1.

Käesolevas eelotsusetaotluses, mille esitas Administratīvā rajona tiesa (rajooni halduskohus, Läti), tegeletakse direktiivi (EL) 2015/849, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist, ( 2 ) teatavate põhisätete tõlgendamise ja kehtivusega.

2.

See pakub Euroopa Kohtule võimaluse selgitada viidatud direktiivis ette nähtud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise süsteemi, mis rajaneb riskipõhisel lähenemisviisil, erinevate põhiaspektide ulatust ja eelkõige selles valdkonnas liikmesriikidele jäetud kaalutlusõiguse piire ning kohustatud isikutetele klientide riski hindamisega seotud kohustuste laiendamist ning selliste klientide suhtes asjakohasel tasemel hoolsusmeetmete kohaldamist.

3.

Direktiivi 2015/849 artikli 13 lõike 1 punktides c ja d on ette nähtud, et „Kliendi suhtes rakendatavad hoolsusmeetmed hõlmavad järgmist:

4.

Direktiivi 2015/849 artikli 14 lõike 5 direktiiviga 2018/843 muudetud versioonis on ette nähtud, et „[l]iikmesriigid nõuavad, et kohustatud isikud rakendavad hoolsusmeetmeid mitte ainult kõigi uute klientide suhtes, vaid asjakohasel juhul ja riskitundlikkusest lähtuvalt ka olemasolevate klientide suhtes, sealhulgas juhul, kui kliendiga seotud asjaolud muutuvad, või kui kohustatud isik on õiguslikult kohustatud asjaomase kalendriaasta jooksul kliendiga ühendust võtma, et kontrollida tegelikult kasu saavate omanikega seonduvat asjakohast teavet, või kui kohustatud isikut kohustas selleks nõukogu direktiiv 2011/16/EL“.

5.

Direktiivi 2015/849 artikli 18 direktiiviga 2018/843 muudetud versiooni lõigetes 1 ja 3 on sätestatud:

„1.   Käesoleva direktiivi artiklites 18a–24 osutatud juhtudel, samuti muudel liikmesriikide või kohustatud isikute poolt tuvastatud suurema riskiga juhtudel nõuavad liikmesriigid kohustatud isikutelt kliendi suhtes rakendatavate tugevdatud hoolsusmeetmete kohaldamist, et kõnealuseid riske asjakohaselt juhtida ja maandada. […]

3.   Rahapesu ja terrorismi rahastamise riskide hindamisel võtavad liikmesriigid ja kohustatud isikud arvesse vähemalt III lisas sätestatud võimalikku suuremat riski iseloomustavaid tegureid.“

6.

Direktiivi 2015/849 artikli 60 lõike 1 esimese taande ja artikli 2 kohaselt:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et pädevad asutused avaldavad oma ametlikul veebisaidil otsuse, millega määratakse halduskaristus või võetakse haldusmeede käesolevat direktiivi üle võtvate siseriiklike sätete rikkumise korral ja mida ei ole edasi kaevatud, kohe pärast seda, kui kõnealusest otsusest on teavitatud isikut, kellele karistus määrati. Avaldatakse vähemalt teave õigusrikkumise liigi ja laadi kohta ning õigusrikkumise eest vastutava isiku andmed. […]

2.   Kui liikmesriigid lubavad avaldada otsuse, mis on edasi kaevatud, avaldavad pädevad asutused viivitamata oma ametlikul veebisaidil ka sellekohase teabe ja kogu edasise teabe edasikaebuse tulemuste kohta […].“

7.

Direktiivi 2015/849 III lisa punkti 3 alapunktis b on ette nähtud, et „artikli 18 lõikes 3 osutatud võimalikku suuremat riski iseloomustavate tegurite ja tõendite mittetäielik[u] loetelu“„geograafilis[te] riskiteguri[te]“ hulka kuuluvad „riigid, kus usaldusväärsete allikate kohaselt on korruptsiooni või muu kuritegeliku tegevuse tase märkimisväärne“.

8.

Direktiiv 2015/849 võeti Läti õigusesse üle 17. juuli 2008. aasta rahapesu ja terrorismi rahastamise ning tuumarelvade leviku tõkestamise seadusega ( 3 ) (Noziedzīgi iegūtu līdzekļu legalizācijas un terorisma un proliferācijas finansēšanas novēršanas likums, edaspidi „Läti rahapesu tõkestamise seadus“).

9.

Kaebaja põhikohtuasjas, SIA Rodl & Partner (edaspidi „Rodl & Partner“) on Lätis asutatud äriühing, kelle tegevusala on muu hulgas arvepidamise, auditeerimise ja maksualase nõustamise teenused. Ta on direktiivi 2015/849 tähenduses kohustatud isik.

10.

Ajavahemikul 3. aprillist 6. juunini 2019 viisid Valsts ieņēmumu dienestsi (Läti maksuamet, edaspidi „VID“) Noziedzīgi iegūtu līdzekļu legalizācijas novēršanas pārvalde (rahapesu tõkestamise asutus) töötajad Rodl & Partneri suhtes läbi kontrolli. VID tuvastas kontrolli käigus muu hulgas, et Rodl & Partner, kes on kohustatud isik, ei olnud vastavalt Läti rahapesu tõkestamise seadusele koostanud ega dokumenteerinud rahapesu ja terrorismi rahastamise riskihinnangut oma kahe kliendi suhtes: sihtasutus It izglītības fonds (edaspidi „sihtasutus“) ja äriühing SIA RBA Consulting (edaspidi „RBA Consulting“).

11.

Esimese kliendi, st sihtasutuse asukoht on Lätis ja selle eesmärk on edendada infotehnoloogiasektorit üliõpilaste hulgas. Sihtasutus on Rodl & Partneri klient alates 25. oktoobrist 2016. Vastava kliendi infolehe allkirjastas 7. märtsil 2017 VR, Venemaa Föderatsiooni kodanik, kellel on Läti elamisluba ning kes on töötajana sihtasutuse juht. Kõnealusel infolehel nimetatakse sihtasutuse tegeliku juhina Läti ühiskonda tervikuna.

12.

Rodl & Partner leidis, et selle kliendi rahapesu ja terrorismi rahastamise riskiprofiil tuleb hinnata madalaks. VID märkis aga, et VIDi eespool nimetatud asutuse veebilehel avaldatud 22. juuni 2018. aasta aruandest ja rahvusvahelisest praktikast tulenes, et valitsusväliste organisatsioonide võimalik kasutamine on peamiseks terrorismi rahastamise ohuks. Seega oli VIDi arvates Rodl & Partner kohustatud klienti põhjalikult kontrollima, võttes arvesse ka asjaolu, et klient oli seotud suure korruptsiooniriskiga kolmanda riigiga, s.o Vene Föderatsiooniga.

13.

Teine klient, RBA Consulting on Lätis asutatud äriühing, kelle tegevusala on suhtekorraldus- ja teabevahetusteenused. Äriühingu ainuosanik ja tegelik omanik on üks Läti kodanik. Ta on Rodl & Partneri klient alates 28. detsembrist 2017. Rodl & Partner leidis ka selle kliendi puhul, et riskiprofiil tuleb hinnata madalaks.

14.

VID tuvastas aga äriühingu arvelduskonto väljavõtteid analüüsides, et see sai igakuiselt 25000 euro suuruseid ülekandeid Nord Stream 2 AG-lt, keda kontrollib Vene äriühing Gazprom. Lisaks ilmnes, et vastavad arved olid väljastatud RBA Consultingu ja Nord Stream 2 AG vahel 1. jaanuaril 2018 sõlmitud lepingu alusel. Kui VID nõudis selle lepingu koopia esitamist, siis Rodl & Partner seda dokumenti ei esitanud, väites, et ta oli analüüsinud lepingu originaali kliendi ruumides. Selles olukorras järeldas VID, et Rodl & Partner ei olnud enda ja kõnealuse kliendi vahelise ärisuhte üle järelevalve tegemisel pööranud piisavat tähelepanu tehingutele, mida RBA Consulting tegi Nord Stream 2 AGga, kes on ettevõtja, mis kuulub suure korruptsiooniriskiga kolmandas riigis asutatud üksusele.

15.

VIDi 11. juuli 2019. aasta otsusega määrati Rodl & Partnerile 3000 euro suurune trahv Läti rahapesu tõkestamise seaduses sätestatud kohustuste rikkumise eest. Selle otsuse alusel avaldas VID 11. augustil 2019 oma veebisaidil teabe rikkumiste kohta, mille pani toime Rodl & Partner. Karistusotsus kinnitati VIDi peadirektori 13. novembri 2019. aasta otsusega. Rodl & Partner pöördus eelotsusetaotluse esitanud kohtusse, paludes viimase otsuse tühistada ning eemaldada talle määratud karistuste kohta internetis avaldatud teave.

16.

Esiteks leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et ei direktiivis 2015/849 ega ka Läti rahapesu tõkestamise seaduses ei ole ette nähtud, et valitsusväline organisatsioon kujutab üksnes oma õigusliku vormi pärast suuremat riski, millest tulenevalt peab ainuüksi selle asjaolu tõttu talle kohaldama klientide suhtes rakendatavaid tugevdatud hoolsusmeetmeid. Ta märgib, et Rodl & Partner väitis, et juhul kui VID peaks leidma, et kohustatud isik peab kohaldama tugevdatud hoolsusmeetmeid iga kord, kui tema kliendil on valitsusvälise organisatsiooni õiguslik vorm või kui tema töötaja on suure korruptsiooniriskiga kolmanda riigi kodanik, kerkiks küsimus, ega selline nõue ei ole ebaproportsionaalne ja kas seda ei pea seadusega ette nägema.

17.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib samuti, et Vene Föderatsioon ei ole kantud rahvusvahelise rahapesuvastase töökonna (FATF) avaldatud suure riskiga riikide loetellu ega komisjoni koostatud suure riskiga kolmandate riikide nimekirja. Kõnealune kohus arvab, et on võimalik leida, et viidatud riik on suure korruptsiooniriskiga riik direktiivi 2015/849 III lisa punkti 3 alapunkti b tähenduses. ( 4 ) Ta märgib aga, et ei direktiivi 2015/849 ega ka Läti rahapesu tõkestamise seaduse sätetega ei kehtestata otseselt, et kliendi suhtes võetakse tugevdatud hoolsusmeetmeid, kui Vene Föderatsiooni kodanik on pelgalt kliendi töötaja. Sellises olukorras leiab kohus, et tekivad kahtlused direktiivi 2015/849 artikli 18 lõigete 1 ja 3 tõlgendamise kohta koostoimes selle III lisa punkti 3 alapunktiga b.

18.

Teiseks, kui viidatud sätteid tõlgendatakse nii, et on olemas automaatne kohustus kohaldada klientide suhtes rakendatavaid tugevdatud hoolsusmeetmeid juhul, kui on võimalik tuvastada kliendi õigusliku vormiga (valitsusväline organisatsioon) seotud risk ja risk, mis tuleneb asjaolust, et kliendi poolt volitatud isik ja kliendi töötaja on suure korruptsiooniriskiga kolmanda riigi kodanik, tuleks hinnata, kas selline tõlgendus on kooskõlas ELL artiklis 5 kehtestatud proportsionaalsuse põhimõttega.

19.

Kolmandaks kahtleb eelotsusetaotluse esitanud kohus küsimuses, kas konkreetsel juhul ei läinud VID kaugemale asjaomastes õigusnormides sätestatust, võttes arvesse, et asjaolu, et RBA Consulting on ühe Vene äriühingu tütarettevõtja äripartner, on iseenesest tegur, mis suurendab kliendiga seotud riski. Läti rahapesu tõkestamise seaduses ega direktiivis 2015/849 ei ole sellist eeldust ette nähtud.

20.

Neljandaks kahtleb eelotsusetaotluse esitanud kohus küsimuses, kas VID ei ületanud talle asjaomaste õigusnormidega antud pädevusi, kui ta nõudis RBA Consultingu ja Nord Stream 2 AG vahel sõlmitud lepingu koopia esitamist. Kohus küsib seetõttu, kas direktiivi 2015/849 artikli 13 lõike 1 punkte c ja d tuleb tõlgendada nii, et sellega kohustatakse esitama kliendi ja kolmanda isiku vahel sõlmitud lepingu koopia.

21.

Viiendaks leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et arvestades käesoleva kohtuasja asjaolusid, tuleb selgitada, kas direktiivi 2015/849 artikli 14 lõiget 5 tuleb tõlgendada nii, et selles on ette nähtud – ning jaatava vastuse korral seda, kas see on põhjendatud ja proportsionaalne –, et kohustatud isikul on kohustus kohaldada hoolsusmeetmeid olemasolevate klientide suhtes ka olukorras, kus kliendi olukord ei ole oluliselt muutunud, ning kas sellist kohustust kohaldatakse ainult klientide osas, kelle suhtes on tuvastatud riski kõrge tase.

22.

Kuuendaks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et teatud teave Rodl & Partneri poolt toime pandud rikkumiste kohta, mille VID oma veebisaidil avaldas, sisaldas ebatäpsusi. Seetõttu tekib tal küsimus direktiivi 2015/849 artikli 60 lõigete 1 ja 2 tõlgendamise kohta.

23.

Selles olukorras otsustas eelotsusetaotluse esitanud kohus menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

24.

Käesolevas kohtuasjas eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt esitatud kuus eelotsuse küsimust käsitlevad direktiivi 2015/849 erinevate põhisätete tõlgendamist ja kehtivust. Enne nendele vastamist pean otstarbekaks teha mõned sissejuhatavad märkused direktiivi 2015/849 rationae temporis kohaldatava versiooni ja viidatud direktiivis ette nähtud süsteemi kohta, mille eesmärk on tõkestada finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamist.

25.

Toimikust ilmneb, et Rodl & Partner viis riskihinnangu läbi vastavalt sihtasutuse suhtes 1. septembril 2017 ja RBA Consultingu suhtes 8. veebruaril 2018. VIDi läbiviidud kontrollid toimusid ajavahemikus 3. aprillist 2019 kuni 6. juunini 2019 ja VIDi poolt võetud vaidlustatud meede kehtestati 13. novembril 2019. Direktiiv 2018/843, millega muudeti direktiivi 2015/849, jõustus 9. juulil 2018. Selle artikli 4 lõikes 1 kehtestati liikmesriikidele direktiivi ülevõtmise tähtajaks 10. jaanuar 2020.

26.

Nendest kaalutlustest tuleneb, et riskihinnangud, millele Rodl & Partner riskitaseme kindlaks tegemisel tugines, ja sellest tulenevalt tema kahe kliendi suhtes võetud hoolsusmeetmed eelnesid 2018. aasta muutmisdirektiivi jõustumisele. VIDi tehtud kontrollid toimusid aga pärast viidatud direktiivi jõustumist, kuid enne direktiivi ülevõtmise tähtaja möödumist.

27.

Antud olukorras nõustun komisjoni poolt kohtuistungil esitatud väitega, et – nagu allpool punktist 63 täpsemalt selgub – direktiiviga 2015/849 on rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise süsteemis ette nähtud riskihinnangu ja sellele järgneva tuvastatud riskitasemele vastavate hoolsusmeetmete kohaldamise jätkuv protsess. Sellest järeldub minu arvates, et vastupidi sellele, mida näib arvavat eelotsusetaotluse esitanud kohus oma vastuses Euroopa Kohtu esitatud küsimustele, ei saa leida, et õigusnormid, mille alusel kohustatud isiku koostatud riskihinnangu seaduslikkust tuleb analüüsida, peavad olema tingimata need, mis olid kohaldatavad esialgse riskihinnangu läbiviimise hetkel. Direktiivi 2015/849 süsteemis on riskihinnang tingimata dünaamiline ja kohustatud isikutel on kohustus oma riskihinnangud ajakohastada. ( 5 ) Järelikult peab riskihinnang, mille kohustatud isik kliendi suhtes läbi viib – mis põhjendab selle kliendi suhtes teataval tasemel hoolsusmeetmete kohaldamist –, olema kooskõlas ametiasutuse tehtava kontrolli hetkel kohaldatavate õigusnormidega. Kohustatud isik ei või põhjendada oma hinnangu ja sellest tulenevalt rakendatud hoolsusmeetmete mittevastavust, väites, et tema esialgset hinnangut reguleerisid erinevad eeskirjad.

28.

Eelnevatest kaalutlustest tuleneb minu arvates, et direktiivi käesolevatele asjaoludele kohaldatav versioon on see, mis kehtis VIDi tehtud kontrollide hetkel, s.o direktiiviga 2018/843 muudetud versioon.

29.

Eelneva taustal tuleb ka märkida, et direktiivide adressaadid on liikmesriigid. ( 6 ) Kohustatud isikute kohustused tulenevad põhimõtteliselt viidatud direktiivi ülevõtvast seadusest. Kui VID viis läbi kontrollid, mille alusel vaidlustatud meede võeti, ei olnud direktiivi 2018/843 ülevõtmise tähtaeg veel möödunud. Toimikust ei selgu, kas kõnealuste kontrollide hetkel oli Läti rahapesu tõkestamise seadust juba kohandatud, et võtta üle viidatud direktiiviga kehtestatud muudatused. Igal juhul olid Rodl & Partneri kohustused need, mis olid ette nähtud kontrollide hetkel kohaldatava Läti seaduse versiooniga, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus eelotsusetaotluses ka tsiteeris. ( 7 )

30.

Igal juhul leian, et direktiiviga 2018/843 direktiivi 2015/849 sätetes tehtud muudatustel, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus eelotsuse küsimustes viitab, ei ole nendele küsimustele antavate vastuste jaoks sisulisi tagajärgi. ( 8 ) Lisaks märgin, et need küsimused ei tõstata küsimusi riigisiseste õigusnormide vastuolust direktiivi 2015/849 sätetega.

31.

Euroopa Kohtul on olnud juba võimalik leida, et nagu nähtub direktiivi 2015/849 artiklist 1 koostoimes selle põhjendusega 1, on direktiivi peamine eesmärk liidu finantssüsteemi rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamine, vältimaks seda, et ebaseaduslikud rahavood võiksid kahjustada liidu finantssektori terviklikkust, stabiilsust ja mainet ning ohustada liidu siseturgu ja samuti rahvusvahelist arengut. ( 9 ) Direktiiv on vastu võetud rahvusvahelises kontekstis, et rakendada ja muuta liidus siduvaks soovitusi, mille on andnud FATF. ( 10 )

32.

Direktiivi 2015/849 sätted on niisiis sisuliselt tõkestavat laadi, kuivõrd nende eesmärk on riskipõhise lähenemise kohaselt näha ette heidutavate meetmete kogum, et võidelda tõhusalt rahapesu ja terrorismi rahastamisega ning kaitsta rahandussüsteemi tugevust ja terviklikkust. ( 11 )

33.

Nagu nähtub direktiivi 2015/849 põhjendustest 22 ja 23, lähtub kõnealune riskipõhine terviklik lähenemisviis ( 12 ) liikmesriikide ja liidu vajadusest tuvastada, mõista ja maandada rahapesust ja terrorismi rahastamisest tulenevaid riske. Riskipõhise lähenemisviisi eelduseks on nende riskide hinnang, mis koostatakse direktiivi 2015/849 ( 13 ) süsteemis kolmel tasandil: liidu tasandil komisjoni poolt (artikkel 6), ( 14 ) iga liikmesriigi tasandil (artikkel 7) ja kohustatud isikute tasandil (artikkel 8).

34.

Eelkõige peab iga liikmesriik direktiivi 2015/849 artikli 7 kohaselt võtma asjakohaseid meetmeid, et tuvastada, hinnata, mõista ja maandada teda mõjutavaid rahapesu ja terrorismi rahastamise riske ning ajakohastama pidevalt oma riskihinnangut.

35.

Viidatud direktiivi artikli 8 kohaselt peab kohustatud isikuid kohustama proportsionaalselt nende olemuse ja suurusega võtma asjakohaseid meetmeid, et tuvastada ning hinnata rahapesu ja terrorismi rahastamise riske, võttes arvesse riskitegureid, muu hulgas nende klientide, riikide või geograafiliste piirkondadega seonduvaid riskitegureid.

36.

Viidatud riskihinnang on eeldus asjakohaste tõkestusmeetmete – st klientide suhtes rakendatavate hoolsusmeetmete – võtmiseks, et ära hoida või vähemalt piirata nii palju kui võimalik rahapesu ja terrorismi rahastamist. ( 15 ) Ilma riskihinnanguta ei ole liikmesriigil või – asjakohasel juhul – asjasse puutuval isikul võimalik igal konkreetsel juhul otsustada, milliseid meetmeid rakendada. ( 16 )

37.

Lisaks on risk iseenesest muutlik ning muutujad üksikult või kombinatsioonis võivad suurendada või vähendada võimalikku riski ning seega mõjutada tõkestavate meetmete asjakohast taset. ( 17 ) Seega on olemas seos riskihinnangu ja hoolsusmeetmete vahel, mistõttu kliendikontrolli meetmete tase sõltub suuremast või väiksemast riskitasemest. ( 18 ) Selle kohta on Euroopa Kohus selgelt öelnud, et hoolsusmeetmetel peab olema konkreetne seos rahapesu või terrorismi rahastamise ohuga ja need peavad olema ohu suhtes proportsionaalsed. ( 19 )

38.

Selles kontekstis eristatakse direktiivis 2015/849 kolme tüüpi kliendikontrolli meetmeid, mida kohustatud isikud võivad olla kohustatud oma klientide suhtes vastavalt tuvastatud riskitasemele rakendama: tavapärased, lihtsustatud ja tugevdatud meetmed. ( 20 )

39.

Tavapäraseid kliendikontrolli meetmeid reguleerivad eelkõige direktiivi 2015/849 artiklid 13 ja 14. Direktiivi artikli 13 lõike 1 kohaselt koosnevad need kliendi isikusamasuse (punkt a) ja tegelikult kasu saava omaniku tuvastamisest (punkt b), teabe hindamisest ja asjakohasel juhul kogumisest ärisuhte eesmärgi ja olemuse kohta (punkt c) ning pidevast ärisuhte seirest (punkt d). Sama artikli lõike 2 kohaselt võivad kohustatud isikud määrata selliste meetmete ulatuse riskitundlikkusest lähtuvalt.

40.

Lihtsustatud meetmete puhul tuleneb direktiivi 2015/849 artikli 15 lõigetest 1 ja 2, et kui liikmesriik või kohustatud isik teeb kindlaks väiksema riskiga valdkonnad või kui kohustatud isik on teinud kindlaks, et ärisuhe või tehing on väiksema riskiga, võib kohustatud isikutel lubada rakendada kliendi suhtes lihtsustatud hoolsusmeetmeid.

41.

Viimasena tuleneb seoses tugevdatud meetmetega direktiivi 2015/849 artikli 18 lõikest 1, et sama direktiivi artiklites 18a–24 osutatud juhtudel, samuti muudel liikmesriikide või kohustatud isikute poolt tuvastatud suurema riskiga juhtudel peavad kohustatud isikud kohaldama kliendi suhtes rakendatavaid tugevdatud hoolsusmeetmeid, et kõnealuseid riske asjakohaselt juhtida ja maandada.

42.

See tähendab, et välja arvatud direktiivi 2015/849 artiklites 18a–24 sätestatud konkreetsetel juhtudel – mil tugevdatud hoolsusmeetmeid kohaldatakse automaatselt – eeldab tugevdatud hoolsusmeetmete kohaldamine kooskõlas konkreetse seosega rahapesu ja terrorismi rahastamise riskihinnangu ning tõkestusmeetmete asjakohasuse vahel, millele viitasin punktis 37, et liikmesriik või kohustatud isik tuvastab suurema riski. Konkreetselt peavad klientide suhtes rakendatavad tugevdatud hoolsusmeetmed rajanema rahapesu ja terrorismi rahastamise suurema riski esinemise ja taseme kohta antud hinnangul. ( 21 )

43.

Selles osas tuleneb direktiivi 2015/849 artikli 18 lõigete 1 ja 3 koostoimest, et selliste suurema riski esinemise juhtude tuvastamiseks, mis ei kuulu sama direktiivi artiklites 18a–24 sätestatud juhtude hulka, peavad liikmesriigid ja kohustatud isikud võtma arvesse vähemalt viidatud direktiivi III lisas sätestatud võimalikku suuremat riski iseloomustavaid tegureid. Lisa sisaldab seda riski iseloomustavate tegurite ja tõendite tüüpide mittetäielikku loetelu.

44.

Direktiiviga 2015/849 on rahapesuvastase võitluse valdkonnas läbi viidud ainult minimaalne ühtlustamine. ( 22 ) Nagu ilmneb juba eelnevatest kaalutlustest, jätab see liikmesriikidele suure kaalutlusõiguse nii rahapesu ja terrorismi rahastamise riskide tuvastamisel kui ka seoses selliste tegevuste tõkestamiseks, ära hoidmiseks või vähemalt takistamiseks võetavate asjakohaste meetmetega.

45.

Ühest küljest tunnustatakse direktiivis 2015/849 sõnaselgelt seda, et erinevad rahapesu ja terrorismi rahastamise riskid võivad liikmesriike erinevalt mõjutada. ( 23 ) Nagu komisjon kohtuistungil ja Läti Vabariik oma seisukohtades märkis, võivad need erinevad riskid sõltuda iga liikmesriigi konkreetsest olukorrast ja varieeruda olenevalt paljudest parameetritest, nagu liikmesriigi geograafiline asend või majanduslik või ühiskondlik olukord.

46.

Teisest küljest jäetakse viidatud direktiiviga igale liikmesriigile võimalus määrata kaitse tase, mida ta peab rahapesu või terrorismi rahastamise riski tuvastatud taseme põhjal asjakohaseks. ( 24 )

47.

Direktiiviga 2015/849 liikmesriikidele antud selline kaalutlusõigus kaitsetaseme suhtes puudutab nii võimalust lubada klientide suhtes rakendatavaid lihtsustatud hoolsusmeetmeid, juhul kui tuvastatakse madal riskitase, kui ka – lisaks sama direktiivi artiklites 18a–24 sõnaselgelt sätestatud juhtudele – klientide suhtes rakendatavate tugevdatud hoolsusmeetmete kohaldamist juhul, kui tuvastatakse kõrge riskitase.

48.

Euroopa Kohus on konkreetselt seoses tugevdatud meetmetega juba sõnaselgelt tunnustanud liikmesriikide märkimisväärset kaalutlusruumi otsustamaks, kuidas on kõige sobivam rakendada kohustust näha ette tugevdatud kontrollimeetmed ja kuidas määratleda niihästi olukorrad, kus selline suurem oht esineb, kui ka asjakohased tugevdatud kontrollimeetmed. ( 25 ) Lisaks nähtub selle kaalutlusõiguse olemasolu sõnaselgelt direktiivi 2015/849 artikli 18 lõike 1 enda tekstist. ( 26 )

49.

Samuti peab märkima, et direktiivi 2015/849 artikkel 5 võimaldab liikmesriikidel sõnaselgelt liidu õiguse piires vastu võtta või kehtima jätta rangemaid sätteid, et tõkestada rahapesu või terrorismi rahastamist. ( 27 ) Euroopa Kohus on selgitanud, et viidatud sättes nimetatud „rangemad sätted“ võivad puudutada olukordi, mille esinemise korral see direktiiv näeb ette teatud liiki kliendikontrolli meetmed, ja ka muid olukordi, millega liikmesriikide hinnangul kaasneb oht. ( 28 ) Lisaks on kõnealune säte kohaldatav kõikidele direktiiviga 2015/849 reguleeritud sektori sätetele, et tõkestada rahapesu ja terrorismi rahastamist. ( 29 )

50.

Kõikidest eelnevatest kaalutlustest tuleneb, et direktiiv 2015/849 jätab suure kaalutlusruumi liikmesriikidele, kes võivad kehtestada liidu seadusandja valitust kõrgema kaitsetaseme ja lubada või nõuda muid kliendikontrolli meetmeid peale direktiivis ettenähtute, tuginedes artiklis 5 sätestatud pädevusele, või määrata kindlaks muid olukordi, millega kaasneb suurem risk, selle kaalutlusruumi piires, mis on neile artikliga 18 jäetud. Kui liikmesriigid nii toimivad, võivad nad näiteks määrata kindlaks konkreetsed meetmed, mida tuleb teatavates olukordades rakendada, või anda kohustatud isikutele kaalutlusõiguse rakendada riskihinnangu põhjal meetmeid, mida peetakse vastavas olukorras riski suhtes proportsionaalseks. ( 30 )

51.

Nagu tuleneb muu hulgas kohtuistungil toimunud arutelust, tuleb selles kontekstis aga selgitada direktiiviga 2015/849 liikmesriikidele antud ulatusliku kaalutlusruumi ulatust ja piire lähtuvalt liidu õiguse üldpõhimõtetest. Direktiivi enda tekstis, eelkõige artiklis 5 on meenutatud, et liikmesriigid peavad igal juhul tegutsema „liidu õiguse piires“.

52.

Üksikasjalikumalt kerkib õiguskindluse üldpõhimõtte seisukohast küsimus, milline on asjakohane õiguslik alus, et liikmesriigid saaksid – viidatud direktiivis sätestatud piires – tuvastada suuremat riski iseloomustavad tegurid, mis võivad põhjendada või lausa nõuda klientide suhtes rakendatavate tugevatud hoolsusmeetmete kohaldamist.

53.

Tuleb kontrollida, kas õiguskindluse üldpõhimõttest lähtuvalt on vaja, et kõik liikmesriigi tuvastatud elemendid, mis kujutavad endast riskitegureid, oleksid sõnaselgelt kindlaks määratud õigusakti staatust omavas aktis koos sõnaselge viitega näiteks riikidele või organisatsioonide tüüpidele, millega kaasneb suurem riskitase, mis põhjendab tugevdatud meetmete kohaldamist.

54.

Selles osas leian, et tuginedes seaduslikkuse ja õiguskindluse põhimõttele, peab üldjuhul riskitegurite kindlaks tegemine, mis võib potentsiaalselt mõjutada subjektiivseid olukordi või lausa põhiõigusi, põhimõtteliselt rajanema õigusakti staatust omavatel aktidel. Samuti märgin aga, et seadusega ei pea kehtestama ega isegi saa kehtestada korda, mis täielikult sisaldab kõiki konkreetseid riskitegureid.

55.

Nii majandussuhete kui ka kuritegeliku tegevuse dünaamilist olemust arvestades on minu arvates võimatu määrata täielikult ex ante kindlaks kõik võimalikud tegurid, mis võivad mõjutada rahapesu ja terrorismi rahastamise riskihinnangut. Nagu direktiivi 2015/849 põhjenduses 30 on sõnaselgelt tunnistatud, on risk iseenesest muutlik. Seetõttu on vaja tagada süsteemi teatav paindlikkus, mis võimaldab kõnealuste tegurite tuvastamisel dünaamilist kohandamist, muu hulgas kindlasti õiguskindluse põhimõtet järgides ja liidu õigusega tagatud põhiõigusi kaitstes.

56.

Seega olen seisukohal, et liidu õigusega ei ole vastuolus see, kui seadusega sätestatakse riski üldkategooriad, mida täpsustatakse iga liikmesriigi põhiseadusest tulenevaid nõudeid järgides muudes ja hilisemates aktides, mis ei oma tingimata õigusakti staatust. ( 31 ) Neid akte peab lisaks iseloomustama piisav avaldamine, kuna on vaja, et neist teaksid üldsus ja eelkõige kohustatud isikud, kellel on kohustus koostada riskihinnang, kohaldades neid kriteeriume üksikjuhul.

57.

Viidatud riskitegurite ja nende riskide maandamiseks asjakohaste meetmete kindlaks määramine peab olema kooskõlas liidu õiguse üldpõhimõtetega. Nende hulgas tuleb mainida proportsionaalsuse põhimõtet, millele viidatakse teises eelotsuse küsimuses, ja diskrimineerimiskeelu põhimõtet, mis on konkreetselt kehtestatud põhiõiguste harta artiklis 21, mis keelab igasuguse diskrimineerimise, sealhulgas rahvusvähemusse kuulumise tõttu. Seega ei või liikmesriigid neile direktiiviga 2015/849 antud kaalutlusruumi kasutamisel minna kaugemale sellest, mis on vajalik, et saavutada rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise ja nende vastase võitluse eesmärk ning see ei või tuua endaga kaasa diskrimineerimist.

58.

Nagu eespool punktis 35 märkisin ja nagu tuleneb direktiivi 2015/849 artiklist 8 ning artiklitest 11–18, on kohustatud isikutel direktiiviga loodud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise süsteemis riskipõhise lähenemisviisi kohaselt määrav osa kõnealuste tegevuste riskide hindamisel. Nagu komisjon kohtuistungil rõhutas, selgitab seda olulist osa kohustatud isikute lähedus majandustegevuste teostamisele ja järelikult potentsiaalselt ebaseaduslikele tegevustele, mille tõttu on neil isikutel parimad võimalused võimalike kahtlaste tehingute avastamiseks.

59.

Sellest seisukohast on direktiivis 2015/849 viidatud isikutele ette nähtud kohustus võtta asjakohaseid meetmeid, et tuvastada ning hinnata rahapesu ja terrorismi rahastamise riske, võttes arvesse asjasse puutuvaid riskitegureid, ning kohustus kohaldada asjakohaseid hoolsusmeetmeid.

60.

Riskihinnang ja sellest tulenev klientide suhtes rakendatavate hoolsusmeetmete kohaldamine kohustatud isikute poolt hõlmab tõendite alusel otsuste tegemist, et tuvastada tõhusamalt rahapesu ja terrorismi rahastamise riskid. ( 32 ) See hinnang viitab täpsetele olukordadele ning seda ei tule järelikult abstraktselt läbi viia. Eespool nimetatud tervikliku lähenemise kohaselt peab see arvesse võtma kõiki tegureid, mis võivad riski tuvastamist mõjutada.

61.

Selles osas ilmneb direktiivi 2015/849 artikli 8 lõikest 2 sõnaselgelt, et kohustatud isikute koostatud riskihinnangud tuleb dokumenteerida, ajakohastada ja teha kättesaadavaks vastavatele pädevatele asutustele ja asjaomastele iseregulatsiooni organitele.

62.

Nõuet dokumenteerida ja tõendada ametiasutustele kohustatud isikute koostatud hinnanguid ja nendest tulenevalt kohustatud isikute poolt hoolsusmeetmete kohta vastu võetud otsuseid sisaldab ka direktiivi 2015/849 artikli 13 lõige 4. Viidatud sättes on ette nähtud, et kohustatud isikud peavad suutma pädevatele asutustele või iseregulatsiooni organitele tõendada, et meetmed on rahapesu ja terrorismi rahastamise riske silmas pidades asjakohased. ( 33 )

63.

Lisaks on riskihinnang dünaamiline ja mõistlikkuse piires pidev protsess. See ilmneb esiteks direktiivi 2015/849 eespool viidatud artikli 8 lõikest 2 tulenevast kohustusest riskihinnangud ajakohastada, ja teiseks direktiivi 2015/849 artikli 13 lõike 1 punktis d sätestatud kohustusest teostada pidevat ärisuhte seiret ning olla teadlik kliendi riskiprofiilist, ajakohastades pidevalt asjaomaseid dokumente, andmeid või teavet.

64.

Ühtlasi tuleb märkida, et proportsionaalsuse põhimõttest tulenevalt ei või kohustatud isikutele kehtestatud kohustused olla ebaproportsionaalsed. See nõue on direktiivis 2015/849 sõnaselgelt olemas artikli 8 lõike 1 viimases lauses, mille kohaselt peavad kohustatud isikutele direktiivi alusel kehtestatud meetmed olema proportsionaalsed nende olemuse ja suurusega. Nõue ilmneb ka sama direktiivi põhjenduse 2 tekstist, milles tõstetakse esile tasakaalustatud lähenemisviisi nõuet ja väljendatakse sõnaselgelt „vajadus[t] luua õiguskeskkond, mis võimaldab äriühingutel oma äri kasvatada, ilma et sellega kaasneks ebaproportsionaalseid nõuetele vastavuse tagamisega seotud kulusid“.

65.

Eelnevast tuleneb, et minu arvates peab direktiiviga 2015/849 loodud tõkestussüsteemis olema kohustatud isik võimeline tõendama ametiasutustele esiteks, et ta on rahapesu ja terrorismi rahastamise ohtude kohta koostanud võimalikult täieliku riskihinnangu, mõistlikkuse piires ja proportsionaalselt oma olemuse ja suurusega, võttes arvesse kõiki tegureid ja asjaomaseid allikaid, ning teiseks, et ta on kohaldanud klientide suhtes rakendatavate hoolsusmeetmete asjakohast taset, igal üksikjuhtumil tuvastatud riski tasemel.

66.

Kõikide eelnevate kaalutluste põhjal tuleb analüüsida eelotsusetaotluse esitanud kohtu tõstatatud eelotsuse küsimusi.

67.

Esimese eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas direktiivi 2015/849 artikli 18 lõikeid 1 ja 3 koostoimes selle direktiivi III lisa punkti 3 alapunktiga b tuleb tõlgendada nii, et viidatud sätted nõuavad, et kohustatud isik käsitaks klienti kõrgema riskitasemega kliendina ja võtaks sellest tulenevalt tema suhtes klientide suhtes rakendatavaid tugevdatud hoolsusmeetmeid, arvestades asjaolu, et see klient on valitsusväline organisatsioon ning et volitatud isik ja kliendi töötaja on suure korruptsiooniriskiga kolmanda riigi kodanik.

68.

Teise eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas juhul, kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, on viidatud sätete selline tõlgendus kooskõlas ELL artikli 5 lõike 4 esimeses lõigus sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega.

69.

Nagu eespool punktis 41 märkisin, on direktiivi 2015/849 artikli 18 lõikes 1 ette nähtud, et kliendi suhtes rakendatavaid tugevdatud hoolsusmeetmeid kohaldatakse kahes olukorras: esiteks direktiivi artiklites 18a–24 osutatud juhtudel ja teiseks muudel liikmesriikide või kohustatud isikute poolt tuvastatud suurema riskiga juhtudel. Kuna eelotsusetaotlusest ei nähtu, et käesoleval juhul oleks tegemist ühe direktiivi 2015/849 artiklites 18a–24 sätestatud juhuga, tuleb järeldada, et esimene eelotsuse küsimuses viidatakse teisele olukorrale.

70.

Selles osas tuleneb direktiivi 2015/849 artikli 18 lõigete 1 ja 3 koostoimest, et liikmesriigid ja kohustatud isikud peavad suurema riskiga juhtude tuvastamiseks arvesse võtma vähemalt direktiivi III lisas mittetäielikult sätestatud tegureid, mis iseloomustavad võimalikku suuremat riski.

71.

Nagu tuleneb eespool punktidest 42 ja 43, kui direktiivi 2015/849 artiklites 18a–24 sätestatud juhud välja arvata, peab lähtuvalt riskipõhisest lähenemisviisist, millel kõnealuse direktiiviga loodud tõkestussüsteem tervikuna rajaneb, klienti potentsiaalselt suurema riskiga kliendina käsitamine ja sellest tulenevalt tema suhtes klientide suhtes rakendatavate tugevdatud hoolsusmeetmete võtmine tuginema selle kliendi kohta koostatud põhjendatud riskihinnangul. Lisaks tuleneb eespool punktist 60 samuti, et see hinnang peab arvesse võtma kõiki tegureid, mis võivad kliendist lähtuva riski tuvastamist mõjutada.

72.

Järelikult, kui direktiivi 2015/849 artiklites 18a–24 sätestatud viidatud juhud välja arvata, ei ole kliendi suurema riskiga kliendina käsitamine ja sellest tulenevalt tema suhtes klientide suhtes rakendatavate tugevdatud hoolsusmeetmete võtmine automaatne. Tugevdatud hoolsusmeetmete võtmine peab aga tulenema igal üksikjuhtumil selle kliendi suhtes konkreetse riski hindamisest, mille viib läbi kohustatud isik kriteeriumide alusel, mille on seoses kõikide asjasse puutuvate riskiteguritega kindlaks määranud asjaomane liikmesriik või kohustatud isik ise.

73.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab esimeses eelotsuse küsimuses kahele konkreetsele riskitegurile: esiteks asjaolule, et klient on valitsusväline organisatsioon, ja teiseks asjaolule, et volitatud isik ja kliendi töötaja on suure korruptsiooniriskiga kolmanda riigi, konkreetsel juhul Vene Föderatsiooni kodanik.

74.

Seoses esimese teguriga rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et ei direktiivis 2015/849 ega ka Läti rahapesu tõkestamise seaduses ei ole ette nähtud, et valitsusväline organisatsioon iseenesest kujutab üksnes oma õigusliku vormi pärast suuremat riski.

75.

Nagu käesoleva ettepaneku punktis 44 ja järgnevates punktides märkisin, on selles osas liikmesriikidel direktiiviga 2015/849 ette nähtud süsteemis suur kaalutlusruum selliste rahapesu ja terrorismi rahastamise riskide kindlaks tegemisel, mis on neile eripärased. Seega võivad nad tuvastada muid suurema riskiga olukordi. ( 34 )

76.

Selle kohta peab märkima, et konkreetselt Läti rahapesu tõkestamise seaduse artikli 6 lõike 12 punktist 1 tuleneb, et kohustatud isik peab rahapesu ja terrorismi rahastamise riski hindamisel riski mõjutavate asjaolude hulgas arvesse võtma kliendi õiguslikule vormile omast riski. Kui eelotsusetaotluse esitanud kohus, kellel on ainsana riigisisese õiguse kohaldamise pädevus, ei leia oma kontrolli tulemusena teisiti, näib järelikult, et Läti rahapesu tõkestamise seaduses on sõnaselgelt ette nähtud, et kliendi õiguslik vorm on riskitegur, mida kohustatud isik peab oma riskianalüüsis arvesse võtma.

77.

Lisaks juhtis Läti valitsus oma seisukohtades tähelepanu sellele, et VIDi rahapesu tõkestamise asutuse 2019. aasta aruandes ( 35 ) oli rõhutatud, et valitsusvälised organisatsioonid, eelkõige valitsusvälised organisatsioonid, kes on registreeritud avaliku huvi organisatsioonidena, on rahapesu ja terrorismi rahastamise suhtes eriti haavatavad. Läti valitsus viitas ka muudele teabeallikatele seoses konkreetselt Lätiga, ( 36 ) millest ilmneb, et sihtasutuse või valitsusvälise organisatsiooni õiguslik vorm on element, mida tuleb riskihinnangu puhul pidada võimalikuks suurema riski teguriks.

78.

Selles osas märkisin eespool punktis 56, et minu arvates ei ole liidu õigusega vastuolus, kui seadusega sätestatakse riski üldkategooriad (nagu käesoleval juhul näiteks kliendi õiguslik vorm) ja neid täpsustatakse seejärel (käesoleval juhul valitsusvälise organisatsiooni või sihtasutuse õiguslik vorm) muudes ja hilisemates aktides, mis ei oma tingimata õigusakti staatust. Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab aga konkreetsel juhul kindlaks tegema, kas Läti õigussüsteemis tuleb asjaolu, et kliendil on sihtasutuse või valitsusvälise organisatsiooni õiguslik vorm, pidada tegelikult suuremaks võimalikuks riskiteguriks, mida kohustatud isik peab riigisisese õiguse alusel võtma arvesse riskihinnangus, mille ta peab oma kliendi kohta koostama.

79.

Kui see vastab tõele, siis tuleb järeldada, et kuigi asjaolu, et kliendil on valitsusvälise organisatsiooni õiguslik vorm, ei too automaatselt kaasa selle kliendi käsitamist suurema riskiga kliendina – koos sellest tuleneva tugevdatud hoolsusmeetmete automaatse kohaldamisega –, kujutab selle elemendi võimalik arvesse võtmata jätmine endast tegevusetust selle kliendi suhtes koostatud rahapesu ja terrorismi rahastamise riskihinnangus. Lisaks, nagu nähtub eespool punktidest 61 ja 62, peab kohustatud isik olema võimeline pädevatele ametiasutustele tõendama oma riskihinnangu asjakohasust ja järelikult seda, et ta on selles hinnangus arvesse võtnud kõiki asjakohaseid riskitegureid.

80.

Seoses eespool punktis 73 viidatud teise riskiteguriga – st asjaoluga, et volitatud isik ja kliendi töötaja on suure korruptsiooniriskiga kolmanda riigi kodanik – tuleb märkida, et nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus viitas, ei ole Vene Föderatsioon – ega olnud asjaomaste faktide hetkel – kantud rahvusvahelise rahapesuvastase töökonna (FATF) avaldatud suure riskiga riikide loetellu ( 37 ) ega komisjoni koostatud suure riskiga kolmandate riikide nimekirja. ( 38 )

81.

Direktiivi 2015/849 III lisa, millele on viidatud sama direktiivi artikli 18 lõikes 3, punkti 3 alapunktist a tuleneb aga, et geograafiliste riskitegurite hulgas, mis iseloomustavad võimalikku suuremat riski, on nimetatud ka tegurit „riigid, kus usaldusväärsete allikate kohaselt on korruptsiooni või muu kuritegeliku tegevuse tase märkimisväärne“.

82.

Lisaks tuleb märkida, et Läti rahapesu tõkestamise seaduse artikli 111 lõikes 3 on sätestatud, et kohustatud isikud peavad klientide suhtes hoolsusmeetmete kohaldamise kohustuse täitmisel arvesse võtma vähemalt teatavaid riski suurendavaid tegureid, mille hulgas on punkti 2 alapunktis b sätestatud asjaolu, et klient või tema tegelikult kasu saav omanik on seotud suurema korruptsiooniriskiga riigi või territooriumiga.

83.

Selle kohta leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Vene Föderatsiooni võib pidada suurema korruptsiooniriskiga riigiks või territooriumiks. ( 39 ) Lisaks viitas Läti valitsus kohtuistungil VIDi veebisaidil avaldatud suunistele ja muudele erinevatele teabematerjalidele, milles rõhutatakse eelkõige, et Läti praktikas peetakse Vene Föderatsiooniga seose olemasolu teguriks, mis võib suurendada rahapesu riski. Pealegi on mõistlik leida, et vastavalt eespool punktis 44 kirjeldatule võivad Läti Vabariigi geograafilise asendi ning majandusliku ja ühiskondliku olukorraga seotud tegurid põhjendada direktiiviga 2015/849 liikmesriikidele antud kaalutlusruumist lähtuvalt selle liikmesriigi erinevat lähenemisviisi Vene Föderatsiooni suhtes. Kui eelotsusetaotluse esitanud kohus, kellel on ainsana riigisisese õiguse kohaldamise pädevus, ei leia oma analüüsi tulemusena teisiti, näib järelikult, et Läti õiguses peetakse kliendi või tegeliku omaniku „seose“ olemasolu Vene Föderatsiooniga võimalikuks suurema riski teguriks, mida kohustatud isik peab riigisisesest õigusest tulenevalt võtma arvesse riskihinnangus, mille ta oma kliendi suhtes peab koostama.

84.

Kui see vastab tõele, siis tuleb järeldada – analoogselt sellega, mida järeldasin valitsusvälise organisatsiooni õigusliku vormiga seotud riskiteguri kohta –, et kuigi asjaolu, et kliendil on seos Vene Föderatsiooniga, ei too automaatselt kaasa, et sellist klienti käsitatakse suure riskiga kliendina – koos sellest tuleneva tugevdatud hoolsusmeetmete automaatse kohaldamisega –, kujutab see endast riskitegurit, mida kohustatud isik peab tingimata selle kliendi riskihinnangus arvesse võtma. Järelikult kujutab selle elemendi võimalik arvesse võtmata jätmine endast samuti tegevusetust selle kliendi suhtes koostatud rahapesu ja terrorismi rahastamise riskihinnangus.

85.

Ilma et see piiraks analüüsi, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus peab Läti õiguse alusel läbi viima, tuleb aga veel esitada mõni kaalutlus seose mõiste kohta. Selleks, et see oleks kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, peab seos olema teatava olulisusega ja teataval viisil seotud rahapesu ja terrorismi rahastamise riskiga.

86.

Sellises olukorras ei näi mulle, et asjaolu, et kliendi üldtöötaja on rahapesu riskiga riigi kodanik, kujutab piisavat seost, et suurema riski tegurit võiks pidada olemas olevaks. Selline lähenemisviis võib kaasa tuua ka võimaliku diskrimineerimise, mis on vastuolus eespool punktis 57 viidatud proportsionaalsuse põhimõttega. Olukord võib olla erinev, kui seos oleks näiteks kliendi tegelikult kasu saava omanikuga või töötajaga, kes täidab ülesandeid, mis võimaldavad tal tegeleda tegevustega, mis võivad olla rahapesuga potentsiaalselt seotud.

87.

Eelotsusetaotluses ei esitada piisavaid andmeid, eelkõige seoses VRi, Vene Föderatsiooni kodaniku ametiga sihtasutuses, et selle aspekti kohta seisukoht võtta. Ma ei saa aga jätta märkimata, et nagu nähtub eelotsusetaotlusest, tuvastati sihtasutuse tegelikult kasu saava omanikuna Läti ühiskond tervikuna – järeldus, mis näib ilmselgelt vastuolus direktiivis 2015/849 kasutatud tegelikult kasu saava omaniku mõistega. ( 40 ) Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab igal juhul neid elemente kontrollima.

88.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtule võimalikult täieliku vastuse andmiseks pean vajalikuks märkida veel korra, et esiteks, nagu eespool punktidest 61 ja 62 nähtub, ja nagu komisjon kohtuistungil väitis, peab Rodl & Partner põhjendama, miks ta järeldas kliendi olukorrast lähtudes ja teatavate tegurite olemasolul, mis iseloomustavad võimalikku suuremat riski, et kõnealuse kliendi risk on ainult madal ja järelikult piisab lihtsustatud meetmete kohaldamisest.

89.

Teiseks näib toimiku põhjal, et VID ei karistanud Rodl & Partnerit mitte seetõttu, et ta ei kohaldanud oma kliendi suhtes tugevdatud hoolsusmeetmeid VIDi riigisisese praktika alusel, mille kohaselt kohustatud isik peab kliendi suhtes kohaldama tugevdatud hoolsusmeetmeid iga kord, kui sellel kliendil on valitsusvälise organisatsiooni õiguslik vorm või kui üks tema töötajatest on suurema korruptsiooniriskiga kolmanda riigi kodanik. ( 41 ) Läti valitsus vaidlustab niisuguse praktika olemasolu. Toimikust nähtub pigem, et VID karistas Rodl & Partnerit ebapiisava riskihinnangu eest ja selle eest, et viidatud hinnangus ei võetud arvesse tegureid, mis oleksid võinud potentsiaalselt muuta riskihinnangut tema kahe kliendi suhtes. Igal juhul peab eelotsusetaotluse esitanud kohus seda aspekti kontrollima.

90.

Kõikide eelnevate kaalutluste põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata esimesele eelotsuse küsimusele nii, nagu on viidatud käesoleva ettepaneku IV jao 1. punktis. Sellest tulenevalt leian, et ei ole vaja vastata teisele eelotsuse küsimusele, mis esitatakse üksnes juhul, kui esimesele küsimusele antakse jaatav vastus.

91.

Oma kolmanda eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas direktiivi 2015/849 artiklit 18 koostoimes selle direktiivi III lisa punkti 3 alapunktiga b tuleb tõlgendada nii, et sellega on kehtestatud automaatne kohustus võtta kliendi suhtes tugevdatud hoolsusmeetmeid kõigil juhtudel, kus kliendi äripartner, kuid mitte klient ise, on mingil viisil seotud suure korruptsiooniriskiga kolmanda riigiga.

92.

Esimese eelotsuse küsimuse kohta esitatud kaalutlustest, eelkõige eespool punktidest 69–72, tuleneb, et kui direktiivi 2015/849 artiklites 18a–24 sätestatud juhud välja arvata, ei ole kliendi suure riskiga kliendina käsitamine ja sellest tulenevalt tema suhtes klientide suhtes rakendatavate tugevdatud hoolsusmeetmete võtmine automaatne, vaid peab tulenema igal üksikjuhtumil selle kliendi suhtes konkreetse riski hindamisest, mille viib läbi kohustatud isik, kriteeriumide alusel, mille on seoses kõikide asjasse puutuvate riskiteguritega kindlaks määranud asjaomane liikmesriik või kohustatud isik ise.

93.

Eelnevatest kaalutlustest, mis on seoses tugevdatud hoolsuskohustuse võimaliku automaatse kohaldamisega mutatis mutandis käesolevale eelotsuse küsimusele kohaldatavad, tuleneb, et ka kolmandale eelotsuse küsimusele tuleb minu arvates eitavalt vastata.

94.

Siiski on eelotsusetaotluse esitanud kohtule võimalikult kasuliku vastuse andmiseks vaja käsitleda põhjalikult küsimust selle kohta, milline olulisus on direktiiviga 2015/849 ette nähtud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise süsteemis olukordadel, mil kliendi äripartner, mitte klient ise, on teataval viisil seotud suure korruptsiooniga kolmanda riigiga.

95.

Selles osas tuleb märkida, et nagu juba eespool kirjeldasin, loetletakse direktiivi 2015/849 III lisas võimalikku suuremat riski iseloomustavad geograafilised riskitegurid, mille hulka kuuluvad „riigid, kus usaldusväärsete allikate kohaselt on korruptsiooni või muu kuritegeliku tegevuse tase märkimisväärne“. Direktiivi lisas ei tehta ühelgi viisil vahet selle põhjal, kas geograafilised riskitegurid seonduvad kliendi või tema äripartneritega. Direktiivi 2015/849 artikli 8 lõikest 1 tuleneb, et riskihinnang, mille kohustatud isikud peavad koostama, ei pea arvesse võtma mitte üksnes nende klientidega seotud riskitegureid, vaid muu hulgas ka „tehinguid“. Lähenemisviisi, mille kohaselt ei piirdu riskitegurite analüüs kliendi kui isikuga, vaid hõlmab ka tema majandustehinguid, kinnitab lisaks direktiivi 2015/849 artikli 13 lõike 1 punkt d, milles käsitletakse klientide suhtes rakendatavaid hoolsusmeetmeid. Viidatud sättes on ette nähtud, et kohustus teostada pidevat ärisuhete seiret hõlmab ka kliendi tegevust.

96.

Teisalt toetab direktiivi 2015/849 peamine eesmärk, mida meenutasin eespool punktis 31, geograafilise riskiteguri mõiste laia tõlgendust, mille hulka ei kuulu üksnes klientide päritolu „rii[kidest], kus usaldusväärsete allikate kohaselt on korruptsiooni või muu kuritegeliku tegevuse tase märkimisväärne“, vaid ka muud võimalikud seosed selle riigiga, nagu äritegevus või selle riigiga seotud oluline majanduslik tulu. Selles osas märgin, et FATFi riskipõhisel lähenemisviisil tuginevatest suunistest raamatupidamisteenuste osutajatele ( 42 ) – mis võivad olla olulised direktiivi 2015/849 tõlgendamiseks ( 43 ) – tuleneb, et raamatupidamisteenuseid osutavate isikute jaoks on oluline riskitegur, mida tuleb arvesse võtta, asjaolu, et kliendi sissetuleku allikad (source of wealth), mille hulka kuulub ka majanduslik tulu, pärinevad suurema riskiga riigist. ( 44 )

97.

Nagu juba eespool punktis 29 märkisin, tulenevad kohustatud isikute kohustused põhimõtteliselt direktiivi üle võtvast riigisisesest seadusest, mitte otse direktiivist 2015/849. Läti rahapesu tõkestamise seaduse artikli 111 lõikes 3, mis on ära toodud eespool punktis 82, peetakse riskihinnangu puhul arvesse võetavaks riskiteguriks asjaolu, et klient või tema tegelikult kasu saav omanik on seotud suurema korruptsiooniriskiga riigi või territooriumiga. Erinevalt direktiivi 2015/849 III lisast piirab see säte järelikult geograafilise riskiteguri asjakohasust isiku seisukohast kliendi endaga või tema tegelikult kasu saava omanikuga.

98.

Viidatud sätet tuleb aga tõlgendada kooskõlas direktiiviga 2015/849, mida peab tegema eelotsusetaotluse esitanud kohus. Selle kohta lisan, et eelnevatest kaalutlustest tuleneb, et direktiiviga kooskõlas tõlgendamiseks tuleks viidatud sätet tõlgendada nii, et selles ette nähtud geograafiliste riskitegurite hulka kuuluvad ka kliendi seos riigi või territooriumiga, mille puhul esineb suur korruptsioonirisk seoses kliendi majandusliku tuluga ja järelikult seoses selle kliendi poolt tehtud kõnealust riiki puudutavate tehingutega, sealhulgas tuluga, mis saadakse äritegevusest, mida teostati suure korruptsiooniriskiga kolmanda riigiga seotud äripartneritega.

99.

Proportsionaalsuse nõue, millele viitasin eespool punktis 64, kohustab arvesse võtma suurema riskiga riigiga seotud tehingu või majandusliku tulu suurust ja olulisust, mis sõltub tingimata igal üksikjuhtumil läbi viidavast analüüsist. Sellest järeldub, et mitte iga tulu, mis saadakse äritegevusest, mis teostati suure korruptsiooniriskiga kolmanda riigiga seotud äripartneritega, ei ole riskitegur, mida tuleb kliendi riskihinnangus arvesse võtta. Selles osas on asjakohased ainult olulise suurusega tehingud ja majanduslik tulu ning neid võib pidada seose elemendiks selle riigiga. See võib olla nii näiteks juhul, kui klient saab osa oma tulust – mida võib tema käibe seisukohast oluliseks pidada – sellelt suure korruptsioonitasemega kolmanda riigiga seotud äripartnerilt, või juhul kui ärisuhted on sellised, et see muudab kliendi sellest äripartnerist teataval viisil sõltuvaks.

100.

Igal juhul peab eelotsusetaotluse esitanud kohus konkreetsel juhul kontrollima, kas see on käesoleval juhul aset leidnud RBA Consultingu ja tema äripartneri vahel, kes on seotud suure korruptsioonitasemega kolmanda riigiga, ja kas Rodl & Partner oleks järelikult pidanud seda äritehingut oma kliendi riskihinnangus arvesse võtma. Selles osas kehtivad kaalutlused, mille esitasin eespool punktides 88 ja 89, mutatis mutandis RBA Consultingu suhtes riski hindamisel.

101.

Kõikide eelnevate kaalutluste põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata kolmandale eelotsuse küsimusele nii, nagu on viidatud käesoleva ettepaneku IV jao punktis 2.

102.

Neljanda eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas direktiivi 2015/849 artikli 13 lõike 1 punkte c ja d tuleb tõlgendada nii, et need näevad ette, et kohustatud isik peab kliendi suhtes hoolsusmeetmete võtmisel saama kliendilt selle kliendi ja kolmanda isiku vahel sõlmitud lepingu koopia või kas selle lepingu kohapeal analüüsimist võib lugeda piisavaks.

103.

Neljas eelotsuse küsimus, nagu kolmaski, kuulub vaidlustuste konteksti, mille VID esitas seoses hinnanguga, mille Rodl & Partner koostas oma kõnealuse teise kliendi, RBA Consultingu riskitaseme kohta.

104.

Nagu eespool punktis 39 märkisin, määratletakse direktiivi 2015/849 artikli 13 lõikes 1 klientide suhtes rakendatavad (tavapärased) hoolsusmeetmed, mida kohustatud isikud peavad kohaldama juhul, kui tuvastatakse riski tavapärane tase. Nende hulka kuuluvad sätte punktides c ja d ette nähtud hoolsuskohustused.

105.

Nagu nähtub eespool punktidest 61 ja 62 ja direktiivi 2015/849 artikli 8 lõikest 2 ning artikli 13 lõikest 4, mida viidatud punktides mainitakse, peavad kohustatud isikud pädevates ametiasutustes järgima tõendamise ja dokumenteerimise nõudeid nii seoses oma klientide suhtes koostatud riskihinnangutega kui ka selliste hoolsusmeetmete sobivusega, mida nad oma klientide suhtes tuvastatud riskitaseme alusel kohaldasid. ( 45 )

106.

Lisaks kehtestatakse direktiivi 2015/849 artikli 40 lõike 1 punktis a kohustatud isikutele kohustus säilitada dokumentide koopiad ja teave, mida on vaja, et täita kliendi suhtes rakendatavaid hoolsuskohustusi, mis on sätestatud samas direktiivis.

107.

Lisaks ei ole direktiivi 2015/849 eespool viidatud sätetes täpselt määratletud meetodeid, mille alusel kohustatud isikud saavad pädevate ametiasutuste suhtes tõendamise ja dokumenteerimise nõudeid täita. Selles kontekstis käsitleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud küsimus nimelt neid meetodeid.

108.

Selle kohta leian, et niisuguse kontrolli hetkel, nagu VIDi läbi viidud kontroll, on sellisel kohustatud isikul nagu Rodl & Partner kohustus kliendi suhtes koostatud riskihinnang nõuetekohaselt dokumenteerida ja selle kohta tõendeid esitada, tõendada asjaolu, et ta võttis selles hinnangus arvesse kõiki asjasse puutuvaid riskitegureid, ning asjaolu, et viidatud hinnang põhjendab nõuetekohaselt selle kliendi suhtes kohaldatud hoolsusmeetmete taseme kohta tehtud järeldust.

109.

Juhul kui riskihinnangus tuleb arvesse võtta ärisuhet või ‑tehingut äripartneriga, kellel on seos suure korruptsioonitasemega kolmanda riigiga, on kohustatud isikul kohustus esitada pädevale ametiasutusele asjakohased dokumendid, mis tõendavad, et ta on seda äritehingut või ‑suhet analüüsinud ja nõuetekohaselt arvesse võtnud, et teha kliendi riskitaseme kohta järeldused.

110.

Kohustatud isikule kehtestatud tõendamis‑ ja dokumenteerimiskohustus ei eelda minu arvates aga iga kord tingimata lepingu koopia füüsilist esitamist. Üksikjuhtumist tulenevalt võib tõendid esitada muul viisil, mis peab aga selleks eesmärgiks asjakohased olema. Nagu komisjon sisuliselt väitis, võib see aset leida, kui lepingu kohta esitatakse hinnanguaruanded, mis sisaldavad selle ärisuhtega seotud riski tõhusaks hindamiseks vajalikku teavet, ning mis saavad tõendada, et kohustatud isik analüüsis kõnealust lepingut ja võttis seda kliendi kohta koostatud riskihinnangus arvesse.

111.

Minu arvates ei või kohustatud isik aga põhjendada kliendi suhtes koostatud riskianalüüsis kõnealuse ärisuhtes arvesse võtmata jätmist nii, et ta tugineb kõnealuse lepingu esitamise võimatusele. Kliendi riskianalüüsis olulise ärisuhte kohta tõendite ja dokumentide täielik puudumine kujutab eespool punktis 105 nimetatud kohustuste rikkumist. Igal juhul peab eelotsusetaotluse esitanud kohus konkreetsel juhul hindama, kas see vastab käesolevalal juhul tõele.

112.

Kõikide eelnevate kaalutluste põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata neljandale eelotsuse küsimusele nii, nagu on viidatud käesoleva ettepaneku IV jao punktis 3.

113.

Oma viienda eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas direktiivi 2015/849 artikli 14 lõiget 5 tuleb tõlgendada nii, et kohustatud isik peab kohaldama olemasolevate äriklientide suhtes hoolsusmeetmeid isegi siis, kui kliendi olukorras ei ole täheldatavad olulised muutused ja liikmesriigi pädeva asutuse kehtestatud tähtaeg uute järelevalvemeetmete võtmiseks ei ole saabunud, ning kas see kohustus kehtib üksnes klientide suhtes, keda käsitatakse suure riskiga klientidena.

114.

Viidatud küsimus esitati tulenevalt sellest, et põhikohtuasjas väitis VID, et Rodl & Partner on rikkunud Läti rahapesu tõkestamise seadust, milles on ette nähtud, et kohustatud isik peab oma kliente käsitlevat teavet perioodiliselt ajakohastama ja seda tegema igal juhul korra 18 kuu jooksul. ( 46 ) Kui aga VID alustas Rodl & Partneri juures kontrolli, ei olnud veel möödunud 18 kuud hetkest, mil RBA Consultingust sai viimase klient.

115.

Direktiivi 2015/849 artikli 14 lõikes 5 on ette nähtud, et kohustatud isikud ei pea hoolsusmeetmeid rakendama mitte ainult kõigi uute klientide suhtes, vaid asjakohasel juhul ja riskitundlikkusest lähtuvalt ka olemasolevate klientide suhtes, eelkõige juhul, kui kliendiga seotud asjaolud muutuvad (või muudes olukordades, mis lisandusid direktiiviga 2018/843 tehtud muudatustega).

116.

Selles osas tuletan meelde, et liidu õiguse sätte tõlgendamiseks ei tule arvestada mitte üksnes selle sõnastust, vaid ka konteksti, milles see sisaldub, ja eesmärke, mida taotletakse õigusnormidega, mille osa see on. ( 47 )

117.

Grammatilisest seisukohast tuleneb direktiivi 2015/849 artikli 14 lõikest 5, et kohustatud isikutel on kohustus rakendada olemasolevate klientide suhtes hoolsusmeetmeid „asjakohasel juhul“ ja „riskitundlikkusest lähtuvalt“. Samuti nähtub, et üks – kuid mitte ainus – olukord, kus see on asjakohane, on see, „kui kliendiga seotud asjaolud muutuvad“. Lisaks ei ole direktiivis 2015/849 täpsustatud, mida tuleb käsitleda „asjakohase juhuna“. Viidatud sätte mõttest ilmneb aga, et kohustatud isik peab hoolsusmeetmeid rakendama või ajakohastama kui see ei ole üksnes vajalik, vaid ka ainult asjakohane, lähtudes kliendiga seonduvast rahapesu riski hinnangust, mis, nagu juba kirjeldasin, sõltub kõikide asjakohaste riskitegurite analüüsist. Lisaks tuleb samuti grammatilisest seisukohast märkida, et kõnealuse sättega ei piirata seda kohustust üksnes klientidega, keda käsitatakse suurema riskitasemega klientidena.

118.

Kõnealuse sätte niisugust tõlgendust toetab süstemaatiline tõlgendus. Esiteks tuleb märkida, et direktiivi 2015/849 artikli 14 lõige 5 asub direktiivi 2015/849 II peatüki, mis käsitleb klientide suhtes rakendatavate hoolsusmeetmetega seotud kohustusi, 1. jaos „Üldsätted“. Sellest tuleneb, et kohustatud isikutele selle sättega kehtestatud kohustust kohaldatakse kõikide klientide suhtes, sõltumata asjaolust, kas neid käsitatakse tavapärase, madala või suurema riskiga klientidena.

119.

Teiseks, nagu märkisin eespool punktis 63, on riskihinnang direktiivi 2015/849 süsteemis dünaamiline protsess ja mõistlikkuse piires pidev protsess. Järelikult peavad kohustatud isikud põhimõtteliselt teostama mõistlikkuse piires pidevat kontrolli oma klientide tehingute suhtes. Sellest tuleneb, et juhul kui nad saavad teada sellistest elementidest, nagu äritehingud, mis võivad potentsiaalselt mõjutada kliendiga seotud riski hinnangut, peavad nad neid elemente arvesse võtma ja vaatama vajaduse korral läbi riskianalüüsi ja vajaduse korral selle kliendi suhtes rakendatud hoolsusmeetmete taseme.

120.

Kõnealuse sätte mõistlikkuse piires laialt tõlgendamine on minu arvates kooskõlas ka direktiivi 2015/849 peamise eesmärgiga, mida nimetasin punktis 31.

121.

Seoses käesoleva juhuga märgin kõigepealt, et nagu Läti valitsus ja eelotsusetaotluse esitanud kohus ise tähelepanu juhtis, on Läti õiguses kohustatud isikule ette nähtud kohustus perioodiliselt ajakohastada oma kliente puudutavat teavet, aga 18 kuu pikkune tähtaeg kujutab endast üksnes maksimaalset tähtaega, mille jooksul ajakohastamine peab aset leidma. Selle sätte tõlgendamine kooskõlas direktiivi 2015/849 artikli 14 lõikega 5 näeb minu arvates ette, et seda ei saa käsitleda niisuguses tähenduses, et kohustatud isikul ei ole kohustust kliendi kohta koostatud riskianalüüsi läbi vaadata ja seda vajaduse korral muuta – ja järelikult kohandada asjakohasel juhul talle rakendatavaid meetmeid – iga kord, kui ta saab teada elementidest, mis võivad kõnealust riskihinnangut potentsiaalselt mõjutada.

122.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab kontrollima, kas RBA Consultingu ja suure korruptsiooniriskiga riigiga seotud äriühingu vahel tehtud tehingud – mille osas puudub vaidlus, et Rodl & Partner nendest teada sai – kujutasid endast niisuguseid tehinguid, mille puhul saab seoses RBA Consultingu suhtes koostatud riskihinnanguga – ka viidatud tehingutest lähtuvalt – pidada asjakohaseks seda, et Rodl & Partner kõnealuse hinnangu ajakohastaks ja vajaduse korral muudaks oma kliendi suhtes rakendatavaid hoolsusmeetmeid Läti seaduses ette nähtud 18 kuu pikkuse maksimaalse tähtaja möödumisest sõltumata.

123.

Kõikide eelnevate kaalutluste põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata viiendale eelotsuse küsimusele nii, nagu on viidatud käesoleva ettepaneku IV jao punktis 4.

124.

Oma kuuenda eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas direktiivi 2015/849 artikli 60 lõikeid 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et kui pädev asutus avaldab teabe lõpliku otsuse kohta, millega määratakse halduskaristus või võetakse haldusmeede seda direktiivi üle võtvate riigisiseste sätete rikkumise eest, on ta kohustatud tagama avaldatud teabe täpse vastavuse otsuses tuvastatud teabele.

125.

Selles osas tuleb kõigepealt tagasi lükata Läti valitsuse argumendid, mille kohaselt on viidatud küsimus hüpoteetiline ja seega vastuvõetamatu. ( 48 ) Esiteks ei muuda pelk asjaolu, et Euroopa Kohtul palutakse tõlgendada nii direktiivi 2015/849 artikli 60 lõiget 1 kui ka lõiget 2, mille vahel on lõike 2 tekstist tulenevalt seos, seda küsimust hüpoteetiliseks. Teiseks tuleneb eelotsusetaotlusest sõnaselgelt, et ka eelotsusetaotluse esitamise otsuse vastuvõtmise hetkel sisaldas vaidlustatud otsust käsitlev teadaanne ebatäpsusi.

126.

Artikli 60 lõike 2 tekstist tuleneb, et internetis avaldatakse teave, mida sisaldavad edasi kaevatud otsused. Seetõttu peab kõnealune teave vastama teabele, mida viidatud otsused sisaldavad. Selle tulemusel teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata kuuendale eelotsuse küsimusele nii, nagu on viidatud käesoleva ettepaneku IV jao punktis 5.

127.

Kõikide eelnevate kaalutluste põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Administratīvā rajona tiesa (rajooni halduskohus, Läti) esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt: