–

Slovak Telekom a.s., esindaja: advokát J. Hajdúch,

–

Protimonopolný úrad Slovenskej republiky, esindaja: T. Menyhart,

–

Slovakkia valitsus, esindaja: B. Ricziová,

–

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato S. Fiorentino,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: M. Farley, R. Lindenthal ja L. Wildpanner,

1

Eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [ELTL artiklites 101 ja 102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 11 lõike 6 esimese lause ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 50 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud Slovak Telekom a.s.‑i (edaspidi „ST“) ja Protimonopolný úrad Slovenskej republiky (Slovaki Vabariigi monopolivastane amet, edaspidi „Slovakkia konkurentsiamet“) vahelises kohtuvaidluses sellise otsuse õiguspärasuse üle, millega määrati ST‑le rahatrahv turgu valitseva seisundi kuritarvitamise eest ELTL artikli 102 tähenduses, mis seisnes selles, et viimane kujundas hindu telekommunikatsiooni jaeturgudel ja sidevõrkude vastastikuse sidumise hulgiturul, mis tekitas nn hinnakruvi efekti.

3

Määruse nr 1/2003 põhjendused 6, 8 ja 17 on sõnastatud järgmiselt:

4

Määruse nr 1/2003 artikli 11 lõigetes 1 ja 6 on ette nähtud:

„1.   Komisjon ja liikmesriikide konkurentsiasutused teevad [liidu] konkurentsieeskirjade kohaldamisel tihedat koostööd.

[…]

6.   Kui komisjon algatab menetluse otsuse vastuvõtmiseks III peatüki alusel, kaotavad liikmesriikide konkurentsiasutused pädevuse kohaldada [ELTL artikleid 101 ja 102]. Kui liikmesriigi konkurentsiasutus on juba alustanud juhtumi käsitlemist, algatab komisjon menetluse alles pärast konsulteerimist kõnealuse siseriikliku konkurentsiasutusega.“

5

Määruse nr 1/2003 artikli 35 lõigetes 3 ja 4 on sätestatud:

„3.   Artikli 11 lõike 6 mõju hõlmab liikmesriikide määratud asutusi, sealhulgas kohtuid, kes täidavad artiklis 5 ettenähtud eri liiki otsuste ettevalmistamise ja vastuvõtmisega seotud ülesandeid. Artikli 11 lõike 6 mõju ei laiene kohtutele, kui need tegutsevad artiklis 5 ettenähtud eri liiki otsuste puhul apellatsioonikohtuna.

4.   Olenemata lõikest 3, piirdub liikmesriigis, kus artiklis 5 ettenähtud otsuste vastuvõtmise eesmärgil esitab asutus asja kohtule, mis on menetlusasutusest eraldi seisev asutus, tingimusel, et käesoleva lõike tingimused on täidetud, artikli 11 lõike 6 mõju kõnealuse juhtumiga tegeleva asutusega, kes võtab tagasi kohtule esitatud taotluse pärast komisjoni menetluse algatamist, kusjuures see tagasivõtmine lõpetab täielikult siseriikliku menetluse.“

6

Komisjoni 7. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 773/2004, mis käsitleb [ELTL artiklite 101 ja 102] kohaste menetluste teostamist komisjonis (ELT 2004, L 123, lk 18; ELT eriväljaanne 08/03, lk 81), mida on muudetud komisjoni 30. juuni 2008. aasta määrusega (EÜ) nr 622/2008 (ELT 2008, L 171, lk 3; edaspidi „määrus nr 773/2004“), artikli 2 lõikes 1 on sätestatud:

„Komisjon võib otsustada algatada menetluse määruse (EÜ) nr 1/2003 III peatüki kohase otsuse vastuvõtmiseks igal ajal, kuid peab seda tegema hiljemalt kuupäeval, mil ta esitab esialgse hinnangu vastavalt nimetatud määruse artikli 9 lõikele 1 või vastuväited või palub pooltel teatada, kas nad on huvitatud osalemisest arutelus kokkuleppe sõlmimiseks, või kuupäeval, mil avaldatakse nimetatud määruse artikli 27 lõike 4 kohane teatis, olenevalt sellest, kumb kuupäev on varasem.“

7

Slovakkia konkurentsiamet algatas ELTL artikli 102 alusel 26. septembril 2005 ST suhtes menetluse seoses turgu valitseva seisundi kuritarvitamisega. Selle menetluse algatamisest teatati komisjonile ja teistele liikmesriikide konkurentsiasutustele 2005. aasta oktoobris. Slovakkia konkurentsiamet esitas 2007. aasta oktoobris komisjonile otsuse eelnõu, mille kohaselt on ST oma turgu valitsevat seisundit kuritarvitanud.

8

Slovakkia konkurentsiamet tegi 21. detsembril 2007 otsuse, milles ta tuvastas, et ST on oma turgu valitsevat seisundit kuritarvitanud.

9

Komisjon esitas 13. juunil 2008 ST konkurentidele teabenõuded ST teatavate kaubandustavade kohta.

10

Komisjon viis 13.–15. jaanuarini 2009 koostöös Slovakkia konkurentsiametiga ST ruumides läbi etteteatamata kontrolli.

11

8. aprillil 2009 otsustas komisjon algatada ST suhtes menetluse määruse nr 1/2003 artikli 11 lõike 6 ja määruse nr 773/2004 artikli 2 lõike 1 tähenduses (edaspidi „komisjoni 8. aprilli 2009. aasta otsus“). Komisjon täpsustab selles otsuses, et kõnealune menetlus puudutab eelkõige ST võimalikku keeldumist anda eraldatud juurdepääs oma kliendiliinidele ja muudele lairibaühenduse hulgiteenustele, samuti hinnakruvi efekti seoses kliendiliinile hulgijuurdepääsuga, muude lairibaühenduse juurdepääsu hulgiteenustega ja juurdepääsu jaeteenustega Slovakkias.

12

Rada Protimonopolného úradu Slovenskej republiky (Slovaki Vabariigi monopolivastase ameti nõukogu) muutis 9. aprillil 2009 Slovakkia konkurentsiameti 21. detsembri 2007. aasta otsust (edaspidi „9. aprilli 2009. aasta otsus“). Selle otsusega määras ta ST‑le trahvi summas 525800000 Slovakkia krooni (SKK) (17453362,54 eurot) põhjusel, et ST on kuritarvitanud oma turgu valitsevat seisundit, kui ta rakendas telekommunikatsiooniteenuste jaehindade ja sidevõrkude vastastikuse sidumise hulgihindade vahel hinnakruvi efekti strateegiat. Nimetatud nõukogu leiab, et need rikkumised pandi asjaomaste jaeteenuste puhul toime ajavahemikest pikima jooksul alates 1. maist 2001 kuni 9. aprillini 2009, mil ta tegi oma otsuse.

13

ST esitas 9. aprilli 2009. aasta otsuse peale kaebuse Krajský súd v Bratislavele (Bratislava maakonnakohus, Slovaki Vabariik), väites eelkõige, et selle otsuse tegemiseks pädev ametiasutus oli Telekomunikačný úrad Slovenskej republiky (Slovaki Vabariigi telekommunikatsiooniamet), mitte Slovakkia konkurentsiamet. Krajský súd v Bratislave (Bratislava maakonnakohus) tühistas 11. jaanuari 2012. aasta kohtuotsusega 9. aprilli 2009. aasta otsuse. Slovakkia konkurentsiamet esitas Najvyšší súd Slovenskej republiky'le (Slovaki Vabariigi kõrgeim kohus) kassatsioonkaebuse. Eelotsusetaotluse esitanud kohus tühistas 11. veebruari 2014. aasta määrusega Krajský súd v Bratislave (Bratislava maakonnakohus) 11. jaanuari 2012. aasta otsuse ja saatis asja viimasele tagasi.

14

Komisjon koostas 7. mail 2012 vastuväiteteatise, mille saatis ST‑le.

15

Komisjon võttis 15. oktoobril 2014 vastu otsuse C(2014) 7465 (final) Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 102 ja EMP lepingu artiklis 54 sätestatud menetluse kohta (juhtum AT.39523 – Slovak Telekom). Otsuses C(2014) 7465 leidis komisjon, et ettevõtja, mille moodustavad Deutsche Telekom AG ja ST, pani 12. augustist 2005 kuni 31. detsembrini 2010 toime ELTL artikli 102 ühe ja vältava rikkumise, mis seisnes sisuliselt hinnakruvi efektis ja niisuguse strateegia rakendamises, millega keelduti võimaldamast juurdepääsu oma kliendiliinidele.

16

Krajský súd v Bratislave (Bratislava maakonnakohus) tegi 21. juunil 2017 pärast 11. veebruari 2014. aasta määrusega eelotsusetaotluse esitamist teise kohtuotsuse, millega jäeti ST kaebus rahuldamata. ST esitas selle kohtuotsuse peale eelotsusetaotluse esitanud kohtule kassatsioonkaebuse.

17

Viimane palus ST‑l ja Slovakkia konkurentsiametil esitada oma seisukohad ne bis in idem-põhimõtte järgimise kohta, arvestades seda, et nimetatud asutus ja komisjon süüdistavad ST‑d turgu valitseva seisundi kuritarvitamises, mis seisnes hinnakruvi efektis ajavahemikus 12. augustist 2005 kuni 21. detsembrini 2007.

18

Nendest seisukohtadest nähtub, et ST ja Slovakkia konkurentsiameti arvamused ne bis in idem-põhimõtte rikkumise osas on erinevad, samuti asjaolu, et Najvyšší súd Slovenskej republiky (Slovaki Vabariigi kõrgeim kohus) ei jaga seisukohta, et Slovakkia konkurentsiamet ja komisjon olid oma vastavates otsustes analüüsinud erinevaid tooteid, ning asjaolu, et see kohus leidis, et kõnealune juhtum erineb Euroopa Kohtu 3. aprilli 2019. aasta kohtuotsuse Powszechny Zakład Ubezpieczeń na Życie (C‑617/17, EU:C:2019:283) aluseks olnud juhtumist.

19

Neil asjaoludel otsustas Najvyšší súd Slovenskej republiky (Slovaki Vabariigi kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

20

Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 1/2003 artikli 11 lõike 6 esimest lauset tuleb tõlgendada nii, et liikmesriikide konkurentsiasutused kaotavad pädevuse kohaldada ELTL artikleid 101 ja 102, kui komisjon algatab menetluse nende sätete rikkumist tuvastava otsuse vastuvõtmiseks.

21

Sellele küsimusele vastamiseks tuleb märkida, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei tule liidu õiguse sätte tõlgendamisel arvesse võtta mitte üksnes sätte sõnastust, vaid ka sätte konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa see säte on (3. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Wasserleitungsverband Nördliches Burgenland jt, C‑197/18, EU:C:2019:824, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).

22

Määruse nr 1/2003 artikli 11 lõike 6 esimese lause kohaselt kaotavad liikmesriikide konkurentsiasutused pädevuse kohaldada ELTL artikleid 101 ja 102, kui komisjon algatab menetluse võtta selle määruse III peatüki alusel vastu otsus, mille eesmärk on tuvastada ELTL artiklite 101 ja 102 rikkumine, kohustada asjaomaseid ettevõtjaid lõpetama kõnealused rikkumised, määrata pärast selliste rikkumiste prima facie tuvastamist ajutiste meetmete kohaldamine, muuta ettevõtjate võetud kohustused siduvaks või tunnistada ELTL artiklid 101 ja 102 kohaldamatuks.

23

Määruse nr 1/2003 artikli 35 kohaselt viitab määruse nr 1/2003 artikli 11 lõike 6 esimeses lauses sätestatud sõnastus „liikmesriikide konkurentsiasutused“ liikmesriikide määratud haldus- ja õigusasutustele, kes valmistavad ette ja võtavad vastu ELTL artiklite 101 ja 102 kohaldamise otsuseid ning millega nõutakse rikkumise lõpetamist või ajutiste meetmete kohaldamist, kiidetakse heaks kohustused või määratakse trahve, karistusmakseid või muid riigisiseses õiguses ette nähtud sanktsioone.

24

Määruse nr 1/2003 artikli 11 lõikes 6 ette nähtud pädevuse kaotamine ei ole siiski kohaldatav liikmesriikide kohtute puhul, kui nad teevad otsuseid nende otsuste peale apellatsioonikohtuna. Küll aga kohaldatakse seda juhul, kui kohaldatava riigisisese õiguse kohaselt pöördub asutus menetluse algatanud asutusest eraldiseisva õigusasutuse poole. Sellisel juhul, ja kui määruse nr 1/2003 artikli 11 lõikes 6 sätestatud tingimused on täidetud, peab nimetatud asutus oma taotluse õigusasutuselt tagasi võtma ja lõpetama riigisisese menetluse.

25

Määruse nr 1/2003 artikli 11 lõike 6 esimeses lauses sisalduvat sõnastust „kui komisjon algatab menetluse“ ei ole omakorda selgitatud ei selles määruses ega määruses nr 773/2004.

26

Siiski on Euroopa Kohus seoses nõukogu 6. veebruari 1962. aasta esimese määruse nr 17 [ELTL artiklite 101 ja 102] rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3), millele järgnes määrus nr 1/2003, artiklis 9 sätestatud mõiste „menetluse algatamine“ kohta juba otsustanud, et see mõiste hõlmab komisjoni ametitoimingut, mis väljendab tema tahet teha otsus nendest määrustest esimese alusel (vt selle kohta 6. veebruari 1973. aasta otsus kohtuasjas Brasserie de Haecht, 48/72, EU:C:1973:11, punkt 16).

27

Analoogiliselt selle mõistega tuleb määruse nr 1/2003 artikli 11 lõike 6 esimeses lauses kasutatud väljendit „komisjon algatab menetluse“ tõlgendada nii, et see viitab formaalselt komisjoni aktile, millega komisjon teatab ettevõtjale oma kavatsusest algatada menetlus, et võtta vastu üks selle määruse III peatükis nimetatud otsustest. See otsus tuleb teha määruse nr 773/2004 artikli 2 lõikes 1 sätestatud tähtaja jooksul.

28

Lisaks nähtub Euroopa Kohtu praktikast, et väljend „komisjon algatab menetluse“ piiritleb sisulisest aspektist selle, millises ulatuses kaotavad liikmesriikide konkurentsiasutused komisjonile oma pädevuse. Nimelt on Euroopa Kohus juba leidnud, et määruse nr 1/2003 artikli 11 lõikes 6 sätestatud pädevuse kaotamine puudutab asjaolusid, mis on komisjoni algatatud uurimise esemeks (vt selle kohta 29. jaanuari 2020. aasta kohtumäärus Silgan Closures ja Silgan Holdings vs. komisjon, C‑418/19 P, ei avaldata, EU:C:2020:43, punktid 73 ja 75).

29

Seega tuleb otsuses, millega komisjon teatab ettevõtjale oma kavatsusest algatada menetlus määruse III peatükis nimetatud otsuste vastuvõtmiseks, täpsustada ELTL artiklite 101 ja 102 väidetavaid rikkumisi, mille on toime pannud üks või mitu ettevõtjat ühe või mitme perioodi vältel ühel või mitmel kaubaturul ja ühel või mitmel geograafilisel turul, ning mida see akt puudutab.

30

Sellest järeldub, et niipea kui komisjon algatab vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 11 lõike 6 esimesele lausele menetluse ühe või mitme ettevõtja suhtes ELTL artikli 101 või 102 väidetava rikkumise tõttu, kaotavad liikmesriikide konkurentsiasutused pädevuse algatada menetlust samade ettevõtjate suhtes sama väidetava konkurentsivastase tegevuse eest, mis toimus samal või samadel perioodidel, samal või samadel kauba- ja/või geograafilisel turul või turgudel.

31

Määruse nr 1/2003 artikli 11 lõike 6 esimese lause sellist tõlgendust toetab ka selle sätte kontekst. See kuulub määruse IV peatükki, mis käsitleb komisjoni ja liikmesriikide konkurentsiasutuste vahelist koostööd. Selles peatükis asuva artikli 11 lõige 1 näeb ette, et komisjon ja liikmesriikide konkurentsiasutused teevad liidu konkurentsieeskirjade kohaldamisel tihedat koostööd. Just sel põhjusel ei sätesta nimetatud määruse artikli 11 lõige 6 mitte üksnes seda, et kui komisjon algatab menetluse otsuse vastuvõtmiseks määruse nr 1/2003 III peatüki alusel, kaotavad liikmesriikide konkurentsiasutused pädevuse kohaldada ELTL artikleid 101 ja 102, vaid ka seda, et kui liikmesriigi konkurentsiasutus on juba alustanud juhtumi käsitlemist, algatab komisjon menetluse alles pärast konsulteerimist kõnealuse riigisisese konkurentsiasutusega.

32

Lõpuks kinnitab määruse nr 1/2003 artikli 11 lõike 6 esimese lause niisugust tõlgendust selle määrusega taotletav eesmärk. Nimelt, nagu nähtub selle määruse põhjendustest 6 ja 8, on määruse eesmärk tagada liidu konkurentsieeskirjade tõhus kohaldamine, lubades liikmesriikide konkurentsiasutustel seda õigust kohaldada paralleelselt komisjoniga. Nende eeskirjade paralleelne kohaldamine peab siiski olema ka järjekindel ja tagama nende eeskirjade rakendamise eest vastutavate ametiasutuste võrgu haldamise parimal võimalikul viisil. Ent nagu on märgitud sama määruse põhjenduses 17, on just viimati nimetatud eesmärkide tagamiseks ette nähtud liikmesriikide konkurentsiasutuste pädevuse kaotamine komisjoni kasuks, kui ta algatab menetluse. Lisaks ei saa neid eeskirju paralleelselt kohaldada ettevõtjate kulul. Ent liikmesriikide konkurentsiasutuste loobumine võimaldab ettevõtjatel kaitsta paralleelseid menetlusi nende asutuste ja komisjoni poolt (vt selle kohta 11. novembri 1981. aasta kohtuotsus IBM vs. komisjon, 60/81, EU:C:1981:264, punkt 18, ja 29. jaanuari 2020. aasta kohtumäärus Silgan Closures ja Silgan Holdings vs. komisjon, C‑418/19 P, ei avaldata, EU:C:2020:43, punkt 73).

33

Käesoleva juhtumi puhul järeldub sellest, et kuna Slovakkia konkurentsiamet algatas 26. septembril 2005 ST suhtes menetluse liikmesriigi konkurentsiasutusena määruse nr 1/2003 artikli 35 tähenduses, siis komisjoni 8. aprilli 2009. aasta otsus algatada ST suhtes menetlus määruse nr 773/2004 artikli 2 lõike 1 tähenduses võttis määruse nr 1/2003 artikli 11 lõike 6 esimese lause alusel sellelt asutuselt pädevuse kohaldada ELTL artiklit 102 üksnes osas, milles nimetatud otsus puudutas sama konkurentsivastast tegevust, mille ST oli väidetavalt toime pannud samal kauba- või geograafilisel turul või samadel kauba- või geograafilistel turgudel või sama(de)l perioodi(de)l ning mis juba on selles asutuses poolelioleva menetluse ese.

34

Selleks et teha kindlaks, kas see on nii, tuleb meelde tuletada, et samal ajal kui komisjoni 8. aprilli 2009. aasta otsuse ulatuse tõlgendus on Euroopa Kohtu ülesanne (vt selle kohta 27. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Western Sahara Campaign UK, C‑266/16, EU:C:2018:118, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika), on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne hinnata liikmesriigi konkurentsiasutuse sellise otsuse ulatust, mille põhikohtuasja kaebaja on vaidlustanud. Siiski on Euroopa Kohus, kellel tuleb anda eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele tarvilik vastus, pädev andma põhikohtuasja toimikust ning talle esitatud kirjalikest ja suulistest seisukohtadest tuletatud juhiseid, mis võimaldavad eelotsusetaotluse esitanud kohtul asja lahendada (vt selle kohta 24. septembri 2020. aasta kohtuotsus YK (juhtivtöötajate tööandjapension), C‑223/19, EU:C:2020:753, punkt 58).

35

Nagu nähtub komisjoni 8. aprilli 2009. aasta otsusest, algatas komisjon ST suhtes menetluse turgu valitseva seisundi väidetava kuritarvitamise tõttu lairibaühendusele hulgijuurdepääsu teenuste (eraldatud kliendiliinile hulgijuurdepääsu andmine) turul. Komisjon märkis selles otsuses eelkõige, et uurimise all olevad väidetavad kuritarvitused puudutasid hinnakruvi efekti seoses hulgijuurdepääsuga eraldatud kliendiliinile ja muudele lairibateenustele ja nende vastavatele jaeteenustele Slovakkias.

36

Seevastu nähtub Euroopa Kohtule esitatud toimiku põhjal, et Slovakkia konkurentsiameti menetlus hõlmas ST toime pandud turgu valitseva seisundi väidetavat kuritarvitamist telefoniteenuste ning sissehelistamisega internetiühenduse teenuste hulgi- ja jaeturgudel.

37

Eelnimetatud asjaolusid arvestades ilmneb – juhul kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrollimise tulemusel ei selgu vastupidist –, et komisjoni ja Slovakkia konkurentsiameti poolt ST suhtes läbi viidud menetluste ese oli viimase turgu valitseva seisundi väidetav kuritarvitamine erinevatel kaubaturgudel.

38

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et määruse nr 1/2003 artikli 11 lõike 6 esimest lauset tuleb tõlgendada nii, et liikmesriikide konkurentsiasutused kaotavad pädevuse kohaldada ELTL artikleid 101 ja 102, kui komisjon algatab menetluse nende sätete rikkumist tuvastava otsuse vastuvõtmiseks, tingimusel et see ametlik otsus puudutab ELTL artiklite 101 ja 102 neidsamu väidetavaid rikkumisi, mille on sama(d) ettevõtja(d) toime pannud samal kaubaturul või samadel kaubaturgudel ja samal geograafilisel turul või samadel geograafilistel turgudel sama(de)l perioodi(de)l ning mille kohta on need asutused varem algatanud menetluse või menetlused.

39

Teise küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas ne bis in idem-põhimõtet, nagu seda on tunnustatud harta artiklis 50, tuleb tõlgendada nii, et see on kohaldatav sellistele konkurentsiõiguse rikkumistele nagu ELTL artiklis 102 sätestatud turgu valitseva seisundi kuritarvitamine, kui nende rikkumiste eest määravad sanktsioone eraldi ja sõltumatult nii komisjon kui liikmesriigi konkurentsiasutus oma pädevuse teostamisel määruse nr 1/2003 artikli 11 lõike 6 alusel.

40

Siinkohal on oluline meeles pidada, et ne bis in idem-põhimõte on liidu õiguse aluspõhimõte (15. oktoobri 2002. aasta kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P – C‑252/99 P ja C‑254/99 P, EU:C:2002:582, punkt 59). See põhimõte on sätestatud ka harta artiklis 50, mis puudutab kriminaalõiguslikku laadi menetlusi ja karistusi.

41

Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikast tulenevalt tuleb menetlustes, milles määratakse trahv konkurentsiõiguse rikkumise eest, järgida ne bis in idem‑põhimõtet. See põhimõte keelab konkurentsiasjades ettevõtjat uuesti süüdi mõista või kohtu alla anda konkurentsivastase tegevuse eest asjaoludel, mille eest on talle karistus juba määratud või milles ta on õigeks mõistetud varasema otsusega, mille peale ei saa enam edasi kaevata (14. veebruari 2012. aasta kohtuotsus Toshiba Corporation jt, C‑17/10, EU:C:2012:72, punkt 94 ja seal viidatud kohtupraktika).

42

Sellest järeldub, et ne bis in idem‑põhimõtte kohaldamine konkurentsiõiguse valdkonda kuuluvates menetlustes sõltub kahest tingimusest: esiteks peab olema olemas varasem lõplik otsus (nn bis-tingimus) ja teiseks, et sama konkurentsivastast tegevust peetakse silmas varasemas otsuses ja hilisemates menetlustes või otsustes (nn idem-tingimus).

43

Nagu Euroopa Kohus on juba otsustanud, allub ne bis in idem-põhimõtte kohaldamine kolmele tingimusele: faktiliste asjaolude, rikkumise toime pannud isiku ja kaitstava õigushüve samasus (vt selle kohta 14. veebruari 2012. aasta kohtuotsus Toshiba Corporation jt, C‑17/10, EU:C:2012:72, punkt 97). Ne bis in idem-põhimõte keelab niisiis karistada sama isikut rohkem kui ühe korra sama õigusvastase teo eest sama õigushüve kaitsmiseks (7. jaanuari 2004. aasta kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P, EU:C:2004:6, punkt 338).

44

Käesoleval juhul aga ei ole ne bis in idem‑põhimõte kohaldatav.

45

Nimelt, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 37, siis kuigi Slovakkia konkurentsiameti ja komisjoni läbi viidud menetlused ning nende tulemusel tehtud otsused puudutavad konkurentsivastast tegevust, mis on toime pandud erinevatel kaubaturgudel, ei kuulu ne bis in idem-põhimõte kohaldamisele, kuna faktiliste asjaolude samasuse tingimus ei ole täidetud ja järelikult ei ole täidetud ka idem-tingimus.

46

Sellega seoses tuleb märkida, et 15. oktoobri 2014. aasta otsuses tuvastas komisjon eelkõige ST turgu valitseva seisundi kuritarvitamise, mis seisnes hinnakruvi efektis kliendiliinile eraldatud juurdepääsu hulgiturul ja lairibaühenduse teenuste jaemüügiturul Slovakkias, samas kui Euroopa Kohtule esitatud toimikust nähtub – kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrollimisel ei selgu vastupidist –, et Slovakkia konkurentsiamet tuvastas ST turgu valitseva seisundi kuritarvitamise, mis seisneb hinnakruvi efektis esiteks telefonsideteenuste turgudele ja ST fikseeritud asukohas avalikus võrgus kõneteenuse alustamise ja lõpetamise turgude sidevõrkude vastastikuse sidumise hulgiturule, ja teiseks sissehelistamisega internetile juurdepääsuteenuste turule ja sidevõrkude vastastikuse sidumise hulgiturule, s.o ST fikseeritud asukohas avaliku telefonivõrgu kaudu analoogliini ja integraalteenuste digitaalvõrgu hulgijuurdepääsu osutamise teenuse turgudele. Seega ilmneb, et need kuritarvitused ei puuduta samu kaubaturge.

47

Kui aga eelotsusetaotluse esitanud kohtu läbiviidud kontrolli tulemusel selgub, et Slovakkia konkurentsiameti läbi viidud menetluse ja selle tulemusel tehtud otsuse ese on ST poolt samadel kaubaturgudel ja samadel geograafilistel turgudel samal perioodil läbi viidud seesama konkurentsivastane tegevus nagu see, mida käsitleti komisjoni otsuses, mistõttu idem-tingimus on täidetud, ei oleks ne bis in idem-põhimõte kohaldatav ka seetõttu, et täidetud ei ole bis-tingimus. Nimelt, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 30, tuleb sellisel juhul asuda seisukohale, et Slovakkia konkurentsiamet on määruse nr 1/2003 artikli 11 lõike 6 esimese lause alusel kaotanud oma pädevuse kohaldada käesoleval juhul ELTL artiklit 102.

48

Järelikult tuleb teisele küsimusele vastata, et harta artiklis 50 sätestatud ne bis in idem-põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et see on kohaldatav sellistele konkurentsiõiguse rikkumistele nagu ELTL artiklis 102 sätestatud turgu valitseva seisundi kuritarvitamine ja see keelab ettevõtjat uuesti süüdi mõista või kohtu alla anda konkurentsivastase tegevuse korral, mille eest teda on karistatud või mille puhul on leitud varasema otsusega, mida ei saa edasi kaevata, et ta ei vastuta selle tegevuse eest. Seevastu ei kohaldata seda põhimõtet juhul, kui ettevõtja suhtes algatatakse menetlus ja selle eest määrab nii liikmesriigi konkurentsiasutus kui ka komisjon eraldi ja sõltumatult sanktsiooni ELTL artikli 102 rikkumiste eest, mis puudutavad erinevaid kaubaturge või geograafilisi turge, või kui liikmesriigi konkurentsiasutus kaotab oma pädevuse määruse nr 1/2003 artikli 11 lõike 6 esimese lause alusel.

49

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kaheksas koda) otsustab: