1.

Kas riigisisene õigusnorm, millega on muu hulgas ette nähtud pensioni tagamise sissemakse eriti suurtelt „eripensionidelt“, diskrimineerib kaudselt mehi kui peamisi eriti suure pensioni saajaid võrreldes naistega, kes saavad keskmiselt oluliselt väiksemat pensioni?

2.

See on keskne küsimus, mis on käesoleva eelotsusetaotluse ese.

3.

Austria seadusandja on alates 1990. aastate lõpust teinud pensioniõiguste pikaajalise rahastamise tagamiseks mitmesuguseid reforme. Lisaks riiklikule pensionikindlustusele ja ametnike pensionidele võivad avaliku sektori rahaliste vahendite olukorda kaudselt mõjutada ka riigi kontrolli all olevate ettevõtjate sõlmitud määratud väljamaksetega tööandjapensionilepingud. Seda seetõttu, et nendega võtab ettevõtja endale otseselt kohustuse maksta soodustatud isikule pärast pensionile jäämist igal kuul teatud enne kindlaksmääratud summa. Avaliku sektori ettevõtjate eriti suured kohustused mõjutavad nende ettevõtjate aktsionäridele tehtavate väiksemate väljamaksete kaudu ka avaliku sektori tulusid.

4.

Põhikohtuasja hageja (edaspidi „hageja“) saab sellist määratud väljamaksetega tööandjapensioni riigi enamusosalusega ettevõtjalt. Alates 2015. aastast peab tema endine tööandja tema tööandjapensionilt esiteks kinni nn pensioni tagamise sissemakse. Teiseks keelati riigi kontrolli all olevatel ettevõtjatel 2018. aasta pensionide kohandamise raames võtta ette selle tööandjapensioni lepinguliselt kokku lepitud iga-aastast suurendamist, kui pensioniõigusliku isiku kogu pensionitulu ületab teatavat suurust.

5.

Kuna kirjeldatud õigusnormid puudutavad rohkem mehi kui naisi ja rohkem vanu kui noori, leiab hageja, et need on diskrimineerivad ja seetõttu liidu õigusega vastuolus. Euroopa Kohtul tuleb seega käesolevas menetluses selgitada, kas sellised riigisisesed õigusnormid on vastuolus diskrimineerimisvastaste direktiivide ja harta sätetega, eelkõige harta artiklitega 20 ja 21.

6.

Nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel (edaspidi „direktiiv 2000/78“) ( 2 ), artikli 1 kohaselt on selle direktiivi eesmärk kehtestada üldine raamistik, et võidelda „usutunnistuse või veendumuste, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel“ diskrimineerimise vastu.

7.

Selle direktiivi artikli 3 lõikes 1 on direktiivi reguleerimisala määratletud järgmiselt:

„1.   Ühendusele antud pädevuse piires kohaldatakse käesolevat direktiivi kõikide isikute suhtes nii avalikus kui ka erasektoris, sealhulgas avalik-õiguslike isikute suhtes, kui kõne all on:

[…]

8.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiiv 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes (uuestisõnastamine) (edaspidi „direktiiv 2006/54“) ( 3 ) sisaldab artikli 1 kohaselt muu hulgas sätteid, mis on seotud „töötingimuste, sealhulgas töötasu“ ja „kutsealaste sotsiaalkindlustusskeemidega“.

9.

Selle direktiivi artikkel 2 sätestab:

„1.   Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

10.

Direktiivi 2006/54 artikkel 4 sätestab:

„Võrdse või võrdväärse töö puhul kõrvaldatakse otsene ja kaudne sooline diskrimineerimine töö tasustamise kõigis aspektides ja tingimustes.

Tööde klassifitseerimissüsteemi kasutamise puhul töötasu määramisel võetakse selle aluseks samad kriteeriumid nii meeste kui ka naiste suhtes ning see koostatakse nii, et igasugune sooline diskrimineerimine oleks välistatud.“

11.

Direktiivi 2006/54 artikkel 5 näeb ette:

„Ilma et see piiraks artikli 4 kohaldamist, välistatakse otsene või kaudne sooline diskrimineerimine kutsealastes sotsiaalkindlustusskeemides ning eelkõige siis, kui kõne all on järgmine:

[…]

12.

Tööandjapensioni reguleerib Austrias tööandjapensioniseadus (Betriebspensionsgesetz, edaspidi „BPG“) ( 4 ).

13.

BPG § 1 lõike 1 kohaselt kohaldatakse seda väljamaksetele, mida teeb tööandja töötajale eraõigusliku töösuhte raames riikliku pensionikindlustuse täiendamiseks.

14.

BPG § 2 „Väljamaksete liigid“ näeb ette järgmist:

„Väljamaksed § 1 lõike 1 tähenduses on tööandja kohustused, mis tulenevad ühepoolsetest deklaratsioonidest, üksiklepingutest või kollektiivlepingute sätetest:

15.

Pensioni tagamise sissemaksete kinnipidamise aluseks on 1. jaanuari 2015. aasta eripensionide suuruse piiramise seadus (Sonderpensionenbegrenzungsgesetz, edaspidi „SpBegrG“) ( 5 ). Selle ulatusliku kobarseadusega muudeti eri föderaalseadusi, sealhulgas liidu konstitutsioonilist seadust avalikus teenistuses olevate isikute töötasude piiramise kohta (Bundesverfassungsgesetz über die Begrenzung von Bezügen öffentlicher Funktionäre, edaspidi „BezBegrBVG“) ( 6 ). See näeb ette ülempiiride seadmise teatavate föderaalametnike ja avalike teenistujate töötasudele. Lisaks võimaldab see Austria seadusandjal kehtestada nende ametnike pensionide ja hüvitiste ning riigikontrolli kontrollile alluvate juriidiliste isikute endiste töötajate määratud väljamaksetega pensionide suhtes pensioni tagamise sissemakseid, kui nimetatud pensionid või hüvitised ületavad teatava ülempiiri. BezBegrBVG § 10 lõige 6 võimaldab liidumaade seadusandjatel kehtestada sellise pensioni tagamise sissemakse liidumaa tasandil.

16.

Seda õigust kasutades võttis Alam-Austria liidumaa vastu Alam-Austria liidumaa kohaliku omavalitsuse (liidumaa ja valdade) ametnike töötasude seaduse (Niederösterreichisches Landes- und Gemeindebezügegesetz, edaspidi „NÖ Landes- und GemeindebezügeG“) ( 7 ) § 24a. Viidatud säte on sõnastatud järgmiselt:

„(1)   Isikud, kellel on õigus pensionile või hüvitistele tulenevalt määratud väljamaksetega pensionikindlustuslepingutest, mille nad on sõlminud

peavad tegema pensioni tagamise sissemakse selle osa eest, mis ületab [ASVG] § 45 kohast igakuist sissemakse aluse ülempiiri. See kehtib ka erimaksete suhtes.

(2)   Pensioni tagamise sissemakse peab kinni väljamaksev asutus ja see kantakse üle sellele liidumaa seaduse alusel asutatud asutusele või sellele ettevõtjale, kellelt pensioni või hüvitisi saadakse.

(3)   Pensioni tagamise sissemakse on järgmine:

17.

Eelotsusetaotlusest nähtub, et NÖ Landes- und GemeinschaftsbezügeG § 24a lõikes 1 sisalduv mõiste „väljamakse“ hõlmab üksnes määratud väljamakseid BPG § 2 punkti 2 tähenduses. Seda seetõttu, et SpBegrG artikkel 1 ja seega BezBegrBVG § 10 lõikes 6 sisalduv volitusnorm hõlmavad üksnes neid määratud väljamakseid. ( 8 )

18.

Üldise sotsiaalkindlustusseaduse (Allgemeines Sozialversicherungsgesetz, edaspidi „ASVG“) ( 9 ) §‑de 108f ja 108h kohaselt kohandatakse riikliku pensioni makseid igal aastal vastavalt tarbijahindade muutumisele nn kohandamisteguri alusel.

19.

2018. aasta puhul muudeti seda kohandamismehhanismi 2018. aasta pensionide kohandamise seadusega (Pensionsanpassungsgesetz 2018, edaspidi „PAG 2018“) ( 10 ). Täpsemalt lisati PAG 2018‑ga ASVGsse § 711, mis näeb ette pensioni järgmise astmelise suurendamise:

„(1)   Erandina § 108h lõike 1 esimesest lausest ja lõikest 2 ei tule pensioni 2018. aastal suurendada mitte kohandamisteguri alusel, vaid järgmiselt.

Kogu pensionitulu (lõige 2) tuleb suurendada järgmiselt:

Kui kogu pensionitulu ületab 4980 eurot kuus, siis suurendamist ei toimu.

(2)   Isiku kogu pensionitulu on kõikide tema riiklikust pensionikindlustusest tulenevate pensionide summa, millele tal oli õigus 31. detsembril 2017 kehtinud õigusnormide kohaselt […]. Kogu pensionitulu osaks on ka kõik [SpBegrG-ga] hõlmatud väljamaksed, kui pensioni saaval isikul oli neile õigus 31. detsembril 2017.

[…]

(6)   […] (Konstitutsiooniline säte) [SpBegrG-ga] hõlmatud väljamaksete kohandamine 2018. aastal ei või ületada lõikes 1 sätestatud suurendamist lähtuvalt kogu pensionitulust (lõige 2).“

20.

Hageja on põhikohtuasja kostja (edaspidi „kostja“) NK endine töötaja. Kostja on börsil noteeritud aktsiaselts, milles on 51% enamusosalus Alam-Austria liidumaal.

21.

Hageja sõlmis 2. märtsil 1992 oma toonase töösuhte ajal kostjaga määratud väljamaksetega pensionilepingu. Selle all tuleb mõista tööandja ühepoolset kohustust maksta töötajale pärast töösuhte lõppu vahetult teatud suurusega tööandjapensioni, mida rahastatakse ettevõtja pensionireservidest. Hageja leping sisaldab ka nn väärtuse tagamise klauslit, mille kohaselt suurenevad väljamakstavad summad igal aastal sama protsendimäära võrra, mille võrra tõusevad kostja töötajate suhtes kehtiva kollektiivlepingu kohaselt kõrgeima ametirühma palgad.

22.

Hageja jäi 1. aprillist 2010 pensionile ja sai seetõttu eri pensionimakseid. Muu hulgas sai ta kostjalt 2. märtsil 1992. aastal määratud väljamaksetega pensionikindlustuslepingu alusel alates 17. detsembrist 2010 tööandjapensioni.

23.

Alates 1. jaanuarist 2015 peab kostja sellest teatava osa kinni NÖ Landes- und GemeindebezügeG § 24a kohase pensioni tagamise sissemaksena.

24.

Lisaks ei suurendanud kostja väljamakstavat summat 2018. aastal vastavalt väärtuse tagamise klauslile, kuna selle summa suhtes on kohaldatavad PAG 2018 õigusnormid, eelkõige ASVG uus § 711 lõige 6, mille kohaselt jäetakse teatavad pensionid suurendamata, kui isiku kogu pensionitulu ületab 4980 eurot.

25.

Põhikohtuasjas vaidleb hageja pensioni tagamise sissemaksete kinnipidamise ja tema tööandjapensioni 2018. aastal suurendamata jätmise vastu. Sisuliselt väidab ta, et riigisisesed õigusnormid, millel mõlemad meetmed põhinevad, diskrimineerisid teda soo, vanuse ja varalise seisundi alusel ning olid vastuolus võrdse kohtlemise direktiivide ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga. Seda seetõttu, et need õigusnormid toovad eelkõige kaasa varasematest lepingutest tulenevate eriti suurte pensioniõiguste vähendamise ja mõjutavad oluliselt rohkem mehi kui naisi.

26.

Kohtuasja menetlev Landesgericht Wiener Neustadt (liidumaa kohus Wiener Neustadtis) otsustas neil asjaoludel menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

27.

Euroopa Kohtu menetluses esitasid kirjalikud seisukohad hageja, Austria Vabariik ja Euroopa Komisjon. 22. jaanuari 2020. aasta kohtuistungil osalesid nimetatud menetlusosalised ja kostja.

28.

Käesoleva eelotsusemenetluse keskmes on kaks riigisisest õigusnormi, mis mõjutavad seda, kui suur on tööandjapension, mida hageja saab vastavalt määratud väljamaksetega pensionilepingule, mille ta on sõlminud oma tööandjaga, kes on riigi kontrolli all olev ettevõtja.

29.

Kuni tööandjapensionikassa loomiseni 1. juulil 1990 olid sellised määratud väljamaksetega pensionilepingud Austrias tööandjapensioni tavaliseks vormiks. Nende puhul kohustub tööandja maksma töötajale pärast pensionile jäämist iga kuu teatava summa. Juhtivtöötajad suutsid sageli sõlmida eriti tulusaid tööandjapensionilepinguid. Vahepeal on enamik tööandjaid läinud üle töösuhte ajal igakuiste sissemaksete tegemisele tööandjapensionikassasse või elukindlustusandjale.

30.

Alates 2015. aastast peetakse sellistest tööandjapensionidest nagu see, mida saab hageja ja mille suurus ületab teatavat ülempiiri, esiteks kinni nn pensioni tagamise sissemakse. Teiseks jäeti hageja tööandjapension 2018. aastal vastupidi lepingus sisalduvale väärtuse tagamise klauslile suurendamata, sest tema kogupension – mis hõlmas lisaks riiklikule pensionile ka riigi kontrolli all oleva ettevõtja määratud väljamaksetega tööandjapensioni – ületas ülempiiriks olevat 4980 eurot.

31.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul puudutavad need õigusnormid statistiliselt rohkem mehi kui naisi, rohkem vanu kui noori ja rohkem varakaid kui varatuid. Seetõttu tekib küsimus, kas õigusnormid on kooskõlas direktiivides 79/7, 2000/78 ja 2006/54 sisalduva soo või vanuse alusel (kaudse) diskrimineerimise keeluga. Peale selle võib eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul tegemist olla harta artiklite 17, 20, 21 ja 47 rikkumisega.

32.

Täpsemalt soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus oma kahe esimese küsimusega sisuliselt teada, kas nimetatud direktiivid on kohaldatavad (selle kohta allpool A osa) ja kas riigisisesed õigusnormid kujutavad endast kaudset diskrimineerimist soo (selle kohta allpool B osa) või vanuse (selle kohta allpool C osa) alusel. Peale selle küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas põhikohtuasjas on kohaldatav harta, ja – jaatava vastuse korral – kuidas tõlgendada eespool nimetatud põhiõigusi, võttes arvesse vaidlusaluseid õigusnorme (selle kohta allpool D osa).

33.

Kahe esimese eelotsuse küsimuse esimese osaga, mida tuleb analüüsida kõigepealt ja koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas sellised õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kuuluvad direktiivide 79/7, 2000/78 ja 2006/54 kohaldamisalasse.

34.

Mis puudutab direktiivi 79/7, siis selle artikli 3 lõike 1 punktist a nähtub, et seda kohaldatakse üksnes riiklike skeemide suhtes. ( 12 ) Põhikohtuasjas vaidlusalused NÖ Landes- und GemeindebezügeG § 24a ja ASVG § 711 lõike 6 sätted puudutavad seevastu väljamakseid, mis on BPG § 1 lõikes 1 sätestatud legaaldefinitsiooni kohaselt lepingulist laadi.

35.

Sellised tööandjapensionid kuuluvad direktiivide 2000/78 ja 2006/54 kohaldamisalasse.

36.

Seda seetõttu, et nende puhul kujutavad lepingulised kohustused, mille eesmärk on muu hulgas anda ettevõtja töötajatele riikliku pensionikindlustuse kõrval täiendavaid õigusi, endast kutsealaseid sotsiaalkindlustusskeeme direktiivi 2006/54 artikli 1 teise lõigu punkti c tähenduses. Lisaks kuuluvad tööandjapensionid väljakujunenud kohtupraktika kohaselt direktiivi 2000/78 artikli 3 lõike 1 punktis c ja direktiivi 2006/54 artikli 1 teise lõigu punktis b sisalduva töötasu mõiste alla. ( 13 )

37.

Austria valitsuse arvates ei tohiks vaidlusalused normid siiski nende direktiivide kohaldamisalasse kuuluda, sest tegemist on teatavat liiki erimaksuga eriti suurte pensioniõiguste pealt. Seejuures tugineb Austria valitsus Euroopa Kohtu otsusele C, milles Euroopa Kohus sedastas, et vanaduspensionist saadava teatava suurusega tulu suhtes lisamaksu kehtestamine ei kuulu direktiivide kohaldamisalasse, sest puudub seos töölepinguga. ( 14 )

38.

Sellele tuleb siiski esiteks vastu väita, et kohtuasjas C tugines Euroopa Kohus sellele, et maksu kehtestamine ei puuduta töötajale vastavalt tema varasemale töösuhtele makstavate hüvitiste summa kindlaksmääramise korda või tingimusi. Seega ei ole see seotud direktiivis 2000/78 nimetatud „töötasu“ kindlaksmääramisega. ( 15 )

39.

Seevastu Landes- und GemeindebezügeG § 24a ja ASVG § 711 lõige 6 mõjutavad otseselt selle tööandjapensioni suurust, mida tööandja on kohustatud asjaomastele endistele töötajatele töölepingu lisakokkulepete alusel maksma. Seda seetõttu, et pensioni tagamise sissemakse mahaarvamise ja väärtuse tagamise klauslile vastava suurendamise keelu tõttu peab tööandja maksma oma endisele töötajale vähem, kui lepingus kokku lepitud.

40.

Teiseks võttis Euroopa Kohus direktiivide kohaldamisalasse kuulumise eitamisel aluseks formaalse maksumõiste ja tugines seejuures asjaolule, et vanaduspensionist saadava tulu maksustamine kuulub liikmesriikide ainupädevusse, mis neil on maksuõiguse valdkonnas. ( 16 ) Vaidlusaluste õigusnormide eesmärk suurendada avaliku sektori tulusid ja tagada seeläbi pensioniõiguste jätkusuutlik rahastamine ei muuda neid õigusnorme siiski veel maksuõigusnormideks.

41.

Eeltoodud kaalutlustest järeldub, et direktiivid 2006/54 ja 2000/78 on kohaldatavad.

42.

Oma esimese küsimuse teise osaga soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus esiteks teada, kas direktiivi 2006/54 artikli 4 teist lõiku ja artikli 5 punkti c tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisene õigusnorm, mis näeb ette, et teatavatelt „eripensionidelt“, täpsemalt sellistelt määratud väljamaksetega tööandjapensionidelt, mida maksavad riigi kontrolli all olevad ettevõtjad ja mis ületavad seaduses sätestatud ülempiiri, peetakse kinni pensionide tagamise sissemakse, kui nimetatud ülempiir ületab rohkem meeste kui naiste pensione.

43.

Teiseks küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas õigusnorm, mille kohaselt jääb 2018. aastal alates 4980 euro suurusest pensioni kogutulust täielikult ära riigi kontrolli all oleva ettevõtja määratud väljamaksetega tööandjapensioni lepinguliselt ettenähtud suurendamine, on vastuolus direktiivi 2006/54 artikli 4 teise lõigu ja artikli 5 punktiga c, kui nii suurt pensioni saab rohkem mehi kui naisi.

44.

Direktiivi 2006/54 artikli 4 teine lõik ja artikli 5 punkt c keelavad igasuguse otsese või kaudse soo alusel diskrimineerimise töö tasustamise kõigis aspektides ja kutsealastes sotsiaalkindlustusskeemides, eelkõige hüvitiste arvutamisel.

45.

Otsene soo alusel diskrimineerimine on käesoleval juhul välistatud, kuna NÖ Landes- und GemeindebezügeG § 24a ega ASVG § 711 lõige 6 ei seo pensioni tagamise sissemakse tegemise kohustust ega tööandjapensioni suurendamata jätmist pensionisaaja sooga.

46.

Direktiivi 2006/54 artikli 2 lõike 1 punkti b kohaselt võib aga tegemist olla kaudse diskrimineerimisega, kui väliselt neutraalne säte, kriteerium või tava seab ühest soost isikud võrreldes teisest soost isikutega ebasoodsamasse olukorda. ( 17 )

47.

Kaudse diskrimineerimise tuvastamine toimub seega kahes etapis. Esimeses etapis tuleb uurida, kas erinev kohtlemine põhineb „neutraalsel“ eristamiskriteeriumil (selle kohta allpool 1. jagu). ( 18 ) Alles siis, kui see on tuvastatud, tuleb teises etapis kontrollida, kas õigusnormist tulenev ebasoodne olukord mõjutab ühe soo esindajaid võrreldes teise soo esindajatega eriti tugevalt (selle kohta allpool 2. ja 3. jagu). ( 19 ) Lõpuks võib tekkida võimaliku põhjendatuse küsimus (selle kohta allpool 4. jagu).

48.

NÖ Landes- und GemeindebezügeG § 24a ja ASVG § 711 lõike 6 kohaselt on pensioni tagamise sissemakse tegemise kohustus ja tööandjapensioni suurendamata jätmine seotud kolme (neutraalse) tingimusega: isikul peab esiteks olema õigus määratud väljamaksetega tööandjapensionile, teiseks peab seda maksma riigi kontrolli all olev ettevõtja ja kolmandaks peab pension ületama 5370 eurot ( 20 ) või 4980 eurot ( 21 ).

49.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et vaidlusaluste õigusnormide tagajärjel koheldakse pensionäre nende tööandjapensioni liigi, tööandjapensioni maksva juriidilise isiku liigi ja pensioni suuruse alusel erinevalt.

50.

Seda seetõttu, et ei isikud, kes saavad asjaomaseid ülempiire ületavaid muid tööandjapensione, täpsemalt pensione pensionikassast või elukindlustuse alusel (eristamine väljamakse liigi alusel), ega isikud, kes saavad vastava suurusega määratud väljamaksetega tööandjapensioni eraõiguslikult ettevõtjalt (eristamine juriidilise isiku liigi alusel), ega isikud, kes saavad määratud väljamaksetega tööandjapensioni riigi kontrolli all olevalt ettevõtjalt, kuid kelle pension jääb allapoole asjaomast ülempiiri (eristamine pensioni suuruse alusel), ei ole NÖ Landes- und GemeindebezügeG § 24a ja ASVG § 711 lõike 6 kohaselt kohustatud tegema pensioni tagamise sissemakset ega jää ilma pensioni suurendamisest.

51.

Mis puudutab kahte esimest eristust, siis on küsitav juba erineva kohtlemise olemasolu. Seda seetõttu, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on erineva kohtlemisega tegemist üksnes juhul, kui võrreldavatele olukordadele kohaldatakse erinevaid eeskirju. ( 22 ) Võrreldavuse hindamisel tuleb omakorda arvesse võtta konkreetse meetme eesmärki. ( 23 )

52.

Sellega seoses tuleb osutada sellele, et Austria valitsuse sõnul on vaidlusaluste õigusnormide eesmärk eelkõige suurendada avaliku sektori tulusid. Seda seetõttu, et kuigi määratud väljamaksetega tööandjapensioni ei maksa vahetult riik, vaid seda makstakse asjaomase ettevõtja pensionireservidest, vähendavad eriti suured kohustused ettevõtja kasumit ja sellest tulenevalt ka tema väljamakseid avaliku sektori vahenditesse. Riigi kontrolli all oleva ettevõtja eriti suurt pensioni saava endise töötaja puhul pensioni tagamise sissemakse kinnipidamine ja tööandjapensioni suurendamata jätmine tulevad seega kaudselt kasuks ka avalikule sektorile.

53.

Seepärast piirdub õigusnormide kohaldamisala riigi kontrolli all olevate ettevõtjate makstavate määratud väljamaksetega tööandjapensionidega. Need tööandjapensionid, mida maksab välja pensionikassa või kindlustusandja, ei kujuta endast nimelt enam tööandja kohustusi. Seega ei ole neil tööandjapensioni liikidel isegi riigi kontrolli all olevate ettevõtjate puhul avaliku sektori rahalistele vahenditele mingit kaudset mõju. Eraettevõtjate tööandjapensionikohustuste suhtes kehtib see niikuinii.

54.

Meetmete eesmärki arvestades näib, et teist liiki tööandjapensioni saajate ja eraõiguslike ettevõtjate endiste töötajate olukord ei ole sugugi võrreldav riigi kontrolli all olevate ettevõtjate määratud väljamaksetega tööandjapensioni saajate olukorraga.

55.

Igal juhul leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et just seos määratud väljamaksetega tööandjapensioni suurusega on otsustav kriteerium, mis põhjustab meeste kaudset diskrimineerimist, sest nii suurt pensioni saab rohkem mehi kui naisi. Mis puudutab nende isikute erinevat kohtlemist, kelle pension on vastavast ülempiirist suurem või väiksem, siis võib tõstatada ka küsimuse, kas nende võrdne kohtlemine seoses pensioni tagamise sissemaksega on nende erinevat finantssuutlikkust arvestades üldse sobiv. Ent see küsimus on minu arvates asjakohane alles võimaliku põhjendatuse kontrolli raames. Järgmiseks tuleb kõigepealt uurida, kas määratud väljamaksetega tööandjapensioni suurusega seotud kriteerium on tegelikult kaudselt diskrimineeriva toimega.

56.

Kaudse diskrimineerimise tuvastamisel tekitab tavaliselt probleeme küsimus, kas väliselt neutraalse kriteeriumiga seatakse ühe soo esindajad ebasoodsamasse olukorda.

57.

Kohtupraktika kohaselt võib selleks muu hulgas kasutada ka statistilisi andmeid. ( 24 ) Seejuures tuleb kindlaks määrata kaks suhtarvu, st protsendimäära, et teha kindlaks, kas vaidlusalune kriteerium seab ebasoodsasse olukorda rohkem mehi kui naisi. ( 25 )

58.

Absoluutarvude arvessevõtmisest seevastu ei piisa, sest need ei sõltu sellest, kui palju töötajaid liikmesriigis kokku on ning kui paljud neist on mehed ja kui paljud naised. ( 26 )

59.

Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohus on nähtavasti piirdunud absoluutarvude arvessevõtmisega. Eelotsusetaotluse esitanud kohus on üksnes tuvastanud – pealegi täpseid arve esitamata –, et pensioni tagamise sissemakse on teinud ja/või ASVG § 711 lõike 6 kohaselt tööandjapensioni suurendamiseta on jäänud rohkem mehi kui naisi.

60.

Näib, et eelotsusetaotluse esitanud kohus võrdles nende meeste arvu, kes olid kohustatud tegema pensioni tagamise sissemakse või kelle tööandjapensioni ei suurendatud, asjaomaste naiste arvuga. ( 27 ) Teisisõnu võttis eelotsusetaotluse esitanud kohus arvesse üksnes nende isikute rühma, kes vastasid vaidlusalusele kriteeriumile, st kelle määratud väljamaksetega tööandjapension ületas kehtestatud ülempiiri. Ent kui nõutavad suhtarvud määratakse kindlaks selle rühma põhjal, on ilmselgelt puudutatud 100% meestest ja 100% naistest.

61.

Lisaks võivad pelgalt absoluutarvude võrdlust moonutada tsüklilised, valdkondlikud või muud tegurid. Näiteks käesoleval juhul sõltuvad need arvud sellest, kui palju naisi ja kui palju mehi töötas 1990. aastate lõpuni riigi kontrolli all olevates ettevõtjates juhtivatel kohtadel. Nimelt oli tõenäoliselt ainult neil isikutel tegelikult võimalik leppida kokku pensionis, mis ületab 5730 või 4980 eurot. ( 28 )

62.

Euroopa Kohus on seega juba otsustanud, et eelotsusetaotluse esitanud kohus peab arvesse võtma kõiki töötajaid, kelle suhtes on erineva kohtlemise aluseks olev riigisisene õigusnorm kohaldatav, ning parim võrdlusmeetod on meestöötajate võrdlemine naistöötajatega selle alusel, kui suur on kummaski rühmas nende isikute osakaal, keda vaidlusalune ebasoodne olukord puudutab. ( 29 ) Teisisõnu tuleb ühe soo esindajate mõjutatus võrreldes teise sooga kindlaks määrata nende isikute ringi põhjal, kes kuuluvad vaidlusaluse õigusnormi kohaldamisalasse. ( 30 ) See ei pruugi tingimata vastata kõikidele asjaomase liikmesriigi töötajatele või pensionäridele. ( 31 )

63.

Ainult selline arvessevõetavate isikute ringi piiramine võimaldab kindlaks teha, kas asjaomasel sättel ja vaidlusalusel kriteeriumil on tegelikult kaudselt diskrimineeriv mõju, ning ühtlasi välistada, et tulemusi mõjutavad muud tegurid.

64.

Põhikohtuasja aluseks olnud olukorra kaudu saab seda eriti hästi illustreerida. Kui nende meeste ja naiste arvu, kelle suhtes vaidlusalused kohustused kehtivad, võrreldaks ühelt poolt kõikide praeguste meespensionäridega ja teiselt poolt kõikide naispensionäridega, saadaks moonutatud pilt. Nimelt ei võetaks arvesse, et nende isikute seas, kes said kuni 1990. aastateni sõlmida tööandjapensionilepingu, oli tõenäoliselt oluliselt rohkem mehi. Suhtarv hõlmaks ka naisi, kes küll sellel ajal töötasid, kuid kellele näiteks nende töö liigi või ulatuse tõttu ei pakutud riiklikule pensionile lisaks tööandjapensionilepingut. Võrdluse tulemus kajastaks seega vaid asjaomase aja ühiskondlik-sotsiaalseid olusid, mitte aga vaidlusaluste õigusnormide võimalikku kaudset diskrimineerivat mõju.

65.

Seega peab eelotsusetaotluse esitanud kohus tegema ühelt poolt kindlaks, kui suur on asjaomast ülempiiri ületavat pensioni saavate meeste osakaal kõikide nende meeste koguhulgas, kes saavad riigi kontrolli all olevatelt ettevõtjatelt määratud väljamaksetega tööandjapensioni. Niimoodi kindlaks tehtud protsendimäära tuleb võrrelda asjaomast ülempiiri ületavat pensioni saavate naiste osakaaluga kõikide nende naiste koguhulgas, kes saavad riigi kontrolli all olevatelt ettevõtjatelt määratud väljamaksetega tööandjapensioni.

66.

Kui seejuures peaks ilmnema, et asjaomaste naiste protsendimäär selliste naiste – võimalik et suhteliselt väikeses – koguhulgas, kes üldse kuuluvad õigusnormide kohaldamisalasse, ei olegi palju väiksem kui asjaomaste meeste protsendimäär – võimalik, et väga palju suuremas – meeste rühmas, siis ei tohiks seega ilma pikemata järeldada, et vaidlusalused õigusnormid põhjustavad kaudset soo alusel diskrimineerimist.

67.

Küsimusele, kas selliselt kindlaks tehtud arvud on tähenduslikud, saab lõpliku hinnangu anda üksnes eelotsusetaotluse esitanud kohus. ( 32 )

68.

Arvude tähenduslikkuse suhtes võiks käesoleval juhul kahtlus tekkida näiteks siis, kui õigusnormide kohaldamisalasse jäävate meeste ja naiste jaotus oleks anomaalne, st ootamatu. Eelotsusetaotlus ei anna siiski alust seda eeldada. Eelkõige ei näi eelotsusetaotluse esitanud kohus tuginevat arvudele, mille kohaselt oleks riigi kontrolli all olevate ettevõtjate endiste töötajate seas eriti palju mehi võrreldes pensionäride üldise soolise jaotusega. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu käsutuses ei näi olevat ka arve, mille kohaselt oleks tööandjapensioni saajate rühmas naistega võrreldes protsentuaalselt rohkem mehi, kes saavad määratud väljamaksetega tööandjapensioni. Eelotsusetaotlusest ilmneb hoopis vastupidi, et määratud väljamaksetega tööandjapension oli kuni 1990. aastateni tavaline tööandjapensionide mudel, mis tähendab, et 100% meestest ja 100% naistest, kellele sel ajal tööandjapensioni pakuti, sõlmisid määratud väljamaksetega tööandjapensionilepingu.

69.

Neist kaalutlustest järeldub samuti, et vaidlusaluste õigusnormide kohaldamisala piiramine riigi kontrolli all olevate ettevõtjate määratud väljamaksetega tööandjapensionidega (jättes välja muud liiki tööandjapensionid ja eraõiguslikud tööandjad) ei näi iseenesest põhjustavat kaudset diskrimineerimist soo alusel. ( 33 )

70.

Kohtuistungil märkis kostja, et nõutavad statistilised andmed ei pruugi olla kättesaadavad. Nimelt, kuna asjaomased pensioniõigused tulenevad üksiklepingutest, siis ei saa üldiselt kindlaks teha, kui paljud mehed ja kui paljud naised saavad riigi kontrolli all olevatelt ettevõtjatelt määratud väljamaksetega tööandjapensioni ja kui paljudel neist on õigus sellisele pensionile, mis ületab NÖ Landes- und GemeindebezügeG §‑s 24a ja ASVG § 711 lõikes 6 sätestatud ülempiire.

71.

Äärmisel juhul saaks esitada andmed selle kohta, kui paljud mehed ja naised saavad määratud väljamaksetega tööandjapensioni kostjalt ja kui paljusid neist puudutas pensioni tagamise sissemakse tegemise kohustus või pensioni suurendamata jätmine.

72.

Sellega seoses tuleb rõhutada, et statistilised andmed ei ole mingil juhul ainus vahend kaudse diskrimineerimise tõendamiseks. Kohtupraktika kohaselt on neil üksnes kaudne tõendusjõud. ( 34 ) Statistiliste andmete selles kontekstis kasutamisega seotud põhimõttelisi probleeme on pealegi arutatud juba mujal. ( 35 ) Seetõttu võib riigisisene õigus ette näha, et kaudset diskrimineerimist võib tõendada kõikide vahenditega. ( 36 )

73.

Lisaks on Euroopa Kohus juba otsustanud, et asjakohaste statistiliste andmete kättesaamatus diskrimineerimise tõendamisel ei tohi kahjustada direktiivi eesmärgi saavutamist ega võtta sellelt soovitavat toimet. ( 37 ) Seda arvesse võttes märkis Euroopa Kohus kohtuasjas Schuch-Ghannadan, et kasutada võib ka muid kättesaadavaid andmeid. ( 38 )

74.

Lõpuks on otsustav, kas eelotsusetaotluse esitanud kohus, kes on ainsana pädev hindama faktilisi asjaolusid, jõuab selliste alternatiivsete andmete hindamisel veendumusele, et need on paikapidavad, representatiivsed ja tähenduslikud ega kajasta puhtjuhuslikke või tsükliliselt muutuvaid näitajaid. ( 39 ) Kui eelotsusetaotluse esitanud kohus kasutab kostja andmeid, peaks ta seega hindama, kas meeste ja naiste jaotus nende isikute rühmas, kes saavad pensioni kostjaga sõlmitud määratud väljamaksetega tööandjapensionilepingu alusel, vastab üldjoontes meeste ja naiste jaotusele nende isikute rühmas, kes kuuluvad NÖ Landes- und GemeindebezügeG § 24a ja ASVG § 711 lõike 6 kohaldamisalasse.

75.

Kui eelotsusetaotluse esitanud kohus peaks jõudma järeldusele, et vaidlusalused pensioniõiguste riived kujutavad endast kaudset soo alusel diskrimineerimist, peab ta lõpuks kontrollima, kas neil on objektiivselt põhjendatav õiguspärane eesmärk, millel ei ole mingit seost soolise diskrimineerimisega, ning kas valitud vahendid on nimetatud eesmärgi saavutamiseks sobivad ja vajalikud. ( 40 )

76.

Kõigepealt tuleb märkida, et õigusnormide kaudne diskrimineeriv mõju – kui eelotsusetaotluse esitanud kohus peaks selle tuvastama – võib olla seotud juba olemasoleva erineva olukorraga. Nimelt tulenes meeste suurem mõjutatus tõenäoliselt üksnes sellest, et mehed teenivad endiselt keskmiselt rohkem kui naised ja on juhtivatel kohtadel üleesindatud. Erinevalt varem lahendatud juhtumitest ei ole käesoleval juhul sugude olemasolevat majanduslikku ebavõrdsust veelgi süvendatud. ( 41 ) Sellest tulenevalt on võimaliku kaudse diskrimineerimise põhjendatuse nõuded vastavalt väiksemad.

77.

Austria valitsuse sõnul on vaidlusalustel õigusnormidel sisuliselt kaks eesmärki. Ühelt poolt soovitakse vähendada koormust, mida avaliku sektori eelarvele tekitavad eriti suured pensionikohustused avalikus ja poolavalikus sektoris. ( 42 ) Teiselt poolt on õigusnormide eesmärk pensionide taset üldiselt ühtlustada, kuna pensionide suuruses on olulised erinevused, mida peetakse ebaõiglasteks.

78.

Euroopa Kohus peab sissemaksetel põhineva süsteemi toimimise ja finantstasakaalu tagamist põhimõtteliselt õiguspäraseks sotsiaalpoliitiliseks eesmärgiks. ( 43 ) Lisaks tunnistab Euroopa Kohus, et liikmesriikidel on seoses eesmärkidega, mida nad soovivad oma tööhõive- ja sotsiaalpoliitikas saavutada, laiaulatuslik kaalutlusruum. ( 44 ) Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad nad valitud meedet nende eesmärkide saavutamiseks kohaldama siiski ühtselt ja süstemaatiliselt. ( 45 )

79.

Avaliku sektori eelarvekoormuse vähendamise eesmärgi kohta tuleb esiteks märkida, et SpBegrG sisaldab ka ametnike ja avalike teenistujate pensionide üldist piiramist käsitlevaid õigusnorme ning sätteid pensioni tagamise sissemaksete kinnipidamise kohta rühmadelt, kelle hüvitisi rahastatakse otse avalikest vahenditest. ( 46 ) Lisaks nähti ASVG § 711 lõikega 1 aastaks 2018 ette ka riikliku pensionikindlustuse alusel pensioniõiguslike isikute pensionide tasandav tõus, mis välistas suurendamise täielikult, kui 4980 euro suurune ülempiir oli ületatud. Järelikult näib seadusandja avaliku sektori eelarvekoormuse vähendamise eesmärki järgivat igakülgselt ja süstemaatiliselt.

80.

Teiseks rõhutati kohtuistungil küll korduvalt, et vaidlusalused õigusnormid ei kohusta riigi kontrolli all olevaid ettevõtjaid kasutama kokkuhoitud summasid pensionireservide moodustamiseks. Seetõttu ei olevat tagatud, et need õigusnormid pensioni rahastamisele üldse kaasa aitavad. Sellega seoses tuleb siiski märkida, et riigikassa võib riigi enamusosaluse korral igal juhul nõuda kasumi jaotamist. Sel viisil on võimalik kahtluse korral tagada, et riigieelarvet ei ähvarda lisakoormus, kui ettevõtja ei kasuta kokkuhoitud summasid asjakohaselt.

81.

Kolmandaks tuleb arvestada, et vaidlusaluste õigusnormide kohaselt põhinevad pensioni suurendamata jätmine ning pensioni tagamise sissemakse tegemise kohustus ja selle ulatus asjaomaste isikute finantssuutlikkusel. Mõjutatud on ainult väga suured pensionid, mis Austria valitsuse sõnul on rohkem kui 290% keskmisest pensionitasemest kõrgemad, ning ka sissemakse ulatus on proportsionaalne pensioni suurusega.

82.

Neil asjaoludel ja arvestades liikmesriigi seadusandja juba mainitud laiaulatuslikku kaalutlusruumi sotsiaalpoliitika valdkonnas, ei saa neid õigusnorme vähemalt pidada ilmselgelt sobimatuks või ebajärjekindlaks.

83.

Eeltoodust tuleneb, et direktiivi 2006/54/EÜ artikli 4 teist lõiku ja artikli 5 punkti c tuleb tõlgendada nii, et viidatud sätetega võivad põhimõtteliselt olla vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis näevad riigi kontrolli all olevatelt ettevõtjatelt määratud väljamaksetega tööandjapensioni saavate isikute suhtes ette pensioni tagamise sissemakse kinnipidamise ja nende pensioni lepinguliselt kokkulepitud suurendamise ärajäämise, kui kõnealune pension ületab teatavat seaduses sätestatud ülempiiri. Vastuolu saab siiski esineda üksnes tingimusel, et nende isikute rühmas, kellel on õigus asjaomast liiki tööandjapensioni saada, on ülempiirist suuremat pensioni saavate ühe soo esindajate protsendimäär sama soo esindajate koguhulgas oluliselt suurem kui teise soo esindajate vastav protsendimäär, ning seda ei saa põhjendada sellise objektiivse alusega, mis ei ole kuidagi seotud soo alusel diskrimineerimisega.

84.

Oma teise eelotsuse küsimuse teise osaga soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2000/78 artikli 2 lõikega 1 on vastuolus sellised riigisisesed õigusnormid nagu vaidlusalused pensioniõiguste riived, kui nendega ette nähtud kohustus teha pensioni tagamise sissemakse ja/või pensionide suurendamata jätmine puudutab eelkõige üle 60aastaseid vanemaealisi inimesi.

85.

Kaudse diskrimineerimise tuvastamisel direktiivi 2000/78 alusel tuleb järgida samu põhimõtteid, mis kehtivad ka direktiivi 2006/54 puhul. ( 47 )

86.

Eeltoodud selgitustest järeldub seejuures, et põhimõtteliselt tuleb küsimust, kas vaidlusalusest riigisisesest õigusnormist lähtuv eristamine seab ebasoodsamasse olukorda eelkõige vanemaealised inimesed, hinnata kõigi nende isikute põhjal, kelle suhtes seda õigusnormi kohaldatakse. ( 48 )

87.

Eelotsusetaotlusest ei nähtu siiski, et nende isikute seas, kes peavad asjaomaste õigusnormide kohaselt tegema pensioni tagamise sissemakse või kelle pensioni ei suurendata, oleks protsentuaalselt rohkem üle 60aastaseid vanemaealisi inimesi kui nende isikute seas, kelle puhul see nende pensioni suuruse tõttu nii ei ole.

88.

Pigem peab eelotsusetaotluse esitanud kohus kaudseks vanuse alusel diskrimineerimiseks seda, et vaidlusaluseid pensioniõiguste riiveid kohaldatakse olenemata nendega põhjustatavast konkreetsest ebasoodsamast olukorrast algusest peale ainult määratud väljamaksetega tööandjapensioni saajate suhtes, kes on paratamatult vanemad kui muud liiki tööandjapensionide saajad, kuna esimest liiki tööandjapensionilepinguid sõlmiti praktiliselt ainult kuni 1990. aastate lõpuni. Pärast tööandjapensionikassa loomist hakkasid tööandjad de facto pakkuma muid tööandjapensioni liike.

89.

Sellega seoses tuleb aga märkida, et on loomulik, et inimesed, kelle suhtes kohaldatakse hilisemat õiguslikku olukorda, on nooremad kui isikud, kelle suhtes kohaldatakse varasemat õiguslikku olukorda. See ei kujuta endast kaudset diskrimineerimist vanuse alusel. ( 49 )

90.

Järelikult tuleb teisele eelotsuse küsimusele vastata, et direktiivi 2000/78 artikli 2 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et riigisisesed õigusnormid, mis näevad selliste isikute suhtes, kes saavad teatavat liiki tööandjapensioni, mis ületab seaduses sätestatud ülempiiri, ette pensioni tagamise sissemakse kinnipidamise ja nende pensioni lepinguliselt kokkulepitud suurendamise ärajäämise, ei too viidatud sätte tähenduses kaasa kaudset diskrimineerimist vanuse alusel, kui asjaomast liiki tööandjapensionilepinguid teatud ajast alates enam ei sõlmitud, ja seega ei kuulu isikud, kellel on õigus hiljem sõlmitud lepingu alusel saada muud liiki tööandjapensioni, nende õigusnormide kohaldamisalasse.

91.

Oma kolmanda kuni kaheksanda eelotsuse küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kuidas tuleb tõlgendada harta artikleid 17, 20, 21 ja 47, võttes arvesse selliseid riigisiseseid õigusnorme nagu vaidlusalused pensioniõiguste riived.

92.

Täpsemalt soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus esmalt oma neljanda ja viienda küsimusega teada, kas sellised õigusnormid on vastuolus harta artiklites 20 ja 21 sätestatud võrdse kohtlemise nõuetega, eelkõige kas need kujutavad endast diskrimineerimist varalise seisundi alusel harta artikli 21 lõike 1 tähenduses. Seejärel soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus oma kuuenda ja seitsmenda küsimusega teada, kas sellised õigusnormid võivad olla vastuolus lepinguvabaduse ja õigusega omandile. Lõpuks soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus oma kaheksanda küsimusega teada, kas käesoleval juhul võib harta artikliga 47 vastuolus olla asjaolu, et NÖ Landes- und GemeindebezügeG § 24a ja ASVG § 711 lõiget 6 ei saa vahetult vaidlustada.

93.

Kõigepealt tuleb siiski selgitada, mil määral on harta põhikohtuasjas üldse kohaldatav (selle kohta allpool 1. jagu). Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib selle kohta oma kolmanda küsimusega küll ainult seda, kas harta kohaldamine tuleb kõne alla ka siis, kui vaidlusalused õigusnormid ei põhjusta kaudset diskrimineerimist direktiivide 2000/78 ja 2006/54 tähenduses. Sellega seoses tuleb siiski käsitleda ka komisjoni vastuväiteid harta kohaldatavate sätete suhtes.

94.

Alles pärast seda analüüsi tuleb uurida harta konkreetsete sätete tähendust seoses selliste õigusnormidega nagu need, mis on vaidlusalused põhikohtuasjas (selle kohta allpool 2. jagu).

95.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et harta on põhikohtuasjas kohaldatav, olenemata kaudse diskrimineerimise tuvastamisest direktiivi 2006/54 või 2000/78 tähenduses, kuna vaidlusalused pensioniõiguste riived puudutavad tööandjapensione, mis kuuluvad nende direktiivide esemelisse kohaldamisalasse. ( 50 )

96.

Sellega seoses olgu meelde tuletatud, et harta kohaldatavuse tingimus on, et liikmesriigid tegutsevad liidu õiguse kohaldamisalas. ( 51 ) Seejuures ei piisa siiski, et riigisisene meede kuulub valdkonda, milles liidul on pädevusi. ( 52 ) Pigem nõuab väljakujunenud kohtupraktika, et asjaomast valdkonda reguleerivad liidu õiguse normid näeksid liikmesriikidele põhikohtuasjas kõne all olevas olukorras ette teatavaid kohustusi. ( 53 )

97.

Järelikult ei piisa harta kohaldamisalasse kuulumiseks ainuüksi asjaolust, et vaidlusalused riigisisesed õigusnormid puudutavad tööandjapensione.

98.

Ent niivõrd, kuivõrd vaidlusalused õigusnormid toovad pensionide arvutamisel sisuliselt kaasa kaudse diskrimineerimise soo alusel, mis peab olema põhjendatud, ( 54 ) kehtivad nende suhtes tööandjapensionide kujundamisel liidu õiguse konkreetsed nõuded. Direktiivide 2006/54 ja 2000/78 kohaselt peab kutsealaste sotsiaalkindlustusskeemide hüvitiste suuruse kindlaksmääramine ja arvutamine toimuma mittediskrimineerivalt. Selles osas kujutavad vaidlusalused sätted endast liidu õiguse kohaldamist harta artikli 51 lõike 1 tähenduses. ( 55 )

99.

Komisjon leiab siiski, et isegi kui vaidlusalused õigusnormid põhjustavad kaudset diskrimineerimist soo alusel, on kohaldatav üksnes harta artikli 21 lõige 1, ja sedagi ainult osas, milles see keelab diskrimineerimise soo alusel. Seda seetõttu, et kuna direktiiv 2006/54 täpsustab antud kontekstis harta artiklit 21 ( 56 ), kohaldab liikmesriik liidu õigust järelikult ainult selles osas.

100.

Ent esiteks on harta liikmesriikidele liidu õiguse kohaldamisel siduv ning selle siduvuse mõtte ja eesmärgiga on vastavuses, et siduvus on ulatuslik. Harta artikli 51 lõike 1 kohaselt on harta nimelt liidu institutsioonidele siduv kogu nende tegevuses ja seega alati ulatuslikult. „Liidu õiguse kohaldamise korral“ liikmesriikide suhtes kehtiv siduvus peab aga tagama, et liikmesriigid kui teatud mõttes liidu esindajad ei rikuks põhiõigusi. ( 57 ) Seetõttu peab harta olema liikmesriikidele siduv samas ulatuses nagu liidule.

101.

Teiseks ei tähenda Euroopa Kohtu praktika, mille kohaselt täpsustavad diskrimineerimisvastased direktiivid harta artiklit 21, seda, et need määraksid kindlaks selle põhiõiguse normatiivse sisu, mille tagajärjeks oleks pealegi see, et kaugemaleulatuv põhiõiguslik kaitse puuduks. ( 58 ) Pigem tuleb direktiive selle kohtupraktika kohaselt lähtuvalt harta artiklist 21 tõlgendada. Sellest järeldub, et direktiivide rikkumise tuvastamise korral ei tule harta artikli 21 rikkumist enam samast vaatepunktist eraldi analüüsida. ( 59 ) Harta teiste põhiõiguste järgimine on aga muidugi kohustuslik.

102.

Seega on Euroopa Kohus juba otsustanud, et liikmesriigid on direktiivi 2000/78 kohaldamisala raames kohustatud järgima harta artikleid 28, 15 ja 16. ( 60 ) Lisaks on Euroopa Kohus näiteks direktiivi 2004/38/EÜ ( 61 ) kohaldamisala puhul nimetanud liikmesriikide kohustust järgida harta artiklit 7 ja artikli 24 lõiget 2. ( 62 )

103.

Järelikult tuleb kolmandale küsimusele vastata, et harta artikli 51 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et direktiivide 2006/54 ja 2000/78 kohaldamisalasse kuuluva tööandjapensioni kujundamine seadusandja poolt kujutab endast liidu õiguse kohaldamist, kui sellega kaasneb viidatud direktiivide tähenduses diskrimineerimine, mis peab olema põhjendatud.

104.

Eespool on juba selgitatud, et ka juhul, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus jõuab järeldusele, et vaidlusaluste õigusnormidega kaasneb kaudne diskrimineerimine soo alusel, mis peab olema põhjendatud, ei tule harta artikli 21 lõiget 1 enam soo või vanuse alusel diskrimineerimise vaatepunktist analüüsida. ( 63 ) Seega ei ole neljandale eelotsuse küsimusele vaja vastata.

105.

Analüüsida tuleks siiski seda, kuidas tuleb harta artikli 21 lõiget 1 seoses vaidlusaluste õigusnormidega tõlgendada varalise seisundi alusel diskrimineerimise vaatepunktist.

106.

Sellega ei ole vastuolus, et direktiivis 2000/78 ei ole varalist seisundit diskrimineerimise alusena loetletud ja harta artikli 21 lõige 1 ei saa selle direktiivi kohaldamisala seal nimetamata diskrimineerimise aluse võrra laiendada. ( 64 ) Nimelt ei tule käesoleval juhul analüüsida mitte direktiivi 2000/78 rikkumist, vaid harta sätete järgimist, kui liikmesriik kohaldab liidu õigust, täpsemalt kui tegemist on diskrimineerimisega direktiivi 2006/54 tähenduses.

107.

Teadaolevalt ei ole Euroopa Kohtul seni veel olnud võimalust võtta seisukohta varalise seisundi alusel diskrimineerimise küsimuses.

108.

Minu arvates võib aga käesoleval juhul jääda lahtiseks, millised konkreetsed meetmed võivad olla nimetatud keeluga vastuolus, kuna võimaliku varalise seisundi alusel diskrimineerimise põhjendatuse suhtes ei saa mingil juhul kehtida muid kriteeriume kui soo alusel diskrimineerimise põhjendatuse suhtes. ( 65 ) Kokkuvõttes tuleks võimalikku varalise seisundi alusel diskrimineerimist pidada seega vähemasti põhjendatuks.

109.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates võivad vaidlusalused õigusnormid olla vastuolus ka harta artikli 17 lõikega 1, kuna need kujutavad endast asjaomaste pensionäride omandiõiguse riivet „vahetult seaduse alusel ja ilma hüvitamiseta võõrandamisega“. Peale selle leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et tegemist on endiste tööandjate omandiõiguse riivega, sest seeläbi, et vastupidi lepingutingimustele ei võinud nad tööandjapensioni suurendada, sekkuti nende lepinguvabadusse.

110.

Lepinguvabadus kuulub Euroopa Kohtu praktika kohaselt harta artikliga 16 tagatud ettevõtlusvabaduse juurde. See hõlmab kauba või teenuse hinna kindlaksmääramise ( 66 ) või kokkuleppimise vabadust. Niivõrd, kuivõrd pensioniõiguste vaidlusaluste riivetega reguleeritakse lepinguga kokku lepitud tööandjapensioni suurust, mis on kohtupraktika kohaselt töötasu osaks, ( 67 ) on tegemist ka ettevõtlusvabaduse piiranguga.

111.

Harta artikli 17 lõikes 1 sisalduva omandi mõiste alla kuuluvad kõik varalise väärtusega õigused, millest õiguskorda arvestades tuleneb omandatud õiguslik seisund, mis võimaldab õiguste omajal neid õigusi enda kasuks sõltumatult teostada. ( 68 ) Töötaja seisukohast hõlmavad need põhimõtteliselt ka pensioniõigusi. Omandiõigust ei saa Euroopa Kohtu praktika kohaselt siiski tõlgendada nii, et see annab õiguse kindlaksmääratud summas pensionile. ( 69 ) Eelkõige ei saa üksnes tulevasi ja ebakindlaid väärtuse suurenemise väljavaateid, nagu tööandjapensioni iga-aastane kohandamine, pidada konkreetseks omandiks. Kui aga peetakse kinni osa juba omandatud õigustest, tuleb seda käsitada omandi kasutamise piiranguna harta artikli 17 lõike 1 kolmanda lause tähenduses.

112.

Harta artikli 52 lõike 1 kohaselt tohib omandipõhiõigust ja ettevõtlusvabadust selliselt piirata ainult seadusega ning arvestades nimetatud õiguste olemust. Proportsionaalsuse põhimõtet järgides peab piirang olema vajalik ning vastama tegelikult liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele või vajadusele kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi. ( 70 )

113.

Ka siin võib põhimõtteliselt viidata selgitustele võimaliku kaudse diskrimineerimise põhjendatuse kohta. ( 71 ) Eelkõige on Euroopa Kohus jätnud liikmesriikidele ulatusliku kaalutlusõiguse ka seoses nende omandiõiguste piiramisega, mille eesmärk on avaliku sektori palgakulude vähendamine ja pensionisüsteemi reformimine. ( 72 ) Omandiõiguse põhiolemuse säilitamist ja piirangu proportsionaalsust toetab käesoleval juhul asjaolu, et pensioni tagamise sissemakse tegemise kohustus puudutab ainult teatavat ülempiiri ületavaid õigusi ja et selle kohustuse ulatus sõltub omakorda pensioniõiguste suurusest. ( 73 )

114.

Lõpuks leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et harta artiklit 47 on rikutud sellega, et asjaomased pensionärid ei saa SpBegrG konstitutsioonilisi norme ja neil põhinevaid sätteid vahetult vaidlustada ning tugineda liidu õiguse rikkumisele, vaid on sunnitud esitama oma endise tööandja vastu kahjuhüvitise või kinnipeetud summade tagasimaksmise nõude.

115.

Sellega seoses olgu vaid märgitud, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt piisab harta artiklist 47 tuleneva põhiõiguse kaitse kaudse kontrolli võimalusest, kui sellise edasikaebamise korra raames saab enne välja selgitada riigisiseste õigusnormide kooskõla liidu õigusega. ( 74 ) Käesoleval juhul on see ilmselgelt nii.

116.

Esitatud põhjendustest lähtuvalt teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Landesgericht Wiener Neustadti (liidumaa kohus Wiener Neustadtis, Austria) eelotsuse küsimustele järgmiselt: