EUROOPA KOHTU OTSUS (seitsmes koda)

27. veebruar 2020 ( *1 )

Eelotsusetaotlus – Sotsiaalpoliitika – Võrdne kohtlemine töö saamisel ja kutsealale pääsemisel – Direktiiv 2000/78/EÜ – Artiklid 2 ja 6 – Vanuse alusel diskrimineerimise keeld – Ametnike palk – Diskrimineeriv palgasüsteem – Varasema diskrimineeriva liigitamise alusel arvutatud palga tagantjärele maksmine – Uus diskrimineerimine – Artikkel 9 – Hüvitise maksmine diskrimineerivate õigusnormide tõttu – Hüvitise maksmise nõude esitamise õigust lõpetav tähtaeg – Võrdväärsuse põhimõte ja tõhususe põhimõte

Liidetud kohtuasjades C‑773/18–C‑775/18,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel esitatud kolm eelotsusetaotlust, mille on esitanud Verwaltungsgericht Halle (Halle halduskohus, Saksamaa) 15. augusti 2018. aasta otsustega, mis saabusid Euroopa Kohtusse 10. detsembril 2018, menetlustes

TK (C‑773/18),

UL (C‑774/18),

VM (C‑775/18)

versus

Land Sachsen-Anhalt,

EUROOPA KOHUS (seitsmes koda),

koosseisus: teise koja president A. Arabadjiev (ettekandja) seitsmenda koja presidendi ülesannetes, kohtunikud T. von Danwitz ja A. Kumin,

kohtujurist: M. Campos Sánchez-Bordona,

kohtusekretär: A. Calot Escobar,

arvestades kirjalikku menetlust,

arvestades seisukohti, mille esitasid:

–	Land Sachsen-Anhalt, esindaja: J. Barone,

–	Euroopa Komisjon, esindajad: C. Valero, B.-R. Killmann ja T. Maxian Rusche,

arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,

on teinud järgmise

otsuse

Eelotsusetaotlused puudutavad seda, kuidas tõlgendada nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel (EÜT 2000, L 303, lk 16; ELT eriväljaanne 05/04, lk 79), artikleid 2, 6, 9 ja 17 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklit 21.

Taotlused on esitatud kolme kohtuvaidluse raames, mille pooled on ühelt poolt TK (C‑773/18), UL (C‑774/18) ja VM (C‑775/18) ning teiselt poolt Land Sachsen-Anhalt (Saksi-Anhalti liidumaa, Saksamaa), seoses hüvitise maksmisega vanuse alusel diskrimineerimise tõttu, mis väidetavalt esines palgajärku liigitamisel nende töölevõtmisel selle liidumaa kohtuniku või ametnikuna.

Õiguslik raamistik

Liidu õigus

Direktiivi 2000/78 artikli 1 kohaselt on direktiivi eesmärk „kehtestada üldine raamistik, et võidelda usutunnistuse või veendumuste, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimise vastu töö saamisel ja kutsealale pääsemisel ning tagada liikmesriikides võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamine“.

Direktiivi artiklis 2 on ette nähtud:

„1. Käesoleva direktiivi kohaldamisel tähendab „võrdse kohtlemise põhimõte“, et ei esine otsest ega kaudset diskrimineerimist ühelgi artiklis 1 nimetatud põhjusel.

2. Lõike 1 kohaldamisel:

a)	peetakse otseseks diskrimineerimiseks seda, kui ükskõik millisel artiklis 1 nimetatud põhjusel koheldakse ühte inimest halvemini, kui on koheldud, koheldakse või võidakse kohelda teist inimest samalaadses olukorras;

peetakse kaudseks diskrimineerimiseks seda, kui väliselt neutraalne säte, kriteerium või tava seab konkreetse usutunnistuse või veendumuste, puude, vanuse või seksuaalse sättumusega isikud teistega võrreldes ebasoodsamasse olukorda, välja arvatud juhul, kui:

i)	kõnealusel sättel, kriteeriumil või taval on objektiivselt põhjendatav õigustatud eesmärk ja selle eesmärgi saavutamise vahendid on asjakohased ja vajalikud […]

[…]“.

Direktiivi artiklis 6 on sätestatud:

„1. Olenemata artikli 2 lõikest 2 võivad liikmesriigid ette näha, et erinevat kohtlemist vanuse alusel ei peeta diskrimineerimiseks, kui sellel on siseriikliku õigusega objektiivselt ja mõistlikult põhjendatud, tööhõivepoliitikat, tööturgu ja kutseõpet hõlmav õigustatud eesmärk ning kui selle eesmärgi saavutamise vahendid on asjakohased ja vajalikud.

Selline erinev kohtlemine võib muu hulgas seisneda järgmises:

a)	tööle ja kutseõppele pääsemise, töö saamise ja kutsealale pääsemise ning töölt vabastamise ja palga eritingimuste kehtestamine noortele, vanematele töötajatele ja hooldamiskohustusi täitvatele isikutele, et edendada nende kutsealast integreerimist või tagada nende kaitse;

b)	vanuse, töökogemuse või teenistusalase vanemusega seotud tööle pääsemise või teatavate töösoodustuste miinimumtingimuste kehtestamine;

c)	tööle võtmise vanuse ülempiiri kehtestamine kõnealuse ametikoha koolitusnõuete alusel või selleks, et pensionile jäämisele eelneks mõistlik tööstaaž.

2. Olenemata artikli 2 lõikest 2 võivad liikmesriigid ette näha, et vanusepiiride kehtestamist kutsealaste sotsiaalkindlustuskavade pensioni- või invaliidsushüvitiste saamiseks, sealhulgas töötajatele või töötajate rühmadele või kategooriatele eri vanusepiiride kehtestamist nende kavade raames, ning vanusekategooriate kasutamist kindlustusstatistikas ei peeta vanuseliseks diskrimineerimiseks, kui sellest ei tulene soolist diskrimineerimist.“

Direktiivi artikkel 9 on sõnastatud järgmiselt:

„1. Liikmesriigid tagavad, et igaühel, kes leiab, et teda on võrdse kohtlemise põhimõtte eiramise tõttu koheldud õigusvastaselt, oleks võimalik kasutada käesolevast direktiivist tulenevate kohustuste täitmiseks ettenähtud haldus- või kohtumenetlust, kaasa arvatud lepitusmenetlust, isegi juhul, kui see töösuhe, millega väidetav diskrimineerimine kaasnes, on lõppenud.

[…]

3. Lõiked 1 ja 2 ei piira selliste siseriiklike eeskirjade kohaldamist, millega kehtestatakse võrdse kohtlemise põhimõtte küsimuses menetluse algatamise tähtajad.“

Direktiivi 2000/78 artiklis 17 on sätestatud:

„Liikmesriigid kehtestavad eeskirjad sanktsioonide kohta, mida rakendatakse vastavalt käesolevale direktiivile vastuvõetud siseriiklike õigusnormide rikkumise korral, ning võtavad kõik vajalikud meetmed, et tagada nende kohaldamine. Sanktsioonid, milleks võib olla ohvrile kahju hüvitamine, peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Liikmesriigid teatavad neist sätetest komisjonile hiljemalt 2. detsembriks 2003 ja annavad viivitamata teada nende edaspidistest muudatustest.“

Saksa õigus

14. augusti 2006. aasta võrdse kohtlemise üldseaduse (Allgemeines Gleichbehandlungsgesetz) (BGBl. I, lk 1897, edaspidi „AGG“) § 1 kohaselt on seaduse eesmärk hoida ära või kaotada igasugune ebasoodsam kohtlemine rassi, etnilise päritolu, soo, usutunnistuse või veendumuste, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel.

9	AGG § 7 lõikes 1 on märgitud: „Töötajaid ei tohi diskrimineerida ühelgi §-s 1 loetletud põhjusel […]“.

AGG §-s 15 „Hüvitis ja kahju hüvitamine“ on sätestatud:

„(1) Diskrimineerimiskeelu rikkumise korral on tööandja kohustatud tekitatud kahju hüvitama. See ei kehti juhul, kui kohustuse rikkumine ei toimunud tööandja süül.

(2) Mittevaralise kahju eest saab töötaja nõuda mõistlikku rahalist hüvitist. […]

[…]

(4) Lõike 1 või 2 kohane nõue tuleb esitada kirjalikult kahe kuu jooksul, välja arvatud juhul, kui kollektiivlepingu pooled on teisiti kokku leppinud. Töökohale kandideerimise või edutamise puhul arvestatakse tähtaega keelduva otsuse kättesaamisest ja muudel diskrimineerimise juhtudel ajast, mil töötaja diskrimineerimisest teada saab.

[…]“.

11	AGG § 24 kohaselt on AGG sätted kohaldatavad mutatis mutandis ka ametnikele ja kohtunikele.

Põhikohtuasjad ja eelotsuse küsimused

12	Põhikohtuasja kaebaja kohtuasjas C‑773/18 on alates 1. jaanuarist 2010 kohtunik ühes Saksi-Anhalti liidumaa kohtus. Põhikohtuasjade kaebajad kohtuasjades C‑774/18 ja C‑775/18 on alates vastavalt 1. augustist 2006 ja 1. jaanuarist 2009 selle liidumaa ametnikud.

Kuni 31. märtsini 2011 kaasa arvatud maksti põhikohtuasjade kaebajatele palka vastavalt 6. augusti 2002. aasta föderaalseadusele ametnike tasustamise kohta (Bundesbesoldungsgesetz) (BGBl. I, lk 3020), muudetud 12. juuli 2006. aasta seadusega (BGBl. I, lk 1466) (edaspidi „varasem föderaalseadus ametnike tasustamise kohta“). Selle seaduse kohaselt määrati ametniku või kohtuniku teenistusse võtmisel ametniku või kohtuniku põhipalga järk palgaastmel kindlaks tema vanuse alusel.

8. septembri 2011. aasta kohtuotsuses Hennigs ja Mai (C‑297/10 ja C‑298/10, EU:C:2011:560) otsustas Euroopa Kohus, et vanuse alusel diskrimineerimise keelu põhimõttega, mis on kehtestatud harta artiklis 21 ja mida on konkretiseeritud direktiivis 2000/78 ning eelkõige selle direktiivi artiklis 2 ja artikli 6 lõikes 1, on vastuolus olukord, kus avaliku sektori teenistuja põhitöötasu järk igas palgaastmes määratakse kindlaks teenistuja töölevõtmisel tema vanuse alusel.

Eelotsusetaotlused esitanud kohtu teabe kohaselt järgis Saksi-Anhalti liidumaa pärast selle kohtuotsuse kuulutamist sama lähenemisviisi kui Bundesministerium des Innern (Saksamaa Liitvabariigi siseministeerium), kes andis föderaalasutustele 27. jaanuari 2012. aasta ja 23. märtsi 2012. aasta ringkirjas juhise jätta rahuldamata mis tahes vaie, mille ametnikud või kohtunikud on esitanud oma palga kindlaksmääramise vaidlustamiseks vastavalt varasemale föderaalseadusele ametnike tasustamise kohta alusel, põhjusel, et kõnealune kohtuotsus puudutas teenistujaid ning seda ei saa üle kanda ametnike ja kohtunike olukorrale.

16	Samuti nähtub eelotsusetaotlused esitanud kohtu teabest, et Saksamaa halduskohtud olid erimeelel küsimuses, kas 8. septembri 2011. aasta kohtuotsuses Hennigs ja Mai (C‑297/10 ja C‑298/10, EU:C:2011:560) kehtestatud põhimõtted olid ülekantavad ametnike ja kohtunike tasustamise tingimustele.

Põhikohtuasjade kaebajad esitasid Saksi-Anhalti liidumaale vastavalt 16. detsembril 2013 (C‑773/18), 17. veebruaril 2012 (C‑774/18) ja 21. detsembril 2012 (C‑775/18) vaide palga kindlaksmääramise vaidlustamiseks kuni 31. märtsini 2011, tuginedes vanuse alusel diskrimineerimisele. Nad nõudsid muu hulgas AGG § 15 lõikes 2 ette nähtud hüvitise maksmist.

Euroopa Kohus otsustas 19. juuni 2014. aasta kohtuotsuses Specht jt (C‑501/12–C‑506/12, C‑540/12 ja C‑541/12, EU:C:2014:2005) ja 9. septembri 2015. aasta kohtuotsuses Unland (C‑20/13, EU:C:2015:561), et direktiivi 2000/78 artikliga 2 ja artikli 6 lõikega 1 on vastuolus riiklik meede, mille kohaselt määratakse ametniku või kohtuniku teenistusse võtmisel tema põhipalga järk palgaastmel kindlaks tema vanuse alusel.

Kahe seaduse alusel, millest üks võeti vastu 18. detsembril 2015 ja teine 8. detsembril 2016, maksis Saksi-Anhalti liidumaa tagantjärele palka, mis oli alates 2008. aastast kohaldatav kõigile tema teenistuses olevatele ametnikele ja kohtunikele. Ajavahemiku eest kuni 31. märtsini 2011 kaasa arvatud maksti tagantjärele palka protsendi ulatuses põhipalgast, mida ametnikud ja kohtunikud olid igal asjaomasel aastal tegelikult saanud vastavalt varasemale föderaalseadusele ametnike tasustamise kohta.

Eelotsusetaotlused esitanud kohus täpsustab, et palga tagantjärele maksmisega sooviti täita kahte Bundesverfassungsgerichti (Saksamaa Liitvabariigi konstitutsioonikohus) kohtuotsust, milles see kohus leidis, et Saksi-Anhalti liidumaa kohtunike ja ametnike palk on alla põhiseaduses (Grundgesetz) ette nähtud miinimumi ning kohustas liidumaad alates 2008. aastast tõstma tema teenistuses olevate ametnike ja kohtunike palka.

Põhikohtuasjade kaebajate vaided jäeti rahuldamata 24. märtsil 2016 (C‑773/18), 27. juunil 2016 (C‑774/18) ja 24. veebruaril 2016 (C‑775/18), kuna need olid esitatud pärast tähtaja möödumist. Selles küsimuses asus Saksi-Anhalti liidumaa nimelt seisukohale, et kaebajad oleksid pidanud AGG § 15 lõikes 2 ette nähtud hüvitise maksmist nõudma AGG § 15 lõikes 4 ette nähtud kahekuulise tähtaja jooksul, mis hakkas kulgema 8. septembril 2011, mil kuulutati kohtuotsus Hennigs ja Mai (C‑297/10 ja C‑298/10, EU:C:2011:560).

22	Põhikohtuasjade kaebajad esitasid 18. aprillil 2016 (C‑773/18), 22. juulil 2016 (C‑774/18) ja 23. märtsil 2016 (C‑775/18) eelotsusetaotlused esitanud kohtule kaebuse, milles palusid muu hulgas mõista Saksi-Anhalti liidumaalt nende kasuks välja AGG § 15 lõikes 2 osutatud hüvitis.

Eelotsusetaotlused esitanud kohtul on tekkinud esiteks küsimus, kas kohtunike ja ametnike palga tagantjärele tõstmine ajavahemiku eest 1. jaanuarist 2008 kuni 31. märtsini 2011 ei kujuta endast uut diskrimineerimist vanuse alusel, kuna palka tõstetakse teatava protsendi ulatuses põhipalgast, mida saadi diskrimineerivasse palgajärku liigitamise tõttu vastavalt varasemale föderaalseadusele ametnike tasustamise kohta.

Teiseks on eelotsusetaotlused esitanud kohtul tekkinud küsimus, kas 8. septembri 2011. aasta kohtuotsuse Hennigs ja Mai (C‑297/10 ja C‑298/10, EU:C:2011:560) kuulutamise alusel võis põhikohtuasjade kaebajate suhtes hakata kulgema kahekuuline tähtaeg, mis on ette nähtud AGG § 15 lõikes 4 õiguste maksma panemiseks, antud juhul vaide esitamisega. Arvestades asjaolu, et enam kui 60% Saksi-Anhalti liidumaal esitatud vaietest jäeti rahuldamata selle tähtaja järgimata jätmise tõttu, on kohtul kahtlus, et ametnikel ja kohtunikel, kes olid põhikohtuasjade kaebajate olukorras, oli võimalik kohe pärast kõnealuse kohtuotsuse kuulutamist teada saada, et nende endi palk oli arvutatud diskrimineerivalt.

Neil asjaoludel otsustas Verwaltungsgericht Halle (Halle halduskohus, Saksamaa) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.

Kas töötasusüsteemi raames, mis on vanuse alusel diskrimineeriv, tagantjärele toimuv töötasu protsentuaalne tõstmine kujutab endast uut diskrimineerimist, kui ühe palgaastme kõigi palgajärkude tõusu protsent on ühesugune ja seetõttu muutub küll absoluutne, kuid mitte suhteline vahe diskrimineeritute ja mittediskrimineeritute vahel?

2.	Kas juhul, kui esimesele küsimusele vastatakse jaatavalt, on töötasu selline protsentuaalne tõstmine kõikides vanuserühmades põhjendatud, kui tõstmine põhineb sellel, et algne töötasu jääb alla liikmesriigi põhiseaduses ette nähtud miinimumi?

Kas liidu õigusega, eelkõige direktiivi 2000/78 artikliga 9, on vastuolus õigusnorm, mis näeb ette, et õigus saada vanuse alusel diskrimineeriva töötasu tõttu hüvitist, lõpeb kahe kuu möödumisel, kui

–

8. septembril 2011. aastal kuulutatud kohtuotsuse Hennigs ja Mai (C‑297/10 ja C‑298/10, EU:C:2011:560) alusel hakkab tähtaeg sellele vaatamata kulgema, et asjaomase isiku suhtes ei kohaldata Saksamaa avaliku sektori töötajate kollektiivlepingut (Bundesangestelltentarifvertrag), vaid tema isiklik olukord vastab [kohtuasjas, milles tehti 19. juuni 2014. aasta kohtuotsus Specht jt (C‑501/12–C‑506/12, C‑540/12 ja C‑541/12, EU:C:2014:2005), või kohtuasjas, milles tehti 9. septembri 2015. aasta kohtuotsus Unland (C‑20/13, EU:C:2015:561)], esinenud olukorrale,

–	asjaomastel ametnikel ja kohtunikel (töötajatel) on [8. septembri 2011. aasta kohtuotsusest Hennigs ja Mai (C‑297/10 ja C‑298/10, EU:C:2011:560) võimalik teada saada üksnes üldistest avalikest allikatest,

–	pärast eespool nimetatud kohtuotsuse tegemist on tööandjad eitanud selle ülekantavust ametnikele [või] kohtunikele ning vaielnud seega vastu vanuselise diskrimineerimise olemasolule, kusjuures seda õiguslikku seisukohta on vähemalt osaliselt levitatud ka väljapoole,

–	esimese astme halduskohtute praktikas on nimetatud tähtaja jooksul ja ka pärast seda, kuni 19. juuni 2014. aasta kohtuotsuseni [Specht jt (C‑501/12–C‑506/12, C‑540/12 ja C‑541/12, EU:C:2014:2005)] ülekaalukalt eitatud vanuselise diskrimineerimise olemasolu,

–	selle tähtaja jooksul puudus [liikmesriigi] kõrgemate kohtute praktika ja esimene kõrgeima astme kohtu otsus tehti alles pärast [19. juuni 2014. aasta kohtuotsust Specht jt (C‑501/12–C‑506/12, C‑540/12 ja C‑541/12, EU:C:2014:2005)],

–	ametniku või kohtuniku teenistussuhtes (töösuhtes) kehtib õigust lõpetav tähtaeg ainult teatavate kulutuste hüvitamise kohta ja sellised tähtajad ei ole lühemad kui kuus kuud,

–	tasustamisega (töötasu) seotud nõuete suhtes kohaldatakse kolmeaastast aegumistähtaega, mis hakkab kulgema selle aasta lõppemisel, mil nõue on muutunud sissenõutavaks ja soodustatud isik teab või peaks nõudest teadma, vastasel juhul on aegumistähtaeg kümme aastat,

–	riigisisesed tasustamisega (töötasu) seotud nõuded, mis ei ole seadusega kindlaks määratud, tuleb esitada suhteliselt lühikese tähtaja jooksul, st eelarveaasta jooksul, mille eest töötasu taotletakse?

4.	Kas see mõjutab vastust kolmandale küsimusele, kui õiguslik olukord on ebaselge või keeruline?

5.	Kas õigust lõpetava tähtaja kulgema hakkamiseks piisab sellest, kui ebasoodsas olukorras olev isikute kategooria teab erinevast kohtlemisest, või peab ka erineva kohtlemise alus, seega eristamiskriteerium teada olema?“

Eelotsuse küsimuste analüüs

Esimene ja teine küsimus

Vastuvõetavus

Saksi-Anhalti liidumaa vaidlustab esimese ja teise eelotsuse küsimuse vastuvõetavuse, väites, et need ei ole põhikohtuasja vaidluse lahendamiseks asjakohased. Nimelt puudutavad põhikohtuasjad hüvitiste maksmist AGG § 15 lõike 2 alusel ning seega ei ole oluline, kas põhikohtuasjade kaebajatel on õigus täiendavale palgale teise väidetava diskrimineerimise tõttu.

Siinkohal tuleb märkida, et vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale on ELTL artiklis 267 ette nähtud Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute koostöö raames üksnes asja menetleval ja selles tehtava lahendi eest vastutaval liikmesriigi kohtul õigus kohtuasja eripära arvesse võttes hinnata nii eelotsuse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Seega, kui esitatud küsimused puudutavad liidu õiguse tõlgendamist, on Euroopa Kohus üldjuhul kohustatud vastama (27. juuni 2017. aasta kohtuotsus Congregación de Escuelas Pías Provincia Betania, C‑74/16, EU:C:2017:496, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).

Sellest järeldub, et eeldatakse, et liidu õigust puudutavad küsimused on asjakohased. Euroopa Kohus võib keelduda liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamast vaid siis, kui on ilmne, et taotletaval liidu õiguse tõlgendusel puudub igasugune seos põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (27. juuni 2017. aasta kohtuotsus Congregación de Escuelas Pías Provincia Betania, C‑74/16, EU:C:2017:496, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).

Käesolevas asjas nähtub Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust, et põhikohtuasjade kaebajad väidavad eelotsusetaotlused esitanud kohtus, et kohtunike ja ametnike palga ajavahemiku eest 1. jaanuarist 2008 kuni 31. märtsini 2011 tagantjärele toimunud tõstmise alusel hakkas kulgema uus tähtaeg AGG § 15 lõike 4 alusel, kuna see tõstmine kujutab endast uut vanuselist diskrimineerimist.

30	Neid asjaolusid arvestades ei saa Euroopa Kohus asuda seisukohale, et liidu õiguse tõlgendus, mida on taotletud, ei ole põhikohtuasjade faktiliste asjaolude või esemega kuidagi seotud või et esimene ja teine küsimus on hüpoteetiline.

31	Järelikult on eelotsuse küsimused vastuvõetavad.

Sisulised küsimused

Esimese ja teise küsimusega, mida tuleb käsitleda koos, palub eelotsusetaotlused esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2000/78 artikleid 2 ja 6 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus meede, mille kohaselt makstakse ametnikele ja kohtunikele piisava palga tagamiseks tagantjärele palka protsendi ulatuses põhipalgast, mida nad varem said muu hulgas põhipalga järgu alusel, mis määrati igas palgaastmes nende teenistusse võtmisel kindlaks vanuse alusel.

Nagu nähtub direktiivi 2000/78 artikli 2 lõikest 1, tähendab võrdse kohtlemise põhimõte direktiivi kohaldamisel, et ei esine otsest ega kaudset diskrimineerimist ühelgi direktiivi artiklis 1 nimetatud põhjusel. Direktiivi artikli 2 lõike 2 punktis a on täpsustatud, et otseseks diskrimineerimiseks peetakse seda, kui ükskõik millisel direktiivi artiklis 1 nimetatud põhjusel koheldakse ühte inimest halvemini kui teist inimest samalaadses olukorras.

34	Seetõttu tuleb kõigepealt hinnata, kas selline palga tagantjärele maksmine nagu põhikohtuasjades kujutab endast erinevat kohtlemist direktiivi 2000/78 artikli 2 lõike 1 tähenduses.

Sellega seoses ei ole vaidlust selles, et Saksi-Anhalti liidumaa 18. detsembri 2015. aasta ja 8. detsembri 2016. aasta seadustes ette nähtud tagantjärele palga maksmine asjaomastele kohtunikele ja ametnikele toimus selleks, et nad saaksid palka, mis on vastavuses nende ülesannete olulisusega, nagu see on kehtestatud Saksamaa põhiseaduses, ajavahemiku eest 1. jaanuarist 2008 kuni 31. detsembrini 2011 protsendi ulatuses varem saadud põhipalgast, kusjuures ametniku või kohtuniku põhipalga järk palgaastmel määrati ametniku või kohtuniku töölevõtmisel kindlaks tema vanuse alusel vastavalt varasemale föderaalseadusele ametnike palga kohta. Euroopa Kohus aga otsustas, et direktiivi 2000/78 artikliga 2 ja artikli 6 lõikega 1 on vastuolus riiklik meede, mille kohaselt määratakse ametniku töölevõtmisel ametniku põhipalga järk palgaastmel kindlaks tema vanuse alusel (19. juuni 2014. aasta kohtuotsus Specht jt, C‑501/12–C‑506/12, C‑540/12 ja C‑541/12, EU:C:2014:2005, punkt 52).

Eelotsusetaotlused esitanud kohtul on seetõttu tekkinud küsimus, kas see, et vastavalt varasemale föderaalseadusele ametnike palga kohta vanuse tõttu ebasoodsamas olukorras ametnikud ja kohtunikud saavad tulenevalt põhipalgast, mis on väiksem samaväärse kogemusega, kuid neist vanemas eas tööle võetud ametnike ja kohtunike põhipalgast, neist viimastest absoluutarvudes väiksema täiendava palga ajavahemiku eest 1. jaanuarist 2008 kuni 31. märtsini 2011, kujutab endast uut erinevat kohtlemist vanuse alusel.

37	On tõsi, et tagantjärele makstaval palgal, mis on kindlaks määratud ühtse protsendina ametniku või kohtuniku põhipalgast, ei ole iseenesest olemuslikku seost vanusega ning see ei tee ajassepuutuvatel isikutel muud vahet kui see, mis tuleneb võrdlussüsteemist, millega põhipalk määratakse kindlaks.

Kuid nagu märkis eelotsusetaotlused esitanud kohus, siis arvestades asjaolu, et võrdlussüsteem on antud juhul varasem föderaalseadus ametnike palga kohta, mille alusel määrati ametniku või kohtuniku teenistusse võtmisel põhipalga järk palgaastmel kindlaks tema vanuse alusel, ilmneb, et selle seose tagajärjel tekitab põhikohtuasjades käsitletav palga tagantjärele maksmine, mis on ette nähtud Saksi-Anhalti liidumaa 18. detsembri 2015. aasta ja 8. detsembri 2016. aasta seadustega, omakorda uue erineva kohtlemise nende kohtunike ja ametnike vanuse alusel.

39	Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et põhikohtuasjades asjasse puutuv palga tagantjärgi maksmine kujutab endast uut erinevat kohtlemist direktiivi 2000/78 artikli 2 lõike 1 tähenduses.

40	Teiseks tuleb uurida, kas selline erinev kohtlemine võib olla põhjendatud direktiivi 2000/78 artikli 6 lõike 1 alusel.

Selle artikli esimeses lõigus on täpsustatud, et liikmesriigid võivad ette näha, et erinevat kohtlemist vanuse alusel ei peeta diskrimineerimiseks, kui sellel on riigisisese õigusega objektiivselt ja mõistlikult põhjendatud, tööhõivepoliitikat, tööturgu ja kutseõpet hõlmav õigustatud eesmärk ning kui selle eesmärgi saavutamise vahendid on asjakohased ja vajalikud.

Euroopa Kohus on korduvalt otsustanud, et vastavalt direktiivi 2000/78 artikli 6 lõike 1 esimesele lõigule võivad liikmesriigid näha ette meetmed, mis sisaldavad vanuse alusel erinevat kohtlemist. Neil ei ole laiaulatuslik kaalutlusruum mitte ainult selles osas, millist kindlat eesmärki teiste hulgas peaksid nad tööhõive- ja sotsiaalpoliitika vallas järgima, vaid ka selle eesmärgi saavutamise vahendite valikul (19. juuni 2014. aasta kohtuotsus Specht jt, C‑501/12–C‑506/12, C‑540/12 ja C‑541/12, EU:C:2014:2005, punkt 46).

43	Eelotsusetaotlused esitanud kohtu sõnul on käesoleva kohtuotsuse punktis 39 tuvastatud erinev kohtlemine tingitud põhiseadusest tuleneva eesmärgi saavutamisest, milleks on Saksi-Anhalti liidumaa ametnikele ja kohtunikele piisava palga tagamine.

44	Eesmärki tagada selle liidumaa ametnikele ja kohtunikele palk tasemel, mis vastab nende täidetavate ülesannete olulisusele, tuleb pidada õiguspäraseks eesmärgiks (vt selle kohta 7. veebruari 2019. aasta kohtuotsus Escribano Vindel, C‑49/18, EU:C:2019:106, punkt 66).

45	Direktiivi 2000/78 artikli 6 lõike 1 sõnastusest nähtuvalt on vaja veel kontrollida, kas vahendid, mida on selle eesmärgi saavutamiseks rakendatud käesoleva kohtuotsuse punktis 42 osutatud ulatusliku kaalutlusruumi raames, on asjakohased ja vajalikud.

46	Sellega seoses, ühtse protsendi alusel põhipalgast kindlaksmääratud tagantjärele palga maksmine on üldjuhul sobiv saavutamaks eesmärki tagada ametnikele ja kohtunikele palk tasemel, mis vastab nende täidetavate ülesannete olulisusele.

Mis puudutab seda, kas see meede läheb kaugemale sellest, mis on vajalik õiguspärase eesmärgi saavutamiseks, siis on eelotsusetaotlused esitanud kohtul tekkinud küsimus, ega tagantjärele makstavat palka oleks tulnud kindlaks määrata muu korra alusel ja eelkõige lähtudes asjaomase palgaastme kõige kõrgemast järgust.

Sellega seoses tuleb silmas pidada, et 19. juuni 2014. aasta kohtuotsuse Specht jt (C‑501/12–C‑506/12, C‑540/12 ja C‑541/12, EU:C:2014:2005) punktides 63, 72 ja 86 otsustas Euroopa Kohus sisuliselt, et direktiivi 2000/78 artiklitega 2 ja 6 ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille eesmärk on kaotada vanuse alusel diskrimineerimine ja mille aluseks on üleminekuperioodil varasemate palkade süsteem, mis põhines erineval kohtlemisel vanuse alusel, kuivõrd see alus on vajalik, et tagada omandatud õiguste kaitse, ning selle tagajärjed aja jooksul vähenevad ja kaovad.

Selles kontekstis märkis Euroopa Kohus kohtuotsuse punktis 81, et kahju, mida võiks selline üleminekukord tekitada asjaomastele ametnikele, on väga keeruline kindlaks teha, arvestades eelkõige asjaomaste ametnike arvu ja seda, et puudub õiguspärane võrdlussüsteem, mis võimaldaks võrrelda soodustatud ametnikke ja ebasoodsas olukorras olevaid ametnikke.

Euroopa Kohus järeldas kohtuotsuse punktis 96 selle põhjal seoses uute riigisiseste õigusnormide jõustumisest varasema ajavahemikuga, et tagantjärele makstav palk, mis on arvutatud asjaomase palgaastme kõrgeima järgu alusel, on kohaldatav üksnes õiguspärase võrdlussüsteemi olemasolul ning et varasema föderaalseaduse raames ametnike palga kohta sellist võrdlussüsteemi ei olnud, kuna selle diskrimineerivad aspektid puudutasid potentsiaalselt kõiki asjaomaseid ametnikke.

Seda kohtupraktikat arvestades tuleb aga asuda seisukohale, et tingimusel et selline meede nagu põhikohtuasjades on vajalik, et tagada omandatud õiguste kaitse kontekstis, mida iseloomustab muu hulgas nii asjaomaste ametnike ja kohtunike suur arv kui ka õiguspärase võrdlussüsteemi puudumine, ning selle meetme tulemusel ei jää erinev kohtlemine vanuse alusel aja jooksul kestma, ei ole direktiivi 2000/78 artiklitega 2 ja 6 vastuolus see, et sellise varasema palgasüsteemi alusel makstakse tagantjärele palka, mille eesmärk on tagada, et ametnikud ja kohtunikud saavad lühikesel ajavahemikul enne, kui jõustuvad uued õigusnormid, mille eesmärk on kaotada vanuse alusel diskrimineerimine, palka tasemel, mis vastab nende täidetavate ülesannete olulisusele.

Neid asjaolusid arvestades ning tingimusel, et eelotsusetaotlused esitanud kohtu kontroll seda kinnitab, ei ilmne, et põhikohtuasjades asjasse puutuv meede läheks kaugemale sellest, mis on vajalik saavutamaks õiguspärast eesmärki tagada Saksi-Anhalti liidumaa ametnikele ja kohtunikele piisav palk, nagu see on kehtestatud Saksamaa põhiseadusega.

Järelikult tuleb esimesele ja teisele küsimusele vastata, et direktiivi 2000/78 artikleid 2 ja 6 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus meede, mille kohaselt makstakse ametnikele ja kohtunikele selleks, et tagada neile piisav palk, tagantjärele palka teatava protsendi ulatuses põhipalgast, mida nad varem said muu hulgas põhipalga järgu alusel, mis määrati igas palgaastmes nende teenistusse võtmisel kindlaks vanuse alusel, tingimusel et see meede on vajalik, et tagada omandatud õiguste kaitse kontekstis, mida iseloomustab muu hulgas nii asjaomaste ametnike ja kohtunike suur arv kui ka õiguspärase võrdlussüsteemi puudumine, ning selle meetme tulemusel ei jää erinev kohtlemine vanuse alusel aja jooksul kestma.

Kolmas kuni viies küsimus

Kolmanda kuni viienda küsimusega, mida tuleb samuti koos käsitleda, palub eelotsusetaotlused esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2000/78 artiklit 9 ning võrdvääruse põhimõtet ja tõhususe põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus olukord, kus liikmesriik määrab vanuse alusel diskrimineerivast meetmest tuleneva kahju hüvitamise nõude esitamiseks ette nähtud kahekuulise õigust lõpetava tähtaja kulgema hakkamise alguseks päeva, mil Euroopa Kohus kuulutab kohtuotsuse, milles tuvastatakse sarnase meetme diskrimineeriv laad, eelkõige juhul, kui selles liikmesriigis on erimeelsus küsimuses, kas sellest kohtuotsusest tulenevaid juhiseid on võimalik asjaomasele meetmele üle kanda.

Sissejuhatuseks olgu märgitud, et vaidlust ei ole selles, et AGGga võetakse direktiiv 2000/78 üle Saksa õigusesse, et AGG § 15 lõike 2 eesmärk on aidata kaasa selle direktiivi artikli 17 alusel Saksamaa Liitvabariigil lasuvate kohustuste täitmisele ja et selles AGG sättes on selleks ette nähtud vanuselise diskrimineerimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine.

Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust nähtub, et see, kas hüvitist saadakse, sõltub üksnes diskrimineerimise esinemise tõendamisest, et kahju hinnatakse vastavalt liikmesriigi väljakujunenud kohtupraktikale kindlasummaliselt 100 eurole kuus ajavahemiku eest, mille jooksul diskrimineerimine kestis, ning et AGG § 15 lõike 4 kohaselt tuleb AGG § 15 lõikest 2 tulenevaid õigusi puudutav nõue esitada tööandjale kirjalikult kahe kuu jooksul alates ajast, mil töötaja diskrimineerimisest teada sai.

Kõnealuse tähtaja kulgema hakkamise alguseks määrati selliste olukordade puhul nagu põhikohtuasjades vastavalt Bundesverwaltungsgerichti (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim halduskohus) kohtupraktikale 8. septembri 2011. aasta kohtuotsuse Hennigs ja Mai (C‑297/10 ja C‑298/10, EU:C:2011:560) kuulutamise päev.

58	Neid asjaolusid arvestades tuleb kontrollida, kas selle tähtaja pikkus ja asjaolu, et tähtaja kulgema hakkamise alguseks määrati 8. september 2011, vastavad direktiivi 2000/78 artiklist 9 tulenevatele nõuetele ning tõhususe põhimõttele ja võrdväärsuse põhimõttele.

59	Selle sätte kohaselt peavad liikmesriigid muu hulgas tagama, et haldusmenetlused, mille eesmärk on tagada direktiivist 2000/78 tulenevate kohustuste täitmine, oleksid kättesaadavad kõigile isikutele, kelle hinnangul on neid võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega kahjustatud.

60	Sellest sättest järeldub seega, et liidu õigus ei reguleeri küsimust, millised on direktiivist tulenevate kohustuste täitmisega seonduva menetluse algatamise tähtajad (8. juuli 2010. aasta kohtuotsus Bulicke, C‑246/09, EU:C:2010:418, punkt 24).

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb niisiis sellised menetlusnormid kindlaks määrata iga liikmesriigi õiguskorras, kusjuures need menetlusnormid ei tohi olla ebasoodsamad kui samalaadsete riigisiseste kaebuste jaoks ettenähtu (võrdväärsuse põhimõte) ega tohi muuta liidu õiguskorraga antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte) (vt selle kohta 8. juuli 2010. aasta kohtuotsus Bulicke, C‑246/09, EU:C:2010:418, punkt 25).

Euroopa Kohtul on olnud juba võimalus selgitada, et direktiivi 2000/78 artikliga 9 ei ole vastuolus selline tähtaeg, nagu on ette nähtud AGG § 15 lõikes 4, tingimusel et esiteks see tähtaeg ei ole ebasoodsam, kui samalaadsete riigisiseste kaebuste korral, ning teiseks, et nimetatud tähtaja kulgema hakkamise alguspunkt ei tohi olla määratletud nii, et see muudab direktiivist tulenevate õiguste kasutamise võimatuks või ülemäära raskeks (vt selle kohta 8. juuli 2010. aasta kohtuotsus Bulicke, C‑246/09, EU:C:2010:418, punkt 42).

Mis puudutab AGG § 15 lõike 4 kooskõla võrdväärsuse põhimõttega, siis on Euroopa Kohus samuti otsustanud, et võimalus saada hüvitist varalise ja mittevaralise kahju eest, mis tekitati rassilise või etnilise päritolu, usutunnistuse või veendumuste, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimise keelu rikkumise tulemusena, kehtestati AGGga, ning seega ei eksisteerinud enne selle seaduse vastuvõtmist sellega otseselt võrdväärseid riigisiseseid menetlusi (8. juuli 2010. aasta kohtuotsus Bulicke, C‑246/09, EU:C:2010:418, punkt 30). Seda tõdemust näivad kinnitavat ka Euroopa Kohtu käsutuses oleva toimiku materjalid.

64	Toimikust nähtub veel, et AGG § 15 lõikest 2 tulenevatele õigustele on võimalik tugineda olenemata sellest, kas töösuhe on avalik- või eraõiguslik, ning sellest, kas neid töösuhteid reguleerib kollektiivleping või mitte.

Neid asjaolusid arvestades peab eelotsusetaotlused esitanud kohus kontrollima, kas kolmandas eelotsuse küsimuses silmas peetud nõuded, mis kõik näivad olevat seotud avaliku teenistuse töösuhetele eriomaste rahaliste nõuetega, on sarnased AGG § 15 alusel esitatud kahju hüvitamise nõudega ja nende menetluskord on soodsam, arvestades asjaomaste menetluste eripärasid (vt selle kohta 8. juuli 2010. aasta kohtuotsus Bulicke, C‑246/09, EU:C:2010:418, punkt 29).

Nimelt eelotsusetaotlused esitanud kohtule ainsana on vahetult teada selliste nõuete menetlemise kord avaliku teenistuse õiguse valdkonnas ja ta on seega parimal positsioonil, et hinnata väidetavalt sarnaste riigisiseste menetluste eset ja põhitunnuseid (vt selle kohta 8. juuli 2010. aasta kohtuotsus Bulicke, C‑246/09, EU:C:2010:418, punkt 28).

Selle hindamiseks on oluline silmas pidada, et võrdväärsuse põhimõtte järgimine eeldab, et asjaomane õigusnorm on ühtemoodi kohaldatav nii liidu õiguse kui liikmesriigi õiguse rikkumisest tulenevate menetluste puhul, kui neil menetlustel on sarnane ese ja alus (vt selle kohta 20. septembri 2018. aasta kohtuotsus Rudigier, C‑518/17, EU:C:2018:757, punkt 62 ja seal viidatud kohtupraktika).

Mis puudutab tõhususe põhimõtet, siis on oluline märkida, et iga juhtumit, mille puhul kerkib küsimus, kas riigisisene menetlusnorm muudab liidu õiguse kohaldamise võimatuks või ülemäära raskeks, tuleb analüüsida, võttes arvesse selle sätte kohta menetluses tervikuna, menetluse käiku ja eripära erinevates liikmesriigi ametiasutustes. Selleks tuleb vajaduse korral arvesse võtta muu hulgas kaitseõiguste tagamist, õiguskindluse põhimõtet ja menetluse korrakohast kulgemist (21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus TDC, C‑327/15, EU:C:2016:974, punkt 97 ja seal viidatud kohtupraktika).

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on õigust lõpetavate tähtaegade kehtestamine tõhususe põhimõttega põhimõtteliselt kooskõlas, kuna see kujutab endast nii asjaomast isikut kui ka vastavat haldusorganit kaitsva õiguskindluse aluspõhimõtte kohaldamist. Sellised tähtajad ei muuda nimelt liidu õiguskorras antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks. Samas on liikmesriikide ülesanne kindlaks määrata liidu õiguse kohaldamisalasse kuuluvates riigisisestes õigusnormides kasutatavad tähtajad, võttes arvesse eelkõige vastuvõetavate otsuste olulisust nende adressaatidele, menetluste ja kohaldatavate õigusnormide keerukust, asjasse puutuvate isikute võimalikku arvu ja muid avalikke või erahuvisid, millega tuleb arvestada. Järgides seda tingimust, võivad liikmesriigid vabalt ette näha pikemaid või lühemaid tähtaegu (21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus TDC, C‑327/15, EU:C:2016:974, punkt 98 ja seal viidatud kohtupraktika).

Mis puudutab konkreetselt AGG § 15 lõiget 4, milles on tööandjale nõude esitamiseks ette nähtud kahekuuline tähtaeg, siis otsustas Euroopa Kohus, et selle õigust lõpetava tähtaja pikkus ei muuda liidu õigusega antud õiguste teostamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks (vt selle kohta 8. juuli 2010. aasta kohtuotsus Bulicke, C‑246/09, EU:C:2010:418, punktid 38 ja 39).

Õigust lõpetava tähtaja kulgema hakkamise algusega seoses toonitas Euroopa Kohus, et seda ei tohi määrata nii, et esineb oht, et töötajal võib osutuda võimatuks selle tähtaja jooksul saada teada tema suhtes esinenud diskrimineerimisest või selle ulatusest, ning see muudab tal võimatuks oma õigusi maksma panna (vt selle kohta 8. juuli 2010. aasta kohtuotsus Bulicke, C‑246/09, EU:C:2010:418, punkt 40).

Sellega seoses täpsustas Euroopa Kohus, et kui AGG § 15 lõikes 4 ette nähtud tähtaeg hakkab kulgema hetkest, mil töötaja sai väidetavast diskrimineerimisest teada, ei muuda see säte liidu õigusega antud õiguste teostamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks (vt selle kohta 8. juuli 2010. aasta kohtuotsus Bulicke, C‑246/09, EU:C:2010:418, punkt 41).

Nimelt ei pea Euroopa Kohus ülemääraseks raskuseks asjaolu, et kehtestatakse õigust lõpetavad tähtajad, mis hakkavad kulgema alles alates kuupäevast, mil asjaomane isik saab väidetavast diskrimineerimisest teada või vähemalt oleks pidanud sellest teada saama (vt selle kohta 7. novembri 2019. aasta kohtuotsus Flausch jt, C‑280/18, EU:C:2019:928, punkt 55).

Käesoleva kohtuotsuse punktides 71–73 viidatud kohtupraktikast aga tuleneb, et selleks et isikul oleks võimalik tema suhtes esinenud diskrimineerimisest või selle ulatusest teada saada, peab talle olema teada samal ajal tema erinev kohtlemine, erineva kohtlemise põhjus ja selle põhjuse tõttu erineva kohtlemise diskrimineeriv laad.

Käesolevas asjas, kuivõrd selle, et ametniku või kohtuniku põhipalga järk palgaastmel määratakse ametniku või kohtuniku teenistusse võtmisel kindlaks tema vanuse alusel, nägi ette varasem föderaalseadus ametnike palga kohta, siis oli põhikohtuasjade kaebajatel võimalik juba nende teenistusse võtmisel teada nii nende erinevast kohtlemisest kui ka selle põhjusest.

Seevastu ei ole põhikohtuasjades vaidlustatud, et kaebajatel ei olnud võimalik teada ning nad ei teadnud nende teenistusse võtmise ajal selle põhjuse tõttu toimunud erineva kohtlemise diskrimineerivast laadist. Eelotsusetaotlustest nähtub nimelt, et nad said sellest teada alles veidi enne vaiete esitamist.

Seega on küsimus selles, kas põhikohtuasjade kaebajatel oli võimalik teada diskrimineerimisest alates 8. septembri 2011. aasta kohtuotsuse Hennigs ja Mai (C‑297/10 ja C‑298/10, EU:C:2011:560) kuulutamise päevast, nagu leidis Bundesverwaltungsgericht (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim halduskohus), kuna asjaomased õiguslikud asjaolud tehti piisavalt selgelt kindlaks selles kohtuotsuses.

Sellega seoses otsustas Euroopa Kohus, et direktiivi 2000/78 artikli 2 lõikes 2 ja artikli 6 lõikes 1 kehtestatud liikmesriigi kohustuse laadi ja ulatust sellise riigisisese õigusakti suhtes nagu varasem föderaalseadus ametnike palga kohta selgitati ja täpsustati alates 8. septembri 2011. aasta kohtuotsuse Hennigs ja Mai (C‑297/10 ja C‑298/10, EU:C:2011:560) kuulutamisest (19. juuni 2014. aasta kohtuotsus Specht jt, C‑501/12–C‑506/12, C‑540/12 ja C‑541/12, EU:C:2014:2005, punkt 104).

Vaidlust ei ole selles, et Saksi-Anhalti liidumaa ei teavitanud tollal oma töötajaid selle kohtuotsuse kuulutamisest, vaid et kohtuotsus oli kättesaadav Euroopa Kohtu veebilehel kuulutamise päeval. Veel nähtub eelotsusetaotlustest, et kohtuotsust levitati nii laiale üldsusele Saksa meedia vahendusel kui ka selle liidumaa ametnikke esindava ametiühingu liikmetele.

Eelotsusetaotlused esitanud kohus täpsustab, et liidumaa asutustele esitatud 10667 nõudest maksta AGG § 15 lõike 2 alusel hüvitist jäeti rahuldamata 7071, millest 6516 nõuet jäeti rahuldamata seetõttu, et need esitati AGG § 15 lõikes 4 ette nähtud tähtaega arvestades hilinemisega. Seega esitati tähtaja jooksul neist nõuetest 4151, millest enam kui 700 esitas oma liikmete nimel ametiühing.

Eelotsusetaotlused esitanud kohus tuletab meelde, et Saksi-Anhalti liidumaa teenistuses olevad ametnikud ja kohtunikud ei kuulunud põhikohtuasjades asjasse puutuval ajavahemikul mitte selles kohtuasjas asjasse puutuvate õigusnormide kohaldamisalasse, milles tehti 8. septembri 2011. aasta kohtuotsuses Hennigs ja Mai (C‑297/10 ja C‑298/10, EU:C:2011:560), vaid nende õigusnormide kohaldamisalasse, mis olid asjasse puutuvad kohtuasjas, milles tehti 19. juuni 2014. aasta kohtuotsus Specht jt (C‑501/12–C‑506/12, C‑540/12 ja C‑541/12, EU:C:2014:2005) ja 9. septembri 2015. aasta kohtuotsus Unland (C‑20/13, EU:C:2015:561).

Ta toonitab, et pärast 8. septembri 2011. aasta kohtuotsust Hennigs ja Mai (C‑297/10 ja C‑298/10, EU:C:2011:560) leidis Saksi-Anhalti liidumaa nagu ka liitvabariigi siseministeerium oma 27. jaanuari 2012. aasta ja 23. märtsi 2012. aasta ringkirjas, et sellest kohtuotsusest tulenevaid juhiseid ei saa üle kanda tema teenistuses olevatele ametnikele ja kohtunikele, kuna need puudutasid vaid lepinguliste teenistujate olukorda.

Eelotsusetaotlused esitanud kohus täpsustab, et seda seisukohta jagasid kuni 19. juuni 2014. aasta kohtuotsuse Specht jt (C‑501/12–C‑506/12, C‑540/12 ja C‑541/12, EU:C:2014:2005) ja 9. septembri 2015. aasta kohtuotsuse Unland (C‑20/13, EU:C:2015:561) kuulutamiseni enamus Saksa halduskohtutest, kuna Bundesverwaltungsgerichti (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim halduskohus) selgitus anti alles pärast 19. juuni 2014. aasta kohtuotsuse Specht jt (C‑501/12–C‑506/12, C‑540/12 ja C‑541/12, EU:C:2014:2005) kuulutamist.

Seega selgitati eelotsusetaotlused esitanud kohtu sõnul põhikohtuasjades asjasse puutuvaid õiguslikke asjaolusid jooksvalt Euroopa Kohtu järjestikuste kohtuotsuste järel ning kuni 19. juuni 2014. aasta kohtuotsuse Specht jt (C‑501/12–C‑506/12, C‑540/12 ja C‑541/12, EU:C:2014:2005, punkt 51) ja 9. septembri 2015. aasta kohtuotsuse Unland (C‑20/13, EU:C:2015:561, punktid 33 ja 34) kuulutamiseni ei olnud need asjaolud piisavalt selged.

85	Lõpuks nähtub eelotsusetaotlustest, et põhikohtuasjade kaebajad ei saanud 8. septembri 2011. aasta kohtuotsusest Hennigs ja Mai (C‑297/10 ja C‑298/10, EU:C:2011:560) kiiresti teada ega hinnanud selle tähtsust omaenda palga osas.

Neist asjaoludest, ja eelkõige sellest, et mitu tuhat Saksi-Anhalti liidumaa ametnikku ja kohtunikku esitasid oma nõude AGG § 15 lõikes 4 ette nähtud tähtaja jooksul, ilmneb selgelt, et selle tähtaja kulgema hakkamise algus, nagu see on käesoleval juhul kindlaks määratud, ei muutnud AGG § 15 lõikes 2 antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks.

Ent nagu näib leidvat eelotsusetaotlused esitanud kohus, toovad muud asjaolud esile, et kohtu kirjeldatud eripärastel asjaoludel on nende õiguste kasutamine Saksi-Anhalti liidumaa ametnike ja kohtunike poolt muudetud ülemäära raskeks, kuna tähtaja kulgema hakkamise hetk määrati kindlaks nii, et neil võib osutuda võimatuks kahekuulise tähtaja jooksul saada teada nende suhtes esinenud diskrimineerimisest või selle ulatusest.

Nimelt on käesoleva kohtuotsuse punktides 81–84 märgitud, et 8. septembri 2011. aasta kohtuotsus Hennigs ja Mai (C‑297/10 ja C‑298/10, EU:C:2011:560) ei puudutanud põhikohtuasjade kaebajatele kohaldatavaid liikmesriigi õigusnorme, et Saksi-Anhalti liidumaa ja pädevad föderaalasutused olid pärast selle kohtuotsuse kuulutamist seisukohal, et sellest kohtuotsusest tulenevad juhised ei olnud ülekantavad ametnike ja kohtunike olukorrale ning et kuni 19. juuni 2014. aasta kohtuotsuse Specht jt (C‑501/12–C‑506/12, C‑540/12 ja C‑541/12, EU:C:2014:2005, punkt 51) ja 9. septembri 2015. aasta kohtuotsuse Unland (C‑20/13, EU:C:2015:561, punktid 33 ja 34) kuulutamiseni jagasid enamus Saksamaa halduskohtutest seda seisukohta.

Selles kontekstis näib eelotsusetaotlused esitanud kohus olevat põhjendatult seisukohal, et vaatamata 8. septembri 2011. aasta kohtuotsuses Hennigs ja Mai (C‑297/10 ja C‑298/10, EU:C:2011:560) antud selgitustele ja tehtud täpsustustele seoses selle kohustuse laadi ja ulatusega, mis lasub liikmesriikidel direktiivi 2000/78 artikli 2 lõike 2 ja artikli 6 lõike 1 alusel, ei ole õiguslikke asjaolusid, mis on asjakohased Saksi-Anhalti liidumaa ametnike ja kohtunike palka käsitlevate normide kooskõla hindamiseks nende sätetega, selle kohtuotsuse kuulutamisega piisavalt selgitatud ei Saksi-Anhalti liidumaa pädevate asutuste ega pädevate föderaalasutuste jaoks ega ka enamiku Saksamaa halduskohtute jaoks.

Neid asjaolusid arvestades on ilmne, et esines oht, et Saksi-Anhalti liidumaa ametnikel ja isegi kohtunikel võis osutuda võimatuks saada kahekuulise tähtaja jooksul alates 8. septembri 2011. aasta kohtuotsuse Hennigs ja Mai (C‑297/10 ja C‑298/10, EU:C:2011:560) kuulutamisest teada nende suhtes esinenud diskrimineerimisest või selle ulatusest.

Sellise ohu esinemist näib kinnitavat nii asjaolu, et eelotsusetaotlused esitanud kohtu tõdemuste kohaselt ei hinnanud põhikohtuasjade kaebajad kohe selle kohtuotsuse tähtsust nende endi palga osas, kui ka asjaolu, et hilinemise tõttu jäeti rahuldamata enam kui 60% Saksi-Anhalti liidumaa ametnike ja kohtunike esitatud vaietest.

Need asjaolud annavad alust kahelda, et AGG § 15 lõikes 4 ette nähtud tähtaja alguseks 8. septembri 2011. aasta kohtuotsuse Hennigs ja Mai (C‑297/10 ja C‑298/10, EU:C:2011:560) kuulutamise päeva määramisel võeti piisavalt arvesse käesoleva kohtuotsuse punktis 69 viidatud kriteeriume, eelkõige neid, mis puudutavad kohaldatavate õigusnormide keerukust ja asjasse puutuvate isikute võimalikku arvu.

Siiski peab eelotsusetaotlused esitanud kohus, kellele ainsana on põhikohtuasjad vahetult teada, kõiki asjaomaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid arvestades tegema vajaliku kontrolli, et kindlaks teha, kas AGG § 15 lõikes 4 ette nähtud tähtaja kulgema hakkamise algus määrati nii, et Saksi-Anhalti liidumaa ametnike ja kohtunike AGG § 15 lõikest 2 tulenevate õiguste kasutamine on muudetud ülemäära raskeks.

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb kolmandale kuni viiendale eelotsuse küsimusele vastata, et tõhususe põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus olukord, kus liikmesriik määrab vanuse alusel diskrimineerivast meetmest tuleneva kahju hüvitamise nõude esitamiseks ette nähtud kahekuulise õigust lõpetava tähtaja kulgema hakkamise alguseks päeva, mil Euroopa Kohus kuulutab kohtuotsuse, milles tuvastatakse sarnase meetme diskrimineeriv laad, kui esineb oht, et asjaomastel isikutel võib osutuda võimatuks saada selle tähtaja jooksul teada nende suhtes esinenud diskrimineerimisest või selle ulatusest. Nii võib see olla eelkõige juhul, kui selles liikmesriigis on erimeelsus küsimuses, kas sellest kohtuotsusest tulenevaid juhiseid on võimalik asjaomasele meetmele üle kanda.

Kohtukulud

95	Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotlused esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (seitsmes koda) otsustab:

Nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel, artikleid 2 ja 6 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus meede, mille kohaselt makstakse ametnikele ja kohtunikele selleks, et tagada neile piisav palk, tagantjärele palka teatava protsendi ulatuses põhipalgast, mida nad varem said muu hulgas põhipalga järgu alusel, mis määrati igas palgaastmes nende teenistusse võtmisel kindlaks vanuse alusel, tingimusel et see meede on vajalik, et tagada omandatud õiguste kaitse kontekstis, mida iseloomustab muu hulgas nii asjaomaste ametnike ja kohtunike suur arv kui ka õiguspärase võrdlussüsteemi puudumine, ning selle meetme tulemusel ei jää erinev kohtlemine vanuse alusel aja jooksul kestma.

Tõhususe põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus olukord, kus liikmesriik määrab vanuse alusel diskrimineerivast meetmest tuleneva kahju hüvitamise nõude esitamiseks ette nähtud kahekuulise õigust lõpetava tähtaja kulgema hakkamise alguseks päeva, mil Euroopa Kohus kuulutab kohtuotsuse, milles tuvastatakse sarnase meetme diskrimineeriv laad, kui esineb oht, et asjaomastel isikutel võib osutuda võimatuks saada selle tähtaja jooksul teada nende suhtes esinenud diskrimineerimisest või selle ulatusest. Nii võib see olla eelkõige juhul, kui selles liikmesriigis on erimeelsus küsimuses, kas sellest kohtuotsusest tulenevaid juhiseid on võimalik asjaomasele meetmele üle kanda.

Allkirjad

( *1 ) Kohtumenetluse keel: saksa.