1

Euroopa Keskpank palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 26. aprilli 2018. aasta kohtuotsus Espírito Santo Financial (Portugal) vs. EKP (T‑251/15, ei avaldata, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2018:234), millega Üldkohus tühistas EKP 1. aprilli 2015. aasta otsuse, millega osaliselt keelduti võimaldamast tutvuda teatavate dokumentidega, mis puudutavad EKP 1. augusti 2014. aasta otsust Banco Espírito Santo SA kohta (edaspidi „vaidlusalune otsus“).

2

Euroopa Keskpanga 4. märtsi 2004. aasta otsuse 2004/258/EÜ üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Keskpanga dokumentidele (ELT 2004, L 80, lk 42), muudetud Euroopa Keskpanga 21. jaanuari 2015. aasta otsusega (EL), (ELT 2015, L 84, lk 64), (edaspidi „otsus 2004/258“) põhjendus 3 on sõnastatud järgmiselt:

„EKP dokumentidele tuleb võimaldada suurem juurdepääs, samas kaitstes asutamislepingu artiklis 108 ja põhikirja artiklis 7 sätestatud EKP ja riikide keskpankade (RKPd) iseseisvust ning teatud EKP ülesannete täitmise konfidentsiaalsust. Otsustamismenetluse, sh sisekonsultatsioonid ja ettevalmistus, tulemuslikkuse tagamiseks on EKP otsuseid tegevate organite koosolekute läbiviimine konfidentsiaalne, kui vastav organ ei otsusta oma arutluse tulemusi avalikustada.“

3

Selle otsuse artiklis 4 on sätestatud:

„1.   EKP keeldub juurdepääsu võimaldamisest dokumentidele, mille avalikustamine võiks kahjustada järgmise kaitset:

4

Nimetatud otsuse artikli 7 lõikes 1 on sätestatud, et „20 tööpäeva jooksul alates taotluse saamisest või kooskõlas artikli 6 lõikega 2 nõutud selgituste kättesaamisel, võimaldab EKP sekretariaadi peadirektor juurdepääsu nõutud dokumendile ja see antakse kooskõlas artikliga 9 või osutab ta kirjalikus vastuses põhjendused täieliku või osalise tagasilükkamise kohta ja teatab taotlejale tema õigusest teha kordustaotlus kooskõlas lõikega 2“.

5

Espírito Santo Financial (Portugal), SGPS, SA (edaspidi „ESF“) on Portugali õiguse alusel asutatud valdusettevõtja, kes oli Banco Espírito Santo SA (edaspidi „BES“) üks peamistest aktsionäridest.

6

Alates 2014. aasta maist kasutas BES eurosüsteemi krediiditehinguid ja hakkas alates 17. juulist 2014 saama Banco de Portugali (Portugali keskpank) antavat erakorralist likviidsusabi.

7

EKP nõukogu (edaspidi „juhatajate nõukogu“) otsustas 23. juulil 2014, et kuni järgmise korralise koosolekuni ei esita ta vastuväiteid BESile erakorralise likviidsusabi andmisele teatava ülempiiri piires.

8

Juhatajate nõukogu tegi EKP juhatuse 28. juuli 2014. aasta ettepaneku põhjal (edaspidi „28. juuli 2014. aasta ettepanek“) samal kuupäeval otsuse säilitada BESi võimalus kasutada rahapoliitika krediidiinstrumente (edaspidi „28. juuli 2014. aasta otsus“). BESile, tema filiaalidele ja tütarettevõtjatele eurosüsteemi krediiditehingutega antud krediidisumma oli piiratud tasemega, millel see oli 28. juuli 2014. aasta seisuga (edaspidi „asjaomase krediidi suurus“). See otsus kanti protokolli, milles sisaldus ka see summa.

9

Juhatajate nõukogu tegi EKP juhatuse 1. augusti 2014. aasta ettepaneku põhjal (edaspidi „1. augusti 2014. aasta ettepanek“) samal kuupäeval otsuse peatada BESile rahapoliitika krediidiinstrumentide võimaldamine usaldatavuse kaalutlustel ning määras, et BES maksab tagasi kogu eurosüsteemi raames antud laenu (edaspidi „1. augusti 2014. aasta otsus“). See otsus kanti protokolli, milles sisaldus ka erakorralise likviidsusabi ülemmäär, mida Portugali keskpank võis BESile anda.

10

Selles kontekstis otsustasid Portugali ametiasutused kohaldada BESi suhtes kriisilahendusmenetlust ja 27. oktoobril 2014 algatati ESFi suhtes maksejõuetusmenetlus.

11

ESF taotles 5. novembri 2014. aasta kirjaga EKP‑lt 1. augusti 2014. aasta otsust ja kõiki tema valduses olevaid dokumente, mis on selle otsusega seotud.

12

EKP vastas sellele taotlusele 7. jaanuari 2015. aasta kirjaga ning võimaldas ESFil täielikult või osaliselt tutvuda teatud hulga dokumentidega, mida viimane nõudis, muu hulgas tutvuda osaliselt väljavõtetega protokollidest, kuhu olid kantud 28. juuli ja 1. augusti 2014. aasta otsused, ning 28. juuli ja 1. augusti 2014. aasta ettepanekutega.

13

ESF esitas 4. veebruari 2015. aasta kirjaga EKP‑le kordustaotluse, milles ta leidis, et EKP esitatud põhistus, millega põhjendatakse keeldumist võimaldada täies ulatuses tutvuda teatavate taotletud dokumentidega, on liiga ebamäärane ja üldine.

14

Lisaks taotles ta, et tal võimaldataks tutvuda muu hulgas summadega, mis olid jäetud välja nende tema käsutusse antud protokollide väljavõtetest, kuhu olid kantud 28. juuli ja 1. augusti 2014. aasta otsused, nimelt asjaomase krediidisumma ja erakorralise likviidsusabi ülempiiriga, mida Portugali pank võis BESile anda, ning teatud teabega, mis oli 28. juuli ja 1. augusti 2014. aasta ettepanekutest kustutatud.

15

EKP teatas 5. veebruaril 2015, et kordustaotlusele antakse vastus hiljemalt 4. märtsil 2015. Ent 5. märtsil 2015 pikendas EKP sellele taotlusele vastamise tähtaega.

16

EKP võimaldas 1. aprillil 2015 tehtud vaidlusaluse otsusega ESFil tutvuda täiendava teabega, mis sisaldus 28. juuli ja 1. augusti 2014. aasta ettepanekutes. Ülejäänud osas kinnitas ta, et ei võimalda tutvuda summadega, mis olid kustutatud protokollidest, kuhu olid kantud juhatajate nõukogu 28. juuli ja 1. augusti 2014. aasta otsused, samuti teatud tekstilõikudega, mis olid kustutatud 28. juuli ja 1. augusti 2014. aasta ettepanekutest.

17

ESF esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 14. mail 2015 ning milles ta palus tühistada otsuse, mille EKP tegi vaikimisi 4. märtsil 2015, ja vaidlusaluse otsuse ning mõista kohtukulud välja EKP‑lt.

18

Vaidlusaluse otsuse tühistamise nõue põhines neljal väitel. Kolm esimest väidet puudutasid summasid, mis olid välja jäetud nendest hagejale saadetud protokollide väljavõtetest, kuhu olid kantud 28. juuli ja 1. augusti 2014. aasta otsused, ning nende väidete kohaselt oli rikutud vastavalt põhjendamiskohustust, otsuse 2004/258 artikli 4 lõike 1 punkti a esimest, teist ja seitsmendat taanet ning selle otsuse artikli 4 lõike 2 esimest taanet. Neljas väide käsitles hagejale saadetud 28. juuli ja 1. augusti 2014. aasta ettepanekutest kustutatud teavet.

19

EKP palus jätta hagi rahuldamata ja mõista kohtukulud välja ESFilt.

20

Üldkohus otsustas kõigepealt jätta rahuldamata vaikimisi tehtud otsuse tühistamise nõude. Teiseks lükkas ta tagasi argumendid, mis käsitlesid seda, et EKP keeldus võimaldamast tutvuda erakorralise likviidsusabi ülemmääraga, kuna ta leidis, et keeldumine on põhjendatud otsuse 2004/258 artikli 4 lõike 1 punkti a teise ja seitsmenda taande alusel. Kolmandaks, mis puudutab EKP keeldumist võimaldamast tutvuda asjaomase krediidisummaga, siis leidis Üldkohus, et vaidlusaluses otsuses on ebapiisavalt põhjendatud otsuse 2004/258 artikli 4 lõike 1 punkti a esimeses taandes ette nähtud erandit, ning järeldas, et teine ja kolmas väide, mis käsitlesid vastavalt otsuse 2004/258 artikli 4 lõike 1 punkti a teise ja seitsmenda taande ning selle otsuse artikli 4 lõike 2 esimese taande rikkumist, olid põhjendatud osas, milles need puudutasid nimetatud summat. Neljandaks nõustus Üldkohus neljanda väite esimese osaga, mis puudutas 28. juuli ja 1. augusti 2014. aasta ettepanekutest kustutatud teavet.

21

Sellest tulenevalt tühistas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punktiga 1 vaidlusaluse otsuse osas, milles EKP keeldus võimaldamast tutvuda asjaomase krediidisummaga ning teabega, mis oli kustutatud 28. juuli ja 1. augusti 2014. aasta ettepanekutest. Ülejäänud osas jättis Üldkohus hagi rahuldamata ning otsustas jätta ESFi ja EKP kohtukulud nende endi kanda.

22

EKP palub apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:

23

ESF palub Euroopa Kohtul:

24

EKP põhjendab oma apellatsioonkaebust ainult ühe väitega, mille kohaselt on Üldkohus rikkunud õigusnormi protokolli nr 4 Euroopa Keskpankade Süsteemi ja Euroopa Keskpanga põhikirja kohta (edaspidi „EKPSi ja EKP protokoll“) artikli 10 lõike 4 ja otsuse 2004/258 artikli 4 lõike 1 punkti a esimese taande tõlgendamisel.

25

EKP väidab, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 124 ja 161 koostoimes punktidega 54–56 ja 75–81 leidis, et juhatajate nõukogu peab seoses oma protokollide levitamisega kasutama oma kaalutlusõigust otsuses 2004/258 sätestatud tingimustel ja piirides. Nii on Üldkohus ekslikult leidnud, et EKP pidi esitama põhjenduse, mis selgitaks, kuidas tutvumine teabega, mis on esitatud juhatajate nõukogu koosolekute protokollides, kuhu on kantud selle otsused, kahjustaks konkreetselt ja tegelikult avalikku huvi, mis seondub EKP otsuseid tegevate organite arutelude konfidentsiaalsusega.

26

EKP sõnul tuleb otsuse 2004/258 artikli 4 lõike 1 punkti a tõlgendada kooskõlas EKPSi ja EKP protokolli artikli 10 lõike 4 esimese lausega, milles on kehtestatud juhatajate nõukogu koosolekute üldine konfidentsiaalsuse põhimõte, kuna see konfidentsiaalsus hõlmab juhatajate nõukogu protokolle tervikuna, kaasa arvatud osas, milles need peegeldavad arutelude tulemust.

27

EKP väidab veel, et EKPSi ja EKP protokolli artikli 10 lõike 4 teises lauses on ette nähtud erand konfidentsiaalsuse üldpõhimõttest, võimaldades juhatajate nõukogul lubava ja kaalutlusõigusliku otsusega avalikustada oma arutelude tulemusi. Seda juhatajate nõukogu kaalutlusruumi ei saa piirata otsusega 2004/258, mis piirdub konfidentsiaalsuse põhimõtte kinnitamisega artikli 4 lõike 1 punkti a esimeses taandes.

28

EKP väidab lisaks, et protokolli artikli 10 lõikes 4 on sõnaselgelt ette nähtud, et ainult juhatajate nõukogu ise võib otsustada avalikustada oma protokolle, samas kui otsus 2004/258 annab EKP dokumentide avaldamise sekretariaadi peadirektori ja juhatuse pädevusse.

29

EKP leiab, et ta ei pea esitama selgitusi, miks juhatajate nõukogu protokollide avalikustamine võib konkreetselt ja tegelikult kahjustada avalikke huve seoses juhatajate nõukogu arutelude konfidentsiaalsusega. Kahtlemata on EKP‑l üldine kohustus oma otsuseid põhjendada. Seega on ta kohustatud selgitama, et teatav nõutud teave sisaldub nendes protokollides ja kuulub järelikult nimetatud protokolli artikli 10 lõike 4 ja otsuse 2004/258 artikli 4 lõike 1 punkti a esimese taande kohaldamisalasse. Tegemist on siiski sama protokolli artikli 10 lõikes 4 sätestatud konfidentsiaalsuse eeldusega, mille kohaselt protokollide avalikustamine kahjustab EKP otsustamisprotsessi sõltumatust ja tõhusust.

30

ESF väidab, et apellatsioonkaebuses on põhiosas korratud argumente, mida EKP esitas Üldkohtus. Ta täpsustab niisiis, et ta on samal seisukohal, mille ta esitas juba Üldkohtus.

31

Sissejuhatuseks tuleb osutada, et ELTL artikli 256 lõike 1 teisest lõigust, Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust ja Euroopa Kohtu kodukorra artikli 168 lõike 1 punktist d tuleneb, et apellatsioonkaebuses tuleb näidata täpselt selle kohtuotsuse kritiseeritavad osad, mille tühistamist nõutakse, samuti seda nõuet konkreetselt põhjendavad õiguslikud argumendid (29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Bayerische Motoren Werke ja Freistaat Sachsen vs. komisjon, C‑654/17 P, EU:C:2019:634, punkt 71).

32

Kuigi EKP palub tühistada vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkti 1, mille kohaselt on vaidlusalune otsus tühistatud osas, milles keelduti võimaldamast tutvuda esiteks asjaomase krediidisummaga ja teiseks EKP juhatuse 28. juuli ja 1. augusti 2014. aasta ettepanekutest kustutatud teabega, ei ole ta esitanud ühtegi väidet ega argumenti, mis puudutaks selle otsuse tühistamist Üldkohtu poolt osas, milles keelduti võimaldamast tutvuda EKP juhatuse ettepanekutest kustutatud teabega. Apellatsioonkaebuse seda osa tuleb seega pidada vastuvõetamatuks.

33

Apellatsioonkaebuse selle osa kohta, mis puudutab Üldkohtu analüüsi, mis käsitleb vaidlusaluse otsuse osa, millega keelduti võimaldamast tutvuda asjaomase krediidisummaga, tuleb märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 80 leidis Üldkohus, et vastavalt EKPSi ja EKP protokolli artikli 10 lõike 4 teisele lausele võib juhatajate nõukogu otsustada avalikustada oma arutelude tulemusi. Seejärel asus ta seisukohale, et juhatajate nõukogu tehtud otsustel ja sellest tulenevalt protokollidel, kuhu otsused on kantud, ei ole nende levitamise vastu absoluutset kaitset ning et talle selles osas antud kaalutlusõigust tuleb kasutada otsuses 2004/258 ette nähtud tingimustel ja piirides.

34

Lisaks sedastas Üldkohus punktides 122 ja 123 muu hulgas, et asjaomase krediidi summa oli ära toodud 28. juuli 2014. aasta otsuse protokollis ja et EKP viitas selle summa avalikustamisest keeldumisel otsuse 2004/258 artikli 4 lõike 1 punkti a esimesele taandele ja EKPSi ja EKP protokolli artikli 10 lõikele 4.

35

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 124 järeldas Üldkohus, et EKP ei olnud vaidlusalust otsust piisavalt põhjendanud, sest ta oleks pidanud esiteks selgitama põhjusi, miks hagejale taotletud dokumendiga osalise tutvumise raames avalikustamata jäetud summa kuulub valdkonda, mis on hõlmatud otsuse 2004/258 artikli 4 lõike 1 punkti a esimeses taandes ette nähtud erandiga, ning teiseks esitama põhjenduse, mis võimaldab aru saada ja kontrollida, kuidas selle teabega tutvumine kahjustaks konkreetselt ja tegelikult avalikku huvi, mis seondub EKP otsuseid tegevate organite arutelude konfidentsiaalsusega.

36

Tuleb rõhutada, et selline põhjendamise nõue tuleneb vältimatult otsuse 2004/258 artikli 4 lõike 1 punkti a esimese taande niisugusest tõlgendusest, mille kohaselt on juhatajate nõukogu arutelude tulemuse konfidentsiaalsus tagatud üksnes siis, kui selle avalikustamine kahjustab avaliku huvi kaitset.

37

On tõsi, et selle otsuse artikli 4 lõike 1 punkti a esimese taande sõnastus paistab lubavat sellist tõlgendust, mille Üldkohus andis, sest see näeb ette, et EKP keeldub juurdepääsu võimaldamisest dokumendile, mille avalikustamine kahjustaks avalikke huve seoses EKP otsuseid tegevate organite – nende hulgas ka juhatajate nõukogu – menetluste konfidentsiaalsusega.

38

Sellega seoses tuleb märkida, et nimetatud otsuse artikli 7 lõige 1 annab EKP sekretariaadi peadirektorile valiku, kas võimaldada taotletud dokumendiga tutvuda või esitada taotlejale täieliku või osalise keeldumise põhjendused.

39

Seega tõlgendus, millel põhineb Üldkohtu järeldus, tähendab, et peadirektor peab kontrollima, kas menetluse tulemuse avalikustamine kahjustaks avalikku huvi seoses menetluste konfidentsiaalsusega, ja kui ei kahjusta, siis tuleb tal lubada tutvuda dokumendiga, kus vastav tulemus on kirjas.

40

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast nähtub siiski, et liidu teisese õiguse norme tuleb nii palju kui võimalik tõlgendada kooskõlas aluslepingute sätetega (16. aprilli 2015. aasta kohtuotsus parlament vs. nõukogu, C‑540/13, EU:C:2015:224, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

41

Nagu EKP esile tõi, näeb EKPSi ja EKP protokolli artikli 10 lõike 4 teine lause ette, et juhatajate nõukogu otsustab, kas menetluse tulemus tuleb teha avalikuks, samas kui – nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 38 – otsuse 2004/258 artikli 7 lõige 1 annab EKP sekretariaadi peadirektorile valiku, kas võimaldada taotletud dokumendiga tutvuda või esitada taotlejale tutvumise võimaldamisest täieliku või osalise keeldumise põhjendused.

42

Nii antakse peadirektorile õigus otsustada, kas lubada tutvuda menetluse tulemustega, sekkudes seega juhatajate nõukogule protokolli artikli 10 lõike 4 teise lausega antud ainupädevusse.

43

Selle pädevuse säilitamiseks tuleb seega asuda seisukohale, et otsuse 2004/258 artikli 4 lõike 1 punkti a koostoimes EKPSi ja EKP protokolli artikli 10 lõike 4 teise lausega tuleb tõlgendada nii, et see kaitseb juhatajate nõukogu menetluse tulemuse konfidentsiaalsust, ilma et oleks vaja, et seda tulemust sisaldavate dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumine oleks seatud sõltuvusse tingimusest, et nende avalikustamine kahjustab avaliku huvi kaitset.

44

Järelikult on EKP sekretariaadi peadirektor kohustatud nimetatud otsuse artikli 4 lõike 1 punkti a esimese taande ja artikli 7 lõike 1 alusel juhatajate nõukogu menetluse tulemusega tutvumise võimaldamisest keelduma, välja arvatud juhul, kui nõukogu on otsustanud selle täielikult või osaliselt avalikuks teha.

45

Lisaks tuleb märkida, et sellist tõlgendust kinnitab otsuse 2004/258 põhjenduse 3 sõnastus, mille kohaselt EKP otsuseid tegevate organite koosolekud on konfidentsiaalsed, kui vastav organ ei otsusta oma arutluse tulemusi avalikustada.

46

Seega võib juhatajate nõukogu menetluste tulemustega tutvumise võimaldamisest keeldumise põhjendus nende menetluste tulemusi kajastavate dokumentide puhul piirduda viitega otsuse 2004/258 artikli 4 lõike 1 punkti a esimesele taandele.

47

Seega on Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 124 ekslikult järeldanud, et EKP oleks pidanud esiteks selgitama põhjusi, miks hagejale taotletud dokumendiga osalise tutvumise raames avalikustamata jäetud summa kuulub valdkonda, mis on hõlmatud otsuse 2004/258 artikli 4 lõike 1 punkti a esimeses taandes ette nähtud erandiga, ning teiseks esitama põhjenduse, mis võimaldab aru saada ja kontrollida, kuidas selle teabega tutvumine kahjustaks konkreetselt ja tegelikult avalikku huvi, mis seondub EKP otsuseid tegevate organite arutelude konfidentsiaalsusega. Nii otsustades rikkus Üldkohus õigusnormi.

48

Seega tuleb vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkt 1 tühistada osas, milles Üldkohus selle punktiga tühistas vaidlusaluse otsuse osas, milles EKP selle otsusega keeldus võimaldamast tutvuda asjaomase krediidisummaga.

49

Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu kohaselt tühistab Euroopa Kohus Üldkohtu otsuse, kui apellatsioonkaebus on põhjendatud. Ta võib sellisel juhul ise teha asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium lubab.

50

Käesoleval juhul on see nii.

51

Kuna – nagu nähtub eelkõige käesoleva kohtuotsuse punktist 47 – Üldkohtu analüüsis esimeses kohtuastmes esitatud esimese väite osa kohta, mis käsitleb asjaomase krediidisummaga tutvumise võimaldamisest keeldumist, on rikutud õigusnormi, siis tuleb analüüsida seda väidet ja esimeses kohtuastmes esitatud teist väidet, mille kohaselt on rikutud otsuse 2004/258 artikli 4 lõike 1 punkti a esimest taanet.

52

Esimeses kohtuastmes esitatud esimese väite osas, mis puudutab asjaomase krediidisummaga tutvumise võimaldamisest keeldumist, heidab hageja EKP-le ette põhjendamiskohustuse rikkumist, kui ta tutvumise võimaldamisest otsuse 2004/258 artikli 4 lõike 1 punkti a esimese taande alusel keeldus.

53

Teises väites vaidlustab hageja tuginemise selle otsuse artikli 4 lõike 1 punkti a esimesele taandele, kuna see ei ole asjaomase krediidisummaga tutvumise võimaldamisest keeldumise põhjendamise seisukohast põhjendatud. Eelkõige väidab ta, et seda summat ei saa pidada osaks EKP otsuseid tegevate organite aruteludest ja et taotletud teave ei olnud konfidentsiaalne, kuna Portugali keskpank oli avalikustanud summa, mida juhatajate nõukogu otsuste väljavõtete edastamine võimaldanuks kinnitada.

54

Sellega seoses nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et kuigi liidu õigusakti põhjendused, mida nõuab ELTL artikli 296 teine lõik, peavad näitama selgelt ja ühemõtteliselt asjaomase akti vastuvõtja arutluskäiku, nii et huvitatud isikud saaksid tutvuda võetud meetme põhjendustega ja Euroopa Kohus saaks teostada selle üle kontrolli, ei ole siiski nõutav, et põhjendused sisaldaksid kõiki asjakohaseid õiguslikke ja faktilisi asjaolusid. Põhjendamiskohustuse järgimise hindamisel tuleb pealegi arvestada mitte ainult akti sõnastust, vaid ka akti konteksti ning kõiki vastavat küsimust reguleerivaid õigusnorme (11. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Weiss jt, C‑493/17, EU:C:2018:1000, punktid 31 ja 33 ning seal viidatud kohtupraktika).

55

Käesoleva kohtuotsuse punkti 46 arvestades on tuvastatav, et EKP esitatud põhjendused võimaldasid hagejal mõista, et EKP tugines menetluste tulemuste konfidentsiaalsusele, et keelduda asjaomase krediidisummaga tutvumise võimaldamisest, ning et tegemist oli seda tulemust kajastava dokumendiga. Sellega seoses tuleb asuda seisukohale, et vaidlusalust otsust on õiguslikult piisavalt põhjendatud.

56

Mis puudutab argumentide sisu, siis piisab osutamisest, et käesoleva kohtuotsuse punktist 43 ilmneb, et juhatajate nõukogu menetluse tulemuste konfidentsiaalsus on tagatud, ilma et see tulemus peaks kajastama seda menetlust. Kuigi menetluse tulemuse konfidentsiaalsusele võib tugineda, kui EKP ei ole seda tulemust avalikustanud, ei saa asjaolu, et Portugali keskpank oli avaldanud asjaomase krediidisumma ligikaudse suuruse, iseenesest kohustada EKPd seda summat avaldama. Sellest järeldub, et EKP ei ole rikkunud otsuse 2004/258 artikli 4 lõike 1 punkti a esimest taanet, kui ta sellele sättele tuginedes keeldus võimaldamast asjaomase krediidisummaga tutvuda.

57

Järelikult tuleb esimeses kohtuastmes esitatud esimene ja teine väide tagasi lükata osas, milles need puudutavad EKP keeldumist asjaomase krediidisummaga tutvumise võimaldamisest otsuse 2004/258 artikli 4 lõike 1 punkti a esimese taande alusel.

58

Kodukorra artikli 184 lõige 2 sätestab, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotamise. Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

59

Kodukorra artikli 138 lõikes 3, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on lisaks ette nähtud, et kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks, jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Kui kohtuasja asjaolud seda õigustavad, võib Euroopa Kohus siiski otsustada, et lisaks enda kohtukulude kandmisele mõistetakse poolelt välja ka osa teise poole kohtukuludest.

60

Kuna käesoleval juhul on EKP apellatsioonkaebus osaliselt rahuldatud ja osaliselt tunnistatud vastuvõetamatuks ning hagi, mille ESF esitas Üldkohtule, on pärast läbivaatamist Euroopa Kohtus rahuldatud üksnes osas, mis puudutab keeldumist võimaldada tutvuda juhatuse 28. juuli ja 1. augusti 2014. aasta ettepanekutest kustutatud teabega, siis tuleb ESFi kohtukulud jätta tema enda kanda ja mõista temalt välja üks kolmandik EKP kohtukuludest nii esimeses kohtuastmes kui ka apellatsioonimenetluses. Jätta ülejäänud osa EKP kohtukuludest tema enda kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: