–

Stichting Waternet, esindajad: advocaten F. E. Vermeulen ja F. H. Oosterloo,

–

MG, esindaja: advocaat R. K. van der Brugge,

–

Madalmaade valitsus, esindajad: M. K. Bulterman ja C. S. Schillemans,

–

Tšehhi valitsus, esindajad: M. Smolek, J. Vláčil ja S. Šindelková,

–

Austria valitsus, esindaja: A. Posch,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: N. Ruiz García, M. van Beek ja C. Valero,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 1997. aasta direktiivi 97/7/EÜ tarbijate kaitse kohta sidevahendi abil sõlmitud lepingute korral (EÜT 1997, L 144, lk 19; ELT eriväljaanne 15/03, lk 319) artiklit 9, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta direktiivi 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning direktiiv 97/7 (ELT 2011, L 304, lk 64), artiklit 27 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiivi 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/7, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 2006/2004 (ebaausate kaubandustavade direktiiv) (ELT 2005, L 149, lk 22), artikli 5 lõiget 5 ja I lisa punkti 29.

2

Taotlus on esitatud vee-ettevõtja Stichting Waternet ja tarbija MG vahelises kohtuvaidluses selle ettevõtja esitatud veearvete tasumise nõude üle.

3

Direktiivi 97/7 põhjenduses 16 on märgitud:

„[…] ei saa lubada müügiedendusviise, mille puhul tarbijale saadetakse tasu eest toode või osutatakse teenus, mida ta ei ole tellinud või mille kohta ta ei ole selgesõnalist nõusolekut andnud, kui ei ole tegemist asendustoote või -teenusega“.

4

Nimetatud direktiivi artiklis 9 „Tellimata asja saatmine või teenuse osutamine“ on sätestatud:

„Liikmesriik võtab asjakohased meetmed, et:

5

Direktiivi 2011/83 põhjendustes 14 ja 60 on märgitud:

[…]

6

Direktiivi artikli 3 „Kohaldamisala“ lõikes 5 on sätestatud:

„Käesolev direktiiv ei piira üldise siseriikliku lepinguõiguse, nagu lepingu kehtivust, koostamist või mõju käsitlevate eeskirjade kohaldamist, kui üldise lepinguõiguse aspektid ei ole käesoleva direktiiviga reguleeritud.“

7

Direktiivi artiklis 27 „Inertsmüük“ on sätestatud:

„Tarbija vabastatakse kohustusest maksta tellimata kauba, vee, gaasi, elektri, kaugkütte või digitaalse infosisu tarnimise või tellimata teenuse osutamise eest, mis on keelatud direktiivi [2005/29] artikli 5 lõikega 5 ja I lisa punktiga 29. Kui tarbija sellisel juhul ei reageeri tellimata tarnele või teenuse osutamisele, ei loeta seda tema nõusolekuks.“

8

Direktiivi artikli 31 „Kehtetuks tunnistamine“ esimeses lõigus on sätestatud:

„[Direktiiv 97/7] […] tunnistatakse kehtetuks alates 13. juuni[st] 2014.“

9

Direktiivi 2005/29 põhjendused 6, 16–18 ja 23 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

[…]

10

Direktiivi artiklis 3 „Reguleerimisala“ on ette nähtud:

„1.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse artiklis 5 sätestatud ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausate kaubandustavade suhtes enne ja pärast tootega seonduva äritehingu sõlmimist ja selle ajal.

2.   Käesolev direktiiv ei piira lepinguõiguse kohaldamist ja eelkõige lepingu kehtivust, koostamist ja mõju käsitlevate eeskirjade kohaldamist.

[…]“.

11

Direktiivi artikli 5 lõigetes 1 ja 5 on sätestatud:

„1.   Ebaausad kaubandustavad on keelatud.

[…]

5.   I lisas on selliste kaubandustavade nimekiri, mida loetakse ebaausateks kõigil tingimustel. Kõikides liikmesriikides kohaldatakse sama ühtset nimekirja ja seda saab muuta ainult käesolevat direktiivi läbi vaadates.“

12

Direktiivi 2005/29 artiklis 8 „Agressiivsed kaubandustavad“ on sätestatud:

„Kaubandustava loetakse agressiivseks, kui see konkreetses olukorras, võttes arvesse kõiki selle iseärasusi ja asjaolusid, ahistamise, sunni, sealhulgas füüsilise jõu kasutamise, või liigse mõjutamise kaudu kahjustab märkimisväärselt või tõenäoliselt kahjustab märkimisväärselt keskmise tarbija valikuvabadust või käitumist toote suhtes ning paneb või tõenäoliselt paneb ta seetõttu tegema tehinguotsust, mida ta muul juhul ei teeks.“

13

Direktiivi artiklis 9 on ette nähtud:

„Otsustades, kas kaubandustava raames kasutatakse ahistamist, sundi, sealhulgas füüsilist jõudu, või liigset mõjutamist, võetakse arvesse:

14

Direktiivi I lisa „Kaubandustavad, mis loetakse ebaausateks kõigil tingimustel“ osas „Agressiivsed kaubandustavad“ paiknev punkt 29 on sõnastatud järgmiselt:

„Ettevõtja poolt tarnitud toodete, mida tarbija ei tellinud, eest kohese või hilisema tasumise või toodete tagastamise või hoiule võtmise nõudmine, välja arvatud juhul, kui nimetatud toode on kooskõlas direktiivi [97/7] artikli 7 lõikega 3 tarnitud asendustoode (inertsmüük).“

15

Tsiviilseadustiku (Burgerlijk Wetboek, edaspidi „BW“) kuni 12. juunini 2014 kehtinud redaktsiooni artikli 7:7 lõikes 2 on ette nähtud, et füüsilisele isikule, kes ei tegele majandus- või kutsetegevusega, sellise kauba saatmine, mida ta ei tellinud, nõudes hinna tasumist, kauba tagasisaatmist või hoiule võtmist, on keelatud. Kui kaup siiski saadetakse, kohaldatakse analoogia alusel kuni 12. juunini 2014 kehtinud redaktsioonis BW artikli 7:7 lõiget 1, mis käsitleb õigust kaup tasuta hoiule võtta.

16

BW artikli 7:7 lõige 2 näeb alates 13. juunist 2014 kohaldatavas redaktsioonis ette, et füüsilisel isikul, kes tegutseb eesmärgil, mis ei ole seotud tema majandus- või kutsetegevusega, ei teki maksekohustust 13. juunist 2014 kehtivas redaktsioonis BW 6. raamatu artikli 193i punkti f tähenduses tellimata kauba, finantstoote, vee, gaasi, elektrienergia, kaugkütte või digitaalse infosisu tarnimise eest, mida ei tarnita füüsilisel andmekandjal, sõltumata sellest, kas digitaalne sisu on individualiseeritav ja kas selle sisu üle saab tegelikku kontrolli rakendada, või tellimata teenuste osutamise eest. See, kui füüsiline isik, kes tegutseb eesmärgil, mis ei ole seotud tema majandus- või kutsetegevusega, ei ole reageerinud sellise tarne või teenuse puhul, mida ta ei ole tellinud, ei ole käsitatav nõustumisena. Kui kaup siiski saadetakse, kohaldatakse analoogia alusel alates 13. juunist 2014 kohaldatavas redaktsioonis BW artikli 7:7 lõiget 1, mis käsitleb õigust kaup tasuta hoiule võtta. Viimati nimetatud sätet kohaldatakse sõltumata sellest, kas saatja on esindatud.

17

18. juuli 2009. aasta seaduse, milles on sätestatud vee tootmise ja tarnimise uued eeskirjad ja ühisveevärgi korraldus (joogivee seadus) (Wet houdende nieuwe bepalingen met betrekking tot de productie en distributie van drinkwater en de organisatie van de openbare drinkwatervoorziening (Drinkwaterwet), Stb. 2009, lk 370, edaspidi „veeseadus“) artiklis 3 on sätestatud, et elanikkonna piisava ja kestliku veevarustuse veejaotuspiirkonnas peab tagama vee-ettevõtja, kes on pädev ja selle seaduse artikli 8 kohaselt kohustatud selles veejaotuspiirkonnas veega varustama.

18

Nimetatud seaduse artikli 5 kohaselt määrab pädev minister iga vee-ettevõtja kohta kindlaks tegevuspiirkonna, kus vee-ettevõtja on pädev ja selle seaduse artikli 8 kohaselt kohustatud selles veejaotuspiirkonnas veega varustama.

19

Veeseaduse artikkel 8 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Vee-ettevõtja on kohustatud talle määratud jaotuspiirkonnas tegema asjaomase taotluse esitanud isikutele pakkumuse ühisveevärgiga liitumiseks.

2.   Vee-ettevõtja on samuti kohustatud talle määratud jaotuspiirkonnas tegema asjaomase taotluse esitanud isikutele pakkumuse nende varustamiseks veega.

3.   Vee-ettevõtja kohaldab mõistlikke, läbipaistvaid ja mittediskrimineerivaid tingimusi.

[…]“.

20

Veeseaduse artikli 9 lõige 1 näeb ette, et vee-ettevõtja järgib poliitikat, mille eesmärk on vältida väiketarbijate veega varustamise katkemist. Nimetatud seaduse artikli 9 lõike 2 kohaselt kehtestab pädev minister eeskirjad väiketarbija veega varustamise lõpetamise kohta ning ennetusmeetmed, mille eesmärk on vältida nii palju kui võimalik väiketarbijate veega varustamise lõpetamist.

21

Veeseaduse artikli 11 kohaselt rakendab vee-ettevõtja tasumäärasid, mis on kulupõhised, läbipaistvad ja mittediskrimineerivad.

22

Selle seaduse artiklis 12 on sätestatud:

„1.   Vee-ettevõtte eelarves täpsustatakse, millisel viisil kajastuvad hinnas erinevad kulud, eelkõige maksimaalsed kapitalikulud, mille tasumist võib nõuda.

2.   Enne iga aasta 1. oktoobrit esitab vee-ettevõtja [pädevale] ministrile aruande kulude – eelkõige kapitalikulude – kohta, mida on eelmisel kalendriaastal vee tasumäärades kajastatud, ja tegevustulemuste kohta asjaomasel aastal. Aruandele peab olema lisatud audiitori reservatsioonideta arvamus. Minister edastab aruande [Staten-Generaali (parlament)] mõlemale kojale enne kalendriaasta lõppu.

3.   Kui lõikes 2 nimetatud aruandest nähtub, et tegevustulemused ületavad artikli 11 lõike 2 alusel selleks aastaks kindlaks määratud kapitalikulud, hoolitseb vee-ettevõtja selle eest, et ületamine korvatakse järgmise kalendriaasta hinnakujunduses.“

23

Nimetatud seaduse artiklis 13 on sätestatud:

„1.   Elanikkonna veega varustamise huvides kehtestatakse halduse üldaktiga või selle alusel muud eeskirjad, mis käsitlevad:

2.   Kui artikli 11 või artikli 12 sätteid või lõikes 1 osutatud eeskirju ei ole järgitud, võib [pädev] minister teha ettekirjutuse vee-ettevõtjale. Ettekirjutuses märgitakse põhjused, mille tõttu ei ole artikli 11 või artikli 12 sätteid või osutatud eeskirju järgitud, ning muudatused, mis tuleb nende järgimiseks tasumäärades teha. Ettekirjutuses määratakse kindlaks tähtaeg, mille jooksul tuleb ettekirjutus täita.“

24

Taristu- ja keskkonnaasjade riigisekretäri 17. aprilli 2012. aasta määruse nr IENM/BSK-2012/14677, milles on sätestatud väiketarbijate veega varustamise lõpetamise eeskirjad (Regeling van de Staatssecretaris van Infrastructuur en Milieu, nr. IENM/BSK-2012/14677, houdende regels met betrekking tot het afsluiten van kleinverbruikers van drinkwater (Regeling afsluitbeleid voor kleinverbruikers van drinkwater), (Stcrt. 2012, nr 7964) artiklis 2 on sätestatud:

„Vee-ettevõtja ei või väiketarbija veega varustamist lõpetada tasu maksmata jätmise eest enne, kui on järgitud artiklites 3 ja 4 sätestatud menetlust.“

25

Määruse artiklis 3 „Kirjalik meeldetuletus“ on ette nähtud:

„1.   Kui väiketarbija ei reageeri vee-ettevõtja esimesele maksenõudele määratud tähtaja jooksul, peab vee-ettevõtja esitama asjaomasele väiketarbijale vähemalt ühe vastavasisulise kirjaliku meeldetuletuse.

2.   Eespool viidatud kirjalikus meeldetuletuses peab vee-ettevõtja:

26

Määruse artiklis 4 on sätestatud:

„Vee-ettevõtja püüab võtta isiklikult ühendust väiketarbijaga, et juhtida tema tähelepanu võimalustele vältida makseviivitusi, lõpetada makseviivitused ja saada kinnitus selle kohta, kas artikli 3 lõike 2 punktis b ette nähtud nõusolek on antud.“

27

23. mai 2011. aasta otsus, milles on sätestatud vee tootmise ja tarnimise eeskirjad ja ühisveevärgi korraldus (veeotsus) (besluit houdende bepalingen inzake de productie en distributie van drinkwater en de organisatie van de openbare drinkwatervoorziening (Drinkwaterbesluit), Stb. 2011, lk 293), mis on vastu võetud veeseaduse alusel, ning taristu- ja keskkonnaasjade riigisekretäri 14. juuni 2011. aasta määrus nr BJZ2011046947, mis sisaldab rakendussätteid seoses teatavate vett, kuuma vett ja tarbevett puudutavate küsimustega (veemäärus) (Regeling van de Staatssecretaris van Infrastructuur en Milieu, nr. BJZ2011046947, houdende nadere regels met betrekking tot enige onderwerpen inzake de voorziening van drinkwater, warm tapwater en huishoudwater (Drinkwaterregeling), Stcrt. 2011, lk 10842) sisaldavad üksikasjalikke eeskirju kulude arvutamise meetodi kohta ja täpsustavad, milliseid kulusid ja kuidas võib hinnas kajastada. Pädev minister kontrollib nende eeskirjade täitmist. Vee-ettevõtja avaldab igal aastal järgmise kalendriaasta veevarustuse hinnakirja ja täpsustab samal ajal, kuidas see hind kulude põhjal arvutatakse.

28

Stichting Waternet on vee-ettevõtja, kellel on ainupädevus tagada veevarustus Amsterdami linnas (Madalmaad), kus asub korter, milles on MG elukoht alates 2012. aasta septembrist.

29

MG ei teatanud Stichting Waternetile uue elanikuna sellesse korterisse sissekolimisest. Samuti ei teatanud eelmine elanik oma väljakolimisest ja jätkas nimetatud korteriga seotud veearvete tasumist kuni 1. jaanuarini 2014. Stichting Waternet saatis 12. novembril 2014 MG‑le tervituskirja ning alates 18. novembrist 2014 arved vee eest, mida ta oli tarninud alates 1. jaanuarist 2014. MG ei tasunud 1. jaanuarist 2014 kuni 18. novembrini 2016 ulatunud ajavahemiku eest ühtegi arvet.

30

Stichting Waternet esitas seetõttu Kantonrechterile (kantonikohtunik, Madalmaad) hagi, paludes mõista MG‑lt välja 283,79 eurot koos seadusjärgse viivise ja sissenõudmiskuludega ning teise võimalusena nõudes luba katkestada selle korteri ühendus ühisveevärgiga. See kohus jättis Stichting Waterneti maksenõude rahuldamata põhjendusel, et joogiveega varustamine on „inertsmüük“ BW artikli 7:7 lõike 2 tähenduses 13. juunist 2014 kohaldatavas redaktsioonis. Seevastu rahuldas ta teise võimalusena esitatud nõude, tingimusel et 14 päeva jooksul kohtuotsuse kättetoimetamisest ei väljenda MG sõnaselgelt soovi veega varustamise järele. MG sõlmis Stichting Waternetiga veevarustuslepingu 18. novembril 2016.

31

Stichting Waternet esitas Kantonrechteri (kantonikohtunik) otsuse peale apellatsioonkaebuse Gerechtshof Amsterdamile (Amsterdami apellatsioonikohus, Madalmaad), kes jättis selle rahuldamata põhjendusel, et põhikohtuasja poolte vahel ei olnud ajavahemikul 1. jaanuarist 2014 kuni 18. novembrini 2016 sõlmitud veevarustuslepingut ja veega varustamine sellel ajavahemikul oli 13. juunist 2014 kehtiva BW redaktsiooni artikli 7:7 lõike 2 tähenduses „inertsmüük“ ning asjaolu, et MG vett tarbis, ei saa viia teistsuguse järelduseni.

32

Stichting Waternet esitas seejärel kassatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule Hoge Raad der Nederlandenile (Madalmaade kõrgeim kohus). Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on tekkinud küsimus, kas Madalmaades levinud praktikat ja elanikkonna veega varustamist käsitlevaid Madalmaade õigusnorme arvestades on võimalik asuda seisukohale, et Stichting Waterneti kaubandustava ei kujuta endast joogivee „inertsmüüki“, mis on direktiivi 2005/29 artikli 5 lõikega 5 ja I lisa punktiga 29 ning direktiivi 97/7 artikliga 9 ja direktiivi 2011/83 artikliga 29 keelatud.

33

Kõigepealt märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kuna Madalmaades peetakse elanikkonna veega varustamist avaliku võimu oluliseks ülesandeks, puudub selles sektoris konkurents, mistõttu on igal vee-ettevõtjal esiteks ainupädevus tagada talle määratud tegevuspiirkonnas veega varustamine ja teiseks kohustus teha asjaomase taotluse esitanud isikutele pakkumus ühisveevärgiga liitumiseks ning mitte katkestada tarbija elukoha veega varustamist tasu maksmata jätmise eest. Lisaks täpsustab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et vee-ettevõtjad peavad avaliku sektori kontrolli all rakendama kulupõhiseid, läbipaistvaid ja mittediskrimineerivaid tasumäärasid.

34

Seejärel rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et eeldatavasti teab keskmine Madalmaade tarbija, et eluruum, kuhu ta kolib, on ühisveevärgiga ühendatud ning veega varustamine ei ole tasuta.

35

Lõppkokkuvõttes on see kohus seisukohal, et põhikohtuasi erineb kohtuasjadest, milles tehti 13. septembri 2018. aasta kohtuotsus Wind Tre ja Vodafone Italia (C‑54/17 ja C‑55/17, EU:C:2018:710), selle poolest, et põhikohtuasjas ei saa tarbija valida teda joogiveega varustavat vee-ettevõtjat, kulude eest esitatakse arve siis, kui tarbija on tegelikult vett tarbinud, tasumäärad kehtestatakse avaliku sektori kontrolli all ja need on kulupõhised, läbipaistvad ja mittediskrimineerivad.

36

Neil asjaoludel otsustas Hoge Raad der Nederlanden (Madalmaade kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

37

Teise küsimusega, mida tuleb analüüsida esimesena, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 97/7 artikkel 9 ja direktiivi 2011/83 artikkel 27 koostoimes direktiivi 2005/29 artikli 5 lõikega 5 ja I lisa punktiga 29 reguleerivad lepingute tekkimist, ning eelkõige kas neid sätteid tuleb tõlgendada nii, et vee-ettevõtja ja tarbija vahelise lepingu võib lugeda sõlmituks ilma tarbija sõnaselge nõusolekuta.

38

Kõigepealt olgu ühelt poolt meenutatud, et direktiivi 2011/83 artikli 31 kohaselt tunnistati direktiiv 97/7 kehtetuks alates 13. juunist 2014. Võttes aga arvesse ajavahemikku, mille jooksul leidsid aset käesoleva kohtuotsuse punktides 28 ja 29 mainitud asjaolud, tuleb teisele küsimusele vastates arvestada nii direktiivi 97/7 sätteid kui ka direktiivi 2011/83 sätteid.

39

Teiselt poolt on see küsimus asjakohane vaid tingimusel, et Stichting Waterneti ja MG vaheline õigussuhe ei ole täielikult reguleeritud riigisiseste õigusaktidega, mis käsitleksid nii ettevõtjapoolset veega varustamist kui ka veega varustamise kulusid, mis tuleb tasuda tarbijal. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kontrollida, kas põhikohtuasjas on see tingimus täidetud.

40

Esiteks tuleb märkida, et direktiivi 97/7 eesmärk on tarbijate kaitse sidevahendi abil sõlmitud lepingute korral ja eelkõige nende kohustuste ulatuse kindlaksmääramine, mida ettevõtjad peavad täitma seoses tarbijatele esitatava teabega ja tarbijate taganemisõigusega. See direktiiv ei hõlma aga eeskirju sidevahendi abil sõlmitud lepingute tekkimise kohta.

41

Teiseks olgu märgitud, et direktiivi 2011/83 artikli 3 lõikes 5 on sõnaselgelt sätestatud, et direktiiv ei piira üldise riigisisese lepinguõiguse, nagu lepingu kehtivust, koostamist või mõju käsitlevate eeskirjade kohaldamist, kui üldise lepinguõiguse aspektid ei ole selle direktiiviga reguleeritud. Samuti nähtub direktiivi 2011/83 põhjendusest 14, et direktiiv ei tohiks piirata riigisisest õigust, millega reguleeritakse lepingu sõlmimist või kehtivust näiteks nõusoleku puudumise korral.

42

Kolmandaks, mis puudutab direktiivi 2005/29, siis selle artikli 3 lõikes 2 on sätestatud, et direktiiv ei piira lepinguõiguse kohaldamist ja eelkõige lepingu kehtivust, koostamist ja mõju käsitlevate eeskirjade kohaldamist.

43

Käesoleval juhul on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud küsimus, kas direktiivi 97/7 artikkel 9 ja direktiivi 2011/83 artikkel 27 koostoimes direktiivi 2005/29 artikli 5 lõikega 5 ja I lisa punktiga 29 reguleerivad lepingute tekkimist.

44

Seoses sellega tuleb täpsustada, et need sätted puudutavad „inertsmüügi“ võimaliku tuvastamise tagajärgi osas, milles nende sätete eesmärk on esiteks keelata inertsmüügis seisnev kaubandustava vastavalt direktiivi 2005/29 artikli 5 lõikele 5 ja I lisa punktile 29 ning teiseks näha ette „inertsmüügi“ korral tarbija vabastamine tasumiskohustusest.

45

Käesoleva kohtuotsuse punktides 40–42 ja 44 esitatud kaalutlustest tuleneb seega, et kui lepinguõiguse üldaspekte ei ole liidu tasandil ühtlustatud, reguleerib lepingute tekkimist, sõlmimist ja kehtivust riigisisene õigus. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on seega Madalmaade õiguse alusel kindlaks teha, kas vee-ettevõtja ja tarbija vahelise lepingu võib lugeda sõlmituks ilma tarbija sõnaselge nõusolekuta.

46

Eeltoodut arvesse võttes tuleb teisele küsimusele vastata, et direktiivi 97/7 artikkel 9 ja direktiivi 2011/83 artikkel 27 koostoimes direktiivi 2005/29 artikli 5 lõikega 5 ja I lisa punktiga 29 ei reguleeri lepingute tekkimist, mistõttu on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne riigisiseste õigusnormide alusel hinnata, kas vee-ettevõtja ja tarbija vahelise lepingu võib lugeda sõlmituks ilma tarbija sõnaselge nõusolekuta.

47

Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas mõistet „inertsmüük“ direktiivi 2005/29 I lisa punkti 29 tähenduses tuleb tõlgendada nii, et see hõlmab kaubandustava, mille kohaselt säilitatakse tarbija sellekohase taotluseta tarbija korteri ühendatus ühisveevärgiga, kui tarbija asub elama korterisse, kus on varem elatud.

48

Kõigepealt olgu meenutatud, et nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 39 juba märgitud, on vastus esimesele küsimusele asjakohane vaid siis, kui Stichting Waterneti ja MG vaheline õigussuhe ei ole täielikult reguleeritud riigisiseste õigusaktidega, mis käsitleksid nii ettevõtjapoolset veega varustamist kui ka veega varustamise kulusid, mis tuleb tasuda tarbijal; seda peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

49

Vajaduse korral tuleb analüüsida, kas selline kaubandustava nagu põhikohtuasjas käsitletav joogiveega varustamist puudutav tava kuulub direktiivi 2005/29 kohaldamisalasse.

50

Direktiivi artiklis 1 koostoimes põhjendusega 23 on nähtud ette, et direktiivi eesmärk on aidata kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele ja tarbijakaitse kõrge taseme saavutamisele, lähendades tarbijate majandushuve kahjustavaid ebaausaid kaubandustavasid käsitlevad liikmesriikide õigus- ja haldusnormid.

51

Järelikult kuuluvad riigisisesed õigusaktid nimetatud direktiivi kohaldamisalasse üksnes siis, kui nendega taotletakse tarbijakaitse eesmärke (vt selle kohta 4. oktoobri 2012. aasta kohtumäärus Pelckmans Turnhout, C‑559/11, ei avaldata, EU:C:2012:615, punkt 20).

52

Seoses sellega olgu märgitud, et põhikohtuasjas kõne all olevate riigisiseste õigusaktide eesmärgid ei nähtu selgelt ei eelotsusetaotlusest ega Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust. Neil asjaoludel on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne kontrollida, kas Stichting Waterneti rakendatav tava tuleneb selliste riigisiseste õigusnormide kohaldamisest, mille eesmärk on kaitsta tarbijate majandushuve, ja kuulub seetõttu direktiivi 2005/29 kohaldamisalasse, või on selle eesmärk vastupidi kaitsta üksnes muid avalikke huve, nagu rahvatervis. Üksnes juhul, kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul kuulub Stichting Waterneti rakendatav tava käesoleva kohtuotsuse eelmisest punktist lähtudes direktiivi 2005/29 kohaldamisalasse, peab ta kontrollima, kas see tava kujutab endast „inertsmüüki“.

53

Seoses mõistega „inertsmüük“ on direktiivi 2005/29 I lisa punktis 29 märgitud, et agressiivsete kaubandustavade alla, mis loetakse ebaausateks kõigil tingimustel, kuulub „[e]ttevõtja poolt tarnitud toodete, mida tarbija ei tellinud, eest kohese või hilisema tasumise nõudmine (inertsmüük).“

54

„Inertsmüük“ nimetatud punkti 29 tähenduses on eelkõige ettevõtja tegevus, mis seisneb tarbijale niisuguste teenuste osutamises, mida tarbija ei tellinud, ja temalt selle eest tasu nõudmises (13. septembri 2018. aasta kohtuotsus Wind Tre ja Vodafone Italia, C‑54/17 ja C‑55/17, EU:C:2018:710, punkt 43, ning 5. detsembri 2019. aasta kohtuotsus EVN Bulgaria Toplofikatsia ja Toplofikatsia Sofia, C‑708/17 ja C‑725/17, EU:C:2019:1049, punkt 64).

55

Siinkohal olgu märgitud, et direktiivi 2005/29 artiklis 8 on mõistet „agressiivsed kaubandustavad“ määratletud eelkõige selle kaudu, et see kahjustab märkimisväärselt või tõenäoliselt kahjustab märkimisväärselt keskmise tarbija valikuvabadust või käitumist toote suhtes. Sellest tuleneb, et teenuse soovis peab avalduma tarbija valikuvabadus. Selle eelduseks on eelkõige, et ettevõtja oleks tarbijat selgelt ja asjakohaselt teavitanud (13. septembri 2018. aasta kohtuotsus Wind Tre ja Vodafone Italia, C‑54/17 ja C‑55/17, EU:C:2018:710, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).

56

Euroopa Kohus on veel leidnud, et hind on tarbija jaoks tehinguotsuse tegemisel üldjuhul määrava tähtsusega, mistõttu tuleb seda pidada teabeks, mida tarbija vajab antud olukorras teadliku tehinguotsuse tegemiseks (13. septembri 2018. aasta kohtuotsus Wind Tre ja Vodafone Italia, C‑54/17 ja C‑55/17, EU:C:2018:710, punkt 47).

57

Lisaks on direktiivi 2005/29 sätete tõlgendamisel esmatähtis mõiste „tarbija“. Põhjenduse 18 kohaselt võtab direktiiv võrdluse aluseks piisavalt informeeritud ja mõistlikult tähelepaneliku ning aruka keskmise tarbija, võttes arvesse sotsiaalseid, kultuurilisi ja lingvistilisi näitajaid (13. septembri 2018. aasta kohtuotsus Wind Tre ja Vodafone Italia, C‑54/17 ja C‑55/17, EU:C:2018:710, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika). Sama põhjenduse 18 kohaselt peaks eelotsusetaotluse esitanud kohus kindlaks tegema, missugune on keskmise tarbija tüüpiline reaktsioon konkreetsel juhul.

58

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et põhikohtuasjas kõne all olev vee-ettevõtja on kohustatud osutama veevarustusteenust, mida ei saa tarbijapoolse maksete tasumata jätmise tõttu katkestada, enne kui tarbijale on saadetud kirjalik meeldetuletus ja ettevõtja on püüdnud tarbijaga isiklikult ühendust võtta.

59

Vee eest arveldamise kohta täpsustab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kulude tekkimine eeldab tarbija vabatahtlikku tegevust veetarbimise näol. Lisaks peab iga vee-ettevõtja kohaldama avaliku sektori kontrolli all kulupõhiseid, läbipaistvaid, mittediskrimineerivaid ja veetarbimisega proportsionaalseid tasumäärasid.

60

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib samuti, et keskmine Madalmaade tarbija, kes asub elama korterisse, kus on varem elatud, teab, et see korter on ühisveevärgiga ühendatud ning veega varustamine on tasuline.

61

Need asjaolud eristavad põhikohtuasja kohtuasjadest, milles tehti 13. septembri 2018. aasta kohtuotsus Wind Tre ja Vodafone Italia (C‑54/17 ja C‑55/17, EU:C:2018:710, punktid 49 ja 56). Selles kohtuotsuses leidis Euroopa Kohus nimelt, et tähtsust ei ole sellel, et kõnealuste teenuste kasutamine võis teatavatel juhtudel nõuda tarbija teadlikku tegu, ning leidis, et tegemist on „inertsmüügiga“ direktiivi 2005/29 I lisa punkti 29 tähenduses, kuna nendes kohtuasjades ei olnud tarbijad saanud asjakohast teavet osutatavate teenuste ja nende tasulisuse kohta.

62

Eeltoodut arvesse võttes tuleb esimesele küsimusele vastata, et mõistet „inertsmüük“ direktiivi 2005/29 I lisa punkti 29 tähenduses tuleb tõlgendada nii, et kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrolli tulemusel ei selgu teisiti, ei hõlma see mõiste vee-ettevõtja kaubandustava, mis seisneb selles, et tarbija elamaasumisel korterisse, kus on varem elatud, säilitatakse korteri ühendatus ühisveevärgiga, kui tarbija ei saa valida teenuseosutajat, teenuseosutaja esitab arve vastavalt veetarbimisele ja kohaldatavad tasumäärad on kulupõhised, läbipaistvad ja mittediskrimineerivad ning tarbija teab, et korter on ühisveevärgiga ühendatud ja veega varustamine on tasuline.

63

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kuues koda) otsustab: