1. 

Kas finantsteenuste ja eelkõige hüpoteeklaenu kaugturustuse kontekstis on õiguspärane, kui tarbija rakendab oma taganemisõigust pärast lepingu täielikku täitmist, lähtudes sellest, et teenuste osutaja poolt sama taganemisõiguse kohta esitatud teave on kooskõlas liidu õiguses sätestatuga, kuid mitte kohaldatava riigisisese õiguse konsolideeritud tõlgendusega?

2. 

Teisisõnu, kas väidetava teabe puudumise korral taganemisõiguse kohta, mida reguleerivad kohaldatavad riigisisesed õigusaktid, mis kaitsevad tarbijat suuremal määral kui liidu õiguses, on tarbija taganemisõigus „igavene“?

3. 

Käesolevas ettepanekus, lähtudes finantsteenuste kaugturustuse täielikku ühtlustamist taotleva direktiivi 2002/65/EÜ analüüsist, põhjendan, miks ei saa riigisiseste õigusaktidega kalduda taganemisõiguse teemal kõrvale selles direktiivis sätestatud eeskirjadest, isegi juhul, kui erandi tegemine on tarbijale soodsam.

4.

Direktiivi 2002/65 ( 2 ) artiklis 3 „Tarbijale enne sidevahendi abil lepingu sõlmimist antav teave“ on sätestatud:

„1.   Tarbijale antakse aegsasti enne seda, kui ta ennast sidevahendi abil sõlmitud lepingu või tehtud pakkumisega seob, järgmine teave, mis käsitleb:

[…]

5.

Direktiivi 2002/65 artikli 4 „Muud teabele esitatavad nõuded“ lõikes 2 on sätestatud:

„Kuni suurema ühtsuse saavutamiseni võivad liikmesriigid säilitada või kehtestada rangemad sätted eelteabele esitatavate nõuete kohta, kui sellised sätted on kooskõlas ühenduse õigusega.“

6.

Direktiivi 2002/65 artikli 5 „Lepinguliste tingimuste ja eelteabe edastamine“ lõike 1 kohaselt:

„Teenuste osutaja edastab tarbijale kõik lepingulised tingimused ning artikli 3 lõikes 1 ja artiklis 4 nimetatud teabe paberkandjal või mõnel muul tarbijale ligipääsetaval püsival andmekandjal aegsasti enne seda, kui tarbija ennast mõne sidevahendi abil sõlmitud lepingu või tehtud pakkumisega seob.“

7.

Direktiivi 2002/65 artiklis 6 „Taganemisõigus“ on sätestatud:

„1. […] Taganemise tähtaeg algab:

[…]

2.   Taganemisõigust ei kohaldata:

[…]

3.   Liikmesriigid võivad ette näha, et taganemisõigust ei kohaldata:

[…]

6.   Kui tarbija rakendab oma taganemisõigust, teatab ta sellest enne asjaomase tähtaja möödumist artikli 3 lõike 1 punkti 3 alapunkti d kohaselt talle antud praktilisi suuniseid järgides ja kasutades vahendeid, mille vastavust siseriiklikule õigusele on võimalik tõendada. Tähtaega loetakse järgituks, kui teatis, juhul kui see on paberkandjal või mõnel muul saajale ligipääsetaval püsival andmekandjal, on saadetud enne tähtaja möödumist“.

8.

Direktiivi 2002/65 artikli 7 „Enne taganemist osutatud teenuste eest tasumine“ kohaselt:

„1.   Kui tarbija rakendab artikli 6 lõikes 1 sätestatud taganemisõigust, võib temalt nõuda tasumist põhjendamatult viivitamata üksnes teenuse eest, mida teenuste osutaja on lepingu kohaselt tõepoolest osutanud. Lepingu täitmist võib alustada üksnes pärast seda, kui tarbija on selleks oma nõusoleku andnud.

[…]

4.   Teenuste osutaja tagastab tarbijale põhjendamatult viivitamata ja hiljemalt 30 kalendripäeva jooksul kõik summad, mis ta on tarbijalt kooskõlas sidevahendi abil sõlmitud lepinguga saanud, välja arvatud lõikes 1 nimetatud summa. Kõnealune tähtaeg algab päeval, kui teenuste osutaja saab taganemisteatise“.

9.

Tsiviilseadustiku § 312b (Bürgerliches Gesetzbuch, edaspidi „BGB“) „Sidevahendi abil sõlmitud lepingud“ põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis sätestab:

„1.   Sidevahendi abil sõlmitud lepingud on lepingud kaupade tarnimise või teenuste osutamise kohta, kaasa arvatud finantsteenused, mille teenuste osutaja ja tarbija sõlmivad üksnes kaugsidevahendi kasutamise teel, välja arvatud juhul, kui lepingu sõlmimine ei toimu organiseeritud kaugmüügi- või teenuste osutamise skeemi alusel. Finantsteenused esimese lause tähenduses on pangateenused ja krediidi-, kindlustus-, personaalpensioni, investeerimis- või makseteenused“.

10.

BGB § 312d „Taganemis- ja tagastamisõigus sidevahendite abil sõlmitud lepingute korral“ põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis sätestab:

„1.   Sidevahendite abil sõlmitud lepingute korral on tarbijal taganemisõigus vastavalt §-le 355 […].

2.   Erinevalt § 355 lõike 2 esimesest lausest ei alga taganemistähtaeg enne teavitamiskohustuste täitmist vastavalt § 312c lõikele 2 […] ja teenuste puhul enne lepingu sõlmimise päeva.

3.   Teenuse puhul lõpeb taganemisõigus ka järgmistel juhtudel:

1.   finantsteenuse puhul siis, kui mõlemad pooled on tarbija sõnaselgel taotlusel lepingu täielikult täitnud enne seda, kui tarbija oma taganemisõigust rakendab,

[…].

5.   Peale selle ei ole sidevahendi abil sõlmitud lepingute puhul taganemisõigust juhul, kui tarbijal on juba §-de 495, 499–507 alusel § 355 või § 356 kohane taganemis- või tagastamisõigus. Selliste lepingute puhul kehtib mutatis mutandis lõige 2.

6.   Sidevahendi abil sõlmitud finantsteenuste osutamise lepingute puhul peab tarbija erinevalt § 357 lõikest 1 maksma seadusest tulenevate lepingust taganemist käsitlevate sätete kohaselt hüvitist saadud teenuse eest ainult siis, kui enne tema poolt lepingu sõlmimiseks nõustumuse andmist on sellele õiguslikule tagajärjele viidatud ja kui ta on andnud selleks sõnaselge nõusoleku, et teenuste osutaja alustab teenuse osutamist enne taganemistähtaja lõppemist“.

11.

Vastavalt BGB §-le 495 „Taganemisõigus“:

„1.   Tarbijalaenulepingu korral on laenusaajal vastavalt §-le 355 lepingust taganemise õigus“.

12.

BGB §-s 355 „Taganemisõigus tarbijalepingute korral“ põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis on sätestatud:

„1.   Kui tarbijale on seadusega ette nähtud käesoleva sätte kohane taganemisõigus, ei ole tarbija selle õiguse tähtaegse rakendamise korral enam seotud lepingu sõlmimisel antud nõustumusega.

[…]

3.   Taganemisõigus lõpeb hiljemalt kuus kuud pärast lepingu sõlmimist. Kaupade tarnimisel ei hakka tähtaeg kulgema enne päeva, kui tarbija on kauba kätte saanud. Erinevalt esimesest lausest ei lõpe taganemisõigus juhul, kui tarbijat ei ole tema taganemisõigusest nõuetekohaselt teavitatud; sidevahendi abil sõlmitud finantsteenuse osutamise lepingu puhul ei lõpe taganemisõigus lisaks ka siis, kui teenuste osutaja ei ole nõuetekohaselt täitnud § 312c lõike 2 punkti 1 kohaseid kohustusi“.

13.

Oktoobris 2007 sõlmisid kaks tarbijat krediidiasutusega DSL Bank – Deutsche Postbank AG äriüksus – hüpoteeklaenu lepingu, mille eesmärk oli rahastada nende kasutuses oleva kinnisvara ostu.

14.

Annuiteetgraafikuga laen nägi ette kindlaksmääratud intressimäära kuni 31. detsembrini 2017. Selle laenulepingutaotluse kohaselt pidi laenusaaja algul tasuma laenu 2,00% ulatuses ja maksma intressi ning laenu põhiosa tagasimaksmiseks igakuiste maksetena 548,53 eurot. Laenu tagasimaksmine pidi algama esimese kuumaksega 30. novembril 2007. Lisaks sõltus laenu andmine tagatisest, milleks oli hüpoteegi seadmine nimetatud kinnisasjale.

15.

Lepingu sõlmimise menetlus toimus järgmiselt. DSL Bank andis tarbijatele kirjaliku eeltäidetud „laenulepingu taotluse“, koos taganemisjuhendiga, ülevaatega väljamaksmis- ja finantseerimistingimustest ning „tarbija teabelehega hüpoteeklaenu kohta“ (edaspidi „teabeleht“).

16.

Eespool nimetatud dokument andis tarbijatele muu hulgas teavet „taganemisõiguse lõppemise kohta siis, kui leping on täielikult täidetud ja laenusaaja on selleks sõnaselge nõusoleku andnud“.

17.

Tarbijad allkirjastasid laenutaotluse, taganemisjuhendi ja tarbija teabelehe kättesaamise kinnituse ning saatsid DSL Bankile laenudokumentide allkirjastatud eksemplari. Seejärel võttis DSL Bank tarbijate laenutaotluse vastu.

18.

Tarbijad seadsid seepeale kokkulepitud hüpoteegi. DSL Bank laskis laenu tarbijate soovil välja maksta, samal ajal kui tarbijad tegid kokkulepitud makseid.

19.

8. juuni 2016. aasta kirjaga taganesid tarbijad laenulepingust seetõttu, et taganemisjuhend ei olnud Saksa õigusega kooskõlas.

20.

Kuna DSL Bank taganemisõiguse kehtivust ei tunnistatud, pöördusid tarbijad Landgericht Bonni poole (Bonni esimese astme kohus, Saksamaa), paludes tuvastada, et pärast taganemist ei saanud DSL Bank enam laenulepingust tulenevatele õigustele tugineda. Lisaks palusid nad, et DSL Bank maksaks tagasi taganemise hetkeks makstud summad ja hüvitist nende summade kasutamise eest.

21.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et laenusaajaile antud taganemisjuhend põhineb BGB § 312d lõike 3 punktil 1, millega võetakse üle direktiivi 2002/65 artikli 6 lõike 2 punkt c. Bundesgerichtshofi (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) kohtupraktika kohaselt ei kohaldata viimati nimetatud sätet tarbimise rahastamise, sealhulgas sidevahendi abil sõlmitud lepingute suhtes. Nende lepingute puhul oleks tarbijal taganemisõigus, mis ei ole reguleeritud BGB § 312d lõike 2 punktis 1, vaid BGB § 355 lõikes 3, mida tõlgendatakse koostoimes BGB § 495 lõikega 1, milles on ette nähtud, et taganemisõigus ei lõpe üksnes seetõttu, et mõlemad pooled on lepingu tarbija sõnaselgel taotlusel juba täielikult täitnud enne seda, kui tarbija oma taganemisõigust rakendab.

22.

Sellega seoses, kuna põhikohtuasja lahendamine sõltub direktiivi 2002/65 tõlgendamisest, otsustas Landgericht Bonn (Bonni esimese astme kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

23.

Direktiiv 2002/65 on osa liidu seadusandja üldkavast, mille eesmärk on kujundada välja finantsinstrumentide ja nende kaugturustuse integreeritud turg. Eelkõige täiendab see direktiivi 97/7/EÜ tarbijate kaitse kohta sidevahendi abil sõlmitud lepingute korral, ( 3 ) mis on nüüdseks kehtetuks tunnistatud ja asendatud direktiiviga 2011/83/EL ( 4 ), mis jättis finantsinstrumendid kohaldamisalast väljapoole.

24.

Sellega seoses on riigisiseste regulatsioonide ühtlustamise eesmärk kõrvaldada takistused, mis piiravad finantsteenuste vaba liikumist ja tagada sidevahendi abil sõlmitud finantsteenuste lepingute sõlmimise kontekstis tarbijakaitse kõrge tase.

25.

Kõnealuse direktiivi eesmärk on seega tagada tarbijakaitse kõrge tase Euroopa finantsteenuste integreeritud turu loomisel. ( 5 )

26.

See on üks direktiividest, mis alates 2000. aastate algusest viivad ellu liidu seadusandja tahet minna minimaalselt ühtlustatuse tasemelt üle tarbijate kaitsmiseks vajalike regulatsioonide täielikule ühtlustatusele.

27.

Vajadus liikuda täieliku ühtlustatuse suunas on põhjendatud asjaoluga, et minimaalse ühtlustatuse tingimus – mis võimaldas liikmesriikidel tagada oma õigusaktides tarbijakaitse kõrgema taseme, kui liidu õigusaktidega ette nähtud – oli toonud kaasa erinevate liikmesriikide eeskirjade killustatuse.

28.

See killustatus vähendas ühelt poolt ettevõtjate piiriülest tegevust, kes pidid kandma sageli lisakulusid selleks, et omandada vajalikke õiguslikke oskusi selleks, et täita erinevate õigussüsteemide eeskirju, ning teiselt poolt põhjustas see tarbijate usalduse puudumist, kuna nad ei teadnud, milline kaitse neile erinevates liikmesriikides tegelikult laienes.

29.

Euroopa Kohtul on olnud võimalus rõhutada – ehkki seoses direktiiviga 2005/29 ( 6 ) ja direktiiviga 2008/48 ( 7 ), mis on osa samast õiguspoliitika kavast –, et täielikku ja imperatiivset ühtlustamist on mitmes põhiküsimuses „vaja selleks, et tagada kõikidele liidu tarbijatele nende huvide võrdselt kõrgetasemeline kaitse ja aidata kaasa hästitoimiva siseturu tekkele tarbijakrediidi valdkonnas“. ( 8 )

30.

Selle valiku tõttu ei saa ükski liikmesriik täieliku ühtlustamise direktiivi olemasolul kehtestada liidu õigusaktidest erandeid, mis on tarbijate suhtes soodsamad, välja arvatud juhul, kui see on direktiiviga sõnaselgelt lubatud. ( 9 )

31.

Mis puutub direktiivi 2002/65, siis on mitu süsteemset, teleoloogilist ja grammatilist tegurit, mis võimaldavad seda kvalifitseerida täieliku ühtlustamise direktiivina eespool kirjeldatud tingimustel.

32.

Põhjenduses 12 ( 10 ) on tegelikult rõhutatud vastuoluliste või erinevate tarbijakaitse eeskirjade halba mõju siseturu toimimisele ja ettevõtjatevahelisele konkurentsile turul. Direktiivi eesmärk on kehtestada ühtsed finantsteenuste kaugturustust reguleerivad eeskirjad.

33.

Nagu on täpsustatud põhjenduses 13 ( 11 ), ei tohiks liikmesriikidel olla võimalik võtta valdkonnas, mida direktiiv ühtlustab, vastu muid kui direktiiviga ette nähtud sätteid. Üksnes juhul, kui direktiivis on konkreetselt sätestatud teisiti, lubatakse liikmesriikidel teha erandeid direktiivis sätestatud eeskirjadest.

34.

Põhjenduses 13 väljendatu näiteks on artikli 4 lõike 2 säte, mis lubab liikmesriikidel säilitada või kehtestada rangemad sätted eelteabele esitatavate nõuete kohta, kui sellised sätted on kooskõlas liidu õigusega.

35.

Lisaks on artiklis 1 ( 12 ) täpsustatud direktiivi eesmärk „ühtlustada tarbijale suunatud finantsteenuste kaugturustust käsitlevaid liikmesriikide õigusnorme“.

36.

Lõpuks on kavatsus rakendada finantsteenuste kaugturustuse valdkonnas täielikku ühtlustamist tuletatav ka ettevalmistustööst. Nagu kohtuasja materjalidest nähtub, on ühtlustamise ulatust käsitletud õigusloomemenetluse erinevates etappides.

37.

Tegelikult selgus komisjoni algsest ettepanekust, et liikmesriigid ei tohi direktiiviga ühtlustatud valdkondades vastu võtta muid, kui direktiivis sätestatud sätteid, mis on ühtlustatud selleks, et tagada õigusakti kasulik mõju, tagades samal ajal tarbijakaitse kõrge taseme ja saavutades finantsteenuste vaba liikumise ( 13 ).

38.

Neil asjaoludel tuleneb nii grammatilisest kui teleoloogilisest tõlgendusest, et direktiivi eesmärgi tõttu on kõik selle sätetest tehtavad erandid lubatud ainult juhul, kui see õigus on liikmesriikidele sõnaselgelt antud.

39.

Lisaks peavad liikmesriigid erandkorra säilitamise või kehtestamise korral järgima direktiivis ( 14 ) määratletud menetlust, mis võimaldab komisjonil teha talle edastatud teave riigisiseste sätete kohta kättesaadavaks tarbijatele ja ettevõtjatele, et mitte seada ohtu direktiivi ühtlustamise eesmärke.

40.

Seni on täheldatud, et finantsteenuste vaba liikumine eeldab täielikku ühtlustamist selleks, et vältida liikmesriikide vahelist ebavõrdsust, eriti sellistes sektorites nagu kaugturustus, mis on oma olemuselt rahvusvaheline.

41.

Ühtse turu ühendamiseks võetud meetmed ei saa siiski kahjustada tarbijakaitset, vaid peavad kaasa aitama kõrgetasemelise tarbijakaitse saavutamisele, nagu on märgitud ka põhjenduses 1 ( 15 ).

42.

Nende ühiste eeskirjade eesmärk on ühitada siseturu tugevdamise ja tarbijakaitse kõrge taseme ettevalmistamise vajadused, eesmärgiga suurendada selle tarbija usaldust, kes on kaugturustuse suhtes vastuvõtlikum ( 16 ).

43.

Esimene eelotsuse küsimus esitab sisuliselt Euroopa Kohtule järgmise tõlgendamisküsimuse: kas direktiivis 2002/65 sisalduva lepingueelse teavitamiskohustuse ja taganemisõiguse regulatsiooniga on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis näevad ette juhul, kui tarbijat ei ole taganemisõiguse riigisisesest regulatsioonist piisavalt teavitatud, taganemisõiguse igal ajal ka siis, kui tarbija selgel taotlusel on mõlemad pooled lepingu juba enne seda täielikult täitnud.

44.

Eeltoodust lähtuvalt tuleneb direktiivile 2002/65 omasest ühtlustamiseesmärgist lineaarselt sellele küsimusele jaatav vastus.

45.

Vastuse täielikkuse huvides analüüsin siiski, kuigi lühidalt, erinevaid sellega seotud õiguslikke küsimusi.

46.

Eelkõige võib täheldada, et direktiivis rakendatakse tarbijakaitset ühelt poolt teenuste osutajale ka lepingueelses etapis teavitamiskohustuse kehtestamisega ning teiselt poolt tarbijale taganemisõiguse teostamise võimaluse andmisega.

47.

Õigus olla piisavalt informeeritud ja taganemisõigus on küll tihedalt seotud, kuid on siiski struktuurselt erinevad ja need on direktiivis 2002/65 reguleeritud diferentseeritult.

48.

Eelteabe nõue mängib keskset rolli direktiivi üldises süsteemis, sest nagu Euroopa Kohus on täpsustanud tarbijate kaitse kohta seoses väljaspool äriruume sõlmitud lepingutega, on selle puhul tegemist eeldusega, mille kohaselt tarbija kui nõrk pool oleks oma õigustest täielikult teadlik. Teavitamiskohustus näib seega olevat oluline tagatis tarbijaõiguste ning ka taganemisõiguse tõhusaks rakendamiseks ja sel põhjusel on see vajalik liidu tarbijakaitsealaste õigusaktide kasuliku mõju realiseerimiseks ( 17 ).

49.

Põhjenduses 23 ( 18 ) on öeldud, et tarbijate optimaalne kaitse eeldab, et tarbijat teavitatakse nõuetekohaselt direktiivi sätetest ja sellest, et tal on taganemisõigus.

50.

Lisaks, kui ollakse sellises olukorras nagu põhikohtuasjas, tuleb tarbijat teavitada taganemisõiguse kohaldamata jätmisest, kui ta nõuab sõnaselgelt lepingu täitmist. ( 19 )

51.

Samamoodi tuleb tarbijale enne sidevahendi abil lepingu sõlmimist esitada vastavalt direktiivi artiklile 3 eelteave taganemisõiguse olemasolu või selle puudumise kohta.

52.

Lisaks võimaldab direktiivi artikkel 4 liikmesriikidel säilitada või kehtestada rangemad sätted eelteabele esitatavate nõuete kohta, kui sellised sätted on kooskõlas ühenduse õigusega ja pärast komisjoni teavitamist.

53.

On selge, et liikmesriigid võivad kehtestada rangemaid õigusakte üksnes seoses täiendavate nõuetega, mis puudutavad eelteavet.

54.

Kohtuasja materjalidest ei nähtu, et Saksamaa Liitvabariik oleks komisjonile teatanud oma soovist kasutada eespool nimetatud erandi võimalust, ja igal juhul ei nähtu vastavalt sündmuste toimumise ajal kehtinud õigusaktidest, et direktiivi suhtes oleks kehtestatud täiendavaid nõudeid eelteabe kohta.

55.

Taganemisõigus, nagu eelteabe esitamise kohustus, on Euroopa Liidu õiguses tarbijakaitse kontekstis kesksel kohal ja tarbijal on õigus ümber mõelda.

56.

Selle õigusmõiste üldise kasutuselevõtu ratio tarbijalepingutes seisneb liidu seadusandja valmisolekus lõpetada lepinguline tasakaalustamatus, mis iseloomustab suhteid teenuste osutajaga, andes tarbijale võimaluse lõpetada lepinguline suhe subjektiivse meelemuutuse tulemusel, mida saab kasutada kindlaksmääratud aja jooksul.

57.

Direktiivis 2002/65 reguleeritud lepingust taganemise õigus on tarbija kaitseks antud ühepoolne õigus taganeda lepingust 14 päeva jooksul, ilma sanktsioonideta ja kohustuseta oma valikut põhjendada.

58.

Ainus stsenaarium, mille puhul taganemisõigus lõpeb enne tähtaega, nagu on sätestatud direktiivi 2002/65 artikli 6 lõike 2 punktis c, on selliste lepingute korral, mille mõlemad pooled on tarbija sõnaselgel taotlusel täielikult täitnud enne seda, kui tarbija oma taganemisõigust rakendab.

59.

Sellise regulatsiooni ratio tuleneb asjaolust, et taganeda ei ole põhjust olukorras, kus mõlemad pooled on oma kohustused täitnud, näidates seega, et nad on oma lepingulise tahte täielikult realiseerinud. Seega soovitakse ülalmainitud stsenaariumi puhul vältida olukorda, kus tarbija, kes on oma lepingulist tahet juba väljendanud ja kinnitanud, võib saada ebaõiglase eelise tühistada hilinenult teenust, mille ta on juba ära kasutanud.

60.

Sellise korra võimaliku kuritarvitamise ärahoidmiseks eeldatakse, et teenuste osutaja on kohustatud teavitama tarbijat taganemisõiguse kaotamisest juhul, kui viimati nimetatu on sõnaselgelt taotlenud lepingu täielikku täitmist, isegi kui taganemisõiguse rakendamise tähtaeg ei ole veel lõppenud.

61.

Lisaks on eelmist sidevahendi abil sõlmitud lepingute regulatsiooni ( 20 ) uuendades direktiivis 2002/65 ette nähtud kohustus anda tarbijale eelteavet taganemisõiguse olemasolu või puudumine kohta ( 21 ) ning praktilised suunised taganemisõiguse rakendamise kohta ( 22 ).

62.

Artikli 6 lõikes 3 on ette nähtud mõned stsenaariumid, mille puhul liikmesriigid võivad – teavitades sellest alati komisjoni – kasutada võimalust mõnel konkreetsel ja rangelt kindlaks määratud juhul „ette näha, et taganemisõigust ei kohaldata“. Selline erandi tegemise võimalus, viidates taganemisõiguse välistamise stsenaariumidele ja mitte selle rakendamise võimaluste laiendamisele, ei ole põhikohtuasjas käsitletava juhtumi puhul asjakohane ning igal juhul ei nähtu kohtuasja materjalidest, et Saksamaa Liitvabariik oleks komisjonile selles osas teatise esitanud.

63.

Direktiiv 2002/65 ei jäta seetõttu liikmesriikidele võimalust kehtestada taganemisõiguse regulatsiooni, mis on erinev sama direktiivi alusel kehtestatud regulatsioonist, just eespool nimetatud põhjustel, mis puudutavad liidu seadusandja õiguspoliitilist valikut seda valdkonda täielikult ühtlustada.

64.

Nagu juba märgitud, on vastus esimesele küsimusele jaatav.

65.

Leian siiski, et on asjakohane pühendada mõned lühikesed tähelepanekud asjaolule, et põhikohtuasjas käsitletava juhtumi puhul võib täheldada tarbija sidevahendi abil sõlmitud tarbijakrediidilepingust taganemise õiguse materiaalõiguslike tingimuste ja teenuste osutaja eelteabe andmise kohustuse sisu kattumist.

66.

Eeltoodust ilmneb, et direktiivile 2002/65 omasest täieliku ühtlustamise eesmärgist tulenevalt peaks liidu õiguse kohane teave taganemisõiguse kohta olema just selline, mis on kohtuasja materjalidest nähtuvalt tarbijale antud ja mis sisaldub ka seda direktiivi rakendavas Saksamaa riigisiseses õiguses üldiselt seoses finantsteenustega.

67.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib siiski, et Saksamaa riigisiseses õiguses on olemas säte, mis oli juba jõus enne direktiivi 2002/65 ( 23 ) rakendamist ja mis oli endiselt jõus ka põhikohtuasja poolte vahelise lepingu allakirjutamise ajal ning mille kohaselt tarbijakrediidilepingutest, ka sidevahendi abil sõlmitud tarbijakrediidilepingutest, taganemise õigus on Bundesgerichtshofi (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) pideva tõlgendamise tulemusena reguleeritud erinevalt, andes tarbijale tegelikult „igavese“ taganemisõiguse, kui taganemisjuhised ei ole korrapärased.

68.

Direktiiv 2002/65 ei näe ette konkreetseid tagajärgi juhul, kui teabe esitamise kohustus ei ole täies ulatuses täidetud, kuna artikli 6 lõikes 1 on sätestatud, et taganemisõiguse rakendamise tähtaeg algab päevast, mil tarbija saab lepingulised tingimused ja eelteabe, juhul kui see kuupäev on hilisem kui lepingu sõlmimise kuupäev.

69.

Artiklis 11 ( 24 ) on sätestatud ka, et liikmesriigid näevad ette asjakohased sanktsioonid juhuks, kui teenuste osutaja ei täida „käesoleva direktiivi kohaselt vastuvõetud siseriiklikke sätteid“, ja need sanktsioonid peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad, võides sisaldada ka õigust, et tarbija võib „lepingu mis tahes ajal tasuta ja ilma sanktsioonideta lõpetada“.

70.

Nagu ilmneb kohtuasja materjalidest, edastas käesoleval juhul teenuste pakkuja teabe taganemisõiguse kohta tarbijale õigel ajal ja viisil, vastavalt direktiivile 2002/65 ning ka riigisisestele õigusnormidele, „mis on vastu võetud vastavalt“ kõnealusele direktiivile.

71.

Seega ei tundu olevat mõistlik pidada Saksamaa riigisisese õiguse sätet „sanktsiooniks“ eespool nimetatud direktiivi 2002/65 artikli 11 tähenduses.

72.

Asjaolust, et liikmesriigi seadusandja on oma õigussüsteemis sätestanud taganemisõiguse regulatsiooni, mis piirdub üksnes tarbijakrediidilepingutega, rakendades muude finantsteenuste lepingute suhtes selle asemel direktiivi 2002/65 sätteid taganemisõiguse kohta, nähtub nende riigisiseste õigusnormide ( 25 ) kooskõlastamatus liidu õigusega, kuna kuigi nendes riigisisestes õigusnormides pakutakse tarbijale soodsamat sätet, ei vasta need direktiivi täieliku ühtlustamise eesmärkidele.

73.

Nähes tegelikult ette, et tarbijakrediidilepingute puhul direktiivi, eelkõige artikli 6 lõike 2 punkti c ülevõtmise regulatsioon ei rakendu, on riigisiseses õiguses, nagu seda on tõlgendanud Bundesgerichtshof (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus), säilitatud regulatsioon, mis on liidu õigusega vastuolus kahel viisil: taganemisõigus on reguleeritud direktiivi 2002/65 artikli 6 sätetest erinevalt; kasutusele on võetud finantsteenuse mõiste, mis erineb direktiivi artikli 2 punktis b sätestatud mõistest ja on sellega vastuolus, samuti taganemisõiguse erinev regulatsioon sõltuvalt finantsteenuse liigist ja lepingu liigist, milles see sisaldub.

74.

„Finantsteenus“ tähendab direktiivi 2002/65 kohaselt „panga-, krediidi-, kindlustus-, personaalpensioni, investeerimis- või makseteenust“; ja põhjenduses 14 täpsustatakse, et direktiiv hõlmab kõiki finantsteenuseid, mida on võimalik sidevahendi abil osutada. ( 26 )

75.

Liikmesriigi kohtul on siiski veel võimalus kontrollida konkreetsel juhul seda, kas teenuste osutaja on tarbijat teavitanud viisil, mis võimaldab tarbijal teha ettevaatlikku ja mõistlikku otsust, ning kas ta on seega teadlikult otsustanud lepingut täita.

76.

Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepaneliku ja aruka keskmise tarbija kriteerium on ainus, mida tuleb arvesse võtta, et hinnata eelteabe arusaadavust ja viisi, kuidas rakendada tarbija taganemisõigust, mis on ette nähtud direktiivi 2002/65 ülevõtvates riigisisestes õigusaktides.

77.

Põhikohtuasja materjalidest ilmneb, et põhikohtuasjas asjakohasel ajavahemikul on Euroopa Kohtu poolt kasutusele võetud keskmise tarbija mõiste ja riigisiseses õiguses määratletud keskmise tarbija mõiste vahel erinevus.

78.

Nagu eespool selgitatud, on direktiivi eesmärk tagada parim kaitse tarbijale, keda teavitatakse piisavalt direktiivi sätetest ( 27 ), sealhulgas taganemisõiguse olemasolust või puudumisest ( 28 ).

79.

Direktiivi 2002/65 ( 29 ) artikli 2 punktis d sisalduv tarbija määratlus on samane direktiivide 2005/29 ( 30 ) ja 93/13 ( 31 ) määratlusega, mille osas on Euroopa Kohtul juba olnud võimalus teha otsus, leides, et „keskmine tarbija“ on piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja ettevaatlik. ( 32 )

80.

Kuigi Euroopa Kohtul palutakse esimest korda tõlgendada „tarbija“ mõistet seoses direktiiviga 2002/65, ei esine selles ühtegi tegurit, mis võiks viidata vajadusele võtta vastu mõni muu mõiste kui see, mille Euroopa Kohus seoses eespool nimetatud tarbijakaitset käsitlevate direktiividega on juba välja töötanud.

81.

Kui puuduvad vastupidist tähendust kandvad tegurid ja õigusnormid, mis lubavad erandeid, tuleks viidata sellele tarbija mõistele ka seoses direktiiviga 2002/65 ja selle rakendamiseks vastu võetud riigisiseste õigusaktidega.

82.

Kõnealuses direktiivis esitatud eesmärk ühtlustada ühenduse tasandil täielikult riigisisesed õigusnormid, toob kaasa vajaduse võtta vastu kõikidele liikmesriikidele ühine tarbijamudel. ( 33 )

83.

Liikmesriigi kohus peab põhikohtuasja asjaolusid hinnates kontrollima, kas teenuste osutaja on esitanud tarbijatele enne sidevahendi abil lepingu sõlmimist kogu direktiivis ette nähtud eelteabe. Selle kontrolli raames tuleb tuvastada, kas tingimused on koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles, ( 34 ) et eespool nimetatud tähenduses keskmine tarbija saaks hinnata kõiki lepingu olulisi osi, ja nagu mainitud, teha ettevaatlik ja mõistlik otsuss.

84.

Arvestades esimese ja teise küsimuse kohta esitatud kaalutlusi ja ettepanekut neile jaatavalt vastata, leitakse, et kolmandale küsimusele ei ole vaja vastata.

85.

Seetõttu piirdun vaid lühikeste kommentaaridega juhuks, kui Euroopa Kohus ei peaks minu ettepanekut järgima.

86.

Kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas direktiivi 2002/65 artikli 7 lõikega 4 on vastuolus liikmesriigi õigusnorm, mis näeb pärast sidevahendi abil sõlmitud tarbijalaenulepingust taganemisest teatamist ette, et teenuse osutaja maksab tarbijale lisaks summale, mille ta on tarbijalt sidevahendi abil sõlmitud lepingu alusel saanud, ka hüvitise selle summa kasutamise eest.

87.

Direktiivi artikli 7 lõikes 4 on teenuse osutajat kohustatud taganemisõiguse õiguspärase rakendamise korral tagastama tarbijale „kõik summad, mis ta on tarbijalt kooskõlas sidevahendi abil sõlmitud lepinguga saanud“. Selle sättega on ammendavalt reguleeritud taganemisõiguse rakendamise tagajärjed, välistades liikmesriikide võimaluse kehtestada erinevat raamistikku.

88.

Võttes arvesse eespool seoses direktiiviga kehtestatud ühtlustamiskavaga mainitud asjaolusid ja vastupidisele osutavate tegurite puudumise korral, tuleb seega välistada võimalus, et liikmesriik kehtestab tarbija taganemisõiguse rakendamise korral tarbijale soodsamad tingimused, kuni selleni, et nähakse ette laenusaaja saadud väidetavate eeliste tõttu hüvitise maksmise.

89.

Nagu rõhutas ka komisjon, näib ühtlasi, et sidevahendi abil sõlmitud laenulepinguga kooskõlas makstud summade tarnijapoolse hüvitamise piiramine olevat mõistlik ka võttes arvesse taganemisõiguse rakendamise lühikest tähtaega (14 kalendripäeva, mida pikendatakse 30 kalendripäevani sidevahendi abil sõlmitud lepingute puhul, mis on seotud direktiivis 90/619/EMÜ käsitletud elukindlustusega ja personaalpensioniga seotud toimingutega). Selles kontekstis on tegelikult ebamõistlik tuvastada konkreetset eelist, mille laenuvõtja on saavutanud nii lühikese aja jooksul.

90.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Landgericht Bonni (Bonni esimese astme kohus, Saksamaa) eelotsusetaotlusele järgmiselt: