1

Apellatsioonkaebuses palub Euroopa Komisjon tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 17. novembri 2017. aasta otsus Gmina Miasto Gdynia ja Port Lotniczy Gdynia Kosakowo vs. komisjon (T‑263/15, EU:T:2017:820, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“), millega Üldkohus tühistas komisjoni 26. veebruari 2015. aasta otsuse (EL) 2015/1586 meetme SA.35388 (13/C) (ex 13/NN ja ex 12/N) (Poola) kohta, millega muudetakse Gdynia-Kosakowo lennujaama (ELT 2015, L 250, lk 165; edaspidi „vaidlusalune otsus“), artiklid 2–5.

2

Nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [ELTL artikli 108] kohaldamiseks (EÜT 1999, L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339), artikkel 1 asjaolude toimumise ajal kehtinud redaktsioonis nägi ette:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

3

Selle määruse artiklis 6 „Ametlik uurimismenetlus“ oli lõikes 1 sätestatud:

„Ametliku uurimismenetluse algatamise otsuses esitatakse kokkuvõtlikult asjakohased faktid ja õigusküsimused ning see sisaldab komisjoni esialgset hinnangut selle kohta, kas kavatsetud meetmel on abi iseloom, ja kahtlusi selle ühisturuga kokkusobivuse kohta. Otsuses kutsutakse kõnealust liikmesriiki ja teisi huvitatud pooli üles esitama märkusi ettenähtud aja jooksul, mis tavaliselt ei ületa ühte kuud. Nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel võib komisjon ettenähtud tähtaega pikendada.“

4

Nimetatud määruse artikkel 9 „Otsuse tühistamine“ oli sõnastatud järgmiselt:

„Komisjon võib pärast seda, kui ta on andnud kõnealusele liikmesriigile võimaluse esitada omapoolseid märkusi, tühistada vastavalt artikli 4 lõigetele 2 või 3 ning artikli 7 lõigetele 2, 3 või 4 tehtud otsuse, kui see põhines menetluse käigus esitatud ebaõigel teabel, mis oli otsuse tegemisel määrav. Enne otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist algatab komisjon ametliku uurimismenetluse vastavat artikli 4 lõikele 4. Artikleid 6, 7 ja 10, artikli 11 lõiget 1 ning artikleid 13, 14 ja 15 kohaldatakse mutatis mutandis.“

5

Vaidluse tausta, mis nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 1–25, võib kokku võtta järgmiselt.

6

Gmina Miasto Gdynia (Gdynia omavalitsusüksus, Poola) ja Gmina Kosakowo (Kosakowo omavalitsusüksus, Poola) asutasid 2007. aasta juulis 100% ulatuses oma kapitalisüstidest Port Lotniczy Gdynia Kosakowo sp. z o.o (edaspidi „äriühing PLGK“) eesmärgiga muuta Gdynia-Oksywie (Poola) sõjaväelennujaam tsiviilotstarbeliseks. Kapitalisüstid pidid katma nii lennujaama investeerimiskulud (edaspidi „investeerimisabi“) kui ka lennujaama tegevuskulud tegevuse esimeses etapis (edaspidi „tegevusabi“). Lennujaam asub Põhja-Poolas Pomorze vojevoodkonnas Kosakowo omavalitsusüksuse territooriumil. Uus tsiviillennujaam, mille haldajaks määrati äriühing PLGK, pidi saama Pomorze suuruselt teiseks lennujaamaks ja teenindama peamiselt odavlennuliinide ja tellimuslendudega üldist lennuliiklust.

7

Poola Vabariik teavitas komisjoni Gdynia-Oksywie sõjaväelennujaama ümberkorraldamise projekti rahastamismeetmest (edaspidi „vaidlusalune abimeede“) 7. septembril 2012.

8

Komisjon palus 7. novembril 2012 ja 6. veebruaril 2013 Poola ametiasutustelt täiendavat teavet vaidlusaluse abimeetme kohta. Teave edastati komisjonile 7. detsembril 2012 ja 15. märtsil 2013.

9

Komisjon teatas 15. mail 2013 Poola ametiasutustele, et ta kavatseb vaidlusaluse abimeetme toimiku kanda teatamata abi registrisse, kuna suurem osa teatatud toetustest oli juba tagasivõtmatult välja makstud.

10

Komisjon algatas 2. juuli 2013. aasta otsusega C(2013) 4045 final, riigiabi SA.35388 (2013/C) (ex 2013/NN ja ex 2012/N) (Poola) – Gdynia-Kosakowo lennujaama muutmine (ELT 2013, C 243, lk 25, edaspidi „algatamisotsus“), vaidlusaluse abimeetme suhtes ELTL artikli 108 lõikega 2 ette nähtud ametliku uurimismenetluse ja palus asjast huvitatud isikutel esitada oma märkused. Komisjon ei saanud huvitatud isikutelt ühtki märkust.

11

Komisjon palus 30. oktoobril 2013 Poola ametiasutustelt lisateavet. Teave esitati 4. ja 15. novembril 2013. Need ametiasutused edastasid veel teavet 3. detsembril 2013 ja 2. jaanuaril 2014.

12

Komisjon võttis 11. veebruaril 2014 vastu otsuse 2014/883/EL meetme SA.35388 (13/C) (ex 13/NN ja ex 12/N) (Poola) kohta, millega muudetakse Gdynia-Kosakowo lennujaama (ELT 2014, L 357, lk 51), milles ta tuvastas, et kavandatav rahastamisprojekt kujutab endast riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses eelkõige asjaolu tõttu, et tänu vaidlusalusele abimeetmele, mille Gdynia ja Kosakowo omavalitsusüksused andsid äriühingule PLGK, sai see äriühing majandusliku eelise, mida ta ei oleks saanud tavalistes turutingimustes. Kuna komisjon leidis, et vaidlusalune abimeede kujutab endast riigiabi ELTL artikli 107 tähenduses, siis kohustas ta Poola ametiasutusi äriühingule PLGK makstud abi tagasi nõudma.

13

Gdynia omavalitsusüksus koos äriühinguga PLGK ja Kosakowo omavalitsusüksus esitasid vastavalt 8. ja 9. aprillil 2014 Üldkohtule hagid otsuse 2014/883 tühistamise nõudes (kohtuasjad T‑215/14 ja T‑217/14). Samal päeval esitatud eraldi dokumentidega taotlesid nad ka selle otsuse täitmise peatamist (kohtuasjad T‑215/14 R ja T‑217/14 R).

14

Üldkohtu president jättis 20. augustil 2014 ajutiste meetmete kohaldamise taotlused rahuldamata (20. augusti 2014. aasta kohtumäärus Gmina Miasto Gdynia ja Port Lotniczy Gdynia Kosakowo vs. komisjon, T‑215/14 R, ei avaldata, EU:T:2014:733, ja 20. augusti 2014. aasta kohtumäärus Gmina Kosakowo vs. komisjon, T‑217/14 R, ei avaldata, EU:T:2014:734).

15

Komisjon tühistas 26. veebruaril 2015 sama aktiga otsuse 2014/883 ja asendas selle vaidlusaluse otsusega.

16

Vaidlusaluse otsuse resolutsioon on sõnastatud järgmiselt:

„Artikkel 1

[Otsus 2014/883] tühistatakse.

Artikkel 2

1.   28. augustist 2007 kuni 17. juunini 2013 äriühingusse [PLGK] tehtud kapitalisüstid kujutavad endast riigiabi, mida Poola [Vabariik] andis ebaseaduslikult, rikkudes [ELTL] artikli 108 lõiget 3, ning mis on kokkusobimatu siseturuga, välja arvatud niivõrd, kuivõrd need kapitalisüstid kulutati selliseks tegevuseks vajalikele investeeringutele, mida tuleb vastavalt [algatamisotsusele] lugeda seotuks avalike huvidega.

2.   Kapitalisüstid, mida Poola [Vabariik] kavatseb teha äriühingusse [PLGK] pärast 17. juunit 2013 Gdynia-Kosakowo sõjaväelennuvälja muutmiseks tsiviillennuväljaks, kujutavad endast riigiabi, mis on siseturuga kokkusobimatu. Seepärast ei tohi seda riigiabi anda.

Artikkel 3

1.   Poola [Vabariik] nõuab artikli 2 lõikes 1 osutatud abi abisaajalt sisse.

Artikkel 4

1.   Artikli 2 lõikes 1 osutatud abi ja artikli 3 lõikes 2 osutatud intress nõutakse tagasi viivitamata ja tõhusalt.

2.   Poola [Vabariik] tagab käesoleva otsuse rakendamise nelja kuu jooksul alates otsuse teatavakstegemise kuupäevast.

Artikkel 5

1.   Kahe kuu jooksul pärast käesoleva otsuse teatavakstegemist esitab Poola [Vabariik] komisjonile järgmise teabe:

2.   Poola [Vabariik] teavitab komisjoni käesoleva otsuse täitmiseks võetud riiklike meetmete rakendamisest, kuni artikli 2 lõikes 1 osutatud abi ja artikli 3 lõikes 2 nimetatud intress on täielikult tagasi makstud. Poola esitab komisjoni taotluse korral viivitamata teabe käesoleva otsuse täitmiseks juba võetud ja kavandatavate meetmete kohta. Ta esitab ka üksikasjalikud andmed abisaajalt juba tagasi saadud abisummade ja intressi kohta.

[…]“.

17

Kosakowo omavalitsusüksus, kes on hageja kohtuasjas T‑217/14, esitas 23. aprillil 2015 hagi vaidlusaluse otsuse tühistamise nõudes (kohtuasi T‑209/15).

18

Gdynia omavalitsusüksus ja äriühing PLGK, kes on hagejad kohtuasjas T‑215/14, esitasid 15. mail 2015 hagi vaidlusaluse otsuse tühistamise nõudes.

19

Üldkohus tuvastas 30. novembri 2015. aasta määrusega, et kohtuasjades T‑215/14 ja T‑217/14 esitatud hagide kohta on otsuse tegemise vajadus ära langenud (30. novembri 2015. aasta kohtumäärus Gmina Miasto Gdynia ja Port Lotniczy Gdynia Kosakowo vs. komisjon, T‑215/14, ei avaldata, EU:T:2015:965, ja 30. novembri 2015. aasta kohtumäärus Gmina Kosakowo vs. komisjon, T‑217/14, ei avaldata, EU:T:2015:968).

20

Üldkohtu kuuenda koja president andis 1. detsembri 2015. aasta otsusega Poola Vabariigile loa astuda menetlusse Gdynia omavalitsusüksuse ja äriühingu PLGK nõuete toetuseks hagiasjas, milles nad paluvad tühistada vaidlusaluse otsuse artiklid 2–5.

21

Vaidlustatud kohtuotsuses analüüsis Üldkohus esimesena hagi kuuendat väidet, mille kohaselt on käesoleval juhul rikutud huvitatud poolte menetluslikke õigusi. Selles kontekstis märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 71, et vaidlusaluses otsuses ei tuginenud komisjon enam – nagu ta oli teinud algatamisotsuses ja otsuses 2014/883 – regionaalabi suunistele aastateks 2007–2013 (ELT 2006, C 54, lk 13; edaspidi „regionaalabi suunised“), et analüüsida, kas tegevusabi on siseturuga kokkusobiv, vaid hoopis põhimõtetele, mis on sätestatud komisjoni teatises „Suunised lennujaamadele ja ‑ettevõtjatele antava riigiabi kohta“ (EÜT 2014, C 99, lk 3; edaspidi „2014. aasta suunised“).

22

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 73 rõhutas Üldkohus, et lisaks muudatusele, mis puudutab regionaalabi suuniseid ja 2014. aasta suuniseid, tegi komisjon muudatuse ka erandi osas, mida analüüsitakse ELTL artikli 107 lõikest 3 lähtuvalt. Täpsemalt rõhutas Üldkohus sellega seoses, et komisjon lähtus algatamisotsuses ja otsuses 2014/883 ELTL artikli 107 lõike 3 punktis a ette nähtud erandist, samas kui vaidlusaluses otsuses analüüsitakse tegevusabi kokkusobivust siseturuga vastavalt ELTL artikli 107 lõike 3 punktile c.

23

Üldkohus järeldas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 78, et uus õiguslik regulatsioon, mida komisjon vaidlusaluse otsusega kohaldas, tõi kaasa olulisi muudatusi võrreldes varem kehtinud regulatsiooniga, mida on arvesse võetud algatamisotsuses ja otsuses 2014/883.

24

Üldkohus tõi selle kohtuotsuse punktis 79 esile, et 2014. aasta suuniste avaldamise ja vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise vahelisel ajal ei antud käesoleval juhul huvitatud isikutele võimalust esitada märkusi nende suuniste kohaldatavuse ja võimaliku toime kohta.

25

Nimetatud kohtuotsuse punktis 81 lükkas Üldkohus tagasi komisjoni argumendi, mille kohaselt äriühing PLGK ei ole tõendanud, mil määral see, et temalt ei küsitud arvamust 2014. aasta suuniste kohaldamise küsimuses, võis mõjutada tema õiguslikku olukorda, ega seda, kuidas võimalus selles küsimuses arvamust avaldada oleks võinud viia vaidlusaluse otsuse teistsuguse sisuga vastuvõtmiseni. Sellega seoses tugines Üldkohus eelkõige asjaolule, et huvitatud isikute õigus saada võimalus esitada oma märkused on oluline menetlusnorm ELTL artikli 263 tähenduses, mille rikkumine, mille Üldkohus tuvastas, toob kaasa vigase akti tühistamise, ilma et oleks vaja tõendada, et see mõjutas rikkumisele osutavat poolt või et haldusmenetlus oleks võinud anda teistsuguse tulemuse.

26

Lõpuks nentis Üldkohus sama kohtuotsuse punktis 87, et komisjoni argumendi, mille kohaselt järeldus, et tegevusabi on siseturuga kokkusobimatu, kuna investeerimisabi ise on siseturuga kokkusobimatu, tuleneb EL toimimise lepingust tulenevast iseseisvast õiguslikust alusest, esitas komisjon esimest korda kohtuistungil Üldkohtus ning see ei ole põhjendatud otsuse 2014/883 või vaidlusaluse otsuse sõnastusega.

27

Neil asjaoludel nõustus Üldkohus hagi kuuenda väitega ja tühistas seega vaidlusaluse otsuse artiklid 2–5, analüüsimata muid hagi põhjendamiseks esitatud väiteid.

28

Apellatsioonkaebuses palub apellant Euroopa Kohtul:

teise võimalusena:

igal juhul:

29

Gdynia omavalitsusüksus ja äriühing PLGK paluvad jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kohtukulud välja komisjonilt.

30

Poola Vabariik palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

31

Kuigi Gdynia omavalitsusüksus ja äriühing PLGK ei viita vormikohaselt apellatsioonkaebuse vastuvõetamatusele, väidavad nad, et selle põhjenduseks esitatud erinevate väidete ulatus ja sisu ei ole piisavalt selged. Need väited on sõnastatud erinevalt apellatsioonkaebuse punktis 32, eri väiteid käsitlevale osale eelnevates alajaotistes ja isegi nende väidete sisu puhul.

32

Sellega seoses tuleb osundada, et väljakujunenud praktika kohaselt tuleneb ELTL artikli 256 lõike 1 teisest lõigust, Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust ja Euroopa Kohtu kodukorra artikli 168 lõike 1 punktist d, et apellatsioonkaebuses tuleb näidata täpselt selle kohtuotsuse kritiseeritavad osad, mille tühistamist nõutakse, ning seda nõuet konkreetselt toetavad õiguslikud argumendid. Euroopa Kohtu kodukorra artikli 169 lõikes 2 on täpsustatud, et õigusväidetes ja ‑argumentides näidatakse täpselt, millised Üldkohtu lahendi põhjenduse punktid vaidlustatakse (15. jaanuari 2019. aasta kohtumäärus CeramTec vs. EUIPO, C‑463/18 P, ei avaldata, EU:C:2019:18, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

33

Käesoleval juhul tuleb märkida, et Gdynia omavalitsusüksus ja äriühing PLGK väidavad vaid üldiselt, et apellatsioonkaebuse väited ei ole selged, kuna nende kirjeldamiseks kasutatakse erinevat sõnastust. Nad ei selgita siiski, kuidas sellised erinevused takistavad mõista komisjoni argumente, mis on esitatud apellatsioonkaebuses. Pealegi on komisjon apellatsioonkaebuse iga väite puhul täpselt määratlenud vaidlustatud kohtuotsuse kritiseeritavad osad ja ta esitab üksikasjalikult selle kohtuotsuse tühistamise nõuet konkreetselt toetavad õiguslikud argumendid, võimaldades seega igal tavapäraselt hoolsal poolel mõista nende sisu ja Euroopa Kohtul teostada õiguspärasuse kontrolli (vt analoogia alusel 28. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus Heli-Flight vs. AESA, C‑61/15 P, ei avaldata, EU:C:2016:59, punkt 77). Gdynia omavalitsusüksuse ja äriühingu PLGK menetlusdokumentides esitatud argumendid annavad tunnistust sellest, et neil oli võimalik apellatsioonkaebuse väiteid mõista.

34

Seega ei saa kaebust pidada tervikuna vastuvõetamatuks.

35

Tuleb lisada, et kuna Gdynia omavalitsusüksus ja äriühing PLGK esitavad eraldi argumendid, mille eesmärk on konkreetselt vaidlustada teise väite vastuvõetavus, siis neid argumente käsitletakse teise väite analüüsimisel.

36

Apellant esitab oma apellatsioonkaebuse põhjendamiseks kolm väidet, millest esimese kohaselt on rikutud õigusnormi seoses nende õiguste ulatusega, mis on antud juhul huvitatud pooltele ELTL artikli 108 lõike 2 alusel antud, teine tugineb vaidlusaluse otsuse väärale tõlgendamisele ja kolmanda väite kohaselt, mis on esitatud teise võimalusena, on vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkt 1 ebaproportsionaalne.

37

Esimese väite esimeses osas heidab komisjon Üldkohtule ette, et ta kohaldas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 69–89 vääralt huvitatud isikutele ELTL artikli 108 lõikega 2 antud õigust esitada selgitusi, minnes vastuollu 8. mai 2008. aasta kohtuotsusega Ferriere Nord vs. komisjon (C‑49/05 P, ei avaldata, EU:C:2008:259), kuna ta kvalifitseeris selle õiguse käesoleva juhtumi asjaoludel ekslikult „oluliseks menetlusnormiks“, mille järgimata jätmine toob automaatselt kaasa vaidlusaluse otsuse tühistamise, ilma et oleks vaja tõendada, et see rikkumine mõjutab asjaomase poole olukorda või otsuses tehtud järeldusi.

38

Komisjon väidab, et kõik õiguslikud tagajärjed, mis tulenevad kõnealuse õiguse väärast „oluliseks menetlusnormiks“ kvalifitseerimisest, on samuti õigusnormiga vastuolus. Eelkõige eksis Üldkohus, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 70, et tal oli õigus omal algatusel kontrollida selle olulise menetlusnormi rikkumist kui avalikul huvil põhinevat väidet.

39

Lisaks olid Üldkohtus sellise rikkumise kohta esitatud argumendid vastuvõetamatud osas, milles need puudutasid vaidlusaluse otsuse aluseks võetud õiguslikku regulatsiooni, kuna äriühing PLGK esitas need argumendid alles esimeses kohtuastmes esitatud repliigi staadiumis.

40

Kui Üldkohus kvalifitseeris vaidlustatud kohtuotsuse punktis 70 nimetatud argumendi algses hagiavalduses „varem otseselt või kaudselt esitatud väite laienduseks“ ja tunnistas selle vastuvõetavaks, rikkus ta nõuet, mis keelab menetluse käigus esitada uusi väiteid.

41

Kui Gdynia omavalitsusüksus ja äriühing PLGK esitasid selles hagiavalduses väite, et vaidlusaluse otsuse vastuvõtmisel rikuti nende menetluslikke tagatisi, kuna neil ei olnud võimalust selgitusi esitada, siis viitasid nad sellele, et enne selle otsuse vastuvõtmist ei algatatud uut ametlikku uurimismenetlust, mis oleks võimaldanud uurida avaliku huvi ülesannete täitmisega seotud kulude kõnealuse riigiabi kohaldamisalast väljajätmise õiguslikke tagajärgi. See väide põhines seega täiesti erineval põhjendusel kui see, mis puudutab 2014. aasta suuniste küsimustes Gdynia omavalitsusüksuse ja äriühinguga PLGK konsulteerimata jätmist.

42

Komisjon lisab, et kuigi kaitseõigused on ainult abi andmise eest vastutaval liikmesriigil, ei ole Poola Vabariik käesolevas asjas siiski esitanud vaidlusaluse otsuse peale tühistamishagi selle alusel, et on rikutud tema kaitseõigusi või õigust võistlevale menetlusele, ning menetlusse astujana ei saa ta sellist väidet esitada.

43

Gdynia omavalitsusüksus ja äriühing PLGK on seisukohal, et esimese väite esimene osa on põhjendamatu.

44

Nende sõnul püüab komisjon minimeerida tähtsust, mida omab käesolevas asjas huvitatud isikute õigus esitada selgitusi, tuginedes väljakujunenud kohtupraktikale, mille kohaselt on huvitatud isikute roll ametlikus uurimismenetluses üksnes olla komisjonile teabe allikas. Sellised argumendid on aga vastuolus liidu õigusega praeguses seisus, kuna kohtuotsused, millele komisjon sellega seoses viitab, on kuulutatud enne Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) jõustumist.

45

Nüüd tuleb arvesse võtta huvitatud isikute õigust olla ära kuulatud enne komisjoni otsuse vastuvõtmist. Erinevalt sellest, mida komisjon selles osas kinnitab, ei väida Gdynia omavalitsusüksus ja äriühing PLGK, et asjaolu, et harta on komisjoni menetluste suhtes täielikult kohaldatav ja et artikli 41 lõike 2 punkt a – mis näeb ette, et igaühel on õigus olla ära kuulatud enne seda, kui tema suhtes kohaldatakse üksikmeedet, mis võib teda kahjustada – on kohaldatav niisuguse abisaaja suhtes nagu äriühing PLGK, tähendab seda, et Gdynia omavalitsusüksusel ja äriühingul PLGK on harta sätete alusel õigus võistlevale menetlusele suhetes komisjoniga.

46

Lisaks, vastupidi sellele, mida väidab komisjon, lükkas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 70 õigesti tagasi tema argumendi, mille kohaselt äriühingu PLGK repliigis esitatud argumendid vaidlusaluses otsuses aluseks võetud õigusliku regulatsiooni muutmise kohta kujutavad endast uut väidet. Ka ei tähenda asjaolu, et Üldkohus täpsustas, et ta võib omal algatusel tõstatada olulise menetlusnormi rikkumise küsimuse, et ta oleks käesolevas asjas seda rikkumist omal algatusel uurinud.

47

Esimese väite esimeses osas keskendub komisjon 8. mai 2008. aasta kohtuotsusele Ferriere Nord vs. komisjon (C‑49/05 P, ei avaldata, EU:C:2008:259), pakkudes välja kitsendava tõlgenduse, samas kui Üldkohus viitas ka teistele Euroopa Kohtu ja Üldkohtu otsustele, eelkõige 11. detsembri 2008. aasta kohtuotsusele komisjon vs. Freistaat Sachsen (C‑334/07 P, EU:C:2008:709). Viimati nimetatud kohtuotsuse punktist 56 nähtub, et kui õiguslik regulatsioon, mille alusel liikmesriik teatab kavandatavast abist, muutub enne komisjoni otsuse tegemist, peab komisjon paluma huvitatud isikutel võtta seisukoht abi kokkusobivuse kohta uute eeskirjadega. Kohustus paluda huvitatud pooltel esitada oma seisukoht jääb reegliks, välja arvatud juhul, kui uus õiguslik regulatsioon ei too varem kehtinud regulatsiooniga võrreldes kaasa sisulisi muudatusi.

48

8. mai 2008. aasta kohtuotsus Ferriere Nord vs. komisjon (C‑49/05 P, ei avaldata, EU:C:2008:259) ei võimalda komisjonil välja töötada üldisi eeskirju, mis on kohaldatavad kõigis olukordades, kuna selle kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasjas tähtsust omavad faktilised ja õiguslikud asjaolud erinevad nendest, mida analüüsiti vaidlustatud kohtuotsuses. Eelkõige esiteks kohtuasjas, milles tehti 8. mai 2008. aasta kohtuotsus Ferriere Nord vs. komisjon (C‑49/05 P, ei avaldata, EU:C:2008:259), ei toonud pooled ega Üldkohus esile selliseid olulisi erinevusi menetluse algatamise otsuse ja vaidlustatud otsuse vahel, nagu Üldkohus tuvastas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 67–71.

49

Teiseks oli otsus 2014/883, millega lõpetati komisjoni menetlus, käesoleval juhul juba vastu võetud ja selle peale oli esitatud hagi Üldkohtule ning selle hilisemale tagasivõtmisele järgnes kohe uuesti alustatud menetluse lõpetamine, mida aga ei esinenud kohtuasjas, milles tehti 8. mai 2008. aasta kohtuotsus Ferriere Nord vs. komisjon (C‑49/05 P, ei avaldata, EU:C:2008:259).

50

Kolmandaks märkis Üldkohus viimati nimetatud kohtuotsuses selgelt, et kahe kõnealuse riigiabi õigusliku regulatsiooniga kehtestatud põhimõtted on sisuliselt identsed. Euroopa Kohus tõi selle sarnasuse välja ka nimetatud kohtuotsuses. Seevastu vaidlustatud kohtuotsuse punktides 67–78 näitas Üldkohus täpselt, et 2014. aasta suuniste uued sätted, mida komisjon vaidlusaluse otsusega kohaldas, tõid kaasa olulisi muudatusi võrreldes varem kehtinud õigusliku regulatsiooniga, mida võeti arvesse algatamisotsuses ja otsuses 2014/883.

51

Gdynia omavalitsusüksus ja äriühing PLGK leiavad, et nende muudatuste tõttu ning komisjoni kohustuse tõttu määratleda piisavalt tema uurimise raamistik kvalifitseeris Üldkohus käesolevas asjas komisjoni kohustuse võimaldada huvitatud isikutel esitada oma seisukohad „olulise menetlusnõudena“ vastavalt 11. detsembri 2008. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Freistaat Sachsen (C‑334/07 P, EU:C:2008:709) punktile 55. Nimelt oleksid sellise ulatusega muudatused väga tõenäoliselt nõudnud uut ametlikku uurimismenetlust määruse nr 659/1999 artikli 6 alusel, millest pooled oleksid oma seisukohtades kindlasti teatanud, kui neil oleks olnud võimalus neid esitada.

52

Komisjoni lähenemine on vastuolus ka seisukohaga, mida väljendas kohtujurist Sharpston kohtuasjas Hispaania vs. komisjon (C‑114/17 P, EU:C:2018:309) tehtud ettepanekus, mille kohaselt on liikmesriigi õigus olla komisjoni poolt ära kuulatud sellises olukorras, nagu on kõne all selles kohtuasjas, oluline menetlusnõue. Gdynia omavalitsusüksus ja äriühing PLGK jagavad selles ettepanekus väljendatud arvamust, mille kohaselt ei ole oluline, et asjaomane liikmesriik suudab konkreetselt tõendada, et kui komisjon ei oleks seda õigust rikkunud, oleks komisjoni otsus kõnealuse riigiabi kohta olnud teistsugune. Nimelt on selline tingimus paratamatult spekulatiivne ja on raske kindlaks teha, milline tõendamistase ja täpsuse tase on nõutav selle tõendamiseks, et asjaomane otsus oleks tõepoolest olnud teistsugune.

53

Gdynia omavalitsusüksus ja äriühing PLGK toovad esile, et kui komisjon võttis 31. märtsil 2014 vastu 2014. aasta suunised, palus ta nii liikmesriikidel kui ka abisaajast lennujaamadel esitada oma seisukohad meetmete kohta, mille suhtes komisjon oli algatanud ametliku uurimismenetluse. Selles palves mainiti 23 menetlust, mis puudutasid lennujaamadele või lennuettevõtjatele antavat riigiabi, kuid see ei hõlma Gdynia-Kosakowo lennujaama toimikut, kuna see menetlus oli lõpetatud otsusega 2014/883. Sellist toimimisviisi võib pidada „diskrimineerivaks“. Sellega seoses ei ole oluline, et see otsus oli vastu võetud, kuna seejärel võeti see tagasi ja komisjon jätkas selles asjas haldusmenetlust kuni vaidlusaluse otsuse vastuvõtmiseni.

54

Poola Vabariik leiab samuti, et esimese väite esimene osa on põhjendamatu.

55

Eelkõige väidab ta, et vaidlustatud kohtuotsusest ei nähtu kuidagi, et Üldkohus oleks andnud käesolevas asjas huvitatud pooltele kaitseõigusi. Seevastu leidis Üldkohus, et komisjon oli kohustatud paluma neil esitada oma argumendid enne vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist, arvestades 2014. aasta suunistega tehtud muudatuste ulatust. Seisukohtade esitamise õigus ei ole piiratud üksnes kaitseõigustega, vaid sellel on laiem ulatus. See kujutab endast eelkõige olulist osa õigusest heale haldusele, mis on ette nähtud harta artiklis 41 ning millele Gdynia omavalitsusüksus ja äriühing PLGK võivad tugineda, ning olulist osa õigusest õiguspärase ootuse kaitsele.

56

Komisjoni kaitstav seisukoht võib pealegi neid põhiõigusi rikkuda, kuna käesoleval juhul on regionaalabi suuniste ja 2014. aasta suuniste põhimõtteliste erinevuste tõttu võimatu tõendada, et asjaolu, et riigiabi puudutava menetluse pooltelt võeti võimalus esitada seisukohti, mõjutas menetluse tulemust. Siit järeldub, et komisjon võib eirata kohustust pooled ära kuulata, kartmata negatiivseid tagajärgi.

57

Komisjon ei ole vaidlustanud põhimõttelisi erinevusi regionaalabi suuniste ja 2014. aasta suuniste vahel ega seadnud kahtluse alla ka asjaolu, et ta ei andnud selles asjas huvitatud isikutele võimalust esitada seisukohti enne vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist.

58

Kuigi Euroopa Kohus ei märkinud 8. mai 2008. aasta kohtuotsuses Ferriere Nord vs. komisjon (C‑49/05 P, ei avaldata, EU:C:2008:259) sõnaselgelt, et õigus esitada seisukohti on oluline menetlusnõue, ei ole ta seda ka välistanud. Mis puudutab 11. detsembri 2008. aasta kohtuotsust komisjon vs. Freistaat Sachsen (C‑334/07 P, EU:C:2008:709), siis ei võtnud komisjon arvesse selle kohtuotsuse punkti 55, milles Euroopa Kohus märkis selgelt, et komisjoni kohustus anda huvitatud isikutele võimalus esitada oma seisukohad on oluline menetlusnõue. Komisjon piirdus viitega selle kohtuotsuse punktile 56, samas kui selle kohtuotsuse punkte 55 ja 56 tuleb tõlgendada koos.

59

Komisjon ei võtnud arvesse ka asjaolu, et kohtujurist Sharpston pakkus oma ettepanekus kohtuasjas Hispaania vs. komisjon (C‑114/17 P, EU:C:2018:309) järeldust, et kuna komisjon tugines muutmisotsuses teabele, mille kohta poolel ei olnud võimalik seisukohti esitada, siis rikkus ta selle poole õigust olla ära kuulatud ja seega hea halduse põhimõtet.

60

Lisaks, sõltumata sellest, et rikuti apellantide õigust esitada seisukohti, rikkus komisjon Poola Vabariigi kui vaidlusaluse otsuse adressaadiks oleva liikmesriigi kaitseõigusi, takistades tal esitada oma argumente enne selle otsuse vastuvõtmist. Poola Vabariigil kui menetlusse astujal on õigus käesolevas menetluses tugineda kaitseõiguste rikkumisele.

61

Komisjoni argumendid, millega viimane vaidlustab Poola Vabariigi võimaluse sellisele rikkumisele tugineda, on nende hilinenud esitamise tõttu vastuvõetamatud, kuna komisjon vaidlustas selle võimaluse esimest korda alles Euroopa Kohtule esitatud repliigi staadiumis, samas kui Poola Vabariik viitas sellele rikkumisele alates menetluse algusest esimeses kohtuastmes.

62

Sissejuhatuseks tuleb esimesena märkida, et Üldkohus ei analüüsinud talle esitatud hagiavalduse kuuenda väite kolmandat osaväidet mitte kaitseõiguste seisukohast, mis on ainult liikmesriikidel kui riigiabi uurimise menetluste pooltel (vt selle kohta 24. septembri 2002. aasta kohtuotsus Falck ja Acciaierie di Bolzano vs. komisjon, C‑74/00 P ja C‑75/00 P, EU:C:2002:524, punktid 80–83), vaid arvestades huvitatud isikute õigust esitada selgitusi ELTL artikli 108 lõike 2 alusel.

63

Nimelt, nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 89, tuvastas Üldkohus, et käesoleval juhul on rikutud viimati nimetatud õigust, ja leidis, et puudub vajadus otsustada eelkõige Gdynia omavalitsusüksuse ja äriühingu PLGK võimaluse üle tugineda Üldkohtus Poola Vabariigi kaitseõiguste rikkumisele, millele viidati ka selle liikmesriigi menetlusse astuja seisukohtades.

64

Järelikult ei ole praeguses menetlusstaadiumis vaja analüüsida Euroopa Kohtule esitatud argumente, mis puudutavad esiteks küsimust, kas Poola Vabariigil kui esimeses kohtuastmes menetlusse astujal on õigus tugineda väitele, et on rikutud tema kaitseõigusi või õigust võistlevale menetlusele, kuigi ta ei ole esitanud vaidlusaluse otsuse peale tühistamishagi, mis põhineks nende õiguste rikkumisel, ja teiseks, kas selline rikkumine toob kaasa vaidlusaluse otsuse tühistamise. Siit järeldub, et käesoleva apellatsioonkaebuse analüüsimisel ei tule hinnata ka selle liikmesriigi Euroopa Kohtule esitatud argumente, mille kohaselt komisjoni poolt Euroopa Kohtule esitatud argumendid, millega komisjon vaidlustab Poola Vabariigi võimaluse sellisele rikkumisele tugineda, on vastuvõetamatud.

65

Teisena nähtub vaidlustatud kohtuotsusest ja eelkõige selle punktist 89, et Üldkohus ei võtnud seisukohta ka komisjoni kohustuse suhtes paluda käesolevas asjas huvitatud isikutel esitada oma seisukohad vaidlusaluses otsuses tehtud faktiliste muudatuste kohta, keskendudes seega sellele kohustusele osas, mis puudutab otsusega kohaldatud uut õiguslikku regulatsiooni. Järelikult ei ole ka Euroopa Kohtul vaja analüüsida Gdynia omavalitsusüksuse ja äriühingu PLGK argumente, milles nad heidavad komisjonile ette, et ta ei palunud käesolevas kohtuasjas huvitatud isikutel esitada oma seisukohta, arvestades vaidlusaluses otsuses sisalduvaid uusi faktilisi asjaolusid.

66

Kolmandana tuleb käesoleva kohtuotsuse punktides 39–41 esitatud komisjoni argumente käsitledes osundada, et Üldkohtu kodukorra artikli 84 lõike 1 kohaselt ei või menetluse käigus esitada uusi väiteid, kui need ei tugine õiguslikele ja faktilistele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus. Samas tuleb tunnistada vastuvõetavaks väide või argument, millega täiendatakse varem otseselt või kaudselt menetluse algatusdokumendis esitatud väidet ja millel on varem esitatud väitega otsene seos (11. juuli 2013. aasta kohtuotsus Ziegler vs. komisjon, C‑439/11 P, EU:C:2013:513, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).

67

Käesoleval juhul on selge, nagu märkis ka Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 70, et Gdynia omavalitsusüksus ja äriühing PLGK osutasid oma hagiavalduses, et neil oleks pidanud olema võimalus esitada oma seisukoht komisjoni uute argumentide ja uue analüüsi kohta ning et rikkumine, millele nad selles küsimuses tuginevad, kujutab endast iseenesest oluliste menetlusnormide rikkumist. Komisjon ei vaidle vastu ka sellele, et nagu tõi esile Üldkohus nimetatud punktis 70, on hagiavalduse punkt II.14, milles on kokku võetud Üldkohtule esitatud hagi põhjenduseks esitatud väited, järgmise pealkirja all: „[o]luliste menetlusnormide rikkumine, mis puudutab hagejate õigust esitada märkusi ja võtta seisukohta“.

68

Neil asjaoludel ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, kui ta leidis samas punktis 70, et äriühingu PLGK repliigis esitatud argument, mis osutab sellele, et rikuti huvitatud isikute õigust esitada seisukohti uue õigusliku regulatsiooni asjakohasuse kohta, millega see äriühing pidas täpsemalt silmas vaidlusaluses otsuses komisjoni tehtud uut analüüsi, kujutab endast hagiavalduses esitatud selle väite täiendust, mille kohaselt on rikutud olulisi menetlusnorme, mis puudutavad Gdynia omavalitsusüksuse ja äriühingu PLGK õigust esitada oma seisukohti.

69

Arvestades, et Üldkohus tuvastas õigesti, et see argument on vastuvõetav, võis ta põhjendatult analüüsida seda argumenti sisuliselt, sõltumata sellest, kas ta võis – nagu ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 70 samuti märkis – tõstatada omal algatusel selles argumendis osutatud rikkumise avalikul huvil põhineva väitega.

70

Pärast neid sissejuhatavaid tähelepanekuid tuleb seoses õigusega, mille rikkumise kohta Üldkohus leidis, et see toob kaasa vaidlusaluse otsuse artiklite 2–5 tühistamise, viidata, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt peetakse potentsiaalselt abi saavaid ettevõtjaid huvitatud isikuteks ning et komisjonil on kohustus ELTL artikli 108 lõikes 2 sätestatud uurimise etapis paluda neil esitada oma selgitused (15. juuni 1993. aasta kohtuotsus Matra vs. komisjon, C‑225/91, EU:C:1993:239, punkt 16; 2. aprilli 1998. aasta kohtuotsus komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, C‑367/95 P, EU:C:1998:154, punkt 59, ning 11. septembri 2008. aasta kohtuotsus Saksamaa jt vs. Kronofrance, C‑75/05 P ja C‑80/05 P, EU:C:2008:482, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

71

Kuigi huvitatud isikud ei saa tugineda kaitseõigustele, on neil seevastu õigus olla kaasatud komisjoni haldusmenetlusse ulatuses, mis vastab antud juhtumi asjaoludele (8. mai 2008. aasta kohtuotsus Ferriere Nord vs. komisjon, C‑49/05 P, ei avaldata, EU:C:2008:259, punkt 69).

72

Euroopa Kohus on seoses ELTL artikli 108 lõike 2 kohaldamisega leidnud, et teatise avaldamine Euroopa Liidu Teatajas on sobiv vahend kõikidele huvitatud isikutele menetluse algatamisest teatamiseks. Teatise eesmärk on saada viimastelt kogu teave, mis on vajalik komisjoni edaspidiseks tegevuseks. Selline menetlus annab ka teistele liikmesriikidele ja asjaomastele ringkondadele tagatise, et nad saavad olla ära kuulatud (24. septembri 2002. aasta kohtuotsus Falck ja Acciaierie di Bolzano vs. komisjon, C‑74/00 P ja C‑75/00 P, EU:C:2002:524, punkt 80 ja seal viidatud kohtupraktika).

73

Riigiabi kontrollimise menetlus on selle üldist ülesehitust arvestades siiski menetlus, mis algatatakse liikmesriigi suhtes, kes vastutab abi andmise eest, arvestades talle liidu õigusega pandud kohustusi. Seega kaitseõiguste järgimiseks ei tohi komisjon juhul, kui liikmesriigil ei ole võimaldatud teatud teabe kohta oma arvamust avaldada, selle riigi vastu tehtavas otsuses seda teavet kasutada (vt 24. septembri 2002. aasta kohtuotsus Falck ja Acciaierie di Bolzano vs. komisjon, C‑74/00 P ja C‑75/00 P, EU:C:2002:524, punkt 81 ja seal viidatud kohtupraktika).

74

Riigiabi kontrollimise menetluses on teistel huvitatud pooltel peale asjasse puutuva liikmesriigi üksnes käesoleva kohtuotsuse punktis 72 nimetatud roll ning nad ei saa ise nõuda samasugust võistlevat menetlust komisjoniga, nagu viimasel on kõnealuse liikmesriigiga (24. septembri 2002. aasta kohtuotsus Falck ja Acciaierie di Bolzano vs. komisjon, C‑74/00 P ja C‑75/00 P, EU:C:2002:524, punkt 82 ja seal viidatud kohtupraktika).

75

Mitte ükski riigiabi kontrollimist reguleeriv menetlusnorm ei anna abisaajale erilist rolli võrreldes teiste huvitatud isikutega. Tuleb täpsustada, et riigiabi uurimise menetlust ei viida läbi abisaaja või abisaajate vastu, mis annaks talle või neile õiguse tugineda nii ulatuslikele õigustele nagu kaitseõigused (24. septembri 2002. aasta kohtuotsus Falck ja Acciaierie di Bolzano vs. komisjon, C‑74/00 P ja C‑75/00 P, EU:C:2002:524, punkt 83).

76

Mis puudutab käesoleva juhtumi konkreetseid asjaolusid, siis tuleb korrata, et komisjon võttis 2. juulil 2013 vastu otsuse algatada vaidlusaluse abimeetme suhtes ametlik uurimismenetlus vastavalt ELTL artikli 108 lõikele 2 ning palus käesolevast asjast huvitatud isikutel esitada oma seisukohad. Otsusega 2014/883 tuvastas komisjon, et kõnealune rahastamisprojekt kujutab endast riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses ning et Poola ametiasutused peavad selle tagasi nõudma osas, milles see on välja makstud. See otsus tunnistati seejärel kehtetuks ja asendati vaidlusaluse otsusega.

77

Lisaks nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 79 – ja seda ei ole käesoleva apellatsioonkaebuse raames vaidlustatud –, et käesoleval juhul ei palutud huvitatud isikutel esitada õigel ajal oma seisukohti 2014. aasta suuniste kohaldatavuse ja võimaliku toime kohta enne vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist, kuigi need suunised avaldati 4. aprillil 2014, st pärast otsuse 2014/883 vastuvõtmist ja seega pärast uurimismenetluse esialgset lõpetamist.

78

Seega tuleb analüüsida, kas Üldkohus võis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 81 põhjendatult järeldada, et käesoleval juhul huvitatud isikute õigus esitada enne vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist seisukohti selle uue õigusliku regulatsiooni ja eelkõige 2014. aasta suuniste kohta kujutab endast ELTL artikli 263 tähenduses olulist menetlusnormi, mille rikkumine toob kaasa otsuse tühistamise, ilma et oleks vaja tõendada, et haldusmenetlus oleks võinud viia teistsuguse tulemuseni.

79

Nagu Euroopa Kohus on juba selgitanud, ei saa komisjon, ilma et ta rikuks huvitatud isikute menetluslikke õigusi, tugineda oma otsuses uutele põhimõtetele, mis on kehtestatud uue õigusliku regulatsiooniga, kui ta ei ole palunud viimastel esitada selle kohta seisukohti (vt selle kohta 8. mai 2008. aasta kohtuotsus Ferriere Nord vs. komisjon, C‑49/05 P, ei avaldata, EU:C:2008:259, punktid 70 ja 71).

80

Samas kehtib põhimõte, et menetlusnormi rikkumine toob otsuse täieliku või osalise tühistamise kaasa ainult siis, kui on tuvastatud, et sellise rikkumise puudumisel oleks vaidlustatud otsus võinud olla teistsuguse sisuga (23. aprilli 1986. aasta kohtuotsus Bernardi vs. parlament, 150/84, EU:C:1986:167, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

81

Mis puudutab täpsemalt huvitatud poolte menetluslikke õigusi, siis juhul, kui õiguslik regulatsioon on muutunud pärast seda, kui komisjon on andnud huvitatud isikutele võimaluse esitada oma seisukohad, ja enne seda, kui komisjon võtab vastu abikava puudutava otsuse, ja kui komisjon tugineb selles otsuses uuele õiguslikule regulatsioonile, ilma et ta oleks palunud pooltel esitada selle kohta oma seisukohti, siis ainuüksi see, et selle õigusliku regulatsiooni, mille kohta nimetatud pooltel on olnud võimalus esitada oma seisukohti, ja regulatsiooni vahel, millel see otsus põhineb, esineb erinevusi, ei saa iseenesest tuua kaasa otsuse tühistamist. Kuigi asjaomased õiguslikud regulatsioonid on muutunud, tekib nimelt küsimus, kas arvestades nende regulatsioonide sätteid, mis omavad käesoleval juhul tähtsust, võis see muudatus muuta vaidlustatud otsuse sisu (vt selle kohta 8. mai 2008. aasta kohtuotsus Ferriere Nord vs. komisjon, C‑49/05 P, ei avaldata, EU:C:2008:259, punktid 78–83).

82

Järelikult rikkus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 81 õigusnormi, kui ta leidis, et huvitatud isikute õigus esitada seisukohti sellistel asjaoludel nagu käesolevas kohtuasjas on oma olemuselt oluline menetlusnorm ELTL artikli 263 tähenduses, mille rikkumine toob kaasa vaidlustatud otsuse tühistamise, ilma et oleks vaja tõendada, et selle õiguse rikkumine oleks võinud mõjutada otsuse sisu.

83

Sellest tuleneb, et Üldkohus rikkus õigusnormi ka kohtuotsuse punktis 83, kui ta lükkas tagasi komisjoni argumendid, millega viimane soovis tõendada, et vaidlusaluse otsuse sisu oleks olnud identne, kui käesolevas asjas oleks huvitatud isikutele antud võimalus esitada seisukohti 2014. aasta suuniste kohta, kuna tegevusabi oli igal juhul siseturuga kokkusobimatu põhjusel, et investeerimisabi ei olnud selle turuga kooskõlas. Täpsemalt lükkas Üldkohus need argumendid tagasi, tuginedes esiteks – nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 82 – ekslikult asjaolule, et ei ole vaja tõendada, et tuvastatud rikkumine oleks võinud mõjutada vaidlusaluse otsuse sisu.

84

Teiseks tugines Üldkohus sisulistele muudatustele, mille ta oli kindlaks teinud regionaalabi suuniste ja 2014. aasta suuniste vahel, samas kui nende argumentidega soovis komisjon just nimelt tõendada, et vaatamata 2014. aasta suunistega tehtud muudatustele tugines tegevusabi kokkusobimatuse tuvastamine viimati nimetatud suunistest sõltumatule õiguslikule alusele, mistõttu seda järeldust ei oleks saanud miski mõjutada juhul, kui huvitatud isikutele oleks antud võimalus esitada selle kohta oma seisukohti.

85

Nimelt, kuigi põhimõtteliselt võivad komisjoni otsuse õigusliku aluse olulised muudatused seda otsust mõjutada, ei ole see nii juhul, kui otsus põhineb ühtlasi iseseisval õiguslikul alusel, mida ei ole muudetud ja mis juba üksi on nimetatud otsuse põhjendamiseks piisav.

86

Seega tuleb tõdeda, et Üldkohus ei saanud – eiramata huvitatud poolte menetluslikke õigusi käsitlevat kohtupraktikat, mida on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktides 70–75 ning punktides 79 ja 81 – ei järeldada, et ei ole vaja analüüsida, millist mõju avaldab vaidlusalusele otsusele see, et huvitatud isikutelt ei palutud enne otsuse vastuvõtmist seisukohta 2014. aasta suuniste kohta, ega seda mõju tuvastada, analüüsimata komisjoni argumente, mille eesmärk oli tõendada, et nimetatud otsusel on iseseisev ja sõltumatu õiguslik alus.

87

Eelmises punktis esitatud järeldust ei sea kahtluse alla muud Euroopa Kohtule esitatud argumendid ja eelkõige esiteks 11. detsembri 2008. aasta kohtuotsusest komisjon vs. Freistaat Sachsen (C‑334/07 P, EU:C:2008:709) tulenevad argumendid. Selle kohtuotsuse punktis 55 tõi Euroopa Kohus küll sisuliselt esile, et ELTL artikli 108 lõikest 2 ja määruse nr 659/1999 artikli 1 punktist h tuleneb, et kui komisjon otsustab algatada abikava käsitleva ametliku uurimismenetluse, peab ta andma huvitatud isikutele, sealhulgas asjaomastele ettevõtjatele võimaluse esitada seisukohti ning et see nõue on oma olemuselt oluline menetlusnorm.

88

Samas, esiteks puudutab see kohtuotsus komisjoni kohustusi ametliku uurimismenetluse algatamise kuupäeva seisuga. Teiseks tõstatab see pärast abikavast teatamist vastu võetud uute õigusnormide kohaldamise küsimuse. See käsitleb seega küsimusi, mis erinevad käesoleva apellatsioonkaebuse raames esitatud küsimustest, õigust saada esitada seisukohti, millele tuginevad Gdynia omavalitsusüksus ja äriühing PLGK seoses õigusliku regulatsiooni muutmisega, mis toimus pärast seda, kui nimetatud pooltel paluti esitada oma seisukohad, ja enne vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist.

89

Teisena, käesoleva kohtuotsuse punktis 86 esitatud järeldust ei sea kahtluse alla ka Gdynia omavalitsusüksuse ja äriühingu PLGK ega Poola Vabariigi argumendid, mille kohaselt huvitatud isikute õigust saada sellises olukorras, nagu on kõne all käesolevas asjas, võimalus esitada seisukohti tuleb hinnata lähtuvalt hartaga kaitstud põhiõigustest ja eelkõige harta artiklis 41 ette nähtud õigusest heale haldusele, mille üks osa see õigus on.

90

Sellega seoses tuleb tõdeda, nagu väidab komisjon ja ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 52, et harta jõustumine ei muutnud ELTL artikli 108 lõikega 2 antud õiguste olemust ning selle eesmärk ei ole ka muuta aluslepinguga kehtestatud riigiabi järelevalve olemust.

91

Lisaks, vastupidi sellele, mida väidab Poola Vabariik käesoleva kohtuotsuse punktis 56 esitatud üldist laadi kinnitusega põhiõiguste võimaliku riive kohta, ei saa kõigepealt tõdeda, et kahe käesolevas asjas kõne all oleva õigusliku regulatsiooni vahelised erinevused muudavad võimatuks tõendada asjaolu, et kui huvitatud isikud jäeti ilma võimalusest esitada seisukohti 2014. aasta suuniste kohta, võis see mõjutada menetluse tulemust. Vastupidi, seda saab vajaduse korral tõendada just selliste erinevuste tõttu. Ent küsimus, kas käesoleval juhul huvitatud isikutega 2014. aasta suuniste osas konsulteerimata jätmine võib tõepoolest mõjutada järeldust, milleni komisjon vaidlusaluses otsuses jõudis, kuulub esimese väite teise osa ja teise väite sisulise analüüsi juurde.

92

Kolmandana, mis puudutab käesoleva kohtuotsuse punktides 52 ja 59 esitatud argumente, mis tuginevad kohtujurist Sharpstoni ettepanekule kohtuasjas Hispaania vs. komisjon (C‑114/17 P, EU:C:2018:309), siis piisab, kui märkida, et 20. septembri 2018. aasta kohtuotsuses Hispaania vs. komisjon (C‑114/17 P, EU:C:2018:753) ei järginud Euroopa Kohus sama arutluskäiku, mida selles ettepanekus soovitati.

93

Neljandana ja viimaseks, mis puudutab käesoleva kohtuotsuse punktis 53 esitatud argumenti, et teistes menetlustes on abi saavatel liikmesriikidel ja lennujaamadel palutud esitada oma seisukohad, siis tuleb toonitada, et nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 54 sisuliselt täheldas, on asjaolu, et komisjon järgis 23 menetluse raames, millele viitavad Gdynia omavalitsusüksus ja äriühing PLGK, huvitatud isikute menetluslikke õigusi, mida on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktis 79, siis kui eeldada, et see on tõendatud, ei muuda see midagi käesoleva kohtuotsuse punktis 82 esitatud kaalutlustes, millest nähtub, et õigus, millele Gdynia omavalitsusüksus ja äriühing PLGK käesolevas kohtuasjas viitavad, ei kujuta endast olulist menetlusnormi, mille rikkumine üksi toob kaasa vaidlusaluse otsuse tühistamise.

94

Seega tuleb esimese väite esimese osaga nõustuda.

95

Siiski, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 82, saavad selle kohtuotsuse punktides 82–86 tuvastatud vead kaasa tuua vaidlustatud kohtuotsuse tühistamise osas, milles Üldkohus tühistas vaidlusaluse otsuse, üksnes juhul, kui 2014. aasta suuniste sätted, millele komisjon selles otsuses tugines, ei saanud tegelikult muuta otsuse sisu. Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 91, kuulub küsimus, kas see on nii, apellatsioonkaebuse esimese väite teise osa ja teise väite sisulise analüüsi juurde.

96

Seega tuleb esimese väite teist osa ja teist väidet analüüsida koos.

97

Esimese väite teises osas märgib komisjon, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 71–89 tõlgendas ja kohaldas Üldkohus valesti 8. mai 2008. aasta kohtuotsusest Ferriere Nord vs. komisjon (C‑49/05 P, ei avaldata, EU:C:2008:259) tulenevat kohtupraktikat, kui ta leidis, et komisjon rikkus käesolevas asjas olulist menetlusnormi, kuna ta ei andnud Gdynia omavalitsusüksusele ja äriühingule PLGK võimalust esitada oma seisukohti 2014. aasta suuniste kohta.

98

Gdynia omavalitsusüksus ja äriühing PLGK väidavad, et komisjon leidis ekslikult, et tema otsus abimeetme siseturuga kokkusobivuse kohta ei põhine 2014. aasta suunistel. Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 84 näitas, viitas komisjon vaidlusaluse otsuse põhjendustes 245 ja 246 tegevusabi siseturuga kokkusobivuse hindamisel sõnaselgelt 2014. aasta suunistele.

99

Lisaks, erinevalt 8. mai 2008. aasta kohtuotsusest Ferriere Nord vs. komisjon (C‑49/05 P, ei avaldata, EU:C:2008:259) ei saa komisjon käesolevas asjas väita, et 2014. aasta suunistes sisalduvad hindamispõhimõtted ja ‑kriteeriumid olid sisuliselt identsed eelnevas õiguslikus regulatsioonis sisaldunud põhimõtete ja kriteeriumidega.

100

Gdynia omavalitsusüksus ja äriühing PLGK vaidlevad vastu komisjoni argumendile, mille kohaselt Üldkohus käsitles asja puht formaalselt, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 73 märkis, et ühelt poolt menetluse algatamise otsuse ja otsuse 2014/883 ning teiselt poolt vaidlusaluse otsuse raames tugines komisjon tegevusabi siseturuga kokkusobivuse analüüsimisel aluslepingu erinevatele sätetele. Regionaalabi suuniste ja 2014. aasta suuniste põhimõtteline erinevus seisneb esiteks asjaolus, et esimene puudutab regionaalabi ja teine valdkondlikku abi, ning teiseks selgitavad seda arvukad argumendid, mille Üldkohus on esitanud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 67–78.

101

Gdynia omavalitsusüksuse ja äriühingu PLGK sõnul ole seega millegagi põhjendatav väide, et 8. mai 2008. aasta kohtuotsus Ferriere Nord vs. komisjon (C‑49/05 P, ei avaldata, EU:C:2008:259) vabastab komisjoni huvitatud isikutega konsulteerimise kohustusest, kui ta leiab, et see konsulteerimine ei saa tema otsust muuta. Huvitatud isikute õigus saada esitada seisukohti on käesoleval juhul oluline menetlusnorm, mille rikkumine, mis on tuvastatud käesolevas asjas, toob kaasa õigusvastase akti tühistamise, ilma et oleks vaja tõendada, et haldusmenetlus oleks võinud lõppeda teistsuguse tulemusega.

102

Poola Vabariik väidab, et komisjon jätab tähelepanuta Üldkohtu üksikasjaliku selgituse 2014. aasta suunistega tehtud oluliste muudatuste kohta. Asjaolu, et viimati nimetatud suunised erinevad sisuliselt varasemast õiguslikust regulatsioonist, nähtub komisjoni argumendist, mille kohaselt ta kohaldas üksnes 2014. aasta suuniste punktis 113 sätestatud esimest kriteeriumi. Pealegi tõlgendatakse 2014. aasta suunistes sisalduvat kriteeriumi, mis seisneb piirkondliku arengu hõlbustamises, erinevalt regionaalabi suunistes ette nähtud piirkondlikku arengusse panustamise kriteeriumist.

103

Poola Vabariik ei saa nõustuda ka komisjoni seisukohaga, mille kohaselt ei ole oluline, et 2014. aasta suunised on vastu võetud aluslepingu sätte, nimelt ELTL artikli 107 lõike 3 punkti c alusel, erinevalt teatisest „Ühenduse suunised lennujaamade rahastamise ja piirkondlikest lennujaamadest opereerivate lennuettevõtjate riikliku stardiabi kohta“ (ELT 2005, C 312, lk 1; edaspidi „2005. aasta suunised“), mis on vastu võetud ELTL artikli 107 lõike 3 punkti a alusel. Kuigi nende kahe aluslepingu sätte ühine mõte on võimaldada kiita heaks abi, mis on mõeldud teatud piirkondade arenguks, kehtestavad need erinevad abi kokkusobivuse täiendavad tingimused, nõudes nimelt ELTL artikli 107 lõike 3 punktis c, et antud abi ei muudaks kaubandustingimusi määral, mis oleks vastuolus ühiste huvidega. 2014. aasta suuniste punktide 131 ja 132 kohaselt võtab komisjon tegevusabi kokkusobivuse hindamisel arvesse konkurentsimoonutusi ja mõju kaubandusele.

104

See tähendab, et enne vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist oleks komisjon pidanud andma Poola Vabariigile võimaluse esitada oma seisukohad ülemäärase konkurentsimoonutuse piiramise küsimuses, kuna see kohustus kehtestati 2014. aasta suunistega. See näitab nii seda, et nende suunistega tehtud muudatused on olulised, kui ka asjaolu, et vaidlusaluses otsuses sisalduv hinnang oleks võinud olla teistsugune, kui komisjon oleks andnud Poola Vabariigile võimaluse esitada seisukohti.

105

Teises väites leiab komisjon, et Üldkohus järeldas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 89 ekslikult, et vaidlusalune otsus on õigusvastane, tuginedes selle otsuse ja otsuse 2014/883 väärale tõlgendusele, mis on esitatud kohtuotsuse punktides 84–87, moonutades seeläbi neid kahte otsust. Komisjon vaidleb vastu ka Gdynia omavalitsusüksuse ja äriühingu PLGK argumentidele, millega nad soovivad tõendada, et teine väide on edutu ja vastuvõetamatu.

106

Gdynia omavalitsusüksus ja äriühing PLGK leiavad, et teine väide on vastuvõetamatu, kuna see puudutab faktiliste asjaolude hindamist ning kuna komisjon ei ole tõendanud, nagu nähtub Gdynia omavalitsusüksuse ja äriühingu PLGK argumentidest teise väite sisu kohta, et Üldkohus oleks neid asjaolusid hinnates moonutanud vaidlusalust otsust. Täpsemalt ei sea komisjon kahtluse alla asjaolu, et vaidlusalust otsust ja otsust 2014/883 puudutavas osas on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 84–87, mille komisjon apellatsioonkaebuse teise väite raames vaidlustas, ridamisi selgitatud nende otsuste punkte, nimelt vaidlusaluse otsuse punkte 196, 197, 198–202, 245 ja 246 ning otsuse 2014/883 punkte 227 ja 228, mis käsitlevad faktilisi järeldusi, mitte õiguse tõlgendamise küsimusi.

107

Gdynia omavalitsusüksus ja äriühing PLGK lisavad, et repliigis esitatud argument, millega komisjon püüab tõendada apellatsioonkaebuse teise väite vastuvõetavust, on ise vastuvõetamatu, kuna komisjon ei too selgelt välja vastuse lõiku, mida ta selles osas silmas peab.

108

Gdynia omavalitsusüksus ja äriühing PLGK väidavad, et ka teine väide on edutu. Eelkõige on põhjendused, millele tuginedes Üldkohus vaidlusaluse otsuse tühistamist põhjendas, esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 62–79. Käsitletav komisjoni väide puudutab aga selle kohtuotsuse punkte 84–87, st kaalutlusi, mille Üldkohus esitas üksnes teise võimalusena vastuseks komisjoni muudele argumentidele. See nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 80, mille kohaselt „[k]omisjoni muud argumendid ei saa seada neid järeldusi kahtluse alla“. Selles osas piirdub komisjon viitega sellele, et ta ei nõustu nende mõistete tõlgendusega, mille esitasid Gdynia omavalitsusüksus ja äriühing PLGK.

109

Gdynia omavalitsusüksuse ja äriühingu PLGK hinnangul saab punkti 89 esimest lauset tõlgendada üksnes kinnitusena, et komisjoni argumendid, millele Üldkohus viitas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 81–88, ei mõjuta kuidagi järeldust, et komisjoni otsus tuleb tühistada selle kohtuotsuse punktides 62–79 esitatud argumentide alusel. Pealegi kajastab selle kohtuotsuse punkti 89 esimene lause täielikult sama kohtuotsuse punktis 80 tehtud eristust.

110

Gdynia omavalitsusüksus ja äriühing PLGK väidavad, et teine väide on igal juhul põhjendamatu. Komisjon näib väitvat, et vaidlusaluse otsuse põhjenduses 244 esitatud järeldus kujutab endast iseseisvat õiguslikku alust, mille alusel tuvastati tegevusabi kokkusobimatus siseturuga, kuna selles põhjenduses on kasutatud väljendit „sellisena“. Sellise sõnastuse kasutamist võib aga äärmisel juhul pidada viisiks, millega esitatakse selles otsuses sisalduv arutluskäik, mitte aga põhjenduseks, miks riigiabi on siseturuga kokkusobiv. Aluslepingu sätted kujutavad endast sellist õiguslikku alust, mille Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punkti 87 viimases lauses kokku võtnud.

111

Lisaks ei anna nimetatud põhjenduse sõnastus alust komisjoni sellekohasele argumendile. Ühtlasi nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 87, et otsuses 2014/883 on komisjoni hinnang antud ELTL artikli 107 lõike 3 punkti a ja regionaalabi suuniste alusel ning vaidlusaluses otsuses ELTL artikli 107 lõike 3 punkti c ja 2014. aasta suuniste alusel. Seega erinevalt sellest, mida väidab komisjon, ei põhine tegevusabi siseturuga kokkusobimatuse tuvastamine ELTL artikli 107 lõikes 1 sätestatud üldisel riigiabi keelul.

112

Komisjon heidab Üldkohtule ette, et viimane leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 84, et järeldus, et tegevusabi ei saa anda olematule lennujaama taristule, tuleneb 2014. aasta suuniste kohaldamisest. Punkti 84 selline tõlgendus on selle sõnastust arvestades väär.

113

Komisjon näib samuti väitvat – kuigi seda vaidlusaluse otsuse põhjendustest 244 ja 245 ei tulene –, et selle järelduse sõltumatus, mille kohaselt tegevusabi on siseturuga kokkusobimatu, kuna investeerimisabi ise on siseturuga kokkusobimatu, tuleneb asjaolust, et ELTL artikli 107 lõike 3 tingimused ei olnud täidetud. Siiski tuleb nende tingimuste täitmata jäämist käesoleval juhul tõlgendada nii, et see on 2014. aasta suunistele mittevastavuse tagajärg.

114

Seega räägib komisjon ise endale vastu ja tunnistab, et tegevusabi hindamine põhines peamiselt 2014. aasta suunistel. Siit tuleneb, et ei ole põhjendatud peamine väide, mille kohaselt asjaolu, et käesolevas asjas võimaldatakse huvitatud isikutel esitada oma seisukohad 2014. aasta suuniste kohta tegevusabi küsimustes, ei oleks mõjutanud vaidlusaluse otsuse sisu.

115

Poola Vabariik väidab, et teine väide ei ole põhjendatud. Osas, milles komisjon väidab, et vaidlusaluse otsuse sisu oleks olnud sama, kui käesolevas asjas huvitatud isikutele oleks antud võimalus esitada seisukohti, ei saa komisjon ette kindlaks määrata nende seisukohtade ulatust, mida huvitatud isikud oleksid võinud esitada, kui neil oleks selleks olnud võimalus.

116

Vaidlusaluse otsuse põhjendustes 196 ja 197 märkis komisjon, et ta kohaldab käesolevas asjas 2014. aasta suunistes sätestatud tegevusabi põhimõtteid. Vaidlusaluse otsuse põhjenduses 245 viitas komisjon samuti sõnaselgelt 2014. aasta suunistele, märkides, et asjaolu, et tegevusabi on siseturuga kokkusobimatu, kuna investeerimisabi ise on siseturuga kokkusobimatu, on sama asjakohane ka 2014. aasta suuniste kontekstis. Nagu Üldkohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 84, kohaldas komisjon vaidlusaluse otsuse põhjenduses 246 lisaks 2014. aasta suuniste esimest kriteeriumi, samas kui komisjon väitis oma apellatsioonkaebuses, et ta kohaldas üksnes 2014. aasta suuniste punkti 113 alapunktis a sätestatud kriteeriumi.

117

Poola Vabariik leiab seega, et teine väide, mis põhineb komisjoni hinnangu väidetavalt kahel õiguslikul alusel, on põhjendamatu ja läheb vastuollu nii vaidlusaluses otsuses kui ka apellatsioonkaebuses esitatud komisjoni varasemate väidetega.

118

Mis puudutab Gdynia omavalitsusüksuse ja äriühingu PLGK esitatud vastuvõetamatuse väidet seoses komisjoni argumentidega, mille ta esitas oma repliigis ja millega sooviti tõendada, et teine väide on vastuvõetav, siis piisab, kui märkida, et kuigi komisjon viitas nendes argumentides vääralt Gdynia omavalitsusüksuse ja äriühingu PLGK vastuse punktidele 35 ja 36, mitte vastuse punktidele 34 ja 35, ei takista selline ebatäpsus apellatsioonimenetluse teistel osalistel kindlaks teha vastuses sisalduvaid asjaolusid, mille kohta komisjon soovib vastust anda, ega Euroopa Kohtul selles osas otsust langetada. Seega ei saa järeldada, et komisjoni argumendid on selles küsimuses niivõrd ebaselged, et need tuleks tunnistada vastuvõetamatuks.

119

Käesoleva kohtuotsuse punktis 107 esitatud argument tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

120

Mis puudutab käesoleva kohtuotsuse punktis 106 käsitletud argumente, siis vastupidi sellele, mida väidavad Gdynia vald ja äriühing PLGK, ei piirdu komisjon teise väite raames sellega, et seab kahtluse alla hinnangu, mille Üldkohus andis otsuses 2014/883 ja vaidlusaluses otsuses tuvastatud faktilistele asjaoludele, vaid väidab, et Üldkohus tõlgendas neid otsuseid valesti, kui ta ei tunnistanud, et mõlemas otsuses sisalduv järeldus, et tegevusabi on siseturuga kokkusobimatu, põhineb iseseisval ja sõltumatul õiguslikul alusel: otsuse 2014/883 puhul regionaalabi suunistel ja vaidlusaluse otsuse puhul 2014. aasta suunistel.

121

Küsimus, kas Üldkohus tõlgendas neid otsuseid eelmises punktis kirjeldatud viisil valesti, on õiguslik küsimus, mis on apellatsiooniastmes vastuvõetav, samas kui – nagu nähtub Gdynia omavalitsusüksuse ja äriühingu PLGK enda argumentidest – küsimus, kas komisjon on suutnud tõendada, et need tõlgendused on käesoleva kohtuasja raames ekslikud, kuulub teise väite sisu analüüsi juurde.

122

Järelikult tuleb teine väide lugeda vastuvõetavaks.

123

Sissejuhatuseks piisab seoses Gdynia omavalitsusüksuse ja äriühingu PLGK argumentidega, mille kohaselt teine väide ei saa olla edukas, kui märkida, et pärast seda, kui vaidlustatud kohtuotsuses järeldati, et huvitatud isikute õigus esitada seisukohti sellistel asjaoludel, nagu on arutusel käesolevas kohtuasjas, on oma olemuselt oluline menetlusnorm, mille rikkumine üksi toob kaasa vaidlusaluse otsuse tühistamise, ning et nende seisukohtade ulatust ei saa ette kindlaks määrata, võttes arvesse uue õigusliku regulatsiooniga sisse viidud muudatusi, lükkas Üldkohus igal juhul tagasi komisjoni argumendid, millega püüti tõendada, et 2014. aasta suuniste sätted, millele ta vaidlusaluses otsuses tugines, ei saanud otsust mõjutada. Arvestades viimati nimetatud põhjendusi, mis Üldkohus esitas, ei saa teist väidet tervikuna tunnistada edutuks.

124

Mis puudutab esimese väite teise osa ja teise väite põhjendatust, siis heidab komisjon kõigepealt Üldkohtule ette hagi eseme lubamatut laiendamist vaidlustatud kohtuotsuse punkti 86 viimases osas, kui ta märkis, et „otsus 2014/883 on tühistatud ja küsimus ei seisne mitte niivõrd selles, kas huvitatud pooled said esitada märkusi seoses selle otsusega, vaid selles, kas nad said seda teha ametliku uurimismenetluse käigus. Algatamisotsuses piirdus komisjon aga osutamisega sellele, et tegevusabi on põhimõtteliselt siseturuga kokkusobimatu, välja arvatud siis, kui on täidetud regionaalabi suunistes ette nähtud tingimused“.

125

Sellega seoses väidab komisjon, et nende järeldustega soovis Üldkohus asuda seisukohale, et hagis tõstatatud küsimus seisneb selles, kas huvitatud isikutel paluti ametliku uurimismenetluse käigus esitada seisukohti järelduse kohta, et tegevusabi on siseturuga kokkusobimatu, kuna investeerimisabi ise on siseturuga kokkusobimatu.

126

Isegi kui eeldada, et Üldkohus kavatses nii määratleda tema menetluses olevas vaidluses tõusetunud küsimuse, puudutas küsimus, mida Üldkohus tegelikult analüüsis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 63–85, 87 ja 88, siiski huvitatud isikutega konsulteerimata jätmist seoses 2014. aasta suunistega enne vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist, sõltumata ametlikust uurimismenetlusest.

127

Nimelt, mis puudutab esimeses kohtuastmes esitatud argumenti, mille kohaselt oleks komisjon pidanud algatama ametliku uurimismenetluse enne vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist, siis osutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 62, et kohtupraktika kohaselt võib õigusvastase akti asendamise menetlust jätkata täpselt sellest punktist, milles õigusvastasus tekkis, ilma et komisjon oleks kohustatud menetlust uuesti alustama, minnes sellest konkreetsest punktist kaugemale, ning et kohtupraktikat, mis puudutab liidu kohtu poolt tühistatud akti asendamist, kohaldatakse ka juhul, kui akti ei ole tühistanud kohus, vaid akti vastuvõtja tühistab õigusvastase akti ja asendab selle uuega. Selle kohtuotsuse punktis 63 täpsustas Üldkohus, et asjaolu, et komisjon ei ole kohustatud menetlust uuesti alustama, minnes tagasi konkreetselt rikkumise toimepanemise ajahetkest kaugemale, ei tähenda siiski seda, et ta enne uue otsuse vastuvõtmist ei pea põhimõtteliselt paluma huvitatud isikutelt, et nad esitaksid oma seisukohad.

128

Lisaks nähtub eelmises punktis viidatud vaidlustatud kohtuotsuse punktidest ja vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 89 ja 91, et erinevalt sellest, mida väitsid Gdynia omavalitsusüksus ja äriühing PLGK Euroopa Kohtu istungil, tugines Üldkohus vaidlusaluse otsuse tühistamisel selles kohtuotsuses asjaolule, et komisjon rikkus kohustust anda huvitatud isikutele võimalus esitada oma seisukoht 2014. aasta suuniste kohta enne vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist.

129

Kuna järeldus, millele Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses jõudis, põhineb sellel rikkumisel, mitte aga küsimusel, kas huvitatud isikutele anti võimalus esitada oma seisukoht ametliku uurimismenetluse käigus, siis ei saa komisjoni sellekohane argument olla edukas.

130

Järgmiseks tuleb täheldada, et komisjon ei vaidle vastu sellele, et ta kohaldas vaidlusaluses otsuses tegevusabi siseturuga kokkusobivuse analüüsimisel 2014. aasta suuniseid.

131

Seevastu väidab ta, et kui Üldkohus lükkas tagasi tema argumendid, mille kohaselt 2014. aasta suuniste sätted, mida ta vaidlusaluses otsuses tegelikult kohaldas, ei muuda järeldust, millele ta selles otsuses jõudis ja mille kohaselt tegevusabi on siseturuga kokkusobimatu, siis eiras ta käesoleva kohtuotsuse punktis 81 viidatud kohtupraktikat ja moonutas nimetatud otsust.

132

Sellega seoses tuleb korrata, et nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 81, ei saa liidu kohus sellises olukorras, nagu on arutusel käesolevas kohtuasjas, piirduda uue õigusliku regulatsiooniga tehtud muudatuste tuvastamisega, et põhjendada seda regulatsiooni kohaldava komisjoni otsuse tühistamist, vaid ta peab lisaks kontrollima, kas õigusliku regulatsiooni muutmine võis seda otsust mõjutada.

133

Seega, sõltumata sellest, millises ulatuses 2014. aasta suunised teevad muudatusi võrreldes varem kehtinud õigusliku regulatsiooniga, ja eelkõige, kas kaalutlused, mille Üldkohus selle kohta esitas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 72–77, põhistavad õiguspäraselt järeldust, millele Üldkohus jõudis kohtuotsuse punktis 78 ja mille kohaselt need muudatused on olulised, tuleb analüüsida, kas Üldkohtul oli õigus lükata tagasi komisjoni argumendid, mille ta esitas esimeses kohtuastmes ja millele on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktis 131, mõnel muul põhjusel peale nende, millest Üldkohus lähtus ekslikult, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 82–86.

134

Sellega seoses tuleb täheldada, et nagu komisjon põhjendatult väidab, piirdus Üldkohus sisuliselt esiteks sellega, et tõi eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktides 69, 71–78 ja 88 esile, mil määral vaidlusaluse otsusega kohaldatud õiguslik regulatsioon erines menetluse algatamise otsuse ja otsusega 2014/883 kohaldatud regulatsioonist, ning teiseks rõhutas ta – eelkõige kohtuotsuse punktides 69, 71, 78 ja 84 –, et komisjon kohaldas vaidlusaluses otsuses tegelikult 2014. aasta suuniseid ja seega õigusnorme, mis olid uued võrreldes normidega, millega seoses huvitatud isikud said arvamust avaldada.

135

Siiski, nagu väidab komisjon, nähtub vaidlusaluse otsuse põhjendustest 244 ja 245, et tegevusabi siseturuga kokkusobimatuks tunnistamine põhines lisaks asjaolul, et investeerimisabi ise oli siseturuga kokkusobimatu. Viidates otsuse 2014/883 põhjendusele 227, on osutatud põhjenduses 244 nimelt märgitud, et „tegevusabi andmine investeerimisprojekti käitamise tagamiseks, mille jooksul saadakse kasu siseturuga kokkusobimatust investeerimisabist, on oma olemuselt siseturuga kokkusobimatu“. Ühtlasi täpsustas komisjon põhjenduses 244, et „[s]iseturuga kokkusobimatu investeerimisabita ei oleks Gdynia lennujaama olemas, sest seda rahastatakse täies ulatuses sellest abist, ja tegevusabi ei saa anda lennujaama taristule, mida ei ole olemas“.

136

Vaidlusaluse otsuse põhjenduses 245 lisas komisjon, et „[s]ee 2005. aasta lennundussuuniste alusel tehtud järeldus kehtib samavõrra ka 2014. aasta lennundussuuniste kohaselt ja sellest piisab järeldamaks, et lennujaama käitajale antud tegevusabi on siseturuga kokkusobimatu“.

137

Seega tuleneb vaidlusaluse otsuse põhjendustest 244 ja 245 ning eelkõige selles esimeses põhjenduses esinevatest sõnadest „oma olemuselt“ ning teises põhjenduses kasutatud sõnast „piisab“, et investeerimisabi kokkusobimatus siseturuga on juba üksi aluseks järeldusele, et tegevusabi on siseturuga kokkusobimatu. Pealegi on selge, et komisjon ei tuginenud vaidlusaluses otsuses investeerimisabi siseturuga kokkusobimatuse tuvastamisel 2014. aasta suunistele ja viimati nimetatud järeldust ei ole ka käesoleva apellatsioonkaebuse raames kahtluse alla seatud.

138

Kahtlemata, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 84 esile toob, täpsustas komisjon vaidlusaluse otsuse põhjenduses 245, et järeldus, mille ta tegi selle otsuse põhjenduses 244, on sama asjakohane ka 2014. aasta suuniste kontekstis. Nagu väidab komisjon, ei saa sellist viidet suunistele siiski tõlgendada nii, et see tähendab, et komisjon kohaldas sellele järeldusele jõudmiseks nimetatud suuniseid, vaid lihtsalt nii, et järeldus kehtib nendest suunistest sõltumatult ning seega ei saa suunised seda kahtluse alla seada.

139

Lisaks on tõsi, nagu täheldab ka Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 84, et kohe pärast seda, kui komisjon oli esitanud kaalutlused, mille kohaselt investeerimisabi siseturuga kokkusobimatuse tuvastamine ja tegevusabi siseturuga kokkusobimatuse tuvastamine on omavahel seotud, jätkas komisjon vaidlusaluse otsuse põhjendustes 246 ja 247 viimati nimetatud abi siseturuga kokkusobivuse hindamist, märkides, et selle abi siseturuga kokkusobivuse esimene tingimus, mis on määratletud 2014. aasta suunistes, ei ole tegevusabi puhul täidetud ning et järelikult on see abi ka sel põhjusel siseturuga kokkusobimatu.

140

Ühtlasi nähtub vaidlusaluse otsuse põhjendusest 254, et komisjon tugines tegevusabi siseturuga kokkusobimatuse tuvastamisel kahele õiguslikule alusele, milleks on esiteks investeerimisabi kokkusobimatus siseturuga ja teiseks asjaolu, et tegevusabi toob kaasa lihtsalt taristute dubleerimise, mis ei vasta seega selgelt määratletud üldisest huvist tulenevale legitiimsele eesmärgile, nagu nõuab 2014. aasta suuniste esimene kokkusobivuse tingimus.

141

Nagu komisjon sisuliselt väidab, tuleneb vaidlusaluse otsuse põhjendustest 244–254 nende koostoimes siiski, et tegevusabi siseturuga kokkusobimatus on tuvastatud ainuüksi otsuse põhjenduste 244 ja 245 alusel, sõltumata 2014. aasta suuniste mis tahes kohaldamisest selle abi suhtes, ning vaidlusaluses otsuses on tuvastatud, et see abi on siseturuga kokkusobimatu, tuginedes kahele iseseisvale õiguslikule alusele. Sellega seoses tuleb märkida, et Üldkohus ise tunnistas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 86, et järeldus, et tegevusabi on siseturuga kokkusobimatu, kuna juba investeerimisabi ise on siseturuga kokkusobimatu, ei tulene ühestki regionaalabi suunistes või 2014. aasta suunistes sõnaselgelt ette nähtud tingimusest.

142

Nimelt tuleneb aluslepingu riigiabi käsitlevate sätete loogikast, et liikmesriigid ei saa rahastada projekte, mis on olemas vaid tänu siseturuga kokkusobimatule abile. Siit tuleneb paratamatult, nagu sisuliselt väidab komisjon, et järeldust, millele ta vaidlusaluses otsuses jõudis, ei saa kahtluse alla seada 2014. aasta suuniste mis tahes kohaldamine tegevusabile, kuna viimasena nimetatud abi siseturuga kokkusobivuse hindamisel ei saa jätta tähelepanuta projekti, mille jaoks see abi on mõeldud.

143

Veel tõi Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 85 esile, et vaidlusalune otsus sisaldab vähemalt üht ebatäpsust õigusliku raamistiku osas, millel põhines komisjoni järeldus, et tegevusabi on siseturuga kokkusobimatu, kuna investeerimisabi ise on siseturuga kokkusobimatu. Täpsemalt sedastas Üldkohus, et komisjon märkis vaidlusaluse otsuse põhjenduses 245, et otsuses 2014/883 oli see järeldus tehtud vastavalt 2005. aasta suunistele, samas kui otsuse 2014/883 põhjendustest 227 ja 228 nähtub, et komisjon andis sellekohase hinnangu regionaalabi suuniste ja ELTL artikli 107 lõike 3 punkti a alusel.

144

Üldkohus rõhutas nimetatud punktis 85 samuti, et komisjoni järeldus, et tegevusabi on siseturuga kokkusobimatu, kuna investeerimisabi ise on siseturuga kokkusobimatu, on esitatud ammendavuse huvides otsuses 2014/883 ja paikneb eespool selle otsuse põhjenduses 228 tehtud järeldusest, et tegevusabi ei vasta regionaalabi suunistes ette nähtud kriteeriumidele.

145

Siiski, nagu väidab komisjon, ei nähtu vaidlustatud kohtuotsusest ja lisaks ei ole käesoleva apellatsioonkaebuse raames tõendatud, kuidas selline ebatäpsus võiks mõjutada vaidlusaluse otsuse tõlgendust, eelkõige osas, milles käesoleva kohtuotsuse punktis 143 esitatud järeldust tuleb pidada tulenevaks õiguslikust alusest, mis on iseseisev ja sõltumatu 2014. aasta suunistest.

146

Mis puutub sellesse, et otsuses 2014/883 on see järeldus esitatud ammendavuse huvides, siis asjaolu, et komisjon esitas selle teise võimalusena, ei muuda järelduse iseseisvat olemust, et põhjendada selles otsuses komisjoni järeldust, et tegevusabi on siseturuga kokkusobimatu. Nimelt see, et järeldus on iseseisev, tuleneb selles osas esiteks kõnealuse otsuse põhjenduses 227 kasutatud sõnadest „oma olemuselt“ ja teiseks asjaolust, et selline järeldus on omane juba aluslepingu riigiabi käsitlevate sätete loogikale endale, nagu on selgitatud käesoleva kohtuotsuse punktis 142 seoses vaidlusaluses otsuses sisalduva analoogse järeldusega.

147

Nagu komisjon sisuliselt väidab, tuleneb ka asjaolu, et komisjon tõi sama järelduse ära otsuse 2014/883 põhjenduses 227 ja seega enne otsuse põhjenduses 228 tehtud järeldust, mille kohaselt tegevusabi ei vasta regionaalabi suunistes ette nähtud kriteeriumidele, sõnastuse valikust, mis ei saa seada kahtluse alla nimetatud otsuse tõlgendust, nagu see on esitatud eelmises punktis.

148

Lisaks, kuivõrd Üldkohus rõhutab vaidlustatud kohtuotsuse punktides 81, 87 ja 88, et komisjon kohaldas tegevusabi siseturuga kokkusobivuse hindamisel otsuses 2014/883 regionaalabi suuniseid, millega rakendatakse ELTL artikli 107 lõike 3 punkti a, samas kui vaidlusaluses otsuses kohaldas ta 2014. aasta suuniseid, millega rakendatakse erinevat aluslepingu sätet, nimelt ELTL artikli 107 lõike 3 punkti c, siis piisab, kui rõhutada, et see asjaolu, nagu väidab komisjon, ei mõjuta ei vaidlusaluse otsuse tõlgendust, mille kohaselt tegevusabi siseturuga kokkusobimatuse tuvastamine viimasena nimetatud otsuses põhineb õiguslikul alusel, mis on iseseisev ja sõltumatu 2014. aasta suunistest, ega tõsiasja, et nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 142, jääb see õiguslik alus kehtima, kuidas ka ei rakendataks 2014. aasta suuniseid.

149

Üldkohus rõhutas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 87 samuti, et ei otsuse 2014/883 ega vaidlusaluse otsuse sõnastus ei anna alust argumendile, mille komisjon esitas esimest korda kohtuistungil ja mille kohaselt järeldus, et tegevusabi on siseturuga kokkusobimatu, kuna juba investeerimisabi ise on siseturuga kokkusobimatu, tuleneb aluslepingust nähtuvast „iseseisvast“ õiguslikust alusest.

150

Sellega seoses tuleb nentida, et kuigi vaidlusaluse otsuse põhjendustes 244 ja 245 esitatud põhjendused on lühidad, ilmneb neist siiski selgelt, et tegevusabi ei saa pidada liidu riigiabi eeskirjadega kooskõlas olevaks, kui selle ainus eesmärk on rahastada projekti, mis eksisteerib vaid tänu abile, mis ise on nende eeskirjadega kokkusobimatu.

151

Peale selle, kuigi on tõsi, et komisjon ei viidanud selles kontekstis konkreetselt EL toimimise lepingule, nähtub eelmises punktis viidatud põhjendustest vääramatult, et tema sellekohane arutluskäik põhineb selle aluslepingu sätetel. Nagu nähtub juba ELTL artikli 107 sõnastusest endast, nagu ka komisjoni poolt vaidlusaluses otsuses antud hinnangust, tuleb nimelt sellise abi olemasolu, nagu on arutusel käesolevas asjas, hinnata nimetatud artikli alusel.

152

Kuna – nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktides 142 ja 146 – aluslepingu riigiabi käsitlevate sätete loogikale on omane, et liikmesriigid ei tohi rahastada projekte, mis on olemas vaid tänu siseturuga kokkusobimatule abile, siis ei saa komisjonile ette heita, et ta ei täpsustanud, et vaidlusaluse otsuse põhjendustes 244 ja 245 esitatud hinnang põhineb nimetatud sätetel, eriti kuna talle ei saa ette heita, et ta selles kontekstis ei viidanud aluslepingu konkreetsele sättele. Üldkohus rikkus seega vaidlustatud kohtuotsuse punktis 87 õigusnormi, kui ta leidis, et järeldus, mille kohaselt tegevusabi on siseturuga kokkusobimatu, kuna investeerimisabi ise on siseturuga kokkusobimatu, ei põhine ei otsuse 2014/883 ega vaidlusaluse otsuse sõnastusel.

153

Eeltoodut arvestades tuleb rõhutada, et isegi juhul, kui käesolevas asjas oleks huvitatud isikutele antud võimalus esitada oma seisukohad 2014. aasta suuniste kohta enne vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist ja kui neil oleks õnnestunud tõendada, et tegevusabi vastab suunistes ette nähtud asjakohastele kriteeriumidele, oleks komisjon nimetatud otsuse põhjendustes 244 ja 245 esitatud põhjustel igal juhul jõudnud põhjendatult järeldusele, et see abi on siseturuga kokkusobimatu. Kuna Üldkohus lükkas tagasi komisjoni argumendid, mille eesmärk oli tõendada, et vaidlusaluse otsuse sisu oleks olnud sama, kui käesolevas asjas oleks huvitatud isikutel palutud esitada seisukoht 2014. aasta suuniste asjakohasuse kohta, siis eiras ta käesoleva kohtuotsuse punktis 81 osundatud kohtupraktikat ja tõlgendas vaidlusalust otsust vääralt.

154

Seega tuleb järeldada, et Üldkohus leidis ekslikult, et asjaolu, et komisjon ei andnud käesolevas asjas huvitatud isikutele võimalust esitada seisukohti 2014. aasta suuniste asjakohasuse kohta enne vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist, toob kaasa selle otsuse tühistamise, mistõttu ta nõustus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 91 esimeses kohtuastmes esitatud kuuenda väitega ja tühistas selle otsuse artiklid 2–5.

155

Lõpuks ei saa seda järeldust kahtluse alla seada muude käesolevas kohtuasjas Euroopa Kohtus esitatud argumentidega ja eelkõige esiteks asjaoluga, mida rõhutasid Gdynia omavalitsusüksus ja äriühing PLGK ning mille tõi esile ka Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 87 ja mille kohaselt esitas komisjon käesoleva kohtuotsuse punktis 143 esitatud järelduse esimest korda alles Üldkohtu istungil.

156

Sellega seoses tuleb nentida, et isegi kui eeldada, et komisjon esitas selle järelduse alles esimeses kohtuastmes toimunud menetluse selles staadiumis, ei mõjuta see mingil juhul iseenesest hinnangut, mille peavad andma esimese kohtuastme hagejad oma hagi põhjendamiseks esitatud väidetele, ja eriti küsimuses, kas see, et käesolevas asjas rikuti huvitatud isikute õigust esitada seisukohti 2014. aasta suuniste kohta, toob kaasa selle otsuse tühistamise.

157

Teiseks, mis puudutab käesoleva kohtuotsuse punktis 104 esitatud argumente, siis piisab, kui korrata, et nagu nähtub selle kohtuotsuse punktidest 62–64, ei analüüsinud Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses Üldkohtus esitatud argumente Poola Vabariigi kaitseõiguste kohta ning seega ei pea Euroopa Kohus neid selles menetlusstaadiumis hindama.

158

Seega tuleb esimese väite teise osa ja teise väitega nõustuda.

159

Siit tuleneb, et ei ole vaja analüüsida komisjoni argumente, millega ta soovib tõendada, et isegi kui tegevusabi kokkusobimatus siseturuga ei põhine 2014. aasta suunistest sõltumatul õiguslikul alusel, olid vaidlusaluses otsuses selle abi siseturuga kokkusobivuse hindamiseks kohaldatud suuniste sätted sisuliselt identsed otsuses 2014/883 kohaldatud regionaalabi suuniste sätetega, mistõttu ei oleks käesoleval juhul huvitatud isikute seisukohad 2014. aasta suuniste kohta selles osas saanud mingil juhul mõjutada esimesena nimetatud otsuse tulemust.

160

Kõiki eespool esitatud kaalutlusi arvestades tuleb vaidlustatud kohtuotsus tühistada. Seega ei ole kolmandat väidet vaja analüüsida.

161

Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu kohaselt võib Euroopa Kohus Üldkohtu otsuse tühistamise korral teha ise asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium lubab, või suunata asja tagasi Üldkohtusse otsustamiseks.

162

Käesoleval juhul on Euroopa Kohtul olemas vajalik teave, et teha lõplik otsus hagi kuuenda väite kolmanda osaväite raames esitatud argumentide kohta, mis käsitlevad käesolevas asjas huvitatud isikute menetluslike õiguste rikkumist seeläbi, et neile ei antud võimalust avaldada arvamust uue õigusliku regulatsiooni asjakohasuse kohta enne vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist. Sellega seoses piisab, kui märkida, et need argumendid tuleb tagasi lükata, kuna need ei saa olla edukad, sest käesoleva kohtuotsuse punktides 70–95 ja punktides 132–156 esitatud põhjustel ei saa asjaolu, et komisjon ei palunud neil isikutel esitada seisukohti 2014. aasta suuniste asjakohasuse kohta tegevusabi siseturuga kokkusobivuse hindamisel, mingil juhul kaasa tuua selle otsuse tühistamist.

163

Ülejäänud osas leiab Euroopa Kohus, et menetlusstaadium ei võimalda kohtuotsust teha.

164

Mis puudutab esiteks Gdynia omavalitsusüksuse ja äriühingu PLGK võimalust tugineda Üldkohtus Poola Vabariigi kaitseõiguste rikkumisele ning viimase kui esimeses kohtuastmes menetlusse astuja võimalusele tugineda sellele rikkumisele, siis tuleb märkida, et nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 62 ja 63, ei võtnud Üldkohus nende kahe võimaluse suhtes seisukohta. Lisaks, kuigi Poola Vabariik tõi Euroopa Kohtus välja põhjused, miks tuleb leida, et tal see võimalus on, piirdus komisjon sisuliselt sellega, et väitis viimati nimetatud küsimuses, et Poola Vabariik ei ole esitanud vaidlusaluse otsuse peale tühistamishagi tema kaitseõiguste või õiguse võistlevale menetlusele rikkumise tõttu ning et menetlusse astujana ei saa ta sellist väidet esitada.

165

Teiseks ei ole Üldkohus hagiavalduse esimest kuni viiendat väidet analüüsinud ja nende üle ei ole Euroopa Kohtus vaieldud.

166

Seega tuleb kohtuasi suunata tagasi Üldkohtusse, et ta teeks otsuse hagi nende osade kohta, millele on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktides 164 ja 165.

167

Kuna kohtuasi saadetakse tagasi Üldkohtule, tuleb käesoleva apellatsioonmenetlusega seotud kulude kandmine otsustada edaspidi.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab: