–

AV ja BU, esindajad: advokaadid E. Beacco ja A. Barletta,

–

Comune di Bernareggio, esindaja: advokaat F. Pintucci,

–

CT, esindaja: advokaat G. Pini,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: L. Malferrari, H. Støvlbæk ja L. Armati,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb ELTL artiklite 45, 49–56 ja 106 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklite 15 ja 16 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud kohtuvaidluses, mille pooled on ühelt poolt AV ja BU ning teiselt poolt Comune di Bernareggio (Bernareggio kohalik omavalitsus, Itaalia) ning mille ese on otsus sõlmida leping munitsipaalapteegi võõrandamiseks selles apteegis töötavale proviisorile, kes teostas riigisisesest õigusest tulenevat ostueesõigust.

3

2. aprilli 1968. aasta seaduse nr 475, mis käsitleb apteegiteenuse osutamist (norme concernenti il servizio farmaceutico; GURI nr 107, 27.4.1968, lk 2638), mida on hiljem muudetud, artikkel 9 sätestab:

„Nendest apteekidest, mis jäävad vabaks või mis asutatakse apteekide planeeringu („pianta organica“) muutmise tulemusena, poolte omandiõiguse võib omandada kohalik omavalitsusüksus. Apteegi, mis on kohaliku omavalitsusüksuse omandis, juhtimine võib toimuda vastavalt 8. juuni 1990. aasta seadusele nr 142 […]“.

4

2. aprilli 1968. aasta seaduse nr 475, mis käsitleb apteegiteenuse osutamist, artikkel 12 sätestab:

„1.   Apteegi omandiõiguse üleminek on lubatud 3 aasta möödumisel alates selle omandamisest.

2.   Omandiõigus võib üle minna ainult proviisorile, kes on juba omanik olnud või kes on saanud omandamiseks õiguse eelmise konkursi teel.

[…]

11.   Apteegi omandiõiguse üleminek on tühine ja selle kõik tagajärjed ei ole õiguslikult kehtivad, kui apteegi käitamisõiguse üleminekuga ei kaasne sellega seotud käitise üleminekut.“

5

8. novembri 1991. aasta seaduse nr 362, millega korraldatakse ümber farmaatsiasektor (norme di riordino del settore farmaceutico; GURI nr 269, 16.11.1991, lk 3; edaspidi „seadus nr 362/1991“), mida on hiljem muudetud, artikkel 4 „Konkursimenetlus“ sätestab:

„1.   Eraõiguslikele isikutele käitamiseks jäävad vabad või uued asutatavad apteegid jagatakse konkursi teel kvalifikatsiooni ja eksamite alusel, mille korraldavad provintsi tasemel enne iga paaritu kalendriaasta märtsikuud maakonnad ning Trento ja Bolzano autonoomsed provintsid.

2.   Lõikes 1 nimetatud konkursile lubatakse täisealised [liidu] liikmesriigi kodanikud, kellel on kodaniku- ja poliitilised õigused, kes on kantud proviisorite kutseala registrisse ning kes ei ole taotluste esitamise tähtaja lõpuks veel kuuekümneaastased.“

6

Selle seaduse artikkel 7 „Apteegi omandiõigus ja käitamine“ näeb ette:

„1.   Eraõiguslikku apteeki on õigus käitada füüsilisel isikul vastavalt kehtivale õigusele, samuti piiratud vastutusega äriühingul ja kooperatiivil.

[…]

8.   Eraõigusliku apteegi omandi üleminek on lubatud alates kolme aasta möödumisest vastava loa andmisest pädeva asutuse poolt, välja arvatud lõigetes 9 ja 10 ette nähtud juhtudel.

[…]“.

7

Seaduse nr 362/1991 artikli 12 „Kohaliku omavalitsusüksuse juhitava apteegi omandiõiguse üleminek“ lõige 2 näeb ette, et „munitsipaalapteegi omandiõiguse üleminekul on töötajatel ostueesõigus ja nende suhtes kohaldatakse artiklis 7 sätestatut“.

8

Itaalia tsiviilseadustiku (Codice civile) artikli 2112 esimene lõik näeb ette, et „ettevõtte ülemineku korral jätkub töösuhe omandajaga ning töötajal säilivad kõik sellest suhtest tulenevad õigused.“

9

Bernareggio omavalitsusüksus algatas 31. jaanuaril 2014 avaldatud teatega enampakkumismenetluse munitsipaalapteegi müümiseks.

10

Menetluse kutsedokumendid nägid muu hulgas ette, et selle apteegi litsents võõrandatakse kõrgeima pakkumuse esitanud pakkujale, arvestades alghinda 580000 eurot.

11

Samuti täpsustati, et vastavalt seaduse nr 362/1991 artiklile 12 on ajutiselt edukaks pakkujaks tunnistatud isikule apteegi omandiõiguse ülemineku tingimuseks see, et ükski kohaliku omavalitsusüksuse osalusega ettevõtja, kes juhib Vimercate (Itaalia) apteeke, ega niisuguses ettevõtjas tähtajatu töölepingu alusel töötav proviisor, kes täidab seaduses ette nähtud nõuded, ei teosta oma ostueesõigust.

12

AV ja BU tehtud pakkumus osutus majanduslikult kõige soodsamaks, mistõttu nad nimetati ajutiselt edukaks pakkujaks.

13

12. mai 2014. aasta otsusega otsustati siiski leping sõlmida CT‑ga, kes on Vimercate apteeke juhitavas kohaliku omavalitsusüksuse osalusega ettevõtjas töötav proviisor. Kuigi see proviisor enampakkumismenetluses ei osalenud, oli tal eesõigus seaduse nr 362/1991 artikli 12 lõike 2 alusel.

14

AV ja BU esitasid selle otsuse peale tühistamiskaebuse Tribunale amministrativo regionale per la Lombardiale (Lombardia maakonna halduskohus, Milano, Itaalia), väites, et seaduse 362/1991 artikli 12 lõige 2 on vastuolus vaba konkurentsi ja võrdse kohtlemise põhimõttega, mis on ette nähtud liidu õiguses. Nad väitsid eelkõige, et selles sättes ette nähtud munitsipaalapteegis töötavate proviisorite ostueesõigus ei ole põhjendatud, kuna apteegi erastamise korral on nende õigused kaitstud tsiviilseadustiku artikliga 2112, millega on võetud üle 12. märtsi 2001. aasta nõukogu direktiiv 2001/23/EÜ ettevõtjate, ettevõtete või nende osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT 2001, L 82, lk 16; ELT eriväljaanne 05/04, lk 98).

15

Kuna AV ja BU tühistamiskaebus jäeti rahuldamata, kaebasid nad otsuse edasi eelotsusetaotluse esitanud kohtule. Viimane märgib, et ta jagab kaebuse esitajate seisukohta, et ostueesõigus on liidu õigusega vastuolus.

16

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib Euroopa Kohtu praktikale tuginedes esimesena, et isikute vahel võistluse tekitamise reeglile, mida kohaldatakse uute asutatud apteekide jaotamisel, nagu ka munitsipaalapteegi omandiõiguse või lihtsalt juhtimisõiguse üleandmisel, võivad lisanduda teatud rakendustingimused, mis on põhjendatavad üldise huvi kaitsega seotud esimuslike nõuetega, kui asjakohase liikmesriigi õiguse tegelik eesmärk ei ole kaitsta valdkondlikke majanduslikke huve (vt selle kohta 19. mai 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, C‑531/06, EU:C:2009:315, ning 16. veebruari 2012. aasta kohtuotsus Costa ja Cifone, C‑72/10 ja C‑77/10, EU:C:2012:80).

17

Teisena meenutab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et ostueesõigus on lepingu sõlmimise eelisõigus, mis on antud teatud isikukategooriatele ja mille eesmärk on lisaks nende isikute erahuvide rahuldamisele rahuldada samal ajal ka üldisem huvi. Nii tuleneb tema kohtupraktikast, et seaduse nr 362/1991 artikli 12 lõikes 2 ette nähtud ostueesõiguse puhul toob töötaja eelistamine mängu huvid, mis tulenevad nõudest, et apteegiteenuse osutamist juhitaks paremini (Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutseva riiginõukogu) viienda koja 5. oktoobri 2005. aasta kohtuotsus nr 5329). See õigusnorm lähtub ideest, et kui proviisor on üleantud apteegis juba töötanud, annab see kindluse apteegi juhtimisel juba omandatud kogemuse jätkuvuse ja viljaka väärtustamise osas.

18

Siiski leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus esiteks, et jätkuvuskindluse, mille tekitab proviisoritest töötajate töösuhte säilimine, tagab juba tõhusalt Itaalia tsiviilseadustiku artikkel 2112, millega direktiiv 2001/23 üle võeti, mistõttu seaduse nr 362/1991 artikli 12 lõikes 2 ette nähtud ostueesõigus on ülearune.

19

Teiseks on ta seisukohal, et erialase kogemuse väärtuse saab kindlustada muul viisil, näiteks apteegis töötavale proviisorile enampakkumismenetluses lisapunktide andmise mehhanismiga. Samuti väljendab eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtlust, kas munitsipaalapteegis töötamise käigus omandatud töökogemus on niivõrd väärtuslik. Selles osas rõhutab ta, et proviisori amet on reguleeritud kutseala ja et apteegi saab üle anda ainult proviisorite kutseühingu registrisse kantud proviisorile, kes on juba saanud apteegi omandamiseks loa või kellel on vähemalt kaheaastane kutsealane töökogemus. Samuti ei võimalda munitsipaalapteegis proviisorina töötamise kogemus teha mingeid järeldusi selle töötaja suutlikkuse kohta apteeki juhtida.

20

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab seega, et seaduse nr 362/1991 artikli 12 lõikes 2 ette nähtud ostueesõigus on tingimusteta eesõigus, mis ei ole põhjendatud, seda enam, et see ei võta üldse arvesse ei tegelikke näitajaid, mille alusel hinnata apteegi head juhtimist, ega munitsipaalapteegi töötajate konkreetset kogemust.

21

Ta järeldab sellest, et see ostueesõigus on ebaproportsionaalne, kuna see ei põhine ühelgi saavutuspõhisel kriteeriumil. Sellega seoses tugineb ta Euroopa Kohtu praktikale, mille kohaselt kujutab konkurssidel osalevate liidu kodanike omandatud töökogemuse erinev hindamine endast ELTL artikli 45 rikkumist (vt selle kohta 12. mai 2005. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, C‑278/03, EU:C:2005:281, punkt 22).

22

Samuti on Euroopa Kohus juba otsustanud, et farmaatsiavaldkonna tegevuse reguleerimist ja piiritlemist võib põhjendada tervise kaitse eesmärgiga, kuid siseriiklike õigusnormide tagajärjed ei või minna kaugemale sellest, mis on selle eesmärgi saavutamiseks vajalik (vt selle kohta 10. märtsi 2009. aasta kohtuotsus Hartlauer, C‑169/07, EU:C:2009:141, punktid 44, 46 ja 47, ning 19. mai 2009. aasta kohtuotsus Apothekerkammer des Saarlandes jt, C‑171/07 ja C‑172/07, EU:C:2009:316, punktid 25, 27 ja 28).

23

Kolmandana täpsustab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kõnealusel kohtuvaidlusel on piiriülene huvi, kuna iga liidu kodanik, kes vastab seaduse nr 362/1991 artikli 4 lõikes 2 sätestatud kutsealastele nõuetele, võib esitada enampakkumismenetluses oma pakkumuse. Ta rõhutab lisaks, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. septembri 2005. aasta direktiivi 2005/36/EÜ kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta (ELT 2005, L 255, lk 22), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. novembri 2013. aasta direktiiviga 2013/55/EL (ELT 2013, L 354, lk 132), võimaldab kutsekvalifikatsioonide vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamist proviisorite kutsealal.

24

Ta tuletab sellega seoses meelde Euroopa Kohtu praktikat, millest nähtub, et kuigi kõik vaidluse asjaolud on liikmesriigi sisesed, võivad kõnealused õigusnormid siiski tekitada tagajärgi, mis ei ole selle liikmesriigi sisesed, kuna ei saa välistada, et teistes liikmesriikides asuvad kodanikud olid või on huvitatud apteeke avamisest või ülevõtmisest selles liikmesriigis (vt selle kohta 1. juuni 2010. aasta kohtuotsus Blanco Pérez ja Chao Gómez, C‑570/07 ja C‑571/07, EU:C:2010:300, punkt 40).

25

Neil asjaoludel otsustas Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas asutamisvabaduse, diskrimineerimiskeelu, võrdse kohtlemise, konkurentsi kaitse ja töötajate vaba liikumise põhimõtetega, mis on sätestatud ELTL artiklites 45, 49–56 ja 106 ning harta artiklites 15 ja 16, ning nendesse kätketud proportsionaalsuse ja mõistlikkuse kriteeriumidega on vastuolus niisugune riigisisene õigusnorm nagu seaduse nr 362/1991 artikli 12 lõige 2, mille kohaselt on munitsipaalapteegi omandiõiguse üleandmise korral ostueesõigus selle apteegi töötajatel?“

26

Sissejuhatuseks on oluline täpsustada, millised liidu õiguse sätted, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus oma eelotsuse küsimuses mainib, võivad olla põhikohtuasja lahendamiseks asjakohased.

27

Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et kuivõrd apteegi omandamine võimaldab määramata aja jooksul tegeleda majandustegevusega püsiva asukohaga ettevõtte kaudu, kuulub see ELTL artikli 49 kohaldamisalasse (vt selle kohta 30. novembri 1995. aasta kohtuotsus Gebhard, C‑55/94, EU:C:1995:411, punkt 39, ning 19. mai 2009. aasta kohtuotsus Apothekerkammer des Saarlandes jt, C‑171/07 ja C‑172/07, EU:C:2009:316, punktid 23 ja 24).

28

Sellest tuleneb, et ei ELTL artikkel 45, mis tagab töötajate vaba liikumise, ega ELTL artikkel 56, mis näeb ette teenuste osutamise vabaduse, ei ole põhikohtuasjas kohaldatav.

29

Edasi, mis puudutab harta artiklite 15 ja 16 kohaldamist, siis kuna need tunnustavad õigusi, mis on sätestatud liidu aluslepingute normides, nagu põhikohtuasjas ELTL artikkel 49, tuleb neid vastavalt harta artikli 52 lõikele 2 kohaldada „[aluslepingutes] määratletud tingimustel ja piires“.

30

Lõpuks, mis puutub ELTL artiklisse 106, siis nagu märgib ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 33, ei võimalda Euroopa Kohtule esitatud toimiku materjalid järeldada, et vaidlus põhikohtuasjas on keskendunud või mingilgi viisil seotud niisuguste avalike või ka eraomandis ettevõtjate juhtimisega, kellele liikmesriik on andnud eri- või ainuõiguse, või ettevõtjatega, kellele on antud üldist majandushuvi esindavate teenuste osutamise juhtimine või kes on fiskaalmonopolid vastavalt ELTL artiklile 106.

31

Seega tuleb asuda seisukohale, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahtluste aspektist võib põhikohtuasja lahendamisel olla asjakohane üksnes ELTL artikkel 49.

32

Kuna kõik põhikohtuasja asjaolud on ainult ühe liikmesriigi sisesed, samas kui põhimõtteliselt ei ole liikumisvabadusi käsitlevad EL toimimise lepingu sätted kohaldatavad puhtalt riigisisesele olukorrale (vt selle kohta 15. novembri 2016. aasta kohtuotsus Ullens de Schooten, C‑268/15, EU:C:2016:874, punkt 47), tuleb analüüsida, kas eelotsusetaotlus on vastuvõetav.

33

Sellega seoses tuleb meenutada, et isegi kui kõik vaidluse asjaolud piirduvad ühe liikmesriigiga, võib põhivabadusi käsitlevate asutamislepingu sätete tõlgendamist puudutava eelotsusetaotluse tunnistada vastuvõetavaks põhjusel, et ei saa välistada, et teistes liikmesriikides elavad kodanikud olid või on huvitatud nende vabaduste kasutamisest, et tegutseda asjaomase õigusnormi kehtestanud liikmesriigi territooriumil, ja seega, et sel õigusnormil, mida vahet tegemata kohaldatakse nii oma riigi kui ka teiste liikmesriikide kodanike suhtes, võivad olla tagajärjed, mis ei jää ainult selle liikmesriigi piiresse (1. juuni 2010. aasta kohtuotsus Blanco Pérez ja Chao Gómez, C‑570/07 ja C‑571/07, EU:C:2010:300, punkt 40; 5. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Venturini jt, C‑159/12–C‑161/12, EU:C:2013:791, punktid 25 ja 26, ning 15. novembri 2016. aasta kohtuotsus Ullens de Schooten, C‑268/15, EU:C:2016:874, punkt 50).

34

Veel tuleb täpsustada, et nagu märkis eelotsusetaotluse esitanud kohus, ei saa Euroopa Kohus juhul, kui siseriiklik kohus on tema poole pöördunud seoses olukorraga, mille kõik asjaolud on ühe liikmesriigi sisesed, ja kui see kohus ei ole esitanud muud teavet kui see, et asjasse puutuvaid siseriiklikke õigusnorme kohaldatakse vahet tegemata selle liikmesriigi kodanike ja teiste liikmesriikide kodanike suhtes, asuda seisukohale, et põhivabadusi käsitlev eelotsusetaotlus on siseriiklikule kohtule tema menetluses oleva vaidluse lahendamiseks tarvilik. Konkreetsed asjaolud, mis võimaldavad tuvastada seose ühelt poolt puhtalt riigisisese olukorraga seotud vaidluse eseme või asjaolude ning teiselt poolt aluslepingu sätete vahel, peavad nimelt nähtuma eelotsusetaotlusest (15. novembri 2016. aasta kohtuotsus Ullens de Schooten, C‑268/15, EU:C:2016:874, punkt 54).

35

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et põhikohtuasjas oli enampakkumismenetluse esemeks olnud munitsipaalapteegi väärtus 580000 eurot. Ta rõhutab samuti, et kohtuasi on piiriülese mõjuga, kuna seaduse nr 362/1991 artikli 4 lõike 2 kohaselt võivad apteegi omandada kõik liidu kodanikud, kellel on nõutav kutsetunnistus. Ta lisab veel, et direktiiv 2005/36, mida on muudetud direktiiviga 2013/53, reguleerib proviisorite kutsekvalifikatsiooni vastastikust tunnustamist.

36

Järelikult on Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) esitatud eelotsusetaotlus vastuvõetav.

37

Oma küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ELTL artiklit 49 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisene norm, mis annab enampakkumismenetluse teel munitsipaalapteegi võõrandamise korral tingimusteta ostueesõiguse munitsipaalapteegi töötajatele.

38

Sellele küsimusele vastamiseks on oluline analüüsida, kas seaduse nr 362/1991 artikli 12 lõikes 2 ette nähtud ostueesõigus kujutab endast asutamisvabaduse piirangut, ja kui see on nii, siis kas seda piirangut saab põhjendada ülekaalukas üldine huvi (vt selle kohta 19. mai 2009. aasta kohtuotsus Apothekerkammer des Saarlandes jt, C‑171/07 ja C‑172/07, EU:C:2009:316, punktid 22 ja 25).

39

Kõigepealt tuleb asutamisvabaduse piirangu olemasolu suhtes meenutada, et ELTL artikliga 49 on vastuolus kõik siseriiklikud meetmed, mis isegi siis, kui neid kohaldatakse ilma diskrimineerimiseta kodakondsuse alusel, võivad takistada liidu kodanikel asutamisvabaduse teostamist või muuta selle neile vähem atraktiivseks (19. mai 2009. aasta kohtuotsus Apothekerkammer des Saarlandes jt, C‑171/07 ja C‑172/07, EU:C:2009:316, punkt 22).

40

Nagu ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 47 sellega seoses rõhutas, siis võttes arvesse aega ja raha, mida nõuab enampakkumismenetluses osalemine, võib munitsipaalapteegi töötajatele selle apteegi võõrandamisel antud tingimusteta ostueesõigus pärssida teistest liikmesriikidest pärit proviisorite tahet viidatud menetlusest osa võtta.

41

Selline järeldus tuleb teha seda enam, et majanduslikult soodsaima pakkumuse esitamine ei taga enampakkumise võitmist. Nimelt võib munitsipaalapteegis töötav proviisor teostada oma ostueesõigust ilma, et ta enampakkumismenetluses üldse osaleks, juhindudes pakkumuse tegemisel majanduslikult soodsaimast pakkumusest ja nii asjasse puutuva apteegi omandada.

42

Sellest tuleneb, et munitsipaalapteegi enampakkumise teel võõrandamise korral niisuguses apteegis töötavatele proviisoritele antav tingimusteta ostueesõigus, mis annab eelise igale munitsipaalapteegis töötavale proviisorile, aitab pärssida või isegi takistada seda, et teistest liikmesriikidest pärit proviisorid omandaksid püsiva tegevuskoha, mille kaudu Itaalias oma kutsetegevusega tegeleda.

43

Järelikult on niisugune ostueesõigus ELTL artikliga 49 tagatud asutamisvabaduse piirang.

44

Seejärel, mis puudutab selle piirangu põhjendatust, siis tuleb esimesena kindlaks teha, kas riigisisesel meetmel on õiguspärane eesmärk (vt selle kohta 19. mai 2009. aasta kohtuotsus Apothekerkammer des Saarlandes jt, C‑171/07 ja C‑172/07, EU:C:2009:316, punkt 25).

45

Eelotsusetaotlusest nähtub, et munitsipaalapteegi enampakkumise teel võõrandamise korral niisuguses apteegis töötavatele proviisoritele ostueesõiguse andmise eesmärk on tagada apteegiteenuse osutamise parem juhtimine, esiteks kindlustades töötajatest proviisorite töösuhte jätkumise ja teiseks väärtustades nende omandatud juhtimiskogemust.

46

See eesmärk, mis ühtib rahvatervise kaitse eesmärgiga, millele viidatakse selgelt ELTL artikli 52 lõikes 1, võib põhjendada asutamisvabaduse piirangut. Samuti on otsustatud, et asutamisvabaduse piirangut võib põhjendada eesmärgiga tagada elanikkonna kindel ja kvaliteetne ravimitega varustamine, mis on ülekaalukas üldine huvi (vt selle kohta 5. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Venturini jt, C‑159/12–C‑161/12, EU:C:2013:791, punktid 40 ja 41).

47

Seega tuleb teisena analüüsida seda, kas asutamisvabaduse piirang, milleks on tingimusteta eesõigus, mis on antud munitsipaalapteegi enampakkumise teel võõrandamise korral niisuguses apteegis töötavatele proviisoritele, on selle taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv, ning vajaduse korral ka seda, kas see piirang ei lähe kaugemale sellest, mis on nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalik, nimelt kas on olemas ELTL artikliga 49 tagatud vabadust vähem piiravaid meetmeid, mis võimaldaksid selle eesmärgi saavutada sama tõhusalt (vt selle kohta 19. mai 2009. aasta kohtuotsus Apothekerkammer des Saarlandes jt, C‑171/07 ja C‑172/07, EU:C:2009:316, punktid 25 ja 52).

48

Mis puutub töösuhte jätkumisse, et kindlustada parem apteegiteenuse osutamise juhtimine, siis ei saa sellega tagada rahvatervise kaitse eesmärki.

49

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib nimelt, et munitsipaalapteegi võõrandamise korral selle töötajate õiguste säilitamise eesmärgi aitab põhimõtteliselt saavutada Itaalia tsiviilseadustiku artikli 2112 kohaldamine, millega võetakse üle direktiiv 2001/23.

50

Mis puutub omandatud kutsealase kogemuse väärtustamisse, et tagada apteegiteenuse osutamise parem juhtimine, siis nähtub Euroopa Kohtule esitatud toimiku materjalidest, et tingimusteta eesõigus, mis on munitsipaalapteegi enampakkumise teel võõrandamise korral niisuguses apteegis töötavatel proviisoritel, loob ümberlükkamatu eelduse, et need töötajad on omanikena ise parimas positsioonis seda apteeki juhtima. Selline ostueesõigus ei põhine ühelgi konkreetsel hinnangul, mis antaks tegelikult omandatud kogemusele, osutatud teenuse kvaliteedile või munitsipaalapteegis konkreetselt täidetud ülesannetele. Järelikult ei saa seda pidada rahvatervise kaitse eesmärgi saavutamiseks sobivaks.

51

Igal juhul tuleb märkida, et riigisisese õiguse kohaselt võib apteegi võõrandada ainult proviisorite kutseühingu registrisse kantud proviisorile, kes on juba saanud loa apteegi omandamiseks või kellel on vähemalt kaheaastane kutsealane kogemus. Lisaks sellele, et proviisorite kutseala on reguleeritud kutseala, annavad need tingimused juba ise teatava kindluse munitsipaalapteegi potentsiaalsete omandajate kutsealase sobivuse suhtes. Samuti, nagu märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, võib kutsealase kogemuse väärtustamise eesmärgi saavutada vähem piiravate meetmetega, nagu enampakkumismenetluses lisapunktide andmine pakkujatele, kes tõendavad, et neil on apteegi juhtimise kogemus.

52

Seega tuleb asuda seisukohale, et munitsipaalapteegi enampakkumise teel võõrandamise korral niisuguses apteegis töötavatele proviisoritele antav ostueesõigus – mille eesmärk on tagada apteegiteenuse osutamise parem juhtimine ja eeldades, et selle õiguse andmisega soovitakse tõesti saavutada rahvatervise kaitsega seotud eesmärki – ei ole sobiv selle eesmärgi saavutamise tagamiseks ja igal juhul läheb see kaugemale sellest, mis on selle eesmärgi saavutamiseks vajalik.

53

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et ELTL artiklit 49 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisene norm, mis annab enampakkumismenetluse teel munitsipaalapteegi võõrandamise korral tingimusteta ostueesõiguse munitsipaalapteegi töötajatele.

54

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:

ELTL artiklit 49 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisene norm, mis annab enampakkumismenetluse teel munitsipaalapteegi võõrandamise korral tingimusteta ostueesõiguse munitsipaalapteegi töötajatele.