–

Ungari valitsus, esindajad: M. Z. Fehér,

–

Tšehhi valitsus, esindajad: M. Smolek ja J. Vláčil,

–

Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: M. Heller ja A. Tokár,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT 2012, L 351, lk 1) artikli 1 lõike 1 ja lõike 2 punkti a ning artikli 53 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud Ungaris elava Ágnes Weili ja Ühendkuningriigis elava Géza Gulácsi vahelises vaidluses, mis puudutab määruse nr 1215/2012 artiklis 53 nimetatud tunnistuse väljastamist, et pöörata täitmisele Géza Gulácsi kahjuks tehtud jõustunud kohtuotsus.

3

Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42) põhjendustes 16–18 on märgitud:

4

Määruse artiklis 1 on sätestatud:

„1.   Käesolevat määrust kohaldatakse tsiviil‑ ja kaubandusasjade suhtes igat liiki kohtutes. Eelkõige ei kohaldata seda maksu‑, tolli‑ ja haldusasjade suhtes.

2.   Käesolevat määrust ei kohaldata:

[…]“.

5

Kõnealuse määruse artiklis 53 on sätestatud:

„1.   Kohtuotsuse tunnustamist või selle täitmist taotlev asjaosaline esitab kohtuotsuse koopia, mis vastab selle ehtsuse kindlakstegemiseks vajalikele tingimustele.

2.   Kohtuotsuse täitmist taotlev asjaosaline esitab lisaks sellele veel artiklis 54 nimetatud tunnistuse, ilma et see piiraks artikli 55 kohaldamist.“

6

Määruse artiklis 54 on sätestatud:

„Otsuse teinud liikmesriigi kohus või pädev asutus annab huvitatud poole taotlusel välja tunnistuse, kasutades käesoleva määruse V lisas esitatud tüüpvormi.“

7

Määruse nr 44/2001 artikli 55 lõikes 1 on sätestatud:

„Kui artiklis 54 märgitud tunnistust ei esitata, võib kohus või pädev asutus määrata selle esitamise tähtaja, tunnustada võrdväärseid dokumente või kui ta leiab, et tal on piisavalt teavet, selle esitamise nõudmisest loobuda.“

8

Määruse nr 1215/2012 artikkel 1 näeb ette:

„1.   Käesolevat määrust kohaldatakse tsiviil- ja kaubandusasjade suhtes igat liiki kohtutes. Eelkõige ei kohaldata seda maksu-, tolli- ja haldusasjade suhtes ega riigi vastutuse suhtes tegevuse või tegevusetuse eest riigivõimu teostamisel (acta iure imperii).

2.   Käesolevat määrust ei kohaldata järgmise suhtes:

[…]“.

9

Määruse artiklis 66 on ette nähtud:

„1.   Käesoleva määruse sätteid kohaldatakse üksnes 10. jaanuaril 2015 või pärast seda algatatud kohtumenetluste, ametlikult koostatud või ametlike dokumentidena registreeritud ametlike dokumentide ja kinnitatud või sõlmitud kohtulike kokkulepete suhtes.

2.   Erandina artiklist 80 jätkatakse määruse (EÜ) nr 44/2001 kohaldamist enne 10. jaanuari 2015 algatatud kohtumenetlustes tehtud otsuste, ametlikult koostatud või ametlike dokumentidena registreeritud ametlike dokumentide ja kinnitatud või sõlmitud kohtulike kokkulepete suhtes, mis kuuluvad nimetatud määruse kohaldamisalasse.“

10

1994. aasta LIII seaduse kohtuliku sundtäitmise kohta (a bírósági végrehajtásról szóló 1994. évi LIII. törvény) § 31/C lõike 1 punktis g on sätestatud:

„Asja esimeses astmes arutanud kohus väljastab […] taotluse alusel määruse nr 1215/2012 artiklis 53 nimetatud tunnistuse, kasutades selle määruse I lisas esitatud vormi.“

11

1959. aasta IV seaduse tsiviilseadustiku kohta (a Polgári Törvénykönyvről szóló 1959. évi IV. törvény) redaktsiooni, mis oli kohaldatav selle kohtuotsuse kuulutamise ajal, mille täitmist taotletakse (edaspidi „tsiviilseadustik“), § 578/G lõigetes 1 ja 2, mis asusid selle seadustiku IV osa („Võlaõigus“) XLVI peatüki punktis 3 („Ühes leibkonnas elavate isikute varasuhted“), oli sätestatud:

„1.   Elukaaslased omandavad kooselu jooksul ühise omandiõiguse proportsionaalselt oma panusega omandamisel. Kui elukaaslaste osasid ei ole võimalik kindlaks määrata, loetakse need võrdseks. Kodus tehtud tööd loetakse panuseks [vara] omandamisse.

2.   Neid sätteid kohaldatakse ka samas leibkonnas elavate teiste sugulaste – välja arvatud abikaasade ja registreeritud elukaaslaste – varasuhetele.“

12

Tsiviilseadustiku VI osas („Lõppsätted“) toodud §‑s 685/A oli sätestatud:

„Kooselu on kahe isiku vahel, kes elavad koos (ühiselus) samas leibkonnas, lähedus- ja majandussuhtes, ilma et nad oleksid sõlminud abielu või registreerinud kooselu, kui kumbki neist ei ole abielus ega ela registreeritud või registreerimata kooselus kellegi teisega, ja nad ei ole omavahel otseliinis sugulussidemes ega õed või vennad või poolõed- või vennad.“

13

A. Weil ja G. Gulácsi olid registreerimata kooselus elavad elukaaslased tsiviilseadustiku § 685/A tähenduses, kes elasid koos ajavahemikul 2002. aasta veebruarist kuni 2006. aasta oktoobrini.

14

Szekszárdi Városi Bírósági (Szekszárdi linnakohus, Ungari) otsusega, mis jõustus ja muutus täidetavaks 23. aprillil 2009, mõisteti G. Gulácsi ja A. Weili faktilisest kooselust tuleneva varasuhte lõppemise tõttu G. Gulácsilt A. Weili kasuks välja 665133 Ungari forintit (HUF) (ligikaudu 2060 eurot), millele lisandub viivis.

15

Võla sissenõudmiseks algatas A. Weil Ungaris G. Gulácsi suhtes täitemenetluse, mis ei andnud aga tulemust, sest G. Gulácsil puudus vara.

16

Kuna A. Weil teadis, et G. Gulácsi elab alates 2006. aastast Ühendkuningriigis, kus tal on regulaarne sissetulek, taotles ta 22. novembril 2017 Szekszárdi Járásbíróságilt (Szekszárdi esimese astme kohus, Ungari) ehk samalt kohtult, kes oli teinud 23. aprilli 2009. aasta otsuse, selle kohtuotsuse täitmiseks määruse nr 1215/2012 artiklis 53 nimetatud tunnistuse väljastamist.

17

Nimetatud taotlust menetleval eelotsusetaotluse esitanud kohtul on esmalt tekkinud kahtlus, kas määruse nr 1215/2012 artiklis 53 nimetatud tunnistust väljastades on võimalik kontrollida, kas 23. aprilli 2009. aasta kohtuotsuse aluseks olnud hagi kuulub selle määruse kohaldamisalasse.

18

Sellega seoses märgib kõnealune kohus, et kuivõrd määrusega nr 1215/2012 kaotati välisriigi kohtuotsuste täidetavaks tunnistamine, saab täitmise taotluse saanud liikmesriigi kohus kontrollida seda taotlust ainult formaalselt. Järelikult, kui päritoluliikmesriigi kohus peaks määruse nr 1215/2012 artiklis 53 nimetatud tunnistuse väljastama automaatselt, tekiks oht, et selle määruse kohaldamisalast välja jäetud kohtuasjade suhtes kohaldatakse määrusega kehtestatud täitmise korda, sest täitmisest keeldumise põhjused on selles määruses ette nähtud ammendavalt.

19

Juhul kui määruse nr 1215/2012 artiklis 53 nimetatud tunnistuse väljastamine ei ole aga automaatne, on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud teiseks küsimus, kas faktilisest kooselust tulenev varasuhe kuulub tsiviil‑ või kaubandusasjade alla sama määruse artikli 1 lõike 1 tähenduses, või kuulub see määruse kohaldamisalast välja jäetud valdkonda, nimelt nende varaliste õiguste hulka, mis tulenevad suhtele kohaldatava õiguse kohaselt abielule sarnase toimega suhtest määruse artikli 1 lõike 2 punkti a tähenduses.

20

Sellega seoses märgib kõnealune kohus, et tsiviilseadustiku § 578/G lõike 1 kohaselt kuulusid faktiliselt koos elavate elukaaslaste varasuhted võlaõiguse alla.

21

Kõnealune kohus juhib tähelepanu ka asjaolule, et määruse nr 1215/2012 artikli 1 lõike 2 punkti a ungarikeelses versioonis on erinevalt selle sätte teistest keeleversioonidest tõlgitud sõnastust „abielule sarnase toimega“ sõnastusega „abielule sarnase õigusliku toimega“. Seetõttu on tal tekkinud küsimus, kas olulisem on faktilise kooselu sisu või selle õiguslikud tagajärjed. Sellega seoses täpsustab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et sisu seisukohast ei ole sellisel kooselul ja abielul erilist vahet, kuivõrd mõlema aluseks on lähedus- ja majandussuhtel põhinev kooselu. Seevastu õiguslikust aspektist on Ungari õiguses neid kahte kooselu vormi reguleeritud erinevalt, eelkõige seoses ühise vara jagamise, elatise maksmise kohustuse, eluaseme kasutamise ja pärimisega. Sotsiaalhüvitiste, perekondadele ette nähtud maksusoodustuste ja eluasemetoetuste osas abikaasade ja faktilises kooselus elavate elukaaslaste vahel siiski olulisi erinevusi ei ole.

22

Neil asjaoludel otsustas Szekszárdi Járásbíróság (Szekszárdi esimese astme kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

23

Eelotsusetaotluse esitanud kohus sõnastab oma küsimused määrust nr 1215/2012 silmas pidades, sest ta võtab aluseks kuupäeva, mil tunnistuse väljastamise taotlus esitati, st 22. novembri 2017.

24

Sellega seoses tuleb märkida, et kuna määruse nr 1215/2012 artikli 66 kohaselt kohaldatakse määruse sätteid 10. jaanuaril 2015 või pärast seda algatatud kohtumenetluste suhtes, siis on määrus nr 44/2001 jätkuvalt kohaldatav nende kohtuotsuste suhtes, mis on tehtud enne 10. jaanuari 2015 algatatud kohtumenetlustes. Ajaliselt kohaldamisele kuuluva määruse kindlakstegemiseks tuleb seega lähtepunktiks võtta selle hagi esitamise kuupäev, mille lahendamisel tehti kohtuotsus, mille täitmist taotletakse, ning mitte mõni hilisem kuupäev, nagu sellise kohtuotsuse täidetavuse kohta tunnistuse väljastamise taotluse kuupäev.

25

Põhikohtuasjas tehti otsus, mille täidetavuse kohta tunnistuse väljastamist taotletakse, 23. aprillil 2009. Seega algatati kõnealuse kohtuotsuse tegemiseni viinud menetlus ilmselgelt samuti enne määruse nr 1215/2012 kohaldamise seisukohast määravat kuupäeva ehk enne 10. jaanuari 2015. Järelikult tuleb nõustuda Ungari valitsuse ja Euroopa Komisjoniga, et käesolevas asjas on ajaliselt kohaldatav määrus nr 44/2001.

26

Asjaolu, et liikmesriigi kohus on eelotsuse küsimuses vormiliselt viidanud määruse nr 1215/2012 teatavatele sätetele, ei takista aga väljakujunenud kohtupraktikast tulenevalt Euroopa Kohut esitamast sellele kohtule kogu tõlgenduslikku teavet, mis võib viimasel aidata menetletavat kohtuasja lahendada, olenemata sellest, kas liikmesriigi kohus on neile aspektidele oma küsimustes viidanud või mitte (vt selle kohta 29. septembri 2016. aasta kohtuotsus Essent Belgium, C‑492/14, EU:C:2016:732, punkt 43, ja 7. juuni 2018. aasta kohtuotsus Inter-Environnement Bruxelles jt, C‑671/16, EU:C:2018:403, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

27

Käesoleva kohtuotsuse punktides 23–26 esitatud kaalutlusi arvestades tuleb esimest küsimust mõista nii, et sellega palutakse sisuliselt selgitada, kas määruse nr 44/2001 artiklit 54 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi kohus, kellele on esitatud taotlus väljastada tunnistus selle kohta, et otsuse teinud kohtu otsus on täidetav, peab kontrollima, kas kohtuasi kuulub selle määruse kohaldamisalasse, või peab ta selle tunnistuse väljastama automaatselt.

28

Kõigepealt tuleb märkida, et kõik käesolevas menetluses seisukohad esitanud pooled on ühel meelel selles, et sellises olukorras kohtul nagu põhikohtuasjas olev kohus on pädevus kontrollida, kas kohtuasi, milles tehti kohtuotsus, mille täidetavuse kohta on esitatud tunnistuse väljastamise taotlus, kuulub sellise tunnistuse väljastamist ette nägeva õigusakti kohaldamisalasse, olenemata sellest, kas tegemist on määrusega nr 44/2001 või määrusega nr 1215/2012.

29

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tulenevalt põhineb määrusega nr 44/2001 loodud tunnustamise ja täitmise kord vastastikusel usaldusel õigusemõistmise vastu Euroopa Liidus. Selline usaldus nõuab, et ühes liikmesriigis tehtud kohtuotsuseid mitte ainult ei tunnustata teises liikmesriigis automaatselt, vaid ka seda, et kõnealuste kohtuotsuste teises liikmesriigis täidetavaks tunnistamise kord on tulemuslik ja kiire (13. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Prism Investments, C‑139/10, EU:C:2011:653, punkt 27).

30

Kõnealuse määruse põhjenduse 17 kohaselt peab selline menetlus seisnema üksnes nende dokumentide formaalses kontrollis, mida on taotluse saanud liikmesriigis täidetavaks tunnistamiseks vaja (13. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Prism Investments, C‑139/10, EU:C:2011:653, punkt 28).

31

Selleks peab pool, kes taotleb kohtuotsuse täidetavaks tunnistamist, esitama määruse nr 44/2001 artikli 53 kohaselt kohtuotsuse koopia, mis vastab selle ehtsuse kindlakstegemiseks vajalikele tingimustele, ning samuti selle määruse artiklis 54 nimetatud tunnistuse, mille on väljastanud otsuse tegemise liikmesriigi ametiasutused (vt selle kohta 13. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Prism Investments, C‑139/10, EU:C:2011:653, punkt 29).

32

Määruse nr 44/2001 artiklis 54 nimetatud tunnistuse ülesanne seisneb selles, et hõlbustada päritoluliikmesriigis tehtud otsuse täidetavaks tunnistamist, muutes selle peaaegu automaatseks, nagu on sõnaselgelt välja toodud selle määruse põhjenduses 17 (vt selle kohta 6. septembri 2012. aasta otsus kohtuasjas Trade Agency, C‑619/10, EU:C:2012:531, punkt 41).

33

Sellest kohtupraktikast tuleneb, et vajaduse tõttu tagada kohtuotsuste kiire täitmine, säilitades seejuures õiguskindluse, millel põhineb vastastikune usaldus õigusemõistmise vastu liidus, on – eelkõige sellises olukorras nagu põhikohtuasjas käsitletav, kus täitmisele kuuluva kohtuotsuse teinud kohus ei ole kohtuotsuse tegemisel esitanud oma seisukohta määruse nr 44/2001 kohaldatavuse kohta – põhjendatud, et kohus, kellele on esitatud kõnealuse tunnistuse väljastamise taotlus, kontrollib selles staadiumis, kas vaidlus kuulub nimetatud määruse kohaldamisalasse.

34

Asjaolu, et kõnealuse määruse artikli 55 kohaselt ei ole sellise tunnistuse esitamine kohtuotsuse täitmiseks kohustuslik, ei saa kahtluse alla seada selle tunnistuse väljastamise taotluse saanud kohtu kohustust kontrollida, kas kohtuasi, milles see kohtuotsus tehti, kuulub määruse nr 44/2001 kohaldamisalasse.

35

Seda järeldust toetab tõsiasi, et määruse nr 44/2001 kohane täitmismenetlus ei võimalda – nagu ka määruse nr 1215/2012 kohane täitmismenetlus – taotluse saanud liikmesriigi kohtul hiljem kontrollida, kas selle kohtuotsuse aluseks olnud hagi, mille täitmist taotletakse, kuulub määruse nr 44/2001 kohaldamisalasse, kuna selles määruses on ammendavalt ette nähtud põhjused, millal saab nimetatud kohtuotsuse täidetavaks tunnistamise peale kaebuse esitada.

36

Peale selle tuleb ka märkida, et kohus, kes kontrollib, kas ta on pädev väljastama määruse nr 44/2001 artikli 54 alusel tunnistust, viib läbi varasema kohtumenetluse järelmenetluse, tagades selle igakülgse tulemuslikkuse, ja seega on tegemist kohtumenetlusega, mistõttu on liikmesriigi kohus niisuguses menetluses pädev esitama Euroopa Kohtule eelotsuse küsimust (vt analoogia alusel 28. veebruari 2019. aasta kohtuotsus Gradbeništvo Korana, C‑579/17, EU:C:2019:162, punktid 39 ja 41).

37

Neid kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et määruse nr 44/2001 artiklit 54 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi kohus, kellele on esitatud taotlus väljastada tunnistus selle kohta, et otsuse teinud kohtu otsus on täidetav, peab sellises olukorras, nagu on põhikohtuasjas käsitletav olukord, kus täitmisele kuuluva kohtuotsuse teinud kohus ei esitanud kohtuotsuse tegemisel oma seisukohta selle määruse kohaldatavuse kohta, kontrollima, kas vaidlus kuulub selle määruse kohaldamisalasse.

38

Käesoleva kohtuotsuse punktides 23–26 tehtud täpsustusi arvestades tuleb teist küsimust mõista nii, et sellega palutakse selgitada, kas määruse nr 44/2001 artikli 1 lõiget 1 ja lõike 2 punkti a tuleb tõlgendada nii, et selline hagi nagu põhikohtuasjas käsitletav, milles nõutakse faktilisest kooselust tulenevate varasuhete lõpetamist, on hõlmatud mõistega „tsiviil‑ ja kaubandusasjad“ nimetatud lõike 1 tähenduses ja kuulub seega selle määruse materiaalsesse kohaldamisalasse.

39

Esmalt tuleb märkida, et määruse nr 44/2001 artikli 1 lõike 2 punkt a välistab selle määruse kohaldamisalast abielusuhtest tulenevad varalised õigused. Alles määrusega nr 1215/2012 laiendati seda välistust niisugustest suhetest tulenevatele varasuhetele, mida suhtele kohaldatava õiguse kohaselt peetakse abielule sarnase toimega suhteks.

40

Samuti tuleb märkida, et kuna määrusega nr 44/2001 asendati 27. septembri 1968. aasta konventsioon kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 1972, L 299, lk 32), siis kehtib Euroopa Kohtu tõlgendus nimetatud konventsiooni sätete kohta ka selle määruse sätete suhtes, kui nende kahe ühenduse õigusakti sätteid võib pidada samaväärseks (16. juuni 2016. aasta kohtuotsus Universal Music International Holding, C‑12/15, EU:C:2016:449, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).

41

Nagu tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, mis käsitleb kõnealuse konventsiooni artikli 1 teise lõigu punkti 1, mille sõnastus vastab määruse nr 44/2001 artikli 1 lõike 2 punkti a sõnastusele – kusjuures käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis märgitu kohaselt kehtib Euroopa Kohtu poolt esimesele sättele antud tõlgendus ka teisena nimetatud sätte suhtes, hõlmab mõiste „abielusuhtest tulenevad varalised õigused“ vahetult abielust või selle lõpetamisest tulenevaid varasuhteid (vt selle kohta 27. märtsi 1979. aasta kohtuotsus de Cavel, 143/78, EU:C:1979:83, punkt 7).

42

Kuna eelotsusetaotluse põhjal ei olnud põhikohtuasja pooled abielus, siis ei saa nende faktilisest kooselust tulenevaid varasuhteid kvalifitseerida „abielusuhtest tulenevateks varalisteks õigusteks“ määruse nr 44/2001 artikli 1 lõike 2 punkti a tähenduses.

43

Sellega seoses tuleb märkida, et määruse nr 44/2001 artikli 1 lõike 2 punktis a sätestatud välistus kujutab endast erandit, mida tuleb sellisena kitsalt tõlgendada. Tuginedes määruse nr 44/2001 eesmärgile – säilitada ning arendada vabadusel, turvalisusel ja õiglusel rajanevat piirkonda, kus on tagatud otsuste vaba liikumine – on Euroopa Kohus juba otsustanud, et selle määruse kohaldamisalast väljajätmine kujutab endast erandit, mida nii nagu kõiki erandeid tuleb tõlgendada kitsalt (vt selle kohta 23. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus flyLAL-Lithuanian Airlines, C‑302/13, EU:C:2014:2319, punkt 27).

44

Määruse nr 44/2001 artikli 1 lõike 2 punktis a nimetatud mõiste „abielusuhtest tulenevad varalised õigused“ tõlgendust, mille kohaselt ei ole selline faktiline kooselu, nagu on kõne all põhikohtuasjas, selle sättega hõlmatud, toetab ka seadusandja poolt määrusega nr 1215/2012 viimati nimetatud välistusse tehtud muudatus. Nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 39 täheldatud, laiendati viimati nimetatud määrusega kõnealust välistust abielusuhetest tulenevatest varasuhetest kaugemale, kuid ainult neile varasuhetele, mis tulenevad abielule sarnase toimega suhetest. Seega ei saa määruse nr 44/2001 artikli 1 lõike 2 punkti a tõlgendada nii, et see on kohaldatav sellise faktilise kooselu suhtes, nagu on kõne all põhikohtuasjas, sest vastasel juhul kaotaks viimati nimetatud muudatus kogu oma mõtte.

45

Neid kaalutlusi arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et määruse nr 44/2001 artikli 1 lõiget 1 ja lõike 2 punkti a tuleb tõlgendada nii, et selline hagi nagu põhikohtuasjas käsitletav, milles nõutakse faktilisest kooselust tulenevate varasuhete lõpetamist, on hõlmatud mõistega „tsiviil- ja kaubandusasjad“ nimetatud lõike 1 tähenduses ja kuulub seega selle määruse materiaalsesse kohaldamisalasse.

46

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kuues koda) otsustab: