–

Eni SpA ja Shell Italia E & P SpA, esindajad: avvocato F. Todarello ja avvocato F. Novelli,

–

Comune di Viggiano, esindaja: avvocato G. Molinari,

–

Assomineraria, esindajad: avvocato E. Bruti Liberati ja avvocato A. Canuti,

–

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato P. G. Marrone,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: G. Gattinara, K. Talabér-Ritz ja O. Beynet,

1

Eelotsusetaotlused puudutavad seda, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 1994. aasta direktiivi 94/22/EÜ süsivesinike geoloogilise luure, uurimise ja tootmise lubade andmis- ning kasutamistingimuste kohta (EÜT 1994, L 164, lk 3; ELT eriväljaanne 06/02, lk 262) artikli 6 lõiget 1 koostoimes selle direktiivi põhjendusega 6.

2

Taotlused on esitatud kohtuvaidluses, mille üks pool on Eni SpA ja teine pool Ministero dello Sviluppo Economico (majandusarengu ministeerium, Itaalia) ja Ministero dell’Economia e delle Finanze (majandus- ja rahandusministeerium, Itaalia), ning kohtuvaidluses, mille üks pool on Shell Italia E & P SpA (edaspidi „Shell“) ning teine pool on eespool nimetatud kaks ministeeriumi ja Autorità di Regolazione per l’Energia, Reti e Ambiente, varem Autorità per l’energia elettrica e il gas e il sistema idrico (energia, võrgustike ja keskkonna järelevalveasutus, Itaalia) (edaspidi „järelevalveasutus“), ning mis puudutavad meetodit, kuidas arvutada nimetatud äriühingute poolt allmaakaevanduste käitamisel makstava tasu suurus.

3

Direktiivi 94/22 põhjendused 4 ja 6–8 on sõnastatud järgmiselt:

„liikmesriigid on suveräänsed ja neil on suveräänsed õigused oma territooriumil asuvate süsivesinikevarude suhtes;

[…]

tuleb võtta meetmeid, et kedagi diskrimineerimata tagada juurdepääs süsivesinike geoloogilise luure, uurimise ja tootmisega seotud toimingutele ja sellekohaste taotluste esitamisele tingimustel, mis soodustavad suuremat konkurentsi kõnealuses sektoris ning võimaldavad seega parimal viisil läbi viia liikmesriikide ressursside geoloogilist luuret, uurimist ja tootmist ning tugevdada energia siseturu integreerumist;

selleks tuleb kehtestada ühiseeskirjad, millega tagatakse, et süsivesinike geoloogilise luure, uurimise ja tootmise lubade andmise korda kohaldatakse kõigi vajaliku suutlikkusega üksuste suhtes; lube tuleb anda objektiivsete avaldatud kriteeriumide alusel; samamoodi peavad lubade andmise tingimused olema ette teada kõigile loa taotlemises osalevatele üksustele;

liikmesriikidele peab jääma võimalus piirata juurdepääsu kõnealustele toimingutele ja nende läbiviimist üldiste huvidega seotud põhjustel ning kehtestada tasu rahas või süsivesinikes, kusjuures kõnesoleva tasu maksmise üksikasjalik kord tuleb kindlaks määrata nii, et sellega ei sekkutaks üksuste juhtimisse; nimetatud võimalusi tuleb kasutada kedagi diskrimineerimata; v.a kõnealuse võimaluse kasutamisega seotud kohustused, tuleb võtta meetmeid, et vältida üksuste suhtes selliste tingimuste ja kohustuste kehtestamist, mida ei õigusta vajadus, et nad oma tegevust nõuetekohaselt täidaksid; üksuste tegevust tuleb kontrollida ainult niipalju, kui see on vajalik, et tagada kõnealuste kohustuste ja tingimuste täitmine“.

4

Selle direktiivi artikli 2 lõikes 2 on sätestatud:

„Kui piirkonnas on lubatud läbi viia lõikes 1 sätestatud toiminguid, tagavad liikmesriigid, et üksusi ei diskrimineerita kõnealuste toimingute juurde pääsemisel ega nende teostamisel.“

5

Viidatud direktiivi artikli 6 lõigetes 1 ja 3 on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid tagavad lõike 2 kohaldamisega või rahas või süsivesinikes makstava tasu kehtestamisega, et artikli 5 lõikes 2 osutatud tingimuste ja nõuete ning eriloa kasutamise üksikasjalike kohustuste põhjuseks on üksnes vajadus tagada toimingute nõuetekohane läbiviimine loataotluses käsitletud piirkondades.

[…]

3.   Liikmesriigid määravad kindlaks lõikes 1 osutatud tasu maksmise eeskirjad, k.a riigi osalust käsitleva nõude nii, et oleks tagatud üksuste sõltumatu juhtimine.

[…]“.

6

Direktiiv 94/22 võeti Itaalia õigusesse üle 25. novembri 1996. aasta seadusandliku dekreediga nr 625 (GURI nr 293, 14.12.1996). See seadusandlik dekreet, mida on muudetud 23. augusti 2004. aasta seadusega nr 239 (GURI nr 315, 13.9.2004) (edaspidi „seadusandlik dekreet nr 625/96“), sätestab artikli 19 lõigetes 1 ja 5bis:

„1.   Toodangu eest, mis saadakse alates 1. jaanuarist 1997, on iga kaevandamisloa omaja kohustatud tasuma igal aastal riigile kaevandamistoote protsentuaalse osa väärtuse, mis on võrdne 7%‑ga maismaal kaevandatavate vedelate ja gaasiliste süsivesinike kogusest ning 7%‑ga meres kaevandatavate gaasiliste süsivesinike kogusest ja 4%‑ga meres kaevandatavate vedelate süsivesinike kogusest.

[…]

5bis   Alates 1. jaanuarist 2002 toodetava toodangu puhul määratakse […] toote protsentuaalse osa ühikuväärtused kindlaks: […] b) gaasi osas kõikide kaevandamislubade ja kõikide loa omajate puhul energiakvoodi indeksi vastava aasta aritmeetilise keskmise põhjal väljendatuna eurodes megadžauli kohta, mille määrab [järelevalveasutus] 22. aprilli 1999. aasta otsusega nr 55/99 […]“.

7

23. juuli 2009. aasta seaduse nr 99 (GURI nr 176, 31.7.2009) artikli 45 lõikega 1 suurendati seadusandliku dekreedi nr 625/96 artikli 19 lõikes 1 ette nähtud kaevandatud maavara protsentuaalset osa 10%‑ni, mida maagaasi kaevandamisloa omajatel tuli riigile tasuda.

8

31. jaanuari 2007. aasta dekreetseadus nr 7, mis kinnitati seadusena seadusega nr 40/2007 (GURI nr 77, 2.4.2007), sätestab artikli 11 lõikes 1, et kaevandamisloa omajad võõrandavad toote protsentuaalseid osi, mida riigile tasuda tuleb, võimsuste reguleeritud turul vastavalt eeskirjadele, mis on kehtestatud majandusarengu ministri dekreediga.

9

Vastavalt nimetatud dekreetseaduse artiklile 11 sätestab majandusarengu ministeeriumi 6. augusti 2010. aasta ministri määruse (GURI nr 200, 27.8.2010) artikkel 4, et loa omajad peavad pakkuma maagaasikvoote, mis vastavad riigile makstavatele tasudele kaevandamisvõimsuste reguleeritud turul (PSV-turg). Euroopa Kohtule esitatud teabe kohaselt on PSV virtuaalne platvorm, mida haldab Snam Rete Gas, mis on maagaasivõrgu peamine haldur Itaalias, ja mille raames on võimalik teha riigis asuvasse gaasivõrgustikku suunatud gaasiga kaubandustehinguid ja gaasi võõrandada. PSV peamine eesmärk on luua kasutajate jaoks pakkumise ja nõudluse ühenduspunkt, et oleks võimalik teha iga päev kahepoolseid maagaasi vabaturutehinguid.

10

Nagu nähtub ministri 6. augusti 2010. aasta määruse artikli 4 lõigetest 1, 3 ja 4, põhineb PSV-turul riigile makstavatele tasudele vastavate maagaasi kvootide võõrandamise mehhanism läbirääkimistega enampakkumistel. Energiakvoodist madalama hinnaga pakkumusi ei saa aktsepteerida. Kui sellel turul pakutavat gaasi kvooti ei müüda, jääb see endiselt loa omaja käsutusse, kellel tuleb Itaalia riigile tasuda rahasumma, mis vastab energiakvoodi väärtusele.

11

24. jaanuari 2012. aasta dekreetseadus nr 1, millega kehtestatakse kiireloomulised sätted konkurentsi, infrastruktuuride arengu ja konkurentsivõime valdkonnas, mis on kinnitatud 24. märtsi 2012. aasta seadusena nr 27 (GURI nr 71, 24.3.2012), sätestab artiklis 13:

„Alates esimesest kvartalist, mis järgneb käesoleva dekreedi jõustumisele, nõuab [järelevalveasutus] selleks, et viia maagaasi hinnad 23. mai 2000. aasta seadusandliku dekreedi muudetud redaktsiooni nr 164 artiklis 22 nimetatud kaitsetumate tarbijate puhul vastavusse Euroopa väärtustega, nende muutuvate tasude kindlaksmääramisel, millega kaetakse maagaasiga varustamise kulud, nende parameetrite hulgas, mille põhjal tehakse ajakohastamine, progressiivselt kasvava kvoodi puhul lähtumist ka turul täheldatud gaasihindadest. Oodates, kuni tekib 23. juuli 2009. aasta seaduse nr 99 artikli 30 lõikes 1 nimetatud maagaasiturg, tuleb aluseks võtta Euroopa turud, mida on nimetatud 13. augusti 2010. aasta seadusandliku dekreedi nr 130 artikli 9 lõikes 6.“

12

Selle sätte kohaselt loobus järelevalveasutus otsusega 196/2013/R/gas alates 1. oktoobrist 2013 energiakvoodi indeksist kui parameetrist, mille põhjal arvutada gaasi hind, selleks et määrata kindlaks gaasi tarnetingimused kaitsetumatele tarbijatele. Nimetatud otsuse kohaselt aluseks võetav indeks on Cmem‑indeks, mis on erinevate elementide summa, mille hulka kuulub ka Pfor-indeks. Viimati nimetatud indeks katab gaasivarustuse kulud ja see määratakse kindlaks eranditult selle toote vabaturu kvartali forvard‑hindade põhjal Madalmaade gaasibörsil.

13

Eni ja Shell on maismaal ja meres asuva maagaasi kaevandamislubade omajad. Loa omajatena tuleb neil maksta maapinna kaevandamise tasu, mille summa on kehtestatud kaevandatud gaasi protsentuaalse osa väärtuse põhjal, mis on kindlaks määratud seadusega.

14

Põhikohtuasjades esitatud kaebustes vaidlustavad Eni ja Shell erinevad põhikohtuasja kostjate vastu võetud aktid, sealhulgas eelkõige majandusarengu ministri – Direzione generale per la sicurezza dell la sicurezza dell’approvigionamento e le infrastrutture energetiche (energiavarustuse ja energiataristu peadirektoraat) – 24. märtsi 2016. aasta otsuse, millega viimased jätsid nimetatud tasu suuruse arvutamise parameetrina 2015. aasta osas kehtima energiakvoodi indeksi, mis põhineb nafta ja muude kütteainete hindadel keskpikas ja pikas perspektiivis. Nimetatud äriühingute sõnul peab nende kvootide väärtuse kindlaksmääramine ja järelikult nende tasude summa põhinema mõnel muul indeksil, nimelt Pfor‑indeksil, mis on seotud maagaasi turuhinnaga lühikeses perspektiivis.

15

Neil asjaoludel tekkis Tribunale Amministrativo Regionale per la Lombardial (Lombardia maakonna halduskohus, Itaalia) küsimus, kas kõnealused Itaalia õigusnormid on kooskõlas direktiiviga 94/22 ja eelkõige artikli 6 lõikega 1 koostoimes selle põhjendusega 6, mis näeb liikmesriikidele ette kohustuse „kedagi diskrimineerimata tagada juurdepääs“ süsivesinike tootmisega seotud toimingutele „tingimustel, mis soodustavad suuremat konkurentsi kõnealuses sektoris“.

16

Nimetatud kohus märgib esiteks, et nagu nähtub 24. märtsi 2012. aasta seaduse nr 27 artikli 13 lõikest 1, otsustas Itaalia seadusandja järk-järgult loobuda energiakvoodi indeksist kui parameetrist, mille abil määrata kindlaks kaitsetumatele tarbijatele mõeldud maagaasi võrdlushind, et kohandada seda hinda Euroopa väärtustega. Ta täpsustab ka, et otsusega 196/2013/R/gas loobus järelevalveasutus lõplikult energiakvoodi indeksist ja võttis kaitstud turul maagaasi hinna arvutamise parameetrina kasutusele Pfor-indeksi.

17

Teiseks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et hind, mis arvutatakse energiakvoodi indeksi järgi, millest loa omajad on kohustatud maksmisele kuuluvale tasule vastavate gaasikvootide hinna määramisel lähtuma, on „oluliselt kõrgem“ kui gaasihind, mis arvutatakse Pfor-indeksi alusel. Nende kvootide kõrgema hinna tõttu jäid need pärast pakkumist PSV-turul müümata.

18

Neil asjaoludel võivad kaevandatud maavara protsentuaalse osa väärtuse arvutusmeetodid, mis vastavad Itaalia riigile maksmisele kuuluvatele tasudele, panna loa omajad ebasoodsamasse olukorda võrreldes teiste maagaasiturul tegutsevate turuosalistega, kellel ei ole kohustust kohaldada energiakvoodi indeksit.

19

Lisaks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) tunnistas oma 19. jaanuari 2018. aasta otsusega nr 290 sellel indeksil põhineva riigile maksmisele kuuluvate tasude arvutusmeetodi kehtivaks. Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) leidis selles otsuses, et arvestades direktiivi 94/22 artikli 6 lõikes 1 ette nähtud alternatiive, võis Itaalia seadusandja valida, et kaevandamisloa omajad maksavad tasu rahas. See säte ei kehtesta kohustust näha ette, et see tasub peab olema võrdne kaevandatud gaasi protsentuaalse osa turuväärtusega. Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) sõnul võimaldab energiakvoodi indeks muuta kaevandamislubadest saadud tulu piisavalt stabiilseks ja ootuspäraseks. Pealegi vähendaks energiakvoodi indeksist loobumine Itaalia riigi saadavat tulu vastavalt seadusandliku dekreedi nr 625/96 artikli 19 lõikele 5bis.

20

Neil asjaoludel otsustas Tribunale amministrativo regionale per la Lombardia (Lombardia maakonna halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse, mis on mõlemas kohtuasjas identne:

„Kas direktiivi 94/22 artikli 6 lõike 1 sätetega ja põhjendusega 6 on vastuolus riigisisesed õigusnormid ja konkreetselt [seadusandliku dekreedi 625/96] artikli 19 lõige 5bis, mis võimaldab tõlgenduse tõttu, mille on andnud Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) kohtuotsusega nr 290/2018, kehtestada kaevandamistasude maksmisega seoses energiakvoodi parameetri, mis põhineb pigem nafta ja muude kütteainete noteeritud hindadel kui Pfor-indeksil, mis sõltub gaasi hinnast lühiajalisel turul?“

21

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub oma küsimusega selgitada sisuliselt, kas direktiivi 94/22 artikli 6 lõiget 1 koostoimes selle direktiivi põhjendusega 6 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt arvutatakse maagaasi kaevandamislubade omajate poolt makstavad tasud indeksi järgi, mis põhineb nafta ja muude kütteainete hinnal keskpikas ja pikas perspektiivis, ja mitte indeksi järgi, mis kajastab maagaasi turuhinda lühiajalises perspektiivis.

22

Esiteks tuleb märkida, et direktiivi 94/22 põhjendusest 6 tuleneb, et liikmesriigid peavad kedagi diskrimineerimata tagama juurdepääsu süsivesinike geoloogilise luure, uurimise ja tootmisega seotud toimingutele, et soodustada selles sektoris suuremat konkurentsi.

23

Samuti tagavad liikmesriigid selle direktiivi artikli 2 lõike 2 kohaselt, et üksusi ei diskrimineerita sellistele toimingutele juurde pääsemisel ega nende teostamisel (27. juuni 2013. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola, C‑569/10, EU:C:2013:425, punkt 50).

24

Teiseks tuleb märkida, et direktiivi 94/22 artikli 6 lõikest 1 koostoimes direktiivi põhjendusega 8 tuleneb, et liikmesriigid võivad nõuda, et huvitatud majandusüksused maksaksid rahas või süsivesinikes tasu kaevandamistegevuse eest, mis hõlmab nende territooriumil asuvaid süsivesinikke, mis on ressursid, mille suhtes on liikmesriigid „suveräänsed ja neil on suveräänsed õigused“, nagu nähtub selle direktiivi neljandast põhjendusest.

25

Kolmandaks, nagu märgib kohtujurist oma ettepaneku punktis 43, jätab direktiiv 94/22 tasu arvutamise meetodi kindlaksmääramiseks liikmesriikidele väga suure kaalutlusruumi.

26

Põhikohtuasjades väidavad Eni ja Shell, kes tegelevad kaevandamisloa alusel maagaasi kaevandamisega, et tasu suuruse arvutusmeetodina energiakvoodist lähtumise tõttu on selle aluseks oleva maavara protsentuaalse osa hind kõrgem kui PSV-turul kaubeldava maagaasi hind. Esiteks jääks need kvoodid müümata, kui loa omajad püüaksid neid võõrandada PSV-turgu reguleerivate enampakkumiste raames. Teiseks peaksid need loa omajad sisuliselt ostma neile kvootidele vastava maagaasi müümata osa ja maksma Itaalia riigile tasuna gaasikvoote turuhinnast kõrgema hinnaga.

27

Ent kuna teised PSV-turul tegutsevad üksused ei olnud kohustatud sellist tasu Itaalia riigile maksma, võisid nad osta ja kaubelda maagaasiga madalama hinna eest, mis on kindlaks määratud pakkumise ja nõudluse vahega sellel turul.

28

Eni ja Shell on seisukohal, et selline olukord kujutab endast diskrimineerimist ühelt poolt maagaasi kaevandamislube omavate ettevõtjate ja teiselt poolt PSV‑turul tegutsevate ettevõtjate vahel, kui kõne all on nimetatud maavara müük, levitamine ja turustamine.

29

Sellega seoses tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõuab võrdse kohtlemise põhimõte kui liidu õiguse üldpõhimõte, et sarnaseid olukordi ei koheldaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei koheldaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (28. novembri 2018. aasta kohtuotsus Solvay Chimica Italia jt, C‑262/17, C‑263/17 ja C‑273/17, EU:C:2018:961, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika).

30

Ent tuleb märkida, et sellised loa omajad nagu Eni ja Shell põhikohtuasjas ei ole kõnealuse tasuga maksustamise puhul sarnases olukorras teiste PSV turuosalistega, kelle tegevus seisneb üksnes gaasikvootide müümises, levitamises ja turustamises sellel turul.

31

Nimelt nähtub Euroopa Kohtu käsutuses olevast teabest, mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus, et selle tasu maksmine on ette nähtud üksnes kaevandamislubade omajatele vastutasuks õiguse eest kindlaksmääratud geograafilisel alal tegeleda ainuõiguse alusel süsivesinike kaevandamisega.

32

Neil asjaoludel ei kujuta sellised riigisisesed õigusnormid, nagu on kõne all käesolevas asjas, mis näevad ette, et maagaasi kaevandamislubade omajate poolt maksmisele kuuluvate tasude suurus määratakse kindlaks teistsuguse indeksi alusel kui see, mida kasutatakse kaevandatud maagaasi turuväärtuse kindlaksmääramiseks, endast nimetatud loa omajate diskrimineerimist.

33

Sellest tulenevalt ei ole asjaolu, et energiakvoodi indeks ei ole seotud maagaasi turuhinnaga, nende õigusnormide diskrimineeriva laadi hindamisel asjasse puutuv. Seda järeldust kinnitab asjaolu, et direktiiv 94/22 ei näe ette ühtegi sätet, mis paneks liikmesriikidele kohustuse võtta vastu kõnealuse tasu suuruse kindlaksmääramise konkreetne meetod, või näha ette, et selle tasu suurus on seotud PSV‑turul kaubeldava maagaasi hinnaga.

34

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 58 märgib, ei ole ebamõistlik, kui liikmesriik otsustab süsivesinike kaevandamisest tuleneva riigitulude suurema stabiilsuse ja ootuspärasuse tagamiseks pigem valida sellise tegevuse korral maksmisele kuuluva tasu arvutamise meetodi, mis on seotud väiksema volatiilsusega, mis põhineb nafta ja muude kütteainete hinnal keskpikas ja pikas perspektiivis nagu energiakvoodi indeks, kui indeksi, mis kajastab maagaasi hinda lühiajaliselt nagu Pfor‑indeks.

35

Samuti on oluline rõhutada, et direktiiv 94/22 kehtestab eelkõige artiklis 6 teatud nõuded, mida liikmesriigid peavad arvesse võtma, kui nad teostavad oma kaalutlusõigust selliste tasude arvutamise korra kehtestamisel, nagu on kõne all põhikohtuasjas.

36

Seega, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 60 ja 67 märkis, tuleneb direktiivi 94/22 artikli 6 lõigetest 1 ja 3, et liikmesriigid ei tohi kehtestada tasusid, mille määr muudaks maagaasi geoloogilise luure, uurimise ja tootmisega seotud toimingud praktikas võimatuks ega võimaldaks tagada nende üksuste sõltumatut juhtimist.

37

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kõiki asjasse puutuvaid asjaolusid arvesse võttes hinnata, kas direktiiviga 94/22 kehtestatud piire on tema menetluses pooleli olevates kohtuasjades rikutud.

38

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et direktiivi 94/22 artikli 6 lõiget 1 koostoimes selle direktiivi põhjendusega 6 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt arvutatakse maagaasi kaevandamislubade omajate poolt makstavad tasud indeksi järgi, mis põhineb nafta ja muude kütteainete hinnal keskpikas ja pikas perspektiivis, ja mitte indeksi järgi, mis kajastab maagaasi turuhinda lühiajalises perspektiivis.

39

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (üheksas koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 1994. aasta direktiivi 94/22/EÜ süsivesinike geoloogilise luure, uurimise ja tootmise lubade andmis- ning kasutamistingimuste kohta artikli 6 lõiget 1 koostoimes selle direktiivi põhjendusega 6 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt arvutatakse maagaasi kaevandamislubade omajate poolt makstavad tasud indeksi järgi, mis põhineb nafta ja muude kütteainete hinnal keskpikas ja pikas perspektiivis, ja mitte indeksi järgi, mis kajastab maagaasi turuhinda lühiajalises perspektiivis.