–

Hispaania valitsus, esindaja: L. Aguilera Ruiz,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: M. Heller ja S. Pardo Quintillán,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT 2012, L 351, lk 1) artikli 7 punkti 5 ja artikli 26 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud kohtuvaidluses reisija ZX ja lennuettevõtja Ryanair DAC vahel hüvitisnõude üle, mille ZX esitas pärast lennu hilinemist.

3

Määruse nr 1215/2012 artikli 4 lõikes 1 on sätestatud:

„Käesoleva määruse kohaselt esitatakse hagi isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse sõltumata nende kodakondsusest.“

4

Määruse artiklis 7 on sätestatud:

„Isiku vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib esitada hagi teises liikmesriigis:

[…]

[…]“.

5

Määruse nr 1215/2012 II peatüki 4. jagu „Kohtualluvus tarbijalepingute puhul“ sisaldab artiklit 17, milles on sätestatud:

„1.   Asjades, mis puudutavad lepinguid, mille isik on tarbijana sõlminud oma majandustegevusest või kutsealast sõltumatul eesmärgil, määratakse kohtualluvus kindlaks käesoleva jao alusel, ilma et see piiraks artikli 6 ja artikli 7 punkti 5 kohaldamist, kui tegemist on:

2.   Kui tarbija sõlmib lepingu poolega, kelle alaline elukoht ei ole liikmesriigis, kuid kellel on filiaal, esindus või muu üksus mõnes liikmesriigis, loetakse see liikmesriik nimetatud filiaali, esinduse või muu üksuse tegevusest tulenevate vaidluste puhul tema alaliseks elukohaks.

3.   Käesolevat jagu ei kohaldata transpordilepingute suhtes, välja arvatud lepingud, mille alusel osutatakse summaarhinna eest kombineeritud veo- ja majutusteenust.“

6

Samas peatükis on 7. jagu „Kokkuleppest tulenev kohtualluvus“. See peatükk sisaldab muu hulgas artikli 26 lõiget 1, mis on sõnastatud järgmiselt:

„Lisaks käesoleva määruse muudest sätetest tulenevale pädevusele on pädev ka see liikmesriigi kohus, kuhu kostja ilmub. Käesolevat sätet ei kohaldata juhul, kui isik on ilmunud kohtusse pädevuse vaidlustamiseks või kui artikli 24 kohaselt allub asi erandlikult teisele kohtule.“

7

Nimetatud määruse artikli 28 lõikes 1 on sätestatud:

„Kui kostja, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, vastu esitatakse hagi teise liikmesriigi kohtusse ning ta ei ilmu kohtusse, deklareerib see kohus omal algatusel, et ta ei ole asjas pädev, välja arvatud juhul, kui pädevus tuleneb käesoleva määruse sätetest.“

8

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta määruse (EÜ) nr 261/2004, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 295/91 (ELT 2004, L 46, lk 1; ELT eriväljaanne 07/08, lk 10; parandus ELT 2018, L 155, lk 35), artikli 7 lõike 1 punktis a on märgitud, et lennureisist mahajätmise, lennu tühistamise või hilinemise korral saavad reisijad kõikide kuni 1500 kilomeetri pikkuste lendude puhul hüvitist, mille suuruseks on kindlaks määratud 250 eurot.

9

1. juuli 1985. aasta kohtuvõimu käsitleva põhiseaduse rakendusseaduse 6/1985 (Ley Orgánica 6/1985 del Poder Judicial) artikli 86ter lõike 2 punkti b kohaselt menetlevad riigisiseste või rahvusvaheliste transpordiõigusnormide alusel esitatud nõudeid esimeses või ainsas astmes kaubanduskohtud, mis on tsiviilkohtukorralduses teatud tsiviil- ja kaubandusasjadele spetsialiseerunud kohtud.

10

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et 7. jaanuari 2000. aasta seaduse nr 1/2000 tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohta (Ley 1/2000 de Enjuiciamiento Civil) (BOE nr 7, 8.1.2000, lk 575; edaspidi „tsiviilkohtumenetluse seadustik“) kohaselt menetletakse nõudeid nõude suurusest lähtuvalt tava- või lihtsustatud menetluses.

11

Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seaduse artikli 250 lõikele 2 tuleb hagi menetleda lihtsustatud menetluse eeskirjade järgi, kui nõue ei ületa 6000 eurot.

12

Seadustiku artikli 56 kohaselt loetakse, et hageja on teinud valiku vaikiva kohtualluvuse kokkuleppe kasuks siis, kui ta pöördub hagi esitades teatud ringkonna kohtute poole, samas loetakse, et kostja on teinud valiku selle kasuks siis, kui ta teeb pärast kohtusse ilmumist toiminguid, mis ei ole vormiliselt pädevuse puudumise vastuväite esitamine. Samuti loetakse, et kostja on teinud valiku vaikiva kohtualluvuse kokkuleppe kasuks siis, kui teda on nõuetekohaselt kohtusse kutsutud, kuid ta ei ilmu kohtusse või ilmub alles siis, kui õigus esitada pädevuse puudumise vastuväidet on aegunud.

13

Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 54 lõikele 1 „[ei] ole sõnaselge või vaikiv kohtualluvuse kokkulepe kehtiv kohtuasjades, mis tuleb lahendada lihtsustatud menetluses“.

14

Seadustiku artiklis 404 koostoimes artikliga 58 on ette nähtud, et kui menetluse vormilise ja sisulise korraldamise eest vastutav kohtusekretär teeb hagi menetlusse võtmise toimingutes kindlaks, et kohtu rahvusvaheline kohtualluvus võib puududa, annab ta sellest kohtunikule teada, et kohus otsustaks hagi vastuvõetavuse või vastuvõetamatuse üle pärast kohtusse ilmunud poolte ja Ministerio Fiscali (Hispaania prokuratuur) ärakuulamist.

15

Sama seadustiku artikli 36 lõike 2 punktis 3 on sätestatud:

„Hispaania eraõiguslikke vaidlusi lahendavad kohtud loobuvad neile esitatud kohtuasju menetlemast […], kui nõuetekohases vormis kohtusse kutsutud kostja jätab kohtusse ilmumata juhtudel, kus Hispaania kohtute rahvusvaheline kohtualluvus võib põhineda ainult poolte vaikival kohtualluvuse kokkuleppel“.

16

ZX ostis veebis lennupileti lennule Porto (Portugal) – Barcelona (Hispaania), mida viis läbi Ryanair.

17

Eelotsusetaotluse esitanud kohtule määruse nr 261/2004 artikli 7 alusel esitatud hagis palus põhikohtuasja hageja mõista talle välja 250 euro suurune hüvitis põhikohtuasjas kõne all oleva lennu hilinemise eest.

18

Eelotsusetaotlusest nähtub, et põhikohtuasja hagejal ei ole aadressi ega elukohta Hispaanias; põhikohtuasjas kostjaks oleva äriühingu registreeritud asukoht on Iirimaal ja tal on filiaal Geronas (Hispaania).

19

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 58 alusel palus eelotsusetaotluse esitanud kohtu kohtusekretär põhikohtuasja pooltel ja prokuratuuril esitada oma arvamus selle kohtu võimaliku rahvusvahelise kohtualluvuse kohta.

20

Oma arvamuse esitas vaid prokuratuur. Ta väitis, et kuivõrd põhikohtuasi ei kuulu ühegi erandliku kohtualluvuse juhtumi alla, ning kuna põhikohtuasja kostja ei vaidle kostja vastuses vastu sellele, et eelotsusetaotluse esitanud kohus lahendaks põhikohtuasja esemeks oleva vaidluse, peab see kohus tunnistama, et see vaidlus allub temale, sest see kohus võib olla pädev vaikiva kohtualluvuse kokkuleppe kohaselt.

21

Arvestades asjaolu, et põhikohtuasja kostjal on Gerona linnas filiaal, tekkis eelotsusetaotluse esitanud kohtul küsimus, kas põhikohtuasi võib alluda talle ka rahvusvahelise kohtualluvuse kohaselt, lähtudes filiaali asukoha kohtute erandlikust kohtualluvusest.

22

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et võimaliku menetlemisest loobumise üle otsustamiseks lõpliku otsusega, mis lõpetaks menetluse või tunnistaks põhikohtuasja hageja hagi vastuvõetavaks ja lubaks tal teha kohtuotsuse sisulistes küsimustes, on tal vaja teada, kuidas tõlgendada määruse nr 1215/2012 artiklit 26 vaikiva kohtualluvuse kokkuleppe kohta, samuti seda, kuidas tõlgendada selle määruse artikli 7 punkti 5 lennuettevõtja filiaali asukoha paiga alternatiivse, kohtuasja algatamiseks pädeva kohtu kohta filiaali tegevusest tulenevates kohtuvaidlustes.

23

Neil asjaoludel otsustas Juzgado de lo Mercantil no1 de Gerona (Gerona kaubanduskohus nr 1, Hispaania) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

24

Esmalt tuleb märkida, et määrus nr 261/2004 ei sisalda eeskirju liikmesriikide kohtute rahvusvahelise kohtualluvuse kohta, mistõttu liikmesriigi kohtu rahvusvahelise kohtualluvuse küsimust tuleb analüüsida määruse nr 1215/2012 kohaselt (vt selle kohta 9. juuli 2009. aasta kohtuotsus Rehder, C‑204/08, EU:C:2009:439, punkt 28).

25

Siinkohal olgu märgitud, et määruse nr 1215/2012 artikli 26 lõike 1 esimene lause võimaldab kindlaks teha kohtu pädevuse, nähes ette, et „[l]isaks käesoleva määruse muudest sätetest tulenevale pädevusele on pädev ka see liikmesriigi kohus, kuhu kostja ilmub“.

26

Sel põhjusel tuleb kõigepealt analüüsida, kas vaidlus ei allu eelotsusetaotluse esitanud kohtule kõnealuse määruse muudest sätetest tulenevalt.

27

Kuigi määruses nr 1215/2012 on ette nähtud eeskirjad valikulise kohtualluvuse kohta, mis sisalduvad sama määruse II peatüki 2. jaos, ei ole põhikohtuasja hageja eelotsusetaotluse esitanud kohtule esitanud oma hüvitise nõuet seoses lennuga Porto ja Barcelona vahel kohustuse täitmise kohta käsitleva valikulise kohtualluvuse eeskirja järgi, mis on määruse artikli 7 punkti 1 alapunktis b sisalduva nõude aluseks – nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus (9. juuli 2009. aasta kohtuotsus Rehder, C‑204/08, EU:C:2009:439, punkt 43) põhjusel, et selle kohtu tööpiirkonnas asub asjaomase lennu väljumis- või saabumiskoht.

28

Samamoodi – kuigi määruse nr 1215/2012 II peatüki 4. jao „Kohtualluvus tarbijalepingute puhul“ sätetes on samuti ette nähtud valikuline kohtualluvus tarbijate kasuks ja kuigi lennureisijat võib pidada tarbijaks, tuleb siiski tõdeda, et määruse artikli 17 lõikes 3 on sätestatud, et seda „jagu ei kohaldata transpordilepingute suhtes, välja arvatud lepingud, mille alusel osutatakse summaarhinna eest kombineeritud veo- ja majutusteenust“.

29

Neil tingimustel tuleneb selle sätte sõnastusest ühemõtteliselt, et niisugustel asjaoludel nagu käesoleva põhikohtuasja asjaolud ei saa lennureisija, kes ei ostnud pakettreisi, vaid lennupileti tavaliseks lennuks, tugineda määruses nr 1215/2012 sisalduvatele tarbijalepingute puhul kohaldatavatele valikulise kohtualluvuse eeskirjadele.

30

Tuleb veel lisada, et kuigi määruse nr 1215/2012 artiklis 4 on sätestatud üldine põhimõte, mille kohaselt on pädev kostja elukoha kohus, täpsustab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et põhikohtuasja kostja registreeritud asukoht on muus liikmesriigis kui Hispaania Kuningriik, nimelt Iirimaal, mistõttu see säte ei saa reguleerida kõnealuse kohtu kohtualluvust.

31

Sellest tuleneb, et esimesena tuleb analüüsida eelotsusetaotluse esitanud kohtu kolmandat küsimust määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 5 tõlgendamise kohta, selleks et teha kindlaks, ega asi ei allu sellele kohtule nimetatud sättest lähtuvalt.

32

Kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 5 tuleb tõlgendada nii, et kohtuvaidlus, mis on seotud määruse nr 261/2004 artikli 7 alusel esitatud hüvitise nõudega ja mis on esitatud teise liikmesriigi territooriumil asuva lennuettevõtja vastu, allub liikmesriigi kohtule põhjusel, et lennuettevõtjal on filiaal selle kohtu tööpiirkonnas, kellele esitati hagi.

33

Euroopa Kohtu järjepideva kohtupraktika kohaselt võimaldavad kaks kriteeriumi teha kindlaks, kas filiaali tegevusega seotud hagi lahendamine on seotud liikmesriigiga. Esiteks eeldab mõiste „filiaal“ tegevuskeskust, mis on loodud äriühingu püsiva laiendusena, justkui emaettevõtja käepikendusena. Sellel keskusel peab olema juhatus ja varalised vahendid äritehingute tegemiseks kolmandate isikutega, kes ei pea selleks otseselt emaettevõtja poole pöörduma. Teiseks peab vaidlus puudutama kas filiaali tegevusega seotud toiminguid või filiaali poolt emaettevõtja nimel võetud kohustusi, kui neid peab täitma filiaali asukohariigis (vt selle kohta 19. juuli 2012. aasta kohtuotsus Mahamdia, C‑154/11, EU:C:2012:491, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 5. juuli 2018. aasta kohtuotsus flyLAL-Lithuanian Airlines, C‑27/17, EU:C:2018:533, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika).

34

Kohtupraktikas välja töötatud teise kriteeriumiga seoses nähtub eelotsusetaotlusest täpsemalt, et põhikohtuasjas kõne all olev lennupilet osteti veebist. Niisiis ei viita ükski asjaolu eelotsusetaotluses sellele, et põhikohtuasja kostja ja lennuettevõtja vaheline veoleping oleks sõlmitud filiaali vahendusel. Euroopa Kohtu käsutuses oleva teabe kohaselt osutas Ryanairi Geronas asuv filiaal pealegi maksuküsimustega seotud teenuseid.

35

Sellest tuleneb, et puuduvad asjaolud, mis võimaldaksid tuvastada filiaali osalust Ryanairi ja põhikohtuasja hageja vahelises õigussuhtes, mistõttu põhikohtuasja esemeks oleva vaidluse lahendamine ei saa määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 5 alusel kuuluda eelotsusetaotluse esitanud kohtu alluvusse (vt analoogia alusel 5. juuli 2018. aasta kohtuotsus flyLAL-Lithuanian Airlines, C‑27/17, EU:C:2018:533, punkt 63).

36

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 5 tõlgendada nii, et kohtuvaidlus, mis on seotud määruse nr 261/2004 artikli 7 alusel esitatud hüvitise nõudega ja mis on esitatud teise liikmesriigi territooriumil asuva lennuettevõtja vastu, ei allu liikmesriigi kohtule põhjusel, et lennuettevõtjal on filiaal selle kohtu tööpiirkonnas, kellele esitati hagi, kui see filiaal ei ole lennuettevõtja ja asjaomase reisija vahelises õigussuhtes osalenud.

37

Esimese ja teise küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitust, kas määruse nr 1215/2012 artikli 26 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et asja allumist kohtule, kellele on hagi esitatud vaikiva kohtualluvuse kokkuleppe alusel, võib põhjendada rahvusvahelise kohtualluvusega seetõttu, et kostja ei vaidle vastu asja allumisele sellele kohtule.

38

Määruse nr 1215/2012 artikli 26 lõike 1 esimeses lauses on ette nähtud kohtualluvuse eeskiri, mis põhineb kostja kohtusse ilmumisel kõigis kohtuasjades, mille puhul asja menetleva kohtu pädevus ei tulene selle määruse teistest sätetest. See säte tähendab, et – kaasa arvatud juhud, kui kohtule on esitatud hagi selle määruse sätteid eirates – kostja kohtusse ilmumist võib pidada vaikivaks nõustumiseks asja allumisega sellele kohtule, kuhu hagi esitati, ning seega kohtualluvuses kokku leppimiseks (20. mai 2010. aasta kohtuotsus ČPP Vienna Insurance Group, C‑111/09, EU:C:2010:290, punkt 21, ja 27. veebruari 2014. aasta kohtuotsus Cartier parfums-lunettes ja Axa Corporate Solutions assurances, C‑1/13, EU:C:2014:109, punkt 34).

39

Käesoleval juhul ilmneb eelotsusetaotluse esitanud kohtu selgitustest, et kui selle kohtu kohtusekretär palus esitada oma arvamuse kõnealuse kohtu võimaliku kohtualluvuse kohta, et otsustada, kas põhikohtuasjas kõnealune nõue allub temale, ei esitanud põhikohtuasja kostja kirjalikku arvamust.

40

Kuna arvamuse puudumine ei saa endast kujutada kohtusse ilmumist määruse nr 1215/2012 artikli 26 tähenduses – ja seega kostja vaikivat nõustumist selle kohtu kohtualluvusega, mille poole pöörduti – ei saa niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas käsitletavad kohaldada sätet vaikiva kokkuleppega määratud kohtualluvuse kohta.

41

Seega tuleb esimesele ja teisele küsimusele vastata, et määruse nr 1215/2012 artikli 26 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et see säte ei kuulu kohaldamisele niisuguses olukorras – nagu on kõne all põhikohtuasjas –, kus kostja ei ole esitanud arvamust ega ole ilmunud kohtusse.

42

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kuues koda) otsustab: