgitud, et „liikmesriikide kohtutel või haldusasutustel peavad olema piisavad ja tõhusad vahendid, et ebaõiglaste tingimuste seadmist tarbijalepingutes takistada“.

4

Selle direktiivi artikli 6 lõikes 1 on ette nähtud:

„Liikmesriigid sätestavad, et ebaõiglased tingimused lepingus, mille müüja või teenuste osutaja on […] tarbijaga sõlminud, ei ole [siseriiklikes õigusaktides sätestatud tingimustel] tarbijale siduvad ning [et leping jääb muus osas pooltele siduvaks, kui see saab kehtida ka ilma ebaõiglaste tingimusteta].“ [täpsustatud sõnastus]

5

Selle direktiivi artikli 7 lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid tagavad, et tarbijate ja konkurentide huvides oleksid olemas piisavad ja tõhusad vahendid, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine lepingutes, mis müüjad või teenuste osutajad tarbijatega sõlmivad.“

6

7. jaanuari 2000. aasta tsiviilkohtumenetluse seaduse 1/2000 (Ley 1/2000 de Enjuiciamiento Civil, BOE nr 7, 8.1.2000, lk 575) põhikohtuasja asjaoludele kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „LEC“) artiklis 136 „Aegumine“ on ette nähtud:

„Kui poole menetlustoimingu tegemiseks ettenähtud tähtaeg möödub, aegub asjaomase toimingu tegemise õigus ja seda ei ole enam võimalik teha. Kohtusekretär tuvastab tähtaja möödumise määrusega, määrab meetmed, mis tuleb võtta, või teatab sellest kohtule, et viimane saaks teha vastava otsuse.“

7

LEC artiklis 207 on ette nähtud:

„1.   Menetlust lõpetavad lahendid on lahendid, millega lõpetatakse menetlus esimeses astmes, ja lahendid, milles tehakse otsus nende peale esitatud edasikaebuse kohta.

2.   Jõustunud lahendid on need, mille peale ei saa edasi kaevata kas seetõttu, et seadus ei näe seda ette, või seetõttu, et kuigi seadus näeb seda ette, on seaduses sätestatud tähtajad möödunud, ilma et ükski pool oleks edasi kaevanud.

3.   Jõustunud lahendid omandavad seadusjõu ja otsustatu on igal juhul siduv kohtule, kelle menetluses lahend tehti.

4.   Kui lahendi edasikaebamiseks ettenähtud tähtajad on möödas, ilma et lahendit oleks vaidlustatud, siis lahend jõustub ja omandab seadusjõu, kusjuures otsustatu on igal juhul siduv kohtule, kelle menetluses lahend tehti.“

8

LEC artiklis 222 on sätestatud:

„1.   Jõustunud kohtuotsuste seadusjõud, sõltumata sellest, kas nõue rahuldati või jäeti rahuldamata, välistab seaduse alusel igasuguse hilisema menetluse, mille ese on identne selle menetluse esemega, milles on tehtud jõustunud kohtuotsus.

2.   Seadusjõud hõlmab hagi ja vastuhagi nõudeid ning käesoleva seaduse artikli 408 lõigetes 1 ja 2 viidatud aspekte.

Nimetatud nõuete aluste puhul loetakse uueks ja erinevaks faktiliseks asjaoluks neid asjaolusid, mis ilmnevad pärast väidete esitamise tähtaja lõppu menetluses, kus need nõuded on esitatud.

3.   Seadusjõud kehtib selle menetluse poolte suhtes, milles lahend tehti, ning poolte pärijatele ja õigusjärglastele, nagu ka menetluses mitteosalenud isikutele, kellel on õigused, millel poolte hagi esitamise õigus vastavalt käesoleva seaduse artiklile 11 põhineb.

[…]

4.   Menetlust lõpetavas jõustunud kohtuotsuses sisalduv seadusjõuga lahend on siduv hilisemat kohtuasja menetleva kohtu jaoks, kui see on hilisema menetluse eseme loogiliseks eelduseks ning mõlema menetluse pooled on samad või seadusjõud laieneb neile õigusnormi alusel.“

9

LEC artikkel 517 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Täitetoiming tehakse dokumendi alusel, mis võib kuuluda sundtäitmisele.

2.   Sundtäitmisele kuuluvad üksnes järgmised dokumendid:

1° jõustunud süüdimõistev kohtuotsus;

[…]

9° muud menetluses tehtud lahendid ja dokumendid, mis on käesoleva või mõne muu seaduse alusel sundtäitmisele kuuluvad.“

10

LEC artiklis 552 on sätestatud:

„1.   Kui kohus leiab, et seaduses nõutud eeldused ja nõuded täitemenetluse algatamiseks ei ole täidetud, teeb ta kohtumääruse täitemenetluse algatamisest keeldumise kohta.

Kohus kontrollib omal algatusel, ega mõni artikli 557 lõikes 1 nimetatud täitedokumendis sisalduvatest tingimustest ei ole ebaõiglane. Kui kohus leiab, et tingimust võib pidada ebaõiglaseks, kuulab ta 15 päeva jooksul ära poolte seisukohad. Pärast poolte seisukohtade ärakuulamist teeb kohus sobiva lahendi viie tööpäeva jooksul vastavalt artikli 561 lõike 1 punktile 3.

2.   Täitemenetluse algatamisest keeldumise kohtumääruse peale saab otse edasi kaevata ning selle kaebuse menetlemisel osaleb ainult võlausaldaja. Kui võlausaldaja seda soovib, võib ta enne edasikaebamist taotleda oma nõude uuesti läbivaatamist samas kohtus.

3.   Kui täitemenetluse algatamisest keeldumise kohtumäärus on jõustunud, saab võlausaldaja oma õigusi kaitsta vaid vastavas tavamenetluses, kui seda ei takista täitmisavalduse aluseks olnud jõustunud kohtulahendi seadusjõud.“

11

LEC artikli 556 „Kohtu- või vahekohtu lahendite või lepitusmenetluse kokkulepete täitmise vaidlustamine“ lõigetes 1 ja 2 on ette nähtud:

„1.   Kui täitedokument on süüdimõistev kohtu- või vahekohtulahend või lepitusmenetluse kokkulepe, võib võlgnik kümne päeva jooksul alates täitemenetluse algatamise kohtumääruse teatavakstegemisest selle kirjalikult vaidlustada, väites, et ta on kohtuotsuses, vahekohtuotsuses või kokkuleppes määratu maksnud või täitnud; seda peab ta dokumentaalselt tõendama.

Ta võib esitada ka täitmisnõude aegumise vastuväite ja tugineda kokkulepetele ning tehingutele, milles on täitmise vältimiseks kokku lepitud, tingimusel et kõnealused kokkulepped ja tehingud on vormistatud notariaalselt.

2.   Lõikes 1 nimetatud juhtudel esitatud vastuväide täitmist ei peata.“

12

LEC artiklis 557 on ette nähtud:

„1.   Kui täitemenetlus algatatakse artikli 517 lõike 2 punktides 4, 5, 6 ja 7 nimetatud täitedokumentide alusel või artikli 517 lõike 2 punktis 9 nimetatud muude täitmisele kuuluvate dokumentide alusel, siis võib võlgnik esitada sellele eelmises artiklis ette nähtud ajal ja vormis vastuväite ainult juhul, kui vastuväide rajaneb ühel järgmistest alustest:

[…]

7° täitedokument sisaldab ebaõiglasi tingimusi.

2.   Eelmises lõikes osutatud vastuväite esitamise korral peatab kohtukantselei täitmise menetlust korraldava meetmega.“

13

LEC artiklis 695 on sätestatud:

„1.   Käesolevas peatükis nimetatud menetlustes saab võlgnik täitmisele vastuväiteid esitada vaid järgmistel alustel:

[…]

2.   Eelmises lõikes nimetatud vastuväite esitamise korral peatab kohtukantselei täitmise ja teatab menetlusosalistele kuupäeva, mil need peavad ilmuma täitekorralduse andnud kohtusse. Kohtukutse esitamise ja kõnealuse kuupäeva vahele peab jääma vähemalt 15 päeva. Sel kohtuistungil kuulab kohus pooled ära, võtab vastu esitatud dokumendid ja teisel päeval teeb kohtumääruse vormis lahendi.

3.   Käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud esimesel ja kolmandal alusel esitatud vastuväite rahuldamise kohtumäärusega täitemenetlus lõpetatakse; teisel alusel esitatud vastuväite rahuldamise kohtumääruses määratakse kindlaks summa, mille ulatuses tuleb täitmist jätkata.

Kui leitakse, et esineb neljas alus, tehakse määrus täitemenetluse lõpetamise kohta, kui lepingutingimus on täitmise aluseks. Muudel juhtudel täitmist jätkatakse, jättes ebaõiglase tingimuse kohaldamata.

4.   Lahendi peale, millega määratakse täitemenetluse lõpetamine, ebaõiglase lepingutingimuse kohaldamata jätmine või eespool lõike 1 punktis 4 nimetatud alusel põhineva vastuväite rahuldamata jätmine, saab edasi kaevata.

Muudel juhtudel ei saa kohtumäärusi, millega tehakse otsus käesolevas artiklis käsitletud vastuväite kohta, edasi kaevata ja nende tagajärjed piirduvad üksnes selle täitemenetlusega, mille raames need võeti.“

14

14. mai 2013. aasta seaduses 1/2013 hüpoteeklaenu lepingute võlgnike kaitse tugevdamise, võla ümberkujundamise ja sotsiaalüüri kohta (Ley 1/2013, de medidas para reforzar la protección a los deudores hipotecarios, reestructuración de deuda y alquiler social, BOE nr 116, 15.5.2013, lk 36373, edaspidi „seadus 1/2013“), millega muu hulgas muudeti LEC sätteid, kehtestati vastuväidete esitamise aluste hulgas võimalus tugineda lepingutingimuste ebaõiglasele laadile nii üldises täitemenetluses kui ka hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetluses. Seaduse 1/2013 neljandas üleminekusättes on ette nähtud:

„1. Käesoleva seadusega [LECsse] tehtud muudatused on käesoleva seaduse jõustumise ajal juba algatatud täitemenetluste suhtes kohaldatavad üksnes veel tegemata täitetoimingute osas.

2. Igal juhul on käesoleva seaduse jõustumise ajal pooleli olevates täitemenetlustes, kus [LEC] artikli 556 lõikes 1 ette nähtud kümnepäevane vastuväidete esitamise tähtaeg on juba möödunud, võlgnikul õigustlõpetav ühekuuline tähtaeg erakorralise vastuväite esitamiseks [LEC] artikli 557 lõike 1 punktis 7 ja artikli 695 lõike 1 punktis 4 ette nähtud uutel vastuväite alustel.

Ühekuuline õigustlõpetav tähtaeg hakkab kulgema käesoleva seaduse jõustumisele järgnevast päevast ning kui võlgnik esitab vastuväite, peatab see menetluse, kuni esitatud vastuväite kohta tehakse otsus vastavalt [LEC] artiklis 558 ja järgnevates artiklites ning artiklis 695 ettenähtule.

Käesolevat üleminekusätet kohaldatakse kõigi täitemenetluste suhtes, mille tulemusel ei ole kinnisvara veel ostja valdusse üle läinud vastavalt [LEC] artiklis 675 ettenähtule.

3. Samuti on pooleliolevates täitemenetlustes, kus käesoleva seaduse jõustumise ajal on juba hakanud kulgema [LEC] artikli 556 lõikes 1 ette nähtud kümnepäevane vastuväidete esitamise tähtaeg, võlgnikul vastuväite esitamiseks [LEC] artiklis 557 ja artiklis 695 ette nähtud mis tahes vastuväite alusel sama õigustlõpetav ühekuuline tähtaeg, nagu on ette nähtud eelmises lõikes.

4. Käesoleva artikli lõigetes 2 ja 3 ette nähtud tähtaegadest teavitamise ja nende arvutamise puhul loetakse käesoleva sätte avaldamist täielikuks ning kehtivaks teatavakstegemiseks; selleks ei ole mingil juhul vaja sellesisulist sõnaselget lahendit. […]“.

15

15. märtsi 2019. aasta seadus 5/2019 kinnisvaralaenulepingute kohta (Ley 5/2019 reguladora de los contratos de crédito inmobiliario, BOE nr 65, 16.3.2019, lk 26329) sisaldab kolmandat üleminekusätet, mis puudutab seaduse 1/2013 jõustumise ajal pooleli olevate täitemenetluste erikorda. Selle sätte kohaselt on võlgnikul, kes osaleb seaduse 5/2019 jõustumise kuupäeval pooleli olevas täitemenetluses, mille puhul oli seaduse 1/2013 jõustumise kuupäeval möödunud LEC artikli 556 lõikes 1 ette nähtud kümnepäevane vastulausete esitamise tähtaeg, uus kümnepäevane tähtaeg, et esitada erakorraline vastuväide, tuginedes ebaõiglase lepingutingimuse olemasolule. Nimetatud üleminekusättega selliselt antud õigus kuulub kohaldamisele kõigi täitemenetluste suhtes, mille tulemusel ei ole kinnisvara veel üle läinud ostja valdusse, eelkõige tingimusel, et kohus ei ole juba omal algatusel kontrollinud ebaõiglaste lepingutingimuste olemasolu.

16

Ibercaja Banco andis 6. mai 2005. aasta notariaalselt tõestatud lepinguga PO‑le ja MA‑le 198400 euro suuruse hüpoteeklaenu, mis tuli tagasi maksta enne 31. maid 2040. Laenuleping oli tagatud hüpoteegiga, mis oli seatud ühepereelamule hinnangulise väärtusega 299290 eurot.

17

Kuni 30. novembrini 2005 oli laenu puhul kokku lepitud fikseeritud intressimäär 2,75% aastas, sellest kuupäevast kuni lepingu lõpuni kohaldati aga muutuvat intressimäära. Lepingutingimuse 3 bis kohaselt arvutatakse muutuv intressimäär nii, et viiteintressimäärale lisatakse muutumatu marginaal või muutumatu vahe, mis pidi kogu laenu kestuse aja olema 0,95 punkti või vähem, kui kokkulepitud objektiivsed seotuse tingimused on täidetud. Igal juhul oli kokku lepitud, et viiteintressimäärale lisanduv minimaalne vahe on 0,5% (edaspidi „intressi alammäära tingimus“). Lepingutingimuses 6 sätestatud viivise nominaalne aastamäär oli 19% (edaspidi „viivist käsitlev tingimus“). Sama lepingu tingimuses 6 bis oli sätestatud, et pank võib nõuda kogu laenusumma tagastamist iga sissenõutavaks muutunud makse tegemata jätmise korral (edaspidi „ennetähtaegse tagasimaksmise tingimus“).

18

Ibercaja Banco esitas 30. detsembril 2014 avalduse hüpoteegi täitmisele pööramiseks, sest MA ja PO ei olnud tasunud ajavahemiku 31. mai kuni 31. oktoober 2014 eest igakuiseid osamakseid. Ta nõudis neilt 164676,53 eurot, mis vastas laenu põhiosale ja 5. novembri 2014. aasta seisuga sissenõutavaks muutunud ning tasumata intressidele, millele lisandus esialgse arvutuse kohaselt 49402 eurot, ilma et see mõjutaks kontoseisu määramisest 5. novembril 2014 kuni võla täieliku tasumiseni arvutatud viivise – nominaalmääraga 12% aastas – hiljem tasumist.

19

Pädev kohus tegi 26. jaanuari 2015. aasta kohtumääruse Ibercaja Banco kasuks seatud hüpoteegi täitmisele pööramiseks ja andis loa nõuda MA‑lt ja PO‑lt sisse nõutud summa, kohustas neid seda tasuma ning andis neile kümnepäevase tähtaja täitmisele vastuväidete esitamiseks vastavalt LEC artiklile 695. Samal päeval esitas selle kohtu kohtusekretär Registro de la propiedadile (Hispaania kinnistusregister) taotluse väljastada tunnistus omandiõiguse ja muude asjaõiguste kohta, samuti Ibercaja Banco kasuks seatud hüpoteegi kohta.

20

Nimetatud kohtumäärus ja taotlus tehti MA‑le ja PO‑le teatavaks vastavalt 9. veebruaril 2015 ning 18. veebruaril 2015.

21

Pärast PO surma kaasati 9. juuni 2016. aasta kohtumäärusega menetlusse tema seadusjärgsed pärijad SP ja JK.

22

Ibercaja Banco taotlusel tegi täitmisega seotud küsimusi lahendav kohus 28. juuni 2016. aasta kohtumääruse hüpoteegiga koormatud kinnisasja enampakkumise korraldamise kohta; keegi pakkumust seal ei esitanud. Ibercaja Banco palus määrata kinnisasi talle müügiks 179574 euro eest, andes samas teada, et ta kavatseb anda asja omandamisõiguse üle Residencial Murillo SA‑le viimase nõusolekul. Ibercaja Banco esitas tõendi eespool nimetatud summa – mis vastas enampakkumise summale – hoiustamise kohta.

23

Ibercaja Banco nõudis 25. oktoobril 2016 kulude hüvitamist, mille suurus oli tema hinnangul 2886,19 eurot, ja viivise hüvitamist summas 32538,28 eurot; see summa saadi selliselt, et kohaldati 12% intressimäära vastavalt seadusele 1/2013. See nõue tehti täitemenetluse võlgnikele teatavaks.

24

MA esitas 9. novembril 2016 viivisenõudele kirjaliku vastuväite põhjendusel, et viivist käsitlev tingimus ja intressi alammäära tingimus on ebaõiglased.

25

Olles tuvastanud, et ennetähtaegse tagasimaksmise tingimus võib olla ebaõiglane, otsustas Juzgado de Primera Instancia no 2 de Zaragoza (Zaragoza esimese astme kohus nr 2, Hispaania) 8. märtsi 2017. aasta kohtumäärusega menetlust korraldava meetme raames analüüsida täitedokumendi tingimuste võimalikku ebaõiglast laadi. Ta andis pooltele 15päevase tähtaja oma seisukohtade esitamiseks nii selles küsimuses kui ka menetluse võimaliku peatamise kohta.

26

Ibercaja Banco vaidles menetluse peatamisele vastu ja väitis, et lepingutingimusi ei saa enam ebaõiglaseks tunnistada, kuna talle on kinnisasja müügiks määramisega seonduvad õigused üle antud ja kulud kindlaks määratud. Ibercaja Banco märkis, et igal juhul ei olnud ta nõudnud 19% määraga viivise tasumist ning et kontoseisu määramise hetkel oli mitu osamakset tegemata.

27

Juzgado de Primera Instancia no 2 de Zaragoza (Zaragoza esimese astme kohus nr 2) tuvastas 20. novembri 2017. aasta kohtumääruses, et ennetähtaegse tagasimaksmise tingimus on ebaõiglane, ning määras täitemenetluse lõpetamise, ilma et ta oleks kohtukulude jaotust otsustanud. Ibercaja Banco kaebas selle kohtumääruse edasi Audiencia Provincial de Zaragozale (Zaragoza provintsikohus, Hispaania).

28

28. märtsi 2018. aasta kohtumäärusega muutis apellatsioonikohus 20. novembri 2017. aasta kohtumäärust ning kohustas täitemenetlust jätkama põhjusel, et laenulepingu tingimuste ebaõiglast laadi ei saa enam hinnata, sest selle lepingu kõik tagajärjed on juba avaldunud, kuivõrd hüpoteektagatis on realiseeritud ning omandiõigus üle antud. Seega tugines apellatsioonikohus juba tekkinud omandisuhete õiguskindluse põhimõttele.

29

Juzgado de Primera Instancia no 2 de Zaragoza (Zaragoza esimese astme kohus nr 2) jättis 31. juuli 2018. aasta kohtumäärusega rahuldamata intresside summa kindlakstegemise kohta esitatud vastuväite ja kinnitas seega summa 32389,89 eurot põhjusel, et kuivõrd menetlus oli algatatud pärast seaduse 1/2013 jõustumist, ilma et oleks esitatud vastuväiteid, siis ei saa tingimuste võimalikku ebaõiglast laadi enam analüüsida, sest 26. jaanuari 2015. aasta kohtumäärus on omandanud seadusjõu.

30

MA esitas määruskaebuse Audiencia Provincial de Zaragozale (Zaragoza provintsikohus).

31

See kohus selgitab, et Hispaania õiguses on hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetlust reguleerivate menetlusnormide kohaselt kohus kohustatud menetluse esimeses etapis analüüsima LEC artikli 552 alusel omal algatusel täitekorralduse aluseks oleva hüpoteeklaenu lepingu tingimuste võimalikku ebaõiglast laadi. See analüüs eeldab nn negatiivset kontrolli, s.t et kohus esitab hüpoteegiga tagatud nõude täitmist lubavas lahendis sõnaselged põhjendused vaid nende tingimuste kohta, mida ta peab ebaõiglaseks. Sellest tulenevalt ei saa liikmesriigi kohtud lepingutingimuste ebaõiglase laadi küsimust tõstatada menetluse hilisemas etapis ja samamoodi ei saa tarbija, kes ei ole esitanud täitmisele vastuväiteid ettenähtud tähtaja jooksul, tugineda samas menetluses või hilisemas tuvastusmenetluses lepingutingimuste ebaõiglasele laadile. Seega tekib küsimus, kas need menetlusnormid on kooskõlas direktiivi 93/13 artikli 6 lõikega 1 ja tõhususe põhimõttega.

32

Lisaks sellele küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, millisest hetkest alates loetakse hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetlus lepingutingimuste ebaõiglase laadi analüüsi – toimugu see siis kohtu enda algatusel või võlgniku taotlusel – osas lõpetatuks. Täpsemalt tekib küsimus, kas menetlus lõpeb siis, kui hüpoteektagatis on realiseeritud, hüpoteegiga koormatud asi müüdud ja omandiõigused sellele asjale üle antud, või ei ole see menetlus vastupidi veel pärast omandiõiguse üleminekut lõpetatud ning lepingutingimuste ebaõiglase laadi analüüs on võimalik kuni võlgniku kinnisasjast väljatõstmiseni; see viimane analüüs võib viia hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetluse tühistamiseni või mõjutada asja enampakkumise tingimusi.

33

Neil asjaoludel otsustas Audiencia Provincial de Zaragoza (Zaragoza provintsikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

34

Oma esimese kuni kolmanda küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis kohtulahendi seadusjõu ja aegumise mõju tõttu ei võimalda ei kohtul omal algatusel analüüsida lepingutingimuste ebaõiglast laadi hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetluses ega tarbijal pärast vastuväidete esitamise tähtaja möödumist tugineda nende tingimuste ebaõiglasele laadile selles menetluses või hilisemas tuvastusmenetluses, kui kohus on nende tingimuste võimalikku ebaõiglast laadi hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetluse algatamise ajal juba omal algatusel analüüsinud, kuid hüpoteegi täitmisele pööramist lubavas kohtulahendis ei ole ühtegi – isegi mitte kokkuvõtlikku – põhjendust, millest nähtuks, et see analüüs toimus, ega märkust, et kohtu poolt selle analüüsi tulemusel antud hinnangut ei saa enam vaidlustada, kui nimetatud tähtaja jooksul vastuväiteid ei esitata.

35

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt lähtub direktiiviga 93/13 rakendatud kaitsesüsteem eeldusest, et tarbija on suhetes ettevõtjaga nõrgemal läbirääkimispositsioonil ja tal on vähem teavet (vt eeskätt 26. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Banco Primus, C‑421/14, EU:C:2017:60, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

36

Seda nõrgemat positsiooni arvestades näeb selle direktiivi artikli 6 lõige 1 ette, et ebaõiglased lepingutingimused ei ole tarbijale siduvad. Tegemist on imperatiivse sättega, mille eesmärk on asendada lepinguga loodud formaalne tasakaal lepingupoolte õiguste ja kohustuste vahel tegeliku tasakaaluga, mis taastab nendevahelise võrdsuse (vt eeskätt 26. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Banco Primus, C‑421/14, EU:C:2017:60, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

37

Selles kontekstis on Euroopa Kohus juba mitu korda märkinud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel hindama, kas direktiivi 93/13 kohaldamisalasse kuuluv lepingutingimus on ebaõiglane, tasakaalustades niiviisi tarbija ja ettevõtja vahelist ebavõrdsust, kui talle on teada selleks vajalikud õiguslikud ning faktilised asjaolud (14. märtsi 2013. aasta kohtuotsus Aziz, C‑415/11, EU:C:2013:164, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika; 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Gutiérrez Naranjo jt, C‑154/15, C‑307/15 ja C‑308/15, EU:C:2016:980, punkt 58, ning 26. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Banco Primus, C‑421/14, EU:C:2017:60, punkt 43).

38

Lisaks sellele kohustab direktiiv 93/13, nagu nähtub selle direktiivi artikli 7 lõikest 1 koostoimes selle kahekümne neljanda põhjendusega, liikmesriike tagama piisavad ja tõhusad vahendid, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine lepingutes, mille ettevõtjad tarbijatega sõlmivad (26. juuni 2019. aasta kohtuotsus Addiko Bank, C‑407/18, EU:C:2019:537, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

39

Kuigi Euroopa Kohus on juba korduvalt ning direktiivi 93/13 artikli 6 lõike 1 ja artikli 7 lõike 1 nõudeid arvesse võttes selgitanud, kuidas liikmesriigi kohus peab tagama sellest direktiivist tarbijatele tulenevate õiguste kaitse, siis sellegipoolest ei ole väidetavalt ebaõiglase lepingutingimuse hindamisele kohaldatavad menetlusnormid liidu õiguses põhimõtteliselt ühtlustatud ning järelikult kuuluvad need liikmesriikide menetlusautonoomia põhimõtte alusel liikmesriikide riigisisese õiguskorra reguleerimisalasse; seejuures on siiski nõutav, et need ei ole vähem soodsad kui menetlused, mida kohaldatakse riigisisese õiguse kohaldamisalasse kuuluvate samalaadsete olukordade suhtes (võrdväärsuse põhimõte), ja need ei muuda tegelikult võimatuks või ülemäära raskeks liidu õigusega antud õiguste kasutamist (tõhususe põhimõte) (vt eeskätt 26. juuni 2019. aasta kohtuotsus Addiko Bank, C‑407/18, EU:C:2019:537, punktid 45 ja 46 ning seal viidatud kohtupraktika).

40

Neil asjaoludel tuleb kindlaks teha, kas need sätted nõuavad, et täitmisega seotud küsimusi lahendav kohus kontrolliks lepingutingimuste võimalikku ebaõiglast laadi vaatamata riigisisestele menetlusnormidele, millega rakendatakse kohtulahendi seadusjõu põhimõtet sellise kohtulahendi puhul, milles ei kajastu sõnaselgelt niisuguse analüüsi läbiviimine.

41

Selle kohta tuleb meelde tuletada, et kohtulahendi seadusjõu põhimõttel on suur tähtsus nii liidu õiguskorras kui ka riigisisestes õiguskordades. Euroopa Kohtul on nimelt juba olnud võimalus täpsustada, et nii õiguse ja õigussuhete stabiilsuse kui ka korrakohase õigusemõistmise tagamiseks on oluline, et kohtulahendeid, mis on jõustunud pärast olemasolevate edasikaebevõimaluste ammendamist või selleks sätestatud tähtaegade möödumist, ei oleks enam võimalik vaidlustada (vt eeskätt 6. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus Asturcom Telecomunicaciones, C‑40/08, EU:C:2009:615, punktid 35 ja 36, ning 26. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Banco Primus, C‑421/14, EU:C:2017:60, punkt 46).

42

Euroopa Kohus on ka möönnud, et tarbijakaitse ei ole absoluutne. Eeskätt on ta leidnud, et liidu õigus ei kohusta liikmesriigi kohut jätma kohaldamata riigisiseseid menetlusnorme, mis annavad kohtulahendile seadusjõu, isegi kui see võimaldaks heastada direktiivi 93/13 mis tahes sätte rikkumise (vt eeskätt 6. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus Asturcom Telecomunicaciones, C‑40/08, EU:C:2009:615, punkt 37, ja 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Gutiérrez Naranjo jt, C‑154/15, C‑307/15 ja C‑308/15, EU:C:2016:980, punkt 68); seda siiski tingimusel, et, vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 39 viidatud kohtupraktikale, peetakse kinni võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetest.

43

Võrdväärsuse põhimõtte kohta tuleb märkida, et Euroopa Kohtule ei ole esitatud ühtki tõendit, mis tekitaks kahtlusi selles, et põhikohtuasjas kõne all olevad riigisisesed õigusnormid on selle põhimõttega kooskõlas. Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust ei nähtu, et riigisisene õigus lubaks täitmisega seotud küsimusi lahendaval kohtul läbi vaadata seadusjõuga kohtulahendi, isegi kui tegemist võib olla riigisiseste avaliku korra eeskirjade rikkumisega.

44

Seoses tõhususe põhimõttega on Euroopa Kohus leidnud, et iga juhtumit, mille puhul kerkib küsimus, kas riigisisene menetlusnorm muudab liidu õiguse kohaldamise võimatuks või ülemäära raskeks, tuleb analüüsida, arvestades selle normi kohta menetluses tervikuna, menetluse kulgu ja erisusi; vajaduse korral tuleb arvesse võtta ka riigisisese õigussüsteemi aluseks olevaid selliseid põhimõtteid nagu kaitseõiguse tagamine, õiguskindluse põhimõte ja menetluse korrakohane läbiviimine (22. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Profi Credit Slovakia, C‑485/19, EU:C:2021:313, punkt 53). Euroopa Kohus on sedastanud, et tõhususe põhimõtte järgimine ei saa siiski minna nii kaugele, et see asendab täielikult asjaomase tarbija täieliku passiivsuse (1. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus ERSTE Bank Hungary, C‑32/14, EU:C:2015:637, punkt 62).

45

Lisaks on Euroopa Kohus täpsustanud, et liikmesriikide kohustus tagada õigussubjektidele liidu õigusest tulenevate õiguste tõhusus tähendab eelkõige direktiivist 93/13 tulenevate õiguste puhul tõhusa kohtuliku kaitse nõuet – mida on kinnitatud selle direktiivi artikli 7 lõikes 1 ja mis on sätestatud ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47 –, mis kehtib muu hulgas sellistele õigustele tuginevate hagide menetluskorra kehtestamisel (vt selle kohta 10. juuni 2021. aasta kohtuotsus BNP Paribas Personal Finance, C‑776/19–C‑782/19, EU:C:2021:470, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

46

Selle kohta on Euroopa Kohus otsustanud, et kui puudub võimalus tõhusalt kontrollida, kas asjaomase lepingu tingimused võivad olla ebaõiglased, ei saa olla tagatud direktiiviga 93/13 antud õiguste järgimine (4. juuni 2020. aasta kohtuotsus Kancelaria Medius, C‑495/19, EU:C:2020:431, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

47

Sellest tuleneb, et riigisiseste õigustega ette nähtud tingimused, millele viitab direktiivi 93/13 artikli 6 lõige 1, ei tohi kahjustada selle sättega tarbijatele antava õiguse sisu, mille kohaselt ebaõiglaseks loetav lepingutingimus ei ole nende suhtes siduv (21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Gutiérrez Naranjo jt, C‑154/15, C‑307/15 ja C‑308/15, EU:C:2016:980, punkt 71, ning 26. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Banco Primus, C‑421/14, EU:C:2017:60, punkt 51).

48

Põhikohtuasjas nähtub eelotsusetaotlusest, et täitemenetluse algatamisel, nagu on osaliselt juba märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 31, analüüsis pädev kohus omal algatusel küsimust, kas mõni vaidlusaluse lepingu tingimus võib olla ebaõiglane. Leides, et see ei ole nii, määras ta täitmise, ilma et oleks oma lahendis sõnaselgelt maininud seda omal algatusel läbiviidud analüüsi. Sellest lahendist nähtub veel, et pärast seda, kui möödub kümnepäevane täitmisele vastuväidete esitamise tähtaeg, mis hakkab kulgema alates kohtulahendi teatavakstegemisest, aegub võlgniku õigus täitmist vaidlustada, sealhulgas ettevõtjaga sõlmitud lepingu tingimuste võimaliku ebaõiglase laadi alusel.

49

Kuna lahend, millega kohus andis korralduse algatada hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetlus, ei sisaldanud ühtegi põhjendust, millest nähtuks, et selle menetluse aluseks olevate tingimuste ebaõiglast laadi kontrolliti, siis ei teavitatud tarbijat selle kontrolli olemasolust ega – isegi mitte kokkuvõtlikult – põhjendustest, miks kohus leidis, et kõnealused tingimused ei ole ebaõiglased. Seetõttu ei saanud ta teadlikult hinnata, kas kõnealuse lahendi peale tuleks edasi kaevata.

50

Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 63, õigustab liikmesriigi kohtu kohustust omal algatusel kontrollida lepingutingimuste võimalikku ebaõiglast laadi selle avaliku huvi olemus ja tähtsus, millel põhineb direktiiviga 93/13 tarbijale antud kaitse. Direktiivis 93/13 nõutud lepingutingimuste võimaliku ebaõiglase laadi tõhus kontroll ei saa aga olla tagatud, kui seadusjõud on kohtulahenditel, milles sellisele kontrollile ei viidata.

51

Seevastu tuleb tõdeda, et selline kaitse oleks tagatud juhul, kui liikmesriigi kohus oleks käesoleva kohtuotsuse punktides 49 ja 50 viidatud olukorras hüpoteegiga tagatud nõude täitmisele pööramist lubavas lahendis sõnaselgelt märkinud, et ta analüüsis omal algatusel, kas hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetluse aluseks oleva dokumendi tingimused on ebaõiglased, et selle analüüsi käigus, mida on vähemalt kokkuvõtlikult põhjendatud, ei ilmnenud ebaõiglaste tingimuste olemasolu ja et kui tarbija ei esita vastuväiteid riigisiseses õiguses sätestatud tähtaja jooksul, aegub tema õigus tugineda nende tingimuste võimalikule ebaõiglasele laadile.

52

Esitatud kaalutlustest tulenevalt tuleb direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis kohtulahendi seadusjõu ja aegumise mõju tõttu ei võimalda ei kohtul omal algatusel analüüsida lepingutingimuste ebaõiglast laadi hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetluses ega tarbijal pärast vastuväidete esitamise tähtaja möödumist tugineda nende tingimuste ebaõiglasele laadile selles menetluses või hilisemas tuvastusmenetluses, kui kohus on nende tingimuste võimalikku ebaõiglast laadi hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetluse algatamise ajal juba omal algatusel analüüsinud, kuid hüpoteegi täitmisele pööramist lubavas kohtulahendis ei ole ühtegi – isegi mitte kokkuvõtlikku – põhjendust, millest nähtuks, et see analüüs toimus, ega märkust, et kohtu poolt selle analüüsi tulemusel antud hinnangut ei saa enam vaidlustada, kui nimetatud tähtaja jooksul vastuväiteid ei esitata.

53

Oma neljanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis ei luba liikmesriigi kohtul ei omal algatusel ega tarbija taotlusel analüüsida lepingutingimuste võimalikku ebaõiglast laadi juhul, kui hüpoteektagatis on realiseeritud, hüpoteegiga koormatud asi on müüdud ja kõnealuse lepingu esemeks oleva asja omandiõigus on üle antud kolmandale isikule.

54

Tuleb meenutada, et 7. detsembri 2017. aasta kohtuotsuse Banco Santander (C‑598/15, EU:C:2017:945) punktis 50 otsustas Euroopa Kohus, et direktiivi 93/13 artikli 6 lõige 1 ja artikli 7 lõige 1 ei ole kohaldatavad menetluses, mille algatamist taotles isik, kellele määrati hüpoteektagatise kohtuväliselt täitmisele pööramise tulemusel selline kinnisasi, millele tarbija oli seadnud ettevõtjast võlausaldaja kasuks hüpoteegi, ning mille ese on kaitsta selle pakkuja poolt seaduslikult omandatud asjaõigusi, sest ühelt poolt on see menetlus sõltumatu ettevõtjast võlausaldaja ja tarbija vahelisest õigussuhtest ja teiselt poolt on hüpoteektagatis realiseeritud, kinnisasi müüdud ja sellega seotud asjaõigused üle antud, ilma et tarbija oleks kasutanud selles kontekstis ette nähtud õiguskaitsevahendeid. Eelkõige rõhutas Euroopa Kohus selle kohtuotsuse punktis 44, et kõnealune menetlus ei puudutanud hüpoteektagatise täitmisele pööramist ning selle aluseks ei olnud hüpoteeklaenu leping.

55

Seevastu, nagu kohtujurist märkis oma ettepaneku punktis 71, käsitleb käesolev kohtuasi hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetlust, mis on seotud hüpoteeklaenu lepingu sõlminud tarbija ja ettevõtjast võlausaldaja vahelise õigussuhtega.

56

Nagu esimesele kolmele küsimusele antud vastusest selgub, ei saa – juhul, kui hüpoteegi täitmisele pööramist lubav kohtulahend tehti olukorras, kus kohus oli selle menetluse aluseks oleva dokumendi tingimuste ebaõiglast laadi omal algatusel varem analüüsinud, kuid selles lahendis ei ole ühtegi põhjendust, isegi mitte kokkuvõtlikku, millest nähtuks, et see analüüs toimus, ega märkust, et kohtu poolt selle analüüsi tulemusel antud hinnangut ei saa enam vaidlustada, kui selleks ettenähtud tähtaja jooksul vastuväiteid ei esitata – tugineda kohtulahendi seadusjõule ega aegumisele tarbija vastu, et jätta ta ilma direktiivi 93/13 artikli 6 lõikes 1 ja artikli 7 lõikes 1 ette nähtud kaitsest ebaõiglaste tingimuste eest, selle menetluse hilisemates etappides, näiteks juhul, kui esitatakse nõue tasuda pangale asjaomase hüpoteeklaenulepingu tarbija poolt täitmata jätmise tõttu võlgnetavad intressid, ega hilisemas tuvastusmenetluses.

57

Sellises olukorras nagu põhikohtuasjas, kus hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetlus on lõppenud ja kõnealuse asja omandiõigus on üle läinud kolmandale isikule, ei saa kohus siiski ei omal algatusel ega tarbija taotlusel enam analüüsida lepingutingimuste ebaõiglast laadi, sest see tooks kaasa omandiõiguse üleandmise aktide tühistamise ja seaks ohtu kolmandale isikule – juba toimunud –omandiõiguse üleandmise õiguskindluse.

58

Sellises olukorras peab tarbijal siiski olema võimalik vastavalt direktiivi 93/13 artikli 6 lõikele 1 ja artikli 7 lõikele 1 – tõlgendatuna tõhususe põhimõttest lähtudes – tugineda eraldiseisvas hilisemas menetluses hüpoteeklaenu lepingu tingimuste ebaõiglasele laadile, et tal oleks võimalik tõhusalt ja täielikult kasutada oma õigusi, mis tulenevad nimetatud direktiivist, selleks et saada nende tingimuste kohaldamisest põhjustatud rahalise kahju eest hüvitist.

59

Seega tuleb neljandale küsimusele vastata, et direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis ei luba liikmesriigi kohtul ei omal algatusel ega tarbija taotlusel analüüsida lepingutingimuste võimalikku ebaõiglast laadi juhul, kui hüpoteektagatis on realiseeritud, hüpoteegiga koormatud asi on müüdud ja kõnealuse asja omandiõigus on üle antud kolmandale isikule, tingimusel et tarbija, kelle asi oli hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetluse esemeks, saab oma õigused maksma panna hilisemas menetluses, et saada selle direktiivi alusel ebaõiglaste tingimuste kohaldamisest põhjustatud rahalise kahju eest hüvitist.

60

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab: