–

UO, esindaja: kamarai jogtanácsos I. Balázs,

–

Készenléti Rendőrség, esindaja: kamarai jogtanácsos A. Kenyhercz,

–

Ungari valitsus, esindajad: G. Koós ja Z. Fehér ning M. M. Tátrai,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: L. Havas, M. van Beek ja N. Ruiz García,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 12. juuni 1989. aasta direktiivi 89/391/EMÜ töötajate töötervishoiu ja tööohutuse parandamist soodustavate meetmete kehtestamise kohta (EÜT 1989, L 183, lk 1; ELT eriväljaanne 05/01, lk 349) artikli 2 lõiget 2 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta (ELT 2003, L 299, lk 9; ELT eriväljaanne 05/04, lk 381) artikli 1 lõiget 3 ning artikli 2 punkte 1 ja 2.

2

Taotlus esitati UO ja Készenléti Rendőrségi (kiirreageerimispolitsei, Ungari) vahelises kohtuvaidluses töötasu üle, mis kuulus tasumisele UO valveteenistuse eest.

3

Direktiivi 89/391 artiklis 2 on sätestatud:

„1.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse nii avaliku kui ka erasektori kõikide tegevusvaldkondade suhtes (tööstus, põllumajandus, kaubandus, haldus, teenindus, haridus, kultuur, vaba aeg jne).

2.   Käesolevat direktiivi ei kohaldata juhul, kui teatava avaliku teenistuse, nagu näiteks relvajõudude või politsei, või teatava kodanikukaitseteenistuse tegevus oma eripära tõttu sellega vältimatult vastuollu satub.

Sellisel juhul tuleb töötajate ohutus ja tervis tagada nii hästi kui võimalik, pidades silmas käesoleva direktiivi eesmärke.“

4

Direktiivi 2003/88 artiklis 1 on sätestatud:

„1.   Käesolev direktiiv sätestab tööaja korralduse minimaalsed ohutus- ja tervishoiunõuded.

2.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse:

3.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse nii avaliku kui erasektori kõigi tegevusalade suhtes direktiivi 89/391/EMÜ artikli 2 tähenduses, ilma et see piiraks käesoleva direktiivi artiklite 14, 17, 18 ja 19 kohaldamist.

[…]“.

5

Direktiivi artiklis 2 on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]“.

6

Direktiivi artikli 17 lõikes 3 on ette nähtud:

„Käesoleva artikli lõike 2 kohaselt võib teha erandeid artiklitest 3, 4, 5, 8 ja 16:

[…]

[…]“.

7

2015. aasta XLII. seaduse, mis reguleerib korrakaitseorganite kutselise personali staatust (rendvédelmi feladatokat ellátó szervek hivatásos állományának szolgálati jogviszonyáról szóló 2015. évi XLII. törvény) § 102 lõikes 1 on sätestatud:

„Kutsetöötaja peab teenistuskohustuste täitmisel:

[…]“.

8

Selle seaduse § 141 lõikes 1 on sätestatud:

„Vahetu ülemus võib kohustada kutsetöötajat olema väljaspool teenistusaega ja teenistuse huvides valmis asuma teenistusse teenistuskohast erinevas kohas, kus temaga võidakse ühendust võtta ja kust teda võidakse igal ajal kutsuda teenistusülesandeid täitma.

[…]“.

9

Selle seaduse § 364 lõikes 1 on sätestatud:

„Selle seadusega, koostoimes § 340 ja § 341 sätestatud volituste alusel heaks kiidetud määrustega, võetakse üle

[…]

[…]“

10

1994. aasta XXXIV. seaduse – politseiseadus (A Rendőrségről szóló 1994. évi XXXIV. törvény) § 58 lõikes 1 on sätestatud:

„Politseinikke võib positsioonidele paigutada politseiüksuses […]

[…]

11

Valitsuse 13. detsembri 2007. aasta määrus nr 329/2007 politseikorpuste kohta ja millega reguleeritakse politseikorpuste vastutusala ja pädevusi (a Rendőrség szerveiről és a Rendőrség szerveinek feladat- és hatásköréről szóló 329/2007. korm. rendelet) § 2 lõike 1 kohaselt:

„Üldisesse politseikorpusesse kuuluvad eriülesannete täitmiseks loodud üksused on järgmised:

[…]“.

12

Vastavalt politseiameti 23. aprilli 1998. aasta juhisele nr 11/1998 Ungari Vabariigi politsei rühmateenistuse eeskirja kohta (Magyar Köztársaság rendőrségének csapatszolgálati Szabályzata kiadásáról szóló 11/1998 ORFK utasítás):

„[…]

12. […]

[…]

Politseirühmituse valveteenistus

Valveteenistuse eesmärk on hoida politseirühmitust olekus, kus ta on valmis asuma võimalikult kiiremini oma ülesandeid täitma. See hõlmab politseirühmituse kogunemist, positsioonidele asumist ja tegutsemist, vajaduse korral rühmade moodustamist ja rühmade jaotumist, politseirühmituse tegutsemiseks vajalike materiaalsete vahendite varumist, üksuste ettevalmistamist ja hoidmist määratud operatiivtasemel.

14. Politseirühmituse võib valveteenistusse panna nii, et see on ette planeeritud, kui tegemist on ootuspäraste ülesannetega, või erakorraliselt. Viimati nimetatud juhtum võib ette tulla eelkõige siis, kui valveteenistus on juba asunud oma ülesandeid täitma ja osutub vajalikuks organiseerida uus valveteenistus, ent muus teenistusvormis oma teenistuskohustusi täitvate politseijõudude mobiliseerimine ei ole võimalik või ei ole piisav.

[…]

17. Valveteenistuses kasutatava politseirühmituse valmidust teenistusülesannete täitmiseks mõõdetakse sellega, kui kiiresti ta suudab teatud ülesannet täitma asuda. Valmidus on seda suurem, mida täielikumalt on politseiüksuse juht ülesannet täitma asumiseks vajalikud tingimused varem kindlaks määranud. Olenevalt sellest, kas need tingimused on täidetud, võib politseirühmitus olla tugevdatud valve olekus või üldises valveolekus.

[…]

19. Valveteenistus algab siis, kui saavutatakse kindlaks määratud valveaste, ja kestab seni, kuni valve lõpetatakse või minnakse üle teisele tegevusele. Politseirühmitus, kes on valveteenistuses, peab olema valmis täitma teatavaid ülesandeid tugevdatud valveoleku korral vähem kui 15 minutiga ja üldise valveoleku korral vähem kui ühe tunniga. Politseirühmituse juht, kes annab korralduse politseirühmituse kasutamiseks, võib ettenähtud ülesande laadist või rühma ettevalmistusest olenevalt tavalisi tähtaegu lühendada.“

13

UO asus 1. jaanuaril 2011 teenistusse kiirreageerimispolitseibrigaadi koosseisus. Kiirreageerimispolitsei on üldise politseiteenistuse eriorgan, millel on erivolitused ja mis täidab eriülesandeid kogu Ungari territooriumil. Kiirreageerimispolitsei osaleb muu hulgas ettearvamatut ja kiireloomulist sekkumist nõudvate ülesannete täitmisel ja patrullimisel. UO määrati teenistusse kiirreageerimispolitsei piirivalverühma Miskolcis (Ungari).

14

UO oli 2015. aasta juulist kuni 2017. aasta aprillini patrullimisrühma liikmena valves. Sel ajavahemikul ei täidetud piiril teenistusülesandeid üldises Miskolci teenistuskohas, vaid lõunapoolsel piirilõigul Csongrádi komitaadis (Ungari).

15

UO tööandja määras selleks ajavahemikuks piiril täidetavate teenistuskohustuste raames esiteks erakorralise valveteenistuse ja teiseks valveteenistuse väljaspool tavalist teenistusaega, kusjuures mõlemat nimetatud ülesannet tuli täita patrulli raames.

16

Nimetatud tööandja käsitas valveaega puhkeajana. UO on seevastu seisukohal, et sel ajavahemikul oli ta tegelikult valveteenistuses väljaspool tavalist igapäevast tavatööaega, mis tuli kvalifitseerida „tööajaks“, mille eest ta pidi saama mitte valveteenistuse lisatasu, vaid hüvitist erakorralises valveteenistuses olemise eest.

17

Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab ühelt poolt, et vastavalt korrakaitseorganite personali staatust reguleeriva seaduse § 364 lõike 1 punktile 5 on selle seaduse eesmärk rakendada direktiivi 2003/88, aga selles ei ole defineeritud mõistet „tööaeg“ ega „puhkeaeg“, ning teiselt poolt, et UO tugineb oma nõuete põhjenduseks sellele direktiivile.

18

See kohus esitab aga küsimuse, kas kõnealune direktiiv ja eelkõige selle artikli 2 punktides 1 ja 2 sisalduvad määratlused võivad olla kohaldatavad UO kui kiirreageerimispolitsei koosseisu kuuluva politseiniku suhtes, arvestades, et kõnealune tegevus eristub tavaolukorras täidetavatest ülesannetest.

19

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib seoses sellega teada, kas direktiivi 2003/88 isikuline kohaldamisala on määratud kindlaks direktiivi 89/391 artiklis 2. Kui see on nii, siis palub eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitada, kas kiirreageerimispolitsei koosseisu kuuluva politseiniku tegevuses on teatavale avalikule teenistusele omaseid eripärasid, mis vältimatult takistavad direktiivi 89/391 ja direktiivi 2003/88 artikli 2 punktide 1 ja 2 kohaldamist.

20

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul on see nii. See kohus märgib nimelt, et kiirreageerimispolitsei on politseijõudude eriorgan, mis täidab politsei eriülesandeid, nii nagu need on seaduses sätestatud, võttes arvesse, et käesoleval juhul tuli UO-l täita ka üldisi politseiülesandeid. Ta lisab, et UO kuulub eriüksuste personali hulka ja et niisuguses kontekstis tegeles ta ise politsei eriülesannete täitmisega avalikus teenistuses, mistõttu direktiivi 2003/88 artiklis 2 esitatud definitsioonid ei peaks saama teda puudutada.

21

Neil asjaoludel otsustas Miskolci Közigazgatási és Munkaügyi Bíróság (Miskolci haldus- ja töökohus, Ungari) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

22

Ungari valitsuse hinnangul on esitatud eelotsuse küsimused vastuvõetamatud, sest põhikohtuasi käsitleb töötajate töötasu.

23

Siinkohal tuleb rõhutada, et kui direktiivi 2003/88 artikli 7 lõikes 1 sätestatud tasulise põhipuhkuse erijuhtum välja arvata, reguleerib kõnealune direktiiv üksnes tööaja korralduse teatavaid aspekte, et kaitsta töötajate ohutust ja tervist, mistõttu reeglina ei kohaldata selle sätteid töötajate tasustamisele (20. novembri 2018. aasta kohtuotsus Sindicatul Familia Constanţa jt, C‑147/17, EU:C:2018:926, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

24

Niisugune tõdemus ei tähenda siiski, et käesolevas asjas esitatud küsimustele ei tule vastata.

25

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab nimelt, et tema menetluses oleva kohtuasja lahendamiseks on vaja tõlgendada teatavaid direktiivi 2003/88 sätteid. Konkreetsemalt palub see kohus selgitada, kas politsei teenistuses olevad politseinikud, kes täidavad niisuguseid ülesandeid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kuuluvad direktiivi 2003/88 kohaldamisalasse, et ta saaks kindlaks määrata, kas ajavahemikud, mil UO oli valves, tuleb enne nende ajavahemike suhtes kohaldatava palgaastmestiku kindlaksmääramist kvalifitseerida selle direktiivi artikli 2 punktides 1 ja 2 toodud definitsioone arvestades „tööajaks“ või „puhkeajaks“. Eeltoodust tuleneb, et nii seda küsimust, kas see direktiiv on eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli olevas menetluses kohaldatav, kui ka seda, kas niisugune kohaldatavus sõltub direktiivist 89/391, tuleb käsitleda enne lisatasu saamise õiguse problemaatikat, mille üle tuleb otsustada liikmesriigi kohtul.

26

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et esitatud eelotsuse küsimused on asjakohased eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses oleva kohtuasja lahendamisel, mistõttu need küsimused on vastuvõetavad.

27

Nende kahe küsimusega, mida tuleb käsitleda koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2003/88 artikli 1 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et selle direktiivi artikli 2 punkte 1 ja 2 kohaldatakse korrakaitseorganite teenistujate suhtes, kes täidavad liikmesriigi välispiiri valve teenistusülesandeid, kui neile piiridele koguneb kolmandate riikide kodanikke.

28

Eelotsusetaotlusest ja Euroopa Kohtus toimunud istungil ilmnes nimelt, et põhikohtuasjas on vaidlus valve nende ajavahemike tasustamise üle, mille UO tagas 2015. aasta juuli ja 2017. aasta aprilli vahelisel ajal. Nende kuupäevade vahelisel ajal täitis UO valveülesandeid piiril, mis Ungaril on Serbia Vabariigi ning Horvaatia Vabariigi ja Rumeeniaga, mis ei kuulu Schengeni ruumi.

29

Direktiivi 2003/88 artikli 1 lõikes 3 on selle direktiivi kohaldamisala määratletud viitega direktiivi 89/391 artiklile 2.

30

Direktiivi 89/391 artikli 2 lõike 1 kohaselt kohaldatakse direktiivi „nii avaliku kui ka erasektori kõikide tegevusvaldkondade suhtes“, mille hulka kuulub ka „teenindus“.

31

Direktiivi 89/391 artikli 2 lõike 2 esimese lõigu kohaselt ei kohaldata aga seda direktiivi juhul, kui teatava avaliku teenistuse, näiteks relvajõudude või politsei, või teatava kodanikukaitseteenistuse tegevus satub oma eripära tõttu sellega vältimatult vastuollu. Sama direktiivi artikli 2 lõike 2 teises lõigus on siiski täpsustatud, et sellisel juhul tuleb töötajate ohutus ja tervis tagada nii hästi kui võimalik, pidades silmas selle direktiivi eesmärke.

32

Seega tuleb kindlaks teha, kas niisugused teenistusülesanded, nagu on kõne all põhikohtuasjas, võivad kuuluda direktiivi 89/391 artikli 2 lõike 2 esimeses lõigus ette nähtud erandi alla, mida tuleb tõlgendada nii, et selle ulatus oleks piiratud sellega, mis on rangelt vajalik nende huvide kaitseks, mille kaitsmist see liikmesriikidele võimaldab (5. oktoobri 2004. aasta kohtuotsus Pfeiffer jt, C‑397/01–C‑403/01, EU:C:2004:584, punkt 54, ning 20. novembri 2018. aasta kohtuotsus Sindicatul Familia Constanţa jt, C‑147/17, EU:C:2018:926, punkt 53).

33

Selle kohta tuleb esmalt tõdeda, et liikmesriigi välispiiri valve kolmandate riikide kodanike sissevoolu kontekstis kujutab endast tegevust, mis kuulub avaliku teenistuse alla direktiivi 89/391 artikli 2 lõike 2 esimese lõigu tähenduses.

34

Teiseks tuleb rõhutada, et niisugusel tegevusel võib olla teatavaid eripärasid, võrreldes üldiselt teiste avaliku teenistuse alla kuuluvate tegevustega või konkreetselt korrakaitsetegevustega.

35

Järelikult tuleb kolmandaks kindlaks teha, kas selle avaliku teenistuse alla kuuluva spetsiifilise tegevuse eripära tõttu on tulenevalt absoluutsest vajadusest tagada üldsuse tõhus kaitse vältimatult takistatud direktiivi 2003/88 kohaldamine selle tegevuse suhtes (vt selle kohta 20. novembri 2018. aasta kohtuotsus Sindicatul Familia Constanţa jt, C‑147/17, EU:C:2018:926, punkt 55).

36

Ungari valitsus väidab selle kohta, et välispiirile teenistusse saadetud kiirreageerimispolitsei politseinike tööaega oli mõeldamatu ette planeerida, arvestades vajadust tagada pidev kohalolu ja teenistus ning võimatust näha ette, millise ulatusega on ülesanded, mida sel politseiteenistusel täita tuleb. Euroopa Kohtus toimunud kohtuistungil kaitses kiirreageerimispolitsei sisuliselt sama seisukohta.

37

Asjaolu, et teatavate avaliku teenistuse alla kuuluvate eritegevuste osas ei ole tööaega nende laadist tulenevalt võimalik ette planeerida, kuulub muidugi niisuguste tegevuste eripärade hulka, mis õigustavad vastavalt direktiivi 89/391 artikli 2 lõike 2 esimesele lõigule erandi tegemist töötajate ohutuse ja tervise kaitse alastest sätetest (5. oktoobri 2004. aasta kohtuotsus Pfeiffer jt, C‑397/01–C‑403/01, EU:C:2004:584, punkt 55, ning 20. novembri 2018. aasta kohtuotsus Sindicatul Familia Constanţa jt, C‑147/17, EU:C:2018:926, punkt 64).

38

Direktiivi 89/391 artikli 2 lõike 2 esimene lõik võimaldab nii säilitada niisuguste eritegevuste tõhususe, mille pidev jätkumine on hädavajalik, et tagada riigi põhifunktsioonide tegelik täitmine (20. novembri 2018. aasta kohtuotsus Sindicatul Familia Constanţa jt, C‑147/17, EU:C:2018:926, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika).

39

Niisugust tegevuse pideva jätkumise nõuet tuleb hinnata kõne all oleva tegevuse eripära arvestades (20. novembri 2018. aasta kohtuotsus Sindicatul Familia Constanţa jt, C‑147/17, EU:C:2018:926, punkt 66).

40

Nii tuleneb esiteks Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikast, et tervishoiu, julgeoleku ja avaliku korra valdkonna teenuste pideva jätkumise nõue ei ole takistuseks sellele, et kui nende teenuste osutamisega seotud tegevus toimub tavatingimustes, siis võib seda tegevust, kaasa arvatud töötajate tööaega korraldada, mis tähendab, et direktiivi 89/391 artikli 2 lõike 2 esimeses lõigus sätestatud erand on sellistele teenustele kohaldatav vaid erakordselt tõsiste ja ulatuslike asjaolude esinemisel (vt selle kohta eelkõige 5. oktoobri 2004. aasta kohtuotsus Pfeiffer jt, C‑397/01–C‑403/01, EU:C:2004:584, punktid 55 ja 57, 12. jaanuari 2006. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania, C‑132/04, ei avaldata, EU:C:2006:18, punkt 26; 20. novembri 2018. aasta kohtuotsus Sindicatul Familia Constanţa jt, C‑147/17, EU:C:2018:926, punkt 67).

41

Seega tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et direktiiv 2003/88 on kohaldatav tervishoiu, julgeoleku ja avaliku korra valdkonna tegevuste suhtes ka siis, kui seda viivad läbi korrakaitseüksused kohapeal ja olenemata sellest, kas tegevuse eesmärk on turvamine, tingimusel et see tegevus toimub tavatingimustes vastavalt asjaomase teenistuse tavapärastele kohustustele ja seda isegi siis, kui tegevusest tuleneda võivad sekkumised ei ole oma laadilt ootuspärased ja võivad kujutada neid teostavate töötajate jaoks teatavat ohtu ohutuse ja/või tervise seisukohast (vt selle kohta 5. oktoobri 2004. aasta kohtuotsus Pfeiffer jt, C‑397/01–C‑403/01, EU:C:2004:584, punkt 57, ning 14. juuli 2005. aasta kohtumäärus Personalrat der Feuerwehr Hamburg, C‑52/04, EU:C:2005:467, punkt 52).

42

Sellest järeldub, et direktiivi 89/391 artikli 2 lõike 2 esimese lõigu kohaldamine tervishoiu, julgeoleku ja avaliku korra valdkonna tegevteenistuste suhtes on õigustatud ainult erakorraliste sündmuste puhul, nagu loodus- või tehnoloogilised katastroofid, atentaadid või suurõnnetused, mille raskus ja ulatus nõuavad elu, tervise ja üldsuse ohutuse kaitseks hädavajalike meetmete võtmist ja mille nõuetekohane rakendamine satuks ohtu, kui tuleks järgida kõiki direktiivis 2003/88 ette nähtud eeskirju. Sellised juhtumid õigustavad seda, et absoluutsele esikohale seatakse elanikkonna kaitse eesmärk, jättes kõrvale viimati nimetatud direktiivi sätete kohaldamise, mistõttu neid sätteid võib neis teenistustes ajutiselt eirata (vt selle kohta 14. juuli 2005. aasta kohtumäärus Personalrat der Feuerwehr Hamburg, C‑52/04, EU:C:2005:467, punktid 53–55).

43

Teiseks tuleb märkida, et käesoleva kohtuotsuse punktides 40–42 osundatud kohtupraktikat ei saa siiski tõlgendada nii, et on välistatud, et teataval avaliku teenistuse alla kuuluval eritegevusel on ka tavatingimustes sedavõrd eripärased jooned, et nende laad vältimatult takistab tööaja niisugust planeerimist, mis oleks kooskõlas direktiivis 2003/88 sätestatuga (20. novembri 2018. aasta kohtuotsus Sindicatul Familia Constanţa jt, C‑147/17, EU:C:2018:926, punkt 68).

44

Euroopa Kohtule esitatud toimikust ei ilmne aga siiski, et valveülesanded, mida kiirreageerimispolitsei välispiiril täidab, oleksid niivõrd erilaadsed. Nii ei ole tõendatud, et asjaolu, et kiirreageerimispolitsei politseinikule tuleb regulaarsete ajavahemike järel, pärast seda, kui ta on töötanud teatava arvu tunde või päevi, anda õigus puhkeajale või puhkepäevadele, kahjustaks mõnd nende ülesannete põhiaspekti, mida töötajal regulaarselt täita tuleb, kuivõrd neid ülesandeid saab nende eripära tõttu jätkuvalt täita ainult see üks töötaja. Tuleb lisada, et kulud, mis tööandja jaoks tulenevad vajadusest asendada seda töötajat puhkeajal, mida töötajale tuleb võimaldada vastavalt direktiivile 2003/88, ei saa õigustada selle direktiivi kohaldamata jätmist (vt selle kohta 9. septembri 2003. aasta kohtuotsus Jaeger, C‑151/02, EU:C:2003:437, punktid 66 ja 67).

45

Seega tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul kindlaks teha, kas ülesanded, mida UO vaidlusalusel ajavahemikul täitis, olid täidetud erakordselt tõsiste ja ulatuslike asjaolude esinemisel, mis õigustavad seda, et nende ülesannete suhtes kohaldataks direktiivi 89/391 artikli 2 lõike 2 esimeses lõigus ette nähtud erandit.

46

Sellega seoses tuleks nimetatud kohtul võtta arvesse kõiki asjasse puutuvaid asjaolusid, eelkõige seda, et põhikohtuasjas kõne all olevaid ülesandeid täideti mitme kuu jooksul.

47

Eelkõige tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul kindlaks teha, kas kolmandate riikide kodanike kogunemine Ungari välispiiridel oli takistuseks piirivalve ülesannete täitmisele neil piiridel tavatingimustes, vastavalt kiirreageerimispolitseile määratud ülesannetele.

48

Selleks tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul võtta arvesse ühelt poolt asjaolu, et eelotsusetaotluse kohaselt loodi see teenistus just nimelt kiireloomuliste ülesannete täitmisel osalemiseks, ja teiselt poolt käesoleva kohtuotsuse punktis 41 viidatud Euroopa Kohtu praktikat, mille kohaselt direktiiv 2003/88 on kohaldatav korrakaitsejõudude tegevuse suhtes, mis toimub tavatingimustes, vastavalt neile määratud ülesannetele, ka juhul, kui tegevusest tuleneda võivad sekkumised ei ole oma laadilt ootuspärased ja võivad kujutada neid teostavate töötajate jaoks ohutuse ja/või tervise seisukohast teatavat ohtu.

49

Veel tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul selgitada, kas puudutatud teenistuse tegevust ei olnud asjaolude tõsidust ja ulatust arvesse võttes võimalik korraldada nii, et igale selle liikmele võimaldatakse puhkeaeg, mis vastab direktiiviga 2003/88 kehtestatud nõuetele.

50

Selleks tuleb tal kindlaks teha, kas vähemasti vaidlusaluse ajavahemiku teatavast ajahetkest alates oli võimalik ette näha teenistujate roteerumine, mis oleks võimaldanud tagada igale teenistujale puhkeaeg, mis vastab direktiivis 2003/88 sätestatule.

51

Viimaseks tuleb lisada, et eeldusel, et eelotsusetaotluse esitanud kohus jõuab järeldusele, et kiirreageerimispolitsei politseinike poolt 2015. aasta juuli ja 2017. aasta aprilli vahelisel ajavahemikul täidetud ülesannete eripära ei võimaldanud oma laadist tulenevalt tööaja planeerimist, tuleb sel kohtul võtta arvesse asjaolu, et direktiivi 89/391 artikli 2 lõike 2 teises lõigus on ette nähtud, et ka sellisel juhul tuleb pädevatel asutustel tagada töötajate ohutus ja tervis nii hästi kui võimalik.

52

Kõigist eespool esitatud kaalutlustest järeldub, et esitatud küsimustele tuleb vastata, et direktiivi 2003/88 artikli 1 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et selle direktiivi artikli 2 punkte 1 ja 2 kohaldatakse korrakaitseorganite teenistujate suhtes, kes täidavad liikmesriigi välispiiri valve teenistusülesandeid, kui neile piiridele koguneb kolmandate riikide kodanikke, välja arvatud juhul, kui kõiki asjakohaseid asjaolusid arvesse võttes näib, et ülesandeid täideti niisuguste erakorraliste asjaolude raamistikus, mille raskus ja ulatus nõuavad elu, tervise ja üldsuse ohutuse kaitseks hädavajalike meetmete võtmist – need on ülesanded, mille nõuetekohane täitmine satuks ohtu, kui tuleks järgida kõiki selles direktiivis ette nähtud eeskirju, ning seda tuleb kontrollida eelotsusetaotluse esitanud kohtul.

53

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kümnes koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta artikli 1 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et selle direktiivi artikli 2 punkte 1 ja 2 kohaldatakse korrakaitseorganite teenistujate suhtes, kes täidavad liikmesriigi välispiiri valve teenistusülesandeid, kui neile piiridele koguneb kolmandate riikide kodanikke, välja arvatud juhul, kui kõiki asjakohaseid asjaolusid arvesse võttes näib, et ülesandeid täideti niisuguste erakorraliste asjaolude raamistikus, mille raskus ja ulatus nõuavad elu, tervise ja üldsuse ohutuse kaitseks hädavajalike meetmete võtmist – need on ülesanded, mille nõuetekohane täitmine satuks ohtu, kui tuleks järgida kõiki selles direktiivis ette nähtud eeskirju, ning seda tuleb kontrollida eelotsusetaotluse esitanud kohtul.