EUROOPA KOHTU OTSUS (kaheksas koda)

8. juuli 2021 ( *1 )

Eelotsusetaotlus – Määrus (EÜ) nr 1072/2009 – Artikli 1 lõike 5 punkt d – Artikkel 8 – Veoste rahvusvaheline autovedu ühest liikmesriigist teise – Rahvusvahelisele veole järgnevad kabotaažveod teise liikmesriigi territooriumil – Piirangud – Ühenduse tegevusloa ja olenevalt olukorrast veoloa omamise nõue – Erandid – Rahvusvahelisele veole järgnev kabotaažvedu enda jaoks – Tingimused

Kohtuasjas C‑937/19,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Amtsgericht Kölni (Kölni esimese astme kohus, Saksamaa) 25. novembri 2019. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 23. detsembril 2019, menetluses

KA,

menetluses osalesid:

Staatsanwaltschaft Köln,

Bundesamt für Güterverkehr,

EUROOPA KOHUS (kaheksas koda),

koosseisus: koja president N. Wahl, kohtunikud F. Biltgen (ettekandja) ja J. Passer,

kohtujurist: M. Bobek,

kohtusekretär: A. Calot Escobar,

arvestades kirjalikku menetlust,

arvestades seisukohti, mille esitasid:

–	KA, esindaja: adwokat S. Domaradzki,

–	Bundesamt für Güterverkehr, esindaja: A. Marquardt,

–	Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato P. Garofoli,

–	Euroopa Komisjon, esindajad: T. Scharf ja C. Vrignon,

arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,

on teinud järgmise

otsuse

1	Eelotsusetaotlus puudutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 1072/2009 rahvusvahelisele autoveoturule juurdepääsu käsitlevate ühiseeskirjade kohta (ELT 2009, L 300, lk 72) tõlgendamist.

2	Taotlus on esitatud põhikohtuasja kaebaja KA ja Bundesamt für Güterverkehri (Saksamaa Liitvabariigi kaubaveoamet, edaspidi „BAG“) vahelises kohtuvaidluses kabotaažvedusid käsitlevate normide rikkumise eest määratud trahvi üle.

Õiguslik raamistik

Määruse nr 1072/2009 põhjendustes 13 ja 15 on märgitud:

„(13)

Riigisiseste veoteenuste osutamise õiguse teatavas liikmesriigis peaksid kooskõlas käesoleva määrusega saama ajutiselt vedajad, kellel on käesoleva määrusega ettenähtud ühenduse tegevusluba, või vedajad, kellel on luba osutada ajutiselt teatavat liiki rahvusvahelisi veoteenuseid, omamata kõnealuses liikmesriigis registrijärgset või muud asukohta. […]

[…]

(15)

Ilma et see piiraks asutamisõigust käsitlevate [EL toimimise lepingu] sätete kohaldamist, koosnevad kabotaažveod teenuste osutamisest vedajate poolt liikmesriikides, mis ei ole nende asutamiskohaks, ning see ei tohiks olla keelatud seni, kuni selliseid vedusid ei teostata vastuvõtvas liikmesriigis alaliselt ega pidevalt. Abistamaks sellest nõudest kinnipidamist, tuleks selgemalt määratleda kabotaažvedude sagedus ning nende tegemiseks lubatud ajavahemik. Varem lubati selliseid riigisiseseid veoteenuseid osutada ajutiselt. Praktikas ei ole lubatud teenuste määratlemine olnud lihtne. Seepärast on vaja selgeid ja paremini jõustatavaid eeskirju.“

Selle määruse artikkel 1 „Reguleerimisala“ näeb ette:

„1. Käesolevat määrust kohaldatakse [liidu] territooriumil rendi või tasu eest tehtavate veoste rahvusvaheliste autovedude suhtes.

[…]

4. Käesolevat määrust kohaldatakse mitteresidendist vedaja teostatava ajutise riigisisese veoste autoveo suhtes, nagu on ette nähtud III peatükiga.

5. Järgmist liiki vedude ja selliste vedudega seotud tühisõitude puhul ei ole vaja ühenduse tegevusluba ning need on vabastatud kõigist veoloa nõuetest:

a)	postivedu universaalteenusena;

b)	kahjustatud või rikkis sõidukite vedu;

c)	veosevedu mootorsõidukitega, mille suurim lubatud täismass koos haagisega ei ületa 3,5 tonni;

veosevedu mootorsõidukitega, kui järgmised tingimused on täidetud:

i)	veetav veos on ettevõtja omand või vara, mille ettevõtja on müünud, ostnud, rendile andnud või rendile võtnud, tootnud, kaevandanud, töödelnud või remontinud;

ii)	reisi eesmärk on veose vedamine ettevõttesse või ettevõttest või veose ettevõttesisene või -väline ümberpaigutamine ettevõtja oma tarbeks;

iii)	sellise veo puhul kasutatavaid mootorsõidukeid juhivad ettevõtja poolt töölevõetud töötajad või lepingulise kohustuse alusel ettevõtte käsutusse antud töötajad;

iv)	veost vedavad sõidukid kuuluvad ettevõtjale või ettevõtja on need järelmaksuga ostnud või rentinud […] ning

v)	selline veosevedu on ettevõtjale ainult lisategevusala;

e)	meditsiinitoodete, -aparaatide, -seadmete ja muude arstiabiks vajalike veoste vedu hädaolukorras, eelkõige looduskatastroofide korral.

[…]

6. Lõike 5 sätted ei mõjuta tingimusi, mille kohaselt liikmesriik annab oma kodanikele loa tegelemiseks kõnealuses lõikes osutatud tegevusaladega.“

Nimetatud määruse artikkel 2 „Mõisted“ näeb ette:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

1.	„sõiduk“ – liikmesriigis registreeritud mootorsõiduk või ühendatud autorong, millest vähemalt mootorsõiduk on liikmesriigis registreeritud, ja mida kasutatakse eranditult veoste veoks;

[…]

3.	„vastuvõttev liikmesriik“ – liikmesriik, kus vedaja tegutseb, kuid mis ei ole vedaja asukohaliikmesriik;

4.	„mitteresidendist vedaja“ – vedaja, kes tegutseb vastuvõtvas liikmesriigis;

5.	„juht“ – isik, kes juhib sõidukit kasvõi lühikese aja jooksul või kes viibib sõidukis, et ta oleks vajaduse korral osana oma töökohustustest juhtimiseks kättesaadav;

6.	„kabotaažveod“ – rendi või tasu eest tehtavad riigisisesed veod, mida teostatakse vastuvõtvas liikmesriigis ajutiselt kooskõlas käesoleva määrusega;

[…]“.

6	Selle määruse II peatükk „Rahvusvaheline vedu“ sisaldab artiklit 3, mis näeb ette: „Rahvusvaheline vedu toimub ühenduse tegevusloa alusel ning kui juht on kolmanda riigi kodanik, peab tal olema ka juhitunnistus.“

Määruse nr 1072/2009 artikkel 4 „Ühenduse tegevusluba“, mis asub samuti määruse II peatükis, on sõnastatud järgmiselt:

„1. Ühenduse tegevusloa annab liikmesriik kooskõlas käesoleva määrusega välja igale vedajale, kes tegeleb veoste autoveoga rendi või tasu eest ja:

a)	kes on asutatud kõnealuses liikmesriigis kooskõlas ühenduse ja nimetatud liikmesriigi siseriiklike õigusaktidega ning

b)	kellel on kooskõlas ühenduse ja kõnealuse liikmesriigi vedaja tegevusalale lubamist käsitlevate õigusaktidega õigus korraldada asukohaliikmesriigis veoste rahvusvahelist autovedu.

2. Ühenduse tegevusloa annab välja asukohaliikmesriigi pädev asutus kuni kümneks aastaks ja seda saab uuendada.

[…]“.

Selle määruse III peatükki „Kabotaažveod“ kuuluv artikkel 8 näeb ette:

„1. Rendi või tasu eest veoste vedajal, kellel on ühenduse tegevusluba ja kelle juhil, kui ta on kolmanda riigi kodanik, on juhitunnistus, on käesolevas peatükis sätestatud tingimustel õigus teha kabotaažvedusid.

2. Kui saabuva rahvusvahelise veoga veetud veosed on kohale toimetatud, lubatakse lõikes 1 osutatud vedajal pärast teisest liikmesriigist või kolmandast riigist vastuvõtvasse liikmesriiki toimuvat rahvusvahelist vedu teha ühe ja sama sõidukiga või ühendatud autorongi puhul sama sõiduki mootorsõidukiga kuni kolm kabotaažvedu. […]

3. Riigisisese autoveo teenuseid, mida vastuvõtvas liikmesriigis osutab mitteresidendist vedaja, käsitatakse käesoleva määrusega kooskõlas olevatena üksnes juhul, kui vedaja esitab selged tõendid saabuva rahvusvahelise veo kohta ja iga järgneva kabotaažveo kohta, mille ta on seal teinud.

Esimeses lõigus osutatud tõendusmaterjal koosneb iga üksiku veo puhul järgmistest üksikasjadest:

a)	saatja nimi, aadress ja allkiri;

b)	vedaja nimi, aadress ja allkiri;

c)	saaja nimi ja aadress, samuti tema allkiri ja kohaletoimetamise kuupäev pärast seda, kui veosed on kohale toimetatud;

d)	veoste ülevõtmise koht ja kuupäev ning kättetoimetamiskoht;

e)	veoste olemuse tavakirjeldus ning nende pakkimisviis ja ohtlike veoste puhul nende üldtunnustatud kirjeldus, samuti pakkide arv ning nende peal olevad erimärgid ja -numbrid;

f)	veoste brutomass või muul viisil väljendatud hulk;

g)	mootorsõiduki ja haagise numbrimärgid.

4. Käesolevas artiklis sätestatud tingimuste täitmise tõendamiseks ei nõuta lisadokumente.

5. Vedajal, kellele on asukohaliikmesriigi õigusaktide kohaselt antud õigus osutada selles liikmesriigis rendi või tasu eest artikli 1 lõike 5 punktides a, b ja c täpsustatud autoveoteenuseid, on käesolevas peatükis ette nähtud tingimustel lubatud teha sama liiki kabotaažvedu või kabotaažvedu samasse kategooriasse kuuluvate sõidukitega.

6. Luba teha artikli 1 lõike 5 punktides d ja e nimetatud veoliikide raames kabotaažvedu on piiranguteta.“

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus

9	Põhikohtuasja kaebajale kuulub Poolas asuv ettevõtja, kes tegeleb puidust pakendite tootmise ja veoseveoga. Sellel ettevõtjal on ühenduse tegevusluba.

10. juulil 2018 kontrolliti maanteel põhikohtuasja kaebajale kuuluvat Poolas registreeritud veoautot, mis vedas paberit ja pappi Krostitzis (Saksamaa) asuvast pealelaadimiskohast Schwedtis (Saksamaa) asuvasse mahalaadimiskohta. Kontrolli käigus tuvastati, et ta tegi kabotaažvedu, mida tõendasid asjakohased dokumendid, nimelt saatedokument, veokiri ja kaaludokument.

Selle liikluskontrolli käigus esitati nn CMRi (Cargo Movement Requirement) veokiri tõendamaks, et kabotaažvedu järgnes rahvusvahelisele veole teisest liikmesriigist vastuvõtvasse liikmesriiki määruse nr 1072/2009 artikli 8 lõike 2 esimese lõigu tähenduses. Esitatud dokumendist nähtus, et samal päeval oli kontrollitav veoauto vedanud põhikohtuasja kaebajale kuuluva ettevõtja Poolas asuvast tehasest kaupu, mida see ettevõtja tootis ja müüs Freitalis (Saksamaa) asuvale kliendile.

12	BAG kuulas põhikohtuasja kaebaja kui vedaja omaniku 9. oktoobril 2018 ära. Seejärel andis ta teada, et kabotaažvedu tagasiteel Poola oli määruse nr 1072/2009 artikli 8 lõike 6 alusel lubatud, kuna see järgnes rahvusvahelisele veole selle määruse artikli 1 lõike 5 punkti d tähenduses.

BAG asus seisukohale, et määruse nr 1072/2009 artikli 1 lõike 5 punkti d ja artikli 8 lõiget 2 ei saa koos kohaldada. Ta leidis, et kui vedajal, kes on teinud ühest liikmesriigist teise enda jaoks veose rahvusvahelise autoveo selle määruse artikli 1 lõike 5 punkti d tähenduses, oleks õigus rahvusvahelisele veole järgnevalt teha kabotaažvedu selle määruse artikli 8 lõike 2 alusel, muudaks see keeruliseks või lausa võimatuks pädevate asutuste kontrolli kabotaažvedusid käsitlevate sätete järgimise üle, kuna enda jaoks rahvusvahelist vedu tegeva vedaja suhtes ei kehti ühenduse tegevusloa või selle määruse artikli 8 lõikes 3 loetletud tõendite esitamise nõue.

14	Seetõttu määras BAG 30. oktoobri 2018. aasta otsusega põhikohtuasja kaebajale 1250 euro suuruse trahvi kabotaažvedusid käsitlevate õigusnormide rikkumise eest.

15	Selle otsuse peale esitas põhikohtuasja kaebaja kaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et tema menetluses oleva vaidluse lahendus sõltub küsimusest, kas vedajal, kes tegi veose rahvusvahelise autoveo ühest liikmesriigist teise vastavalt määruse nr 1072/2009 artikli 1 lõike 5 punktile d, on lubatud pärast seda rahvusvahelist vedu teha teise liikmesriigi territooriumil kabotaažvedusid vastavalt viidatud määruse artiklile 8. Täpsemalt soovib ta teada, kas selline rahvusvaheline vedu kujutab endast rahvusvahelist vedu nimetatud määruse artikli 8 lõike 2 tähenduses. Talle tundub, et selles küsimuses ei ole liikmesriikide, eelkõige Poola ja Saksamaa lähenemised ühetaolised.

Neil asjaoludel otsustas Amtsgericht Köln (Kölni esimese astme kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas [määruse nr 1072/2009] artikli 8 lõike 2 esimest lauset tuleb tõlgendada nii, et rahvusvahelise veoga nimetatud sätte tähenduses on tegemist ka siis, kui niisugune vedu toimub selle määruse artikli 1 lõike 5 punkti d kohase veo raames?“

Eelotsuse küsimuse analüüs

Vastuvõetavus

18	Põhikohtuasja kaebaja vaidlustab eelotsusetaotluse vastuvõetavuse, väites, et taotletud liidu õiguse tõlgendus ei ole põhikohtuasja lahendamiseks vajalik ning et igal juhul ei tea Euroopa Kohus vajalikke faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimusele.

Sellega seoses on oluline meenutada, et vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikale on ELTL artiklis 267 ette nähtud menetluses üksnes asja menetleval ja selle lahendamise eest vastutaval liikmesriigi kohtul iga kohtuasja eripära arvesse võttes õigus hinnata eelotsuse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks ning Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Seega kui esitatud küsimused puudutavad liidu õiguse tõlgendamist, on Euroopa Kohus üldjuhul kohustatud otsuse tegema. Sellest järeldub, et eeldatakse, et liidu õigust käsitlevad küsimused on asjakohased. Euroopa Kohus võib liikmesriigi kohtu esitatud eelotsusetaotluse lükata tagasi vaid siis, kui on ilmne, et taotletud liidu õiguse tõlgendus ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude ega esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada faktilisi või õiguslikke asjaolusid, mida on vaja talle esitatud küsimustele tarviliku vastuse andmiseks (vt selle kohta 26. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Melloni, C‑399/11, EU:C:2013:107, punktid 28 ja 29 ning seal viidatud kohtupraktika).

Käesoleval juhul ei ole aga ilmne, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu taotletud määruse nr 1072/2009 artikli 1 lõike 5 punkti d ja artikli 8 lõike 2 tõlgendus ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega või puudutab hüpoteetilist probleemi, või et Euroopa Kohtule ei ole teada faktilisi või õiguslikke asjaolusid, mida on vaja talle esitatud küsimusele tarviliku vastuse andmiseks. Vastupidi, eelotsusetaotlusest nähtub, et liikmesriigi kohus kahtleb põhjendusi esitades selles, kuidas asjaomaseid liidu õiguse sätteid tõlgendada, ning esitab sellega seoses üksikasjaliku ülevaate faktilistest asjaoludest.

21	Seega tuleb käesolev eelotsusetaotlus tunnistada vastuvõetavaks.

Sisulised küsimused

Olgu meenutatud, et vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikale on ELTL artiklis 267 ette nähtud liikmesriigi kohtute ja Euroopa Kohtu vahelise koostöö raames Euroopa Kohtu ülesanne anda liikmesriigi kohtule tarvilik vastus, mis võimaldaks viimasel pooleliolev kohtuasi lahendada. Seda arvestades tuleb Euroopa Kohtul talle esitatud küsimused vajaduse korral ümber sõnastada. Nimelt on Euroopa Kohtu ülesanne tõlgendada kõiki liidu õiguse sätteid, mida liikmesriigi kohtud vajavad oma kohtuasjade lahendamiseks, isegi kui need kohtud ei ole selliseid sätteid Euroopa Kohtule esitatud küsimustes otseselt maininud (28. juuni 2018. aasta kohtuotsus Crespo Rey, C‑2/17, EU:C:2018:511, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

Seega ehkki eelotsusetaotluse esitanud kohus on formaalselt piirdunud ainult sellega, et ta küsib määruse nr 1072/2009 artikli 8 lõike 2 ja artikli 1 lõike 5 punkti d tõlgendust, ei takista see asjaolu Euroopa Kohtul esitada sellele kohtule kõik liidu õiguse tõlgenduselemendid, mis võivad olla tarvilikud tema menetluses oleva kohtuasja lahendamiseks, olenemata sellest, kas eelotsusetaotluse esitanud kohus neile oma küsimustes on viidanud või mitte. Sellisel juhul on Euroopa Kohtu ülesanne tuletada liikmesriigi kohtu esitatud asjaolude kogumist ja eelkõige eelotsusetaotluse põhjendustest need liidu õiguse aspektid, mida on vaidluse eset silmas pidades vaja tõlgendada (28. juuni 2018. aasta kohtuotsus Crespo Rey, C‑2/17, EU:C:2018:511, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teada, kas vedajal, kes on teinud ühest liikmesriigist teise veose rahvusvahelise autoveo enda jaoks määruse nr 1072/2009 artikli 1 lõike 5 punkti d tähenduses, on õigus sellele rahvusvahelisele veole järgnevalt teha selle teise liikmesriigi territooriumil kabotaažvedusid vastavalt viidatud määruse artiklile 8.

Lisaks tunnistab ka põhikohtuasja kaebaja ise, et enne seda, kui tema veoautot kasutati kabotaažveoks, mille käigus seda autot maanteel kontrolliti, vedas tema veoauto tema Poolas asuvas tehases toodetud ja sealt müüdud kaupa selle ostnud kliendi ettevõttesse, kes asub Saksamaal, ning selles osas vaidlust ei ole. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on siiski kontrollida, kas selline vedu kujutab endast rahvusvahelist veosevedu enda jaoks määruse nr 1072/2009 artikli 1 lõike 5 punkti d alapunktide i–v tähenduses, eelkõige mis puudutab alapunktis v kehtestatud nõuet, et niisugune veosevedu oleks ettevõtja kogu tegevust arvestades ainult lisategevus.

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimust mõista nii, et sellega soovitakse sisuliselt teada, kas määrust nr 1072/2009 tuleb tõlgendada nii, et autoveoga tegeleval vedajal, kes tegi ühest liikmesriigist teise veose rahvusvahelise autoveo enda jaoks selle määruse artikli 1 lõike 5 punkti d tähenduses, on õigus teha pärast seda rahvusvahelist vedu kabotaažvedusid selle teise liikmesriigi territooriumil nimetatud määruse artikli 8 alusel, ja kui tal see õigus on, siis millistel tingimustel.

Sellega seoses tuleb meenutada, et määruse nr 1072/2009 artikli 1 lõigete 1 ja 4 kohaselt kohaldatakse seda määrust muu hulgas liidu territooriumil rendi või tasu eest tehtavate veoste rahvusvaheliste autovedude suhtes ja ka kabotaažvedude suhtes, mis on selle määruse artikli 2 punktis 6 määratletud kui „rendi või tasu eest tehtavad riigisisesed veod, mida teostatakse vastuvõtvas liikmesriigis ajutiselt“.

Määruse nr 1072/2009 II peatükis on sätestatud normid, mida kohaldatakse rahvusvahelise veo suhtes. Viidatud määruse II peatükki kuulub artikkel 3, milles on kehtestatud üldpõhimõte, et „[r]ahvusvaheline vedu toimub ühenduse tegevusloa alusel ning kui juht on kolmanda riigi kodanik, peab tal olema ka juhitunnistus“.

Määruse nr 1072/2009 artikli 1 lõike 5 punktides a–e on siiski ette nähtud, et teatavat liiki vedude puhul autoveoga tegelevate vedajate suhtes ühenduse tegevusloa nõue ei kehti ja nad on vabastatud kõigist veoloa nõuetest. Nii on see postiveo korral, mida osutatakse universaalteenusena (selle määruse artikli 1 lõike 5 punkt a), kahjustatud või rikkis sõidukite veo korral (nimetatud määruse artikli 1 lõike 5 punkt b), veoseveo korral mootorsõidukitega, mille suurim lubatud täismass koos haagisega ei ületa 3,5 tonni (sama määruse artikli 1 lõike 5 punkt c), ja mootorsõidukitega veoseveo korral enda jaoks (määruse nr 1072/2009 artikli 1 lõike 5 punkt d) või meditsiinitoodete, -aparaatide, -seadmete ja muude arstiabiks vajalike veoste veo korral hädaolukorras, eelkõige looduskatastroofide korral (määruse nr 1072/2009 artikli 1 lõike 5 punkt e).

30	Nende sätete koostoimest tuleneb, et määruse nr 1072/2009 artikli 1 lõike 5 punkti d tähenduses enda jaoks tehtava veose rahvusvahelise autoveo suhtes selle määruse artiklis 3 ette nähtud nõudeid ei kohaldata.

31	Määruse nr 1072/2009 III peatükis „Kabotaažveod“ on sätestatud õigusnormid, mis reguleerivad kabotaažvedusid. Viidatud määruse III peatükk sisaldab muu hulgas artiklit 8 „Üldpõhimõte“, milles on ette nähtud kabotaažvedude üldnormid.

32	Tuleb märkida, et artiklis 8 on kabotaažvedude lubatavuse kohta ette nähtud eri normid olenevalt sellest, kas need veod järgnevad rendi või tasu eest toimuvale veose rahvusvahelisele autoveole või enda jaoks toimuvale veose rahvusvahelisele autoveole.

Nimelt on ühelt poolt määruse nr 1072/2009 artikli 8 lõikes 1 sätestatud üldpõhimõte, et „[r]endi või tasu eest veoste vedajal, kellel on ühenduse tegevusluba ja kelle juhil, kui ta on kolmanda riigi kodanik, on juhitunnistus, on käesolevas peatükis sätestatud tingimustel õigus teha kabotaažvedusid“.

Sellest tuleneb, et vedajatel, kes on teinud rendi või tasu eest veose rahvusvahelise autoveo ühest liikmesriigist teise, on õigus teha viimati nimetatud liikmesriigi territooriumil sellele rahvusvahelisele veole järgnevaid kabotaažvedusid, kui nad järgivad määruse nr 1072/2009 artiklis 3 ette nähtud nõudeid.

35	Teiselt poolt on määruse nr 1072/2009 artikli 8 lõikes 6 sätestatud, et luba teha selle määruse artikli 1 lõike 5 punktis d nimetatud veoliikide raames kabotaažvedu on piiranguteta.

Kuna – nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 27 – mõiste „kabotaažvedu“ on määruses nr 1072/2009 määratletud kui „rendi või tasu eest tehtav riigisisene vedu“, ei saa erinevalt BAGi, Itaalia valitsuse ja Euroopa Komisjoni kirjalikes seisukohtades väidetule selle määruse artikli 8 lõige 6 hõlmata kabotaažvedusid enda jaoks nimetatud määruse artikli 1 lõike 5 punkti d tähenduses.

37	Määruse nr 1072/2009 artikli 8 lõiget 6 tuleb tegelikult mõista nii, et see kehtestab erandi selle määruse artikli 8 lõikes 1 sätestatud üldpõhimõttest.

38	Nimelt ei kohaldata määruse nr 1072/2009 artikli 1 lõike 5 punktis d ette nähtud enda jaoks toimuvale veoste rahvusvahelisele autoveole selle määruse artiklis 3 sätestatud nõudeid, nagu märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 30.

Nii tuleneb määruse nr 1072/2009 artikli 1 lõike 5 punktist d koostoimes selle määruse artikli 8 lõikega 6, et vedajatel, kes tegid ühest liikmesriigist teise veose rahvusvahelise autoveo enda jaoks, on õigus teha selle teise liikmesriigi territooriumil kabotaažvedusid, ilma et nende suhtes kohaldataks selle määruse artiklis 3 ja artikli 8 lõikes 1 ette nähtud nõudeid.

Seega tuleb asuda seisukohale, et autoveoga tegeleval vedajal, kes tegi veoste rahvusvahelise autoveo ühest liikmesriigist teise enda jaoks määruse nr 1072/2009 artikli 1 lõike 5 punkti d tähenduses, on vastavalt selle määruse artikli 8 lõikele 6 õigus osutada sellele rahvusvahelisele veole järgnevaid kabotaažvedusid selle teise liikmesriigi territooriumil, ilma et tema suhtes kohaldataks nimetatud määruse artiklis 3 ja artikli 8 lõikes 1 ette nähtud nõudeid.

41	Kabotaažvedude tegemise korra kohta tuleb rõhutada, et tingimused, mida järgides vedajad niisuguseid vedusid teha võivad, on kindlaks määratud määruse nr 1072/2009 artikli 8 lõigetes 2–5.

Määruse nr 1072/2009 artikli 8 lõike 2 esimene lõik näeb ette, et „[k]ui saabuva rahvusvahelise veoga veetud veosed on kohale toimetatud, lubatakse lõikes 1 osutatud vedajal pärast teisest liikmesriigist või kolmandast riigist vastuvõtvasse liikmesriiki toimuvat rahvusvahelist vedu teha ühe ja sama sõidukiga või ühendatud autorongi puhul sama sõiduki mootorsõidukiga kuni kolm kabotaažvedu“. See säte täpsustab ka, et „[k]abotaažveo raames toimuv viimane koorma mahalaadimine enne vastuvõtvast liikmesriigist lahkumist leiab aset seitsme päeva jooksul alates saabuva rahvusvahelise veo raames toimunud viimasest mahalaadimisest vastuvõtvas liikmesriigis“.

Määruse nr 1072/2009 artikli 8 lõike 2 teine lõik sätestab, et „[v]edajad võivad esimeses lõigus osutatud tähtaja jooksul teha mõned või kõik esimese lõigu kohaselt lubatud kabotaažveod kõigis liikmesriikides, tingimusel et need piirduvad ühe kabotaažveoga liikmesriigi kohta kolme päeva jooksul pärast sõiduki tühjana saabumist kõnealuse liikmesriigi territooriumile“.

Määruse nr 1072/2009 artikli 8 lõike 3 esimene lõik näeb ette „[r]iigisisese autoveo teenuseid, mida vastuvõtvas liikmesriigis osutab mitteresidendist vedaja“, st kabotaažvedusid käsitatakse selle määrusega kooskõlas olevatena „üksnes juhul, kui vedaja esitab selged tõendid saabuva rahvusvahelise veo kohta ja iga järgneva kabotaažveo kohta, mille ta on seal teinud“.

Need tõendid, mis on loetletud määruse nr 1072/2009 artikli 8 lõike 3 teise lõigu punktides a–g, sisaldavad iga üksiku veo puhul järgmisi andmeid: saatja nimi, aadress ja allkiri (selle määruse artikli 8 lõike 3 punkt a), vedaja nimi, aadress ja allkiri (nimetatud määruse artikli 8 lõike 3 punkt b), saaja nimi ja aadress, samuti tema allkiri ja kohaletoimetamise kuupäev pärast seda, kui veosed on kohale toimetatud (sama määruse artikli 8 lõike 3 punkt c), veoste ülevõtmise koht ja kuupäev ning kättetoimetamiskoht (määruse nr 1072/2009 artikli 8 lõike 3 punkt d), veoste olemuse tavakirjeldus ning nende pakkimisviis ja ohtlike veoste puhul nende üldtunnustatud kirjeldus, samuti pakkide arv ning nende peal olevad erimärgid ja -numbrid (selle määruse artikli 8 lõike 3 punkt e), veoste brutomass või muul viisil väljendatud hulk (nimetatud määruse artikli 8 lõike 3 punkt f) ning mootorsõiduki ja haagise numbrimärgid (sama määruse artikli 8 lõike 3 punkt g).

46	Määruse nr 1072/2009 artikli 8 lõige 4 näeb ette, et selle määruse artiklis 8 sätestatud tingimuste täitmise tõendamiseks ei nõuta lisadokumente.

Tuleb märkida, et kuigi määruse nr 1072/2009 artikli 8 lõige 2 viitab selle artikli 8 „lõikes 1 osutatud vedajale“ ja nagu märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 37, ei ole selle määruse artikli 8 lõige 1 kohaldatav vedajate suhtes, kes on teinud veose rahvusvahelise autoveo enda jaoks, ei sea see asjaolu kahtluse alla fakti, et nimetatud määruse artikli 8 lõigetes 2–4 ette nähtud kabotaažvedude tegemise kord on kohaldatav kõigi kabotaažvedude suhtes, kuna nende vedude määratluse kohaselt tehakse neid rendi või tasu eest ning mingit tähtsust ei ole asjaolul, kas need järgnevad rendi või tasu eest tehtud veoste rahvusvahelisele veole või enda jaoks tehtud veoste rahvusvahelisele veole.

48	Nimelt nagu on näha vastavalt määruse nr 1072/2009 artikli 8 lõikes 1 ja artikli 8 lõikes 6 kasutatud sõnadest „on käesolevas peatükis sätestatud tingimustel õigus“ ja „luba […] teha kabotaažvedu“, reguleerivad need sätted üksnes kabotaažvedude lubamist.

Lisaks, kuigi nagu enda jaoks tehtud veoste rahvusvahelise veo puhul ei kohaldata ka määruse nr 1072/2009 artikli 1 lõike 5 punktides a–c osutatud rendi või tasu eest tehtud veoste rahvusvahelisele veole selle määruse artiklis 3 ette nähtud nõudeid, on vedajatel siiski vastavalt nimetatud määruse artikli 8 lõikele 5 lubatud selle määruse III peatükis – mis reguleerib kabotaažvedu – ette nähtud tingimustel teha sama liiki kabotaažvedu või kabotaažvedu samasse kategooriasse kuuluvate sõidukitega. Järelikult kohaldatakse nende kabotaažvedude suhtes igal juhul määruse nr 1072/2009 artikli 8 lõigetes 2–4 ette nähtud tingimusi.

Järelikult kohaldatakse määruse nr 1072/2009 artikli 8 lõigetes 2–4 ette nähtud kabotaažvedude teostamise korda nii rendi või tasu eest toimuva veose rahvusvahelisele veole järgneva kabotaažveo suhtes kui ka enda jaoks toimuva veose rahvusvahelisele veole järgneva kabotaažveo suhtes määruse nr 1072/2009 artikli 1 lõike 5 punkti d tähenduses.

Ainult niisugune tõlgendus on kooskõlas määruse nr 1072/2009 eesmärgiga. Nimelt võimaldab see, kui määruse nr 1072/2009 artikli 8 lõigetes 2–4 ette nähtud tingimusi kohaldatakse kõigile kabotaažvedudele, sealhulgas nendele, mis järgnevad rahvusvahelisele veoseveole enda jaoks määruse nr 1072/2009 artikli 1 lõike 5 punkti d tähenduses, tagada kabotaažvedusid reguleerivate rangete normide soovitava toime, kuna see hoiab ära nende vedude tegemise vastuvõtvas liikmesriigis alalise või pideva tegevusena ja tagab seega kabotaažvedude ajutise laadi, mis vastavalt määruse nr 1072/2009 põhjendustele 13–15 on üks selle määruse eesmärkidest.

Sellest järeldub, et määruse nr 1072/2009 soovitava toime tagamiseks on vedajatel, kes on teinud ühest liikmesriigist teise veose rahvusvahelise autoveo enda jaoks selle määruse artikli 1 lõike 5 punkti d tähenduses, õigus teha viimati nimetatud liikmesriigi territooriumil sellele rahvusvahelisele veole järgnevaid kabotaažvedusid, kuid tingimusel, et täidetakse nimetatud määruse artikli 8 lõigetes 2–4 sätestatud tingimusi.

Seda järeldust ei saa kahtluse alla seada BAG ja Itaalia valitsuse argumendid, mille kohaselt seetõttu, et vedajad, kes teevad rahvusvahelisi veosevedusid enda jaoks, ei pea omama ühenduse tegevusluba ja olenevalt olukorrast juhitunnistust, on sellele rahvusvahelisele veole järgneva kabotaažveo korral võimatu kontrollida kabotaažveo normide täitmist, eriti mis puudutab määruse nr 1072/2009 artiklis 8 ette nähtud tingimusi, ja tagada kabotaažveo ajutine laad.

Vastupidi, Euroopa Kohtu käsutuses oleva toimiku materjalidest nähtub, et vedajatelt, kes pärast seda, kui nad on teinud ühest liikmesriigist teise rahvusvahelise veoseveo enda jaoks määruse nr 1072/2009 artikli 1 lõike 5 punkti d tähenduses, teevad kabotaažveo selle teise liikmesriigi territooriumil, on vastavalt selle määruse artikli 8 lõikele 3 võimalik nõuda tõendeid, mis kinnitavad selgelt seda rahvusvahelist vedu ja sellele järgnevat iga kabotaažvedu. Nimelt oli käesoleval juhul põhikohtuasja kaebajal vedajana võimalik oma veoauto liikluskontrolli käigus pädevale ametiisikule esitada veokiri, mis tõendab selgelt enda jaoks tehtavat rahvusvahelist vedu asjasse puutuvasse liikmesriiki, ning asjakohased dokumendid sellele rahvusvahelisele veole järgnenud kabotaažveo kohta liikmesriigi territooriumil.

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb esitatud küsimusele vastata, et määrust nr 1072/2009 tuleb tõlgendada nii, et vedajal, kes on teinud ühest liikmesriigist teise veose rahvusvahelise autoveo enda jaoks selle määruse artikli 1 lõike 5 punkti d tähenduses, on õigus selle määruse artikli 8 lõike 6 alusel teha sellele rahvusvahelisele veole järgnev kabotaažvedu selle teise liikmesriigi territooriumil, kuid tingimusel, et täidetakse sama määruse artikli 8 lõigetes 2–4 sätestatud tingimusi.

Kohtukulud

56	Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kaheksas koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta määrust (EÜ) nr 1072/2009 rahvusvahelisele autoveoturule juurdepääsu käsitlevate ühiseeskirjade kohta tuleb tõlgendada nii, et vedajal, kes on teostanud ühest liikmesriigist teise veose rahvusvahelise autoveo enda jaoks selle määruse artikli 1 lõike 5 punkti d tähenduses, on õigus selle määruse artikli 8 lõike 6 alusel teha sellele rahvusvahelisele veole järgnev kabotaažvedu selle teise liikmesriigi territooriumil, kuid tingimusel, et täidetakse määruse artikli 8 lõigetes 2–4 sätestatud tingimusi.

Allkirjad

( *1 ) Kohtumenetluse keel: saksa.