EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)

22. detsember 2022 ( *1 )

Eelotsusetaotlus – Siseturg – ELTL artikli 114 lõige 2 – Maksusätete väljajätmine – Direktiiv 2000/31/EÜ – Infoühiskonna teenused – Elektrooniline kaubandus – Kinnisvaravahenduse veebiportaal – Artikli 1 lõike 5 punkt a – „Maksustamise valdkonna“ väljajätmine – Direktiiv 2006/123/EÜ – Teenused siseturul – Artikli 2 lõige 3 – „Maksustamise küsimuste“ väljajätmine – Direktiiv (EL) 2015/1535 – Artikli 1 lõike 1 punktid e ja f – Mõisted „teenuseid puudutav eeskiri“ ja „tehniline eeskiri“ – Kinnisvaravahendusteenuste osutajate kohustus koguda ja edastada maksuhaldurile üürilepingute andmed ning pidada tehtud maksetelt kinni maks – Itaalias püsivat tegevuskohta mitteomavatele teenuseosutajatele pandud kohustus määrata maksuesindaja – ELTL artikkel 56 – Piirav laad – Õiguspärane eesmärk – Maksuesindaja määramise kohustuse ebaproportsionaalsus – ELTL artikli 267 kolmas lõik – Liikmesriigi selle kohtu õigused, kelle otsuse peale ei saa riigisisese õiguse kohaselt edasi kaevata

Kohtuasjas C‑83/21,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) 26. jaanuari 2021. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 9. veebruaril 2021, menetluses

Airbnb Ireland UC plc,

Airbnb Payments UK Ltd

versus

Agenzia delle Entrate,

menetluses osalesid:

Presidenza del Consiglio dei Ministri,

Ministero dell’Economia e delle Finanze,

Federazione delle Associazioni Italiane Alberghi e Turismo (Federalberghi),

Renting Services Group Srls,

Coordinamento delle Associazioni e dei Comitati di tutela dell’ambiente e dei diritti degli utenti e dei consumatori (Codacons),

EUROOPA KOHUS (teine koda),

koosseisus: koja president A. Prechal, kohtunikud M. L. Arastey Sahún, F. Biltgen, N. Wahl (ettekandja) ja J. Passer,

kohtujurist: M. Szpunar,

kohtusekretär: ametnik C. Di Bella,

arvestades kirjalikku menetlust ja 28. aprilli 2022. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades seisukohti, mille esitasid:

–	Airbnb Ireland UC plc ja Airbnb Payments UK Ltd, esindajad: avvocati M. Antonini, S. Borocci, A. R. Cassano, M. Clarich, I. Perego ja G. M. Roberti ning advocaat D. Van Liedekerke,

–	Federazione delle Associazioni Italiane Alberghi e Turismo (Federalberghi), esindajad: avvocati E. Gambaro, A. Manzi ja A. Papi Rossi,

–	Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato R. Guizzi,

–	Belgia valitsus, esindajad: M. Jacobs ja L. Van den Broeck, keda abistas avocat C. Molitor,

–	Tšehhi valitsus, esindajad: T. Machovičová, M. Smolek ja J. Vláčil,

–	Hispaania valitsus, esindaja: L. Aguilera Ruiz,

–	Prantsuse valitsus, esindajad: N. Vincent ja T. Stéhelin,

–	Madalmaade valitsus, esindajad: M. K. Bulterman ja J. Hoogveld,

–	Austria valitsus, esindajad: M. Augustin, A. Posch ja J. Schmoll,

–	Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,

–	Euroopa Komisjon, esindajad: L. Armati, P. Rossi ja E. Sanfrutos Cano,

olles 7. juuli 2022. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta) (EÜT 2000, L 178, lk 1; ELT eriväljaanne 13/25, lk 399) artikli 1 lõike 5 punkti a, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul (ELT 2006, L 376, lk 36) artikli 2 lõiget 3 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. septembri 2015. aasta direktiivi (EL) 2015/1535, millega nähakse ette tehnilistest eeskirjadest ning infoühiskonna teenuste eeskirjadest teatamise kord (ELT 2015, L 241, lk 1), artikli 1 lõike 1 punkte e ja f ning ELTL artiklit 56 ja artikli 267 kolmandat lõiku.

2	Taotlus on esitatud ühelt poolt Airbnb Ireland UC plc ja Airbnb Payments UK Ltd ning teiselt poolt Agenzia delle Entrate (Itaalia maksuamet) vahelises kohtuvaidluses Itaalia sellise õigusnormi õiguspärasuse üle, mis käsitleb kinnisvaravahendusteenuste maksukorraldust seoses lühiajalise üüriga.

Õiguslik raamistik

Liidu õigus

Direktiiv 2000/31

Direktiivi 2000/31 põhjendus 12 on sõnastatud järgmiselt:

„Käesoleva direktiivi rakendusalast tuleb teatavad tegevusalad välja jätta, sest praegusel etapil ei saa nendes valdkondades asutamislepingu või olemasolevate teiseste õigusaktidega tagada teenuste osutamise vabadust; nende tegevusalade väljajätmine ei välista ühtki vahendit, mis võib siseturu nõuetekohaseks toimimiseks osutuda vajalikuks; maksustamine, eriti suurelt hulgalt käesoleva direktiiviga hõlmatud teenustelt nõutav käibemaks, tuleb käesoleva direktiivi reguleerimisalast välja jätta.“

4	Direktiivi põhjenduses 13 on märgitud: „Käesoleva direktiivi eesmärk ei ole maksukohustusi reguleerivate eeskirjade kehtestamine, samuti ei välista see elektroonilise kaubanduse maksustamist käsitlevate ühenduse õigusaktide koostamist.“

Direktiivi artiklis 1 „Eesmärk ja reguleerimisala“ on sätestatud:

„1. Käesolev direktiiv püüab kaasa aidata siseturu nõuetekohasele toimimisele, tagades infoühiskonna teenuste vaba liikumise liikmesriikide vahel.

[…]

5. Käesolevat direktiivi ei kohaldata:

a)	maksustamise valdkonna suhtes;

[…]“.

Direktiiv 2006/123

6	Direktiivi 2006/123 põhjendus 29 on sõnastatud järgmiselt: „Kuivõrd asutamisleping näeb ette konkreetsed õiguslikud alused maksustamise küsimustele ning nimetatud valdkonnas juba vastuvõetud ühenduse õigusaktidele, tuleks direktiivi reguleerimisalast välja jätta maksustamise valdkond.“

7	Direktiivi artikli 2 „Reguleerimisala“ lõikes 3 on sätestatud: „Käesolevat direktiivi ei kohaldata maksustamisvaldkonna suhtes.“

Direktiiv 2015/1535

Direktiivi 2015/1535 artikli 1 lõikes 1 on sätestatud:

„1. Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

„teenuseid puudutav eeskiri“ – üldist laadi nõuded, mis puudutavad [infoühiskonna] teenuste pakkumisele juurdepääsu ja nende pakkumist […], eelkõige aga teenusepakkujat, teenuseid ja teenuste tarbijat puudutavad sätted, välja arvatud sätted, mis ei puuduta otseselt [neid] […] teenuseid;

Käesoleva mõiste puhul:

i)	peetakse eeskirja konkreetselt infoühiskonna teenustele suunatuks, kui selle põhjenduste või regulatiivosa kõigi sätete või mõne üksiksätte konkreetseks eesmärgiks on reguleerida nimetatud teenuseid otsesel ja sihikindlal viisil,

ii)	eeskirja ei peeta konkreetselt infoühiskonna teenustele suunatuks, kui see puudutab nimetatud teenuseid ainult kaudselt ja juhuslikult;

„tehnilised eeskirjad“ – tehnilised spetsifikatsioonid ja muud nõuded või teenuseid puudutavad eeskirjad, sealhulgas vastavad haldusnormid, mille järgimine turustamisel, teenuste pakkumisel, teenusepakkuja asutamisel või teenuste kasutamisel liikmesriigis või selle põhiosas on de jure või de facto kohustuslik, samuti liikmesriikide õigus- ja haldusnormid, mis keelavad toote valmistamise, impordi, turustamise, kasutamise või keelavad teenuste pakkumise või kasutamise või teenusepakkuja asutamise, välja arvatud need normid, mis on sätestatud artiklis 7;

De facto tehniliste eeskirjade hulka kuuluvad:

liikmesriigi õigus- ja haldusnormid, milles osutatakse kas tehnilistele spetsifikatsioonidele, muudele nõuetele või teenuseid puudutavatele eeskirjadele või ametiala- või tegevusjuhistele, milles omakorda osutatakse tehnilistele spetsifikatsioonidele, muudele nõuetele või teenuseid puudutavatele eeskirjadele ning mille järgimine lubab oletada vastavust eespool nimetatud õigus- ja haldusnormidega kehtestatud kohustustele,

ii)	vabatahtlikud kokkulepped, mille puhul ametiasutus on üks lepinguosaline ja mis üldistes huvides näevad ette tehniliste spetsifikatsioonide, muude nõuete või teenuseid puudutavate eeskirjade järgimise, välja arvatud riigihangete pakkumistingimused,

iii)

tehnilised spetsifikatsioonid, muud nõuded või teenuseid puudutavad eeskirjad, mis on seotud toodete või teenuste tarbimist mõjutavate fiskaal- või finantsmeetmetega, soodustades selliste tehniliste spetsifikatsioonide, muude nõuete või teenuseid puudutavate eeskirjade järgimist; siia ei kuulu siseriiklike sotsiaalkindlustussüsteemidega seotud tehnilised spetsifikatsioonid ega muud nõuded.

[…]“.

Kõnealuse direktiivi artikli 5 lõike 1 esimeses lõigus on ette nähtud:

„Piiramata artikli 7 kohaldamist, edastavad liikmesriigid viivitamata [Euroopa K]omisjonile kõik tehniliste eeskirjade eelnõud, välja arvatud siis, kui tegemist on rahvusvahelise või Euroopa standardi täieliku teksti ülevõtmisega, mille puhul piisab teatest asjaomase standardi kohta; nad teatavad komisjonile ka põhjused, miks selliste tehniliste eeskirjade jõustamine oli vajalik, kui neid põhjusi ei ole eelnõus juba selgitatud.“

Itaalia õigus

24. aprilli 2017. aasta dekreetseaduse nr 50 – kiireloomulised finantsmeetmed, piirkondlikele ja kohalikele üksustele suunatud abimeetmed, täiendavad tegevused seismilisest tegevusest mõjutatud piirkondade toetamiseks ja arengumeetmed (decreto-legge n. 50 – Disposizioni urgenti in materia finanziaria, iniziative a favore degli enti territoriali, ulteriori interventi per le zone colpite da eventi sismici e misure per lo sviluppo) (GURI nr 95 regulaarne lisa), mis kinnitati koos muudatustega seadusena 21. juuni 2017. aasta seadusega nr 96 (GURI nr 144 regulaarne lisa, 23.6.2017), põhikohtuasjale kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „2017. aasta maksukorraldus“) artiklis 4 „Lühiajalise üürileandmise maksukorraldus“ on sätestatud:

„1. Käesoleva artikli kohaldamisel tähendab lühiajaline üürileandmine eluruumide üürileandmist maksimaalselt 30 päevaks, kaasa arvatud niisugust üürileandmist, mis hõlmab selliseid teenuseid nagu voodipesu ja käterätikute kasutada andmine ning ruumide koristamine, mille füüsilised isikud on sõlminud väljaspool majandustegevust otse või kinnisvara vahendamisega tegelevate isikute vahendusel või veebiportaali haldavate isikute kaudu, kes viivad eluruumi otsiva isiku kokku isikuga, kellel on eluruumi üksus üürile anda.

2. Alates 1. juunist 2017 kohaldatakse sellest kuupäevast saati sõlmitud lühiajalistest üürilepingutest saadava tulu suhtes 14. märtsi 2011. aasta dekreetseaduse nr 23 – föderaalset maksupoliitikat käsitlevad sätted (decreto legislativo n. 23 – Disposizioni in materia di federalismo Fiscale Municipale) (GURI nr 67, 23.3.2011) artikli 3 sätteid, mis toob asendusmakse võimaluse kasutamise korral kaasa fikseeritud 21% maksumäära kohaldamise.

3. Lõike 2 sätteid kohaldatakse ka brutosummale, mis tuleneb allüürilepingutest ja üürniku sõlmitud rahalistest lepingutest, mille eesmärk on kinnisasja kasutada andmine kolmandatele isikutele, kui need on sõlmitud lõikes 1 sätestatud tingimustel.

[…]

4. Kinnisvara vahendamisega tegelevad isikud ja veebiportaale haldavad isikud, kes viivad eluruumi otsiva isiku kokku isikuga, kellel on eluruumi üksus üürile anda, edastavad andmed lõigetes 1 ja 3 nimetatud lepingute kohta, mis on nende vahendusel sõlmitud, andmete esemeks olevale aastale järgneva aasta 30. juuniks. Andmete edastamata jätmise ning ebatäieliku või ebaõige edastamise eest määratakse sanktsioon, mis on ette nähtud 18. detsembri 1997. aasta dekreetseaduse nr 471, mis käsitleb mittekaristusõiguslike maksualaste sanktsioonide reformi otsese maksustamise, käibemaksu ja maksude kogumise valdkonnas vastavalt 23. detsembri 1996. aasta seaduse nr 662 artikli 3 lõike 133 punktile q (decreto legislativo n. 471 [– Riforma delle sanzioni tributarie non penali in materia di imposte dirette, di imposta sul valore aggiunto e di riscossione dei tributi, a norma dell’articolo 3, comma 133, lettera q, della legge 23 dicembre 1996, n. 662] (GURI nr 5 regulaarne lisa, 8.1.1998), artikli 11 lõikes 1. Sanktsiooni vähendatakse poole võrra, kui andmed edastatakse 15 päeva jooksul pärast tähtaja möödumist või kui sama ajavahemiku jooksul edastatakse andmed täpsel kujul.

5. Riigi residendid, kes tegelevad kinnisvaravahendusega, ja isikud, kes haldavad veebiportaale, viies kinnisvara otsivad isikud kokku isikutega, kellel on üürile antavaid eluruumi üksusi, peavad lõigetes 1 ja 3 osutatud lepingute eest üüri või muud vastutasu kogudes või kui nad sekkuvad selle üüri või muu vastutasu maksmise protsessi, üürileandjale tehtavalt üüri või muu vastutasu makselt maksukogujana kinni 21% summast ja kannavad selle üle […]. Kui lõikes 2 osutatud kava võimalust ei ole valitud, loetakse kinni peetud summa ettemakseks.

5bis Lõikes 5 osutatud mitteresidendid – kellel on Itaalias püsiv tegevuskoht tulumaksuseaduse (nagu see tuleneb Vabariigi Presidendi 22. detsembri 1986. aasta dekreedist nr 917 [– tulumaksuseaduse konsolideeritud teksti heakskiitmine (decreto del Presidente della Repubblica n. 917 – Approvazione del testo unico delle imposte sui redditi)] (GURI nr 302 regulaarne lisa, 31.12.1986, GURI nr 126 regulaarne lisa)) artikli 162 tähenduses, kui nad koguvad lõigetes 1 ja 3 osutatud lepingute eest üüri või muud vastutasu või kui nad sekkuvad selle üüri või muu vastutasu maksmise protsessi – täidavad käesolevast artiklist tulenevaid kohustusi oma püsiva tegevuskoha kaudu. Käesolevast artiklist tulenevate kohustuste täitmiseks määravad mitteresidendid, kellel ei ole Itaalias püsivat tegevuskohta, maksukohustuse eest vastutava isikuna maksuesindaja, kes valitakse Vabariigi Presidendi 29. septembri 1973. aasta dekreedi nr 600 – üldised sätted tulumaksu hindamise kohta (decreto del Presidente della Repubblica n. 600 [– Disposizioni comuni in materia di accertamento delle imposte sui redditi] (GURI nr 268, 16.10.1973, GURI nr 268 regulaarne lisa) artiklis 23 loetletud isikute hulgast.

5ter Isik, kes kogub üüri või muu vastutasu või kes sekkub üüri või vastutasu maksmise protsessi, vastutab 14. märtsi 2011. aasta dekreetseaduse nr 23 artiklis 4 osutatud turismimaksu ja […] turismimaksu tasumise eest, samuti muude seaduses ja kohaliku omavalitsuse eeskirjades sätestatud kohustuste täitmise eest.

6. Käesoleva artikli lõigete 4, 5 ja 5bis rakendussätted, sealhulgas need, mis käsitlevad andmete edastamist ja säilitamist vahendaja poolt, kehtestatakse maksuameti juhi otsusega, mis võetakse vastu 90 päeva jooksul pärast käesoleva dekreedi jõustumist.“

2017. aasta maksukorraldust muudeti 30. aprilli 2019. aasta dekreetseadusega nr 34 kiireloomuliste meetmete kohta majanduskasvu soodustamiseks ja kriisiolukordade lahendamiseks (legge n. 58 conversione in legge, con modificazioni, del decreto-legge 30 aprile 2019, n. 34, recante misure urgenti di crescita economica e per la risoluzione di specifiche situazioni di crisi) (GURI nr 100, 30.4.2019, edaspidi „2019. aasta dekreetseadus“), mis kinnitati koos muudatustega seadusena 28. juuni 2019. aasta seadusega nr 58 (legge del 28 giugno 2019 n. 58) (GURI nr 151 regulaarne lisa, 29.6.2019).

2019. aasta dekreetseaduse artikli 13quater lõike 1 kohaselt lisatakse 2017. aasta maksukorralduse artikli 4 lõikele 5bis järgmine tekst:

„Kui maksuesindajat ei ole määratud, vastutavad Itaalia residendid, kes kuuluvad eespool nimetatud isikutega samasse konsortsiumi, solidaarselt viimastega lõigetes 1 ja 3 nimetatud üürilepingute alusel tasumisele kuuluvalt üürisummalt ja vastutasult maksu kinnipidamise ja ülekandmise eest.“

Asjaomase dekreetseaduse artikli 13ter lõikes 4 on sätestatud:

„Turismipakkumise kvaliteedi parandamiseks, turistide kaitse tagamiseks ja ebaseaduslike majutusvormide vastu võitlemiseks, samuti maksustamise eesmärgil luuakse […] spetsiaalne andmebaas riigi territooriumil asuvate lühiajaliseks üürimiseks mõeldud majutusasutuste ja hoonete kohta, mis identifitseeritakse tähtnumbrilise koodi (edaspidi „tunnuskood“) abil, mida tuleb kasutada kõikides kasutajatele suunatud teenuste pakkumist ja reklaami käsitlevates teadetes.“

Kõnealuse dekreetseaduse artikli 13quater lõike 7 kohaselt „peavad majutusasutuste omanikud, isikud, kes tegelevad kinnisvara vahendamisega, ja isikud, kes haldavad vastavaid veebiportaale, viies hoonet või hoone osa otsivad isikud kokku isikutega, kellel on hoone üksus või hoone osa üürile anda, avaldama tunnuskoodi pakkumist ja reklaami käsitlevates teadetes“.

15	Lõpetuseks on 2019. aasta dekreetseaduse artikli 13quater lõikes 8 sätestatud, et „[l]õike 7 sätete täitmata jätmise korral määratakse rahatrahv summas 500–5000 eurot“ ja „korduva rikkumise korral suurendatakse summat trahvi kahekordse määrani“.

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

Põhikohtuasja kaebajad haldavad kinnisvaravahenduse veebiportaali Airbnb, mis võimaldab viia kokku ühelt poolt üürileandjad, kellel on majutuskohti, ja teiselt poolt seda tüüpi majutust otsivad isikud, saades kliendilt majutuse eest makse enne üürimise algust ja kandes selle makse üürileandjale üle pärast üürimise algust, kui üürnik ei ole seda vaidlustanud.

Põhikohtuasja kaebajad esitasid Tribunale amministrativo regionale per il Laziole (Lazio maakonna halduskohus, Itaalia) kaebuse, milles palusid esiteks tühistada maksuameti juhi 12. juuli 2017. aasta otsuse nr 132395, millega võeti vastu 2017. aasta maksukorralduse rakendussätted, ja teiseks tõlgendamist käsitleva maksuameti 12. oktoobri 2017. aasta ringkirja nr 24, mille teemareal on märgitud: „Lühiajalise üürileandmise maksustamise kord – [2017. aasta maksukorralduse] Art[ikkel] 4“ (circolare interpretativa n. 24 dell’Agenzia delle Entrate – Regime fiscale delle locazioni brevi – Art[icolo] 4 [del regime fiscale del 2017], põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis, mis käsitleb selle maksukorralduse kohaldamist.

Nimetatud kohus jättis 18. veebruari 2019. aasta otsusega kaebuse rahuldamata, otsustades, et esiteks ei ole 2017. aasta maksukorraldusega „tehnilist eeskirja“ või „teenuseid puudutavat eeskirja“ sisse viidud, teiseks ei riku kohustus edastada lepingutega seotud andmed ja kohaldada maksu kinnipidamist ei teenuste osutamise vabaduse põhimõtet ega vaba konkurentsi põhimõtet ning kolmandaks vastab kohustus määrata maksuesindaja juhul, kui isik, kes haldab kinnisvara vahendusportaali, ei ole Itaalia resident ega oma seal asukohta, teenuste osutamise vabadust käsitlevas Euroopa Kohtu praktikas sedastatud proportsionaalsuse ja vajalikkuse nõudele.

19	Põhikohtuasja kaebajad esitasid selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule, Consiglio di Statole (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu).

20	11. juuli 2019. aasta otsusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 30. septembril 2019, esitas eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtule kolm eelotsuse küsimust, mis puudutavad mitut liidu õiguse sätet.

Euroopa Kohus tunnistas 30. juuni 2020. aasta kohtumäärusega Airbnb Ireland ja Airbnb Payments UK (C‑723/19, ei avaldata, EU:C:2020:509) eelotsusetaotluse ilmselgelt vastuvõetamatuks, täpsustades samas, et eelotsusetaotluse esitanud kohtul on võimalik esitada talle uus eelotsusetaotlus koos andmetega, mis võimaldavad tal anda esitatud küsimustele tarviliku vastuse.

Neil asjaoludel otsustas Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) uuesti menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.

Kuidas tuleb tõlgendada selliseid [direktiivis 2015/1535] kasutatud väljendeid nagu infoühiskonna teenuste „tehniline eeskiri“ ja infoühiskonna „teenuseid puudutav eeskiri“, täpsemini, kas neid tuleb tõlgendada nii, et need hõlmavad ka maksumeetmeid, mille otsene eesmärk ei ole reguleerida konkreetset infoühiskonna teenust, kuid mis mõjutavad siiski selle konkreetset osutamist liikmesriigis, eelkõige kuna need kehtestavad kõigile kinnisvaravahendajatele – seega ka ettevõtjatele, kelle asukoht ei ole selles riigis ja kes osutavad oma teenuseid veebis – kohustused, mis aitavad kaasa üürileandjate poolt tasumisele kuuluvate maksude tõhusale sissenõudmisele, nimelt järgmised kohustused:

a)	koguda ja edastada seejärel liikmesriigi maksuhaldurile andmed vahendaja tegevuse tulemusel sõlmitud lühiajaliste üürilepingute kohta;

b)	pidada summadelt, mille üürilevõtja üürileandjatele tasumiseks tasub, maksuametile tasumisele kuuluv osa kinni ja kanda see seejärel üle riigikassasse?

Kas riigisisene meede, mis näeb Itaalias tegutsevatele kinnisvaravahendajatele – seega ka ettevõtjatele, kelle asukoht ei ole Itaalias ja kes osutavad oma teenuseid veebis – ette kohustuse koguda andmeid enda vahendusel sõlmitud lühiajaliste üürilepingute kohta ja edastada need seejärel maksuametile, ning seda teenuse kasutajate poolt tasumisele kuuluvate otseste maksude sissenõudmisega seotud eesmärkidel, on vastuolus ELTL artiklis 56 ette nähtud teenuste osutamise vabaduse põhimõttega ning [direktiividest 2006/123 ja 2000/31] tulenevate analoogiliste põhimõtetega, kui neid tuleb selles valdkonnas pidada kohaldatavaks?

Kas riigisisene meede, mis näeb Itaalias tegutsevatele kinnisvaravahendajatele – seega ka ettevõtjatele, kelle asukoht ei ole Itaalias ja kes osutavad oma teenuseid veebis –, kes sekkuvad enda vahendusel sõlmitavatest lühiajalistest üürilepingutest tuleneva tasu maksmise etapis, ette kohustuse pidada neilt maksetelt maks kinni ning seejärel kanda see üle maksuametile, ning seda teenuse kasutajate poolt tasumisele kuuluvate otseste maksude sissenõudmisega seotud eesmärkidel, on vastuolus ELTL artiklis 56 sätestatud teenuste osutamise vabaduse põhimõttega ning [direktiividest 2006/123 ja 2000/31] tulenevate analoogiliste põhimõtetega, kui neid tuleb selles valdkonnas pidada kohaldatavaks?

Kui eelmistele küsimustele vastatakse jaatavalt, siis kas ELTL artiklis 56 sätestatud teenuste osutamise vabaduse põhimõtte ning [direktiividest 2006/123 ja 2000/31] tulenevate analoogiliste põhimõtete kohaldamist, kui neid tuleb selles valdkonnas pidada kohaldatavaks, võib selliste riigisiseste meetmetega, nagu eespool punktides a ja b kirjeldatud, kooskõlas liidu õigusega siiski piirata, kuna vastasel korral oleks teenuse kasutajate poolt tasumisele kuuluvate otseste maksude kogumine ebatõhus?

Kas ELTL artiklis 56 sätestatud teenuste osutamise vabaduse põhimõtte ning [direktiividest 2006/123 ja 2000/31] tulenevate analoogiliste põhimõtete kohaldamist, kui neid tuleb selles valdkonnas pidada kohaldatavaks, võib kooskõlas liidu õigusega siiski piirata sellise riigisisese meetmega, mis kehtestab kinnisvaravahendajatele, kelle asukoht ei ole Itaalias, kohustuse määrata maksuesindaja, kes on kohustatud väljaspool Itaaliat asuva vahendaja nimel ja arvel järgima eespool punktis b kirjeldatud riigisiseseid meetmeid, kuna vastasel korral oleks teenuse kasutajate poolt tasumisele kuuluvate otseste maksude kogumine ebatõhus?

Kas ELTL artikli 267 kolmandat lõiku tuleb tõlgendada nii, et kui põhikohtuasja menetluse pool on tõstatanud liidu (esmase või teisese) õiguse tõlgendamise probleemi, lisades küsimuse täpse sõnastuse, jääb kohtule siiski õigus see küsimus ise täpselt sõnastada, määrates oma kaalutlusõiguse alusel ja oma parima äranägemise järgi iseseisvalt kindlaks asjasse puutuvad liidu õigusnormid, nendega potentsiaalselt vastuollu minevad riigisisesed õigusnormid ja eelotsuse küsimuse täpse sõnastuse, tingimusel et ta jääb vaidluse eseme piiresse, või on ta kohustatud võtma küsimuse üle nii, nagu eelotsusetaotluse esitamist taotlenud pool on selle vormistanud?“

Eelotsuse küsimuste analüüs

Esimene ja teine eelotsuse küsimus

Direktiivide 2000/31, 2006/123 ja 2015/1535 kohaldatavus maksumeetmetele

Esimese eelotsuse küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul sisuliselt selgitada, kas direktiivis 2015/1535 kasutatud väljendeid infoühiskonna teenuste „tehniline eeskiri“ ja infoühiskonna „teenuseid puudutav eeskiri“ tuleb mõista nii, et need hõlmavad ka maksumeetmeid, mille eesmärk ei ole otseselt reguleerida infoühiskonna konkreetset teenust, vaid mis reguleerivad kõnealuse tegevusega reaalselt tegelemist asjaomases liikmesriigis.

24	Teise eelotsuse küsimuse punktides a–d mainib eelotsusetaotluse esitanud kohus direktiive 2000/31 ja 2006/123 eeldusel, et nendes sätestatud põhimõtteid „tuleb pidada selles valdkonnas kohaldatavaks“.

Esimesena, mis puudutab direktiivi 2000/31, siis on Euroopa Kohus 27. aprilli 2022. aasta kohtuotsuse Airbnb Ireland (C‑674/20, edaspidi „kohtuotsus Airbnb Ireland, EU:C:2022:303) punktides 27–30 märkinud, et esiteks võeti see direktiiv vastu eelkõige EÜ artikli 95 alusel, mille sõnastus on üle võetud ELTL artiklisse 114, mille lõikes 2 on selle sätte kohaldamisalast välja jäetud „maksusätted“; niisugune sõnastus hõlmab mitte üksnes kõiki maksustamise valdkondi, vaid ka selle ala kõiki aspekte. Teiseks tuleneb selline tõlgendus ka asjaolust, et ELTL artikli 114 lõige 2 kuulub EL toimimise lepingu VII jaotise 3. peatükki „Õigusaktide ühtlustamine“, mis omakorda järgneb EL toimimise lepingu osutatud jaotises „Konkurentsi, maksustamise ja õigusaktide ühtlustamise üldeeskirjad“ 2. peatükile „Maksusätted“; seetõttu ei puuduta kogu 3. peatükk, see tähendab õigusaktide ühtlustamisega hõlmatud valdkond, maksusätteid käsitlevat 2. peatükki. Kolmandaks peab sama arutluskäik paika ka seoses EÜ artikli 95 ja seejärel ELTL artikli 114 alusel vastu võetud teisese õigusega, kuivõrd seda arutluskäiku toetab direktiivi 2000/31 artikli 1 lõike 5 punktis a kasutatud ulatusliku mõiste, st „maksustamise valdkonna“ grammatiline tõlgendus. Neljandaks kinnitavad seda arutluskäiku direktiivi 2000/31 põhjendused 12 ja 13.

26	Teisena, mis puudutab direktiivi 2006/123, siis tuleb ühelt poolt märkida, et kõnealust direktiivi ei kohaldata selle artikli 2 lõike 3 sõnastuse kohaselt „maksustamisvaldkonna“ suhtes.

Teiselt poolt on direktiivi põhjendus 29 kõnealuse väljajätmise põhjenduse osas sõnaselge, sest selles on osutatud, et kuivõrd EL toimimise leping näeb ette konkreetsed õiguslikud alused maksustamise küsimustele ning nimetatud valdkonnas juba vastuvõetud liidu õigusaktidele, tuleks direktiivi reguleerimisalast välja jätta maksustamise valdkond.

Võttes arvesse mõistete „maksustamisvaldkond“ ja „maksustamise valdkond“ üldist laadi ning selle kohta EL toimimise lepingus ette nähtud sõnaselgeid õiguslikke aluseid, kehtib käesoleva kohtuotsuse punktis 25 toodud arutluskäik seega ka „maksustamisvaldkonna“ väljajätmise kohta direktiivist 2006/123.

Kolmandana, mis puudutab direktiivi 2015/1535, siis tuleb märkida, et selles on võetud arvesse „[EL] toimimise lepingut, eriti selle artikleid 114, 337 ja 43“. Seega tuleb kõigepealt märkida, et ELTL artikli 114 lõikes 2 sätestatud „maksusätete“ väljajätmine on kohaldatav ka seoses osutatud direktiiviga põhjustel, mis on välja toodud käesoleva kohtuotsuse punktis 25.

Lisaks kinnitab seda, et „maksusätted“ on direktiivi 2015/1535 kohaldamisalast välja jäetud, kaudselt ka selle direktiivi sisu, kuna selle direktiivi artikli 1 lõike 1 punkti f alapunktis iii on de facto tehniliste eeskirjade hulgas nimetatud tehnilisi spetsifikatsioone, muid nõudeid või teenuseid puudutavaid eeskirju, mis „on seotud […] fiskaal- või finantsmeetmetega“. Seega ei ole tegemist maksustamiskorra kui sellisega, vaid üksnes fiskaalmeetmetega seotud meetmetega (vt selle kohta 8. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Admiral Sportwetten jt, C‑711/19, EU:C:2020:812, punkt 38), mistõttu sellised meetmed jäävad järelikult direktiivi kohaldamisalast välja.

Seega tuleb kindlaks teha, kas niisugused meetmed nagu need, mis kehtestati Itaalia õiguses 2017. aasta maksukorraldusega, kuuluvad direktiivi 2000/31 artikli 1 lõike 5 punkti a tähenduses „maksustamise valdkonda“ ja direktiivi 2006/123 artikli 2 lõike 3 tähenduses „maksustamisvaldkonda“ ning on seega „maksusätted“ ELTL artikli 114 tähenduses, mida on direktiivis 2015/1535 sõnaselgelt arvesse võetud.

Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 10, muudab 2017. aasta maksukorraldus lühiajalist üürileandmist käsitlevaid Itaalia maksuõigusnorme, olenemata sellest, kas isik on üürilepingu selle korralduse artikli 4 lõike 1 kohaselt „sõlminud […] otse või kinnisvara vahendamisega tegelevate isikute vahendusel või veebiportaali haldavate isikute kaudu“.

Praegu kehtivad kõigi eespool nimetatud isikute suhtes kolme liiki kohustused: kõigepealt kohustus koguda ja edastada maksuhaldurile vahendamise tulemusel sõlmitud üürilepingute andmed; seejärel, võttes arvesse nende sekkumist üüri maksmise protsessi, kohustus pidada sissenõutav maks kinni summadelt, mida üürilevõtja üürileandjatele maksmiseks tasub, ja kanda see maks riigikassasse üle kas asendusmaksena või ettemaksena vastavalt üürileandjate valikule, ning viimaks juhul, kui isikul Itaalias püsivat tegevuskohta ei ole, kohustus määrata seal maksuesindaja.

Esimesena, mis puudutab kohustust koguda ja edastada maksuhaldurile kinnisvaravahenduse tulemusel sõlmitud lepingu andmed, siis tuleb märkida, et kuigi on tõsi, et kõnealune meede ei ole iseenesest suunatud maksukohustuslasele, vaid neile füüsilistele või juriidilistele isikutele, kes on lühiajalise üürilepingu sõlmimist vahendanud, ning et selle meetme ese on edastada maksuametile andmed, vastasel korral võidakse määrata rahatrahv, on esiteks asutus, kellele need andmed tuleb edastada, siiski maksuamet, teiseks on see meede maksuregulatsiooni, nimelt 2017. aasta maksukorralduse osa ja kolmandaks on edastamise kohustuse esemeks olevad andmed nimetatud regulatsioonist sisuliselt lahutamatud, sest ainult selle regulatsiooni sätete põhjal on üüripaika ja üürileandjat tuvastades võimalik teha kindlaks seda maksu tegelikult tasuma kohustatud isik, teha teenitud tulu põhjal kindlaks maksubaas ning sellest tulenevalt määrata ka tasumisele kuuluv maksusumma (vt analoogia alusel kohtuotsus Airbnb Ireland, punkt 33).

35	See kohustus kuulub seega „maksusätete“ alla ELTL artikli 114 tähenduses.

Teisena, mis puudutab kohustust pidada summalt, mille üürilevõtja üürileandjale maksmiseks tasub, kinni tasumisele kuuluv maks ja kanda see maks riigikassasse kas asendusmaksena 21% soodusmääraga või siis kõrgema määraga maksu ettemaksena – vastavalt üürileandja valikule –, siis tuleb märkida, et maksu kinnipidamine on sõna otseses mõttes maksumeede, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 52, kuna see seisneb maksuameti nimel maksu kogumises ning seejärel selle summa maksuametile ülekandmises.

Kolmandana, mis puudutab Itaalias asukohta mitteomavate kinnisvaravahendusteenuste osutajatele pandud kohustust määrata maksuesindaja, siis tuleb märkida, et tegemist on samuti maksumeetmega, kuna selle eesmärk on tagada muus liikmesriigis asukohta omavate kinnisvara vahendusteenuse osutajate, eelkõige veebiportaalide haldajate tasumisele kuuluva maksu tõhus sissenõudmine „maksukohustuse eest vastutava isiku“ poolt.

Eeltoodust tuleneb, et Itaalia 2017. aasta maksukorraldusega kehtestatud kolme liiki kohustused kuuluvad „maksustamise valdkonda“ direktiivi 2000/31 artikli 1 lõike 5 punkti a tähenduses ja „maksustamisvaldkonda“ direktiivi 2006/123 artikli 2 lõike 3 tähenduses ning on seega „maksusätted“ ELTL artikli 114 tähenduses, mida on direktiivis 2015/1535 sõnaselgelt arvesse võetud. Järelikult on need meetmed jäetud kõnealuse kolme direktiivi kohaldamisalast välja.

39	Vastus esimesele ja teisele eelotsuse küsimusele eeldab seega üksnes selle analüüsimist, kas niisugused meetmed nagu 2017. aasta maksukorraldus on ELTL artiklis 56 sätestatud keeldu arvestades õiguspärased.

40	Sellest tuleb järeldada, et nende küsimustega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas seda sätet tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisugused meetmed nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 33 nimetatud kolme liiki kohustused.

Niisuguste meetmete nagu 2017. aasta maksukorraldusest tulenevad meetmed õiguspärasus ELTL artiklis 56 sätestatud keeldu silmas pidades

Kõigepealt tuleb märkida, et ELTL artikli 56 järgimine on liikmesriikidele kohustuslik ka selliste õigusnormide nagu 2017. aasta maksukorraldus vastuvõtmisel, hoolimata asjaolust, et see korraldus puudutab otseseid makse. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kuuluvad otsesed maksud küll liikmesriikide pädevuse hulka, kuid viimased peavad seda pädevust siiski teostama kooskõlas liidu õigusega (vt 23. jaanuari 2014. aasta kohtuotsus komisjon vs. Belgia, C‑296/12, EU:C:2014:24, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).

42	Seega tuleb üksteise järel analüüsida 2017. aasta maksukorraldusega kehtestatud kolme liiki kohustusi.

Esimesena olgu märgitud, et mis puudutab kohustust koguda ja edastada maksuhaldurile andmed kinnisvara vahendamise tulemusena sõlmitud üürilepingute kohta, siis 2017. aasta maksukorralduse sõnastusest selgub kõigepealt, et see paneb selle kohustuse kõikidele kolmandatele isikutele, kes on Itaalia territooriumil seotud kinnisvara lühiajalise üüri protsessiga, olenemata sellest, kas nad on füüsilised või juriidilised isikud, kas nad elavad sellel territooriumil või omavad seal asukohta või mitte ning kas nad sekkuvad poolte kokku viimiseks digitaalselt või muul viisil. 2017. aasta maksukorraldusega konkretiseeritud reform puudutab – nagu nähtub selle vastuvõtmise eel esitatud põhjendustest – kogu lühiajalise üüri teenuste maksustamist ja on Euroopa Kohtule esitatud toimikust nähtuvalt osa maksudest kõrvalehoidmise vastase võitluse üldisest strateegiast sektoris – kus seda palju esineb – eelkõige sellise kohustuse kehtestamise kaudu.

Sellised õigusnormid ei ole seega diskrimineerivad ega puuduta iseenesest vahendusteenuse osutamise tingimusi, vaid nendega kehtestatakse teenuseosutajatele üksnes kohustus säilitada pärast teenuse osutamist seda puudutavad andmed, et võimaldada asjaomase vara omanikelt vara üürileandmisega seotud maks täpselt sisse nõuda (vt analoogia alusel kohtuotsus Airbnb Ireland, punkt 41).

Sellega seoses nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et ELTL artiklis 56 kehtestatud keeluga ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, millele saab tugineda kõigi riigi territooriumil tegutsevate ettevõtjate suhtes, mille eesmärk ei ole reguleerida asjaomaste ettevõtjate teenuste osutamise tingimusi ja mille võimalik piirav mõju teenuste osutamise vabadusele on liiga juhuslik ja liiga kaudne selleks, et neis kehtestatud kohustust saaks pidada seda vabadust takistavaks (kohtuotsus Airbnb Ireland, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

Põhikohtuasja kaebajad väidavad sellele vastu, et peaaegu kõik asjaomased veebiplatvormid, täpsemini need, mis haldavad ka makseid, omavad asukohta muudes liikmesriikides kui Itaalia ning et seetõttu mõjutab 2017. aasta maksukorraldus eelkõige selliseid vahendusteenuseid nagu nende pakutavad teenused. Nad lisasid kohtuistungil, et tegelikult ja eelkõige kavandati seda maksukorraldust makseid haldavaid platvorme silmas pidades.

Tuleb tõdeda, et tehnoloogiliste vahendite arengut ja kinnisvaravahendusteenuste turu praegust struktuuri arvestades peavad selliste õigusnormide nagu põhikohtuasjas käsitletavad õigusnormid alusel need vahendajad, kes osutavad oma teenuseid internetiportaali kaudu, tõenäoliselt esitama maksuametile andmeid sagedamini ja suuremas mahus kui teised vahendajad. See suuremahulisem kohustus kajastab siiski ainult nende vahendajate poolt tehtud tehingute suuremat arvu ja nende vastavat turuosa (kohtuotsus Airbnb Ireland, punkt 44).

Lisaks sellele ei ole käesolevas asjas vastupidi sellele, mida Euroopa Kohus leidis 12. septembri 2019. aasta otsuses VG Media (C‑299/17, EU:C:2019:716, punkt 37), 2017. aasta maksukorralduse sõnastus pelgalt näiliselt neutraalne, kuna see on tõepoolest suunatud kõigile kinnisvaravahendusteenuste osutajatele, muu hulgas, nagu komisjon kohtuistungil märkis, kinnisvarabüroodele.

Euroopa Kohtul on juba olnud võimalus tõdeda, et ELTL artikli 56 kohaldamisalasse ei kuulu meetmed, mille ainus mõju on teenuseosutajatele lisakulude tekitamine ja mis mõjutavad samamoodi nii liikmesriikide vahel kui ka liikmesriigisiseselt osutatavaid teenuseid (kohtuotsus Airbnb Ireland, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).

Lõpuks, kuigi kõikidele kinnisvaravahendusteenuste osutajatele pandud kohustus koguda ja esitada maksuametile andmed nende vahendamise tulemusena sõlmitud üürilepingute kohta võib põhjustada lisakulusid, eelkõige seoses asjaomaste andmete väljaotsimise ja säilitamisega, siis tuleb eriti digitaalsete vahendusteenuste puhul märkida, et asjaomaseid andmeid säilitavad ja digiteerivad sellised vahendajad nagu põhikohtuasja kaebajad, mistõttu igal juhul näib, et selle kohustuse lisakulu neile vahendajatele on väike.

51	See esimest liiki kohustus ei kujuta endast seega ELTL artikliga 56 tagatud teenuste osutamise vabaduse piirangut.

Teisena, mis puudutab kohustust pidada summalt, mille üürilevõtja üürileandjale maksmiseks tasub, kinni tasumisele kuuluv maks ja kanda see üle riigikassasse, siis tuleb ühelt poolt märkida samadel põhjustel, mis on esitatud käesoleva kohtuotsuse punktides 43–48, et 2017. aasta maksukorraldus puudutab selles osas kõiki kolmandaid isikuid, kes on kinnisvara lühiajalise üüri protsessiga seotud, olenemata sellest, kas nad on füüsilised või juriidilised isikud, kas nad elavad Itaalias või omavad seal asukohta või mitte ning kas nad sekkuvad digitaalsete vahendite või muude sidepidamisvahendite abil, tingimusel et nad on otsustanud oma teenuste osutamise käigus koguda 2017. aasta maksukorralduse esemeks olevate lepingutega seotud üüri või muu vastutasu või sekkuda sellise üüri või muu vastutasu kogumisse.

Teiselt poolt olgu märgitud, et vastab tõele, nagu märkis ka komisjon oma seisukohtades, et kui teenuseosutaja asukoht on muus liikmesriigis kui Itaalia, tegutseb ta „maksukohustuse eest vastutava isikuna“ vastavalt 2017. aasta maksukorralduse artikli 4 lõikele 5bis, samas kui juhul, kui ta asukoht on Itaalias, on ta selle maksukorralduse artikli 4 lõike 5 kohaselt „maksukoguja“, see tähendab maksu sissenõudmiseks õigustatud isiku staatuses, mis toob riigikassa vaatenurgast kaasa selle, et teda tuleb maksumaksja asemel käsitada maksukohustuslasena.

Isegi kui asuda seisukohale, nagu kohtujurist märkis oma ettepaneku punktis 56, et see teist liiki kohustus paneb kinnisvaravahendusteenuse osutajatele tunduvalt suurema koormuse kui pelk teavitamiskohustus, kas või juba ainuüksi rahalise vastutuse tõttu, mida see toob kaasa mitte ainult selle maksuga maksustava riigi, vaid ka klientide ees, ei ilmne 2017. aasta maksukorraldusest, mida tuleb hinnata eelotsusetaotluse esitanud kohtul, et see koormus oleks raskem kinnisvaravahendusteenuste osutajatele, kelle asukoht on muus liikmesriigis kui Itaalia, kui seal asuva tegevuskohaga ettevõtjatele, hoolimata nende nimetusest. Nimelt paneb see maksukorraldus neile maksuameti nimel sama maksu kinnipidamise ja maksuametile fikseeritud 21% määraga makse tasumise kohustuse, kuna loetakse, et maksu sellisel viisil kinni pidades on tulumaksu maksmise kohustus täidetud, kui kinnisasja omanik on valinud soodusmäära kohaldamise, ja vastasel korral on täidetud ettemakse tegemise kohustus.

Seega ei ole teist liiki kohustuse puhul ilmne, et selliseid õigusnorme nagu 2017. aasta maksukorraldus, mille tõttu kõnealuse teenuse osutamisel tekivad üksnes lisakulud ning mis mõjutavad ühtviisi teenuste osutamist nii liikmesriigist liikmesriiki kui ka liikmesriigi sees, võib pidada meetmeks, mis keelab või takistab teenuste osutamise vabaduse kasutamist või muudab selle vähem atraktiivseks (vt selle kohta 3. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Google Ireland, C‑482/18, EU:C:2020:141, punktid 25 ja 26 ning seal viidatud kohtupraktika).

Kolmandana olgu märgitud, et mis puudutab kohustust määrata Itaalias maksuesindaja, siis 2017. aasta maksukorralduse artikli 4 lõigete 5 ja 5bis sõnastusest tuleneb, et see kohustus lasub üksnes teatavatel kinnisvaravahendusteenuste osutajatel, kellel ei ole Itaalias püsivat tegevuskohta ja keda loetakse „maksukohustuse eest vastutavateks isikuteks“, samas kui Itaalias asuvate vastavate teenuste osutajate suhtes, keda käsitatakse „maksukogujatena“, see tähendab maksu sissenõudmiseks õigustatud isikutena, seda kohustust ei kohaldata.

Sellega seoses on oluline täpsustada, et nimetatud kolmandat liiki kohustus ei puuduta kõiki kinnisvaravahendusteenuste pakkujaid, kellel ei ole Itaalias asukohta ja kes osalevad seal asuvate kinnisasjade lühiajalise üürileandmise protsessis. Nimelt sõltub maksuesindaja määramise kohustus kõnealuste teenuseosutajate tehtud valikust, kas koguda 2017. aasta maksukorralduses viidatud lepingutega seotud üüri või muud vastutasu või mitte või sekkuda üüri või muu vastutasu maksmise protsessi, see tähendab praktikas võtta endale kõnealune teist liiki kohustus ja pidada saadud summadelt vastavalt asjaomase kinnisvara omaniku valikule kinni kas asendusmakse 21% soodusmääraga või vastasel korral ettemakse.

58	Tuleb siiski tõdeda, et 2017. aasta maksukorraldus kohtleb kõnealuseid kinnipidamisi või sekkumisi teostavaid kinnisvaravahendusteenuste pakkujaid erinevalt, sõltuvalt sellest, kas neil on Itaalias püsiv tegevuskoht või mitte.

Seega ei ole vaieldav, et kuna 2017. aasta maksukorraldus kohustab kinnisvara vahendusteenuste pakkujaid, kellel ei ole Itaalias püsivat tegevuskohta ja kes soovivad oma teenuste hulka lisada sellist maksu kinnipidamist või maksu tasumisse sekkumist, määrama selles liikmesriigis maksuesindaja, siis kohustab 2017. aasta maksukorraldus neid isikuid tegema teatavaid toiminguid ja kandma praktikas maksuesindaja tasu maksmise kulud. Sellised piirangud tekitavad nendele ettevõtjatele teatava takistuse, mis pärsib nende huvi osutada Itaalias kinnisvaravahendusteenuseid, vähemalt sellisel viisil, nagu nad seda soovivad. Sellest tuleneb, et seda kohustust tuleb pidada teenuste osutamise vabaduse piiranguks, mis on ELTL artikliga 56 põhimõtteliselt keelatud (vt analoogia alusel 5. mai 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Portugal, C‑267/09, EU:C:2011:273, punkt 37).

Samas märkis eelotsusetaotluse esitanud kohus õigesti, et Euroopa Kohus ei ole oma praktikas sedastanud põhimõtet, et ühelt poolt liikmesriigi seaduste või määrustega nende füüsiliste või juriidiliste isikute suhtes kehtestatud kohustus määrata maksuesindaja, kelle elukoht või asukoht on teises liikmesriigis kui maksustav liikmesriik, ja teiselt poolt teenuste osutamise vabadus on vastuolus, kuna Euroopa Kohus on igal konkreetsel juhul analüüsinud, arvestades asjaomase kohustuse eripära, kas sellega ette nähtav piirang võib olla põhjendatud, arvestades kõnealuse riigisisese õigusnormi ülekaalukaid üldisest huvist tulenevaid põhjendusi, millele asjaomane liikmesriik Euroopa Kohtus on tuginenud (5. juuli 2007. aasta kohtuotsus komisjon vs. Belgia, C‑522/04, EU:C:2007:405, punktid 47–58; 5. mai 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Portugal, C‑267/09, EU:C:2011:273, punktid 38–46, ning 11. detsembri 2014. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania, C‑678/11, EU:C:2014:2434, punktid 42–62).

61	Järelikult tuleb analüüsida „maksukohustuse eest vastutava isiku“ kohustust määrata maksuesindaja käesoleva kohtuotsuse punktis 60 viidatud kohtupraktikast lähtudes.

Esiteks, mis puudutab põhjendusi, millele asjaomane liikmesriik käesoleva kohtuotsuse punktis 59 viidatud piirangu põhjendamiseks viitab, siis need on seotud maksudest kõrvalehoidmise vastase võitlusega lühiajaliste üüriteenuste sektoris, kuna eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul esineb selles sektoris „struktuurselt kõrge maksudest kõrvalehoidmise“ määr. Sellega seoses tuleb märkida, et Euroopa Kohus on korduvalt otsustanud, et EL toimimise lepinguga tagatud põhivabaduste teostamise piirangute põhjendamiseks võib tugineda maksudest kõrvalehoidmise vastasele võitlusele ja maksujärelevalve tõhususele (11. detsembri 2014. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania, C‑678/11, EU:C:2014:2434, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).

63	Ka vajadus tagada maksude tõhus sissenõudmine kujutab endast ülekaalukat üldist huvi, millega võib teenuste osutamise vabaduse piirangut põhjendada (11. detsembri 2014. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania, C‑678/11, EU:C:2014:2434, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).

Käesoleva kohtuotsuse punktis 58 osutatud maksu kinnipidamist või maksmise protsessi sekkumist teostavatele kinnisvaravahendusteenuste osutajatele, kellel puudub Itaalias püsiv tegevuskoht, kehtestatud kohustus määrata Itaalias maksuesindaja teenib just seda eesmärki. Nimelt, kuna „maksukohustuse eest vastutava isikuna“ on need teenuseosutajad kohustatud Itaalia ametiasutuste nimel maksu kinni pidama, soovivad viimased maksuesindaja kaudu tagada, et see ülesanne täidetakse õigesti ja et nõuetekohaselt kogutud summa kantakse seejärel maksuametile korrektselt üle, kusjuures tuleb meeles pidada, et selline kontrollitegevus on Itaalias asukohta omavate kinnisvaravahendusteenuste osutajate jaoks lihtsustatud, sest sellist maksu kinnipidamist teostades omandavad nad ipso jure, nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 53 märgitud, „maksukoguja“, see tähendab maksu sissenõudmiseks õigustatud isiku staatuse.

Seejuures on paradoksaalne, et põhikohtuasja kaebajad heidavad Itaalia ametiasutustele ette seda, et nad on 2017. aasta maksukorraldusega kehtestanud maksudest kõrvalehoidmise või maksupettuste üldise eelduse, mis põhineb asjaolul, et teenuseosutaja asukoht on teises liikmesriigis, samas kui selline eeldus on ELTL artikliga 56 keelatud (19. juuni 2014. aasta kohtuotsus Strojírny Prostějov ja ACO Industries Tábor, C‑53/13 ja C‑80/13, EU:C:2014:2011, punkt 56 ning seal viidatud kohtupraktika), olgugi et selle korraldusega antakse neile hoopis ülesanne maksuameti nimel teostada võlgnetavale maksule vastava summa kinnipidamine ja kanda see üle riigikassasse, mille järelevalvet soovis Itaalia seadusandja Itaalias asuva maksuesindaja määramise kaudu hõlbustada.

66	Seega tuleb asuda seisukohale, et selline maksumeede nagu 2017. aasta maksukorraldusest tulenev kolmandat liiki kohustus järgib õiguspärast eesmärki, mis on EL toimimise lepinguga kooskõlas, ning see on ülekaaluka üldise huviga põhjendatud.

67	Teiseks ei ole vaidlust selles, et seda liiki kohustus on põhikohtuasja asjaoludel sobiv, et tagada eesmärgi võidelda maksudest kõrvalehoidmise vastu saavutamine.

Eelkõige on oluline esile tuua asjaolu, et nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 2 ja 3 sisuliselt märkis, on selliste veebiportaali haldavate kinnisvaravahendusteenuste osutajate nagu põhikohtuasja kaebajad teenuste kasutamine hüppeliselt kasvanud ning need teenused, mis interneti kaudu osutatuna võivad põhimõtteliselt olla piiriülesed, vastavad siiski üüritehingutele, mille esemel on täpne füüsiline asukoht ja mida saab seega asjaomase liikmesriigi maksuõiguse kohaselt maksustada.

Olenemata sellest, kas kõnealused kinnisvaravahendusteenuste osutajad võivad olla teenuseosutajad, kes tegutsevad veebiportaalide kaudu, nagu põhikohtuasja kaebajad, või selle valdkonna traditsioonilisemad ettevõtjad, näiteks kinnisvarabürood, tuleb märkida, et asjaomased üürilepingud on tihti lühiajalised 2017. aasta maksukorralduse artikli 4 lõike 1 tähenduses. Järelikult, olenemata asjaomaste teenuseosutajate vastavas protsessis osalemise viisist, võib üürileandja sama Itaalias asuvat kinnisvara anda maksuaasta jooksul mitmel korral üürile üürnikele, kes võivad olla teiste liikmesriikide residendid, selliste teenuseosutajate vahendusel, kes ise võivad omada asukohta teise liikmesriigi territooriumil, kuid kellele on siiski pandud kohustus pidada üürileandja poolt tasumisele kuuluvale maksusummale vastav summa kinni ja kanda see maksuametile üle. Seega tuleb asuda seisukohale, et kinnisvara vahendamise teenuste osutajatele, kellel ei ole Itaalias püsivat tegevuskohta, pandud kohustus määrata seal maksuesindaja on sobiv selleks, et tagada maksudest kõrvalehoidmise vastu võitlemise eesmärgi saavutamine ja maksude korrektne kogumine.

70	Kolmandaks tuleb kontrollida, kas selline meede nagu 2017. aasta maksukorraldusest tulenev kolmandat liiki kohustus ei lähe kaugemale sellest, mis on selle eesmärgi saavutamiseks vajalik.

Kõigepealt tuleb sellise meetme proportsionaalsuse analüüsimisel tõdeda, et erinevalt käesoleva kohtuotsuse punktis 60 viidatud kohtuotsuste aluseks olnud kohtuasjadest, kus teatava liikmesriigi territooriumil maksuesindajat määrama kohustatud füüsilised või juriidilised isikud olid maksumaksjad, kehtib käesoleval juhul maksuesindaja määramise kohtustus teenuseosutajate suhtes, kes on tegutsenud maksukohustuse eest vastutava isikuna ja kes on seda ülesannet täites juba pidanud riigikassa arvel kinni summa, mis vastab maksumaksja, see tähendab asjaomase kinnisasja omaniku poolt tasumisele kuuluvale maksule. Isegi sellisel juhul eeldab sellise kohustuse proportsionaalsus siiski seda, et ei ole olemas sobivaid meetmeid maksupettuste vastase võitluse ja maksu nõuetekohase kogumise eesmärgi täitmiseks asjaomase maksuameti poolt, mis piiraksid teenuste osutamise vabadust vähem kui kohustus määrata maksuesindaja, kes elab või kelle asukoht on maksustava liikmesriigi territooriumil.

Seejärel tuleb märkida, et kuna see kohustus kehtib ühtmoodi kõigi kinnisvaravahendusteenuste osutajate suhtes, kellel ei ole Itaalias püsivat tegevuskohta ja kes on oma teenuste osutamise raames teinud valiku koguda 2017. aasta maksukorralduses viidatud lepingutega seotud üüri või muud vastutasu või seda mitte teha või sekkuda üüri või muu vastutasu maksmise protsessi, tegemata nende vahel vahet näiteks teenuseosutajate poolt riigikassa arvel igal aastal kogutud või kogutavate maksutulude mahu järgi, siis läheb 2017. aasta maksukorraldusest tulenev kolmandat liiki kohustus kaugemale sellest, mis on vastava korraldusega taotletavate eesmärkide saavutamiseks vajalik.

Lõpetuseks tuleb märkida, et kuigi vastab tõele, et asjaomaste kinnisvaravahendusteenuste osutajate vahendusel sõlmitavate tehingute ja vastavate kinnisasjade arv muudab maksustava liikmesriigi maksuhalduri ülesande keeruliseks, ei tähenda see vastupidi Itaalia valitsuse väitele siiski seda, et tuleks kasutada sellist meedet nagu kohustus määrata vastava riigi territooriumil elav või seal asukohta omav maksuesindaja, võttes arvesse esiteks seda, et esimest liiki kohustuse eesmärk on just esitada maksuhaldurile kõik andmed, mis on vajalikud maksu maksma kohustatud maksumaksja tuvastamiseks ja maksubaasi määramiseks, teiseks seda, et teist liiki kohustus võimaldab tagada maksu kinnipidamise, ja kolmandaks seda, et Itaalia seadusandja ei ole näinud ette võimalust, et asjaomane maksuesindaja, kelle suhtes ta võib olla kindel, et maksu kogumine teenuste osutajate poolt ja vastava summa ülekandmine Itaalia riigikassasse toimub nõuetekohaselt, võib elada või omada asukohta muus liikmesriigis kui Itaalia.

Sellega seoses ei oma asjas tähtsust pelk kinnitus, et asukoha tingimus on maksuesindajale pandud maksunduslike kohustuste tõhusa täitmise parim tagatis. Kuigi liikmesriigi maksuhalduri järelevalve esindaja tegevuse üle võib osutuda raskemaks, kui ta asub mõnes teises liikmesriigis, nähtub kohtupraktikast siiski, et halduslikud probleemid ei ole põhjendus, millega saaks põhistada liidu õigusega tagatud põhivabaduse riivet (vt selle kohta 11. detsembri 2014. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania, C‑678/11, EU:C:2014:2434, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).

75	Neil asjaoludel ei ilmne, et järelevalve teostamist vastavate teenuste osutajatel kui maksukohustuse eest vastutavatel isikutel lasuvate kohustuste täitmise üle ei saa tagada meetmetega, mis rikuvad ELTL artiklit 56 vähem kui Itaalias asuva maksuesindaja määramine.

Seetõttu tuleb sarnaselt kohtujuristi ettepaneku punktis 82 märgitule tõdeda, et maksuesindaja määramise kohustus on sellistel asjaoludel nagu 2017. aasta maksukorraldus ELTL artikliga 56 vastuolus (vt selle kohta 5. juuli 2007. aasta kohtuotsus komisjon vs. Belgia, C‑522/04, EU:C:2007:405, ja 11. detsembri 2014. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania, C‑678/11, EU:C:2014:2434).

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele ja teisele eelotsuse küsimusele vastata, et ELTL artiklit 56 tuleb tõlgendada nii, et:

–

esiteks ei ole sellega vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis kohustavad kinnisvara vahendamise teenuste osutajaid sõltumata nende asukohast ja üürileandmise protsessis osalemise viisist koguma selle liikmesriigi territooriumil asuva kinnisasja kuni 30 päeva kestva üürileandmise korral kokku ja seejärel edastama maksuametile andmed nende vahendamise tulemusel sõlmitud üürilepingute kohta ning juhul, kui kõnealused teenuseosutajad on kogunud vastava üüri või muu vastutasu või nende maksmise protsessi sekkunud, pidama summalt, mille üürilevõtja üürileandjale maksmiseks tasub, kinni tasumisele kuuluva maksu ja kandma selle liikmesriigi riigikassasse üle;

–

teiseks on sellega vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis kohustavad kinnisvaravahendusteenuste osutajaid selle liikmesriigi territooriumil asuva kinnisasja kuni 30 päeva kestva üürileandmise korral juhul, kui need teenuseosutajad on kogunud vastava üüri või muu vastutasu või on sekkunud selle maksmisse ja nende elu- või asukoht on muu liikmesriigi kui selle liikmesriigi territooriumil, kus maksustamine toimub, määrama maksuesindaja, kelle elu- või asukoht on selle liikmesriigi territooriumil, kus maksustamine toimub.

Kolmas eelotsuse küsimus

Oma kolmanda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitada, kas ELTL artiklit 267 tuleb tõlgendada nii, et juhul, kui üks põhikohtuasja pooltest tõstatab liidu õiguse tõlgendamise küsimuse, jääb liikmesriigi kohtule, kelle otsuste peale ei saa riigisisese õiguse kohaselt edasi kaevata, õigus Euroopa Kohtule esitatavad eelotsuse küsimused ise sõnastada, või on ta kohustatud need esitama eelotsusetaotluse esitamist taotleva põhikohtuasja poole kasutatud sõnastuses.

Nagu Euroopa Kohtul on hiljuti olnud võimalus tõdeda, peab juhul, kui liikmesriigi kohtu otsuse peale ei saa riigisisese õiguse kohaselt edasi kaevata, see kohus põhimõtteliselt pöörduma ELTL artikli 267 kolmanda lõigu alusel Euroopa Kohtusse juhul, kui liikmesriigi kohtus kerkib üles küsimus liidu õiguse tõlgendamisest (6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus Consorzio Italian Management ja Catania Multiservizi, C‑561/19, EU:C:2021:799, punkt 32 ning seal viidatud kohtupraktika).

Liikmesriigi kohus, kelle otsuse peale ei saa riigisisese õiguse kohaselt edasi kaevata, on sellest kohustusest vabastatud vaid juhul, kui ta tuvastab, et üleskerkinud küsimus ei ole asjakohane või et Euroopa Kohus on kõnesolevat liidu õigusnormi juba tõlgendanud või et liidu õiguse õige tõlgendus on niivõrd ilmselge, et puudub mis tahes põhjendatud kahtlus (6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus Consorzio Italian Management ja Catania Multiservizi, C‑561/19, EU:C:2021:799, punkt 33 ning seal viidatud kohtupraktika).

Selle kohta tuleb märkida, et ELTL artikli 267 teise ja kolmanda lõigu vahelisest seosest nähtub, et kolmandas lõigus nimetatud kohtutel on samasugune kaalutlusõigus nagu kõikidel teistel liikmesriikide kohtutel, otsustades selle üle, kas kohtuotsuse tegemiseks on vaja otsust liidu õiguse kohta. Järelikult ei ole kõnealused kohtud kohustatud saatma Euroopa Kohtule nendes kohtutes üleskerkinud küsimust liidu õiguse tõlgendamise kohta, kui kõnealune küsimus ei ole asjasse puutuv, see tähendab, kui vastus, sõltumata sellest, milline see on, ei mõjuta mingil viisil vaidluse lahendust (6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus Consorzio Italian Management ja Catania Multiservizi, C‑561/19, EU:C:2021:799, punkt 34 ning seal viidatud kohtupraktika).

Samuti on üksnes asja menetleva ja selle lahendamise eest vastutava liikmesriigi kohtu ülesanne kohtuasja eripära arvesse võttes hinnata nii eelotsuse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust (6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus Consorzio Italian Management ja Catania Multiservizi, C‑561/19, EU:C:2021:799, punkt 35 ning seal viidatud kohtupraktika).

Seoses sellega tuleb meelde tuletada, et ELTL artikliga 267 kehtestatud Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute vahelise otsese koostöö süsteem ei sõltu poolte taotlustest. Menetluse pooled ei saa piirata liikmesriikide kohtute sõltumatust käesoleva kohtuotsuse punktides 81 ja 82 nimetatud pädevuse teostamisel, sealhulgas kohustada neid eelotsusetaotlust esitama (vt selle kohta 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus Consorzio Italian Management ja Catania Multiservizi, C‑561/19, EU:C:2021:799, punkt 53 ning seal viidatud kohtupraktika).

Sellest tuleneb, et Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste kindlaksmääramine ja sõnastamine kuuluvad üksnes liikmesriigi kohtu pädevusse ning põhikohtuasja pooled ei saa ette näha ega muuta nende küsimuste sisu (vt selle kohta 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus Consorzio Italian Management ja Catania Multiservizi, C-561/19, EU:C:2021:799, punktid 54 ja 55 ning seal viidatud kohtupraktika).

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb kolmandale eelotsuse küsimusele vastata, et ELTL artiklit 267 tuleb tõlgendada nii, et kui üks põhikohtuasja pooltest tõstatab liidu õiguse tõlgendamise küsimuse, kuuluvad Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste kindlaksmääramine ja sõnastamine üksnes liikmesriigi kohtu pädevusse ning põhikohtuasja pooled ei saa ette näha ega muuta nende küsimuste sisu.

Kohtukulud

86	Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:

ELTL artiklit 56 tuleb tõlgendada nii, et

–

teiseks on sellega vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis kohustavad kinnisvaravahendusteenuste osutajaid selle liikmesriigi territooriumil asuva kinnisasja kuni 30 päeva kestva üürileandmise korral juhul, kui need teenuseosutajad on kogunud vastava üüri või muu vastutasu või on sekkunud selle maksmisse ning nende elu- või asukoht on muu liikmesriigi kui selle liikmesriigi territooriumil, kus maksustamine toimub, määrama maksuesindaja, kelle elu- või asukoht on selle liikmesriigi territooriumil, kus maksustamine toimub.

ELTL artiklit 267 tuleb tõlgendada nii, et kui üks põhikohtuasja pooltest tõstatab liidu õiguse tõlgendamise küsimuse, kuuluvad Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste kindlaksmääramine ja sõnastamine üksnes liikmesriigi kohtu pädevusse ning põhikohtuasja pooled ei saa ette näha ega muuta nende küsimuste sisu.

Allkirjad

( *1 ) Kohtumenetluse keel: itaalia.