Õiguslik raamistik

Maailma Kaubandusorganisatsiooni õigus

Alusmäärus

Vaidluse taust

Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus

Poolte nõuded

Apellatsioonkaebus

Sissejuhatavad märkused

Esimene kuni kolmas väide

Poolte argumendid

– Esimene väide, et Üldkohus leidis vääralt, et komisjon oli kohustatud analüüsima hinna allalöömist turusegmendi kaupa

– Teine väide, et Üldkohus leidis vääralt, et toote kontrollnumbrite meetod ei sobinud turu segmenteerituse arvessevõtmiseks

– Kolmas väide, et põhjendamiskohustust on tõlgendatud vääralt ja on moonutatud tõendeid

Euroopa Kohtu hinnang

– Sissejuhatavad märkused

– Kolmas väide

– Esimene ja teine väide

Neljas väide

Poolte argumendid

Euroopa Kohtu hinnang

– Üldkohtu toime pandud õigusnormi rikkumine, kui ta otsustas, et komisjon oli kohustatud alusmääruse artikli 3 lõigetes 2 ja 3 ette nähtud analüüsis dumpinguhinnaga impordi mõju kohta liidu tootmisharu hindadele võtma arvesse kõiki selle tootmisharu müüdud vaatlusaluseid tooteliike

– Üldkohtu toime pandud õigusnormi rikkumine osas, milles ta otsustas, et kui komisjon analüüsis alusmääruse artikli 3 lõigete 2 ja 3 kohaselt dumpinguhinnaga impordi mõju liidu tootmisharu hindadele, oli ta kohustatud hindama, millisel määral võisid vaatlusaluse toote 17 liigi hinnad kaasa aidata valimisse kaasatud liidu tootjate hindade langusele

Üldkohtule esitatud hagi

Kohtukulud

1

Euroopa Komisjon palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 24. septembri 2019. aasta otsus Hubei Xinyegang Special Tube vs. komisjon (T‑500/17, ei avaldata; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2019:691), millega Üldkohus tühistas komisjoni 11. mai 2017. aasta rakendusmääruse (EL) 2017/804, millega kehtestatakse lõplik dumpinguvastane tollimaks teatavate Hiina Rahvavabariigist pärit rauast (v.a malmist) või terasest (v.a roostevabast terasest) ümmarguse ristlõikega, üle 406,4 mm välisläbimõõduga õmblusteta torude impordi suhtes (ELT 2017, L 121, lk 3), osas, milles see määrus puudutab Hubei Xinyegang Special Tube Co. Ltd (edaspidi „Hubei“) toodetud tooteid.

2

Nõukogu 22. detsembri 1994. aasta otsusega 94/800/EÜ, mis käsitleb Euroopa Ühenduse nimel sõlmitavaid tema pädevusse kuuluvaid küsimusi puudutavaid kokkuleppeid, mis saavutati mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay voorus (1986–1994) (EÜT 1994, L 336, lk 1; ELT eriväljaanne 11/21, lk 80), kiitis Euroopa Liidu Nõukogu heaks Marrakechis 15. aprillil 1994 alla kirjutatud Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) asutamislepingu ning selle lepingu lisades 1–3 olevad kokkulepped, mille hulgas on 1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe VI artikli rakendamise leping (EÜT 1994, L 336, lk 103; edaspidi „dumpinguvastane leping“).

3

Dumpinguvastase lepingu artiklis 3 „Dumpingu tuvastamine“ on ette nähtud:

„3.1   „Kahju tuvastamine [1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe (GATT)] VI artikli tähenduses peab põhinema otsesel tõendusmaterjalil ning selle käigus tuleb objektiivselt uurida nii a) dumpingimpordi mahtu ja dumpingimpordi mõju samasuguste toodete siseturuhindadele kui ka b) kõnealuse impordi järgnevat mõju selliste toodete omamaistele tootjatele.

3.2   […] Dumpingimpordi hinnamõju suhtes uurivad juurdlevad võimuorganid, kas dumpingimpordi mõjul on toimunud oluline hindade allalöömine võrreldes importijaliikme samasuguse toote hinnaga või kas sellise impordi toimel hinnad muidu oluliselt langevad või takistatakse olulisel määral hinnatõuse, mis muidu aset leiaksid. Otsustamisel ei tarvitse saada määravaks üks või mitu loetletud tegureist.

[…]

3.5   Tuleb näidata, et dumpingimpordiga põhjustatakse dumpingu mõju kaudu, nagu märgitud lõigetes 2 ja 4, kahju käesoleva lepingu tähenduses. Dumpingimpordi ja omamaisele tootmisharule tekitatud kahju vahelise põhjusliku seose tõestamine peab põhinema kogu võimuorganite käsutuses oleva asjakohase tõendusmaterjali uurimisel. Lisaks dumpingimpordile uurivad võimuorganid ka mis tahes muid teadaolevaid tegureid, millega kõnealust omamaist tootmisharu samal ajal kahjustatakse, ning nende teguritega põhjustatud kahju ei tohi omistada dumpingimpordile. […]

[…]“.

4

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2016. aasta määruse (EL) 2016/1036 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Liidu liikmed (ELT 2016, L 176, lk 21; edaspidi „alusmäärus“), põhjenduses 3 on ette nähtud:

„Tagamaks, et […] dumpinguvastase lepingu reegleid kohaldatakse nõuetekohaselt ja läbipaistvalt, tuleks nimetatud lepingu sätteid kajastada liidu õigusaktides nii palju kui võimalik.“

5

Alusmääruse artiklis 1 „Põhimõtted“ on sätestatud:

„1.   Dumpinguvastast tollimaksu võib kehtestada dumpingtoote suhtes, mille vabasse ringlusse lubamine liidus tekitab kahju.

2.   Toodet käsitletakse dumpingtootena, kui selle hind liitu eksportimisel on väiksem kui tavapärase kaubandustegevuse käigus ekspordiriigi kindlaksmääratud samasuguse toote võrreldav hind.

[…]

4.   Käesolevas määruses tähendab mõiste „samasugune toode“ toodet, mis on vaatlusaluse tootega identne, see tähendab täiesti sarnane, või sellise toote puudumisel muud toodet, mis ei ole vaatlusaluse tootega küll täiesti sarnane, kuid on omadustelt väga sarnane.“

6

Sama määruse artikkel 2 „Dumpingu kindlaksmääramine“ on sõnastatud järgmiselt:

„[…]

D. Dumpingumarginaal

11. Vastavalt asjakohastele õiglast võrdlust reguleerivatele sätetele määratakse dumpingumarginaalide olemasolu uurimisperioodi jooksul harilikult kindlaks kõigi liitu suunatud ekspordi tehingute kaalutud keskmise normaalväärtuse võrdlemisel nende tehingute kaalutud keskmiste hindadega või normaalväärtuste ja liitu suunatud ekspordi üksikute hindade tehingupõhisel võrdlemisel. Kaalutud keskmise põhjal määratud normaalväärtust võib siiski võrrelda kõigi liitu suunatud ekspordi üksiktehingute hindadega, kui ekspordihindade struktuuris esinevad olulised erinevused seoses eri ostjate, piirkondade või ajavahemikega ning kui käesoleva lõike esimeses lauses märgitud meetodid ei kajasta täiel määral kasutatava dumpingu tegelikku ulatust. Käesolev lõige ei välista artikli 17 kohase väljavõttelise uuringu kasutamist.

[…]“.

7

Alusmääruse artikkel 3 „Kahju tuvastamine“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Kui ei ole kindlaks määratud teisiti, siis tähendab mõiste „kahju“ käesoleva määruse kohaselt liidu tootmisharule tekitatud olulist kahju, liidu tootmisharule olulise kahju tekitamise ohtu või liidu tootmisharu rajamise olulist pidurdamist ning seda tõlgendatakse käesolevas artiklis ettenähtud korras.

2.   Kahju tuvastamine põhineb otsesel tõendusmaterjalil ja selle raames uuritakse objektiivselt:

3.   Dumpinguhinnaga impordi mahu asjus pööratakse tähelepanu sellele, kas dumpinguhinnaga import on absoluutnäitajate poolest või liidu tootmis- või tarbimisnäitajate suhtes oluliselt suurenenud. Dumpinguhinnaga impordi mõju suhtes hindadele pööratakse tähelepanu sellele, kas dumpinguhinnaga impordi mõjul on toimunud oluline hinna allalöömine võrreldes liidu tootmisharu samasuguse toote hinnaga või kas sellise impordi mõjul hinnad muidu oluliselt langevad või takistatakse olulisel määral hinnatõuse, mis muidu aset leiaksid. Otsustamisel ei tarvitse saada määravaks üks või mitu loetletud tegureist.

[…]

5.   Uurides dumpinguhinnaga impordi mõju asjaomasele liidu tootmisharule, hinnatakse kõiki asjakohaseid tootmisharu seisundit mõjutavaid majandustegureid ja -näitajaid […].

6.   Lõike 2 alusel esitatud asjakohase tõendusmaterjaliga tuleb tõendada, et dumpinguhinnaga import põhjustab kahju käesoleva määruse tähenduses. Eelkõige tuleb tõendada, et lõike 3 alusel näidatud mahu- ja/või hinnatasemed on lõike 5 kohaselt mõjutanud liidu tootmisharu, ning et mõju ulatus võimaldab selle oluliseks liigitada.

7.   Lisaks dumpinguhinnaga impordile uuritakse ka muid teadaolevaid tegureid, millega liidu tootmisharu samal ajal kahjustatakse, ning nende teguritega tekitatud kahju ei tohi lõike 6 alusel omistada dumpinguhinnaga impordile. […]

8.   Dumpinguhinnaga impordi mõju hinnatakse liidu tootmisharu samasuguse toote toodangu suhtes, kui kättesaadavate andmete abil on võimalik sellist toodangut eraldi kindlaks teha selliste kriteeriumide põhjal nagu tootmisprotsess, tootjatepoolne müük ja kasum. […]

[…]“.

8

Määruse artiklis 4 „Liidu tootmisharu mõiste“ on sätestatud:

„1.   Käesolevas määruses tuleb mõistet „liidu tootmisharu“ tõlgendada viitena liidu samasuguste toodete tootjaile tervikuna või neile tootjaile, kelle toodang moodustab ühtekokku artikli 5 lõikes 4 määratud põhiosa liidu nende toodete kogutoodangust […]

[…]

4.   Käesoleva artikli suhtes kohaldatakse artikli 3 lõike 8 sätteid.“

9

Alusmääruse artiklis 17 „Väljavõtteline uuring“ on ette nähtud:

„1.   Juhul kui kaebuste esitajaid, eksportijaid, importijaid, tooteliike või tehinguid on palju, võib uurimine piirduda mõistliku hulga isikute, toodete või tehingutega, kasutades valiku ajal kättesaadava teabe põhjal statistiliselt õigeid valimeid, või suurima tüüpilise toodangu-, müügi- või ekspordimahuga, mida on nende käsutuses oleva aja jooksul võimalik uurida.

2.   Isikute, tooteliikide või tehingute lõplik valik kõnesolevate väljavõttelist uuringut käsitlevate sätete alusel jääb komisjoni ülesandeks, kuigi eelistatav on, kui valimid võetakse asjaomaste isikutega konsulteerides ja nende nõusolekul, tingimusel et sellised isikud annavad endast teada ja teevad piisava teabe kättesaadavaks kolme nädala jooksul alates uurimise algatamisest, võimaldamaks valida tüüpilist valimit.

[…]“.

10

Vaidluse tausta on kirjeldatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1–7 ja käesoleva menetluse vajadustest lähtudes saab selle kokku võtta järgmiselt.

11

Pärast kaebuse saamist algatas komisjon 13. veebruaril 2016 dumpinguvastase uurimise, mis puudutas teatavate Hiinast pärit rauast (v.a malmist) või terasest (v.a roostevabast terasest) ümmarguse ristlõikega, üle 406,4 mm välisläbimõõduga õmblusteta torude (edaspidi „vaatlusalune toode“) importi.

12

Uurimise kestel valiti alusmääruse artikli 17 kohaselt Hiina eksportivate tootjate valimisse kaasamiseks välja Hubei, Hiinas asutatud äriühing, kes toodab ja ekspordib liitu õmblusteta torusid.

13

Komisjon võttis 11. novembril 2016 vastu määruse (EL) 2016/1977, millega kehtestatakse ajutine dumpinguvastane tollimaks teatavate Hiina Rahvavabariigist pärit rauast (v.a malmist) või terasest (v.a roostevabast terasest) ümmarguse ristlõikega, üle 406,4 mm välisläbimõõduga õmblusteta torude impordi suhtes (ELT 2016, L 305, lk 1).

14

11. mail 2017 võttis komisjon vastu vaidlusaluse määruse, mille artiklis 1 nähakse ette lõpliku dumpinguvastase tollimaksu kehtestamine kõigile Hiina eksportivatele tootjatele, kes ekspordivad vaatlusalust toodet. Hubei toodetavate ja eksporditavate toodete puhul kehtestati dumpinguvastase tollimaksu määraks 54,9%.

15

Üldkohtu kantseleisse 7. augustil 2017 saabunud hagiavalduses palus Hubei tühistada vaidlusalune määrus.

16

Üldkohtu seitsmenda koja president andis 24. jaanuari 2018. aasta määrusega ArcelorMittal Tubular Products Roman SA‑le, Válcovny trub Chomutov a.s‑ile ja Vallourec Deutschland GmbH‑le (edaspidi „ArcelorMittal jt“) loa astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks.

17

Oma hagi põhjenduseks esitas Hubei neli väidet. Esimene väide tulenes alusmääruse artikli 3 lõigete 2 ja 3 ning dumpinguvastase lepingu artikli 3 lõigete 3.1 ja 3.2 rikkumisest. Teine väide tulenes alusmääruse artikli 3 lõike 6 ja lepingu artikli 3 lõike 3.5 rikkumisest. Kolmas väide tulenes ilmsest hindamisveast põhjusliku seose tuvastamisel alusmääruse artikli 3 lõigete 6 ja 7 tähenduses. Neljas väide käsitles „hoolsuskohustuse ja hea halduse kohustuse“ rikkumist. Üldkohus analüüsis ainult esimest ja teist väidet ning need on seega käesoleva menetluse seisukohast huvipakkuvad.

18

Esimese väite esimeses osas väitis Hubei, et analüüsides kahju tuvastamisel hinna allalöömist uurimisperioodi, see tähendab 2015. aasta alusel, rikkus komisjon õigusnormi. Üldkohus lükkas selle väite esimese osa tagasi vaidlustatud kohtuotsuse punktides 48–52, mida käesolev apellatsioonkaebus ei puudutata.

19

Seevastu nõustus Üldkohus Hubei esimese väite teise osaga, mis puudutas meetodit, mida komisjon kasutas kahju tuvastamisel, et võrrelda dumpinguhinnaga impordi hindu ja liidu tootmisharu müüdavate toodete hindu, selleks et analüüsida hinna allalöömist.

20

Sellega seoses leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 59–67 ühelt poolt sisuliselt, et kuigi komisjon tuvastas vaatlusaluse tootega seotud kolme turusegmendi olemasolu, millest üks puudutab naftat ja gaasi, teine ehitust ja kolmas elektrienergia tootmist, jättis ta selle segmenteerituse arvesse võtmata hinna allalöömist puudutava analüüsi raames ja üldisemalt selle analüüsi raames, mis puudutas dumpinguhinnaga impordi mõju samasuguste toodete hindadele liidu turul. Seetõttu leidis Üldkohus, et komisjon ei tuginenud oma analüüsis kõigile käesolevas asjas tähtsust omavatele andmetele, rikkudes alusmääruse artikli 3 lõikeid 2 ja 3.

21

Sellele järeldusele jõudmiseks viitas Üldkohus eelkõige WTO vaidluste lahendamise organi asutatud apellatsioonikogu aruandele vaidluses „Hiina – Jaapanist pärit kõrgtehnoloogilistele roostevabast terasest õmblusteta torudele „HP‑SSST“ dumpinguvastase tollimaksu kehtestavad meetmed“ (WT/DS 454/AB/R ja WT/DS 460/AB/R, 14. oktoobri 2015. aasta aruanne, edaspidi „apellatsioonikoja „HP‑SSST“ aruanne“) ning oma 28. oktoobri 2004. aasta otsusele Shanghai Teraoka Electronic vs. nõukogu (T‑35/01, EU:T:2004:317).

22

Teiselt poolt leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 68–75 sisuliselt, et kuna komisjon ei võtnud hinna allalöömise analüüsis arvesse valimisse kaasatud liidu tootjate toodetud vaatlusaluse toote teatud mahtu, see tähendab 17 tooteliiki 66 tooteliigist, mida nimetatakse„toote kontrollnumbriteks“ ning mis moodustavad kõnealuste tootjate müügimahust 8% ja mida valimisse kaasatud Hiina eksportivad tootjad ei olnud eksportinud, ei võtnud komisjon arvesse kõiki käesolevas asjas tähtsust omavaid andmeid, rikkudes alusmääruse artikli 3 lõikeid 2 ja 3.

23

Lõpuks leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 77–79, et järeldusi, millele ta jõudis, ei saa kahtluse alla seada tõenditega, mille komisjon lisas toimikusse pärast kohtuistungit.

24

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 82–89 nõustus Üldkohus ka Hubei teise väitega, leides sisuliselt, et kuna esimese väite raames asus ta seisukohale, et komisjon ei võtnud selleks, et tuvastada hinna allalöömine ja impordi mõju samasuguste toodete hindadele liidu turul, arvesse kõiki asjakohaseid tõendeid, tuleb seega leida, et komisjoni järeldus, mis puudutas alusmääruse artikli 3 lõike 6 kohase põhjusliku seose olemasolu, põhines ebatäielikul faktilisel alusel, mistõttu komisjon ei võtnud põhjusliku seose analüüsis arvesse kõiki käesolevas asjas tähtsust omavaid andmeid.

25

Seetõttu nõustus Üldkohus hagi esimese ja teise väitega ning tühistas seepärast vaidlusaluse määruse Hubeid puudutavas osas, ilma et ta oleks analüüsinud tema esitatud kahte ülejäänud väidet.

26

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

27

Hubei palub Euroopa Kohtul:

28

ArcelorMittal jt paluvad Euroopa Kohtul:

29

Komisjon esitab oma apellatsioonkaebuse toetuseks kuus väidet: esimene, et Üldkohus leidis ekslikult, et ta oli kohustatud analüüsima hinna allalöömist turusegmendi kaupa; teine, et Üldkohus eksis, kui ta leidis, et toote kontrollnumbrite meetod ei olnud kohane, et võtta arvesse turusegmente; kolmas, et Üldkohus on vääralt tõlgendanud põhjendamiskohustust ja moonutanud tõendeid; neljas, et vääralt on tõlgendatud alusmääruse artikli 3 lõikeid 2 ja 3; viies, et on rikutud nimetatud määruse artiklit 17, ning kuues, et on rikutud õigusnormi, kuna Üldkohtu kohtulik kontroll oli liiga intensiivne, kui ta uuris hinna allalöömise analüüsi, mille komisjon läbi viis.

30

Sissejuhatuseks tuleb esiteks märkida, et selle määruse põhjendusest 3 nähtub, et tagamaks, et dumpinguvastase lepingu reegleid kohaldatakse nõuetekohaselt ja läbipaistvalt, tuleks nimetatud lepingu sätteid kajastada liidu õigusaktides nii palju kui võimalik. Nagu rõhutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 54, mida komisjon oma apellatsioonkaebuses ei kritiseeri, on alusmääruse artikli 3 lõiked 2 ja 3 sisuliselt identsed nimetatud lepingu artikli 3 lõigete 3.1 ja 3.2 sätetega, mida on apellatsioonikoja „HP‑SSST“ aruandes konkreetselt tõlgendatud.

31

Selle kohta olgu täpsustatud, et tulenevalt liidu sõlmitud rahvusvaheliste lepingute ülimuslikkusest liidu teisese õiguse aktide suhtes, tuleb viimaseid siiski tõlgendada võimaluse piires kooskõlas nende lepingutega (vt eelkõige 10. novembri 2011. aasta kohtuotsus X ja X BV, C‑319/10 ja C‑320/10, ei avaldata, EU:C:2011:720, punkt 44 ning seal viidatud kohtupraktika).

32

Lisaks on Euroopa Kohus juba otsustanud, et üldise rahvusvahelise õiguse põhimõttest, et lepinguid tuleb täita (pacta sunt servanda), mis on tagatud 23. mai 1969. aasta rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni (United Nations Treaty Series, 1155. kd, lk 331) artikliga 26, tuleneb, et liidu kohus peab dumpinguvastase lepingu tõlgendamisel ja kohaldamisel võtma arvesse tõlgendusi, mille WTO vaidluste lahendamise organ on selle lepingu eri sätete kohta andnud (vt analoogia alusel 6. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari (kõrgharidusõpe), C‑66/18, EU:C:2020:792, punkt 92).

33

Nii on Euroopa Kohus juba WTO lepingute teatavate sätete tõlgendamisel abiks võtnud WTO vaekogu või apellatsioonikogu aruanded (vt eelkõige 10. novembri 2011. aasta kohtuotsus X ja X BV, C‑319/10 ja C‑320/10, ei avaldata, EU:C:2011:720, punkt 45 ning seal viidatud kohtupraktika).

34

Järelikult, nagu nähtub eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 53 ja 54, leidis Üldkohus sisuliselt õigesti, et käesolevas asjas ei takista miski viitamast apellatsioonikoja „HP‑SSST“ aruandele, mis puudutab dumpinguvastase lepingu artikli 3 lõigete 3.1 ja 3.2 tõlgendamist, et tõlgendada sisuliselt identseid alusmääruse artikli 3 lõikeid 2 ja 3.

35

Teiseks tuleb meelde tuletada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on liidu institutsioonidel ühise kaubanduspoliitika ja iseäranis kaubanduse kaitsemeetmete valdkonnas ulatuslik kaalutlusõigus nende majanduslike ja poliitiliste olukordade keerulisuse tõttu, mida nad peavad analüüsima (vt 18. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Gul Ahmed Textile Mills vs. nõukogu, C‑100/17 P, EU:C:2018:842, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).

36

Samuti tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et see ulatuslik kaalutlusõigus on olemas eelkõige seoses liidu tootmisharule tekitatud kahju tuvastamisega dumpinguvastases menetluses. Kohtulik kontroll seoses sellise hinnanguga peab seega piirduma sellega, et kontrollitakse menetlusnormidest kinnipidamist, aluseks olevate asjaolude sisulist paikapidavust, ilmsete vigade puudumist nende faktiliste asjaolude hindamisel ja võimu kuritarvitamise puudumist. Sellega on eelkõige tegemist liidu tootmisharule kahju tekitavate tegurite kindlaksmääramisel dumpinguvastases uurimises (10. septembri 2015. aasta kohtuotsus Bricmate, C‑569/13, EU:C:2015:572, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).

37

Euroopa Kohus on korduvalt otsustanud, et Üldkohtu tehtud kontroll nende tõendite üle, millele liidu institutsioonid on oma järelduste tegemisel tuginenud, ei kujuta endast faktiliste asjaolude uut hindamist, mis asendaks nende institutsioonide hinnangu. See kontroll ei piira nende institutsioonide ulatuslikku kaalutlusõigust kaubanduspoliitika valdkonnas, vaid toob üksnes ilmsiks selle, kas need tõendid võisid olla institutsioonide tehtud järelduste aluseks. Seega peab Üldkohus kontrollima nii esitatud tõendite sisulist paikapidavust, usaldusväärsust ja sidusust kui ka seda, kas kogutud tõendid sisaldavad kogu asjakohast teavet, mida keerulise olukorra hindamisel tuleb arvesse võtta, ning kas kõnealused tõendid võivad toetada järeldusi, mis nende alusel on tehtud (10. juuli 2019. aasta kohtuotsus Caviro Distillerie jt vs. komisjon, C‑345/18 P, ei avaldata, EU:C:2019:589, punkt 16 ja seal viidatud kohtupraktika).

38

Oma esimese kuni kolmanda väitega kritiseerib komisjon, keda toetavad ArcelorMittal jt, vaidlustatud kohtuotsuse punkte 59–67, milles Üldkohus otsustas sisuliselt, et kuna komisjon jättis hinna allalöömise analüüsis arvesse võtmata vaatlusaluse toote turu segmenteerituse ja üldisemalt dumpinguhinnaga impordi mõju samasuguste toodete hindadele liidu turul, siis ei tuginenud ta oma analüüsis kõigile käesoleval juhul asjakohastele andmetele, rikkudes alusmääruse artikli 3 lõikeid 2 ja 3.

39

Esimese väite esimeses osas heidab komisjon Üldkohtule ette alusmääruse artikli 1 lõigete 2 ja 4, artikli 3 lõigete 2, 3 ja 8 ning artikli 4 rikkumist, kui Üldkohus leidis, et komisjon pidi hinna allalöömise analüüsi läbi viima vaatlusaluse toote iga turusegmendi kaupa eraldi.

40

Nendest sätetest tuleneb, et piisab, kui komisjon analüüsib hinna allalöömist alusmääruse artikli 1 lõike 4 tähenduses „samasuguse toote“ tasandil, uurides selle mõju „liidu tootmisharule“ selle määruse artikli 4 tähenduses.

41

Seevastu ei viita miski nendes sätetes kohustusele viia hinna allalöömise analüüs läbi vaatlusaluse toote iga turusegmendi kaupa eraldi.

42

Sellist kohustust kehtestades nõudis Üldkohus hinna allalöömise analüüsi, mis põhineb mõiste „asjaomase toote turg“ liidu konkurentsiõiguslikul tähendusel. See mõiste erineb aga väga mõistest „samasugune toode“, mida liidu seadusandja kasutas dumpinguvastastes õigusnormides, eelkõige hinna allalöömise analüüsimiseks.

43

Esimese väite teises osas heidab komisjon Üldkohtule ette, et viimane on vääralt põhjendanud hinna allalöömise analüüsi eraldi iga turusegmendi kaupa üksnes kahe varasema juhtumiga, nimelt apellatsioonikogu „HP‑SSST“ aruandega ja 28. oktoobri 2004. aasta kohtuotsusega Shanghai Teraoka Electronic vs. nõukogu (T‑35/01, EU:T:2004:317).

44

Seega moonutas Üldkohus nende varasemate juhtumite aluseks olevaid fakte, mis erinevad täielikult käesoleva kohtuasja aluseks olevatest faktidest.

45

Ühelt poolt ei tuvastatud nimelt nendes kahes varasemas juhtumis käsitletud asjaolude puhul mingit hinna allalöömist samasuguse toote tasandil, samas kui vaidlusaluses määruses tuvastas komisjon hinna allalöömise sellel tasemel.

46

Teiselt poolt, erinevalt apellatsioonikogu „HP‑SSST“ aruandes käsitletud olukorrast, kus dumpinguhinnaga import ja omamaine müük olid koondunud erinevatesse turusegmentidesse, tuvastas komisjon vaidlusaluses määruses omamaise müügi ning dumpinguhinnaga impordi koondumise samadesse turusegmentidesse ja sarnastel tasemetel.

47

Esimese väite kolmandas osas heidab komisjon Üldkohtule ette, et viimane tõlgendas vaidlusalust määrust valesti või teise võimalusena tegi faktiliste asjaolude õiguslikul hindamisel vea, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 67 leidis, et selle kohtuotsuse punktides 59, 61, 62 ja 64 tuvastatud asjaolud on erandlikud asjaolud, mis nõuavad hinna allalöömise analüüsimist turusegmendi kaupa.

48

Kõigepealt väidab Hubei, et apellatsioonkaebus on edutu, kuna komisjon vaidlustab vaidlustatud kohtuotsuse osas, milles see nõuab hinna allalöömise analüüsi iga turusegmendi kaupa eraldi. Nimelt ei nõudnud Üldkohus sellist analüüsi, vaid leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 45, 66 ja 67 üksnes, et vaidlusalune määrus rikub algmääruse artikli 3 lõikeid 2 ja 3, kuna temale teadaolevaid faktilisi asjaolusid arvestades ei võtnud komisjon hinna allalöömise analüüsis arvesse vaatlusaluse toote turu segmenteeritust. Lisaks on komisjoni argumendid vastuvõetamatud osas, milles komisjon seab kahtluse alla Üldkohtu teatud faktiliste järelduste asjakohasuse, väitmata, et tõendeid on moonutatud.

49

Sisulistes küsimustes väidab Hubei, et esimese väite esimene osa ei ole põhjendatud. Nimelt tuleneb määruse artikli 3 lõike 2 punktis a ja artikli 4 lõikes 1 esitatud viitest „samasugustele toodetele“, et mõiste „samasugune toode“ võib hõlmata mitut tooteliiki ja seega mitut segmenti, mida kinnitab Euroopa Kohtu praktika.

50

Lisaks rõhutas WTO vaidluste lahendamise organi asutatud apellatsioonikogu erinevate turusegmentide olemasolu hindamise olulisust hinna allalöömise analüüsis ja vaidlustatud kohtuotsus on viidatud seisukohaga kooskõlas.

51

Hubei arvab, et kuigi ei eksisteeri mingit kohustust teha hinna allalöömise olemasolu kindlaks iga tooteliigi või turusegmendi kaupa, on komisjonil siiski kohustus analüüsida kogu asjakohast tõendusmaterjali, sealhulgas küsimust, kuidas võib erinevate turusegmentide olemasolu tervikuna mõjutada analüüsi, milline on dumpinguhinnaga impordi mõju hindadele ja konkreetselt hinna allalöömisele.

52

Esimese väite teise osa kohta väidab Hubei, et õiguslik alus, millele Üldkohus vaidlusaluse määruse tühistamisel tugines, on see, et komisjon on rikkunud alusmääruse artikli 3 lõigetest 2 ja 3 tulenevat kohustust rajada oma hinna allalöömise analüüs kõikidele asjasse puutuvatele andmetele, ning seega rikkunud kohustust, et kahju tuvastamine põhineb otsesel tõendusmaterjalil ja objektiivsel uurimisel.

53

Üldkohus viitas õigustatult kahele varasemale juhtumile, nimelt apellatsioonikogu „HP‑SSST“ aruandele ja 28. oktoobri 2004. aasta kohtuotsusele Shanghai Teraoka Electronic vs. nõukogu (T‑35/01, EU:T:2004:317), et väita, et kui on olemas märkimisväärse hinnaerinevusega turusegmendid, tuleb arvesse võtta selle segmenteerituse tagajärgi hinna allalöömise analüüsile.

54

Lisaks on ebatäpsed mitu väidet, mille komisjon nende kahe varasema juhtumi kohta esitas.

55

Lõpuks ei sisalda vaidlusalune määrus kinnitust selle kohta, et käesoleval juhul koondusid nii Hiina import kui ka liidu tootmisharu müüdavad tooted samasse turusegmenti, nagu Üldkohus õigesti leidis. Hubei väitis aga juba haldusmenetluses, et Hiina import koondus teise turusegmenti kui see, kuhu olid koondunud liidu tootmisharu valmistatud tooted.

56

Hubei väidab, et esimese väite kolmas osa tuleb samuti tagasi lükata. Nimelt ühest küljest ei tõstatanud huvitatud pooled küsimust erinevate turusegmentide olemasolust juba vaatlusaluse toote määratlemise kontekstis, vaid kahju ja põhjusliku seose kontekstis. Teisest küljest, mis puudutab korrigeerimist, mille komisjon tegi kahjumarginaali arvutamiseks suurima valimisse kaasatud liidu äriühingu majandusliku olukorra ja kasumlikkuse tõttu, mida on mainitud määruse 2016/1977 põhjenduses 8, siis väidab Hubei, et on selge, et need elemendid mõjutavad kahju analüüsi märkimisväärselt.

57

Teise väitega kritiseerib komisjon vaidlustatud kohtuotsuse punkte 60 ja 67, milles Üldkohus leidis sisuliselt, et toote kontrollnumbrite meetod ei sobinud turu segmenteerituse arvessevõtmiseks. Nii toimides tõlgendas Üldkohus valesti vaidlusaluse määruse põhjendust 24 ning selgitusi, mille komisjon esitas haldusmenetluses ning Üldkohtule esitatud suulistes ja kirjalikes seisukohtades. Teise võimalusena väidab komisjon, et Üldkohus moonutas selle kohta esitatud tõendeid.

58

Komisjoni arvates kujutab toote kontrollnumbrite meetod endast kõige üksikasjalikumat analüüsi, mille saab vaatlusaluse toote ja samasuguse toote võrdlemiseks läbi viia. See meetod, mida liidu peamised kaubanduspartnerid muu hulgas ei kasuta, hõlmab palju põhjalikumat analüüsi kui see, mis viiakse läbi samasuguse toote turusegmentide tasemel. Nimelt võetakse toote kontrollnumbrite koostamisel arvesse kõiki toote omadusi ja see võimaldab komisjonil valimisse kuuluvate Hiina tootjate toodetud iga toru sobitada valimisse kuuluvate liidu tootjate toodetud kõige võrreldavama toruga. Nii viitab kontrollnumbri esimene number ühele kolmest asjaomasest turusegmendist. Miski ei võimalda järeldada, et komisjon ei võtnud toote kontrollnumbritele tuginedes arvesse vaatlusaluse toote või turu teatavaid spetsiifilisi omadusi, sealhulgas hindade muutumist. Toote kontrollnumbrite meetod tagab oma ülesehituse ja toimimise kaudu analüüsi turusegmentide kaupa.

59

Hubei väidab, et Üldkohus otsustas vaidlustatud kohtuotsuses, et komisjonile teadaolevaid faktilisi asjaolusid arvestades oli toote kontrollnumbri meetodi kohaldamine turu segmenteerituse arvessevõtmiseks iseenesest ebapiisav.

60

On õige, et see meetod võimaldas komisjonil tuvastada, kas teatava kontrollnumbri alla või spetsiifilise turusegmendiga seotud spetsiifilise tooteliigi alla kuuluv Hiina import toimus madalamate hindadega kui müügihinnad, mille valimisse kuuluvad liidu tootjad esitasid arvetel sama toote kontrollnumbri või samasse turusegmenti kuuluva tooteliigi kohta. Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 67 siiski õigesti märkis, ei võimaldanud seesama meetod komisjonil kindlaks teha, kuidas teatavas segmendis toimuv import mõjutas liidu tootmisharu müügihindu muudesse segmentidesse kuuluvate toodete puhul.

61

Apellatsioonkaebuse kolmanda väite esimeses osas, mis puudutab ELTL artiklis 296 sätestatud põhjendamiskohustuse väära tõlgendamist, kritiseerib komisjon seda, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 77–79 otsustas Üldkohus, et teatud tõendeid, mille komisjon esitas Üldkohtu nõudel pärast kohtuistungit ja mis tõendasid, et kõigis kolmes vaatlusaluse toote turusegmendis oli toimunud hinna allalöömine ja et valimisse kaasatud liidu tootjate müük oli sarnaselt dumpinguhinnaga impordiga koondunud ehitussegmenti, ei saa arvesse võtta, kuna need esitati Üldkohtu menetluse hilises staadiumis ning need puudutasid põhjendusi, mis ei sisaldunud vaidlusaluses määruses.

62

Kolmanda väite teises osas väidab komisjon, et Üldkohus moonutas talle esitatud tõendeid, sedastades vaidlustatud kohtuotsuse punktis 78, et turusegmentide kaupa analüüs teostati alles ex post. Toote kontrollnumbrite meetodiga, mille toimimist Üldkohus eiras või valesti mõistis ja moonutas, viiakse analüüsi tahtlikult sisse erinevate turusegmentide eristamine.

63

Kolmanda väite esimese osa kohta väidab Hubei, et komisjon tugineb vääralt 10. septembri 2015. aasta kohtuotsusele Fliesen-Zentrum Deutschland (C‑687/13, EU:C:2015:573), selleks et väita, et Üldkohus tõlgendas vääralt ELTL artiklis 296 ette nähtud põhjendamiskohustust.

64

Nimelt nagu nähtub selle kohtuotsuse punktist 73, tehti see otsus ühes konkreetses olukorras, milles importija, kes haldusmenetluses ei osalenud, väitis, et rikuti põhjendamiskohustust osas, mis puudutas argumente, mida tema ei olnud ise esitanud. Hubei väidab, et tema seisukoht on täiesti erinev, kuna ta rõhutas juba alates haldusmenetluse algusest, et erinevate turusegmentide olemasolu on hinna allalöömise analüüsi jaoks oluline.

65

Väljakujunenud kohtupraktikast aga tuleneb, et institutsioonid peavad esitama faktid ja õiguslikud kaalutlused, mis on asjaomase otsuse ülesehituse seisukohast suurima tähtsusega, ning et akti tekst peab sisaldama selle akti põhjendust.

66

Lõpuks väidab Hubei, et on ebatäpne öelda, et ta oli haldustoimiku tõttu teadlik sellest, et valimisse kaasatud liidu tootjate müük ja hinna allalöömine oli koondunud samasse segmenti, see tähendab ehitussegmenti, ning et kolmes turusegmendis oli tuvastatud hinna allalöömine. Nimelt ei saanud ta konfidentsiaalsuse tõttu tutvuda teiste Hiina tootjate hinna allalöömise arvutustega.

67

Kolmanda väite teise osaga seoses väidab Hubei, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 78 ei heitnud Üldkohus komisjonile ette, et viimane ei kohaldanud toote kontrollnumbrite meetodit segmendi kaupa, vaid et ta ei teinud analüüsi segmentide kaupa. Seega kritiseeris Üldkohus asjaolu, et toote kontrollnumbrite meetod võimaldas komisjonil tuvastada üksnes hinna allalöömise teatavas segmendis, võimaldamata tal analüüsida ühes segmendis tuvastatud hinna allalöömise mõju müügihindadele, mille liidu tootjad märgivad teises segmendis kaubaarvetele.

68

Kõigepealt tuleb täpsustada, mida Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses komisjonile täpselt ette heitis seoses hinna allalöömise analüüsiga, mille komisjon tegi käesolevas asjas, kuna poolte vahel on selles küsimuses erimeelsus sellele kohtuotsusele antava täpse ulatuse suhtes.

69

Sellega seoses, nagu märkis sisuliselt ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 59, nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 65–67, et Üldkohus tunnistas, et kuna komisjon kohaldas hinna allalöömise analüüsis toote kontrollnumbrite meetodit, arvestas see institutsioon teatud määral vaatlusaluse toote segmenteeritust. Ta leidis siiski, et arvestades käesoleva juhtumi nelja faktilist asjaolu, mis iseloomustavad seda segmenteeritust, see tähendab eri segmentidesse kuuluvate toodete vahel nõudluse seisukohast asendatavuse keerukus, turusegmentide vaheline hinnaerinevus, liidu tootmisharu suurima äriühingu tehingute koondumine nafta- ja gaasisektorisse ning valimisse kaasatud Hiina eksportivate tootjate impordi koondumine ehitussektorisse, ei olnud selle meetodi kasutamine piisav, et võtta arvesse turu segmenteeritust, kui analüüsida dumpinguhinnaga impordi mõju liidu tootmisharu hindadele, ning et järelikult komisjon ei lähtunud oma analüüsis kõigist käesoleval juhul asjakohastest andmetest.

70

Täpsemalt heitis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 67 komisjonile ette, et arvestades neid nelja faktilist asjaolu, mis iseloomustavad käesoleval juhul segmenteeritust, oleks komisjon pidanud vähemalt veenduma oma hinna allalöömise analüüsis, et liidu tootmisharu hindade langus ei pärine segmendist, milles Hiina impordil oli väike osakaal või hindade allalöömise tase, juhul kui see eksisteerib, mida ei saa pidada „oluliseks“ alusmääruse artikli 3 lõike 3 tähenduses.

71

Nimelt, nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 60, leidis Üldkohus punktis 67 kaudselt, kuid kindlalt, et kui see nii oleks, ei saaks seda hinnalangust liidu turul pidada dumpinguhinnaga impordi tagajärjeks.

72

Seejärel tuleb märkida, et vastavalt alusmääruse artikli 3 lõikele 2 tuleb kahju tuvastamise käigus objektiivselt uurida impordi mahtu, impordi mõju samasuguste toodete turuhindadele liidus ja kõnealuse impordi edaspidist mõju liidu tootmisharule. Alusmääruse artikli 3 lõikes 3 on ette nähtud, et dumpinguhinnaga impordi mõju suhtes hindadele pööratakse tähelepanu sellele, kas dumpinguhinnaga impordi mõjul on toimunud oluline hinna allalöömine võrreldes liidu tootmisharu samasuguse toote hinnaga.

73

Nagu märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 33, ei näe alusmäärus ette mingit konkreetset meetodit hinna allalöömise analüüsimiseks.

74

Siiski, nagu komisjon rõhutab, tuleneb alusmääruse artikli 3 lõike 3 sõnastusest, et meetodit, mida kasutati hinna võimaliku allalöömise kindlakstegemiseks, tuleb põhimõtteliselt kasutada alusmääruse artikli 1 lõike 4 tähenduses „samasuguse toote“ suhtes, isegi kui see võib, nagu see on käesoleval juhul, koosneda mitmesse turusegmenti kuuluvatest eri tooteliikidest (vt selle kohta 5. aprilli 2017. aasta kohtuotsus Changshu City Standard Parts Factory ja Ningbo Jinding Fastener vs. nõukogu, C‑376/15 P ja C‑377/15 P, EU:C:2017:269, punktid 58–59).

75

Järelikult ei pane alusmäärus komisjonile põhimõtteliselt kohustust analüüsida hinna allalöömise olemasolu muul tasemel kui samasuguse toote tase.

76

Seda tõlgendust kinnitab apellatsioonikogu „HP SSST“ aruande punkt 5.180, mille kohaselt ei ole uurimise eest vastutav amet dumpinguvastase lepingu artikli 3 lõike 3.2 kohaselt kohustatud tegema hinna allalöömist kindlaks iga uurimises käsitletava tooteliigi suhtes või seoses kogu tootevalikuga, millest samasugune toode koosneb.

77

Siiski, nagu kinnitab sama punkt 5.180, siis kuna alusmääruse artikli 3 lõike 2 kohaselt peab komisjon „objektiivselt uurima“ dumpinguhinnaga impordi mõju liidu tootmisharu samasuguste toodete hindadele, on see institutsioon kohustatud hinna allalöömise analüüsis arvesse võtma kõiki asjakohaseid otseseid tõendeid, sealhulgas vajaduse korral tõendeid toote eri turusegmentide kohta.

78

Järelikult selleks, et tagada hinna allalöömise analüüsi objektiivsus, võib komisjon teatavatel asjaoludel olla kohustatud sellise analüüsi läbi viima vaatlusaluse toote turusegmentide tasandil, isegi kui selle institutsiooni ulatuslik kaalutlusõigus eelkõige kahju tuvastamiseks ulatub vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 36 meenutatud kohtupraktikale – nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 167 – vähemalt otsusteni, mis puudutavad analüüsimeetodi valikut, kogutavaid andmeid ja tõendeid, arvutusmeetodeid, mida tuleb kasutada hinna allalöömise marginaali kindlakstegemiseks, ja kogutud andmete tõlgendamist ning hindamist.

79

Lõpuks tuleb märkida, et nii on see esiteks olukorras, nagu on kõne all 28. oktoobri 2004. aasta kohtuotsuses Shanghai Teraoka Electronic vs. nõukogu (T‑35/01, EU:T:2004:317), mida iseloomustab asjaolu, et dumpinguvastase uurimise esemeks olev import oli suures osas koondunud ühte vaatlusaluse toote turusegmenti.

80

Nagu Üldkohus selle kohtuotsuse punktides 127 ja 129 sisuliselt leidis, ei takista alusmääruse artikkel 3 olukorras, kus asjaomast importi iseloomustab eriti selge segmenteeritus, liidu institutsioonidel hinnata kahju asjaomase tootesegmendi tasandil eraldi, tingimusel et samasuguseid tooteid tervikuna võetakse nõuetekohaselt arvesse.

81

Teiseks, nagu ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 77 sisuliselt märkis, võib alusmääruse artikli 3 lõigete 2 ja 3 tõlgendamiseks apellatsioonikogu „HP SSST“ aruandest tulenevad järeldused võtta kokku nii, et konkreetses olukorras, mida iseloomustavad omamaise müügi ja dumpinguhinnaga impordi tugev koondumine eri segmentidesse ning üpris märkimisväärsed hinnaerinevused nende segmentide vahel, võib komisjon, isegi kui tal on ulatuslik kaalutlusõigus selle analüüsi tingimuste suhtes, olla selleks, et tagada hinna allalöömise olemasolu uurimise objektiivsus, kohustatud võtma arvesse iga tooteliigi turuosa ja selliseid hinnaerinevusi.

82

Nimelt, nagu nähtub selle aruande punktidest 5.180 ja 5.181, ei või uurimise eest vastutav amet, kuna tal on kohustus objektiivselt uurida dumpinguhinnaga impordi mõju riigisisestele hindadele, jätta kõrvale tõendeid, mis võivad anda alust arvata, et see import ei mõjutanud neid hindu või omas üksnes piiratud mõju.

83

Nende kaalutluste alusel tulebki analüüsida apellatsioonkaebuse kolme esimest väidet, alustades kolmanda väite analüüsimisest selle potentsiaalselt olulise mõju tõttu esimesele ja teisele väitele.

84

Kolmandas väites heidab komisjon Üldkohtule ette, et viimane leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 77–79, et arvesse ei saa võtta teatud faktilisi asjaolusid, mis puudutavad vaatlusaluse toote turu segmenteeritust ja mille komisjon esitas pärast kohtuistungit.

85

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 80 ja 81 samuti märkis, nähtub toimikust, et pärast Üldkohtu istungil toimunud arutelu esitas komisjon Üldkohtu taotlusel toote kontrollnumbrite meetodi kohaldamisest tulenevad arvandmed, millest nähtus ühelt poolt, et kõigis kolmes asjaomases segmendis olid dumpinguhinnaga import ja liidu tootmisharu müük esitatud peaaegu võrdsel tasemel, et need olid koondunud peamiselt ehitussegmenti (vastavalt turuosadega 75,1% ja 71,6%), et nafta ja gaasi segmendis ei olnud mõlema tase vähetähtis (vastavalt 17,3% ja 15,3%) ning et elektrienergia tootmise segmendis oli mõlemal väiksem, aga mitte tähtsusetu osa (vastavalt 7,4% ja 13,1%), ning teiselt poolt, et hinna allalöömine oli toimunud kõigis kolmes kõnealuses segmendis.

86

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 77–79 otsustas Üldkohus aga sisuliselt, et ta ei saanud neid andmeid arvesse võtta, kuna seetõttu, et need esitati Üldkohtu menetluse hilises staadiumis, ei saa nendega vaidlusaluse määruse põhjendusi täiendada.

87

Olgu märgitud, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt peab ELTL artikliga 296 nõutav põhjendus vastama asjaomase akti olemusele ning sellest peab selgelt ja üheselt selguma akti andnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel mõista võetud meetme põhjuseid ja pädeval kohtul teha kontrolli (9. jaanuari 2003. aasta kohtuotsus Petrotub ja Republica vs. nõukogu, C‑76/00 P, EU:C:2003:4, punkt 81, ning 10. septembri 2015. aasta kohtuotsus Fliesen-Zentrum Deutschland, C‑687/13, EU:C:2015:573, punkt 75).

88

Sama kohtupraktika kohaselt tuleb põhjendamise nõuet hinnata, arvestades juhtumi asjaolusid, nimelt akti sisu, põhjenduste olemust ja selgituste saamise huvi, mis võib olla akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab. Ei ole nõutud, et põhjenduses oleks esile toodud kõik asjasse puutuvad faktilised ja õiguslikud asjaolud, kuna kontrollides akti põhjenduse vastavust ELTL artikli 296 nõuetele, tuleb lisaks akti sõnastusele arvestada akti konteksti ja kõiki asjasse puutuvaid õigusnorme (9. jaanuari 2003. aasta kohtuotsus Petrotub ja Republica vs. nõukogu, C‑76/00 P, EU:C:2003:4, punkt 81, ning 10. septembri 2015. aasta kohtuotsus Fliesen-Zentrum Deutschland, C‑687/13, EU:C:2015:573, punkt 76).

89

Määruse puhul piisab samamoodi sellest, kui põhjendustes on osutatud ühelt poolt üldisele olukorrale, mis tingis akti vastuvõtmise, ja teiselt poolt sellega taotletavatele üldistele eesmärkidele. Seetõttu ei ole liidu institutsioonidelt võimalik nõuda, et nad näitaksid ära mitmesugused, sageli väga arvukad ja keerukad faktilised asjaolud, mille põhjal määrus vastu võeti, ja veel vähem seda, et neid fakte rohkem või vähem ammendavalt hinnataks (10. septembri 2015. aasta kohtuotsus Fliesen-Zentrum Deutschland, C‑687/13, EU:C:2015:573, punkt 77).

90

Käesoleval juhul rõhutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 79, et komisjon ei toonud vaidlusaluses määruses esile asjaolu, et valimisse kaasatud liidu tootjate müük koondus ehitussektorisse, kuigi selle määruse põhjendusest 104 nähtub, et Hiina eksportivate tootjate ühendus väitis just nimelt, et Hiinast pärit import koondus sellesse sektorisse, samas kui liidu tootjad olid rohkem seotud nafta- ja gaasisegmendi ning elektritootmise segmendiga.

91

Komisjonile ei saa aga ette heita, et ta ei toonud vaidlusaluses määruses esile nimetatud asjaolu vastuseks nimetatud ühenduse esitatud argumendile, kuna käesoleva kohtuotsuse punktis 89 meenutatud kohtupraktika kohaselt ei kohusta ELTL artikliga 296 nõutav põhjendus seda institutsiooni ammendavalt ära näitama mitmesuguseid, sageli väga arvukaid ja keerukaid faktilisi asjaolusid, mille põhjal dumpinguvastase tollimaksu kehtestav määrus vastu võeti, ja veel vähem seda, et neid fakte rohkem või vähem ammendavalt hinnataks.

92

Lisaks, kuna seoses hinna allalöömise analüüsiga nähtub vaidlusalusest määrusest komisjoni taotletava eesmärgi põhisisu, siis ei pidanud see määrus sisaldama konkreetseid põhjendusi kõigi selle analüüsi kohta esitatud paljude faktiliste argumentide suhtes (vt analoogia alusel 10. septembri 2015. aasta kohtuotsus Fliesen-Zentrum Deutschland, C‑687/13, EU:C:2015:573, punkt 78).

93

Nimelt, nagu märkis sisuliselt ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 85, sisaldavad komisjoni poolt pärast kohtuistungit esitatud andmed üksikasju ja täiendavat teavet vaidlusaluses määruses juba sisalduvate põhjenduste kohta, mille puhul pealegi ei ole kahtluse alla seatud, et need kujutavad endast piisavat põhjendust, mille alusel komisjon järeldas, et toote kontrollnumbrite meetodil põhinev analüüs näitas, et käesoleval juhul toimus hinna allalöömine samasuguse toote tasandil.

94

Täpsemalt selgitas komisjon vaidlusaluse määruse põhjenduses 108 järgnevalt, miks toote kontrollnumbrite meetod võimaldab toodete võrdlemisel ja seega hinna allalöömise analüüsimisel arvesse võtta vaatlusaluse toote turusegmenti:

„Turusegmentide küsimuses märkis komisjon, et asjakohased erinevused tooteliikide vahel väljenduvad toote kontrollnumbrites, millega on tagatud, et omavahel võrreldakse üksnes võrreldavaid tooteid. Toote kontrollnumber eristab eri segmentide toodete keskseid omadusi: legeer- ja kõrglegeerteras (elektritootmise segment), mittelegeerteras (ehitus) ja tootekategooriad magistraaltoru, manteltoru, ühendustoru ja puurtoru (nafta- ja gaasisegment).“

95

Kuna komisjoni arutluskäigu peamine osa hinna allalöömise analüüsi kohta, sealhulgas konkreetselt vaatlusaluse toote turusegmentide arvessevõtmine, nähtus juba vaidlusaluse määruse põhjendustest, ei takistanud miski Üldkohtul käesoleval juhul paluda komisjonilt seletusi, et saada täiendavaid selgitusi, mida see kohus pidas vajalikuks, et mõista seda analüüsi täielikult, arvestades kriitikat, mille Hubei selle kohta esitas.

96

Sellest järeldub, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta otsustas, et ta ei saa arvesse võtta andmeid, mis tulenevad käesoleva kohtuotsuse punktis 85 nimetatud toote kontrollnumbrite meetodi kohaldamisest, samas kui see kohus ise palus komisjonil need esitada pärast kohtuistungit. Kuna see teave kuulub seega toimikusse, tuleb seda esimese ja teise väite analüüsimisel arvesse võtta.

97

Seetõttu tuleb apellatsioonkaebuse kolmanda väitega nõustuda.

98

Esimese väite esimeses osas heidab komisjon Üldkohtule põhiliselt ette, et viimane nõudis hinna allalöömise analüüsi vaatlusaluse toote iga turusegmendi kaupa, rikkudes alusmääruse artikli 3 lõiget 3, mis näeb sellise analüüsi ette üksnes samasuguse toote tasandil. Selle väite teises osas heidab komisjon Üldkohtule ette, et viimane tugines iga turusegmendi kaupa hinna allalöömise analüüsi nõude puhul kahele varasemale juhtumile, nimelt apellatsioonikogu „HP‑SSST“ aruandele ja 28. oktoobri 2004. aasta kohtuotsusele Shanghai Teraoka Electronic vs. nõukogu (T‑35/01, EU:T:2004:317), kuigi nendest varasematest juhtumitest tulenevad järeldused ei ole käesolevas asjas kohaldatavad. Esimese väite kolmandas osas heidab komisjon Üldkohtule ette, et viimane otsustas, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 59, 61, 62 ja 64 loetletud asjaolud on erandlikud asjaolud, mis nõuavad hinna allalöömise analüüsimist turusegmendi kaupa.

99

Teise väitega kritiseerib komisjon vaidlustatud kohtuotsuse punkte 60 ja 67, milles Üldkohus leidis sisuliselt, et toote kontrollnumbrite meetod ei sobinud vaatlusaluse toote turu segmenteerituse arvessevõtmiseks hinna allalöömise analüüsi raames.

100

Neid kahte väidet tuleb käsitleda koos, kuna need suures osas kattuvad ja kritiseerivad mõlemad vaidlustatud kohtuotsuse punkti 67.

101

Selles suhtes tuleneb vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 60, 66 ja 67, et Üldkohtu arvates ei võtnud komisjon vaatamata toote kontrollnumbrite meetodi kohaldamisele arvesse vaatlusaluse toote turu segmenteeritust, eelkõige hinna allalöömise analüüsi raames, samas kui käesoleva asja konkreetsed asjaolud, mis on loetletud selle kohtuotsuse punktides 59, 61, 62 ja 64, nõudsid sellist analüüsi vaatlusaluse toote iga turusegmendi tasemel, ja seega ei ole see institutsioon lähtunud oma analüüsis kõigist käesoleval juhul asjakohastest andmetest.

102

Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktides 35 ja 36 meenutatud kohtupraktikast, on komisjonil dumpinguvastases menetluses ulatuslik kaalutlusõigus nende majanduslike ja poliitiliste olukordade keerulisuse tõttu, mida ta peab analüüsima, ning mis puudutab eelkõige liidu tootmisharule tekitatud kahju tuvastamist; see kaalutlusõigus tähendab, et selle institutsiooni poolt faktiliste asjaolude hindamise puhul peab kohtulik kontroll piirduma ilmse hindamisvea puudumise kontrollimisega.

103

Mis puudutab aga hinna allalöömise analüüsi, siis ei ole Üldkohus tuvastanud, et komisjon tegi toote kontrollnumbrite meetodit kohaldades faktide hindamisel ilmse vea, kuna ta ei võtnud arvesse vaatlusaluse toote turu segmenteeritust.

104

Nimelt nähtub vaidlusaluse määruse põhjendustest 24 ja 108, et turusegmentide osas märkis komisjon, et tooteliikide vahelisi asjakohaseid erinevusi võeti toote kontrollnumbris arvesse, mis võimaldas tagada, et omavahel võrreldakse üksnes võrreldavaid tooteid ja et turusegmentide peamised tunnusjooned erinevad toote kontrollnumbri poolest.

105

Täpsemalt, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 92 ja 93 sisuliselt märkis, viitab toote iga kontrollnumbri esimene number turusegmendile, millesse tooteliik kuulub, ning komisjon võrdles toote kontrollnumbrite kaupa dumpinguhinnaga impordi hindu ja liidu tootjate hindu.

106

Seega võttis komisjon toote kontrollnumbrite meetodit kohaldades arvesse vaatlusaluse toote turusegmente eelkõige hinna allalöömise analüüsimisel ja järelikult ei saa talle ette heita, et ta tegi selle analüüsi rakendamisel ilmse hindamisvea.

107

Sellest järeldub, nagu väidab ka komisjon oma kuuenda väite kolmandas osas, et selles küsimuses ületas Üldkohus kohtuliku kontrolli piire, mis nõuab Üldkohtult seoses kahju kindlakstegemisega ja eelkõige hinna allalöömise analüüsiga, et austataks komisjoni sellekohast ulatuslikku kaalutlusruumi, mis, nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 167, ulatub vähemalt otsusteni, mis puudutavad analüüsimeetodi valikut, kogutavaid andmeid ja tõendeid, arvutusmeetodeid, mida tuleb kasutada hinna allalöömise marginaali kindlakstegemiseks, ja kogutud andmete tõlgendamist ning hindamist.

108

Mis puudutab Üldkohtus juba esitatud Hubei argumenti, et toote kontrollnumbrite meetodi kasutamine on ebapiisav, kuna see ei võimalda tuvastada konkreetses tootesegmendis impordi mõju liidu tootmisharu müügihinnale muudesse segmentidesse kuuluvate toodete puhul, siis tuleb tõdeda, et Üldkohus ei nõustunud sellega.

109

Seevastu heitis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 67 komisjonile ette, et viimane vähemalt ei teinud kindlaks, et võttes arvesse vaatlusaluse toote märkimisväärset segmenteeritust käesolevas asjas, ei pärine liidu tootmisharu hinnalangus segmendist, milles Hiina impordil oli väike osakaal või hinna allalöömise tase, mida ei saa pidada oluliseks.

110

Ent nagu nähtub komisjoni poolt Üldkohtu taotlusel esitatud andmetest, millele on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktis 85, võimaldas toote kontrollnumbrite meetodi kasutamine tuvastada, et dumpinguhinnaga import ja liidu tootmisharu müüdud tooted olid kolmes turusegmendis täiesti võrreldavad ning et neis kolmes segmendis toimus hinna allalöömine, mistõttu käesoleval juhul ei esinenud märkimisväärse segmenteerituse olukorda, mis on kõne all apellatsioonikogu „HP‑SSST“ aruandes ja kohtuasjas, milles tehti 28. oktoobri 2004. aasta kohtuotsus Shanghai Teraoka Electronic vs. nõukogu (T‑35/01, EU:T:2004:317).

111

Neil asjaoludel, kuigi käesoleva kohtuotsuse punktides 77–80 märgitud põhimõtteid arvestades võib selline hinna allalöömise täiendav analüüs, millele on viidatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 67 ning mis seisneb igas segmendis hindade võrdlemises lisaks toote kontrollnumbrite meetodi alusel tehtud analüüsile ehk toote kontrollnumbrite kaupa võrdluses, olla komisjonile kohustuslik teatud erandlikel asjaoludel, mis puudutavad vaatlusaluse toote märkimisväärset segmenteeritust, mis toob kaasa olulised hinnakõikumised turusegmentide vahel, isegi kui sellele institutsioonile peab olema jäetud ulatuslik kaalutlusõigus hinna allalöömise hindamiseks konkreetse meetodi valikul, ei ole selline täiendav analüüs igal juhul käesolevas asjas nõutud, arvestades andmeid, mille komisjon Üldkohtu konkreetse taotluse alusel pärast Üldkohtus toimunud menetlust esitas.

112

Võib lisada, et mis puudutab eelkõige kolme turusegmendi olulisi hinnaerinevusi, siis nähtub vaidlusaluse määruse põhjendustest 24 ja 108, et käesoleval juhul olid need seotud eelkõige elektritootmise sektori toodete puhul kõrglegeerterase kasutamisega, samas kui kahte ülejäänud sektorisse kuuluvate toodete tootmiseks kasutati mittelegeerterast.

113

Lisaks nähtub nimetatud põhjendustest 24 ja 108, nagu märkis sisuliselt ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 105, et kasutades toote kontrollnumbrite meetodit, võeti võrdlusel arvesse legeer- ja kõrglegeerterasega seotud kulude ning hindade erinevusi toote kontrollnumbrite koostamise tõttu, kuna esimene omadus, mida võetakse arvesse toote kontrollnumbris, see tähendab tooteliik, eristab mittelegeer-, legeer- ja kõrglegeerterast.

114

Kuna käesoleval juhul võeti vaatlusaluse toote turu erinevate segmentide hinnaerinevusi juba arvesse eelkõige hinna allalöömise analüüsi raames toote kontrollnumbrite meetodi kohaselt, ei kohusta need erinevused komisjoni tegema vaidlustatud kohtuotsuse punktis 67 nimetatud analüüsi täiendust.

115

Eeltoodust tuleneb, et esimene ja teine väide on põhjendatud. Lisaks tuleb tõdeda, et järelikult on kuuenda väite kolmas osa samuti põhjendatud selles osas, milles komisjon heidab nimetatud väiteosas Üldkohtule ette, et viimane ületas oma kohtuliku kontrolli piire, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 59–66, et see institutsioon, jättes analüüsimata hinna allalöömise turusegmendi kaupa, ei võtnud arvesse kõiki asjasse puutuvaid andmeid, ilma et ta oleks siiski tuvastanud, et nimetatud institutsioon tegi ilmse hindamisvea.

116

Komisjon, keda toetavad ArcelorMittal jt, vaidleb oma neljandas väites vastu vaidlustatud kohtuotsusele, kuna selle kohtuotsuse punktides 68–76 leidis Üldkohus sisuliselt, et alusmääruse artikli 3 lõikeid 2 ja 3 rikkudes jättis komisjon analüüsis, mis on seotud hinna allalöömisega ja üldiselt dumpinguhinnaga impordi mõjuga samasuguste toodete hinnale liidu turul, arvesse võtmata samasuguse toote teatava mahu, mida valimisse kaasatud liidu tootjad tootsid, see tähendab 17 tooteliiki nendest 66 tooteliigist, mida need tootjad müüsid, kuid mida valimisse kaasatud Hiina eksportivad tootjad ei olnud eksportinud, ning järelikult ei võtnud selles analüüsis arvesse kõiki käesoleval juhul asjakohaseid andmeid, nagu on nende sätetega nõutud.

117

Neljanda väite esimeses osas heidab komisjon Üldkohtule ette, et viimane otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 68–76, et komisjon rikkus alusmääruse artikli 3 lõikeid 2 ja 3, kuna ta ei võtnud hinna allalöömise analüüsi raames arvesse 17 tooteliiki 66st, mida valimisse kaasatud liidu tootjad müüsid, kuid mida valimisse kaasatud Hiina eksportivad tootjad ei olnud müünud.

118

Otsustades, et hinna allalöömise analüüsimisel tuleb arvesse võtta kõiki liidu tootmisharu müüdavaid tooteliike, eiras Üldkohus aga selle analüüsi laadi, kuna alusmääruse artikli 3 lõike 3 sõnastuse kohaselt tuleb see analüüs läbi viia samasuguse toote tasandil, mitte iga tooteliigi või toote kontrollnumbri tasandil.

119

Komisjon väidab, et ta on hinna allalöömise olemasolu tuvastanud samasuguse toote tasandil. Kõigepealt arvutas ta välja hinna allalöömise marginaalid toote kontrollnumbrite tasandil ja seejärel määras kindlaks kõigi toote kontrollnumbrite kaupa hinna allalöömise kaalutud keskmise. Kui teatud toote kontrollnumbrite suhtes hinna allalöömist ei tuvastata või tuvastatakse negatiivne hinna allalöömine, siis ei tähenda see, et dumpinguvastast tollimaksu ei võiks kehtestada ka nendele toote kontrollnumbritele. Nimelt piisab sellest, kui keskmiselt samasuguse toote tasandil tuvastatakse hinna allalöömine.

120

Neljanda väite teises osas heidab komisjon Üldkohtule ette, et viimane rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et analüüs dumpinguhinnaga impordi mõju kohta liidu tootmisharu hindadele, mis tuleb läbi viia alusmääruse artikli 3 lõigete 2 ja 3 alusel, eeldab, et arvesse võetaks 17 toote kontrollnumbrit, mida valimisse kaasatud liidu tootjate müüsid, kuid mida valimisse kaasatud Hiina tootjad ei olnud liitu eksportinud.

121

Komisjon väidab esiteks, et nende toote kontrollnumbrite võimalik mõju liidu tootmisharu hindadele ei tulene sellest analüüsist, vaid vajaduse korral eraldi analüüsist „mitteomistamise“ kohta, mille komisjon peab läbi viima nimetatud määruse artikli 3 lõike 7 alusel hilisemas staadiumis, kusjuures selle sätte rikkumist Hubei siiski ei ole väitnud.

122

Just sellise mitteomistamise analüüsi raames tekib vaidlustatud kohtuotsuse punktides 72–74 käsitletud küsimus, kas liidu tootmisharule võis langeda osaks hinnalangus seetõttu, et see tootmisharu müüs 17 toote kontrollnumbrit, mida Hiina eksportivad tootjad ei eksportinud.

123

Teiseks väidab komisjon, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 71 viitas Üldkohus ekslikult apellatsioonikogu „HP SSST“ aruande punktile 5.180 kinnitamaks, et ükski asjaolu ei võimalda asuda seisukohale, et alusmääruse artikli 3 lõigetes 2 ja 3 ette nähtud analüüs ei võiks arvesse võtta samasuguse toote teatavat mahtu, mis ei ole hinna allalöömise ese.

124

Neljanda väite esimese osa kohta väidab Hubei, et mis puudutab argumenti, et hinna allalöömine tuleb kindlaks teha samasuguse toote tasandil, siis leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 74 õigesti, et ilma konkreetseid põhjendusi esitamata ei saa komisjon pärast teatud tooteliikide hinna allalöömise tuvastamist laiendada seda järeldust teistele tooteliikidele, mille puhul ei ole hinna allalöömist tuvastatud, ega seega samasugusele tootele kui tervikule.

125

Nii võttis Üldkohus arvesse probleeme, mida Euroopa Kohus väljendas 5. aprilli 2017. aasta kohtuotsuse Changshu City Standard Parts Factory ja Ningbo Jinding Fastener vs. nõukogu (C‑376/15 P ja C‑377/15 P, EU:C:2017:269) punktis 60, see tähendab, et kui liidu institutsioonidel oleks lubatud jätta dumpingumarginaali arvutamisest välja vaatlusaluse toote teatud liikidega seotud liitu eksportimise tehingud, tähendaks see, et neile antakse võimalus mõjutada dumpingumarginaali arvutamise tulemust, jättes välja selle toote ühe või mitu liiki või mudelit.

126

Selline hinnaga manipuleerimise oht esineks ka siis, kui komisjonil ei oleks hinna allalöömise analüüsis kohustust võtta arvesse liidu valimisse kaasatud tootjate kogumüüki. Nimelt võiks see tal lubada tuvastada hinna allalöömise üksnes liidu tootmisharu müügi piiratud osa suhtes ja laiendada seda järeldust ülejäänud müügile ilma, et ta peaks selgitama, milline oli sellise müügi mõju hinnale.

127

Mis puudutab neljanda väite teist osa, siis väidab Hubei, et komisjoni argument, mille kohaselt hinnamõju analüüs ja põhjusliku seose kindlakstegemine kujutavad teineteisest täiesti sõltumatuid etappe, on edutu, kuna komisjon ei vaidlustanud vaidlustatud kohtuotsuse punkti 86, milles Üldkohus tuvastas, et hinna allalöömise tuvastamine ja põhjusliku seose tuvastamine on omavahel seotud.

128

Igal juhul sisaldab alusmääruse artikli 3 lõige 2 osas, milles selles viidatakse mõjule, mida dumpinguhinnaga import liidu tootmisharule avaldab, põhjusliku seose ja mitteomistamise nõudeid, mida seejärel kõnealuse määruse artikli 3 lõigetes 6 ja 7 täpsustatakse.

129

Lisaks ei kehtestanud Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 71 mitteomastamise analüüsi, vaid viitas õigesti apellatsioonikogu „HP‑SSST“ aruande punktile 5.180, mis kinnitab sisuliselt, et hinnamõju tuleb kindlaks teha vaatlusaluse toote kui terviku suhtes, jätmata välja tooteliike, mille puhul ei ole mitte mingisugust hinna allalöömist tuvastatud.

130

Kõigepealt tuleb täpsustada selle kriitika ulatust, mille Üldkohus esitas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 68–74 seoses hinna allalöömise analüüsiga, nagu seda tegi komisjon, see tähendab peamiselt seda, et see institutsioon ei võtnud alusmääruse artikli 3 lõikeid 2 ja 3 rikkudes arvesse selle analüüsi raames 17 tooteliiki või toote kontrollnumbrit nendest 66 tooteliigist või toote kontrollnumbrist, mida valimisse kaasatud liidu tootjad müüsid ja mis moodustavad kõnealuste tootjate müügimahust 8%.

131

Sellega seoses nähtub esiteks vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 69–71, et nagu apellatsioonikogu „HP‑SSST“ aruanne kinnitab, „ükski element ei võimalda järeldada, et alusmääruse artikli 3 lõigetes 2 ja 3 ette nähtud analüüsis võib jätta arvesse võtmata sellise samasuguse toote teatava mahu, mille hinda alla ei löödud“, käesoleval juhul liidu tootmisharu müüdud sellise 17 tooteliigi mahu, millele vastavad imporditud tooted puudusid.

132

Nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 126, järeldub sellest, et Üldkohus leidis, et kui komisjon analüüsib dumpinguhinnaga impordi mõju liidu tootmisharu hindadele, on ta igal juhul kohustatud võtma arvesse liidu tootmisharu samasuguse toote kogumüüki.

133

Seetõttu leidis Üldkohus käesolevas asjas, et komisjon oli selleks, et võtta oma analüüsis aluseks kõik asjakohased andmed, kohustatud arvesse võtma kõiki valimisse kaasatud liidu tootmisharu müüdavaid toote kontrollnumbreid, sealhulgas 17 toote kontrollnumbrit, mida valimisse kaasatud Hiina eksportivad tootjad ei eksportinud.

134

Teiseks heitis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 73 ja 74 komisjonile ette sisuliselt seda, et ta tugines seoses, mille ta leidis hinna allalöömise analüüsi ja liidu tootmisharu hindade liikumise vahel, valele faktilisele alusele, kuna ta ei võtnud kõnealust 17 toote kontrollnumbrit arvesse, samas kui seetõttu, et vaidlusaluses määruses puudus selle kohta konkreetne põhjendus, ei saanud välistada, et neil tooteliikidel oli „valimisse kaasatud liidu tootjate hinnalanguses oluline osa“.

135

Nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 128, heitis Üldkohus selle kriitikaga komisjonile peamiselt ette seda, et viimane ei võtnud oma analüüsis arvesse võimalikku panust, mis nende 17 tooteliigi hindadel võis olla valimisse kaasatud liidu tootjate hindade liikumisele, see tähendab nende hindade langusele.

136

Selleks et põhjendada põhimõttelist kinnitust, millega komisjon ei nõustunud ja mille kohaselt uurides dumpinguhinnaga impordi mõju liidu tootmisharu hindadele, eelkõige hinna allalöömise analüüsis, on alusmääruse artikli 3 lõigetes 2 ja 3 nõutud, et see institutsioon võtaks muutumatuna arvesse kõiki selle tootmisharu müüdavaid kõnealuseid tooteliike, isegi neid, mida eksportivad tootjad liitu ei eksportinud ja mida seega määratluse kohaselt dumping ei hõlmanud, viitas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 71 apellatsioonikogu „HP SSST“ aruande punktile 5.180, milles see organ leidis, et viidatud juhul oli Hiina ametiasutusel „kohustus hinnata dumpinguhinnaga impordi hinna allalöömise märkimisväärset olemust seoses omamaise toodangu osaga, mille puhul hinna allalöömist ei olnud tuvastatud“.

137

Seda lauset tuleb vaadelda selles aruandes käsitletava juhtumi kontekstis. Nimelt puudutas see juhtum konkreetset olukorda, milles Hiina ametiasutus oli jätnud analüüsimata hinna allalöömise ega olnud hinna allalöömist seega tuvastanud toodete puhul, mis kuulusid A turusegmenti, millesse oli koondunud omamaine müük, piirdudes sellega, et viidatud segmendile laiendati järeldusi analüüsist hinna allalöömise kohta B ja C turusegmentides, millesse oli koondunud dumpinguhinnaga import.

138

Niisuguses eripärases olukorras leidis WTO vaidluste lahendamise organi asutatud apellatsioonikogu, et nimetatud ametiasutused ei saa hinna allalöömise analüüsist välja jätta üht „omamise toodangu osa, mille puhul hinna allalöömist ei olnud tuvastatud“.

139

Käesolev juhtum ei puuduta siiski mitte sellist eripärast olukorda, vaid sisuliselt teistsugust olukorda.

140

Nimelt, nagu on juba tuvastatud kolmanda väite analüüsimise käigus, nähtub toimikust, et käesoleval juhul ei ole tegemist asjaomase toote turu märkimisväärse segmenteerituse olukorraga, kus liidu tootmisharu müük koondub vaatlusaluse toote turu teise segmenti kui see, kuhu koondub dumpinguhinnaga import, vaid olukorraga, kus komisjon on tuvastanud, et hinna allalöömine toimus asjaomases kolmes segmendis.

141

Lisaks on selge, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 38 märkis, et kogu Hiina impordi puhul sai analüüsida hinna allalöömist, ning nagu on märgitud selle kohtuotsuse punktides 68 ja 74, võeti selles analüüsis arvesse 92% liidu tootmisharu müügimahust.

142

Lisaks, kuigi komisjon ei võtnud käesolevas asjas hinna allalöömise analüüsis arvesse teatud mahtu omamaisest toodangust, see tähendab kõnealuse 17 toote kontrollnumbri mahtu, on selle põhjuseks – nagu märkis ka Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 69 – see, et selle vaatlusaluse toote liikide puhul ei olnud tal võimalik arvutada hinna allalöömise marginaali, kuna vastav imporditud tooteliik puudus.

143

Seega, nagu rõhutas kohtujurist oma ettepaneku punktis 152, siis kui Üldkohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 70, et kõnealuse 17 toote kontrollnumbrite hindade puhul ei olnud „määratluse kohaselt allalöömist“ toimunud, ning selle kohtuotsuse punktis 71, et käesoleval juhul on tegemist olukorraga, kus teatav omamaise müügi maht ei ole hindade allalöömise ese, on selline faktiliste asjaolude esitamine ebatäpne.

144

Hinna allalöömise analüüsis asjaomaste 17 toote kontrollnumbrite arvesse võtmata jätmine on nimelt üksnes komisjoni selle valiku tagajärg, mis jääb talle selles osas antud ulatusliku kaalutlusruumi piiresse ning kujutab endast selle analüüsi läbiviimist, kasutades toote kontrollnumbrite meetodit – meetodit, millele pealegi sellisena ei ole vastu vaieldud, nagu märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 37.

145

Sellest tuleneb, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 71 tugines Üldkohus ekslikult apellatsioonikogu „HP‑SSST“ aruande punktile 5.180 kinnitamaks, et on olemas põhimõte, et kui komisjon analüüsib dumpinguhinnaga impordi mõju liidu tootmisharu hindadele ja eelkõige hinna allalöömist, peab ta alati arvesse võtma vaatlusaluse toote iga liiki, mida liidu toomisharu müüb.

146

Hubei väidab siiski, et see põhimõte võib põhineda 5. aprilli 2017. aasta kohtuotsusest Changshu City Standard Parts Factory ja Ningbo Jinding Fastener vs. nõukogu (C‑376/15 P ja C‑377/15 P, EU:C:2017:269) tulenevate järelduste analoogia alusel kohaldamisel.

147

Selle argumendiga, mille Hubei esitas juba Üldkohtus, nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 24, kuid mille kohta Üldkohus seisukohta ei võtnud, ei saa aga nõustuda.

148

Nimelt otsustas Euroopa Kohus 5. aprilli 2017. aasta kohtuotsuse Changshu City Standard Parts Factory ja Ningbo Jinding Fastener vs. nõukogu (C‑376/15 P ja C‑377/15 P, EU:C:2017:269) punktis 61, et alusmääruse artikli 2 lõiget 11 selle sõnastust, eesmärki ja konteksti arvesse võttes ei saa tõlgendada sel viisil, et see lubab dumpingumarginaali arvutamisel välja jätta liitu suunatud eksporditehinguid, mis on seotud asjaomase toote teatavate liikidega, ning et sellest sättest tuleneb hoopis, et liidu institutsioonid peavad seda marginaali arvutades võtma arvesse kõiki neid tehinguid.

149

Selle kohtuotsuse punktis 60 leidis Euroopa Kohus, et igasugune muu tõlgendus tähendaks seda, et neile institutsioonidele antakse võimalus mõjutada dumpingumarginaali arvutamise tulemusi sellega, et jäetakse välja asjaomase toote üks või mitu liiki või mudelit.

150

Tuleb siiski tõdeda, et sellest kohtuotsusest tulenevaid järeldusi alusmääruse artikli 2 lõike 11 tõlgendamise kohta ei saa üle kanda analüüsile, mis puudutab dumpinguhinnaga impordi mõju liidu tootmisharu hindadele, nagu on nõutud selle määruse artikli 3 lõigetes 2 ja 3.

151

Nimelt, mis puudutab artikli 2 lõike 11 sõnastust, siis rõhutas Euroopa Kohus 5. aprilli 2017. aasta kohtuotsuse Changshu City Standard Parts Factory ja Ningbo Jinding Fastener vs. nõukogu (C‑376/15 P ja C‑377/15 P, EU:C:2017:269) punktis 53, et kuna selles sättes on sõnaselgelt ette nähtud, et dumpingumarginaali arvutamisel ning olenemata sellest, milline on normaalväärtuse ja tegeliku ekspordihinna võrdlemise meetod, tuleb arvesse võtta „kõiki liitu suunatud ekspordi […] hindu“, ei või liidu institutsioonid dumpingumarginaali arvutamisel välja jätta eksporditehinguid, mis on seotud kõnealuse toote teatavate liikidega.

152

Alusmääruse artikli 3 lõigete 2 ja 3 sõnastus on aga täiesti teistsugune, kuna nendes ei ole märgitud ega vihjatud sellele, et analüüsides dumpinguhinnaga impordi mõju liidu tootmisharu hindadele, tuleb igal juhul arvesse võtta selle tootmisharu kogumüüki.

153

Vastupidi, alusmääruse artikli 3 lõigete 2 ja 3 sõnastusest nähtub, et need sätted ei kohusta komisjoni siis, kui ta analüüsib dumpinguhinnaga impordi mõju liidu tootmisharu hindadele, tingimata võtma arvesse samasuguse toote kogumüüki liidu tootmisharu poolt.

154

Nagu komisjon samuti väidab, kinnitab seda oluline erinevus ühelt poolt dumpingumarginaali kindlaksmääramise ja teiselt poolt kahju kindlaksmääramise eesmärgiga analüüsi vahel, mis puudutab dumpinguhinnaga impordi mõju liidu tootmisharu hindadele ning mis on seotud asjaoluga, et see analüüs ei eelda mitte ühe ja sama ettevõtja müügi võrdlemist, nagu see on dumpingumarginaali kindlaksmääramise puhul, mis on arvutatud asjaomase eksportiva tootja andmete alusel, vaid mitme ettevõtja, see tähendab valimisse kaasatud eksportivate tootjate ja valimisse kaasatud liidu tootmisharusse kuuluvate ettevõtjate võrdlemist.

155

Nende ettevõtjate müügi võrdlus on hinna allalöömise analüüsi raames tihti keerulisem kui dumpingumarginaali kindlaksmääramisel, kuna nende erinevate ettevõtjate müüdavate toodete valik kaldub kattuma vaid osaliselt.

156

Nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 145, on oht, et hinna allalöömise analüüsi raames ei saa arvesse võtta teatud tooteliike, kuna nende erinevate ettevõtjate müüdavate toodete valik on erinev, seda suurem, mida üksikasjalikumad on toote kontrollnumbrid.

157

Kuigi toote kontrollnumbrite suurema üksikasjalikkuse eeliseks on see, et võrreldakse selliseid tooteliike, millel on rohkem ühiseid füüsilisi ja tehnilisi omadusi, on vastupidi selle puuduseks see, et suureneb võimalus, et teatud tooteliikidele, mida müüs üks või teine asjaomastest äriühingutest, ei ole samaväärseid tooteid ja neid ei saa seega selles analüüsis võrrelda ega arvesse võtta.

158

Lõpuks, kuigi komisjonil on hinna allalöömise analüüsimiseks täpse meetodi üle otsustamisel ulatuslik kaalutlusruum, mille vältimatuks tagajärjeks võib olla – nagu see on toote kontrollnumbrite meetodi puhul –, et teatud tooteliike ei saa võrrelda ja seega ei võeta neid selle analüüsi raames arvesse, piirab seda kaalutlusruumi talle alusmääruse artikli 3 lõikega 2 pandud kohustus, et dumpinguhinnaga impordi mõju liidu tootmisharu hindadele uuritakse objektiivselt.

159

Sellest tuleb järeldada, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuses õigusnormi, kui ta leidis, et analüüsides dumpinguhinnaga impordi mõju liidu tootmisharu hindadele, mis on ette nähtud alusmääruse artikli 3 lõigetes 2 ja 3, ja eelkõige hindade allalöömise analüüsi raames, peab komisjon igal juhul arvesse võtma kõiki neid tooteid, mida see tootmisharu on müünud, sealhulgas kõnealuse toote liike, mida valimisse kaasatud eksportivad tootjad ei ole eksportinud.

160

Nagu on juba märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 134, heitis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 73 ja 74 komisjonile ette sisuliselt seda, et ta tugines seoses, mille ta leidis hinna allalöömise analüüsi ja liidu tootmisharu hindade liikumise vahel, valele faktilisele alusele, kuna ta ei võtnud arvesse kõnealust 17 toote kontrollnumbrit 66 toote kontrollnumbrist, samas kui seetõttu, et vaidlusaluses määruses puudus selle kohta konkreetne põhjendus, ei saanud välistada, et neil tooteliikidel oli „valimisse kaasatud liidu tootjate hinnalanguses oluline osa“.

161

Sellega seoses tuleb tõdeda, et alusmääruse artikli 3 lõigetes 2 ja 3 ette nähtud analüüs seisneb selles, et analüüsida „dumpinguhinnaga impordi“ mõju liidu tootmisharu hindadele.

162

Sellise analüüsi alla ei kuulu aga niisugune uurimine, nagu on käsitletud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 74 ning mis puudutab mitte dumpinguhinnaga impordi mõju liidu tootmisharu hindadele, vaid mõju liidu tootmisharu hindadele selle tootmisharu poolt müüdud vaatlusaluse toote 17 liigi puhul, mis määratluse kohaselt ei kuulu selle impordi hulka.

163

Lisaks, nagu märkis sisuliselt ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 151, tuleb täheldada, et kui vaidlustatud kohtuotsuse punktis 74 toodud analüüs viiks selleni, et tegelikult tuvastatakse kõnealuse 17 toote kontrollnumbri „oluline“ mõju liidu tootmisharu hindade langusele, saaks sellist järeldust selgitada vaid kahe põhjusega.

164

Nimelt võiks sellist järeldust selgitada esiteks asjaoluga, et dumpinguhinnaga import avaldas nende 17 tooteliigi hindadele veelgi suuremat mõju kui see, mille komisjon oli kindlaks määranud muude tooteliikide puhul, mille puhul oli tuvastatud hinna allalöömine.

165

Sellisel juhul ei saaks aga kindlasti valeks pidada järeldust, mis puudutab samasuguse toote hindadele avaldatava kahjuliku mõju olemasolu, mis tuleneb impordist liidu turule. Äärmisel juhul võib selline tõdemus viidata sellele, et toimus veelgi suurem hinna allalöömine, mis seega kinnitab kahju kindlakstegemist.

166

Teiseks, kui see järeldus oleks seletatav muude tegurite kui impordiga, mis aitas kaasa liidu tootmisharule tekitatud kahjule alusmääruse artikli 3 lõike 7 tähenduses, siis nende muude tegurite mõju analüüs kuulub selles sättes ette nähtud nn mitteomistamise analüüsi alla, mille rikkumisele Hubei ei tuginenud väidete raames, mida Üldkohus analüüsis ja millega ta nõustus, ning mis seega ei saa põhjendada tema hagi rahuldamist.

167

Lisaks, nagu väidab komisjon oma kuuenda väite kolmandas osas ja nagu märkis sisuliselt ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 169–171, on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 74 rikutud õigusnormi veel teiseski mõttes.

168

Nimelt heitis Üldkohus nimetatud punktis 74 komisjonile ette, et ta ei olnud uurinud panust, mille võisid vaatlusaluse toote 17 liiki, mille suhtes ei olnud võimalik hinna allalöömist tuvastada, anda liidu tootjate hindade liikumisse, ilma et ta oleks selles osas tuvastanud komisjonile omistatava ilmse hindamisvea.

169

Nii otsustades ületas Üldkohus aga piire, mis – nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktides 35–37 viidatud kohtupraktikast – on seatud sellise õigusakti nagu vaidlusalune määrus õiguspärasuse kohtulikule kontrollile liidu poolt seetõttu, et komisjonile tuleb jätta ulatuslik kaalutlusõigus seoses hinna allalöömise analüüsiga vastavalt talle sellega seoses alusmääruse artikli 3 lõigetega 2 ja 3 pandud kohustustele.

170

Eeltoodut arvestades tuleb järeldada, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 68–76 on rikutud õigusnormi ning järelikult tuleb nõustuda neljanda väitega, mis puudutab alusmääruse artikli 3 lõigete 2 ja 3 väära tõlgendamist, ilma et oleks vaja analüüsida viiendat väidet, milles kritiseeritakse neidsamu punkte seoses selle määruse artikli 17 väidetava rikkumisega, mis ei anna isegi juhul, kui see oleks põhjendatud, sellele järeldusele midagi juurde.

171

Lõpuks, mis puudutab kuuendat väidet õigusnormi rikkumise kohta seetõttu, et Üldkohus tegi liiga intensiivset kohtulikku kontrolli, uurides analüüsi, mille komisjon viis läbi hinna allalöömise suhtes, siis on selle väite kolmas osa käesoleva kohtuotsuse punktides 167–169 esitatud määral põhjendatud. Ülejäänud osas ei ole vaja seda väidet analüüsida, kuna see puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkte, milles on õigusnormi rikkumine juba tuvastatud neljanda väite analüüsi raames.

172

Kõike eeltoodut arvestades ning kuna esimene kuni neljas väide ja kuuenda väite kolmas osa on põhjendatud, tuleb vaidlustatud kohtuotsus tühistada, ilma et oleks vaja analüüsida viiendat väidet ning kuuenda väite esimest ja teist osa.

173

Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu kohaselt võib Euroopa Kohus Üldkohtu otsuse tühistamise korral teha ise asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium lubab.

174

Mis puudutab käesolevas asjas Hubei esitatud hagi esimest ja teist väidet, siis piisab, kui tõdeda, et arvestades eelkõige käesoleva kohtuotsuse punktides 103–115 ning punktides 159 ja 162 esitatud kaalutlusi, ei mõjutanud ükski ilmne hindamisviga vaidlusaluses määruses tehtud komisjoni analüüsi, mis puudutas hinna allalöömist, dumpinguhinnaga impordi mõju samasuguste toodete hindadele liidu turul ning põhjusliku seose olemasolu vastavalt alusmääruse artikli 3 lõigetele 2, 3 ja 6. Need väited tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

175

Seevastu ei võimalda menetlusstaadium teha otsust kolmanda ja neljanda väite kohta, mille Hubei esitas oma tühistamishagi põhjendamiseks ja mida Üldkohus ei analüüsinud. Seetõttu tuleb kohtuasi saata tagasi Üldkohtule.

176

Kuna kohtuasi saadetakse tagasi Üldkohtule, otsustatakse kohtukulude kandmine edaspidi.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: