1.

Elupaikade direktiivi ( 2 ) artikli 6 lõige 3 nõuab, et iga kava või projekti, mis tõenäoliselt avaldab kaitsealale olulist mõju, tuleb ex ante hinnata seoses tagajärgedega, mida see kaitse-eesmärkidele avaldab. Kas kümneks aastaks antud ehitusloa pikendamine täiendava viie aasta võrra on aga kava või projekt selle sätte tähenduses? Või kas esialgset teostusluba ja pikendamist tuleb pidada ühtseks meetmeks, ilma et see vajaks täiendavat hindamist? See küsimus tuleb lahendada käesolevas Iiri High Court’i (kõrge kohus) eelotsusemenetluses.

2.

Nõusoleku andmine kavadele ja projektidele, mis võivad elupaikade direktiivi või linnudirektiivi ( 3 ) kohaselt kaitstavat ala oluliselt mõjutada, on elupaikade direktiivi artikli 6 lõigetes 2 ja 3 reguleeritud järgmiselt:

„2.   Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et vältida erikaitsealadel looduslike elupaikade ja liikide elupaikade halvenemist ning selliste liikide häirimist, mille kaitseks alad on määratud, kuivõrd selline häirimine võib oluliselt mõjutada käesoleva direktiivi eesmärkide täitmist.

3.   Iga kava või projekti, mis ei ole otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik, kuid mis tõenäoliselt avaldab alale olulist mõju eraldi või koos muude kavade või projektidega, tuleb asjakohaselt hinnata seoses tagajärgedega, mida see ala kaitse-eesmärkidele avaldab. Pädevad siseriiklikud asutused annavad kavale või projektile kava või projekti tagajärgede hindamise järelduste alusel ning lõike 4 sätete kohaselt nõusoleku alles pärast seda, kui nad on kindlaks teinud, et see ei avalda asjaomase ala terviklikkusele negatiivset mõju, ja teevad seda vajaduse korral pärast avaliku arvamuse saamist.“

3.

Vastavalt eelotsusetaotlusele on asjakohased järgmised 2000. aasta planeerimis- ja arendusseaduse (2000. aasta seadus nr 30) (Planning and Development Act 2000 (No. 30 of 2000); edaspidi „planeerimis- ja arendusseadus 2000“) sätted.

4.

2000. aasta planeerimis- ja arendusseaduse artikli 40 lõige 1 sätestab, et pärast ehitusloas ette nähtud ehitusetapi lõppu kaotab luba kehtivuse:

„40. – (1)   Kui lõikest 2 ei tulene teisiti, lõpeb käesoleva osa alusel antud luba asjakohase ajavahemiku lõppedes (kuid ilma, et see piiraks enne selle tähtaja lõppemist tehtud muudatuste kehtivust)

5.

2000. aasta planeerimis- ja arendusseaduse artikkel 42 reguleerib ehitusloa kehtivuse pikendamist. Lühidalt näeb artikkel 42 ette kaks alternatiivset juhtumit, mille puhul on võimalik kehtivuse pikendamist taotleda. Esiteks, kui ajavahemiku jooksul, mille pikendamist taotletakse, saavad olulised tööd vastavalt ehitusloale teostatud ja projekt viiakse lõpule mõistliku aja jooksul. Teiseks juhul, kui on tegemist olukorraga, kus esinesid kaubanduslikku, majanduslikku või tehnilist laadi asjaolud, mis ei allunud taotleja kontrollile ja takistasid oluliselt kas projekti alustamist või oluliste tööde tegemist vastavalt ehitusloale.

6.

Teisel juhtumil, st kaubanduslike, majanduslike või tehniliste takistuste korral näeb artikkel 42 ette mitu tagatist, mis peavad kindlustama, et vanemad ehitusload ei takistaks planeerimispoliitika arengut. Näiteks ei ole pikendamine võimalik siis, kui pärast loa andmist on planeeringu eesmärgid oluliselt muutunud, mistõttu projekt ei oleks enam kooskõlas selle piirkonna nõuetekohase planeeringu ja kestliku arenguga. Lisaks on vajalik, et ei esineks vastuolusid ministri suunistega.

7.

Eelkõige peab aga veel üks ette nähtud tagatis tagama nii keskkonnamõju hindamise direktiivi ( 4 ) kui ka elupaikade direktiivi järgimise. Eriti juhul, kui projektiga ei ole alustatud, peab kohalik planeerimisamet olema veendunud, et enne ehitusloa andmist viidi, niivõrd kui see oli vajalik, läbi keskkonnamõju hindamine või asjakohane hindamine või mõlemad hindamised (artikli 42 lõike 1 punkti a alapunkti ii alapunkt IV).

8.

Lisaks sellele sätestab artikkel 42 täiendava tagatise, mis puudutab seda, kui palju on võimalik tähtaega pikendada. Sõnaselgelt on sätestatud, et täiendav ajavahemik ei või olla pikem kui viis aastat. Peale selle on pikendamistaotlust võimalik ainult üks kord esitada.

9.

2000. aasta planeerimis- ja arendusseaduse artiklid 146B ja 146C näevad ette menetluse, mille kaudu on võimalik muuta teatud liiki ehitusluba, mis puudutab strateegilisi taristuprojekte. Nendes artiklites ei nähta sõnaselgelt ette eelhindamiste või asjakohaste hindamiste läbiviimist elupaikade direktiivi tähenduses.

10.

2000. aasta planeerimis- ja arendusseaduse artikkel 50 näeb ette, et planeeringu kehtestamise otsuse kehtivust saab üksnes kohtuliku kontrolli taotluse esitamise teel vaidlustada. Kohtuliku kontrolli taotlus tuleb esitada kaheksa nädala jooksul. High Court’il (kõrge kohus, Iirimaa) on õigus teatud asjaoludel tähtaega pikendada.

11.

Selle tähtaja olemasolu on liikmesriikide kohtud tõlgendanud selliselt, et see takistab menetlusosalisel hilisemat planeeringu kehtestamise otsust puudutavas menetluses selliste kaebuste esitamist, mis puudutavad peamiselt varasemat planeeringu kehtestamise otsust, mille suhtes on see tähtaeg juba ammu lõppenud. Selle teeb kohus kindlaks kaebuse põhjenduse alusel ning mitte üksnes kaebuse formaalsete nõuete alusel.

12.

Eelotsusetaotlusest ilmnevad järgmisena kirjeldatud asjaolud.

13.

Iirimaa planeerimisamet An Bord Pleanála andis 31. märtsil 2008. aastal teostusloa gaasiterminalile, täpsemalt veeldatud maagaasi taasgaasistamise terminalile.

14.

Kavandatud projekt piirneb kahe praeguse Natura 2000 alaga, nimelt erikaitsealaga „Lower River Shannon“ (Shannoni jõe alamjooks – ala kood IE0002165) vastavalt elupaikade direktiivile ja erikaitsealaga „River Shannon and River Fergus Estuaries“ (Shannoni jõe ja Ferguse jõe suudmealad – ala kood IE0004077) vastavalt linnukaitsedirektiivile.

15.

Teostusluba anti liikmesriigi õigusakti alusel, millega ei olnud elupaikade direktiivi nõuetekohaselt üle võetud. Ametlikus otsuses, millega ehitusluba anti, ei viidata seega mingil moel elupaikade direktiivile ega ka kummalegi Euroopa kaitsealale. Seega ei saa eelotsusetaotluse kohaselt eeldada, et otsus sisaldab „täielikke, täpseid ja lõplikke järeldusi, mis hajutaksid kõik teaduslikult põhjendatud kahtlused […] kavandatud tööde mõju kohta“. ( 5 )

16.

Teostusluba nägi projektiga seotud tööde läbiviimiseks ja lõpetamiseks (edaspidi „ehitusetapp“) ette kümneaastase tähtaja. Gaasiterminali järgneva käitamise jaoks (edaspidi „kasutusetapp“) ei olnud tähtaega antud.

17.

Selle kümneaastase tähtaja jooksul mingeid ehitustöid tegelikult ei alustatud. Arendaja selgitab, et viivitused tulenesid muu hulgas Iiri õigusnormide muutmisest seoses juurdepääsuga riigi gaasivõrgule ning üldisemalt 2008. aasta majanduslikust olukorrast.

18.

Arendaja esitas 2017. aasta septembris projektitingimuste muutmise taotluse ehitusetapi pikendamiseks veel viie aasta võrra. Planeerimisamet rahuldas oma otsusega selle taotluse, mille tulemusel lõpeb ehitusetapp nüüd 31. märtsil 2023.

19.

Friends of the Irish Environment vaidlustas ehitusetapi pikendamise kohtuliku kontrolli menetluse teel High Court’is (kõrge kohus, Iirimaa).

20.

Seetõttu esitab High Court (kõrge kohus, Iirimaa) Euroopa Kohtule järgmised küsimused:

21.

Friends of the Irish Environment, An Bord Pleanála, st Iiri planeerimisamet, ja Euroopa Komisjon esitasid kirjalikud seisukohad. Kuna Euroopa Kohus on seisukohal, et tal on piisavalt teavet, loobus ta kohtuistungist.

22.

Eelotsusetaotluse esimene, teine ja neljas küsimus peavad selgitama, kas elupaikade direktiivi artikli 6 lõige 3 on ehitusloa pikendamisele üldse kohaldatav. Kolmas küsimus puudutab seevastu eelnevat hindamist, kas pikendamisotsus võib avaldada kaitsealadele olulist mõju, mistõttu tuleks läbi viia täielik hindamine. Viienda küsimusega soovib High Court (kõrge kohus, Iirimaa) teada, kas ta peab omal algatusel tõlgendama riigisisest õigust kooskõlas elupaikade direktiiviga, või peavad tõlgenduse esitama pooled? Kuues küsimus puudutab lõpuks algse teostusloa siduvat toimet pikendamisotsusele esitatud vastuväidete hindamisel.

23.

Kaks esimest küsimust ja neljas küsimus, mida tuleb koos käsitleda, peavad selgitama, kas rajatise ehitamiseks antud teostusloa pikendamise otsust tuleb pidada projektile nõusoleku andmiseks, mistõttu kohaldatakse elupaikade direktiivi artikli 6 lõiget 3. Seejuures tahab High Court (kõrge kohus, Iirimaa) teise küsimusega teada saada, kas sel juhul on teatavad kaalutlused määrava tähtsusega? Neljandat küsimust mõistan ma nii, et kas käesoleval juhul tuleb ehitusetapi pikendamist hinnata teisiti kui kasutusetapi pikendamist, mis oli hiljutise kohtuotsuse ese, mis puudutas tuumaelektrijaamade käitamisaja pikendamist ( 6 ).

24.

Elupaikade direktiivi artikkel 6 sätestab mitu spetsiaalset kohustust ja menetlust, mille eesmärk on, nagu tuleneb direktiivi artikli 2 lõikest 2, Euroopa Liidu tähtsusega looduslike elupaikade ning looduslike looma- ja taimeliikide soodsa kaitsestaatuse säilitamine või vajaduse korral taastamine. ( 7 )

25.

Elupaikade direktiivi artikli 6 lõige 3 näeb selleks ette hindamismenetluse, mis peab ex ante hindamise teel tagama, et kavadele või projektidele antakse ainult siis nõusolek, kui see ei avalda asjaomase ala terviklikkusele negatiivset mõju. ( 8 )

26.

Selleks näeb elupaikade direktiivi artikli 6 lõige 3 ette kaks etappi. Esimene, selle lõike esimeses lauses sätestatud etapp nõuab liikmesriikidelt kaitsealaga seotud kavade või projektide asjakohast hindamist, kui on tõenäoline, et need kavad või projektid avaldavad sellele alale olulist mõju. Selle lõike teises lauses ette nähtud teises etapis, mis järgneb nimetatud asjakohasele hindamisele, antakse sellisele kavale või projektile artikli 6 lõike 4 kohaselt nõusolek alles siis, kui see ei avalda asjaomase ala terviklikkusele negatiivset mõju. ( 9 )

27.

Liikmesriigi kohtu kahtlused põhinevad sellel, et gaasiterminali ehitamise luba oli antud juba 2008. aasta jõustunud otsusega ning vaidlusalune 2018. aasta otsus pikendas ainult selle loa kehtivust. Seega tuleb selgitada, kas see teine otsus on kavale või projektile nõusoleku andmine elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 3 teise lause tähenduses.

28.

Sellega seoses tuleb kõigepealt tuvastada, et Iiri planeerimisamet andis projektile nõusoleku siis, kui ta andis 2018. aastal vaidlusaluse teostusloa. Elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 3 teise lause sõnastuse kohaselt on selline nõusolek ainult siis lubatud, kui asutus on asjakohase hindamise järelduste alusel kindlaks teinud, et asjaomase ala terviklikkusele ei avaldata negatiivset mõju.

29.

Iiri planeerimisamet esitab sellele eelkõige vastuväite, et Euroopa Kohus ei käsita kasutusloa pikendamist projektile loa andmisena keskkonnamõju hindamise direktiivi tähenduses, kui see ei ole seotud kohta füüsiliselt muutvate tööde või sekkumistega. ( 10 ) See vastuväide ei ole siiski veenev, sest keskkonnamõju hindamise direktiivist tulenev „projekti“ mõiste, mille ese on projektide keskkonnamõju üldine hindamine, on kitsam kui „projekti“ mõiste elupaikade direktiivi tähenduses. ( 11 ) Lisaks on ka keskkonnamõju hindamise direktiivi sätete kohaselt tegemist projektile loa andmisega, sest ilma loa pikendamiseta ei või gaasiterminali ehitada, seega ei või kohta füüsiliselt muutvaid töid või sekkumisi teostada.

30.

Pikendamise hindamisest võib siiski loobuda, kui hindamist ja 2008. aasta otsust saab käsitada ühtse meetmena. Järgnevad sammud, mis tehakse sellise ühtse meetme teostamiseks, ei vaja uut hindamist vastavalt elupaikade direktiivi artikli 6 lõikele 3. ( 12 )

31.

Ühelt poolt on Euroopa Kohus seisukohal, et kui korduv tegevus oli riigisisese õiguse alusel lubatud enne elupaikade direktiivi jõustumist, võib sellist tegevust iga hilisema sekkumise korral käsitada kõnealuse direktiivi tähenduses eraldi projektina. Vastasel juhul tekiks oht, et selle tegevuse tagajärgede suhtes alale jäetaksegi läbi viimata eelnev mõjuhindamine. ( 13 )

32.

Teiselt poolt lubab Euroopa Kohus siiski teatud tegevusi, muu hulgas nende teostamise korduvust, laadi ja tingimusi arvestades, vaadelda üheainsa tegevusena, mistõttu neid tegevusi võib käsitada ühe ja sama projektina elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 3 tähenduses. ( 14 ) Sellisel juhul tuleks arvesse üksnes elupaikade direktiivi artikli 6 lõikes 2 sätestatud halvenemiskeelu kohaldamine, ( 15 ) mis nõuab ainult teatud asjaoludel kooskõla hindamist kaitsealade kaitse‑eesmärkidega. ( 16 )

33.

See kohtupraktika tekkis seoses elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 3 ajalise kohaldatavusega. Varasema projekti puhul, mis sai esimest korda loa enne kaitsekorra kohaldamist, võib direktiivi hilisem kohaldamine tähendada olulist lisakoormust, mistõttu projekti arendajat tuleb eriti kaitsta. Minu arvates on selle eesmärk kaitsta projekti arendajate õiguspärast ootust artikli 6 lõikes 3 sätestatud hindamiskohustuste piiratud kärpimisega.

34.

Käesoleval juhul ei ole küll tegemist korduvate tegevustega, kuid algne 2008. aasta luba ja vaidlusalune luba puudutavad sama projekti. Planeerimisamet rõhutab muu hulgas, et vaidlusalune luba ei muutnud vaatamata ehitusetapi pikendamisele projekti mahtu ja selle võimalikke tagajärgi keskkonnale, eelkõige asjaomastele kaitsealadele.

35.

Siiski räägivad pikendamisotsuse laad ja asjaolud selle vastu, et käsitada seda koos 2008. aasta teostusloaga ühtse tegevusena ning eelistada seega projekti elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 3 kohaldamisele, mis on sõnastuse kohaselt näidustatud.

36.

Esiteks ei ole käesoleval juhul tegemist vana projektiga, millele anti teostusluba enne seda, kui muutus kohaldatavaks elupaikade direktiivi artikli 6 lõige 3. Pigem kohaldati neid nõudeid juba 2008. aasta teostusloale. Seetõttu on liidu õiguse seisukohast selgelt vähem põhjust kaitsta projekti arendajat ühtse tegevuse õigusmõistega.

37.

2008. aasta teostusloa mõistlikul hindamisel oleks pikendamisotsuse keskkonnamõju hindamise koormus väga piiratud. Peamiselt võiks viidata varasemale hindamisele ja arvesse tuleks võtta üksnes sellest ajast alates toimunud muudatusi.

38.

Kui esialgsele projektile anti aga luba artikli 6 lõiget 3 rikkudes, siis tuleb projekti arendajat selgelt vähem kaitsta kui vana teostusloa puhul, mille suhtes ei kehtinud veel ranged nõuded. See kehtib seda enam, et artikli 6 lõike 3 kohased asjakohase hindamise põhilised nõuded ei olnud teada mitte alles alates eelotsusetaotluses mainitud kohtuotsusest Iirimaa vastu, ( 17 ) mis tehti lühikest aega enne 2008. aasta teostusloa andmist, vaid Euroopa Kohus oli neid juba märksa varem täpsustanud. ( 18 ) Eriti sellise suure projekti puhul nagu käesoleval juhul pidid need liidu õiguse nõuded olema arendajale teada, seda isegi siis, kui 2008. aasta teostusluba võis olla kooskõlas liikmesriigi õigusega.

39.

Teiseks näeb Iiri õigus selgelt ette, et ehitusetapi pikendamine eeldab uut teostusluba. Vastavalt sellele nimetab High Court (kõrge kohus, Iirimaa) teise küsimuse punktis c õigesti asjaolu, et gaasiterminali ehitamine ei oleks ilma vaidlusaluse loata võimalik, sest esialgu võimaldatud ehitusetapi tähtaeg on lõppenud.

40.

Sarnaselt rõhutas Euroopa Kohus tuumaelektrijaamade tegevusaja pikendamist puudutavas kohtuotsuses, et kõnealuste rajatiste tegevusaeg oli juba lõppenud või oleks lähiajal lõppenud ja seda pikendati ainult vaidlusaluse õigusaktiga. ( 19 ) Seevastu anti veetee korduvatele hooldustöödele, mille Euroopa Kohus tunnistas võimalikuks ühtseks tegevuseks, ( 20 ) nõusolek juba ühesainsas teostusloas enne seda, kui elupaikade direktiivi artikli 6 lõige 3 muutus kohaldatavaks. ( 21 )

41.

Elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 3 kohaldamine pikendamisele vastab lisaks teatud tööde teostamise tähtajalise loa eesmärgile. Tähtaja lõppemine lubab ja nõuab tavaliselt kontrollimist, kas loa andmise tingimused on endiselt olemas. Seetõttu näevad näiteks direktiiv tööstusheidete kohta ( 22 ) ja taimekaitsevahendite määrus ( 23 ) ette, et load antakse ainult tähtajaliselt ja need tuleb enne pikendamist läbi vaadata. Nende lubade ese ei ole küll projekti ehitusetapp, vaid käitamis- või kasutusetapp. Aga ka ehitusetapi kohta kehtib, et määrava tähtsusega asjaolud ja õigusaktid võivad pärast tähtaja lõppemist olla teistsugused kui esialgse loa korral.

42.

Seega on praktiline tähtsus eelkõige sellel, et 2008. aasta teostusluba anti liikmesriigi õigusakti alusel, millega ei olnud elupaikade direktiivi nõuetekohaselt üle võetud (teise küsimuse punkt a), ja et see ei sisaldanud täielikke, täpseid ja lõplikke järeldusi, mis hajutaksid kõik teaduslikult põhjendatud kahtlused kavandatud tööde mõju suhtes (teise küsimuse punkt b). Mõlemad asjaolud viivad selleni, et 2008. aasta teostusloa hindamisel on pikendamise läbivaatamisele ainult väga piiratud tähtsus. ( 24 ) Kui esialgne hindamine oli aga ebapiisav, on just nimelt siis nõutav, et uue otsuse puhul täidetakse võimalikud lüngad. ( 25 )

43.

Õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtted ei vii teistsuguse järelduseni. 2008. aasta teostusloaga loodud õiguskindlus ja võimalik õiguspärane ootus võisid nimelt puudutada üksnes ajavahemikku, mille ajal võis vastavalt sellele loale gaasiterminali ehitada.

44.

Vaidluse esemeks olev teostusluba puudutab siiski aega pärast 2008. aasta teostusloa ehitusetapi lõppemist. Selle ajavahemiku suhtes ei saanud varasem otsus luua õiguskindlust ega õiguspärast ootust. Pigem on kindel, et gaasiterminali ehitamine ei ole ilma vaidlusaluse loata võimalik, sest esialgu võimaldatud ehitusetapp on lõppenud. Uue ehitusetapi kohtab kehtib seevastu see, et tegemist on olukorraga, mida ei saanud pidada juba väljakujunenuks, mistõttu elupaikade direktiivi artikli 6 lõige 3 on kohaldatav. ( 26 )

45.

Seetõttu toob Friends of the Irish Environment õigesti võrdluse kohtuotsusega Wells, ( 27 ) mis puudutas keskkonnamõju hindamise direktiivi. See direktiiv ei nõua nimelt õiguskindluse tõttu keskkonnamõju hindamist juhtudel, kui teostusluba anti pärast keskkonnamõju hindamise direktiivi ülevõtmise tähtaega, kuid loamenetlus oli siiski enne seda kuupäeva ametlikult algatatud (nn pipeline-projektid). ( 28 ) Otsust, mis on vajalik olemasoleva loa lõppemise takistamiseks, loetakse siiski keskkonnamõju hindamise direktiivi tähenduses uueks loaks, mis vajab hindamist. ( 29 )

46.

Kolmandaks võimaldab pikendamisotsus käesoleval juhul tööde esmakordset teostamist, seega sellise meetme teostamist, mida tuleb elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 3 kohaselt selles osas hinnata, kas see võib avaldada asjaomastele kaitsealadele olulist mõju. Sellise mõju oht on aga määrav kriteerium selle üle otsustamisel, kas mõju on vaja asjakohaselt hinnata, ( 30 ) sest hindamise eesmärk on sedalaadi ohtude ärahoidmine. ( 31 )

47.

Selles seisneb oluline erinevus korduvatest tegevustest, mida võib teatud asjaoludel pidada ühtseks meetmeks, ( 32 ) sest sellised meetmed ei kahjusta nende muutmatul kujul kordumisel tavaliselt täiendavalt kaitseala.

48.

Teise küsimuse punktis d küsitakse, kas see kolmas aspekt on sedavõrd tähtis, et pikendamisotsust ei tule sel juhul kontrollida, kui projekti teostamiseks oleks teatud tööd juba tehtud, seega kui mõjutused oleks juba esinenud.

49.

Käesolevas menetluses ei ole vaja sellele küsimusele siiski vastata, sest töid ei ole veel tehtud. Vastavalt eelotsusetaotlusele ei oleks ka sedalaadi tööd andnud õigust projekti lõpetamiseks pärast lubatud ehitusetapi lõppemist. ( 33 )

50.

Seega tuleb rajatise ehitamiseks antud teostusloa pikendamise otsust, ilma milleta ei või töid teostada, käsitada projektile iseseisva nõusoleku andmisena, mistõttu on elupaikade direktiivi artikli 6 lõige 3 kohaldatav.

51.

Kolmanda küsimusega soovib High Court (kõrge kohus, Iirimaa) teada saada, milliseid kaalutlusi peab pädev ametiasutus arvesse võtma, kui ta viib elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 3 kohaselt esimese etapi raames läbi eelhindamise.

52.

Vastavalt elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 3 esimesele lausele tuleb iga plaani või projekti, mis ei ole otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik, kuid mis tõenäoliselt avaldab alale olulist mõju eraldi või koos muude kavade ja projektidega, asjakohaselt hinnata seoses tagajärgedega, mida see ala kaitse-eesmärkidele avaldab.

53.

Seega kehtestab elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 3 esimene lause nõudele, et kava või projekti keskkonnamõju tuleb asjakohaselt hinnata, tingimuse, et on olemas asjaomase ala olulise mõjutamise võimalus või oht. ( 34 ) Eelkõige ettevaatuspõhimõtet arvesse võttes tuleb sellist ohtu pidada olemasolevaks, kui valdkonna usaldusväärseimatest teadusandmetest lähtudes ei saa välistada, et kaval või projektil võib olla mõju selle ala kaitse-eesmärkidele. ( 35 ) Ohtu hinnates tuleb võtta eelkõige arvesse sellise kava või projektiga seotud ala eriomaseid keskkonnatunnuseid ja -tingimusi. ( 36 )

54.

Seega peab eelhindamine nimetatud aspekte ulatuslikult arvestama, et põhjendada täielikust hindamisest loobumist.

55.

Planeerimisameti – nähtavasti mitte sõnaselge – tuvastus seoses 2008. aasta teostusloaga, et projekt ei avalda ala terviklikkusele negatiivset mõju, on selles kontekstis ainult faktiline tõend. Selle kaalukus sõltub alustest, millele planeerimisamet selle tuvastuse puhul tugineb. Kuna eelotsusetaotluse kohaselt ei sisaldanud see teostusluba aga juba 2008. aastal täielikke, täpseid ja lõplikke järeldusi, mis hajutaksid kõik teaduslikult põhjendatud kahtlused tööde mõju suhtes, siis ei saa see praegu seda enam välistada ala mõjutamise ohtu.

56.

Pigem vajab asjakohasest hindamisest loobumine täiendavaid teaduslikke teadmisi. Need teadmised peavad esiteks täitma 2008. aasta hindamise lüngad ja teiseks arvestama vahepeal projekti, asjaomaste kaitstavate elupaikade ja liikide ( 37 ) ning teaduslike teadmiste osas toimunud muudatusi. Vajaduse korral tuleb kaasata vahepealsel ajal lisandunud muud kavad ja projektid, kui need võivad koos kontrollitava kava või projektiga alale olulist mõju avaldada.

57.

Seega tuleb kolmandale küsimusele vastata, et elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 3 esimeses lauses ette nähtud asjakohane hindamine tuleb läbi viia siis, kui parimate asjakohaste teaduslike teadmiste alusel ei saa välistada, et kaval või projektil võib olla mõju selle ala jaoks kindlaksmääratud kaitse-eesmärkidele. Sama kava või projekti varasem hindamine võib selle ohu ainult sellises ulatuses välistada, milles see sisaldab täielikke, täpseid ja lõplikke järeldusi, mis hajutaksid kõik teaduslikult põhjendatud kahtlused tööde mõju suhtes. Seetõttu peab eelhindamine lisaks täitma varasema hindamise võimalikud lüngad ja seda arvesse võtma, kas vahepeal on projekti muudetud, kas on lisandunud uusi kavasid ja projekte, mis võivad koos kontrollitava kava või projektiga alale olulist mõju avaldada, aga ka seda, kas asjaomaste kaitstavate elupaikade ja liikide osas on toimunud muudatusi ja kas on olemas uued teaduslikud teadmised.

58.

Viienda küsimusega soovib High Court (kõrge kohus, Iirimaa) teada, kui kaugele ulatub riigisisese õiguse kooskõlalise tõlgendamise kohustus, kui pooled ei ole seda tõlgendust sõnaselgelt esitanud.

59.

Selle küsimuse taustaks on asjaolu, et planeerimisamet ei tuginenud vaidlusaluse teostusloa pikendamisel õigusnormidele, mis näevad ette asjakohase hindamise vastavalt elupaikade direktiivi artikli 6 lõikele 3, nimelt 2000. aasta planeerimis- ja arendusseaduse artiklile 42, vaid 2000. aasta planeerimis- ja arendusseaduse artiklitele 146B ja 146C, mis ei nõua sellist hindamist. Õigusliku aluse valik ei olnud siiski sõnaselgelt põhikohtuasja kaebuse ese.

60.

Viitamine teatud väite sõnaselgele esitamisele annab märku sellest, et kohaldada tuleks kohtupraktikat, mille kohaselt peavad kohtud teatavaid küsimusi omal algatusel kontrollima. Vastavalt sellele ei nõua liidu õigus liikmesriigi kohtutelt, et nad tõstataksid omal algatusel väite liidu õigusnormide rikkumise kohta, kui sellise väite analüüsimisel oleksid kohtud kohustatud väljuma vaidluse piiridest, mille pooled on määratlenud. Need kohtud on kohustatud ainult siis omal algatusel tõstatama liidu siduval õigusnormil põhineva õigusliku küsimuse, kui neil on riigisisese õiguse alusel kohustus või õigus seda teha riigisisese siduva õigusnormi puhul. ( 38 )

61.

Täpsemal vaatlusel ei ole see kohtupraktika käesoleval juhul siiski asjakohane, sest Friends of the Irish Environment väitis – niivõrd kui see nähtub toimikust – tegelikult pidevalt, et rikutud on elupaikade direktiivi artikli 6 lõiget 3. Niisiis ei ole põhjust seda küsimust omal algatusel kontrollida.

62.

Pigem küsitakse seda, kas sellele sättele tuginemist võib seada sellest sõltuvusse, et pool tugineb ka liikmesriigi õigusnormidele, mille kohaldamine ja kooskõlaline tõlgendamine on selleks vajalik, et kõrvaldada liidu õiguse võimalik rikkumine.

63.

Nagu Friends of the Environment ja komisjon õigesti märgivad, on kohtupraktika selles osas selge.

64.

Euroopa Kohus on nimelt korduvalt leidnud, et direktiivist tulenev liikmesriikide kohustus saavutada direktiivis ette nähtud tulemus ning liikmesriikide ülesanne võtta kõik vajalikud üld- või erimeetmed, et tagada selle kohustuse täitmine, on siduv kõigile liikmesriikide asutustele, kaasa arvatud kohtutele nende pädevuse raames. ( 39 )

65.

Sellest järeldub, et riigisisese õiguse kohaldamisel peavad liikmesriigi kohtud seda õigust tõlgendades arvesse võtma riigisisest õigust tervikuna ja kasutama selles õiguses tunnustatud tõlgendusmeetodeid, et tõlgendada seda võimalikult suures ulatuses direktiivi sõnastust ja eesmärki arvestades, et saavutada direktiivis ette nähtud tulemus ning seeläbi täita ELTL artikli 288 kolmanda lõigu nõudeid. ( 40 )

66.

Kui see ei ole võimalik, nõuab liidu õiguse esimus, et liikmesriigi kohtutel, kes vastutavad oma pädevuse piires liidu õigusnormide kohaldamise eest, oleks kohustus tagada nende õigusnormide täiemahuline toime, jättes omal algatusel vajaduse korral kohaldamata kõik nendega vastuolus olevad riigisisesed sätted. ( 41 ) Seda kohustust piiratakse sellega, et direktiiv iseenesest ei saa tekitada eraõiguslikule isikule kohustusi, mistõttu ei saa tema vastu direktiivile sellisena tugineda. ( 42 )

67.

Seevastu ei ole nõutav, et pooled esitavad liikmesriigi kohtutes üksikasjalikult ja sõnaselgelt, milliseid riigisiseseid õigusnorme peavad need kohtud kooskõlaliselt tõlgendama või millised kohaldamata jätma. Nende õigusnormide kindlakstegemine ja selline tegutsemine, mis võimaldab kõrvaldada võimaliku vastuolu liikmesriigi õiguse ja liidu õiguse vahel, on pigem osa liikmesriikide kohtute kohustusest saavutada direktiivis ette nähtud tulemus.

68.

Muu hulgas ei nähtu ka põhikohtuasjast, miks peaks High Court (kõrge kohus, Iirimaa) juhul, kui ta tuvastab, et pikendamisel rikuti elupaikade direktiivi artikli 6 lõiget 3, nägema vaeva ehitusetapi õige õigusliku aluse kindlakstegemisega.

69.

Liikmesriigi kohtu kohustus tõlgendada riigisiseseid õigusnorme niivõrd kui võimalik kooskõlas liidu õigusega ei eelda igal juhul seda, et kohtumenetluse pooled esitavad sel juhul sõnaselgelt sellise spetsiifilise tõlgenduse, kui nad juba väidavad, et rikutud on liidu õiguse olulisi sätteid.

70.

Kuuenda küsimusega soovib High Court (kõrge kohus, Iirimaa) teada, kas liikmesriigi kohus peab jätma kohaldamata riigisisese menetlusõiguse normi, mis välistab vastuväite esitaja võimaluse vaidlustada varasema (kehtivuse kaotanud) teostusloa kehtivus hilisema teostusloa taotluse kontekstis.

71.

See küsimus esitatakse ainult juhul, kui elupaikade direktiivi artikli 6 lõiget 3 tuleb seetõttu pikendamisele kohaldada, et algne teostusluba anti sellise riigisisese õigusakti alusel, millega ei olnud elupaikade direktiivi nõuetekohaselt üle võetud. Nagu juba märgitud, ei ole see aspekt siiski määrava tähtsusega, ( 43 ) mistõttu vastamine ei ole vajalik.

72.

Selle küsimusega kaasnevad muu hulgas uuesti õiguskindluse ja õiguspärase ootusega seotud kaalutlused. Niivõrd kui need on elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 3 kohaldamise jaoks tähtsad, kohaldatakse neid siiski ühtse meetme puhul, mida juba käsitleti. ( 44 ) Ka seetõttu ei vaja kuues küsimus eraldi vastust.

73.

Eeltoodust lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku teha järgmine otsus: