1

Euroopa Komisjon palub tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 12. detsembri 2018. aasta kohtuotsuse Freistaat Bayern vs. komisjon (T‑683/15, edaspidi „esimene vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2018:916) ja 12. detsembri 2018. aasta kohtuotsuse Interessengemeinschaft privater Milchverarbeiter Bayerns jt vs. komisjon (T‑722/15–T‑724/15, ei avaldata, edaspidi „teine vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2018:920), millega Üldkohus rahuldas vastavalt Freistaat Bayerni (Baieri liidumaa, Saksamaa) (kohtuasi C‑167/19 P) ning Interessengemeinschaft privater Milchverarbeiter Bayerns eV, Genossenschaftsverband Bayern eV ja Verband der Bayerischen Privaten Milchwirtschaft eV (kohtuasi C‑171/19 P) (edaspidi „huvigrupp“) hagid, milles paluti osaliselt tühistada komisjoni 18. septembri 2015. aasta otsus (EL) 2015/2432 riigiabi SA.35484 (2013/C) (ex SA.35484 (2012/NN)) kohta, mida Saksamaa andis piima kvaliteedikontrolli jaoks Saksamaa Liitvabariigi piima- ja rasvaseaduse raames (ELT 2015, L 334, lk 23; edaspidi „vaidlusalune otsus“).

2

Nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks (EÜT 1999, L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339), mis on käesolevas kohtuasjas ratione temporis kohaldatav, põhjendustes 8 ja 16 oli märgitud:

[…]

3

Määruse artiklis 1 oli ette nähtud:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

4

Määruse artikli 6 „Ametlik uurimismenetlus“ lõikes 1 oli sätestatud:

„Ametliku uurimismenetluse algatamise otsuses esitatakse kokkuvõtlikult asjakohased faktid ja õigusküsimused ning see sisaldab komisjoni esialgset hinnangut selle kohta, kas kavatsetud meetmel on abi iseloom, ja kahtlusi selle ühisturuga kokkusobivuse kohta. Otsuses kutsutakse kõnealust liikmesriiki ja teisi huvitatud pooli üles esitama märkusi ettenähtud aja jooksul, mis tavaliselt ei ületa ühte kuud. Nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel võib komisjon seda tähtaega pikendada.“

5

Määruse artikli 13 „Komisjoni otsused“ lõikes 1 oli sätestatud:

„[…] Kui otsustatakse algatada ametlik uurimismenetlus, lõpetatakse menetlus artiklis 7 ettenähtud otsusega. […]“.

6

1952. aasta seaduse piima, piimatoodete ja rasvade turustamise kohta (Gesetz über den Verkehr mit Milch, Milcherzeugnissen und Fetten 1952; BGBl. 1952 I, lk 811), mida on viimati muudetud 31. augusti 2015. aasta määruse (BGBl. 2015 I, lk 1474) (edaspidi „MFG“) §-ga 397, § 22 lõikes 1 on ette nähtud, et liidumaade valitsused võivad koos liidumaa asjaomase ühendusega – mis koosneb piimatootesektori ettevõtjatest ja tarbijatest, kes ühiselt kaitsevad oma majandushuve – või kutseorganisatsioonidega konsulteerides koguda piimasektori edendamiseks meiereidelt, piimakogumispunktidelt ja koorejaamadelt ühiselt tasu.

7

MFG § 22 lõigetes 2 ja 2a on sätestatud, et lõike 1 alusel laekuvaid vahendeid võib kasutada üksnes selles seaduses ette nähtud eesmärkide, sealhulgas piima kvaliteedi edendamise ja säilitamise rahastamiseks.

8

9. juuli 1980. aasta piimakvaliteedi määruse (Milch-Güteverordnung; BGBl. 1980 I, lk 878), mida on viimati muudetud 17. detsembri 2010. aasta määrusega (BGBl. 2010 I, lk 2132), § 1 lõike 1 kohaselt on piimaostjatel kohustus piima analüüsida või analüüsimine tellida.

9

MFG § 22 lõike 1 alusel antud Baieri liidumaa 17. oktoobri 2007. aasta piimatasumääruse (Bayerische Milchumlageverordnung; BayGVBl. 2007, lk 727) §-s 1 on nähtud ette, et meiereid maksavad tasu neile tarnitud toorpiima koguselt.

10

Baieri liidumaa 8. detsembri 1971. aasta finantsmääruse (Haushaltsordnung des Freistaates Bayern; BayRS 630-1-F) § 23 kohaselt võib liidumaa eelarves kulusid ja kulukohustuste assigneeringuid teatavate eesmärkide täitmise otstarbel teenuste osutamiseks planeerida liidumaa asutuste välistele üksustele ainult juhul, kui liidumaal on selliste eesmärkide täitmise vastu oluline huvi, mida ei ole ilma vastava toetuseta üldse või vajalikus ulatuses võimalik täita.

11

Baieri liidumaa finantsmääruse III ossa „Eelarve rakendamine“ kuuluvas §-s 44 on sätestatud, et neid toetusi võib maksta üksnes kõnealuse määruse §-s 23 sätestatud tingimustel.

12

Komisjon edastas 17. juuli 2013. aasta kirjaga Saksamaa Liitvabariigile oma otsuse algatada ELTL artikli 108 lõikes 2 ette nähtud uurimismenetluse (edaspidi „menetluse algatamise otsus“) seoses mitme meetmega, mida eri liidumaades piimakvaliteedi määruse alusel piimasektori toetamiseks rakendati. Selle otsuse põhjenduses 264 märkis komisjon 21. oktoobri 2003. aasta kohtuotsusele van Calster jt (C‑261/01 ja C‑262/01, EU:C:2003:571) tuginedes, et kui riigiabi rahastatakse maksutaolise tasu abil nagu käesolevas asjas, peab ta uurima nii seda abi kui ka selle rahastamisviisi.

13

Komisjon leidis, et vaidlusalune abivahend oli ajavahemikul 28. novembrist 2001 kuni 31. detsembrini 2006 siseturuga kokkusobiv, väljendades samas kahtlust selle kokkusobivuses siseturuga alates 1. jaanuarist 2007.

14

Saksamaa Liitvabariik esitas menetluse algatamise otsuse kohta 20. septembri 2013. aasta kirjaga märkused. Komisjon sai ka seitse huvitatud isikute märkusi sisaldavat teadet. Need märkused edastati Saksamaa Liitvabariigile, kes avaldas nende kohta seisukoha 27. veebruari, 3. märtsi ja 3. oktoobri 2014. aasta kirjades. Kõnealune liikmesriik võttis 3. detsembri 2014. aasta kirjas seisukoha muude 8. juulil 2014 esitatud täiendavate märkuste kohta.

15

Vaidlusalune 18. septembri 2015. aasta otsus puudutab üksnes piimakvaliteedi kontrolli rahastamist Baden-Württembergi liidumaal ja Baieri liidumaal alates 1. jaanuarist 2007.

16

Esimesena analüüsis komisjon, kas piimatasust laekunud tulu kujutab endast ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses riigiabi. Ta leiab, et seda tulu, mille kasutamise eesmärgid on MFG § 22 lõike 2 punktides 1–6 kindlaks määratud, tuleb käsitada kui avaliku sektori kontrolli alla kuuluvat tulu ning piimatasust laekuvate vahendite abil rahastatavaid meetmeid kui riigi ressursside arvelt rakendatavaid meetmeid, mis on omistatavad riigile.

17

Teisena tuvastas komisjon, et Baieri liidumaa meiereid, mis on ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses „ettevõtjad“, said piimakvaliteedi kontrolli kulude hüvitamise teel valikulise eelise. Vaidlusaluse otsuse põhjenduses 145 märkis komisjon, et kõnealust meedet rahastatakse mitte ainult piimatasust saadavatest vahenditest, vaid ka selle liidumaa üldeelarve lisavahenditest, ning järeldas sellest, et see eelis, mille Baieri meiereid piimakvaliteedi kohustusliku kontrolli kulude hüvitamisest said, ei ole tingimata kaetud summadega, mille nad olid tasunud piimatasuna.

18

Kolmandana rõhutas komisjon abi andmise asetleidmisega seoses, et lisaks MFG‑le, milles tema sõnul asjaomast abikava ei ole kehtestatud, ei ole Saksamaa ametiasutused esitanud mingit teavet selle kohta, et on olemas enne 1958. aastat vastu võetud õiguslik alus, mida on uurimisperioodil õigusliku alusena veel kohaldatud.

19

Neljandana tõdes komisjon, et rutiinseks piimakvaliteedi kontrolliks antav abi ei vasta ühenduse suuniste riigiabi kohta põllumajandus- ja metsandussektoris aastateks 2007–2013 (ELT 2006, C 319, lk 1) punkti 109 tingimustele koostoimes komisjoni 15. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1857/2006, mis käsitleb [ELTL artiklite 107 ja 108] kohaldamist põllumajandustoodete tootmisega tegelevatele väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele antava riigiabi suhtes ning millega muudetakse määrust (EÜ) nr 70/2001 (ELT 2006, L 358, lk 3), artikli 16 lõikega 1, millele on nimetatud punktis 109 viidatud.

20

Seetõttu otsustas komisjon vaidlusaluse otsuse artiklis 1, et alates 1. jaanuarist 2007 on siseturuga kokkusobimatu abi, mida Saksamaa Liitvabariik andis ELTL artikli 108 lõiget 3 rikkudes eelkõige Baden-Württembergi liidumaal ja Baieri liidumaal läbi viidud piimakvaliteedi kontrolli jaoks nende liidumaade asjaomastele piimasektori ettevõtjatele. Sama otsuse artiklites 2–4 andis komisjon korralduse see abi tagasi nõuda ja nägi ette selle tagasinõudmise viisi.

21

Baieri liidumaa ja huvigrupp esitasid Üldkohtu kantseleisse vastavalt 26. novembril 2015 ja 4. detsembril 2015 ELTL artikli 263 alusel kaks hagi, milles palusid vaidlusalune otsus osaliselt tühistada.

22

Üldkohtu teise koja presidendi 16. veebruari 2016. aasta otsusega liideti kohtuasjad T‑722/15–T‑724/15 kirjalikuks ja suuliseks menetlemiseks. Üldkohtu neljanda koja president määras 26. veebruari 2018. aasta kohtuistungil, et need kohtuasjad liidetakse kohtuotsuse huvides.

23

Baieri liidumaa ja huvigrupp märkisid esimeses väites, et rikutud on ELTL artikli 108 lõiget 2 ning määruse nr 659/1999 artikli 6 lõiget 1 ja artikli 20 lõiget 1.

24

Huvigrupi teine väide puudutas ELTL artikli 107 lõike 1 rikkumist sellega, et laekunud tulu oli kvalifitseeritud „riigi ressurssideks“.

25

Baieri liidumaa teise väite esimese osa ja huvigrupi kolmanda väite esimese osa kohaselt ei ole piimaostjad eelist saanud. Baieri liidumaa teise väite teises osas märgiti, et Baierimaa meiereidele ei ole valikulist eelist antud. Huvigrupi kolmanda väite teine osa käsitles Baieri piimandusettevõtjate teenitud kasumi hüvitamist neil maksmisele kuuluva piimatasu teel.

26

Teise võimalusena väitsid Baieri liidumaa oma kolmandas väites ja huvigrupp viiendas väites, et komisjon on rikkunud teatamiskohustust, ning nad järeldasid sellest, et vaidlusaluses otsuses määratud abi tagastamine oli ebaseaduslik.

27

Neljandas väites, mis samuti oli esitatud teise võimalusena, heitsid Baieri liidumaa ja huvigrupp komisjonile ette seisukohta, et kõnealune abi on siseturuga kokkusobimatu.

28

Samuti teise võimalusena väitsid Baieri liidumaa oma viiendas väites ja huvigrupp kuuendas väites, et rikutud on õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet.

29

Mis puudutab väidet, et on rikutud ELTL artikli 108 lõiget 2 ning määruse nr 659/1999 artikli 6 lõiget 1 ja artikli 20 lõiget 1, siis tuletas Üldkohus esimese vaidlustatud kohtuotsuse punktis 46 ja teise vaidlustatud kohtuotsuse punktides 41–43 meelde esimesena, et huvitatud isikutel määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti h tähenduses on õigus olla kaasatud abimeetme uurimise menetlusse. Esimese vaidlustatud kohtuotsuse punktis 47 ja teise vaidlustatud kohtuotsuse punktis 44 täpsustas Üldkohus, et selleks tuleb menetluse algatamise otsuses määruse artikli 6 lõike 1 alusel esitada kokkuvõtlikult asjakohased faktilised ja õiguslikud asjaolud nii, et selle meetme uurimise raamistik oleks piisavalt määratletud, et mitte muuta sisutühjaks huvitatud isikute õigust esitada oma märkused.

30

Teisena analüüsis Üldkohus esimese vaidlustatud kohtuotsuse punktides 52–58 ning teise vaidlustatud kohtuotsuse punktides 47–54 vaidlusalust otsust seoses menetluse algatamise otsusega, et teha kindlaks, kas see käsitles kõnealuse meetme osalist rahastamist Baieri liidumaa üldeelarve täiendavatest vahenditest. Ta tõdes, et komisjon ei ole menetluse algatamise otsuses viidanud neile kui abi rahastamise vahendile. Üldkohus järeldas sellest, et huvitatud isikud võisid õiguspäraselt eeldada, et komisjoni uurimine puudutab üksnes piimatasust laekuvaid vahendeid.

31

Kolmandana märkis Üldkohus esimese vaidlustatud kohtuotsuse punktides 65 ja 66 ning teise vaidlustatud kohtuotsuse punktides 62 ja 63, et ELTL artikli 107 lõikes 1 kasutatud väljendil „riigi ressursid“ on väga lai tähendus ning sestap on komisjon kohustatud kindlaks määrama ja analüüsima eri ressursse, mida saab seostada riigiga, mis on „abi“ mõistele vastamiseks määrav. Ta märkis sellega seoses, et isegi kui eeldada, et menetluse algatamise otsuses kasutatud väljendit „rahaline toetus“ võib tõlgendada nii, et see viitab kõnealuse abi kahele rahastamisallikale, tuleb seda pidada ebatäpseks. Ta lisas, et kuigi komisjoni lõplik otsus võib olla menetluse algatamise otsusest mõnevõrra erinev, ei ole käesoleval juhul kahe otsuse vaheline erinevus põhjendatud, kuna komisjon tunnistas, et teda oli enne menetluse algatamise otsuse vastuvõtmist teavitatud selle meetme rahastamisest ka Baierimaa üldeelarve vahenditest.

32

Üldkohus täpsustas esimese vaidlustatud kohtuotsuse punktides 67 ja 68 ning teise vaidlustatud kohtuotsuse punktides 64 ja 65 lisaks, et komisjon viitas vaidlusaluses otsuses otsesõnu abi rahastamisele sellest eelarvest laekuvatest vahenditest. Üldkohtu sõnul tõendab see, et osutatud rahastamisviis ei olnud asjakohatu asjaomase abimeetme analüüsimisel komisjoni poolt. Ta järeldas sellest, et vaidlusalune otsus võeti vastu ilma, et huvitatud isikutele oleks antud võimalust esitada oma märkused kõnealuse liidumaa üldeelarve vahenditest antava rahastuse kohta.

33

Üldkohus järeldas esimese vaidlustatud kohtuotsuse punktides 69–71 ja teise vaidlustatud kohtuotsuse punktides 66–68 sellest, et vaidlusaluse otsuse vastuvõtmisel rikuti apellantide õigust olla kaasatud haldusmenetlusse ning seega ELTL artikli 108 lõiget 2 ja määruse nr 659/1999 artikli 6 lõiget 1. Lisaks leidis ta 11. detsembri 2008. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Freistaat Sachsen (C‑334/07 P, EU:C:2008:709) põhjal, et komisjoni kohustus anda menetluse algatamise otsuse etapis huvitatud isikutele võimalus esitada oma märkused, on oma olemuselt oluline vorminõue, mille rikkumine toob kaasa akti tühistamise, sõltumata sellest, kas see rikkumine tekitas kahju isikule, kes sellele tugineb, või kas haldusmenetluse tulemus oleks võinud olla teistsugune. Selle põhjal nõustus ta hagi esimese väitega.

34

Ammendavuse huvides leidis Üldkohus esimese vaidlustatud kohtuotsuse punktides 72–75 ja teise vaidlustatud kohtuotsuse punktides 69–72, et ei saa välistada, et kui asjaomast rikkumist ei oleks tuvastatud, oleks menetluse tulemus võinud olla teistsugune. Ta märkis, et vaidlusaluses otsuses ei ole kõnealuse abimeetme rahastamise mõlemat viisi eraldi analüüsitud, mistõttu ei saa välistada, et kui apellandid oleksid ametlikus uurimismenetluses saanud esitada argumendid Baierimaa üldeelarvest pärinevate täiendavate rahastamisvahendite kohta, oleks tulemus võinud olla teistsugune.

35

Apellantide esitatud ülejäänud väidete kohta otsust tegemata tühistas Üldkohus vaidlusaluse otsuse artiklid 1–4 selles osas, milles tunnistati Saksamaa Liitvabariigi poolt Baieri liidumaal läbi viidud piimakvaliteedi kontrolli jaoks antud riigiabi siseturuga kokkusobimatuks ja kohustati seda abi tagasi nõudma.

36

Komisjon palub oma apellatsioonkaebustes Euroopa Kohtul:

37

Baieri liidumaa ja huvigrupp paluvad:

38

Komisjon esitab kummagi apellatsioonkaebuse põhjenduseks neli väidet.

39

Euroopa Kohtu presidendi 1. aprilli 2019. aasta määrusega liideti need kaks apellatsioonkaebust menetluse kirjaliku ja suulise osa ning kohtuotsuse huvides.

40

Euroopa Kohtu presidendi 4. juuli 2019. aasta otsusega lubati pooltel esitada repliik esiteks seoses komisjoni apellatsioonkaebuste põhjendamiseks esitatud väidete vastuvõetavusega ja teiseks seoses kaalutlustega, mille vastaspooled esitasid esimest korda oma vastustes apellatsioonkaebustele.

41

Euroopa Kohus edastas 1. oktoobril 2020 Euroopa Kohtu kodukorra artikli 61 lõike 1 alusel käesolevate kohtuasjade menetlusosalistele kirjaliku küsimuse, paludes neil võtta kirjalikult seisukoht 11. märtsi 2020. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Gmina Miasto Gdynia ja Port Lotniczy Gdynia Kosakowo (C‑56/18 P, EU:C:2020:192) võimaliku mõju kohta nendele kohtuasjadele. Pooled vastasid sellele küsimusele Euroopa Kohtu määratud tähtaja jooksul.

42

Komisjon väidab, et kui Üldkohus heitis talle ette, et ta ei esitanud oma menetluse algatamise otsuses, mis tehti ELTL artikli 108 lõike 2 ja määruse nr 659/1999 artikli 6 lõike 1 alusel, Baierimaa eelarve „tulude“ ehk abi rahastamisallikate osas vastavat eelarvepunkti, kuigi ta oli selle liidumaa eelarve „kulude“ osas sellise eelarvepunkti välja toonud, nägi Üldkohus ette uue vorminõude, millel puudub igasugune õiguslik alus. Oma seisukoha põhjendamiseks viitab ta 21. juuli 2011. aasta kohtuotsusele Alcoa Trasformazioni vs. komisjon (C‑194/09 P, EU:C:2011:497).

43

Komisjoni sõnul tuleneb 21. oktoobri 2003. aasta kohtuotsusest van Calster jt (C‑261/01 ja C‑262/01, EU:C:2003:571), et üksnes erandjuhtudel, kui tulu ja kulu vahel on lahutamatu seos ning kaudsed tõendid annavad alust arvata, et tulu kogumise viis rikub liidu õiguse normi, tuleb liikmesriigi poolt abikavast teatades täpsustada ka abikava rahastamisviis või -allikas.

44

Käesoleval juhul toimub rahastamine kombineeritud allikatest ning problemaatiline on üksnes rahastamine piimatasu abil. Seetõttu leiab komisjon, et ta ei olnud kohustatud menetluse algatamise otsuses otsesõnu osutama kõnealuse abimeetme rahastamise viisile täiendavatest vahenditest, mis pärinevad Baieri liidumaa üldeelarvest. On ilmne, et selle rahastamisviisi allikate hulka kuuluvad riigi ressursid. ELTL artikli 107 lõike 1 kohaselt aga määrab abi olemasolu kindlaks juba selle rahastamine riigi ressurssidest ning nende ressursside täpne päritolu ei oma selles osas tähtsust.

45

Komisjon väidab oma repliigis, et ta määratles kõnealuse abimeetme menetluse algatamise otsuses ning vaidlusaluses otsuses samamoodi. Nendes otsustes kirjeldatud üldeelarvest nähtub selgesti, et sellel ühekordse abi meetmel oli kaks rahastamisallikat. Ta viitab siinkohal 13. juuni 2019. aasta kohtuotsusele Copebi (C‑505/18, EU:C:2019:500), milles tema sõnul Euroopa Kohus kinnitas, et ei ole kohustuslik, et abi rahastamisallikad oleksid menetluse algatamise otsuses täpselt ja viimseski üksikasjas esitatud.

46

Baieri liidumaa ja huvigrupp väidavad, et esimene väide on vastuvõetamatu, kuna esiteks soovitakse sellega vaidlustada Üldkohtu poolt faktilistele asjaoludele antud hinnangut, väitmata, et seda on moonutatud, ning teiseks on selles piirdutud Üldkohtule esitatud väidete ja argumentide kordamisega. Teise võimalusena väidavad nad, et see väide on põhjendamatu.

47

Käesoleva väite raames peab Euroopa Kohus kontrollima, kas Üldkohus tõlgendas vaidlustatud kohtuotsustes õigesti ELTL artikli 108 lõiget 2 ja määruse nr 659/1999 artikli 6 lõiget 1, kui ta hindas vaidlusaluse otsuse õiguspärasust nende sätete alusel, ja kas ta tõlgendas õigesti seda otsust tervikuna, sealhulgas seda otsust ettevalmistavat otsust, milleks on menetluse algatamise otsus. Niisugune küsimus on apellatsiooni staadiumis vastu võetav õigusküsimus (vt analoogia alusel 11. märtsi 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Gmina Miasto Gdynia ja Port Lotniczy Gdynia Kosakowo, C‑56/18 P, EU:C:2020:192, punkt 121).

48

Lisaks, kuna vastaspooled leiavad, et komisjoni esimeses väites üksnes korratakse Üldkohtus esitatud argumente, siis piisab, kui tuletada meelde, et kui pool vaidlustab selle, kuidas Üldkohus on liidu õigust tõlgendanud või kohaldanud, võib esimeses kohtuastmes kontrollitud õiguslikke asjaolusid apellatsioonimenetluses uuesti arutada. Kui poolel ei oleks võimalik oma apellatsioonkaebuses tugineda Üldkohtus juba esitatud väidetele ja argumentidele, kaotaks apellatsioonimenetlus osaliselt oma mõtte (21. septembri 2010. aasta kohtuotsus Rootsi jt vs. API ja komisjon, C‑514/07 P, C‑528/07 P ja C‑532/07 P, EU:C:2010:541, punkt 116).

49

Järelikult on esimene väide vastuvõetav.

50

Õigusnormi rikkumine, mida Üldkohtule ELTL artikli 108 lõike 2 ja määruse nr 659/1999 artikli 6 lõike 1 tõlgendamisel ja kohaldamisel ette heidetakse, puudutab sisuliselt nendest sätetest tulenevaid nõudeid menetluse algatamise otsuse sisule.

51

Sellega seoses tuleb meelde tuletada, nagu Üldkohus seda tegi esimese vaidlustatud kohtuotsuse punktides 46 ja 61 ning teise vaidlustatud kohtuotsuse punktides 41 ja 44, et ELTL artikli 108 lõike 2 kohaselt on komisjonil kohustus paluda huvitatud isikutel esitada oma märkused asjaomase abimeetme ametliku uurimise staadiumis, et saada neilt kogu teave, mis on mõeldud tema edasiseks uurimiseks.

52

Kuigi huvitatud isikud ei saa tugineda kaitseõigustele, on neil seevastu õigus olla kaasatud komisjoni haldusmenetlusse ulatuses, mis vastab kõnealuse juhtumi asjaoludele. Sellega seoses on teatise avaldamine Euroopa Liidu Teatajas sobiv vahend kõikidele huvitatud isikutele menetluse algatamisest teatamiseks ning see annab ka teistele liikmesriikidele ja asjaomastele ringkondadele tagatise, et nad saavad olla ära kuulatud (vt selle kohta 11. märtsi 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Gmina Miasto Gdynia ja Port Lotniczy Gdynia Kosakowo, C‑56/18 P, EU:C:2020:192, punktid 71 ja 72).

53

Selleks kohustab määruse nr 659/1999 artikli 6 lõike 1 esimene lause komisjoni menetluse algatamise otsuses „esitama kokkuvõtlikult“ asjakohased faktilised ja õiguslikud asjaolud ning lisama sellele esialgse hinnangu selle kohta, kas meede on olemuselt abi, ning esitama põhjused, mis tekitavad kahtlusi selle meetme siseturuga kokkusobivuse kohta.

54

Niisuguse meetme rahastamise viis on aga „asjakohane asjaolu“, et teha kindlaks, kas selle saab kvalifitseerida riigiabiks ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses. Nimelt peavad selleks, et seda meedet saaks nii kvalifitseerida, sellega antavad eelised esiteks olema otseselt või kaudselt antud riigi ressurssidest ja teiseks peavad need olema riigile omistatavad (vt selle kohta 19. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Association Vent De Colère! jt, C‑262/12, EU:C:2013:851, punktid 15 ja 16 ning seal viidatud kohtupraktika). Siinkohal ei tohi erinevalt sellest, mida väidab komisjon, selle kindlaks tegemiseks, kas sellise juhuga on vastaval juhul tegemist, teatava summa maksmist abisaajatele ja meetme rahastamisviisi üksteisest lahutada (vt selle kohta 21. oktoobri 2003. aasta kohtuotsus van Calster jt, C‑261/01 ja C‑262/01, EU:C:2003:571, punkt 49, ning 22. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Régie Networks, C‑333/07, EU:C:2008:764, punkt 89).

55

Järelikult kujutab rahastamisviis, kuivõrd see kuulub tingimuste hulka, mille alusel saab kvalifitseerida ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses „riigiabi“, endast asjakohast tegurit määruse nr 659/1999 artikli 6 lõike 1 esimese lause tähenduses ning, nagu Üldkohus esimese vaidlustatud kohtuotsuse punktis 62 ning teise vaidlustatud kohtuotsuse punktides 56 ja 57 õigesti märkis, tuleb menetluse algatamise otsuses sellisena kindlaks määrata.

56

Lisaks sellele, kuigi komisjonil on sellise otsuse vastuvõtmisel lai kaalutlusõigus (vt selle kohta 21. juuli 2011. aasta kohtuotsus Alcoa Trasformazioni vs. komisjon, C‑194/09 P, EU:C:2011:497, punkt 61, ja 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hansestadt Lübeck, C‑524/14 P, EU:C:2016:971, punkt 78), ei sõltu määruse nr 659/1999 artikli 6 lõike 1 esimeses lauses ette nähtud asjakohaste faktiliste ja õiguslike asjaolude kokkuvõtte esitamine subjektiivsetest kriteeriumidest nagu komisjoni silmis ilmselge asjaolu, et riigi üldeelarve ressursside kaudu rahastamine on riigi ressurssidest antav abi.

57

Selline asjakohaste faktiliste ja õiguslike asjaolude kokkuvõtlik esitamine ei võimalda huvitatud isikutel esitada oma seisukohti põhjuste kohta, mis viisid komisjoni ametliku uurimismenetluse algatamiseni, ega järelikult tagada ELTL artikli 108 lõike 2 soovitavat toimet.

58

Seda järeldust ei sea kahtluse alla 13. juuni 2019. aasta kohtuotsusest Copebi (C‑505/18, EU:C:2019:500) tulenev kohtupraktika, millest komisjon järeldab, et ei ole mingit kohustust määrata antava abi rahastamisallikad algatamisotsuses täpselt ja üksikasjalikult kindlaks. Nimelt, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 68, oli selles kohtuotsuses kindlaks määratud kaks kõnealuse meetme rahastamisallikat. Käesolevates kohtuasjades heidetakse komisjonile aga ette, et ta ei määranud algatamisotsuses kindlaks Baieri liidumaa üldeelarvest pärinevat rahastamisallikat, millest ta oli selles menetlusstaadiumis juba teadlik, samas kui seda asjaolu võeti vaidlusaluses otsuses arvesse ja see oli aluseks hinnangutele, mille hulka kuulub ka käesoleva kohtuotsuse punktis 17 viidatud hinnang selle otsuse põhjenduses 145.

59

Seega ei rikkunud Üldkohus ELTL artikli 108 lõike 2 ja määruse nr 659/1999 artikli 6 lõike 1 tõlgendamisel ja kohaldamisel õigusnormi, kui ta leidis esimese vaidlustatud kohtuotsuse punktides 68 ja 69 ning teise vaidlustatud kohtuotsuse punktides 65 ja 66, et kuna menetluse algatamise otsuses ei olnud viimati nimetatud sätte tähenduses esitatud kokkuvõtet asjaomaste faktiliste ja õiguslike asjaolude kohta seoses vaidlusaluse meetme rahastamisega Baieri liidumaa üldeelarve ressurssidest, siis on komisjon vaidlusaluse otsuse tegemisel rikkunud temal lasuvat kohustust anda huvitatud isikutele võimalus esitada märkusi kõnealuse faktilise asjaolu kohta ja seega rikkus ta nende isikute õigust olla kaasatud haldusmenetlusse, nagu see on nimetatud sätetega tagatud.

60

Sellest tuleneb, et esimene väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

61

Selle väitega, mis jaguneb kaheks osaks, heidab komisjon teise võimalusena Üldkohtule ette, et viimane tõlgendas menetluse algatamise otsust vääralt ja põhjendas vaidlustatud kohtuotsuseid puudulikult.

62

Selle väite esimeses osas tuletab komisjon kõigepealt meelde, et menetluse algatamise otsuse punktis 2.3. ja põhjenduses 5 mainitakse vastavalt „eelarvelisi summasid“ ja „toetussummasid“. Kuigi viimati nimetatud väljendiga on viidatud ametliku uurimismenetluse esemeks olevate meetmete rahastamisele piimatasust laekuvate vahendite abil, leiab ta, et see väljend viitab ka Baieri liidumaa üldeelarvest tulenevale rahastamisele. Samuti tuleneb menetluse algatamise otsuse põhjendusest 18, et kõnealune rahastamine on tagatud eelarveressursside ja piimatasust laekuvate vahendite abil, kusjuures viimati nimetatud rahastamist on selles otsuses eraldi hinnatud, arvestades Saksamaa Liitvabariigi poolt esialgse uurimise staadiumis esitatud vastuväiteid.

63

Esimese vaidlustatud kohtuotsuse punktis 53 ja teise vaidlustatud kohtuotsuse punktis 48 piirdus Üldkohus aga sellega, et analüüsis valikuliselt ainult ühte menetluse algatamise otsuse alajaotust, selle asemel et võtta komisjoni argumentidele vastamisel arvesse selle otsuse kõiki põhjendusi. Järelikult, kuna Üldkohus ei analüüsinud kõiki esitatud kaitseväiteid, rikkus ta oma põhjendamiskohustust ja pani toime esimese õigusnormi rikkumise.

64

Teine õigusnormi rikkumine, millele komisjon viitab, puudutab esimese vaidlustatud kohtuotsuse punkte 54–57 ja teise vaidlustatud kohtuotsuse punkte 49–53, milles Üldkohus leidis, et õigusnormi rikkumist kujutab endast see, et menetluse algatamise otsuses ei ole mainitud Baieri liidumaa finantsmääruse artikleid 23 ja 44, ning seega kõnealuse meetme rahastamist liidumaa üldeelarvest. Komisjon on seisukohal esiteks, et asjaolu, et menetluse algatamise otsuse põhjenduses 17 on näitena ära toodud Baden-Württembergi liidumaa finantsmääruse sätted, võimaldas Baieri liidumaal sellest järeldada, et Baieri liidumaa finantsmääruse identsed sätted olid samuti menetluse algatamise otsusega hõlmatud. Ta lisab, et igal juhul on selge, et liikmesriik on teadlik omaenese eelarvealastest õigusaktidest, mistõttu ei ole nende otsesõnu mainimine käesoleval juhul vajalik.

65

Kolmas ja neljas õigusnormi rikkumine, mida komisjon Üldkohtule ette heidab, puudutavad esimese vaidlustatud kohtuotsuse punkte 55 ja 56 ning teise vaidlustatud kohtuotsuse punkte 50 ja 51. Komisjoni sõnul tõlgendas Üldkohus menetluse algatamise otsuse jagu 3.1, eelkõige alajagu 3.3.1 ning põhjendust 264, nii, et nendes on esialgse uurimise staadiumis piirdutud üksnes asjaomaste meetmete rahastamise viisiga piimatasu abil, kuigi selles otsuses on esitatud üksnes esialgne hinnang selle kohta, et need meetmed kujutavad endast abi. Komisjoni sõnul selgitas ta Üldkohtus, et menetluse algatamise otsuse analüüs puudutab üksnes nimetatud meetmete rahastamist piimatasu abil, kuna ainult see rahastamisviis võis tekitada kahtlusi riigi ressursside kasutamise suhtes. Kuna Üldkohus sellele argumendile ei vastanud, jättis ta kontrollimata komisjoni esitatud kaitseväite ja rikkus seega põhjendamiskohustust.

66

Teise väite teises osas heidab komisjon Üldkohtule ette, et viimane kinnitas esimese vaidlustatud kohtuotsuse punktis 62 ja teise vaidlustatud kohtuotsuse punktis 56, et menetluse algatamise otsusele eelnenud haldusmenetluse toimiku sisu ei oma selle otsuse tõlgendamisel tähtsust. Ta väidab, et esialgse uurimise staadiumis vahetatud kirjade põhjal ei saanud Baieri liidumaa ega Üldkohus kahelda, et ametlik uurimismenetlus puudutas ka kõnealuste abimeetmete rahastamist üldiste maksutulude abil.

67

Komisjon väidab veel, et Üldkohus ei ole esimese vaidlustatud kohtuotsuse punktides 53–58 ja 62 ning teise vaidlustatud kohtuotsuse punktides 47–53 eiranud kohtupraktikat, mis tuleneb 21. juuli 2011. aasta kohtuotsusest Alcoa Trasformazioni vs. komisjon (C‑194/09 P, EU:C:2011:497) ning 2. aprilli 1998. aasta kohtuotsusest komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France (C‑367/95 P, EU:C:1998:154), mille kohaselt peab põhjendus esiteks olema kohandatud asjaomase õigusakti laadiga ja sellest peab selgesti ja ühemõtteliselt nähtuma õigusakti andnud institutsiooni arutluskäik selliselt, et huvitatud isikuil oleks võimalik teada saada võetud meetme põhjused ja et liidu kohtul oleks võimalik teostada kohtulikku kontrolli, ning teiseks ei pea asjaomane institutsioon võtma seisukohta asjaolude suhtes, mis ilmselgelt asjasse ei puutu, on tähtsusetud või selgelt teisejärgulised.

68

Baieri liidumaa ja huvigrupp väidavad esimesena, et komisjoni teise väite esimene ja teine osa on vastuvõetamatud, kuna esiteks on nende eesmärk see, et Euroopa Kohus hindaks faktilisi asjaolusid uuesti, ning teiseks on neis piirdutud Üldkohtus esitatud väidete ja argumentide kordamisega.

69

Teisena ja teise võimalusena väidavad nad, et selle väite mõlemad osad on põhjendamatud.

70

Kuna Baieri liidumaa ja huvigrupi argumendid vastuvõetamatuse toetuseks tuleb tagasi lükata samadel põhjustel nagu need, mis on esitatud käesoleva kohtuotsuse punktides 47 ja 48, siis tuleb sisulisi küsimusi puudutavas osas esimesena märkida, et selle väite raames komisjoni esitatud argumendid, arvestades väite kahte osa – mille kohaselt on menetluse algatamise otsuses kaudselt mainitud kõnealuse meetme teist rahastamisviisi, st Baieri liidumaa eelarvevahendeid –, põhinevad eeldusel, et komisjonile määruse nr 659/1999 artikli 6 lõike 1 esimese lause alusel pandud kohustus esitada selles otsuses kokkuvõtlikult asjaomased faktilised ja õiguslikud asjaolud on täidetud, kui need asjaolud on kaudselt nimetatud või kui eelkõige asjaomane liikmesriik saab need sellest otsusest tuletada.

71

Siiski, nagu nähtub osutatud sätte sõnastusest endast ja eelkõige selles kasutatud sõnade „kokkuvõtlikult esitama“ tavatähendusest, tuleb kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid selle sätte tähenduses menetluse algatamise otsuses otsesõnu ja selgesti mainida.

72

Seda järeldust kinnitab ELTL artikli 108 lõige 2, mis – nagu rõhutas kohtujurist oma ettepaneku punktis 42 – kohustab komisjoni huvitatud isikutele ametlikult teatama, et nende ülesanne on esitada oma märkused riigiabi ametliku uurimise staadiumis.

73

Nimelt võtab see ametlik teadaanne menetluse algatamise otsuse vormi, mille eesmärk – nagu on märgitud määruse nr 659/1999 põhjendustes 8 ja 16 – on võimaldada komisjonil koguda kogu vajalik teave, et teha otsus kõnealuse meetme riigiabiks kvalifitseerimise ja selle kokkusobivuse kohta siseturuga, pakkudes parimat viisi, et tagada huvitatud isikute õigused olla komisjoni läbiviidavasse haldusmenetlusse kaasatud ja andes neile kõik võimalused oma huve kaitsta.

74

Seega, võttes arvesse menetluse algatamise otsuse olemust ja eset, peab komisjoni esialgse uurimise lõpus esitatud kokkuvõte asjakohastest faktilistest ja õiguslikest asjaoludest olema selleks, et teha kindlaks riigiabi olemasolu ja võtta seisukoht abi kokkusobivuse kohta siseturuga, hoolimata asjaolust, et see võib jääda ülevaatlikuks, tingimata otsesõnaline, et oleks selgesti ja ühemõtteliselt välja toodud komisjoni läbiviidava uurimise ese ja võimaldatud seega tõhusalt huvitatud isikutel esitada selle kohta oma märkused.

75

Pealegi on üksnes nende asjaolude otsesõnaline kokkuvõtte esitamine, mis on kõnealuse abimeetme analüüsimisel määruse nr 659/1999 artikli 6 lõike 1 esimese lause tähenduses objektiivselt asjakohased, kooskõlas õiguskindluse põhimõttest tuleneva liidu õiguse aktide selguse, täpsuse ja ettenähtavuse nõudega (vt selle kohta 15. veebruari 1996. aasta kohtuotsusDuff jt, C‑63/93, EU:C:1996:51, punkt 20; 18. novembri 2008. aasta kohtuotsus Förster, C‑158/07, EU:C:2008:630, punkt 67, ning 8. detsembri 2011. aasta kohtuotsus France Télécom vs. komisjon, C‑81/10 P, EU:C:2011:811, punkt 100).

76

Järelikult, kuna komisjoni väidetele aluseks olev eeldus, mis puudutab võimalust kaudselt mainida menetluse algatamise otsuses asjakohast faktilist või õiguslikku asjaolu määruse nr 659/1999 artikli 6 lõike 1 esimese lause tähenduses, on õiguslikult väär, tuleb kõik argumendid, mis puudutavad menetluse algatamise otsuse väidetavalt väära tõlgendamist Üldkohtu poolt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

77

Teisena tuleb märkida, et kuivõrd komisjon heidab Üldkohtule ette põhjendamiskohustuse rikkumist, siis tuleb kõigepealt rõhutada, et see kohustus on oluline vorminõue, mida tuleb eristada põhjenduste põhjendatusest, kuivõrd viimane puudutab vaidlusaluse akti sisulist õiguspärasust (2. aprilli 1998. aasta kohtuotsus komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, C‑367/95 P, EU:C:1998:154, punkt 62; 30. novembri 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa ja Orange, C‑486/15 P, EU:C:2016:912, punkt 79, ning 29. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Achemos Grupė ja Achema vs. komisjon, C‑847/19 P, ei avaldata, EU:C:2021:343, punkt 62).

78

Samuti tuleb meelde tuletada, et kuigi vaidlustatud kohtuotsuse põhjendusest peab selgesti ja ühemõtteliselt nähtuma Üldkohtu arutluskäik selliselt, et huvitatud isikuil oleks võimalik teada saada tehtud otsuse põhjendused ja et Euroopa Kohtul oleks võimalik teha omapoolset kontrolli, ei kohusta Üldkohtu põhjendamiskohustus teda siiski esitama ammendavat ja üksikasjalikku ülevaadet menetlusosaliste kõikidest argumentidest, tingimusel et see võimaldab huvitatud isikutel mõista Üldkohtu otsuse põhjendusi ja tagab Euroopa Kohtule kontrolli tegemiseks piisava teabe (11. juuli 2013. aasta kohtuotsus Ziegler vs. komisjon, C‑439/11 P, EU:C:2013:513, punktid 81 ja 82, ning 29. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Achemos Grupė ja Achema vs. komisjon, C‑847/19 P, ei avaldata, EU:C:2021:343, punktid 60 ja 61).

79

Olles esimese vaidlustatud kohtuotsuse punktides 53 ja 55–57 ning teise vaidlustatud kohtuotsuse punktides 48 ja 50–52 märkinud, et menetluse algatamise otsuses oli otsesõnu mainitud rahastamist üksnes piimatasust, tõdes Üldkohus esimese vaidlustatud kohtuotsuse punktis 57 ja teise vaidlustatud kohtuotsuse punktis 53 aga, et Baieri liidumaa üldeelarvest rahastamist ei ole selles otsuses otsesõnu mainitud.

80

Seejärel järeldas ta esimese vaidlustatud kohtuotsuse punktis 58 ja teise vaidlustatud kohtuotsuse punktis 54, et huvitatud isikud võisid õiguspäraselt eeldada, et komisjoni uurimine puudutas üksnes piimatasust laekuvaid vahendeid. Lisaks täpsustas Üldkohus esimese vaidlustatud kohtuotsuse punktides 60 ja 61 ning teise vaidlustatud kohtuotsuse punktides 58 ja 59, et arvestades määruse nr 659/1999 artikli 6 lõikes 1 sätestatud nõudeid, ei saa komisjon väita, kui ta ei ole kohustatud kõnealuse meetme kohta lõplikku analüüsi esitama, et menetluse algatamise otsuses võidi jätta Baierimaa üldeelarvest pärinevate vahendite kaudu rahastamise mainimata, kuna ta on kohustatud oma uurimise raamistiku piisavalt määratlema, et mitte muuta sisutühjaks huvitatud isikute õigust esitada oma märkusi. Nii nähtub kahest vaidlustatud kohtuotsusest, et Baierimaa üldeelarvest rahastamist oleks pidanud menetluse algatamise otsuses otsesõnu mainima.

81

Seega, isegi kui eeldada, et võib asuda seisukohale, et Üldkohus ei vastanud ammendavalt kõigile komisjoni argumentidele, millega sooviti tõendada, et see rahastamisviis oli menetluse algatamise otsuses kaudselt olemas või sellest tuletatav, tuleb tõdeda, et Üldkohtu põhjendused ilmnevad vaidlustatud kohtuotsustest selgesti ja ühemõtteliselt ning huvitatud isikutel on võimalik teada saada Üldkohtu otsuse põhjendused ja Euroopa Kohtul teha omapoolset kontrolli, mistõttu need kohtuotsused ei ole põhjendamata.

82

Teine väide tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

83

Kolmandas väites leiab komisjon sisuliselt, et oluline vorminõue on üksnes kohustus algatada ELTL artikli 107 tähenduses abimeetme küsimuses ametlik uurimismenetlus. Võimalik asjakohaste faktiliste või õiguslike asjaolude kokkuvõtte esitamata jätmine menetluse algatamise otsuses ei kujuta endast sellise vorminõude rikkumist. Lisaks rikutakse kolmandate isikute õigust olla ametlikku uurimismenetlusse kaasatud üksnes siis, kui selle kokkuvõtte esitamata jätmine takistab neil esitada vastava asjaolu kohta oma märkusi. Lisaks tooks see rikkumine kaasa lõpliku otsuse tühistamise vaid siis, kui huvitatud isikutel oleks võimalik tõendada, et teave, mille nad oleksid võinud selle kohta edastada, oleks saanud muuta lõpliku otsuse sisu.

84

Baieri liidumaa ja huvigrupp leiavad esiteks, et see väide on vastuvõetamatu, kuna see üksi ei saa vaidlustatud kohtuotsuste tühistamist kaasa tuua. Selline tühistamine oleks võimalik vaid juhul, kui nõustuda mitte ainult selle väitega, vaid ka neljanda väitega, mis käsitleb asjaolu, et see, kui on rikutud huvitatud isikute õigust olla ametlikku uurimismenetlusse kaasatud, ei mõjuta vaidlusalust otsust.

85

Teiseks ja teise võimalusena leiavad Baieri liidumaa ja huvigrupp, et komisjoni kolmas väide on põhjendamatu.

86

Tuleb tõdeda, et vastupidi Baieri liidumaa ja huvigrupi väidetele on kolmas ja neljas väide, olgugi et need on omavahel seotud, teineteisest sõltumatud. Nimelt heidab komisjon oma kolmanda väitega Üldkohtule ette, et viimane rikkus õigusnormi, kui ta leidis esimese vaidlustatud kohtuotsuse punktides 70 ja 71 ning teise vaidlustatud kohtuotsuse punktides 67 ja 68, et komisjoni kohustus anda menetluse algatamise otsuse staadiumis huvitatud isikutele võimalus esitada oma märkused on oma olemuselt oluline vorminõue, mille rikkumine toob kaasa vaidlusaluse otsuse tühistamise, samas kui neljandas väites heitis komisjon Üldkohtule ette, et ta on rikkunud õigusnormi, kui ta leidis ammendavuse huvides, et rikkumise tuvastamise puudumise korral oleks riigiabi meetme uurimise menetluse tulemus võinud olla teistsugune.

87

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 102 märkis, ei piisa seega ainuüksi asjaolust, et kolmas ja neljas väide on omavahel seotud, iseenesest kummagi väite vastuvõetamatuks tunnistamiseks.

88

Sellest lähtudes on kolmas väide vastuvõetav.

89

Mis puudutab küsimust, kas – nagu väidab komisjon – Üldkohus on rikkunud õigusnormi, kui ta leidis, et määruse nr 659/1999 artikli 6 lõike 1 esimeses lauses sätestatud kohustus esitada menetluse algatamise otsuses kokkuvõtlikult faktilised ja õiguslikud asjaolud, mis on asjakohased ametlikus uurimismenetluses selle kohta, kas abimeede on siseturuga kokkusobiv, on oma olemuselt oluline vorminõue ELTL artikli 263 teise lõigu tähenduses, nagu on kohustus algatada vastav menetlus ELTL artikli 108 lõike 2 alusel, siis on oluline kõigepealt meelde tuletada, et Euroopa Kohus on juba otsustanud, et ELTL artikli 108 lõikest 2 ning määruse nr 659/1999 artikli 1 punktist h tuleneb, et kui komisjon otsustab algatada abikava käsitleva ametliku uurimismenetluse, peab ta andma huvitatud isikutele, sealhulgas asjaomastele ettevõtjatele, võimaluse esitada märkusi ning selline kohustus on oma olemuselt „oluline vorminõue“ (vt 11. detsembri 2008. aasta kohtuotsus komisjon vs. Freistaat Sachsen, C‑334/07 P, EU:C:2008:709, punkt 55). Nimetatud olemus tuleneb asjaolust, et niisugune kohustus on oluline menetlustingimus, mis on olemuslikult seotud dokumendi koostaja tahte korrektse väljakujunemise või väljendamisega.

90

Kohustust, mille Euroopa Kohus on kvalifitseerinud „oluliseks vorminõudeks“, on aga täpsustatud eelkõige määruse nr 659/1999 artikli 6 lõikes 1, mis paneb komisjonile eelkõige kohustuse esitada menetluse algatamise otsuses kokkuvõtlikult asjaomase abi või abikava uurimisel asjakohased faktilised ja õiguslikud asjaolud ning sellest tulenevalt tagada ELTL artikli 108 lõike 2 soovitav toime.

91

Teatise avaldamine Euroopa Liidu Teatajas on tõesti sobiv vahend kõikidele huvitatud isikutele ametliku uurimismenetluse algatamisest teatamiseks ja viimastelt kogu sellise teabe saamiseks, mis on vajalik komisjoni edaspidiseks tegevuseks, andes ka teistele liikmesriikidele ja asjaomastele ringkondadele tagatise, et nad saavad olla ära kuulatud (vt selle kohta 11. märtsi 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Gmina Miasto Gdynia ja Port Lotniczy Gdynia Kosakowo, C‑56/18 P, EU:C:2020:192, punktid 71 ja 72). Huvitatud isikutel on siiski võimalik tõhusalt oma märkusi esitada vaid siis, kui avaldatud otsuses on asjakohased faktilised ja õiguslikud asjaolud otsesõnu ja selgesti nimetatud, nagu on ette nähtud määruse nr 659/1999 artikli 6 lõike 1 esimeses lauses.

92

Sellest järeldub, et ainuüksi ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse avaldamine, ilma et selle otsuse sisu oleks selle sätte ettekirjutustega kooskõlas, ei võimalda asuda seisukohale, et komisjonil ametliku uurimismenetluse kuupäeva seisuga lasuv kohustus, mis tuleb kvalifitseerida „oluliseks vorminõudeks“ ELTL artikli 263 teise lõigu tähenduses, on täidetud.

93

Kõnealuses asjas tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktidest 54 ja 55, et abimeetme rahastamise viis on määruse nr 659/1999 artikli 6 lõike 1 esimese lause tähenduses asjakohane asjaolu. Sellisena oleks see asjaolu, mille põhjal leiab komisjon vaidlusaluses otsuses, et meede tuleb kvalifitseerida „riigiabiks“ ELTL artikli 107 tähenduses, seega otsesõnu tulnud kõnealuse ametliku uurimismenetluse algatamise otsuses kokkuvõtlikult esitada.

94

Sestap tuleb ametliku uurimismenetluse algatamise otsuses sellise asjaolu puudumist – kuivõrd sellel on vaidlusaluse otsuse põhjendamisel oma osa – pidada „olulise vorminõude“ rikkumiseks 11. detsembri 2008. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Freistaat Sachsen (C‑334/07 P, EU:C:2008:709) punkti 55 tähenduses, mis toob kaasa selle otsuse automaatse tühistamise (vt selle kohta 29. oktoobri 1980. aasta kohtuotsus Roquette Frères vs. nõukogu, 138/79, EU:C:1980:249, punkt 33, ja 6. septembri 2017. aasta kohtuotsus Slovakkia ja Ungari vs. nõukogu, C‑643/15 ja C‑647/15, EU:C:2017:631, punkt 160).

95

Sellega seoses tuleb otsesõnu tagasi lükata komisjoni argument, mille kohaselt on üksnes ametliku uurimismenetluse algatamise kohustus oluline vorminõue. Selline argument, mis lisaks sellele, et see on ilmselgelt vastuolus määruse nr 659/1999 artikli 6 lõike 1 esimese lausega, mis paneb komisjonile menetluse algatamise otsuse sisu suhtes selgeid kohustusi, võtab sellelt soovitava toime, mille eesmärk on anda huvitatud isikutele võimalus esitada komisjonile tõhusalt oma märkused. Nimelt peavad vastavad isikud olema teadlikud asjakohastest faktilistest ja õiguslikest asjaoludest, millel põhineb asjaomase abimeetme ametlik uurimine, eelkõige nendest, mis puudutavad meetme rahastamise viisi, mis on otsustava tähtsusega meetme kvalifitseerimisel ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses „riigiabiks“.

96

Seevastu ei ole tegemist olulise vorminõude rikkumisega 11. detsembri 2008. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Freistaat Sachsen (C‑334/07 P, EU:C:2008:709) punkti 55 tähenduses, kui asjaolu, mille esitamata jätmist menetluse algatamise otsuses komisjonile ette heidetakse, ei ole kõnealuse abimeetme analüüsimisel määruse nr 659/1999 artikli 6 lõike 1 esimese lause tähenduses asjakohane faktiline või õiguslik asjaolu.

97

Samuti ei saa komisjon tugineda kohtupraktikale, mis tuleneb 8. mai 2008. aasta kohtuotsusest Ferriere Nord vs. komisjon (C‑49/05 P, ei avaldata, EU:C:2008:259) ja 11. detsembri 2008. aasta kohtuotsusest komisjon vs. Freistaat Sachsen (C‑334/07 P, EU:C:2008:709), väitmaks, et menetluse algatamise otsuses asjakohase asjaolu puudumine ei kujuta endast olulise vorminõude rikkumist. Nimelt puudutasid nende kahe kohtuotsuse aluseks olnud juhtumid õigusliku raamistiku muutmist abimeetme ametliku uurimismenetluse ajal, mitte – nagu käesolevas asjas – nõudeid, mis puudutavad komisjonile määruse nr 659/1999 artikli 6 lõike 1 esimese lausega kehtestatud uurimise raamistiku määratlemist juba menetluse algatamise otsuse vastuvõtmise ajal.

98

Nii kinnitas Euroopa Kohus 8. mai 2008. aasta kohtuotsuses Ferriere Nord vs. komisjon (C‑49/05 P, ei avaldata, EU:C:2008:259) Üldkohtu analüüsi, leides, et kuna uutes keskkonnakaitsealase riigiabi suunistes kehtestatud põhimõtted ja kriteeriumid on sisuliselt identsed nendega, mis kehtestati uurimismenetluse algatamise otsuse kuupäeva seisuga kehtinud suunistes, ei rikkunud komisjon nendega huvitatud isikute õigust olla uurimismenetlusse kaasatud, kui ta ei andnud neile võimalust esitada nende uute suuniste kohta oma märkused. Neil konkreetsetel asjaoludel ei olnud ELTL artikli 108 lõike 2 ja määruse nr 659/1999 artikli 6 lõike 2 teise lause alusel vaja huvitatud isikutega uuesti konsulteerida.

99

Mis puudutab 11. detsembri 2008. aasta kohtuotsust komisjon vs. Freistaat Sachsen (C‑334/07 P, EU:C:2008:709), siis pärast seda, kui Euroopa Kohus oli märkinud, et komisjoni kohustus teatada, et huvitatud isikute ülesanne on esitada ametliku uurimismenetluse raames oma märkused, on oluline vorminõue, täpsustas ta 8. mai 2008. aasta kohtuotsusele Ferriere Nord vs. komisjon (C‑49/05 P, ei avaldata, EU:C:2008:259) viidates, et kui uutes õigusnormides, mis on jõustunud pärast seda, kui liikmesriik teatas kavandatavast abist, ei ole varem kehtinud normidega võrreldes tehtud sisulisi muudatusi, siis ei ole see, kui komisjon on jätnud huvitatud isikutega muudetud õigusnormide osas konsulteerimata, olulise vorminõude rikkumine.

100

Ka 11. märtsi 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Gmina Miasto Gdynia ja Port Lotniczy Gdynia Kosakowo (C‑56/18 P, EU:C:2020:192), mis tehti pärast vaidlustatud kohtuotsuste kuulutamist, ei sea kahtluse alla määruse nr 659/1999 artikli 6 lõike 1 esimeses lauses koostoimes ELTL artikli 108 lõikega 2 kehtestatud kohustuse kvalifitseerimist „oluliseks vorminõudeks“.

101

Nagu Euroopa Kohus on selle kohtuotsuse punktis 88 ise nentinud, ei puuduta see otsus kohustusi, mis lasuvad komisjonil ametliku uurimismenetluse algatamise kuupäeva seisuga, ega puuduta seega kohustusi, mis kuuluvad määruse nr 659/1999 artikli 6 lõike 1 kohaldamisalasse, mida tõlgendatakse käesolevas kohtuasjas.

102

Eeltoodust tuleneb, et Üldkohus märkis 11. detsembri 2008. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Freistaat Sachsen (C‑334/07 P, EU:C:2008:709) punktile 55 tuginedes õigesti esimese vaidlustatud kohtuotsuse punktis 70 ja teise vaidlustatud kohtuotsuse punktis 67, et komisjoni kohustus anda menetluse algatamise otsuse staadiumis huvitatud isikutele võimalus esitada oma märkused, on oma olemuselt oluline vorminõue, mille rikkumine toob kaasa vigase akti tühistamise, sõltumata sellest, kas see rikkumine on põhjustanud kahju isikule, kes sellele tugineb, või kas haldusmenetluse tulemus oleks võinud olla teistsugune.

103

Kolmas väide tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

104

Komisjon heidab Üldkohtule ette, et viimane leidis esimese vaidlustatud kohtuotsuse punktides 72–75 ja teise vaidlustatud kohtuotsuse punktides 70–72 vääralt, et kui Baieri liidumaa oleks saanud esitada märkused selle kohta, kas eelarvevahendid kujutavad endast riigi ressursse, oleks menetluse tulemus võinud olla teistsugune. Ta leiab, et Üldkohus ei rikkunud mitte ainult ELTL artikli 108 lõikeid 2 ja 3 ning määruse nr 659/1999 artikli 6 lõiget 1, vaid ka ELTL artikli 107 lõiget 1, kuna ta tõlgendas vääralt mõistet „riigi ressursid“, ja ELTL artikli 108 lõiget 1, kuna ta tõlgendas vääralt mõistet „olemasolev abi“. Ta heidab Üldkohtule veel ette vaidlusaluses otsuses tuvastatud asjaolude moonutamist ja kaitseargumentide analüüsimata jätmist.

105

Baieri liidumaa ja huvigrupp on seisukohal, et see väide on vastuvõetamatu, kuna Üldkohus järeldas esimese vaidlustatud kohtuotsuse punktides 72 ja 75, et huvitatud isikute õigusi on rikutud sellega, et nad ei ole saanud pelgalt tuvastatud faktiliste asjaolude põhjal läbi viidud menetluse lõppedes esitada märkusi, mida Euroopa Kohus ei saa kontrollida. Lisaks on selle väite põhipunktides üksnes korratud Üldkohtus juba esitatud väiteid ja argumente.

106

Teise võimalusena väidavad Baieri liidumaa ja huvigrupp, et neljas väide on põhjendamata, kuna selles on lähtutud vaidlustatud kohtuotsuste väärast tõlgendusest.

107

Kuna Baieri liidumaa argumendid asjaomase väite vastuvõetamatuse kohta tuleb tagasi lükata samadel põhjustel, mis on esitatud käesoleva kohtuotsuse punktides 47 ja 48, siis piisab, kui märkida sisulistes küsimustes, et Üldkohus leidis üksnes ammendavuse huvides, et kui huvitatud isikud oleksid saanud esitada märkused Baieri liidumaa üldeelarvest tuleneva rahastamisviisi kohta, oleks menetluse tulemus võinud olla teistsugune.

108

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa väited, mis on esitatud vaidlustatud kohtuotsuses ammendavuse huvides esitatud põhjenduste peale, sellistena kaasa tuua vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist ning seega jäävad need edutuks (vt eelkõige 28. juuni 2005. aasta kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P – C‑208/02 P ja C‑213/02 P, EU:C:2005:408, punkt 148, ning 26. märtsi 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, C‑621/16 P, EU:C:2019:251, punkt 61).

109

Kuna Euroopa Kohus asus seisukohale, et Üldkohus tuvastas esimese vaidlustatud kohtuotsuse punktis 70 ja teise vaidlustatud kohtuotsuse punktis 67 õigesti, et kuna vaidlusaluse otsuse tegemisel ei antud huvitatud isikutele võimalust esitada oma märkuse, rikuti sellega olulist vorminõuet, mis toob kaasa vigase akti automaatse tühistamise, siis tuleb neljas väide edutuse tõttu tagasi lükata.

110

Kuna komisjoni poolt apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitatud neljast väitest ühegagi ei saa nõustuda, tuleb apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata jätta.

111

Kodukorra artikli 138 lõike 1 kohaselt, mis on kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatav apellatsioonimenetluses, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtuvaidluse kaotanud ning Baieri liidumaa ja huvigrupp on kohtukulude hüvitamist nõudnud, tuleb kohtukulud välja mõista komisjonilt.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab: