–

W. Ż., esindajad: adwokaci S. Gregorczyk‑Abram ja M. Wawrykiewicz,

–

Prokurator Generalny zastępowany przez Prokuraturę Krajową, esindajad: R. Hernand, A. Reczka, S. Bańko, B. Górecka ja M. Słowińska,

–

Rzecznik Praw Obywatelskich, esindajad: P. Filipek ja M. Taborowski,

–

Poola valitsus, esindajad: B. Majczyna, S. Żyrek ja A. Dalkowska,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: K. Herrmann, P. Van Nuffel ja H. Krämer, hiljem K. Herrmann ja P. Van Nuffel,

1

Eelotsusetaotluses palutakse tõlgendada ELL artiklit 2, artikli 6 lõikeid 1 ja 3 ning artikli 19 lõike 1 teist lõiku, ELTL artiklit 267 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklit 47.

2

Taotlus on esitatud menetluses, mille on algatanud kohtunik W. Ż. seoses resolutsiooniga, milles Krajowa Rada Sądownictwa (riiklik kohtute nõukoda, Poola; edaspidi „KRS“) jõudis järeldusele, et lahendi tegemise vajadus on ära langenud kaebuse osas, mille W. Ż. esitas Sąd Okręgowy w K. (K. regionaalne kohus, Poola) esimehe otsuse peale, millega määrati W. Ż üleviimine selle kohtu teise kotta (edaspidi „vaidlusalune resolutsioon“), kusjuures W. Ż. esitas selle resolutsiooni peale Sąd Najwyższyle (Poola kõrgeim kohus) kaebuse ning seejuures palus taandada kõik kohtunikud, kes kuuluvad Izba Kontroli Nadzwyczajnej i Spraw Publicznychisse (erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegium, Poola), kes peab selle kaebuse läbi vaatama.

3

Põhiseaduse artiklis 7 on ette nähtud:

„Riigiasutused tegutsevad õiguse alusel ja piirides.“

4

Põhiseaduse artiklis 10 on sätestatud:

„1.   Poola Vabariigi poliitilise korra aluseks on seadusandliku, täitev- ja kohtuvõimu eraldatus ja tasakaal.

2.   Seim ja senat teostavad seadusandlikku võimu. Vabariigi president ja ministrite nõukogu teostavad täitevvõimu. Kohtud teostavad kohtuvõimu.“

5

Põhiseaduse artikli 45 lõikes 1 on ette nähtud:

„Igaühel on õigus oma kohtuasja õiglasele ja avalikule ilma liigse viivituseta arutamisele pädevas, sõltumatus ja erapooletus kohtus.“

6

Põhiseaduse artiklis 60 on sätestatud:

„Poola kodanikel, kellel on kõik kodanikuõigused, on võrdsetel tingimustel õigus asuda avalikku teenistusse.“

7

Põhiseaduse artikli 77 lõige 2 on sõnastatud järgmiselt:

„Seadusega ei saa võtta isikult võimalust pöörduda oma rikutud vabaduste ja õiguste kaitseks kohtusse.“

8

Põhiseaduse artiklis 179 on sätestatud:

„Kohtunikud nimetab [KRSi] ettepanekul ametisse vabariigi president tähtajatult.“

9

Põhiseaduse artiklis 184 on sätestatud:

„[Naczelny Sąd Administracyjny (Poola kõrgeim halduskohus)] ja teised halduskohtud teostavad seaduses sätestatud piirides avaliku halduse tegevuse üle järelevalvet. […]“.

10

Vabariigi president kirjutas 20. detsembril 2017 alla 8. detsembri 2017. aasta kõrgeima kohtu seadusele (ustawa o Sądzie Najwyższym; Dz. U. 2018, jrk nr 5; edaspidi „uus Poola kõrgeimat kohut käsitlev seadus“). See jõustus 3. aprillil 2018.

11

Uue Poola kõrgeimat kohut käsitleva seadusega loodi Sąd Najwyższys (Poola kõrgeim kohus) muu hulgas erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegium.

12

Uue Poola kõrgeimat kohut käsitleva seaduse artikli 26 kohaselt:

„[Erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegiumi] pädevusse kuuluvad erakorraliste kaebuste läbivaatamine, valimisi puudutavad vaidlused ning üleriigilise referendumi ja põhiseaduse referendumi õiguspärasuse vaidlustused, valimiste ja referendumite õiguspärasuse kinnitamine, muud avalik-õiguslikud kohtuasjad, sealhulgas konkurentsi kaitset, energiamajanduse, telekommunikatsiooni ja raudteetranspordi reguleerimist puudutavad kohtuvaidlused ning kaebused, mis on esitatud Przewodniczy Krajowej Rady Radiofonii i Telewizji (Poola ringhäälingunõukogu esimees) otsuste peale või mis puudutavad ülemäära pikka menetlusaega üld- ja sõjaväekohtutes ning [Sąd Najwyższys (Poola kõrgeim kohus)].“

13

Uue Poola kõrgeimat kohut käsitleva seaduse artiklis 29 on ette nähtud, et Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus) kohtunikud nimetab ametisse vabariigi president KRSi ettepanekul.

14

KRSi reguleerib 12. mai 2011. aasta riikliku kohtute nõukoja seadus (ustawa o Krajowej Radzie Sądownictwa) (Dz. U. 2011, nr 126, jrk nr 714), mida on muu hulgas muudetud 8. detsembri 2017. aasta seadusega, millega muudetakse riikliku kohtute nõukoja seadust ja teatavaid teisi seadusi (ustawa o zmianie ustawy o Krajowej Radzie Sądownictwa oraz niektórych innych ustaw) (Dz. U. 2018, jrk nr 3), ning 20. juuli 2018. aasta seadusega, millega muudetakse üldkohtute korralduse seadust ja teatavaid teisi seadusi (ustawa o zmianie ustawy – Prawo o ustroju sądów powszechnych oraz niektórych innych ustaw) (Dz. U. 2018, jrk nr 1443) (edaspidi „KRSi seadus“).

15

KRSi seaduse artikli 37 lõikes 1 on sätestatud:

„Kui kohtuniku ametikohale on kandideerinud rohkem kui üks kandidaat, analüüsib ja hindab [KRS] kõiki kandideerimistaotlusi koos. Sellisel juhul võtab [KRS] vastu kõiki kandidaate puudutava resolutsiooni, mis hõlmab otsuseid kohtuniku ametisse nimetamise ettepaneku esitamise kohta.“

16

Selle seaduse artiklis 43 on ette nähtud:

„1.   [KRSi] resolutsioon jõustub, kui seda ei saa edasi kaevata.

2.   Kui kõik menetlusosalised ei ole artikli 37 lõikes 1 osutatud resolutsiooni vaidlustanud, jõustub see osas, mis hõlmab otsust jätta esitamata kohtuniku ametisse nimetamise ettepanek menetlusosaliste puhul, kes ei ole kaebust esitanud, juhul kui artikli 44 lõikes 1b ei ole ette nähtud teisiti.“

17

KRSi seaduse artiklis 44 on sätestatud:

„1.   Menetlusosaline võib pöörduda kaebusega [Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus)] poole põhjendusel, et [KRSi] resolutsioon on õigusvastane, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. […]

1a.   [Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus)] kohtuniku ametisse nimetamise üksikjuhtudel võib kaebuse esitada [Naczelny Sąd Administracyjnyle (Poola kõrgeim halduskohus)]. Sellistel juhtudel ei ole võimalik kaebust esitada [Sąd Najwyższyle (Poola kõrgeim kohus)]. [Naczelny Sąd Administracyjnyle (Poola kõrgeim halduskohus)] esitatud kaebuse aluseks ei saa olla väide, et kandidaadi kriteeriumidele vastavust, mida võetakse arvesse [Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus)] kohtuniku ametisse nimetamise ettepaneku esitamise kohta otsuse tegemisel, on hinnatud valesti.

1b.   Kui kõik menetlusosalised ei ole [Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus)] kohtuniku ametisse nimetamise üksikjuhtudel artikli 37 lõikes 1 osutatud resolutsiooni vaidlustanud, jõustub see osas, mis hõlmab otsust teha [Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus)] kohtuniku ametisse nimetamise ettepanek, ja osas, mis hõlmab otsust jätta esitamata sama kohtu kohtunikuks nimetamise ettepanek menetlusosaliste puhul, kes ei ole kaebust esitanud.

[…]

3.   [Tsiviilkohtumenetluse seadustiku] sätted kassatsioonkaebuse kohta on [Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus)] ja [Naczelny Sąd Administracyjny (Poola kõrgeim halduskohus)] menetlustes kohaldatavad. Nimetatud seaduse artikli 871 sätted ei ole kohaldatavad.

4.   Konkreetsetel [Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus)] kohtuniku ametisse nimetamise üksikjuhtudel võrdub see, kui [Naczelny Sąd Administracyjny (Poola kõrgeim halduskohus)] tühistab [KRSi] resolutsiooni [Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus)] kohtuniku ametisse nimetamise ettepaneku esitamata jätmise kohta, sellega, et vastu on võetud kaebuse esitanud menetlusosalise kandidatuur vabale [Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus)] kohtuniku ametikohale, mille suhtes on [KRSi] menetlus [Naczelny Sąd Administracyjny (Poola kõrgeim halduskohus)] otsuse tegemise kuupäeva seisuga pooleli, või sellise menetluse puudumise korral tulevasele vabale [Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus)] kohtuniku ametikohale, mis välja kuulutatakse.“

18

KRSi seaduse artikli 44 lõige 1a lisati sellesse artiklisse 8. detsembri 2017. aasta seadusega, millega muudetakse riikliku kohtute nõukoja seadust ja teatavaid teisi seadusi ning mis jõustus 17. jaanuaril 2018, ning selle seaduse lõiked 1b ja 4 lisati sellesse artiklisse 20. juuli 2018. aasta seadusega, millega muudetakse üldkohtute korralduse seadust ja teatavaid teisi seadusi ning mis jõustus 27. juulil 2018. Enne nende muudatuste tegemist esitati lõikes 1a nimetatud kaebused Sąd Najwyższyle (Poola kõrgeim kohus) vastavalt sama artikli 44 lõikele 1.

19

Trybunał Konstytucyjny (Poola konstitutsioonikohus) tunnistas 25. märtsi 2019. aasta kohtuotsusega KRSi seaduse artikli 44 lõike 1a põhiseaduse artikliga 184 vastuolus olevaks sisuliselt põhjendusel, et pädevus, mis on Naczelny Sąd Administracyjnyle (Poola kõrgeim halduskohus) selle lõikega 1a antud, ei ole põhjendatud ei asjaomaste kohtuasjade laadiga, ei selle kohtu korraldusega ega kohtu kohaldatava menetlusega. Selles kohtuotsuses märkis Trybunał Konstytucyjny (Poola konstitutsioonikohus) samuti, et see põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamine „toob tingimata kaasa kõigi kehtetuks tunnistatud õigusnormil põhinevate pooleliolevate kohtumenetluste lõpetamise“.

20

KRSi seaduse artiklit 44 muudeti seejärel 26. aprilli 2019. aasta seadusega, millega muudetakse [KRSi] seadust ja halduskohtute korralduse seadust (ustawa o zmianie ustawy o Krajowej Radzie Sądownictwa oraz ustawy – Prawo o ustroju sądów administracyjnych) (Dz. U. 2019, jrk nr 914) (edaspidi „26. aprilli 2019. aasta seadus“), mis jõustus 23. mail 2019. Selle artikli 44 lõige 1 on nüüd sõnastatud järgmiselt:

„Menetlusosaline võib pöörduda kaebusega [Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus)] poole põhjendusel, et [KRSi] resolutsioon on õigusvastane, kui muudes normides ei ole sätestatud teisiti. Kaebust ei ole võimalik esitada üksikjuhul, mis puudutab kohtuniku ametisse nimetamist [Sąd Najwyższysse (Poola kõrgeim kohus)].“

21

Lisaks on 26. aprilli 2019. aasta seaduse artiklis 3 ette nähtud, et „[e]nne käesoleva seaduse jõustumise kuupäeva esitatud ja lahendamata kaebust, millega vaidlustatakse [KRSi] resolutsioon üksikjuhul, mis puudutab kohtuniku ametisse nimetamist [Sąd Najwyższysse (Poola kõrgeim kohus)], ei ole seadusest tulenevalt vaja läbi vaadata“.

22

27. juuli 2001. aasta üldkohtute korralduse seaduse (ustawa – Prawo o ustroju sądów powszechnych), mida on muudetud (Dz. U. 2019, jrk nr 52), artiklis 22a on sätestatud:

„[…]

4b   Kohtuniku üleviimine ühest kojast teise ei sõltu tema nõusolekust, kui:

1) ta viiakse üle teise kotta, mis vaatab läbi sama liiki asju;

[…]

4c   artikli 4b punkti 1 […] sätted ei ole kohaldatavad kohtuniku suhtes, kes on kolme aasta jooksul üle viidud teise kotta ilma tema nõusolekuta. […]

5.   Kohtunik või kohtunikukandidaat, kelle ülesandeid muudeti nii, et seetõttu muutus tema pädevusala eelkõige tema suunamise tõttu asjaomase kohtu teise kotta, võib seitsme päeva jooksul alates oma uute kohustuste tekkimisest esitada kaebuse [KRSile]. Kaebust ei saa esitada järgmistel juhtudel:

1) ta viiakse üle kotta, mis vaatab läbi sama liiki asju;

[…]“.

23

17. novembri 1964. aasta seaduse, millega kehtestati tsiviilkohtumenetluse seadustik (ustawa – Kodeks postępowania cywilnego), mida on muudetud, (Dz.U. 2018, jrk nr 1360) (edaspidi „tsiviilkohtumenetluse seadustik“) artiklis 49 on sätestatud:

„[…] kohus taandab kohtuniku kas tema taotlusel või poole taotlusel, kui esineb asjaolu, mis annab aluse mõistlikult kahelda tema erapooletuses konkreetses asjas“.

24

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 50 lõikes 3 on ette nähtud:

„Kuni kohtuniku taandamise taotlus on läbi vaadatud:

25

Selle seadustiku artikli 365 lõikes 1 on sätestatud:

„Lõplik otsus on siduv nii pooltele ja selle otsuse teinud kohtule kui ka teistele kohtutele, teistele ametiasutustele ja haldusorganitele ning seaduses ette nähtud juhtudel ka muudele isikutele.“

26

Seadustiku artikli 388 lõikes 1 on ette nähtud:

„Kassatsioonkaebuse korral võib teise astme kohus juhul, kui otsuse täitmine võib tekitada poolele korvamatut kahju, peatada vaidlustatud otsuse täitmise kuni apellatsioonimenetluse lõppemiseni […]. Otsuse võib teha kinnisel istungil. […]“.

27

Sama seadustiku artikli 391 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Kui teise astme kohtu menetlust reguleerivad erinormid puuduvad, kohaldatakse selle menetluse suhtes analoogia alusel esimese astme kohtu menetlusnorme. […]“.

28

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklis 39821 on ette nähtud:

„Kui [Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus)] menetlust reguleerivad erinormid puuduvad, kohaldatakse selle menetluse suhtes analoogia alusel apellatsioonimenetluse norme, […]“.

29

W. Ż. on kohtunik Sąd Okręgowy w K-s (K. regionaalne kohus). Selle kohtu esimees otsustas 27. augusti 2018. aasta otsusega üldkohtute korralduse seaduse artikli 22a lõike 4b punkti 1 alusel viia W. Ż. üle selle kohtu sellest kojast, kus ta seni õigust mõistis, sama kohtu teise kotta.

30

W. Ż. esitas selle otsuse peale KRSile kaebuse nimetatud seaduse artikli 22a lõike 5 alusel. KRS jõudis vaidlusaluses resolutsioonis järeldusele, et selle kaebuse lahendamise vajadus on ära langenud.

31

W. Ż. esitas 14. novembril 2018 vaidlusaluse resolutsiooni peale kaebuse Sąd Najwyższyle (Poola kõrgeim kohus), milles peab nimetatud kaebuse läbi vaatama erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegium. Selles kontekstis esitas W. Ż. siiski ka taotluse taandada kõik erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegiumi kuuluvad kohtunikud põhjusel, et arvestades nende ametisse nimetamise korda, ei paku nad nõutavaid sõltumatuse ja erapooletuse tagatisi. Selle taotluse peab läbi vaatama Sąd Najwyższy (Izba Cywilna) (Poola kõrgeim kohus (tsiviilkolleegium) kolmeliikmelises koosseisus.

32

Mis puudutab kõnealust ametisse nimetamise korda, siis täpsustab eelotsusetaotluse esitanud kohus, nimelt Sąd Najwyższy (Izba Cywilna) (Poola kõrgeim kohus (tsiviilkolleegium)) seitsmeliikmelises laiendatud koosseisus, et KRSi 28. augusti 2018. aasta resolutsiooni nr 331/2018 peale, millega tehti vabariigi presidendile ettepanek nimetada asjaomased isikud erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegiumi kohtuniku ametikohtadele, esitasid KRSi seaduse artikli 44 lõike 1a alusel Naczelny Sąd Administracyjnyle (Poola kõrgeim halduskohus) kaebuse need kandidaadid, kelle ametisse nimetamiseks KRS selles resolutsioonis ettepanekut ei teinud.

33

Naczelny Sąd Administracyjny (Poola kõrgeim halduskohus) andis 27. septembri 2018. aasta lõpliku määrusega tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 388 lõike 1 ja artikli 39821 ning KRSi seaduse artikli 44 lõike 3 alusel korralduse peatada resolutsiooni nr 331/2018 täitmine.

34

Hoolimata nimetatud kaebustest ja kohtumäärusest nimetas vabariigi president 10. oktoobril 2018 erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegiumi kohtuniku ametikohtadele osa nendest kandidaatidest, kelle KRS oli resolutsioonis nr 331/2018 esitanud.

35

Seejärel peatas Naczelny Sąd Administracyjny (Poola kõrgeim halduskohus) 22. novembri 2018. aasta otsustega nende pooleliolevate kaebuste läbivaatamise, kuni Euroopa Kohus teeb lahendi eelotsuse küsimuste kohta, mille on viimasele esitanud sama riigisisene kohus 21. novembri 2018. aasta otsusega kohtuasjas, milles tehti 2. märtsi 2021. aasta kohtuotsus A.B. jt (kohtunike nimetamine kõrgeimasse kohtusse – kaebused) (C‑824/18, edaspidi „kohtuotsus A. B. jt, EU:C:2021:153) ja mis puudutas ühte teist KRSi resolutsiooni, millega tehti vabariigi presidendile ettepanek nimetada teatud isikud kohtuniku ametikohtadele Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus) tsiviil- ja kriminaalkolleegiumis. Nende küsimustega soovis Naczelny Sąd Administracyjny (Poola kõrgeim halduskohus) sisuliselt teada, kas sellised õigusnormid nagu KRSi seaduse artikli 44 lõiked 1a–4 on liidu õigusega vastuolus.

36

Vabariigi president nimetas 20. veebruaril 2019 erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegiumi kohtunikuks isiku, kelle kandidatuuri oli samuti KRS välja pakkunud oma resolutsioonis nr 331/2018 (edaspidi „asjaomane kohtunik“).

37

Asjaomane kohtunik, kes menetles kohtuasja ainukohtunikuna, ilma et tal oleks olnud toimikut, mis veel oli Sąd Najwyższys (Izba Cywilna) (Poola kõrgeim kohus (tsiviilkolleegium)), mille koosseisu kuulusid kolm kohtunikku, ja ilma et ta oleks W. Żd ära kuulanud, tegi 8. märtsil 2019 määruse, millega jättis vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata viimase kaebuse vaidlusaluse resolutsiooni peale (edaspidi „vaidlusalune määrus“).

38

Sąd Najwyższy (Izba Cywilna) (Poola kõrgeim kohus (tsiviilkolleegium)) kolmeliikmelises koosseisus tuvastas 20. märtsi 2019. aasta otsuses, et vaidlusaluse määruse tegemisel rikuti tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 50 lõike 3 punkti 2, rõhutades, et selle sättega on vastuolus menetluse lõpetamise otsus seni, kuni ei ole lahendatud kohtuniku taandamise taotlus, mille on esitanud teine kohtunik. Samas otsuses tõdes nimetatud kohus muu hulgas, et see määrus rikub W. Ż. kaitseõigusi põhiseaduse artikli 45 lõike 1, Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK“) artikli 6 lõike 1 ja harta artikli 47 tähenduses, kuna selle määruse oli teinud organ, kellel puudus toimik ja ilma et W. Ż‑l oleks olnud võimalik tutvuda prokuratuuri seisukohaga.

39

Selles otsuses analüüsis nimetatud kohus ka küsimust, kas asjaomasel kohtunikul on tõepoolest kohtuniku staatus, kuna vastasel korral tuleks järeldada, et vaidlusalust määrust ei ole õiguslikult olemas. Selline küsimus on samas kohtus poolelioleva taandamismenetluse tulemuse jaoks asjakohane niivõrd, kuivõrd vaidlusaluse määruse olemasolu korral tuleb see menetlus lõpetada otsusega, milles tuvastatakse, et eseme puudumise tõttu puudub vajadus teha kohtulahend, samas juhul, kui seda määrust ei ole olemas, tuleb vastupidi lahendada W. Ż. esitatud taandamistaotlus. Neil asjaoludel otsustas Sąd Najwyższy (Izba Cywilna) (Poola kõrgeim kohus (tsiviilkolleegium)) kolmeliikmelises koosseisus pöörduda eelotsusetaotluse esitanud kohtu poole järgmiste küsimustega:

40

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et talle selliselt esitatud küsimustele antav vastus sõltub eelkõige sellest, kas niisugustel asjaoludel nimetatud kohtunik kujutab endast sõltumatut, erapooletut ja seaduse alusel moodustatud kohut ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu, ELTL artikli 267 ja harta artikli 47 teise lõigu ning EIÕK artikli 6 lõike 1 tähenduses.

41

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates nõuab ELL artikli 19 lõike 1 teine lõik nimelt, et liikmesriigid tagaksid, et nende riigisisesed kohtud, kes peavad lahendi tegema liidu õigusega hõlmatud valdkondades, vastaksid nendele nõuetele, mis eeldab eelkõige, et asjaomased kohtunikud nimetatakse ametisse õiguspäraselt.

42

Esiteks peab erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegium eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul eelkõige lahendama liidu õiguse valdkonda kuuluvaid küsimusi, nagu need, mis puudutavad konkurentsi kaitset ja energiamajanduse reguleerimist. Teiseks tehti vaidlusalune kohtumäärus kohtuasjas, mis puudutas sellise kohtuniku staatust ja sõltumatuse kaitset, kes kuulub riigisisesesse kohtusse, kes ise peab tegema otsuseid liidu õigusega hõlmatud valdkondades, ning see kohustab põhikohtuasja igas etapis järgima harta artikli 47 teises lõigus sätestatud nõudeid.

43

Lisaks on eelotsusetaotluse esitanud kohus arvamusel, et asjaomase kohtuniku ametisse nimetamisel rikuti jämedalt ja tahtlikult Poola õiguse alusnorme, mis reguleerivad kohtunike ametisse nimetamise menetlust.

44

Esiteks toimus nimelt kõnealune ametisse nimetamine hoolimata sellest, et Naczelny Sąd Administracyjnyle (Poola kõrgeim halduskohus) esitati kaebus resolutsiooni nr 331/2018 peale, milles tehti ettepanek asjaomase isiku ametisse nimetamiseks. Samas tuleneb põhiseaduse artiklist 179, et niisugusel ettepanekul on põhiseaduslik tähendus, mistõttu seni, kuni kõnealuse resolutsiooni õiguslik olemasolu ei ole kaebuse esitamise tõttu kindel, puudub igasugusel ametisse nimetamisel õiguslik alus, sest sellise kaebuse eesmärk on tagada ametisse nimetamise menetluse osalistele, et järgitakse nende õigust pääseda võrdsetel tingimustel avalikku teenistusse ja pöörduda kohtusse vastavalt põhiseaduse artikli 45 lõikele 1, artiklile 60 ja artikli 77 lõikele 2.

45

KRSi seaduse artikli 44 lõiked 1b ja 4 ei lükka eespool toodud kaalutlusi ümber. Nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 35 on toonitatud, esitas Naczelny Sąd Administracyjny (Poola kõrgeim halduskohus) Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse kohtuasjas – milles tehti kohtuotsus A. B. jt – kahtluste tõttu, mis sellel liikmesriigi kohtul lasusid nende riigisiseste sätete kooskõla osas liidu õigusega. Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab seega, et lähtudes selgitustest, mille talle andis Euroopa Kohus selles kohtuasjas, peab Naczelny Sąd Administracyjny (Poola kõrgeim halduskohus) tegema otsuse selle kooskõla kohta või tagama nende samade sätete tõlgendamise kooskõlas liidu õigusega.

46

Teiseks rikkus vabariigi president sellega, et ta korraldas vaidlusaluse ametisse nimetamise vaatamata lõplikule otsusele, milles Naczelny Sąd Administracyjny (Poola kõrgeim halduskohus) andis korralduse, et resolutsiooni nr 331/2018 täitmine tuleb peatada, tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 365 lõiget 1 koostoimes artikli 391 lõikega 1 ja artikliga 39821 ning KRSi seaduse artikli 44 lõikega 3. Lisaks on asjaomase kohtuniku ametisse nimetamine vastuolus ka põhiseaduse artiklitega 7 ja 10, kuna vabariigi president ei järginud Naczelny Sąd Administracyjnyle (Poola kõrgeim halduskohus) antud pädevust mõista õigust.

47

Peale selle kuulub selline nõuetele mittevastav ametisse nimetamine üldisemasse konteksti, milles on kuhjunud meetmed, mille eesmärk on takistada tõhusat kohtulikku kontrolli KRSi nende resolutsioonide üle, milles tehakse ettepanek nimetada ametisse Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus) kohtunik.

48

Nii on see esiteks KRSi seaduse artikli 44 lõigete 1b ja 4 vastuvõtmise puhul, mille kooskõla liidu õigusega – nagu on juba märgitud – oli Euroopa Kohtule esitatud küsimuste ese kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus A. B. jt, teiseks KRSi ja rühma senaatorite poolt kaebuste esitamise puhul Trybunał Konstytucyjnyle (konstitutsioonikohus), mille tulemusena viimati nimetatud kohus tunnistas 25. märtsi 2019. aasta kohtuotsuses, et KRSi seaduse artikli 44 lõige 1a on vastuolus põhiseadusega ning et selliste resolutsioonide peale esitatud ja Naczelny Sąd Administracyjny (Poola kõrgeim halduskohus) menetluses olevate kõikide kaebuste läbivaatamine tuleb seetõttu lõpetada, ning kolmandana 26. aprilli 2019. aasta seaduse vastuvõtmise puhul, milles nähti ette, et nende samade kaebuste suhtes on lahendi tegemise vajadus ära langenud, ning välistati kõik seda liiki kaebused tulevikus.

49

Sellele lisanduvad muud asjaomase kohtuniku ametisse nimetamisega seotud eiramised, mille hulka kuulub asjaolu, et praeguse KRSi 15 liiget, kes on kohtunikud, nimetas ametisse Sejm (parlamendi alamkoda), mitte enam – nagu varem – nende kohtunike kolleegid, ja asjaolu, et KRSi nende liikmete ametisse nimetamine leidis aset varasema KRSi liikmete põhiseadusega tagatud ametiaja lühendamise teel. Need aspektid olid omalt poolt nende eelotsuse küsimuste ese, mis esitati Euroopa Kohtule liidetud kohtuasjades, milles tehti 19. novembri 2019. aasta kohtuotsus A. K. jt (kõrgeima kohtu distsiplinaarkolleegiumi sõltumatus) (C‑585/18, C‑624/18 ja C‑625/18, EU:C:2019:982).

50

Arvestades kõiki asjaomase kohtuniku ametisse nimetamise tingimusi, on eelotsusetaotluse esitanud kohus arvamusel, et kohtunik ei paku oma sõltumatuse ja oma erapooletuse osas nõutavaid tagatisi. Nimelt võivad need tingimused tekitada õigussubjektides selles osas kahtlusi ning tuua selle kohtuniku jaoks kaasa välise surve, mis pärineb ametiasutustelt, kes on tema ametisse nimetanud ning seejärel hoolitsenud selle eest, et tema ametisse nimetamist ei saaks enam kohtulikult vaidlustada. Samad tingimused tekitavad põhikohtuasjas ka erapoolikuse ohu, millest annab tunnistust see, et vaidlusaluse määruse tegi asjaomane kohtunik.

51

Selles kontekstis otsustas Sąd Najwyższy (Izba Cywilna) (Poola kõrgeim kohus (tsiviilkolleegium)) laiendatud seitsmeliikmelises koosseisus menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas ELL artiklit 2, artikli 6 lõikeid 1 ja 3 ning artikli 19 lõike 1 teist lõiku koostoimes [harta] artikliga 47 ja ELTL artikliga 267 tuleb tõlgendada nii, et kohut, mille ainukohtunikuks on isik, kes on kohtunikuametisse nimetatud ilmses vastuolus riigisiseste õigusnormidega, mis reguleerivad kohtunike ametisse nimetamist, eeskätt seetõttu, et selline isik nimetati kohtunikuametisse vaatamata sellele, et pädevale riigisisesele kohtule (Naczelny Sąd Administracyjny (Poola kõrgeim halduskohus)) oli enne esitatud kaebus riigisisese asutuse resolutsiooni peale, milles tehti ettepanek asjaomane isik kohtunikuametisse nimetada, samuti vaatamata selle resolutsiooni täitmise peatamisele kooskõlas riigisisese õigusega ning vaatamata asjaolule, et pädevas riigisiseses kohtus (Naczelny Sąd Administracyjny (Poola kõrgeim halduskohus)) ei olnud ametisse nimetamise akti kättetoimetamise ajal menetlus lõpetatud, ei saa liidu õiguse tähenduses lugeda sõltumatuks, erapooletuks ja seaduse alusel moodustatuks?“

52

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palus, et käesolev eelotsusetaotlus vaadataks läbi kiirendatud menetluses vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artiklile 105. Kohus põhjendas oma taotlust sellega, et niisugune menetlus on põhjendatud, arvestades asjaolu, et lisaks käesolevale põhikohtuasjale võib vastus Euroopa Kohtule esitatud eelotsuse küsimusele mõjutada õigusemõistmist hulga muude kohtunike puhul, kes on hiljuti määratud Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus) eri kolleegiumidesse ja kelle ametisse nimetamine toimus tingimustel, mis on osaliselt või täielikult analoogsed asjaomase kohtuniku ametisse nimetamise asjaoludega.

53

Kodukorra artikli 105 lõikes 1 on sätestatud, et kui kohtuasja laad nõuab asja lahendamist lühikese aja jooksul, võib Euroopa Kohtu president eelotsusetaotluse esitanud kohtu taotlusel või erandkorras omal algatusel otsustada, olles ettekandja-kohtuniku ja kohtujuristi ära kuulanud, lahendada eelotsusetaotluse kiirendatud menetluses.

54

Tuleb meenutada, et selline kiirendatud menetlus on menetluslik vahend erakorralisele kiireloomulisusele vastamiseks. Lisaks nähtub Euroopa Kohtu praktikast samuti, et kiirendatud menetlust ei pruugita kohaldada, kui kohtuasjas tekkinud õiguslike probleemide tundlikkus ja keerukus on sellise menetluse kohaldamisega raskesti ühitatavad, eelkõige kui Euroopa Kohtus toimuva menetluse kirjalikku osa ei ole otstarbekas lühendada (18. mai 2021. aasta kohtuotsus Asociaţia „Forumul Judecătorilor din România“ jt, C‑83/19, C‑127/19, C‑195/19, C‑291/19, C‑355/19 ja C‑397/19, punkt 103 ning seal viidatud kohtupraktika).

55

Käesoleval juhul otsustas Euroopa Kohtu president 20. augustil 2019, kui ta oli ettekandja-kohtuniku ja kohtujuristi ära kuulanud, et käesoleva kohtuotsuse punktis 52 nimetatud taotlust ei ole vaja rahuldada.

56

Nimelt nähtub eelotsusetaotlusest, et põhikohtuasi puudutab sisuliselt kaebust, millega kohtunik vaidlustab otsuse, millega ta on üle viidud kohtu sellest kojast, kus ta seni õigust mõistis, sama kohtu teise kotta, ning see kaebus tuleb lahendada koos taotlusega taandada need kohtunikud, kellel palutakse see kaebus lahendada. Oma olemusel ei tekita seda liiki vaidlus aga erakorralist kiireloomulist olukorda.

57

Lisaks, kuigi esitatud küsimus puudutab tõepoolest liidu õiguse alussätteid, on see keerukas ja äärmiselt tundlik ning kuulub ise suhteliselt keerulisse riigisisesesse menetluslikku ja õiguslikku konteksti, mistõttu ei olnud seda sobilik lahendada menetluses, mis kaldub kõrvale tavapärastest menetlusnormidest. Lisaks tuli arvesse võtta ka seda, et nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 45, 48 ja 49, oli eelotsusetaotluse esitanud kohtu osa küsimusi, millel selliselt eelotsuse küsimus põhineb, juba teiste eelotsusetaotluste ese, mille menetlusstaadium olid üsna kaugele jõudnud.

58

Pärast menetluse kirjalikku osa kuulati huvitatud poolte, sealhulgas Poola valitsuse suulised argumendid ära 22. septembri 2020. aasta kohtuistungil. Kohtujurist esitas oma ettepaneku 15. aprillil 2021, mis on kuupäev, mil menetluse suuline osa ka lõpetati.

59

Euroopa Kohtu kantseleisse 7. mail 2021 saabunud dokumendiga palus Poola valitsus uuendada menetluse suuline osa.

60

Poola valitsus põhjendas seda taotlust asjaoluga, et ühelt poolt käesolevas kohtuasjas kohtujuristi esitatud ettepanek ja teiselt poolt kohtujurist Hogani ettepanek kohtuasjas Repubblika (C‑896/19, EU:C:2020:1055) ja 20. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Repubblika (C‑896/19, EU:C:2021:311) erinesid lähenemise poolest, kuidas hinnata eri liikmesriikides liikmesriigi kohtunike ametisse nimetamist lähtuvalt liidu õigusest.

61

Poola valitsus on samuti seisukohal, et menetluse suulise osa uuendamine on käesoleval juhul põhjendatud asjaoluga, et kohtujurist ei võtnud oma ettepanekus, millega see valitsus ei nõustu, tema argumente piisavalt arvesse, mistõttu ei ole see ettepanek objektiivne.

62

Seoses sellega tuleb märkida, et esiteks ei ole Euroopa Liidu Kohtu põhikirjas ega Euroopa Kohtu kodukorras ette nähtud võimalust, et põhikirja artiklis 23 nimetatud huvitatud isikud võiksid vastuseks kohtujuristi ettepanekule esitada seisukohti (6. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Achmea, C‑284/16, EU:C:2018:158, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).

63

Teiseks on ELTL artikli 252 teise lõigu kohaselt kohtujuristi ülesanne avalikul kohtuistungil täiesti erapooletult ja täiesti sõltumatult teha põhjendatud ettepanekuid kohtuasjades, mis Euroopa Liidu Kohtu põhikirja kohaselt nõuavad tema osalust. Kohtujuristi ettepanek ega selleni jõudmiseks läbitud põhjenduskäik ei ole Euroopa Kohtule siduvad. Seetõttu ei saa asjaolu, et huvitatud isik ei nõustu kohtujuristi ettepanekuga, olenemata sellest, milliseid küsimusi ettepanekus analüüsiti, iseenesest olla põhjus, mis annaks alust suulise menetluse uuendamiseks (6. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Achmea, C‑284/16, EU:C:2018:158, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).

64

Mis puudutab Poola valitsuse väiteid, et kohtujuristi ettepanek ei ole väidetavalt objektiivne, siis piisab, kui märkida, et asjaolu, et nimetatud valitsus leiab, et tema argumente ei ole käesolevas eelotsuse menetluses selles ettepanekus piisavalt arvesse võetud, ei tõenda igal juhul objektiivsuse puudumist.

65

Vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artiklile 83 võib Euroopa Kohus igal ajal, olles kohtujuristi ära kuulanud, määrusega uuendada menetluse suulise osa, eelkõige kui ta leiab, et tal ei ole piisavalt teavet, või kui pool on pärast menetluse suulise osa lõpetamist esitanud uue asjaolu, millel on otsustav tähtsus Euroopa Kohtu lahendile.

66

Käesoleval juhul leiab Euroopa Kohus pärast kohtujuristi ärakuulamist siiski, et pärast kirjalikku menetlust ja Euroopa Kohtus toimunud kohtuistungit on tal kogu vajalik teave käesoleva eelotsusetaotluse lahendamiseks. Veel märgib ta, et Poola valitsuse esitatud menetluse suulise osa uuendamise taotlusest ei ilmne ühtegi uut asjaolu, mis võiks mõjutada otsust, mis tal tuleb teha.

67

Neil asjaoludel ei tule menetluse suulist osa uuendada.

68

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artiklis 267 sätestatud liikmesriigi kohtute ja Euroopa Kohtu vahelises koostöömenetluses Euroopa Kohtu ülesanne anda liikmesriigi kohtule tarvilik vastus, mis võimaldaks viimasel poolelioleva kohtuasja lahendada. Seda arvestades peab Euroopa Kohus temale esitatud küsimused vajaduse korral ümber sõnastama (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus Ministrstvo za obrambo, C‑742/19, EU:C:2021:597, punkt 31 ning seal viidatud kohtupraktika).

69

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotluse esitanud kohtu otsusest, et tal palutakse vastata küsimustele, mille esitas talle Sąd Najwyższy (Izba Cywilna) (Poola kõrgeim kohus (tsiviilkolleegium)) kolmeliikmelises koosseisus ja nagu need on toodud käesoleva kohtuotsuse punktis 39. Nende küsimustega soovib viimati nimetatud kohus teada, kas tal on alust jätta vaidlusalune kohtumäärus tähelepanuta ja seetõttu jätkata talle esitatud taandamistaotluse läbivaatamist põhikohtuasjas või peab ta tuvastama, et selle taotluse kohta lahendi tegemise vajadus on ära langenud, kuna nimetatud kohtumäärusega lõpetati menetlus põhikohtuasjas, sest kaebus, mille W. Ż. esitas Sąd Najwyższyle (Poola kõrgeim kohus) vaidlusaluse resolutsiooni peale, tunnistati vastuvõetamatuks.

70

Lisaks tuleb toonitada, et nimetatud resolutsioonis tuvastas KRS, et puudub vajadus lahendada W. Ż. esitatud kaebust otsuse peale, millega Sąd Okręgowy w K. (K. regionaalne kohus) – kohus, kus W. Ż. on kohtunikuna ametis – esimees määras, et W. Ż. tuleb tema nõusolekuta üle viia nimetatud kohtu kojast, kus ta seni õigust mõistis, selle kohtu teise kotta.

71

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma küsimusega sisuliselt teada, kas ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku ja liidu õiguse esimuse põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi kohus, kes vaatab läbi taandamistaotlust seoses kaebusega, milles kohtunik vaidlustab otsuse, millega viimane viidi ilma tema nõusolekuta kohtus, kus ta on ametis, ühest kojast üle teise kotta, peab määrust, millega viimase kohtuastmena ja ainukohtunikuna asja läbi vaatav kohtuorgan jättis selle kaebuse rahuldamata, käsitama õigustühisena, kuna arvestades asjaolusid, kuidas selles organis ainukohtunikuna asja menetlev kohtunik ametisse nimetati, ei ole see organ sõltumatu, erapooletu ja seaduse alusel moodustatud kohus ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu tähenduses.

72

Mis puudutab neid asjaolusid, siis rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus oma küsimuses eelkõige asjaolu, et asjaomase kohtuniku ametisse nimetamise kuupäeval oli KRSi resolutsiooni peale, millega tehti ettepanek see kohtunik ametisse nimetada, esitatud kohtule kaebus, ning toonitab asjaolu, et Naczelny Sąd Administracyjny (Poola kõrgeim halduskohus), kellele see kaebus esitati, oli andnud korralduse peatada selle resolutsiooni täitmine.

73

Nagu selgub käesoleva kohtuotsuse punktidest 45, 48 ja 49, väljendas eelotsusetaotluse esitanud kohus eelotsusetaotluse põhjendustes samuti kahtlusi, mis tal selles kontekstis on esiteks seoses järjestikuste muudatustega, mis on mõjutanud niisuguseid õiguskaitsevahendeid reguleerivaid riigisiseseid õigusnorme ja Naczelny Sąd Administracyjny (Poola kõrgeim halduskohus) pädevust nende lahendamiseks, ning teiseks seoses KRSi sõltumatuse ilmse puudumisega, toonitades ka, et need kaks probleemi olid lisaks juba nende eelotsusetaotluste ese, mis esitati Euroopa Kohtule vastavalt kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus A. B. jt, ning liidetud kohtuasjades, milles tehti 19. novembri 2019. aasta kohtuotsus A. K. jt (kõrgeima kohtu distsiplinaarkolleegiumi sõltumatus) (C‑585/18, C‑624/18 ja C‑625/18, EU:C:2019:982).

74

Prokurator Generalny (Poola peaprokurör) hinnangul kuuluvad kohtunike ametisse nimetamise valdkonnas kohaldatavad menetlusnormid ja ametisse nimetamise kehtivuse tingimused liikmesriikide ainupädevusse ning jäävad välja liidu õiguse kohaldamisalast. Järelikult ei kuulu need küsimused Euroopa Kohtu pädevusse.

75

Sellega seoses tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktikast selgub, et kuigi kohtukorraldus liikmesriikides kuulub tõepoolest liikmesriikide pädevusse, on nad siiski kohustatud selle pädevuse teostamisel täitma kohustusi, mis tulenevad neile liidu õigusest, ning et see võib nii olla muu hulgas seoses riigisiseste normidega, mis reguleerivad kohtunike ametisse nimetamise otsuste vastuvõtmist, ja olenevalt olukorrast normidega, mida selliste ametisse nimetamise menetluste kontekstis kohaldatakse kohtulikule kontrollile (vt selle kohta kohtuotsus A. B. jt, punkt 68 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 20. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Repubblika, C‑896/19, EU:C:2021:311, punkt 48).

76

Lisaks puudutavad peaprokuröri esitatud argumendid tegelikult esmase õiguse õigusnormide ulatust ennast ja seega nende tõlgendamist, mis kuulub ELTL artikli 267 alusel ilmselgelt Euroopa Kohtu pädevusse (vt selle kohta 18. mai 2021. aasta kohtuotsus Asociaţia „Forumul Judecătorilor din România“ jt, C‑83/19, C‑127/19, C‑195/19, C‑291/19, C‑355/19 ja C‑397/19, punkt 111 ning seal viidatud kohtupraktika).

77

Poola valitsus väidab omalt poolt, et eelotsuse küsimuse eesmärk ei ole saada liidu õiguse tõlgendus, vaid üksnes toetada eelotsusetaotluse esitanud kohtu seisukohta, et asjaomane kohtunik ei ole sõltumatu ja erapooletu ega õiguspäraselt ametisse nimetatud, mis tähendab samal ajal nii kohtunike ametisse nimetamise menetlust reguleerivate riigisiseste õigusnormide tõlgendamist ja nende sätete alusel faktiliste asjaolude kvalifitseerimist kui ka küsimuse analüüsimist, kas liikmesriigi õiguse selline rikkumine on endaga kaasa toonud liidu õiguse rikkumise. Sellised küsimused ei kuulu aga Euroopa Kohtu pädevusse, kui ta vaatab läbi eelotsusetaotlust.

78

Sellega seoses tuleb siiski esiteks meenutada, et kuigi ELTL artiklis 267 viidatud menetluses, mis põhineb liikmesriigi kohtute ja Euroopa Kohtu ülesannete selgel eristamisel, on liikmesriigi kohus tõepoolest ainsana pädev tuvastama ja hindama põhikohtuasja asjaolusid ning tõlgendama ja kohaldama riigisisest õigust (vt eelkõige 26. aprilli 2017. aasta kohtuotsus Farkas, C‑564/15, EU:C:2017:302, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika), on samuti tõsi, et Euroopa Kohtu ülesanne on seevastu anda liikmesriigi kohtule, kes esitas talle eelotsusetaotluse, liidu õiguse tõlgendamiseks juhised, mis võivad põhikohtuasja lahendamiseks osutuda vajalikuks, võttes arvesse andmeid, mis eelotsusetaotluses sisalduvad selles kohtuvaidluses kohaldatava riigisisese õiguse ja kohtuvaidlust iseloomustavate asjaolude kohta.

79

Teiseks, kuigi Euroopa Kohtul ei tule eelotsusemenetluses hinnata riigisiseste õigusnormide kooskõla liidu õigusega, on Euroopa Kohtul seevastu pädevus anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule kõik liidu õiguse tõlgendamise juhised, mis võivad aidata viimasel seda kooskõla hinnata, et lahendada tema menetluses olev kohtuasi (20. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Repubblika, C‑896/19, EU:C:2021:311, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).

80

Eespool toodust tuleneb, et Euroopa Kohus on pädev lahendama käesolevat eelotsusetaotlust.

81

Poola valitsus ja peaprokurör leiavad, et eelotsusetaotlus on erinevatel alustel vastuvõetamatu.

82

Esimesena väidab peaprokurör, et kui Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus) lahendas niisuguse kaebuse nagu põhikohtuasjas, mis on esitatud KRSi resolutsiooni peale, ei tegutsenud ta mitte vaidlust lahendava kohtuna, vaid „õiguskaitseorganina“, mis tegutseb „abstraktse“ resolutsiooni menetluses.

83

Sellega seoses tuleb meenutada, et tingimused, mida järgides täidab Euroopa Kohus oma ülesannet eelotsusemenetluses, ei sõltu liikmesriigi kohtutes algatatud kohtumenetluste olemusest ja eesmärgist. ELTL artiklis 267 on viidatud liikmesriigi kohtu tehtavale otsusele, ilma et ette oleks nähtud erikord olenevalt selle otsuse laadist (16. detsembri 1981. aasta kohtuotsus Foglia, 244/80, EU:C:1981:302, punkt 33).

84

Nagu selgub väljakujunenud kohtupraktikast, on liikmesriigi kohtul õigus pöörduda Euroopa Kohtusse, kui kohtuvaidlus on liikmesriigi kohtus pooleli ja kui see kohus peab tegema otsuse menetluse raames, mis peab lõppema õigustmõistva lahendiga (vt selle kohta 31. jaanuari 2013. aasta kohtuotsus Belov, C‑394/11, EU:C:2013:48, punkt 39).

85

Käesoleval juhul on see ilmselgelt nii.

86

Nimelt, nagu selgub eelotsusetaotlusest, lahendab Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus) põhikohtuasjas kaebust, millega W. Ż. vaidlustab KRSi resolutsiooni, milles on tuvastatud, et ära on langenud vajadus teha otsus kaebuse kohta, mille W. Ż. esitas sellele organile otsuse peale, millega ta ilma oma nõusolekuta viidi ühest kojast üle teise kotta kohtus, kus ta on kohtunikuna ametis.

87

Teisena leiab Poola valitsus, et liidu õigusnormid, mille tõlgendamist käesoleval juhul taotletakse, ei ole põhikohtuasjas kohaldatavad ning eelkõige ei saa need panna kohustusi liikmesriigile, kui ta kehtestab kohtunike suhtes kehtivad üleviimistingimused või nende ametisse nimetamise menetluse, ega ka sundida vabariigi presidenti peatama kohtunike ametisse nimetamise aktide andmist seni, kuni Naczelny Sąd Administracyjny (Poola kõrgeim halduskohus) on lahendanud kaebuse, mis esitati KRSi resolutsiooni peale. Nimelt kuuluvad kõik need küsimused vastavalt ELL artiklile 5 koostoimes ELTL artiklitega 3 ja 4 liikmesriikide ainupädevusse.

88

Lisaks ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohtul riigisisese õiguse alusel mingit pädevust teha otsust, mis oleks de facto samaväärne asjaomase kohtuniku volituste äravõtmisega, ning igasugune sellise pädevuse loomine liidu õiguse või Euroopa Kohtu otsuse alusel rikuks teatavaid riigi põhiseaduslikke põhimõtteid, minnes vastuollu ELL artikli 4 lõikega 2 ning õigusriigi, kohtunike ametist tagandamise keelu ja õiguskindluse põhimõttega.

89

Sellega seoses on esiteks käesoleva kohtuotsuse punktis 75 juba meenutatud, et oma pädevuse teostamisel, eelkõige kohtunike ametisse nimetamise menetlust reguleerivate ja selle menetluse kohtulikule kontrollile allutavate riigisiseste normide kehtestamisel, on liikmesriigid kohustatud järgima neile liidu õigusest tulenevaid kohustusi.

90

Teiseks tuleb tõdeda, et Poola valitsuse argumendid käsitlevad sisuliselt nende liidu õigusnormide ulatust ja seega tõlgendamist, mida eelotsuse küsimus puudutab, ning nendest sätetest tuleneda võivat mõju, arvestades eelkõige liidu õiguse esimust. Sellised argumendid, mis puudutavad esitatud küsimuse sisu, ei saa seega juba oma olemuselt kaasa tuua küsimuse vastuvõetamatust (vt selle kohta kohtuotsus A. B. jt, punkt 80).

91

Kolmandana on Poola valitsus ja peaprokurör seisukohal, et Euroopa Kohtu vastus eelotsuse küsimusele ei ole põhikohtuasjas vajalik.

92

Need huvitatud pooled leiavad esiteks, et kuna W. Ż. kaebus vaidlusaluse resolutsiooni peale jäeti vaidlusaluse määrusega rahuldamata, ei ole põhikohtuasjas enam vaidlust, mistõttu on Sąd Najwyższy (Izba Cywilna) (Poola kõrgeim kohus (tsiviilkolleegium)) – mis vaatab asja läbi kolmeliikmelises koosseisus – menetluses oleva taandamistaotluse ese ära langenud.

93

Sellega seoses tuleb siiski märkida, nagu kinnitas ka eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Euroopa Kohtu vastus esitatud eelotsuse küsimusele on vajalik selleks, et liikmesriigi kohus saaks vastata küsimustele, mille esitas talle Sąd Najwyższy (Izba Cywilna) (Poola kõrgeim kohus (tsiviilkolleegium)) kolmeliikmeline koosseis ning mille eesmärk on just kindlaks teha, kas viimati nimetatud kohus peab vaidlusaluse määruse lugema õigustühiseks ja seetõttu tuleb tal veel lahendada talle esitatud taandamistaotlus.

94

Seega on käesoleval juhul Euroopa Kohtu vastus vajalik selleks, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ja seejärel Sąd Najwyższy (Izba Cywilna) (Poola kõrgeim kohus (tsiviilkolleegium)) kolmeliikmelises koosseisus saaksid lahendada vaidluse lahendamisele eelnevad küsimused, enne kui viimati nimetatud kohus saab vajaduse korral teha põhikohtuasjas sisulise lahendi (vt selle kohta 26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Miasto Łowicz ja Prokurator Generalny, C‑558/18 ja C‑563/18, EU:C:2020:234, punkt 51 ning seal viidatud kohtupraktika). Neil asjaoludel tuleb Poola valitsuse ja peaprokuröri vastuväide tagasi lükata.

95

Teiseks väidab peaprokurör, et taandamistaotlus, mille läbivaatamine on põhikohtuasjas pooleli, oleks tulnud tunnistada liikmesriigi kohtupraktika kohaselt vastuvõetamatuks, kuna see puudutas kohtunikke, kes ei ole veel asjaomast kohtuasja lahendama määratud.

96

Sellega seoses piisab siiski, kui meenutada, et väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et ELTL artiklis 267 sätestatud eelotsusemenetluses ei ole Euroopa Kohtu ülesanne kontrollida, kas eelotsusetaotlus on tehtud kooskõlas kohtukorraldust ja ‑menetlust reguleerivate riigisiseste õigusnormidega (16. juuni 2015. aasta kohtuotsus Gauweiler jt, C‑62/14, EU:C:2015:400, punkt 26 ning seal viidatud kohtupraktika), ega iseäranis analüüsida seda, kas eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses olev taotlus on nende normide kohaselt vastuvõetav (vt selle kohta 7. detsembri 2000. aasta kohtuotsus Schnorbus, C‑79/99, EU:C:2000:676, punktid 21 ja 22).

97

Kolmandaks on peaprokurör arvamusel, et kuigi esitatud eelotsuse küsimus põhineb väitel, et käesoleval juhul on rikutud riigisisest kohtunike ametisse nimetamise menetlust reguleerivaid norme, ei ole niisugused liikmesriigi õiguse rikkumised kinnitust leidnud.

98

Sellega seoses on käesoleva kohtuotsuse punktis 78 siiski juba meenutatud, et ELTL artiklis 267 sätestatud menetluses ei ole Euroopa Kohtu ülesanne otsustada riigisiseste õigusnormide tõlgendamise ja kohaldamise üle ega hinnata faktilisi asjaolusid.

99

Neljandaks ja viimaseks väidab peaprokurör, et eelotsusetaotluses sisalduvad põhjendused ei vasta Euroopa Kohtu kodukorra artiklist 94 tulenevatele nõuetele. Nimelt on selles otsuses sisalduv ülevaade kohaldatavast riigisisesest õigusest valikuline ja ei tõenda kohtunike ametisse nimetamise riigisisese menetluse väidetavaid rikkumisi, samas kui nimetatud kohus ei ole lähemalt selgitanud põhjusi, miks valiti välja need liidu õigusnormid, mille tõlgendamist taotletakse ja mis on sobivad selleks, et tuvastada nõutav seos nende õigusnormide ja põhikohtuasjas kohaldatavate riigisiseste õigusnormide vahel.

100

Sellega seoses tuleb siiski tõdeda, et käesoleva kohtuotsuse punktides 3–28 ja 40–50 mainitud asjaoludest nähtub, et eelotsusetaotlus sisaldab kõiki vajalikke andmeid, eelkõige neid, mis puudutavad käesoleval juhul kohaldamisele kuuluda võivate riigisiseste õigusnormide sisu; põhjusi, miks eelotsusetaotluse esitanud kohus esitas Euroopa Kohtule küsimuse ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu tõlgendamise kohta, ning seoseid, mille see kohus on tuvastanud selle sätte ja eespool mainitud riigisiseste õigusnormide vahel, mistõttu saab Euroopa Kohus lahendada talle esitatud küsimuse.

101

Kõigist eespool toodud kaalutlustest tuleneb, et eelotsusetaotlus on vastuvõetav.

102

Nagu on ette nähtud ELL artikli 19 lõike 1 teises lõigus, kehtestavad liikmesriigid õiguskaitsevahendite ja menetluste süsteemi, et tagada õigussubjektidele, et järgitakse nende õigust tõhusale kohtulikule kaitsele liidu õigusega hõlmatud valdkondades. Liidu õigusest õigussubjektidele tulenevate õiguste tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte, millele on viidatud ELL artikli 19 lõike 1 teises lõigus, on liidu õiguse üldpõhimõte, mis tuleneb liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest tavadest, mida on tunnustatud EIÕK artiklites 6 ja 13 ning mida nüüd on kinnitatud harta artiklis 47 (18. mai 2021. aasta kohtuotsus Asociaţia „Forumul Judecătorilor din România“ jt, C‑83/19, C‑127/19, C‑195/19, C‑291/19, C‑355/19 ja C‑397/19, punkt 190 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega tuleb viimati nimetatud sätet ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu tõlgendamisel nõuetekohaselt arvesse võtta (vt selle kohta 20. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Repubblika, C‑896/19, EU:C:2021:311, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).

103

Mis puudutab ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu esemelist kohaldamisala, siis tuleb märkida, et selles sättes on viidatud „liidu õigusega hõlmatud valdkondadele“, sõltumata olukorrast, milles liikmesriigid seda õigust harta artikli 51 lõike 1 tähenduses kohaldavad (24. juuni 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (kõrgeima kohtu sõltumatus), C‑619/18, EU:C:2019:531, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 18. mai 2021. aasta kohtuotsus Asociaţia „Forumul Judecătorilor din România“ jt, C‑83/19, C‑127/19, C‑195/19, C‑291/19, C‑355/19 ja C‑397/19, punkt 192 ja seal viidatud kohtupraktika).

104

Seega peab iga liikmesriik ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu kohaselt eelkõige tagama, et organid, mis liidu õiguse määratletud tähenduses „kohtuna“ kuuluvad tema õiguskaitsevahendite süsteemi liidu õigusega hõlmatud valdkondades ning mis järelikult kohtuna võivad lahendada liidu õiguse kohaldamise või tõlgendamise küsimusi, vastaksid tõhusa kohtuliku kaitse nõuetele (kohtuotsus A. B. jt, punkt 112 ning seal viidatud kohtupraktika).

105

Mis puudutab põhikohtuasja, siis tuleb kõigepealt meenutada, et kaebus, mille W. Ż. esitas Sąd Najwyższyle (Poola kõrgeim kohus), on esitatud KRSi resolutsiooni peale, millega tuvastatakse, et puudub vajadus teha otsus kaebuse kohta, mille asjaomane isik oli sellele organile esitanud Sąd Okręgowy w K. (K. regionaalne kohus) esimehe otsuse peale, kes ilma W. Ż. nõusolekuta viis viimase selle kohtu kojast, kus ta seni õigust mõistis, üle sama kohtu teise kotta.

106

Sellega seoses on selge, et niisugusel Poola üldkohtul nagu Sąd Okręgowy (regionaalne kohus) võib olla vaja otsustada liidu õiguse kohaldamise või tõlgendamisega seotud küsimuste üle ning et see kohus liidu õiguse tähenduses „kohtuna“ kuulub Poola õiguskaitsevahendite süsteemi „liidu õigusega hõlmatud valdkondades“ ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu mõttes (vt selle kohta 5. novembri 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (üldkohtute sõltumatus), C‑192/18, EU:C:2019:924, punkt 104, ning 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (kohtunike distsiplinaarkord), C‑791/19, EU:C:2021:596, punkt 55).

107

Kindlustamaks, et niisugusel kohtul endal oleks võimalik tagada ELL artikli 19 lõike 1 teises lõigus nõutud tõhusat kohtulikku kaitset, on esmatähtis säilitada selle kohtu sõltumatus, nagu kinnitab ka harta artikli 47 teine lõik, mille kohaselt on asja arutamine „sõltumatus“ kohtus üks nõuetest, mis on seotud põhiõigusega tõhusale õiguskaitsevahendile (18. mai 2021. aasta kohtuotsus Asociaţia „Forumul Judecătorilor din România“ jt, C‑83/19, C‑127/19, C‑195/19, C‑291/19, C‑355/19 ja C‑397/19, punkt 194 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (kohtunike distsiplinaarkord), C‑791/19, EU:C:2021:596 punkt 57).

108

Kohtute sõltumatuse nõue, mis kuulub olemuslikult õigusemõistmise ülesande juurde, on oluline osa hartaga tagatud õigusest tõhusale kohtulikule kaitsele ja põhiõigusest õiglasele kohtulikule arutamisele, mis on ülimalt tähtis, et tagada liidu õigusest õigussubjektidele tulenevate õiguste kogumi ja ELL artiklis 2 osutatud liikmesriikide ühiste väärtuste, eeskätt õigusriigi väärtuse kaitse (20. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Repubblika, C‑896/19, EU:C:2021:311, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (kohtunike distsiplinaarkord), C‑791/19, EU:C:2021:596, punkt 58).

109

Väljakujunenud kohtupraktikast ilmneb, et liidu õiguse kohaselt nõutavad sõltumatuse ja erapooletuse tagatised eeldavad selliste normide olemasolu, mis puudutavad muu hulgas kohtuorgani koosseisu, selle liikmete nimetamist, ametiaja kestust ning nende taandumise, taandamise ja tagandamise aluseid ning mis võimaldavad ümber lükata õigussubjektide mis tahes põhjendatud kahtlusi, kas nimetatud organ on väljaspool väliste tegurite haardeulatust ja kas ta on vastanduvaid huvisid arvestades neutraalne (20. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Repubblika, C‑896/19, EU:C:2021:311, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).

110

Seoses sellega on oluline, et kohtunikud oleksid kaitstud välise sekkumise või surve eest, mis võiks ohustada nende sõltumatust. Normid, mis reguleerivad kohtunike staatust ja tegevust kohtunikuametis, peavad eelkõige võimaldama välistada igasuguse otsese mõju juhiste kujul, aga ka kaudsema mõju vormid, mis võivad asjaomaste kohtunike otsuseid suunata, ning välistada seega nende sõltumatuse või erapooletuse kuvandi puudumise, mis võib nõrgendada usaldust, mida kohtud peavad demokraatlikus ühiskonnas ja õigusriigis õigussubjektidele sisendama (18. mai 2021. aasta kohtuotsus Asociaţia „Forumul Judecătorilor din România“ jt, C‑83/19, C‑127/19, C‑195/19, C‑291/19, C‑355/19 ja C‑397/19, punkt 197 ning seal viidatud kohtupraktika).

111

Seega nõuab see hädavajalik kohtunike vabadus igasugusest välisest sekkumisest või survest, et on nimelt olemas teatud tagatised – nagu ametist tagandamise keeld –, mis kaitsevad neid isikuid, kelle ülesanne on õigust mõista (5. novembri 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (üldkohtute sõltumatus), C‑192/18, EU:C:2019:924, punkt 112 ja seal viidatud kohtupraktika).

112

Arvestades ametist tagandamise keelu põhimõtte ülimat tähtsust, võib erand sellest põhimõttest olla lubatud üksnes juhul, kui see on põhjendatud õiguspärase eesmärgiga ja on sellega proportsionaalne, ning tingimusel, et see ei tekita õigussubjektides põhjendatud kahtlusi selles suhtes, kas asjaomane kohus on väljaspool väliste tegurite haardeulatust ja vastanduvaid huvisid arvestades neutraalne. Nii on üldjuhul lubatud kohtunik ametist tagandada, kui ta ei ole võimeline oma ametikohustuste täitmist jätkama töövõimetuse või olulise rikkumise tõttu, kusjuures järgida tuleb vastavaid menetlusi (vt selle kohta 5. novembri 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (üldkohtute sõltumatus), C‑192/18, EU:C:2019:924, punktid 113 ja 115 ning seal viidatud kohtupraktika).

113

Sellega seoses ilmneb väljakujunenud kohtupraktikast, et ELL artikli 19 lõike 1 teisest lõigust tulenev kohtunike sõltumatuse nõue eeldab, et kohtunikele kohaldatav distsiplinaarkord pakub vajalikke tagatisi, et vältida mis tahes ohtu, et seda korda kasutatakse kohtulahendite sisu poliitilise kontrolli süsteemina. Selliste õigusnormide kehtestamine, milles määratletakse eeskätt nii distsiplinaarsüütegude koosseisu tunnused kui ka konkreetselt kohaldatavad karistused ja milles nähakse ette sõltumatu organi sekkumine vastavalt menetlusele, mis täielikult tagab õigused, mida on tunnustatud harta artiklites 47 ja 48, eelkõige kaitseõigused, ning milles sätestatakse võimalus distsiplinaarorganite otsuseid kohtus vaidlustada, kujutab endast seega kohtuvõimu sõltumatuse kaitse oluliste tagatiste kogumit (18. mai 2021. aasta kohtuotsus Asociaţia „Forumul Judecătorilor din România“ jt, C‑83/19, C‑127/19, C‑195/19, C‑291/19, C‑355/19 ja C‑397/19, punkt 198 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (kohtunike distsiplinaarkord), C‑791/19, EU:C:2021:596, punkt 61).

114

Kohtuniku ilma tema nõusolekuta üleviimine ühest kohtust teise või – nagu põhikohtuasjas – kohtuniku ilma tema nõusolekuta üleviimine sama kohtu ühest kojast teise võib samuti kahjustada kohtunike ametist tagandamise keelu ja sõltumatuse põhimõtet.

115

Nimelt võivad niisugused üleviimised kujutada endast vahendit, millega kontrollida kohtuotsuste sisu, kuna need võivad mõjutada nii asjaomaste kohtunike ülesannete ulatust ja neile usaldatud kohtuasjade läbivaatamist kui neil võivad olla ka märkimisväärsed tagajärjed nende isikute elule ja karjäärile ning seega võivad need kaasa tuua analoogseid tagajärgi distsiplinaarkaristusega.

116

Pärast seda, kui Euroopa Inimõiguste Kohus oli analüüsinud erinevaid rahvusvahelisi instrumente, mis käsitlevad kohtuniku üleviimise probleeme, märkis see kohus, et niisugused instrumendid kinnitavad, et kohtuvõimu liikmetel on kohtuvõimu sõltumatuse loogilise tagajärjena õigus kaitsele meelevaldse üleviimise eest. Sellega seoses rõhutas kõnealune kohus eelkõige menetluslike kaitsemeetmete ja kohtusse pöördumise võimaluse tähtsust seoses otsustega, mis mõjutavad kohtunike teenistuskäiku, sealhulgas nende staatust, ja eelkõige neid puudutavate otsustega nende nõusolekuta üleviimise kohta, selleks et tagada, et nende sõltumatust ei kahjustata põhjendamatu välise mõjuga (vt selle kohta EIK 9. märtsi 2021. aasta otsus Bilgen vs. Türgi, CE:ECHR:2021:0309JUD000157107, punktid 63 ja 96).

117

Eespool toodut arvestades tuleb asuda seisukohale, et ELL artikli 19 lõike 1 teisest lõigust tõlgendatuna lähtuvalt harta artiklist 47 tulenev kohtunike sõltumatuse nõue näeb ette, et kohtunike nõusolekuta üleviimiste suhtes kohaldatav kord kujutab samamoodi nagu distsiplinaareeskirjad endast eelkõige vajalikke tagatisi, et vältida igasugust riski, et see sõltumatus seatakse ohtu otsese või kaudse välise sekkumisega. Sellest järeldub, et käesoleva kohtuotsuse punktis 113 meenutatud reeglid ja põhimõtted kohtunikele kohaldatava distsiplinaarkorra kohta peavad mutatis mutandis samuti kehtima niisuguse üleviimiskorra suhtes.

118

Seega on oluline, et isegi kui selliseid meetmeid, mille puhul üleviimiseks ei ole antud nõusolekut, võtab – nagu põhikohtuasja kontekstis – selle kohtu esimees, kuhu nendest meetmetest puudutatud kohtunik kuulub, väljaspool kohtunikele kohaldatavat distsiplinaarkorda, saab nende meetmete kasuks otsustada üksnes õiguspärastel põhjendustel, mis on seotud eelkõige olemasolevate ressursside jagamisega, mis võimaldavad tagada korrakohase õigusemõistmise, ning et selliseid otsuseid saab kohtus vaidlustada menetluses, milles on täielikult tagatud harta artiklites 47 ja 48 ette nähtud õigused, eelkõige kaitseõigused.

119

Mis puudutab põhikohtuasja konteksti, siis viitas Rzecznik Praw Obywatelskich (Poola ombudsman) Euroopa Kohtus nimelt esimesena sellele, et W. Ż. poolt vaidlustatud üleviimisotsust pidas viimane põhjendamatuks madalamale astmele viimiseks, kuna asjaomane isik viidi piirkondliku kohtu apellatsiooniastme tsiviilkolleegiumist üle sama kohtu tsiviilkolleegiumisse, mis lahendab asju esimese astmena; teisena sellele, et W. Ż. oli endise KRSi liige ja kõneisik ning tuntud selle poolest, et ta kritiseeris avalikult Poola kohtusüsteemi äsjaseid reforme, ning kolmandana sellele, et kohtu esimehe, kes otsustas põhikohtuasjas kõne all oleva üleviimise, nimetas justiitsminister üldkohtute korralduse seaduse artikli 24 lõike 1 alusel ametisse omal äranägemisel, määrates ta selle sama kohtu varasema esimehe asemele, kelle ametiaeg ei olnud siiski veel lõppenud. Ombudsman meenutas, et hagi, mille W. Ż. esitas nimetatud üleviimisotsuse peale, on vaidlusaluse resolutsiooniga loetud lõpetatuks, ning väitis selles kontekstis samuti, korrates eelotsusetaotluse esitanud kohtu sellekohaseid kahtlusi, et uus KRS, kes selle resolutsiooni vastu võttis, ei ole sõltumatu organ.

120

Kuigi Euroopa Kohtu pädevusse ei kuulu, kui ta – nagu käesoleval juhul – vaatab läbi eelotsusetaotlust, selle kontrollimine, mil määral niisugused asjaolud või mõni neist tõepoolest tegelikkusele vastavad, on siiski selleks, et tagada võimalus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus niisuguse otsuse vastu, mis puudutab kohtuniku ilma tema nõusolekuta üleviimist, nagu on kõne all põhikohtuasjas, igal juhul vajalik, et sõltumatu, erapooletu ja seaduse alusel moodustatud kohus saaks menetluses, mis täielikult tagab harta artiklitega 47 ja 48 antud õigused, kontrollida, kas põhjendatud on nii see otsus kui ka sellise organi nagu KRSi otsus, et üleviimise otsuse peale esitatud kaebuse kohta lahendi tegemise vajadus on ära langenud.

121

Käesoleval juhul, ja nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 71, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt kindlaks teha, kas põhikohtuasja kontekstis tuleneb liidu õigusest kohustus lugeda õigustühiseks vaidlusalune määrus, millega asjaomane kohtunik – arvestades selle kohtuniku ametisse nimetamise asjaolusid – jättis rahuldamata W. Ż. esitatud kaebuse vaidlusaluse resolutsiooni peale. Oma sõnastuselt puudutab kõnealune küsimus täpsemalt seda, kas neid asjaolusid arvestades võib nimetatud kohtunikku lugeda „sõltumatuks ja erapooletuks seaduse alusel moodustatud kohtuks liidu õiguse tähenduses“.

122

Nende mõistetega seoses selgub harta artikli 47 teise lõigu esimesest lausest, mis sisuliselt peegeldab – nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 102 – liidu õiguse üldpõhimõtet tõhusale kohtulikule kaitsele, millele on samuti viidatud ELL artikli 19 lõike 1 teises lõigus, et igaühel on õigus õiglasele ja avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus seaduse alusel moodustatud kohtus.

123

Lisaks, kuna harta sisaldab EIÕKga tagatud õigustele vastavaid õigusi, on harta artikli 52 lõike 3 eesmärk tagada vajalik kooskõla hartas sätestatud õiguste ja nende vastavate õiguste vahel, mis on tagatud EIÕKga, ilma et sellega kahjustataks liidu õiguse autonoomiat. Selgitustes põhiõiguste harta kohta (ELT 2007, C 303, lk 17) on märgitud, et harta artikli 47 teine lõik vastab EIÕK artikli 6 lõikele 1. Euroopa Kohus peab seega tagama, et tõlgendusega, mille ta harta artikli 47 teisele lõigule annab, oleks tagatud kaitse tasemel, mis ei ole vastuolus EIÕK artikli 6 lõikes 1 tagatuga, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Inimõiguste Kohus (vt selle kohta 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Gambino ja Hyka, C‑38/18, EU:C:2019:628, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus, uuesti läbivaatamine, Simpson vs. nõukogu ja HG vs. komisjon, C‑542/18 RX‑II ja C‑543/18 RX‑II, EU:C:2020:232, punkt 72).

124

Sellega seoses on Euroopa Inimõiguste Kohus eelkõige rõhutanud, et kuigi EIÕK artikli 6 lõikega 1 tagatud õigus „seaduse alusel moodustatud kohtule“ kujutab endast autonoomset õigust, on sellel siiski väga tihe seos „sõltumatuse“ ja „erapooletuse“ tagatistega selle sätte tähenduses. Nii otsustas nimetatud kohus eelkõige, et kuigi EIÕK artikli 6 lõike 1 institutsionaalsetest nõuetest igaüks järgib konkreetset eesmärki, mis teeb neist õiglase kohtuliku arutamise konkreetsed tagatised, on nende ühine joon see, et nende eesmärk on järgida aluspõhimõtteid, mis on õiguse ülimuslikkus ja võimude lahusus, täpsustades sellega seoses, et iga nimetatud nõude aluseks on kohustus kaitsta usaldust, mida kohtuvõim peab õigussubjektile sisendama, ning kohtuvõimu sõltumatust teistest võimudest (EIK 1. detsembri 2020. aasta otsus Ástráðsson vs. Island, CE:ECHR:2020:1201JUD002637418, punktid 231 ja 233).

125

Mis täpsemalt puudutab kohtunike ametisse nimetamise menetlust, siis on Euroopa Inimõiguste Kohus samuti tõdenud, et arvestades põhimõttelisi tagajärgi, mida see menetlus toob kaasa kohtuvõimu nõuetekohasele toimimisele ja legitiimsusele demokraatlikus riigis, kus valitseb õiguse ülimuslikkus, on selline protsess tingimata tihedalt seotud mõistega „seaduse alusel moodustatud kohus“ EIÕK artikli 6 lõike 1 tähenduses, täpsustades seejuures, et selle sätte tähenduses hinnatakse kohtu sõltumatust muu hulgas selle alusel, mil viisil kohtu liikmed ametisse nimetatakse (EIK 1. detsembri 2020. aasta otsus Ástráðsson vs. Island, CE:ECHR:2020:1201JUD002637418, punktid 227 ja 232).

126

Euroopa Kohus on sellega seoses omalt poolt otsustanud, et tagatised sõltumatusse ja erapooletusse seaduse alusel moodustatud kohtusse pöördumiseks ning eelkõige tagatised, mis määravad kindlaks niisuguse kohtu mõiste ja koosseisu, kujutavad endast õiguse õiglasele kohtumenetlusele nurgakivi. Selle kontrollimine, kas organ kujutab oma koosseisu poolest niisugust kohut – kui selles küsimuses on tõsiseid kahtlusi –, on vajalik usalduse tarvis, mida demokraatliku ühiskonna kohtud peavad õigussubjektile sisendama (vt 26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus, uuesti läbivaatamine, Simpson vs. nõukogu ja HG vs. komisjon, C‑542/18 RX‑II ja C‑543/18 RX‑II, EU:C:2020:232, punkt 57 ning seal viidatud kohtupraktika).

127

Õigusriigi toimimist iseloomustava võimude lahususe põhimõtte kohaselt tuleb kohtute sõltumatus tagada eelkõige seadusandlikust ja täitevvõimust (20. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Repubblika, C‑896/19, EU:C:2021:311, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).

128

Nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktides 109 ja 110, eeldavad sõltumatuse ja erapooletuse nõuded selliste normide olemasolu, mis puudutavad muu hulgas organi koosseisu ja selle liikmete ametisse nimetamist, mis lubavad ümber lükata üksikisiku põhjendatud kahtlusi selles osas, kas nimetatud organ on väljaspool väliste tegurite haardeulatust ja kas ta on vastanduvaid huvisid arvestades neutraalne.

129

Lisaks meenutas Euroopa Kohus 26. märtsi 2020. aasta kohtuotsuse, uuesti läbivaatamine, Simpson vs. nõukogu ja HG vs. komisjon (C‑542/18 RX‑II ja C‑543/18 RX‑II, EU:C:2020:232) punktis 73, viidates siinkohal Euroopa Inimõiguste Kohtu väljakujunenud praktikale, et väljendi „seaduse alusel moodustatud“ lisamine EIÕK artikli 6 lõike 1 esimesse lausesse on kantud eesmärgist vältida seda, et kohtusüsteemi korraldus jääks täitevvõimu meelevalda, ja tagada, et see valdkond oleks reguleeritud seadusega, mille seadusandlik võim on vastu võtnud kooskõlas tema toimimist ja pädevust käsitlevate normidega. See väljend peegeldab eelkõige õigusriigi põhimõtet ega puuduta mitte üksnes kohtu enda eksisteerimise õiguslikku alust, vaid ka kohtu koosseisu igas kohtuasjas ning mis tahes muid riigisiseseid õigusnorme, mille järgimata jätmine muudab ühe või mitme kohtuniku osalemise asja läbivaatamisel õigusvastaseks, ja mille hulka kuuluvad iseäranis vastava kohtu liikmete sõltumatust ja erapooletust puudutavad sätted.

130

Liidu õiguse kohta on Euroopa Kohus seega – lähtudes Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast – otsustanud, et asjaomases kohtusüsteemis kohtunike ametisse nimetamisel esinev nõuetele mittevastavus toob kaasa seaduse alusel moodustatud kohtu nõude rikkumise eelkõige juhul, kui see nõuetele mittevastavus on niisugust laadi ja niisuguse raskusastmega, mis tekitab tegeliku riski, et teised võimuharud, iseäranis täitevvõim, võivad rakendada kaalutlusõigust selle piire põhjendamatult ületades, ohustades niimoodi ametisse nimetamise menetluse tulemuse usaldusväärsust ja tekitades õigussubjektides põhjendatud kahtluse asjasse puutuva kohtuniku või kohtunike sõltumatuse ja erapooletuse suhtes, mis juhtub, kui kõne all on normid, mis moodustavad lahutamatu osa kohtusüsteemi ülesehitusest ja toimimisest (vt selle kohta 26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus, uuesti läbivaatamine, Simpson vs. nõukogu ja HG vs. komisjon, C‑542/18 RX‑II ja C‑543/18 RX‑II, EU:C:2020:232, punkt 75).

131

Lõpuks peab otsuse tegema nimelt eelotsusetaotluse esitanud kohus, kes peab selleks arvesse võtma kõiki põhimõtteid, mida on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktides 126–130, ning andma selleks vajaliku hinnangu sellele, kas kõik tingimused, mille alusel asjaomane kohtunik ametisse nimetati, ja eelkõige võimalik nõuete eiramine, mis leidis aset kohtuniku ametisse nimetamise menetluses, võivad viia järelduseni, et organ, kus vastav kohtunik tegi ainukohtunikuna vaidlusaluse määruse, ei tegutsenud „sõltumatu ja erapooletu seaduse alusel moodustatud kohtuna“ liidu õiguse tähenduses.

132

Nagu on sisuliselt meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 78, ei ole Euroopa Kohtule ELTL artikliga 267 antud pädevust kohaldada liidu õigusnorme konkreetsele juhtumile, vaid üksnes pädevus võtta seisukoht aluslepingute ja liidu institutsioonide vastu võetud aktide tõlgendamise kohta.

133

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib Euroopa Kohus siiski ELTL artikliga 267 kehtestatud kohtualase koostöö raames ja talle esitatud toimikumaterjalide põhjal anda liikmesriigi kohtule liidu õiguse tõlgendusjuhise, mis võib liikmesriigi kohtule olla tarvilik liidu õiguse sätte toime hindamisel (vt selle kohta 18. mai 2021. aasta kohtuotsus Asociaţia „Forumul Judecătorilor din România“ jt, C‑83/19, C‑127/19, C‑195/19, C‑291/19, C‑355/19 ja C‑397/19, punkt 201 ning seal viidatud kohtupraktika).

134

Käesoleval juhul tulenevad eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahtlused selles suhtes, kas asjaomane kohtunik oli vaidlusaluse kohtumääruse tegemisel „sõltumatu ja erapooletu seaduse alusel moodustatud kohus“, esimesena asjaolust, et see kohtunik nimetati ametisse hoolimata sellest, et KRSi resolutsioon nr 331/2018, millega tehti ettepanek asjaomane isik ametisse nimetada, oli vaidlustatud Naczelny Sąd Administracyjnys (Poola kõrgeim halduskohus), mis eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul toob kaasa selle, et ametisse nimetamisel rikuti kohaldatavat riigisisest õigust.

135

Sellega seoses märkisid nii Poola valitsus ja peaprokurör kui ka Euroopa Komisjon siiski, et nimetatud kaebuse esitamise ajal kehtinud riigisisesed õigusnormid, eelkõige KRSi seaduse artikli 44 lõiked 1b ja 4, ei võimalda oma sõnastusest lähtudes anda alust arvata, et selline kaebus võib lõppkokkuvõttes viia selleni, et kahtluse alla seatakse KRSi väljavalitud kandidaadi ametisse nimetamise ettepanek, ning järelikult ei saa see ka takistada tema ametisse nimetamist.

136

Käesolevas kohtuasjas esitatud eelotsusetaotlusest nähtub ka, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnang, mille kohaselt nimetati asjaomane kohtunik ametisse kohtunike ametisse nimetamist reguleerivaid riigisiseseid sätteid rikkudes, ei tulene mitte tõsiasjast, et KRSi seaduse artikli 44 lõikeid 1b ja 4 on käesoleval juhul rikutud, vaid pigem asjaolust, et selle kohtu hinnangul rikuvad need riigisisesed sätted ise põhiseaduse ja liidu õiguse teatud norme.

137

Kui eelotsusetaotluse esitanud kohus peaks lõpuks leidma, et arvestades riigisisest õigust, mis kehtis asjaomase kohtuniku ametisse nimetamise kuupäeval, ei olnud pelk asjaolu, et sellise kaebuse läbivaatamine, nagu on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktis 134, oli pooleli Naczelny Sąd Administracyjnys (Poola kõrgeim halduskohus), selgelt niisugune, mis takistaks vabariigi presidendil kohtunikku ametisse nimetada, siis ei saa neil asjaoludel jõuda järeldusele, et ametisse nimetamisel rikuti ilmselgelt kohtunike ametisse nimetamise alusnorme käesoleva kohtuotsuse punktis 130 meenutatud kohtupraktika tähenduses.

138

Teisena märkis eelotsusetaotluse esitanud kohus siiski ka seda, et ühest küljest toimus asjaomase kohtuniku ametisse nimetamine nii, et rikuti Naczelny Sąd Administracyjny (Poola kõrgeim halduskohus) lõplikku otsust, millega esialgse õiguskaitse tagamiseks anti korraldus peatada resolutsiooni nr 331/2018 täitmine, kuigi selline täitmise peatamine tähendab eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates seda, et vabariigi presidendil on keelatud kohtunik ametisse nimetada.

139

Sellega seoses viitas eelotsusetaotluse esitanud kohus – nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 46 – asjaolule, et see ametisse nimetamine toimus seega vastuolus tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 365 lõikega 1 koostoimes artikli 391 lõikega 1 ja artikliga 39821 ning KRSi seaduse artikli 44 lõikega 3, mis annavad sellele kohtule pädevuse võtta selliseid esialgse õiguskaitse meetmeid, ning põhiseaduse artiklitega 7 ja 10, mis käsitlevad täitev- ja kohtuvõimu eraldamist ja nendevahelist tasakaalu ning nende tegevuse piire.

140

Teisalt rõhutas eelotsusetaotluse esitanud kohus ka seda, et asjaomase kohtuniku ametisse nimetamise kuupäeval oli Naczelny Sąd Administracyjny (Poola kõrgeim halduskohus) lisaks peatanud resolutsiooni nr 331/2018 peale esitatud kaebuse menetlemise, kuni Euroopa Kohus vaatab läbi eelotsusetaotluse, mille sama riigisisene kohus esitas kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus A. B. jt. Sellega seoses tuleb aga märkida, et kõnealuse eelotsusetaotlusega soovis Naczelny Sąd Administracyjny (Poola kõrgeim halduskohus) Euroopa Kohtult täpsemalt selgitusi selle kohta, kas eespool viidatud KRSi seaduse artikli 44 lõiked 1b ja 4 on kooskõlas liidu õigusega ja liidu õiguse alusel tagatud õigusega tõhusale kohtulikule kaitsele.

141

Eespool toodust tuleneb, et asjaomase kohtuniku ametisse nimetamisel ei võinud jätta kõigepealt tähelepanuta asjaolu, et resolutsiooni nr 331/2018 – millega tehti ettepanek nimetada asjaomane isik ametisse – mõju oli Naczelny Sąd Administracyjny (Poola kõrgeim halduskohus) lõpliku kohtuotsusega peatatud. Edasi oli ilmne, et selline peatamine kestab käesoleval juhul seni, kuni Euroopa Kohus on teinud otsuse eelotsuse küsimuse kohta, mille seesama liikmesriigi kohus oli esitanud 22. novembri 2018. aasta otsusega kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus A. B. jt, ning et selle küsimusega sooviti just teada saada, kas liidu õigusega on vastuolus niisugused õigusnormid nagu KRSi seaduse artikli 44 lõiked 1b ja 4. Neil asjaoludel oli lõpuks ka selge, et selles kohtuasjas Euroopa Kohtult oodatav vastus võib viia selleni, et Naczelny Sąd Administracyjny (Poola kõrgeim halduskohus) peab liidu õiguse esimuse põhimõtte kohaselt jätma need riigisisesed õigusnormid kohaldamata ja vajaduse korral tühistama KRSi resolutsiooni tervikuna.

142

Sellega seoses on oluline meenutada, et Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et liidu õiguse täielik toime nõuab, et kohus, kelle lahendada on liidu õiguse reguleerimisalasse kuuluv kohtuvaidlus, saaks kohaldada esialgset õiguskaitset selleks, et tagada tehtava kohtulahendi täielik toime. Nimelt, kui liikmesriigi kohus, kes peatab menetluse kuni Euroopa Kohtult oma eelotsuse küsimusele vastuse saamiseni, ei saaks kohaldada esialgset õiguskaitset kuni oma otsuse tegemiseni Euroopa Kohtu vastuse alusel, siis väheneks ELTL artiklis 267 loodud süsteemi soovitav toime (vt selle kohta 19. juuni 1990. aasta kohtuotsus Factortame jt, C‑213/89, EU:C:1990:257, punktid 21 ja 22, ning 9. novembri 1995. aasta kohtuotsus Atlanta Fruchthandelsgesellschaft jt (I), C‑465/93, EU:C:1995:369, punkt 23 ning seal viidatud kohtupraktika). Selle süsteemi tõhusus satuks ohtu ka siis, kui selle esialgse õiguskaitse siduvust saaks eirata muu hulgas selle liikmesriigi ametivõim, kus vastav meede võeti.

143

Seega kahjustas ELTL artikliga 267 kehtestatud süsteemi tõhusust see, kui asjaomane kohtunik nimetati ametisse nii, et eirati Naczelny Sąd Administracyjny (Poola kõrgeim halduskohus) 27. septembri 2018. aasta lõpliku määruse siduvust ja ilma, et oleks ära oodatud Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus A. B. jt. Sellega seoses tuleb lisaks märkida, et Euroopa Kohus otsustas – tuginedes selles osas kõnealuse kohtuotsuse punktides 156–165 esitatud kaalutlustele – oma kohtuotsuse A. B. jt resolutsioonis, et ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus õigusnormid, millega muudetakse kehtivat riigisisest õigust ja mille kohaselt:

kui ilmneb – mida peab hindama eelotsusetaotluse esitanud kohus kõigi asjasse puutuvate asjaolude põhjal –, et need sätted võivad õigussubjektides tekitada põhjendatud kahtlusi selles suhtes, kas kohtunikud, kelle nimetas KRSi otsuste alusel ametisse vabariigi president, on väljaspool väliste tegurite, eelkõige seadusandliku ja täidesaatva võimu otsese või kaudse mõju haardeulatust ja kas nad on vastanduvaid huvisid arvestades neutraalsed, ning seega viia selleni, et kõnealused kohtunikud ei näi enam sõltumatud või erapooletud ning see võib nõrgendada usaldust, mida kohtud peavad õigussubjektidele demokraatlikus ühiskonnas ja õigusriigis sisendama.

144

Samas kohtuotsuses A. B. jt tõdes Euroopa Kohus samuti, et kui rikutud on ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku, siis tuleb liidu õiguse esimuse põhimõtet tõlgendada nii, et eelotsusetaotluse esitanud kohus peab jätma need sätted kohaldamata ja selle asemel kohaldama varem kehtinud riigisiseseid sätteid, viies viimati nimetatud sätetes ette nähtud kohtuliku kontrolli ise läbi.

145

Kolmandana, nagu selgub käesoleva kohtuotsuse punktist 49, väljendas eelotsusetaotluse esitanud kohus seoses tingimustega, milles asjaomane kohtunik nimetati ametisse resolutsiooni nr 331/2018 alusel, ka kahtlusi, mis puudutab KRSi – kes tegi ettepaneku asjaomane isik ametisse nimetada – sõltumatust.

146

Need kahtlused tulenesid esiteks asjaolust, et põhiseaduse artikli 187 lõikes 3 ette nähtud nelja aasta pikkust ametiaega lühendati teatud kuni selle ajani KRSi koosseisu kuulunud liikmete suhtes, ning teiseks sellest, et KRSi seadusesse hiljuti tehtud muudatuste tõttu määrab KRSi 15 kohtunikust liiget, kelle varem valis ametisse kohtunikkond, uues KRSis ametisse Poola seadusandliku võimu üks haru, mille tulemusel on KRSi 25 liikmest 23 selles uues koosseisus ametisse määratud Poola täitev- ja seadusandliku võimu poolt või on vastava võimu esindajad.

147

Sellega seoses on Euroopa Kohus mitmes hiljutises kohtuotsuses täpsustanud, et ainuüksi asjaolu, et Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus) asjaomased kohtunikud nimetab ametisse vabariigi president, ei muuda neid vabariigi presidendist sõltuvaks ega tekita kahtlusi nende erapooletuses, kui pärast nende ametisse nimetamist ei avaldata neile mingit survet ega anta juhiseid nende ülesannete täitmisel (19. novembri 2019. aasta kohtuotsus A. K. jt (kõrgeima kohtu distsiplinaarkolleegiumi sõltumatus), C‑585/18, C‑624/18 ja C‑625/18, EU:C:2019:982, punkt 133; kohtuotsus A. B. jt, punkt 122, ning 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (kohtunike distsiplinaarkord), C‑791/19, EU:C:2021:596, punkt 97).

148

Nendes kohtuotsustes on Euroopa Kohus siiski ka märkinud, et vaja on veenduda, et ametisse nimetamise otsuste vastuvõtmise sisulised tingimused ja kord oleksid sellised, et need ei tekita pärast huvitatud isikute ametisse nimetamist õigussubjektides põhjendatud kahtlusi selles suhtes, kas asjaomased kohtunikud on väljaspool väliste tegurite haardeulatust ja kas nad on vastanduvaid huvisid arvestades neutraalsed, ning et selleks on eelkõige vaja, et need tingimused ja kord oleksid välja töötatud nii, et käesoleva kohtuotsuse punktides 109 ja 110 meenutatud nõuded on täidetud (19. novembri 2019. aasta kohtuotsus A. K. jt (kõrgeima kohtu distsiplinaarkolleegiumi sõltumatus), C‑585/18, C‑624/18 ja C‑625/18, EU:C:2019:982, punkt 134; kohtuotsus A. B. jt, punkt 123, ning 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (kohtunike distsiplinaarkord), C‑791/19, EU:C:2021:596, punkt 98 ja seal viidatud kohtupraktika).

149

Euroopa Kohus täpsustas – pärast seda, kui ta oli märkinud, et põhiseaduse artikli 179 alusel nimetab Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus) kohtunikud ametisse vabariigi president, lähtudes ettepanekust, mille teeb KRS, mis on organ, millele on põhiseaduse artikliga 186 pandud ülesanne tagada kohtute ja kohtunike sõltumatus –, et niisuguse organi osalemine kohtunike ametisse nimetamise menetluses võib üldjuhul aidata kaasa selle menetluse objektiivsemaks muutmisele, sest see piirab kaalutlusruumi, mis on vabariigi presidendil vastavasisulise pädevuse teostamisel, märkides siiski, et see on nii vaid tingimusel, et see organ ise on piisavalt sõltumatu seadusandlikust ja täitevvõimust ning võimuesindajast, kellele ta peab ametisse nimetamise ettepaneku esitama (19. novembri 2019. aasta kohtuotsus A. K. jt (kõrgeima kohtu distsiplinaarkolleegiumi sõltumatus), C‑585/18, C‑624/18 ja C‑625/18, EU:C:2019:982, punktid 136–138; kohtuotsus A. B. jt, punktid 124 ja 125, ning 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (kohtunike distsiplinaarkord), C‑791/19, EU:C:2021:596, punktid 99 ja 100 ning seal viidatud kohtupraktika).

150

Euroopa Kohus on aga hiljuti otsustanud, et kaks eelotsusetaotluse esitanud kohtu mainitud asjaolu, mida käsitletakse käesoleva kohtuotsuse punktis 146, koostoimes tõigaga, et need asjaolud kuuluvad konteksti, milles oli oodata, et peatselt tuleb Sąd Najwyższys (Poola kõrgeim kohus) täita palju ametikohti, võivad tekitada põhjendatud kahtlusi KRSi sõltumatuse suhtes ja tema rolli suhtes ametisse nimetamise menetluses, mille tulemusel peaks ametisse nimetatama Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus) kohtunikud (vt selle kohta 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (kohtunike distsiplinaarkord), C‑791/19, EU:C:2021:596, punktid 104–108).

151

Neljandana tuleb konkreetsete asjaolude kohta, millistel vabariigi president nimetas asjaomase kohtuniku erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegiumi kohtunikuks ja millistel viimane tegi seejärel vaidlusaluse määruse, märkida, et eelotsusetaotlusest selgub esiteks, et ametisse nimetamine toimus ja määrus tehti hoolimata sellest, et Sąd Najwyższy (Izba Cywilna) (Poola kõrgeim kohus (tsiviilkolleegium)) menetluses oli põhikohtuasja kontekstis taandamistaotlus, mis oli esitatud kõigi toona erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegiumis tegutsenud kohtunike vastu. Teiseks nähtub ka eelotsusetaotlusest, et taandamistaotluse põhjendused puudutasid eelkõige neid asjaolusid, millistel viimati nimetatud kolleegiumi kohtunike ametisse nimetamine toimus, see tähendab asjaolusid, mis suures osas sarnanesid asjaomase kohtuniku enda ametisse nimetamise asjaoludega.

152

Käesoleva kohtuotsuse punktides 138–151 mainitud asjaolud kogumis võivad – kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu veel antavast lõpphinnangust ei selgu muud –viia ühelt poolt järelduseni, et asjaomase kohtuniku ametisse nimetamisel rikuti ilmselgelt Sąd Najwyższysse (Poola kõrgeim kohus) kohtunike ametisse nimetamise menetluse alusnorme, mis moodustavad asjaomase kohtusüsteemi ülesehituse ja toimimise lahutamatu osa käesoleva kohtuotsuse punktis 130 viidatud kohtupraktika tähenduses.

153

Teiselt poolt ja tehes sama reservatsiooni, võivad kõik nimetatud asjaolud viia eelotsusetaotluse esitanud kohtu samuti järelduseni, et tingimused, milles asjaomane kohtunik nimetati ametisse, on seadnud ohtu selle tulemuse usaldusväärsuse, milleni põhikohtuasjas kõne all olev ametisse nimetamise menetlus viis, aidates tekitada õigussubjektides põhjendatud kahtlusi selles suhtes, kas see kohtunik on väljaspool väliste tegurite haardeulatust ja kas ta on vastanduvaid huvisid arvestades neutraalne, ning on viinud selleni, et kohtunik ei näi enam sõltumatu või erapooletu, ja see võib nõrgendada usaldust, mida kohtud peavad õigussubjektidele demokraatlikus ühiskonnas ja õigusriigis sisendama.

154

Kui eelotsusetaotluse esitanud kohus jõuab sellistele järeldustele, tuleb sellest lähtudes asuda seisukohale, et tingimused, milles asjaomane kohtunik nimetati ametisse, võivad käesoleval juhul takistada ELL artikli 19 lõike 1 teisest lõigust tuleneva nõude täitmist, mille kohaselt juhul, kui organ – samamoodi nagu organ, kuhu nimetatud kohtunik kuulus käsitletaval juhul ainukohtunikuna – peab tegema otsuse meetme kohta viia ilma nõusolekuta üle teise kotta kohtunik, kes nagu W. Ż. peab tõlgendama ja kohaldama liidu õigust, siis peab see organ olema sõltumatu, erapooletu ja seaduse alusel moodustatud kohus selle sätte tähenduses.

155

Sellisel juhul tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul veel vastustes, mis tal tuleb anda küsimustele, mille talle esitas Sąd Najwyższy (Izba Cywilna) (Poola kõrgeim kohus (tsiviilkolleegium)) kolmeliikmeline koosseis, täpsustada, et viimati nimetatud kohus peab kooskõlas liidu õiguse esimuse põhimõttega käsitlema vaidlusalust määrust õigustühisena, ilma et seda saaks välistada ükski liikmesriigi õigusnorm.

156

Sellega seoses tuleb nimelt meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kehtestab liidu õiguse esimuse põhimõte liidu õiguse esmajärjekorras kohaldatavuse liikmesriikide õiguse ees. See põhimõte paneb seega kõigile liikmesriikide asutustele kohustuse tagada erinevate liidu õigusnormide täielik toime, kuna liikmesriikide õigus ei või mõjutada nende erinevate õigusnormide toimet nimetatud riikide territooriumil (18. mai 2021. aasta kohtuotsus Asociaţia „Forumul Judecătorilor din România“ jt, C‑83/19, C‑127/19, C‑195/19, C‑291/19, C‑355/19 ja C‑397/19, punkt 244 ning seal viidatud kohtupraktika).

157

Seega ei saa liidu õiguse esimuse põhimõtte kohaselt asjaolu, et liikmesriik tugineb riigisisestele õigusnormidele, isegi kui need on põhiseaduse sätted, kahjustada liidu õiguse ühtsust ja tõhusust. Tulenevalt väljakujunenud kohtupraktikast on liidu õiguse esimuse põhimõttega kaasnev mõju siduv kõigile liikmesriigi organitele, ilma et seda saaksid muu hulgas takistada riigisisesed sätted, sealhulgas need, mis tulenevad põhiseadusest (vt selle kohta 18. mai 2021. aasta kohtuotsus Asociaţia „Forumul Judecătorilor din România“ jt, C‑83/19, C‑127/19, C‑195/19, C‑291/19, C‑355/19 ja C‑397/19, punkt 245 ning seal viidatud kohtupraktika).

158

Iseäranis peab iga riigisisene kohus oma pädevuse piires jätma liikmesriigi organina tema menetluses olevas kohtuvaidluses kohaldamata iga riigisisese õigusnormi, mis on vastuolus vahetut õigusmõju omava liidu õigusnormiga (18. mai 2021. aasta kohtuotsus Asociaţia „Forumul Judecătorilor din România“ jt, C‑83/19, C‑127/19, C‑195/19, C‑291/19, C‑355/19 ja C‑397/19, punkt 248 ning seal viidatud kohtupraktika).

159

Seega, kuna ELL artikli 19 lõike 1 teise lõiguga on liikmesriikidele pandud kohustus saavutada tulemus, mis on selge ja täpne ning millega ei kaasne ühtegi tingimust sõltumatuse kohta, mis peab iseloomustama kohut, kellel palutakse liidu õigust tõlgendada ja kohaldada, siis peab Sąd Najwyższy (Izba Cywilna) (Poola kõrgeim kohus (tsiviilkolleegium)) kolmeliikmelises koosseisus oma pädevuse piires tagama selle sätte täieliku õigusmõju (vt selle kohta 18. mai 2021. aasta kohtuotsus Asociaţia „Forumul Judecătorilor din România“ jt, C‑83/19, C‑127/19, C‑195/19, C‑291/19, C‑355/19 ja C‑397/19, punkt 250 ning seal viidatud kohtupraktika), mis käesoleval juhul – kui hinnangust, mille peab taaskord andma eelotsusetaotluse esitanud kohus, ei selgu muud – ja arvestades käesoleva kohtuotsuse punktis 39 toodut, nõuab, et seda määrust käsitataks õigustühisena.

160

Sellega seoses tuleb veel täpsustada, et kui eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et sellise määruse on teinud organ, mis ei ole sõltumatu ja erapooletu seaduse alusel moodustatud kohus liidu õiguse tähenduses, ei saa käesoleval juhul tulemuslikult tugineda ühelegi kaalutlusele, mis tuleneb õiguskindluse põhimõttest või on seotud kohtuotsuse väidetava seadusjõuga, et takistada niisugust kohut nagu Sąd Najwyższy (Izba Cywilna) (Poola kõrgeim kohus (tsiviilkolleegium)) kolmeliikmelises koosseisus käsitamast sellist määrust õigustühisena.

161

Kõiki eespool toodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb esitatud küsimusele vastata, et ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku ja liidu õiguse esimuse põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi kohus, kes vaatab läbi taandamistaotlust seoses kaebusega, milles kohtunik, kes on ametis kohtus, mis võib tõlgendada ja kohaldada liidu õigust, vaidlustab otsuse, millega viimane ilma tema nõusolekuta viidi üle teise kotta, peab juhul, kui selline tagajärg on kõnealust menetluslikku olukorda arvestades vältimatu selleks, et tagada liidu õiguse esimus, käsitama määrust – millega viimase kohtuastmena ja ainukohtunikuna asja läbi vaatav kohtuorgan jättis selle kaebuse rahuldamata – õigustühisena, kui tingimuste ja asjaolude kogumist, milles leidis aset selle ainukohtuniku ametisse nimetamise menetlus, selgub, et ametisse nimetamisel on ilmselgelt rikutud alusnorme, mis moodustavad lahutamatu osa asjaomase kohtusüsteemi ülesehitusest ja toimimisest, ning et ohtu on seatud selle menetluse tulemuse usaldusväärsus, tekitades õigussubjektides põhjendatud kahtluse asjaomase kohtuniku sõltumatuse ja erapooletuse suhtes, mistõttu ei saa seda määrust lugeda vastu võetuks sõltumatu, erapooletu ja seaduse alusel moodustatud kohtu poolt ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu tähenduses.

162

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:

ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku ja liidu õiguse esimuse põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi kohus, kes vaatab läbi taandamistaotlust seoses kaebusega, milles kohtunik, kes on ametis kohtus, mis võib tõlgendada ja kohaldada liidu õigust, vaidlustab otsuse, millega viimane ilma tema nõusolekuta viidi üle teise kotta, peab juhul, kui selline tagajärg on kõnealust menetluslikku olukorda arvestades vältimatu selleks, et tagada liidu õiguse esimus, käsitama määrust – millega viimase kohtuastmena ja ainukohtunikuna asja läbi vaatav kohtuorgan jättis selle kaebuse rahuldamata – õigustühisena, kui tingimuste ja asjaolude kogumist, milles leidis aset selle ainukohtuniku ametisse nimetamise menetlus, selgub, et ametisse nimetamisel on ilmselgelt rikutud alusnorme, mis moodustavad lahutamatu osa asjaomase kohtusüsteemi ülesehitusest ja toimimisest, ning et ohtu on seatud selle menetluse tulemuse usaldusväärsus, tekitades õigussubjektides põhjendatud kahtluse asjaomase kohtuniku sõltumatuse ja erapooletuse suhtes, mistõttu ei saa seda määrust lugeda vastu võetuks sõltumatu, erapooletu ja seaduse alusel moodustatud kohtu poolt ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu tähenduses.