–

Bayer Pharma AG, esindajad: ügyvéd E. Szakács, ügyvéd K. J. Tálas ja ügyvéd I. Molnár,

–

Richter Gedeon Vegyészeti Gyár Nyrt., esindajad: ügyvéd A. Szecskay ja ügyvéd G. Bacher,

–

Exeltis Magyarország Gyógyszerkereskedelmi Kft., esindajad: ügyvéd K. Szamosi, ügyvéd P. Lukácsi ja ügyvéd Á. György,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: L. Havas, F. Wilman ja S. L. Kalėda,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta (ELT 2004, L 157, lk 45; ELT eriväljaanne 17/02, lk 32) artikli 9 lõike 7 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud kohtuvaidluses Bayer Pharma AG (edaspidi „Bayer“) ning äriühingute Richter Gedeon Vegyészeti Gyár Nyrt. (edaspidi „Richter“) ja Exeltis Magyarország Gyógyszerkereskedelmi Kft. (edaspidi „Exeltis“) vahel seoses kahjuga, mida kahele viimati nimetatud äriühingule väidetavalt on tekitatud sellega, et liikmesriigi kohus kohaldas nende suhtes Bayeri taotluse alusel hagi tagamise meetmeid.

3

Intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu (edaspidi „TRIPS-leping“), mis sisaldub 15. aprillil 1994 Marrakechis alla kirjutatud Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) asutamislepingu lisas 1C ja mis kiideti heaks nõukogu 22. detsembri 1994. aasta otsusega 94/800/EÜ, mis käsitleb Euroopa Ühenduse nimel sõlmitavaid tema pädevusse kuuluvaid küsimusi puudutavaid kokkuleppeid, mis saavutati mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay voorus (1986–1994) (EÜT 1994, L 336, lk 1; ELT eriväljaanne 11/21, lk 80), preambuli esimene lõik on sõnastatud järgmiselt:

„soovides vähendada moonutusi ja takistusi rahvusvahelises kaubanduses ja arvestades vajadust edendada tõhusat, nõuetekohast intellektuaalomandi õiguste kaitset, samuti tagada, et intellektuaalomandi õiguste kaitsmiseks rakendatavad meetmed ja menetlus ise ei muutuks tõkkeks seaduslikule kaubandusele.”

4

TRIPS-lepingu artikli 1 „Kohustuste iseloom ja ulatus“ lõikes 1 on sätestatud järgmist:

„Liikmed jõustavad käesoleva lepingu sätted. Liikmed võivad rakendada, kuid ei ole kohustatud rakendama oma seadustes ulatuslikumat kaitset, kui nõuab käesolev leping, tingimusel et selline kaitse ei ole vastuolus käesoleva lepingu sätetega. Liikmetel on õigus valida sobiv meetod käesoleva lepingu sätete rakendamiseks oma õigussüsteemis ja -praktikas.“

5

TRIPS-lepingu artikli 50 „Ajutised meetmed“ lõikes 7 on sätestatud järgmist:

„Kui ajutised meetmed tühistatakse või kui nad muutuvad kehtetuks hageja mis tahes teo või tegevusetuse tõttu, või kui hiljem on leitud, et intellektuaalomandiõigust pole rikutud ega pole seda ähvardanud rikkumise oht, on kohtuorganitel õigus kostja nõudel kohustada hageja maksma kostjale kohast hüvitist nende meetmetega tekitatud mis tahes kahju eest.“

6

Direktiivi 2004/48 põhjendustes 4, 5, 7, 8, 10 ja 22 on märgitud järgmist:

[…]

[…]

[…]

7

Selle direktiivi artiklis 1 on sätestatud:

„Käesolev direktiiv käsitleb intellektuaalomandi õiguste jõustamiseks vajalikke meetmeid, menetlusi ja õiguskaitsevahendeid. Käesolevas direktiivis sisaldab mõiste „intellektuaalomandi õigused“ tööstusomandi õigusi.“

8

Nimetatud direktiivi artikli 2 „Reguleerimisala“ lõikes 3 on sätestatud järgmist:

„Käesolev direktiiv ei mõjuta:

[…]

[…]“

9

Direktiivi 2004/48 II peatükk „Meetmed, menetlused ja õiguskaitsevahendid“ sisaldab selle direktiivi artikleid 3–15. Artiklis 3 „Üldised kohustused“ on ette nähtud järgmist:

„1.   Liikmesriigid sätestavad vajalikud meetmed, menetlused ja õiguskaitsevahendid käesolevas direktiivis kirjeldatud intellektuaalomandi õiguste jõustamise tagamiseks. Menetlused, protseduurid ja õiguskaitsevahendid on õiglased ega ole asjatult keerulised või kulukad ega sisalda põhjendamatuid ajalisi piiranguid ega põhjendamatuid viivitusi.

2.   Meetmed, menetlused ja õiguskaitsevahendid on tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad ning neid rakendatakse viisil, mis võimaldab vältida tõkete loomist seaduslikule kaubandusele ja ette näha kaitsemeetmeid nende kuritarvitamise vastu.“

10

Direktiivi 2004/48 artiklis 9 „Ajutised ja ennetavad meetmed“ on sätestatud järgmist:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et kohtuasutused võivad hageja palvel:

2.   Kommertseesmärgil toime pandud rikkumiste puhul tagavad liikmesriigid, et kui kahju saanud osapool näitab kahjude sissenõudmist ohustavaid asjaolusid, võivad kohtuasutused nõuda väidetava rikkuja kinnis- ja vallasvara ennetavat konfiskeerimist, sealhulgas ka rikkuja pangakonto ja muu vara külmutamist. […]

[…]

7.   Kui ajutised meetmed tühistatakse või kui need muutuvad kehtetuks hageja mis tahes teo või tegevusetuse tõttu või kui hiljem on leitud, et intellektuaalomandi õigusi ei ole rikutud ega neid ei ole ähvardanud rikkumise oht, on kohtuasutustel õigus kostja nõudel kohustada hageja maksma kostjale kohast hüvitist nimetatud meetmetega tekitatud mis tahes kahju eest.“

11

1995. aasta XXXIII seaduse leiutiste patendikaitse kohta (a találmányok szabadalmi oltalmáról szóló 1995. évi XXXIII. törvény) § 18 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud, et patendiga antud kaitse algab taotluse avaldamisest ning selle tagajärjed tekivad alates taotluse kuupäevast. See kaitse on ajutine ja muutub lõplikuks alles siis, kui taotleja leiutisele väljastatakse patent.

12

1952. aasta III seaduse tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohta (a polgári perrendtartásról szóló 1952. évi III. törvény) § 156 lõikes 1 on sätestatud järgmist:

„Kohus võib taotluse alusel anda ajutise meetmega korralduse hagi või vastuhagi või ajutiste meetmete kohaldamise taotlus rahuldada, kui niisugune meede on vajalik vahetu kahju ennetamiseks või kohtuvaidluse hetkeolukorra säilitamiseks, samuti hageja ülekaaluka õiguse kaitsmiseks, ja kui meetmega tekitatav kahju ei ületa meetmest oodatavat kasu. […] Taotluse aluseks olevate faktiliste asjaolude usutavust tuleb tõendada.“

13

1959. aasta IV seaduse tsiviilseadustiku kohta (a polgári törvénykönyvről szóló 1959. évi IV. törvény, edaspidi „tsiviilseadustik“) § 339 lõikes 1 on sätestatudjärgmist:

„Igaüks, kes tekitab õigusvastaselt teisele isikule kahju, on kohustatud selle hüvitama. Sellest kohustusest vabastatakse isik, kes tõendab, et ta toimis nii, nagu võib üldjuhul oodata igalt isikult sarnases olukorras.“

14

Tsiviilseadustiku § 340 lõikes 1 on sätestatud järgmist:

„Kannatanu peab toimima nii, nagu võib üldjuhul oodata igalt isikult sarnases olukorras, et kahju vältida või vähendada. Kahju, mis on tingitud sellest, et kannatanu seda kohustust ei täida, ei ole vaja hüvitada.“

15

Bayer esitas Szellemi Tulajdon Nemzeti Hivatalale (Ungari riiklik intellektuaalomandi amet) (edaspidi „amet“) 8. augustil 2000 patenditaotluse rasestumisvastast toimeainet sisaldava ravimtoote kohta. Amet avaldas selle taotluse 28. oktoobril 2002.

16

Richter alustas 2009. aasta novembris ja 2010. aasta augustis ning Exeltis alustas 2010. aasta oktoobris rasestumisvastaste ravimtoodete (edaspidi „ajaomased tooted“) turustamist.

17

Amet väljastas 4. oktoobril 2010 Bayerile patendi.

18

Richter esitas 8. novembril 2010 ametile taotluse tuvastada, et ajaomased tooted ei riku Bayeri patendist tulenevaid õigusi.

19

Bayer palus 9. novembril 2010 Fővárosi Törvényszékil (Pealinna kohus, Ungari) võtta ajutised meetmed, et keelata Richteril ja Exeltisel ajaomaste toodete turuleviimine. Need taotlused jäeti rahuldamata, kuna patendist tulenevate õiguste rikkumise usutavust ei tõendatud.

20

Richter ja Exeltis esitasid 8. detsembril 2010 ametile Bayeri patendi tühistamise taotluse.

21

Bayer esitas 25. mail 2011 uued ajutiste meetmete kohaldamise taotlused eelotsusetaotluse esitanud kohtule, kes 11. juuli 2011. aasta kohtumäärustega, mis jõustusid 8. augustil 2011, keelas Richteril ja Exeltisel ajaomaseid tooteid turule viia ning kohustas neid tagatist andma.

22

Bayer esitas 11. augustil 2011 eelotsusetaotluse esitanud kohtule Richteri ja Exeltise vastu patendist tulenevate õiguste rikkumise menetluse alustamiseks hagi. Nendes kohtuasjades menetlus peatati kuni Bayeri patendi tühistamise menetluses lõpliku otsuse tegemiseni.

23

Fővárosi Ítélőtábla (Pealinna apellatsioonikohus, Ungari) tühistas Richteri ja Exeltise esitatud kaebuste alusel vastavalt 29. septembri 2011. aasta ja 4. oktoobri 2011. aasta kohtumäärustega menetlusnormide rikkumise tõttu 11. juuli 2011. aasta kohtumäärused ja saatis kohtuasja tagasi lahendamiseks eelotsusetaotluse esitanud kohtule.

24

23. jaanuari 2012. aasta ja 30. jaanuari 2012. aasta määrustega jättis viimane Bayeri ajutiste meetmete kohaldamise taotlused rahuldamata. Kuigi nimetatud kohus leidis, et Richter ja Exeltis sisenesid turule patendist tulenevaid õigusi rikkudes, asus nimetatud kohus seisukohale, et võttes eelkõige arvesse Bayeri patendi tühistamise menetluse ja samaväärse Euroopa patendi tühistamise menetluse seisu, ei saa nende meetmete võtmist pidada proportsionaalseks. Fővárosi Ítélőtábla (Pealinna Budapesti apellatsioonikohus) kinnitas neid kahte kohtumäärust 3. mai 2012. aasta kohtumäärusega.

25

Amet rahuldas 14. juuni 2012. aasta otsusega Richteri ja Exeltise esitatud Bayeri patendi tühistamise taotluse osaliselt. Pärast viimaste esitatud uut taotlust võttis amet oma 14. juuni 2012. aasta otsuse tagasi ja tühistas 13. septembri 2012. aasta otsusega selle patendi tervikuna.

26

Eelotsusetaotluse esitanud kohus tühistas 9. septembri 2014. aasta määrusega ameti 13. septembri 2012. aasta otsuse. Lisaks muutis ta viimase 14. juuni 2012. aasta otsust ja tühistas Bayeri patendi tervikuna.

27

Fővárosi Ítélőtábla (Pealinna Budapesti apellatsioonikohus) jättis selle kohtumääruse 20. septembri 2016. aasta kohtumäärusega muutmata.

28

Eelotsusetaotluse esitanud kohus lõpetas seoses Bayeri hagist loobumisega 3. märtsil 2017 patendist tulenevate õiguste rikkumise menetluse Bayeri ja Exeltise vahel.

29

Ta jättis 30. juuni 2017. aasta otsusega Bayeri patendi tervikuna tühistamise tõttu lõplikult rahuldamata patendist tulenevate õiguste rikkumise tuvastamise hagi, mille Bayer oli Richteri vastu esitanud.

30

Richter, kes esitas 22. veebruaril 2012 vastuhagi, ning Exeltis, kes esitas 6. juulil 2017 hagiavalduse, palusid mõista Bayerilt välja hüvitise kahju eest, mida nad leiavad olevat tekkinud käesoleva kohtuotsuse punktis 21 viidatud ajutiste meetmete tõttu.

31

Bayer palub eelotsusetaotluse esitanud kohtul nimetatud nõuded rahuldamata jätta, väites, et Richter ja Exeltis on ise põhjustanud neile väidetavalt tekitatud kahju, kuna nad olid ajaomased tooted turule viinud tahtlikult ja õigusvastaselt. Tsiviilseadustiku § 340 lõike 1 kohaselt ei ole neil seega alust nõuda selle kahju hüvitamist.

32

Selles kontekstis leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt, et kuna Ungari õiguses puudub säte, mis reguleeriks konkreetselt direktiivi 2004/48 artikli 9 lõikes 7 osutatud olukordi, tuleb tsiviilseadustiku üldnorme, mis reguleerivad vastutust ja kahju hüvitamist, tõlgendada selle sätte alusel. Ta arutleb siiski esiteks selle direktiivi artikli 9 lõikes 7 sisalduva reegli ulatuse üle ja küsib eelkõige, kas see säte piirdub sellega, et tagab kostjale õiguse kahju hüvitamisele, või on selles määratletud ka selle sisu. Teiseks soovib ta teada, kas nimetatud direktiivi artikli 9 lõikega 7 on vastuolus see, kui liikmesriigi kohus kontrollib liikmesriigi tsiviilõiguse normi alusel, milline osa oli kostjal kahju tekkimises.

33

Neil asjaoludel otsustas Fővárosi Törvényszék (Pealinna kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

34

Nende küsimustega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada saada, kas direktiivi 2004/48 artikli 9 lõiget 7, eelkõige selles sättes sisalduvat mõistet „kohane hüvitis“ tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, mis näevad ette, et isikule ei tule maksta hüvitist kahju eest, mida ta kandis seetõttu, et ta ei toiminud selliselt, nagu võib üldjuhul oodata igalt isikult, et vältida või vähendada tema kahju, ning mille tõttu võib kohus niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas jätta ajutiste meetmete kohaldamise taotluse esitanud isikult välja mõistmata hüvitise nende meetmetega tekitatud kahju eest, olgugi et patent, mille alusel see taotlus esitati ja mille alusel need meetmed kehtestati, on hiljem tühistatud.

35

Nendele küsimustele vastamiseks tuleb esiteks kindlaks teha, kas direktiivi 2004/48 artikli 9 lõikes 7 viidatud mõiste „kohane hüvitis“ sisu, ulatuse ja kohaldamise tingimuste määratlemine on liikmesriikide pädevuses; sellist eeldust eelistab eelotsusetaotluse esitanud kohus.

36

Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et direktiivi 2004/48 artikli 9 lõikes 7 on sätestatud, et kohtutel on õigus kohustada hagejat kostja nõudel maksma kohast hüvitist ajutiste meetmetega tekitatud mis tahes kahju eest, juhul kui need meetmed tühistatakse või kui need muutuvad kehtetuks hageja mis tahes teo või tegevusetuse tõttu või kui hiljem on leitud, et intellektuaalomandi õigusi ei ole rikutud ega neid ei ole ähvardanud rikkumise oht.

37

Kuigi nimetatud sätte sõnastus ei maini seda sõnaselgelt, tuleneb direktiivi 2004/48 artikli 9 lõike 7 üldisest ülesehitusest selgelt, et see on adresseeritud liikmesriikidele ja kehtestab liikmesriikidele kohustuse näha oma riigisiseses õiguses ette kõik artiklis 9 ette nähtud meetmed, kaasa arvatud need, mis on sätestatud selle artikli lõikes 7, nagu kinnitab ka nimetatud direktiivi põhjendus 22.

38

Direktiivi 2004/48 artikli 9 lõiget 7 tuleb seega tõlgendada nii, et sellega kohustatakse liikmesriike andma oma riigisisestes õigusnormides pädevatele kohtutele õigus kohustada hagejat kostja taotlusel hüvitama kõnealuses artiklis viidatud ajutiste meetmetega tekitatud kahju.

39

Samuti tuleneb direktiivi 2004/48 artikli 9 lõike 7 sõnastusest, et esiteks võib seda pädevust kasutada kas juhul, kui need ajutised meetmed tühistatakse või kui need muutuvad kehtetuks hageja mis tahes teo või tegevusetuse tõttu või kui hiljem on leitud, et intellektuaalomandi õigusi ei ole rikutud ega neid ei ole ähvardanud rikkumise oht. Teiseks peab nimetatud pädevus olema seotud nimetatud meetmetega tekitatud „mis tahes kahjuga“ ning kolmandaks peab hüvitamine toimuma „kohase hüvitise“ kujul.

40

Mis puutub konkreetsemalt „kohase hüvitise“ mõistesse, siis seoses sellega tuleb meenutada, et nii liidu õiguse ühetaolise kohaldamise nõudest kui ka võrdsuse põhimõttest tuleneb, et liidu õiguse sätet, mis ei viita sõnaselgelt liikmesriikide õigusele õigusnormi tähenduse ja ulatuse kindlaksmääramiseks, tuleb tavaliselt kogu liidus tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt ning sellise tõlgenduse andmisel tuleb arvesse võtta sätte konteksti ja asjaomase õigusakti eesmärki (21. oktoobri 2010. aasta kohtuotsus Padawan, C‑467/08, EU:C:2010:620, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

41

Kuna aga direktiivi 2004/48 artikli 9 lõige 7 ei sisalda nimetatud „kohase hüvitise“ mõiste osas mingit viidet liikmesriikide riigisisesele õigusele, tuleb seda mõistet tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt, ilma et selline tõlgendus oleks ühe või teise liikmesriigi määratleda.

42

Seda järeldust kinnitab direktiiviga 2004/48 taotletav eesmärk. Nimelt on selle põhjenduses 10 täpsustatud, et selle eesmärk on ühtlustada liikmesriikide õigusnorme, et tagada siseturul intellektuaalomandi kõrge, võrdväärne ning ühetaoline kaitsetase.

43

Sellega seoses on direktiivi 2004/48 põhjenduses 7 märgitud, et liikmesriikide vahel esineb olulisi erinevusi, eriti mis puudutab ajutiste meetmete kohaldamise korda. Lisaks on selle direktiivi põhjenduses 8 meelde tuletatud, et sellised erinevused toovad kahju siseturu nõuetekohasele toimimisele ning ei võimalda tagada, et intellektuaalomandi õigused on liidu territooriumil tervikuna kaitstud samaväärsel tasemel.

44

Tõlgendus, mille kohaselt erinevad liikmesriigid võivad ise täpsustada direktiivi 2004/48 artikli 9 lõikes 7 kasutatud mõiste „kohane hüvitis“ sisu, ulatust ja üksikasjalikke rakenduseeskirju, eiraks aga seda võrdväärsuse ja homogeensuse eesmärki seoses intellektuaalomandi kaitse kõrge tasemega, mida taotleb liidu seadusandja.

45

Ei ole ohtu, et käesoleva kohtuotsuse punktis 41 esitatud järelduses jäetakse tähelepanuta TRIPS‑lepingust tulenevad kohustused, mis on siduvad nii liidule kui ka selle liikmesriikidele ning millele direktiivis 2004/48 on mitu korda viidatud.

46

TRIPS-lepingu artikli 1 lõikes 1 on nimelt ette nähtud, et „[l]iikmetel on õigus valida sobiv meetod käesoleva lepingu sätete rakendamiseks oma õigussüsteemis ja –praktikas.“ Selle üldsätte ulatus laieneb ka lepingu artikli 50 lõikele 7, mille sõnastus on sisuliselt identne direktiivi 2004/48 artikli 9 lõike 7 sõnastusega ja mis viitab ka mõistele „kohane hüvitis“.

47

Peale selle on nimetatud lepingu, mille eesmärk selle preambuli esimese lõigu kohaselt on tagada intellektuaalomandi õiguste tõhus ja piisav kaitse, artikli 1 lõikes 1 sõnaselgelt ette nähtud võimalus, et liikmed rakendavad ulatuslikumat kaitset kui see, mis on ette nähtud samas lepingus.

48

Liidu seadusandja ongi teinud just sellised valikuid, võttes vastu direktiivi 2004/48, mille peamine eesmärk, mida on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 42, on tagada liidu ja selle liikmesriikide õiguskorras intellektuaalomandi õiguste kõrgetasemeline, võrdväärne ning ühetaoline kaitsetase.

49

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb mõistet „kohane hüvitis“ käsitada liidu õiguse autonoomse mõistena, mida tuleb liidu territooriumil tõlgendada ühetaoliselt.

50

Seoses sellega, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 38, kohustab direktiivi 2004/48 artikli 9 lõige 7 liikmesriike andma oma kohtutele pädevuse kohustada hagejat maksma kostjale selles sättes ette nähtud tingimustel kohast hüvitist.

51

Järelikult peavad liikmesriikide kohtud neile antud ja selliselt piiritletud pädevuse teostamisel hindama kohtuasja eripäraseid asjaolusid, et otsustada, kas hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista hüvitis, mis peab olema „kohane“, st nimetatud asjaolusid arvestades õigustatud.

52

Eriti juhul, kui sellise hüvitise andmise pädevuse teostamine sõltub rangelt eeltingimustest, mille alusel ajutised meetmed on tühistatud või muutunud kehtetuks hageja mis tahes teo või tegevusetuse tõttu või kui hiljem tuleb leida, et intellektuaalomandi õigusi ei ole rikutud ega neid ei ole ähvardanud rikkumise oht, ei tähenda asjaolu, et need tingimused on täidetud, seda, et liikmesriigi pädevad kohtud oleksid konkreetses asjas automaatselt ja igal juhul kohustatud mõistma hagejalt välja igasuguse kahju, mis kostjale nende meetmete tõttu on tekkinud.

53

Põhikohtuasjas on esiteks selge, et patent anti välja alles pärast seda, kui Richter hakkas ajaomaseid tooteid turustama, ning et kui põhikohtuasja hageja taotles esialgu ajutiste meetmete võtmist ja pärast selle taotluse rahuldamata jätmist taotles ta 25. mail 2011 reaktsioonina nimetatud turustamisele uuesti selliste meetmete võtmist, siis oli ta selle patendi omanik.

54

Teiseks on samuti selge, et samal kuupäeval olid põhikohtuasja kostjad omalt poolt juba esitanud ametile selle patendi tühistamise taotluse.

55

Kolmandaks tuleb meenutada, et pärast seda, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus oli 11. juulil 2011 võtnud ajutised meetmed, tühistas apellatsioonikohus need ajutised meetmed vastavalt 29. septembril ja 4. oktoobril 2011 ning et eelotsusetaotluse esitanud kohus, leides samas, et põhikohtuasja kostjad olid turule sisenenud Bayeri patenti rikkudes, ei uuendanud kohtuasjades, mis temale tagasi saadeti, nimetatud ajutisi meetmeid, arvestades selle patendi tühistamise menetluse seisu ja Euroopa samaväärse patendi tühistamise menetluse seisu.

56

Lõpuks ja neljandaks on Bayeri patent tühistatud esiteks ameti 13. septembri 2012. aasta otsusega ja seejärel eelotsusetaotluse esitanud kohtu 9. septembril 2014 kuulutatud määrusega.

57

Eelotsusetaotlusest ja selles Euroopa Kohtule esitatud küsimustest nähtub aga, et neil asjaoludel ei võimalda põhikohtuasjas kõne all olevad riigisisesed õigusnormid kohtul kohustada hagejat hüvitama kahju, mis on kostjale nimetatud tühistatud ajutiste meetmetega tekitatud.

58

Just selles konkreetses kontekstis tuleb teiseks vastata küsimusele, kas direktiivi 2004/48 artikli 9 lõikega 7 – eelkõige selles sättes kasutatud mõistega „kohane hüvitis“ – on niisugustel asjaoludel vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, mis välistavad sisuliselt selle, et kostjal on võimalik saada hüvitist kahju eest, mida ta on kandnud seetõttu, et ta ei toiminud nii, nagu võib üldjuhul oodata igalt isikult asjaomases olukorras, et vältida või vähendada nimetatud kahju, tingimusel et hageja, kui ta taotles ajutiste meetmete võtmist, toimis ise nii, nagu võib üldjuhul oodata igalt isikult asjaomases olukorras.

59

Kuna direktiivi 2004/48 artikli 9 lõike 7 sõnastuses puudub sellekohane otsene viide, tuleb väljakujunenud kohtupraktika kohaselt selle tõlgendamisel lähtuda selle õigusakti kontekstist ja eesmärgist, kuhu see kuulub (vt selle kohta 6. juuni 2018. aasta kohtuotsus Koppers Denmark, C‑49/17, EU:C:2018:395, punkt 22).

60

Mis puutub nimetatud konteksti, siis tuleb esiteks märkida, et direktiivi 2004/48 põhjenduse 22 lõpuosast tuleneb, et selle direktiivi artikli 9 lõikes 7 ette nähtud kohane hüvitis on tagatis, mida liidu seadusandja pidas vajalikuks, et katta kulusid ja kahju, mis kostjale on tekkinud tulenevalt „õigustamatust taotlusest“ ajutiste meetmete võtmiseks.

61

Direktiivi 2004/48 põhjenduse 22 kohaselt on selle artiklis 9 ette nähtud ajutised meetmed nimelt õigustatud juhul, kui mis tahes viivitus võib põhjustada korvamatut kahju intellektuaalomandi õiguse omajale.

62

Sellest tuleneb, et ajutiste meetmete kohaldamise taotluse õigustamatuse tuvastamine eeldab ennekõike seda, et puudub oht, et intellektuaalomandi õiguse omajale põhjustatakse korvamatut kahju viivitusega tema taotletud meetmete võtmisel.

63

Sellega seoses tuleb märkida, et kui kostjad turustavad oma tooteid isegi siis, kui patenditaotlus on esitatud või kui on olemas patent, mis võib takistada sellist turustamist, peab eelotsusetaotluse esitanud kohus kontrollima, kas sellist käitumist saab kõigepealt pidada objektiivseks kaudseks tõendiks selle kohta, et patendi omanikule tekib tema taotletud meetmete võtmisega hilinemisel korvamatu kahju. Järelikult ei saa viimase poolt esitatud ajutiste meetmete kohaldamise taotlust, mille ta esitas vastuseks sellisele käitumisele, a priori kvalifitseerida „õigustamatuks“ direktiivi 2004/48 artikli 9 lõike 7 tähenduses koostoimes selle direktiivi põhjendusega 22.

64

Mis puudutab asjaolu, et põhikohtuasjas kõne all olevad ajutised meetmed tunnistati kehtetuks, siis kuigi see võib – nagu on täpsustatud käesoleva kohtuotsuse punktis 52 – olla üks direktiivi 2004/48 artikli 9 lõikes 7 ette nähtud pädevuse teostamiseks vajalikest tingimustest, ei saa seda seevastu iseenesest pidada määravaks tõendiks selle kohta, et kehtetuks tunnistatud ajutiste meetmete kohaldamise taotlus oli põhjendamatu.

65

Teistsugusel järeldusel võib sellistel asjaoludel, nagu on kõne all põhikohtuasjas, olla selline mõju, mis võib asjaomase patendi omanikku tagasi hoida direktiivi 2004/48 artiklis 9 ette nähtud meetmeid kasutamast ja mis läheks seega vastuollu selle direktiivi eesmärgiga, mis seisneb selles, et tagada intellektuaalomandi õiguste kaitse kõrge tase.

66

Teiseks, mis puudutab hageja käitumist, siis tuleb direktiivi 2004/48 artikli 9 lõike 7 tõlgendamisel arvesse võtta selle direktiivi artiklit 3, milles on sätestatud „üldine kohustus“, mis kehtib kogu selle direktiivi II peatüki kohta, kuhu kuulub ka artikkel 9.

67

Direktiivi 2004/48 artikli 3 lõike 2 kohaselt tuleb selles direktiivis silmas peetud intellektuaalomandi õiguste kaitse tagamiseks vajalikke meetmeid, menetlusi ja õiguskaitsevahendeid kohaldada selliselt, et vältida tõkete loomist seaduslikule kaubandusele ja näha ette kaitsemeetmed nende kuritarvitamise vastu.

68

See säte kohustab liikmesriike ja konkreetselt liikmesriikide kohtuid pakkuma tagatisi, et direktiivi 2004/48 artiklis 9 osutatud meetmeid ja menetlusi ei kasutata kuritarvitavalt.

69

Selleks peavad liikmesriigi pädevad kohtud kontrollima, kas taotleja ei ole konkreetses asjas neid meetmeid ja menetlust kuritarvitanud.

70

Järelikult peab eelotsusetaotluse esitanud kohus kontrollima, et hageja ei ole direktiivi 2004/48 artikli 9 lõikes 7 ette nähtud meedet kuritarvitanud. Selleks tuleb tal nõuetekohaselt arvesse võtta juhtumi kõiki objektiivseid asjaolusid, sealhulgas poolte käitumist.

71

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb esitatud küsimustele vastata, et direktiivi 2004/48 artikli 9 lõiget 7, eelkõige selles sättes sisalduvat mõistet „kohane hüvitis“ tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, mis näevad ette, et isikule ei tule maksta hüvitist kahju eest, mida ta kandis seetõttu, et ta ei toiminud selliselt, nagu võib üldjuhul oodata igalt isikult, et vältida või vähendada tema kahju, ning mille tõttu võib kohus niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas jätta ajutiste meetmete kohaldamise taotluse esitanud isikult välja mõistmata hüvitise nende meetmetega tekitatud kahju eest, olgugi et patent, mille alusel see taotlus esitati ja mille alusel need meetmed kehtestati, on hiljem tühistatud, kui need õigusnormid võimaldavad kohtul nõuetekohaselt arvesse võtta juhtumi kõiki objektiivseid asjaolusid, sealhulgas poolte käitumist, eelkõige selleks, et kontrollida, kas taotleja ei ole nimetatud meetmeid kuritarvitanud.

72

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta artikli 9 lõiget 7, eelkõige selles sättes sisalduvat mõistet „kohane hüvitis“ tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, mis näevad ette, et isikule ei tule maksta hüvitist kahju eest, mida ta kandis seetõttu, et ta ei toiminud selliselt, nagu võib üldjuhul oodata igalt isikult, et vältida või vähendada tema kahju, ning mille tõttu võib kohus niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas jätta ajutiste meetmete kohaldamise taotluse esitanud isikult välja mõistmata hüvitise nende meetmetega tekitatud kahju eest, olgugi et patent, mille alusel see taotlus esitati ja mille alusel need meetmed kehtestati, on hiljem tühistatud, kui need õigusnormid võimaldavad kohtul nõuetekohaselt arvesse võtta juhtumi kõiki objektiivseid asjaolusid, sealhulgas poolte käitumist, eelkõige selleks, et kontrollida, kas taotleja ei ole nimetatud meetmeid kuritarvitanud.