–

Consiliul Superior al Magistraturii, esindaja: M. Ghena,

–

Rumeenia valitsus, esindajad: R.‑H. Radu, O.‑C. Ichim, L. Liţu ja E. Gane, hiljem C.‑R. Canţăr, O.‑C. Ichim, L. Liţu ja E. Gane,

–

Saksamaa valitsus, esindajad: D. Klebs ja T. Henze,

–

Eesti valitsus, esindaja: A. Kalbus,

–

Hispaania valitsus, esindaja: S. Jiménez García,

–

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato G. De Socio,

–

Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: M. van Beek ja C. Hödlmayr,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta (ELT 2003, L 299, lk 9; ELT eriväljaanne 05/04, lk 381) artiklit 7.

2

Taotlus on esitatud ühelt poolt Tribunalul Botoșani (Botoșani esimese astme kohus, Rumeenia) ja Ministerul Justiției (justiitsministeerium, Rumeenia) ning teiselt poolt Maria Dicu vahelises kohtuvaidluses M. Dicul 2015. aasta eest saada oleva põhipuhkuse kestuse kindlaksmääramise üle.

3

Direktiivi 2003/88 põhjenduses 6 on märgitud:

„Arvesse tuleks võtta Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni tööaja korralduse põhimõtteid, sealhulgas neid, mis käsitlevad öötööd.“

4

Selle direktiivi artiklis 1 „Eesmärk ja kohaldamisala“ on sätestatud:

„1.   Käesolev direktiiv sätestab tööaja korralduse minimaalsed ohutus- ja tervishoiunõuded.

2.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse:

[…]“

5

Selle direktiivi artiklis 7 „Põhipuhkus“ on ette nähtud:

„1.   Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et tagada iga töötaja õigus vähemalt neljanädalasele tasulisele põhipuhkusele vastavalt niisuguse puhkuse õiguse ja andmise tingimustele, mis on ette nähtud siseriiklike õigusaktide ja/või tavadega.

2.   Minimaalset tasulist põhipuhkust ei või asendada hüvitisega, välja arvatud töösuhte lõpetamise korral.“

6

Sama direktiivi artikkel 15 on sõnastatud järgmiselt:

„Käesolev direktiiv ei mõjuta liikmesriikide õigust kohaldada või kehtestada töötajate ohutuse ja tervise kaitseks soodsamaid õigus- ja haldusnorme või hõlbustada või lubada tööturu osapoolte vaheliste kollektiivlepingute või lepingute kohaldamist, mis on töötajate ohutuse ja tervise kaitse seisukohast soodsamad.“

7

Direktiivi 2003/88 artiklis 17 on ette nähtud, et liikmesriigid võivad teha erandeid selle direktiivi teatud sätetest. Nimetatud direktiivi artiklist 7 ei ole aga lubatud teha ühtegi erandit.

8

18. juunil 2009 vanemapuhkuse kohta sõlmitud muudetud raamkokkuleppe (edaspidi „vanemapuhkuse raamkokkulepe“), mis on lisatud nõukogu 8. märtsi 2010. aasta direktiivile 2010/18/EL, millega rakendatakse Euroopa Tööstuse ja Tööandjate Keskliitude Ühenduse, Euroopa Käsitööga Tegelevate Väikeste ja Keskmise Suurusega Ettevõtete Keskliidu, Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse ja Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni poolt vanemapuhkuse kohta sõlmitud muudetud raamkokkulepet ja tunnistatakse kehtetuks direktiiv 96/34/EÜ (ELT 2010, L 68, lk 13), klausli 2 punktis 1 on ette nähtud:

„Käesolev kokkulepe tagab mees- ja naistöötajatele individuaalse õiguse saada vanemapuhkust lapse sünni või lapsendamise korral […].“

9

Raamkokkuleppe klausli 2 punktis 2 on sätestatud:

„Vanemapuhkust antakse vähemalt neljaks kuuks ja see ei tohi põhimõtteliselt olla ülekantav, et edendada meeste ja naiste võrdseid võimalusi ja võrdset kohtlemist. Selleks et ajendada mõlemaid vanemaid vanemapuhkust võtma, ei tohi vähemalt üks kuu neljast olla ülekantav. Mitteülekantava puhkuseosa kohaldamistingimused kehtestatakse riigi tasandil õigusaktide ja/või kollektiivlepingutega, mis võtavad arvesse liikmesriigis kehtivaid puhkusesätteid.“

10

Kõnealuse raamkokkuleppe klausel 5 on sõnastatud järgmiselt:

[…]“

11

Muudetud raamkokkuleppe klausli 8 punkt 1 sätestab, et liikmesriigid võivad kohaldada või kehtestada raamkokkuleppes ettenähtutest soodsamaid tingimusi.

12

Seaduse nr 53/2003 tööseadustiku kohta (Legea nr. 53/2003 privind Codul muncii) põhikohtuasja vaidlusele kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „tööseadustik“) artiklis 10 on ette nähtud:

„Tööleping on leping, millega füüsilisest isikust töötaja kohustub tegema füüsilisest või juriidilisest isikust tööandja heaks ja alluvuses tööd, mille eest tööandja maksab talle tasu, mida nimetatakse töötasuks.“

13

Selle seadustiku artikli 49 lõigetes 1, 2 ja 3 on sätestatud:

„(1)   Töölepingu võib peatada seaduse alusel, poolte kokkuleppel või lepingupoole ühepoolsel algatusel.

(2)   Töölepingu peatamisest tulenevalt peatab töötaja töö tegemise ja tööandja tasu maksmise.

(3)   Ajal, mil leping on peatatud, võivad siiski säilida poolte muud, lõikes 2 nimetamata õigused ja kohustused, kui need on ette nähtud eriõigusnormide, kohaldatava kollektiivlepingu, töölepingute või sisekorraeeskirjadega.“

14

Nimetatud seadustiku artikli 51 lõike 1 punktis a on ette nähtud:

„Töölepingu võib töötaja algatusel peatada järgmistel juhtudel:

15

Sama seadustiku artikli 145 lõigetes 4–6 on ette nähtud:

„(4)   Põhipuhkuse kestuse kindlaksmääramisel käsitatakse ajutise töövõimetuse aega ning rasedus- ja sünnituspuhkuse, riskiraseduspuhkuse ja haige lapse hooldamiseks võetud puhkuse aega tegelikult töötatud ajana.

(5)   Kui ajutine töövõimetus, rasedus- ja sünnituspuhkus või riskiraseduspuhkus või haige lapse hooldamiseks mõeldud lapsepuhkus langeb põhipuhkuse ajale, siis põhipuhkus katkeb ning sellest tulenevalt võtab töötaja ülejäänud puhkusepäevad siis, kui [katkestuse tinginud] olukord on lõppenud, või, kui see ei ole võimalik, tuleb saamata jäänud puhkusepäevad ümber planeerida.

(6)   Töötajal on õigus põhipuhkusele ka siis, kui ajutine töövõimetus kestab seaduses ette nähtud tingimustel terve kalendriaasta, ning tööandja on kohustatud võimaldama seda põhipuhkust 18 kuu jooksul alates aastast, mis järgneb aastale, mil töötaja oli ajutiselt töövõimetu.“

16

Kohtunike järelevalvenõukogu otsuse nr 325/2005, millega kiidetakse heaks kohtunike ja prokuröride puhkusemäärus (Hotărârea Consiliului Superior al Magistraturii nr. 325/2005 pentru aprobarea Regulamentului privind concediile judecătorilor și procurorilor) artikli 2 lõigetes 1 ja 2 on ette nähtud:

„(1)   Kohtunikel ja prokuröridel on igal aastal õigus saada 35 tööpäeva tasustatud põhipuhkust. Sellest õigusest ei saa loobuda ja seda ei saa piirata.

(2)   [Kohtunike ja prokuröride puhkusemääruses] ette nähtud põhipuhkuse kestus arvutatakse välja kalendriaasta jooksul töötatud aja põhjal. Põhipuhkuse kestuse kindlaksmääramisel käsitatakse ajutise töövõimetuse aega ning rasedus- ja sünnituspuhkuse, riskiraseduspuhkuse ja haige lapse hooldamiseks võetud puhkuse aega tegelikult töötatud ajana.“

17

M. Dicu on Tribunalul Botoșani (Botoșani esimese astme kohus) kohtunik. 2014. aastal kasutas ta kõigepealt ära kogu oma tasustatud põhipuhkuse ja viibis seejärel alates 1. oktoobrist 2014 kuni 3. veebruarini 2015 rasedus- ja sünnituspuhkusel. Pärast seda viibis ta 4. veebruarist 2015 kuni 16. septembrini 2015 vanemapuhkusel, mille jooksul oli tema töösuhe peatatud. Lõpuks võttis ta 17. septembrist kuni 17. oktoobrini 201530 päeva tasustatud põhipuhkust.

18

M. Dicu palus kohtult, kus ta töötab, Rumeenia õiguse alusel, milles on ette nähtud õigus saada aastas 35 päeva tasustatud põhipuhkust, et ülejäänud viis 2015. aastal saada olnud tasustatud põhipuhkuse päeva antaks talle aastalõpu pühade vahele jäävatel tööpäevadel.

19

Tribunalul Botoșani (Botoșani esimese astme kohus) jättis selle taotluse rahuldamata põhjendusega, et Rumeenia õiguse kohaselt on tasustatud põhipuhkuse kestus proportsionaalne jooksval aastal tegelikult töötatud ajaga ja et seda arvestades ei saa aega, mille jooksul M. Dicu oli 2015. aastal olnud vanemapuhkusel, lugeda tasustatud põhipuhkuse kestuse kindlaksmääramisel tegelikult töötatud ajaks. Tribunalul Botoșani (Botoșani esimese astme kohus) märkis sealjuures, et M. Dicu on 17. septembrist 2015 kuni 17. oktoobrini 2015 saadud 2015. aasta tasustatud põhipuhkuse hulgas ette ära kasutanud ka seitse päeva 2016. aasta eest ette nähtud tasustatud põhipuhkusest.

20

M. Dicu esitas Tribunalul Botoșani (Botoșani esimese astme kohus), Curtea de Apel Suceava (Suceava apellatsioonikohus, Rumeenia), justiitsministeeriumi ja Consiliul Superior al Magistraturii (kohtunike järelevalvenõukogu, Rumeenia) vastu hagi Tribunalul Clujile (Cluji esimese astme kohus, Rumeenia), nõudega tuvastada, et tema vanemapuhkuse kestust tuleb tal 2015. aasta eest saada oleva tasustatud põhipuhkuse kestuse kindlaksmääramisel arvata töötatud aja hulka.

21

Tribunalul Cluj (Cluji esimese astme kohus) rahuldas M. Dicu hagi 17. mai 2016. aasta otsusega. Tribunalul Botoșani (Botoșani esimese astme kohus) ja justiitsministeerium esitasid selle otsuse peale eelotsusetaotluse esitanud kohtule apellatsioonkaebuse.

22

Neil asjaoludel peatas Curtea de Apel Cluj (Cluji apellatsioonikohus, Rumeenia) menetluse ja esitas Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas direktiivi 2003/88/EÜ artikliga 7 on vastuolus liikmesriigi õigusnorm, mis ei käsita töötaja põhipuhkuse kestuse kindlaksmääramisel tegelikult töötatud ajana vähem kui kaheaastase lapse eest hoolitsemiseks võetud vanemapuhkust?“

23

Esitatud küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2003/88 artiklit 7 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus selline liikmesriigi õigusnorm, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mis ei käsita töötajale selle artikliga arvestusperioodiks tagatud tasustatud põhipuhkuse kestuse kindlaksmääramisel töötaja poolt sellel perioodil võetud vanemapuhkuse kestust tegelikult töötatud ajana.

24

Selle kohta tuleb meelde tuletada, et juba nähtuvalt direktiivi 2003/88 artikli 7 lõike 1 sõnastusest on igal töötajal õigus vähemalt neljanädalasele tasustatud põhipuhkusele ja seda õigust tuleb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt pidada liidu sotsiaalõiguse olulise tähtsusega põhimõtteks (20. juuli 2016. aasta kohtuotsus Maschek, C‑341/15, EU:C:2016:576, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).

25

Tuleb ka märkida, et iga töötaja õigus tasustatud põhipuhkusele on sõnaselgelt ette nähtud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 31 lõikes 2, mille aluslepingutega samaväärset õigusjõudu on tunnustatud ELL artikli 6 lõikes 1 (29. novembri 2017. aasta kohtuotsus King, C‑214/16, EU:C:2017:914, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

26

Tuleb veel täpsustada, et kuigi liikmesriikidel on keelatud kehtestada mis tahes tingimusi vahetult direktiiviga 2003/88 ette nähtud õiguse tasustatud põhipuhkusele tekkimise suhtes (vt eelkõige 26. juuni 2001. aasta kohtuotsus BECTU, C‑173/99, EU:C:2001:356, punkt 53; 20. jaanuari 2009. aasta kohtuotsus Schultz-Hoff jt, C‑350/06 ja C‑520/06, EU:C:2009:18, punkt 28, ning 29. novembri 2017. aasta kohtuotsus King, C‑214/16, EU:C:2017:914, punkt 34), puudutab käesolev kohtuasi siiski küsimust, kas tasustatud põhipuhkuse kestuse kindlaksmääramisel tuleb või ei tule vanemapuhkuse aeg samastada tegelikult töötatud ajaga.

27

Siinkohal tuleb meelde tuletada, et direktiivi 2003/88 artikliga 7 igale töötajale antud õiguse tasustatud põhipuhkusele eesmärk on ühest küljest võimaldada töötajale puhkust tema töölepingust tulenevate ülesannete täitmisest ja teisest küljest anda talle aega lõõgastumiseks ja huvialadega tegelemiseks (vt eelkõige 20. jaanuari 2009. aasta kohtuotsus Schultz-Hoff jt, C‑350/06 ja C‑520/06, EU:C:2009:18, punkt 25, 22. novembri 2011. aasta kohtuotsus KHS, C‑214/10, EU:C:2011:761, punkt 31, ning 30. juuni 2016. aasta kohtuotsus Sobczyszyn, C‑178/15, EU:C:2016:502, punkt 25).

28

See eesmärk, mis eristab õigust tasustatud põhipuhkusele muid eesmärke teenivatest teist liiki puhkustest, lähtub eeldusest, et töötaja on arvestusperioodil tegelikult töötanud. Eesmärk võimaldada töötajale puhkust eeldab nimelt, et see töötaja on täitnud tööülesandeid, mistõttu tuleb talle direktiivis 2003/88 ette nähtud ohutuse ja tervise kaitse tagamiseks anda aega puhkamiseks, lõõgastumiseks ja huvialadega tegelemiseks. Seetõttu tuleb tasustatud põhipuhkuse kestus üldjuhul kindlaks määrata lähtuvalt ajast, mille jooksul on töölepingu alusel tegelikult töötatud (vt selle kohta 11. novembri 2015. aasta kohtuotsus Greenfield, C‑219/14, EU:C:2015:745, punkt 29).

29

Tõsi, väljakujunenud kohtupraktikast ilmneb, et teatud konkreetsetes olukordades, kus töötaja ei ole võimeline oma ülesandeid täitma, sealhulgas nõuetekohaselt tõendatud haiguse tõttu töölt puudumisel, ei tohi liikmesriik seada õigust tasustatud põhipuhkusele sõltuvusse kohustusest, et töötaja oleks tegelikult töötanud (vt eelkõige 24. jaanuari 2012. aasta kohtuotsus Dominguez, C‑282/10, EU:C:2012:33, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega on töötajad, kes arvestusperioodil haiguspuhkuse tõttu töölt puudusid, tasustatud põhipuhkuse saamise õiguse seisukohalt samastatud töötajatega, kes sellel perioodil tegelikult töötasid (vt eelkõige 20. jaanuari 2009. aasta kohtuotsus Schultz-Hoff jt, C‑350/06 ja C‑520/06, EU:C:2009:18, punkt 40).

30

Sama kehtib ka rasedus- ja sünnituspuhkusel olevate naistöötajate kohta, kellel ei ole sel põhjusel võimalik töölepingust tulenevaid ülesandeid täita ja kellele tuleb rasedus- ja sünnituspuhkuse korral tagada õigus tasustatud põhipuhkusele ja võimalus võtta seda puhkust rasedus- ja sünnituspuhkuse ajast erineval ajal (vt selle kohta 18. märtsi 2004. aasta kohtuotsus Merino Gómez, C‑342/01, EU:C:2004:160, punktid 34, 35 ja 38).

31

Kahes eelnevas punktis viidatud kohtupraktikat ei saa aga mutatis mutandis kohaldada sellise töötaja olukorrale nagu M. Dicu, kes oli arvestusperioodil vanemapuhkusel.

32

Kõigepealt tuleb nimelt rõhutada, et haigusest tulenevat töövõimetust ei ole põhimõtteliselt võimalik ette näha (20. jaanuari 2009. aasta kohtuotsus Schultz-Hoff jt, C‑350/06 ja C‑520/06, EU:C:2009:18, punkt 51) ja see on töötaja tahtest sõltumatu (vt selle kohta 29. novembri 2017. aasta kohtuotsus King, C‑214/16, EU:C:2017:914, punkt 49). Nagu Euroopa Kohus on 20. jaanuari 2009. aasta kohtuotsuse Schultz-Hoff jt (C‑350/06 ja C‑520/06, EU:C:2009:18) punktis 38 juba märkinud, on haigusest tingitud töölt puudumine liigitatud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) 24. juuni 1970. aasta konventsiooni nr 132 tasustatud põhipuhkuse kohta (muudetud redaktsioonis) – mille põhimõtteid tuleb direktiivi 2003/88 põhjenduse 6 kohaselt selle direktiivi tõlgendamisel arvesse võtta –, artikli 5 lõikes 4 „asjaomase töötaja tahtest sõltumatutel põhjustel“ toimunud töölt puudumiste hulka, mis „tuleb arvata tööaja hulka“. Vanemapuhkuse kasutamine ei ole seevastu ettenägematu, vaid see on enamikul juhtudel tingitud töötaja soovist oma lapse eest hoolitseda (vt selle kohta 20. septembri 2007. aasta kohtuotsus Kiiski, C‑116/06, EU:C:2007:536, punkt 35).

33

Kuna vanemapuhkusel viibival töötajal ei ole haigusest põhjustatud füüsilisi ega psüühilisi takistusi, erineb tema olukord sellest olukorrast, kus töötaja töövõimetus on tingitud tema tervislikust seisundist (vt analoogia alusel 8. novembri 2012. aasta kohtuotsus Heimann ja Toltschin, C‑229/11 ja C‑230/11, EU:C:2012:693, punkt 29).

34

Samuti erineb vanemapuhkusel oleva töötaja olukord rasedus- ja sünnituspuhkusel viibiva töötaja omast. Rasedus- ja sünnituspuhkuse eesmärk on ühelt poolt kaitsta naise bioloogilist seisundit raseduse ajal ning selle järgselt, ning teiselt poolt kaitsta naise ja tema lapse vahelist erilist suhet rasedusele ja sünnitusele järgneval perioodil, kaitstes seda suhet samal ajal töötamise jätkamisest tuleneva topeltkoormuse eest (vt selle kohta 18. märtsi 2004. aasta kohtuotsus Merino Gómez, C‑342/01, EU:C:2004:160, punkt 32, ja 20. septembri 2007. aasta kohtuotsus Kiiski, C‑116/06, EU:C:2007:536, punkt 46).

35

Viimaseks, kuigi vanemapuhkusel olev töötaja jääb selle puhkuse jooksul endiselt töötajaks liidu õiguse tähenduses (20. septembri 2007. aasta kohtuotsus Kiiski, C‑116/06, EU:C:2007:536, punkt 32), ei tähenda see siiski, et kui töötaja töösuhe on nii nagu käesolevas asjas peatatud liikmesriigi õiguse alusel, nagu võimaldab vanemapuhkuse raamkokkuleppe klausli 5 punkt 3, peatatakse ühtlasi ajutiselt ka tööandja ja töötaja vastastikuseid sooritusi nõudvad kohustused ehk eeskätt töötaja kohustus täita talle töösuhtest tulenevaid ülesandeid (vt analoogia alusel 8. novembri 2012. aasta kohtuotsus Heimann ja Toltschin, C‑229/11 ja C‑230/11, EU:C:2012:693, punkt 28).

36

Sellest järeldub, et sellises olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ei saa töötajale direktiivi 2003/88 artikliga 7 ette nähtud tasustatud põhipuhkuse kestuse kindlaksmääramisel samastada selle töötaja poolt arvestusperioodil vanemapuhkusel viibitud aega tegelikult töötatud ajaga.

37

Tuleb veel rõhutada, et kuigi Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikast nähtub tõepoolest, et liidu õigusega tagatud puhkus ei saa mõjutada õigust võtta muud liidu õigusega tagatud puhkust, millel on esimesena nimetatust erinev eesmärk (vt selle kohta 20. jaanuari 2009. aasta kohtuotsus Schultz-Hoff jt, C‑350/06 ja C‑520/06, EU:C:2009:18, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika), ei saa sellest kohtupraktikast, mille väljakujundamisel on lähtutud olukordadest, mida iseloomustab kahe erineva puhkuse kasutamise aja kattumine või kokkulangemine, järeldada, et liikmesriigid oleksid kohustatud asuma seisukohale, et töötajale direktiiviga 2003/88 ette nähtud tasustatud põhipuhkuse kestuse kindlaksmääramisel tuleb töötaja poolt arvestusperioodil kasutatud vanemapuhkuse aega käsitada tegelikult töötatud ajana.

38

Kõigist eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et esitatud küsimusele tuleb vastata, et direktiivi 2003/88 artiklit 7 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus selline liikmesriigi õigusnorm, nagu on käsitluse all põhikohtuasjas ja mis ei käsita töötajale selle artikliga arvestusperioodiks tagatud tasustatud põhipuhkuse kestuse kindlaksmääramisel töötaja poolt sellel perioodil võetud vanemapuhkuse kestust tegelikult töötatud ajana.

39

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulud, välja arvatud poolte kohtukulud, ei ole hüvitatavad.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta artiklit 7 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus selline liikmesriigi õigusnorm, nagu on käsitluse all põhikohtuasjas ja mis ei käsita töötajale selle artikliga arvestusperioodiks tagatud tasustatud põhipuhkuse kestuse kindlaksmääramisel töötaja poolt sellel perioodil võetud vanemapuhkuse kestust tegelikult töötatud ajana.