–

UniCredit Bank Hungary Zrt., esindajad: ügyvédek Z. Lajer, A. Szőke ja J. Pettkó-Szandtner,

–

Ungari valitsus, esindaja: M. Z. Fehér,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: L. Havas ja N. Ruiz García,

1

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT 1993, L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288) artikli 6 lõiget 1.

2

Taotlus on esitatud Györgyné Lintneri ja UniCredit Bank Hungary Zrt. (edaspidi „UniCredit Bank“) vahelises kohtuvaidluses seoses sellega, kas välisvääringus nomineeritud hüpoteeklaenulepingu teatavad tingimused on ebaõiglased.

3

Direktiivi 93/13 põhjenduses 21 on märgitud:

„liikmesriigid peaksid tagama, et müüja või teenuste osutaja ning tarbija vahel sõlmitud lepingud ei sisaldaks ebaõiglasi tingimusi ning et juhul, kui selliseid tingimusi on siiski seatud, ei oleks need tarbijale siduvad ning leping oleks kõnealustel tingimustel lepinguosalistele siduv ainult juhul, kui seda on võimalik jätkata, ilma et see sisaldaks ebaõiglasi tingimusi.“

4

Selle direktiivi artikli 4 lõikes 1 on ette nähtud:

„Ilma et see piiraks artikli 7 kohaldamist, võetakse lepingutingimuse hindamisel arvesse lepingu sõlmimise objektiks oleva kauba või teenuse laad ning viidatakse lepingu sõlmimisel kõigile sellega kaasnevatele asjaoludele ning kõigile teistele kõnealuse või muu lepingu tingimustele, millest see sõltub.“

5

Direktiivi artikli 6 lõikes 1 on ette nähtud:

„Liikmesriigid sätestavad, et ebaõiglased tingimused lepingus, mille müüja või teenuste osutaja on […] tarbijaga sõlminud, ei ole [riigisisestes õigusaktides sätestatud tingimustel] tarbijale siduvad ning [et leping jääb muus osas pooltele siduvaks, kui see saab kehtida ka ilma ebaõiglaste tingimusteta].“ [täpsustatud sõnastus]

6

Direktiivi 93/13 artikli 7 lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid tagavad, et tarbijate ja konkurentide huvides oleksid olemas piisavad ja tõhusad vahendid, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine lepingutes, mis müüjad või teenuste osutajad tarbijatega sõlmivad.“

7

Selle direktiivi artiklis 8 on ette nähtud:

„Liikmesriigid võivad käesoleva direktiivi reguleerimisalas vastu võtta või säilitada asutamislepingule vastavad rangemad sätted, et tagada tarbijate kaitstuse kõrgem tase.“

8

Tsiviilkohtumenetluse seadustikku käsitleva 1952. aasta III seaduse (polgári perrendtartásról szóló 1952. évi III. törvény), vaidlusele kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „tsiviilkohtumenetluse seadustik“), § 3 lõikes 2 on sätestatud:

„Kohus on seotud poolte nõuete ja õiguslike väidetega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kohus kaalub poolte avaldusi ja väiteid nende sisu, mitte formaalse pealkirja järgi. […]“

9

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 23 lõikes 1 on ette nähtud:

„Komitaadikohtud on pädevad menetlema:

[…]

[…]“.

10

Selle seaduse § 73/A lõikes 1 on sätestatud:

„Esindamine advokaadi poolt on kohustuslik:

[…]

11

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku §‑s 215 on ette nähtud:

„Kohtuotsus ei tohi väljuda hagis ja vastuses esitatud nõuete piiridest. See kehtib ka põhinõuetega seotud kõrvalnõuete suhtes (intress, kulud jne)“.

12

G. Lintner sõlmis 13. detsembril 2007 UniCredit Bankiga välisvääringus nomineeritud hüpoteeklaenulepingu. Nimetatud leping sisaldab teatavaid tingimusi, mis annavad UniCredit Bankile õiguse lepingut ühepoolselt muuta.

13

G. Lintner esitas 18. juulil 2012 Fővárosi Törvényszékile (Pealinna Budapesti kohus, Ungari) eelkõige direktiivi 93/13 alusel hagi, milles palus tuvastada, et need tingimused on algusest peale tühised. Asjaomane kohus jättis hagi 29. augusti 2013. aasta kohtuotsusega rahuldamata.

14

Fővárosi Ítélőtábla (Pealinna Budapesti apellatsioonikohus, Ungari) tühistas G. Lintneri esitatud apellatsioonkaebuse alusel selle kohtuotsuse 1. aprilli 2014. aasta määrusega ja saatis asja Fővárosi Törvényszékile (Pealinna Budapesti kohus) tagasi. Fővárosi Ítélőtábla (Pealinna Budapesti apellatsioonikohus) märkis nimetatud määruses, et Euroopa Kohus on direktiivi 93/13 käsitlevas kohtupraktikas järjekindlalt tuginenud põhimõttele, et kohus peab tarbijalepinguid käsitlevates asjades omal algatusel kontrollima, kas mõni lepingus olev tingimus on ebaõiglane. Tema sõnul on nimelt selle põhjal, kuidas tema nimetatud direktiivi ja sellega seonduvat kohtupraktikat ning kohaldamisele kuuluvat riigisisest õigust tõlgendab, direktiivi tõhus kohaldamine võimalik vaid siis, kui liikmesriigi kohus kontrollib omal algatusel kogu vaidlusalust lepingut. Seega kohustas ta Fővárosi Törvényszékit (Pealinna Budapesti kohus) küsima hagejalt, kas ta soovib tugineda vastavas määruses nimetatud või muude esialgses hagis osutamata jäetud lepingutingimuste ebaõiglasele laadile ja kas ta peab lepingut endale siduvaks, kui kõnealused tingimused jäetakse kõrvale.

15

Fővárosi Törvényszék (Pealinna Budapesti kohus) lõpetas pärast kohtuasja uuesti arutamist 7. detsembri 2015. aasta kohtumäärusega menetluse põhjendusel, et G. Lintner ei olnud vastanud talle tehtud ettepanekule esitada „tühisusega kaasnevate õiguslike tagajärgede kohaldamise“ taotlus vastavalt ad hoc õigusnormidele, mis reguleerivad välisvääringus nomineeritud laenulepinguid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ja mis võeti vastu 2014. aastal pärast nendes õigusnormides reguleeritud laenulepingute sõlmimist. Nimetatud õigusnormide hulka kuuluvad muu hulgas 2014. aasta seadus nr XXXVIII, millega nähakse ette teatavad muudatused seoses Kúria (Ungari kõrgeim kohus) kohtulahendiga krediidiasutuste tarbijalaenulepinguid käsitleva kohtupraktika ühtlustamise kohta (a Kúriának a pénzügyi intézmények fogyasztói kölcsönszerződéseire vonatkozó jogegységi határozatával kapcsolatos egyes kérdések rendezéséről szóló 2014. évi XXXVIII. törvény), ja 2014. aasta seadus nr XL, mis käsitleb teatavaid küsimusi, mida reguleerib 2014. aasta seadus nr XXXVIII, milles on sätestatud ümberarvestuse eeskirjad ja teatavad muud sätted seoses Kúria (Ungari kõrgeim kohus) kohtulahendiga krediidiasutuste tarbijalaenulepingutega seotud ühtse kohtupraktika kohta (a Kúriának a pénzügyi intézmények fogyasztói kölcsönszerződéseire vonatkozó jogegységi határozatával kapcsolatos egyes kérdések rendezéséről szóló 2014. évi XXXVIII. törvényben rögzített elszámolás szabályairól és egyes egyéb rendelkezésekről szóló 2014. évi XL. törvény (edaspidi vastavalt „DH1 seadus“ ja „DH2 seadus“), mis sisaldavad sätteid nendes lepingutes esinevate teatavate tingimuste ebaõiglaseks tunnistamise ja sellest tulenevate tagajärgede kohta, nimelt nende kohta, mis puudutavad esiteks õigust ühepoolselt lepingut muuta ning teiseks vastava vääringu ostu ja müügi vahetuskursi vahet.

16

Fővárosi Ítélőtábla (Pealinna Budapesti apellatsioonikohus), kellele G. Lintner esitas uue apellatsioonkaebuse, jättis 29. märtsil 2016 nimetatud kohtumääruse DH1 seaduses ja DH2 seaduses reguleeritud lepingutingimuste osas muutmata, kuid tühistas selle ülejäänud osas ja kohustas Fővárosi Törvényszéki (Pealinna Budapesti kohus) tegema uue otsuse.

17

Siinkohal leidis Fővárosi Ítélőtábla (Pealinna Budapesti apellatsioonikohus), et kuigi DH1 seaduses ja DH2 seaduses reguleeritud tingimuste kohta ei saanud tõepoolest enam kohtuotsust teha, pidi Fővárosi Törvényszék (Pealinna Budapesti kohus) siiski G. Lintneri nõudeid arvestades kontrollima sama lepingu tingimusi, mis puudutavad notariaalset kinnitamist, lepingu ülesütlemise aluseid ja teatavaid tarbijal lasuvaid kulusid.

18

Fővárosi Törvényszék (Pealinna Budapesti kohus), kellel paluti nende tingimuste üle otsustada, märkis, et ta on seega kohustatud omal algatusel kontrollima neid lepingutingimusi, mida G. Lintner esimeses kohtuastmes ei vaidlustanud, ilma et viimane oleks oma kaebuse põhjendustes toonud ka välja faktilisi asjaolusid, mis võimaldaks järeldada, et ta taotles ka Fővárosi Ítélőtábla (Pealinna Budapesti apellatsioonikohus) viidatud tingimuste ebaõigluse tuvastamist.

19

Seetõttu on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud küsimus esiteks, mil määral peab ta kontrollima, kas iga sellise lepingu tingimus, mille teatavad tingimused on tarbija esitatud hagi esemeks, on ebaõiglane, ja teiseks, mil määral on ta selle kontrolli raames seotud hageja nõuetega. Eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab siinkohal Euroopa Kohtu praktikale, eelkõige 4. juuni 2009. aasta kohtuotsusele Pannon GSM (C‑243/08, EU:C:2009:350), millest tuleneb, et kohtu omaalgatuslikku lepingutingimuse ebaõigluse kontrolli põhjendab asjaolu, et tarbija ei ole oma õigustest teadlik või ta hoidub neid maksma panemast kulude tõttu, mida kohtumenetlus tooks kaasa. Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et Ungari õiguses saab lepingutingimuse ebaõigluse tuvastamise menetluse algatada ainult advokaadi kaudu.

20

Nendel asjaoludel otsustas Fővárosi Törvényszék (Pealinna Budapesti kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

21

Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi kohus, kellele tarbija on esitanud hagi, milles palutakse tuvastada, et teatavad tingimused lepingus, mille tarbija on sõlminud müüja või teenuste osutajaga, on ebaõiglased, on kohustatud omal algatusel ja eraldi kontrollima kõiki teisi lepingutingimusi, mida asjaomane tarbija ei ole vaidlustanud, et teha kindlaks, kas neid võib pidada ebaõiglaseks.

22

Eelotsusetaotlusest nähtub, et G. Lintneri esialgse hagi eesmärk oli üksnes tuvastada, et ebaõiglased on lepingutingimused, mis annavad UniCredit Bankile õiguse põhikohtuasjas käsitletavat laenulepingut ühepoolselt muuta. Siiski peab eelotsusetaotluse esitanud kohus menetluse praeguses etapis tegema otsuse küsimuse kohta, kas ta on direktiivi 93/13 alusel kohustatud – nagu teda selleks kohustab Fővárosi Ítélőtábla (Pealinna Budapesti apellatsioonikohus) apellatsiooniastmes tehtud otsus – omaalgatuslikult laiendama tema menetluses olevat kohtuvaidlust notariaalse kinnitamise, lepingu ülesütlemise aluste ja teatavate G. Lintneril lasuvate kuludega seotud lepingutingimuste võimaliku ebaõigluse hindamisele, olgugi et hageja neid viimaseid tingimusi oma esialgses hagis ei vaidlustanud.

23

Olgu sellega seoses märgitud, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt põhineb direktiiviga 93/13 loodud kaitsesüsteem eeldusel, et tarbija on suhetes müüja või teenuste osutajaga nõrgemal läbirääkimispositsioonil ja omab vähem teavet, mis viib selleni, et tarbija nõustub müüja või teenuste osutaja eelnevalt koostatud tingimustega, ilma et tal oleks võimalik mõjutada nende sisu (vt eelkõige 4. juuni 2009. aasta kohtuotsus Pannon GSM, C‑243/08, EU:C:2009:350, punkt 22, ja 17. mai 2018. aasta kohtuotsus Karel de Grote – Hogeschool Katholieke Hogeschool Antwerpen, C‑147/16, EU:C:2018:320, punkt 26).

24

Euroopa Kohus on lisaks leidnud, et tarbija nõrgemat positsiooni arvestades näeb selle direktiivi artikli 6 lõige 1 ette, et ebaõiglased lepingutingimused ei ole tarbijale siduvad. Nagu nähtub kohtupraktikast, on tegemist imperatiivse sättega, mille eesmärk on asendada lepinguga loodud formaalne tasakaal lepingupoolte õiguste ja kohustuste vahel tegeliku tasakaaluga, mis taastab nendevahelise võrdsuse (17. mai 2018. aasta kohtuotsus Karel de Grote – Hogeschool Katholieke Hogeschool Antwerpen, C‑147/16, EU:C:2018:320, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).

25

Nimetatud direktiiviga silmas peetud kaitse tagamiseks on Euroopa Kohus toonitanud, et tarbija ning müüja või teenuste osutaja vahelist ebavõrdsust saab tasakaalustada ainult välise, lepingupooltest sõltumatu aktiivse sekkumisega (9. novembri 2010. aasta kohtuotsus VB Pénzügyi Lízing, C‑137/08, EU:C:2010:659, punkt 48, ning 17. mai 2018. aasta kohtuotsus Karel de Grote – Hogeschool Katholieke Hogeschool Antwerpen, C‑147/16, EU:C:2018:320, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

26

Seega peab esiteks ja väljakujunenud kohtupraktikat arvestades liikmesriigi kohus omal algatusel kontrollima direktiivi 93/13 kohaldamisalasse kuuluva lepingutingimuse ebaõiglust kohe, kui tema teada on selleks vajalikud õiguslikud ja faktilised asjaolud, ning sel moel tasandama tarbija ja müüja või teenuse osutaja vahelise ebavõrdsuse (17. mai 2018. aasta kohtuotsus Karel de Grote – Hogeschool Katholieke Hogeschool Antwerpen, C‑147/16, EU:C:2018:320, punkt 29, ning 20. septembri 2018. aasta kohtuotsus OTP Bank ja OTP Faktoring, C‑51/17, EU:C:2018:750, punkt 87 ja seal viidatud kohtupraktika).

27

Seega on kontrollimine, mida liikmesriigi kohus peab direktiivi 93/13 alusel omal algatusel läbi viima, kõigepealt piiratud lepingutingimustega, mille ebaõiglust saab tuvastada vastava liikmesriigi kohtul olevas toimikus sisalduvate õiguslike ja faktiliste asjaolude alusel. Kui viimasel kõiki neid asjaolusid ei ole, ei saa ta ka seda kontrolli läbi viia (vt selle kohta 13. septembri 2018. aasta kohtuotsus Profi Credit Polska, C‑176/17, EU:C:2018:711, punktid 46 ja 47).

28

Teiseks peab kontrollimisel järgima vaidluse eseme piire, mida tuleb mõista kui tulemust, mida pool oma nõuetega taotleb, arvestades sel eesmärgil esitatud nõudeid ja väiteid.

29

Kõigepealt olgu märgitud, et kuigi direktiiviga 93/13 soovitud tarbijakaitse nõuab aktiivset sekkumist asja menetleva liikmesriigi kohtu poolt, on siiski selle kaitse andmiseks vaja, et kohtumenetlus oleks algatatud ühe lepingupoole esitatud hagi alusel (vt selle kohta 1. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus ERSTE Bank Hungary, C‑32/14, EU:C:2015:637, punkt 63).

30

Selle kaitse tõhusus, mille asjaomane liikmesriigi kohus peab nimetatud direktiivi alusel omal algatusel tarbijale andma, ei tohi minna nii kaugele, et eiratakse või ületatakse selle vaidluse eseme piire, nagu pooled on oma nõuetes kindlaks määranud, tõlgendatuna nende esitatud väidete pinnalt, mistõttu liikmesriigi kohus ei ole kohustatud laiendama vaidlust kohtule esitatud nõuete ja väidete raamest väljuval viisil, analüüsides nende võimaliku ebaõigluse tuvastamiseks eraldi kõiki muid selle lepingu tingimusi, mille vaid teatavad tingimused on talle esitatud hagi ese.

31

Seda hinnangut põhjendab eelkõige asjaolu, et võidakse rikkuda dispositiivsuse põhimõtet, mille kohaselt määravad vaidluse eseme kindlaks pooled, ning ne ultra petita põhimõtet, mille kohaselt ei tohi kohus otsustada rohkem, kui pooled on taotlenud, millele viitas kohtuistungil ka Ungari valitsus, juhul kui liikmesriigi kohtud oleksid direktiivi 93/13 alusel kohustatud eirama või ületama vaidluse eseme piire, mis on kindlaks määratud poolte nõuetes ja väidetes, nagu sisuliselt märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 43 ja 51.

32

Seega peab esiteks liikmesriigi kohus tema menetluses oleva vaidluse eseme piires kontrollima omal algatusel lepingutingimust kaitse alusel, mis tuleb tarbijale anda direktiivi 93/13 alusel, et vältida tarbija nõuete rahuldamata jätmist – vastavalt olukorrale varasema jõustunud kohtulahendiga –, samas kui neid oleks saanud rahuldada siis, kui tarbija ei oleks teadmatuse tõttu jätnud selle lepingutingimuse ebaõiglusele tuginemata.

33

Samuti tuleb täpsustada, et direktiiviga 93/13 tarbijale antud kaitse täielikuks tagamiseks ning selleks, et ei kahjustataks selle kaitse soovitavat toimet, ei tohi liikmesriigi kohus talle esitatud nõudeid tõlgendada formaalselt, vaid peab hoopis aru saama nende sisust, lähtudes nende toetuseks esitatud väidetest.

34

Käesoleva kohtuotsuse punktides 27–33 esitatud kaalutlustest tuleneb, et üksnes lepingutingimused, mis olemata küll tarbija hagi esemeks, kuid olles seotud vaidluse esemega, nagu pooled on selle oma nõuetest ja väidetest lähtudes kindlaks määranud, on asja arutava liikmesriigi kohtul lasuva omaalgatusliku kontrolli kohustusega hõlmatud, ning neid tuleb nende võimaliku ebaõigluse kindlakstegemiseks analüüsida kohe, kui kohtule on teada selleks vajalikud õiguslikud ja faktilised asjaolud.

35

Teiseks, mis puutub omal algatusel kontrollimise kohustuse täitmisesse, siis kuigi see kohustus on piiratud eelmises punktis viidatud tingimustega, ei saa sellest siiski järeldada, et asja menetlev liikmesriigi kohus peab vastaval kontrollimisel igal juhul lähtuma üksnes poolte viidatud õiguslikest ja faktilistest asjaoludest, et piirduda kontrollimisel tingimustega, mille ebaõiglust saab lõplikult hinnata ainult nende asjaolude põhjal.

36

Nimelt on Euroopa Kohus otsustanud mitmel korral, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel tegema menetlustoiminguid, et teha kindlaks, kas mõni tingimus tema lahendatava vaidluse esemeks oleva müüja või teenuse osutaja ja tarbija vahel sõlmitud lepingus kuulub direktiivi 93/13 kohaldamisalasse (vt selle kohta 9. novembri 2010. aasta kohtuotsus VB Pénzügyi Lízing, C‑137/08, EU:C:2010:659, punkt 56, ja 7. novembri 2019. aasta kohtuotsus Profi Credit Polska, C‑419/18 ja C‑483/18, EU:C:2019:930, punkt 66).

37

Samuti peab juhul, kui liikmesriigi kohtule esitatud toimikus sisalduvad õiguslikud ja faktilised asjaolud tekitavad tõsiseid kahtlusi teatavate tingimuste ebaõigluse suhtes, millele tarbija ei ole osutanud, kuid mis on seotud vaidluse esemega, ilma et oleks siiski võimalik anda selles küsimuses lõplikku hinnangut, tegema liikmesriigi kohus vajaduse korral omal algatusel toimiku täiendamiseks menetlustoiminguid, paludes võistlevuse põhimõtet järgides pooltel esitada talle selleks vajalikke selgitusi ja dokumente, nagu märkis sisuliselt ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 61–64.

38

Sellest tuleneb, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel tegema menetlustoiminguid, nagu need, millele on viidatud käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis, tingimusel et juba toimikus sisalduvad õiguslikud ja faktilised asjaolud tekitavad tõsiseid kahtlusi teatavate tingimuste ebaõigluse suhtes, mida tarbija ei ole küll vaidlustanud, kuid mis on seotud vaidluse esemega, ning milliste menetlustoimingute tegemine on sellel kohtul lasuva omal algatusel läbiviidava kontrolli kohustuse täitmise raames nõutud.

39

Asjaomasel juhul näib käesoleva kohtuotsuse punktis 22 esitatud kaalutlustest tulenevat, et eelotsusetaotluse esitanud kohus lähtub eeldusest, et lepingutingimused, mida G. Lintner ei ole vaidlustanud, ei ole põhikohtuasja esemega seotud, kuna nimetatud isiku esitatud nõuete lahendamine – mis puudutavad konkreetselt tingimusi, mis võimaldavad UniCredit Bankil lepingut ühepoolselt muuta – ei sõltu kuidagi nende tingimuste kohta tehtavast otsusest. Sellisel juhul aga ei laiene direktiivist 93/13 tulenev omal algatusel kontrollimise kohustus osutatud tingimustele, arvestades siiski, millise tulemuseni jõuab eelotsusetaotluse esitanud kohus kontrolli käigus, mille ta peab G. Lintneri esitatud nõuete ja väidete põhjal vaidluse täpse eseme kindlakstegemiseks läbi viima. Selle tuvastamine ei piira siiski võimalust, et G. Lintner võib kohaldatava riigisisese õiguse alusel vajaduse korral esitada uue hagi lepingutingimuste peale, mis ei olnud tema esialgse hagi ese, või laiendada eelotsusetaotluse esitanud kohtule esitatud hagi eset nimetatud kohtu ettepanekul või omal algatusel.

40

Olgu ka märgitud, et eelnimetatud analüüsi ei mõjuta asjaolu, et G. Lintnerit esindab advokaat, kuna oma olemuselt üldist laadi küsimus, milline on asja menetleva liikmesriigi kohtu omal algatusel läbiviidava kontrolli ulatus, tuleb lahendada iga konkreetse menetluse asjaolusid üldistades (vt analoogia alusel 4. oktoobri 2007. aasta kohtuotsus Rampion ja Godard, C‑429/05, EU:C:2007:575, punktid 62 ja 65).

41

Lõpetuseks tuleb märkida esiteks, et direktiivi 93/13 artikli 8 kohaselt „[võivad liikmesriigid selle] direktiivi reguleerimisalas vastu võtta või säilitada asutamislepingule vastavad rangemad sätted, et tagada tarbijate kaitstuse kõrgem tase“. Järelikult võivad liikmesriigid oma riigisiseses õiguses näha omal algatusel ette ulatuslikuma kontrolli kui see, mida nende kohtud peavad läbi viima selle direktiivi alusel vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktides 28–38 esitatud kaalutlustele.

42

Teiseks on olukorras – kus liikmesriigi kohus leiab temale teadaolevate faktiliste ja õiguslike asjaolude või omal algatusel tehtud menetlustoimingute tulemusena ilmnenud asjaolude põhjal, et lepingutingimus kuulub asjaomase direktiivi kohaldamisalasse, ja tõdeb omal algatusel antud hinnangu põhjal, et see tingimus on ebaõiglane – ta on üldjuhul kohustatud menetluspooli sellest teavitama ja tegema neile ettepaneku selle üle liikmesriigi menetluseeskirjades ettenähtud korras võistlevalt vaielda (vt selle kohta 21. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Banif Plus Bank, C‑472/11, EU:C:2013:88, punktid 31 ja 32, ning 7. novembri 2019. aasta kohtuotsus Profi Credit Polska, C‑419/18 ja C‑483/18, EU:C:2019:930, punkt 70).

43

Kolmandaks ei saa liikmesriigi kohus siiski jätta direktiivi 93/13 alusel selliseid tingimusi kohaldamata, kui tarbija otsustab pärast seda, kui kohus on vastavat küsimust selgitanud, mitte tugineda lepingutingimuse ebaõiglusele ning mittesiduvusele (4. juuni 2009. aasta kohtuotsus Pannon GSM, C‑243/08, EU:C:2009:350, punkt 33).

44

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi kohus, kellele tarbija on esitanud hagi, milles palutakse tuvastada, et teatavad tingimused lepingus, mille tarbija on sõlminud müüja või teenuste osutajaga, on ebaõiglased, ei ole kohustatud omal algatusel ja eraldi kontrollima kõiki teisi lepingutingimusi, mida asjaomane tarbija ei ole vaidlustanud, et teha kindlaks, kas neid võib pidada ebaõiglaseks, vaid peab kontrollima üksnes neid, mis on vaidluse esemega seotud, nagu pooled on selle kindlaks määranud, kohe, kui talle on teada selleks vajalikud õiguslikud ja faktilised asjaolud, mida on vastavalt olukorrale menetlustoimingute abil täiendatud.

45

Teise ja kolmanda küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 93/13 artikli 4 lõiget 1 ja artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et kui tarbija nõuete aluseks oleva lepingutingimuse ebaõigluse hindamisel tuleb arvesse võtta kõiki muid müüja või teenuste osutajaga sõlmitud lepingu tingimusi, siis tähendab selline arvessevõtmine iseenesest, et vaidlust lahendaval liikmesriigi kohtul on kohustus kontrollida omal algatusel, kas kõik need tingimused on ebaõiglased.

46

Sellega seoses on Euroopa Kohus märkinud, et vastavalt direktiivi 93/13 artikli 4 lõikele 1 peab liikmesriigi kohus tema menetluses oleva nõude aluseks oleva lepingutingimuse võimalikku ebaõiglust hinnates võtma arvesse kõiki teisi selle lepingu tingimusi (21. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Banif Plus Bank, C‑472/11, EU:C:2013:88, punkt 41).

47

Kohustus võtta arvesse kõiki muid müüja või teenuste osutaja ning tarbija vahel sõlmitud lepingu tingimusi on põhjendatud asjaoluga, et vaidlustatud tingimuse kontrollimisel peab arvestama kõigi asjaoludega, mis võivad olla sellest tingimusest kui tervikust arusaamiseks asjakohased, kuna asjaomase lepingu sisust sõltuvalt võib olla vaja hinnata müüja või teenuste osutaja ja tarbija vahel sõlmitud lepingu kõigi tingimuste kumuleeruvat mõju (vt selle kohta 21. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Radlinger ja Radlingerová, C‑377/14, EU:C:2016:283, punkt 95).

48

Siiski, nagu nähtub esimese küsimuse analüüsi raames esitatud kaalutlustest ja nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 75, ei järeldu sellest siiski, et liikmesriigi kohus peab neid teisi lepingutingimusi eraldi hindama omal algatusel, hinnates direktiivi 93/13 artikli 6 lõike 1 alusel nende võimalikku ebaõiglast laadi.

49

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teisele ja kolmandale küsimusele vastata, et direktiivi 93/13 artikli 4 lõiget 1 ja artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et kuigi tarbija nõuete aluseks oleva lepingutingimuse ebaõigluse hindamisel tuleb arvesse võtta kõiki teisi müüja või teenuste osutaja ja tarbija vahel sõlmitud lepingu tingimusi, ei tähenda see arvessevõtmine iseenesest, et asja menetleval liikmesriigi kohtul on kohustus kontrollida omal algatusel, kas kõik need tingimused võivad olla ebaõiglased.

50

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: