KOHTUJURISTI ETTEPANEK

JULIANE KOKOTT

esitatud 23. mail 2019 ( 1 )

Kohtuasi C‑280/18

Alain Flausch jt

versus

Ypourgos Perivallontos kai Energeias jt

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Symvoulio tis Epikrateias (Kreeka kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu))

Eelotsusetaotlus – Keskkond – Direktiiv 2011/92/EL – Teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamine – Üldsuse kaasamine otsustusprotsessi – Internetis avaldamine – Kohtusse pöördumine – Tähtaegade kulgema hakkamine

I. Sissejuhatus

1.

Kuidas teavitada üldsust, et keskkonnamõju hindamise raames peaks üldsus osalema projektile loa andmise menetlustes? Ja kuidas seejärel teatada projektile loa andmisest? Need on küsimused, mis tekivad käesolevas menetluses.

2.

Olgugi et kõnealused küsimused näevad esmapilgul olevat pigem tehnilis-vormilised, on need – samamoodi nagu kättetoimetamine tsiviilmenetlustes ( 2 ) – üldsuse osalemise tõhususe ja õiguskaitse kättesaadavuse seisukohast määrava tähtsusega. Õigeaegse teadasaamiseta ei osale asjaomane üldsus loamenetlustes ega kasuta õigel ajal õiguskaitsevahendeid. Kuna kõnealuste küsimuste üksikasju reguleerivad liikmesriigid, seega rakendub nende menetlusautonoomia, moodustavad küsimuste puhul liidu õigusest tuleneva raamistiku võrdväärsuse ja tõhususe põhimõte.

II. Õiguslik raamistik

A. Århusi konventsioon

3.

Århusi konventsiooni ( 3 ) artikli 2 („Mõisted“) punktides 4 ja 5 on sätestatud:

„4.   üldsus – üks või mitu füüsilist või juriidilist isikut ning siseriiklike õigusaktide või -praktika kohaselt ka nende isikute organisatsioonid, rühmad või muud ühendused;

5.   asjast huvitatud üldsus – avalikkus, keda mõjutab või tõenäoliselt mõjutab otsuste tegemine või kes on huvitatud keskkonnaasjade otsustamisest; asjast huvitatud üldsusena käsitatakse ka keskkonnakaitset edendavaid valitsusväliseid organisatsioone, mis vastavad siseriikliku õiguse nõuetele“.

4.

Århusi konventsiooni artikkel 6 reguleerib üldsuse osalemise eeskirju:

„1.   Konventsiooniosaline

a)

kohaldab selle artikli sätteid otsuste suhtes, mis tehakse lisas I loetletud tegevuste lubamiseks või keelamiseks;

b)

kohaldab siseriikliku õiguse järgi käesoleva artikli sätteid ka selle tegevuse kohta tehtud otsuste suhtes, mida ei ole lisas I nimetatud ja millel võib olla oluline mõju keskkonnale. Konventsiooniosaline teeb kindlaks, kas need sätted kehtivad sellise tegevuse kohta;

c)

[…]

2.   Keskkonnaasjade otsustajad teevad asjast huvitatud üldsusele otsustamise varases etapis ja tõhusal viisil avalikult või isiklikult teatavaks:

a)

kavandatud tegevuse ja taotluse, mille kohta otsus tehakse;

b)

otsuse või selle eelnõu laadi;

c)

otsuse tegemise eest vastutava avaliku võimu organi nimetuse;

d)

kavandatud menetluse (sh teave, kuidas ja millal infot saab esitada). Teates peavad olema järgmised andmed:

i)

menetluse algus;

ii)

üldsuse osalemisvõimalused;

iii)

kavandatud avaliku arutelu toimumise aeg ja koht;

iv)

üldsusele asjakohast infot andva ja väljapanekute kaudu tutvustava avaliku võimu organi nimetus;

v)

selle avaliku võimu organi või avalik-õigusliku asutuse nimetus, kellele saab esitada arvamusi või küsimusi, ja nende esitamise tähtaeg;

vi)

andmed selle kohta, millist keskkonnainfot saab kavandatava tegevuse kohta;

e)

asjaolu, et hinnatakse tegevuse riigisisest või piiriülest keskkonnamõju.

3.   Et üldsus saaks keskkonnaasjade otsustamise igas etapis tõhusalt osaleda, nähakse osalemiskorras lõike 2 kohaseks teavitamiseks ette mõistlikud tähtajad, mis võimaldavad üldsusel otsustamiseks piisavalt valmistuda ja otsustamises osaleda.

4.   Et tagada üldsuse osalemise tõhusus, näeb konventsiooniosaline ette tema osalemise juba otsustamise algetapis, kui kõik variandid on lahtised.

[…]

7.   Üldsuse osalemise menetluskorra kohaselt võib üldsus esitada kavandatava tegevuse kohta asjakohaseid kommentaare, teavet, analüüse ja arvamusi kirjalikult või avalikul arutelul või järelepärimisel, kus viibib taotleja, vajaduse järgi ka suuliselt.

8. […]

9.   Konventsiooniosaline teeb avaliku võimu organi otsuse ning selle tegemise põhjused ja kaalutlused asjakohast menetlust kohaldades üldsusele viivitamata teatavaks. […]“

5.

Århusi konventsiooni artikli 9 lõige 2 reguleerib õigust pöörduda kohtusse seoses üldsuse osalemisega:

„Konventsiooniosaline tagab siseriiklike õigusaktidega, et asjast huvitatud üldsuse esindajal,

a)

kellel on põhjendatud huvi või

b)

kelle õigust on rikutud, kui see tingimus on ette nähtud konventsiooniosalise haldusmenetluse normidega,

on õigus pöörduda kohtusse või seaduse alusel loodud muu sõltumatu ja erapooletu asutuse poole artikli 6 alusel tehtud otsuse, tegevuse või tegevusetuse materiaalse või protsessuaalse õiguspärasuse vaidlustamiseks ning kui siseriiklik õigus seda ette näeb ja ilma, et see piiraks selle artikli lõike 3 kohaldamist, ka konventsiooni muude asjakohaste sätete alusel tehtud otsuse, tegevuse või tegevusetuse materiaalse või protsessuaalse õiguspärasuse vaidlustamiseks.

Mõisted põhjendatud huvi ja õiguse rikkumine määratletakse kooskõlas siseriikliku õiguse ning konventsiooni eesmärgiga tagada konventsiooniga seotud küsimustes asjast huvitatud üldsusele laiaulatuslik juurdepääs õigusemõistmisele. […]“.

B. Keskkonnamõju hindamise direktiiv

6.

Keskkonnamõju hindamise direktiivi ( 4 ) põhjendus 7 selgitab keskkonnamõju hindamise ja üldsuse osalemise vahelist seost:

„Tõenäolise olulise keskkonnamõjuga riiklike ja eraprojektide teostusluba tuleks anda ainult pärast nende projektide tõenäolise olulise keskkonnamõju eelnevat hindamist. Sellisel hindamisel tuleks lähtuda arendaja esitatud asjakohasest teabest, mida võivad täiendada kõnealuse projektiga võimalikult seotud asutused ja asjaomane üldsus.“

7.

Üldsuse osalemist on täiendavalt selgitatud keskkonnamõju hindamise direktiivi põhjenduses 16:

„Üldsuse tõhus kaasamine otsuste tegemisse võimaldab üldsusel väljendada ja otsustajatel arvesse võtta arvamusi ja probleeme, mis võivad olla selliste otsuste puhul asjakohased, ning suurendada otsustamisprotsessi vastutustundlikkust ja läbipaistvust, panustada üldsuse teadlikkusesse keskkonnaküsimustes ning avaldada toetust vastuvõetavatele otsustele.“

8.

Keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 1 lõige 2 määratleb üldsuse ja asjaomase üldsuse mõisted järgmiselt:

„d)

„üldsus“ – üks või mitu füüsilist või juriidilist isikut ja vastavalt siseriiklikele õigusaktidele või tavadele nende ühendused, organisatsioonid või rühmad;

e)

„asjaomane üldsus“ – üldsus, keda artikli 2 lõikes 2 osutatud keskkonnaalaste otsuste tegemise kord mõjutab või võib mõjutada, või üldsus, kelle huvidega see on seotud; selle määratluse puhul arvestatakse, et selline huvi on keskkonnakaitset edendavatel valitsusvälistel organisatsioonidel, kes vastavad siseriiklike õigusaktidega sätestatud nõuetele“.

9.

Keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 2 lõige 1 sätestab, milliseid otsustusmenetlusi direktiivi nõuded hõlmavad:

„Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed, tagamaks, et enne loa andmist nõutakse keskkonda muu hulgas oma laadi, mahu või asukoha tõttu oluliselt mõjutada võivatelt projektidelt teostusluba ja hinnatakse nende mõju. Sellised projektid on piiritletud artiklis 4.“

10.

Keskkonnamõju hindamise direktiivi artikkel 3 kirjeldab keskkonnamõju hindamist täpsemalt:

„Keskkonnamõju hindamisel piiritletakse projekti otsene ja kaudne mõju järgmiste teguritega ja kirjeldatakse ja hinnatakse seda sobival viisil ning asjaolude ja artiklite 4–12 kohaselt:

a)

inimesed, loomad ja taimed,

b)

pinnas, vesi, õhk, ilmastik ja maastik,

c)

aineline vara ja kultuuripärand,

d)

punktides a, b, ja c osundatud tegurite vastastikune mõju.“

11.

Keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 6 lõiked 2–5 sisaldavad üldsuse osalemist reguleerivaid põhimõttelise tähtsusega sätteid:

„2.   Üldsust teavitatakse kas avalike teadaannete abil või muul kohasel viisil, näiteks olemasolu korral elektroonilise ajakirjanduse abil, järgmistest küsimustest artikli 2 lõikes 2 osutatud keskkonnaalaste otsuste tegemise korra varases etapis ja hiljemalt siis, kui teavet saab nõuetekohaselt esitada:

a)

teostusloa taotlus;

b)

tõsiasi, et projekti keskkonnamõju tuleb hinnata, ja vajadusel tõsiasi, et selle suhtes kohaldatakse artiklit 7;

c)

üksikasjad pädevate asutuste kohta, kes vastutavad otsuse tegemise eest, asutuste kohta, kust saab asjakohast teavet, asutuste kohta, kellele võib esitada märkusi ja küsimusi ning märkuste ja küsimuste edastamise ajakava koha;

d)

võimaliku otsuse laad ja olemasolu korral otsuse eelnõu;

e)

teadaanne artikli 5 kohaselt kogutud teabe kättesaadavuse kohta;

f)

teadaanne selle kohta, millal, kus ja kuidas tehakse asjakohane teave kättesaadavaks;

g)

üksikasjad käesoleva artikli lõike 5 kohase üldsuse kaasamise korra kohta.

3.   Liikmesriigid tagavad, et üldsusele tehakse mõistlike tähtaegade piires kättesaadavaks järgmine:

a)

mis tahes artikli 5 kohaselt kogutud teave;

b)

kooskõlas siseriiklike õigusaktidega peamised aruanded ja nõuanded, mis on pädevale asutusele või pädevatele asutustele esitatud ajal, mil asjaomast üldsust teavitati käesoleva artikli lõike 2 kohaselt;

c)

[Keskkonnateabele avaliku juurdepääsu direktiivi ( 5 )] sätete kohaselt muu kui käesoleva artikli lõikes 2 nimetatud teave, mis on vajalik otsuse tegemiseks vastavalt käesoleva direktiivi artiklile 8 ja mis saab kättesaadavaks alles pärast seda, kui asjaomast üldsust on käesoleva artikli lõike 2 kohaselt teavitatud.

4.   Asjaomasele üldsusele antakse õigeaegsed ja tõhusad võimalused võtta osa artikli 2 lõikes 2 nimetatud keskkonnaalaste otsuste tegemise korrast ning selleks antakse üldsusele õigus esitada pädevale asutusele või pädevatele asutustele märkusi ja arvamusi, kui selleks on enne teostusloa taotluse kohta otsuse tegemist veel võimalus.

5.   Üldsuse teavitamise (näiteks müürilehtede kasutamine teatavas ümbruskonnas, avaldamine kohalikes ajalehtedes) ning asjaomase üldsusega konsulteerimise (näiteks kirjalike esildiste või avalike küsitluste teel) üksikasjaliku korra määravad kindlaks liikmesriigid.“

12.

Keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 9 lõige 1 reguleerib projektile loa andmise või andmata jätmise otsuse teatavaks tegemist:

„Kui teostusloa andmise või andmatajätmise otsus on tehtud, teatab pädev asutus või teatavad pädevad asutused sellest üldsusele asjakohases korras […].“

13.

Keskkonnamõju hindamise direktiivi artikkel 11 sisaldab sätteid, mis reguleerivad kaebuste esitamist selliste otsuste peale, mille tegemisse tuleb keskkonnamõju hindamise direktiivi kohaselt kaasata üldsus:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et kooskõlas siseriikliku õigussüsteemiga oleks asjaomasel üldsusel:

a)

kellel on küllaldane huvi või teisel juhul;

b)

kelle õigust on kahjustatud, kui liikmesriigi menetlusseadus seab selle eeltingimuseks,

juurdepääs kaebuste lahendamisele kohtus või mõnes muus sõltumatus ja erapooletus organis, mis on seaduslikult asutatud, et vaidlustada otsuste, seaduste ja tegevusetuse sisulist või protseduurilist seaduslikkust seoses käesoleva direktiivi sätete kohase üldsuse kaasamisega.

2.   Liikmesriigid määravad kindlaks, mis etapis võib otsuseid, seadusi või tegevusetust vaidlustada.

3.   Liikmesriigid määravad kindlaks, mis moodustab küllaldase huvi ja õiguse kahjustatuse, kooskõlas eesmärgiga anda asjaomasele üldsusele laialdane juurdepääs õiguskaitsele. […]“

C. Kreeka õigus

14.

Presidendi dekreedi nr 18/1989 (FEK A’ 8) artikkel 46 määrab kindlaks kaebuse esitamise tähtaja:

„Tühistamiskaebus tuleb esitada kuuekümne päeva jooksul vaidlustatud akti teatavaks tegemisele või seaduses ette nähtud juhtudel avalikustamisele järgnevast päevast, või muul juhul, kui kaebajale on haldusakt täielikult teatavaks saanud.“

15.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus analüüsib eelotsusetaotluse punktis 8 seaduse nr 4014/2011 „Keskkonnaloa andmine projektidele ja tegevustele, ilma loata ehitiste reguleerimine keskkonnaalase tasakaalustamise eesmärgil ja muud keskkonna-, energeetika- ja kliimamuutuste ministeeriumi pädevusse kuuluvad sätted“ (FEK A’ 209) kohaldatavaid sätteid ning mitmesuguseid rakendussätteid.

16.

Seaduse nr 4014/2011 artikli 1 lõike 1 kohaselt on avaliku ja erasektori projektid jagatud keskkonnamõju alusel kahte kategooriasse (A ja B). Esimene kategooria (A) sisaldab projekte ja tegevusi, millel on tõenäoliselt oluline mõju keskkonnale ja mille puhul on vaja koostada keskkonnamõju hindamise aruanne, et kehtestada konkreetsed tingimused ja piirangud seoses keskkonnakaitsega. Teise kategooriasse (B) kuuluvad väiksema keskkonnamõjuga projektid.

17.

Seaduse nr 4014/2011 artiklid 3, 4 ja 19 reguleerivad üldsuse kaasamist. Seaduse nr 4014/2011 artikli 12 kohaselt asendatakse erinevad load keskkonnatingimuste heakskiitmise otsusega.

18.

Seaduse nr 4014/2011 artikli 30 lõige 9 sisaldab üleminekusätet, mis näeb ette, et kuni elektroonilise keskkonnaregistri kasutuselevõtmiseni jäävad kehtima olemasolevad õigusnormid, mis reguleerivad asjaosalistega konsulteerimist ja üldsuse kaasamist keskkonnalubade andmise menetlusse. Viidatud õigusnormide kohaselt algatatakse menetlus asjaomase maakonna ametiasutuses ja kohalikus ajalehes projekti üksikasjade kohta teate avaldamisega, millega palutakse asjast huvitatud isikul teabega tutvuda ja esitada keskkonnamõju hindamise aruande kohta oma märkused.

19.

Seaduse nr 4014/2011 artikli 19a kohaselt tuleb keskkonnatingimuste heakskiitmise otsus avaldada internetis ühe kuu jooksul. Selle tähtaja ületamise korral muutub otsus tühiseks. Artikli 19a lõike 1 teise lause kohaselt vastab avaldamine selleks ette nähtud veebisaidil seaduslikult ette nähtud teatavakstegemisele ja annab alust eeldada, et see on teada igale asjaomasele isikule, kes saab sellest tulenevalt esitada tühistamis- või muu kaebuse. Haldusreformi ja e‑valitsuse ministri ning keskkonna-, energeetika- ja kliimamuutuste ministri ühine otsus nr 21938/2012 „Spetsiaalse veebilehe loomine ja haldamine keskkonnatingimuste heakskiitmise otsuste ning nende uuenduste ja muudatuste avalikustamiseks vastavalt seaduse nr 4014/2011 artiklile 19a“ (FEK B’ 1470) reguleerib viidatud sätte rakendamist.

III. Asjaolud ja eelotsusetaotlus

20.

Riigisiseses menetluses vaidlustati esiteks otsus, millega kiideti heaks majutuskompleksi rajamine Íose saarele (Kreeka) ja selle projektiga seotud keskkonnatingimused. Majutuskompleksi kuulub 249 voodikohaga hotell, möbleeritud eluruumid turistidele, spaakeskus ning põhiprojektiga seonduvad tugiprojektid. Kogu projekt hõlmab suurt maa-ala, haarates enda alla ranniku-, ranna- ja mereala, mis on riigiomand.

21.

55 meremiili kaugusel asuva Sýrose saare (Kreeka) kohalikus ajalehes avaldati 2. augustil 2013 teade, milles paluti kõikidel asjast huvitatud isikutel projektiga tutvuda ning esitada projekti kohta koostatud keskkonnamõju hindamise aruande kohta oma märkused. Euroopa Kohtule ei ole teada, kuivõrd levinud on kõnealune ajaleht Íose saarel. Sama teade pandi välja ka piirkonna haldusasutuses, mis asus samuti Sýrosel; seal asus ka keskkonnamõju hindamise aruande akt ja seal toimus ka arutelu.

22.

Vastavalt põhikohtuasjas kaebajateks olevate isikute andmetele, millele ei esitatud vastuväiteid, kestab laevasõit Íoselt Sýrosele mitu tundi ning ilmselt ei ole laevaühendust iga päev.

23.

Vaidlustatud otsus tehti 8. augustil 2014. See avaldati 11. augustil 2014 DIAVGEIA (läbipaistvus) veebisaidil ja 8. septembril 2014 keskkonnaministeeriumi veebisaidil.

24.

Tühistamiskaebus esitati lõpuks 19. veebruaril 2016, see tähendab siis, kui vaidlustatud otsuse vastuvõtmisest oli möödunud rohkem kui üks aasta ja kuus kuud.

25.

Kaebajad – kolm Íose saarel asuva puhkeotstarbelise kinnisvara omanikku ja kolm ühendust – väidavad, et nad said vaidlustatud otsusest teada alles 22. detsembril 2015, mil nad märkasid, et majutuskompleksi alal on alustatud töödega kommunikatsioonide paigaldamiseks.

26.

Menetlusse astus kontsessioonide ja lubade omanik ettevõtja 105 Anonymi Touristiki kai Techniki Etaireia Ekmetallefsis Akiniton, kes väidab, et tühistamiskaebus on vaidlustatud otsust puudutavas osas esitatud hilinenult, sest see on esitatud hiljem kui 60 päeva jooksul pärast selle otsuse avaldamist keskkonnaministeeriumi veebisaidil.

27.

Symvoulio tis Epikrateias (Kreeka kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) esitab Euroopa Kohtule kõnealusest menetlusest tulenevalt järgmised eelotsuse küsimused:

1.

Kas keskkonnamõju hindamise direktiivi artikleid 6 ja 11 koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47 tuleb tõlgendada nii, et nendega on kooskõlas sellised riigisisesed õigusnormid, nagu on esitatud eelotsusetaotluse punktides 8, 9 ja 10 [vt käesoleva ettepaneku punktid 14–19], milles on märgitud, et menetlused, mis eelnevad sellise otsuse vastuvõtmisele, millega kiidetakse heaks olulise keskkonnamõjuga projektide ja tegevuste keskkonnatingimused (keskkonnamõju uuringute avalikustamine, üldsuse teavitamine ja osalemine), peab algatama ja läbi viima peaasjalikult maakonna tasandi suurem haldusüksus, mitte aga konkreetne kohalik omavalitsus?

2.

Kas keskkonnamõju hindamise direktiivi artikleid 6 ja 11 koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47 tuleb tõlgendada nii, et nendega on kooskõlas eelnimetatud punktides osutatud riigisisesed õigusnormid, milles on lõplikult sätestatud, et nende otsuste avalikustamine, millega kiidetakse heaks olulise keskkonnamõjuga projektide ja tegevuste keskkonnatingimused, koos teatega spetsiaalsel veebilehel loob eelduse, et kõiki asjast huvitatud isikuid on täielikult informeeritud, kasutamaks kehtivas õiguses ette nähtud õiguskaitsevahendit kuuekümne (60) päeva jooksul, võttes arvesse õigusnorme, mis reguleerivad keskkonnamõju uuringute avalikustamist, üldsuse teavitamist ja osalemist asjaomaste projektide ja tegevuste keskkonnatingimuste heakskiitmise menetluses, ning mille kohaselt on nende menetluste keskmes maakonna tasandi suurem haldusüksus, mitte konkreetne kohalik omavalitsus?

28.

Kirjalikud seisukohad esitasid põhikohtuasjas kaebajatena üheskoos A. Flausch, A. Bosco ja E. R. J. P. Albrespy ning ühendused Somateio „Syndesmos Iiton“ (Íose elanike ühendus), Somateio „Elliniko Diktyo – Filoi tis Fysis“ (Kreeka loodussõprade võrgustik) ja Somateio „Syllogos Prostasias kai Perithalpsis Agias Zois – SPPAZ“ (Püha Elu kaitse ja säilitamise ühendus – SPPAZ), vastustajaks olevate asutuste nõuete toetuseks menetlusse astunud ettevõtja 105 Anonymi Touristiki kai Techniki Etaireia Ekmetallefsis Akiniton, Kreeka Vabariik ja Euroopa Komisjon. Nimetatud isikud osalesid ka 27. märtsil 2019 toimunud kohtuistungil.

IV. Õiguslik hinnang

29.

Symvoulio tis Epikrateias (Kreeka kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) soovib oma küsimustega teada, kas üldsuse kaasamise menetlus oli vaidlustatud loaotsuse tegemisel keskkonnamõju hindamise direktiiviga kooskõlas ja kas viidatud loaotsuse peale kaebuse esitamise tähtaeg hakkas kulgema kuupäeval, mil loaotsus interneti veebisaidil avaldati.

30.

Sellega seoses on määravad eelkõige keskkonnamõju hindamise direktiivi artikkel 6, artikkel 9 ja artikkel 11. Kõnealuste sätete tõlgendamisel tuleb arvestada Århusi konventsiooni, ( 6 ) mille rakendamist aitavad need sätted tagada. ( 7 ) Seepärast sisalduvad Århusi konventsioonist kinnipidamise komitee (Aarhus Convention Compliance Committee, edaspidi „ACCC”) ( 8 )otsustuspraktikas, mille on lepingupooled, sealhulgas liit heaks kiitnud, ning lepingupoolte poolt tellitud, teadmiseks võetud ( 9 ) ja tunnustatud ( 10 ) dokumendis Maastricht Recommendations on Promoting Effective Public Participation in Decision-making in Environmental Matters (Maastrichti soovitused edendamaks üldsuse tõhusat kaasamist keskkonnaasjades otsuste tegemisse) ( 11 ) tarvilikud juhised kõnealuste küsimuste hindamiseks.

A. Üldsuse kaasamine

31.

Esimene küsimus hõlmab põhimõtteliselt küll seda, kas üldsuse kaasamist, see tähendab keskkonnamõju hindamise aruannete avaldamist ning üldsuse teavitamist ja üldsusega konsulteerimist reguleerivad Kreeka õigusnormid (nende muudetud kujul) on kooskõlas keskkonnamõju hindamise direktiivi artiklitega 6 ja 11 ning põhiõiguste harta artikliga 47. Konkreetselt piirdub küsimus siiski vaid sellega, kas on lubatav, et kõnealust menetlust viib läbi ja kontrollib eelkõige piirkonna tasandi suurem haldusüksus ja mitte asjaomane kohalik omavalitsus.

32.

Kõnealusele konkreetsele küsimusele võiks Euroopa Kohus suhteliselt napilt vastata, et keskkonnamõju hindamise direktiiv ei reguleeri, millise tasandi haldusüksus või lüli vastutab liikmesriigis keskkonnamõju hindamise korraldamise eest.

33.

Seoses keskkonnamõju strateegilise hindamisega on Euroopa Kohus küll kehtestanud teatavad nõuded nende asutuste sõltumatusele, kellega konsulteeritakse keskkonnamõju strateegilise hindamise raames, ( 12 ) kuid sellega ei ole käesolevas asjas tegemist.

34.

Konkreetse küsimuse taust on pigem üldsuse kaasamise protsess põhikohtuasjas. Protsessile on iseloomulik, et see ei toimunud Íose saarel, kus on vaidlusaluse projekti teostamise koht, vaid piirkonna tasandi haldusasutuse asukohas Sýrose saarel, mis asub Íose saarest 55 meremiili kaugusel ning millega igapäevane laevaühendus puudub. Üldsusele adresseeritud teadaanne osalemisvõimaluste kohta avaldati üks aasta enne vaidlustatud loa andmist Sýrosel ilmuvas ajalehes ning pandi välja ka piirkonna tasandi haldusasutuses, mis asus samuti Sýrosel; seal asus ka keskkonnamõju hindamise aruande akt ja seal toimus ka arutelu.

35.

Minu hinnangul soovitakse küsimusega seega teada saada, kas kõnealused üldsuse kaasamise tingimused vastavad keskkonnamõju hindamise direktiivi nõuetele ja eelkõige artiklile 6. Eelotsusetaotluse põhjal pakuvad sellega seoses erilist huvi kolm aspekti: nimelt esiteks üldsuse teavitamine projektist ning üldsusega konsulteerimine, teiseks koht, kus asjaomane üldsus saab projekti puudutava teabega tutvuda, ning kolmandaks üldsusega konsulteerimise koht.

1.   Üldsuse teavitamine

36.

Keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 6 lõike 2 kohaselt teavitatakse üldsust keskkonnaalaste otsuste tegemisest avalike teadaannete abil või muul kohasel viisil, näiteks olemasolu korral elektroonilise ajakirjanduse abil.

a)   Teabe adressaatide ring

37.

Erinevalt direktiivi praegu kehtivast redaktsioonist ei ole keskkonnamõju hindamise direktiivi põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni artikli 6 lõige 2 adresseeritud mitte asjaomasele üldsusele, vaid ulatuslikumalt üldsusele tervikuna.

38.

Sätete konteksti ja teavitamise eesmärki arvestades on siiski määrava tähtsusega asjaomase üldsuse teavitamine. Direktiivi artikli 6 lõigete 3 ja 4 kohased osalemisõigused laienevad nimelt sellele rühmale. Sellest tulenevalt nõuab ka Århusi konventsiooni artikli 6 lõige 2 vaid asjaomase üldsuse teavitamist.

39.

Väljapoole asjaomast üldsust jäävate isikute, see tähendab kogu üldsuse teavitamisel on seevastu vaid täiendav ülesanne.

40.

Kõnealune eesmärk on määrava tähtsusega. Asjaomane üldsus hõlmab küll väiksemat isikute rühma kui üldsus tervikuna, kuid just sellise suurema piiritlemise tõttu joonistub teavitamise sihtrühm teravamalt välja. Kui üldsuse teavitamise korral on peaaegu võimatu välja töötada kriteeriume, mis võimaldaksid kindlaks teha, kas valitud meetmed on piisavad, siis asjaomase üldsuse teavitamise korral on seda palju kergem teha.

41.

Keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 1 lõike 2 punkti e kohaselt hõlmab asjaomane üldsus üldsust, keda keskkonnaalaste otsuste tegemise kord mõjutab või võib mõjutada, või üldsust, kelle huvidega see on seotud, samuti keskkonnakaitset edendavaid valitsusväliseid organisatsioone, kes vastavad riigisiseste õigusaktidega sätestatud nõuetele. Punkti d kohaselt hõlmab üldsus ühte või mitut füüsilist või juriidilist isikut ja vastavalt riigisisestele õigusaktidele või tavadele nende ühendusi, organisatsioone või rühmi.

42.

Teavitatavaid valitsusväliseid organisatsioone peaks olema suhteliselt lihtne kindlaks teha, sest üldjuhul on need asutustes registreeritud. Asjaomase üldsuse või asjast huvitatud isikute ring sõltub seevastu konkreetsest projektist. ( 13 )

43.

Põhikohtuasjas kuuluvad asjaomase üldsuse või asjast huvitatud isikute hulka eelkõige projekti teostamise piirkonda jäävad isikud, see tähendab, et projekt puudutaks vähemasti osa – kui mitte koguni kõiki – Íose saare elanikke. Seejuures võivad kõne alla tulla ka isikud, keda puudutab projektiga seotud turistide voog või muu mõju, näiteks jäätmekäitluse või veevarustuse tagajärjed. Neid rühmi aitab kindlaks teha keskkonnamõju hindamise aruanne.

b)   Teavitamise kord

44.

Kui asjaomane üldsus on kindlaks tehtud, tuleb järgmises etapis välja selgitada, millised on asjaomase üldsuse teavitamiseks sobivad vahendid.

45.

Keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 6 lõige 2 näeb ette, et üldsust teavitatakse avalike teadaannete abil või muul kohasel viisil, näiteks olemasolu korral elektroonilise ajakirjanduse abil. Artikli 6 lõike 5 kohaselt määravad liikmesriigid kindlaks üldsuse teavitamise (näiteks müürilehtede kasutamine teatavas ümbruskonnas, avaldamine kohalikes ajalehtedes) üksikasjaliku korra. Viidatud sätteid võiks mõista nii, et liidu seadusandja peab põhimõtteliselt piisavaks avalikku teadaannet.

46.

Århusi konventsiooni artikli 6 lõige 2 näeb aga ette asjast huvitatud üldsuse avaliku või isikliku otstarbekohase teavitamise otsustamise varases etapis ning asjakohasel ja tõhusal viisil. Selle põhjal võib järeldada, et keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 6 lõikes 2 viidatud muu kohane viis võib hõlmata ka isiklikku teavitamist. ( 14 )

47.

Liidu õigus ega Århusi konventsioon ei sisalda siiski täpseid nõudeid seoses teavitamisviisi valikuga. Keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 6 lõige 5 paneb hoopiski liikmesriikidele kohustuse määrata kindlaks üldsuse teavitamise üksikasjalik kord.

48.

Nagu märgivad ka menetlusosalised, väljendub selles liikmesriikide menetlusautonoomia. Selle kohaselt ei tohi liikmesriikide õigusnormid olla ebasoodsamad korrast, mis reguleerib sarnaseid riigisiseseid olukordi, (võrdväärsuse põhimõte) ega tohi muuta liidu õiguskorrast tulenevate õiguste teostamist praktiliselt võimatuks või ülemäära keeruliseks (tõhususe põhimõte). ( 15 )

i) Võrdväärsuse põhimõte

49.

Võrdväärsuse põhimõttega seoses tuleneb eelotsusetaotlusest eelkõige küsimus, kas Kreeka õiguses esinev vahetegemine teatavate suuremate projektide (A‑kategooria) ja teiste, üldjuhul väiksemate projektide (B‑kategooria) vahel on põhjendatud.

50.

Eelkõige annab eelotsusetaotlus alust arvata, et B‑kategooriasse kuuluvate projektide puhul ei korralda üldsuse kaasamist mitte piirkonna tasandi asutused, vaid kohalikud asutused. Sellest tulenevalt teavitataks üldsust asjaomase teatega, mis on üles pandud kohaliku omavalitsuse asutustes, see tähendab Íosel.

51.

Siiski on loogiline, et suuremate projektide puhul, mille keskkonnamõju ei ole üldjuhul ainult kohaliku tähtsusega, delegeeritakse vastutus piirkonna tasandi asutustele. Võrdväärsuse põhimõtet ei ole seega rikutud.

ii) Tõhususe põhimõte

52.

Suuremat huvi pakub tõhususe põhimõte. Nimelt on üldsuse teavitamine möödapääsmatu eeldus, et üldsus saaks oma osalemisõigusi tõhusalt kasutada. Isikul, keda ei ole teavitatud, puudub alus hankida projekti kohta rohkem teavet, osaleda otsustusprotsessis või kasutada õigel ajal õiguskaitsevõimalusi. ( 16 )

53.

Seepärast ei saa mis tahes viisil teavitamine olla piisav, kui ei ole tagatud, et teadaanne asjaomase üldsuseni ka tegelikult jõuab. Teavitamine peab andma asjaomasele üldsusele kohase võimaluse saada teavet kavandatud tegevusi puudutavast otsustusprotsessist ja selles osalemise võimalustest. ( 17 ) Vaid nii on võimalik saavutada keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 6 lõikes 4 märgitud eesmärk anda asjaomasele üldsusele õigeaegsed ja tõhusad võimalused osaleda keskkonnaalaste otsuste tegemise protsessis.

54.

Kui on olemas väljakujunenud teabekanaleid, mis on varasemate kogemuste põhjal osutunud tõhusaks, siis tuleks neid kasutada. Kui neid ei ole, tuleb kontrollida, milliste teabekanalite kaudu on võimalik kõnealuseid isikuid teavitada. Seejuures tulevad kõne alla kohalikud, kuid ka piirkonnaülesed ajalehed, raadio ja televisioon, ( 18 ) internet, teated teadetetahvlil ( 19 ) ja koguni isiklik teavitamine ( 20 ).

55.

Lõpuks peab liikmesriigi kohus hindama, kas põhikohtuasjas toimunud üldsuse teavitamine vastas kõnealustele nõuetele.

56.

Selle kohta tuleb siiski märkida, et teate ülespanek Sýrosel asuvas maakonna ametiasutuses kujutas endast väga piiratud panust asjaomase üldsuse teavitamisse. Nimelt viibis enamik kõnealuse üldsuse liikmetest Íosel ja on kaheldav, et neil oli õigel ajal võimalus selle teatega tutvuda. Sellise teate ülespanekuga piirdumine muudaks osalemisõiguste kasutamise ülemäära keeruliseks.

57.

Vastates küsimusele, kas teate avaldamisega kohalikus ajalehes on üldsust piisavalt teavitatud, tuleks arvesse võtta eelkõige seda, kuivõrd loetav on kõnealune ajaleht Íosel. Kui peaks ilmnema, et valitud ajalehte või ka vaid kõnealuse kuupäeva numbrit Íosel ei loeta või loetakse vaid äärmiselt piiratud määral, oleks asjaomase üldsuse tõhus teavitamine samuti kaheldav.

58.

Küsimuse puhul, kas teatavad teavitamisvahendid vastavad tõhususe põhimõttele, seega kas need ei muuda asjaomase üldsuse osalemisõiguse kasutamist ülemäära keeruliseks, on aga määrav, kas leidub tõhusamaid teavitamisvahendeid, mida oleks võidud kasutada, ilma et see oleks tekitanud ebaproportsionaalset koormust. Kui sellised teavitamisvahendid puuduvad või ei ole nende kasutamine tulemuslik, on vastuvõetav kasutada piiratud tõhususega vahendeid, kuna keskkonnamõju hindamise direktiiv ja Århusi konventsioon ei nõua midagi võimatut.

59.

Põhikohtuasjas ei saa selliseid muid teavitamisvahendeid aga prima facie välistada: Íose saare üldsust oleks saanud suhteliselt lihtsalt teavitada teadete ülespanekuga Íosel asuvates kohalikes haldusasutustes, keskväljakutel, näiteks sadamas või turgudel, samuti projekti asukohas.

60.

Kreeka valitsus viitab koguni võimalusele, et selliseid täiendavaid sidekanaleid on kasutatud. Seega tuleks vajaduse korral hinnata, kas asjaomast üldsust sellisel viisil tegelikult piisavalt teavitati.

61.

Märkimisväärsed kahtlused asjaomase üldsuse piisava teavitamise suhtes tulenevad siiski sellest, et Euroopa Kohtu käsutuses oleva teabe kohaselt ei esitanud asjaomase üldsuse liikmed põhikohtuasjas oma märkusi. ( 21 ) Ka Kreeka valitsus ei osanud Euroopa Kohtu istungil öelda, kas asjaomane üldsus esitas loamenetluse ajal oma märkused.

62.

Lõppkokkuvõttes tuleb tõdeda, et keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 6 lõige 2 nõuab teavitamist, mis annaks üldsusele, keda kõnealune projekt puudutab, kohase võimaluse saada kavandatud tegevuste ja selles osalemise võimaluste kohta teavet keskkonnaalaste otsuste tegemise varases etapis ja enne otsuse tegemist.

2.   Teabe kättesaadavaks tegemine

63.

Eelotsusetaotlusest saab järeldada, et kriitikat põhjustab ka asjaolu, et projekti kohta ei olnud teave kättesaadav mitte Íosel, vaid ainult Sýrosel.

64.

Keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 6 lõike 3 kohaselt tagavad liikmesriigid, et asjaomasele üldsusele tehakse teave projekti kohta kättesaadavaks mõistliku tähtaja jooksul.

65.

Kuna täpsemad nõuded puuduvad, rakendub teabega tutvumise tingimuste puhul ka liikmesriikide menetlusautonoomia, mida piiravad tõhususe ja võrdväärsuse põhimõte.

66.

Võrdväärsuse põhimõtte kohta märgitakse, et B‑kategooriasse kuuluvaid väiksemaid projekte puudutav teave on kättesaadav kohapeal, teave A‑kategooriasse kuuluvate ulatuslikuma keskkonnamõjuga suuremate projektide kohta on aga kättesaadav vaid kaugemal asuvas piirkonna tasandi haldusasutuse asukohas. Kuid ka selles osas on igati loogiline, et suuremate projektide eest vastutab piirkonna tasandi asutus.

67.

Probleemid teabega tutvumisel on pigem tõhususe põhimõtte küsimus.

68.

Selge on see, et projekti puudutava teabega tutvumine on otsustusmenetluses tõhusa osalemise tagamiseks väga tähtis. Ent kui asjaomast üldsust on menetlusest piisavalt teavitatud, on mõistlik oodata, et üldsus teeb selleks, et teabega tutvuda, teatavaid jõupingutusi.

69.

Pädevad asutused peavad projekti puudutava teabega tutvumise tingimusi välja töötades tagama siiski mõistliku tasakaalu üldsuse huvi ja teabega tutvumiseks tehtavate jõupingutuste vahel.

70.

Lõpuks peab liikmesriigi kohus omakorda hindama, kas projekti puudutava teabega tutvumise tingimused olid põhikohtuasjas tegelikult mõistlikud.

71.

Ühelt poolt on seejuures määravad jõupingutused, mida pidid asjaomase üldsuse liikmed tegema projekti puudutava teabega tutvumiseks ja mis hõlmavad eelkõige Íoselt Sýrosele ja Sýroselt Íosele sõidu aega ja kulu, juhul kui vastupidi Kreeka väidetele ei olnud teave Íosel tegelikult kättesaadav.

72.

Teiselt poolt tuleb arvesse võtta koormust, mis oleks asutustel tekkinud juhul, kui nad oleksid võimaldanud asjaomasel üldsusel tutvuda teabega vähem jõupingutusi nõudval viisil. Kõne alla tuleks näiteks teabe kättesaadavaks tegemine Íosel, kus projekt teostatakse ja kus elab enamik – kui mitte kõik – asjaomase üldsuse liikmetest, või elektrooniliselt internetis.

73.

See, et teabe kohalikul tasandil kättesaadavaks tegemisega seotud koormus ei ole ebaproportsionaalne, nähtub juba sellest, et Kreeka andmetel saab üldsus projekti puudutava teabega tutvuda ka selles kohalikus omavalitsuses, kus projekti teostatakse, ( 22 ) mis on pealegi kooskõlas ka Maastrichti soovitustega. ( 23 )

74.

Kokkuvõtlikult tuleb seega tõdeda, et keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 6 lõikes 3 nimetatud teabe kättesaadavaks tegemise tingimuste kindlaksmääramisel tuleb tagada, et jõupingutused, mida teevad asjaomase üldsuse liikmed teabega tutvumiseks, oleksid asutustel tekkiva koormusega mõistlikus tasakaalus.

3.   Üldsusega konsulteerimise koht

75.

Lõpuks tulenevad eelotsusetaotlusest kahtlused üldsusega Sýrosel toimunud konsulteerimise suhtes.

76.

Kõnealuse küsimuse hindamise lähtepunkt on keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 6 lõige 4. Viidatud sätte kohaselt antakse asjaomasele üldsusele õigeaegsed ja tõhusad võimalused osaleda keskkonnaalaste otsuste tegemise menetlustes. Asjaomase üldsusega konsulteerimise (näiteks kirjalike esildiste või avalike küsitluste teel) üksikasjaliku korra määravad samuti artikli 6 lõike 5 kohaselt kindlaks liikmesriigid.

77.

Küsimus, kas üldsuse kaasamise sellised tingimused on keskkonnamõju hindamise direktiiviga kooskõlas, vajab samasugust kaalumist nagu teabe kättesaadavaks tegemise tingimuste puhul.

78.

Teatud abi pakub Euroopa Kohtu otsus, mille kohaselt on haldusliku iseloomuga tasu kehtestamine üldsuse kaasamiseks teatud keskkonnamõju hindamistesse keskkonnamõju hindamise direktiivi eesmärgiga iseenesest kooskõlas. Euroopa Kohus on siiski ka rõhutanud, et selline tasu ei tohi olla niivõrd kõrge, et see hakkaks takistama direktiivi täieliku mõju saavutamist vastavalt direktiivi eesmärgile. ( 24 )

79.

Kaalumisel on eriti oluline see, kas üldsuse kaasamise tingimused kahjustavad keskkonnamõju hindamise direktiivi täielikku tõhusust.

80.

Sellist kahjustamist tuleks eeldada juhul, kui asjaomase üldsuse liikmed oleksid pidanud menetluses osalemiseks teataval päeval tegelikult Sýrosele sõitma. Osalemine kirjalike märkuste esitamise kujul või veebipõhiselt, mis oli Kreeka andmetel tegelikult võimalik ( 25 ) ja mida nimetatakse võimalike osalemisvormidena sõnaselgelt keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 6 lõikes 4, ( 26 ) oleks nimelt tähendanud kõikidele asjaosalistele tunduvalt väiksemaid jõupingutusi.

81.

Seega peavad keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 6 lõike 4 kohase asjaomase üldsusega konsulteerimise tingimused olema sellised, et jõupingutused, mida teevad asjaomase üldsuse liikmed menetluses osalemiseks, oleksid asutustel tekkiva koormusega mõistlikus tasakaalus.

B. Kaebuse esitamise tähtaja kulgema hakkamine

82.

Teise küsimusega soovib Symvoulio tis Epikrateias (Kreeka kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) teada, kas vastust esimesele küsimusele arvesse võttes on õigusnormid, mis näevad ette, et projektile antud tegevusloa avaldamisega eriomasel veebisaidil hakkab kaebuse esitamiseks ette nähtud 60päevane tähtaeg kulgema, on kooskõlas keskkonnamõju hindamise direktiivi artiklitega 6 ja 11 ning harta artikliga 47.

1.   Teise küsimuse vastuvõetavus

83.

Esmalt tuleb hinnata, kas kõnealune küsimus on otsuse tegemise seisukohast üldse vajalik, seega vastuvõetav. Eelotsusetaotluse kohaselt on nimelt enne 12. aprilli 2017 esitatud kaebuste puhul – nagu põhikohtuasjas esitatud kaebus – peale tähtaja seadusjärgse alguse kuupäeva võimalik tõendada, et kaebaja sai vaidlustatud õigusaktist teada alles hiljem. Sellest saan ma aru nii, et sellistel juhtudel hakkab kaebuse esitamise tähtaeg kulgema alles tegeliku teadasaamise kuupäevast.

84.

Kuna põhikohtuasja kaebajad väidavad veenvalt, et nad said loast teada alles siis, kui alustati ehitustöödega, ja seda väidet toetavad ka esimesele küsimusele vastamisega seotud kaalutlused, siis võiks eeldada, et riigisiseses menetluses ei ole teisele küsimusele vastamine oluline.

85.

Teiselt poolt märgib Symvoulio tis Epikrateias (Kreeka kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) ka seda, et tegeliku teadasaamise kuupäeva ja seadusega ette nähtud kuupäeva, seega internetis avaldamise kuupäeva vahele ei või jääda ebaproportsionaalselt pikk aeg. Seepärast ei saa välistada, et Symvoulio tis Epikrateias (Kreeka kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) kaldub pidama seadusjärgse tähtaja ületamist pooleteise aasta võrra ebaproportsionaalseks.

86.

Kuna kahtluse korral tuleb eeldada, et eelotsusetaotlus on otsuse tegemise seisukohast vajalik, ( 27 ) on kõnealune küsimus järelikult vastuvõetav.

2.   Vastamine teisele küsimusele

87.

Keskkonnamõju hindamise direktiiv ei sätesta, kas projekti teostusloa peale kaebuse esitamise tähtaeg võib hakata kulgema loaotsuse internetis avaldamise kuupäevast.

88.

Keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 9 lõike 1 kohaselt teatab pädev asutus või teatavad pädevad asutused teostusloa andmise või andmatajätmise otsusest üldsusele asjakohases korras. Artikli 9 lõige 1 sisaldab küll täiendavaid nõudeid teadaande sisule, kuid korda täpsemalt ei reguleeri.

89.

Ka võimalikud õiguslikud alused, millele tuginedes esitatakse projekti teostusloa peale kaebus, olgu keskkonnamõju hindamise direktiivi artikkel 11 või direktiivi sätete vahetu mõju ( 28 ) või Århusi konventsiooni artikli 9 lõige 3 koosmõjus põhiõiguste harta artikliga 47 ( 29 ) ei määra kindlaks, kas kaebuse esitamise tähtaeg võib kulgema hakata teate internetis avaldamise kuupäevast.

90.

Seega rakendub mõlema aspekti, see tähendab kaebuse esitamise tähtaja ja teatavaks tegemise korra suhtes liikmesriikide menetlusautonoomia, mis on piiratud võrdväärsuse ja tõhususe põhimõttega.

a)   Võrdväärsuse põhimõte

91.

Ka selle aspektiga seoses tehakse taas vahet suuremate ja väiksemate projektide vahel. Ainult A‑kategooria projektide puhul on ette nähtud, et kaebuse esitamise tähtaeg hakkab kulgema internetis avaldamise kuupäevast. Seevastu B‑kategooria projektide puhul hakkab kaebuse esitamise tähtaeg kulgema loast tegeliku teadasaamise kuupäeval.

92.

Asjaomaste projektide suurust ja tähtsust kasutatakse argumendina nii kõnealuse vahetegemise poolt kui ka vastu. Ühelt poolt seatakse kahtluse alla, et kohtusse pöördumine on suurema keskkonnamõjuga projektide puhul raskendatud. Teiselt poolt rõhutatakse suuremate projektide erilist tähtsust ja piiratud arvu kui erineva kohtlemise põhjendust.

93.

Lõpuks tuleb tõdeda, et teatavaks tegemise uue meetodi kasutamine – ja sellega kaasnevalt – kaebuse tähtaja kulgemist reguleerivate uute normide kehtestamine vaid suuremate projektide puhul on põhimõtteliselt põhjendatud. Esiteks hõlbustab selliste meetodite katsetamist kõnealuste projektide piiratud hulk. ( 30 ) Teiseks esineb nende projektide puhul suurem huvi õiguskindluse vastu juba investeeringu mahust tulenevalt. Kolmandaks hõlmab asjaomane üldsus suuremate projektide puhul asja olemusest tulenevalt suuremat rühma isikuid. Kui kaebuse esitamise tähtaeg ei hakkaks kulgema mitte avaldamise kuupäevast, vaid üksnes tegeliku teadasaamise kuupäevast, oleks peaaegu võimatu tuvastada, millal ei saa kaebust enam esitada.

94.

Järelikult ei ole võrdväärsuse põhimõtet rikutud.

b)   Tõhususe põhimõte

95.

Tõhususe põhimõtte kohaselt ei tohi liidu õiguskorrast tulenevate õiguste teostamine muutuda praktiliselt võimatuks või ülemäära keeruliseks.

96.

Sellega seoses tuleb esmalt käsitleda internetis avaldamist ja seejärel kaebuse esitamise tähtaegade kulgemist.

i) Internetis avaldamine

97.

Loa avaldamine internetis on iseenesest tõhususe põhimõttega kooskõlas.

98.

Põhikohtuasja kaebajad väidavad küll õigesti, et ligikaudu kümne aasta eest avaldas Euroopa Kohus tarbijakaitse valdkonnas kahtlusi, kas üksnes interneti kasutamine on tõhususe põhimõttega kooskõlas. ( 31 ) Isegi praegu võib veel leiduda piirkondi, kus internet ei ole piisavalt levinud, et tugineda saaks vaid sellele. ( 32 )

99.

Vähemasti põhikohtuasjas puuduvad aga viited sellele, et internetis avaldamine muudab õiguste teostamise keerulisemaks kui teiste avaldamisvormide korral. Vastupidi – ka Euroopa Liidu Teataja avaldatakse elektrooniliselt internetis; üldjuhul on praegu vaid see redaktsioon autentne ja õiguslikult siduv. ( 33 ) Peale selle on keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 6 lõikes 2 nimetatud üldsuse teavitamise vahendina elektroonilist ajakirjandust. Juba seepärast peavad seda meetodit saama kasutada ka liikmesriigid.

ii) Kaebuse esitamise tähtaeg

100.

Õiguskindluse kaalutlustel on põhimõtteliselt lubatav seada meetme peale kaebuse esitamise tingimuseks teatava tähtaja järgimine. ( 34 )

101.

Euroopa Kohus ei pea aga ülemääraseks takistuseks eelkõige seda, et kaebuse esitamise tähtaeg hakkab kulgema avaldamise kuupäeval, millest asjaomane isik sai teada või pidi teada saama. ( 35 ) Tõhususe põhimõttega oleks seevastu vastuolus tugineda isiku vastu tähtajale, kui liikmesriigi asutuste tegevus koosmõjus tähtaja olemasoluga jätaks isiku täielikult ilma võimalusest panna oma õigused maksma liikmesriigi kohtus, ( 36 ) see tähendab juhul, kui asutused on oma käitumisega tinginud kaebuse hilinenud esitamise. ( 37 )

102.

Seega on Symvoulio tis Epikrateiase (Kreeka kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) ülesanne hinnata, kas Kreeka asutuste tegevus jättis kaebajad täielikult ilma oma õiguste maksmapaneku võimalusest, ja eelkõige kas asutused tingisid kaebuse hilinenud esitamise oma käitumisega.

103.

Kreeka ja ettevõtja 105 Anonymi Touristiki kai Techniki Etaireia Ekmetallefsis Akinitoni seisukohad väljendavad seda, et lubade avaldamist internetis reguleerivad sätted pidid teada olema igaühele ja seepärast oleks vaidlusaluse loa avaldamine pidanud olema teadma ka põhikohtuasjas kaebuse esitanud isikutele.

104.

Seejuures ei arvestata aga piisavalt keskkonnamõju hindamist vajavale projektile antud teostusloa peale esitatud kaebuse konteksti. Esiteks eeldab selline luba nimelt seoses üldsuse kaasamisega vastavalt keskkonnamõju hindamise direktiivi artiklile 6 täpsema teabe andmist projekti kohta. Teiseks tuleb keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 11 kohase kaebuse esitamise korral tagada laiaulatuslik kaebeõigus.

Üldsuse kaasamine

105.

Üldsuse kaasamine on määrav eelkõige seepärast, et asjaomasel üldsusel on õiguspärane ootus, et keskkonnamõju hindamist vajavale projektile antakse luba vaid keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 6 kohase üldsuse kaasamise alusel. See hõlmab eelkõige loa andmise menetlusest teavitamist, mis annaks üldsusele, keda kõnealune projekt puudutab, kohase võimaluse saada kavandatud tegevuste ja selles osalemise võimaluste kohta teavet keskkonnaalaste otsuste tegemise varases etapis ja enne otsuse tegemist. ( 38 ) Kui asjaomase üldsuse liikmeid ei ole menetlusest teavitatud, siis ei pea nad arvestama sellega, et neid puudutavale projektile antakse tegevusluba ja loa andmise otsus avaldatakse.

106.

Sellisel juhul on kaheldav, kas pelk tõsiasi, et otsus on ex post teataval veebisaidil kättesaadav, võib olla piisav, et täita keskkonnamõju hindamise direktiivi artiklis 9 sätestatud teavitamiskohustust. ( 39 ) Nagu põhikohtuasja kaebajad veenvalt märgivad, on selleks, et vaadata veebisait läbi selle pilguga, et kas seal ei ole avaldatud nende endi olukorda puudutada võivat otsust, vaja teatavat ajendit.

107.

Järelikult on keskkonnamõju hindamise direktiivi artiklitega 9 ja 11 vastuolus tugineda asjaomase üldsuse vastu, kellele ei ole projekti teostusluba tegelikult teada, kaebuse esitamise tähtajale, mis hakkas kulgema loaotsuse internetis avaldamise kuupäevast, kui asjaomasele üldsusele ei ole antud direktiivi artikli 6 lõikes 2 viidatud kohast võimalust saada loamenetluse kohta teavet.

Laiaulatuslik kaebeõigus

108.

Kõnealune järeldus vastab eesmärgile tagada laiaulatuslik kaebeõigus.

109.

Keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 11 lõike 3 esimeses lauses ja Århusi konventsiooni artikli 9 lõikes 2 on sätestatud eesmärk tagada asjaomasele üldsusele laiaulatuslik kaebeõigus. Kõnealune lause puudutab liikmesriikide järeldust selle kohta, mida tuleb seoses direktiivi artikli 11 kohase kaebusega pidada küllaldaseks huviks ja õiguse kahjustamiseks.

110.

Euroopa Kohus ei võtnud seda eesmärki siiski õigustatult arvesse mitte ainult küllaldast huvi või õiguse kahjustamist puudutava küsimuse puhul, ( 40 ) vaid ka seoses küsimustega, milliste kriteeriumide alusel tuleb tunnustada keskkonnaorganisatsioone, ( 41 ) kas kohtumenetluse kulud on ülemäära suured, ( 42 ) kuivõrd saab keskkonnamõju hindamisel tugineda menetlusnormide rikkumisele, ( 43 ) ja eelkõige seoses kasutatud õiguskaitsevahendi tõhususega. ( 44 )

111.

Seepärast tuleb hindamisel, kas kaebuse esitamise tähtaeg, mis hakkab kulgema projektile antud loa avaldamisest internetis, muudab keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 11 kohaste õiguste kasutamise ülemäära keeruliseks, arvesse võtta eesmärki tagada laiaulatuslik kaebeõigus. Nimetatud eesmärgiga oleks aga vastuolus, kui kaebuse esitamise tähtaeg hakkaks kulgema sellise avaldamise kuupäevast, millega asjaomane üldsus ei pidanud loamenetlusest ebapiisava teavitamise tõttu arvestama.

Keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 11 kohaldatavus

112.

Seda järeldust ei saa kummutada ka kohtuotsusega North East Pylon Pressure Campaign ja Sheehy ( 45 ). On tõsi, et Euroopa Kohus märkis viidatud otsuses, et keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 11 lõike 1 kohaldamisalasse kuuluvad vaid need vaidluse aspektid, mis puudutavad üldsuse õigust osaleda otsustamises vastavalt direktiivis sätestatud üksikasjalikele eeskirjadele. ( 46 ) Kaebused, mis põhinevad direktiivi muudel sätetel või koguni muudel liidu või liikmesriikide õigusaktidel, jäävad sätte kohaldamisalast seevastu välja. ( 47 )

113.

Seda järeldust võiks mõista nii, et keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 11 lõike 1 kohast kaebust võidakse esitada üksnes selliste otsuste peale, mis on vahetult seotud üldsuse osalemise tingimustega, mitte aga projektile antud loa kui sellise peale. Projekti teostusloa peale saaks seega kaebust esitada ainult keskkonnamõju hindamise direktiivi sätete vahetule õigusmõjule ( 48 ) või Århusi konventsiooni artikli 9 lõikele 3 koosmõjus põhiõiguste harta artikliga 47 ( 49 ) tuginedes.

114.

Viidatud kohtuotsuse selline käsitus ei ole siiski veenev.

115.

Keskkonnamõju hindamise direktiivi artiklis 11 ette nähtud kaebuse piiramine üldsuse kaasamise küsimustega, mis ei puuduta loa õiguspärasust, jätaks selle nimelt ilma oma mõttest ja soovitavast toimest. Üldsuse kaasamine ei ole eesmärk iseenesest ja see kehtib ka vaidlustamise suhtes. Asjaomane üldsus on sellest huvitatud eelkõige seepärast, et ta võib sellega mõjutada projektile loa andmist ja selle mõju.

116.

Seepärast kujutavad määrava tähtsusega sätted endast ka lahutamatut seost keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 11 kohase kaebuse ja projektile loa andmise vahel.

117.

Artikli 11 lõike 1 kohaselt on asjaomasel üldsusel õigus pöörduda kaebuste lahendamiseks kohtusse või mõne muu sõltumatu ja erapooletu organi poole, mis on seaduslikult asutatud, et vaidlustada otsuste, seaduste ja tegevusetuse sisulist või protseduurilist seaduslikkust seoses kõnealuse direktiivi sätete kohase üldsuse kaasamisega.

118.

Loa andmine projektile, mille keskkonnamõju on vaja hinnata, on selline otsus, mille suhtes kehtivad üldsuse kaasamist reguleerivad sätted.

119.

Keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 2 lõike 1 kohaselt võtavad liikmesriigid nimelt kõik vajalikud meetmed tagamaks, et enne loa andmist nõutakse keskkonda muu hulgas oma laadi, mahu või asukoha tõttu oluliselt mõjutada võivatelt projektidelt, mis on määratletud artiklis 4, teostusluba ja hinnatakse nende mõju.

120.

Keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 3 kohaselt piiritletakse keskkonnamõju hindamisel projekti otsene ja kaudne mõju järgmiste teguritega ja kirjeldatakse ja hinnatakse seda sobival viisil ning asjaolude ja artiklite 4–12 kohaselt. Artiklis 6 ette nähtud üldsuse kaasamine on kõnealuse piiritlemise, kirjeldamise ja hindamise menetluse osa ning artikli 8 kohaselt tuleb seda teostusloa menetlemisel arvesse võtta.

121.

Veelgi otsesemalt tuleneb kaebuse ja loa andmise vaheline seos Århusi konventsiooni artiklist 6 ja artikli 9 lõikest 2. Artikli 6 lõike 1 punktide a ja b kohaselt kohaldatakse üldsuse kaasamist otsuste suhtes, mis tehakse lisas I loetletud tegevuste lubamiseks, ja otsuste suhtes, mida tehakse muude kavandatud tegevuste kohta, millel võib olla oluline keskkonnamõju. Artikli 9 lõige 2 näeb ette õiguse vaidlustada artikli 6 alusel tehtud otsuse, tegevuse või tegevusetuse materiaalõiguslik või menetlusõiguslik õiguspärasus. ( 50 )

122.

Seega otsustas Euroopa Kohus, et keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 11 kohane vaidlustamisõigus oli pärast selle esmakordset ettenägemist kasutatav juba enne asjaomase ülevõtmistähtaja möödumist algatatud loamenetluste suhtes, mille tulemusel väljastati luba pärast nimetatud kuupäeva. ( 51 ) Üldsuse kaasamise kuupäev ei olnud seejuures üldse oluline.

123.

Peale selle ei pea vähemasti tunnustatud keskkonnaorganisatsioonid vaidlustamise raames piirduma tuginemisega üldsuse kaasamise sätete rikkumisele. Pigem saavad need organisatsioonid tugineda riigisisestele õigusnormidele, millega rakendatakse liidu õigusnorme keskkonna valdkonnas, samuti liidu keskkonnaalastele vahetu õigusmõjuga õigusnormidele. ( 52 )

Eraldi kaebemenetluse võimalus menetlusnormide rikkumise korral

124.

Ka tõsiasi, et keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 11 lõike 2 kohaselt määravad liikmesriigid kindlaks, millises etapis võib artikli 11 lõike 1 kohaseid otsuseid, seadusi või tegevusetust vaidlustada, ei takista võtmast artikli 6 lõike 2 kohasel teavitamisel esinevaid puudusi arvesse seoses kaebuse esitamise tähtaja kulgemisega.

125.

Peab paika, et mõnes liikmesriigis ei saa teatavaid keskkonnamõju hindamise raames toimunud menetlusnormide rikkumisi vaidlustada mitte projektile antud loa peale kaebuse esitamisega, vaid eraldi kohtumenetluses. ( 53 )

126.

Kreekas sellised eraldi menetlused teadaolevalt siiski puuduvad.

127.

Selline eraldi kaebus oleks aga sobiv tagama maksmapandavate menetlusõiguste tõhusat kaitset eelkõige vaid siis, kui sellega hoitakse ära see, et projektile antakse vahepeal lõplik luba, mida ei saa vaidlustada. ( 54 ) Menetlusõiguste rikkumise kaebus ei ole nimelt eesmärk iseenesest, vaid selle eesmärk peab olema kaebajale tegeliku eelise loomine. Vastasel korral puuduks piisav õiguskaitsehuvi. ( 55 ) Keskkonnamõju hindamisega seoses eeldab selline eelis, et kaebus võib mõjutada projekti kohta otsuse tegemist.

128.

Seepärast peavad liikmesriigi pädevad asutused (ja kohtud ( 56 )) võtma oma pädevuse piires kõik vajalikud meetmed tekkinud keskkonnamõju hindamise tegemata jätmise heastamiseks, näiteks juba väljastatud loa ära võtma või selle kehtivuse peatama, et hindamine läbi viia. ( 57 ) Seejuures saab lisaks keskkonnamõju hindamata jätmise otsusele vajaduse korral vaidlustada ka toimunud keskkonnamõju hindamise, milles esineb puudusi. ( 58 )

129.

Seega ei saa keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 11 lõikes 2 tunnustatud õigus määrata kindlaks menetlusstaadium, millal võib teatavaid otsuseid vaidlustada, viia selleni, et artikli 6 lõikes 2 ette nähtud asjaomase üldsuse teavitamisel toimunud menetlusnormide raske rikkumine jääb loaotsuse peale kaebuse esitamise tähtaja kulgemise hindamisel arvesse võtmata.

Projekti arendaja huvid

130.

Lõpuks ei takista ka projekti arendaja õigustatud huvi õiguskindluse vastu võtmast tähtaja kulgemisel arvesse teavitamisel toimunud rikkumisi. Nimelt ei ole projekti arendaja olukorras, kus ta ei saa rikkumisi, mida on asutused toime pannud asjaomase üldsuse teavitamisel, kuidagi heastada. Kui ta kahtleb asutuste teadaannete piisavuses, saab ta ise võtta sobivaid lisameetmeid, näiteks panna välja teated projekti asukohta või muudesse sobivatesse kohtadesse või avaldada teadaanded kohalikes ajalehtedes. Selliste meetmete abil on asjaomase üldsuse liikmetel tõepoolest võimalik teada saada projekti teostusloast ning neil oleks kohane võimalus saada teavet loamenetluse kohta.

c)   Vahekokkuvõte

131.

Seega tuleb tõdeda, et keskkonnamõju hindamise direktiivi artiklitega 9 ja 11 on vastuolus tugineda asjaomase üldsuse vastu, kellele ei ole projekti teostusluba tegelikult teada, kaebuse esitamise tähtajale, mis hakkas kulgema loaotsuse internetis avaldamise kuupäevast, kui asjaomasele üldsusele ei ole eelnevalt antud direktiivi artikli 6 lõikes 2 viidatud kohast võimalust saada loamenetluse kohta teavet.

V. Ettepanek

132.

Eelnevale tuginedes teen Euroopa Kohtule ettepaneku teha järgmine otsus:

1.

Direktiivi 2011/92/EL teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta artikli 6 lõige 2 nõuab teavitamist, mis annaks üldsusele, keda kõnealune projekt puudutab, kohase võimaluse saada kavandatud tegevuste ja selles osalemise võimaluste kohta teavet keskkonnaalaste otsuste tegemise varases etapis ja enne otsuse tegemist.

2.

Direktiivi 2011/92 artikli 6 lõikes 3 nimetatud teabe kättesaadavaks tegemise tingimuste kindlaksmääramisel tuleb tagada, et jõupingutused, mida teevad asjaomase üldsuse liikmed teabega tutvumiseks, oleksid asutustel tekkiva koormusega mõistlikus tasakaalus.

3.

Direktiivi 2011/92 artikli 6 lõike 4 kohase asjaomase üldsusega konsulteerimise tingimused peavad olema sellised, et jõupingutused, mida teevad asjaomase üldsuse liikmed menetluses osalemiseks, oleksid asutustel tekkiva koormusega mõistlikus tasakaalus.

4.

Direktiivi 2011/92 artiklitega 9 ja 11 on vastuolus tugineda asjaomase üldsuse vastu, kellele ei ole projekti teostusluba tegelikult teada, kaebuse esitamise tähtajale, mis hakkas kulgema loaotsuse internetis avaldamise kuupäevast, kui asjaomasele üldsusele ei ole eelnevalt antud direktiivi artikli 6 lõikes 2 viidatud kohast võimalust saada loamenetluse kohta teavet.

( 1 ) Algkeel: saksa.

( 2 ) Vt nt kõige hilisemad 16. septembri 2015. aasta kohtuotsus Alpha Bank Cyprus (C‑519/13, EU:C:2015:603), 2. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Henderson (C‑354/15, EU:C:2017:157) ja 6. septembri 2018. aasta kohtuotsus Catlin Europe (C‑21/17, EU:C:2018:675).

( 3 ) 1998. aasta keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsioon, mis kiideti heaks nõukogu 17. veebruari 2005. aasta otsusega 2005/370/EÜ (ELT 2005, L 124, lk 1).

( 4 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiiv 2011/92/EL teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (ELT 2012, L 26, lk 1).

( 5 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2003. aasta direktiiv 2003/4/EÜ keskkonnateabele avaliku juurdepääsu ja nõukogu direktiivi 90/313/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT 2003, L 41, lk 26; ELT eriväljaanne 15/07, lk 375).

( 6 ) 8. märtsi 2011. aasta kohtuotsus Lesoochranárske zoskupenie (C‑240/09, EU:C:2011:125, punkt 42), 12. mai 2011. aasta kohtuotsus Bund für Umwelt und Naturschutz Deutschland, Landesverband Nordrhein-Westfalen (C‑115/09, EU:C:2011:289, punkt 41) ning 15. märtsi 2018. aasta kohtuotsus North East Pylon Pressure Campaign ja Sheehy (C‑470/16, EU:C:2018:185, punkt 50).

( 7 ) Keskkonnamõju hindamise direktiivi põhjendused 18–21 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. mai 2003. aasta direktiiv 2003/35/EÜ, milles sätestatakse üldsuse kaasamine teatavate keskkonnaga seotud kavade ja programmide koostamisse ning muudetakse nõukogu direktiive 85/337/EMÜ ja 96/61/EÜ seoses üldsuse kaasamisega ning õiguskaitse kättesaadavusega (ELT 2003, L 156, lk 17; ELT eriväljaanne 15/07, lk 466).

( 8 ) Komitee kohta vt minu ettepanek kohtuasjas Edwards (C‑260/11, EU:C:2012:645, punkt 8). Vt ka kohtujurist Cruz Villalóni ettepanek kohtuasjas Gemeinde Altrip jt (C‑72/12, EU:C:2013:422, punkt 101), kohtujurist Jääskineni ettepanek liidetud kohtuasjades nõukogu vs. Vereniging Milieudefensie ja Stichting Stop Luchtverontreiniging Utrecht (C‑401/12 P–C‑403/12 P, EU:C:2014:310, punkt 114 ja 117. joonealune märkus) ning ettepanek liidetud kohtuasjades nõukogu ja komisjon vs. Stichting Natuur en Milieu ja Pesticide Action Network Europe (C‑404/12 P ja C‑405/12 P, EU:C:2014:309, punkt 23 ja 23. joonealune märkus), samuti kohtujurist Bobeki ettepanek kohtuasjas Folk (C‑529/15, EU:C:2017:1, punkt 86).

( 9 ) Fifth Meeting of the Parties to the Convention on Access to Information, Public Participation in Decision-making and Access to Justice in Environmental Matters, Maastricht, Netherlands, 30. juuni – 2. juuli 2014, Decision V/2 on public participation in decision-making, punkt 2, ECE/MP.PP/2014/2/Add.1.

( 10 ) Sixth Meeting of the Parties to the Convention on Access to Information, Public Participation in Decision-making and Access to Justice in Environmental Matters, Budva, Montenegro, 11.–13. september 2017, Decision VI/2 – Promoting effective public participation in decision-making, punkt 2, ECE/MP.PP/2017/2/Add.1

( 11 ) UNECE, ECE/MP.PP/2014/2/Add.2. (Genf, 2015).

( 12 ) 20. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Seaport (NI) jt (C‑474/10, EU:C:2011:681, punktid 39 ja 42). Vt ka keskkonnamõju hindamise direktiivi artikkel 9a, mida on muudetud direktiiviga 2014/52, ning ACCC 24. septembri 2010. aasta järeldused ja soovitused, Valgevene (ACCC/C/2009/37; ECE/MP.PP/2011/11/Add.2, punkt 80), mis puudutavad projekti arendaja rolli.

( 13 ) Vt ACCC 7. märtsi 2008. aasta järeldused ja soovitused, Leedu (ACCC/C/2006/16, ECE/MP.PP/C.1/2008/5/Add.6, punkt 67) ja 24. septembri 2013. aasta järeldused ja soovitused, Euroopa Liit ja Ühendkuningriik (ACCC/C/2012/68, ECE/MP.PP/C.1/2014/5, punkt 97) ning Maastrichti soovitused (viidatud 11. joonealuses märkuses, punkt 59).

( 14 ) Nt A. Flauschi jt esitatud Ühendkuningriigi Town and Country Planning (Environmental Impact Assessment) Regulations 2017 kohaselt tuleb teatavaid asjast huvitatud isikuid, kelleni üldine teadaanne ei jõua, isiklikult teavitada; vt regulations 20(3) ja 11(2), 12(5), 13(5) või 14(6).

( 15 ) Vt selle kohta 16. detsembri 1976. aasta kohtuotsus Rewe-Zentralfinanz ja Rewe-Zentral (33/76, EU:C:1976:188, punkt 5), 27. juuni 2013. aasta kohtuotsus Agrokonsulting (C‑93/12, EU:C:2013:432, punktid 35 ja 36) ning 22. veebruari 2018. aasta kohtuotsus INEOS Köln (C‑572/16, EU:C:2018:100, punkt 42).

( 16 ) Vt ACCC 18. veebruari 2005. aasta järeldused ja soovitused, Kasahstan (ACCC/C/2004/2, ECE/MP.PP/C.1/2005/2/Add.2, punkt 24).

( 17 ) Vt ACCC 7. märtsi 2008. aasta järeldused ja soovitused, Leedu (ACCC/C/2006/16, ECE/MP.PP/C.1/2008/5/Add.6, punkt 67) ja 3. juuli 2009. aasta järeldused ja soovitused, Prantsusmaa (ACCC/C/2007/22, ECE/MP.PP/C.1/2009/4/Add.1, punkt 41), samuti Maastrichti soovitused (viidatud 11. joonealuses märkuses, punkt 59).

( 18 ) ACCC 31. märtsi 2006. aasta järeldused ja soovitused, Armeenia (ACCC/C/2004/8, ECE/MP.PP/C.1/2006/2/Add.1, punkt 70).

( 19 ) ACCC 7. märtsi 2008. aasta järeldused ja soovitused, Leedu (ACCC/C/2006/16, ECE/MP.PP/C.1/2008/5/Add.6, punkt 67).

( 20 ) A. Flauschi jt esitatud Ühendkuningriigi Town and Country Planning (Environmental Impact Assessment) Regulations 2017 kohaselt tuleb teatavaid asjast huvitatud isikuid, kelleni üldine teadaanne ei jõua, isiklikult teavitada; vt regulations 20(3) ja 11(2), 12(5), 13(5) oder 14(6). ACCC 19. juuni 2017. aasta järeldused ja soovitused, Hispaania (ACCC/C/2014/99, ECE/MP.PP/C.1/2017/17, punkt 58) annavad alust eeldada, et teatud juhtudel on see ette nähtud ka Hispaanias Kataloonia piirkonnas.

( 21 ) ACCC 28. juuni 2013. aasta järeldused ja soovitused, Ühendkuningriik (ACCC/C/2011/61; ECE/MP.PP/C.1/2013/13, 23, punkt 59).

( 22 ) Kirjalike seisukohtade punkt 51.

( 23 ) Viidatud 11. joonealuses märkuses, punkti 92 punkt a.

( 24 ) 9. novembri 2006. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa (C‑216/05, EU:C:2006:706, punktid 42 ja 43).

( 25 ) Kirjalike seisukohtade punkt 51.

( 26 ) Vt ka Århusi konventsiooni artikli 6 lõige 7.

( 27 ) 31. mai 2018. aasta kohtuotsus Zheng (C‑190/17, EU:C:2018:357, punkt 21) ja 4. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Link Logistik N&N (C‑384/17, EU:C:2018:810, punkt 35).

( 28 ) 7. septembri 2004. aasta kohtuotsus Waddenvereniging ja Vogelbeschermingsvereniging (C‑127/02, EU:C:2004:482, punkt 66), 25. juuli 2008. aasta kohtuotsus Janecek (C‑237/07, EU:C:2008:447, punkt 37), 8. novembri 2016. aasta kohtuotsus Lesoochranárske zoskupenie VLK (C‑243/15, EU:C:2016:838, punkt 44) ning 20. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Protect Natur-, Arten- und Landschaftsschutz Umweltorganisation (C‑664/15, EU:C:2017:987, punkt 34).

( 29 ) 20. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Protect Natur-, Arten- und Landschaftsschutz Umweltorganisation (C‑664/15, EU:C:2017:987, punkt 46).

( 30 ) Vt 16. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Arcelor Atlantique et Lorraine jt (C‑127/07, EU:C:2008:728, punktid 60 ja 61).

( 31 ) 18. märtsi 2010. aasta kohtuotsus Alassini jt (C‑317/08–C‑320/08, EU:C:2010:146, punkt 58). Vt ka minu ettepanek viidatud kohtuasjas (EU:C:2019:720, punkt 52), ACCC 31. märtsi 2006. aasta järeldused ja soovitused, Armeenia (ACCC/C/2004/8, ECE/MP.PP/C.1/2006/2/Add.1, punkt 31), ACCC 19. juuni 2017. aasta järeldused ja soovitused, Hispaania (ACCC/C/2014/99, ECE/MP.PP/C.1/2017/17, punkt 58) ning Maastrichti soovitused (viidatud 11. joonealuses märkuses, punkt 141).

( 32 ) Vt ACCC 31. märtsi 2006. aasta järeldused ja soovitused, Armeenia (ACCC/C/2004/8, ECE/MP.PP/C.1/2006/2/Add.1, punkt 31).

( 33 ) Nõukogu 7. märtsi 2013. aasta määruse (EL) nr 216/2013 Euroopa Liidu Teataja elektroonilise avaldamise kohta (ELT 2013, L 69, lk 1) artikkel 1.

( 34 ) 16. detsembri 1976. aasta kohtuotsus Rewe-Zentralfinanz ja Rewe-Zentral (33/76, EU:C:1976:188, punkt 5), 17. novembri 1998. aasta kohtuotsus Aprile (C‑228/96, EU:C:1998:544, punkt 19), 30. juuni 2011. aasta kohtuotsus Meilicke jt (C‑262/09, EU:C:2011:438, punkt 56) ning 17. novembri 2016. aasta kohtuotsus Stadt Wiener Neustadt (C‑348/15, EU:C:2016:882, punkt 41). Vt ka ACCC 24. septembri 2010. aasta järeldused ja soovitused, Ühendkuningriik (ACCC/C/2008/33, ECE/MP.PP/C.1/2010/6/Add.3, punkt 138).

( 35 ) 28. jaanuari 2010. aasta kohtuotsus Uniplex (UK) (C‑406/08, EU:C:2010:45, punkt 32), vt ka ACCC 24. septembri 2010. aasta järeldused ja soovitused, Ühendkuningriik (ACCC/C/2008/33, ECE/MP.PP/C.1/2010/6/Add.3, punkt 138).

( 36 ) 15. septembri 1998. aasta kohtuotsus Edis (C‑231/96, EU:C:1998:401, punkt 48), 17. novembri 1998. aasta kohtuotsus Aprile (C‑228/96, EU:C:1998:544, punkt 43), 15. aprilli 2010. aasta kohtuotsus Barth (C‑542/08, EU:C:2010:193, punkt 33), 8. septembri 2011. aasta kohtuotsus Q‑Beef ja Bosschaert (C‑89/10 ja C‑96/10, EU:C:2011:555, punkt 51) ning 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus TDC (C‑327/15, EU:C:2016:974, punkt 104).

( 37 ) 19. mai 2011. aasta kohtuotsus Iaia jt (C‑452/09, EU:C:2011:323, punkt 21).

( 38 ) Vt eespool, punkt 62.

( 39 ) ACCC 31. märtsi 2006. aasta järeldused ja soovitused, Armeenia (ACCC/C/2004/8, ECE/MP.PP/C.1/2006/2/Add.1, punkt 31), ACCC 19. juuni 2017. aasta järeldused ja soovitused, Hispaania (ACCC/C/2014/99, ECE/MP.PP/C.1/2017/17, punkt 58) ning Maastrichti soovitused (viidatud 11. joonealuses märkuses, punkt 141).

( 40 ) 12. mai 2011. aasta kohtuotsus Bund für Umwelt und Naturschutz Deutschland, Landesverband Nordrhein-Westfalen (C‑115/09, EU:C:2011:289, punkt 46) ja 16. aprilli 2015. aasta kohtuotsus Gruber (C‑570/13, EU:C:2015:231, punktid 36 ja 39).

( 41 ) 15. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus Djurgården-Lilla Värtans Miljöskyddsförening (C‑263/08, EU:C:2009:631, punkt 45).

( 42 ) 11. aprilli 2013. aasta kohtuotsus Edwards ja Pallikaropoulos (C‑260/11, EU:C:2013:221, punktid 31 ja 44) ning 17. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Klohn (C‑167/17, EU:C:2018:833, punkt 35).

( 43 ) 7. novembri 2013. aasta kohtuotsus Gemeinde Altrip jt (C‑72/12, EU:C:2013:712, punktid 37, 43, 46, 48 ja 49) ning 15. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa (C‑137/14, EU:C:2015:683, punktid 48 ja 55).

( 44 ) 8. novembri 2016. aasta kohtuotsus Lesoochranárske zoskupenie VLK (C‑243/15, EU:C:2016:838, punktid 58 ja 72).

( 45 ) 15. märtsi 2018. aasta kohtuotsus North East Pylon Pressure Campaign ja Sheehy (C‑470/16, EU:C:2018:185).

( 46 ) 15. märtsi 2018. aasta kohtuotsus North East Pylon Pressure Campaign ja Sheehy (C‑470/16, EU:C:2018:185, punkt 36).

( 47 ) 15. märtsi 2018. aasta kohtuotsus North East Pylon Pressure Campaign ja Sheehy (C‑470/16, EU:C:2018:185, punkt 39).

( 48 ) Vt 7. septembri 2004. aasta kohtuotsus Waddenvereniging ja Vogelbeschermingsvereniging (C‑127/02, EU:C:2004:482, punkt 66), 25. juuli 2008. aasta kohtuotsus Janecek (C‑237/07, EU:C:2008:447, punkt 37), 8. novembri 2016. aasta kohtuotsus Lesoochranárske zoskupenie VLK (C‑243/15, EU:C:2016:838, punkt 44) ning 20. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Protect Natur-, Arten- und Landschaftsschutz Umweltorganisation (C‑664/15, EU:C:2017:987, punkt 34).

( 49 ) 20. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Protect Natur-, Arten- und Landschaftsschutz Umweltorganisation (C‑664/15, EU:C:2017:987, punkt 46).

( 50 ) 8. novembri 2016. aasta kohtuotsus Lesoochranárske zoskupenie VLK (C‑243/15, EU:C:2016:838, punktid 56 ja 57).

( 51 ) 7. novembri 2013. aasta kohtuotsus Gemeinde Altrip jt (C‑72/12, EU:C:2013:712, punkt 31).

( 52 ) 12. mai 2011. aasta kohtuotsus Bund für Umwelt und Naturschutz Deutschland, Landesverband Nordrhein-Westfalen (C‑115/09, EU:C:2011:289, punkt 48), 15. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa (C‑137/14, EU:C:2015:683, punkt 92) ja 8. novembri 2016. aasta kohtuotsus Lesoochranárske zoskupenie VLK (C‑243/15, EU:C:2016:838, punkt 59).

( 53 ) Vt minu ettepanek kohtuasjas Križan jt (C‑416/10, EU:C:2012:218, punkt 138 jj).

( 54 ) 8. novembri 2016. aasta kohtuotsus Lesoochranárske zoskupenie VLK (C‑243/15, EU:C:2016:838, punkt 72) ning minu ettepanek kohtuasjas Križan jt (C‑416/10, EU:C:2012:218, punkt 146).

( 55 ) Vt 14. septembri 2010. aasta kohtuotsus Akzo Nobel Chemicals ja Akcros Chemicals vs. komisjon (C‑550/07 P, EU:C:2010:512, punkt 23), 22. juuni 2016. aasta kohtuotsus DK Recycling ja Roheisen vs. komisjon (C‑540/14 P, EU:C:2016:469, punkt 42) ning 9. novembri 2017. aasta kohtuotsus HX vs. nõukogu (C‑423/16 P, EU:C:2017:848, punkt 30).

( 56 ) 28. veebruari 2012. aasta kohtuotsus Inter-Environnement Wallonie ja Terre wallonne (C‑41/11, EU:C:2012:103, punkt 45).

( 57 ) 7. jaanuari 2004. aasta kohtuotsus Wells (C‑201/02, EU:C:2004:12, punktid 64 ja 65), 3. juuli 2008. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa (C‑215/06, EU:C:2008:380, punkt 59), 28. veebruari 2012. aasta kohtuotsus Inter-Environnement Wallonie ja Terre wallonne (C‑41/11, EU:C:2012:103, punktid 42, 43 ja 46) ning 26. juuli 2017. aasta kohtuotsus Comune di Corridonia jt (C‑196/16 ja C‑197/16, EU:C:2017:589, punkt 35).

( 58 ) 7. novembri 2013. aasta kohtuotsus Gemeinde Altrip jt (C‑72/12, EU:C:2013:712, punkt 37) ning 8. novembri 2016. aasta kohtuotsus Lesoochranárske zoskupenie VLK (C‑243/15, EU:C:2016:838, punkt 61).