–

Instituto Nacional de la Seguridad Social (INSS) ja Tesorería General de la Seguridad Social (TGSS), esindajad: letrado A. Trillo García ja letrado M. Baró Pazos,

–

Hispaania valitsus, esindaja: V. Ester Casas,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: L. Lozano Palacios ja D. Martin,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes (nõukogu 2. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 118/97 muudetud ja ajakohastatud redaktsioonis (EÜT 1997, L 28, lk 1; ELT eriväljaanne 05/03, lk 3), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta määrusega (EÜ) nr 592/2008 (ELT 2008, L 177, lk 1)) (edaspidi „määrus nr 1408/71“), artikleid 4, 12 ja 46a–46c ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta (ELT 2004, L 166, lk 1; ELT eriväljaanne 05/05, lk 72) artikleid 3, 10 ja 53–55.

2

Taotlus on esitatud kohtuvaidluses ühelt poolt Instituto Nacional de la Seguridad Sociali (INSS) (riiklik sotsiaalkindlustusamet, Hispaania; edaspidi „INSS“) ja Tesorería General de la Seguridad Sociali (TGSS) (üldine sotsiaalkindlustusfond, Hispaania; edaspidi „TGSS“) ning teiselt poolt José Blanco Marquési vahel seoses INSSi otsusega peatada J. Blanco Marquésile püsiva täieliku töövõimetuse pensioni lisahüvitise maksmine, kuna ta saab Šveitsist vanaduspensioni.

3

Määruse nr 1408/71 kahekümne esimene põhjendus näeb ette, et „võõrtöötajate ja nende ülalpidamisel olnud pereliikmete kaitsmiseks selle eest, et siseriiklikke vähendamist, peatamist või tühistamist käsitlevaid sätteid ei kohaldataks ülemäära rangelt, on vaja lülitada käesolevasse määrusesse sätted, millega kõnealuste siseriiklike sätete kohaldamiseks kehtestatakse ranged eeskirjad“.

4

Määruse artikli 1 punktis j on määratletud mõiste „õigusaktid“ kui „liikmesriigi seadused, määrused ja muud õigusaktid ning kõik muud rakendusmeetmed, nii praegu kehtivad kui ka tulevased, mis on seotud […] sotsiaalkindlustusliikide ja ‑skeemidega […]“.

5

Määruse artikli 4 „Reguleerimisala“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Käesolevat määrust kohaldatakse kõigi õigusaktide suhtes, mis reguleerivad järgmisi sotsiaalkindlustusliike:

6

Määruse artiklis 12 „Hüvitiste kattumise vältimine“ on sätestatud:

„1.   Käesoleva määrusega ei anta ega säilitata õigust saada mitut samaliigilist hüvitist ühe ja sama kohustusliku kindlustuse perioodi eest. Seda sätet ei kohaldata siiski hüvitiste suhtes, mis on seotud invaliidsuse, vanaduse, toitjakaotusega (pensionid) või kutsehaigusega ning mida määravad kahe või enama liikmesriigi asutused vastavalt artikli 41, artikli 43 lõigete 2 ja 3, artiklite 46, 50 ja 51 või artikli 60 lõike 1 punkti b sätetele.

2.   Kui käesoleva määrusega ei ole sätestatud teisiti, võib tugineda liikmesriigi õigusaktide sätetele, mis reguleerivad hüvitiste vähendamist, peatamist või tühistamist muude sotsiaalkindlustushüvitistega või muu sissetulekuga kattumise juhul, ka siis, kui kõnealuste hüvitiste saamise õigus omandati teise liikmesriigi õigusaktide alusel või kui kõnealune sissetulek saadi teise liikmesriigi territooriumil.

3.   Liikmesriigi õigusaktide sätetele, mis reguleerivad hüvitise vähendamist, peatamist või tühistamist, võib tugineda invaliidsushüvitist või varajast vanadushüvitist saava ja kutse- või äritegevusega seotud isiku vastu ka juhul, kui tema tegevus toimub teise liikmesriigi territooriumil.

[…]“.

7

Määruse nr 1408/71 artiklis 46 on ette nähtud:

„1.   Kui liikmesriigi õigusaktide tingimused hüvitise saamiseks on täidetud, ilma et oleks vaja kohaldada artiklit 45 või artikli 40 lõiget 3, kohaldatakse järgmisi reegleid:

[…]“.

8

Määruse nr 1408/71 artiklis 46a „Liikmesriikide õigusaktide alusel antavate invaliidsus-, vanadus- või toitjakaotushüvitiste vähendamist, peatamist või tühistamist käsitlevad üldsätted“ on sätestatud:

„1.   Käesoleva peatüki kohaldamisel mõistetakse samaliigiliste hüvitiste kattumisena igasugust invaliidsus-, vanadus- ja toitjakaotushüvitiste kattumist, mida arvutatakse või antakse ühe ja sama isiku täitunud kindlustus- ja/või elamisperioodide alusel.

2.   Käesoleva peatüki kohaldamisel mõistetakse eriliigiliste hüvitiste kattumisena igasugust selliste hüvitiste kattumist, mida ei saa pidada samaliigilisteks lõikes 1 määratletud tähenduses.

3.   Liikmesriigi õigusaktides ettenähtud vähendamis-, peatamis- või tühistamissätete kohaldamisel invaliidsus-, vanadus- või toitjakaotushüvitise samaliigilise või eriliigilise hüvitise või muu sissetulekuga kattumise korral kehtivad järgmised reeglid:

9

Määruse artikli 46b „Kahe või enama liikmesriigi õigusaktide alusel antavate samaliigiliste hüvitiste kattumisel kohaldatavad erisätted“ kohaselt:

„1.   Liikmesriigi õigusaktides ettenähtud vähendamis-, peatamis- või tühistamissätteid ei kohaldata hüvitise suhtes, mis on arvutatud vastavalt artikli 46 lõikele 2.

2.   Liikmesriigi õigusaktides ettenähtud vähendamis-, peatamis- või tühistamissätteid kohaldatakse hüvitise suhtes, mis on arvutatud vastavalt artikli 46 lõike 1 punkti a alapunktile i üksnes juhul, kui vastav hüvitis on:

[…]

Punktides a ja b ning kokkulepetes osutatud hüvitised on loetletud IV lisa D osas.“

10

Määrus nr 1408/71 tunnistati kehtetuks ja asendati alates 1. maist 2010 määrusega nr 883/2004. Viimati nimetatud määruse artikli 90 lõike 1 kohaselt jäi aga määrus nr 1408/71 jõusse ning säilitas õigusliku mõju järgmiste lepingute suhtes: „[2. mai 1992. aasta] Euroopa Majanduspiirkonna leping [(EÜT 1994, L 1, lk 3; ELT eriväljaanne 11/52, lk 3)], ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Šveitsi Konföderatsiooni vaheline leping isikute vaba liikumise kohta [mis kirjutati alla Luxembourgis 21. juunil 1999 ja kiideti Euroopa Ühenduse nimel heaks nõukogu ja komisjoni 4. aprilli 2002. aasta otsusega 2002/309/EÜ Euratom teadus- ja tehnikakoostöö kokkuleppe suhtes (EÜT 2002, L 114, lk 1; ELT eriväljaanne 11/41, lk 89; edaspidi „EÜ–Šveitsi kokkulepe“)] ning muud lepingud, mis sisaldavad viidet määrusele (EMÜ) nr 1408/71, kuni nimetatud lepinguid pole muudetud käesolevat määrust silmas pidades“.

11

EÜ–Šveitsi kokkuleppe artiklis 8 on sätestatud:

„Kokkuleppeosalised näevad II lisa kohaselt ette sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise eelkõige järgmistel eesmärkidel:

12

EÜ–Šveitsi kokkuleppe artiklis 20 on sätestatud:

„Kui II lisas ei ole ette nähtud teisiti, peatuvad Šveitsi ja Euroopa Ühenduse liikmesriikide vahel sõlmitud kahepoolsed sotsiaalkindlustuskokkulepped käesoleva kokkuleppe jõustumisel niivõrd, kuivõrd viimane reguleerib sama valdkonda.“

13

EÜ–Šveitsi kokkuleppe II lisa, mis käsitleb sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimist, artiklis 1 on ette nähtud:

„1.   Kokkuleppeosalised lepivad kokku, et sotsiaalkindlustusskeemide kooskõlastamisel kohaldavad nad omavahel viidatud ühenduse õigusakte kokkuleppe allkirjastamise ajal kehtinud redaktsioonis, vastavalt käesoleva lisa A jaos tehtud muudatustele, või kõnealuste õigusaktidega samaväärseid eeskirju.

2.   Käesoleva lisa A jaos esinev mõiste „liikmesriik (liikmesriigid)“ hõlmab lisaks asjaomaste ühenduse õigusaktide reguleerimisalasse kuuluvatele riikidele ka Šveitsi“ [Siin ja edaspidi on EÜ–Šveitsi kokkuleppe II lisa tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]

14

Nimetatud lisa A jagu sisaldab muu hulgas viidet määrusele nr 1408/71.

15

EÜ–Šveitsi kokkuleppe II lisa ajakohastati 31. märtsi 2012. aasta ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Šveitsi Konföderatsiooni vahelise isikute vaba liikumist käsitleva kokkuleppe alusel loodud ühiskomitee otsusega nr 1/2012 (ELT 2012, L 103, lk 51).

16

Muudetud II lisa, mis jõustus 1. aprillil 2012, viitab määrusele nr 883/2004, aga ka määrusele nr 1408/71, kui sellele esinevad „samuti viited [määruses nr 883/2004] ning kui tegemist on minevikus esinenud juhtumitega“.

17

Sotsiaalkindlustuse üldseaduse (Ley General de la Seguridad Social), mis kiideti konsolideeritud redaktsioonis heaks kuninga 20. juuni 1994. aasta seadusandliku dekreediga nr 1/1994 (Real Decreto Legislativo 1/1994) (BOE nr 154, 29.6.1994, lk 20658), põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „LGSS“) artiklid 136 ja 137 näevad sotsiaalkaitse eesmärgil püsiva ja täieliku töövõimetuse korral ette eluaegse pensioni, et kaitsta puuduse eest neid töötajaid, kes (kutse)haiguse või (töö)õnnetuse tagajärjel ei saa enam töötada oma tavapärasel kutsealal, kuid saavad töötada muul kutsealal.

18

LGSS artikli 139 lõike 2 kohaselt:

„Püsiva täieliku töövõimetuse korral makstav rahaline hüvitis on eluaegne pension, mis võidakse erandkorras asendada kindlasummalise hüvitisega, kui pensionisaaja on alla 60aastane.

Oma tavapärasel kutsealal töötamiseks püsivalt ja täielikult töövõimetuks tunnistatud töötajad saavad eelmises lõigus ette nähtud pensioni, millele lisandub kohaldatava määrusega kindlaksmääratud protsent, kui nende vanuse, üldise või erialase ettevalmistuse puudumise ja elukoha sotsiaalsete ja tööalaste asjaolude tõttu eeldatakse raskusi töö saamisel eelmisest tavapärasest kutsealast erinevas valdkonnas.

[…]“.

19

23. juuni 1972. aasta dekreedi 1646/1972, millega rakendatakse 21. juuni 1972. aasta seadust 24/1972 üldise sotsiaalkindlustuse süsteemi hüvitiste kohta (Decreto 1646/1972 para la aplicación de la Ley 24/1972, de 21 de junio, en materia de prestaciones del Régimen General de la Seguridad Social) (edaspidi „dekreet 1646/1972“), artikli 6 lõigetest 1–3 tuleneb, et pensioni, mida makstakse tavapärasel kutsealal püsivalt ja täielikult töötamise võimetuse tõttu, suurendatakse lisahüvitise võrra, mis moodustab 20 % pensioni suuruse kindlaksmääramise aluseks olevast summast (edaspidi „20 % pensionilisa“), kui töötaja on vähemalt 55aastane.

20

Kuid arvestades, et selle pensionilisa aluseks on eeldus, et vähemalt 55aastastel isikutel on kutsealal, mis erineb sellest kutsealast, millel nad töötasid ja millel töötamiseks on nad tunnistatud püsivalt ja täielikult töövõimetuks, töö leidmine eriti raske, siis dekreedi 1646/1972 artikli 6 lõike 4 kohaselt selle pensionilisa maksmine „peatatakse ajaks, mil töötaja on töösuhtes“.

21

Seevastu on püsiva täieliku töövõimetuse pensioni saamine iseenesest ühitatav muul kutsealal töötamisega.

22

Kui püsiva töövõimetuse pensioni saaja saab 65aastaseks, muutub see pension LGSS artikli 143 lõike 4 kohaselt vanaduspensioniks. Kõnealune muudatus nimetuses ei mõjuta mingil moel selle hüvitise saamise tingimusi.

23

J. Blanco Marqués, kes on sündinud 3. veebruaril 1943, saab Hispaania pensioni, kuna talle määrati 3. juuni 1998. aasta kohtuotsusega alates 13. jaanuarist 1998 haiguse tõttu püsiv täielik töövõimetus töötamiseks kvalifitseeritud kaevandusesisese elektriku kutsealal. Kõnealuse pensioni saamise õiguse määramisel ja pensioni suuruse arvutamisel võeti arvesse ainult Hispaania sotsiaalkindlustusskeemi tasutud osamakseid. Kuna huvitatud isik oli selle otsuse jõustumise ajal üle 55 aasta vana, anti talle õigus saada dekreedi 1646/1972 artikli 6 lõigete 1–3 kohast 20 % pensionilisa.

24

65aastaseks saades hakkas J. Blanco Marqués alates 1. märtsist 2008 saama vanaduspensioni Šveitsi sotsiaalkindlustuselt. Nimetatud pension määrati talle üksnes neid osamakseid arvestades, mis ta oli maksnud Šveitsi kohustuslikku skeemi.

25

24. veebruari 2015. aasta otsusega tühistas INSS alates 1. veebruarist 2015 J. Blanco Marquési õiguse saada 20 % pensionilisa, põhjendusega, et see lisa ei ole ühitatav vanaduspensioni saamisega, ning nõudis, et J. Blanco Marqués maksaks tagasi 17340,95 eurot, mis oli talle selle pensionilisana ajavahemikul 1. veebruarist 2011 kuni 31. jaanuarini 2015 makstud ja mida aegumine ei hõlmanud.

26

J. Blanco Marqués esitas selle otsuse peale kaebuse Juzgado de lo Social no1 de Ponferradale (Ponferrada töökohus nr 1, Hispaania). Nimetatud kohus tühistas 28. septembri 2015. aasta otsusega kõnealuse otsuse, leides, et 20 % pensionilisa ei ole Šveitsist saadava vanaduspensioniga ühitamatu, sest määruse nr 1408/71 artikli 46a lõike 3 punkti a või määruse nr 883/2004 artikli 53 lõike 3 punkti a kohaselt saab ühitamatus esineda ainult siis, kui riigisiseses õiguses on sätestatud, et ühitamatuse hindamisel võetakse arvesse välisriigis saadud hüvitised ja tulu. Kuid niisugust normi Hispaania õiguses ei ole.

27

INSS kaebas selle kohtuotsuse peale edasi Tribunal Superior de Justicia de Castilla y Leónile (Castilla-Leóni kõrgeim kohus, Hispaania), väites, et Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) kohtupraktika kohaselt ei peatata 20 % pensionilisa maksmist üksnes dekreedi 1646/1972 artikli 6 lõikes 4 sõnaselgelt nimetatud juhul, see tähendab kui hüvitisesaaja on töösuhtes, vaid maksmine peatatakse ka juhul, kui viimati nimetatu saab teisest liikmesriigist või Šveitsist vanaduspensioni, kuna niisugune vanaduspension kujutab endast tulu, mis asendab töötamisest saadavat tulu.

28

Neil asjaoludel otsustas Tribunal Superior de Justicia de Castilla y León (Castilla-Leóni kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

29

Kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus osutab oma eelotsuse küsimustes nii määruse nr 1408/71 kui ka määruse nr 883/2004 sätetele, tuleb kõigepealt kindlaks määrata, millist määrust tuleb rationae temporis põhikohtuasja olukorra suhtes kohaldada.

30

Sellega seoses nähtub Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust, et otsus, millega määrati Hispaania püsiva täieliku töövõimetuse pension, ja otsus, millega määrati Šveitsi vanaduspension, tehti vastavalt 1998. ja 2008. aastal. Kuivõrd need vaidlusaluste pensionide aluseks olevad kaks otsust tehti enne määruse nr 883/2004 jõustumist, on põhikohtuasjas asjakohased ainult määruse nr 1408/71 sätted.

31

Oma esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas dekreedi 1646/1972 artikli 6 lõikes 4 sisalduv Hispaania säte on Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) tõlgenduses, mille kohaselt 20 % pensionilisa maksmine peatatakse ajavahemikul, mil töötaja on töösuhtes või saab vanaduspensioni, määruse nr 1408/71 artikli 12 tähenduses hüvitiste vähendamist reguleeriv säte.

32

Esmalt tuleb tõdeda, et riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette sellise püsiva täieliku töövõimetuse pensioni lisahüvitise nagu 20 % pensionilisa, kuuluvad määruse nr 1408/71 esemelisse kohaldamisalasse.

33

Nimelt kuuluvad kõnealuse määruse artikli 4 lõike 1 punkti b kohaselt määruse kohaldamisalasse „invaliidsushüvitised, sealhulgas hüvitised, mis on mõeldud töövõime säilitamiseks või parandamiseks“.

34

Lisaks tuleb määruse artikli 1 punkti t kohaselt käsitada mõisteid „hüvitised“ ja „pensionid“ võimalikult laialt, nii et need tähistavad kõiki hüvitisi ja pensione, sealhulgas kõiki sellesihilisi eraldisi riiklikest fondidest, revalvatsioonilisandeid ja täiendavaid hüvitisi.

35

Mis puudutab mõistet „hüvitiste vähendamist reguleerivad sätted“ määruse nr 1408/71 artikli 12 lõike 2 tähenduses, siis nähtub Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et riigisisest õigusnormi tuleb käsitada vähendamissättena, kui õigusnormis ette nähtud arvutuse tulemusel väheneb pension, mida asjakohane isik võib taotleda, tulenevalt hüvitisest, mida see isik saab teisest liikmesriigist (vt selle kohta 7. märtsi 2002. aasta kohtuotsus, Insalaca, C‑107/00, EU:C:2002:147, punkt 16 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 7. märtsi 2013. aasta kohtuotsus, van den Booren, C‑127/11, EU:C:2013:140, punkt 28).

36

Käesolevas asjas nähtub eelotsusetaotlusest, et Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) kohtupraktikas antud tõlgenduse kohaselt peatatakse dekreedi 1646/1972 artikli 6 lõike 4 alusel 20 % pensionilisa maksmine mitte ainult siis, kui hüvitisesaaja saab töötulu, vaid ka siis, kui ta saab vanaduspensioni, mida käsitatakse nimelt kui töötulu asendavat tulu. Peale selle ei tule sama kohtupraktika järgi teha vahet riigisisese vanaduspensioni ja teisest liikmesriigist või Šveitsist saadud pensioni vahel, nii et selle sätte kohaldamisel tuleb mõlemaid ühtmoodi arvesse võtta.

37

Eeltoodust tuleneb, et põhikohtuasjas käsitletavat sätet tuleb käsitada nii, et see hõlmab hüvitisi, mida huvitatud isik saab teisest liikmesriigist või Šveitsist, kuivõrd viimati nimetatud riigi kohta võib märkida, et Šveitsi Konföderatsiooni tuleb pidada määruse nr 1408/71 kohaldamise seisukohast samaväärseks liidu liikmesriigiga (18. novembri 2010. aasta kohtuotsus, Xhymshiti, C‑247/09, EU:C:2010:698, punkt 31).

38

Lisaks ei ole vaidlust selles, et selle riigisisese sätte kohaldamise tagajärjel väheneb kokku nende hüvitiste summa, mida huvitatud isikul on õigus saada.

39

Samas on Euroopa Kohus juba otsustanud, et riigisisene säte, mis näeb ette, et töölise vanaduspensionile lisatud täiendavat hüvitist vähendatakse selle vanaduspensioni summa võrra, millele huvitatud isikul on õigus teise liikmesriigi skeemi alusel, kujutab endast vähendamissätet määruse nr 1408/71 artikli 12 lõike 2 tähenduses (22. oktoobri 1998. aasta kohtuotsus, Conti, C‑143/97, EU:C:1998:501, punkt 30).

40

Seoses INSSi ja TGSSi esitatud argumendiga, et põhikohtuasjas käsitletav säte ei kuulu määruse nr 1408/71 kohaldamisalasse, sest näeb üksnes ette pelga ühitamatuse eeskirja, on Euroopa Kohus täpsustanud, et riigisiseseid vähendamissätteid ei saa vabastada määruses nr 1408/71 sätestatud tingimustest ja kohaldamispiirangutest sellega, et need kvalifitseeritakse maksmisele kuuluva summa arvutamise või tõendamise eeskirjadeks (vt selle kohta 22. oktoobri 1998. aasta kohtuotsus, Conti, C‑143/97, EU:C:1998:501, punkt 24, ja 18. novembri 1999. aasta kohtuotsus, Van Coile, C‑442/97, EU:C:1999:560, punkt 27).

41

Eeltoodut arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et selline riigisisene säte, nagu käsitletakse põhikohtuasjas ja mille alusel peatatakse püsiva täieliku töövõimetuse pensioni lisahüvitise maksmine ajavahemikul, mil selle pensioni saaja saab vanaduspensioni teisest liikmesriigist või Šveitsist, on määruse nr 1408/71 artikli 12 lõike 2 tähenduses vähendamissäte.

42

Oma teise küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 1408/71 artikli 46a lõike 3 punkti a tuleb tõlgendada nii, et selles sisalduvat mõistet „esimese liikmesriigi õigusaktid“ tuleb käsitada stricto sensu või hõlmab see ka tõlgendust, mille sellele on andnud riigi kõrgeim kohus.

43

Nimetatud sättes on nähtud ette, et „teise liikmesriigi õigusaktide alusel saadavaid hüvitisi või teises liikmesriigis saadavat sissetulekut võetakse arvesse üksnes juhul, kui esimese liikmesriigi õigusaktid näevad ette välismaal saadavate hüvitiste või sissetulekute arvessevõtmise“.

44

Peale selle on määruse nr 1408/71 artikli 1 punktis j määratletud mõiste „õigusaktid“ kui liikmesriigi seadused, määrused ja muud õigusaktid ning kõik muud rakendusmeetmed, nii praegu kehtivad kui ka tulevased, mis on seotud sotsiaalkindlustusliikide ja -skeemidega.

45

Samas nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 27, et kuigi dekreedi 1646/1972 artikkel 6 näeb ette 20 % pensionilisa maksmise peatamise üksnes juhul, kui püsiva täieliku töövõimetuse pensioni saaja on töösuhtes, on riigisisesed kohtud tõlgendanud seda sätet nii, et selles ette nähtud maksmise peatamist kohaldatakse ka juhul, kui hüvitisesaaja saab vanaduspensioni, olenemata sellest, kas seda pensioni saadakse enda riigi sotsiaalkindlustusskeemist või teise liikmesriigi või Šveitsi sotsiaalkindlustusskeemist.

46

Mis puudutab küsimust, kas tõlgendust, mille on ühele õigusnormile andnud kõrgeim kohus, tuleb kvalifitseerida õigusaktiks määruse nr 1408/71 artikli 1 punkti j tähenduses, siis tuleb meenutada, et riigisiseste õigus- ja haldusnormide ulatuse hindamisel tuleb arvestada seda, kuidas liikmesriigi kohtud neid tõlgendavad (8. juuni 1994. aasta kohtuotsus, komisjon vs. Ühendkuningriik, C‑382/92, EU:C:1994:233, punkt 36).

47

Kuigi arvesse ei saa võtta kohtute üksikuid või vähemuses olevaid otsuseid, on see teisiti juhul, kui tegemist on kohtupraktikas antud tõlgendusega, mida on kinnitanud riigi kõrgeim kohus (vt selle kohta 9. detsembri 2003. aasta kohtuotsus, komisjon vs. Itaalia, C‑129/00, EU:C:2003:656, punkt 32).

48

Neil asjaoludel tuleb teisele küsimusele vastata, et määruse nr 1408/71 artikli 46a lõike 3 punkti a tuleb tõlgendada nii, et selles sisalduvat mõistet „esimese liikmesriigi õigusaktid“ tuleb käsitada nii, et see hõlmab tõlgendust, mille riigisisesele õigusnormile on andnud riigi kõrgeim kohus.

49

Oma kolmanda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas 20 % pensionilisa, mis on määratud töötajale, kes saab Hispaania õigusaktide alusel püsiva täieliku töövõimetuse pensioni, ja samale töötajale Šveitsist makstavat vanaduspensioni tuleb käsitada sama‑ või eriliigilistena määruse nr 1408/71 tähenduses.

50

Sellele küsimusele vastamisel tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb sotsiaalkindlustushüvitisi pidada samaliigilisteks, kui nende ese ja eesmärk ning samuti nende arvutamise alus ning maksmise tingimused on samad. Seevastu ei või hüvitiste liigitamisel pidada olulisteks tunnusteks puhtformaalseid tunnuseid (vt selle kohta 5. juuli 1983. aasta kohtuotsus, Valentini, 171/82, EU:C:1983:189, punkt 13; 11. augusti 1995. aasta kohtuotsus, Schmidt, C‑98/94, EU:C:1995:273, punktid 24 ja 31, ning 18. juuli 2006. aasta kohtuotsus, De Cuyper, C‑406/04, EU:C:2006:491, punkt 25).

51

Mis puudutab käesolevas asjas 20 % pensionilisa eset ja eesmärki, siis nähtub eelotsusetaotlusest, et pensionilisa eesmärk on kaitsta eriti haavatavate isikute spetsiifilist kategooriat, nimelt 55–65aastaseid töötajaid, kellele on määratud püsiv täielik töövõimetus ja kellel on raske leida tööd oma varasema töötamise kutsealast erineval kutsealal.

52

Selle eesmärgi saavutamiseks määratakse neile töötajatele püsiva täieliku töövõimetuse pensioni lisahüvitis, mille suurus määratakse kindlaks kõnealuse töövõimetuspensioni suuruse arvutamisel aluseks võetava summa põhjal.

53

Eeltoodust tuleneb, et 20 % pensionilisa ja püsiva täieliku töövõimetuse pension, mille täiendus pensionilisa õiguslikult on, on oma tunnustelt analoogsed vanadushüvitistega, kuna nende eesmärk on tagada elatusvahendid töötajatele, kes on tunnistatud oma tavapärasel kutsealal töötamiseks püsivalt täielikult töövõimetuks, ning kel teatavasse ikka jõudnuna oleks ka raske leida tööd oma tavapärasest kutsealast erinevas valdkonnas.

54

Selles mõttes erinevad püsiva täieliku töövõimetuse pension ja 20 % pensionilisa muu hulgas töötushüvitisest, mis on mõeldud katma sissetuleku kaotusega seotud riski, kui töötaja jääb ilma oma töökohast, kuigi ta on veel töövõimeline (vt selle kohta 18. juuli 2006. aasta kohtuotsus, De Cuyper, C‑406/04, EU:C:2006:491, punkt 27).

55

Nimelt, vastupidi töötushüvitisele, mille eesmärk on võimaldada huvitatud isikul jääda tööturule ka ajal, mil ta ei tööta, on püsiva täieliku töövõimetuse pensioni ja 20 % pensionilisa eesmärk anda hüvitisesaajale enda ülalpidamiseks rahalised vahendid ajavahemikul, mis algab püsiva täieliku töövõimetuse tuvastamisest ja lõpeb vanaduspensioni ikka jõudmisega.

56

Niisiis juhul, kui püsiva täieliku töövõimetuse pensioni saajal õnnestub uuesti siseneda tööturule, asudes tööle töökohal, mis erineb tema varasemast töökohast, on talle endiselt tagatud püsiva täieliku töövõimetuse pensioni kui sellise saamine ja peatatakse üksnes 20 % pensionilisa maksmine, kuna tal on uus töökoht, mis võimaldab tal katta osa puuduvast töötulust.

57

Järelikult on 20 % pensionilisa maksmise peatamise eesmärk ainult kohandada püsiva täieliku töövõimetuse pensioni saamise tingimusi hüvitisesaaja olukorraga, mistõttu ei saa see anda asjaomasele hüvitisele teistsugust laadi, kui käesoleva kohtuotsuse punktis 53 tuvastatud.

58

Seda järeldust kinnitab asjaolu, et vanaduspensioni ikka jõudmisel samastavad Hispaania õigusnormid püsiva täieliku töövõimetuse pensioni fiktiivselt vanaduspensioniga.

59

Sellega seoses olgu meenutatud, et Euroopa Kohus on varem otsustanud, et kui töötaja saab töövõimetushüvitisi, mis on muudetud liikmesriigi õigusnormide alusel vanaduspensioniks, ja töövõimetushüvitisi, mida ei ole teise liikmesriigi õigusnormide alusel veel vanaduspensioniks muudetud, käsitatakse vanaduspensioni ja töövõimetushüvitisi samaliigilistena (2. juuli 1981. aasta kohtuotsus, Celestre jt, 116/80, 117/80 ja 119/80–121/80, EU:C:1981:159, punkt 11 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 18. aprilli 1989. aasta kohtuotsus, Di Felice, 128/88, EU:C:1989:153, punkt 13).

60

Sellest tuleneb, et 20 % pensionilisa, mis on määratud töötajale, kes saab Hispaania õigusnormide alusel püsiva täieliku töövõimetuse pensioni, ja vanaduspensioni, mida sama töötaja saab Šveitsist, tuleb käsitada samaliigilistena nii ajavahemikul, mis algab püsiva täieliku töövõimetuse tuvastamisest pärast 55. eluaasta täitumist ja kestab vanaduspensioni eani, kui ka ajal, mil vanaduspensioni iga on saabunud.

61

Seega tuleb kolmandale küsimusele vastata, et püsiva täieliku töövõimetuse pensioni lisahüvitist, mis on määratud töötajale selliste liikmesriigi õigusnormide alusel, nagu käsitletakse põhikohtuasjas, ja vanaduspensioni, mida sama töötaja saab Šveitsist, tuleb käsitada määruse nr 1408/71 tähenduses samaliigilistena.

62

Oma neljanda ja viienda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, milliseid samaliigiliste hüvitiste kattumist reguleerivaid määruse nr 1408/71 erisätteid tuleb kohaldada juhul, kui mõlemaid kõnealuseid hüvitisi tuleb käsitada samaliigilistena.

63

Sellega seoses tuleb meenutada, et määruse nr 1408/71 artikli 12 lõikest 2 nähtub, et kui selle määrusega ei ole sätestatud teisiti, võib liikmesriigi õigusaktides ette nähtud kattumise välistamise norme kohaldada sellest liikmesriigist hüvitisi saavate isikute suhtes, kui neil on õigus muudele sotsiaalkindlustushüvitistele, ning seda ka siis, kui kõnealuste hüvitiste saamise õigus on omandatud teise liikmesriigi õigusaktide alusel (7. märtsi 2002. aasta kohtuotsus, Insalaca, C‑107/00, EU:C:2002:147, punkt 22, ja 7. märtsi 2013. aasta kohtuotsus, van den Booren, C‑127/11, EU:C:2013:140, punkt 29).

64

Mis puudutab invaliidsus-, vanadus- või toitjakaotushüvitiste suhtes kohaldatavaid erisätteid, on määruse nr 1408/71 artikli 46b lõike 2 punktis a ette nähtud, et liikmesriigi õigusaktides ette nähtud kattumise välistamise sätted on kohaldatavad selle määruse artikli 46 lõike 1 punkti a alapunkti i kohaselt arvutatud hüvitise suhtes ainult siis, kui täidetud on kaks kumuleeruvat tingimust, nimelt esiteks, kui hüvitise suurus ei sõltu täitunud kindlustus‑ või elamisperioodide kestusest, ja teiseks, kui tegemist on sama määruse IV lisa D osas osutatud hüvitisega.

65

Käesolevas asjas nähtub Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust, et põhikohtuasjas käsitletavad hüvitised vastavad määruse nr 1408/71 artikli 46 lõike 1 punkti a alapunktis i esitatud kriteeriumile, kuivõrd mõlemad pensionid arvutati riigi vastavate asutuste poolt üksnes nende õigusaktide alusel, mida nad kohaldavad, ilma et oleks olnud vaja kohaldada kokkuliitmise või proportsionaalse arvutamise meetodit.

66

Seoses kahe kumuleeruva tingimusega tuleb märkida, et kuigi kirjalikud seisukohad esitanud pooltel ei ole üksmeelt selle üle, kas 20 % pensionilisa suurus sõltub täitunud kindlustusperioodist, mistõttu eelotsusetaotluse esitanud kohus peab seda kontrollima, on siiski selge, et sellist laadi hüvitist ei ole määruse nr 1408/71 IV lisa D osas sõnaselgelt nimetatud.

67

Eeltoodut arvestades tuleb neljandale ja viiendale küsimusele vastata, et määruse nr 1408/71 artikli 46b lõike 2 punkti a tuleb tõlgendada nii, et selline riigisisene kattumise välistamise norm, nagu tuleneb dekreedi 1646/1972 artiklist 6, ei ole kohaldatav sama määruse artikli 46 lõike 1 punkti a alapunkti i kohaselt arvutatud hüvitise suhtes, kui seda hüvitist ei ole nimetatud kõnealuse määruse IV lisa D osas.

68

Kahele eelnevale eelotsuse küsimusele antud vastust arvestades ei ole kuuendale küsimusele vaja vastata.

69

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kümnes koda) otsustab: