EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)

13. september 2018 ( *1 )

Eelotsusetaotlus – Tarbijakaitse – Direktiiv 2005/29/EÜ – Ebaausad kaubandustavad – Artikli 3 lõige 4 – Kohaldamisala – Artiklid 5, 8 ja 9 – Agressiivsed kaubandustavad – I lisa punkt 29 – Kõigil tingimustel agressiivseks loetavad kaubandustavad – Inertsmüük – Direktiiv 2002/21/EÜ – Direktiiv 2002/22/EÜ – Sideteenused – Niisuguste SIM-kaartide (Subscriber Identity Module (SIM) – abonendi tuvastusmoodul) müük, mis sisaldavad teatavaid eelnevalt seadistatud ja aktiveeritud teenuseid – Tarbija eelnevalt teavitamata jätmine

Liidetud kohtuasjades C‑54/17 ja C‑55/17,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) 22. septembri 2016. aasta otsustega esitatud eelotsusetaotlused, mis saabusid Euroopa Kohtusse 1. veebruaril 2017, menetlustes,

Autorità Garante della Concorrenza e del Mercato

versus

Wind Tre SpA, varem Wind Telecomunicazioni SpA (C‑54/17),

Vodafone Italia SpA, varem Vodafone Omnitel NV (C‑55/17),

menetluses osalesid:

Autorità per le Garanzie nelle Comunicazioni (C‑54/17),

Altroconsumo,

Vito Rizzo (C‑54/17),

Telecom Italia SpA,

EUROOPA KOHUS (teine koda),

koosseisus: koja president M. Ilešič, kohtunikud A. Rosas, C. Toader, A. Prechal ja E. Jarašiūnas (ettekandja),

kohtujurist: M. Campos Sánchez‑Bordona,

kohtusekretär: ametnik R. Schiano,

arvestades kirjalikus menetluses ja 8. märtsi 2018. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades seisukohti, mille esitasid:

–	Wind Tre SpA, esindajad: avvocato G. Roberti, avvocato I. Perego ja avvocato M. Serpone,

–	Vodafone Italia SpA, esindajad: avvocato F. Cintioli ja avvocato V. Minervini,

–	Telecom Italia SpA, esindajad: avvocato M. Siragusa ja avvocato F. Caronna,

–	Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistasid avvocato dello Stato F. Meloncelli ja avvocato dello Stato S. Fiorentino,

–	Euroopa Komisjon, esindajad: A. Cleenewerck de Crayencour, L. Nicolae ja L. Malferrari,

olles 31. mai 2018. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

Eelotsusetaotlused käsitlevad seda, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiivi 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 2006/2004 (ebaausate kaubandustavade direktiiv) (ELT 2005, L 149, lk 22), artikli 3 lõiget 4, artikleid 8 ja 9 ning I lisa punkti 29; Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/21/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta (raamdirektiiv) (EÜT 2002, L 108, lk 33; ELT eriväljaanne 13/29, lk 349), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiviga 2009/140/EÜ (ELT 2009, L 337, lk 37) (edaspidi „raamdirektiiv“), artikleid 3 ja 4 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/22/EÜ universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul (universaalteenuse direktiiv) (ELT 2002, L 108, lk 51; ELT eriväljaanne 13/29, lk 367), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiviga 2009/136/EÜ (ELT 2009, L 337, lk 11) (edaspidi „universaalteenuse direktiiv“), artikleid 20 ja 21.

Taotlused on esitatud kahes kohtuvaidluses, mille pooled kohtuasjas C‑54/17 on Autorità Garante della Concorrenza e del Mercato (Itaalia konkurentsiamet, edaspidi „konkurentsiamet“) ja Wind Tre SpA, varem Wind Telecomunicazioni SpA, (edaspidi „Wind“) ning kohtuasjas C‑55/17 konkurentsiamet ja Vodafone Italia SpA, varem Vodafone Omnitel NV, (edaspidi „Vodafone“) ning mis käsitlevad konkurentsiameti otsuseid, millega karistati neid äriühinguid ebaausate kauplemistavade kasutamise eest.

Õiguslik raamistik

Liidu õigus

Direktiiv 2005/29

Direktiivi 2005/29 põhjendustes 10, 17 ja 18 on märgitud:

„(10)

Tuleb tagada käesoleva direktiivi ja kehtiva [Euroopa Liidu] õiguse ühtsus, eelkõige juhul, kui üksikasjalikke ebaausaid kaubandustavasid käsitlevaid sätteid kohaldatakse konkreetsete valdkondade suhtes. […] Seepärast kohaldatakse käesolevat direktiivi ainult juhul, kui puuduvad [liidu] õiguse erisätted, millega reguleeritakse ebaausate kaubandustavade teatavaid aspekte, näiteks teabele esitatavaid nõudeid ja tarbijale teabe esitamise viisi käsitlevaid eeskirju. Direktiiv tagab tarbijakaitse juhul, kui [liidu] tasandil puuduvad üksikasjalikud valdkondlikud õigusaktid ning keelab ettevõtjatel luua valet muljet toodete olemusest. […] Seega täiendab käesolev direktiiv [liidu] acquis’d, mida kohaldatakse tarbijate majandushuve kahjustavate kaubandustavade suhtes.

[…]

(17)

Suurema õiguskindluse tagamiseks on soovitav määratleda need kaubandustavad, mis on ebaausad kõigil tingimustel. Seepärast on I lisas selliste tavade täielik nimekiri. Need on ainukesed kaubandustavad, mida võib lugeda ebaausateks, hindamata iga üksikjuhtumi vastavust artiklite 5–9 sätetele. Seda nimekirja saab muuta ainult käesolevat direktiivi läbi vaadates.

(18)

Kõiki tarbijaid tuleks kaitsta ebaausate kaubandustavade eest. […] Vastavalt proportsionaalsuse põhimõttele ning võimaldamaks selles sisalduvate kaitsemehhanismide tõhusat rakendamist võtab käesolev direktiiv võrdluse aluseks mõõdukalt teavet omava ja mõõdukalt tähelepaneliku ning ettevaatliku keskmise tarbija vastavalt Euroopa Kohtu tõlgendusele, võttes samuti arvesse sotsiaalseid, kultuurilisi ja lingvistilisi näitajaid […] Keskmise tarbija test ei ole statistiline test. Siseriiklikud kohtud ja asutused peavad iga juhtumi puhul kasutama keskmise tarbija tüüpilise reaktsiooni kindlaksmääramisel oma otsustusvõimet, võttes arvesse Euroopa Kohtu kohtupraktikat.“

4	Direktiivi artiklis 1 on ette nähtud, et „direktiivi eesmärk on aidata kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele ja tarbijakaitse kõrge taseme saavutamisele, lähendades tarbijate majandushuve kahjustavad ebaausaid kaubandustavasid käsitlevad liikmesriikide õigus- ja haldusnormid“.

Nimetatud direktiivi artiklis 2 on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

a)	tarbija – füüsiline isik, kes käesoleva direktiiviga hõlmatud kaubandustavade raames tegutseb eesmärkidel, mis ei ole seotud tema kaubandus-, majandus-, käsitöö- ega kutsetegevusega;

[…]

c)	toode – kaubad või teenused, […];

d)	ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud kaubandustavad (edaspidi ka „kaubandustavad“) – ettevõtjapoolne tegevus, tegevusetus, teguviis või esitusviis, kommertsteadaanne, sealhulgas reklaam ja turustamine, mis on otseselt seotud toote reklaamimise, müügi või tarnimisega tarbijatele;

e)	tarbijate majanduskäitumise oluline moonutamine – kaubandustava järgimine eesmärgiga märgatavalt kahjustada tarbijate võimet teha teadlikke valikuid, pannes tarbija seetõttu tegema tehinguotsust, mida ta muul juhul ei oleks teinud;

[…]

h)	ametialane hoolikus – erioskuste tase ja hoolikus, mille kasutamist tarbijate suhtes võib ettevõtjalt õigustatult eeldada, ja mis on vastavuses ausate kaubandustavadega ja/või hea usu üldpõhimõttega ettevõtja tegevusalal;

[…]

j)	liigne mõjutamine – tarbija suhtes jõupositsiooni ärakasutamine surve avaldamiseks (sealhulgas kasutamata füüsilist jõudu või ähvardamata seda kasutada) viisil, mis märkimisväärselt piirab tarbija võimet teha teadlikke valikuid;

[…]“.

Direktiivi 2005/29 artikkel 3 on sõnastatud järgmiselt:

„1. Käesolevat direktiivi kohaldatakse artiklis 5 sätestatud ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausate kaubandustavade suhtes enne ja pärast tootega seonduva äritehingu sõlmimist ja selle ajal.

[…]

4. Kui käesoleva direktiivi sätted on vastuolus ebaausate kaubandustavade konkreetseid aspekte reguleerivate muude [liidu] eeskirjadega, siis on viimati nimetatud eeskirjad ülimuslikud ning neid kohaldatakse kõnealuste konkreetsete aspektide suhtes.

[…]“

Direktiivi artiklis 5 „Ebaausate kaubandustavade keeld“ on sätestatud:

„1. Ebaausad kaubandustavad on keelatud.

2. Kaubandustava on ebaaus, kui see:

a)	on vastuolus ametialase hoolikuse nõuetega, ja

b)	seoses mingi tootega moonutab oluliselt või tõenäoliselt moonutab oluliselt selle keskmise tarbija majanduskäitumist, kes tootega kokku puutub või kellele see on suunatud […]

[…]

4. Eelkõige on ebaausad need kaubandustavad, mis:

a)	on eksitavad vastavalt artiklitele 6 ja 7 või

b)	on agressiivsed vastavalt artiklitele 8 ja 9.

5. I lisas on selliste kaubandustavade nimekiri, mida loetakse ebaausateks kõigil tingimustel. Kõikides liikmesriikides kohaldatakse sama ühtset nimekirja ja seda saab muuta ainult käesolevat direktiivi läbi vaadates.“

Direktiivi artiklis 8 „Agressiivsed kaubandustavad“ on ette nähtud:

„Kaubandustava loetakse agressiivseks, kui see konkreetses olukorras, võttes arvesse kõiki selle iseärasusi ja asjaolusid, ahistamise, sunni, sealhulgas füüsilise jõu kasutamise, või liigse mõjutamise kaudu kahjustab märkimisväärselt või tõenäoliselt kahjustab märkimisväärselt keskmise tarbija valikuvabadust või käitumist toote suhtes ning paneb või tõenäoliselt paneb ta seetõttu tegema tehinguotsust, mida ta muul juhul ei teeks.“

9	Sama direktiivi artikkel 9 „Ahistamise, sunni ja liigse mõjutamise kasutamine“ sisaldab nimekirja teguritest, mida tuleb arvesse võtta „[o]tsustades, kas kaubandustava raames kasutatakse ahistamist, sundi, sealhulgas füüsilist jõudu, või liigset mõjutamist“.

Direktiivi 2005/29 I lisas on loetletud kaubandustavad, mis loetakse ebaausateks kõigil tingimustel ja selles on „[a]gressiivsete kaubandustavade“ hulgas punktis 29 nimetatud järgmist kaubandustava:

„Ettevõtja poolt tarnitud toodete, mida tarbija ei tellinud, eest kohese või hilisema tasumise või toodete tagastamise või hoiule võtmise nõudmine, välja arvatud juhul, kui nimetatud toode on kooskõlas [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 1997. aasta] direktiivi 97/7/EÜ [tarbijate kaitse kohta sidevahendi abil sõlmitud lepingute korral (EÜT 1997, L 144, lk 19; ELT eriväljaanne 15/03, lk 319), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. septembri 2002. aasta direktiiviga 2002/65/EÜ (EÜT 2002, L 271, lk 16)] artikli 7 lõikega 3 tarnitud asendustoode (inertsmüük).“

Raamdirektiiv

Raamdirektiivi artikli 1 lõike 1 kohaselt kehtestatakse selle „direktiiviga […] elektrooniliste sideteenuste, elektrooniliste sidevõrkude ja nendega seotud vahendite ja teenuste ning lõppseadmetega seotud teatavate aspektide, mis lihtsustavad puuetega lõppkasutajate juurdepääsu, reguleerimise ühtlustatud raamistik. Käesolevas direktiivis sätestatakse riigi reguleerivate asutuste kohustused ja kehtestatakse kord reguleeriva raamistiku ühtse kohaldamise tagamiseks kogu [liidus].“

Raamdirektiivi artikli 2 punkti g määratluse kohaselt on riigi reguleeriv asutus „organ või organid, kellele liikmesriik on usaldanud mõne käesolevas direktiivis või eridirektiivides nimetatud reguleerimisülesande“. Artikli 2 punkti 1 määratluse kohaselt on universaalteenuse direktiiv üks eridirektiividest.

13	Raamdirektiivi artiklis 3 on reguleeritud ülesannete määramine riigi reguleerivatele asutustele ja tingimused, mida liikmesriigid peavad nende ülesannete täitmise tagamiseks kehtestama.

Raamdirektiivi artikli 8 „Üldised eesmärgid ja reguleerimispõhimõtted“ lõike 4 punktis b on ette nähtud:

„Riigi reguleerivad asutused toetavad Euroopa Liidu kodanike huve muu hulgas järgmiselt:

[…]

b)	tagades tarbijatele kõrgetasemelise kaitse suhetes tarnijatega, eelkõige sellega, et tagatakse juurdepääs lihtsatele ja odavatele vaidlusküsimuste lahendamise menetlustele, mida teostab asjaosalistest pooltest sõltumatu organ“.

Universaalteenuse direktiiv

Universaalteenuse direktiivi artiklis 1 on sätestatud:

„1. […] [raamdirektiivi] raames käsitleb käesolev direktiiv elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste pakkumist lõppkasutajatele. Käesoleva direktiivi eesmärk on tagada tulemusliku konkurentsi ja valikuvabaduse abil kogu [liidus] hea kvaliteediga üldkasutatavate teenuste kättesaadavus ja käsitleda asjaolusid, mille puhul turg ei rahulda tulemuslikult lõppkasutajate vajadusi. […]

2. Käesoleva direktiiviga kehtestatakse lõppkasutajate õigused ja üldkasutatavaid elektroonilisi sidevõrke ja -teenuseid osutavate ettevõtjate vastavad kohustused. […]

[…]

4. Käesoleva direktiivi sätteid lõpptarbijate õiguste kohta kohaldatakse, ilma et need piiraksid tarbijakaitset käsitleva[te] [liidu] eeskirjade […] ning [liidu] õigusega kooskõlas olevate siseriiklike eeskirjade kohaldamist.“

Universaalteenuse direktiivi artikli 20 lõikes 1 on ette nähtud, et „[l]iikmesriigid tagavad, et üldkasutatava sidevõrgu ühenduse teenuseid ja/või üldkasutatavaid elektroonilisi sideteenuseid tellides on tarbijatel ja taotluse korral teistel lõppkasutajatel õigus sõlmida leping sellist ühendust ja/või teenuseid pakkuva ettevõtja või pakkuvate ettevõtjatega“. See säte sisaldab muu hulgas nimekirja andmetest, mis lepingus peavad olema täpsustatud, nagu osutatavad teenused ning hindade ja tariifide üksikasjad.

Direktiivi artikli 21 „Läbipaistvus ja teabe avaldamine“ lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid tagavad, et riikide reguleerivatel asutustel oleks võimalik kohustada üldkasutatavaid elektroonilisi sidevõrke ja/või üldkasutatavaid elektroonilisi sideteenuseid pakkuvaid ettevõtjaid avaldama läbipaistvat, võrreldavat, piisavat ja ajakohast teavet kehtivate hindade ja tariifide, lepingu lõpetamisega seotud kulude ning standardtingimuste kohta, mis on seotud lõppkasutajate ja tarbijate juurdepääsuga osutatavatele teenustele ning teenuste kasutamisega vastavalt II lisa sätetele. Selline teave avaldatakse selgel, arusaadaval ja kergesti kättesaadaval kujul. […]“

Itaalia õigus

6. septembri 2005. aasta seadusandlik dekreet nr 206, millega kehtestatakse 29. juuli 2003. aasta seaduse nr 229 artikli 7 alusel tarbijakaitseseadustik (Decreto legislativo n. 206, recante „Codice del consumo, a norma dell’articolo 7 della legge 29 luglio 2003, n. 229“) (GURI nr 235 regulaarne lisa, 8.10.2005) – põhikohtuasja asjaoludele kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „tarbijakaitseseadustik“) – sisaldab artiklit 19 „Kohaldamisala“, milles on ette nähtud:

„1. Käesolevat peatükki kohaldatakse ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausate kauplemistavade suhtes enne ja pärast tootega seonduva äritehingu sõlmimist ja selle ajal, […]

[…]

3. Vastuolu korral on direktiivide sätted või [liidu] muud sätted ja liikmesriigi üle võtvad sätted, millega reguleeritakse ebaausate kauplemistavade konkreetseid aspekte, ülimuslikud käesoleva jaotise sätete ees ning neid kohaldatakse kõnealuste konkreetsete aspektide suhtes.“

19	Seadustiku artiklis 20 keelatakse ebaausate kauplemistavade kasutamine sisuliselt samasugust sõnastust kasutades nagu direktiivi 2005/29 artiklis 5.

20	Seadustiku artiklites 24 ja 25 ning artikli 26 lõike 1 punktis f käsitletakse agressiivseid kauplemistavasid ja sisuliselt on üle võetud selle direktiivi artiklite 8 ja 9 ning I lisa punkti 29 sõnastused.

Tarbijakaitseseadustiku artikli 27 lõige 1bis, mis on sellesse seadustikku lisatud artikli 1 lõike 6 punktiga a, mis sisaldub 21. veebruari 2014. aasta seadusandlikus dekreedis nr 21, millega võetakse üle direktiiv 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega muudetakse direktiivi 93/13/EMÜ ning 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 85/577/EMÜ ning direktiiv 97/7/EÜ (Decreto legislativo n. 21 – Attuazione della direttiva 2011/83/UE sui diritti dei consumatori, recante modifica delle direttive 93/13/CEE e 1999/44/CE e che abroga le direttive 85/577/CEE e 97/7/CE) (GURI nr 58, 11.3.2014, lk 1), on sõnastatud nii:

„Ka reguleeritud valdkondades on artikli 19 lõike 3 kohaselt sekkumine ettevõtjate tegevuse korral, mis kujutab endast ebaausat kauplemistava – ja ilma et see piiraks kehtivate õigusnormide kohaldamist – [konkurentsiameti] ainupädevuses, kes kasutab seda pädevust käesolevas artiklis antud volituste alusel pärast seda, kui on saanud pädeva reguleeriva asutuse arvamuse. See ei piira reguleeriva asutuse pädevust kasutada talle antud volitusi nende õigusnormide rikkumise korral, mis ei kujuta endast ebaausat kauplemistava. Asutused võivad neile antud pädevuse ulatuses reguleerida omavahelise koostöö korraldamise ja menetluse üksikasju omavahel sõlmitud protokollides.“

1. augusti 2003. aasta seadusandlik dekreet nr 259 elektroonilise side seadustiku kohta (decreto legislativo n 259 – Codice delle comunicazioni elettroniche) (GURI nr 214 regulaarne lisa, 15.9.2003; edaspidi „elektroonilise side seadustik“) sisaldab terve rea sätteid tarbijate kaitse kohta konkreetselt elektroonilise side valdkonnas; sellega seotud reguleerimis- ja karistamispädevus anti selles valdkonnas tegutsevale asutusele Autorità per le Garanzie nelle Comunicazioni (sideteenuste tagamise amet, Itaalia; edaspidi „sideteenuste tagamise amet“). Selle seadustiku artikliga 70 võeti üle universaalteenuse direktiivi artikkel 20 ja artikliga 71 sama direktiivi artikkel 21. Lisaks anti elektroonilise side seadustikus sideteenuste tagamise ametile selle valdkonna tarbijate kaitsmiseks erilised eelneva reguleerimise ja järelkontrolli läbiviimise ülesanded; artikkel 98 andis sellele ametile muu hulgas eriõigused sanktsioonide kohaldamisel.

Põhikohtuasjad ja eelotsuse küsimused

Kahe 6. märtsi 2012. aasta otsusega karistas konkurentsiamet Windi ja Vodafone’i sarnaste kauplemisvõtete kasutamise eest, mis seisnes selles, et need äriühingud turustasid SIM-kaarte (Subscriber Identity Module (SIM) – abonendi tuvastusmoodul), millel olid juba eelnevalt seadistatud ja aktiveeritud teatud kasutusvõimalused nagu internetisurfamis- ja kõnepostiteenused, mille kulu nõuti sisse kasutajalt, kui neid teenuseid ei olnud kasutaja sõnaselgel nõudmisel välja lülitatud, kusjuures tarbijale nende teenuste olemasolust ega tasulisusest eelnevalt teada ei antud.

Konkurentsiameti hinnangul oli see kauplemistava, mille käigus aktiveerisid äriühingud automaatselt SIM-kaartidel kõnealused teenused, ilma tarbijalt eelnevat nõusolekut saamata ja tekitades talle võib-olla võlgu, millest ta ei ole teadlik, agressiivne kauplemistava tarbijakaitseseadustiku artiklite 24, 25 ja artikli 26 lõike 1 punkti f tähenduses. Seega määras ta Windile 200000 euro ja Vodafone’ile 250000 euro suuruse rahatrahvi.

25	Need äriühingud esitasid konkurentsiameti otsuste peale Tribunale amministrativo regionale per il Lazio’le (Lazio maakonna halduskohus, Itaalia) kaebused.

18. veebruari 2013. aasta otsustega rahuldas see kohus mõlemad kaebused ja tühistas vaidlustatud otsused, leides, et konkurentsiametil puudus pädevus. Kohus asus seisukohale, et arvestades tarbijakaitseseadustiku artikli 19 lõikes 3 – ja direktiivi 2005/29 artikli 3 lõikes 4 – ette nähtud eriregulatsiooni põhimõtet ja seda, et kõnealune kauplemistava kuulub niisuguste erieeskirjade kohaldamisalasse, millega antakse sideteenuste tagamise ametile elektrooniliste sideteenuste valdkonnas kontrollimise, keelamise ja karistamise ainupädevus, oli välistatud ebaausaid kauplemistavasid käsitlevate üldnormide kohaldamine, milleks käesolevas kohtuasjas on tarbijakaitseseadustiku artiklid 24, 25 ja artikli 26 lõike 1 punkt f, ning seega ei olnud nende kauplemistavade eest karistuste määramine konkurentsiameti pädevuses.

Konkurentsiamet esitas nende kohtuotsuste peale edasikaebused Consiglio di Statole (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu), väites esmajoones, et eriregulatsiooni põhimõtet tuleb laiendada nii, et eriregulatsioon kuulub kohaldamisele üksnes siis, kui see on üldregulatsiooniga vastuolus, ja tingimusel, et eriregulatsiooniga on hõlmatud ebaausate kauplemistavade spetsiifilised aspektid, mis reguleerivad üldregulatsioonis määratletud asjaoludega sarnaseid asjaolusid, kuid mida viimastest eristab mingi konkreetne tegur.

Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) kuues koda otsustas esitada Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) täiskogule eelotsuse küsimused, mis käsitlevad sisuliselt tarbijakaitseseadustiku artikli 27 lõike 1bis tõlgendamist. Eelkõige soovib ta teada, kas seda normi tuleb lugeda normiks, mis annab konkurentsiametile ainupädevuse ebaausate kauplemistavade valdkonnas, isegi kui vaidluse all on tegevus, mida reguleerivad liidu õigusest tuletatud valdkondlikud erinormid.

Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) täiskogu asus 9. veebruari 2016. aasta otsustes sisuliselt seisukohale, et „kõigil tingimustel agressiivse kauplemistava“ eest karistamise pädevus kuulub vastavalt direktiivi 2005/29 artikli 3 lõikes 4 ette nähtud eriregulatsiooni põhimõttele konkurentsiametile ning seda ka elektroonilise side valdkonnas. Ta leidis, et ehkki teavitamiskohustuse rikkumine võib kuuluda sideteenuste tagamise ameti pädevusse, seisneb rikkumine kõnealusel juhul agressiivse kauplemistava kasutamises, kuivõrd see mõjutab tarbijate valikuvabadust – või isegi välistab selle – eelseadistatud teenuste kasutamise ja nende eest maksmisega seoses, mis võimaldab teha järelduse, et kõnealune tava seisneb nõudmises maksta kohe või hiljem toodete eest, mida tarbija ei ole tellinud.

See kohus põhjendas oma seisukohta ka Euroopa Komisjoni poolt Itaalia Vabariigi suhtes algatatud liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlusega. Selles menetluses heidab komisjon Itaalia Vabariigile ette, et ta ei ole riigisiseses õiguses nõuetekohaselt kohaldanud direktiivis 2005/29 ette nähtud eriregulatsiooni põhimõtet, mis reguleerib üldregulatsiooni ja spetsiifiliste valdkondlike normide kooskõlastamist, ja eelkõige on ta jätnud selle direktiivi elektroonilise side valdkonnas üle võtmata.

31	Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) kuuendal kojal tekkis siiski küsimus, kas tarbijakaitseseadustiku artikli 27 lõige 1bis – Consiglio di Stato täiskogu poolt sellele antud tõlgenduses – on siiski liidu õigusega kooskõlas.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et karistuse määramiseks pädeva asutuse kindlaksmääramine sõltub sellest, kas kõnealust tegevust võib käsitada „agressiivse kauplemistavana“ või „alati agressiivse kauplemistavana“. Ta märgib, et äriühingutele heidetakse ette seda, et nad jätsid tarbijad nõuetekohaselt teavitamata. Seevastu põhineb „agressiivseks kauplemistavaks“ ja „kõigil tingimustel agressiivseks kauplemistavaks“ kvalifitseerimine tarbijakaitseseadustiku artiklite 24, 25 ja artikli 26 lõike 1 punkti f tähenduses loogilisel deduktiivsel arutluskäigul, mille kohaselt SIM-kaartidele eelseadistatud teenuste kohta teabe andmatajätmine mõjutab tõenäoliselt märkimisväärselt keskmise tarbija teadlikku valikuvabadust või käitumist SIM-kaartidega seotud teenuste suhtes, ja samuti sellel, et teabe andmatajätmine on vastuolus ametialase hoolsuse nõuetega, mida telefoniteenuste valdkonnas tegutsevatelt ettevõtjatelt võib nõuda, arvestades ettevõtjate ja tarbijate vahelist suhet iseloomustavat ebavõrdsust.

Ühtlasi märgib ta, et elektroonilise side seadustiku näol on olemas valdkondlik õigusakt, milles on konkreetselt elektroonilise side valdkonnas ette nähtud arvukalt tarbijakaitsenorme, mis annavad vastava reguleerimis- ja karistamispädevuse sideteenuste tagamise ametile, ja muu hulgas on seal sätestatud karistus selle eest, kui ettevõtjad rikuvad teatavaid kohustusi kasutajatele sellise teabe andmise kohta, mis on seotud teenuste osutamisega.

Nendel asjaoludel otsustas Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) peatada põhikohtuasjades C‑54/17 ja C‑55/17 menetluse ja esitada Euroopa Kohtule ühesugused eelotsuse küsimused:

„1.

Kas direktiivi 2005/29 artiklitega 8 ja 9 on vastuolus neile vastavate liikmesriigi ülevõtmisnormide (st Itaalia tarbijakaitseseadustiku artiklite 24 ja 25) tõlgendus, mille kohaselt käsitatakse telefoniteenuse operaatori käitumist, mis seisneb teatud telefoniteenuste (näiteks kõneposti- või internetiteenuse) SIM-kaardile eelseadistatuse kohta teabe andmata jätmises, kui „liigset mõjutamist“ ja seega „agressiivset kauplemistava“, mis tõenäoliselt kahjustab „märkimisväärselt“ keskmise tarbija valikuvabadust või mõjutab tema käitumist, ja konkreetsemalt käsitatakse seda nii olukorras, kus telefoniteenuse operaatorile ei panda süüks mingit edasist eraldiseisvat tegevust?

Kas direktiivi 2005/29 I lisa punkti 29 [mis võeti liikmesriigi õigusesse üle tarbijakaitseseadustiku artikli 26 lõike 1 punktiga f] võib tõlgendada nii, et kui mobiilioperaator nõuab oma kliendilt tasu kõneposti- või internetiteenuse eest, on tegemist „inertsmüügiga“, ning seda olukorras, mida iseloomustavad järgmised asjaolud:

–	telefoniteenuse operaator ei ole mobiilsidelepingut sõlmides tarbijale nõuetekohaselt teatanud, et kõneposti- ja internetiteenused on tema SIM-kaardile juba eelseadistatud, millest tulenevalt see tarbija saab potentsiaalselt neid teenuseid ilma ad hoc seadistamiseta (setting) kasutada;

–	nende teenuste tegelikuks kasutamiseks peab tarbija siiski tegema vajalikud toimingud (näiteks sisestama kõnepostinumbri või andma käsud, mis käivitavad internetis surfamise);

–

ei seoses tehniliste ja kasutamistingimustega, mille juures tarbija neid teenuseid konkreetselt kasutab, ega seoses nende teenuste endi tingimusi ja hinda puudutava teabega ei ole midagi ette heita, vaid ettevõtjale heidetakse ette ainult teatamata jätmist, et need teenused on SIM-kaardile eelseadistatud?

Kas liikmesriigi õigusnormid, mis näevad ette, et valdkondlikus [universaalteenuse direktiivis] tarbijate kaitseks ette nähtud spetsiifiliste kohustuste täitmise hindamine kuulub ebaausate kaubandustavade „ülddirektiivi“ 2005/29 kohaldamisalasse, mille tagajärjel on pädeva ametiasutuse sekkumine valdkondliku direktiivi rikkumise tõkestamiseks välistatud iga kord, kui asjaolud võivad kujutada endast ka ebaausat kaubandustava, on vastuolus ülddirektiivi 2005/29 kui tarbijate kaitsmiseks mõeldud „turvavõrgu“ eesmärgiga ning sellesama direktiivi põhjendusega 10 ja artikli 3 lõikega 4?

Kas direktiivi 2005/29 artikli 3 lõikes 4 ette nähtud eriregulatsiooni põhimõtet tuleb mõista kui põhimõtet, mis korraldab regulatsioonide (üldregulatsiooni ja valdkondlike regulatsioonide) vahelisi suhteid või hoopis normide (üldnormide ja erinormide) või isegi hoopis vastavate valdkondade reguleerimise ja järelevalve eest vastutavate ametkondade vahelisi suhteid?

Kas direktiivi 2005/29 artikli 3 lõikes 4 kasutatud mõistet „vastuolu“ võib mõista nii, et sellega on tegemist ainult siis, kui ebaausaid kauplemistavasid käsitlevad sätted on radikaalses vastuolus teiste Euroopa õigusest tuletatud normidega, mis reguleerivad valdkondlikke aspekte, või piisab sellest, kui kõnealused normid näevad seoses valdkonna spetsiifikaga ette korra, mis lahkneb ebaausaid kauplemistavasid käsitlevatest õigusnormidest, nii et samade konkreetsete asjaolude korral tekib normide kollisioon (Normenkollision)?

6.	Kas direktiivi 2005/29 artikli 3 lõikes 4 kasutatud mõiste „[liidu] eeskirjad“ hõlmab ainult Euroopa määruste ja direktiivide sätteid ning nende otseseid ülevõtmisnorme või hõlmab see ka seaduste ja määruste sätteid, mis rakendavad [liidu] õiguspõhimõtteid?

Kas eriregulatsiooni põhimõte, mida on käsitletud direktiivi 2005/29 põhjenduses 10 ja artikli 3 lõikes 4, [universaalteenuse direktiivi] artiklites 20 ja 21 ning [raamdirektiivi] artiklites 3 ja 4, keelab tõlgendada liikmesriikide vastavaid ülevõtmisnorme nii, et kui reguleeritud valdkonnas, kus on olemas valdkondlikud tarbijakaitsenormid, mis annavad reguleerimis- ja karistamispädevuse selle valdkonna ametiasutusele, leiab aset tegevus, mida võib käsitada direktiivi 2005/29 artiklite 8 ja 9 tähenduses mõiste „agressiivne kaubandustava“ alla kuuluvana või mis on direktiivi 2005/29 I lisa tähenduses „kõigil tingimustel“ agressiivne, siis tuleb alati kohaldada ebaausate kauplemistavade üldnorme, isegi kui on olemas tarbijate kaitseks kehtestatud ja liidu õigusel põhinevad valdkondlikud õigusnormid, mis reguleerivad täiendavalt samu „agressiivseid kauplemistavasid“ ja „alati agressiivseid kauplemistavasid“ või vähemalt samu „ebaausaid kauplemistavasid“?“

35	Euroopa Kohtu presidendi 23. veebruari 2017. aasta otsusega liideti kohtuasjad C‑54/17 ja C‑55/17 kirjalikuks ja suuliseks menetlemiseks ning kohtuotsuse tegemiseks.

Eelotsuse küsimuste analüüs

Esimene ja teine küsimus

Esmalt tuleb märkida, et nii eelotsusetaotlusest kui ka Euroopa Kohtule esitatud toimikust ilmneb, et põhikohtuasjas kõnealuste sidevõrgu operaatorite tegevus seisneb niisuguste SIM-kaartide turustamises, millel olid eelnevalt seadistatud ja aktiveeritud internetisurfamis- ja kõnepostiteenused, mille kulu nõuti sisse kasutajalt (kui neid teenuseid ei olnud kasutaja sõnaselgel nõudmisel välja lülitatud), kusjuures tarbijale ei antud nende teenuste eelseadistusest, aktiveerimisest ega tasulisusest eelnevalt ja asjakohaselt teada.

Samuti nähtub eelotsusetaotlusest, et internetisurfamiseteenus võib alates SIM‑kaardi esimesest sissepanekust mobiiltelefoni või muusse seadmesse, mis võimaldab internetis surfamist, kaasa tuua interneti kasutust kasutaja teadmiseta, eelkõige niinimetatud always on (alati sees) rakenduste kaudu. Lisaks nähtub konkurentsiameti otsustest (mis on aluseks vaidlustele põhikohtuasjades), et konkurentsiamet alustas menetlust, mille alusel tegi ta nendes kohtuasjades vaidlustatud otsused, just tarbijate kaebuste alusel, kes said arve nende teadmata tehtud internetiühenduste ja mittetellitud teenuste eest.

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma esimese ja teise küsimusega sisuliselt selgitust, kas direktiivi 2005/29 artiklites 8 ja 9 sisalduvat mõistet „agressiivne kaubandustava“ või mõistet „inertsmüük“ sama direktiivi I lisa punkti 29 tähenduses tuleb tõlgendada nii, et selle alla kuulub niisugune tegevus, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mille puhul sidevõrgu operaator turustab SIM-kaarte, millel on eelnevalt seadistatud ja aktiveeritud teatavad teenused (internetisurfamis- ja kõnepostiteenused), kusjuures tarbijale ei antud nende teenuste eelseadistusest, aktiveerimisest ega tasulisusest eelnevalt ja asjakohaselt teada.

Siinkohal tuleb esmalt märkida, et vaidlust ei ole selles, et vaidlused põhikohtuasjades käsitlevad ettevõtjate kaubandustavasid suhetes tarbijatega direktiivi 2005/29 artikli 2 punkti d tähenduses, ega selles, et kõnealused teenused kuuluvad selle artikli 2 punktis c määratletud mõiste „toode“ alla. Et esimesele ja teisele küsimusele vastata, tuleb esmalt teha kindlaks, kas niisugune tegevus nagu põhikohtuasjas kõnealune tegevus kuulub mõiste „ebaausad kaubandustavad“ alla direktiivi 2005/29 artikli 5 tähenduses.

Artikli 5 lõikes 2 on kehtestatud kriteeriumid, mille alusel saab kindlaks teha, kas kaubandustava on ebaaus, ja selle lõikes 4 on täpsustatud, et eelkõige on ebaausad kaubandustavad need, mis on „eksitavad“ direktiivi artiklite 6 ja 7 tähenduses või „agressiivsed“ direktiivi artiklite 8 ja 9 tähenduses. Sama artikli lõikes 5 on ette nähtud, et direktiivi I lisas on selliste kaubandustavade nimekiri, mida loetakse ebaausateks kõigil tingimustel. Direktiivi 2005/29 põhjenduses 17 on sõnaselgelt täpsustatud, et selle lisaga kehtestatud nimekirjas loetletud kaubandustavad on niisugused, mida võib lugeda ebaausaks, hindamata iga üksikjuhtumi vastavust sama direktiivi artiklite 5–9 sätetele (vt selle kohta ka 7. septembri 2016. aasta kohtuotsus Deroo-Blanquart, C‑310/15, EU:C:2016:633, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

41	Seega tekib küsimus, kas niisugune tegevus, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kuulub I lisas ja eelkõige selle punktis 29 loetletud kaubandustavade alla.

42	Direktiivi 2005/29 I lisa punktis 29 on ette nähtud, et agressiivsete kaubandustavade alla, mis loetakse ebaausateks kõigil tingimustel, kuulub „[e]ttevõtja poolt tarnitud toodete, mida tarbija ei tellinud, eest kohese või hilisema tasumise […] nõudmine […] (inertsmüük).“

43	Inertsmüük punkti 29 tähenduses on eelkõige ettevõtja tegevus, mis seisneb tarbijale niisuguste toodete tarnimises või teenuste osutamises, mida tarbija ei tellinud, ja temalt selle eest tasu nõudmises.

Kuivõrd käesoleval juhul ei ole vaieldud vastu ei põhikohtuasjas kõnealuste teenuste osutamise faktile ega nende eest arvete esitamisele ja seega sellele, et ettevõtja nõuab tasu, piisab esimesele ja teisele küsimusele vastamiseks sellest, kui teha kindlaks, kas nende teenuste osutamist saab käsitada sellisena, mida tarbija ei tellinud.

Siinkohal olgu märgitud, et direktiivis 2005/29 on mõistet „agressiivsed kaubandustavad“ määratletud eelkõige selle kaudu, et see kahjustab märkimisväärselt või tõenäoliselt kahjustab märkimisväärselt keskmise tarbija valikuvabadust või käitumist toote suhtes. Sellest tuleneb, et teenuse soovis peab avalduma tarbija valikuvabadus. Selle eelduseks on eelkõige, et ettevõtja oleks tarbijat selgelt ja asjakohaselt teavitanud (vt analoogia alusel 18. oktoobri 2012. aasta kohtuotsus Purely Creative jt, C‑428/11, EU:C:2012:651, punkt 53).

46	Tuleb samuti osutada, et tarbijale on ülimalt oluline, et enne lepingu sõlmimist on teda teavitatud lepingu tingimustest ja lepingu sõlmimise tagajärgedest (7. septembri 2016. aasta kohtuotsus Deroo-Blanquart, C‑310/15, EU:C:2016:633, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

47	Peale selle on hind tarbija jaoks tehinguotsuse tegemisel üldjuhul määrava tähtsusega, mistõttu tuleb seda pidada teabeks, mida tarbija vajab antud olukorras teadliku tehinguotsuse tegemiseks (26. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus Canal Digital Danmark, C‑611/14, EU:C:2016:800, punkt 55).

Käesoleval juhul ilmneb, et põhikohtuasjas kõnealused teenused on SIM-kaartidel eelnevalt seadistatud ja aktiveeritud, ilma et tarbijat oleks eelnevalt ja asjakohaselt teavitatud, ja et teda ei teavitatud ka nende teenuste kasutamisega seotud võimalikest kuludest – seda peab siiski eelotsusetaotluse esitanud kohus kontrollima. Kui aga tarbijat ei ole teavitatud ei kõnealuste teenuste kuludest ega isegi nende eelnevast seadistusest ja aktiveerimisest SIM-kaardil, mille ta on ostnud, ei saa asuda seisukohale, et nende teenuste osutamist on valitud vabalt otsustades.

Sel puhul ei ole oluline, et põhikohtuasjas kõnealuste teenuste kasutamiseks pidi tarbija teatavatel juhtudel midagi teadlikult tegema. Piisava teabe puudumisel internetis surfamise ja kõneposti kulude kohta ei saa seda tegevust käsitada sellisena, mis võimaldab teenuste osutamise puhul kasutada valikuvabadust. Pealegi võivad internetis surfamise teenusega seoses tekkida internetiühendused tarbija teadmata, tekitades kulusid, ilma et tarbija neist teadlik oleks.

Samuti ei ole oluline, et tarbijal oli nende sidevõrgu operaatorite juures võimalik lasta kõnealused teenused SIM-kaardil välja lülitada või tal oli võimalus oma seadet seadistades teenused välja lülitada. Kuna operaatorid ei andnud tarbijale enne SIM-kaardi ostmist eelnevalt seadistatud ja aktiveeritud teenuste olemasolu ja nende kulude kohta selget ja asjakohast teavet, on esiteks vähemalt ebatõenäoline, et tarbija oleks tegelikult saanud oma valikuvabadust kasutada, eriti enne nende teenuste eest arve saamist – seda peab siiski eelotsusetaotluse esitanud kohus kontrollima.

Teiseks olgu rõhutatud, et direktiivi 2005/29 sätete tõlgendamiseks on tarbija mõiste peamise tähtsusega ja et direktiivi põhjenduse 18 kohaselt võtab direktiiv võrdluse aluseks piisavalt informeeritud ja mõistlikult tähelepaneliku ning aruka keskmise tarbija, võttes arvesse sotsiaalseid, kultuurilisi ja lingvistilisi näitajaid (12. mai 2011. aasta kohtuotsus Ving Sverige, C‑122/10, EU:C:2011:299, punkt 22).

Ei ole aga ilmselge, et keskmine SIM-kaardi ostja võiks olla teadlik sellest, et kui ta niisuguse kaardi ostab, sisaldab see automaatselt eelnevalt seadistatud ja aktiveeritud kõneposti ja internetis surfamise teenuseid, mis võivad tekitada lisakulusid, või sellest, et kui ta paneb SIM-kaardi oma mobiiltelefoni või muusse seadmesse, mis võimaldab internetis surfamist, võivad rakendused või seade ise ühenduda kasutaja teadmata internetiga; ka ei ole ilmselge, et keskmisel ostjal oleks piisavalt tehnilisi oskusi, et seadmes teha ise seda, mis on nende teenuste või automaatsete ühenduste väljalülitamiseks vajalik. Põhjenduse 18 kohaselt peaks eelotsusetaotluse esitanud kohus samas kindlaks tegema, missugune on keskmise tarbija tüüpiline reaktsioon niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasja asjaolud.

53	Eelneva alusel tuleb teha järeldus – mis ei piira eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrolli –, et mõistet „inertsmüük“ direktiivi 2005/29 I lisa punkti 29 tähenduses tuleb tõlgendada nii, et selle alla kuulub niisugune tegevus, nagu on kõne all põhikohtuasjas.

Eelmises punktis esitatud tõlgendust kinnitab lisaks ka direktiivi 2005/29 eesmärk. Direktiivi artikli 1 kohaselt on selle eesmärk eelkõige tarbijakaitse kõrge taseme tagamine. See eesmärk, mis seisneb tarbija täielikus kaitsmises ebaausate kaubandustavade eest, põhineb asjaolul, et võrreldes ettevõtjaga on tarbija ebasoodsamas olukorras, eeskätt teabe omamisel (vt selle kohta 16. aprilli 2015. aasta kohtuotsus UPC Magyarország, C‑388/13, EU:C:2015:225, punkt 53). Nii tehnilises valdkonnas, nagu mobiiltelefonide kaudu kasutatav elektrooniline side, ei saa eitada, et poolte teadmiste ja tehnilise pädevuse vahel on märkimisväärne ebakõla.

55	Neil asjaoludel ei ole vaja hinnata, kas kauplemistava on agressiivne direktiivi 2005/29 artiklite 8 ja 9 tähenduses.

Eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb esimesele ja teisele küsimusele vastata, et mõistet „inertsmüük“ direktiivi 2005/29 I lisa punkti 29 tähenduses tuleb tõlgendada nii, et selle alla kuulub niisugune tegevus, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mille puhul sidevõrgu operaator turustab SIM-kaarte, millel on eelnevalt seadistatud ja aktiveeritud teatavad teenused (internetisurfamis- ja kõnepostiteenused), kusjuures tarbijale ei antud nende teenuste eelnevast seadistusest, aktiveerimisest ega tasulisusest eelnevalt ja asjakohaselt teada – seda peab aga kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

Kolmas kuni kuues küsimus

Arvestades esimesele ja teisele küsimusele antud vastust tuleb asuda seisukohale, et sisuliselt soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada oma kolmanda kuni kuuenda küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, kas direktiivi 2005/29 artikli 3 lõiget 4 tuleb tõlgenda nii, et sellega on vastuolus niisugused liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt peab direktiivi 2005/29 I lisa punkti 29 tähenduses inertsmüügiks kvalifitseeritavat tegevust – nagu see, mis on kõne all põhikohtuasjas – hindama direktiivi sätetest lähtudes, mille tulemusena ei ole riigi reguleeriv asutus raamdirektiivi tähenduses nende liikmesriigi õigusnormide kohaselt pädev selle tegevuse eest karistama.

Olgu siinkohal viidatud, et direktiivi 2005/29 artikli 3 lõikes 4 on ette nähtud, et kui selle direktiivi sätted on vastuolus ebaausate kaubandustavade konkreetseid aspekte reguleerivate muude liidu eeskirjadega, siis on viimati nimetatud eeskirjad ülimuslikud ning neid kohaldatakse kõnealuste konkreetsete aspektide suhtes. Seepärast kohaldatakse nimetatud direktiivi selle põhjenduse 10 kohaselt ainult juhul, kui puuduvad liidu õiguse erisätted, millega reguleeritakse ebaausate kaubandustavade teatavaid aspekte (vt eelkõige 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus Abcur, C‑544/13 ja C‑545/13, EU:C:2015:481, punkt 79).

59	Kõnealuses sättes on otsesõnu osutatud vastuolule liidu eeskirjade, mitte liikmesriigi eeskirjade vahel.

Nagu on märkinud ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 124 ja 126, tähistab mõiste „vastuolu“ suhet nende sätete vahel, mille erinevus ületab pelga lahknevuse või lihtsa erinevuse, mille tõttu tuleb ilmsiks kokkusobimatus, mida on võimatu ületada integreeriva valemi abil, mis võimaldaks mõlema reaalsuse kooseksisteerimist, ilma vajaduseta neid erinevaid osasid moonutada.

Seega on selline vastuolu, nagu direktiivi 2005/29 artikli 3 lõikes 4 ette nähtud, võimalik ainult siis, kui liidu õiguse sätted, mis ei kuulu selle direktiivi sätete hulka, kehtestavad – neid ebaausate kaubandustavade konkreetseid aspekte reguleerides – ettevõtjatele ilma igasuguse tegutsemisvabaduseta kohustusi, mis on vastuolus direktiivis 2005/29 sätestatud nõuetega.

Neid kaalutlusi silmas pidades tuleb kontrollida, kas elektroonilise side valdkonda käsitlev liidu õigus, eelkõige universaalteenuse direktiiv ja raamdirektiiv käsitlevad küsimustes, mille kohta on eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtule küsimused esitanud, niisugust ebaausate kaubandustavade konkreetset aspekti nagu inertsmüük direktiivi 2005/29 I lisa punkti 29 tähenduses.

Siinkohal tuleb tõdeda, et universaalteenuse direktiivi artikli 1 lõikest 1 tuleneb lisaks, et raamdirektiivi raames käsitleb universaalteenuse direktiiv elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste pakkumist lõppkasutajatele. Selle direktiivi eesmärk on tagada tulemusliku konkurentsi ja valikuvabaduse abil kogu liidus hea kvaliteediga üldkasutatavate teenuste kättesaadavus ja käsitleda asjaolusid, mille puhul turg ei rahulda tulemuslikult lõppkasutajate vajadusi. Universaalteenuse direktiivi artikli 1 lõikes 2 on ette nähtud, et selle direktiiviga kehtestatakse lõppkasutajate õigused ja üldkasutatavaid elektroonilisi sidevõrke ja -teenuseid osutavate ettevõtjate vastavad kohustused.

Euroopa Kohus on juba märkinud, et kuigi riigi reguleerivad asutused on vastavalt raamdirektiivi artikli 8 lõike 4 punktile b oma ülesannete täitmisel kohustatud toetama liidu kodanike huve, tagades tarbijate kõrgetasemelise kaitse, ei näe raamdirektiiv ega universaalteenuse direktiiv ette tarbijakaitse aspektide täielikku ühtlustamist (14. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Polkomtel, C‑397/14, EU:C:2016:256, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

Universaalteenuse direktiivi artikli 20 lõikes 1 on selle kaitse kohta täpsemalt ette nähtud, et liikmesriigid tagavad, et üldkasutatava sidevõrgu ühenduse teenuseid ja/või üldkasutatavaid elektroonilisi sideteenuseid tellides on tarbijatel ja taotluse korral teistel lõppkasutajatel õigus sõlmida leping sellist ühendust ja/või teenuseid pakkuva ettevõtja või pakkuvate ettevõtjatega. Kõnealuses sättes on loetletud andmed, mis vähemalt peavad lepingus olema selgel, arusaadaval ja kergesti kättesaadaval kujul esitatud.

Kuigi universaalteenuse direktiivi artikli 20 lõikes 1 on elektroonilise side valdkonnas kehtestatud teenuseosutajatele kohustus panna lepingusse kirja teatud andmed, ei sisalda see säte ega ükski muu selle direktiivi säte siiski eeskirju, millega reguleeritaks ebaausate kaubandustavade teatavaid aspekte, nagu inertsmüük direktiivi 2005/29 I lisa punkti 29 tähenduses.

Peale selle tuleb märkida, et universaalteenuse direktiivi artikli 1 lõikes 4 on sätestatud, et selle direktiivi sätteid lõpptarbijate õiguste kohta kohaldatakse, ilma et need piiraksid tarbijakaitset käsitlevate liidu eeskirjade ning liidu õigusega kooskõlas olevate siseriiklike eeskirjade kohaldamist. Väljendi „ilma et need piiraksid tarbijakaitset käsitlevate [liidu] eeskirjade […] kohaldamist“ alusel tuleb aga teha järeldus, et direktiivi 2005/29 kohaldatavust universaalteenuse direktiivi sätted ei mõjuta.

68	Niisiis puudub direktiivi 2005/29 sätete ja universaalteenuse direktiivis kehtestatud eeskirjade vahel lõpptarbijate õiguste puhul vastuolu.

69	Seega tuleb niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas kohaldada direktiivi 2005/29 asjakohaseid sätteid.

Arvestades eeltoodud kaalutlusi tuleb kolmandale kuni kuuendale küsimusele vastata, et direktiivi 2005/29 artikli 3 lõiget 4 tuleb tõlgenda nii, et sellega ei ole vastuolus niisugused liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt peab direktiivi 2005/29 I lisa punkti 29 tähenduses inertsmüügiks kvalifitseeritavat tegevust – nagu see, mis on kõne all põhikohtuasjas – hindama nimetatud direktiivi sätetest lähtudes, mille tõttu ei ole riigi reguleeriv asutus raamdirektiivi tähenduses liikmesriigi õigusnormide kohaselt pädev selle tegevuse eest karistama.

Seitsmes küsimus

Seitsmenda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2005/29 artikli 3 lõiget 4, universaalteenuse direktiivi artikleid 20 ja 21 ning raamdirektiivi artikleid 3 ja 4 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt juhul, kui reguleeritud valdkonnas, kus on olemas valdkondlikud tarbijakaitsenormid, leiab aset tegevus, mida võib käsitada direktiivi 2005/29 tähenduses mõiste „agressiivne kaubandustava“ alla kuuluvana või mis on „kõigil tingimustel agressiivne“, tuleb alati kohaldada viimati nimetatud direktiivi, isegi kui valdkondlikud õigusnormid reguleerivad neid kauplemistavasid ammendavalt.

Tuleb tõdeda, et seitsmes küsimus põhineb eeldusel, et universaalteenuse direktiiv ja raamdirektiiv reguleerivad ammendavalt tarbijakaitset elektroonilise side valdkonnas ja seega on neis muu hulgas käsitletud direktiivi 2005/29 tähenduses mõiste „agressiivne kaubandustava“ või „kõigil tingimustel agressiivse kaubandustava“ alla kuuluvat tegevust.

73	Nagu aga nähtub kolmanda kuni kuuenda küsimuse analüüsist käesoleva kohtuotsuse punktides 57–70, on see eeldus ekslik. Neil tingimustel ei ole seitsmendale küsimusele vaja vastata.

Kohtukulud

74	Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:

Mõistet „inertsmüük“ Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiivi 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 2006/2004 (ebaausate kaubandustavade direktiiv), I lisa punkti 29 tähenduses tuleb tõlgendada nii, et selle alla kuulub niisugune tegevus, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mille puhul sidevõrgu operaator turustab SIM‑kaarte (Subscriber Identity Module (SIM) – abonendi tuvastusmoodul), millel on eelnevalt seadistatud ja aktiveeritud teatavad teenused (internetisurfamis- ja kõnepostiteenused), kusjuures tarbijale ei antud nende teenuste eelnevast seadistusest, aktiveerimisest ega tasulisusest eelnevalt ja asjakohaselt teada – seda peab aga kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

Direktiivi 2005/29 artikli 3 lõiget 4 tuleb tõlgenda nii, et sellega ei ole vastuolus niisugused liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt peab direktiivi 2005/29 I lisa punkti 29 tähenduses inertsmüügiks kvalifitseeritavat tegevust – nagu see, mis on kõne all põhikohtuasjas – hindama nimetatud direktiivi sätetest lähtudes, mille tõttu ei ole riigi reguleeriv asutus Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/21/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta (raamdirektiiv), (mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiviga 2009/140/EÜ), tähenduses liikmesriigi õigusnormide kohaselt pädev selle tegevuse eest karistama.

Allkirjad

( *1 ) Kohtumenetluse keel: itaalia.