1

Apellatsioonkaebuses palub Shanxi Taigang Stainless Steel Co. Ltd tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 23. aprilli 2018. aasta kohtuotsuse Shanxi Taigang Stainless Steel vs. komisjon (T‑675/15, ei avaldata, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2018:209), millega Üldkohus jättis rahuldamata tema hagi nõudega tühistada osaliselt 26. augusti 2015. aasta komisjoni rakendusmäärus (EL) 2015/1429, millega kehtestatakse lõplik dumpinguvastane tollimaks Hiina Rahvavabariigist ja Taiwanist pärit roostevabast terasest külmvaltsitud lehtmaterjali impordi suhtes (ELT 2015, L 224, lk 10, edaspidi „vaidlustatud määrus“).

2

Nõukogu 30. novembri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 1225/2009 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (ELT 2009, L 343, lk 51; parandus ELT 2010, L 7, lk 22, edaspidi „algmäärus“), artikli 2 „Dumpingu kindlaksmääramine“ lõigetes 7 ja 10 oli sätestatud:

„7.   

[…]

10.   Ekspordihinna ja normaalväärtuse vahel tehakse õiglane võrdlus. Võrreldakse samal kaubandustasandil enam‑vähem samal ajal toimunud müüki ning nõuetekohaselt võetakse arvesse hinna võrreldavust mõjutavaid erinevusi. Kui kindlaksmääratud normaalväärtus ja ekspordihinnad ei ole võrreldavatel alustel, võetakse igal juhul eraldi kohanduste näol nõuetekohaselt arvesse neid tegurite väidetavaid ja ilmnenud erinevusi, mis mõjutavad hindu ja hinna võrreldavust. […]“.

3

Apellant on Hiinas asuv äriühing, kes tegutseb peamiselt terastoodete tootmise ja turustamise valdkonnas, eelkõige roostevabast terasest külmvaltsitud lehtmaterjali turul.

4

Pärast seda, kui Eurofer, Association européenne de l’acier, ASBL (edaspidi „Eurofer“) oli 13. mail 2014 esitanud kaebuse, avaldas Euroopa Komisjon 26. juunil 2014 teate dumpinguvastase menetluse algatamise kohta Hiina Rahvavabariigist ja Taiwanist pärit roostevabast terasest külmvaltsitud lehtmaterjali impordi suhtes (ELT 2014, C 196, lk 9).

5

Dumpingut ja liidu tootmisharule põhjustatud kahju käsitlev uurimine hõlmas ajavahemikku 1. jaanuarist kuni 31. detsembrini 2013. Kahju hindamise seisukohalt tähtsust omavate suundumuste uurimine hõlmas ajavahemikku 1. jaanuarist 2010 kuni 31. detsembrini 2013.

6

Dumpingu ja kahju esinemise kindlakstegemiseks oli algatamisteates ette nähtud Hiina ja Taiwani eksportivate tootjate ning liidu tootjate väljavõtteline uuring. Apellant kaasati neljast Hiina eksportivast tootjast koosnevasse valimisse, mis moodustati uurimise käigus.

7

Algatamisteates andis komisjon huvitatud isikutele teada, et kavatseb valida Ameerika Ühendriigid sobivaks turumajanduslikuks kolmandaks riigiks (edaspidi „võrdlusriik“) algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti a tähenduses. Komisjon kutsus huvitatud isikuid üles esitama selle kohta märkusi ja juhtis tähelepanu sellele, et tema käsutuses oleva teabe kohaselt saab võrdlusriigi valikul teiste turumajandusega riikidena kaaluda India Vabariigi, Lõuna‑Aafrika Vabariigi, Korea Vabariigi ja Taiwani arvessevõtmist.

8

Apellant ei esitanud taotlust, et algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti b alusel koheldaks teda turumajanduse tingimustes tegutseva äriühinguna (edaspidi „turumajanduslik kohtlemine“). Apellant esitas 6. juulil 2014 märkused võrdlusriigi valiku kohta, milles tõdes, et peab Ameerika Ühendriikide valimist ebasobivaks, ning tegi ettepaneku valida võrdlusriigiks Taiwan. Komisjon kuulas apellandi seoses tema taotlusega ära 13. veebruaril 2015.

9

Komisjon võttis 24. märtsil 2015 vastu määruse (EL) 2015/501, millega kehtestatakse ajutine dumpinguvastane tollimaks Hiina Rahvavabariigist ja Taiwanist pärit roostevabast terasest külmvaltsitud lehtmaterjali impordi suhtes (ELT 2015, L 79, lk 23). Kõnealuse määrusega kehtestati alates 26. märtsist 2015 kuueks kuuks kõnealuste toodete apellandi poolt liitu suunatud ekspordile ajutine dumpinguvastane tollimaks 24,3%.

10

Pärast mitut apellandiga toimunud sõnumivahetust, mille käigus apellant kordas oma vastuväiteid seoses Taiwani asemel Ameerika Ühendriikide võrdlusriigiks valimisega, võttis komisjon 26. augustil 2015 vastu vaidlustatud määruse, millega muudeti rakendusmäärust 2015/501 ja kehtestati apellandi valmistatud asjaomaste toodete liitu suunatud impordi suhtes 24,4protsendiline dumpinguvastane tollimaks.

11

Apellant esitas vaidlustatud määruse osalise tühistamise nõudes hagi, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 20. novembril 2015.

12

Üldkohtu esimese koja presidendi 19. juuli 2016. aasta määrusega anti Euroferile luba astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks.

13

Oma apellatsioonkaebuse toetuseks esitab apellant kolm väidet. Esimese väite kohaselt, mis on jagatud kaheks osaks ning käsitleb algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti a rikkumist, on apellant seisukohal, et komisjon eiras seda sätet, valides võrdlusriigiks Taiwani asemel Ameerika Ühendriigid, ja teise võimalusena väidab ta, et komisjon jättis selle sätte alusel normaalväärtuse arvutamisel tegemata vajalikud kohandused tootmisprotsessi ja toorainele juurdepääsuga seotud erinevuste arvessevõtmiseks. Apellandi teise väite kohaselt rikkus komisjon kõnealuse määruse artikli 2 lõiget 10, keeldudes tegemast vajalikke kohandusi ühe Ameerika Ühendriikide eksportiva tootja transpordikulude alusel. Apellandi kolmanda, kaheks osaks jagatud väite kohaselt rikkus komisjon kõnealuse määruse artikli 3 lõikeid 2, 6 ja 7 esiteks sellega, kuidas ta hindas Hiinast ja Taiwanist lähtuva impordi ja sellega liidu tööstusharule avaldatava mõju vahelist põhjuslikku seost, ning teiseks sellega, et seostas nimetatud tootmisharule põhjustatud kahju kõnealuse impordiga.

14

Üldkohus lükkas vaidlustatud kohtuotsuses kõik need väited tagasi ja jättis seetõttu hagi tervikuna rahuldamata.

15

Apellant palub Euroopa Kohtul esimese võimalusena:

16

Teise võimalusena palub apellant Euroopa Kohtul tühistada vaidlustatud kohtuotsus, saata asi tagasi Üldkohtusse ja otsustada kohtukulude kandmine edaspidi.

17

Komisjon ja Eurofer paluvad Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kohtukulud välja apellandilt.

18

Apellatsioonkaebuses tugineb apellant kahele väitele, mille kohaselt on valesti tõlgendatud algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti a.

19

Apellandi esimese väite kohaselt tõlgendas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 34–37 seoses võrdlusriigi valikuga valesti algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti a teise lõigu teist lauset.

20

Selle väite toetuseks väidab apellant, et selle sätte sõnastusest, mille kohaselt „vajaduse korral kasutatakse sama uurimise aluseks olevat kolmandat turumajanduslikku riiki“, nähtub selgelt, et komisjon on kohustatud valima võrdlusriigiks sama dumpinguvastase uurimise all oleva riigi, kui selline riik on olemas, ning ainus erand, mis tuleneb väljendist „vajaduse korral“, on olukord, kus selline vajadus puudub. Viimasena kirjeldatud juhul peaks komisjon sedastama, et selle riigi osas vajadus puudub, ja selgitama põhjusi. Seevastu ei tulene sellest sättest, et selleks, et olla valitud võrdlusriigiks, peaks sama uurimise all olev riik tingimata olema „sobivaim“ riik, kui on teisi võimalusi.

21

Apellant märgib, et Üldkohus kasutas sellegipoolest sellist tõlgendust, järeldades vaidlustatud kohtuotsuse punktis 37, et komisjon toimis õigesti, analüüsides võrdlevalt Ameerika Ühendriike ja Taiwani, et määrata kindlaks neist kahest sobivaim võrdlusriik, samas kui erinevalt Ameerika Ühendriikidest oli Taiwan sama uurimise all kui Hiina Rahvavabariik.

22

Asudes sisuliselt seisukohale, et kui on võimalik leida alternatiivseid lahendusi, tehakse valik sellise turumajandusliku kolmanda riigi kasuks, mis on sama uurimise all, juhul kui see riik on sobivaim, lisas Üldkohus apellandi väitel esiteks algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti a teise lõigu teise lausesse täiendava tingimuse, mis selle sätte sõnastuses puudub, ning see on õiguslikult lubamatu, nagu nähtub Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) apellatsioonikogu 6. oktoobri 2016. aasta aruandest asjas „Euroopa Liit – dumpinguvastased meetmed Argentiina päritolu biodiislikütuse suhtes“ (WT/DS473/AB/R, punkt 6.30). Teiseks tooks Üldkohtu tõlgendus apellandi sõnul kaasa mainitud sätte sisutühjaks muutmise sellega, et esemeta jäetakse sättes ette nähtud õiguslik kohustus kasutada vajaduse korral sama uurimise all olevat riiki. Nimelt tuleneb sobivaima võrdlusriigi valimise kohustus juba algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti a teise lõigu esimesest lausest, mistõttu ei saa võtta seisukohta, et kõnealuse lõigu teine lause lihtsalt piirdub sama kohustuse kordamisega.

23

Lisaks väidab apellant, et 22. oktoobri 1991. aasta kohtuotsus Nölle (C‑16/90, EU:C:1991:402), 22. märtsi 2012. aasta kohtuotsus GLS (C‑338/10, EU:C:2012:158, punkt 29) ja 10. septembri 2015. aasta kohtuotsus Fliesen‑Zentrum Deutschland (C‑687/13, EU:C:2015:573), millele on viidatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 30–33, puudutasid olukordi, kus ükski turumajanduslik riik ei olnud sama uurimise all. Seega on need kohtuotsused asjakohased ainult siis, kui tõlgendatakse algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti a teise lõigu esimest lauset, mis reguleerib võrdlusriigi valikut siis, kui puudub sama uurimise all olev turumajanduslik riik, kuid mitte kõnealuse lõigu teise lause tõlgendamisel.

24

Lõpuks väidab apellant sisuliselt, et vastupidi sellele, mida Üldkohus otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 37, ei ole tõenäoline, et järgides kohustuse valida võrdlusriigiks sama uurimise all olev riik, toob see kaasa selle, et rikutakse liidu institutsioonide kohustust püüda leida võrdlusriik, kus samasuguse toote hind kujuneb eksportiva riigi oludele võimalikult sarnases olukorras. Nimelt ei saa algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti a teise lõigu teisest lausest ja konkreetselt väljendi „vajaduse korral“ kasutamisest lähtuvalt valida võrdlusriigiks kolmandat riiki, mis on sama uurimise all, kui see ei ole sobiv, millega on tegemist siis, kui hinnad ei ole kujunenud eksportiva riigi oludele võimalikult sarnases olukorras.

25

Üldkohtu väidetava õigusnormi rikkumise tagajärgede kohta väidab apellant sisuliselt, et faktid on piisavalt selged, et Euroopa Kohus saaks ise teha lõpliku kohtuotsuse. Nimelt ei ole vaidlust selles, et käesoleval juhul on tegemist turumajandusliku riigiga, mis on sama uurimise all, nimelt Taiwaniga. Komisjon ei ole kunagi öelnud, et see riik ei ole sobiv. Ta on ainult väitnud, et Ameerika Ühendriigid on sobivam valik. Apellandi arvates oli komisjon seega õiguslikult kohustatud valima võrdlusriigiks Taiwani ning selle kohustuse täitmata jätmise tõttu tuleb vaidlusalune määrus tühistada.

26

Komisjoni arvates tuleb esimene väide tagasi lükata põhjendamatuse tõttu või igal juhul selle tõttu, et see jääb edutuks. Eurofer, kes kahtleb, kas see apellatsioonkaebuse väide on vastuvõetav, kuivõrd see puudutab etteheidet, mida ei esitatud esimeses kohtuastmes esitatud hagis ega Üldkohtule esitatud repliigis, on samuti arvamusel, et väide tuleb igal juhul tagasi lükata, kuna see jääb edutuks ja on põhjendamatu.

27

Ilma et oleks vaja otsustada käesoleva väite vastuvõetavuse üle, tuleb see igal juhul põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

28

Seoses sellega olgu meenutatud, et algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti a esimese lõigu kohaselt määratakse erandina sama artikli 2 lõigetes 1–6 ette nähtud normidest impordi korral, mis lähtub mitteturumajanduslikust riigist, normaalväärtus üldjuhul turumajandusliku kolmanda riigi hinna või arvutatud väärtuse alusel, st võrdlusriigi meetodit kasutades (10. septembri 2015. aasta kohtuotsus Fliesen‑Zentrum Deutschland, C‑687/13, EU:C:2015:573, punkt 48, ja 28. veebruari 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. Xinyi PV Products (Anhui) Holdings, C‑301/16 P, EU:C:2018:132, punkt 64). Kõnealuse määruse artikli 2 lõike 7 punkti a teise lõigu esimeses lauses on sätestatud, et võrdlusriik valitakse põhjendatud viisil, võttes arvesse kõiki valiku tegemise ajal kättesaadavaid usaldusväärseid andmeid, ja teises lauses, et vajaduse korral kasutatakse sama uurimise all olevat turumajanduslikku kolmandat riiki.

29

Apellandi argumendid tema esimese väite toetuseks põhinevad artikli 2 lõike 7 punkti a teise lõigu teise lause isoleeritud tõlgendamisel. Nii nagu sisuliselt väidab komisjon, tuleb kõnealust teist lauset nimelt tõlgendada, võttes arvesse selle lõigu esimeses lauses sätestatut selliselt, nagu seda on tõlgendatud Euroopa Kohtu praktikas, ja see esimene lause on – vastupidi apellandi väidetele – asjakohane ka olukorras, kus turumajanduslik riik on sama uurimise all.

30

Selles küsimuses nähtub mainitud kohtupraktikast esiteks, et võrdlusriigi valimisel teostatakse ulatuslikku kaalutlusõigust, mis liidu institutsioonidel on ühise kaubanduspoliitika valdkonnas nende majanduslike, poliitiliste ja õiguslike olukordade keerulisuse tõttu, mida nad uurima peavad (vt selle kohta 22. oktoobri 1991. aasta kohtuotsus Nölle, C‑16/90, EU:C:1991:402, punkt 11; 29. mai 1997. aasta kohtuotsus Rotexchemie, C‑26/96, EU:C:1997:261, punkt 10, ja 10. septembri 2015. aasta kohtuotsus Fliesen‑Zentrum Deutschland, C‑687/13, EU:C:2015:573, punkt 44).

31

Teiseks tuleneb sellest kohtupraktikast, et võrdlusriik tuleb valida põhjendatud viisil, võttes arvesse valiku tegemise ajal kättesaadavaid usaldusväärseid andmeid, ning liidu kohtud peavad tagama, et liidu pädevad institutsioonid ei jätaks valitud riigi sobivuse kindlakstegemisel arvesse võtmata olulisi asjaolusid, ning et toimikus olevaid dokumente uuritaks nõutava hoolsusega, enne kui tehakse järeldus, et asjaomase kauba normaalväärtus on kindlaks määratud kohasel ja põhjendatud viisil. Sellel eesmärgil peavad liidu institutsioonid alternatiivseid võimalusi arvesse võttes üritama leida kolmanda riigi, kus samasuguse toote hind kujuneb ekspordiriigi oludega võimalikult sarnases olukorras, tingimusel et tegemist on turumajandusliku riigiga (vt selle kohta 22. märtsi 2012. aasta kohtuotsus GLS, C‑338/10, EU:C:2012:158, punktid 21 ja 22, ning 10. septembri 2015. aasta kohtuotsus Fliesen‑Zentrum Deutschland, C‑687/13, EU:C:2015:573, punktid 49 ja 51).

32

Seega järeldub algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti a teisest lõigust, et kui kättesaadavate usaldusväärsete andmete põhjal on võimalik valida mitme riigi vahel, peab pädev institutsioon neid riike võrdlevalt analüüsima ja valima välja riigi, kus samasuguse toote hind kujuneb ekspordiriigi oludega võimalikult sarnases olukorras. Sellest vaatenurgast võetuna ei ole vastupidi sellele, mida sisuliselt väidab apellant, kõnealuse lõigu teise lausega välistatud, et see institutsioon viib läbi mainitud võrdleva analüüsi, kaasa arvatud juhul, kui turumajanduslik riik on sama uurimise all, ja valib selle alusel välja sobivaima riigi, kasutades kaalutlusõigust vastavalt käesoleva otsuse punktis 31 mainitud kohtupraktikale.

33

Seega tuleneb algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti a teise lõigu teisest lausest, et kui turumajanduslik riik on sama uurimise all, siis peab pädev institutsioon sellega olemasoleva valiku raames nõuetekohaselt arvestama ja uurima hoolikalt, kas see riik on sobiv valik. Mis puutub käesolevasse juhtumisse, siis kuigi apellant märgib, et komisjon ei ole väitnud, et Taiwan ei ole sobiv valik, ei vaidle ta siiski vastu vaidlustatud kohtuotsuse punktides 34 ja 35 esitatud Üldkohtu sisulisele järeldusele, et komisjon uuris käesoleval juhul kõnealuse riigi olusid ühe võimaliku alternatiivina.

34

Eespool öeldust järeldub – nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 37 õigesti sedastas ja vastupidi apellandi väidetule –, et komisjonil ei olnud kohustust valida sobivaks võrdlusriigiks Taiwani üksnes sel põhjusel, et see on turumajanduslik kolmas riik, mis on sama uurimise all kui Hiina, sest see oleks takistanud mainitud institutsioonil võtta arvesse muid võimalikke variante ja analüüsida võrdlevalt Taiwani ja kõnealuseid teisi variante, nende hulgas käesoleval juhul Ameerika Ühendriike, eesmärgiga määrata kindlaks, milline neist kahest riigist on sobivaim. Mis tahes vastupidine tõlgendus jätaks arvesse võtmata mitte ainult selle institutsiooni kaalutlusõiguse võrdlusriigi valikul, vaid ka – nagu Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 37 õigesti märkinud – selle institutsiooni eespool punktis 32 mainitud kohustuse püüda leida alternatiivsete võimaluste hulgast see turumajanduslik kolmas riik, kus samasuguse toote hind kujuneb eksportiva riigi oludega võimalikult sarnases olukorras.

35

Seda järeldust toetab ka analüütiline ülevaade sellest, kuidas kujunes välja nõukogu 22. detsembri 1994. aasta määrus (EÜ) nr 3283/94 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (EÜT 1994, L 349, lk 1), millega võeti liidu dumpinguvastastes alusnormides kasutusele reegel, mis on ette nähtud algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti a teise lõigu teises lauses. Nimelt nähtub komisjoni seletuskirjast ettepanekule määruse nr 3283/94 (KOM(1994) 414 (lõplik)) vastuvõtmiseks, et mis puutub sellesse sättesse, siis on liidu seadusandja poolt kasutatud lõplik sõnastus identne komisjoni ettepanekuga, mille kohaselt võrdlusriigi valikul „võib“ eelistada sama uurimise all olevat riiki, tingimusel et see vastab põhjendatuse kriteeriumile, mis omakorda tähendab, et puudub kohustus valida just see riik.

36

Vastupidi apellandi väidetele ei ole algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti a teise lõigu teise lause käesoleva kohtuotsuse punktides 32–34 esitatud tõlgenduse tulemuseks mitte sellesse teise lausesse seal puuduva tingimuse lisamine ega mainitud lause selle kasulikust mõjust ilma jätmine, vaid tegemist on selle määruse artikli 2 lõike 7 punkti a teise lõigu tervikliku tõlgendusega.

37

Kuna Üldkohus ei ole algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti a teise lõigu teise lausele lisanud ühtki tingimust, siis järelikult tuleb tagasi lükata ka apellandi argument, mille aluseks on väide, et WTO asutamislepingu (EÜT 1994, L 336, lk 3) lisas 1A oleva 1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe (GATT) VI artikli rakendamise lepingu (EÜT 1994, L 336, lk 103) artikli 2.2.1.1 tõlgendamist käsitlevast WTO apellatsioonikogu 6. oktoobri 2016. aasta aruandest asjas „Euroopa Liit – dumpinguvastased meetmed Argentiina päritolu biodiislikütuse suhtes“ (WT/DS473/AB/R) nähtub, et õiguslikult lubamatu on sellise tingimuse lisamine, mis algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti a teise lõigu teises lause sõnastuses puudub.

38

Eeltoodust ilmneb, et esimene väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

39

Apellandi teise väite kohaselt on Üldkohus valesti tõlgendanud algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti a, leides vaidlustatud kohtuotsuse punktides 60–65, et Hiina osas tuvastatud tootmisprotsessi ja tooraine kättesaadavuse erinevuste alusel ei saa selle sätte alusel normaalväärtuse arvutamise kontekstis kohandusi teha.

40

Apellandi väitel oleks Üldkohtu poolt selles kohtuotsuses valitud lahenduse tulemuseks põhimõtteliselt see, et mitteturumajanduslike riikide eksportivad tootjad, kes ei vasta turumajandusliku kohtlemise kohaldamise tingimustele, ei saa selliste erinevuste korral taotleda algmääruse artikli 2 lõike 7 punktile a alusel normaalväärtuse kohandamist, samas kui vastavalt 10. oktoobri 2012. aasta kohtuotsusele Shanghai Biaowu High‑Tensile Fastener ja Shanghai Prime Machinery vs. nõukogu (T‑170/09, ei avaldata, EU:T:2012:531, punkt 123) ja 29. aprilli 2015. aasta kohtuotsusele Changshu City Standard Parts Factory ja Ningbo Jinding Fastener vs. nõukogu (T‑558/12 ja T‑559/12, ei avaldata, EU:T:2015:237, punkt 110) puudub neil eksportivatel tootjatel ka võimalus taotleda nende erinevuste alusel kohanduste tegemist selle määruse artikli 2 lõike 10 alusel.

41

Apellandi sõnul on selline lahendus, mis sisuliselt jätab nimetatud eksportivad tootjad ilma õigusest taotleda kohanduste tegemist, vastuolus 1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe VI artikli rakendamise lepingu artikliga 2.4, mis vastab algmääruse artikli 2 lõikele 10 ja näeb ette kohustuse võrrelda omavahel õiglaselt ekspordihinda ja normaalväärtust ning teha kohandusi, et võtta arvesse hindade võrreldavust mõjutavaid erinevusi. Apellant märgib, et WTO apellatsioonikogu 18. jaanuari 2016. aasta aruandes juhtumi kohta „Euroopa ühendused – lõplikud dumpinguvastased meetmed teatavate Hiinast pärit rauast või terasest kinnitusdetailide suhtes“ (WT/DS397/AB/RW, punktid 5.207 ja 5.215) on selgelt öeldud, et see kohustus kehtib kõigi dumpinguvastaste uurimiste puhul, kaasa arvatud siis, kui normaalväärtus määratakse võrdlusriigist lähtudes.

42

Lisaks leiab apellant, et vastupidi Üldkohtu otsusele ei ole asjaolu, et apellant ei esitanud turumajandusliku kohtlemise kohaldamise taotlust, oluline selleks, et teha kindlaks, kas algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti a alusel kohanduste tegemise taotlus on põhjendatud.

43

Peale selle märgib apellant, et kuigi 10. septembri 2015. aasta kohtuotsuses Fliesen‑Zentrum Deutschland (C‑687/13, EU:C:2015:573, punkt 48), millele Üldkohus viitas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 60, leidis Euroopa Kohus, et algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti a eesmärk on vältida mitteturumajanduslike riikide hindade ja kulude arvessevõtmist, sest need parameetrid ei ole turujõudude tavapärane tulemus, ei otsustanud Euroopa Kohus selles kohtuotsuses siiski, kas on võimalik teha kohandusi põhjustel, mis on tingitud sellistest turujõududest, näiteks loomulikust konkurentsieelisest tulenevate erinevuste alusel. Samuti ei ole sellist võimalust välistatud 29. aprilli 2015. aasta kohtuotsuses Changshu City Standard Parts Factory et Ningbo Jinding Fastener vs. nõukogu (T‑558/12 ja T‑559/12, ei avaldata, EU:T:2015:237, punkt 110), mida on osundatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 61.

44

Kuigi apellant ei väida, et kohandusi tuleks teha mitteturumajanduslikus riigis tuvastatud moonutuste mõju kõrvaldamiseks, on ta siiski seisukohal, et see ei välista võimalust teha algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti a või artikli 2 lõike 10 alusel kohandusi selliste erinevuste puhul, mis mõjutavad hindade võrreldavust ja on turujõudude tulemus, st neid ei ole põhjustanud moonutused.

45

Selles küsimuses on WTO apellatsioonikogu 18. jaanuari 2016. aasta aruandes juhtumi kohta „Euroopa ühendused – lõplikud dumpinguvastased meetmed teatavate Hiinast pärit rauast või terasest kinnitusdetailide suhtes“ (WT/DS397/AB/RW, punktid 5.207 ja 5.236) apellandi väitel täpsustanud, et kuigi uurimist läbi viiv asutus ei pea tegema kohandusi mitteturumajandusliku ekspordiriigi tootjate ja võrdlusriigi tootjate kulude erinevuse alusel, kui sellise kohandamise tulemusel hõlmaks mainitud asutus normaalväärtusse esimesena nimetatud riigi tootjate moonutatud kulud, peab see asutus siiski kindlaks tegema, kas kohandusel oleks selline mõju või mitte.

46

Apellant leiab, et Üldkohus rikkus algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti a, kui ta põhimõtteliselt välistas võimaluse teha kohandusi tooraine kättesaadavuse ja tootmisprotsessi erinevuste alusel, kuigi ta oleks pidanud uurima, kas sellise kohandusega nõustumise tulemusel oleks kaasnenud moonutatud kulude hõlmamine ja/või kas muud kohanduse tegemisega nõustumise tingimused on täidetud.

47

Komisjon ja Eurofer leiavad, et teine väide tuleb tagasi lükata põhjendamatuse tõttu või igal juhul selle tõttu, et see jääb edutuks.

48

Apellandi teise väite kohaselt rikkus Üldkohus õigusnormi, välistades põhimõtteliselt võimaluse teha algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti a alusel normaalväärtuse arvutamisel kohandusi tootmisprotsessi ja tooraine kättesaadavuse osas Hiinas tuvastatud erinevustest lähtudes.

49

Apellandi poolt selle väite raames esitatud argumentide põhjal on selge, et Üldkohtu poolt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 62 sedastatuga nõustudes möönab ta, et ei saa nõuda, et komisjon teeks kohandusi tegurite puhul, mida mõjutavad asjaolud, mis ei ole tingitud turujõududest. Apellandi väitel peaks siiski olema võimalik teha kohandusi erinevuste alusel, mis on tingitud turujõududest, ning ta lisab sisuliselt, et Üldkohus oleks pidanud uurima, kas taotletud kohanduste tegemisega nõustumine oleks toonud kaasa moonutatud kulude hõlmamise normaalväärtusesse, st kas nende kohanduste tegemise tagajärjel hõlmataks sellesse väärtusesse kulud, mida mõjutavad asjaolud, mis ei ole tingitud turujõududest, mida aga Üldkohus ei teinud.

50

Sellega seoses tuleb siiski märkida, et enne kui Üldkohus järeldas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 64, et käesoleva juhtumi puhul ei saa algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti a alusel normaalväärtuse arvutamise kontekstis teha kohandusi tootmisprotsessi ja tooraine kättesaadavuse osas Hiinas tuvastatud erinevuste alusel, märkis Üldkohus selle kohtuotsuse punktis 63, et kuna Hiinat ei peetud asjaolude asetleidmise ajal turumajanduslikuks riigiks ja apellant ei olnud esitanud turumajandusliku kohtlemise kohaldamise taotlust, siis puudusid tõendid selle kohta, et nikli tarnimist või selle ettevõtja tootmisprotsessi, kes ei tegutsenud turumajanduse tingimustes, ei mõjutanud sellised asjaolud, mis ei ole tingitud turujõududest.

51

Ent nagu märkis Eurofer, ei ole apellant, kes väidab sisuliselt, et on võimalik teha kohandusi nende tegurite osas, mis on tingitud turujõududest, sõnaselgelt vaielnud vastu Üldkohtu poolt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 63 esitatud faktilistele järeldustele, mille kohaselt sisuliselt ei saa öelda, et taotletud kohandused on seotud selliste teguritega. Eeskätt ei väida apellant, et selle tuvastuse osas oleks tegemist asjaolude moonutamisega.

52

Seega tuleb apellandi teine väide tagasi lükata, sest see jääb edutuks, ilma et oleks vaja teha otsust kõigi apellandi poolt käesoleva väite raames esitatud argumentide põhjendatuse kohta. Järelikult tuleb apellandi teine väide tagasi lükata.

53

Seetõttu tuleb apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata jätta.

54

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõikes 2 on ette nähtud, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, otsustab kohtukulude jaotuse Euroopa Kohus.

55

Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonimenetluses, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

56

Kuna Shanxi Taigang Stainless Steel on kohtuvaidluse kaotanud ning komisjon ja Eurofer on kohtukulude hüvitamist nõudnud, siis tuleb apellatsioonimenetluse kohtukulud sellelt äriühingult välja mõista.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kümnes koda) otsustab: