EUROOPA KOHTU OTSUS (esimene koda)

12. detsember 2019 ( *1 )

Eelotsusetaotlus – Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Määrus (EL) 2016/399 – Isikute üle piiri liikumist reguleerivad liidu eeskirjad (Schengeni piirieeskirjad) – Artikkel 6 – Sisenemise nõuded kolmandate riikide kodanikele – Mõiste „avaliku korra ohustamine“ – Tagasisaatmisotsus riigis ebaseaduslikult viibiva kolmanda riigi kodaniku suhtes

Kohtuasjas C‑380/18,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Raad van State (Madalmaade kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) 6. juuni 2018. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 11. juunil 2018, menetluses

Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid

versus

E.P.

EUROOPA KOHUS (esimene koda),

koosseisus: koja president J.-C. Bonichot, Euroopa Kohtu asepresident R. Silva de Lapuerta, kohtunikud M. Safjan, L. Bay Larsen (ettekandja) ja C. Toader,

kohtujurist: G. Pitruzzella,

kohtusekretär: ametnik C. Strömholm,

arvestades kirjalikku menetlust ja 2. mai 2019. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades seisukohti, mille esitasid:

–	E.P., esindaja: advocaat Š. Petković,

–	Madalmaade valitsus, esindajad: J. M. Hoogveld, M. A. M. de Ree, L. Noort ja K. Bulterman,

–	Belgia valitsus, esindajad: C. Van Lul, C. Pochet ja P. Cottin, keda abistasid avocate C. Decordier ja advocaat T. Bricout,

–	Saksamaa valitsus, esindajad: T. Henze ja R. Kanitz, hiljem R. Kanitz,

–	Šveitsi valitsus, esindaja: S. Lauper,

–	Euroopa Komisjon, esindajad: G. Wils, J. Tomkin ja C. Cattabriga,

olles 11. juuli 2019. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1	Eelotsusetaotlus puudutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2016. aasta määruse (EL) 2016/399, mis käsitleb isikute üle piiri liikumist reguleerivaid liidu eeskirju (Schengeni piirieeskirjad) (ELT 2016, L 77, lk 1; edaspidi „Schengeni piirieeskirjad“) artikli 6 lõike 1 punkti e tõlgendamist.

2	Taotlus on esitatud Staatssecretaris van Justitie en Veiligheidi (justiits- ja julgeolekuküsimuste riigisekretär, Madalmaad) ning E.P. vahelises vaidluses selle üle, kas otsus, millega tehti E.P-le ettekirjutus Euroopa Liidu territooriumilt lahkuda, on õiguspärane.

Õiguslik raamistik

Schengeni lepingu rakendamise konventsioon

Schengenis 19. juunil 1990 alla kirjutatud konventsiooni, millega rakendatakse 14. juuni 1985. aasta Schengeni lepingut Beneluxi Majandusliidu riikide, Saksamaa Liitvabariigi ja Prantsuse Vabariigi valitsuste vahel nende ühispiiridel kontrolli järkjärgulise kaotamise kohta (EÜT 2000, L 239, lk 19; ELT eriväljaanne 19/02, lk 9; edaspidi „Schengeni lepingu rakendamise konventsioon“), artikli 5 lõige 1 sätestas:

„Kuni kolmekuulise viibimise puhul antakse konventsiooniosaliste territooriumile sisenemiseks luba välismaalasele, kui ta vastab järgmistele nõuetele:

a)	tal on kehtiv piiriületusdokument või -dokumendid, mille on kindlaks määranud täitevkomitee;

[…]

c)	vajaduse korral esitab ta dokumendid, mis tõendavad kavatsetava viibimise eesmärki ja tingimusi, ning tal on piisavalt elatusvahendeid […] või ta on võimeline omandama need vahendid seaduslikul teel;

d)	talle ei ole kehtestatud sissesõidukeeldu;

e)	ta ei ohusta ühegi lepinguosalise avalikku korda, riigi julgeolekut ega rahvusvahelisi suhteid.“

Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikli 20 lõikes 1, mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määrusega (EL) nr 610/2013 (ELT 2013, L 182, lk 1), on sätestatud:

„Viisanõudest vabastatud välismaalane võib vabalt liikuda konventsiooniosaliste territooriumil kuni 90 päeva mis tahes 180‑päevase ajavahemiku jooksul, kui ta vastab artikli 5 lõike 1 punktides a, c, d ja e osutatud sissesõidunõuetele.“

Direktiiv 2004/38/EÜ

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ (ELT 2004, L 158, lk 77; ELT eriväljaanne 05/05, lk 46), artikli 27 lõige 2 sätestab:

„Avaliku korra või julgeoleku huvides võetud meetmed on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ja põhinevad eranditult asjaomase isiku isiklikul käitumisel. Varasemate süüdimõistvate kohtuotsustega ei saa selliste meetmete võtmist iseenesest põhjendada.

Asjaomase isiku käitumine peab kujutama endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi. Põhjendused, mis ei ole juhtumi üksikasjadega seotud või mis rajanevad üldise preventsiooni kaalutlustel, ei ole vastuvõetavad.“

Määrus (EÜ) nr 1987/2006

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1987/2006, mis käsitleb teise põlvkonna Schengeni infosüsteemi (SIS II) loomist, toimimist ja kasutamist (ELT 2006, L 381, lk 4), artikli 24 lõigetes 1 ja 2 on täpsustatud:

„1. Andmed selliste kolmandate riikide kodanike kohta, kelle suhtes on sisestatud hoiatusteade riiki sisenemise või riigis viibimise keelamise eesmärgil, sisestatakse siseriikliku hoiatusteate alusel, mis põhineb pädeva haldusasutuse või kohtu poolt vastavalt siseriiklikes õigusaktides sätestatud korrale tehtud otsusel, mis on tehtud üksikjuhtumi hindamise alusel. Selliste otsuste peale kaebamine toimub siseriiklike õigusaktide kohaselt.

2. Hoiatusteade sisestatakse, kui lõikes 1 osutatud otsus põhineb avalikku korda ja julgeolekut või riigi julgeolekut ähvardaval ohul, mida kolmanda riigi kodaniku viibimine liikmesriigi territooriumil võib endast kujutada. Selline olukord tekib eelkõige järgmistel juhtudel:

a)	kui kolmanda riigi kodanikule on mõistetud õiguserikkumise toimepanemise koha liikmesriigis karistus, mis hõlmab vähemalt aastast vabadusekaotust;

b)	kui tegemist on kolmanda riigi kodanikuga, kelle puhul on piisavalt alust arvata, et ta on toime pannud rasked kuriteod või kelle puhul on olemas selged märgid, et ta kavatseb sellised kuriteod mõne liikmesriigi territooriumil toime panna.“

Direktiiv 2008/115/EÜ

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel (ELT 2008, L 348, lk 98) artikkel 3 on sõnastatud järgmiselt:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

„ebaseaduslik riigisviibimine“ – kolmanda riigi kodaniku viibimine liikmesriigi territooriumil, kui ta ei vasta või enam ei vasta [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. aasta määruse (EÜ) nr 562/2006, millega kehtestatakse isikute üle piiri liikumist reguleerivad ühenduse eeskirjad (Schengeni piirieeskirjad) (ELT 2006, L 105, lk 1)] artiklis 5 sätestatud sisenemise tingimustele või muudele asjaomasesse liikmesriiki sisenemise, selles viibimise või elamise tingimustele;

[…]“.

8	Direktiivi artikli 6 lõikes 1 on sätestatud: „Ilma et see piiraks lõigetes 2 kuni 5 sätestatud erandite kohaldamist, väljastavad liikmesriigid tagasisaatmisotsuse iga kolmanda riigi kodaniku kohta, kes viibib nende territooriumil ebaseaduslikult.“

Viisaeeskiri

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta määruse (EÜ) nr 810/2009, millega kehtestatakse ühenduse viisaeeskiri (viisaeeskiri) (ELT 2009, L 243, lk 1, edaspidi „viisaeeskiri“) artikli 21 lõikes 1 on sätestatud:

„Ühtse viisa taotluse läbivaatamisel tehakse kindlaks, kas taotleja täidab [määruse nr 562/2006] artikli 5 lõike 1 punktides a, c, d ja e sätestatud sisenemise tingimusi, ning erilist tähelepanu pööratakse selle hindamisele, kas taotleja kujutab ebaseadusliku sisserände ohtu või ohtu liikmesriikide julgeolekule ning kas taotleja kavatseb lahkuda liikmesriikide territooriumilt enne taotletava viisa kehtivusaja lõppu.“

Schengeni piirieeskirjad

Schengeni piirieeskirjade põhjendused 6 ja 27 on sõnastatud järgmiselt:

„(6)

Piirikontroll ei ole üksnes nende liikmesriikide huvides, kelle välispiiril seda teostatakse, vaid kõigi liikmesriikide huvides, kes on kaotanud piirikontrolli sisepiiridel. Piirikontroll peaks aitama võidelda ebaseadusliku sisserände ja inimkaubandusega ning vältida ohtu liikmesriikide sisejulgeolekule, avalikule korrale, rahvatervisele ja rahvusvahelistele suhetele.

[…]

(27)	Euroopa Liidu Kohtu praktika kohaselt tuleb isikute vaba liikumise aluspõhimõttest tehtavat erandit tõlgendada kitsalt ning avaliku korra kontseptsioon eeldab, et olemas on tõeline, vahetu ja piisavalt tõsine oht, mis kahjustab mõnda ühiskonna põhihuvi.“

Schengeni piirieeskirjade artiklis 2 on ette nähtud:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

„liidu õiguse alusel vaba liikumise õigust omavad isikud“:

a)	liidu kodanikud ELi toimimise lepingu artikli 20 lõike 1 tähenduses ja kolmandate riikide kodanikud, kes on vaba liikumise õigust kasutavate liidu kodanike pereliikmed, kelle suhtes kohaldatakse [direktiivi 2004/38];

b)	mis tahes kodakondsusega kolmandate riikide kodanikud ja nende pereliikmed, kes omavad ühelt poolt liidu ja tema liikmesriikide ning teiselt poolt selliste kolmandate riikide vahel sõlmitud kokkulepete alusel liidu kodanikega võrdseid vaba liikumise õigusi;

[…]“.

Schengeni piirieeskirjade artikli 6 lõikes 1 on sätestatud:

„Kuni 90-päevaseks kavandatud viibimiseks liikmesriikide territooriumil mis tahes 180-päevase ajavahemiku jooksul, mis tähendab igale viibimispäevale eelneva 180-päevase ajavahemiku arvestamist, kehtivad kolmandate riikide kodanikele järgmised territooriumile sisenemise tingimused:

[…]

d)	nende kohta ei ole Schengeni infosüsteemi (SIS) kantud hoiatust sisenemise keelamise eesmärgil;

e)	nad ei ohusta ühegi liikmesriigi avalikku korda, sisejulgeolekut, rahvatervist või rahvusvahelisi suhteid, eelkõige juhul, kui nende kohta pole liikmesriikide siseriiklikesse andmebaasidesse kantud hoiatust sisenemise keelamise eesmärgil samadel põhjustel.“

Schengeni piirieeskirjade artikli 8 lõike 2 kolmandas lõigus on sätestatud:

„Siiski võivad piirivalveametnikud liidu õiguse alusel vaba liikumise õigust omavate isikute minimaalsel kontrollimisel teha pisteliselt päringuid siseriiklikes või Euroopa andmebaasides, et teha kindlaks, et isik ei kujuta tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu liikmesriikide sisejulgeolekule, avalikule korrale, rahvusvahelistele suhetele ega rahvatervisele.“

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

14	Kolmanda riigi kodanikku E.P-d kahtlustati ajal, mil ta viibis Madalmaades lühiajaliselt, olles seetõttu viisanõudest vabastatud, uimasteid käsitleva Madalmaade karistusõiguse rikkumises.

15	Riigisekretär tegi 19. mai 2016. aasta otsusega E.P-le ettekirjutuse liidu territooriumilt lahkuda, põhjendusel et E.P. ei vasta enam Schengeni piirieeskirjade artikli 6 lõike 1 punktis e sätestatud tingimusele ja kujutab endast ohtu avalikule korrale.

16	E.P. esitas selle otsuse peale kaebuse Rechtbank den Haag, zittingsplaats Amsterdamile (Haagi esimese astme kohus, Amsterdami kohtumaja, Madalmaad).

17	Nimetatud kohus rahuldas 13. septembri 2016. aasta otsusega kaebuse ja tühistas riigisekretäri otsuse.

18	Riigisekretär kaebas selle kohtuotsuse edasi.

Võttes eelkõige arvesse E.P. suhtes tehtud otsuse laadi, riigisekretäril sellise otsuse tegemiseks anda tulevate hinnangute keerukust ning asjaolu, et otsuse tegemise kuupäeval viibis E.P. liikmesriigi territooriumil, tekib eelotsusetaotluse esitanud kohtul küsimus, kas Schengeni piirieeskirjade artikli 6 lõike 1 punkti e tähenduses avaliku korra ohustamise tuvastamine eeldab tõendamist, et E.P. isiklik käitumine kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnda ühiskonna põhihuvi.

Ta leiab, et Euroopa Kohtu praegune kohtupraktika, mis tuleneb 19. detsembri 2013. aasta kohtuotsusest Koushkaki (C‑84/12, EU:C:2013:862), 11. juuni 2015. aasta kohtuotsusest Zh. ja O. (C‑554/13, EU:C:2015:377), 24. juuni 2015. aasta kohtuotsusest T. (C‑373/13, EU:C:2015:413), 15. veebruari 2016. aasta kohtuotsusest N. (C‑601/15 PPU, EU:C:2016:84) ja 4. aprilli 2017. aasta kohtuotsusest Fahimian (C‑544/15, EU:C:2017:255), ei võimalda anda sellele küsimusele ühest vastust.

Neil asjaoludel otsustas Raad van State (Madalmaade kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.

Kas [Schengeni piirieeskirjade] artikli 6 lõike 1 punkti e tuleb tõlgendada nii, et otsust, mille kohaselt kuni 90-päevane seaduslik viibimine liikmesriikide territooriumil 180-päevase ajavahemiku jooksul on lõppenud, kuna välismaalane ohustab avalikku korda, tuleb põhjendada asjaoluga, et asjaomase välismaalase isiklikust käitumisest lähtub tõeline, vahetu ja piisavalt tõsine oht, mis kahjustab mõnda ühiskonna põhihuvi?

Juhul kui esimesele küsimusele vastatakse eitavalt, siis millised põhjendamisnõuded tulenevad [Schengeni piirieeskirjade] artikli 6 lõike 1 punktist e sellisel juhul otsusele, et välismaalane ohustab avalikku korda?

Kas [Schengeni piirieeskirjade] artikli 6 lõike 1 punkti e tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi praktika, mille kohaselt peetakse välismaalast avalikku korda ohustavaks juba üksnes seetõttu, et teda kahtlustatakse süüteo toimepanemises?“

Eelotsuse küsimuste analüüs

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub oma küsimustega, mida tuleb analüüsida koos, sisuliselt selgitada, kas Schengeni piirieeskirjade artikli 6 lõike 1 punkti e tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi praktika, mille kohaselt võivad pädevad asutused teha tagasisaatmisotsuse viisanõudest vabastatud ja liikmesriikide territooriumil lühiajaliselt viibiva kolmanda riigi kodaniku kohta, põhjendusel et teda peetakse avalikku korda ohustavaks seetõttu, et teda kahtlustatakse süüteo toimepanemises.

23	Schengeni piirieeskirjade artikli 6 lõike 1 punktist e nähtub, et lühiajaliseks viibimiseks liikmesriikide territooriumile sisenemise tingimuste seas on nõue, et isik ei ohusta ühegi liikmesriigi avalikku korda, sisejulgeolekut, rahvatervist või rahvusvahelisi suhteid.

24	Kuigi nimetatud sättes on see nõue esitatud kui liikmesriikide territooriumile sisenemise tingimus, tuleb tõdeda, et territooriumile sisenemise järel sõltub ka territooriumil viibimise seaduslikkus selle nõude täitmisest.

Esiteks on Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikli 20 lõikes 1 ette nähtud, et viisanõudest vabastatud kolmanda riigi kodanikud võivad selles sättes kindlaks määratud ajavahemiku jooksul liikmesriikide territooriumil vabalt liikuda, kui nad vastavad konventsiooni artikli 5 lõike 1 punktides a ja c–e ette nähtud sissesõidunõuetele.

Seoses sellega olgu märgitud, et Schengeni piirieeskirjade artikli 6 lõikega 1 asendati määruse nr 562/2006 artikli 5 lõige 1, millega oli asendatud Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikli 5 lõige 1. Konventsiooni artikli 20 lõiget 1 tuleb mõista nii, et see viitab nüüd Schengeni piirieeskirjade artikli 6 lõikele 1.

Teiseks nähtub direktiivi 2008/115 artikli 3 punktist 2, et kui kolmanda riigi kodanik viibib liikmesriigi territooriumil nii, et tema puhul ei ole täidetud sisenemistingimused, mis on ette nähtud määruse nr 562/2006 artiklis 5, mida nüüd asendab Schengeni piirieeskirjade artikkel 6, või muud sisenemis-, viibimis- või elamistingimused, on tema viibimine riigis kõnealuse asjaolu tõttu ebaseaduslik (vt selle kohta 7. juuni 2016. aasta kohtuotsus Affum, C‑47/15, EU:C:2016:408, punkt 59).

Võttes arvesse, et nimetatud direktiivi artikli 6 lõikes 1 on sätestatud, et üldjuhul teevad liikmesriigid tagasisaatmisotsuse iga kolmanda riigi kodaniku kohta, kes viibib nende territooriumil ebaseaduslikult, tuleb neil asjaoludel tõdeda, et liikmesriik võib teha sellise otsuse viisanõudest vabastatud ja liikmesriikide territooriumil lühiajaliselt viibiva kolmanda riigi kodaniku kohta, kui ta ohustab avalikku korda Schengeni piirieeskirjade artikli 6 lõike 1 punkti e tähenduses.

Viimati nimetatud sättes esineva mõiste „avaliku korra ohustamine“ ulatuse kindlakstegemiseks tuleb selles kontekstis meelde tuletada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt saab liidu kodanikku, kes on kasutanud oma õigust vabalt liikuda, ja tema pereliikmeid pidada avalikku korda ohustavaks üksnes siis, kui nende konkreetne käitumine kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi asjaomases liikmesriigis (vt selle kohta 29. aprilli 2004. aasta kohtuotsus Orfanopoulos ja Oliveri, C‑482/01 ja C‑493/01, EU:C:2004:262, punktid 66 ja 67, ning 10. juuli 2008. aasta kohtuotsus Jipa, C‑33/07, EU:C:2008:396, punktid 23 ja 24).

Direktiivide kontekstis, mis reguleerivad selliste kolmandate riikide kodanike olukorda, kes ei ole liidu kodaniku pereliikmed, on mõistet „avaliku korra ohustamine“ tõlgendatud samal viisil (vt 11. juuni 2015. aasta kohtuotsus Zh. ja O., C‑554/13, EU:C:2015:377, punkt 60; 24. juuni 2015. aasta kohtuotsus T., C‑373/13, EU:C:2015:413, punkt 79, ning 15. veebruari 2016. aasta kohtuotsus N., C‑601/15 PPU, EU:C:2016:84, punkt 67).

31	Liidu seadusandja viidet mõistele „avaliku korra ohustamine“ ei pea siiski alati tõlgendama viitavana üksnes konkreetsele käitumisele, mis kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi asjaomases liikmesriigis.

Mis puudutab lähedast mõistet „oht avalikule julgeolekule“, siis nõukogu 13. detsembri 2004. aasta direktiivi 2004/114/EÜ kolmandate riikide kodanike riiki lubamise kohta õpingute, õpilasvahetuse, tasustamata praktika või vabatahtliku teenistuse eesmärgil (ELT 2004, L 375, lk 12) kontekstis on Euroopa Kohus otsustanud, et seda mõistet tuleb tõlgendada laiemalt kui kohtupraktikas, mis käsitleb vaba liikumise õigust omavaid isikuid, ning see mõiste hõlmab ka potentsiaalset ohtu avalikule julgeolekule (vt selle kohta 4. aprilli 2017. aasta kohtuotsus Fahimian, C‑544/15, EU:C:2017:255, punkt 40).

Selleks et täpsustada Schengeni piirieeskirjade artikli 6 lõike 1 punkti e tähenduses mõiste „avaliku korra ohustamine“ ulatust, on seega vaja arvesse võtta sätte sõnastust ja konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa säte on (vt selle kohta 24. juuni 2015. aasta kohtuotsus T., C‑373/13, EU:C:2015:413, punkt 58, ja 4. aprilli 2017. aasta kohtuotsus Fahimian, C‑544/15, EU:C:2017:255, punkt 30).

Esiteks, mis puudutab Schengeni piirieeskirjade artikli 6 lõike 1 punkti e sõnastust, siis olgu märgitud, et erinevalt näiteks direktiivi 2004/38 artikli 27 lõikest 2 ei nõua see säte sõnaselgelt, et asjaomase isiku käitumine peab kujutama endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi, selleks et isikut saaks pidada avalikku korda ohustavaks.

35	Teiseks kinnitab seda hinnangut Schengeni piirieeskirjade artikli 6 lõike 1 punkti e kontekst.

36	Seoses sellega tuleb kõigepealt märkida, et nimetatud sättel on tihe seos ka viisaeeskirjaga, sest selles sätestatud sisenemistingimuse täitmist tuleb viisaeeskirja artikli 21 lõike 1 kohaselt enne ühtse viisa andmist kontrollida.

Järelikult on loogiline, et ulatuslik hindamisruum, mille Euroopa Kohus on jätnud liikmesriikide pädevatele asutustele ühtse viisa andmise tingimuste täitmise kontrollimisel (vt selle kohta 19. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Koushkaki, C‑84/12, EU:C:2013:862, punktid 56–60), tuleb sellise hindamise keerukust arvestades neile asutustele anda ka siis, kui nad hindavad, kas kolmanda riigi kodanik ohustab avalikku korda Schengeni piirieeskirjade artikli 6 lõike 1 punkti e tähenduses.

Ehkki Schengeni piirieeskirjade põhjenduses 27 ja artikli 8 lõike 2 kolmandas lõigus on sõnaselgelt viidatud olukorrale, kus isik kujutab endast „tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu“ avalikule korrale, peetakse nendes viidetes silmas üksnes Schengeni piirieeskirjade artikli 2 punkti 5 tähenduses liidu õiguse alusel vaba liikumise õigust omavate isikute olukorda.

39	Kui liidu seadusandja oleks tahtnud seada sellise olukorra esinemise ka Schengeni piirieeskirjade artikli 6 lõike 1 punkti e kohaldamise eelduseks, oleks ta loogiliselt sõnastanud selle sätte samamoodi kui piirieeskirjade artikli 8 lõike 2 kolmanda lõigu.

40	Schengeni piirieeskirjade artikli 6 lõike 1 punktis d on sätestatud, et lühiajaliseks viibimiseks liikmesriikide territooriumile sisenemise tingimus on ka see, et isiku kohta ei ole Schengeni infosüsteemi kantud hoiatust sisenemise keelamise eesmärgil.

Määruse nr 1987/2006 artikli 24 lõikest 2 nähtub aga, et kolmanda riigi kodaniku kohta, kellele on mõistetud õiguserikkumise eest karistus, mis hõlmab vähemalt aastast vabadusekaotust, või kelle puhul on piisavalt alust arvata, et ta on toime pannud raske kuriteo, võib sisestada Schengeni infosüsteemi hoiatusteate, kuna ta kujutab endast avalikku korda ja julgeolekut ähvardavat ohtu.

42	Järelikult erineb mõiste „avalikku korda ja julgeolekut ähvardav oht“ selle sätte tähenduses märgatavalt mõistest, mida on käsitletud käesoleva kohtuotsuse punktis 27 (vt analoogia alusel 31. jaanuari 2006. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania, C‑503/03, EU:C:2006:74, punkt 48).

43	Kui selles kontekstis asuda seisukohale, et mõiste „avaliku korra ohustamine“ Schengeni piirieeskirjade artikli 6 lõike 1 punkti e tähenduses on kitsama ulatusega kui mõiste, millest sõltub piirieeskirjade artikli 6 lõike 1 punkti d kohaldamine, tekitataks sellega piirieeskirjades ebajärjekindlus.

44	Kolmandaks, mis puudutab Schengeni piirieeskirjade eesmärke, siis põhjendusest 6 nähtuvalt peaks piirikontroll aitama vältida ohtu avalikule korrale.

45	Seega on ühelt poolt ilmne, et avaliku korra tagamine on üks piirieeskirjadega taotletavaid eesmärke, ja teiselt poolt, et liidu seadusandja tahe oli võidelda kõikide avalikku korda ähvardavate ohtude vastu.

Kõiki neid kaalutlusi arvestades ei saa Schengeni piirieeskirjade artikli 6 lõike 1 punkti e tõlgendada nii, et sellega oleks põhimõtteliselt vastuolus riigisisene praktika, mille kohaselt tehakse viisanõudest vabastatud ja liikmesriikide territooriumil lühiajaliselt viibiva kolmanda riigi kodaniku kohta tagasisaatmisotsus, sest teda kahtlustatakse süüteo toimepanemises, kui ei ole tuvastatud, et ta kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi asjaomases liikmesriigis.

Selline riigisisene praktika peab aga olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, mis on liidu õiguse üldpõhimõte, ega tohi järelikult minna eelkõige avaliku korra kaitsmiseks vajalikust kaugemale (vt selle kohta 2. mai 2019. aasta kohtuotsus Lavorgna, C‑309/18, EU:C:2019:350, punkt 24; 17. aprilli 2018. aasta kohtuotsus Egenberger, C‑414/16, EU:C:2018:257, punkt 68, ning 9. juuli 2015. aasta kohtuotsus K ja A, C‑153/14, EU:C:2015:453, punkt 51).

48	Sellest järeldub esiteks, et süütegu, mille toimepanemises kõnealust kolmanda riigi kodanikku kahtlustatakse, peab olema süüteo liiki ja selle eest ette nähtud karistust arvestades piisavalt raske, et õigustada selle kodaniku liikmesriikide territooriumil viibimise viivitamata lõpetamist.

49	Teiseks, ilma süüdimõistva kohtuotsuseta saavad pädevad asutused tugineda avaliku korra ohustamisele vaid siis, kui on olemas üksteist toetavad, objektiivsed ja täpsed tõendid, mis annavad alust kahtlustada seda kodanikku niisuguse süüteo toimepanemises.

50	Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kontrollida, kas põhikohtuasjas kõne all olev riigisisene praktika vastab nendele nõuetele.

Kõigest eeltoodust tuleneb, et esitatud küsimustele tuleb vastata, et Schengeni piirieeskirjade artikli 6 lõike 1 punkti e tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus riigisisene praktika, mille kohaselt võivad pädevad asutused teha tagasisaatmisotsuse viisanõudest vabastatud ja liikmesriikide territooriumil lühiajaliselt viibiva kolmanda riigi kodaniku kohta, põhjendusel et teda peetakse avalikku korda ohustavaks seetõttu, et teda kahtlustatakse süüteo toimepanemises, tingimusel et seda praktikat kohaldatakse ainult juhul, kui süütegu on selle liiki ja selle eest ette nähtud karistust arvestades piisavalt raske, et õigustada selle kodaniku liikmesriikide territooriumil viibimise viivitamata lõpetamist, ning teiseks on pädevatel asutustel üksteist toetavaid, objektiivseid ja täpseid tõendeid oma kahtlustuste tõendamiseks, mille kontrollimine on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne.

Kohtukulud

52	Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2016. aasta määruse (EL) 2016/399, mis käsitleb isikute üle piiri liikumist reguleerivaid liidu eeskirju (Schengeni piirieeskirjad), artikli 6 lõike 1 punkti e tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus riigisisene praktika, mille kohaselt võivad pädevad asutused teha tagasisaatmisotsuse viisanõudest vabastatud ja liikmesriikide territooriumil lühiajaliselt viibiva kolmanda riigi kodaniku kohta, põhjendusel et teda peetakse avalikku korda ohustavaks seetõttu, et teda kahtlustatakse süüteo toimepanemises, tingimusel et seda praktikat kohaldatakse ainult juhul, kui süütegu on selle liiki ja selle eest ette nähtud karistust arvestades piisavalt raske, et õigustada selle kodaniku liikmesriikide territooriumil viibimise viivitamata lõpetamist, ning teiseks on pädevatel asutustel üksteist toetavaid, objektiivseid ja täpseid tõendeid oma kahtlustuste tõendamiseks, mille kontrollimine on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne.

Allkirjad

( *1 ) Kohtumenetluse keel: hollandi.