1

Oma apellatsioonkaebuses palub Prantsuse Vabariik tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 12. märtsi 2019. aasta otsuse kohtuasjas Prantsusmaa vs. komisjon (T‑26/18, ei avaldata, EU:T:2019:153; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“), millega kohus jättis rahuldamata Prantsuse Vabariigi ELTL artikli 263 alusel esitatud hagi, milles paluti osaliselt tühistada komisjoni 8. novembri 2017. aasta rakendusotsus (EL) 2017/2014, mille kohaselt Euroopa Liit ei rahasta teatavaid kulusid, mida liikmesriigid on kandnud Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) raames (ELT 2017, L 292, lk 61; edaspidi „vaidlusalune otsus“).

2

Komisjoni 29. oktoobri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 1120/2009, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 73/2009 (millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks) III jaotises sätestatud ühtse otsemaksete kava üksikasjalikud rakenduseeskirjad (ELT 2009, L 316, lk 1), artikli 2 punkt c sisaldab järgmist määratlust:

„„püsikarjamaa“ – maa, mida kasutatakse rohu või muude rohttaimede looduslikuks kasvatamiseks (isekülvi teel) või harimiseks (külvamise teel) ning mis ei ole põllumajandusettevõtte külvikorraga hõlmatud viie aasta jooksul või kauem, välja arvatud maa, mis on tootmisest kõrvale jäetud vastavalt nõukogu [30. juuni 1992. aasta] määrusele (EMÜ) nr 2078/92 [keskkonnakaitsenõuete ja paikkondade alalhoiuga kooskõlas olevate põllumajanduslike tootmisviiside kohta], ([EÜT 1992, L 215, lk 85]) tootmisest kõrvale jäetud maa vastavalt nõukogu [17. mai 1999. aasta] määruse (EÜ) nr 1257/1999 [Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) toetuse kohta maaelu arendamiseks ning teatavate määruste muutmise ja kehtetuks tunnistamise kohta] ([EÜT 1999, L 160, lk 80]) artiklitele 22, 23 ja 24 ning tootmisest kõrvale jäetud maa vastavalt nõukogu [20. septembri 2005. aasta] määrusele (EÜ) nr 1698/2005 [Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta]; ([ELT 2005, L 277, lk 1]) ning sel eesmärgil „rohi või muud rohttaimed“ – kõik rohttaimed, mis tavapäraselt leiduvad looduslikel karjamaadel või mis tavaliselt sisalduvad liikmesriigi (kas loomade karjatamiseks mõeldud või mitte) karja- või rohumaade jaoks mõeldud seemnete segudes. Liikmesriigid võivad lisada I lisas loetletud põllukultuure“.

3

Komisjoni 30. novembri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 1122/2009, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 73/2009 üksikasjalikud rakenduseeskirjad seoses põllumajandustootjate otsetoetuskavade alusel makstavate toetuste nõuetele vastavusega, ümbersuunamisega ning ühtse haldus- ja kontrollisüsteemiga ning määruse (EÜ) nr 1234/2007 üksikasjalikud rakenduseeskirjad seoses veinisektori toetuskavade alusel makstavate toetuste nõuetele vastavusega (ELT 2009, L 316, lk 65), II osa sisaldab III jaotist „Kontrollimine“; sellesse kuulub artikkel 34 „Pindalade kindlaksmääramine“. Kõnealuse artikli lõigetes 2 ja 4 on sätestatud:

„2.   Põllu kogupindala võib arvesse võtta tingimusel, et seda kasutatakse tervikuna asjaomase piirkonna või liikmesriigi kohalike tavade kohaselt. Muudel juhtudel võetakse arvesse tegelikult kasutatavat pindala.

Piirkondade puhul, kus teatavad iseärasused, eelkõige hekid, kraavid ja piirded on traditsiooniliselt hea põllumajandusliku taimekasvatus- või käitamispraktika osa, võivad liikmesriigid otsustada vastava pindala lugeda täielikult kasutatava pindala osaks, tingimusel et see ei ületa liikmesriikide määratavat kogulaiust. Nimetatud laius peab vastama kõnealuses piirkonnas traditsioonilisele laiusele ega või ületada 2 meetrit.

Kui liikmesriigid on kooskõlas [komisjoni 21. aprilli 2004. aasta] määruse (EÜ) nr 796/2004[, millega kehtestatakse nõukogu määruses (EÜ) nr 1782/2003 (millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks) ette nähtud nõuetele vastavuse, toetuse ümbersuunamise ning ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi rakendamise üksikasjalikud reeglid (ELT 2004, L 141, lk 18; ELT eriväljaanne 03/44, lk 243),] artikli 30 lõike 2 kolmanda lõiguga komisjonile enne käesoleva määruse jõustumist teatanud laiuse, mis ületab 2 meetrit, võib seda laiust siiski kohaldada.

[…]

4.   Ilma et see piiraks [nõukogu 19. jaanuari 2009. aasta] määruse (EÜ) nr 73/2009[, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames põllumajandustootjate suhtes kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks, muudetakse määruseid (EÜ) nr 1290/2005, (EÜ) nr 247/2006, (EÜ) nr 378/2007 ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1782/2003 (ELT 2009, L 30, lk 16),] artikli 34 lõike 2 kohaldamist, loetakse põld, kus kasvab puid, toetuskõlblikuks pindalatoetuse kavade kohaldamisel juhul, kui põllumajanduslikke tegevusi või vajaduse korral kavandatavat tootmist on võimalik teostada samamoodi nagu sama piirkonna ilma puudeta maatükkidel.“

4

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1306/2013 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise ja seire kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 352/78, (EÜ) nr 165/94, (EÜ) nr 2799/98, (EÜ) nr 814/2000, (EÜ) nr 1290/2005 ja (EÜ) nr 485/2008 (ELT 2013, L 347, lk 549, ja parandus ELT 2016, L 130, lk 13) IV jaotis „Fondide finantsjuhtimine“ sisaldab IV peatükki „Raamatupidamisarvestuse kontrollimine ja heakskiitmine“, mille 2. jaos „Kontrollimine ja heakskiitmine“ asub artikkel 52 „Vastavuse kontroll“. Selle artikli lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.   Komisjon võtab vastu rakendusaktid, millega määratakse liidu rahastamisest väljajäetavad summad, kui ta leiab, et artikli 4 lõikes 1 ja artiklis 5 osutatud kulusid ei ole kantud kooskõlas liidu õigusega ning EAFRD puhul kooskõlas kohaldatava liidu või siseriikliku õigusega, millele on osutatud [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta] määruse (EL) nr 1303/2013[, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EL) nr 1083/2006 (ELT 2013, L 347, lk 320),] artiklis 85. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 116 lõikes 2 osutatud nõuandemenetlusega.

2.   Komisjon hindab väljajäetavaid summasid tuvastatud mittevastavuse raskusastme alusel. Komisjon võtab arvesse rikkumise laadi ja liidule tekitatud rahalist kahju. Komisjon tugineb väljajätmisel alusetult kulutatud summade kindlaksmääramisele ning kui nende kindlaksmääramine ei ole proportsionaalsete jõupingutustega võimalik, võib komisjon kohaldada ekstrapoleeritud või kindla määraga korrektsioone. Kindla määraga korrektsioone kohaldatakse üksnes siis, kui juhtumi laadi või selle tõttu, et liikmesriik ei ole esitanud komisjonile vajalikku teavet, ei ole võimalik proportsionaalsete jõupingutustega teha täpsemalt kindlaks liidule tekitatud rahalist kahju.“

5

Komisjoni 11. märtsi 2014. aasta delegeeritud määruse (EL) nr 907/2014, millega täiendatakse määrust nr 1306/2013 makse- ja muude asutuste finantsjuhtimise, raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise, tagatiste ja euro kasutamise osas (ELT 2014, L 255, lk 18), III peatükk „Raamatupidamisarvestuse kontrollimine ja heakskiitmine ning muud kontrollid“ sisaldab artiklit 12 „Vastavuskontrolli raames tehtavate korrektsioonide kohaldamise kriteeriumid ja meetodid“. Selle artikli lõikes 7 on sätestatud:

„Kindlate korrektsioonimäärade kehtestamisel võtab komisjon eelkõige arvesse järgmisi asjaolusid, mis tõendavad, et tegemist on rängemate puudustega, millega kaasneb suurem oht liidu eelarvele:

[…]

[…]“.

6

Komisjoni 6. augusti 2014. aasta rakendusmääruse (EL) nr 908/2014, milles sätestatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 rakenduseeskirjad seoses makse- ja muude asutustega, finantsjuhtimisega, raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmisega, kontrollieeskirjadega, tagatistega ja läbipaistvusega (ELT 2014, L 255, lk 59), artikli 34 lõikes 2 on ette nähtud:

„Kui komisjon avastab tänu uurimisele, et tehtud kulutused ei ole liidu eeskirjadega kooskõlas, edastab ta kontrollimise tulemused asjaomasele liikmesriigile ja täpsustab vajalikud parandusmeetmed, et edaspidi tagada eeskirjadele vastavus, ja märgib finantskorrektsioonide esialgse suuruse, mis tema arvates menetluse selles etapis on vastavuses tema järeldustega. Neli kuud pärast vastamistähtaja möödumist kutsub komisjon liikmesriigi kahepoolsetele läbirääkimistele. Sellekohases teates osutatakse käesolevale artiklile.

Liikmesriik peab vastama kahe kuu jooksul pärast teate kättesaamist. Liikmesriik võib oma vastuses eelkõige:

Põhjendatud juhtudel ja liikmesriigi põhjendatud taotluse korral võib komisjon lubada kahekuulise tähtaja pikendamist kahe kuu võrra. Taotlus tuleb komisjonile adresseerida enne kõnealuse tähtaja möödumist.

Kui liikmesriik leiab, et kahepoolseid läbirääkimisi ei ole vaja, teavitab ta sellest komisjoni eespool nimetatud teate kaudu.“

7

Komisjoni 8. juuni 2015. aasta teatises „Vastavuse kontrolli ning raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise menetluste raames kohaldatavate finantskorrektsioonide arvutamise suunised“ (C(2015) 3675 final, edaspidi „2015. aasta suunised“) sisaldab 3. peatükki „Kindla määraga finantskorrektsioonid seoses puudustega haldus- ja kontrollisüsteemides kulude seaduslikkuse ja korrektsuse osas“. Selles peatükis asuvad 2015. aasta suuniste punktid 3.1.–3.5. Nende suuniste punktis 3.2. „Kindla määraga korrektsioonide tase“ on märgitud:

„[…]

Määruse [nr 907/2014] artikli 12 lõikes 7 on sätestatud, et komisjoni talitused „võtavad eelkõige arvesse järgmisi asjaolusid, mis tõendavad, et tegemist on rängemate puudustega, millega kaasneb suurem oht liidu eelarvele“, ja see õigustab kõrgemat kindlat määra, järgmistel juhtudel:

[…]

[…]“.

8

Vaidluse tausta on Üldkohus kirjeldanud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1–37 ja käesoleva kohtuotsuse vajadustest lähtudes võib selle kokku võtta järgmiselt.

9

Euroopa Komisjon viis 24.–28. novembrini 2014 Prantsusmaal läbi taotlusaastateks 2013 ja 2014 taotletud ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) esimese samba pindalatoetuste sektori uurimise.

10

25. veebruari 2015. aasta kirjas edastas komisjon Prantsuse Vabariigile rakendusmääruse nr 908/2014 artikli 34 lõike 2 alusel uurimise tulemused ja palus tal esitada lisateavet.

11

Prantsuse Vabariik saatis 26. juunil 2015 komisjonile selle uurimise kohta oma seisukoha ja samuti palutud lisateabe.

12

Komisjon kutsus 3. juulil 2015 Prantsuse ametiasutused kahepoolsele koosolekule, mis peeti 7. juulil 2015.

13

Prantsuse Vabariik esitas 22. septembri ja 22. oktoobri 2015. aasta kirjaga komisjonile lisateavet.

14

Komisjoni teenistused viisid 30. novembrist kuni 4. detsembrini 2015 Prantsusmaal läbi täiendava uurimise, et kontrollida mitme eeskirjade eiramisega Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) saadud rahalise kahju suurust, mille olid välja pakkunud Prantsuse ametiasutused.

15

Prantsuse ametiasutused saatsid 15. detsembri 2015. aasta, 23. detsembri 2015. aasta ja 12. jaanuari 2016. aasta kirjaga komisjonile lisateavet rahalise kahju suuruse kohta.

16

Komisjoni 25. jaanuari 2016. aasta kirjale vastates edastasid Prantsuse ametiasutused 27. jaanuari, 12. veebruari, 22. veebruari ja 26. veebruari 2016. aasta kirjaga talle selle kohta muud lisateavet.

17

Komisjon teatas Prantsuse ametiasutustele 20. mail 2016 rakendusmääruse nr 908/2014 artikli 34 lõike 3 kolmanda lõigu alusel saadetud kirjas ametlikult ettepanekust jätta 117439017,55 euro suurune summa liidu rahastamisest välja, kuna pindalatoetuste süsteemi rakendamine Prantsusmaal ei olnud taotlusaastatel 2013 ja 2014 liidu eeskirjadega kooskõlas (edaspidi „20. mai 2016. aasta ametlik teatis“). Korrigeerimisettepanek põhines mitme puuduse tuvastamisel.

18

Esimene puudus oli tingitud puudustest põldude identifitseerimise süsteemis ja geograafilise informatsiooni süsteemis (edaspidi „LPIS‑GIS“), mille Prantsuse ametiasutused kasutusele võtsid, nimetades selle „Maatükkide graafiliseks registriks“ (RPG).

19

Teine puudus käsitles toetuskõlblike alade määratlemisega seotud probleeme, mis tulenesid sellest, et Prantsuse ametiasutused tõlgendasid jätkuvalt valesti määruse nr 1122/2009 artiklit 34. Selle tõlgenduse tõttu ei jätnud nad alati kõrvale „häid põllumajandus- ja keskkonnatingimusi“ käsitlevate liidu õigusnormide kohaselt toetuskõlbmatuid pindalasid.

20

Sellega seoses heideti Prantsuse ametiasutustele ette eelkõige seda, et nad pidasid maastikuelementideks ja seega toetuskõlblikeks „karjatatava nõmmemaana“ deklareeritud maa-alasid, mis olid peamiselt väga vähese rohuressursiga ja võsastunud või loomade jaoks ligipääsmatud, kuigi need alad ei vastanud tingimustele, mis olid kehtestatud Prantsusmaa ja liidu õigusaktides, sest need ei kuulunud määruse nr 1122/2009 artikli 34 lõike 3 kohaldamisalasse ega olnud hõlmatud määruse nr 1120/2009 artikli 2 punkti c mõistega „püsikarjamaa“.

21

Kolmanda puudusena nimetati seda, et Prantsusmaa ametiasutuste 2013. ja 2014. taotlusaasta puhul maksete ja sanktsioonide arvutamiseks kasutatud meetod ei vastanud nõuetele, arvestades ka tagasiulatuva sissenõudmise puudumist.

22

Neljanda puudusena toodi välja teatavad probleemid, mis olid seotud Korsika (Prantsusmaa) territooriumi kahe departemanguga, nimelt Haute-Corse’i (edaspidi „Ülem-Korsika“) ja Corse-du-Sud’i (edaspidi „Lõuna-Korsika“) departemanguga. Komisjon märkis, et kolm esimest mainitud puudust tuvastati mõlemas departemangus. Ülem-Korsika departemangu kohta märkis komisjon, et kuna seni järgitud lähenemisviisi – millel võib olla selles valdkonnas tegelik mõju – ei ole muudetud, kohaldati sellele departemangule varasemates uurimistes kohaldatud korrektsioone jätkuvalt 2013. ja 2014. taotlusaasta suhtes. Lisaks leidis ta, et Ülem-Korsika departemangule määratud kindla määraga korrektsiooni 100% määr jääb kehtima.

23

Seejärel tegi komisjon 2015. aasta suunistes esitatud metoodika järgi 20. mai 2016. aasta ametlikus teates ettepaneku kohaldada nelja rühma kuuluvaid finantskorrektsioone. Üks neist oli 100% suurune kindlamääraline korrektsioon, mis puudutas Korsika kohalikus omavalitsuses 2013. ja 2014. taotlusaastaks antud pindalaga seotud esimese samba otsetoetusi, eelkõige pindalatoetuste kontrollisüsteemis tuvastatud puuduste tõttu, konkreetsemalt seetõttu, et toetuskõlbmatuid alasid ei jäetud alati kõrvale, ning seetõttu, et neid puudusi täheldati juba taotlusaastaid 2008–2012 käsitlevas vastavusmenetluses, kuid Prantsuse ametiasutused ei olnud seni järgitud lähenemisviisi muutnud.

24

Ülem-Korsika departemangule komisjoni määratud finantskorrektsiooni asjus pöördusid Prantsuse ametiasutused 22. juuni 2016. aasta kirjaga lepitusorgani poole. Nad väitsid sisuliselt, et komisjoni argument, millega põhjendati nende pakutud arvutuse tagasilükkamist, ei ole liidu õigusnormide kohaselt piisav ja et 100% kindlamääralise korrigeerimise ettepanek Ülem-Korsika departemangu puhul ei olnud kooskõlas nendes õigusnormides ette nähtud kahju suuruse kindlaksmääramise korraga.

25

Lepitusorgan avaldas oma arvamuse 19. detsembril 2016. Ta tuvastas sisuliselt, et lepitusmenetlus ei ole selles staadiumis võimalik, ning leidis, et 100% kindlamääraline korrektsioon oleks tõenäoliselt ebaproportsionaalne võrreldes tegeliku ohuga EAGFile. Seetõttu tegi ta komisjoni talitustele ettepaneku näha ette madalama määraga korrigeerimine.

26

Komisjon võttis 21. veebruaril 2017 vastu oma lõpliku seisukoha, milles ta jäi oma esialgse arvamuse juurde, mis oli esitatud 20. mai 2016. aasta ametlikus teates. Komisjoni hinnangul oli 100% kindla määraga korrektsioon põhjendatud, kuna kättesaadavast teabest nähtus, et puudused Ülem-Korsika departemangus toetuste kontrollimises olid nii tõsised, et need kujutasid endast täielikku mittevastavust liidu õigusnormidele ning tekitasid EAGFile väga suure ohu.

27

Komisjon võttis 8. novembril 2017 vastu vaidlusaluse otsuse, millega ta põhjenduses „Äärmiselt puudulik kontrollisüsteem Korsikal“ määras kindlamääralise korrektsiooni summas 28973945,46 eurot seoses pindalaga seotud esimese samba otsetoetustega, mis olid taotlusaastatel 2013 ja 2014 antud Korsika kohalikus omavalitsuses, sest nende toetuste kontrollisüsteemis tuvastati tõsiseid puudusi.

28

Vaidlusalusele otsusele lisatud kokkuvõtlikus aruandes põhjendas komisjon selle finantskorrektsiooni kohaldamist samade põhjustega, mille ta oli esitanud oma 20. mai 2016. aasta ametlikus teates.

29

Prantsuse Vabariik esitas 19. jaanuaril 2018 Üldkohtu kantseleisse hagiavalduse, milles palus tühistada vaidlusalune otsus osaliselt, tuginedes sisuliselt viiele väitele.

30

Kolmas ja neljas väide käsitlesid vaidlusaluse otsuse seda osa, millega komisjon määras põhjenduses „Äärmiselt puudulik kontrollisüsteem Korsikal“ Prantsuse Vabariigile 100% kindlamääralised korrektsioonid Ülem-Korsika departemangu suhtes taotlusaastate 2013 ja 2014 eest (edaspidi „vaidlusalused kindlamääralised korrektsioonid“). Kolmas väide käsitles proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist ja neljas väide rakendusmääruse nr 908/2014 artikli 34 lõike 2 ning põhjendamiskohustuse rikkumist.

31

Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuses, et kõik väited, mille see liikmesriik oma hagi põhjendamiseks esitas, tuleb tagasi lükata, ning jättis seega hagi tervikuna rahuldamata.

32

Prantsuse Vabariik palub Euroopa Kohtul:

33

Komisjon palub apellatsioonkaebus rahuldamata jätta ja mõista kohtukulud välja Prantsuse Vabariigilt.

34

Oma apellatsioonkaebust põhjendades esitab Prantsuse Vabariik üheainsa väite, mille kohaselt rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta asus seisukohale, et komisjon määras Prantsuse Vabariigile põhjendatult 100% kindlamääralised korrektsioonid seoses pindala otsetoetustega, mis anti Ülem-Korsika departemangus taotlusaastateks 2013 ja 2014, departemangu pindalatoetuste kontrollisüsteemis esinevate puuduste tõttu.

35

Prantsuse Vabariigi sõnul tuleb 2015. aasta suuniste punkti 3.2. alusel teha järeldus, et 25% korrektsioonimäärast kõrgema määra, nimelt 100% määra kohaldamine on põhjendatud ainult juhul, kui kontrollisüsteemi mõjutavad puudused on nii tõsised, et need kujutavad endast täielikku mittevastavust liidu eeskirjadele, muutes kõik väljamaksed ebaseaduslikeks.

36

Ainult mitme kriteeriumi täitmine kumulatiivselt oleks Prantsuse Vabariigi hinnangul võimaldanud komisjonil määrata 25% suurem korrektsioonimäär. Seega selleks, et põhjendada 100% korrektsioonimäära kohaldamist kontrollisüsteemi tõsiste puuduste tõttu, pidi see institutsioon tõendama, et kontrollisüsteem on asjasse puutuvate liidu õigusnormidega täielikult vastuolus, et selles ei võeta arvesse kõnealuse toetuskava sisulisi aspekte ja selle eesmärke, ning et selle olemus ei võimalda tuvastada selliste asjaomaste ettevõtjate tavasid, kes hoiavad sisuliste tingimuste täitmisest kõrvale või manipuleerivad nende tingimustega.

37

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 118 rikkus Üldkohus aga Prantsuse Vabariigi sõnul õigusnormi, kui ta tõlgendas 2015. aasta suuniste punkti 3.2. nii, et 100% kindla määraga korrektsiooni kohaldamine ei ole põhjendatud niivõrd teatavate põhikontrollide puudustega, kuivõrd kõnealuse toetuskava sisuliste tingimuste ja selle eesmärkide arvesse võtmata jätmisega; kui toetuse andmise sisuline tingimus või tingimused ei ole täidetud, õigustab see kõikide kulude väljajätmist.

38

Selle eksliku tõlgenduse tõttu rikkus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 134–136 õigusnormi. Pärast seda, kui Üldkohus leidis kohtuotsuse punktis 134, et 100% kindla määraga korrektsiooni määramine on põhjendatud kontrollisüsteemi piisavalt tõsiste puudustega, mitte seetõttu, et toetus anti täiesti ilma õigusliku aluseta liidu õiguses või liidu õiguse sätteid otseselt rikkudes, leidis ta selle kohtuotsuse punktides 135 ja 136 ekslikult, et kõigi kulutuste väljajätmist põhjendas vaidlusaluse toetuskavaga seotud sisuliste tingimuste eiramine.

39

Seetõttu ajas Üldkohus segi ja võrdsustas tagajärgede puhul toetuse andmise kõigi sisuliste tingimuste täieliku eiramise – mille puhul on põhjendatud kõigi kulude väljajätmine – ning pelga asjaolu, et kontrollisüsteemis ei võetud arvesse üht sisulist tingimust, samas kui niisugune puudus on vaid üks kolmest kriteeriumist, mille puhul on põhjendatud 100% kindlamääraline korrektsioon – ja millele tugineb kontrollisüsteemi tõsise puudulikkuse olemasolu.

40

Prantsuse Vabariik väidab, et ainuüksi asjaolust, et kontrollisüsteem eirab pindalatoetuste süsteemi sisulist tingimust, ei piisa 100% kindla määraga korrektsiooni kohaldamise põhjendamiseks.

41

Lõpuks väidab Prantsuse Vabariik, et 2015. aasta suuniste õige kohaldamine oleks pidanud viima selleni, et Üldkohus lükkab tagasi 100% kindla määraga korrektsiooni kohaldamise, sest ükski niisuguse määra kohaldamist õigustav kriteerium ei ole täidetud.

42

Komisjon vaidleb Prantsuse Vabariigi argumentidele vastu ja palub väite põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

43

Komisjon väidab sisuliselt, et Üldkohus tõlgendas ja kohaldas 2015. aasta suuniste punkti 3.2. vaidlusaluste kindla määraga korrektsioonide määramisel õigesti.

44

Komisjon vaidleb esiteks vastu Prantsuse Vabariigi väitele vaidlustatud kohtuotsuse punktide 118 ja 134–136 kohta, mille järgi 100% kindla määraga korrektsiooni kohaldamine saab põhineda üksnes kontrollisüsteemi täielikul toimimatusel. Komisjon leiab vastupidi, et selle määra kohaldamine ei ole põhjendatud mitte ainult kontrollisüsteemi täieliku toimimatusega, vaid ka eeskirjade eiramisega, mis mõjutavad pindalatoetuste kava üht sisulist tingimust; Prantsuse Vabariik ei ole sellele vastu vaielnud.

45

Teiseks väidab komisjon, et Üldkohus kohaldas 2015. aasta suuniste punkti 3.2. õigesti, kui ta põhjendas vaidlusaluste kindla määraga korrektsioonide määramist. Eelkõige järeldub komisjoni hinnangul vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 130 ja 131, et Üldkohus tuvastas puuduste või pettuse süstemaatilisuse, sest ta märkis, et toetuskõlblike alade määratlemisel tehtud viga mõjutas ühtset haldus- ja kontrollisüsteemi ja et see viga võimaldas põllumajandustootjatel paljudel juhtudel deklareerida maad, mis ei ole toetuskõlblik.

46

Lisaks on pindalatoetuste kontrollisüsteem puudulik, sest selles ei võeta arvesse sisulisi tingimusi. Komisjoni sõnul leidis Üldkohus mitmel korral, et Ülem-Korsika departemangu toetuskõlblike alade määratlemisel eirati pindalatoetuste kava üht olulist sisulist tingimust, nimelt alade täpset kindlaksmääramist.

47

Prantsuse Vabariik väidab oma ainsas väites sisuliselt, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 118 õigusnormi, kui ta tõlgendas 2015. aasta suuniste punkti 3.2. ning et seetõttu kohaldas ta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 134–136 suuniste seda punkti kõnealuste kindlamääraliste korrektsioonide proportsionaalsust hinnates vääralt.

48

Arvestades selles kontekstis poolte esitatud argumente, tuleb kõigepealt konkretiseerida finantskorrektsioonide õiguslikku alust, nende kohaldamise tingimusi ja Üldkohtu korrektsioonide suhtes teostatud kohtulikku kontrolli. Teiseks tuleb analüüsida, kas Üldkohus asus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 134–136 põhjendatult seisukohale, et komisjon oli nõuetekohaselt põhjendanud kõigi Ülem-Korsika departemangu pindalatoetustega seotud kulude rahastamisest väljajätmist, kui ta piirdus üksnes vaidlusaluse abikava sisuliste tingimuste täitmatajätmise tuvastamisega.

49

Määruse nr 1306/2013 artikli 52 lõikes 1 on sätestatud, et komisjon võtab vastu rakendusaktid, millega määratakse liidu rahastamisest väljajäetavad summad, kui ta leiab, et kulusid ei ole kantud kooskõlas liidu õigusega. Sama artikli lõike 2 kohaselt hindab komisjon väljajäetavaid summasid tuvastatud mittevastavuse raskusastme alusel. Selleks võtab komisjon arvesse rikkumise laadi ja liidule tekitatud rahalist kahju. Peale selle tugineb komisjon väljajätmisel alusetult kulutatud summade kindlaksmääramisele ning kui nende kindlaksmääramine ei ole proportsionaalsete jõupingutustega võimalik, võib komisjon kohaldada muu hulgas kindla määraga korrektsioone. Kindla määraga korrektsioone kohaldatakse üksnes siis, kui juhtumi laadi või selle tõttu, et liikmesriik ei ole esitanud komisjonile vajalikku teavet, ei ole võimalik proportsionaalsete jõupingutustega teha täpsemalt kindlaks liidule tekitatud rahalist kahju.

50

Seega eristatakse liikmesriikide alusetult kulutatud summade puhul ühekordseid ja kindla määraga korrektsioone. Järelikult tuleb – ka juhul kui komisjon otsustab jätta liidu rahastamisest välja kõik antud toetused nagu käesolevas asjas – teha vahet – nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 34 – olukorral, kui liikmesriik on maksnud toetused välja ilma igasuguse õigusliku aluseta liidu õiguses, millega on põhjendatud ühekordse 100% korrektsioonimäära kohaldamine, ning olukorral, kui rahastamise õiguslik alus on olemas, aga rakendatavas kontrollisüsteemis on tõsiseid puudusi ja see muudab kõik maksed ebaseaduslikuks ning komisjon määrab 100% kindla määraga korrektsiooni.

51

Esiteks ilmneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et EAGF rahastab ainult liidu õigusnormidele vastavaid sekkumismeetmeid põllumajandusturgude ühise korralduse raames. EAGF rahastab niisiis ainult neid summasid, mis makstakse välja kooskõlas selle ühise korralduse raames kehtestatud eeskirjadega. Seega jäävad kõik muud välja makstud summad, eelkõige summad, mida liikmesriikide ametiasutused pidasid ekslikult selle ühise korralduse raames maksta lubatuks, liikmesriikide kanda (vt selle kohta 18. aprilli 2002. aasta kohtuotsus Belgia vs. komisjon, C‑332/00, EU:C:2002:235, punktid 35 ja 44).

52

Sellises olukorras jäetakse seega liidu õiguses oleva õigusliku aluseta välja makstud toetused liidu rahastamisest välja, sõltumata sellest, kas on tuvastatud eeskirjade eiramist või hooletust liikmesriigi ametiasutuste tegevuses (vt selle kohta 18. aprilli 2002. aasta kohtuotsus Belgia vs. komisjon, C‑332/00, EU:C:2002:235, punkt 36).

53

Niisuguses olukorras peab komisjon – kellel ei ole mingit kaalutlusõigust, et aktsepteerida kulu liidu rahastatava kuluna või lükata see tagasi (vt selle kohta 18. aprilli 2002. aasta kohtuotsus Belgia vs. komisjon, C‑332/00, EU:C:2002:235, punktid 36 ja 45) – tõendama, et välja jäetud toetus oli tegelikult makstud välja ilma igasuguse õigusliku aluseta liidu õiguses.

54

Kui ühekordset korrektsiooni kehtestava otsuse peale esitatakse tühistamishagi, peab Üldkohus – nagu märkis sisuliselt kohtujurist oma ettepaneku punktis 44 – talle esitatud väiteid arvestades kontrollima, kas komisjon tõendas, et asjaomase liikmesriigi väljamakstud toetuste puhul, mis jäeti liidu rahastamisest välja, rikuti tegelikult toetuskava sisulisi tingimusi, mistõttu kõik toetused maksti välja toetuskava väliselt.

55

Teiseks võib komisjon põhjendada seda, et kõik väljamakstud toetused jäetakse 100% kindla määraga korrektsiooni kasutades rahastamisest välja, sellega, et asjaomase liikmesriigi kontrollisüsteemi rakendamine on äärmiselt puudulik.

56

Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 49, võib kindla määraga korrektsiooni kohaldada üksnes siis, kui juhtumi laadi tõttu või põhjusel, et liikmesriik ei ole esitanud komisjonile vajalikku teavet, ei ole võimalik proportsionaalsete jõupingutustega teha täpsemalt kindlaks liidule tekitatud rahalist kahju.

57

Siinkohal ilmneb määruse nr 907/2014 artikli 12 lõike 7 punktist c, et komisjon võtab kindla korrektsioonimäära kehtestamisel eelkõige arvesse asjaolusid, mis tõendavad, et tegemist on rängemate puudustega, millega kaasneb suurem oht liidu eelarvele, nagu see, et liikmesriigis ei kohaldata kontrollisüsteemi või selles on suuri puudusi ning on tõendeid ulatusliku eeskirjade eiramise ja hooletuse kohta eiramise ja pettuste vastu võitlemisel.

58

2015. aasta suuniste punkti 3.2. järgi kohaldab komisjon sellistel asjaoludel põhimõtteliselt 25% kindla määraga korrektsiooni. Samas võib ta kehtestada tunduvalt kõrgema korrektsioonimäära. 100% kindla määraga korrektsioon on põhjendatud siis, kui liikmesriigi kontrollisüsteemi puudused on nii rängad, et nende tulemusena ei järgita liidu õigusnorme üldse, muutes kõik maksed ebaseaduslikeks.

59

Seetõttu on 100% kindlamääralise korrektsiooni kohaldamine äärmuslik meede, kuivõrd – ilma et liidule tekitatud rahalist kahju oleks võimalik täpselt kindlaks teha – võib kontrollisüsteemi äärmuslikku puudulikkust arvestades kõigest hoolimata eeldada, et kõik maksed on ebaseaduslikud. Järelikult peavad niisuguse kindlamääralise korrektsiooni kohaldamist piirama ranged tingimused.

60

Arvestades eeltoodut ja kaalutlusi, mis on esitatud kohtujuristi ettepaneku punktides 52–58, saab 100% kindlamääralist korrektsiooni kohaldada üksnes juhul, kui kontrollisüsteemi puudused on nii rängad, et nende tulemusena ei järgita liidu õigusnorme üldse ja need puudused muudavad kõik maksed ebaseaduslikeks; see eeldab esiteks, et kontrollisüsteem on asjasse puutuvate liidu õigusnormidega täielikult vastuolus, teiseks, et kontrollisüsteemis ei võeta arvesse asjaomase toetuskava sisulisi tingimusi ja eesmärke, ning kolmandaks, et kontrollisüsteemi olemus ei võimalda tuvastada selliste asjaomaste ettevõtjate tegevust, kes hoiavad sisulistest tingimustest kõrvale või manipuleerivad nende tingimustega. Komisjon peab tõendama, et need kolm tingimust esinevad kumulatiivselt.

61

Kui sellist kindlamääralist korrektsiooni ette nägeva otsuse peale esitatakse tühistamishagi, peab Üldkohus talle esitatud väiteid arvestades kontrollima – nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 45 –, kas komisjoni hinnang kindlamääralise korrektsiooni määra kohaldamise kohta on põhjendatud, pidades silmas liidu eelarvele tegeliku kahju tekkimise ohtu ja eelmises punktis nimetatud kolme kriteeriumi.

62

Käesoleval juhul tuleb märkida, et nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 36 ja vaidlusalusele otsusele lisatud kokkuvõtvast aruandest, põhjendas komisjon vaidlusaluste kindla määraga korrektsioonide kehtestamist ohuga EAGFile, mille põhjuseks on 2013. ja 2014. taotlusaasta puhul äärmiselt puudulik kontrollisüsteem Ülem-Korsika departemangus.

63

Sellest tuleneb, et kontrollides vaidlusaluste kindla määraga korrektsioonide proportsionaalsust, pidi Üldkohus käesolevas asjas kontrollima, kas komisjon oli tõendanud, et käesoleva kohtuotsuse punktis 60 nimetatud kolm kumulatiivset kriteeriumi, mille esinemisel on 100% kindlamääralise korrektsiooni kohaldamine põhjendatud, on täidetud.

64

Üldkohus osutas neile kriteeriumeile vaidlustatud kohtuotsuse punktis 117, enne kui ta järeldas selle punktis 118, et 100% kindla määraga korrektsiooni kohaldamist ei õigusta mitte niivõrd põhikontrollide puudused, kuivõrd kõnealuse toetuskava sisuliste tingimuste ja selle eesmärkide eiramine, ning kui toetuse andmise sisulised tingimused ei ole täidetud, on sellega põhjendatud kõikide kulude väljajätmine.

65

Sellega rikkus Üldkohus õigusnormi, samastades 100% kindlamääralise korrektsiooni kohaldamise põhjenduse sellise finantskorrektsiooni põhjendusega, mida kohaldatakse olukorras, kui kõik toetused on antud ilma igasuguse õigusliku aluseta.

66

Sama vea tegi Üldkohus ka vaidlusaluste kindlamääraliste korrektsioonide proportsionaalsust kontrollides.

67

Pärast seda, kui Üldkohus oli vaidlustatud kohtuotsuse punktides 130–133 toonud välja Ülem-Korsika departemangus rakendatud ühtset haldus- ja kontrollisüsteemi mõjutanud eeskirjade eiramisi, mille komisjon tuvastas, ning leidnud, et need eiramised tõendavad kontrollisüsteemi piisavalt tõsist toimimatust, asus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 134–136 seisukohale, et vaidlusaluseid kindlamääralisi korrektsioone võib pidada põhjendatuks pindalatoetuste kava sisuliste tingimuste täitmata jätmise tõttu. Üldkohus jättis aga analüüsimata, kas komisjon tegelikult tõendas, et käesoleva kohtuotsuse punktis 60 nimetatud kolm kumulatiivset kriteeriumi on täidetud.

68

Konkreetsemalt oli tal esimese kriteeriumi analüüsimisel kohustus kontrollida, kas Ülem-Korsika departemangus rakendatud ühtne haldus- ja kontrollisüsteem oli täielikult vastuolus maa-alade toetuskõlblikkuse nende kriteeriumidega, mida nõutakse pindalatoetuste andmiseks. Kuna Üldkohus piirdus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 130–133 oma seisukohta põhjendades sellega, et Prantsuse ametiasutused andsid mõistele „püsikarjamaa“ määruse nr 1120/2009 artikli 2 punkti c tähenduses väära ja pidevalt kasutatud tõlgenduse ja samuti võeti arvesse maastikuelemente, ning tegi selle alusel järelduse, et see süsteem ei olnud tingimata sobiv, et Prantsuse ametiasutused saaksid tuvastada vigu põllumajandusmaa kindlaksmääramisel, siis ei teinud Üldkohus kindlaks, et Ülem-Korsika departemangus rakendatud ühtne haldus- ja kontrollisüsteem oli täielikult vastuolus maa-alade toetuskõlblikkuse tingimustega, mida nõutakse pindalatoetuse andmiseks.

69

Teist kriteeriumi analüüsides pidi Üldkohus kontrollima, kas komisjon tuvastas vähemalt ühe puuduse, mis mõjutas Ülem-Korsika departemangus rakendatud kontrollisüsteem ja mis võis muuta kõik maksed ebaseaduslikeks. Siinkohal ei ole vaidlustatud kohtuotsuse punktis 134 sisalduv hinnang – mille kohaselt Ülem-Korsikal rakendatud ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi alusel aktsepteeriti peaaegu süstemaatiliselt toetuskõlbmatuid pindalasid – piisav, et asuda seisukohale, et kõik maksed võisid olla ebaseaduslikud.

70

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 77 märkis, ei piisa ainuüksi asjaolust, et kontrollisüsteem eirab toetuskava sisulisi tingimusi, selleks, et oleks põhjendatud 100% kindlamääralise finantskorrektsiooni kehtestamine, sest see üksi ei muuda kõiki makseid ebaseaduslikuks.

71

Kolmanda kriteeriumi puhul pidi Üldkohus veel analüüsima, kas olid olemas tõendid, mille alusel teha kindlaks, et Ülem-Korsikal rakendatud kontrollisüsteemi puhul oli tõendeid ulatusliku eeskirjade eiramise ja hooletuse kohta eiramise ja pettuste vastu võitlemisel.

72

Seega ei saanud Üldkohus õigusnormi rikkumata asuda seisukohale, et komisjonil oli õigus määrata 100% kindlamääraline korrektsioon, tuginedes tõigale, et ühtses haldus- ja kontrollisüsteemis esinenud puudused eirasid vaidlusaluse toetuskava sisulisi tingimusi ning olid nii rängad, et nende tulemusena ei järgita liidu õigusnorme üldse, muutes kõik maksed ebaseaduslikuks.

73

Järelikult tuleb apellatsioonkaebuse ainsa väitega nõustuda ja tühistada vaidlustatud kohtuotsus osas, milles Üldkohus jättis rahuldamata Prantsuse Vabariigi hagi vaidlusaluse otsuse peale osas, milles sellega määrati talle 100% kindlamääralised korrektsioonid 2013. ja 2014. taotlusaasta eest, sest Ülem-Korsika departemangu pindalatoetuste kontrollisüsteemis tuvastati puudused.

74

Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu alusel võib Euroopa Kohus, kui ta Üldkohtu otsuse tühistab, suunata asja tagasi Üldkohtusse otsustamiseks või teha ise asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium lubab.

75

Käesoleval juhul leiab Euroopa Kohus, et tal on kogu vajalik teave, et teha ise otsus Prantsuse Vabariigi hagi kohta, mis puudutab vaidlusalust otsust osas, milles selle põhjenduses „Äärmiselt puudulik kontrollisüsteem Korsikal“ on kõnealusele liikmesriigile määratud 100% kindlamääralised korrektsioonid seoses 2013. ja 2014. taotlusaasta eest Ülem-Korsikal antud pindalapõhiste otsetoetustega, sest pindalatoetuste kontrollisüsteemis tuvastati puudusi.

76

Prantsuse Vabariik märkis Üldkohtule esitatud kolmandas väites sisuliselt, et kõigi Ülem-Korsika departemangus antud esimese samba pindalatoetuste suhtes 100% kindlamääraliste korrektsioonide kohaldamine on ebaproportsionaalne. Ta leiab eelkõige, et 2015. aasta suunistes ette nähtud 100% kindlamääralise korrektsiooni kohaldamise tingimused ei ole praegusel juhul täidetud.

77

Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu ja palub see väide tagasi lükata. Ta rõhutab, et vead, mis avastati uurimistes, mis toimusid enne vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist korraldatud uurimises, püsisid ka pärast 2014. aastat, mistõttu oli 100% kindla määraga korrektsiooni kehtestamine kõige asjakohasem, kuivõrd Prantsuse Vabariik ei tõendanud, et olukord oleks muutunud. Peale selle tuvastas komisjon tõsised puudused ja leidis, et pindalatoetuste andmise põhitingimusi on pidevalt eiratud seetõttu, et vähese tootlusega söödamaade määratlus oli ebatäpne; see võimaldas põllumajandustootjatel deklareerida toetuskõlbmatuid alasid ja tähendas, et neid alasid ei jäetud rahastamisest välja. Niisuguste puuduste tõttu on 100% kindlamääralise korrektsiooni kohaldamine põhjendatud.

78

Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 60, kohaldatakse 2015. aasta suuniste punkti 3.2. järgi 100% kindlamääralist korrektsiooni pindalatoetuste kontrollisüsteemis tuvastatud puuduste tõttu juhul, kui kontrollisüsteem on asjasse puutuvate liidu õigusnormidega täielikult vastuolus, kontrollisüsteemis ei võeta arvesse asjaomase toetuskava sisulisi tingimusi ja eesmärke, ning kontrollisüsteemi olemus ei võimalda tuvastada selliste asjaomaste ettevõtjate tegevust, kes hoiavad sisulistest tingimustest kõrvale või manipuleerivad nende tingimustega.

79

Antud kontekstis tuleb tõdeda, et komisjon põhjendas vaidlusalusele otsusele lisatud kokkuvõtvas aruandes 100% kindlamääralise korrektsiooni kohaldamist – pidades silmas Ülem-Korsika departemangu unikaalset olukorda – pärast seda, kui ta oli aruandes teinud kindlaks, et olulisemad puudused on seotud toetuskõlblike alade määratlemisega, mis muutsid pindalatoetuste juhtimis- ja kontrollisüsteemi Ülem-Korsika departemangus puudulikuks. Komisjon märkis, et neid puudusi oli täheldatud juba taotlusaastate 2008–2012 puhul, ning kuna Prantsuse ametiasutused oma lähenemisviisi ei muutnud, tuli kohaldada 100% kindlamääralist finantskorrektsiooni ka 2013. ja 2014. taotlusaasta suhtes.

80

Käesoleva kohtuotsuse punktides 58–71 esitatud kaalutluste alusel tuleb aga teha järeldus, et 100% kindlamääralise korrektsiooni kohaldamine eeldab, et komisjon oleks tõendanud, et selline korrektsioon on käesoleva kohtuotsuse punktis 60 nimetatud kolme kumulatiivset kriteeriumi arvestades põhjendatud, mis võimaldaks asuda seisukohale, et kõigi taotluste puhul on rikutud eeskirju. Seega ei olnud komisjonil alust kehtestada Prantsuse Vabariigi suhtes vaidlusaluseid kindlamääralisi korrektsioone üksnes toetuskõlblike alade määratlemisega seotud puuduste tõttu, mis muutsid pindalatoetuste juhtimis- ja kontrollisüsteemi Ülem-Korsika departemangus puudulikuks.

81

Sellest tuleneb, et Prantsuse Vabariigi kolmanda väitega – mille kohaselt rikkus komisjon vaidlusaluste kindlamääraliste korrektsioonide kohaldamisel proportsionaalsuse põhimõtet – tuleb nõustuda ning järelikult tuleb vaidlusalune otsus tühistada osas, milles komisjon määras selle põhjenduses „Äärmiselt puudulik kontrollisüsteem Korsikal“ kõnealusele liikmesriigile kindlamääralised korrektsioonid.

82

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõikes 2 on ette nähtud, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotamise.

83

Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste lahendamisel, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kodukorra artikli 138 lõikes 3 on siiski täpsustatud, et kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks, võib Euroopa Kohus otsustada kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda.

84

Kuna käesolevas asjas on Prantsuse Vabariik apellatsioonkaebuse raames kohtuasja võitnud ning see liikmesriik on komisjonilt kohtukulude väljamõistmist nõudnud, tuleb Prantsuse Vabariigi kohtukulud apellatsiooniastmes mõista välja komisjonilt, kes kannab ise oma kohtukulud.

85

Kuna Prantsuse Vabariik on esimeses kohtuastmes esitatud ühe nõude osas võitnud, kuid kolme teise nõude osas kaotanud, on käesoleva kohtuasja asjaolusid hinnates õiglane otsustada, et Prantsuse Vabariik kannab lisaks kolmele neljandikule oma esimese kohtuastme kohtukuludest kolm neljandikku komisjoni kohtukuludest esimeses kohtuastmes, samas kui komisjon kannab lisaks ühele neljandikule oma esimese kohtuastme kohtukuludest ühe neljandiku Prantsuse Vabariigi kohtukuludest.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab: