–

Société de perception et de distribution des droits des artistes-interprètes de la musique et de la danse (Spedidam), PG ja GF, esindajad: avocat C. Waquet ja avocat H. Hazan,

–

Institut national de l’audiovisuel, Syndicat indépendant des artistes-interprètes (SIA-UNSA) ja Syndicat français des artistes-interprètes (CGT), esindaja: avocat C. Caron,

–

Prantsuse valitsus, esindajad: D. Colas, B. Fodda, D. Segoin, A.‑L. Desjonquères ja A. Daniel,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: É. Gippini Fournier ja J. Samnadda,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas (EÜT 2001, L 167, lk 10; ELT eriväljaanne 17/01, lk 230; parandus ELT 2008, L 314, lk 16) artikli 2 punkti b, artikli 3 lõike 2 punkti a ja artikli 5 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud ühelt poolt Société de perception et de distribution des droits des artistes-interprètes de la musique et de la danse’i (Spedidam), PG ja GF‑i ning teiselt poolt Institut national de l’audiovisueli (edaspidi „INA“) vahelises kohtuvaidluses, mis käsitleb PG‑le ja GF‑le kuuluvate esitajaõiguste väidetavat rikkumist INA poolt.

3

Direktiivi 2001/29 põhjendustes 9, 10, 21, 24 ja 31 on märgitud:

[…]

[…]

[…]

4

Direktiivi artikkel 2 „Reprodutseerimisõigus“ on sõnastatud järgmiselt:

„Liikmesriigid näevad ette, et ainuõigus lubada või keelata otsest või kaudset ajutist või alalist reprodutseerimist mis tahes viisil või vormis, osaliselt või täielikult, on:

[…]

[…]“.

5

Nimetatud direktiivi artikli 3 „Õigus teoseid üldsusele edastada ja muid objekte üldsusele kättesaadavaks teha“ lõike 2 punktis a on sätestatud:

„Liikmesriigid näevad ette, et ainuõigus lubada või keelata üldsusele kättesaadavaks tegemist kaabel- või kaablita sidevahendite kaudu nii, et isik pääseb neile ligi enda valitud kohas ja enda valitud ajal, on:

[…]“.

6

Direktiivi 2001/29 artikkel 5 sätestab selle direktiivi artiklitega 2–4 antud ainuõigustele rea erandeid ja piiranguid, mida liikmesriikidel on õigus või kohustus näha ette oma riigisiseses õiguses.

7

Direktiivi artiklis 10 „Ajaline kohaldamine“ on ette nähtud:

„1.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse kõikide selles direktiivis nimetatud teoste ja muude objektide suhtes, mis on 22. detsembri 2002. aasta seisuga kaitstud liikmesriikide autoriõigust ja sellega kaasnevaid õigusi käsitlevate õigusaktidega või mis vastavad käesoleva direktiivi või artikli 1 lõikes 2 nimetatud sätete kohastele kaitse kriteeriumidele.

2.   Käesoleva direktiivi kohaldamine ei mõjuta enne 22. detsembrit 2002 sooritatud toiminguid ega omandatud õigusi.“

8

Intellektuaalomandi seadustiku (code de la propriété intellectuelle) artikli L. 212‑3 esimeses lõigus on sätestatud:

„Esituse salvestamiseks, reprodutseerimiseks ja üldsusele edastamiseks, samuti esituse heli ja pildi eraldi kasutamiseks, kui salvestatud on nii heli kui ka pilt, on nõutav esitaja kirjalik nõusolek.

Nõusolekut ja selle eest makstavat tasu reguleerivad tööseadustiku (code du travail) artiklid L. 762‑1 ja L. 762‑2, kui käesoleva seadustiku artikli L. 212‑6 sätetest ei tulene teisiti.“

9

Intellektuaalomandi seadustiku artiklis L. 212‑4 on sätestatud:

„Esitaja ja tootja vahel audiovisuaalse teose loomiseks sõlmitud lepingu allkiri kujutab endast nõusolekut esitaja esitus salvestada, reprodutseerida ja üldsusele edastada.

Selles lepingus nähakse teose iga kasutusviisi eest ette eraldi tasu.“

10

Prantsuse 30. septembri 1986. aasta seaduse nr 86‑1067, mis käsitleb kommunikatsioonivabadust (loi no86‑1067 du 30 septembre 1986 relative à la liberté de communication) (JORF, 1.10.1986, lk 11749) (1. augusti 2006. aasta seaduse nr 2006-961 artikliga 44 muudetud redaktsioonis (JORF, 3.8.2006, lk 11529)), artiklis 49 (edaspidi „muudetud artikkel 49“) on sätestatud:

„Riikliku tööstus- ja kaubandusasutuse [INA] ülesanne on riikliku audiovisuaalse pärandi säilitamine ja väärtustamine.

I. – [INA] tagab programme edastavate riigi äriühingute audiovisuaalarhiivide säilimise ja abistab nende kasutamisel. [INA] arhiivide olemus, tasud, dokumentidega seotud teenuste rahastamise ja arhiivide kasutamise tingimused määratakse kindlaks [INA] ja iga asjaomase äriühingu vahelises kokkuleppes. Need kokkulepped kiidetakse heaks eelarve ja kommunikatsiooni eest vastutavate ministrite määrusega.

II. – [INA] kasutab programme edastavate riigi äriühingute audiovisuaalarhiivide väljavõtteid tehnilises kirjelduses ette nähtud tingimustel. Selleks on tal on nende väljavõtete kasutamise õigus pärast seda, kui on möödunud üks aasta nende esmakordsest esitamisest ringhäälingus.

[INA] on andmekandjate ja tehniliste seadmete omanik ning talle kuuluvad programme edastavate riigi äriühingute ja artiklis 58 nimetatud äriühingu audiovisuaalarhiivide kasutamise õigused, mis anti talle üle enne, kui avaldati 1. augusti 2000. aasta seadus nr 2000-719[, millega muudetakse 30. septembri 1986. aasta seadust nr 86‑1067 sidevabaduse kohta (loi no 2000-719 du 1er août 2000 modifiant la loi no86‑1067 du 30 septembre 1986 relative à la liberté de communication (JORF, 2.8.2000, lk 11903)]. Nii programme edastavad riigi äriühingud kui ka artiklis 58 nimetatud äriühing säilitavad siiski igaüks oma arhiivi esmajärjekorras kasutamise õiguse.

[INA] järgib käesolevas lõikes nimetatud kasutusõiguste teostamisel autoriõigusi ja nendega kaasnevate õiguste omajate ja nende õigusjärglaste isiklikke ja varalisi õigusi. Erandina intellektuaalomandi seadustiku artiklitest L. 212‑3 ja L. 212‑4 on aga käesolevas artiklis nimetatud arhiivides sisalduvate esitajate esituste kasutamise tingimused ja nende kasutamise eest makstav tasu reguleeritud esitajate endi või esitajate ametiühingute ja [INA] vahel sõlmitud kokkulepetega. Need kokkulepped peavad muu hulgas täpsustama tasu astmiku ja tasu maksmise korra.“

11

INA on Prantsusmaa riiklik tööstus- ja kaubandusasutus, kelle ülesanne on riikliku audiovisuaalse pärandi säilitamine ja väärtustamine. Selleks tagab ta audiovisuaalteoste tootjate, kelleks on programme edastavad riigi äriühingud, audiovisuaalarhiivide säilimise ning abistab nende kasutamisel.

12

PG ja GF on 1985. aastal surnud muusiku ZV õigusjärglased.

13

PG ja GF tuvastasid 2009. aastal, et INA turustas oma veebipoes ilma nende nõusolekuta videosalvestisi ja fonogramme, mis reprodutseerivad ZV poolt aastatel 1959–1978 loodud esitusi. Euroopa Kohtu valduses olevast toimikust nähtub, et need videosalvestised ja fonogrammid olid tootnud ja neid seejärel edastanud programme edastavad riigi äriühingud.

14

PG ja GF esitasid 28. detsembril 2009 intellektuaalomandi seadustiku artikli L. 212‑3 alusel INA vastu hagi, milles nõudsid neile kuuluvate esitajaõiguste väidetava rikkumise eest hüvitist.

15

Tribunal de grande instance de Paris (Pariisi esimese astme kohus, Prantsusmaa) rahuldas 24. jaanuari 2013. aasta otsusega selle nõude. Nimetatud kohus leidis muu hulgas, et muudetud artikli 49 kohaldamine ei vabasta INAd kohustusest saada eelnevalt esitaja nõusolek tema esituste reproduktsioonide kasutamiseks. Viimati nimetatud sättes ette nähtud kollektiivkokkulepete eesmärk on niisiis üksnes kindlaks määrata tasu, mida tuleb maksta uute kasutamiste eest, kui asjaomane esitaja on esituse esmakordseks kasutamiseks nõusoleku andnud. Samas ei ole INA käesoleval juhul esitanud sellise nõusoleku kohta tõendeid. Cour d’appel de Paris (Pariisi apellatsioonikohus, Prantsusmaa), kuhu INA pöördus, jättis 11. juuni 2014. aasta otsusega esimese astme kohtu otsuse valdavas osas jõusse.

16

Cour de cassation (Prantsusmaa kassatsioonikohus) tühistas 14. oktoobri 2015. aasta otsusega osaliselt cour d’appel de Paris’ otsuse. Ta leidis, et apellatsioonikohus eksis järeldades, et kõnealuse erandi kohaldamiseks on vaja tõendada, et esitaja on andnud nõusoleku oma esituse esmakordseks kasutamiseks, lisades seega õigusnormidele tingimuse, mis neis ei sisaldunud.

17

Cour d’appel de Versailles (Versailles’ apellatsioonikohus, Prantsusmaa) jättis 10. märtsi 2017. aasta otsusega, mis tehti pärast kassatsiooniastet apellatsiooniastmes kohtuasja uuesti läbi vaadates, PG ja GF nõuded rahuldamata. Nimetatud kohus asus nimelt sisuliselt seisukohale, et muudetud artikliga 49 seatakse ainult INA kasuks esitaja eelneva nõusoleku tõesuse eeldus (presumptio juris tantum), mille saab kummutada, mistõttu ei kahjusta see esitaja ainuõigust. Kõnealuses artiklis osutatud kokkulepped ametiühingutega ei anna neile õigust esitaja nimel „nõustuda ja keelduda“, vaid nende ainus eesmärk on esitaja tasu kindlaksmääramine.

18

PG ja GF ning Spedidam, kes astus cour d’appel de Versailles’ (Versailles’ apellatsioonikohus) menetlusse omal algatusel, kaebasid selle kohtuotsuse edasi eelotsusetaotluse esitanud kohtusse. Viimatinimetatu märgib, et ta kahtleb, kas muudetud artiklis 49 ette nähtud õiguslik regulatsioon on kooskõlas direktiivi 2001/29 artiklitega 2, 3 ja 5.

19

Neil asjaoludel otsustas Cour de cassation (Prantsusmaa kassatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas direktiivi [2001/29] artikli 2 punkti b, artikli 3 lõike 2 [punkti] a ja artiklit 5 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus see, et niisuguste riigisiseste õigusnormidega nagu [muudetud] artikkel 49 on kehtestatud [INA], kes on saanud programme edastavate riigi äriühingute audiovisuaalarhiivide kasutamise õigused, kasuks erand, milles on ette nähtud, et esitajate esituste kasutamise tingimused ja nende kasutamise eest makstav tasu on reguleeritud esitajate endi või esitajate ametiühingute ja [INA] vahel sõlmitud kokkulepetega, kusjuures nendes kokkulepetes peab eelkõige olema täpsustatud tasu astmik ja tasu maksmise kord?“

20

Nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 13, tehti kõnealused salvestised aastatel 1959–1978.

21

Direktiivi 2001/29 artikli 10 lõike 1 kohaselt kohaldatakse seda direktiivi kõikide selles direktiivis nimetatud teoste ja muude kaitstud objektide suhtes, mis on 22. detsembri 2002. aasta seisuga kaitstud liikmesriikide autoriõigust ja sellega kaasnevaid õigusi käsitlevate õigusaktidega või mis vastavad sama direktiivi või artikli 1 lõikes 2 nimetatud direktiivide sätete kohastele kaitse kriteeriumidele. Direktiivi 2001/29 artikli 10 lõikes 2 on täpsustatud, et direktiivi kohaldamine „ei mõjuta enne 22. detsembrit 2002 sooritatud toiminguid ega omandatud õigusi“.

22

Kui INA ja Prantsuse valitsus väitsid kohtuistungil, et direktiiv 2001/29 ei ole põhikohtuasja suhtes ratione temporis kohaldatav, kuna Prantsuse valitsus täpsustas, et asjaomaste salvestiste õigused kuulusid INA-le nähtavasti ammu enne 22. detsembrit 2002, siis teatas Spedidam omalt poolt, et INA ei olnud omandanud enne 22. detsembrit 2002 mingeid õigusi.

23

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kindlaks teha, kas ja millises ulatuses võivad põhikohtuasja pooled tugineda enne 22. detsembrit 2002 omandatud õigustele või sooritatud toimingutele, mida ei saa kuidagi mõjutada direktiivi 2001/29 sätted.

24

Kõigepealt tuleb märkida käesoleva kohtuasja õigusliku konteksti kohta, et eelotsusetaotlusest nähtub, et vastavalt intellektuaalomandi seadustiku artiklile L. 212‑3 peab esitaja nõusolek tema esituse salvestamiseks, reprodutseerimiseks ja üldsusele edastamiseks olema antud kirjalikult. Intellektuaalomandi seadustiku artikli L. 212‑4 sõnastuse kohaselt kujutab esitaja ja tootja vahel audiovisuaalteose loomiseks sõlmitud lepingu allkiri endast nõusolekut esitaja esitust salvestada, reprodutseerida ja üldsusele edastada.

25

Prantsusmaa 1. augusti 2006. aasta seadusega nr 2006/961 muudeti kommunikatsioonivabaduse seaduse artikli 49 II punkti, nähes muu hulgas esiteks ette, et „[INA] kasutab programme edastavate riigi äriühingute audiovisuaalarhiivide väljavõtteid tehnilises kirjelduses ette nähtud tingimustel“ ja „selleks on tal on nende väljavõtete kasutamise õigus pärast seda, kui on möödunud üks aasta nende esmakordsest esitamisest ringhäälingus“, ning teiseks, et „erandina intellektuaalomandi seadustiku artiklitest L. 212‑3 ja L. 212‑4 on käesolevas artiklis nimetatud arhiivides sisalduvate esitajate esituste kasutamise tingimused ja nende kasutamise eest makstav tasu reguleeritud esitajate endi või esitajate ametiühingute ja [INA] vahel sõlmitud kokkulepetega“ ning et „need kokkulepped peavad muu hulgas täpsustama tasu astmiku ja tasu maksmise korra“.

26

Euroopa Kohtu valduses olevast toimikust nähtub, et PG, GF ja Spedidam on seisukohal, et muudetud artikliga 49 on kehtestatud direktiivi 2001/29 artikli 2 punktis b ja artikli 3 lõike 2 punktis a osutatud esitajate ainuõigustest erand, mis ei ole kooskõlas direktiivi artikliga 5, kuna see võimaldab INA-l pakkuda oma veebisaidil esitajate esituste tasulist allalaadimist, ilma et ta peaks tõendama, et tal on selliseks kasutamiseks nende nõusolek.

27

INA leiab seevastu, et see artikkel ei kujuta endast esitajate ainuõigustest tehtavat erandit ega nende piiramist, kuna see piirdub nende õiguste tõendamise korra loomisega, kehtestades INA-le ümberlükatava eelduse, et esitajate esituste kasutamise õigused on loovutatud INA-le, ning selline eeldus võimaldab tal vältida intellektuaalomandi seadustiku artiklites L. 212‑3 ja L. 212‑4 nimetatud kirjaliku nõusoleku või töölepingu tõendamist. INA lisab, et muudetud artikli 49 alusel on ta sõlminud esitajate ametiühingutega kollektiivkokkulepped, milles on kindlaks määratud esituste kasutamise tingimused ja selle eest makstav tasu.

28

Neid kaalutlusi silmas pidades tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on ELTL artiklis 267 ette nähtud menetluses Euroopa Kohtu ja eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanded selgelt eraldatud ja üksnes viimati nimetatu on pädev tõlgendama riigisiseseid õigusakte (15. jaanuari 2013. aasta kohtuotsus Križan jt, C‑416/10, EU:C:2013:8, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika).

29

Seega ei ole Euroopa Kohtu ülesanne teha eelotsusemenetluses otsust liikmesriigi õigusnormide tõlgendamise kohta. Tegelikult peab Euroopa Kohus liidu ja liikmesriigi kohtute pädevuse jaotuse raames võtma arvesse eelotsuse küsimuste faktilist ja õiguslikku konteksti nii, nagu seda on eelotsusetaotluses kirjeldatud (vt selle kohta 21. oktoobri 2010. aasta kohtuotsus Padawan, C‑467/08, EU:C:2010:620, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).

30

Samuti olgu märgitud, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt peavad liikmesriigi kohtud riigisisese õiguse kohaldamisel tõlgendama seda võimalikult suures ulatuses asjakohase direktiivi sõnastust ja eesmärki arvestades, et saavutada direktiivis ette nähtud eesmärk ning seeläbi täita ELTL artikli 288 kolmanda lõigu nõuded. Selline riigisisese õiguse kooskõlalise tõlgendamise kohustus on EL toimimise lepinguga loodud süsteemile omane, kuna see võimaldab liikmesriigi kohtutel tagada oma pädevuse piires liidu õiguse tõhusa toime kohtuvaidluste lahendamisel (vt 24. jaanuari 2012. aasta kohtuotsus Dominguez, C‑282/10, EU:C:2012:33, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).

31

Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab eelotsusetaotluses, nagu on märgitud ka käesoleva kohtuotsuse punktis 11, et INA, kelle ülesanne on riikliku audiovisuaalse pärandi säilitamine ja väärtustamine, ei ole saanud kasutada üht osa oma arhiividest, kuna INA asjaomaste audiovisuaalprogrammide tootmise toimikud ei sisalda esitajatega sõlmitud töölepinguid. Kuna INA-l ei olnud intellektuaalomandi seadustiku artiklis L. 212‑3 sätestatud kirjalikke nõusolekuid esitajate või nende õigusjärglastega, kelle tuvastamine ja leidmine võib olla keeruline või isegi võimatu, või esitajate või nende õigusjärglaste ja audiovisuaalprogrammide tootjate vahel sõlmitud töölepinguid, siis ei saanud INA tugineda intellektuaalomandi seadustiku artiklis L. 212‑4 ette nähtud nõusoleku eeldusele.

32

Eelotsusetaotluse esitanud kohus lisab, et selleks, et INA saaks osutada talle ülesandeks tehtud avalikku teenust, muudeti 1. augusti 2006. aasta seadusega nr 2006/961 kommunikatsioonivabaduse seaduse artikli 49 II punkti nii, nagu see on ära toodud käesoleva kohtuotsuse punktis 24. See kohus märgib veel, et põhikohtuasjas kõne all olevad liikmesriigi õigusnormid ei kuulu ühegi sellise erandi ega piirangu kohaldamisalasse, mida liikmesriigid võivad direktiivi 2001/29 artikli 5 alusel ette näha.

33

Pealegi, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 15–17, on samas kui tribunal de grande instance de Paris (Pariisi esimese astme kohus) ning cour d’appel de Paris (Pariisi apellatsioonikohus) otsustasid, et muudetud artikkel 49 ei vabastata INAd esitaja eelneva nõusoleku saamise kohustusest, asunud Cour de cassation (Prantsusmaa kassatsioonikohus), kellele kohtuasi edasi kaevati, sisuliselt seisukohale, et põhikohtuasjas kõne all oleva „erandi“ kohaldamine ei sõltu sellest, kas on tõendatud, et esitaja on andnud nõusoleku oma esituse esmakordseks kasutamiseks. Seejärel olgu märgitud, et cour d’appel de Versailles (Versailles’ apellatsioonikohus), kelle otsuse peale esitati eelotsusetaotluse esitanud kohtule kassatsioonkaebus, tõlgendas nimetatud artiklit 49 nii, et sellega kehtestati INA kasuks esitaja eelneva nõusoleku juris tantum eeldus tema arhiivides sisalduvate esituste kaubanduslikuks kasutamiseks.

34

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma küsimusega sisuliselt teada, kas direktiivi 2001/29 artikli 2 punkti b ja artikli 3 lõike 2 punkti a tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, millega kehtestatakse selleks volitatud institutsioonile audiovisuaalarhiivide kasutamiseks ümberlükatav eeldus, et esitaja on andnud nõusoleku oma esituse salvestamiseks ja kasutamiseks, kui see esitaja osaleb audiovisuaalse teose salvestamisel selle teose ringhäälingus edastamiseks.

35

Direktiivi 2001/29 artikli 2 punkti b ja artikli 3 lõike 2 punkti a kohaselt näevad liikmesriigid ette, et esitajatel on ainuõigus lubada või keelata oma esituste salvestiste reprodutseerimist ja üldsusele avalikustamist.

36

Kõigepealt olgu märgitud, et nende sätetega esitajatele antud kaitset tuleb pidada laiaulatuslikuks (vt analoogia alusel 16. novembri 2016. aasta kohtuotsus Soulier ja Doke, C‑301/15, EU:C:2016:878, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika). Nimelt, nagu on märgitud direktiivi 2001/29 põhjendustes 21 ja 24, on õiguskindluse tagamiseks siseturul esiteks vaja reprodutseerimisõigusega hõlmatud tegevus määratleda üldiselt. Teiseks tuleb õigust avalikustada üldsusele selle direktiivi artikli 3 lõike 2 punktis a osutatud kaitstud objekt käsitada igasugust sellist tegevust hõlmavana, millega avalikustatakse nimetatud objekt üldsusele, kes ei viibi paigas, kus objekt avalikustatakse.

37

Sellest tulenevalt tuleb kõnealust kaitset, nagu autoriõigusega antud kaitsetki, mõista eelkõige nii, et see ei ole piiratud direktiivi 2001/29 artikli 2 punktiga b ja artikli 3 lõike 2 punktiga a tagatud õiguste omamisega, vaid hõlmab ka nende õiguste kasutamist (vt selle kohta 16. novembri 2016. aasta kohtuotsus Soulier ja Doke, C‑301/15, EU:C:2016:878, punkt 31).

38

Samuti on oluline silmas pidada, et direktiivi 2001/29 artikli 2 punktiga b ja artikli 3 lõike 2 punktiga a esitajatele tagatud õigused on ennetavad selles mõttes, et mis tahes tegevus nende esituste reprodutseerimiseks või üldsusele avalikustamiseks eeldab esitaja eelnevat nõusolekut. Sellest järeldub, et kui direktiivi 2001/29 artiklis 5 ammendavalt ette nähtud eranditest ja piirangutest ei tulene teisiti, tuleb selliste kaitstud objektide mis tahes kasutamist kolmanda isiku poolt ilma kõnealuse eelneva nõusolekuta pidada selle omaniku õigusi kahjustavaks (vt selle kohta 16. novembri 2016. aasta kohtuotsus Soulier ja Doke, C‑301/15, EU:C:2016:878, punktid 33 ja 34, ning 7. augusti 2018. aasta kohtuotsus Renckhoff, C‑161/17, EU:C:2018:634, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

39

Selline tõlgendus on kooskõlas esitajate õiguste kõrgetasemelise kaitse eesmärgiga, millele viidatakse direktiivi 2001/29 põhjenduses 9, samuti vajadusega, et esitajad saaksid oma esituste kasutamise eest nõuetekohast tasu, et neil oleks võimalik jätkata oma loome- ja kunstilist tegevust, nagu on sisuliselt korratud selle direktiivi põhjenduses 10.

40

Samas, nagu Euroopa Kohus on 16. novembri 2016. aasta kohtuotsuses Soulier ja Doke (C‑301/15, EU:C:2016:878, punkt 35) seoses autori ainuõigustega juba märkinud, ei ole direktiivi 2001/29 artikli 2 punktis b ega artikli 3 lõike 2 punktis a täpsustatud, mil viisil peab esitaja oma eelnevat nõusolekut väljendama, mistõttu ei saa neid sätteid tõlgendada nii, et need nõuavad tingimata selle nõusoleku kirjalikku või sõnaselgelt väljendamist. Pigem tuleb hoopis lähtuda sellest, et need sätted võimaldavad nõusolekut väljendada ka kaudselt, seda enam, et Euroopa Kohus on sama kohtuotsuse punktis 37 märkinud, et tingimused, mille korral on vaikimisi nõusolek lubatud, peavad olema rangelt määratletud, et ei kahjustataks autori eelneva nõusoleku põhimõtte enda ulatust.

41

Käesoleva juhtumi suhtes olgu märgitud, et nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktides 31–33, seatakse muudetud artiklis 49 INA kasuks ümberlükatav eeldus, et audiovisuaalteose teose loomises osalev esitaja on talle andnud nõusoleku oma esituse salvestamiseks ja kasutamiseks, mis võimaldab mööda minna intellektuaalomandi seadustiku artiklis L. 212‑3 ette nähtud esitaja kirjaliku nõusoleku nõudest kirjeldatud kasutusviiside puhul.

42

Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et esitaja, kes ise osaleb audiovisuaalse teose loomises selle ringhäälingus levitamiseks programme edastavate riigi äriühingute poolt ja kes viibib sel eesmärgil sellise teose salvestamise kohas, on esiteks teadlik oma esituse kavandatud kasutamisest (vt analoogia alusel 16. novembri 2016. aasta kohtuotsus Soulier ja Doke, C‑301/15, EU:C:2016:878, punkt 43) ja teiseks kannab ta oma esituse ette selliseks kasutamiseks, mistõttu võib asuda seisukohale, et vastupidiste tõendite puudumisel on ta sellise osalemise tõttu nõus selle esituse salvestamisega ja seega ka selle kasutamisega.

43

Seejärel tuleb märkida, et kuna ilmneb, et põhikohtuasjas kõne all olevad õigusnormid võimaldavad esitajal või tema õigusjärglastel tõendada, et nad ei ole nõustunud oma esituse edasise kasutamisega, on käesoleva kohtuotsuse punktis 34 viidatud eeldus ümberlükatav. Kuna need õigusnormid piirduvad erandi tegemisega esitaja kirjaliku nõusoleku nõudest, mis on sätestatud intellektuaalomandi seadustiku artiklis L. 212‑3, mida aga ei ole ette nähtud liidu õiguses, siis puudutavad nimetatud õigusnormid üksnes sellise nõusoleku olemasolu tõendamise korda.

44

Viimaks olgu märgitud, et selline eeldus võimaldab tagada õiguste ja huvide tasakaalu eri liiki õiguste valdajate huvide vahel, millele on viidatud direktiivi 2001/29 põhjenduses 31. Täpsemalt, nagu on sisuliselt märgitud selle direktiivi põhjenduses 10, peavad esitajad oma loome- ja kunstilise tegevuse jätkamiseks saama nõuetekohast tasu oma esituste salvestiste eest, samuti nagu tootjad, et neil oleks võimalik nimetatud tegevust rahastada. Samas, kuna käesoleval juhul ei ole INA‑l oma arhiivides esitajate või nende õigusjärglaste nõusolekuid või nende ja kõnealuste audiovisuaalprogrammide tootjate vahel sõlmitud töölepinguid, siis ei saa INA kasutada osa oma arhiividest, mis võib kahjustada teiste õiguste omajate huve, näiteks kõnealuste audiovisuaalteoste loojate ja nende tootjate, see tähendab programme edastavate riigi äriühingute huve, kelle õigused on üle läinud INA-le, või ka teiste esitajate huve, kes võisid osaleda samade teoste loomises.

45

Selline eeldus ei või mingil juhul mõjutada esitajate õigust saada nõuetekohast tasu nende esituste salvestiste kasutamise eest.

46

Neil asjaoludel tuleb vastata eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusele, et direktiivi 2001/29 artikli 2 punkti b ja artikli 3 lõike 2 punkti a tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnormid, millega kehtestatakse selleks volitatud institutsiooni poolt audiovisuaalarhiivide kasutamiseks ümberlükatav eeldus, et esitaja on andnud nõusoleku oma esituse salvestamiseks ja kasutamiseks, kui see esitaja osaleb mõne audiovisuaalse teose salvestamisel selle teose ringhäälingus edastamiseks.

47

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas artikli 2 punkti b ja artikli 3 lõike 2 punkti a tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnormid, millega kehtestatakse selleks volitatud institutsiooni poolt audiovisuaalarhiivide kasutamiseks ümberlükatav eeldus, et esitaja on andnud nõusoleku oma esituse salvestamiseks ja kasutamiseks, kui see esitaja osaleb mõne audiovisuaalse teose salvestamisel selle teose ringhäälingus edastamiseks.