1

Apellatsioonkaebuses palub OZ tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 13. juuli 2017. aasta kohtuotsuse OZ vs. EIP (T‑607/16, ei avaldata, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2017:495), millega Üldkohus jättis rahuldamata tema hagi, millega paluti esiteks tühistada EIP uurimiskomitee14. septembri 2015. aasta aruanne ja EIP presidendi 16. oktoobri 2015. aasta otsus jätta apellandi seksuaalse ahistamise tõttu esitatud kaebus rahuldamata (edaspidi „vaidlusalune otsus“) ja teiseks hüvitada apellandile selle aruande ja otsusega tekitatud kahju.

2

Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjad on kehtestatud nõukogu 29. veebruari 1968. aasta määrusega (EMÜ, Euratom, ESTÜ) nr 259/68, millega kehtestatakse Euroopa Ühenduste ametnike personalieeskirjad ja muude teenistujate teenistustingimused ning komisjoni ametnike suhtes ajutiselt kohaldatavad erimeetmed (EÜT 1968, L 56, lk 1; ELT eriväljaanne 01/02, lk 5).

3

Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2013. aasta määrusega (EL, Euratom) nr 1023/2013 (ELT 2013, L 287, lk 15)) artikli 24 esimeses lõigus on sätestatud:

„Liit aitab iga ametnikku, eelkõige menetluses sellise isiku vastu, kes esineb ähvarduste, solvavate või laimavate tegude või rünnakutega isiku või omandi vastu, mille all ametnik või tema pereliige kannatab ametniku ametiseisundi ja kohustuste tõttu.“

4

EIP direktorite nõukogu poolt 20. aprillil 1960 vastu võetud Euroopa Investeerimispanga personalieeskirjade redaktsioonis, mille EIP direktorite nõukogu 4. juunil 2013 läbi vaatas ja mis jõustus 1. juulil 2013, artiklis 41 on sätestatud:

„Iga liiki individuaalsed vaidlused panga ja selle töötajate vahel lahendab Euroopa Liidu Kohus. Töötaja võib panga mis tahes meetme peale, mis võib tema huve kahjustada, esitada hagi kolme kuu jooksul.

Lisaks Euroopa […] Kohtule hagi esitamisele ja enne selle hagi esitamist lahendatakse vaidlused, mis ei ole tekkinud artiklis 38 sätestatud meetmete võtmisest, vastastikuse kokkuleppe menetluse raames panga lepituskomisjonis.

Lepitusmenetluse avaldus tuleb esitada kolme kuu jooksul erimeelsuse aluseks olevate asjaolude asetleidmisest või erimeelsuse põhjustanud meetme teatavaks tegemisest [arvates]. […]“

5

EIP sise-eeskirjades, mis käsitlevad töökohal väärika kohtlemise poliitikat (edaspidi „töökohal väärika kohtlemise poliitika“), mille EIP võttis vastu 18. novembril 2003, on ette nähtud:

„Uurimismenetlus

[…]

Uurimismenetlust reguleerivad järgmised sätted:

[…]

Uurimiskomitee ülesanded ja koosseis

Komitee ülesandeks on olla struktuur, mis tagab ühe või mitme juhtumi objektiivse ja sõltumatu uurimise, mille tulemusena esitatakse presidendile soovitus, missugused meetmed võtta.

[…]

Menetlus

[…]

2. Personali direktoraadi peadirektor teeb töötajate esindajatega kooskõlastatult presidendile ettepaneku, kes peaksid kuuluma uurimiskomiteesse, ning määrab kindlaks uurimise alguskuupäeva kaebuse esitamisele järgneva 30 kalendripäeva sees.

3 Personali direktoraadi peadirektor kinnitab otsekohe asjaomase töötaja teate kättesaamist ja kinnitab uurimismenetluse algust […].

4 Kui kaebaja teade on kätte saadud, siis personali direktoraadi peadirektor:

[…]

[…]

Ärakuulamine

Ärakuulamise eesmärk on teha täpselt kindlaks, mis juhtus, ning selgitada välja faktilised asjaolud, mis võimaldavad koostada põhjendatud soovituse. Pooltel ei ole võimalust ristküsitluseks, sest nad kuulatakse ära eraldi. Nad ei ole kohustatud kordama enda jaoks ebameeldivaid või piinlikkust tekitavaid üksikasju, kui see ei ole absoluutselt vajalik. Kõikidele uurimisse ja ärakuulamistesse kaasatud isikutele, sh abistajatele ja tunnistajatele meenutatakse, et neil on kohustus hoida saladust.

[…] Uurimiskomiteel on õigus toimida nii, nagu ta kohaseks peab. Üldjuhul toimub ärakuulamine mitme eraldi vestlusena, mis viiakse läbi järgmises järjekorras:

Vajaduse korral võib komitee asjasse segatud isikud uuesti ära kuulata ning kutsuda välja teisi töötajaid või küsida teavet või dokumentide ärakirju, kui terve komitee leiab, et see on õigustatud ja vajalik. Kahtluse korral saab otsustavaks presidendi arvamus küsimustes, mis puudutavad õigust tutvuda toimikute, andmete või muude uurimismeetoditega, kusjuures president võib vajaduse korral konsulteerida isikuandmete volinikuga. Komitee teatab kaebajale täiendavatest uurimistoimingutest.

Uurimise tulemus

Kui kõik menetlusosalised on ära kuulatud ja kõik muud vajalikud uurimistoimingud on tehtud, peaks komitee olema valmis asuma nõu pidama ja pakkuma välja põhjendatud soovituse. Tal ei ole pädevust teha otsust.

Komitee võib soovitada kas seda, et:

Komitee kirjalik soovitus esitatakse viie päeva jooksul alates uurimise lõpust ja saadetakse presidendile, et viimane otsustaks, missugused meetmed võtta.

Presidendi otsus […]

Hiljemalt viie tööpäeva jooksul alates sellest, kui komitee soovitus presidendile saadeti, teatatakse mõlemale poolele kirjalikult presidendi otsus, millele lisatakse komitee soovitus.“ [mitteametlik tõlge]

6

EIP võttis OZ‑i tööle 1. detsembril 2008.

7

2009. aasta lõpus asus EIP direktoraadis, kus OZ töötas, personalijuhina tööle F.

8

16. septembril 2012 asus OZ teise ametisse.

9

Jaanuaris 2014 märkis OZ oma osakonna juhatajale, et see ametikoha muudatus oli seotud seksuaalse ahistamisega, mis talle enda sõnul alates 2011. aastast F‑i poolt osaks sai.

10

OZ esitas 20. mail 2015 EIP personali direktoraadi peadirektorile kaebuse, milles ta kinnitas, et talle oli saanud F‑i poolt osaks seksuaalne ahistamine.

11

Peadirektor teatas 18. juunil 2015 OZ‑le, et tema kaebuse tulemusena on algatatud ametlik uurimismenetlus (edaspidi „uurimismenetlus“) töökohal väärika kohtlemise poliitika kohaselt.

12

19. juunil 2015 kiitis EIP president heaks uurimismenetlust läbi viiva komitee (edaspidi „uurimiskomitee“) koosseisu puudutava ettepaneku.

13

Uurimiskomitee nimetati ametlikult 26. juunil 2015 ja OZ‑le teatati, et ärakuulamised toimuvad sama aasta 20. juulil.

14

Uurimiskomitee edastas 17. septembril 2015 EIP presidendile oma aruande (edaspidi „uurimiskomitee aruanne“), mis sisaldas tema soovitusi koos põhjendustega.

15

Uurimiskomitee selgitas aruandes, et OZ‑i väited ei leidnud kinnitust, sest puudusid tunnistajad, kes oleksid väidetavaid tegusid pealt näinud. Seevastu olid kõik tunnistajad ühel meelel, et OZ‑i tervislik seisund tekitab muret. Ta elas üle traumeeriva lahkumineku oma elukaaslasest ja kaotas seejärel tublisti kaalu. OZ soovib pealegi väga karjääri teha ja on manipuleeriva käitumisviisiga, mis võib teistele inimestele probleeme tekitada. Tal on ka raske ükskõik missugust kriitikat omaks võtta. Lõpuks soovitas komitee OZ‑l ilmutada rohkem meeskonnavaimu ja saavutada positiivsem ellusuhtumine.

16

EIP president tegi uurimiskomitee soovitustele tuginedes 16. oktoobril 2015 vaidlusaluse otsuse, kusjuures uurimiskomitee aruanne lisati sellele otsusele.

17

EIP president küsis pärast vaidlusaluse otsuse tegemist veel uurimiskomiteelt selgitusi, et otsustada, kas algatada distsiplinaarmenetlus. Komitee edastas oma lõppseisukohad 12. jaanuaril 2016. Seejärel esitas apellant EIP personalieeskirjade (muudetud redaktsioonis) artikli 41 alusel lepitustaotluse.

18

EIP president tõdes 29. juunil 2016 vastavalt lepituskomisjoni 22. aprilli 2016. aasta järeldustele, et lepitusmenetlus ei andnud tulemusi.

19

OZ esitas hagi Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 22. juulil 2016 saabunud hagiavaldusega, mis algul registreeriti numbriga F‑37/16.

20

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. juuli 2016. aasta määruse (EL, Euratom) 2016/1192 Euroopa Liidu ja tema teenistujate vaheliste vaidluste esimeses kohtuastmes lahendamise pädevuse Üldkohtule üleandmise kohta (ELT 2016, L 200, lk 137) artikli 3 alusel anti käesolev kohtuasi staadiumis, milles see oli 31. augustil 2016, üle Üldkohtule. See kohtuasi registreeriti numbriga T‑607/16.

21

OZ palus Üldkohtul:

22

OZ põhjendas hagi sisuliselt kahe väitega.

23

Esimese väite kohaselt on rikutud uurimismenetlust reguleerivaid menetlusnorme ning apellandi menetluslikke õigusi, mis tal on Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK“) artikli 6 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 47 kohaselt, ning seda sellega, et ei peetud kinni mitmest uurimismenetluse etapist.

24

Teise väite kohaselt on rikutud EIÕK artiklit 8 ja harta artiklit 7 sellega, et OZ‑i hinnangul sisaldavad uurimiskomitee aruanne ja vaidlusalune otsus põhjendusi, mis on seotud tema eraeluga, eelkõige tema vaimse tervisega, mis uurimise eset arvestades ei puutu asjasse.

25

13. juulil 2017 tegi Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse, milles ta jättis OZ‑i hagi rahuldamata ja mõistis temalt välja kohtukulud.

26

Üldkohus jättis oma kohtuotsuses rahuldamata kõik OZ‑i kahju hüvitamise nõuded, leides, et ükski apellandi kriitiline väide ei käsitle rikkumist, mida saaks EIP‑le ette heita. Seejärel järeldas Üldkohus, et ka tühistamisnõuded tuleb jätta rahuldamata, võttes arvesse, et OZ väitis, et tühistamisnõuete aluseks olevad rikkumised vastavad tegevusele, mida ta heitis EIP‑le ette seoses kahju hüvitamise nõuetega, ja seega tuleb hagi tervikuna rahuldamata jätta.

27

Apellatsioonkaebuses palub OZ Euroopa Kohtul:

28

EIP palub Euroopa Kohtul:

29

Tuleb märkida, et apellant palub Euroopa Kohtul muu hulgas saata käesolev asi tagasi EIP‑le, et viimane saaks uuesti alustada uurimismenetlust ja EIP president teeks uue otsuse, mis oleks sõnastatud apellandi juhiste kohaselt.

30

Samas tuleb tõdeda, et apellant ei esita selle nõude põhjendamiseks ühtegi väidet. Apellatsioonkaebust ei saa ka tõlgendada viisil, mille kohaselt saaks selles sisalduvat arutluskäiku mõista vaidlustatud kohtuotsuse vastu esitatud väite või argumentidena.

31

Järelikult on see nõue vastuvõetamatu.

32

Peale selle leiab EIP, et apellatsioonkaebus on tervikuna vastuvõetamatu, sest esiteks ei viita see ühelegi vaidlustatud kohtuotsuse konkreetsele punktile, ja teiseks piirdub apellant esimeses kohtuastmes esitatud hagis sisalduvate argumentide kordamisega.

33

Selle kohta tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ilmneb eelkõige Euroopa Kohtu kodukorra artikli 168 lõike 1 punktist d ja artikli 169 lõikest 2, et apellatsioonkaebuses tuleb täpselt näidata selle kohtuotsuse kritiseeritavad osad, mille tühistamist nõutakse, ja seda nõuet konkreetselt toetavad õiguslikud argumendid. Nendest sätetest tulenevatele põhjendamise nõuetele ei vasta apellatsioonkaebus, mis piirdub Üldkohtus esitatud väidete ja argumentide kordamise või sõnasõnalise ülevõtmisega (vt selle kohta 17. mai 2017. aasta kohtuotsus Portugal vs. komisjon, C‑338/16 P, EU:C:2017:382, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 20. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Comunidad Autónoma de Galicia ja Retegal vs. komisjon, C‑70/16 P, EU:C:2017:1002, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).

34

Samas, kui apellant vaidlustab liidu õiguse tõlgendamise või kohaldamise Üldkohtu poolt, võivad esimeses kohtuastmes käsitletud õiguslikud küsimused siiski apellatsioonimenetluses uuesti arutusele tulla. Nimelt, kui apellant ei saaks oma apellatsioonkaebust juba Üldkohtus kasutatud väidete ja argumentidega sel viisil põhjendada, kaotaks apellatsioonimenetlus osaliselt oma mõtte (17. mai 2017. aasta kohtuotsus Portugal vs. komisjon, C‑338/16 P, EU:C:2017:382, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika).

35

Käesoleval juhul ei ole apellatsioonkaebuse puhul vastupidi EIP väidetele tegemist esimeses kohtuastmes juba esitatud argumentide lihtsa kordamisega. Need argumendid on tegelikult suunatud vaidlustatud kohtuotsuse põhjenduste vastu, kuna see kohtuotsus on vaidlustatud põhiõiguste seisukohalt, millele apellant tugineb, ja need võimaldavad Euroopa Kohtul seega teostada oma kontrolli. Lisaks on apellatsioonkaebuses vastupidi EIP väidetele selgelt märgitud vaidlustatud kohtuotsuse punktid, millega apellant ei nõustu.

36

Seetõttu, kui käesoleva kohtuotsuse punktis 29 mainitud nõue välja arvata, on apellatsioonkaebus vastuvõetav.

37

Apellant põhjendab apellatsioonkaebust kolme väitega, millest esimese kohaselt on rikutud harta artiklit 47 ja EIÕK artiklit 6, teise kohaselt harta artiklit 7 ja EIÕK artiklit 8 ning kolmanda kohaselt keeldutud õigusemõistmisest.

38

Sissejuhatuseks tuleb märkida, et kuna liit ei ole EIÕKga liitunud, ei saa ta olla selle alusel vastutav. Harta artikli 52 lõikest 3 tuleneb siiski, et hartas ette nähtud õigused on sama tähenduse ja ulatusega, nagu EIÕKga tagatud vastavad õigused.

39

Neil asjaoludel tuleb esimest, teist ja kolmandat väidet analüüsida ainult harta sätteid arvestades.

40

Apellatsioonkaebuse esimese väitega, mis jaguneb neljaks osaks, heidab apellant Üldkohtule esiteks ette tema menetluslike õiguste ulatuse ebaõiget kindlaksmääramist, teiseks uurimismenetluse tähtaja järgimata jätmise tagajärgede arvesse võtmata jätmist, kolmandaks uurimiskomitee õige koosseisu ebaõigesti hindamist ja neljandaks tema kaebuse konfidentsiaalsena käsitlemises kahtlevate argumentide tagasi lükkamist.

41

Esimese väite esimese osaga, mis puudutab apellandi menetluslike õiguste ulatuse ebaõiget kindlaksmääramist, väidab apellant sisuliselt, et Üldkohus eiras vaidlustatud kohtuotsuse punktides 52–54 õigust õiglasele kohtumenetlusele, täpsemalt võistlevuse põhimõtet ja poolte võrdsuse põhimõtet, kui ta leidis, et see, et uurimiskomitee ei võimaldanud tal tutvuda ahistamises süüdistatud isiku ja uurimise käigus üle kuulatud erinevate tunnistajate ütlustega, mis olid tema kaebuse tagasilükkamise otsuse aluseks, ega nende suhtes seisukohta võtta, ei olnud õigusvastane, samas kui apellandi ütlused edastati sellele isikule kokkuvõtte vormis, et ta saaks nende kohta oma kommentaarid esitada.

42

Teiseks heidab apellant Üldkohtule ette õigusnormi rikkumist seoses järeldusega, et uurimiskomitee ei olnud kohustatud ärakuulamisele kutsuma kõiki tunnistajaid, keda uurimise raames nimetati.

43

Kolmandaks väidab apellant, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta luges õiguspäraseks asjaolu, et nimetatud komitee ei võtnud arvesse apellandi esitatud meditsiinilisi aruandeid.

44

EIP väidab sisuliselt, et need argumendid ei ole põhjendatud eelkõige sellepärast, et poolte võrdsuse põhimõte on kohaldatav ainult juhtudel, kui pooled osalevad kohtumenetluses. Töökohal väärika kohtlemise poliitikas ette nähtud menetlus on aga haldusmenetlus. Ühtlasi leidis Üldkohus õigesti, et kaebaja ja ahistamises süüdistatu olukord ei ole võrreldavad ja seetõttu on ka kummagi menetluslikud õigused erinevad.

45

EIP leiab veel, et kuna uurimiskomitee menetlus ei ole kohtumenetlus, siis ei nõua õigusnormid, et see komitee kutsuks kohale konkreetseid tunnistajaid või annaks ärakuulamist taotlenud poolele teada, kui tunnistajatel ei ole võimalik kohale tulla.

46

Viimaseks märgib EIP seoses apellandi esitatud meditsiiniliste aruannetega, et neil puudub tõendusjõud, sest arstid ei ole faktilistest asjaoludest teada saanud vahetult, vaid on lihtsalt tuginenud apellandi väidetele.

47

Tuleb märkida, et apellant leiab ebaõigesti, et uurimiskomitee, kes annab arvamuse, millest EIP president lähtub, ning samuti EIP president ise on samastavad „kohtuga“ harta artikli 47 tähenduses.

48

On nimelt ilmne, et uurimiskomitee, mis on ad hoc organ, mille liikmed nimetab EIP president ja kes uurimise tulemusel esitavad mittesiduva soovituse, ega EIP president ei vasta Euroopa Kohtu praktikas täpsustatud erinevatele kriteeriumidele, mille alusel saab määratleda mõiste „kohus“ harta artikli 47 tähenduses (vt täpsemalt mõiste „kohus“ kohta 27. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Associação Sindical dos Juízes Portugueses, C‑64/16, EU:C:2018:117, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika). Seetõttu ei saa neid ei eraldivõetuna ega koos pidada eelnevalt „seaduse alusel moodustatud kohtuks“ nimetatud artikli 47 tähenduses.

49

Sellest järeldub, et käesoleval juhul ei ole harta artikkel 47 kohaldatav ja seetõttu ei saa apellant oma esimese väite esimese osa põhjendamiseks tugineda selle artikli rikkumisele.

50

Sellegipoolest tuleb märkida, et nagu ilmneb vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 52 ja 53, tõi Üldkohus välja, et sellises menetluses, nagu on vaidluse all, saab väidetava ahistamise ohver hea halduse põhimõtte kohaselt tugineda õigusele olla ära kuulatud.

51

Harta artikli 41 „Õigus heale haldusele“ lõikes 1 on nimelt ette nähtud, et igaühel on õigus sellele, et liidu institutsioonid ja organid käsitleksid tema küsimusi erapooletult, õiglaselt ning mõistliku aja jooksul.

52

Lisaks on nimetatud artikli 41 lõikes 2 sätestatud, et õigus heale haldusele kätkeb igaühe õigust, et teda kuulatakse ära enne seda, kui tema suhtes kohaldatakse üksikmeedet, mis võib teda kahjustada, ja igaühe õigust tutvuda teda puudutavate andmetega, võttes samal ajal arvesse konfidentsiaalsuse ning ameti‑ ja ärisaladusega seotud õigustatud huve, ning asutuste kohustust põhjendada oma otsuseid.

53

Täpsemalt tagab õigus olla ära kuulatud igaühele võimaluse teha haldusmenetluse raames, enne tema huve kahjustada võiva otsuse tegemist, tegelikult ja tõhusalt teatavaks oma seisukoht (vt eelkõige 22. novembri 2012. aasta kohtuotsus M., C‑277/11, EU:C:2012:744, punkt 87, ja 11. detsembri 2014. aasta kohtuotsus Boudjlida, C‑249/13, EU:C:2014:2431 punkt 36).

54

Seetõttu peab Euroopa Kohus kontrollima, kas Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta asus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 54 seisukohale, et uurimiskomitee ei rikkunud õigusnormi seoses hea halduse põhimõttest tuleneva õigusega olla ära kuulatud.

55

Sellega seoses tuleb tõdeda, et vaidlusalune otsus, millega lükatakse tagasi apellandi kaebus, on apellandi suhtes võetud üksikmeede, mis kahjustab tema huve harta artikli 41 lõike 2 tähenduses.

56

Sellest järeldub, et nii uurimiskomitee enne EIP presidendile soovituste esitamist kui ka igal juhul EIP president enne apellandi huve kahjustava otsuse tegemist pidid järgima tema kui kaebaja õigust olla ära kuulatud.

57

Täpsemalt oli apellandil selleks, et ta saaks tegelikult oma märkused esitada, õigus sellele, et talle esitataks vähemalt kokkuvõte ahistamises süüdistatud isiku ja erinevate tunnistajate ütlustest osas, milles uurimiskomitee kasutas neid ütlusi oma aruandes soovituste tegemiseks EIP presidendile, kes võttis need soovitused vaidlusaluse otsuse tegemise aluseks, kusjuures selle kokkuvõtte edastamisel oleks vajaduse korral tulnud järgida õiguspäraseid huve konfidentsiaalsuse säilitamise osas.

58

Käesoleval juhul on selge, et apellant kuulati ära ainult uurimismenetluse alguses. Seevastu ei kuulatud teda ära ei enne seda, kui uurimiskomitee esitas oma soovitused EIP presidendile, ega enne seda, kui EIP president tegi vaidlusaluse otsuse.

59

Sellest järeldub, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta ei tuvastanud, et harta artiklist 41 tulenevate nõuetega on vastuolus see, et apellandile ei esitatud vähemalt kokkuvõtet ahistamises süüdistatud isiku ja erinevate tunnistajate ütlustest ja et teda ei kuulatud nende osas ära, nii et talle ei antud võimalust esitada nende sisu kohta tõhusalt oma märkused enne, kui uurimiskomitee esitas oma soovitused EIP presidendile, ja igal juhul enne, kui EIP president tegi vaidlusaluse otsuse, mis apellanti kahjustab.

60

Ilma et oleks vaja analüüsida teisi argumente, mis apellant esimese väite esimeses osas on esitanud, ega selle väite teisi osi, tuleb vaidlustatud kohtuotsus tühistada osas, milles sellega jäeti rahuldamata apellandi hagis esitatud hüvitisenõuded, mis põhinevad EIP vastutusel uurimismenetluses väidetavalt toime pandud normirikkumiste eest, sealhulgas apellandi õiguse olla õiglaselt ära kuulatud rikkumise eest, ning samuti osas, milles selle kohtuotsusega jäetakse rahuldamata hagis esitatud tühistamisnõuded.

61

Apellatsioonkaebuse teises väites leitakse, et Üldkohus rikkus õigusnormi, asudes seisukohale, et uurimiskomitee ei rikkunud harta artiklit 7, kui ta kajastas apellandi eraelu teatavaid aspekte oma uurimisaruandes. Kolmas väide tuleneb sellest, et seda tehes keeldus Üldkohus õigusemõistmisest.

62

Kuna need väited põhinevad osaliselt kattuvatel argumentidel, tuleb neid analüüsida koos.

63

Apellant väidab sisuliselt, et Üldkohus rikkus õigust eraelu austamisele käsitleva harta artikli 7 tõlgendamisel õigusnormi, kuna ta asus ebaõigesti seisukohale, et EIP ei pannud toime rikkumist, kui ta ei kustutanud uurimisaruandest ja vaidlusalusest otsusest apellandi eraelu puudutavaid asjaolusid, mille mainimine on liigne, asjakohatu ja uurimiskomitee pädevusest väljaspool. Apellant mainib sellega seoses eelkõige asjaolu, et aruanne viitab tema keerulistele suhetele oma toonase osakonnajuhatajaga, tema raskustele võtta omaks mis tahes kriitikat ja tema kannatamatut soovi karjääri teha, sest need asjaolud ei ole tema hinnangul otseselt vajalikud selle kindlaks tegemisel, kas ta oli seksuaalse ahistamise ohver. Ta väidab, et lisaks kahjustavad need kommentaarid tema tervist, nagu selgelt ilmneb uuest meditsiinilisest aruandest.

64

EIP vaidleb kõigile neile väidetele vastu.

65

Harta artikliga 7 kaitstud õigus eraelu austamisele ei ole absoluutne õigus. Seda õigust võib piirata sellisel moel nagu käesolevas asjas, tingimusel et need piirangud on tegelikult vastavad liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele ega kujuta taotletavat eesmärki silmas pidades endast ebaproportsionaalset riivet.

66

Selles osas ei ole vaidlust selle üle, et kõnealune menetlus vastab üldist huvi pakkuvale eesmärgile ehk võimalike inimväärikust kahjustavate ahistamisjuhtumite, täpsemalt seksuaalse ahistamise tuvastamisele.

67

Seetõttu tuleb kindlaks teha, kas apellandi eraelu puudutavate, väidetavalt liigsete ja asjakohatute asjaolude mainimine uurimisaruandes ja vaidlusaluses otsuses kujutavad taotletavat eesmärki silmas pidades endast ebaproportsionaalset riivet.

68

Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et Üldkohus selgitas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 71, et need erinevad asjaolud olid otsesed viited tunnistajate ütlustele ja nende ütluste mainimine võimaldas välja tuua asjaolud, mille põhjal uurimiskomitee oma soovitused koostas.

69

Järgmiseks, selle kohtuotsuse punktis 72 leidis Üldkohus, et vastupidi sellele, mida väidab apellant, ei olnud uurimiskomitee teinud järeldusi ega esitanud väiteid apellandi terviseseisundi kohta, vaid oli piirdunud tunnistajate ütluste kordamisega. Samas ei teinud see komitee nendest ütlustest ühtegi meditsiinilise sisuga järeldust.

70

Viimaks leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 74, et igal juhul oli uurimiskomitee aruanne sisedokument, mis oli mõeldud ainult EIP presidendile ja kahele asjasse puutuvale poolele, ja seega ei kuulunud see otsus levitamisele.

71

Eelnevat arvestades ei ilmne, et uurimiskomitee aruandes ja vaidlusaluses otsuses mainitud asjaolud apellandi eraelu kohta on liigsed ja asjakohatud.

72

Järelikult ei rikkunud Üldkohus harta artikli 7 seisukohalt õigusnormi, asudes seisukohale, et ülalnimetatud asjaolude mainimine uurimisaruandes ja vaidlusaluses otsuses ei kujuta endast õigusnormi rikkumist EIP poolt.

73

Mis kolmandaks puudutab teatavate apellandi tervist puudutavate kommentaaride väidetavat kahjustavat toimet, siis apellant viitab uuele psühhoterapeudi aruandele, mis on koostatud 2016. aasta juulis ehk pärast uurimiskomitee aruande koostamist. Selle kohta piisab kui märkida, et apellatsioonkaebuses ei heida apellant Üldkohtule ette selle meditsiinilise aruande arvesse võtmata jätmist.

74

Sellest tuleneb, et apellatsioonkaebuse teine ja kolmas väide tuleb tagasi lükata.

75

Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu teise lause kohaselt võib Euroopa Kohus teha Üldkohtu otsuse tühistamise korral asja suhtes ise lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium seda lubab.

76

Tuleb aga rõhutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt toob kaitseõiguste, eelkõige õiguse olla ära kuulatud rikkumine kaasa asjaomase haldusmenetluse lõpus tehtud otsuse tühistamise vaid juhul, kui ilma selle rikkumiseta oleks menetluse tulemus võinud olla teistsugune (10. septembri 2013. aasta kohtuotsus G. ja R., C‑383/13 PPU, EU:C:2013:533, punkt 38, ja 3. juuli 2014. aasta kohtuotsus Kamino International Logistics ja Datema Hellmann Worldwide Logistics, C‑129/13 ja C‑130/13, EU:C:2014:2041, punkt 79).

77

Praegusel juhul tuleb märkida, et nähtuvalt käesoleva kohtuotsuse punktist 59 rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta ei tuvastanud, et harta artiklist 41 tulenevate nõuetega on vastuolus see, et apellandile ei esitatud vähemalt kokkuvõtet ahistamises süüdistatud isiku ja erinevate tunnistajate ütlustest ja et teda ei kuulatud nende osas ära, nii et talle ei antud võimalust esitada nende sisu kohta tõhusalt oma märkused enne, kui uurimiskomitee esitas oma soovitused EIP presidendile, ja igal juhul enne, kui EIP president tegi vaidlusaluse otsuse, mis apellandi huve kahjustab.

78

See rikkumine mõjutas kindlasti nii uurimiskomitee aruande kui ka vaidlusaluse otsuse sisu, nii et on mõeldav, et nii selle aruande kui ka selle otsuse tulemus oleks võinud olla teistsugused.

79

Sellegipoolest, kuna see aruanne on lihtsalt seda otsust ettevalmistav akt, ei saa seda pidada vaidlustatavaks aktiks ja seda ei saa seega tühistada, tuleb tühistada ainult vaidlusalune otsus.

80

Mis puudutab käesoleva kohtuotsuse punktis 60 mainitud hüvitisenõudeid, siis esiteks tuleb märkida, et vaidlusaluse otsuse tühistamine on piisavaks hüvitiseks mittevaralise kahju eest, mis apellandile võib olla käesoleval juhul tekkinud.

81

Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded on seega ainetud ja selles osas ei ole tarvis otsust teha (vt selle kohta 9. juuli 1987. aasta kohtuotsus Hochbaum ja Rawes vs. komisjon, 44/85, 77/85, 294/85 ja 295/85, EU:C:1987:348, punkt 22).

82

Mis teisalt puudutab nõudeid mõista EIP‑lt apellandi kasuks välja 977 eurot (koos käibemaksuga) ning ettemaksuna 5850 eurot ravikulude eest, siis tuleb märkida, et apellant ei ole tõendanud ega isegi väitnud, et EIP toimepandud rikkumise, mis on tuvastatud käesoleva kohtuotsuse punktis 77, ja mainitud ravikulude vahel oleks põhjuslik seos. Esimeses kohtuastmes esitatud hagis väitis apellant hoopis, et need ravikulud on talle väidetavalt osaks saanud seksuaalse ahistamise „otsene tagajärg“. Pealegi on apellandi nõue mõista tema kasuks välja 5850 euro suurune ettemaks tulevaste ravikulude eest igal juhul ennatlik, sest need kulud ei ole veel tekkinud.

83

Neil asjaoludel tuleb käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis nimetatud hüvitisenõuded rahuldamata jätta.

84

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõige 2 näeb ette, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotamise.

85

Kodukorra artikli 138 lõike 1 kohaselt, mida artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste lahendamisel, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

86

Kuna EIP on kohtuvaidluse põhiosas kaotanud, tuleb tema kohtukulud tema enda kanda jätta ja mõista temalt vastavalt OZ‑i poolt kohtuistungil esitatud nõudele välja ka OZ‑i kohtukulud nii esimeses kohtuastmes kui ka apellatsioonimenetluses.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: