EUROOPA KOHTU OTSUS (neljas koda)
15. juuli 2021(*)
Apellatsioonkaebus – Riigiabi – Riigiabi lennujaamadele ja lennuettevõtjatele – Otsus, millega kvalifitseeriti Frankfurt-Hahni lennujaama kasuks võetud meetmed riigiabiks, mis on siseturuga kokkusobiv, ning tuvastati seda lennujaama kasutavate lennuettevõtjate suhtes riigiabi puudumine – Tühistamishagi vastuvõetamatus – ELTL artikli 263 neljas lõik – Füüsiline või juriidiline isik, keda kõnealune otsus otseselt ja isiklikult ei puuduta – Tõhus kohtulik kaitse
Kohtuasjas C‑453/19 P,
mille ese on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 13. juunil 2019 esitatud apellatsioonkaebus,
Deutsche Lufthansa AG, asukoht Köln (Saksamaa), esindaja: Rechtsanwalt A. Martin-Ehlers,
hageja,
teised menetlusosalised:
Euroopa Komisjon, esindajad: T. Maxian Rusche ja S. Noë,
kostja esimeses kohtuastmes,
Land Rheinland-Pfalz, esindaja: professor C. Koenig,
Ryanair DAC, asukoht Swords (Iirimaa), esindajad: Rechtsanwalt G. Berrisch, avocat D. Vasbeck ja solicitor B. Byrne,
menetlusse astujad esimeses kohtuastmes,
EUROOPA KOHUS (neljas koda),
koosseisus: koja president M. Vilaras, kohtunikud N. Piçarra, D. Šváby, S. Rodin (ettekandja) ja K. Jürimäe,
kohtujurist: M. Szpunar,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
olles 27. oktoobri 2020. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Apellant Deutsche Lufthansa AG palub Euroopa Kohtul tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 12. aprilli 2019. aasta otsuse Deutsche Lufthansa vs. komisjon (T‑492/15, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2019:252), millega Üldkohus tunnistas vastuvõetamatuks tema hagi nõudega tühistada komisjoni 1. oktoobri 2014. aasta otsus (EL) 2016/789 Saksamaa antud riigiabi SA.21121 (C 29/08) (ex NN 54/07) kohta, mis on seotud Frankfurt-Hahni lennujaama rahastamisega ning Frankfurt-Hahni ja Ryanairi vaheliste finantssuhetega (ELT 2016, L 134, lk 46; edaspidi „vaidlusalune otsus“).
Vaidluse taust ja vaidlusalune otsus
2 Vaidluse aluseks olevad faktilised asjaolud on Üldkohus esitanud vaidlustatud kohtuotsuses järgmiselt:
„1 Hageja [Deutsche Lufthansa] on Saksamaal asuv lennuettevõtja, kes tegeleb peamiselt reisijateveoga. Tema esimene baaslennujaam on Maini-äärse Frankfurdi (Saksamaa) lennujaam.
2 Frankfurt-Hahni lennujaam asub Saksamaal Land Rheinland-Pfalzi (Rheinland-Pfalzi liidumaa, edaspidi „liidumaa“) territooriumil, ligikaudu 120 km läänepool Maini-äärse Frankfurdi linnast ja 115 km Maini-äärse Frankfurdi lennujaamast. Kuni 1992. aastani asus kohas, kus on Frankfurt-Hahni lennujaam, sõjaväebaas. Sõjaväebaas muudeti seejärel tsiviillennujaamaks. 1. aprillil 1995 võõrandas Saksamaa Liitvabariik taristu Holding Unternehmen Hahn GmbH & Co. KG-le (edaspidi „Holding Hahn“), mis on avaliku ja erasektori partnerlus, milles osales liidumaa.
3 Flughafen Frankfurt/Main GmbH (edaspidi „Fraport“), kes käitas ja haldas Maini-äärse Frankfurdi rahvusvahelist lennujaama, omandas 1. jaanuaril 1998 Frankfurt-Hahni lennujaama käitava äriühingu Flughafen Hahn GmbH & Co. KG Lautzenhauseni (edaspidi „Flughafen Hahn“) kapitalis 64,90% osaluse.
4 1999. aastal õnnestus Frankfurt-Hahni lennujaamal meelitada lennujaama oma esimene odavlennuettevõtja Ryanair Ltd (nüüd Ryanair DAC, edaspidi „Ryanair“). Esimene leping, mille Flughafen Hahn sõlmis Ryanairiga, jõustus 1. aprillil 1999 (edaspidi „1999. aastal Ryanairiga sõlmitud leping“). Viieks aastaks 1999. aastal Ryanairiga sõlmitud lepingu ese oli lennujaamatasud, mida Ryanair pidi maksma.
5 1999. aasta augustis omandas Fraport 73,37% osaluse Holding Hahnis ja 74,90% osaluse täisosanikus Holding Unternehmen Hahn Verwaltungs GmbH.
6 Liidumaa ja Fraport sõlmisid 31. augustil 1999 kokkuleppe, mille kohaselt Fraport kohustus sõlmima kasumi ja kahjumi ülekandmise lepingu. Kokkulepe kiideti heaks samal kuupäeval, see kinnitati notariaalselt 24. novembril 2000 ja jõustus 1. jaanuaril 2001. Kokkuleppe kohaselt oli Fraportil õigus kogu kasumile, mis Frankfurt-Hahni lennujaama käitaja sai, ning vastutasuks oli ta kohustatud katma viimase kogu kahjumi […].
7 Seejärel Holding Hahn ja Flughafen Hahn ühinesid, mille tulemusel tekkis Flughafen Hahn GmbH, nüüd Flughafen Frankfurt-Hahn GmbH (edaspidi „FFHG“ […]), mille kapitalis kuulus 26,93% osalus liidumaale ja 73,07% Fraportile.
8 Kuni 11. juunini 2001 kuulus 100% osalus Fraporti kapitalis avalik-õiguslikele aktsionäridele. Sel kuupäeval Fraport noteeriti börsil ja 29,71% aktsiatest müüdi eraõiguslikele aktsionäridele ning 70,29% jäid avalik-õiguslikele aktsionäridele.
9 Liidumaa kiitis 16. oktoobril 2001 heaks Frankfurt-Hahni lennujaamatasude määrad, mis jõustusid tagasiulatuvalt 1. oktoobril 2001 […].
10 14. detsembril 2001 ja 9. jaanuaril 2002 otsustasid vastavalt Fraport ja FFHG aktsionärid suurendada FFHG kapitali, et rahastada lennujaamataristu parendamise programmi kõige kiireloomulisemat osa […]. [Sellel] kapitali suurendamisel 27 miljoni euro võrra osalesid Fraport ja liidumaa, kes panustasid 9. jaanuaril 2002 vastavalt 19,7 miljonit eurot ja 7,3 miljonit eurot.
11 14. veebruaril 2002 sõlmisid FFHG ja Ryanair teise lepingu […]. Sellega asendati 1999. aastal Ryanairiga sõlmitud leping.
12 27. novembril 2002 sõlmisid liidumaa, Land Hessen (Hesseni liidumaa, Saksamaa), Fraport ja FFHG Frankfurt-Hahni lennujaama arendamise kokkuleppe. Kokkulepe nägi ette FFHG kapitali teise suurendamise, mille käigus saab Hesseni liidumaast FFHG kolmas aktsionär.
13 22. märtsil 2004 valmistati ette aktsionäride kokkulepe Fraporti, liidumaa ja Hesseni liidumaa osalemise kohta FFHG kapitalis (edaspidi „aktsionäride kokkulepe“). Fraport, liidumaa ja Hesseni liidumaa kirjutasid kokkuleppele alla 30. märtsil 2005.
14 Aktsionäride kokkuleppe täitmiseks lepiti kokku, et eespool punktis 10 osutatud investeerimisprogrammi jätkamiseks suurendatakse FFHG kapitali 19,5 miljoni euro võrra. Ajavahemikus 2004 kuni 2009 investeerisid Fraport, liidumaa ja Hesseni liidumaa FFHG-sse mitmes osas vastavalt 10,21 miljonit eurot, 540 000 eurot ja 8,75 miljonit eurot. Lisaks kohustusid liidumaa ja Hesseni liidumaa vastavalt kuni 2009. aastani kestvale maksegraafikule maksma kapitalireservina kumbki veel 11,25 miljonit eurot.
15 Eespool punktis 14 kirjeldatud kapitali suurendamise […] tulemusel summas 42 miljonit eurot kuulus FFHG kapitalis Fraportile 65% osalus ning Hesseni liidumaale ja liidumaale kummalegi 17,5%.
16 Aktsionäride kokkulepe nägi ka ette, et FFHG mis tahes uue võla peavad katma Fraport, liidumaa ja Hesseni liidumaa võrdeliselt oma osalusega FFHG kapitalis ning et kasumi ja kahjumi ülekandmise 2001. aasta lepingut [, mida on mainitud eespool punktis 6,] tuli pikendada kuni 2014. aastani. Nende kohustuste täitmiseks sõlmisid Fraport ja FFHG 5. aprillil 2004 uue kasumi ja kahjumi ülekandmise lepingu (edaspidi „kasumi ja kahjumi ülekandmise 2004. aasta leping“). Kasumi ja kahjumi ülekandmise 2004. aasta leping jõustus 2. juunil 2004, kui Fraporti aktsionäride üldkoosolek oli selle aktsionäride kokkuleppes nõutud kolmeneljandikulise häälteenamusega heaks kiitnud. Kasumi ja kahjumi ülekandmise 2004. aasta lepingu kohaselt kohustus Fraport katma FFHG kogu kahjumi ajavahemikus 2004–2009.
17 Ajavahemikus 1997–2004 maksis liidumaa Frankfurt-Hahni [lennujaama] käitajale otsetoetusi […]. [Nende toetustega], mida liidumaa maksis kuni 2000. aastani, rahastati lennujaamataristusse tehtavaid investeeringuid, ning alates 2001. aastast makstud otsetoetuste eesmärk oli rahastada turvakontrolliga seotud personalikulusid. Liidumaa kogub Frankfurt-Hahni lennujaamas kõikidelt lahkuvatelt reisijatelt lennundusjulgestustasu seda lennujaama kasutavatelt lennuettevõtjatelt ning kannab kogu sellest maksust laekuva tulu nagu ka oma üldeelarvest tulenevaid vahendeid Frankfurt-Hahni [lennujaama] käitajale hüvitisena turvakontrolli teostamise eest […].
18 4. novembril 2005 lisati [eespool punktis 11 käsitletud FFHG ja Ryanairi 14. veebruari 2002. aasta] lepingule muudatus […].
19 Ajavahemikus 2003 kuni 2006 sai Euroopa Ühenduste Komisjon mitu kaebust väidetava riigiabi kohta, mida Fraport, liidumaa ja Hesseni liidumaa on andnud Ryanairile ja FFHG-le. Üks kaebajatest esitas 22. septembril 2003 ja 1. juunil 2006 komisjonile täiendavat teavet.
20 Liidumaa kiitis 26. aprillil 2006 heaks Frankfurt-Hahni lennujaamatasude uued määrad […]. Need jõustusid 1. juunil 2006.
21 Komisjon nõudis 25. septembri 2006. aasta ja 9. veebruari 2007. aasta kirjas Saksamaa Liitvabariigilt teavet, kes täitis nõude 20. detsembri 2006. aasta ja 29. juuni 2007. aasta kirjas.
22 Komisjon tegi 17. juuni 2008. aasta kirjas Saksamaa Liitvabariigile teatavaks oma otsuse algatada [EÜ] artikli 88 lõikes 2 […] ette nähtud ametlik uurimismenetlus seoses riigiabiga, mida anti [FFHG] rahastamiseks, ja viimase ja Ryanairi vahelise suhtega […]. Otsus, milles paluti huvitatud isikutel esitada oma märkused, avaldati Euroopa Liidu Teatajas 17. jaanuaril 2009 (ELT 2009, C 12, lk 6).
23 Fraport müüs 31. detsembril 2008 kogu oma osaluse [FFHGs] liidumaale. Selle müügi tulemusel kuulus ühelt poolt liidumaale [FFHGs] 82,5% enamusosalus, kusjuures ülejäänud 17,5% jäi Hesseni liidumaale, ning teiselt poolt öeldi üles kasumi ja kahjumi ülekandmise 2004. aasta leping.
24 Ametliku uurimismenetluse käigus sai komisjon märkused muu hulgas hagejalt ja Ryanairilt ning ta edastas need Saksamaa Liitvabariigile.
25 Saksamaa Liitvabariik edastas komisjonile 1. juulil 2009 oma märkused ja täiendava teabe.
26 Komisjon otsustas 13. juulil 2011 algatada teise ametliku uurimismenetluse seoses FFHG rahastamise meetmetega, mis võeti ajavahemikus 2009–2011. Otsus, milles paluti huvitatud isikutel esitada oma märkused, avaldati Euroopa Liidu Teatajas 21. juulil 2012 (ELT 2012, C 216, lk 1). Sellest ajast eksisteerisid need kaks menetlust koos.
[…]
29 Saksamaa Liitvabariik kohustus investeerima FFHG-sse, et refinantseerida viimase laenud, mille eesmärk oli rahastada ametivõimude ajavahemikus 1997–2012 otsustatud taristumeetmeid, mis ei olnud kaetud kasumi ja kahjumi ülekandmise lepingute, kapitali suurendamiste või muude toetustega […].
30 Komisjon teavitas 25. veebruaril 2014 Saksamaa Liitvabariiki suuniste lennujaamadele ja -ettevõtjatele antava riigiabi kohta (ELT 2014, C 99, lk 3 […]) vastuvõtmisest 20. veebruaril 2014.
31 Komisjon nõudis 23. märtsi ja 4. aprilli 2014. aasta kirjas Saksamaa Liitvabariigilt uusi selgitusi. Saksamaa Liitvabariik vastas sellele nõudele 17. ja 24. aprilli ning 9. mai 2014. aasta kirjas.
32 15. aprillil 2014 avaldati Euroopa Liidu Teatajas teatis, milles paluti liikmesriikidel ja huvitatud isikutel esitada märkused [suuniste lennujaamadele ja -ettevõtjatele antava riigiabi kohta] kohaldamise kohta käesolevas asjas. Hageja esitas märkused, mille komisjon edastas Saksamaa Liitvabariigile 26. augusti 2014. aasta kirjas. Saksamaa Liitvabariik teatas 3. septembri 2014. aasta kirjas komisjonile, et tal ei ole märkusi.
33 Komisjon võttis 1. oktoobril 2014 vastu [vaidlusaluse otsuse].
[Vaidlusalune otsus]
34 [Vaidlusaluses] otsuses analüüsis komisjon kõigepealt ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses riigiabi olemasolu seoses esiteks Frankfurt-Hahni lennujaama suhtes rakendatud meetmetega (vt [vaidlusaluse] otsuse põhjendused 292–420), teiseks Ryanairi suhtes kohaldatavate meetmetega (vt [vaidlusaluse] otsuse põhjendused 421–456, 464–484 ja 580) ning kolmandaks Frankfurt-Hahni lennujaama kasutavate lennuettevõtjate suhtes kohaldatavate meetmetega, st 2001. aasta tasumäärad[, millele viidati eespool punktis 9,] ja 2006. aasta tasumäärad[, millele viidati eespool punktis 20] (vt [vaidlusaluse] otsuse põhjendused 457–463, 485–494 ja 581). Kuna komisjon leidis, et teatavad meetmed, mida rakendati Frankfurt-Hahni lennujaama suhtes, kujutavad endast riigiabi, analüüsis komisjon seejärel nende kooskõla siseturuga (vt [vaidlusaluse] otsuse põhjendused 497–579).
[…]
54 [Vaidlusaluse] otsuse resolutsioon on sõnastatud järgmiselt:
„Artikkel 1
1. Riigiabi, mille Saksamaa andis [ELTL] artikli 108 lõiget 3 rikkudes ebaseaduslikult [FFHG-le] ajavahemikus 2001–2012 kapitali suurendamisega 2001. aastal 27 miljoni euro võrra ja 2004. aastal 22 miljoni euro võrra ning […] liidumaa otsetoetustega […], on siseturuga kokkusobiv.
2. Fraport[i] poolne kapitali suurendamine 2004. aastal ning kasumi ja kahjumi ülekandmise 2004. aasta leping ei kujuta endast riigiabi […] [ELTL] artikli 107 lõike 1 tähenduses.
Artikkel 2
1. Ryanairi ja [FFHG] vaheline leping, mis jõustus 1. aprillil 1999, ei kujuta endast riigiabi [ELTL] artikli 107 lõike 1 tähenduses.
2. Ryanairi ja [FFHG] vaheline leping, mis sõlmiti 14. veebruaril 2002, ei kujuta endast riigiabi [ELTL] artikli 107 lõike 1 tähenduses.
3. Ryanairi ja [FFHG] vaheline 4. novembri 2005. aasta leping, mis käsitleb 6.–18. Ryanairi lennuki toomist Frankfurt-Hahni lennujaama aastatel 2005–2012, ei kujuta endast riigiabi [ELTL] artikli 107 lõike 1 tähenduses.
Artikkel 3
Tasumäärad, mis jõustusid 1. oktoobril 2001 ja 1. juunil 2006, ei kujuta endast riigiabi [ELTL] artikli 107 lõike 1 tähenduses.
Artikkel 4
Käesolev otsus on adresseeritud Saksamaa Liitvabariigile.““
Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus
3 Apellant esitas vaidlusaluse otsuse tühistamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 26. augustil 2015 ja mille põhjendamiseks ta esitas sisuliselt seitse väidet, millest esimese kohaselt on rikutud menetlusnormi, teise ja kolmanda kohaselt tehtud vigu faktiliste asjaolude hindamisel, neljanda kohaselt sisaldab vaidlusalune otsus ilmseid vastuolusid ning viienda kuni seitsmenda väite kohaselt on rikutud ELTL artiklit 107.
4 Komisjon, keda toetasid esimeses kohtuastmes menetlusse astujad, esitas muu hulgas vastuvõetamatuse vastuväite, mille kohaselt ei olnud apellandil õigust esitada hagi, arvestades ELTL artikli 263 neljandast lõigust tulenevaid vastuvõetavuse tingimusi.
5 Olles tuvastanud, et apellant ei olnud vaidlusaluse otsuse adressaat, analüüsis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses, kas tal on õigus esitada hagi, kuna see otsus puudutab teda kas otseselt ja isiklikult ELTL artikli 263 neljanda lõigu teise olukorra tähenduses, või puudutab vaidlusalune otsus teda selles sättes ette nähtud kolmanda olukorra tähenduses otseselt ning see otsus on halduse üldakt, mis ei vaja rakendusmeetmeid.
6 See analüüs viidi läbi järjest ühelt poolt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 119–187 osas, milles vaidlusalune otsus puudutab FFHG ja Ryanairi kasuks võetud meetmeid, ning teiselt poolt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 188–212 osas, milles see otsus puudutab lennujaamatasude määrasid.
7 Mis puudutab esimesena FFHG ja Ryanairi kasuks võetud meetmeid, mis on vaidlusaluse otsuse artiklite 1 ja 2 esemeks, siis leidis Üldkohus kõigepealt, et apellant ei ole õiguslikult piisavalt tõendanud, et need meetmed puudutavad teda isiklikult, ning otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 182, et hagi ei ole vastuvõetav ELTL artikli 263 neljandas lõigus ette nähtud teise olukorra alusel.
8 Seejärel leidis Üldkohus eeskätt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 187, et Ryanairi ja FFHG kasuks võetud meetmeid ei rakendatud abikava alusel ja need on seega üksikmeetmed. Üldkohus järeldas sellest, et vaidlusaluse otsuse artikleid 1 ja 2 ei saa järelikult kvalifitseerida „halduse üldaktideks“ ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses.
9 Teisena, mis puudutab vaidlusaluse otsuse artiklit 3, mis käsitleb lennujaamatasude määrasid, siis leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 208 ühest küljest, et apellant ei ole tõendanud ei selle alusel, et ta oli Ryanairi konkurent, ega ka seoses teda mõjutanud diskrimineerimisega, et need meetmed puudutasid teda otseselt ELTL artikli 263 neljanda lõigu teise olukorra tähenduses.
10 Teisest küljest tuletas Üldkohus sellest järeldusest vaidlustatud kohtuotsuse punktis 212, et apellandil ei ole ka õigust esitada hagi selle sätte kolmanda olukorra alusel.
11 Seetõttu jättis Üldkohus hagi tervikuna vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
Poolte nõuded ja menetlus Euroopa Kohtus
12 Apellant palub Euroopa Kohtul:
– tunnistada, et tema esimeses kohtuastmes esitatud hagi oli vastuvõetav ja põhjendatud;
– tühistada vaidlustatud kohtuotsus;
– rahuldada esimeses kohtuastmes esitatud nõuded ja tühistada vaidlusalune otsus;
– teise võimalusena saata kohtuasi Üldkohtule tagasi, ning
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
13 Komisjon, liidumaa ja Ryanair paluvad Euroopa Kohtul:
– jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja
– mõista kohtukulud välja apellandilt.
Apellatsioonkaebus
14 Apellant põhjendab oma apellatsioonkaebust kolme väitega. Esimene väide koosneb kuuest osast ja selle kohaselt on rikutud ELTL artikli 263 neljandat lõiku ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklit 47, kuna Üldkohus leidis, et apellandil ei ole õigust nõuda vaidlusaluse otsuse tühistamist osas, milles see puudutab FFHG ja Ryanairi kasuks võetud meetmeid. Teise väite kohaselt on rikutud ELTL artikli 263 neljandat lõiku, kuna Üldkohus leidis, et apellandil ei ole õigust nõuda vaidlusaluse otsuse tühistamist osas, milles see puudutab lennujaamatasude määrasid. Kolmanda väite kohaselt on rikutud ELTL artikli 263 neljandat lõiku, ELTL artikli 108 lõiget 2 ja põhjendamiskohustust, kuna Üldkohus leidis, et apellandil ei ole õigust nõuda vaidlusaluse otsuse tühistamist osas, mis puudutab liidumaa poolt 121,9 miljoni euro ülekandmist FFHG kapitalireservile (edaspidi „12. meede“).
Esimene väide, et Üldkohus rikkus ELTL artikli 263 neljandat lõiku, kui ta leidis, et apellandil ei ole õigust nõuda vaidlusaluse otsuse tühistamist osas, milles see puudutab FFHG ja Ryanairi kasuks võetud meetmeid
Poolte argumendid
15 Esimeses väites, mis koosneb kuuest osast, heidab apellant Üldkohtule sisuliselt ette, et viimane rikkus ELTL artikli 263 neljandat lõiku ja harta artiklit 47, kui ta leidis, et vaidlusalune otsus ei puuduta teda isiklikult, sest selle artiklid 1 ja 2 käsitlevad FFHG ja Ryanairi kasuks võetud meetmeid.
16 Selle väite esimeses kuni kolmandas osas väidab apellant, et Üldkohus ei analüüsinud, kas vaidlusalune otsus puudutab teda „isiklikult“ ELTL artikli 263 neljanda lõigu teise olukorra tähenduses, mitte selle alusel, mis on tema sõnul „esimene alternatiiv“ vastavalt kohtupraktikale, mis lähtus 17. septembri 2015. aasta kohtuotsusest Mory jt vs. komisjon (C‑33/14 P, EU:C:2015:609) ja mis käsitleb huvitatud poole menetlusõiguste kaitset komisjonis toimuvas haldusmenetluses, vaid selle kohtupraktika väidetava „teise alternatiivi“ alusel, mis käsitleb seda, kas kõnealune meede kahjustas oluliselt selle poole turuseisundit.
17 Täpsemalt väidab apellant esimese väite esimeses osas sisuliselt, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 141, et vastavalt 28. jaanuari 1986. aasta kohtuotsusele Cofaz jt vs. komisjon (169/84, EU:C:1986:42, punkt 25) oleks ta pidanud tõendama, et vaidlusaluse otsuse esemeks olev abimeede on tema seisundit turul oluliselt kahjustanud.
18 Ta märgib, et käesoleva kohtuasja aluseks olevat menetlust reguleeris nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määrus (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [ELTL artikli 108] kohaldamiseks (EÜT 1999, L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339), ja et teda oleks tulnud kvalifitseerida „huvitatud pooleks“ selle määruse artikli 1 punkti h tähenduses. Järelikult tuleneb 28. jaanuari 1986. aasta kohtuotsusest Cofaz jt vs. komisjon (169/84, EU:C:1986:42, punktid 22 ja 23) koostoimes harta artikliga 47, et apellandil peab olema võimalus esitada hagi oma huvide kaitseks. Apellant lisab, et komisjon on vaieldamatult eiranud olulisi fakte ja tegutsenud seega meelevaldselt, rikkudes harta artiklit 41, ning diskrimineerivalt, kuid Üldkohus ei võtnud neid asjaolusid arvesse.
19 Esimese väite teises osas heidab apellant Üldkohtule sisuliselt ette seda, et viimane analüüsis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 135 ja 143 hagi vastuvõetavust üksnes neid rangeid tingimusi arvestades, mis puudutavad pärast ametliku uurimismenetluse lõpetamist vastu võetud otsuseid, selle asemel et analüüsida seda tema väidete kohase „esimese alternatiivi“ alusel, mis tuleneb 17. septembri 2015. aasta kohtuotsusest Mory jt vs. komisjon (C‑33/14 P, EU:C:2015:609), st menetlustagatiste rikkumise seisukohast.
20 Kuigi komisjon algatas käesolevas asjas tõepoolest ametliku uurimismenetluse, ei olnud see menetlus nõuetekohane ega puudutanud asjaolusid tervikuna, nagu apellant väitis Üldkohtus. Seega, kuna komisjon tegutses apellandi sõnul meelevaldselt, ei saa teda hagi vastuvõetavuse osas kohelda samamoodi nagu nõuetekohaselt läbi viidud ametliku uurimismenetluse raames. Üldkohus oleks pidanud kohaldama leebemaid vastuvõetavuse tingimusi, mille alusel piisaks sellest, et apellant on abisaajaga konkreetses konkurentsisuhtes.
21 Lisaks oli apellandi väidete kohase „teise alternatiivi“ kohaldamine, mis tuleneb 17. septembri 2015. aasta kohtuotsuse Mory jt vs. komisjon (C‑33/14 P, EU:C:2015:609) järgsest kohtupraktikast, käesolevas asjas välistatud faktiliste asjaolude alusel, mida komisjon eiras. Lisaks saab apellant tugineda oma menetlusõiguste rikkumisele üksnes tühistamishagi esitades.
22 Esimese väite kolmandas osas märgib apellant sisuliselt, et see, et ei saa kohaldada tema väidete järgset rangemat „teist alternatiivi“, mis tuleneb 17. septembri 2015. aasta kohtuotsusest Mory jt vs. komisjon (C‑33/14 P, EU:C:2015:609) lähtuvast kohtupraktikast, tuleneb eelkõige asjaolust, et komisjon tõlgendas vaidlusaluses otsuses suures osas Saksa õigust, ning seda ilmselgelt ekslikult ja ebatäielikult, nagu apellant ka Üldkohtus oli põhjendatult väitnud.
23 Esimese väite neljandas osas heidab apellant Üldkohtule teise võimalusena ette seda, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 177 ja järgmistes punktides kohaldas ta valesti sisulisi tingimusi seoses apellandi väidete järgse „teise alternatiiviga“, mis tulenes 17. septembri 2015. aasta kohtuotsuse Mory jt vs. komisjon (C‑33/14 P, EU:C:2015:609) järgsest kohtupraktikast. See nähtub ühelt poolt mitmest asjaolust, mille apellant esitas ja mis teda kõigist teistest konkurentidest eristavad, ning järelikult individualiseerivad teda sarnaselt vaidlusaluse otsuse adressaadiga. Teiselt poolt heitis Üldkohus apellandile ekslikult ette, et viimane ei täpsustanud oma panust FFHG rahastamisse Fraporti osanikuna, ehkki see ei ole õiguslikult vajalik.
24 Esimese väite viiendas osas väidab apellant, et isegi kui 15. juuli 1963. aasta kohtuotsusest Plaumann vs. komisjon (25/62, EU:C:1963:17, lk 238) tuleneva kriteeriumi asemel tuleks kohaldada tema turuseisundi olulist kahjustamist, oleks Üldkohus pidanud tema suhtes vähemalt vähendama tõendamiskoormist selle tõttu, et see kriteerium oli käesoleval juhul täidetud. Sellega seoses väidab ta, et nõue tõendada, et tema turuseisundit on oluliselt kahjustatud, on kohaldatav vaid siis, kui tegemist on „abiga“, mida käsitleb otsus, mille tühistamist ta taotleb. Kuid komisjon leidis vaidlusaluses otsuses, et käesoleval juhul nimelt ei ole tegemist „abiga“ ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.
25 Apellant rõhutab lisaks, et komisjon ei võtnud arvesse kõiki faktilisi asjaolusid ja asjakohaseid meetmeid. Ta on nimelt tõendanud, et vaidlusaluses otsuses nimetatud meetmete tõttu on tema turuseisundit oluliselt kahjustatud.
26 Esimese väite kuuendas osas seab apellant sisuliselt kahtluse alla selle, kuidas Üldkohus hindas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 150–177 ja sellele järgnevates punktides olulist kahju tema seisundile asjaomasel turul.
27 Sellega seoses heidab ta Üldkohtule kõigepealt ette, et viimane kaldus kõrvale Euroopa Kohtu praktikast, kehtestades ekslikult talle nõuded asjaomase turu määratlemise ja põhjusliku seose kohta asjaomaste meetmete ning tema turuseisundi olulise kahjustamise vahel.
28 Apellant väidab seejärel, et vastupidi sellele, mida Üldkohus selle kohta otsustas, esitas ta rea tõendeid muu hulgas Euroopa lennuliikluse, lennuettevõtjate Euroopa võrgustike, Ryanairi ja tema reisijate arvu hüppelise kasvu kohta, Ryanairi baasi avamise kohta Maini-äärse Frankfurdi lennujaamas ning kahe kõnealuse lennujaama geograafilise läheduse kohta. Apellant tõendas seega, et kõnealune abi kahjustas oluliselt tema seisundit asjaomasel turul.
29 Lõpuks väidab apellant, et rikutud on harta artiklit 47.
30 Komisjon, liidumaa ja Ryanair vaidlevad vastu kõigile esimese väite raames esitatud argumentidele ning leiavad, et see väide tuleb osaliselt vastuvõetamatuse ja igal juhul põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Euroopa Kohtu hinnang
31 Kõigepealt tuleb meenutada, et füüsilise või juriidilise isiku poolt ELTL artikli 263 neljanda lõigu alusel niisuguse akti peale esitatud hagi vastuvõetavus, mille adressaat ta ei ole, eeldab, et isikul on hagi esitamise õigus, mis esineb kahel juhtumil. Ühest küljest võib niisuguse hagi esitada tingimusel, et see akt puudutab isikut otseselt ja isiklikult. Teisest küljest võib isik esitada hagi halduse üldakti peale, mis ei vaja rakendusmeetmeid, kui see akt puudutab teda otseselt (vt selle kohta eelkõige 17. septembri 2015. aasta kohtuotsus Mory jt vs. komisjon, C‑33/14 P, EU:C:2015:609, punktid 59 ja 91, ning 13. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Industrias Químicas del Vallés vs. komisjon, C‑244/16 P, EU:C:2018:177, punkt 39).
32 Kuna vaidlusalune otsus, mille adressaat on Saksamaa Liitvabariik, ei ole halduse üldakt ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses, sest see ei ole üldkohaldatav akt (vt selle kohta kohtuotsus Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu, C‑583/11 P, EU:C:2013:625, punkt 56), pidi Üldkohus kontrollima, kas see otsus puudutab apellanti selle sätte mõttes otseselt ja isiklikult.
33 Sellega seoses ilmneb Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikast, et teised isikud, kes ei ole otsuse adressaadid, ei saa väita, et nad on isiklikult puudutatud, välja arvatud juhul, kui otsus mõjutab neid nende eriliste omaduste tõttu või nende erilise faktilise olukorra tõttu, mis neid kõigi teiste isikute suhtes iseloomustab ja selle tõttu teistest eristab analoogiliselt selle otsuse adressaatidega (vt selle kohta eelkõige 15. juuli 1963. aasta kohtuotsus Plaumann vs. komisjon, 25/62, EU:C:1963:17, lk 238; 28. jaanuari 1986. aasta kohtuotsus Cofaz jt vs. komisjon, 169/84, EU:C:1986:42, punkt 22; 22. novembri 2007. aasta kohtuotsus Sniace vs. komisjon, C‑260/05 P, EU:C:2007:700, punkt 53, ning 17. septembri 2015. aasta kohtuotsus Mory jt vs. komisjon, C‑33/14 P, EU:C:2015:609, punkt 93).
34 Esimese väite esimeses kuni kolmandas osas, mida tuleb analüüsida koos, heidab apellant Üldkohtule sisuliselt ette, et viimane analüüsis, kas vaidlusalune otsus puudutas apellanti isiklikult, lähtudes mitte kriteeriumist, mis puudutab huvitatud isiku menetlusõiguste kaitset komisjonis toimunud haldusmenetluses, vaid hoopis kriteeriumist, mis käsitleb tema seisundi olulist kahjustamist asjaomasel turul.
35 Sellega seoses tuleb märkida, et ELTL artiklis 108 sätestatud riigiabi kontrollimenetluses tuleb eristada ühelt poolt esialgse uurimise etappi selle artikli lõike 3 alusel, mille eesmärk on pelgalt võimaldada komisjonil esmase arvamuse kujundamist asjaomase abi osalise või täieliku kokkusobivuse küsimuses, ja teiselt poolt nimetatud artikli lõikes 2 nimetatud uurimise etappi. Ainult selle uurimise raames, mis peab komisjonil võimaldama hankida juhtumi kõigi asjaolude kohta täielikku teavet, näeb EL toimimise leping ette komisjoni kohustuse küsida asjasse puutuvatelt isikutelt selgitusi (17. septembri 2015. aasta kohtuotsus Mory jt vs. komisjon, C‑33/14 P, EU:C:2015:609, punkt 94 ja seal viidatud kohtupraktika).
36 Sellest tuleneb, et kui komisjon leiab ELTL artikli 108 lõikes 2 sätestatud ametlikku uurimismenetlust algatamata sama artikli lõike 3 alusel vastu võetud otsuses, et abi on siseturuga kokkusobiv, siis saavad õigustatud isikute menetluslikud tagatised olla kindlustatud vaid siis, kui neil on võimalus vaidlustada see otsus liidu kohtus. Sel põhjusel tunnistab liidu kohus vastuvõetavaks tühistamishagi, mille ELTL artikli 108 lõike 2 tähenduses asjasse puutuv isik on niisuguse otsuse peale esitanud selleks, et talle tagataks viimati nimetatud sättest talle tulenevate menetluslike õiguste kaitse. Euroopa Kohus on täpsustanud, et need asjasse puutuvad isikud on isikud, ettevõtjad või ühendused, kelle huve võib abi andmine kahjustada, ehk eelkõige abisaajaga konkureerivad ettevõtjad ja kutseorganisatsioonid (vt 17. septembri 2015. aasta kohtuotsus Mory jt vs. komisjon, C‑33/14 P, EU:C:2015:609, punktid 95 ja 96 ning seal viidatud kohtupraktika).
37 Seevastu, kui hageja vaidlustab sellise abi hindamise otsuse põhjendatuse, mis on vastu võetud ELTL artikli 108 lõike 3 alusel või ametliku uurimismenetluse tulemusena, siis ainuüksi asjaolu, et teda võib pidada „asjasse puutuvaks isikuks“ selle artikli lõike 2 tähenduses, ei ole hagi vastuvõetavaks tunnistamiseks piisav. Ta peab veel tõendama, et ta on erilises olukorras eespool käesoleva kohtuotsuse punktis 33 viidatud kohtupraktika tähenduses. Ta on seda muu hulgas juhul, kui asjaomase otsuse esemeks oleva abiga on oluliselt kahjustatud hageja turuseisundit (vt 17. septembri 2015. aasta kohtuotsus Mory jt vs. komisjon, C‑33/14 P, EU:C:2015:609, punkt 97 ja la seal viidatud kohtupraktika).
38 Selles osas – ja nagu Üldkohus on põhjendatult märkinud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 141 – on lisaks abisaajast ettevõtjale tunnistatud komisjoni otsusest, millega lõpetatakse ametlik uurimismenetlus, isiklikult puudutatuks ka selle ettevõtjaga konkureerivad ettevõtjad, kes on osundatud menetluses aktiivselt osalenud, kuid seda eeldusel, et vaidlustatud kohtuotsuse esemeks olev abi on nende seisundit turul oluliselt kahjustanud (22. novembri 2007. aasta kohtuotsus Sniace vs. komisjon, C‑260/05 P, EU:C:2007:700, punkt 55, ja 17. septembri 2015. aasta kohtuotsus Mory jt vs. komisjon, C‑33/14 P, EU:C:2015:609, punkt 98).
39 Käesoleval juhul võeti vaidlusalune otsus vastu ELTL artikli 108 lõike 2 kohase ametliku uurimismenetluse tulemusel, nagu möönab ka apellant.
40 Vastupidi sellele, mida väidab apellant, ei saa neil asjaoludel tema hagi selle otsuse peale kuuluda käesoleva kohtuotsuse punktis 36 kirjeldatud juhtumi alla. Kuna apellandi argumentatsioon tugineb 28. jaanuari 1986. aasta kohtuotsuse Cofaz jt vs. komisjon (169/84, EU:C:1986:42) punktidele 22 ja 23, siis piisab, kui märkida, et neid tuleb lugeda koos selle kohtuotsuse punktiga 25, mis kinnitab, et ainuüksi asjaolust, et ettevõtjal oli aktiivne roll ametlikus uurimismenetluses, ei piisa, et asuda seisukohale, et seda menetlust lõpetav otsus puudutab teda isiklikult.
41 Apellandi argument, et komisjoni ametlikus uurimismenetluses rikuti õigusnorme, kuna vaidlusalune otsus põhineb puudulikel või valesti hinnatud asjaoludel või kuna komisjon tõlgendas selles otsuses suures osas Saksa õigust ja tegi seda vääralt, ei saa viia erineva tulemuseni.
42 Kohtupraktika, mis käsitleb ametliku uurimismenetluse tulemusel võetud otsuse peale esitatud hagi vastuvõetavust, on nimelt kohaldatav ilma, et tehtaks vahet erinevatel väidetel, millele saab sellise hagi põhjendamiseks tugineda. Lisaks tuleb tõdeda, et menetlusnormide väidetavate rikkumiste varjus kritiseerib apellant tegelikult sisuliselt vaidlusaluses otsuses sisalduvaid komisjoni hinnanguid, kuigi Üldkohtus toimunud vaidlus puudutas selle otsuse peale esitatud hagi vastuvõetavust.
43 Seega ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, kui ta leidis, et apellandi pelk osalemine haldusmenetluses ei ole piisav, et tõendada, et vaidlusalune otsus puudutab teda isiklikult.
44 Järelikult tuleb esimese väite esimesed kolm osa tagasi lükata kui osaliselt vastuvõetamatud ja osaliselt põhjendamatud.
45 Esimese väite neljandas kuni kuuendas osas heidab apellant Üldkohtule teise võimalusena ette õigusnormide rikkumist selle tingimuse kohaldamisel, mille kohaselt vaidlusalune otsus pidi teda isiklikult puudutama.
46 Mis puudutab esimese väite neljandat osa, mis käsitleb vaidlustatud kohtuotsuse punkti 177 ja sellele järgnevaid punkte, siis tuleb meenutada, et vastavalt ELTL artiklile 256 ja Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimesele lõigule saab edasi kaevata ainult õigusküsimustes. Seega on ainult Üldkohus pädev tuvastama ja hindama fakte ning hindama tõendeid. Välja arvatud juhul, kui fakte ja tõendeid on moonutatud, ei ole seega nende hindamine iseenesest õigusküsimus, mida Euroopa Kohus saaks apellatsioonimenetluses kontrollida (vt selle kohta 26. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Masco jt vs. komisjon, C‑614/13 P, EU:C:2017:63, punkt 35; 22. novembri 2007. aasta kohtuotsus Sniace vs. komisjon, C‑260/05 P, EU:C:2007:700, punkt 35, ja 3. septembri 2020. aasta kohtuotsus Vereniging tot Behoud van Natuurmonumenten in Nederland jt vs. komisjon, C‑817/18 P, EU:C:2020:637, punkt 46).
47 Seega, kuna apellant viitab faktilistele asjaoludele, millele ta viitas juba esimeses kohtuastmes, väitmaks, et vastupidi sellele, mida Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 177 ja sellele järgnevates punktides, on ta õiguslikult piisavalt tõendanud, et vaidlusaluses otsuses nimetatud meetmed puudutavad teda isiklikult, siis tuleb need argumendid vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata, sest kuna puuduvad konkreetsed tõendid, mis võimaldaksid järeldada, et faktilisi asjaolusid on moonutatud, siis on nende argumentide eesmärk tegelikult Üldkohtu iseseisva hinnangu vaidlustamine.
48 Lisaks, kuna apellant heidab Üldkohtule ette, et viimane leidis eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktis 178, et apellant oleks pidanud täpsustama, millises ulatuses ta aitas kaasa Frankfurt-Hahni lennujaama rahastamisele ja Ryanairi toetusele, siis tuleb märkida, et selle põhjendusega lükkas Üldkohus nimelt tagasi argumendi, et tuleb järeldada, et vaidlusalune otsus teda isiklikult puudutab eelkõige sel põhjusel, et ta osales Fraporti aktsionärina ülal märgitud rahastamises ja toetuses.
49 Nimelt, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 72 sisuliselt märkis, et kui just ei asuta seisukohale, et ülemäära suur arv üksusi võivad tugineda sellele, et need meetmed puudutavad neid isiklikult, leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 178 õigesti, et apellant oleks pidanud täpsustama, millises ulatuses ta selles rahastamises osales, et teha kindlaks, millises ulatuses tema konkurentsiseisundit võidi selle tagajärjel kahjustada, ja kui see osalus osutuks suureks, siis tõendama, et need meetmed teda isiklikult puudutasid.
50 Eeltoodu põhjal tuleb esimese väite neljas osa tagasi lükata osaliselt vastuvõetamatuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu.
51 Väite viienda osa kohta piisab, kui märkida, et apellandi argumentidel, mille kohaselt Üldkohus oleks pidanud tema tõendamiskoormist kergendama, puudub igasugune õiguslik alus.
52 Esiteks, kuivõrd apellant väidab, et tema turuseisundi olulise kahjustamise nõuet kohaldatakse üksnes juhul, kui komisjoni otsuse esemeks olevad meetmed kvalifitseeriti tegelikult „abiks“ ELTL artikli 107 tähenduses, siis nähtub seda tingimust puudutavast Euroopa Kohtu praktikast – nagu kohtujurist märkis oma ettepaneku punktis 76 –, et seda kohaldatakse nii olukorras, kui kõnealune meede on abiks kvalifitseeritud, kui ka siis, kui seda ei ole, nagu käesoleval juhul (vt selle kohta 28. jaanuari 1986. aasta kohtuotsus Cofaz jt vs. komisjon, 169/84, EU:C:1986:42, punktid 20 ja 29; 22. novembri 2007. aasta kohtuotsus Sniace vs. komisjon, C‑260/05 P, EU:C:2007:700, punktid 10 ja 60, ning 17. septembri 2015. aasta kohtuotsus Mory jt vs. komisjon, C‑33/14 P, EU:C:2015:609, punkt 106).
53 Teiseks, kuivõrd apellant tugineb sellele, et komisjon analüüsis vaidlusaluses otsuses nimetatud meetmeid puudulikult ja ekslikult, siis isegi kui see asjaolu osutub tõeks, ei saa see mõjutada selle tingimuse asjakohasust, mille kohaselt vaidlusalune otsus võib oluliselt kahjustada tema turuseisundit, ega mõjutada tõendamiskoormist, mis on nõutav, et tõendada õigust esitada hagi otsuse peale, mis neid meetmeid käsitleb.
54 Kolmandaks, kuivõrd apellant väidab, et kuna tuli kergendada tema kohustust tõendada, et tema turuseisundit on oluliselt kahjustatud, on ta tegelikult need tõendid esitanud, ja toob sellega seoses välja eelised, mida Ryanair FFHG‑lt ja liidumaalt said, siis see argument põhineb vääral eeldusel, kuna apellant ei saa sellisele tõendamiskoormise kergendamisele tugineda, nagu nähtub ka käesoleva kohtuotsuse punktist 51.
55 Seega tuleb esimese väite viies osa tagasi lükata.
56 Kuuendas osas heidab apellant Üldkohtule sisuliselt ette seda, et ta analüüsis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 150 ja 155–177 ning sellele järgnevates punktides tingimust, et vaidlusaluse otsuse esemeks olevad meetmed võivad oluliselt kahjustada tema turuseisundit, tuginedes valedele nõuetele, mis puudutavad ühelt poolt turu määratlust ning teiselt poolt põhjuslikku seost kõnealuste meetmete ja tema konkurentsiseisundi kahjustamise vahel.
57 Sellega seoses on Euroopa Kohus korduvalt otsustanud, et see, et apellant peab tõendama oma turuseisundi olulist kahjustamist, ei tähenda lõpliku otsuse tegemist selle apellandi ja abi saanud ettevõtjate vaheliste konkurentsisuhete kohta, vaid on üksnes vaja, et apellant põhjendab asjakohasel viisil, kuidas võib komisjoni otsus rikkuda tema seaduslikke huve, kahjustades kõnealusel turul oluliselt tema seisundit (vt selle kohta 28. jaanuari 1986. aasta kohtuotsus Cofaz jt vs. komisjon, 169/84, EU:C:1986:42, punkt 28; 22. novembri 2007. aasta kohtuotsus Hispaania vs. Lenzing, C‑525/04 P, EU:C:2007:698, punkt 41, ja 22. novembri 2007. aasta kohtuotsus Sniace vs. komisjon, C‑260/05 P, EU:C:2007:700, punkt 60).
58 Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 47, tuleneb niisiis kohtupraktikast, et apellandi konkurentsiseisundi oluline kahjustamine kõnealusel turul ei ilmne seega mitte asjaomase turu erinevate konkurentsisuhete põhjalikust analüüsist, mille teel saaks täpselt kindlaks teha tema konkurentsiseisundi kahjustamise ulatuse, vaid põhimõtteliselt prima facie tuvastamisest, et komisjoni otsuses käsitletud meetme võtmise tagajärjel kahjustatakse oluliselt tema seisundit.
59 Sellest tuleneb, et see tingimus võib olla täidetud, kui apellant esitab tõendid, mis võimaldavad tõendada, et kõnealune meede võib oluliselt kahjustada tema seisundit asjaomasel turul (vt selle kohta 22. detsembri 2008. aasta kohtuotsus British Aggregates vs. komisjon, C‑487/06 P, EU:C:2008:757, punkt 38).
60 Mis puudutab tõendeid, mis on kohtupraktika alusel lubatud sellise olulise kahjustamise tõendamiseks, siis esimesena ainuüksi asjaolu, et akt võib teatud määral mõjutada asjaomasel turul esinevaid konkurentsisuhteid ja et puudutatud ettevõtja on ükskõik millises konkurentsisuhtes nimetatud akti soodustatud isikuga, ei ole piisav selleks, et järeldada, et akt seda ettevõtjat isiklikult puudutab. Seega ei saa ettevõtja tugineda ainuüksi asjaolule, et ta on abisaajast ettevõtja konkurent (vt selle kohta 22. detsembri 2008. aasta kohtuotsus British Aggregates vs. komisjon, C‑487/06 P, EU:C:2008:757, punktid 47 ja 48, ning 17. septembri 2015. aasta kohtuotsus Mory jt vs. komisjon, C‑33/14 P, EU:C:2015:609, punktid 99 ja 100).
61 Teisena, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 148 õigesti tõdes, ei saa konkurendi turuseisundi olulise kahjustamise tõendamine piirduda vaid selliste asjaolude esinemisega, mis osutavad apellandi äri- või finantstulemuste halvenemisele, näiteks see, et tema käive oluliselt langes, ta sai märkimisväärset finantskahju või tema turuosa märkimisväärselt vähenes pärast kõnealuse abi andmist. Riigiabi andmine võib kahjustada ettevõtja konkurentsiseisundit ka muul viisil, põhjustades näiteks saamata jäänud tulu või arengu, mis oli ebasoodsam sellest, mis oleks toimunud abi puudumisel (vt selle kohta 22. novembri 2007. aasta kohtuotsus Hispaania vs. Lenzing, C‑525/04 P, EU:C:2007:698, punktid 34 ja 35, ning 22. detsembri 2008. aasta kohtuotsus British Aggregates vs. komisjon, C‑487/06 P, EU:C:2008:757, punkt 53).
62 Nende põhimõtete alusel tuleb kindlaks teha, kas Üldkohus on õigusnormi rikkunud, kui ta hindas apellandi esitatud tõendeid, millega apellant soovis näidata, et vaidlusaluses otsuses käsitletud meetmed on oluliselt kahjustanud tema seisundit asjaomasel turul.
63 Sellega seoses leidis Üldkohus esimese võimalusena vaidlustatud kohtuotsuse punktides 150, 154 ja 156 sisuliselt, et apellant ei määratlenud turge, kus tema konkurentsiseisundit väidetavalt kahjustati, märkides, et ta ei esitanud mingit teavet turu suuruse, struktuuri ega nendel turgudel tegutsevate konkurentide kohta.
64 Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 87 rõhutas, ületas Üldkohus käesoleva kohtuotsuse punktides 57–59 meenutatud kohtupraktikast tulenevaid nõudeid, kui ta leidis, et sellised asjaolud on vajalikud, et määratleda turg või turud, millest lähtudes tuleb hinnata konkurentsiseisundi olulise kahjustamise tingimust.
65 Järelikult tuleb tõdeda, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta lükkas tagasi apellandi argumendid, mis puudutavad ühelt poolt seda, et tema seisundit reisijate lennutranspordi Euroopa turul oli oluliselt kahjustatud, ja teiselt poolt apellandi viidatud kattumisi lennuühenduste vahel, kuna apellant ei esitanud tõendeid nende turgude suuruse või geograafilise ulatuse kohta või tema turuosade, Ryanairi turuosade või nende võimalike konkurentide turuosade kohta.
66 Siiski tuleb märkida, et mis puudutab ELTL artikli 263 neljandat lõiku, siis ei järeldanud Üldkohus, et apellandi hagi on vastuvõetamatu üksnes sel põhjusel, et ta ei olnud määratlenud turgu või turgusid, millel tema hinnangul tema konkurentsiseisundit oluliselt kahjustati.
67 Nimelt ühest küljest tuvastas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 153, mida käesolevas apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud, et apellant ei ole tõendanud, et esinevad väidetavad kattumused tema enda ja Ryanairi pakutavate lennuliinide vahel, mida on mainitud selle kohtuotsuse punktides 151 ja 152.
68 Teisest küljest analüüsis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 158–178 apellandi argumente ja nende põhjendamiseks esitatud tõendeid, millega ta soovis näidata, et Ryanairi ja FFHG kasuks võetud meetmed kahjustasid oluliselt tema konkurentsiseisundit reisijate lennutranspordi turul, eelkõige põhjusliku seose olemasolu tõttu kõnealuste meetmete ja nende tõendite vahel, mis esitati tema turuseisundi kahjustamise tõendamiseks.
69 Asjaolude sõltumatu hindamise raames, mida ei saa apellatsiooniastmes kahtluse alla seada (välja arvatud nende faktide moonutamist käsitleva väite korral, millele apellant ei ole aga sugugi viidanud), järeldas Üldkohus selle kohtuotsuse punktis 179, et apellant ei tõendanud, et tema käive oluliselt langes, ta sai märkimisväärset finantskahju või tema turuosa asjaomasel turul või asjaomastel turgudel märkimisväärselt vähenes pärast seda, kui Ryanairi ja FFHG kasuks võetud meetmeid rakendati, isegi kui viimased meetmed Ryanairile edasi kanti. Ta lisas, et apellant ei ole tõendanud ka saamata jäänud tulu või arengut, mis oli ebasoodsam sellest, mis oleks toimunud nende meetmete puudumisel.
70 Lisaks ei ole apellant oma apellatsioonkaebuses esitanud ühtegi asjaolu, mis võimaldaks järeldada, et käesoleva kohtuotsuse punktides 64 ja 65 tuvastatud õigusnormi rikkumine Üldkohtu poolt seoses tõendite ulatusega, mida apellant pidi esitama oma konkurentsiseisundi olulise kahjustamise tõendamiseks, võis mõjutada käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis viidatud argumentide ja tõendite hindamist ning järelikult ka järeldust, mille Üldkohus tegi teise võimalusena vaidlustatud kohtuotsuse punktis 179.
71 Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et see õigusnormi rikkumine ei muuda vääraks vaidlustatud kohtuotsuse punktis 182 esitatud Üldkohtu järeldust apellandi hagi vastuvõetavuse kohta ELTL artikli 263 neljandas lõigus ette nähtud teise olukorra alusel, mistõttu tuleb esimese väite kuues osa selles osas tulemusetuse tõttu tagasi lükata.
72 Järelikult tuleb tagasi lükata ka esimese väite kuues osa, ilma et oleks vaja analüüsida harta artikli 47 rikkumist käsitlevat argumenti, kuna vaidlustatud kohtuotsuse punktis 182 esitatud järeldus põhineb muudel põhjendustel kui selles argumendis esitatud.
73 Kõike eeltoodut arvestades tuleb apellatsioonkaebuse kogu esimene väide tagasi lükata kui osaliselt vastuvõetamatu ja osaliselt põhjendamatu.
Teine väide, et Üldkohus rikkus ELTL artikli 263 neljandat lõiku, kui ta leidis, et apellandil puudub õigus esitada hagi vaidlusaluse otsuse peale osas, milles see puudutab lennujaamatasude määrasid
Poolte argumendid
74 Teises väites heidab apellant Üldkohtule sisuliselt ette ELTL artikli 263 neljanda lõigu rikkumist, kui ta otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 190, 196 ja järgnevates punktides, et vaidlusalune otsus ei puuduta teda otseselt selle sätte teise olukorra tähenduses, kuna selle otsuse artiklis 3 käsitletakse lennujaamatasude määrasid, ning kohaldas selle hinnangu nimetatud kohtuotsuse punktis 209 ja järgmistes punktides otse viidatud sätte kolmandale olukorrale ilma, et ta oleks täiendavat analüüsi teinud.
75 Apellant väidab selle väite esimeses osas, et tingimust, mille kohaselt peab asjaomane akt hagejat otseselt puudutama, tuleb selle kolmanda olukorra raames eraldi analüüsida, ilma et kohtul oleks lubatud selles osas tugineda otsustusele, mis on tehtud ELTL artikli 263 neljandas lõigus nimetatud kahest ülejäänud olukorrast ühte analüüsides. Nimelt nähtub 6. novembri 2018. aasta kohtuotsusest Scuola Elementare Maria Montessori vs. komisjon, komisjon vs. Scuola Elementare Maria Montessori ja komisjon vs. Ferracci (C‑622/16 P–C‑624/16 P, EU:C:2018:873), et seda tingimust tuleb selles sättes ette nähtud teisel ja kolmandal juhul tõlgendada erinevalt. Mis puudutab tõendeid selle kohta, et kõnealune akt puudutab hagejat otseselt nimetatud sättes toodud kolmanda olukorra tähenduses, mida kohaldatakse abikava korral, siis tuleneb sellest kohtuotsusest, et selle hageja ülesanne on tõendada, et kõnealune akt võib tõepoolest konkurentsi piirata. Käesolev kohtuasi on võrreldav nimetatud kohtuotsuse aluseks olnud juhtumiga ning selle tagajärjel peaks sarnaselt hindama tingimust, et nimetatud akt puudutab hagejat otseselt. Sellega seoses selgitas ja tõendas apellant eelkõige, kuidas kõnealused lennujaamatasude kaks määra olid teiste lennuettevõtjate suhtes diskrimineerivad, sealhulgas võrreldes Ryanairiga.
76 Teise väite teises osas heidab apellant Üldkohtule ette, et viimane moonutas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 205 tema seisukohti seoses selles sisalduva väljendiga „teised lennuettevõtjad“. Apellandi sõnul tähistab see väljend kõiki lennuettevõtjaid koos apellandiga, välja arvatud Ryanair.
77 Komisjon, liidumaa ja Ryanair leiavad, et teine väide tuleb tervikuna põhjendamatuse tõttu tagasi lükata. Komisjoni sõnul on see väide lisaks osaliselt vastuvõetamatu, kuna sellega soovitakse kahtluse alla seada faktilisi asjaolusid.
Euroopa Kohtu hinnang
78 Kõigepealt tuleb märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 190–208, millele apellant teise väite raames täpselt viitas, kuid mida ta konkreetselt ei kritiseeri, analüüsis Üldkohus küsimust, kas apellandil oli õigus nõuda vaidlusaluse otsuse tühistamist ELTL artikli 263 neljandas lõigus ette nähtud teise olukorra alusel, kuna see otsus puudutas teda otseselt ja isiklikult, osas, milles otsuse artiklis 3 käsitletakse lennujaamatasude määrasid.
79 Olles kõigepealt kontrollinud, kas vaidlusaluse otsuse see aspekt puudutab apellanti otseselt, järeldas Üldkohus selle kohtuotsuse punktis 208, et apellant ei ole tõendanud, et ta vastab sellele kriteeriumile, ning et tal ei ole seega õigust esitada hagi ELTL artikli 263 neljandas lõigus ette nähtud teise olukorra alusel.
80 Seejärel tuletas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 209–213 sellest järeldusest, et apellandil ei ole õigust esitada hagi ka ELTL artikli 263 neljandas lõigus ette nähtud kolmanda olukorra alusel, leides eelkõige selle kohtuotsuse punktis 211, et kriteerium, mille kohaselt peab asjaomane akt apellanti puudutama otseselt, on ELTL artikli 263 neljandas lõigus osutatud teise ja kolmanda olukorra puhul identne.
81 Selles kontekstis heidab apellant teise väite esimeses osas Üldkohtule sisuliselt ette seda, et viimane ei kontrollinud täielikult, kas see kriteerium on ELTL artikli 263 neljanda lõigu kolmandat olukorda arvestades täidetud, vaid piirdus selle kriteeriumi täidetuse kindlakstegemiseks sellega, et viitas ja kohaldas selle suhtes otsustust, mis tehti selles sättes viidatud teise olukorra analüüsimisel.
82 Vastupidi sellele, mida väidab apellant selle etteheite põhjendamiseks, ei nähtu Euroopa Kohtu praktikast, eelkõige 6. novembri 2018. aasta kohtuotsusest Scuola Elementare Maria Montessori vs. komisjon, komisjon vs. Scuola Elementare Maria Montessori ja komisjon vs. Ferracci (C‑622/16 P–C‑624/16 P, EU:C:2018:873), et sellel kriteeriumil on erinev tähendus ELTL artikli 263 neljandas lõigus ette nähtud teise ja kolmanda olukorra jaoks.
83 Vastupidi, selle kohtuotsuse punktis 42 meenutas Euroopa Kohus ilma neid olukordi eristamata, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt – nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 197 ka õigesti märkis – nõuab „ELTL artikli 263 neljandas lõigus“ ette nähtud tingimus, et hagi esemeks olev otsus peab füüsilist või juriidilist isikut otseselt puudutama, kahe kumulatiivse tingimuse täidetust, nimelt esiteks, et vaidlustatud meede avaldaks otsest mõju isiku õiguslikule olukorrale, ja teiseks, et see ei jätaks meedet rakendama kohustatud adressaadile mingit kaalutlusõigust: akti rakendamine on puhtalt automaatne ja tuleneb vaid liidu õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme.
84 Sellest tuleneb, et Üldkohus ei rikkunud ühtegi õigusnormi, kui ta asus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 211 seisukohale, et selle tingimuse ulatus on ELTL artikli 263 neljandas lõigus ette nähtud teise ja kolmanda olukorra puhul identne, ning kui ta tuletas selle kohtuotsuse punktis 212 järeldusest, mille kohaselt apellant ei vastanud sellele tingimusele nimetatud sättes ette nähtud teise olukorra puhul, seda, et ta ei vasta sellele tingimusele ka selles sättes viidatud kolmanda olukorra puhul.
85 Apellant ei ole ka tõendanud, kuidas nõuded, mis puudutavad tõendeid selle kohta, et vaidlusalune otsus puudutab teda otseselt, nagu Üldkohus need esitas ja kohaldas eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktides 198 ja 206 seoses kõnealuste lennujaamatasude määrade analüüsimisega, ei vasta neile nõuetele, mis tulenevad Euroopa Kohtu praktikast riigiabi valdkonnas ning eelkõige 6. novembri 2018. aasta kohtuotsuse Scuola Elementare Maria Montessori vs. komisjon, komisjon vs. Scuola Elementare Maria Montessori ja komisjon vs. Ferracci (C‑622/16 P–C‑624/16 P, EU:C:2018:873) punktist 47, mille kohaselt tuleb liidu kohtul kontrollida, kas hageja on esitanud asjakohaselt põhjused, miks komisjoni otsus võib seada ta ebasoodsasse konkurentsiseisundisse ja seega mõjutada tema õiguslikku olukorda.
86 Lisaks tuleb vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 46 meenutatud kohtupraktikale vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata teise väite esimene osa ka osas, milles apellant ühelt poolt väidab uuesti, et vastupidi Üldkohtu seisukohale oli ta tõendanud, et vaidlusalune otsus puudutab teda otseselt seoses lennujaamatasude määradega, ja teiselt poolt kordab sellega seoses asjaolusid, mille ta esitas esimeses kohtuastmes esitatud hagiavalduses.
87 Seega tuleb teise väite esimene osa tagasi lükata kui osaliselt vastuvõetamatu ja osaliselt põhjendamatu.
88 Kuivõrd selle väite teises osas heidab apellant Üldkohtule ette, et viimane moonutas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 205 tema seisukohti seoses väljendiga „teised lennuettevõtjad“, leides, et see väljend ei puudutanud apellanti ennast, siis tuleb märkida, et selline moonutamine ei tulene vaidlustatud kohtuotsuse punktist 205. Vastupidi, vaidlustatud kohtuotsuse sellest punktist nähtub sisuliselt, et Üldkohus mõistis seda väljendit õigesti nii, et see viitab muudele lennuettevõtjatele kui Ryanair, kuid tõdes, et apellant ei kuulu Frankfurt-Hahni lennujaama kasutajate hulka ega saa seega tugineda diskrimineerimisele, mis soodustas Ryanairi ja kahjustas seda lennujaama kasutavaid teisi lennuettevõtjaid.
89 Eeltoodu põhjal tuleb apellatsioonkaebuse teine väide tagasi lükata kui osaliselt vastuvõetamatu ja osaliselt põhjendamatu.
Kolmas väide, et Üldkohus rikkus ELTL artikli 263 neljandat lõiku ja artikli 108 lõiget 2 ning põhjendamiskohustust, kui ta leidis, et apellandil ei ole õigust esitada hagi vaidlusaluse otsuse peale osas, milles see puudutab „meedet nr 12“
Poolte argumendid
90 Kolmandas väites heidab apellant Üldkohtule ette ELTL artikli 263 neljanda lõigu ja artikli 108 lõike 2 rikkumist ning põhjendamiskohustuse rikkumist, kuna Üldkohus leidis, et apellandil ei ole õigust esitada hagi vaidlusaluse otsuse peale „meedet nr 12“ puudutavas osas.
91 Sellega seoses märgib apellant, et komisjon ei viinud läbi põhjalikku ametlikku uurimismenetlust ning kvalifitseeris selle meetme „investeerimisabiks“, mis on siseturuga kokkusobiv.
92 Apellant väitis aga Üldkohtu menetluses sõnaselgelt, et komisjon ei oleks pidanud asuma seisukohale, et see abi on siseturuga kokkusobiv, ilma et ta oleks algatanud põhjalikku ametlikku uurimismenetlust. Meenutades aspekte, millele ta sellega seoses tugines, heidab apellant Üldkohtule ette, et viimane ei analüüsinud neid aspekte ja rikkus õigusnormi, kui ta ilma igasuguse põhjenduseta analüüsis „meedet nr 12“ selle „teise alternatiivi“ seisukohast, mis tuleneb 17. septembri 2015. aasta kohtuotsuse Mory jt vs. komisjon (C‑33/14 P, EU:C:2015:609) järgsest kohtupraktikast.
93 Apellant toob esile teatud hulga FFHG rahastamist puudutavaid faktilisi asjaolusid ja väidab, et komisjon ei uurinud vaidlusaluses otsuses seda rahastamist, mis hiljem asendati „meetmega nr 12“. Apellant on igal juhul esitanud piisavad tõendid selle kohta, et tema tühistamishagi oli vastuvõetav 17. septembri 2015. aasta kohtuotsusest Mory jt vs. komisjon (C‑33/14 P, EU:C:2015:609) tuleneva kohtupraktika „esimese alternatiivi“ seisukohast. Kuna Üldkohus analüüsis ainult selle kohtuotsuse „teist alternatiivi“ ja leidis, et selles ette nähtud tingimused ei olnud täidetud, rikkus Üldkohus apellandi menetlusõigusi, mis on tagatud ELTL artikli 108 lõikega 2. Selle väite põhjendamiseks viitab apellant muu hulgas ühele uuele komisjoni otsusele, mille see institutsioon on vahepeal vastu võtnud, tegevusabile, mida rahastatakse „meetmest nr 12“, investeerimisabile ning asjaolule, et FFHG-le antud abi on üle kantud Ryanairile.
94 Komisjon väidab, et „meede nr 12“ ei olnud Üldkohtu menetluse esemeks. Igal juhul väidab ta sarnaselt liidumaa ja Ryanairiga, et kolmas väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Euroopa Kohtu hinnang
95 Kõigepealt olgu meenutatud, et ELTL artikli 256 lõikes 1 teisest lõigust, Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust ja Euroopa Kohtu kodukorra artikli 168 lõike 1 punktist d ning artikli 169 artiklist 2 tuleneb, et apellatsioonkaebuses tuleb näidata täpselt selle kohtuotsuse kritiseeritavad osad, mille tühistamist nõutakse, samuti seda nõuet konkreetselt põhjendavad õiguslikud argumendid, kuna vastasel juhul on apellatsioonkaebus või asjasse puutuv väide vastuvõetamatu (26. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Mamoli Robinetteria vs. komisjon, C‑619/13 P, EU:C:2017:50, punkt 42, ja 8. juuni 2017. aasta kohtuotsus Dextro Energy vs. komisjon, C‑296/16 P, ei avaldata, EU:C:2017:437, punkt 60).
96 Sellele nõudele ei vasta apellatsioonkaebus või apellatsioonkaebuse väide, mis piirdub Üldkohtus juba esitatud väidete ja argumentide kordamisega, ilma et see sisaldaks argumente, mis konkreetselt viitaks kohtuotsuses või kohtumääruses, mille tühistamist taotletakse, tehtud õigusnormi rikkumistele. Niisugune apellatsioonkaebus või apellatsioonkaebuse väide kujutab endast tegelikult nõuet vaadata Üldkohtusse esitatud hagi lihtsalt uuesti läbi, see aga ei ole apellatsioonimenetluses Euroopa Kohtu pädevuses (vt selle kohta 7. jaanuari 2004. aasta kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P, EU:C:2004:6, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 29. jaanuari 2020. aasta kohtumäärus Silgan Closures ja Silgan Holdings vs. komisjon, C‑418/19 P, ei avaldata, EU:C:2020:43, punkt 71).
97 Sõltumata sellest, kas kolmandas väites viidatud „meede nr 12“ oli tõepoolest vaidlusaluse otsuse ese ja seega ka Üldkohtu menetluse ese – millele komisjon vastu vaidleb –, tuleb esiteks tõdeda, et apellant ei ole igal juhul esile toonud vaidlustatud kohtuotsuse põhjendusi, millele see väide viitab, mistõttu ei ole Euroopa Kohtul võimalik kontrollida, kas Üldkohus rikkus väidetavaid õigusnorme.
98 Teiseks, kuigi apellant viitab pigem komisjoni menetlusele, mitte aga vaidlustatud kohtuotsusele, esitab ta rea faktilisi asjaolusid, mis puudutavad eelkõige FFHG rahastamist, millele ta pealegi juba viitas esimeses kohtuastmes. Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktides 95 ja 96 meenutatud väljakujunenud kohtupraktikast, ei kuulu nende asjaolude hindamine aga ilmselgelt Euroopa Kohtu pädevusse apellatsioonimenetluses.
99 Järelikult tuleb kolmas väide vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.
100 Arvestades eespool toodud kaalutlusi nende kogumis, tuleb apellatsioonkaebus jätta tervikuna rahuldamata.
Kohtukulud
101 Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõige 2 näeb ette, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, siis otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotuse.
102 Kodukorra artikli 138 lõike 1 kohaselt, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonimenetluses, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna apellant on kohtuvaidluse kaotanud ja komisjon ning menetlusse astujad on palunud kohtukulud temalt välja mõista, siis tuleb käesoleva apellatsioonimenetlusega seonduvad kulud temalt välja mõista.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:
1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
2. Jätta Deutsche Lufthansa AG kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Komisjoni, Rheinland-Pfalzi liidumaa ja Ryanair DAC kohtukulud.
Allkirjad
* Kohtumenetluse keel: saksa.