KOHTUJURISTI ETTEPANEK

MANUEL CAMPOS SÁNCHEZ-BORDONA

esitatud 3. märtsil 2022 ( 1 )

Kohtuasi C‑620/20 P

International Management Group (IMG)

versus

Euroopa Komisjon

Apellatsioonkaebus – Finantsmäärus – Euroopa Liidu finantshuvide kaitse – Arengukoostöö – Eelarve kaudne täitmine rahvusvahelise organisatsiooni poolt – Otsus mitte usaldada eelarve täitmist üksusele kahtluste tõttu tema staatuse suhtes – Tühistamine – Hüvitis – Isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumine – Hea halduse põhimõte – Tühistamisotsuse täitmine

1.

Finantseeskirjad võimaldavad kasutada liidu eelarve vahendite haldamisel eelarve kaudse täitmise mehhanismi. Komisjon tegi seda 2013. aastal, andes teatavate arengukoostöö fondide haldamise üksusele International Management Group (edaspidi „IMG“), kelle rahvusvahelise organisatsiooni staatus on praegu arutamisel.

2.

2014. aastal peatas komisjon suhted IMGga, kuna viimase õigusliku staatuse osas oli kahtlusi, ning teatas IMG-le 2015. aastal, et ta ei sõlmi temaga uusi eelarve kaudse täitmise delegeerimise lepinguid.

3.

IMG esitas komisjoni nende otsuste peale hagi Üldkohtule, kes jättis tema nõuded rahuldamata. ( 2 ) Apellatsiooniastmes Euroopa Kohus siiski rahuldas IMG apellatsioonkaebuse, tühistas komisjoni otsused ja saatis kohtuasja tagasi Üldkohtule, et see teeks selle üksuse esitatud kahju hüvitamise nõudes otsuse. ( 3 )

4.

Kui kohtuasi saadeti tagasi Üldkohtusse, jättis viimane lõpuks kahju hüvitamise nõude rahuldamata. ( 4 ) IMG vaidlustab Üldkohtu selle kohtuotsuse apellatsiooniastmes.

I. Õiguslik raamistik

5.

Viitan ülevaatele liidu eelarve kaudse täitmise finantseeskirjadest, mis on ära toodud kohtuotsustes C‑183/17 P ja C‑184/17 P, ilma et oleks vaja neid korrata.

6.

Selles kohtuotsuses on kajastatud kohaldatavaid sätteid määrusest (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 ( 5 ) (eelkõige selle artiklid 53 ja 53d); määrusest (EÜ, Euratom) nr 2342/2002 ( 6 ) (eelkõige selle artikkel 43); määrusest (EL, Euratom) nr 966/2012 ( 7 ) (eelkõige artikli 58 lõige 1 ja artiklid 84–86) ning delegeeritud määrusest (EL) nr 1268/2012 ( 8 ) (eelkõige artikkel 43).

II. Kohtuvaidluste taust

7.

Vaidluste tausta on üksikasjalikult kirjeldatud kohtuotsuses C‑183/17 P ja C‑184/17 P ning vaidlustatud kohtuotsuses, millele ma viitan.

8.

Toon esimesest ära järgmised faktilised asjaolud: ( 9 )

„–

Euroopa Kohtule esitatud toimikus sisalduva põhikirja kohaselt asutati IMG 25. novembril 1994 rahvusvahelise organisatsioonina „International Management Group – Infrastructure for Bosnia and Herzegovina“, mille registrijärgne asukoht on Belgradis (Serbia), eesmärgiga võimaldada Bosnia ja Hertsegoviina ülesehitamisel osalevatel riikidel kasutada selleks loodud üksust. Sellest ajast alates on IMG järk-järgult oma tegevust laiendanud ning sõlmis seejärel 13. juunil 2012 Belgia Kuningriigiga peakorterilepingu.

–

7. novembril 2013 võttis komisjon määruse nr 966/2012 artikli 84 alusel vastu rakendusotsuse C(2013) 7682 (final) 2013. aasta iga‑aastase tegevuskava kohta, milles soodustatakse Myanmari/Birma rahastamist Euroopa Liidu üldeelarvest (edaspidi „algne otsus“).

–

Nimetatud otsuse artikkel 1 sätestab, et otsuse lisades 1 ja 2 täpsustatud 2013. aasta tegevuskava, milles soodustatakse Myanmari/Birma rahastamist, on heaks kiidetud.

–

Nimetatud otsuse artikkel 3 näeb ette, et eelarve ühiselt täitmisega seotud ülesanded võib delegeerida otsuse lisades 1 ja 2 nimetatud üksustele, kui sõlmitakse delegeerimisleping.

–

Otsuse lisas 2 on kirjeldatud 2013. aasta tegevuskava, milles soodustatakse Myanmari/Birma rahastamist, teist tegevust. Nimetatud lisa osades 5 ja 8 on sisuliselt ette nähtud, et see tegevus kujutab endast kaubanduse arendamise kava, mille eeldatav maksumus on 10 miljonit eurot, mida rahastab Euroopa Liit ja mille rakendamine tagatakse IMGga ühiselt. Nimetatud lisa punktis 8.3.1 on IMGd kirjeldatud kui Myanmaris/Birmas juba loodud rahvusvahelist organisatsiooni, kes osaleb liidu rahastatavate projektide elluviimisel selles riigis.

–

OLAF teatas 17. veebruaril 2014 komisjonile, et alustas IMG staatust puudutavat uurimist.

–

Komisjoni peasekretär edastas selle teabe 24. veebruaril 2014 nimetatud institutsiooni rahvusvahelise koostöö ja arengukoostöö peadirektorile, juhtides tema tähelepanu võimalusele rakendada määruse nr 883/2013 artikli 7 lõike 6 alusel esialgset õiguskaitset.

–

Peadirektor rakendas 26. veebruaril 2014 nimetatud sätte alusel esialgset õiguskaitset, põhjendades seda asjaoluga, et OLAFi esialgne analüüs oli välja toonud kahtlused IMG staatuse suhtes (edaspidi „26. veebruari 2014. aasta esialgne õiguskaitse“). Esialgne õiguskaitse seisnes peamiselt selles, et esiteks keelati ajutiselt sõlmida IMGga liidu eelarve kaudse täitmise raames määruse nr 966/2012 alusel uusi delegeerimislepinguid ja teiseks laiendada IMGga varem sõlmitud delegeerimislepinguid liidu eelarve ühiselt täitmise raames määruse nr 1605/2002 alusel.

–

Peadirektor saatis 25. aprillil 2014 IMG‑le kirja (edaspidi „25. aprilli 2014. aasta kiri“), milles ta teatas, et komisjoni toimikusse on kantud kolm uut asjaolu: esiteks, et viis liidu liikmesriiki, keda IMG oli esitlenud kui oma liikmeid, ei pidanud end selleks; teiseks, et Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) peasekretär oli märkinud, et IMG ei kujuta endast ÜRO spetsialiseeritud asutust, ja kolmandaks, et on kahtlusi nende isikute volituste osas, kes esindasid teatavaid liikmesriike, kes osalesid IMG asutamisakti allkirjastamisel. Komisjoni rahvusvahelise koostöö ja arengukoostöö peadirektor märkis veel, et võttes arvesse neid IMG staatust puudutavaid asjaolusid, oli ta andnud oma teenistustele korralduse peatada tema suhtes ajutiselt menetlused, mis võimaldavad rahvusvahelistel organisatsioonidel täita eelarve täitmisega seotud ülesandeid.

–

Komisjon sai 15. detsembril 2014 OLAFi uurimise tulemusel koostatud aruande (edaspidi „OLAFi aruanne“), millele oli lisatud rida soovitusi. Selles aruandes leidis OLAF sisuliselt, et IMG ei ole rahvusvaheline organisatsioon 2002. aasta ja 2012. aasta finantseeskirjade tähenduses, ning soovitas komisjonil kohaldada IMG suhtes sanktsioone ja nõuda tagasi summad, mis viimasele selles staatuses oli antud.

–

Järgmisel päeval võttis komisjon määruse nr 966/2012 artiklile 84 tuginedes vastu 16. detsembri 2014. aasta otsuse. Nimetatud otsuse artikli 1 kohaselt asendati algse otsuse lisa 2 uue lisaga, mille osad 1 ja 4.3 nägid sisuliselt ette, et algses otsuses ette nähtud kaubanduse arendamise kava ei vii enam kaudse eelarve täitmisega ellu mitte IMG, vaid Deutsche Gesellschaft für Internationale Zusammenarbeit GmbH (GIZ).

–

Komisjoni õigustalitus koostas 16. jaanuaril 2015 teate „[IMGd] puudutavas uurimises [OLAFi] poolt koostatud aruande õiguslik analüüs“ (edaspidi „õigustalituse arvamus“).

–

Komisjon saatis 8. mail 2015 IMG‑le kirja selle kohta, mida ta kavatseb OLAFi aruande tulemusel ette võtta, milles ta teatas – hoidudes siiski enamust OLAFi soovitustest järgimast –, et on muu hulgas otsustanud, et kuni IMG rahvusvahelise organisatsiooni staatuse suhtes ei ole absoluutset kindlust, ei sõlmi tema teenistused viimasega enam määruses nr 966/2012 ette nähtud uut delegeerimislepingut rahvusvaheliste organisatsioonidega koostöös kaudse eelarve täitmise kohta. Nimetatud kirja see osa kujutabki endast 8. mai 2015. aasta otsust, millele on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktis 1.“

III. Kohtuotsus C‑183/17 P ja C‑184/17 P

9.

IMG esitas Üldkohtule kaks hagi: komisjoni 16. detsembri 2014. aasta otsuse peale (kohtuasi T‑29/15) ja 8. mai 2015. aasta otsuse peale (kohtuasi T‑381/15). Ta nõudis mõlemas nende otsuste tühistamist ja teises ka tekitatud kahju hüvitamist.

10.

Üldkohus tegi 2. veebruaril 2017 kaks kohtuotsust, millega jäeti vastavalt hagid kohtuasjades T‑29/15 ja T‑381/15 rahuldamata.

11.

IMG esitas nende kohtuotsuste peale kaks apellatsioonkaebust. Euroopa Kohus lahendas need kohtuotsuses C‑183/17 P ja C‑184/17 P ning nõustus mõlema apellatsioonkaebuse teise väitega ja tühistas esimese astme kohtuotsused.

12.

Euroopa Kohtu sõnul oli Üldkohus rikkunud õigusnormi, „kui ta põhjendas vaidlusaluste [komisjoni] otsuste vastuvõtmist oma kahtlustega seoses IMG „rahvusvahelise organisatsiooni“ staatusega 2002. aasta ja 2012. aasta finantseeskirjade tähenduses“. ( 10 )

13.

Euroopa Kohtu sõnul ei võimalda asjaolud, mille Üldkohus esitas selleks, et asuda seisukohale, et komisjoni kahtlused olid põhjendatud, neid õiguslikult põhjendada. ( 11 )

14.

Euroopa Kohus tuvastas, et mõlema apellatsioonkaebuse teise väitega nõustumine toob kaasa järgmised tagajärjed:

–

Üldkohtu toime pandud õigusnormi rikkumine tõi kaasa kohtuotsuste T‑29/15 ja T‑381/15 täieliku tühistamise.

–

Mõlemal juhul võimaldas menetlusstaadium teha kohtuotsuse, kuna IMG taotles 16. detsembri 2014. aasta ja 8. mai 2015. aasta otsuste tühisust.

–

Kuna mõlemas otsuses on rikutud sama õigusnormi nagu kohtuotsustes T‑29/15 ja T‑381/15, tuleb ka need otsused tervikuna tühistada.

–

Kahjuhüvitise nõue IMG-le 8. mai 2015. aasta otsusega tekitatud kahju eest ei olnud seevastu aga menetlusstaadiumis, mis võimaldaks teha asjas otsust, ja see tuli seega saata tagasi Üldkohtule.

15.

IMG palus Euroopa Kohtul tõlgendada kohtuotsuse C‑183/17 P ja C‑184/17 P resolutsiooni punkte 1–3. Ta väitis selle kohta, et komisjonil ei saanud olla kahtlusi tema rahvusvahelise organisatsiooni staatuse suhtes vastavalt 2002. ja 2012. aasta finantseeskirjadele.

16.

Euroopa Kohus jättis IMG tõlgendamise taotluse rahuldamata ( 12 ), täpsustades eelkõige, et ta oli ainult tuvastanud, et komisjoni väljendatud kahtlused IMG rahvusvahelise organisatsiooni staatuse suhtes õiguslike asjaolude põhjal on väärad. Seevastu ei olnud ta mingil juhul otsustanud, kas analüüsi põhjal, milles õigusnormi ei rikuta, ja lähtudes kõikidest asjakohastest elementidest, tuleks asuda seisukohale, et IMG-l on see staatus või mitte. ( 13 )

IV. Vaidlustatud kohtuotsus

17.

Pärast Euroopa Kohtu otsuse C‑183/17 P ja C‑184/17 P kuulutamist tegi Üldkohus pärast poolte märkuste saamist vaidlustatud kohtuotsuse, millega jäeti IMG-le 8. mai 2015. aasta otsusega väidetavalt tekitatud kahju hüvitamise nõue rahuldamata.

18.

Vaidlustatud kohtuotsuses Üldkohus:

–

Leidis, et nõue on vastuvõetamatu osas, milles selle eesmärk on saada hüvitist rea kahjude eest, mis lisanduvad hagiavalduses märgitud kahjudele või mille laadi oli nendega võrreldes muudetud. Täpsemalt tunnistas ta vastuvõetamatuks IMG nõuded, millega taheti saada mitterahalist hüvitist teatava varalise ja mittevaraline kahju eest, mida talle väidetavalt 8. mai 2015. aasta otsusega tekitati.

–

Tunnistas vastuvõetavaks nõude ühelt poolt varalise kahju kohta, mis oli hinnatud kolmele miljonile eurole, ja teiselt poolt mittevaralise kahju kohta, mis oli hinnatud sümboolselt ühele eurole.

–

Oli seisukohal, et isegi kui 8. mai 2015. aasta otsus on õigusvastane kohtuotsuses C‑183/17 P ja C‑184/17 P esitatud põhjustel, ei ole sellega rikutud ühtegi „õigusnormi, mille eesmärk on anda isikutele õigusi“. Seetõttu pidas ta põhjendamatuks IMG argumenti, et 2002. ja 2012. aasta finantseeskirjade sätteid tuleb mõiste „rahvusvaheline organisatsioon“ kohta käivaid rahvusvahelise avaliku õiguse juhiseid arvestades tõlgendada nii, et need annavad üksustele, kelle puhul komisjon on tunnustanud seda staatust, „omandatud õiguse“ sellele, et neid käsitataks sellisena.

–

Märkis, et isegi kui möönda, et konkreetse üksuse rahvusvahelise organisatsiooni staatuse tunnustamine võib rahvusvahelises avalikus õiguses olla lõplik, kohustab ELTL artiklites 310 ja 317 sätestatud usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõte komisjoni võtma kõik vajalikud meetmed liidu finantshuvide kaitseks, eelkõige kui ta usaldab eelarveliste tegevuste elluviimise rahvusvahelistele organisatsioonidele.

–

Lisas, et Euroopa Kohtu otsusest C‑183/17 P ja C‑184/17 P (punktid 88–90) nähtub, et isegi kui mõnele konkreetsele üksusele on antud rahvusvahelise organisatsiooni staatus 2002. aasta ja 2012. aasta finantseeskirjade tähenduses, võib komisjon selle staatuse hiljem kahtluse alla seada, kui see on põhjendatud.

–

Lükkas põhjendamatuse tõttu tagasi IMG argumendi, et 8. mai 2015. aasta otsuse õigusvastasust, mille Euroopa Kohus tuvastas, tuleb pidada võrdväärseks harta artiklis 41 sätestatud hea halduse põhimõtte rikkumisega ja täpsemalt selle kohustuse rikkumisega, mille kohaselt tuleb analüüsida hoolikalt ja erapooletult IMG rahvusvahelise organisatsiooni staatust 2002. aasta ja 2012. aasta finantseeskirjade seisukohast, võttes arvesse kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. ( 14 )

–

Tuvastas lõpuks, et IMG väidetud 2002. ja 2012. aasta finantseeskirjade rikkumine ei olnud igal juhul „piisavalt selge“ kohtupraktika tähenduses, kuna IMG ei ole tõendanud, et komisjonil ei olnud nende kohaldamisel mingit kaalutlusõigust.

19.

Kokkuvõttes välistas Üldkohus isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumise, nii et IMG kahju hüvitamise nõue tuleb tervikuna rahuldamata jätta.

V. Muud menetlustoimingud, mis võivad kohtuasja mõjutada

20.

Paralleelselt Üldkohtu menetluse käiguga kohtuasjas T‑381/15 RENV toimus komisjoni ja IMG vahel kirjavahetus kohtuotsuse C‑183/17 P ja C‑184/17 P täitmise kohta. See kirjavahetus annab tunnistust sellest, et nad tõlgendasid selle õiguslikke aluseid erinevalt:

–

Komisjon leiab, et 14. detsembri 2014. aasta ja 8. mai 2015. aasta otsuste tühistamise aluseks oli nende põhjenduste puudumine.

–

IMG on seevastu seisukohal, et tühistamine kohustab komisjoni tunnistama tema rahvusvahelise organisatsiooni staatust 2002. aasta ja 2012. aasta finantseeskirjade tähenduses.

21.

Selle kirjavahetuse käigus saatis komisjon 18. juulil 2019 IMG-le kirja, milles ta leidis, et Euroopa Kohus ei järeldanud kohtuotsuses C‑183/17 P ja C‑184/17 P, et IMG on rahvusvaheline organisatsioon. Sellise kohtuotsuse täitmine ei nõua seega „IMG automaatset tunnustamist rahvusvahelise organisatsioonina, vaid tema õigusliku staatuse ümberhindamist olemasoleva teabe ja kohaldatavate finantseeskirjade alusel“ ( 15 ).

22.

IMG esitas selle kirja peale Üldkohtule hagi (kohtuasi T‑645/19), nõudes esiteks selle tühistamist ja teiseks talle sellega tekitatud kahju hüvitamist.

23.

Üldkohus jättis 9. septembri 2020. aasta kohtumäärusega ( 16 ) hagi kohtuasjas T‑645/19 rahuldamata. IMG esitas selle kohtumääruse peale apellatsioonkaebuse, mis registreeriti numbriga C-619/20 P.

24.

IMG esitas lõpuks Üldkohtule komisjoni vastu uue lepinguvälise vastutuse tuvastamise hagi (kohtuasi T‑752/20, IMG vs. komisjon, menetlus on veel pooleli), milles IMG palub hüvitada varaline ja mittevaraline kahju, mida oli talle komisjoni ja OLAFi toimingutega tema suhtes algatatud juurdluse raames väidetavalt tekitatud.

VI. Poolte nõuded ja menetlus Euroopa Kohtus apellatsioonkaebuses kohtuasjas C‑620/20 P

25.

IMG palub Euroopa Kohtul:

–

tühistada Üldkohtu 9. septembri 2020. aasta otsus kohtuasjas T‑381/15 RENV;

–

rahuldada apellandi esimeses kohtuastmes esitatud nõuded, mis on ümber sõnastatud, ja sellest tulenevalt:

–

mõista vastustajalt välja hüvitis varalise ja mittevaralise kahju eest, nagu on märgitud tema seisukohtades, mis on esitatud pärast kohtuasja T‑381/15 RENV uuesti arutamiseks tagasisaatmist;

–

mõista kõik kohtukulud välja vastustajalt.

26.

Komisjon palub Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista vastavad kohtukulud välja IMG-lt.

27.

Euroopa Kohus otsustas kohtuotsuse huvides liita apellatsioonkaebused kohtuasjades C‑619/20 P ja C‑620/20 P.

28.

Euroopa Kohtu antud juhiseid arvestades piirdub see ettepanek ainult kohtuasjaga C‑620/20 P.

VII. Apellatsioonkaebuse C‑620/20 P analüüs

A.   Sissejuhatav märkus: komisjoni apellatsioonkaebuse väide

29.

Komisjon teatas 16. juuni 2021. aasta kirjaga Euroopa Kohtu kantseleile asjaolust, mida ta peab „uueks oluliseks asjaoluks“, nimelt, et IMG-le teatati 8. juunil 2021 tema kui rahvusvahelise organisatsiooni staatuse (negatiivne) hinnang, mida tehti kohtuotsuse C‑183/17 P ja C‑184/17 P täitmiseks 2002., 2012. ja 2018. aasta finantseeskirjade alusel.

30.

Selle hinnangu kohaselt, mida kohaldatakse tagasiulatuvalt alates 2014. aastast, ei või IMG teostada liidu vahendite haldamist rahvusvahelise organisatsiooni poolt kaudse eelarve täitmise korras.

31.

Komisjon leiab, et selle asjaolu tõttu on apellatsioonkaebuste C‑619/20 P ja C‑620/20 P ese ära langenud, ning tugineb seetõttu sellele asjaolule kui (uuele) väitele vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artiklile 127.

32.

IMG vaidlustas komisjoni selle taotluse ja esitas lisaks Üldkohtule 8. juuli 2021. aasta kirjas sisalduva komisjoni otsuse peale tühistamishagi. ( 17 )

33.

Selle uue väitega palub komisjon Euroopa Kohtul nüüd otsustada, kas IMG on rahvusvaheline organisatsioon, ning tuvastada, et apellatsioonkaebuse ese on ära langenud.

34.

Komisjoni nõue on käesoleva apellatsioonkaebuse raames vastuvõetamatu, sest:

–

esiteks lahendatakse komisjoni 8. juuli 2021. aasta otsuse õiguspärasuse küsimus kohtuasjas T‑509/21, mille menetlus on Üldkohtus veel pooleli;

–

teiseks puudutab see apellatsioonkaebus üksnes kohtuotsuses C‑183/17 P ja C‑184/17 P tuvastatud õigusvastasuse tagajärgi. Selle üle otsustades tuleb tuvastada, kas õigusvastasuse tõttu tekkis liidu vastutus. See küsimus ei kaota oma mõtet ja IMG ei kaota põhjendatud huvi esitada kahju hüvitamise nõuet juba möödunud olukorra suhtes lihtsalt seetõttu, et komisjon otsustas 2021. aastal, et IMG ei ole rahvusvaheline organisatsioon liidu finantseeskirjade tähenduses;

–

kolmandaks ei saa apellatsioonkaebuse ese olla erinev vaidlustatud kohtuotsuse omast. ( 18 )

B.   Apellatsioonkaebuse esimene väide: kohtuotsuse C‑183/17 P ja C‑184/17 P rikkumine

1. Poolte argumendid

35.

IMG väidab, et Üldkohus ei järginud vaidlustatud kohtuotsuses Euroopa Kohtu otsust kohtuotsuses C‑183/17 P ja C‑184/17 P.

36.

Selle asemel, et pidada 8. mai 2015. aasta otsuse õigusvastasust tuvastatuks, möönis Üldkohus, et komisjon võib jätkuvalt selle rahvusvahelise organisatsiooni staatust kahtluse alla seada, samas kui kohtuotsuses C‑183/17 P ja C‑184/17 P tuvastati, et komisjoni kahtlused IMG olemuse suhtes ei olnud põhjendatud.

37.

Komisjon vaidleb IMG argumentidele vastu ja palub see apellatsioonkaebuse väide tagasi lükata.

2. Õiguslik hinnang

38.

Euroopa Kohtu põhikirja artikli 61 teine lõik näeb ette, et „[k]ui asi suunatakse tagasi Üldkohtusse, on Euroopa Kohtu otsused õigusküsimustes selle kohtu jaoks siduvad“.

39.

Minu arvates ei rikkunud Üldkohus seda sätet ega eiranud kohtuotsuse C‑183/17 P ja C‑184/17 P sõnastust, kui ta keeldus IMG nõutud hüvitist maksmast pärast seda, kui ta oli otsustanud, et sellest kohtuotsusest ei tulene kohustust käsitada seda üksust rahvusvahelise organisatsioonina, kellel on vastavalt 2002. ja 2012. aasta finantseeskirjadele õigus saada eelarve täitmise ülesandeid ning saada vastavaid rahalisi vahendeid eelarve kaudse täitmise raames.

40.

Täpsemalt, vastupidi IMG väidetele ei tulene kohtuotsusest C‑183/17 P ja C‑184/17 P, et kui komisjon on tunnistanud üksuse rahvusvahelise organisatsiooni staatust, ei saa ta seda enam uuesti läbi vaadata.

41.

Vastupidi, kohtuotsusest C‑183/17 P ja C‑184/17 P ning hiljem kohtumäärusest C‑183/17 P-INT nähtub, et komisjoni poolt rahvusvahelise organisatsiooni staatuse tunnustamine 2002. aasta ja 2012. aasta finantseeskirjade tähenduses ei olnud lõplik ja seda võis teatud tingimustel ümber hinnata.

42.

Selles osas on eriti selge väljendusega kohtumäärus C‑183/17 P-INT. Nagu ma juba märkisin, piiritleb Euroopa Kohus selles kohtuotsuse C‑183/17 P ja C-‑184/17 P tähendust, tuvastades, et selles kohtuotsuses ei olnud ta ette otsustanud, kas IMG-l oleks kõigi asjakohaste asjaolude analüüsimise tulemusel rahvusvahelise organisatsiooni staatus või mitte. Selle küsimuse lahendamine oli Üldkohtu ülesanne.

43.

Seega ei tähendanud Üldkohtu otsuse ja komisjoni otsuse tühistamine Euroopa Kohtu poolt, nagu hästi nähtub vaidlustatud kohtuotsusest, et finantseeskirjad annavad hagejale õiguse, et teda tunnustataks jätkuvalt rahvusvahelise organisatsioonina, ja seega õiguse sõlmida komisjoniga delegeerimislepinguid eelarve kaudse täitmise korra raames.

44.

Pealegi võiks lisada, et kui komisjonil on kahtlusi sellise rahvusvahelise organisatsiooni nagu IMG laadi suhtes, on tal kohustus selle organisatsiooni staatust uuesti hinnata, enne kui ta määrab IMG-le liidu eelarve vahendite kaudse haldamise.

45.

Esimene väide tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

C.   Apellatsioonkaebuse teine väide: finantseeskirjades ette nähtud mõiste „rahvusvaheline organisatsioon“ rikkumine

1. Poolte argumendid

46.

IMG heidab vaidlustatud kohtuotsusele ette, et selles: a) on tõlgendatud finantseeskirjades ette nähtud rahvusvahelise organisatsiooni mõistet vääralt; b) on rikutud rahvusvahelist tunnustamist ja normihierarhiat ning c) ei ole järgitud kohtuotsuses C‑183/17 P ja C‑184/17 P liidu finantseeskirjadele antud tõlgendust.

47.

IMG sõnul ajas Üldkohus segi üksuse kvalifitseerimise rahvusvahelise organisatsioonina ja tema võime tagada liidu finantsjuhtimine. Komisjon peab tagama liidu eelarve vahendite usaldusväärse finantsjuhtimise, kuid ta ei või jätta tunnustamata rahvusvahelise organisatsiooni olemasolu iseenesest, st selle organisatsiooni võimet tugineda kolmandate isikute vastu rahvusvahelisele õigusele.

48.

Komisjon vaidleb IMG argumentidele vastu ja palub selle väite tulemusetuse või ilmselge põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

2. Õiguslik hinnang

49.

Kohtuotsuse C‑183/17 P ja C‑184/17 P resolutsiooni punkti 4 kohaselt pidi Üldkohus pärast kohtuasja tagasisaatmist tegema otsuse „[IMG] nõude kohta hüvitada kahju, mis talle on [komisjoni 8. mai 2015. aasta kirjas esitatud] komisjoni otsusega väidetavalt tekitatud“.

50.

Selle nõude lahendamiseks ei pidanud Üldkohus tegema otsust IMG rahvusvahelise organisatsiooni staatuse kohta selliste rahvusvahelise avaliku õiguse normide alusel, mis on liidule kohustuslikud. Piisas sellest – nagu ta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 78–80 tegi –, et ta märkis, et mõiste „rahvusvaheline organisatsioon“, mida kasutatakse 2002. ja 2012. aasta finantseeskirjades, on see, mida kasutatakse rahvusvahelises õiguses, kuid et nendes eeskirjades on seda kasutatud liidu eelarve täitmise erieesmärgil.

51.

Minu arvates tuvastas Üldkohus ( 19 ) õigesti, et hinnates eelarve kaudse täitmise korras delegeerimislepingute sõlmimise eesmärgil seda, kas hageja on rahvusvaheline organisatsioon, peab komisjon „mitte ainult arvesse võtma rahvusvahelise õiguse põhimõtteid, mis puudutavad rahvusvahelisi organisatsioone, vaid võtma ka kõik vajalikud meetmed liidu finantshuvide kaitseks vastavalt [usaldusväärse finantsjuhtimise] põhimõttele“. ( 20 )

52.

Selles kohtuasjas ei ole asjaolu, et IMG on rahvusvahelise õiguse seisukohast rahvusvaheline organisatsioon, seega liidu lepinguvälise vastutuse tuvastamiseks asjakohane asjaolu. See vastutus oleks tekkinud vaid siis, kui Euroopa Kohtu tühistatud komisjoni (8. mai 2015. aasta) otsuse õigusvastasust võiks pidada isikutele õigusi andva liidu õigusnormi piisavalt selgeks rikkumiseks.

53.

Kuigi IMG viidatud rahvusvahelise õiguse normid on liidu õiguse osa, ei anna need rahvusvahelisele organisatsioonile õigust sellele, et kui liit on tema staatust kord juba tunnistanud, ei saa ta seda enam ümber hinnata. ( 21 ) Kui on piisavalt tõendeid, on komisjoni ümberhindamiskohustus kooskõlas liidu eelarve usaldusväärse finantsjuhtimise tagamise eesmärgiga.

54.

Lisaks ei saa rahvusvaheline organisatsioon väita, et tema osalemine liidu eelarve vahendite kaudses haldamises teatud ajavahemikul tagab talle õiguse seda tulevikus jätkata.

55.

Komisjonil on 2002. ja 2012. aasta finantseeskirjade kohaldamisel ulatuslik kaalutlusõigus, mis lubab tal valida rahvusvaheliste organisatsioonide hulgast need, kes on kõige sobivamad eelarvevahendite kaudseks haldamiseks vastavalt usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtte nõuetele.

56.

Teised IMG argumendid rahvusvaheliste organisatsioonide tunnustamise kohta on tulemusetud, sest need lähtuvad ekslikust eeldusest, et Euroopa Kohus omistas kohtuotsuses C‑183/17 P ja C‑184/17 P IMG-le selle staatuse.

57.

Igal juhul, kui komisjon oli vastu võtnud oma uue 8. juuli 2021. aasta otsuse, ( 22 ) mille peale IMG esitas tühistamishagi kohtuasjas T‑509/21, tuleb selles Üldkohtu menetluses lahendada küsimus, kas seda üksust saab pidada rahvusvaheliseks organisatsiooniks liidu eelarve vahendite kaudse haldamise seisukohast. Loogiliselt ei saa Euroopa Kohus ette ära otsustada, millise otsuse Üldkohus selle hagi kohta teeb.

58.

Teine väide tuleb seega esiteks põhjendamatuse ja teiseks tulemusetuse tõttu tagasi lükata.

D.   Apellatsioonkaebuse kolmas väide: hea halduse põhimõtte rikkumine

1. Poolte argumendid

59.

IMG väidab, et Üldkohus eksis, kui ta leidis (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 90–93), et ei ole rikutud hea halduse põhimõtet, mis tooks kaasa komisjoni lepinguvälise vastutuse.

60.

IMG staatusega seotud kahtluste põhjendamatus, mille tõttu Euroopa Kohus tühistas komisjoni 8. mai 2015. aasta otsuse, tähendab IMG arvates, et see institutsioon on toime pannud õigusnormi rikkumise ja rikkunud hea halduse põhimõtet (harta artikkel 41), rikkudes kohustust käsitleda tema olukorda hoolsalt ja erapooletult.

61.

Komisjon vaidleb IMG argumentidele vastu ja teeb ettepaneku see väide tagasi lükata.

2. Õiguslik hinnang

62.

Apellatsioonkaebuse kolmas väide lähtub samast ebaõigest eeldusest, mis väärab selle edasiarendamise: selles järeldatakse kohtuotsusest C‑183/17 P ja C‑184/17 P taas, et komisjon peab automaatselt ja pöördumatult tunnistama tema rahvusvahelise organisatsiooni staatust liidu eelarve vahendite kaudse haldamise huvides.

63.

IMG samastab komisjoni 8. mai 2015. aasta otsuses toime pandud õigusnormi rikkumise hea halduse põhimõtte rikkumisega, et väita, et see rikkumine toob automaatselt kaasa liidu lepinguvälise vastutuse.

64.

Nagu ma apellatsioonkaebuse neljanda väite (millega praegu analüüsitav väide kattub) käsitlemisel üksikasjalikumalt selgitan, ei piisa pelgalt hea halduse põhimõtte rikkumisest selleks, et tekiks liidu lepinguväline vastutus. Vastutuse tekkimiseks peab rikkumine olema piisavalt selge.

65.

Selle väite raames ei esita IMG argumente, mis tõendaksid piisavalt selget rikkumist. Eelkõige ei ole ta näidanud, kuidas õigusnormi rikkumised ja hindamisvead, mille tõttu Euroopa Kohus tühistas komisjoni 8. mai 2015. aasta otsuse, kujutavad endast hea halduse põhimõtte (eelkõige mis puudutab kohustust tegutseda erapooletult) piisavalt selget rikkumist.

66.

Kolmas väide tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

E.   Apellatsioonkaebuse neljas väide: isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumise mõiste väär tõlgendamine

1. Poolte argumendid

67.

IMG sõnul kohaldas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 87–98 vääralt nõuet, et liidu lepinguvälise vastutuse tuvastamiseks peab esinema isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumine.

68.

Tema hinnangul on rahvusvahelistel organisatsioonidel, kelle puhul komisjon tunnistab võimalust tagada liidu rahaliste vahendite kaudne haldamine, 2002. aasta ja 2012. aasta finantseeskirjade kohaselt õigus sellele, et komisjon nende staatust hiljem uuesti läbi ei vaata.

69.

IMG leiab lisaks, et komisjonil ei olnud mingit kaalutlusõigust ja et lihtsalt asjaolu, et rikuti õigust sellele, et tema staatuses ei kahelda, on isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumine.

70.

Ta väidab lisaks, et Üldkohus eksis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 90–92, kui ta ei tunnistanud, et komisjon rikkus hea halduse põhimõtet. See rikkumine toimus, kuna komisjon ei tegutsenud erapooletult, mida see põhimõte eeldab, mis tähendab isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selget rikkumist.

71.

Komisjon vaidleb IMG argumentidele vastu ja palub see väide tagasi lükata, väites, et see on osaliselt vastuvõetamatu, kuna see ei ole selge osas, mis puudutab hea halduse põhimõtte väidetavat rikkumist.

2. Õiguslik hinnang

72.

ELTL artikli 340 teise lõigu tähenduses liidu lepinguvälise vastutuse tekkimiseks peab Euroopa Kohtu hinnangul olema täidetud järgmised tingimused: ( 23 )

–

liidu institutsioonile etteheidetav tegevus on õigusvastane, mis peab seisnema füüsilistele või juriidilistele isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selges rikkumises;

–

on tekkinud tegelik kahju ning

–

institutsiooni tegevuse ja väidetava kahju vahel on põhjuslik seos.

73.

Kui üks neist tingimustest ei ole täidetud, tuleb hagi jätta tervikuna rahuldamata, ilma et teisi tingimusi oleks vaja analüüsida. ( 24 )

74.

Euroopa Kohus kinnitab, et „[…] liidu lepinguväline vastutus saab tekkida ainult eraõiguslikke isikuid kaitsva liidu õigusnormi piisavalt selge rikkumise, mitte mis tahes rikkumise tagajärjel. Lisaks olgu märgitud, et kui liidu institutsioonil või organil on kaalutlusõigus, saab selline liidu õiguse selge rikkumine esineda vaid siis, kui [asjasse puutuv] institutsioon või organ on ilmselgelt ja jämedalt eiranud oma kaalutlusõiguse piire“ ( 25 ).

75.

Füüsilistele või juriidilistele isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumisega on seega tegemist juhul, kui rikkumine on sellist laadi, et institutsioonile võib panna süüks, et ta on ilmselgelt ja jämedalt ületanud oma kaalutlusõiguse piire.

76.

Arvesse tuleb võtta eelkõige olukordade keerukust, rikutud õigusnormi selgust ja täpsust ning rikutud õigusnormiga liidu institutsioonile antud kaalutlusõiguse ulatust. ( 26 )

77.

Kui liidu institutsiooni kaalutlusõigus on märkimisväärselt piiratud või koguni olematu, võib liidu õiguse vähimgi rikkumine olla küllaldane selleks, et tuvastada piisavalt selge rikkumise esinemine, mis võib kaasa tuua liidu lepinguvälise vastutuse. ( 27 )

78.

Institutsiooni kaalutlusõiguse puudumine ei tähenda siiski automaatselt, et rikkumine on piisavalt selge. Rikkumise võib lugeda tõendatuks ainult siis, kui tuvastatakse selline eeskirjade eiramine, mida tavapäraselt ettevaatlik ja hoolas haldusorgan ei oleks analoogilises olukorras toime pannud. ( 28 )

79.

Neid kriteeriume arvestades tuleb selle väite raames analüüsida IMG argumente, milles ta heidab komisjonile väidetavalt kahekordset rikkumist: ühelt poolt 2002. ja 2012. aasta finantseeskirjade rikkumist ning teiselt poolt hea halduse põhimõtte (või õiguse heale haldusele) rikkumist.

a) 2002. ja 2012. aasta finantseeskirjade rikkumine

80.

Minu arvates otsustas Üldkohus õigesti, et „2002. ja 2012. aasta finantseeskirjades kaudset eelarve täitmist käsitlevad sätted, mis viitavad rahvusvahelistele organisatsioonidele, ei ole õigusnormid, mis annavad üksustele, kelle rahvusvahelise organisatsiooni staatust komisjon on tunnustanud, õiguse sellele, et seda staatust ei seataks kahtluse alla […]“. ( 29 )

81.

2002. ja 2012. aasta finantseeskirjad nimelt:

–

annavad komisjonile õiguse usaldada liidu eelarve vahendite kaudne haldamine kolmandatele üksustele (käesoleval juhul rahvusvahelistele organisatsioonidele). Need eeskirjad ei anna neile üksustele õigust sellele, et neid valitakse eelarve kaudseks täitmiseks, ega taga neile usaldatud ülesannete jätkumist liidu eelarve kaudsete haldajatena konkreetsest ülesande määramise aktist kaugemale ulatuvalt;

–

annavad komisjonile ulatusliku kaalutlusõiguse otsustada liidu üldistes huvides, milliste rahvusvahelise organisatsioonidega koos on tal huvi liidu rahalisi vahendeid kaudselt hallata, kui nende organisatsioonide see staatus on tõendatud; ( 30 )

–

lubavad komisjonil vaadata põhjendatult läbi nende üksuste rahvusvahelise organisatsiooni staatus või uuesti kaaluda, kas neile usaldatakse jätkuvalt liidu rahaliste vahendite kaudne haldamine ( 31 ).

82.

Neid eeldusi arvestades ei saa kassatsioonkaebuse neljanda väite selle osaga nõustuda kahel põhjusel:

–

esiteks, nagu ma juba rõhutasin, ei anna finantseeskirjad IMG-le õigust, et teda tunnustatakse jätkuvalt rahvusvahelise organisatsioonina, ja seega õigust sõlmida komisjoniga uusi delegeerimislepinguid eelarve kaudse täitmise korras;

–

teiseks, kui nõustuda (quod non), et need õigusnormid annavad nimetatud rahvusvahelistele organisatsioonidele selle õiguse, siis ei ületa komisjoni 8. mai 2015. aasta otsuse vastuvõtmisel tehtud viga ilmselgelt ja jämedalt tema kaalutlusõiguse piire.

83.

Tuletan meelde, et 8. mai 2015. aasta otsuses andis komisjon IMG-le teada, et tema talitused ei sõlmi selle organisatsiooniga ühtegi uut delegeerimislepingut eelarve kaudselt täitmise korras koos rahvusvahelise organisatsiooniga seni, kuni IMG rahvusvahelise organisatsiooni staatuse osas ei ole täielikku kindlust.

84.

Tõsi küll, see otsus ei vastanud kahtluste osas analüüsile, mis seda asjakohaselt põhjendaks, nagu märkis Euroopa Kohus kohtuotsuses C‑183/17 P ja C‑184/17 P. Otsuse tühisus tulenes sellest, et komisjoni poolt selle põhjendamiseks esitatud tõendid olid ebapiisavad.

85.

See puudus, mis tulenes komisjoni väärast hinnangust, ei olnud esmapilgul arvestatav, vaid selgus alles pärast õiguslikku arutamist võistlevas menetluses, milles oli mõistlikke elemente nii poolt kui ka vastu. ( 32 ) Seega ei saa väita, et komisjon on oma kaalutlusõiguse piire ilmselgelt ületanud.

b) Hea halduse põhimõtte rikkumine

86.

Õigus heale haldusele (hea halduse põhimõte) on sätestatud harta artikli 41 lõikes 1, mille kohaselt „igaühel on õigus sellele, et liidu institutsioonid, organid ja asutused käsitleksid tema küsimusi erapooletult, õiglaselt ning mõistliku aja jooksul“ ( 33 ).

87.

See õigus kajastab liidu õiguskorra üldpõhimõtet. ( 34 ) Selgitustes harta kohta ( 35 ) on märgitud, et „[a]rtikkel 41 põhineb õigusriigi põhimõttele vastava liidu eksisteerimisel, mille iseloomulikud omadused loodi kohtupraktikaga, mis sätestab muu hulgas hea halduse kui üldise õiguspõhimõtte“.

88.

Hea halduse põhimõttest tulenev hoolsuskohustus on komisjoni tegevusele üldiselt kohaldatav ja eeldab, et komisjon peab tegutsema hoolikalt ning ettevaatlikult. Nagu Euroopa Kohus kinnitab, „võib ühenduse ametiasutus kanda lepinguvälist vastutust õigusvastase tegevuse eest, kui ta ei ole tegutsenud nõutava hoolsusega ning on seetõttu tekitanud kahju“. ( 36 )

89.

Euroopa Kohus on seisukohal, et „kui üks pool väidab, et pädev institutsioon on teinud ilmse hindamisvea, peab liidu kohus kontrollima, kas see institutsioon on hinnanud hoolikalt ja erapooletult kõiki konkreetse juhtumiga seonduvaid asjaolusid, mis toetavad nende pinnalt tehtud järeldusi […]. See hoolsuskohustus on nimelt hea halduse põhimõtte lahutamatu osa ning see on üldnormina kohaldatav liidu ametiasutuste tegevusele“. ( 37 )

90.

Üldkohus oli vaidlustatud kohtuotsuses liiga lakooniline, lükates tagasi IMG argumendid selle põhimõtte kohaldamise kohta järgmiselt:

–

„Hageja viitas käesolevas menetluses pärast tühistamist ja tagasisaatmist aga hea halduse põhimõttele, et põhjendada oma argumenti, mille kohaselt ei võinud komisjon seada kahtluse alla rahvusvahelise organisatsiooni staatust, mida ta oli varem tunnustanud. Hageja väitis kohtuistungil Üldkohtu küsimusele vastates, et selle põhimõtte kohaselt pidi komisjon uurima tema olukorda hoolikalt ja erapooletult, arvestades kogu asjakohast teavet.“ (punkt 90).

–

„[K]omisjon on kohustatud tagama, et sellel üksusel, kellega ta sõlmib delegeerimislepingu eelarve kaudse täitmise kohta, on rahvusvahelise organisatsiooni staatus, isegi kui ta on selle üksusega juba sõlminud samalaadse lepingu, kuna sellise staatuse tunnustamist ei saa pidada lõplikuks […]. Hea halduse põhimõtte ja usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtte kohaselt […] ei saa komisjonile ette heita, et ta ei sõlminud üksusega uusi delegeerimislepinguid eelarve kaudse täitmise kohta, kui sellele institutsioonile teatavaks tehtud andmete põhjal saab selle üksuse rahvusvahelise organisatsiooni staatuse kahtluse alla seada.“ (punkt 91).

–

„Lisaks ei selgita hageja, kuidas õigusnormi rikkumine ja ilmne hindamisviga, mille tõttu Euroopa Kohus vaidlusaluse otsuse tühistas, kujutavad endast hea halduse põhimõtte rikkumist, eelkõige mis puudutab komisjoni kohustust tegutseda erapooletult, mis vastab [vaidlustatud kohtuotsuse] punktis 89 meenutatud kohtupraktikas esitatud tingimustele ja mis võib seega kaasa tuua liidu vastutuse.“ (punkt 92).

91.

IMG heidab Üldkohtule ette, et viimane ei järginud õigust heale haldusele, mis on sätestatud konkreetses õiguses, et komisjon käsitleb tema olukorda hoolsalt, hoolikalt ja erapooletult. Tema sõnul tõendab seda hästi asjaolu, et komisjoni otsused tühistati kohtuotsuses C‑183/17 P ja C‑184/17 P.

92.

Komisjon lükkab selle süüdistuse tagasi, väites, et selleks, et tekiks lepinguväline vastutus, ei piisa ainult õigusvastasest tegevusest: veel on vaja tõendada, et institutsioon tegutses hooletult või erapoolikult, mida aga IMG tema arvates ei tõenda.

93.

Pärast kohtuotsuse C‑183/17 P ja C‑184/17 P kuulutamist ei ole enam vaieldav, et komisjon on 8. mai 2015. aasta otsuses õigusnormi rikkunud.

94.

Selliste tunnustega õigusvastane otsus ei riku siiski automaatselt hea halduse põhimõtet (selle variandis, milles õigussubjektidel on õigus sellele, et liidu institutsioonid otsustavad nende asjade üle hoolikalt) sel määral, et see tooks kaasa liidu varalise vastutuse.

95.

8. mai 2015. aasta otsuses on tõepoolest tehtud otsust põhjendavate tõendite hindamisel viga. Komisjon võttis oma kaalutlusõigust kasutades selle otsuse vastu, tuginedes mõnele, kuid mitte kõigile teguritele, mis osutusid tagantjärgi ja pärast võistlevat vaidlust kohtumenetluses vajalikuks selleks, et IMG rahvusvahelise organisatsiooni staatust kinnitada või seda mitte tunnistada.

96.

Ma ei näe selles osas hea halduse põhimõtte piisavalt selget rikkumist.

97.

Hoolsuskohustuse rikkumist ei saa kindlaks teha, võtmata arvesse valdkonda, asjaolusid ja konteksti, milles see kohustus liidu institutsioonil lasub. ( 38 )

98.

Komisjon tegutses eesmärgiga kaitsta liidu eelarve nõuetekohast haldamist, mis on omane hoolsale haldamisele avalike rahaliste vahendite eest hoolitsemisel. Kordan, et isegi kui kahtlused IMG rahvusvahelise organisatsiooni staatuses (ja seega tema võimes tagada liidu rahaliste vahendite kaudne haldamine) ei olnud sel hetkel piisavalt tõendatud, ei saa eitada, et selles osas oli ebakindlus.

99.

On tõsi, et komisjon ei olnud piisavalt usin, et koguda 2015. aastal kogu teavet IMG tegeliku olemuse kohta, ja et ta tegi seetõttu otsuse ebapiisaval alusel, nagu märkis Euroopa Kohus. Talle võib ette heita, et ta ei viinud sel ajal läbi põhjalikumat uurimist nagu see, mille tulemusel ta võttis vastu 8. juuni 2021. aasta uue otsuse, et tõendada, et IMG ei ole rahvusvaheline organisatsioon.

100.

Komisjon ei oleks tohtinud oodata kuni 8. juunini 2021, et lõplikult välja selgitada, kas IMG on rahvusvaheline organisatsioon või mitte. Tõsi küll, komisjon küsis IMG-lt teavet ja see üksus taotletud teavet talle ei andnud, mistõttu pidi ta pöörduma riikide poole, kes on väidetavalt selle üksuse liikmed, et nad teavitaksid teda oma osalemisest selles üksuses. Suurem halduslik hoolsus oleks olnud soovitav, kuid ma ei näe komisjoni tegevuses tema hoolsuskohustuse piisavalt selget rikkumist seoses õigusega heale haldusele, mis võiks kaasa tuua liidu lepinguvälise vastutuse. ( 39 )

101.

Liidu institutsioonide lepinguvälise vastutuse korras, mis oleks vähem range kui Euroopa Kohtu praktikast tulenev kord, võiks ainuüksi otsuse tühistamine tuua kaasa tekitatud kahju hüvitamise kohustuse.

102.

See ei kehti aga juhul, kui seda lepinguvälist vastutust ei põhjusta mitte mis tahes rikkumine, vaid niisuguse liidu õigusnormi piisavalt selge rikkumine, mis annab isikutele kaitse. Lisaks olgu märgitud, et „kui liidu institutsioonil või organil on kaalutlusõigus, saab selline liidu õiguse selge rikkumine esineda vaid siis, kui [asjasse puutuv] institutsioon või organ on ilmselgelt ja jämedalt eiranud oma kaalutlusõiguse piire“, ( 40 ) mida – nagu ma juba märkisin – käesolevas asjas ei juhtunud.

103.

Leian seega, et kuigi komisjon ei tuginenud vajalikele tõenditele, kui ta võttis vastu 8. mai 2015. aasta otsuse, ei rikkunud ta oma hoolsuskohustust piisavalt selgelt. Kuigi tema eksimus on küll vaieldamatu, ei saa seda pidada mittevabandatavaks ( 41 ) ja tema järeldused ei olnud ebamõistlikud ( 42 ), ehkki neile võiks küll ette heita, et nende põhjendamiseks oleks vaja olnud rohkem tõendeid.

104.

Kokkuvõttes tuleb neljas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

F.   Apellatsioonkaebuse viies, kuues ja seitsmes väide: õigusrikkumised seoses IMG-le tekitatud kahjuga

1. Poolte argumendid

105.

Apellatsioonkaebuse viiendas väites märgib IMG, et seoses vaidlustatud kohtuotsuse punkti 40 esimeses kuni kolmandas taandes esitatud järeldustega on Üldkohus rikkunud mitterahalise hüvitamise põhimõtet, põhjendamiskohustust ja vastuvõetavuse nõudeid ega ole järginud oma kodukorra artikli 76 punkti e ja artikli 84 lõiget 1.

106.

Apellatsioonkaebuse kuuendas väites leiab IMG, et Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punkti 40 neljandas taandes esitatud järeldustega seoses rikkunud põhjendamiskohustust ning oma kodukorra artikli 76 punkti e ja artikli 84 lõiget 1.

107.

Apellatsioonkaebuse seitsmendas väites märgib IMG, et seoses mittevaralise kahjuga rikkus Üldkohus mitterahalise hüvitamise põhimõtet, põhjendamiskohustust, oma kodukorra artikli 76 punkti e ja artikli 84 lõiget 1 ning kohtu täielikku pädevust.

108.

Komisjon vaidleb neile kolmele väitele vastu ja palub need tagasi lükata.

2. Õiguslik hinnang

109.

Minu arvates peaks Euroopa Kohus need kolm apellatsioonkaebuse väidet tulemusetuse tõttu tagasi lükkama, kui ta eelnevad väited tagasi lükkab.

110.

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et „liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise eeldus [on] see, et samal ajal on täidetud teatavad tingimused: liidu institutsioonile etteheidetava tegevuse õigusvastasus, kahju tegelik tekkimine ja põhjuslik seos institutsiooni tegevuse ja viidatud kahju vahel […]. [J]uhul, kui üks neist tingimustest ei ole täidetud, [tuleb hagi] tervikuna rahuldamata jätta, ilma et oleks tarvis analüüsida muid liidu lepinguvälise vastutuse tingimusi […]“. ( 43 )

111.

Püüdsin seni argumenteerida, et ei ole toime pandud niisuguse õigusnormi piisavalt selget rikkumist, mis annaks IMG-le õigusi. Kuna liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise esimene tingimus ei ole täidetud, ei ole vaja teha otsust kahju tegelikkuse ja suuruse kohta.

112.

Teen seega ettepaneku viies, kuues ja seitsmes väide tulemusetuse tõttu tagasi lükata.

VIII. Kohtukulud

113.

Kodukorra artikli 138 lõike 1 alusel, mida kohaldatakse kodukorra artikli 184 lõike 2 alusel ka apellatsioonkaebuste menetluse suhtes, on pool, kelle nõuded jäetakse rahuldamata, kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

114.

Kuna komisjon on nõudnud kohtukulude väljamõistmist IMG-lt ja kuna IMG nõuded jäetakse rahuldamata, tuleb kohtukulud jätta viimase kanda.

IX. Ettepanek

115.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku:

1.

Tunnistada komisjoni esitatud uus apellatsioonkaebuse väide vastuvõetamatuks.

2.

Lükata apellatsioonkaebuse esimene, kolmas ja neljas väide põhjendamatuse tõttu tagasi.

3.

Lükata apellatsioonkaebuse teine väide osaliselt põhjendamatuse ja osaliselt tulemusetuse tõttu tagasi.

4.

Lükata apellatsioonkaebuse viies, kuues ja seitsmes väide tulemusetuse tõttu tagasi.

5.

Jätta International Management Groupi kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud, välja arvatud selle institutsiooni esitatud uue apellatsioonkaebuse väitega seotud kulud.

( 1 ) Algkeel: hispaania.

( 2 ) Üldkohtu 2. veebruari 2017. aasta kohtuotsus IMG vs. komisjon (T‑381/15, ei avaldata, EU:T:2017:57).

( 3 ) Euroopa Kohtu 31. jaanuari 2019. aasta kohtuotsus International Management Group vs. komisjon (C‑183/17 P ja C‑184/17 P, EU:C:2019:78; edaspidi „kohtuotsus C‑183/17 P ja C‑184/17 P“).

( 4 ) Üldkohtu 9. septembri 2020. aasta kohtuotsus IMG vs. komisjon (T‑381/15 RENV, ei avaldata, EU:T:2020:406). Edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“.

( 5 ) Nõukogu 25. juuni 2002. aasta määrus, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust (EÜT 2002, L 248, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 74), muudetud nõukogu 13. detsembri 2006. aasta määrusega (EÜ, Euratom) nr 1995/2006 (ELT 2006, L 390, lk 1) (edaspidi „2002. aasta finantsmäärus“).

( 6 ) Komisjoni 23. detsembri 2002. aasta määrus (EÜ, Euratom) nr 2342/2002, millega kehtestatakse määruse nr 1605/2002 üksikasjalikud rakenduseeskirjad (EÜT 2002, L 357, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 145), muudetud komisjoni 23. aprilli 2007. aasta määrusega (EÜ, Euratom) nr 478/2007 (ELT 2007, L 111, lk 13).

( 7 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrus, mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus nr 1605/2002 (ELT 2012, L 298, lk 1). See tunnistati omakorda kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuli 2018. aasta määrusega (EL, Euratom) 2018/1046, mis käsitleb liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantsreegleid ja millega muudetakse määrusi (EL) nr 1296/2013, (EL) nr 1301/2013, (EL) nr 1303/2013, (EL) nr 1304/2013, (EL) nr 1309/2013, (EL) nr 1316/2013, (EL) nr 223/2014 ja (EL) nr 283/2014 ja otsust nr 541/2014/EL ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EL, Euratom) nr 966/2012 (ELT 2018, L 193, lk 1).

( 8 ) Komisjoni 29. oktoobri 2012. aasta delegeeritud määrus, mis käsitleb määruse nr 966/2012 kohaldamise eeskirju (ELT 2012, L 362, lk 1).

( 9 ) Kohtuotsus C‑183/17 P ja C‑184/17 P (punktid 16–28).

( 10 ) Kohtuotsus C‑183/17 P ja C‑184/17 P (punkt 97).

( 11 ) Ibidem, punktid 94–96. Nendes punktides on kinnitatud:

– Küsimuse kohta, „kas mitu IMG nimetatud riiki, kes peaksid olema tema liikmed, seda tõesti olid, ilmneb Üldkohtu enese järeldustest, et komisjoni sellekohased kahtlused puudutasid vaid „mõnda“ IMG liiget, ning täpsemalt viit liiget 16‑st. Kuid isegi kui oletada, et sellised kaebused on põhjendatud, ei ole nende tagajärjeks rahvusvahelises õiguses võtta üksuselt, mille liikmed need riigid ei ole – või enam ei ole – „rahvusvahelise organisatsiooni“ staatus, eriti juhul, kui asjaomased riigid nagu käesolevas asjas moodustavad vaid väikese osa kõnealusest üksusest“.

– Mis puutub kahtlustesse „seoses nende isikute pädevusega, kes on esindanud teatavaid riike IMG asutamisakti allkirjastamisel, siis tuleb samuti märkida, et see võib küll seada kahtluse alla IMG asutamisakti allkirjastamise konkreetselt nende liikmesriikide poolt, mitte aga selle üksuse asutamist kui sellist, kuna võimalikud puudused, millele on seoses esindamisega viidatud, puudutasid vaid väikest arvu osalisriike“.

– Mis puudutab „kolmandat asjaolu, mille kohaselt ÜRO peasekretär oli märkinud, et IMG ei kujutanud endast ÜRO spetsialiseeritud asutust, siis piisab, kui märkida, et see ei omanud õiguslikult mingisugust tähtsust. [Nimelt] ei nõua 2002. aasta ja 2012. aasta finantseeskirjad sugugi, et asjaomane üksus oleks selleks, et teda võiks pidada „rahvusvaheliseks organisatsiooniks“, ÜRO spetsialiseeritud asutus. Käesoleval juhul oli pealegi selge, et IMG ei olnud kunagi väitnud, et ta on selline asutus, vaid seda, et ta on „rahvusvaheline avalik-õiguslik organisatsioon, mis on loodud valitsustevahelise kokkuleppe alusel“ […]“.

( 12 ) 9. juuni 2020. aasta kohtumäärus International Management Group vs. komisjon (C‑183/17 P-INT, EU:C:2020:507; edaspidi „kohtumäärus C‑183/17 P-INT“).

( 13 ) Ibidem, punkt 23.

( 14 ) Sellele järeldusele jõudis Üldkohus kolme kaalutluse põhjal. Kõigepealt tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et „see põhimõte iseenesest [ei anna] isikutele õigusi, välja arvatud juhul, kui see kujutab endast konkreetsete õiguste väljendust“. Lisaks ilmneb selle kohtu varasematest õiguslikest hinnangutest, et komisjonil on õigus vaidlustada IMG rahvusvahelise organisatsiooni staatus 2002. aasta ja 2012. aasta finantseeskirjade tähenduses. Lõpuks ei ole IMG tõendanud, kuidas kujutab õigusvastasus, mille tõttu Euroopa Kohus 8. mai 2015. aasta otsuse tühistas, endast hea halduse põhimõtte ja täpsemalt komisjonil lasuva hoolsuskohustuse rikkumist.

( 15 ) Seejärel kordas komisjon IMG-le oma taotlust, et see esitaks komisjoni 6. mai 2019. aasta kirjas nimetatud dokumendid, ja täpsustas, et vastasel juhul pöördub ta otse riikide poole, keda IMG peab oma liikmeteks.

( 16 ) 9. septembri 2020. aasta kohtumäärus IMG vs. komisjon (T‑645/19, ei avaldata, EU:T:2020:388).

( 17 ) Kohtuasi T‑509/21.

( 18 ) Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 39 on kohtuvaidluse eseme kohta pärast apellatsioonkaebust ja kohtuasja tagasisaatmist kinnitatud, et „[k]ohtuistungil kinnitasid pooled Üldkohtu küsimusele vastates, et käesoleva vaidluse ese ei ulatu kaugemale selle kahju hüvitamisest, mis tuleneb komisjoni 8. mai 2015. aasta kirjas sisalduvast otsusest – mille Euroopa Kohus tühistas – mitte sõlmida hagejaga uusi delegeerimislepinguid eelarve kaudse täitmise kohta seni, „kuni pole saadud absoluutset kindlust [tema] rahvusvahelise organisatsiooni staatuse suhtes […]““. Originaalis kursiivita.

( 19 ) Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 80.

( 20 ) Selle põhimõtte kohta vt 16. juuli 2020. aasta kohtuotsus ADR Center vs. komisjon (C‑584/17 P, EU:C:2020:576, punktid 100–102) ja 28. veebruari 2019. aasta kohtuotsus Alfamicro vs. komisjon (C‑14/18 P, EU:C:2019:159, punktid 65–67).

( 21 ) Komisjoni sõnul on ümberhindamine sagedane haldustava (mida tehakse eelkõige finantseeskirjade seadusemuudatuste korral, nagu see oli delegeeritud määruse 2015/2462 puhul) ning see ei ole tekitanud kohtuvaidlusi, välja arvatud IMG puhul.

( 22 ) Käesoleva ettepaneku punktid 29 ja 30.

( 23 ) 28. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus Vialto Consulting vs. komisjon (C‑650/19 P, EU:C:2021:879, punkt 138); 5. veebruari 2021. aasta kohtuotsus Dalli vs. komisjon (C‑615/19 P, EU:C:2021:133, punkt 41) ja 5. septembri 2019. aasta kohtuotsus Euroopa Liit vs. Guardian Europe ja Guardian Europe vs. Euroopa Liit (C‑447/17 P ja C‑479/17 P, EU:C:2019:672, punkt 147); 13. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Euroopa Liit vs. Kendrion (C‑150/17 P, EU:C:2018:1014, punkt 117) ja 4. juuli 2000. aasta kohtuotsus Bergaderm ja Goupil vs. komisjon (C‑352/98 P, EU:C:2000:361, punkt 42).

( 24 ) 5. veebruari 2021. aasta kohtuotsus Dalli vs. komisjon (C‑615/19 P, EU:C:2021:133, punkt 42) ja 5. septembri 2019. aasta kohtuotsus Euroopa Liit vs. Guardian Europe ja Guardian Europe vs. Euroopa Liit (C‑447/17 P ja C‑479/17 P, EU:C:2019:672, punkt 148).

( 25 ) 4. aprilli 2017. aasta kohtuotsus ombudsman vs. Staelen (C‑337/15 P, EU:C:2017:256, punkt 37).

( 26 ) 30. mai 2017. aasta kohtuotsus Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu (C‑45/15 P, EU:C:2017:402, punkt 30).

( 27 ) 28. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus Vialto Consulting vs. komisjon (C‑650/19 P, EU:C:2021:879, punkt 142); 20. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Printeos (C‑301/19 P, EU:C:2021:39, punkt 103) ja 10. detsembri 2002. aasta kohtuotsus komisjon vs. Camar ja Tico (C‑312/00 P, EU:C:2002:736, punkt 54).

( 28 ) 10. septembri 2019. aasta kohtuotsus HTTS vs. nõukogu (C‑123/18 P, EU:C:2019:694, punkt 43); 23. märtsi 2004. aasta kohtuotsus ombudsman vs. Lamberts (C‑234/02 P, EU:C:2004:174, punkt 49) ja 4. aprilli 2017. aasta kohtuotsus ombudsman vs. Staelen (C‑337/15 P, EU:C:2017:256, punkt 31).

( 29 ) Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 88.

( 30 ) Kohtuotsuse C‑183/17 P ja C‑184/17 P punkt 89: „[…] kui komisjon kavatseb võtta vastu otsuse, millega usaldatakse eelarve täitmise ülesanded sellel alusel teatavale üksusele, siis tuleb tal tagada, et see üksus on rahvusvaheline organisatsioon“.

( 31 ) Ibidem, punkt 90: „Kui pärast selle otsuse tegemist, millega usaldatakse eelarve täitmise ülesanded teatavale üksusele, kellel on rahvusvahelise organisatsiooni staatus, võtab komisjon vastu sellised otsused[nagu vaidlusalune otsus] niisuguste asjaolude alusel, mis tema hinnangul seavad selle staatuse kahtluse alla, siis tuleb neid otsuseid nii õiguslikult kui ka faktiliselt põhjendada“.

( 32 ) Seda väidet kinnitab minu arvates asjaolu, et kohtuasjades C‑183/17 P ja C‑184/17 P (EU:C:2018:782) tehtud ettepanekus leidis kohtujurist Saugmandsgaard Øe, et „Üldkohus ei ole oma kontrollipädevust vääralt teostanud, asudes seisukohale, et komisjon võis toimikusse kantud tõendeid arvesse võttes õiguspäraselt otsustada omamoodi ettevaatusabinõuna IMG-le liidu eelarve täitmisega seotud ülesandeid mitte anda, kuni asjaomase isiku õigusliku staatuse küsimuses ei ole selgust“ (punkt 64).

( 33 ) Euroopa Kohtu sõnul on liidu institutsioonid, organid ja asutused kohustatud järgima liidu õigusega tagatud põhiõigusi, mille hulka kuulub harta artiklis 41 sätestatud õigus heale haldusele (21. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus parlament vs. UZ (C‑894/19 P, EU:C:2021:863, punktid 51 ja 52) ja 27. märtsi 2019. aasta kohtuotsus August Wolff ja Remedia vs. komisjon (C‑680/16 P, EU:C:2019:257, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika)).

( 34 ) 8. mai 2014. aasta kohtuotsus N. (C‑604/12, EU:C:2014:302, punkt 49) ja 19. juuni 2014. aasta kohtuotsus Commune de Millau ja SEMEA vs. komisjon (C‑531/12 P, EU:C:2014:2008, punkt 97).

( 35 ) ELT 2007, C 303, lk 17.

( 36 ) 16. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Masdar (UK) vs. komisjon (C‑47/07 P, EU:C:2008:726, punkt 91).

( 37 ) 22. novembri 2017. aasta kohtuotsus komisjon vs. Bilbaína de Alquitranes jt (C‑691/15 P, EU:C:2017:882, punkt 35).

( 38 ) 4. aprilli 2017. aasta kohtuotsus ombudsman vs. Staelen (C‑337/15 P, EU:C:2017:256, punkt 40) ja 30. jaanuari 1992. aasta kohtuotsus Finsider jt vs. komisjon (C‑363/88 ja C‑364/88, EU:C:1992:44, punkt 24).

( 39 ) Selle rikkumise oleks pealegi võinud analoogsetel asjaoludel toime panna mis tahes muu haldusasutus, kellel on kahtlusi avaliku sektori rahaliste vahendite kaudse haldamisse kaasatava organisatsiooni õiguslikus laadis.

( 40 ) 4. aprilli 2017. aasta kohtuotsus ombudsman vs. Staelen (C‑337/15 P, EU:C:2017:256, punkt 37).

( 41 ) 30. jaanuari 1992. aasta kohtuotsus Finsider jt vs. komisjon (C‑363/88 ja C‑364/88, EU:C:1992:44, punkt 22) ning 4. juuli 2000. aasta kohtuotsus Haim (C‑424/97, EU:C:2000:357, punktid 42 ja 43).

( 42 ) 22. oktoobri 1991. aasta kohtuotsus Nölle (C‑16/90, EU:C:1991:402, punkt 13).

( 43 ) 25. veebruari 2021. aasta kohtuotsus Dalli vs. komisjon (C‑615/19 P, EU:C:2021:133, punkt 42) ja 5. septembri 2019. aasta kohtuotsus Euroopa Liit vs. Guardian Europe ja Guardian Europe vs. Euroopa Liit (C‑447/17 P ja C‑479/17 P, EU:C:2019:672, punkt 148).