1.

Kas riigisisene asutus võib seada juhul, kui pagulase laiema perekonna liige taotles perekonna taasühinemise õigust, tingimuseks selle, et ta ei suuda päritoluriigis oma tervisliku seisundi tõttu iseenda eest hoolitseda?

2.

Sellise sisuga eelotsuse küsimused esitab Fővárosi Közigazgatási és Munkaügyi Bíróság (pealinna haldus- ja sotsiaalkohus, Ungari) Euroopa Kohtule perekonna taasühinemist käsitlevas menetluses, mis on seotud pagulase õega, kusjuures mõlemad on Iraani päritolu.

3.

Nõukogu 22. septembri 2003. aasta direktiivi 2003/86/EÜ perekonna taasühinemise õiguse kohta ( 2 ) artikli 10 lõike 2 kohaselt võivad liikmesriigid anda perekonna taasühinemise loa pagulase laiema perekonna liikmetele, kui nad on pagulase „ülalpidamisel“.

4.

Käesolevas kohtuasjas küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult, missugune on selle kaalutlusruumi ulatus, mis liikmesriikidel selle sätte rakendamisel on. Konkreetselt palutakse Euroopa Kohtul täpsustada, mil määral on liikmesriigid kohustatud järgima selles õigusnormis sätestatud kvalifitseeritavuse tingimust, milleks on sõltuvussuhe asjaomase pereliikme ja pagulase vahel. ( 3 )

5.

Direktiivis 2003/86 on kindlaks määratud tingimused, mis peavad olema täidetud, et kasutada perekonna taasühinemise õigust, mis on kolmanda riigi kodanikel, kes elavad seaduslikult liikmesriikide territooriumil.

6.

Selle direktiivi põhjendus 8 on sõnastatud järgmiselt:

„Eraldi tähelepanu tuleks pöörata pagulaste olukorrale, arvestades põhjusi, mille tõttu nad on sunnitud oma riigist põgenema ja mis takistas neid seal normaalset pereelu elamast. Seepärast tuleks perekonna taasühinemise õiguse kasutamiseks kehtestada soodsamad tingimused.“

7.

Selle direktiivi artikli 3 lõikes 5 on sätestatud järgmist:

„Käesolev direktiiv ei mõjuta liikmesriikide võimalusi soodsamate sätete vastuvõtmisel või säilitamisel.“

8.

Selle direktiivi II peatükis „Pereliikmed“ on artikli 4 lõigetes 1–3 sätestatud järgmist:

„1.   Liikmesriigid lubavad vastavalt käesolevale direktiivile ning IV peatükis sätestatud tingimustele oma territooriumile siseneda ja seal elada järgmistel pereliikmetel:

[…]

2.   Liikmesriigid võivad seaduse või määrusega lubada vastavalt käesolevale direktiivile ning tingimusel, et IV peatükis sätestatud tingimused on täidetud, oma territooriumile siseneda ja seal elada järgmistel pereliikmetel:

3.   Liikmesriigid võivad seaduse või määrusega lubada vastavalt käesolevale direktiivile ning tingimusel, et IV peatükis sätestatud tingimused on täidetud, siseneda oma territooriumile ja elada seal perekonna taasühinemist taotleva isiku kolmanda riigi kodanikust vallalisel elukaaslasel, kellega perekonna taasühinemist taotleval isikul on nõuetekohaselt tõendatud püsisuhe, või kolmanda riigi kodanikul, kes on perekonna taasühinemist taotleva isikuga artikli 5 lõike 2 kohases registreeritud kooselus, ning vallalistel alaealistel lastel, sealhulgas lapsendatud lastel, ning vallalistel täiskasvanud lastel, kes ei ole oma terviseseisundist tulenevatel objektiivsetel põhjustel võimelised iseenda eest hoolitsema.

Liikmesriigid võivad otsustada, et registreeritud elukaaslasi tuleb perekonna taasühinemise puhul kohelda võrdselt abikaasadega.“

9.

Direktiivi 2003/86 V peatükis „Pagulaste perekondade taasühinemine“, artikli 10 lõigetes 1 ja 2 on ette nähtud järgmist:

„1.   Artiklit 4 kohaldatakse pereliikmete määratluse suhtes, kuid selle lõike 1 kolmandat lõiku ei kohaldata pagulaste laste suhtes.

2.   Liikmesriigid võivad perekonna taasühinemise loa anda muudele kui artiklis 4 osutatud pereliikmetele, kui nad on pagulase ülalpidamisel.“

10.

Selle direktiivi artiklis 17 on sätestatud järgmist:

„Liikmesriigid võtavad perekonna taasühinemise taotluste rahuldamata jätmisel või elamislubade tühistamisel või nende pikendamisest keeldumisel või taasühinemist taotleva isiku või tema pereliikmete riigist välja saatmisel asjakohaselt arvesse isiku peresuhete laadi ja kestust ning tema liikmesriigis elamise kestust, ning samuti pere-, kultuuri- ja ühiskonnasidemete olemasolu tema päritolumaaga.“

11.

2007. aasta II seadus kolmandate riikide kodanike sissesõidu ja riigis viibimise kohta (a harmadik országbeli állampolgárok beutazásáról és tartózkodásáról szóló 2007. évi II. törvény ( 4 ), edaspidi „2007. aasta seadus“) §‑s 19 on ette nähtud järgmist:

„(1)   Elamisloa perekonna taasühinemiseks võib saada kolmanda riigi kodanik, kes on elamisluba, sisserändeluba, asutamisluba, esialgset alalist elamisluba, riiklikku alalist elamisluba või EÜ alalist elamisluba omava kolmanda riigi kodaniku või isiku, kellel on eriseaduse alusel residendikaart või alaline residendikaart, (edaspidi ja üldiselt „perekonna taasühinemist taotlev isik“) pereliige.

(2)   Elamisloa perekonna taasühinemiseks võib saada:

[…]

(4)   Elamisloa perekonna taasühinemiseks võivad saada perekonna taasühinemist taotleva isiku või tema abikaasa või pagulasseisundi saanud isiku

12.

Perekonna taasühinemist taotlev isik on Iraani päritolu ja Ungari pädev asutus andis talle 7. septembril 2015 pagulasseisundi. 12. jaanuaril 2016 esitas perekonna taasühinemist taotleva isiku õde Ungari diplomaatilisele esindusele Teheranis (Iraan) elamisloa taotluse, tuginedes perekonna taasühinemise õigusele.

13.

Esimese astme asutus jättis selle taotluse rahuldamata kahel põhjusel. Esiteks leidis see asutus, et taotleja on esitanud valeandmeid. Teiseks otsustas ta, et see taotlus ei vasta ka 2007. aasta seaduse § 19 lõikes 4 sätestatud tingimustele, sest taotleja ei ole tõendanud, et võttes arvesse tema kutsekvalifikatsiooni ja tervislikku seisundit, ei suuda ta oma tervisliku seisundi tõttu iseenda eest hoolitseda. Esimese astme asutus märkis, et taotlusele lisatud arstlikke dokumente arvestades kannatab taotleja depressiooni all, vajades regulaarset arstiabi.

14.

Teise astme asutus jättis selle otsuse muutmata.

15.

Perekonna taasühinemist taotlev isik esitas selle otsuse peale eelotsusetaotluse esitanud kohtule kaebuse. Ta leiab konkreetselt, et 2007. aasta seaduse § 19 lõikes 4 sätestatud nõuded on vastuolus direktiivi 2003/86 artikli 10 lõikega 2, ning palus eelotsusetaotluse esitanud kohtul seega esitada eelotsusetaotlus.

16.

Kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb samuti, kas 2007. aasta seaduse § 19 lõige 4 on liidu õigusega kooskõlas, otsustas ta menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

17.

Kaebaja, Ungari ja Madalmaade valitsus ning Euroopa Komisjon esitasid kirjalikud seisukohad.

18.

Enne eelotsusetaotluse esitanud kohtu Euroopa Kohtule esitatud küsimuste analüüsimist tuleb teha sissejuhatav märkus, mis käsitleb käesoleva eelotsusetaotluse vastuvõetavust.

19.

Ungari valitsus väidab oma seisukohtades, et käesolev eelotsusetaotlus on vastuvõetamatu, sest 2007. aasta seaduse § 19 lõige 4 ei kujuta endast riigisisest meedet, millega oleks üle võetud direktiivi 2003/86 artikli 10 lõige 2. Ta märgib, et sellest riigisisesest õigusnormist ei teatatud ametlikult komisjonile, see võeti vastu Ungari oma pädevust kasutades.

20.

Ma ei arva, et teatamata jätmine, millele Ungari valitsus tugineb, võiks käsitletaval juhul tähendada, et eelotsusetaotlus on vastuvõetamatu.

21.

Juhul kui üks menetlusosaline vaidleb eelotsusetaotluse sisule vastu, ilmneb väljakujunenud kohtupraktikast, et Euroopa Kohus peab põhimõtteliselt piirduma hinnangu andmisega neile asjaoludele, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus otsustas talle esitada, eelkõige mis puudutab asjasse puutuvate riigisiseste õigusaktide kohaldamise viisi, mida Euroopa Kohus peab tõendatuks, sest riigisiseseid õigusnorme on pädevad tõlgendama ainult liikmesriikide kohtud. ( 5 ) Selles olukorras peab Euroopa Kohus käesolevat eelotsusetaotlust analüüsima nii, et ta lähtub riigisisese õiguse tõlgendusest, mille on valinud see kohus, ja hoolimata sellest, et Ungari valitsus on seda tõlgendust kritiseerinud.

22.

Märgin ka, et avaliku aruande kohaselt, mille andis 2016. aastal üle Ungari siseminister, on 2007. aasta seaduse eesmärk tõesti võtta riigisisesesse õigusesse üle direktiiv 2003/86, ka osas, mis puudutab pagulase laiema pere liikmete taasühinemist. ( 6 )

23.

Arvan seega, et käesolev eelotsusetaotlus on vastuvõetav ja et küsimusi, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus on esitanud, tuleb analüüsida.

24.

Oma esimese küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult sisuliselt, kas direktiivi 2003/86 artikli 10 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et juhul kui liikmesriik annab pagulase laiema pere liikmetele perekonna taasühinemise loa, on see riik kohustatud järgima selles õigusnormis sätestatud „ülalpidamisel“ olemise tingimust.

25.

Euroopa Kohtul ei ole veel olnud võimalust anda juhiseid selle direktiivi artikli 10 lõike 2 täpse ulatuse ja konkreetselt kaalutlusruumi kohta, mis liikmesriikidel viidatud sätte rakendamisel on. Direktiivi 2003/86 artikli 10 lõike 2 liikmesriikide õigusesse ülevõtmise viiside võrdlev analüüs toob välja märkimisväärsed lahknevused, mille tõttu on selgitused veelgi olulisemad. ( 7 )

26.

Mulle näib, et vastamiseks küsimusele, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtule esitab, on vaja teha kõigepealt märkus, mis puudutab kõnesoleva sätte eset ja laadi.

27.

Perekonna taasühinemise menetluse raames, mida direktiiv 2003/86 reguleerib, on Euroopa Liidu seadusandja kehtestanud kaks süsteemi.

28.

Esimene on üldine süsteem, mida kohaldatakse kolmandate riikide kodanike suhtes ja mille materiaalõiguslikud tingimused on loetletud selle direktiivi artiklites 4–8.

29.

Teine on erisüsteem, mida kohaldatakse pagulaste suhtes ja mille materiaalõiguslikud tingimused on sätestatud direktiivi 2003/86 artiklites 9–12. Selle süsteemi eesmärk on tagada, et õigus normaalsele pereelule on tõesti olemas, ning seda nii, et pereliikmed, kes asjaolude tõttu nende päritoluriigis põgenesid tagakiusamise ja tõsiste ohtude eest ning kes lahutati üksteisest sunnitud ümberasumise või põgenemise tõttu, saavad olla koos.

30.

Selle direktiivi artikkel 10 kuulub nimetatud erisüsteemi ja selles on määratud kindlaks, kes võivad perekonna taasühinemise õiguse saada.

31.

Direktiivi 2003/86 artikli 10 lõige 1 käsitleb pagulase perekonna tuumiku liikmeid, see on abikaasa ja alaealised lapsed. ( 8 ) Tegemist on imperatiivse sättega, sest liikmesriigid on kohustatud lubama nendel isikutel riiki siseneda ja seal elada tingimustel, mis on sisuliselt samasugused, nagu liidu seadusandja on kindlaks määranud selle direktiivi artikli 4 lõikes 1. ( 9 ) Euroopa Kohus arvab, et perekonna taasühinemise luba on üldreegel ning et õigusnorme, millega lubatakse seda piirata, tuleb tõlgendada kitsendavalt. ( 10 ) Euroopa Kohtu sõnul on liikmesriikidel siin „täpsed positiivsed kohustused, millele vastavad selgelt määratletud subjektiivsed õigused, [sest nimetatud artikkel] kehtestab neile kohustuse lubada perekonna taasühinemist taotleva isiku teatud pereliikmetel perekonnaga taasühineda samas direktiivis määratletud juhtudel ega jäta neile kaalutlusruumi“. ( 11 )

32.

Direktiivi 2003/86 artikli 10 lõige 2 puudutab seevastu pagulase laiema perekonna liikmeid (täisealised lapsed, vennad ja õed, venna‑ ja õelapsed jne). Vastupidi nimetatud direktiivi artikli 10 lõikele 1 kujutab see artikkel endast fakultatiivset sätet, mis tähendab väljakujunenud kohtupraktika kohaselt, et liikmesriikidele on jäetud ulatuslik kaalutlusõigus. ( 12 ) Viimased ei ole kohustatud nimetatud direktiivi artikli 10 lõikes 2 sätestatut rakendama, liidu õigusega on neile kõigile jäetud õigus poliitilisi, humanitaar‑ ja praktilisi kaalutlusi arvesse võttes otsustada, kas nõustuda pagulase laiema perekonna liikmete taasühinemisega või mitte.

33.

Direktiiviga 2003/86 on seega ette nähtud ainult ühtlustamine teataval tasemel, sest sellega on jäetud alles erinevused liikmesriikide vahel, mis puudutavad pagulase laiema perekonna liikmete riiki sisenemist ja seal elamist. Riigisiseste õigusaktide võrdlev analüüs võimaldab seega tuvastada, et mõned liikmesriigid on otsustanud seda sätet rakendada, samas kui teised on sellest loobunud.

34.

Asjaolu, et tegemist on fakultatiivse sättega, ei tähenda seejuures, et liikmesriikidel oleks selle rakendamisel täielik vabadus ning et nad võivad lubada selle sätte kohaldamisalasse kuuluvatel isikutel riiki siseneda ja seal elada või mitte, nagu ise heaks arvavad.

35.

Konkreetselt ei ole see põhjus, mis õigustaks seda, et liikmesriik jätab kohaldamata loa andmise tingimuse, mille liidu seadusandja on selles õigusnormis sõnaselgelt sätestanud.

36.

Direktiivi 2003/86 artikli 10 lõike 2 sõnastuse analüüs võimaldab nimelt täpselt piiritleda kaalutlusruumi, mis on liikmesriikidele jäetud.

37.

Kuigi liidu seadusandja on neile jätnud ulatusliku kaalutlusruumi selle sätte rakendamisel („[l]iikmesriigid võivad ( 13 ) perekonna taasühinemise loa anda“) ja nende isikute kategooria kindlaksmääramisel, kellele selle loa võib anda, („muudele ( 14 ) kui artiklis 4 osutatud pereliikmetele“), on ta seevastu pidanud väga tähtsaks täpsustada, missugusel juhul on perekonna taasühinemine võimalik, st juhul, mil asjaomane pereliige on „pagulase ülalpidamisel“.

38.

Liidu seadusandja on seega järginud samasugust lähenemist, nagu valiti direktiivi 2003/86 artikli 4 raames, täpsustades nende isikute iga kategooria puhul, kelle suhtes seda võib kohaldada, loa andmise täpseid ja konkreetseid tingimusi. Seepärast arvan, et oma mõttelt töötati märge, et asjaomase pereliikme ja pagulase vahel peab olema sõltuvussuhe, välja tõesti kui õigusnorm, mis ei ole soovitus, vaid see on vastupidi liikmesriikidele siduv, olenemata neile varem jäetud kaalutlusruumi ulatusest. Nõue, et asjaomase pereliikme ja pagulase vahel peab olema sõltuvussuhe – mida iseloomustab see, et esimene on teise ülalpidamisel, –, kujutab endast seega minu arvates direktiivi 2003/86 artikli 10 lõike 2 kohaldatavuse eeltingimust.

39.

Nende kaalutluste põhjal arvan seega, et seda õigusnormi tuleb tõlgendada nii, et juhul kui liikmesriik annab pagulase laiema perekonna liikmete taasühinemise loa, on see riik kohustatud järgima „ülalpidamisel“ olemise tingimust, mille liidu seadusandja on selles õigusnormis sõnaselgelt sätestanud.

40.

Arvan ka, et liikmesriigid ei tohi valida mõiste „ülalpeetav“ omaenese määratlust.

41.

Paljude kohtuvaidluste raames, millega seoses on Euroopa Kohtu poole pöördutud, on ta korduvalt meenutanud, et see mõiste on liidu õiguse autonoomne mõiste ja sellena tuleb seda tõlgendada kõikide liikmesriikide territooriumil ühetaoliselt.

42.

Selle mõiste tähendust ja ulatust on määratletud direktiivi 2004/38/EÜ ( 15 ) kontekstis. Euroopa Kohtu kasutatud sõnastuse kohaselt „tuleneb“„ülalpidamisel“ pereliikme staatus „faktilisest olukorrast, mida iseloomustab asjaolu, et pereliikme materiaalse toetuse tagab liikumisvabadust kasutanud liidu kodanik või tema abikaasa“. ( 16 ) Sellest kohtupraktikast ilmneb, et „ülalpidamisel“ pereliige ei ole oma majanduslikke ja sotsiaalseid tingimusi arvestades ise suuteline rahuldama päritoluriigis oma esmavajadusi, ( 17 ) st kõige elementaarsemaid vajadusi. ( 18 )

43.

Minu arvates ei ole mingit põhjust valida direktiivi 2003/86 raames mõiste „ülalpidamisel isik“ teistsugust määratlust. Võttes arvesse esitatud määratlust, tuleb „ülalpidamisel isiku“ staatust hinnata konkreetselt ja objektiivselt, võtmata arvesse asjaomaste isikute kodakondsust ja seega perekonna taasühinemist taotleva isiku staatust, ükskõik kas ta on liidu kodanik, kellel on direktiivis 2004/38 sätestatud õigused, või kolmanda riigi kodanik, kellel on direktiivis 2003/86 ette nähtud õigused.

44.

Suunistes märkis komisjon muide, et kriteeriumid, mille Euroopa Kohus on kindlaks määranud direktiivi 2004/38 kontekstis, et hinnata sõltuvuse olukorda, võivad olla mutatis mutandis liikmesriikidele suunisteks seoses kriteeriumidega, mille nad peavad ise kindlaks määrama, et hinnata asjaomase isiku sõltuvuse laadi ja kestust direktiivi 2003/86 artikli 4 lõike 2 punkti a raames. ( 19 )

45.

Arvan niisiis, et selle direktiivi artikli 10 lõikes 2 sätestatud tingimust, et pereliige peab olema „pagulase ülalpidamisel“, tuleb tõlgendada nii, et asjaomane pereliige peab olema faktilises olukorras, mida iseloomustab see, et teda toetab materiaalselt pagulane.

46.

Oma teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas direktiivi 2003/86 artikli 10 lõikega 2 on vastuolus niisugused riigisisesed õigusaktid, nagu on käsitletud põhikohtuasjas, kus ei analüüsita üldse konkreetse isiku individuaalset olukorda, pagulase venna või õe perekonna taasühinemise õigus sõltub sellest, kas täidetud on tingimus, et see vend või õde ei suuda oma tervisliku seisundi tõttu iseenda eest hoolitseda.

47.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus esitab küsimuse selles sättes ette nähtud menetluse kahe põhiaspekti kohta.

48.

Esiteks tahab ta teada, kas ja kui jah, siis mil määral võib liikmesriik kohaldada „pagulase ülalpidamisel“ olemise tingimust kitsendavalt nii, et see hõlmab ainult ühte konkreetset sõltuvuse vormi. Teiseks on tal tekkinud küsimus, kas see riik võib lisaks jätta perekonna taasühinemise taotluse puhul konkreetse isiku individuaalse olukorra analüüsimata.

49.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimused on tekkinud seetõttu, et põhikohtuasjas käsitletavate riigisiseste õigusnormide eesmärk on piirata direktiivi 2003/86 artikli 10 lõike 2 isikulist kohaldamisala, sest see kaldub välistama perekonna taasühinemise õiguse pagulaste pereliikmete puhul, kes on tema ülalpidamisel muudel põhjustel kui nende tervise halvenemisega seotud põhjused, kusjuures need muud põhjused võivad olla seotud näiteks päritoluriigile omaste konkreetsete kultuuriliste aspektide või lihtsalt afektiivsete põhjustega.

50.

Arvestades, et selle direktiivi artikli 10 lõige 2 on erinorm, ei näe ma siiski põhimõttelist takistust, miks ei võiks liikmesriik – kes otsustab soodustada pagulase laiema perekonna liikmete taasühinemist juhtudel, mil teised seda ei luba – piirata selle sätte kohaldamisala nii, et seda kohaldatakse konkreetses olukorras või sõltuvuse konkreetse vormi puhul.

51.

Arvan, et asjaolu, et see säte on fakultatiivne, annab sellele liikmesriigile tegevusvabaduse, mida tal ei ole kohustuslikumate sätete puhul, näiteks selle direktiivi artikli 10 lõige 1. Selle tegevusvabaduse tõttu peab tal olema kaalutlusruum, mida ta peab siiski kasutama nii, et järgib liidu seadusandja sõnastust ega kahjusta ei direktiivi 2003/86 eesmärki ega kasulikku mõju. ( 20 )

52.

Mulle näib aga, et selles osas on niisuguste riigisiseste õigusaktidega, nagu on käsitletud põhikohtuasjas, neid nõudeid järgitud.

53.

Esiteks võib isik, kes ei suuda päritoluriigis oma tervisliku seisundi tõttu iseenda eest hoolitseda, tõesti olla sellises faktilises olukorras, mida iseloomustab asjaolu, et teda toetab materiaalselt perekonna taasühinemist taotlev isik, ning seega saab ta kvalifitseerida „ülalpidamisel isikuks“ Euroopa Kohtu praktika tähenduses.

54.

Teiseks ei kahjusta niisugused õigusaktid – isegi juhul, kui „pagulase ülalpidamisel“ olemise tingimust kohaldada kitsendavalt – ei direktiivi 2003/86 eesmärki ega kõnesoleva õigusnormi kasulikku mõju. See soodustab kokkuvõttes kolmandate riikide kodanike ja konkreetselt pagulaste perekondade taasühinemist, isegi kui see ei hõlma kõiki olukordi, kus pagulase laiema perekonna liikmed on pagulase ülalpidamisel.

55.

Meenutan veel kord, et direktiivis 2003/86 ei ole liikmesriike kohustatud rahuldama riiki sisenemise ja seal elamise taotlusi, mille on esitanud pagulase laiema perekonna liikmed, kes on tema ülalpidamisel. Mõned liikmesriigid, näiteks Prantsusmaa või ka Belgia ei ole seda õigusnormi muide rakendanud.

56.

Niisuguses olukorras olen veendunud, et nendele liikmesriikidele, kes leiavad, et teatava piiratud ringi isikute taasühinemise soodustamine on võimalik, sobiv või soovitav, tuleb jätta teatav kaalutlusruum. Riigisiseste õigusnormide võrdlev analüüs näitab, missugust ettevaatust liikmesriigid ilmutavad, kehtestades tavaliselt pagulase laiema perekonna liikmete taasühinemise suhtes piiravaid tingimusi, mis on seotud nende sõltuvusseisundiga. ( 21 ) Kui aga nõuda nendelt liikmesriikidelt, et nad kohaldaksid „pagulase ülalpidamisel“ olemise tingimust laiemalt, st nii et see peab hõlmama igat liiki sõltuvust või iga sõltuvuse olukorda päritoluriigis, on väga võimalik, et liikmesriigid ei taha seda sätet rakendada, kuigi nad peavad seda teatava konkreetse isikute kategooria puhul võimalikuks.

57.

Kolmandaks arvan lõpuks, et see, kui liikmesriik võib niisuguses olukorras nagu põhikohtuasjas kehtestada erinõude, mis on seotud sõltuvuse laadi ja põhjustega, ei ole vastuolus Euroopa Kohtu praktikaga.

58.

Selles küsimuses viitan kohtupraktikale, mille Euroopa Kohus on loonud direktiivi 2004/38 ( 22 ) kontekstis ja konkreetselt 5. septembri 2012. aasta kohtuotsuses Rahman jt ( 23 ) ning mida ta on kinnitanud alates 26. märtsi 2019. aasta kohtuotsusest SM (laps, kelle suhtes kohaldatakse Alžeeria kafalat) ( 24 ).

59.

5. septembri 2012. aasta kohtuotsus Rahman ( 25 ) käsitleb direktiivi 2004/38 artikli 3 lõike 2 esimese lõigu punkti a tõlgendamist – punkt, mille kohaselt liikmesriik peab kooskõlas oma õigusaktidega hõlbustama nende liidu kodanike pereliikmete riiki sisenemist ja seal elamist, kes ei kuulu perekonna põhituumiku määratluse alla, kui nad on selle liidu kodaniku ülalpidamisel.

60.

See säte erineb direktiivi 2003/86 artikli 10 lõikest 2, sest see tekitab liikmesriikidele tõelise kohustuse võtta meetmed, mis on vajalikud, et hõlbustada sõltuvuse olukorras isikute riiki sisenemist ja seal elamist. See kohustus on sõnastatud siiski üldiselt, jättes igale liikmesriigile märkimisväärse kaalutlusruumi, mille ulatust suurendab veelgi sõnaselge viide riigisisesele õigusele.

61.

Euroopa Kohus on neid asjaolusid arvesse võtnud. Ta on leidnud, et „liikmesriigid [võivad] seda kaalutlusõigust kasutades näha oma õigusnormides ette sõltuvuse olemuse ja kestuse suhtes erinõude“, et tagada „eelkõige“ see, et asjaomane sõltuvus on tegelik ja püsiv. ( 26 ) Euroopa Kohus on siiski nõudnud, et need nõuded oleksid kooskõlas direktiivi 2004/38 artikli 3 lõike 2 esimese lõigu punktis a sõltuvuse kohta kasutatud sõnastuse tavatähendusega ega võtaks nimetatud sättelt selle kasulikku mõju. ( 27 )

62.

Euroopa Kohus nõustus selles kohtuotsuses seega, et liikmesriikidel on õigus kasutada oma kaalutlusruumi, et määratleda peale õiguse saamise kriteeriumi, mille liidu seadusandja on sõnaselgelt sätestanud („ülalpidamisel“), erinõudeid, mis on seotud pereliikme sõltuvuse olukorraga ning seda hoolimata sellest, et direktiivis 2004/38 ette nähtud perekonna taasühinemise õigus on välja töötatud liidu kodaniku vaba liikumise õigusega kaasneva õigusena ning ka seda kaitstakse selle tõttu, et liidu kodakondsuse kasulik mõju võib saada kahjustada. ( 28 )

63.

Meenutan, et direktiiv 2003/86 ei sisalda mitte liidu kodakondsust ja isikute vaba liikumist, vaid sisserändepoliitikat käsitlevaid sätteid. ( 29 ) Euroopa Kohus on selles kontekstis nõustunud, et pereliikmetel ei ole subjektiivset õigust sellele, et neid lubatakse liikmesriikide territooriumile, ning et direktiivi 2003/86 alusel on viimastel perekonna taasühinemise taotluste läbivaatamisel teatav kaalutlusruum ja nad võivad kehtestada selle õiguse kasutamise tingimusi. ( 30 )

64.

Selles olukorras näib mulle seega, et see, kui liikmesriikidele jäetakse ulatuslik kaalutlusruum, mis võimaldab neil kehtestada oma õigusaktidega eritingimusi sõltuvuse vormi ja laadi osas, ei ole Euroopa Kohtu praktikaga vastuolus.

65.

Eelneva põhjal arvan niisiis, et direktiivi 2003/86 artikli 10 lõikega 2 ei ole iseenesest vastuolus niisugused riigisisesed õigusnormid, nagu on käsitletud põhikohtuasjas, mille kohaselt sõltub pagulase õe perekonnaga taasühinemise õigus sellest, kas on täidetud tingimus, et ta on pagulase ülalpidamisel seetõttu, et ei suuda oma tervisliku seisundi tõttu iseenda eest hoolitseda.

66.

On veel siiski vaja, et need õigusnormid vastaksid rakendamise etapis vajadusele tagada taotluse läbivaatamine konkreetset individuaalset olukorda arvesse võttes, mida nüüd tulebki analüüsida.

67.

Oma teise küsimuse raames paneb eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhku sellele, et taotleja isiklikku olukorda põhikohtuasjas vaatluse all olevate õigusnormide rakendamisel ei analüüsita.

68.

Kui see on nii, on ilmne, et niisugused õigusnormid ei vasta menetluslikele nõuetele, mida kõik liikmesriigid peavad järgima, kui nad vaatavad läbi direktiivi 2003/86 alusel esitatud perekonna taasühinemise taotlust, ja konkreetselt selle artiklis 17 sätestatud nõuetele.

69.

Selles õigusnormis on liikmesriigilt nõutud, et ta analüüsiks taotleja olukorda ja viiks läbi individuaalse analüüsi. ( 31 )

70.

Meenutan niisiis, et kohtuasjas, milles tehti 4. märtsi 2010. aasta kohtuotsus Chakroun ( 32 ) ja milles perekonna taasühinemise taotluse esitas kolmanda riigi kodaniku abikaasa, otsustas Euroopa Kohus, et direktiivi 2003/86 artikliga 17 on vastuolus riigisisesed õigusaktid, mis võimaldavad pädeval riigisisesel asutusel jätta perekonna taasühinemise taotlus rahuldamata, analüüsimata konkreetselt taotleja olukorda. Selles kohtuotsuses märkis Euroopa Kohus, et vajadused võivad isikuti oluliselt erineda, ning otsustas seega, et selle direktiiviga on vastuolus sellised riigisisesed õigusaktid, milles on ette nähtud minimaalsissetulek, millest väiksema summa korral ei anta luba mingiks perekonna taasühinemiseks, sest perekonna taasühinemise taotlus jäetakse rahuldamata ja seda „iga taotleja olukorda konkreetselt hindamata“. ( 33 )

71.

Selle analüüsi läbiviimine on minu arvates seda vajalikum, kui perekonna taasühinemise taotluse esitab pagulase pereliige. Liidu seadusandja on muide pidanud vajalikuks meenutada seda direktiivi 2003/86 põhjenduses 8, milles ta palub liikmesriikidel pöörata „erilist tähelepanu“ pagulaste olukorrale, arvestades põhjusi, mille tõttu nad on sunnitud oma riigist põgenema ja mis takistasid neid seal normaalset pereelu elamast.

72.

Sellele tuleb pöörata erilist tähelepanu menetluse kõikides aspektides.

73.

Direktiivi 2003/86 artiklis 11 nimetatud peresuhte tõendamise raames on Euroopa Kohus seega otsustanud, et selle direktiivi artiklis 17 sätestatud juhtumipõhise hindamisega nõutakse, et liikmesriigid võtaksid arvesse kõiki asjakohaseid tegureid, sh vanus, sugu, haridus, taust, sotsiaalne staatus, mitte üksnes rahvusvahelise kaitse saaja puhul, vaid ka asjaomase pereliikme puhul ning analüüsiksid objektiivselt olukorda päritoluriigis ja selle konkreetseid kultuurilisi aspekte. ( 34 )

74.

Kui analüüsitakse selle direktiivi artikli 10 lõikes 2 nimetatud sõltuvussuhet asjaomase pereliikme ja pagulase vahel, on niisugune analüüs hädavajalik. On ilmne, et sõltuvust ja selle tagajärgi ei saa hinnata samamoodi, kui taasühinemine puudutab näiteks majanduslikel põhjustel liidu liikmesriiki sisse rännata otsustanud kolmanda riigi kodaniku pereliiget ja kui see puudutab niisuguse pagulase perekonda, kes oli sunnitud päritoluriigist põgenema teatavate asjaolude tõttu selles riigis.

75.

Niisiis arvan selliste riigisiseste õigusnormide rakendamise raames nagu põhikohtuasjas, millega seoses pädev riigisisene asutus peab analüüsima, kas asjaomane pereliige suudab oma tervislikku seisundit arvestades iseenda eest hoolitseda, et direktiivi 2003/86 artiklis 17 nõutav individuaalse olukorra hindamine eeldab mitte üksnes seda, et arvesse võetakse asjaomase pereliikme terviseprobleemi laadi ja tõsidust ning sugulussuhte ja majandusliku või füüsilise sõltuvuse suhte astet, vaid erilist tähelepanu pööratakse ka konkreetsele olukorrale, milles see pereliige on päritoluriigis, või konkreetsetele raskustele, millega ta võib kokku puutuda, võttes arvesse tema sugu, vanust ja ühiskondlikku seisundit, samuti selle riigi majanduslikku, ühiskondlikku ja tervisekaitse olukorda.

76.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad pädevad riigisisesed asutused ka tasakaalustatult ja mõistlikult hindama kõiki juhtumi aktuaalseid ja asjakohaseid asjaolusid, võttes arvesse kõiki asjasse puutuvaid huve. ( 35 )

77.

Kõikide nende kaalutluste põhjal arvan seega, et direktiivi 2003/86 artikli 10 lõikega 2, tõlgendatuna koostoimes selle direktiivi artikliga 17, ei ole vastuolus niisugused riigisisesed õigusaktid, nagu on vaatluse all põhikohtuasjas ja mille kohaselt selleks, et pagulase õde saaks perekonna taasühinemise õiguse, peab olema täidetud tingimus, et ta on pagulase ülalpidamisel, sest ta ei suuda oma tervisliku seisundi tõttu iseenda eest hoolitseda, kuid siiski tingimusel, et pädev riigisisene asutus analüüsib perekonna taasühinemist taotleva isiku konkreetset individuaalset olukorda. See asutus peab võtma arvesse juhtumi kõiki asjakohaseid asjaolusid, näiteks asjaomase pereliikme tervisehäire laad ja tõsidus ning sugulussuhte ja majandusliku või füüsilise sõltuvuse suhte aste, ning pöörama erilist tähelepanu ka konkreetsele olukorrale, milles see liige on päritoluriigis, või konkreetsetele raskustele, millega ta võib kokku puutuda, võttes arvesse tema sugu, vanust ja ühiskondlikku seisundit, aga ka selle riigi majanduslikku, ühiskondlikku ja tervisekaitse olukorda.

78.

Võttes arvesse vastuseid, mille ma soovitan esimesele ja teisele eelotsuse küsimusele anda, ei ole minu arvates vaja vastata viimasele küsimusele, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtule esitab.

79.

Kõikide eelnevate kaalutluste põhjal teen ettepaneku vastata Fővárosi Közigazgatási és Munkaügyi Bírósági (pealinna haldus‑ ja sotsiaalkohus, Ungari) eelotsuse küsimustele järgmiselt: