1

Käesolevas apellatsioonkaebuses on Hiinas asuv ettevõtja Zhejiang Jiuli Hi-Tech Metals Co. Ltd (edaspidi „Zhejiang“) esitanud nõude tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 15. oktoobri 2020. aasta otsus kohtuasjas T‑307/18: Zhejiang Jiuli Hi-Tech Metals vs. komisjon (ei avaldata, EU:T:2020:487; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“), millega Üldkohus jättis rahuldamata Zhejiangi hagi nõudega tühistada teda puudutavas osas 5. märtsi 2018. aasta rakendusmäärus (EL) 2018/330, millega pärast Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/1036 artikli 11 lõike 2 kohast aegumise läbivaatamist kehtestatakse teatavate Hiina Rahvavabariigist pärit roostevabast terasest õmblusteta torude impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks (ELT 2018, L 63, lk 15).

2

Nõukogu 22. detsembri 1994. aasta otsusega 94/800/EÜ, mis käsitleb Euroopa Ühenduse nimel sõlmitavaid tema pädevusse kuuluvaid küsimusi puudutavaid kokkuleppeid, mis saavutati mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay voorus (1986–1994) (EÜT 1994, L 336, lk 1; ELT eriväljaanne 11/21, lk 80), kiitis Euroopa Liidu Nõukogu heaks Marrakechis 15. aprillil 1994 alla kirjutatud Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) asutamislepingu ning selle lepingu lisades 1–3 olevad kokkulepped, mille hulgas on 1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe VI artikli rakendamise leping (EÜT 1994, L 336, lk 103; ELT eriväljaanne 11/29, lk 189; edaspidi „dumpinguvastane leping“).

3

Dumpinguvastase lepingu artikkel 18.3 on sõnastatud järgmiselt:

„Punktide 3.1 ja 3.2 kohaselt kehtivad käesoleva lepingu sätted juurdluste ja olemasolevate meetmete läbivaatamise suhtes, mis on algatatud taotluste alusel, mis on tehtud kuupäeval, mil WTO leping asjaomase liikme suhtes jõustus, või pärast seda.“

4

Hiina Rahvavabariigi WTOga ühinemise protokolliga (edaspidi „Hiina WTOga ühinemise protokoll“) sai Hiinast 11. detsembril 2001 WTO liige.

5

Vastavalt kõnealuse protokolli artikli 15 punktidele a ja d:

„1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe (EÜT 1994, L 336, lk 11; ELT eriväljaanne 11/21, lk 82; edaspidi „GATT 1994“) VI artiklit, [dumpinguvastast lepingut] ning [subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingut (EÜT 1994, L 336, lk 156; ELT eriväljaanne 11/21, lk 82)] kohaldatakse menetlustes, mis käsitlevad Hiinast lähtuvat importi WTO mõne liikme territooriumile kooskõlas järgnevaga:

[…]

6

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2016. aasta määruse (EL) 2016/1036 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Liidu liikmed (ELT 2016, L 176, lk 21; edaspidi „alusmäärus“), põhjenduses 3 on ette nähtud:

„Tagamaks, et […] dumpinguvastase lepingu reegleid kohaldatakse nõuetekohaselt ja läbipaistvalt, tuleks nimetatud lepingu sätteid kajastada liidu õigusaktides nii palju kui võimalik.“

7

Selle määruse artikli 2 „Dumpingu kindlaksmääramine“ lõike 7 punktides a ja b ning lõigetes 10 ja 11 on sätestatud:

„7.   

[…]

10.   Ekspordihinna ja normaalväärtuse vahel tehakse õiglane võrdlus. Võrreldakse samal kaubandustasandil enam-vähem samal ajal toimunud müüki ning nõuetekohaselt võetakse arvesse hinna võrreldavust mõjutavaid erinevusi. Kui kindlaksmääratud normaalväärtus ja ekspordihinnad ei ole võrreldavatel alustel, võetakse igal juhul eraldi kohanduste näol nõuetekohaselt arvesse neid tegurite väidetavaid ja ilmnenud erinevusi, mis mõjutavad hindu ja hinna võrreldavust. Kohandamisel välditakse dubleerimist, eelkõige seoses allahindluste, hinnavähendite, koguste ja kaubandustasandiga. Kui kindlaksmääratud tingimused on täidetud, võib kohandada järgmisi tegureid.

[…]

11.   Vastavalt asjakohastele õiglast võrdlust reguleerivatele sätetele määratakse dumpingumarginaalide olemasolu uurimisperioodi jooksul harilikult kindlaks kõigi liitu suunatud ekspordi tehingute kaalutud keskmise normaalväärtuse võrdlemisel nende tehingute kaalutud keskmiste hindadega või normaalväärtuste ja liitu suunatud ekspordi üksikute hindade tehingupõhisel võrdlemisel. Kaalutud keskmise põhjal määratud normaalväärtust võib siiski võrrelda kõigi liitu suunatud ekspordi üksiktehingute hindadega, kui ekspordihindade struktuuris esinevad olulised erinevused seoses eri ostjate, piirkondade või ajavahemikega ning kui käesoleva lõike esimeses lauses märgitud meetodid ei kajasta täiel määral kasutatava dumpingu tegelikku ulatust. Käesolev lõige ei välista artikli 17 kohase väljavõttelise uuringu kasutamist.“

8

Kõnealuse määruse artikli 3 „Kahju tuvastamine“ lõigetes 2, 3, 5 ja 6 sätestatud:

„2.   Kahju tuvastamine põhineb otsesel tõendusmaterjalil ja selle raames uuritakse objektiivselt:

3.   Dumpinguhinnaga impordi mahu asjus pööratakse tähelepanu sellele, kas dumpinguhinnaga import on absoluutnäitajate poolest või liidu tootmis- või tarbimisnäitajate suhtes oluliselt suurenenud. Dumpinguhinnaga impordi mõju suhtes hindadele pööratakse tähelepanu sellele, kas dumpinguhinnaga impordi mõjul on toimunud oluline hinna allalöömine võrreldes liidu tootmisharu samasuguse toote hinnaga või kas sellise impordi mõjul hinnad muidu oluliselt langevad või takistatakse olulisel määral hinnatõuse, mis muidu aset leiaksid. Otsustamisel ei tarvitse saada määravaks üks või mitu loetletud tegureist.

[…]

5.   Uurides dumpinguhinnaga impordi mõju asjaomasele liidu tootmisharule, hinnatakse kõiki asjakohaseid tootmisharu seisundit mõjutavaid majandustegureid ja -näitajaid, sh asjaolu, et tootmisharu on veel toibumas varasema dumpingu või subsideerimise mõjudest; tegeliku dumpingumarginaali suurusjärku; müügi, kasumi, toodangu, turuosa, tootlikkuse, investeeringutasuvuse ja tootmisvõimsuse rakendusastme tegelikku ja võimalikku vähenemist; liidu hindu mõjutavaid tegureid ning tegelikku ja võimalikku negatiivset mõju rahakäibele, laovarudele, tööhõivele, töötasudele, kasvule, kapitali kaasamise võimele ja investeeringutele. See loend ei ole ammendav, samuti ei saa otsustamisel tingimata määravaks üks või mitu loetletud tegureist.

6.   Lõike 2 alusel esitatud asjakohase tõendusmaterjaliga tuleb tõendada, et dumpinguhinnaga import põhjustab kahju käesoleva määruse tähenduses. Eelkõige tuleb tõendada, et lõike 3 alusel näidatud mahu- ja/või hinnatasemed on lõike 5 kohaselt mõjutanud liidu tootmisharu, ning et mõju ulatus võimaldab selle oluliseks liigitada.“

9

Selle sama määruse artikli 6 „Uurimine“ lõikes 8 on sätestatud:

„Välja arvatud artiklis 18 sätestatud asjaolude puhul, tuleb uurimise käigus võimaluse piires veenduda, et huvitatud poolte esitatud informatsioon, mille põhjal tehakse järeldused, on täpne.“

10

Määruse 2016/1036 artikli 11 „Kehtivusaeg, läbivaatamine ja tagasimaksed“ lõigetes 2–9 on sätestatud:

„2.   Lõplik dumpinguvastane meede aegub viie aasta möödudes selle kehtestamisest või viie aasta möödudes viimase läbivaatamise lõpetamise kuupäevast, mis hõlmas nii dumpingut kui ka kahju, kui läbivaatamisel ei otsustata, et selle kehtivuse lõppemisega võib tõenäoliselt kaasneda dumpingu või kahju jätkumine või kordumine. Aegumise läbivaatamine algatatakse komisjoni või liidu tootjate poolt või nende nimel tehtud taotluse põhjal ning meede jääb jõusse nimetatud läbivaatamise tulemuste selgumiseni.

Aegumise läbivaatamine algatatakse, kui taotlus sisaldab piisavalt tõendeid selle kohta, et meetmete kehtivuse lõppemisega võib tõenäoliselt kaasneda dumpingu ja kahju jätkumine või kordumine. Sellisele tõenäosusele võivad viidata näiteks tõendid dumpingu ja kahju jätkumise kohta või selle kohta, et kahju kõrvaldamine tuleneb osaliselt või tervikuna meetmete olemasolust, või selle kohta, et eksportijate olukord või turutingimused on sellised, et need osutavad edasise kahjustava dumpingu tõenäosusele.

Käesoleva lõike alusel uurimist läbi viies antakse eksportijatele, importijatele, ekspordiriigi esindajatele ning liidu tootjatele võimalus läbivaatamistaotluses sätestatud küsimusi avardada, tagasi lükata või nende kohta arvamust avaldada, ning järeldusi tehes võetakse kohaselt arvesse kõiki asjakohaseid ja nõuetekohaselt dokumenteeritud tõendeid, mis on esitatud seoses küsimusega, kas meetmete kehtivuse lõppemine võib tõenäoliselt kaasa tuua dumpingu ja kahju jätkumise või kordumise, või on see ebatõenäoline.

[…]

9.   Kui asjaolud ei ole muutunud, rakendab komisjon kõikides käesoleva artikli kohaselt läbiviidavates läbivaatamise või tagasimaksmise uurimistes sama metoodikat nagu tollimaksu kehtestamise põhjustanud uurimises, võttes nõuetekohaselt arvesse artiklit 2, eriti selle lõikeid 11 ja 12, ning artiklit 17.“

11

Kõnealuse määruse artikli 16 „Kontrollkäigud“ lõikes 2 sätestatud:

„Komisjon võib vajaduse korral teha uurimisi kolmandates riikides, kui asjaomased äriühingud annavad selleks nõusoleku, kui komisjon teatab uurimisest kõnealuse riigi valitsuse esindajatele ning need ei esita uurimise suhtes vastuväiteid. Niipea kui asjaomased äriühingud on nõusoleku andnud, teatab komisjon ekspordiriigi ametiasutustele kontrollitavate ettevõtjate nimed ja aadressid ning kontrollkäiguks kokkulepitud kuupäevad.“

12

Määruse artikli 18 „Koostööst keeldumine“ lõikes 4 on sätestatud:

„Tõendite või teabe vastuvõtmata jätmise korral teatatakse selle põhjused viivitamata neid esitavale isikule ning antakse võimalus lisada kindlaksmääratud tähtaja jooksul täiendavad selgitused. Kui selgitusi peetakse ebapiisavaks, siis selliste tõendite või teabe tagasilükkamise põhjused avalikustatakse ning avaldatakse trükitud järeldustes.“

13

Sama määruse artikli 20 „Avalikustamine“ lõigetes 2 ja 4 on sätestatud:

„2.   Lõikes 1 nimetatud isikud võivad taotleda selliste oluliste faktide ja kaalutluste lõplikku avalikustamist, mille alusel kavatsetakse soovitada lõplike meetmete kehtestamist või uurimise või menetluse lõpetamist ilma meetmeid kehtestamata, kusjuures erilist tähelepanu pööratakse selliste faktide ja kaalutluste avalikustamisele, mis erinevad ajutiste meetmete puhul kasutatutest.

[…]

4.   Lõplik avalikustamine toimub kirjalikult. Avalikustamine toimub konfidentsiaalse teabe kaitsmise vajadust nõuetekohaselt arvesse võttes nii kiiresti kui võimalik ning tavaliselt hiljemalt üks kuu enne artiklis 9 sätestatud menetluste algatamist. Kui komisjonil ei ole võimalik teatavaid asjaolusid ega seisukohti kõnealusel ajal avalikustada, siis avalikustatakse need esimesel võimalusel.

Avalikustamine ei piira komisjoni võimaliku hilisema otsuse kohaldamist, aga kui nimetatud otsus toetub teistsugustele faktidele ja kaalutlustele, siis avalikustatakse need nii kiiresti kui võimalik.“

14

Kõnealuse määruse artikli 22 „Lõppsätted“ punktis a on sätestatud:

„Käesoleva määruse sätted ei välista kohaldamast:

15

Rakendusmäärusega 2018/330, mis võeti vastu pärast määruse 2016/1036 artikli 11 lõike 2 kohast aegumise läbivaatamist, säilitatakse dumpinguvastased tollimaksud, mis algul kehtestati teatavate roostevabast terasest õmblusteta torude impordi suhtes nõukogu 14. detsembri 2011. aasta määrusega (EL) nr 1331/2011, millega kehtestatakse lõplik dumpinguvastane tollimaks ja nõutakse lõplikult sisse teatavate Hiina Rahvavabariigist pärit roostevabast terasest õmblusteta torude impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks (ELT 2011, L 336, lk 6).

16

Vaidluse taust on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1–11 ja selle võib kokku võtta järgmiselt.

17

Nõukogu võttis 14. detsembril 2011 vastu rakendusmääruse nr 1331/2011, millega muu hulgas kehtestati dumpinguvastane tollimaks 56,9% Hiina Rahvavabariigist pärit teatavate selliste roostevabast terasest õmblusteta torude impordi suhtes, mida toodavad kõnealuse määruse I lisas loetletud äriühingud, sealhulgas Zhejiang.

18

10. detsembril 2016 algatas komisjon määruse 2016/1036 artikli 11 lõike 2 alusel aegumise läbivaatamise ja võttis 5. märtsil 2018 vastu rakendusmääruse 2018/330.

19

Dumpingu jätkumise või kordumise tõenäosuse uurimine hõlmas ajavahemikku 1. oktoobrist 2015 kuni 30. septembrini 2016 (edaspidi „läbivaatamisega seotud uurimisperiood“), samas kui liidu tootmisharule kahju tekitamise jätkumise või kordumise tõenäosuse hindamise seisukohalt oluliste suundumuste analüüs hõlmas ajavahemikku 1. jaanuarist 2013 kuni läbivaatamisega seotud uurimisperioodi lõpuni.

20

Läbivaatamise raames kaasati eksportivate tootjate valimisse kaks Hiina eksportivat tootjat, kellest üks oli Zhejiang. Selleks et analüüsida dumpingu jätkumise või kordumise tõenäosust, valis komisjon Hiina puhul normaalväärtuse määramise otstarbel kolmandaks turumajanduslikuks riigiks (edaspidi „võrdlusriik“) India. Normaalväärtus määrati kindlaks vastuste põhjal, mille küsimustikule andis üksainus India eksportiv tootja. Ekspordihind arvutati vastavalt määruse 2016/1036 artikli 2 lõikele 8 kahe valimisse kuuluva Hiina eksportiva tootja ekspordihinna alusel, mida esimene sõltumatu ostja tegelikult maksis või pidi maksma. Komisjon võrdles iga samasuguse tooteliigi kaalutud keskmist normaalväärtust vastava vaatlusaluse tooteliigi kaalutud keskmise ekspordihinnaga võrdlusriigis.

21

Selle uurimise tulemusena jäi komisjoni arvutatud kaalutud keskmine dumpingumarginaal kahe valimisse kaasatud Hiina eksportiva tootja puhul vahemikku 25–35%. Komisjon järeldas sellest, et läbivaatamisega seotud uurimisperioodil dumping jätkus. Lisaks leidis komisjon, et on väga tõenäoline, et dumpinguvastaste meetmete kehtetuks tunnistamine tooks kaasa märkimisväärse dumpinguhinnaga impordi Hiinast. Lisaks leidis komisjon, et liidu tootmisharu kandis uurimisperioodil olulist kahju ja et dumpinguvastaste meetmete kehtetuks tunnistamine tooks suure tõenäosusega kaasa Hiinast pärit dumpinguhinnaga impordi märkimisväärse kasvu, mis tingiks liidu tootmisharu hindade allalöömise.

22

Nende järelduste põhjal võttis komisjon seisukoha, et rakendusmäärusega nr 1331/2011 kehtestatud dumpinguvastased meetmed tuleb säilitada. Seetõttu kehtestati rakendusmäärusega 2018/330 dumpinguvastane tollimaks, mille määrad on identsed rakendusmäärusega nr 1331/2011 kehtestatud määradega.

23

16. mail 2018 Üldkohtu kantseleisse esitatud hagiavaldusega esitas Zhejiang hagi rakendusmääruse 2018/330 teda puudutavas osas tühistamise nõudes.

24

Selle hagi toetuseks esitas Zhejiang viis väidet, millest esimene tugines tema kaitseõiguste rikkumisele, teine põhjenduste puudumisele ja ilmsetele hindamisvigadele, mis tulenesid võrdlusriigi meetodi kohaldamisest ja võrdlusriigi valimisest, ning kolmas ilmsetele hindamisvigadele, mis tulenesid vaatlusalusele tootele vale toote kontrollnumbri määramisest; neljanda väite kohaselt oli ilmseid hindamisvigu tehtud vaatlusaluse toote dumpingumarginaali kindlaksmääramisel ja viienda väite kohaselt kahju esinemise ja kordumise tõenäosuse tuvastamisel ning ühtlasi oli komisjon jätnud kontrollimata põhjusliku seose olemasolu.

25

Vaidlustatud kohtuotsusega jättis Üldkohus selle hagi tervikuna rahuldamata.

26

Esiteks jättis Üldkohus esimese väite põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

27

Seoses selle Zhejiangi huvide kaitsmiseks vajaliku teabe avalikustamata jätmist käsitleva väite esimese osaga, mida Üldkohus on käsitlenud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 90–131, analüüsis Üldkohus menetlust, mida järgides komisjon määras kindlaks dumpingumarginaali. Analüüsides selle menetluse kõiki etappe, leidis Üldkohus, et komisjon oli Zhejiangile teatavaks teinud need olulised faktid ja kaalutlused, mille alusel soovitati lõplikke meetmeid, ning et Zhejiangile oli antud võimalus esitada nende asjaolude kohta oma seisukoht. Üldkohus tegi selle põhjal järelduse, et komisjon oli dumpingumarginaali kindlaksmääramisel kasutanud õiget metoodikat.

28

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 132–145 käsitletud esimese väite teise osa puhul, mille kohaselt India eksportiva tootja andmete õigsust ei kontrollitud, analüüsis Üldkohus seda, kas komisjon tegi vea, kui ta jättis kontrollimata India eksportiva tootja esitatud teabe ja muu asjakohase teabe õigsuse. Üldkohus märkis ühelt poolt, et kontrollkäiku India eksportiva tootja juurde ei tehtud seetõttu, et viimane ei andnud kontrollkäiguks luba ja määruse 2016/1036 artikli 16 lõiget 2 arvestades ei saa komisjoni seetõttu süüdistada selles, et ta ei kontrollinud selle eksportiva tootja andmete õigsust, ning tõdes teiselt poolt, et Zhejiang oli täiesti teadlik sellest, et nimetatud eksportiv tootja oli keeldunud kohapealseks kontrollkäiguks loa andmisest. Mis puutub repliigi etapis esitatud etteheitesse, et komisjon ei jätnud arvestamata India eksportiva tootja andmetega, kuigi möönis, et viimane oli koostöö lõpetanud, siis Üldkohus otsustas jätta selle etteheite vastuvõetamatuna läbi vaatamata, kuna seda ei esitatud hagimenetluse algatusdokumendis, ja selle igal juhul põhjendamatuna tagasi lükata, sest ükski tõend ei viidanud sellele, et määruse 2016/1036 artikli 18 lõike 6 alusel oleks komisjon pidanud India eksportiva tootja esitatud andmed kõrvale jätma. Lisaks leidis Üldkohus, et komisjon oli võtnud arvesse Zhejiangi esitatud argumente, mis puudutasid tootmismeetodite erinevustest tulenevate kulude erinevuste olemasolu ning sõjaliseks ja tuumakasutuseks mõeldud toodete võimalikku hõlmamist dumpingumarginaali arvutustesse, kuid otsustas need põhjendatult tagasi lükata.

29

Teiseks lükkas Üldkohus põhjendamatuna tagasi teise väite.

30

Teise väite esimest osa kohta, mis puudutab määruse 2016/1036 artikli 22 punkti a ja Hiina WTOga ühinemise protokolli artikli 15 punktide a ja d rikkumist, mida on käsitletud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 155–162, otsustas Üldkohus, et sellele protokollile ei saa tugineda määruse 2016/1036 seaduslikkuse vaidlustamiseks ja et määruse 2016/1036 artikli 22 punkti a väidetav rikkumine tuleb samuti tähelepanuta jätta. Mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punktides 163–178 käsitletud väite teist osa, mille kohaselt on tehtud ilmne hindamisviga ja on rikutud määruse 2016/1036 artikli 2 lõiget 7, siis lükkas Üldkohus selle põhjendamatuna tagasi. Mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punktides 179–182 analüüsitud teise väite kolmandat osa, mille kohaselt ei ole esitatud põhjendust, siis lükkas Üldkohus ka selle põhjendamatuna tagasi.

31

Kolmandaks lükkas Üldkohus põhjendamatuna tagasi kolmanda väite.

32

Mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punktides 193–203 käsitletud kolmanda väite esimest osa, mille kohaselt ei ole toote kontrollnumbrite määramisel arvestatud tootmismeetodite erinevusi, siis analüüsis Üldkohus kontrollnumbrite kaupa võrdluse meetodit ja argumente, mille Zhejiang esitas tõendamaks, et tootmisel esinevad erinevused peavad avaldama mõju asjaomaste tooteliikide identsusele või sarnasusele, ning jõudis järeldusele, et Zhejiang oli esitanud paljasõnalisi väiteid, ilma et oleks neid üksikasjalike tõenditega põhjendanud. Mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punktides 204–210 käsitletud kolmanda väite teist osa, mille kohaselt ei ole toote kontrollnumbrite määramisel arvesse võetud toodete kasutamise erinevusi, siis analüüsis Üldkohus Zhejiangi argumenti tuuma- ja sõjalise kasutusotstarbega toodete võimalikku hõlmamist kontrollnumbrite määramisse ja jõudis järeldusele, et käesolevas asjas toote kontrollnumbrite määramisel ei teinud komisjon ilmset hindamisviga. Mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punktides 211–215 analüüsitud kolmanda väite kolmandat osa, mille kohaselt jättis komisjon alusetult tähelepanuta teadaolevad puudused toote kontrollnumbrite määramisel, siis lükkas Üldkohus selle põhjendamatuna tagasi.

33

Neljandaks lükkas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 229–259 põhjendamatuna tagasi neljanda väite, kuna Zhejiang ei tõendanud, et komisjon on dumpingumarginaali kindlaksmääramisel teinud ilmse hindamisvea.

34

Viiendaks lükkas Üldkohus ka viienda väite põhjendamatuna tagasi. Selle kohta märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 262–271, et Zhejiangil ei ole õnnestunud tõendada, et komisjon on teinud vea esiteks sellega, et tuvastas Hiina impordist tingitult liidu tootmisharule kahju tekkimise, ja teiseks India impordi suhtes dumpinguvastase uurimise algatamata jätmisega.

35

Zhejiang palub Euroopa Kohtul:

36

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

37

Zhejiangi esimese väite kohaselt on Üldkohus esiteks vaidlustatud kohtuotsuse punktides 116, 117, 118, 125, 126, 127, 131 ja 139 rikkunud õigusnormi järeldusega, et komisjon tegi Zhejiangile ettepaneku, et avaldab talle õigel ajal kõik olulised faktilised asjaolud ja kaalutlused. Teiseks moonutas Üldkohus selle sama õigusnormi rikkumise tõttu ka vaidlustatud kohtuotsuse punktides 91, 119, 125 ja 126 esitatud faktilisi asjaolusid järeldusega, et nafta- ja gaasipuurimiseks kasutatavate roostevabast terasest õmblusteta torude normaalväärtus määrati kindlaks India eksportiva tootja esitatud toote kontrollnumbrite alusel.

38

Sellega seoses väidab Zhejiang, et Üldkohus tõlgendas ja kohaldas vääralt määruse 2016/1036 artikli 20 lõikeid 2 ja 4 ning rikkus seega õigusnormi otsustusega, et komisjon oli Zhejiangile läbivaatamise käigus õigel ajal esitanud kõik olulised faktilised asjaolud ja kaalutlused. Zhejiang väidab, et määruse 2016/1036 artikli 20 lõigetes 2 ja 4 sätestatu kohaselt tuleb huvitatud isikutele avalikustada piisavalt asjasse puutuvat teavet, ilma et ühel poolel lasuks tõendamiskoormis, ja et selline avalikustamine peab toimuma õigel ajal.

39

Lisaks sellele nähtub Zhejiangi sõnul Euroopa Kohtu praktikast, et avalikustamise piisavaks tunnistamine sõltub teabe olemusest, mitte niivõrd avalikustamise kordadest ja huvitatud isikutele dumpinguvastase uurimise käigus võimaldatud ärakuulamiste arvust. Ta lisab, et WTO apellatsioonikogu otsustuspraktikas on juba tunnistatud, et see, kuidas liidu institutsioonid teavet avalikustavad, ei ole piisav.

40

Esiteks leiab Zhejiang – vaidlustamata talle edastamata jäetud teabe loendit, nagu see on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 95 –, et vastupidi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 116 esitatud Üldkohtu järeldusele ei ole tal võimalik mõista, millist meetodit kasutas komisjon normaalväärtuse arvutamiseks nende tooteliikide puhul, mida müüdi võrdlusriigi omamaisel turul ja mis olid identsed või võrreldavad Hiinast liitu ekspordiks müüdud tooteliikidega, ning eelkõige nende tooteliikide puhul, mida eksporditi, ilma et võrdlusriigis oleks toimunud vastavat omamaist müüki. Sellega seoses tõdeb Zhejiang, et komisjon keeldus India, Ühendriikide ja liidu tootjate toote kontrollnumbrite avalikustamisest põhjendusega, et tegemist on konfidentsiaalse teabega, samas kui WTO seisukoht on, et selline teave ei ole konfidentsiaalne.

41

Teiseks rikkus Üldkohus Zhejiangi hinnangul õigusnormi, leides vaidlustatud kohtuotsuse punktis 118, et sõltumata võrdlusriigist ilma vastava omamaise müügita eksporditud tooteliikide normaalväärtuse väljaselgitamise eesmärgil sarnaseima võrreldava tooteliigi kindlaksmääramisest, ei saa seda normaalväärtuse kindlaksmääramist pidada valeks, kuna selle normaalväärtuse kohandamiseks kohaldati nõuetekohaseid koefitsiente.

42

Kolmandaks ei nõustu Zhejiang Üldkohtu järeldusega, et Zhejiang ei esitanud komisjonile ettepanekuid alternatiivse arvutusmetoodika kohta, vaid piirdus üksnes paljasõnaliste väidete ja oletuste esitamisega. Zhejiang meenutab ühelt poolt, et läbivaatamises osalejaid ei saa kohustada tõendama sobivama toote kontrollnumbri olemasolu, ja teiselt poolt väidab, et toote kontrollnumbrite loendi avalikustamata jätmise tõttu ei olnud tal võimalik esitada komisjonile paremaid ettepanekuid hindade võrdlemiseks vajalike kohanduste tegemise kohta.

43

Neljandaks väidab Zhejiang, et Üldkohus moonutas faktilisi asjaolusid, viidates vaidlustatud kohtuotsuse punktides 91, 118 ja 126 kuuele võrdlusriigi toote kontrollnumbrile kui eranditult India eksportiva tootja esitatuile. Ent ühelt poolt on üldiselt teada, et see eksportiv tootja ei tooda selliseid tooteid, ja teiselt poolt räägib Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 125 iseendale vastu, kinnitades, et kõnealuse toote normaalväärtus määrati kindlaks, lähtudes liidu tootjate andmetest sarnaseima tooteliigi kohta.

44

Viiendaks on Zhejiang seisukohal, et kuna komisjon ei kontrollinud India eksportiva tootja esitatud teabe õigsust, sai India eksportiv tootja oma dumpinguvastases küsimustikus deklareerida selliste toodete kontrollnumbrid, mida ta ei tooda ega müü. Lisaks leiab Zhejiang, et komisjoni viide „liidu tootjate andmetele“ ei kujuta endast asjasse puutuvate faktiliste asjaolude ja kaalutluste piisavat avalikustamist. Seega tõdeb Zhejiang, et kuivõrd komisjon on kohustatud kohaldama tavapärase kaubandustegevuse kriteeriumi enne, kui ta kasutab määruse 2016/1036 artikli 2 kohaselt dumpingu kindlaksmääramiseks müügihindu, on õigusnormi rikkumisega tegemist vaidlustatud kohtuotsuse punktis 127 esitatud Üldkohtu järelduses, et komisjon ei pidanud seda kriteeriumi kohaldama.

45

Kuuendaks leiab Zhejiang, et kõigi dumpingumarginaaliga seotud oluliste faktiliste asjaolude komisjoni poolt avalikustamata jätmise tingis samuti asjaolu, et India eksportiv tootja lõpetas koostöö tegemise ega lubanud komisjonil kontrollida enda esitatud andmete õigsust. Ühelt poolt väidab Zhejiang, et kuigi teda teavitati eksportiva tootja keeldumisest anda luba kohapealseks kontrollkäiguks, ei olnud ta selle tootja koostööst keeldumisest teadlik enne, kui komisjon esitas 11. septembri 2018. aastal kostja vastuse. Teiselt poolt oleks komisjon Zhejiangi arvates pidanud hindama seda koostöö puudumist, lähtudes määruse 2016/1036 artiklist 18, mis võimaldab komisjonil jätta koostööst keelduvate isikute esitatud teabega arvestamata ja tugineda parimale kättesaadavale teabele, et vältida apellandi kaitseõiguste rikkumist. Olles olnud teadmatuses selle eksportiva tootja koostööst keeldumisest enne seda, kui komisjon esitas kostja vastuse, leiab Zhejiang, et ta ei ole esitanud uut õigusväidet, nagu Üldkohus ekslikult leidis.

46

Komisjon väitel on esimene väide põhjendamatu.

47

Kõigepealt tuleb meenutada, et esiteks on liidu institutsioonidel ühise kaubanduspoliitika ja iseäranis kaubanduse kaitsemeetmete valdkonnas ulatuslik kaalutlusõigus nende majanduslike, poliitiliste ja õiguslike olukordade keerukuse tõttu, mida nad uurima peavad. Niisiis peab kohtu kontroll seoses selle kaalutlusõigusega piirduma kontrolliga menetlusnormide järgimise üle, vaidlustatud valiku tegemiseks valitud faktiliste asjaolude sisulise paikapidavuse üle, ilmse hindamisvea puudumise üle nende faktiliste asjaolude hindamisel või võimu kuritarvitamise puudumise üle (16. veebruari 2012. aasta kohtuotsus nõukogu ja komisjon vs. Interpipe Niko Tube ja Interpipe NTRP, C‑191/09 P ja C‑200/09 P, EU:C:2012:78, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).

48

Järgmiseks olgu öeldud, et liidu institutsioonid peavad oma teavitamiskohustust täites tegutsema kogu vajaliku hoolsusega, püüdes anda asjaomastele ettevõtjatele nende huvide kaitsmiseks vajalikku teavet – tingimusel, et ärisaladuse hoidmine on jätkuvalt tagatud – ning valides vajaduse korral omal algatusel sobiliku viisi teabe edastamiseks. Igal juhul peab asjaomastele ettevõtjatele olema antud võimalus esitada haldusmenetluse käigus oma seisukohad väidetavate faktide ja asjaolude paikapidavuse ja asjakohasuse kohta ning nende tõendite kohta, millele komisjon tugineb dumpingut ja sellest tulenevat kahju puudutava väite toetuseks (3. oktoobri 2000. aasta kohtuotsus Industrie des poudres sphériques vs. nõukogu, C‑458/98 P, EU:C:2000:531, punkt 99 ja seal viidatud kohtupraktika).

49

Lõpuks tuleb tõdeda, et kuigi hagejalt ei saa nõuda, et ta tõendaks, et komisjoni otsus võinuks menetlusnormi kõnealuse rikkumine puudumisel olla teistsugune, vaid ta peab üksnes tõendama, et selline võimalus ei ole täielikult välistatud, kuna hageja oleks saanud end paremini kaitsta, kui rikkumist ei oleks olnud, võib kaitseõigustega seotud eeskirjade eiramine siiski tingida kõnealuse akti tühistamise üksnes juhul, kui haldusmenetlus oleks selle eeskirjade eiramise tõttu võinud päädida teistsuguse lahendiga, millega oleks tegelikult rikutud kaitseõigusi (vt selle kohta 16. veebruari 2012. aasta kohtuotsus nõukogu ja komisjon vs. Interpipe Niko Tube ja Interpipe NTRP, C‑191/09 P ja C‑200/09 P, EU:C:2012:78, punktid 78 ja 79 ning seal viidatud kohtupraktika).

50

Käesolevat väidet tulebki analüüsida eeltoodud kohtupraktika alusel.

51

Käesolevas asjas tuleb märkida, et Üldkohus tuletas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 80–88 kõigepealt meelde liidu õiguse asjakohaseid sätteid ja väljakujunenud kohtupraktikat kaitseõiguste kohta.

52

Seejärel analüüsis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 91–94 metoodikat, mida komisjon kasutas Zhejiangi dumpingumarginaali arvutamiseks. Üldkohus tuletas esiteks vaidlustatud kohtuotsuse punktides 95–109 meelde komisjoni ja Zhejiangi vahelist teabevahetust ning teiseks vaidlustatud kohtuotsuse punktides 110–115 selgitusi, mille komisjon Zhejiangile esitas.

53

Järgmiseks esitas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 117 järelduse, et Zhejiangi etteheidete põhjal ei ole võimalik tuvastada, et komisjon on rikkunud kohustust avalikustada õigel ajal kõik olulised faktilised asjaolud ja kaalutlused. Üldkohus analüüsis neid etteheiteid vaidlustatud kohtuotsuse punktides 118–130 ja esitas nende tagasilükkamise põhjenduse.

54

Esiteks tuleb sellega seoses Zhejiangi väite kohta, et Üldkohus rikkus õigusnormi hinnangus, et määruse 2016/1036 artikli 20 lõigetest 2 ja 4 tulenev kohustus oli täidetud, kuigi India, Ühendriikide ja liidu tootjate toote kontrollnumbrite ja kuluandmete täielikku loendit ei olnud olemas, märkida, et Zhejiang ei ole tõendanud, mis moel on vääralt tõlgendatud või kohaldatud Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikat konfidentsiaalsete andmete kaitse kohta, millele on viidatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 85 ja 86.

55

Nimelt kritiseerib Zhejiang üksnes Üldkohtu esitatud järeldust, ent ei tõenda siiski, et Üldkohus on eiranud käesoleva kohtuotsuse punktis 48 viidatud kohtupraktikat, mille kohaselt peavad liidu institutsioonid tegutsema kogu vajaliku hoolsusega, püüdes anda asjaomastele ettevõtjatele nende huvide kaitsmiseks vajalikku teavet – tingimusel, et ärisaladuse hoidmine on jätkuvalt tagatud – ning valides vajaduse korral omal algatusel sobiliku viisi teabe edastamiseks.

56

Sellega palub Zhejiang aga sisuliselt, et Euroopa Kohus asendaks faktilistele asjaoludele ja tõenditele Üldkohtu antud hinnangu enda hinnanguga, mistõttu see etteheide on vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale vastuvõetamatu (vt selle kohta 16. veebruari 2012. aasta kohtuotsus nõukogu ja komisjon vs. Interpipe Niko Tube ja Interpipe NTRP, C‑191/09 P ja C‑200/09 P, EU:C:2012:78, punkt 160 ja seal viidatud kohtupraktika).

57

Lisaks ei ole Zhejiang käesoleva kohtuotsuse punktis 49 viidatud kohtupraktikast tulenevate nõuete kohaselt tõendanud, et Üldkohus jättis tuvastamata sellise haldusmenetluses menetlusnormi rikkumise, mis oleks tinginud teistsuguse lahendi tegemise, rikkudes sellega tegelikult Zhejiangi kaitseõigusi.

58

Teiseks tuleb tõdeda, et vaidlustatud kohtuotsuse väär tõlgendamine on ajendanud Zhejiangi Üldkohtule ette heitma õigusnormi rikkumist vaidlustatud kohtuotsuse punktis 118 oleva järeldusega, et sõltumata võrdlusriigis vastava omamaise müügita eksporditavate tooteliikide normaalväärtuse kindlaksmääramise raames võrdluseks kasutatava sarnaseima tooteliigi kindlakstegemisest, ei saa seda normaalväärtuse kindlaksmääramist pidada vääraks, sest selle normaalväärtuse kohandamiseks kohaldati nõuetekohaseid koefitsiente.

59

Nimelt leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 110, et Zhejiangile tehti teatavaks liitu eksporditud toote kontrollnumbrile vastava iga kontrollnumbri osas normaalväärtuse vahemik, iga liitu eksporditud toote kontrollnumbri puhul dumpingumarginaali vahemik, liidu ja Ühendriikide tootjate andmetel põhinevad koefitsiendid, mida kasutati normaalväärtuse määramiseks nende toote kontrollnumbrite puhul, mille osas eelnimetatud vastavus puudus, ning näide selle kohta, kuidas neid koefitsiente kohaldati. Ta jõudis järeldusele, et need andmed on piisavad, ilma et oleks vaja avalikustada konfidentsiaalseid andmeid, et määrata kindlaks dumpingumarginaalid vastavuseta toote kontrollnumbrite puhul.

60

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 118 märkis Üldkohus teise võimalusena samuti, et Zhejiang ei ole oma väiteid põhjendanud ja et isegi kui komisjon oli teinud vea sarnaseima võrreldava tooteliigi kindlaksmääramisel, ei tähenda see, et normaalväärtus oleks kindlaks määratud valesti, kuna kõnealuse toote normaalväärtuse kohandamiseks oli kohaldatud asjakohaseid koefitsiente.

61

Neid asjaolusid arvestades ei saa järeldada, et Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 118 rikkunud õigusnormi.

62

Kolmandaks ei saa nõustuda Zhejiangi argumendiga, mille kohaselt pööras Üldkohus kohasemate toote kontrollnumbrite osas tõendamiskoormise ümber, nii et toote kontrollnumbrite loendi avalikustamata jätmise tõttu ei olnud Zhejiangil võimalik esitada komisjonile paremaid ettepanekuid hindade võrdlemiseks vajalike kohanduste kohta.

63

Sellega seoses tuleb märkida, et lõpliku dumpinguvastase tollimaksu kehtestamine komisjoni poolt ei tähenda, et liidu kohtus toimuv menetlus selle dumpinguvastase tollimaksu vaidlustamiseks ei ole võistlev menetlus. Kui välja arvata sellised avalikul huvil põhinevad väited nagu vaidlustatud otsuse põhjenduse puudumine, mida kohus peab analüüsima omal algatusel, on hageja see, kes peab esitama asjaomase otsuse vastu suunatud õigusväited ning esitama tõendid nende väidete põhjendamiseks (vt selle kohta 16. veebruari 2017. aasta kohtuotsus Hansen & Rosenthal ja H&R Wax Company Vertrieb vs. komisjon, C‑90/15 P, ei avaldata, EU:C:2017:123, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).

64

Seega ei saa teha järeldust, et Üldkohus on sobivamate toote kontrollnumbrite osas tõendamiskoormise ümber pööranud.

65

Neljandaks tuleb tagasi lükata Zhejiangi etteheide, et Üldkohus moonutas faktilisi asjaolusid sellega, et esiteks märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 91, 118 ja 126 võrdlusriigi kuue toote kontrollnumbri puhul, et tarnija on India eksportiv tootja, kuigi viimane ei tooda selliseid tooteid, ning teiseks kinnitas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 125, et nende toodete normaalväärtus määrati kindlaks sarnaseima tooteliigi liidu tootjate andmete põhjal.

66

Ühelt poolt tuleb meenutada, et väidetav faktiliste asjaolude või tõendite moonutamine peab toimikumaterjale arvestades olema ilmne, ilma et oleks vaja fakte ja tõendeid uuesti hinnata (16. veebruari 2012. aasta kohtuotsus nõukogu ja komisjon vs. Interpipe Niko Tube ja Interpipe NTRP, C‑191/09 P ja C‑200/09 P, EU:C:2012:78, punkt 117 ja seal viidatud kohtupraktika).

67

Teiselt poolt on nii, et kui apellant väidab apellatsioonkaebuses, et Üldkohus on tõendeid moonutanud, peab ta täpselt osutama, milliseid tõendeid Üldkohus väidetavalt moonutas, ja tõendama, milliste analüüsi vigade tõttu Üldkohus tema hinnangul tõendeid selliselt moonutas (vt selle kohta 17. juuni 2010. aasta kohtuotsus Lafarge vs. komisjon, C‑413/08 P, EU:C:2010:346, punkt 16 ja seal viidatud kohtupraktika).

68

Selle kohta olgu öeldud, et vastupidi Zhejiangi väidetele ei tuvastanud Üldkohus, et kõigi võrdlusriigi toote kontrollnumbrite puhul oli tarnija India eksportiv tootja. Nimelt märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 91–126, et võrdlusriigi kuuele toote kontrollnumbrile vastavaid tooteid see eksportiv tootja ei müünud ning et komisjon kasutas liidu tootjate müüdud sarnaseimaid tooteliike ning kohaldas nende tooteliikide suhtes nõuetekohaseid koefitsiente liidu ja Ühendriikide tootjate tootmiskulude alusel.

69

Viiendaks tuleb ilmselgelt põhjendamatuks lugeda Zhejiangi etteheide, et Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 127 rikkunud õigusnormi sellega, et ei tuvastanud, et komisjon oleks määruse 2016/1036 artikli 2 kohaselt dumpingu kindlakstegemiseks pidanud enne, kui ta kasutas müügihindu, kohaldama tavapärase kaubandustegevuse kriteeriumi.

70

Sellega seoses tuleb ühelt poolt tõdeda, et Üldkohus leidis õigesti, et määruse 2016/1036 artikli 2 lõikes 4 ja artikli 2 lõikes 2 nõutu kohaselt tuleb liidu tootjate müügi kasumlikkust ja tüüpilisust kontrollida eksportiva riigi omamaisel turul tarbimiseks mõeldud samasuguse toote müügi puhul, kui seda müüki kasutatakse normaalväärtuse kindlaksmääramisel. Teiselt poolt olgu öeldud, et Üldkohus ei rikkunud õigusnormi, leides, et see ei ole nii olukorras, kus selliste tooteliikide normaalväärtus, mida India eksportiv tootja ei müü, arvutakse vastavalt käesoleva määruse artikli 2 lõigetele 3 ja 7.

71

Kuuendaks ei saa nõustuda Zhejiangi väitega, et India eksportiv tootja ei teinud koostööd ning komisjon ei teinud koha peal kontrollkäiku ega järeldusi India eksportiva tootja koostööst keeldumisest.

72

Sellega seoses tuleb meenutada, et Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 135–138 ühelt poolt, et kolmandas riigis uurimise läbiviimiseks peab olema asjaomase äriühingu nõusolek, mille andmisest India eksportiv tootja käesoleval juhul keeldus, ning et Zhejiangi teavitati sellest keeldumisest. Teiselt poolt märkis Üldkohus selle kohtuotsuse punktis 139, et määruse 2016/1036 artikli 18 lõikele 6 tugineti hilinenult ja et sellest sättest ei saa igal juhul järeldada, et komisjon oli kohustatud India eksportiva tootja esitatud andmed kõrvale jätma.

73

Nii toimides ei rikkunud Üldkohus ühtki õigusnormi. Nimelt nähtub määruse 2016/1036 artikli 16 lõikest 2 sõnaselgelt, et komisjonil peab kolmandates riikides uurimise läbiviimiseks olema asjaomase äriühingu nõusolek. Samuti ei saa Üldkohtule ette heita, et ta leidis, et määruse 2016/1036 artikli 18 lõige 6 ei ole asjakohane, kuna sellest sättest ei saa järeldada, et komisjon oli kohustatud India eksportiva tootja esitatud andmed viimase koostööst keeldumise tõttu kõrvale jätma.

74

Kõigist eespool esitatud kaalutlustest tuleneb, et esimene väide tuleb tagasi lükata, kuna see on osaliselt ilmselgelt vastuvõetamatu ja osaliselt ilmselgelt põhjendamatu.

75

Zhejiangi teise väite kohaselt on Üldkohus esiteks rikkunud õigusnormi, otsustades, et määruse 2016/1036 artikli 2 lõike 7 alusel vastu võetud liidu aktide õiguspärasust ei saa vaidlustada Hiina WTOga ühinemise protokolli alusel. Teise võimalusena leiab Zhejiang, et Üldkohus rikkus õigusnormi sellega, et otsustas, et määruse 2016/1036 artikli 2 lõige 7 kujutab endast erandit selle määruse artikli 2 lõigetest 1–6. Teiseks väidab Zhejiang, et Üldkohus ei teinud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 154 ja sellele järgnevates punktides otsust tema argumendi kohta, mis puudutab ebatäpseid andmeid, mille India eksportiv tootja komisjonile esitas, kuigi Üldkohus tõi selle argumendi õigesti esile vaidlustatud kohtuotsuse punktis 150.

76

Sellega seoses väidab Zhejiang, et Hiina WTOga ühinemise protokolli jaotise 15 punktid a ja d kaotasid kehtivuse 11. detsembril 2016, nii et Hiina Rahvavabariigi suhtes ei kohaldata alates sellest kuupäevast niinimetatud võrdlusriigi korda. Ent käesoleval juhul jõustus komisjoni teatis menetluse algatamise kohta 12. detsembril 2016, ilma et see institutsioon oleks väljendanud seisukohta mainitud protokollis sätestatud tähtaja möödumise mõju kohta. Zhejiang leiab, et pärast Hiina WTOga ühinemise protokollis sätestatud üleminekuperioodi lõppemist peab liit Hiina eksportivate tootjate puhul normaalväärtuse kindlaksmääramiseks üldjuhul kasutama Hiina omamaiseid tootmiskulusid ja hindu. Zhejiangi sõnul on Üldkohus seega vaidlustatud kohtuotsuse punktis 159 rikkunud õigusnormi, leides, et määruse 2016/1036 artikli 2 lõige 7 väljendab liidu seadusandja tahet näha selles valdkonnas ette liidu õiguskorrale omane lähenemisviis ka pärast Hiina Rahvavabariigi WTOga ühinemist.

77

Seoses liidu õigusaktide läbivaatamisega WTO õiguse alusel leiab Zhejiang, et esimene erand, mis tuleneb 7. mai 1991. aasta kohtuotsusest Nakajima vs. nõukogu (C‑69/89, EU:C:1991:186) ja mida on kirjeldatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 157, on käesoleval juhul kohaldatav. Sellega seoses väidab Zhejiang, et määruse 2016/1036 artikli 2 lõige 7 kujutab endast erandit dumpingu kindlaksmääramise põhireeglitest ning seda tuleb tõlgendada kooskõlas liidu õigusega, kuigi selles sättes puudub viide Hiina WTOga ühinemise protokollile. Lisaks ei saa seda erandit kohaldada Hiinast pärit impordi suhtes pärast kõnealuse protokolli kehtivuse lõppemist, nii et alates kõnealuse protokolli kehtivuse lõppemise kuupäevast tuleb kõnealuse impordi suhtes kohaldada määruse 2016/1036 artikli 2 lõigetes 1–6 sätestatud põhireegleid. Zhejiang järeldab, et Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 159–162 rikkunud õigusnormi, leides, et esimene erand ei ole käesolevas asjas kohaldatav.

78

Teise võimalusena väidab Zhejiang, et määruse 2016/1036 artikli 2 lõige 7 kujutab endast lubatud erandit kõnealuse määruse artikli 2 lõigetest 1–6 ja dumpinguvastase lepingu artikli 2 vastavatest sätetest, olles lubatud just nimelt Hiina WTOga ühinemise protokolli kohaldamise tõttu ja ainult niivõrd, kuivõrd see on kehtiv. Nõnda on ta arvamusel, et määruse 2016/1036 artikli 2 lõige 7 kujutab endast kolmandat erandit väljakujunenud kohtupraktikast, mille kohaselt ei kuulu WTO asutamisleping ja selle lepingu 1.–3. lisas loetletud lepingud põhimõtteliselt nende normide hulka, mille alusel võib liidu institutsioonide õigusaktide õiguspärasust kontrollida. Samuti leiab ta, et komisjon on rikkunud nimetatud määruse artikli 22 punkti a ja protokolli, dumpinguvastase lepingu artikleid 2.1 ja 2.2 ning GATT 1994 VI artiklit.

79

Zhejiang ei nõustu sellega, et Euroopa Kohus asendab põhjendused enda omadega, ja leiab, et komisjoni põhjendused on õiguslikult väärad. Sellega seoses väidab ta, et dumpinguvastase lepingu sätted olid liidule siduvad juba mitu aastat enne seda, kui 2018. aasta septembris esitati kõnealuse dumpinguvastase meetme aegumise läbivaatamise taotlus. Ta tõi mitu näidet dumpinguvastaste meetmete aegumise läbivaatamise algatamisest taotluste alusel, mis esitati komisjonile pärast 11. detsembrit 2016 ja mille puhul komisjon jätkuvalt kohaldas määruse 2016/1036 artikli 2 lõiget 7.

80

Zhejiang lisab, et Üldkohus ei käsitlenud tema argumenti, mis puudutas India valimist võrdlusriigiks ja India eksportiva tootja esitatud teabe paikapidamatust ning mis on kokkuvõtlikult esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 151.

81

Komisjon leiab esimese võimalusena, et teine väide on ilmselgelt põhjendamatu, ja teise võimalusena, et kui Euroopa Kohus teise väitega nõustub, peab ta põhjendused enda omadega asendama, kuna Zhejiangi väitega ei saa mingil juhul nõustuda.

82

Sellega seoses väidab komisjon, et Zhejiangi argumendid põhinevad asjakohaste WTO eeskirjade ratione temporis kohaldamise osas valel eeldusel. Komisjon kinnitab, et kõik WTO eeskirjad, mis on Hiina WTOga ühinemise protokolli punkti 15 alapunkti a alapunkti ii kohaldamise lõppemisest hilisemad, kehtivad ainult nende uurimiste suhtes, mille aluseks on pärast 11. detsembrit 2016 – nimetatud kohaldamise lõppemise kuupäev – esitatud kaebused. Komisjon algatas aegumise läbivaatamise 10. detsembril 2016, võttes aluseks 8. septembril 2011 esitatud taotluse. Sellega seoses ilmneb dumpinguvastase lepingu artiklist 18.3 selgelt, et kohaldatava tollimaksu kindlaksmääramisel tuleb lähtuda taotluse kättesaamise hetkest.

83

Mis puutub WTO asutamislepingusse ja selle 1.–3. lisas olevatesse lepingutesse, siis väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole nende olemust ja üldist ülesehitust arvestades nende puhul põhimõtteliselt tegemist õigusnormidega, mille alusel saab kontrollida liidu institutsioonide aktide õiguspärasust (18. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Rotho Blaas, C‑207/17, EU:C:2018:840, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

84

Selle kohta on Euroopa Kohus eelkõige märkinud, et kui nõustuda sellega, et liidu õiguse kooskõla tagamine WTO eeskirjadega on otseselt liidu kohtu pädevuses, võtaks see liidu seadusandlikelt või täidesaatvatelt organitelt paindlikkuse, mis on liidu kaubanduspartnerite sarnastel organitel. On nimelt selge, et teatavad lepinguosalised, kelle hulka kuuluvad liidu kõige olulisemad kaubanduspartnerid, on just WTO lepingute eset ja eesmärki arvestades jõudnud seisukohale, et need ei kuulu normide hulka, mille alusel nende riigisisesed kohtud kontrollivad oma riigisiseste õigusnormide õiguspärasust. Selline vastastikkuse puudumine, kui sellega nõustuda, võib tingida WTO eeskirjade kohaldamisel tasakaalu puudumise (18. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Rotho Blaas, C‑207/17, EU:C:2018:840, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).

85

Ainult kahes erandlikus olukorras, mis on seotud liidu seadusandja sooviga piirata ise oma paindlikkust WTO eeskirjade kohaldamisel, on Euroopa Kohus nõustunud, et liidu kohus peab vajaduse korral liidu õigusakti ja selle rakendamiseks vastuvõetud õigusaktide õiguspärasust kontrollima, lähtudes neist lepingutest või WTO vaidluste lahendamise organi otsusest, millega tuvastatakse nende lepingute rikkumine, (18. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Rotho Blaas, C‑207/17, EU:C:2018:840, punkt 47 ja viidatud kohtupraktika).

86

Esimesel juhul on tegemist olukorraga, kus liidu kavatsus on täita käesoleva kohtuotsuse punktis 83 viidatud lepingute alusel võetud konkreetset kohustust, ja teisel juhul olukorraga, kus asjaomane liidu õigusakt viitab sõnaselgelt nende lepingute konkreetsetele sätetele (18. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Rotho Blaas, C‑207/17, EU:C:2018:840, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).

87

Seetõttu tuleb käesoleval juhul just nende kriteeriumide alusel otsustada, kas määruse 2016/1036 artikli 2 lõike 7 kehtivust saab analüüsida Hiina WTOga ühinemise protokolli alusel.

88

Mis puudutab määruse 2016/1036 artikli 2 lõiget 7, mis käsitleb WTO mitteturumajanduslikust liikmesriigist pärit impordi normaalväärtuse kindlaksmääramist, siis tuleb esiteks meenutada, et Euroopa Kohus on juba varem otsustanud, et see säte väljendab liidu seadusandja kavatsust näha selles valdkonnas ette liidu õiguskorrale eriomane lähenemisviis (vt selle kohta 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus komisjon vs. Rusal Armenal, C‑21/14 P, EU:C:2015:494, punktid 47 ja 48).

89

Seda järeldust ei sea kahtluse alla ka asjaolu, et määruse 2016/1036 põhjenduse 3 kohaselt tuleks dumpinguvastase kokkuleppe tingimused liidu õigusesse üle võtta „võimalikult kiiresti“. Seda väljendit tuleb nimelt mõista nii, et isegi kui liidu seadusandja kavatses alusmääruse vastuvõtmisel arvesse võtta dumpinguvastase lepingu tingimusi, ei väljendanud ta siiski tahet võtta kõnealusesse määrusesse üle kõik need tingimused. Järeldus, et määruse 2016/1036 artikli 2 lõike 7 eesmärk on rakendada dumpinguvastase lepingu artiklis 2 sisalduvaid konkreetseid kohustusi, ei saa seega mingil juhul tugineda isoleeritult üksnes selle põhjenduse sõnastusele (vt selle kohta 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus komisjon vs. Rusal Armenal, C‑21/14 P, EU:C:2015:494, punkt 52).

90

Teiseks nähtub määruse 2016/1036 artikli 2 lõike 7 sõnastusest endast, et selles ei ole selge sõnaga viidatud Hiina WTOga ühinemise protokolli konkreetsetele sätetele.

91

Neil asjaoludel ei saa Üldkohtule ette heita õigusnormi rikkumist järeldusega vaidlustatud kohtuotsuse punktides 156–162, mille kohaselt ei saa rakendusmääruse 2018/330 kehtivuse vaidlustamiseks tugineda sellele protokollile.

92

Mis lisaks puutub Zhejiangi argumentidesse, et Üldkohus ei vastanud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 154 Zhejiangi argumendile India võrdlusriigiks valimise ja India eksportiva tootja esitatud teabe paikapidamatuse kohta, siis piisab, kui märkida, et põhjendamiskohustuse alusel ei pea Üldkohus esitama selliseid põhjendusi, milles ta ammendavalt ja ükshaaval käsitleb kõiki kohtuvaidluse poolte põhjenduskäike, nii et Üldkohtu põhjendused võivad seega olla kaudsed, tingimusel, et need võimaldavad huvitatud isikutel teada saada põhjuse, miks Üldkohus nende argumentidega ei nõustunud, ja annavad Euroopa Kohtule kontrolli tegemiseks piisavalt teavet (26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Larko vs. komisjon, C‑244/18 P, EU:C:2020:238, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

93

Käesolevas kohtuasjas on Üldkohus analüüsinud neid argumente ning teise väite teist ja kolmandat osa vaidlustatud kohtuotsuse punktides 163–182. Kuivõrd Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 181 leidnud, et kohtuotsuse punktis 170 esitatud põhjendustest ilmneb selgelt ja ühetähenduslikult komisjoni põhjendus, mis võimaldab Zhejiangil kaitsta oma õigusi ja liidu kohtul teha kontrolli, siis tuleb järeldada, et Üldkohus ei ole rikkunud liidu kohtul olevat põhjendamiskohustust.

94

Seega tuleb apellatsioonkaebuse teine väide tagasi lükata.

95

Zhejiang väidab, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 195, 196, 202, 203, 205, 206, 208, 209 ja 211 õigusnormi sellega, et kohaldas vääralt määruse 2016/1036 artikli 2 lõikeid 10 ja 11 ning artikli 11 lõiget 9.

96

Sellega seoses väidab Zhejiang, et määruse 2016/1036 artikkel 2 põhineb normaalväärtuse ja ekspordihindade õiglase võrdluse põhimõttel. Zhejiangi sõnul tuleb selleks vastavalt kõnealuse määruse artikli 2 lõikele 10 ühelt poolt võtta arvesse neid tegurite erinevusi, mis väidetavalt ja tõendatult mõjutavad hindu ja seega ka hindade võrreldavust. Teiselt poolt peab komisjon Zhejiangi väitel kohaldama kõnealuse määruse artikli 11 lõike 9 alusel kõigis läbivaatamise uurimistes, juhul kui asjaolud ei ole muutunud, sama meetodit kui dumpinguvastase tollimaksu kehtestamise aluseks olnud uurimise puhul. Zhejiangi arvamuse kohaselt tuleb selle kohustuse täitmisel siiski arvestada kohustusega tagada õiglane võrdlus normaalväärtuse ja ekspordihinna vahel vastavalt määruse 2016/1036 artiklile 2.

97

Zhejiang väidab, et tema taotluse muuta pärast esialgset uurimist muutunud asjaoludega arvestamiseks toote kontrollnumbrite struktuuri lükkas komisjon määruse 2016/1036 artikli 11 lõikele 9 tuginedes tagasi ning et ta hoiatas komisjoni menetluse varases etapis toote kontrollnumbrite tähtnumbriliste elementide valesti kindlaksmääramise eest. Zhejiangi arvates tingisid komisjoni kasutatud toote kontrollnumbrid hinnavõrdluse moonutamise ja ekslikult dumpingu kindlakstegemise, kuna ei saa välistada, et komisjon võrdles ebaõiglaselt omavahel sõjaliseks ja tuumakasutuseks mõeldud roostevabast terasest õmblusteta torusid ja Zhejiangi eksporditavaid tavapärasesse kaubandustegevusse mõeldud roostevabast terasest õmblusteta torusid.

98

Seega väidab Zhejiang, et Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 205 teinud vea, kinnitades, et võrreldav müük India omamaisel turul ei hõlma eriklassi terast, mida tavaliselt kasutatakse sõjaliseks ja tuumakasutuseks mõeldud toodete puhul, samas kui India, Ühendriikide ja liidu tootjad, kes täitsid küsimustikud läbivaatamismenetluse käigus, tunnistasid, et nad toodavad sõjaliseks ja tuumakasutuseks mõeldud roostevabast terasest õmblusteta torusid tavaklassi terasest. Lisaks väidab Zhejiang, et ta esitas vande all koostatud eksperdiarvamuse, milles vastupidi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 208 olevale Üldkohtu järeldusele on piisava täpsusega kinnitatud, et tavaklassi terasest saab valmistada roostevabast terasest õmblusteta torusid tuumaenergia-alaseks kasutamiseks, samas kui tuumaenergia-alaseks kasutamiseks mõeldud toodete müügihind on palju kõrgem ja tootmiskulud palju suuremad kui tavalistel toodetel.

99

Esiteks leiab Zhejiang, et komisjon ei saanud India eksportivalt tootjalt saadud kontrollimata teabe põhjal järeldada, et viimane ei tooda tavaklassi roostevabast terasest õmblusteta torusid tuuma- ja sõjaliseks kasutuseks, samas kui selle eksportiva tootja brošüüris ei ole välistatud, et ta võib selliseid tooteid toota. Teiseks on Zhejiang seisukohal, et komisjon ei saa igal juhul asetada talle sellise võimaluse osas tõendamiskoormist. Lisaks leiab Zhejiang, et Üldkohus tõlgendas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 207 valesti tema argumente, mis ei olnud seotud mitte toodete hinnaga, vaid kõrgemate tootmiskuludega, mida komisjon võttis arvesse normaalväärtuse kohandamiseks kasutatud koefitsientide kindlaksmääramisel.

100

Peale selle märgib Zhejiang, et toote kontrollnumbrite struktuuri vale valiku tõttu ei olnud määruse 2016/1036 artikli 2 lõike 10 punktis k ette nähtud kohandamine enam võimalik. Vastupidi Üldkohtu järeldusele vaidlustatud kohtuotsuse punktis 195, leiab Zhejiang, et on tõendanud, et tootmiskulude olulised erinevused kajastusid kauba müügihindades, nii et kohandamine oli vajalik. Seega ei arvestanud komisjon asjaolude muutumisega läbivaatamismenetluse ajal, mistõttu on Üldkohus sellise puuduse tuvastamata jätmisega eiranud nii WTO vaekogude kui ka WTO apellatsioonikogu otsustuspraktikat ja 19. septembri 2013. aasta kohtuotsust Dashiqiao Sanqiang Refractory Materials vs. nõukogu (C‑15/12 P, EU:C:2013:572), mille kohaselt on komisjon juhul, kui läbivaatamise etapis ei vasta esialgses uurimises kasutatud meetod määruse 2016/1036 artiklile 2, kohustatud selle meetodi kohaldamata jätma.

101

Komisjon leiab, et kolmas väide on põhjendatud.

102

Kõigepealt ei saa nõustuda Zhejiangi argumendiga, et Üldkohus rikkus õigusnormi sellega, et kohaldas valesti määruse 2016/1036 artikli 2 lõikeid 10 ja 11 ning artikli 11 lõiget 9.

103

Sellega seoses tuleb meenutada, et määruse 2016/1036 artikli 11 lõike 9 kohaselt peab komisjon kõikides läbivaatamise uurimistes, juhul kui asjaolud ei ole muutunud, kohaldama sama meetodit kui esialgses uurimises, mille tulemusel kehtestati asjaomane dumpinguvastane tollimaks, võttes seejuures eelkõige arvesse kõnealuse määruse artikli 2 sätteid.

104

Seega tuleb erandit, mis lubab liidu institutsioonidel kohaldada määruse 2016/1036 artikli 11 lõike 2 kohaselt läbiviidavas läbivaatamismenetluses, juhul kui asjaolud on muutunud, esialgses uurimises kasutatust erinevat meetodit, tingimata tõlgendada kitsalt, kuna üldreeglist kõrvalekaldumist või sellest tehtavat erandit tuleb tõlgendada kitsalt (19. septembri 2013. aasta kohtuotsus Dashiqiao Sanqiang Refractory Materials vs. nõukogu, C‑15/12 P, EU:C:2013:572, punkt 17 ja viidatud kohtupraktika).

105

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 202 on Üldkohus siiski märkinud, et kuna asjaolud ei olnud muutunud, kasutas komisjon sama metoodikat kui dumpinguvastase tollimaksu kehtestamise aluseks olnud uurimises, nagu on ette nähtud määruse 2016/1036 artikli 11 lõikes 9.

106

Kuigi tõepoolest on nii, et kui liidu institutsioonid soovivad kohaldada esialgsel uurimisel kasutatust erinevat meetodit, peavad nad tõendama, et asjaolud on muutunud (19. septembri 2013. aasta kohtuotsus Dashiqiao Sanqiang Refractory Materials vs. nõukogu, C‑15/12 P, EU:C:2013:572, punkt 18), on fakt, et käesolevas asjas ei ole komisjon väitnud, et asjaolud on muutunud, ega ole kohaldanud teistsugust meetodit.

107

Järgmiseks tuleb tagasi lükata Zhejiangi väide, et Üldkohus moonutas fakte, leides esiteks, et Zhejiang ei ole tõendanud, et kuumekstrusiooni või -õõnevaltsimist kasutades toodetud torude hindades on arvesse võetud olulisi erinevusi tootmiskuludes, ja teiseks, et võrreldav müük India omamaisel turul ei hõlmanud eriklassi terast, mida tavaliselt kasutatakse spetsiaalselt sõjaliseks ja tuumakasutuseks mõeldud toodetes.

108

Toimikus sisalduvatest dokumentidest ei ilmne tõepoolest mingit faktiliste asjaolude moonutamist, nagu seda nõuab käesoleva kohtuotsuse punktis 66 viidatud kohtupraktika. Esiteks on Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 205 ühelt poolt põhjendanud nende Zhejiangi väidete tagasilükkamist, mille kohaselt India eksportiv tootja väidetavalt tootis eriklassi terasest tuuma- ja sõjaliseks kasutuseks mõeldud tooteid, tõdedes, et viide selle eksportiva tootja brošüürile, milles on üldsõnaliselt mainitud tuuma- ja sõjalist sektorit, ei ole piisav järeldamaks, et ta tõepoolest toodab selliseid tooteid. Teiselt poolt sedastas Üldkohus, et viited liidu ja Ühendriikide tootjatele ei toeta Zhejiangi väiteid selliste toodete Indias tootmise kohta.

109

Asjaolu, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 207 on Üldkohus viidanud Ühendriikide tootjate puhul „kulude“ asemel „hindadele“, ei sea kahtluse alla selle kohtuotsuse punktides 205 ja 206 tehtud järeldusi ega oma seega tähtsust.

110

Teiseks on Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 208 otsustanud, ilma et ta oleks käsitlenud Zhejiangi poolt menetluse hilises etapis esitatud vande all koostatud eksperdiarvamuse vastuvõetavust, et see üldsõnaline ütlus ei ole laadilt selline, et seaks kahtluse alla Üldkohtu järeldused toote kontrollnumbrite omaduste kohta.

111

Kolmandaks ja viimaseks tuleb tõdeda seoses argumendiga, et väidetavalt jättis Üldkohus arvestamata tootmiskulude oluliste erinevustega, mis kajastusid asjaomaste eri tooteliikide müügihindades, et vaidlustatud kohtuotsuse punktist 195 nähtuvalt leidis Üldkohus kõigepealt, et mis tahes tooteliigi puhul kasutatud tootmismeetod on põhimõtteliselt ebaoluline, kuna võrdlusel on lähtutud lõpptoote liigist, sõltumata selle valmistamiseks kasutatud tootmismeetodist.

112

Seejärel märkis Üldkohus, et Zhejiang ei ole väitnud ega tõendanud, et väidetavad tootmismeetodi erinevused mõjutasid asjaomaste tooteliikide käsitamist identsete või sarnastena.

113

Sellest järeldub, et kolmas väide tuleb tagasi lükata, kuna see on osaliselt ilmselgelt vastuvõetamatu ja osaliselt ilmselgelt põhjendamatu.

114

Zhejiangi väitel on Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 230–232, 234, 236, 239, 241 ja 245–251 rikkunud õigusnormi ja moonutanud faktilisi asjaolusid, jättes tuvastamata, et metoodika, mida komisjon kasutas roostevabast terasest õmblusteta torude normaalväärtuse suhtes kohaldatavate koefitsientide kindlaksmääramiseks ja millel puudus otsene vastavus eksporditud toodete kontrollnumbritele, oli vale ega taganud Zhejiangi seisukohalt õiglast normaalväärtust määruse 2016/1036 artikli 2 alusel.

115

Esiteks leiab Zhejiang, et Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 230–232 rikkunud määruse 2016/1036 artikli 2 lõikeid 10 ja 11 ning artikli 20 lõikeid 2 ja 4, kuna ta lükkas kokkuvõtlikult tagasi Zhejiangi argumendid dumpingumarginaali arvutustes komisjoni kasutatud meetodi oluliste puuduste kohta seoses enamuse liitu eksporditud Zhejiangi toodetega, mis ei olnud otseselt võrreldavad India eksportiva tootja poolt India omamaisel turul müüdavate roostevabast terasest õmblusteta torudega.

116

Teiseks väidab Zhejiang, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi ning moonutanud faktilisi asjaolusid, leides vaidlustatud kohtuotsuse punktis 234, et komisjon kasutas „täiendavalt“ andmeid, mis puudutasid roostevabast terasest õmblusteta torusid kategooriast „mantel-, surve- ja puurtorud gaasi- ja naftapuuraukude jaoks“, mille puhul võeti normaalväärtuse kindlaksmääramisel aluseks liidu tootjate müük. Zhejiangi sõnul oleks komisjon pidanud lähtuma tavapärase kaubandustegevuse kriteeriumist. Zhejiangi väitel oli komisjon samuti kinnitanud, et kasutas nende toodete normaalväärtuse kindlaksmääramiseks liidu tootjate esitatud andmeid, ilma et oleks kasutanud sõna „täiendavalt“, nii et Zhejiangi sõnul kasutas komisjon konkreetse toote kontrollnumbri puhul müügihinda liidus. Zhejiangi sõnul möönis komisjon siiski, et oli kõnealuse toote kontrollnumbri puhul normaalväärtuse arvutanud, selgitamata siiski, kuidas ta seda tegi. Zhejiang on seisukohal, et määruse 2016/1036 artikli 2 lõikes 7 on sätestatud normaalväärtuse määramise meetodite hierarhia ja see ei võimalda kasutada „täiendavaid“ andmeid. Samuti leiab Zhejiang, et selline liiga üldine sõnakasutus võimaldab komisjonil kõrvale kalduda määruse 2016/1036 artikli 2 lõikes 7 sätestatud erinevatest võimalustest, mis kõik viitavad normaalväärtusele, sealhulgas arvestuslikule normaalväärtusele, mitte aga liidu müügihindade määratlemata elementidele.

117

Kolmandaks väidab Zhejiang, et Üldkohus moonutas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 236 faktilisi asjaolusid seoses liidu ja Ühendriikide tootjate koefitsientide kohaldamisega India eksportiva tootja müügihindade suhtes. Nii esitas Zhejiang enda sõnul komisjonile mitu tõendit ja muu hulgas vande all koostatud eksperdiarvamuse, mis tõendavad, et tuuma- või sõjaliseks kasutuseks mõeldud roostevabast terasest õmblusteta torude tootmiskulud on palju kõrgemad kui tootmiskulud selliste roostevabast terasest õmblusteta torude puhul, mis on mõeldud tavakasutuseks. Sellest järeldab ta, et Üldkohus on moonutanud faktilisi asjaolusid, leides vaidlustatud kohtuotsuse punktis 239, et Zhejiang piirdus üksnes põhjendamatute paljasõnaliste väidetega selle kohta, et tuuma- või sõjaliseks kasutuseks mõeldud torude tootmiskulud on palju kõrgemad kui tavapärasesse kaubandustegevusse mõeldud roostevabast terasest õmblusteta torude tootmiskulud.

118

Neljandaks väidab Zhejiang, et Üldkohus on moonutanud faktilisi asjaolusid, leides vaidlustatud kohtuotsuse punktis 241, et komisjonil oli kaks võimalust kohaldatavate koefitsientide kindlaksmääramiseks ja oma ulatuslikku kaalutlusõigust kasutades otsustas ta, et ei kasuta Zhejiangi pakutud alternatiivset meetodit. Lisaks on Üldkohus väidetavalt esitanud ebaõigeid järeldusi vaidlustatud kohtuotsuse punktides 245–251. Zhejiangi sõnul oli liidu ja Ühendriikide tootmisharu standardkulude ja -hindade loendite kasutamine ainus võimalus, mille abil saanuks komisjon koefitsiendid kindlaks määrata nii, et neid ei oleks paisutanud sõjaliseks või tuumakasutuseks mõeldud roostevabast terasest õmblusteta torude kõrgemad tootmiskulud Ühendriikides ja liidus. Olles veel kord meenutanud eri elemente, mis mõjutavad teatava toote kontrollnumbriga seotud kulusid, väidab Zhejiang, et komisjon paisutas meelevaldselt ja valesti terase klassi ja viimistlusega seotud koefitsiente, samas kui komisjoni kasutatud koefitsiendid on samuti seotud toote kontrollnumbrites kajastuvate erinevustega välisläbimõõdus, seina paksuses ja paljudes muudes toote kontrollnumbrites kajastuvates elementides, millega komisjon terase klassi ja viimistluse maksumuse erinevuse kindlaksmääramisel arvestamata ei jätnud. Enda sõnul pakub Zhejiang välja õige metoodika negatiivse dumpingu kindlakstegemiseks ja märgib, et komisjoni vale metoodika koefitsientide määramisel mõjutas vähemalt kahte kolmandikku tema koguekspordist.

119

Komisjon on seisukohal, et neljas väide põhjendamatu.

120

Esiteks tuleb märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 230 ja 231 nähtuvalt lükkas Üldkohus lükkas tagasi Zhejiangi argumendid, millega viimane soovis tõendada, et enamiku tema ekspordi puhul liitu oli dumpingumarginaal valesti arvutatud seetõttu, et liidu seisukohalt ei olnud see eksport otseselt võrreldav India eksportiva tootja poolt India omamaisel turul müüdavate roostevabast terasest õmblusteta torudega.

121

Kuivõrd need argumendid rajanevad sisuliselt samal põhjenduskäigul kui see, mille Zhejiang esitas kaitseõiguste rikkumise väite toetuseks, siis tuleb teha järeldus, et Üldkohus lükkas need tagasi õigusnormi rikkumata.

122

Teiseks tuleb tõdeda, et Zhejiang on vääralt tõlgendanud vaidlustatud kohtuotsuse punkti 234.

123

Selles punktis märkis Üldkohus, vastates Zhejiangi argumendile, et „võrdlusriigina“ oleks võinud kasutada liitu, et komisjon valis võrdlusriigiks India ja et „liidu tootjate müüki seoses [Zhejiangi] poolt viidatud kahe toote kontrollnumbriga kasutati ainult „täiendavalt““. Seda sõna kasutades rõhutas Üldkohus üksnes asjaolu, et komisjon tugines liidu tootjate andmetele ainult nende toote kontrollnumbrite osas, mille puhul India eksportiv tootja ei olnud sarnase kontrollnumbriga tooteid müünud.

124

Kolmandaks tuleb seoses Zhejiangi argumendiga tavapärase kaubandustegevuse kriteeriumi kohaldamise kohta märkida, et Zhejiang ei ole selle raames täpsustanud, millistes vaidlustatud kohtuotsuse punktides on õigusnormi rikutud, mistõttu on see argument apellatsiooniastmes vastuvõetamatu.

125

Igal juhul on see väide põhjendamatu, kuna määruse 2016/1036 artikli 2 lõike 7 punktis a ei ole ette nähtud tavapärase kaubandustegevuse kriteeriumi.

126

Neljandaks tuleb tagasi lükata Zhejiangi väide, et Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 236 moonutanud faktilisi asjaolusid, leides, et komisjon kasutas India eksportiva tootja kohandatud hindu Zhejiangi selliste roostevabast terasest õmblusteta torude ekspordi puhul, mis kuuluvad kategooriasse „mantel-, surve- ja puurtorud gaasi- ja naftapuuraukude jaoks“.

127

Vastupidi Zhejiangi väidetele leidis Üldkohus nimelt selles punktis esiteks, et koefitsiendid määrati kindlaks Ühendriikide või liidu tootjate tootmiskulude alusel ja neid kohaldati India eksportiva tootja müügihindadele.

128

Teiseks lükkas Üldkohus tagasi Zhejiangi argumendi, et enamiku tema eksporditud toodete puhul põhineb dumpingumarginaal Ühendriikide või liidu andmetel. Sellega seoses leidis Üldkohus, et normaalväärtuse kindlaksmääramine nende toodete puhul, mida Zhejiang liitu eksportis, põhines India eksportiva tootja esitatud andmetel ja et seda järeldust ei võimalda kummutada asjaolu, et komisjon kasutas India eksportiva tootja sarnaseima tooteliigi normaalväärtuse kohandamiseks liidu või Ühendriikide tootjate tootmiskulude põhjal arvutatud koefitsiente.

129

Viiendaks tuleb vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 56 viidatud kohtupraktikale vastuvõetamatuna tagasi lükata vaidlustatud kohtuotsuse punkti 239 vastu suunatud Zhejiangi argument.

130

Kuivõrd Zhejiang ei ole nõus Üldkohtu järeldusega, et puuduvad tõendid tema nende argumentide toetuseks, mille eesmärk on näidata, et tuuma- või sõjaliseks kasutuseks mõeldud roostevabast terasest õmblusteta torude tootmiskulud, isegi kui need torud on valmistatud tavalisest terasest, on palju suuremad kui kulud kaubanduslikuks kasutamiseks mõeldud roostevabast terasest õmblusteta torude tootmisel, ning vaidleb vastu järeldusele, et viide mitmele lisale ei võimaldanud Üldkohtul täpselt kindlaks teha, millistele väidetele ja argumentidele Zhejiang tugines, kuid on jätnud siiski määratlemata, millist õigusnormi Üldkohus on rikkunud, siis tuleb asuda seisukohale, et Zhejiang taotleb sisuliselt, et Euroopa Kohus asendaks tõenditele antud Üldkohtu hinnangu oma hinnanguga.

131

Kuuendaks tuleb põhjendamatuna tagasi lükata Zhejiangi argument, et komisjonil oli võimalik koefitsiendid õigesti kindlaks määrata ainult kasutades liidu ja Ühendriikide tootmisharu kulude ja tüüphindade loendit.

132

Sellega seoses on Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 241 ja 242 õigesti leidnud, et seda, kas kohandamine on põhjendatud ja kas selle hinnangu alusel tehtud kohanduse põhjal tehtav võrdlus on õiglane, ei saa analüüsida, lähtudes sobivamate alternatiivsete meetodite olemasolust või puudumisest. Seega järeldas Üldkohus, olles selgitanud põhjusi, miks komisjon ei kasutanud alternatiivseid meetodeid, et Zhejiang ei ole tõendanud, et komisjoni kasutatud meetod oleks mingil moel õigusvastane.

133

Seitsmendaks ja viimaseks tuleb vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 56 viidatud kohtupraktikale apellatsiooniastmes vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata Zhejiangi vastuväited kohtuotsuse punktide 245–251 kohta, kuna nendega taotletakse sisuliselt seda, et Euroopa Kohus asendaks tõenditele antud Üldkohtu hinnangu oma hinnanguga, ilma et oleks tõendatud mingit õigusnormi rikkumist või asjaolude moonutamist.

134

Järelikult tuleb neljas väide tagasi lükata.

135

Zhejiangi väitel on Üldkohus rikkunud õigusnormi vaidlustatud kohtuotsuse punktides 268 ja 269, võttes oma järeldustes Zhejiangi roostevabast terasest õmblusteta torude hinna allalöömise liidus avalduva mõju kohta arvesse hindu, mida kasutati liidu tootmisharus sõjaliseks või tuumakasutuseks mõeldud torude puhul, ja seestöötlemise tolliprotseduuril kasutatavate Zhejiangi roostevabast terasest õmblusteta torude hindu, rikkudes nii määruse 2016/1036 artikli 3 lõikeid 2, 3, 5 ja 6 ning artikli 11 lõiget 2.

136

Sellega seoses märgib Zhejiang, et läbivaatamismenetluse ajal vähenes Hiinast pärit roostevabast terasest õmblusteta torude import liitu võrreldes Indiast pärit impordiga. Seega viitab ta asjaolule, et Zhejiangi roostevabast terasest õmblusteta torude hinnad olid madalamad kui India roostevabast terasest õmblusteta torude ekspordihinnad liitu samal perioodil. Tuletades meelde statistilisi andmeid, mis näitavad, et Hiina roostevabast terasest õmblusteta torude ekspordihinnad on alati olnud kõrgemad kui Indiast liitu eksporditud roostevabast terasest õmblusteta torude ekspordihinnad, leiab Zhejiang, et komisjon tegi vea, kui ta tugines liidu tootmisharule tekitatud kahju ja selle kahju tõenäolise kordumise hindamisel roostevabast terasest õmblusteta torude Hiina eksportijate hindade allalöömisele võrreldes liidu tootmisharu hindadega. Zhejiang väidab, et seda hinnangut vaidlustatud kohtuotsuse punktis 267 kinnitades rikkus Üldkohus ühtlasi õigusnormi.

137

Lisaks on Üldkohus Zhejiangi sõnul teinud vea, nõustudes vaidlustatud kohtuotsuse punktis 269 komisjoni seisukohaga, et import Indiast või muudest kolmandatest riikidest ei olnud ainus tegur, mis põhjustas uurimisperioodil liidu tootmisharule kahju. Zhejiang leiab, et Üldkohtu väide, et Zhejiangi tuvastatud suurem erinevus on tingitud sellest, et seestöötlemise protseduuri alusel toimuva impordi hinda ei ole arvesse võetud, eirab asjaolu, et Zhejiangi roostevabast terasest õmblusteta torusid, mis on suunatud seestöötlemise protseduurile, ei ole kunagi liitu imporditud ega liidu turul vabasse ringlusse suunatud. Ta järeldab sellest, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 268 ja 269 õigusnormi, võttes hindade allalöömist käsitlevates järeldustes arvesse hinda, mida Zhejiang küsib seestöötlemise protseduurile suunatuna kasutatavate roostevabast terasest õmblusteta torude eest.

138

Komisjon leiab, et viies väide on põhjendamata.

139

Zhejiangi argumendiga, et Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 269 esitanud vale järelduse, et import Indiast või muudest kolmandatest riikidest ei olnud ainus tegur, mis põhjustas uurimisperioodil liidu tootmisharule kahju, ei saa nõustuda, mistõttu tuleb see tagasi lükata.

140

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 267–269 märkis Üldkohus nimelt, et liidu tootmisharule tekitatud kahju tekkimise ja kordumise tõenäosus tuvastati Hiina impordi hinna allalöömise põhjal ja komisjon oli India importi arvesse võtnud kahju põhjustavate eri tegurite puhul. Pealegi analüüsis Üldkohus Zhejiangi argumente, mille Zhejiang esitas selle järelduse vaidlustamiseks, ja lükkas need tagasi.

141

Kuna ei ole tõendatud ühtegi õigusnormi rikkumist ega asjaolude moonutamist, tuleb vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 56 viidatud kohtupraktikale järeldada, et oma argumentidega taotleb Zhejiang sisuliselt seda, et Euroopa Kohus asendaks tõenditele antud Üldkohtu hinnangu oma hinnanguga, mistõttu on need argumendid seega apellatsiooniastmes vastuvõetamatud.

142

Lisaks tuleb märkida Zhejiangi argument, et Üldkohus otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 269 valesti, et Zhejiangi tuvastatud suurem erinevus India ja Hiina impordihinna vahel tulenes sellest, et seestöötlemise protseduuri raames toimuva impordi hinda ei võetud arvesse, kuigi ta ei olnud kunagi importinud liitu roostevabast terasest õmblusteta torusid seestöötlemise korra alusel, põhineb vaidlustatud kohtuotsuse vääral tõlgendamisel.

143

Sellega seoses tuleb märkida, et Üldkohus ei viidanud selles punktis mitte Zhejiangi impordile, vaid Hiina impordile üldiselt. Seega lükkas kohus tagasi Zhejiangi väite, et India impordi hind oli alati tunduvalt madalam Hiina impordi hinnast, tõdedes, et India impordi keskmine hind, olgugi et Hiina impordi keskmisest hinnast madalam, oli uurimisperioodi jooksul viimasele väga lähedasel tasemel ning et Zhejiangi viidatud suurem erinevus tulenes sellest, et arvesse ei võetud seestöötlemise protseduuri raames toimuva impordi hinda.

144

Kõigist eelnevatest kaalutlustest tuleneb, et viies väide tuleb tagasi lükata ja seega tuleb ka apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata jätta.

145

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõige 2 näeb ette, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, siis otsustab kohtukulude jaotuse Euroopa Kohus. Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

146

Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Zhejiang on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb Zhejiangi kohtukulud jätta tema enda kanda ja mõista temalt välja komisjoni kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (üheksas koda) otsustab: