1

Oma apellatsioonkaebuses palub Rumeenia tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 14. septembri 2015. aasta määruse Rumeenia vs. komisjon (T‑784/14, ei avaldata, edaspidi „vaidlustatud kohtumäärus“, EU:T:2015:659), millega Üldkohus jättis vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata Rumeenia hagi, millega viimane palus tühistada Euroopa Komisjoni eelarve peadirektoraadi otsuse, mis väidetavalt sisaldus 19. septembri 2014. aasta kirjas BUDG/B/03MV D(2014) 3079038 (edaspidi „vaidlusalune kiri“).

2

Nõukogu 7. juuni 2007. aasta otsusega 2007/436/EÜ, Euratom Euroopa ühenduste omavahendite süsteemi kohta (ELT 2007, L 163, lk 17) tunnistati nõukogu 29. septembri 2000. aasta otsus 2000/597/EÜ, Euratom Euroopa ühenduste omavahendite süsteemi kohta (EÜT 2000, L 253, lk 42; ELT eriväljaanne 01/03, lk 200) alates 1. jaanuarist 2007 kehtetuks.

3

Otsuse 2000/597 artikli 2 lõike 1 punkti b ja otsuse 2007/436 artikli 2 lõike 1 punkti a kohaselt on Euroopa Liidu üldeelarvesse kavandatud omavahendid muu hulgas järgmised tulud: „ühise tollitariifistiku maksumäärad ja muud tollimaksud, mille [liidu] institutsioonid on kehtestanud või kehtestavad kolmandate riikidega kauplemise suhtes“ (edaspidi „omavahendid“).

4

Nõukogu 22. mai 2000. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 1150/2000, millega rakendatakse otsus 2007/436 (EÜT 2000, L 130, lk 1; ELT eriväljaanne 01/03, lk 169), mida on muudetud nõukogu 26. jaanuari 2009. aasta määrusega (EÜ, Euratom) nr 105/2009 (ELT 2009, L 36, lk 1), (edaspidi „määrus nr 1150/2000“) artikli 2 lõige 1 näeb ette, et liidu omavahendite maks määratakse kindlaks niipea, kui tollieeskirjades ette nähtud maksu arvestuskande ja võlgniku teavitamisega seotud tingimused on täidetud.

5

Määruse nr 1150/2000 artikli 9 lõike 1 esimeses lõigus on sätestatud:

„Iga liikmesriik kannab omavahendid artiklis 10 ette nähtud korras kontole, mis avatakse komisjoni nimel liikmesriigi riigikassas või liikmesriigi määratud asutuses.“

6

Määruse artikli 10 lõike 1 kohaselt tehakse kanne omavahendite kohta hiljemalt määruse artiklis 2 ette nähtud korras makse kindlaksmääramise kuule järgneva teise kuu 19. kuupäevale järgneval esimesel tööpäeval.

7

Määruse nr 1150/2000 artikli 11 lõikes 1 on sätestatud, et viivituse eest summade kandmisel määruse artikli 9 lõikes 1 märgitud kontole peab asjaomane liikmesriik maksma intressi.

8

Üldkohtu kodukorra artiklis 130 on sätestatud:

„1.   Kui kostja taotleb, et Üldkohus lahendaks vastuvõetamatuse või pädevuse puudumise küsimuse ilma sisulist vaidlust käsitlemata, esitab ta oma taotluse eraldi dokumendiga artiklis 81 ette nähtud tähtaja jooksul.

[…]

7.   Üldkohus lahendab taotluse nii kiiresti kui võimalik või kui erilised asjaolud seda õigustavad, liidab selle läbivaatamise kohtuasja sisulise läbivaatamisega. […]

8.   Kui Üldkohus jätab taotluse rahuldamata või liidab selle kohtuasja sisulise läbivaatamisega, määrab president uued tähtajad kohtuasja menetluse jätkamiseks.“

9

Euroopa Komisjoni eelarve peadirektoraadi alla kuuluva direktoraadi „Omavahendid ja finantsplaneerimine“ direktor (edaspidi „direktor“) tuletas vaidlusaluse kirjaga meelde, et 2010. aasta aprillis palusid Saksamaa asutused komisjonil teha nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT 1992, L 302, lk 1; ELT eriväljaanne 02/04, lk 307), artikli 239 kohaselt otsuse, kas imporditollimaksu vähendamine oli põhjendatud seoses ühe Saksa äriühinguga, kes oli esitanud printsipaalina oma klientide nimel mitu deklaratsiooni kaupade veoks aastatel 2006 ja 2007 välistransiidiprotseduuri alusel teise liikmesriiki, milles läbiviidud uurimise käigus oli selgunud, et kaupu ei ole sihttolliasutusele esitatud.

10

Direktor tuletas meelde, et komisjon tuvastas 5. jaanuari 2012. aasta otsuses K(2011) 9750 lõplik (toimik REM 03/2010), et imporditollimaksude vähendamine, mida oli taotletud, on põhjendatud. Sellega seoses rõhutas komisjon, et transiidiprotseduuride õigusvastane lõpetamine toimus pettusega, mida saab mõistlikult selgitada vaid asjasse puutuva liikmesriigi sihttolliasutuse töötaja aktiivse kaasaaitamise või selle asutuse puuduliku korraldusega, mille tõttu oli kolmandal isikul võimalik uut arvutipõhist transiidisüsteemi (NCTS) kasutada.

11

Direktor märkis sisuliselt ka, et Saksamaa asutused on võimaldanud samadel põhjustel tollimaksu vähendamist ühes teises asjas.

12

Direktor selgitas vaidlusaluses kirjas, et komisjoni teenistuste arvates on Rumeenia rahaliselt vastutav, kuna protseduuri lõpetamise kinnitus, mis oli kantud Saksamaa lähtetolliasutusele tagasi saadetud transiididokumentidele, ei võimaldanud Saksamaa asutustel traditsiooniliste omavahendite hulka kuuluvat tollimaksu sisse või tagasi nõuda. Ta täpsustas, et kuigi Rumeenia ei vastuta liitu importimise tõttu makstavate tollimaksude kogumise eest, on liikmesriik siiski rahaliselt vastutav omavahenditest ilmajäämise eest, kui tema asutused või nende esindajad on teinud vigu või toiminud petturlikult.

13

Direktor rõhutas seejärel, et Rumeenia asutused ei suutnud tagada, et liidu tollieeskirju oleks kohaldatud nõuetekohaselt. Liidu õiguse sellise ebaõige kohaldamise tagajärjel jäädi ilma traditsioonilistest omavahenditest, kuna Saksamaa asutused ei saanud tollimakse koguda ja teha neid komisjonile kättesaadavaks. Direktor järeldas sellest, et Rumeenia peab niimoodi liidu eelarvele tekitatud kahju hüvitama. Sellega seoses viitas ta analoogia alusel 8. juuli 2010. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Itaalia (C‑334/08, EU:C:2010:414) punktile 44.

14

Direktor selgitas sisuliselt, et Rumeenia võimalik keeldumine nende traditsiooniliste omavahendite kättesaadavaks tegemisest oleks vastuolus liikmesriikide vahel ja liidu raames toimuva lojaalse koostöö põhimõttega ning takistaks omavahendite süsteemi nõuetekohast toimimist.

15

Sellest tulenevalt palus ta Rumeenia asutustel teha komisjonile kättesaadavaks omavahendite brutosumma 14883,79 eurot, millest tuleb lahutada 25% sissenõudmiskulude katteks, hiljemalt vaidlusaluse kirja saatmise kuule järgneva teise kuu 19. kuupäevale järgneval esimesel tööpäeval. Direktor lisas, et mis tahes viivitus toob kaasa intressi maksmise vastavalt määruse nr 1150/2000 artiklile 11.

16

Rumeenia esitas 28. novembril 2014 Üldkohtu kantseleisse saabunud hagiavalduse, milles nõudis vaidlusaluses kirjas väidetavalt sisalduva otsuse tühistamist.

17

Komisjon esitas Üldkohtu 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 114 lõike 1 alusel eraldi dokumendiga vastuvõetamatuse vastuväite, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 13. märtsil 2015. Komisjon põhjendas seda vastuväidet nii, et puudub akt, mille peale saab esitada tühistamishagi.

18

Rumeenia esitas selle vastuvõetamatuse vastuväite kohta oma seisukohad.

19

Slovaki Vabariik ja Saksamaa Liitvabariik esitasid Üldkohtu kantseleisse vastavalt 23. märtsil ja 10. aprillil 2015 saabunud avaldused menetlusse astumiseks Rumeenia nõuete toetuseks.

20

Üldkohus lahendas komisjoni vastuvõetamatuse vastuväite kodukorra artikli 130 alusel vaidlustatud kohtumäärusega.

21

Et hinnata vaidlusaluse kirja vaidlustatavust, analüüsis Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktides 23–33 ja 35, milline on otsuse 2007/436 ja määruse nr 1150/2000 sätete kohaselt komisjoni ja liikmesriikide vaheline pädevuse jaotus omavahendite kindlaksmääramisel. Üldkohus järeldas kõnealuse kohtumääruse punktis 37, et kuna puudub säte, mis volitaks komisjoni vastu võtma akti, millega kohustatakse liikmesriiki tegema omavahendid kättesaadavaks, tuleb vaidlusalust kirja käsitada kui informatiivse väärtusega lihtsat üleskutset, mis on adresseeritud Rumeeniale.

22

Sellega seoses täpsustas Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktides 38–40, et selline komisjoni arvamus, nagu on väljendatud vaidlusaluses kirjas, ei ole liikmesriigi asutustele siduv, ning kohtumääruse punktides 41–43, et see arvamus kujutab endast vaidlustatavat akti sama vähe kui põhjendatud arvamus liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse kohtueelses etapis.

23

Lõpuks lükkas Üldkohus Rumeenia esitatud argumendid tagasi. Eeskätt leidis ta vaidlustatud kohtumääruse punktides 50 ja 51, et argumendid, mille kohaselt puudub vaidlusalusel kirjal õiguslik alus, jäävad edutuks, kuna need argumendid käsitlevad selle kirja sisulist põhjendatust. Kohtumääruse punktides 52–56 vastas Üldkohus ka argumendile, mis käsitles õiguslikku ebakindlust, mis on sellel liikmesriigil seoses temal lasuvate kohustuste ja rahalise riskiga, samuti argumentidele, mis käsitlesid tõhusat kohtulikku kaitset ja märkimisväärsete viiviste maksmise ohtu.

24

Neid asjaolusid arvestades nõustus Üldkohus komisjoni vastuvõetamatuse vastuväitega ja jättis Rumeenia hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, sest sellega oli vaidlustatud akti, mille peale ei saa esitada hagi; Saksamaa Liitvabariigi ja Slovaki Vabariigi menetlusse astumise avalduste kohta Üldkohus otsust ei teinud.

25

Rumeenia palub oma apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:

26

Oma vastuses palub komisjon Euroopa Kohtul:

27

Oma menetlusse astuja seisukohtades paluvad Tšehhi Vabariik, Saksamaa Liitvabariik ja Slovaki Vabariik Euroopa Kohtul sisuliselt apellatsioonkaebus rahuldada.

28

Oma apellatsioonkaebuse põhjenduseks esitab Rumeenia kaks väidet.

29

Esimese väitega heidab Rumeenia Üldkohtule ette, et Üldkohus rikkus oma kodukorra artikli 130 lõikeid 7 ja 8, kuna ta otsustas komisjoni vastuvõetamatuse vastuväite üle ilma sisulist vaidlust käsitlemata.

30

Esiteks väidab Rumeenia, et ta taotles vastuvõetamatuse vastuväite kohta esitatud seisukohtades vastuväite läbivaatamise liitmist kohtuasja sisulise läbivaatamisega. Kuid Üldkohus, kes on nende sätete kohaselt kohustatud hindama, kas seda liitmist õigustavad erilised asjaolud, ja kui see on nii, siis vastuväite läbivaatamise kohtuasja sisulise läbivaatamisega liitma, ei põhjendanud käesoleval juhul oma otsust mitte liita vastuväite läbivaatamist kohtuasja sisulise läbivaatamisega.

31

Teiseks leiab Rumeenia, et kuigi Üldkohus keeldus liitmast vastuvõetamatuse vastuväite läbivaatamist asja sisulise läbivaatamisega, analüüsis ta vaidlustatud kohtumääruse punktides 29–51 kohtuasja tegelikult sisuliselt. Üldkohus otsustas nimelt vaidlusaluses kirjas käsitletud rahalise kohustuse laadi ja aluse üle, lähtudes ekslikust eeldusest, et kohaldamisele kuuluvad traditsioonilisi omavahendeid reguleerivad õigusnormid. Samas oli Rumeenia Üldkohtus väitnud, et vaidlusalune kiri tekitab õiguslikke tagajärgi just sellepärast, et liidu õigus ei näe ette liikmesriigi rahalist vastutust teises liikmesriigis tekkinud traditsiooniliste omavahendite kaotuse eest. Rumeenia on seisukohal, et Üldkohus jättis ebaõigesti arvesse võtmata neid argumente, lükates need vaidlustatud kohtumääruse punktis 51 edutuna tagasi, kuna need käsitlesid selle kirja sisulist põhjendatust.

32

Rumeenia lisab, et see menetlusnormide rikkumine kahjustas tema huve, kuna tema õigust õiglasele kohtumenetlusele rikuti sellega, et asja ei arutatud võistlevas menetluses, ning kuna Üldkohtu hinnang põhineb mitmel õigusnormi rikkumisel, mida oleks saanud vältida, kui asja oleks sisuliselt arutatud.

33

Oma teise väitega väidab Rumeenia sisuliselt, et nõutud summa laadi ja vaidlusaluse kirja esemeks olevate kohustuste analüüsimisel on rikutud õigusnormi, kuna Üldkohus kvalifitseeris selle summa ekslikult „traditsioonilisteks omavahenditeks“ ning kohaldas sellega seotud õigusnorme ja kohtupraktikat. Nimelt reguleerivad need õigusnormid eranditult liikmesriigi tolliasutuste otsest rahalist vastutust. Seevastu ei käsitle need käesolevas asjas kõne all olevat juhtumit, kus on tegemist teise liikmesriigi – millel ei ole kunagi olnud asjaomaste tollimaksude hindamise ega kogumise kohustust – võimaliku rahalise vastutusega. Nimetatud kiri paneb seega Rumeeniale uue kohustuse, mis ei tulene liidu õigusest. Ainult traditsioonilisi omavahendeid reguleerivatele õigusnormidele ja nendega seotud kohtupraktikale tuginedes rikkus Üldkohus õigusnormi, jättis arvesse võtmata käesoleva asja spetsiifilised asjaolud ning ei vastanud argumentidele, mille kohaselt on tegemist uue kohustusega.

34

See õigusnormi rikkumine mõjutas nii komisjoni pädevust kui ka vaidlusaluse kirja laadi käsitlevat analüüsi, mille Üldkohus viis läbi traditsioonilisi omavahendeid reguleerivaid õigusnorme arvestades. Peale selle ei arvestanud Üldkohus tühistamishagi puudutavat väljakujunenud kohtupraktikat, kuna ta ei võtnud vaidlusaluse kirja sisu ja koostamise konteksti suhtes seisukohta, vaid tugines ainult komisjoni pädevuse analüüsile. Nii toimides rikkus ta tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet.

35

Teise võimalusena väidab Rumeenia esiteks, et vaidlustatud kohtumääruse põhjendused on vastuolulised, kuivõrd Üldkohus möönis kohtumääruse punktis 29, et liikmesriikidel on kaalutlusruum selle tuvastamisel, kas on tegemist traditsiooniliste omavahendite kaotusega ja kas neil on kohustus teha sellised vahendid kättesaadavaks, samas kui eelkõige kohtumääruse punktidest 24 ja 25 nähtub, et liikmesriigid peavad need vahendid kindlaks määrama niipea, kui otsusega 2007/436 ja määrusega nr 1150/2000 ette nähtud tingimused on täidetud.

36

Teiseks väidab Rumeenia, et tingimuslikult kättesaadavaks tegemise mehhanism ei ole käesolevas asjas kohaldatav. See on nimelt välja töötatud traditsiooniliste omavahendite valdkonnas. Igal juhul eeldab see niisuguse kohustuse olemasolu, millest liikmesriigi asutusi võib vabastada, ning puudutab ainult olukordi, kus on tekkinud vaidlus väidetava võla aluse üle. Rumeenia rõhutab sellega seoses, et liikmesriigil tekib maksmata jätmise korral viivise maksmise oht, ja esineb võimalus, et tingimuslik makse muutub lõplikuks, kui sisulist vaidlust ei lahendata tühistamishagi raames või kui komisjon ei esita liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi.

37

Komisjon vaidleb vastu kõigi nende argumentide põhjendatusele.

38

Vastuseks Rumeenia esimesele väitele märgib komisjon, et arvestades vaidlusaluse kirja sisu, milles Rumeeniat peeti rahaliselt vastutavaks traditsiooniliste omavahendite kaotuse eest, analüüsis Üldkohus õigesti komisjoni pädevust traditsioonilisi omavahendeid käsitlevate õigusnormide seisukohast. Üldkohus analüüsis nii selle kirja sisu kui ka selle valdkonna õigusliku raamistiku konteksti ainult hagi vastuvõetavuse seisukohast, ilma asja sisuliselt läbi vaatamata. Kuid selle kirja sisu, milles komisjon ainult nimetas teatavaid faktilisi asjaolusid ja esitas oma seisukoha nende tagajärgede kohta omavahendite valdkonnas, kutsudes Rumeenia asutusi üles teatavat summat kättesaadavaks tegema, ning komisjonile antud pädevus ei võimalda järeldada, et kõnealune kiri tekitab siduvaid õiguslikke tagajärgi. Lõpuks, erinevalt Rumeenia väidetest ei „kvalifitseerinud [Üldkohus vaidlusaluse] kirjaga Rumeeniale pandud kohustuste laadi“, sest ta otsustas selgelt, et see kiri kujutas endast sellele liikmesriigile adresseeritud lihtsat üleskutset ning selle eesmärk ei olnud õiguslike tagajärgede tekitamine.

39

Vastuseks teisele väitele märgib komisjon sisuliselt, et arvestades komisjoni pädevuse puudumist traditsiooniliste omavahendite valdkonnas, ning pärast vaidlusaluse kirja sisu ja konteksti analüüsimist, leidis Üldkohus õigesti, et see kiri ei kuulu vaidlustatavate aktide kategooriasse. Üldkohus ei kvalifitseerinud traditsiooniliste omavahenditena maksmisele kuuluvat summat ega vaidlusaluse kirjaga Rumeeniale pandud kohustusi, samuti ei analüüsinud ta küsimust, kas see liikmesriik oleks pidanud tegema kõnealuse summa kättesaadavaks; seega ei vaadanud Üldkohus kohtuasja sisuliselt läbi.

40

Asjaolu, et komisjonil puudub pädevus võtta vastu omavahenditega seoses siduvaid otsuseid, kinnitab komisjoni arvates ka tõsiasi, et nõukogu lükkas tagasi määruse nr 1150/2000 artikli 17 muutmise ettepaneku, mis oleks andnud komisjonile pädevuse juhtumit uurida ja võtta vastu nõuetekohaselt põhjendatud otsus, kui tuvastatud maksusumma on suurem kui 50000 eurot.

41

Peale selle, isegi kui eeldada, et vaidlusalune kiri ei puudutanud erinevalt komisjoni arvamusest omavahendite kättesaadavaks tegemist, ei tekita see siduvaid õiguslikke tagajärgi, sest selleks puudub õiguslik alus.

42

Seoses vaidlustatud kohtumääruse punktiga 29 märgib komisjon, et seda punkti tuleb vaadelda Üldkohtu poolt kohtumääruse punktides 24–28 meenutatud väljakujunenud kohtupraktikat silmas pidades, ja mõista nii, et määruse nr 1150/2000 artikli 17 lõike 2 kohaselt on liikmesriikidel õigus teatada, et teatavaid kindlaksmääratud maksusummasid ei ole võimalik sisse nõuda. Nimetatud määruse artiklis 17 on ette nähtud liikmesriikide ja komisjoni infovahetuse mehhanism juhuks, kui omavahendeid ei ole võimalik sisse nõuda. Kuigi komisjon saab esitada liikmesriigile oma märkused, ei ole tal pädevust anda siduvaid akte, millega määratakse kindlaks tasumisele kuuluvate omavahendite summad, kusjuures juhul, kui komisjoni ja liikmesriigi arvamused lahknevad, lahendab vaidluse Euroopa Kohus liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi raames.

43

Mis puudutab tõhusat kohtulikku kaitset, asjasse puutuval liikmesriigil lasuvat riski maksta viivist ja tingimuslikku makset, siis märgib komisjon sisuliselt, et vaidlustatud kohtumääruse punktides 54–56 ei ole rikutud õigusnormi. Komisjon märgib eelkõige, et tingimusliku makse tegemise võimalus võimaldab liikmesriigil vältida viivise maksmise riski, et liikmesriigid võivad tingimusliku maksega kättesaadavaks tehtud rahalised vahendid määruse nr 1150/2000 artikli 2 lõiget 4 ja artiklit 8 arvestades tagasi saada ning et tingimuslik makse ei ole mõeldud selleks, et tagada õigus tõhusale kohtulikule kaitsele. Lisaks on viivise tasumise risk seotud kohustuse teha omavahendid komisjonile kättesaadavaks täitmata jätmisega, mitte vaidlusaluse kirjaga, mis sisaldab sellesisulist üleskutset. Viivise tasumise kohustus tuleneb otseselt määruse nr 1150/2000 artiklist 11.

44

Tšehhi Vabariik, Saksamaa Liitvabariik ja Slovaki Vabariik on seisukohal, et teise väitega tuleb nõustuda. Rumeenia esimese väite kohta nimetatud liikmesriigid argumente ei esitanud.

45

Rumeenia heidab oma kahe väitega, mida tuleb analüüsida koos, Üldkohtule sisuliselt ette, et viimati nimetatu analüüsis vaidlusaluse kirja vaidlustatavust, arvestades ainult komisjoni pädevuse kriteeriumi vastavalt otsusele 2007/436 ja määrusele nr 1150/2000, samas kui see otsus ja see määrus ei olnud kohaldatavad, liitmata seejuures komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväite läbivaatamist kohtuasja sisulise läbivaatamisega.

46

Esiteks tuleb meenutada, et kohtupraktika kohaselt peab Üldkohus hindama, kas hea õigusemõistmise seisukohast on õigustatud – või mitte – otsustada vastuvõetamatuse vastuväite üle viivitamata või liita vastuväite läbivaatamine kohtuasja sisulise läbivaatamisega (vt selle kohta kohtumäärus, 27.2.1991, Bocos Viciano vs. komisjon, C‑126/90 P, EU:C:1991:83, punkt 6). Kohtuasja sisulise läbivaatamisega liitmine ei ole nõutav, kui vastuväite hindamine ei sõltu hageja esitatud sisuliste väidete hindamisest (kohtuotsus, 12.9.2006, Reynolds Tobacco jt vs. komisjon, C‑131/03 P, EU:C:2006:541, punkt 95).

47

Teiseks nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et „vaidlustatavad aktid“ ELTL artikli 263 tähenduses on kõik liidu institutsioonide vastu võetud sätted, mille eesmärk on sõltumata nende vormist tekitada siduvaid õiguslikke tagajärgi (kohtuotsus, 13.2.2014, Ungari vs. komisjon, C‑31/13 P, EU:C:2014:70, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).

48

Et teha kindlaks, kas vaidlustatud akt tekitab selliseid tagajärgi, tuleb uurida selle põhiolemust (kohtuotsus, 22.6.2000, Madalmaad vs. komisjon, C‑147/96, EU:C:2000:335, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika). Neid tagajärgi tuleb hinnata selliste objektiivsete kriteeriumide alusel nagu selle akti sisu, võttes vajaduse korral arvesse akti vastuvõtmise konteksti ja akti vastu võtnud institutsiooni pädevust (kohtuotsus, 13.2.2014, Ungari vs. komisjon, C‑31/13 P, EU:C:2014:70, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).

49

Üldkohus otsustas vaidlustatud kohtumääruses komisjoni vastuvõetamatuse vastuväite üle asja sisuliselt arutamata. Käesoleva kohtuotsuse punktidest 21 ja 22 nähtub, et pärast seda, kui Üldkohus oli analüüsinud, kuidas jaotub pädevus komisjoni ja liikmesriikide vahel omavahendite kindlaksmääramisel otsuse 2007/436 ja määruse nr 1150/2000 sätete alusel, järeldas ta nimetatud kohtumääruse punktis 37, et kuna puudub säte, mis volitaks komisjoni vastu võtma akti, millega kohustatakse liikmesriiki tegema omavahendid kättesaadavaks, tuleb vaidlusalust kirja käsitada kui informatiivse väärtusega lihtsat üleskutset, mis on adresseeritud Rumeeniale.

50

Sellega seoses täpsustas Üldkohus, et selline komisjoni arvamus, nagu on väljendatud selles kirjas, ei ole liikmesriigi asutustele siduv, ning et see arvamus kujutab endast vaidlustatavat akti sama vähe kui põhjendatud arvamus liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse kohtueelses etapis.

51

Kõigepealt tuleb kahtlemata tõdeda, et Üldkohus tugines vaidlusaluse kirja vaidlustatavuse hindamisel peamiselt komisjoni pädevuse analüüsile otsuse 2007/436 ja määruse nr 1150/2000 sätete alusel. Seda tehes ei hinnanud aga Üldkohus – vastupidi Rumeenia väidetele – nõutud rahaliste vahendite laadi ega kvalifitseerinud neid vahendeid „omavahenditeks“.

52

Nimelt tõi Üldkohus vaidlustatud kohtumääruses üksnes abstraktselt esile liidu omavahendite valdkonnas liikmesriikidel lasuvad kohustused ja komisjonile antud pädevuse. Kuivõrd aga vaidlustatud kohtumääruse punktidest 1–7 nähtuvalt oli komisjon vaidlusaluse kirja saatnud selles valdkonnas, võis Üldkohus ilma õigusnormi rikkumata hinnata neid kohustusi ja seda pädevust omavahendeid puudutavate õigusnormide seisukohast ainult sel eesmärgil, et hinnata selle kirja vaidlustatavust, mõjutamata seejuures sisulist küsimust, kas need õigusnormid on käesoleva juhtumi asjaoludele kohaldatavad ja kuidas asjaomast summat kvalifitseerida.

53

Seejärel tuleb märkida, et neil asjaoludel toimis Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 51 samuti õigesti, kui ta – ilma et ta oleks liitnud komisjoni vastuvõetamatuse vastuväite läbivaatamist kohtuasja sisulise läbivaatamisega – lükkas edutuna tagasi Rumeenia argumendid, mis puudutasid vaidlusaluse kirja sisulist põhjendatust.

54

Arvestades käesoleva kohtuotsuse punktides 60–67 esitatud kaalutlusi ja eelkõige vaidlusaluse kirja saatmise konteksti, tuleb Rumeenia argumendid, millega püütakse näidata, et vaidlusaluse kirjaga pandi sellele liikmesriigile uus kohustus, mida ei ole ette nähtud omavahendeid reguleerivates õigusnormides, edutuna tagasi lükata.

55

Lõpuks tuleb seevastu nentida, et – nagu Rumeenia õigesti märkis – Üldkohus piirdus ainult akti vastuvõtja pädevuse analüüsimisega, ilma et ta oleks seejuures analüüsinud vaidlusaluse kirja sisu ennast; see ei ole aga kooskõlas käesoleva kohtuotsuse punktis 48 meenutatud kohtupraktika nõuetega.

56

Järelikult on Üldkohus rikkunud õigusnormi.

57

Siiski tuleb meenutada, et kui Üldkohtu lahendi põhjendustest ilmneb liidu õiguse rikkumine, kuid kui lahendi resolutsioon on muude õiguslike asjaoludega põhjendatud, siis ei saa selline rikkumine kaasa tuua kohtulahendi tühistamist ja selle põhjendused tuleb asendada (vt selle kohta kohtuotsused, 18.7.2013, komisjon jt vs. Kadi, C‑584/10 P, C‑593/10 P ja C‑595/10 P, EU:C:2013:518, punkt 150, ja 5.3.2015, komisjon jt vs.Versalis jt, C‑93/13 P ja C‑123/13 P, EU:C:2015:150, punkt 102 ja seal viidatud kohtupraktika).

58

Praegusel juhul on see nii.

59

Käesoleva kohtuotsuse punktides 47 ja 48 meenutatud kohtupraktikat arvestades nähtub nimelt vaidlusaluse kirja sisu analüüsist, võttes seejuures arvesse kirja saatmise konteksti ja komisjoni pädevust, et seda kirja ei saa kvalifitseerida „vaidlustatavaks aktiks“.

60

Esiteks tuleb seoses selle kirja sisuga märkida, et direktor tuletas selles kõigepealt meelde asjaomaseid faktilisi asjaolusid ning seejärel esitas direktoraadi seisukoha, mille kohaselt Rumeenia vastutab Saksamaal põhjustatud omavahendite kaotuse eest. Direktor leidis, et Rumeenia peab selle kaotuse hüvitama ning kui ta keeldub kõnealust summat kättesaadavaks tegemast, rikub ta lojaalse koostöö põhimõtet ja seab ohtu omavahendite süsteemi nõuetekohase toimimise. Neid asjaolusid silmas pidades palus ta teha talle kättesaadavaks nimetatud kaotusele vastava summa ja täpsustas, et kui makset kõnealuses kirjas määratud tähtaja jooksul ei tehta, tuleb maksta määruse nr 1150/2000 artikli 11 kohaselt viivist.

61

Eeltoodud meeldetuletusest nähtub, et komisjon esitas vaidlusaluse kirjaga Rumeeniale peamiselt oma arvamuse selle kohta, millised on Saksamaal põhjustatud omavahendite kaotuse õiguslikud tagajärjed ja millised kohustused tulenevad sellest tema arvates Rumeeniale. Seda arvamust arvestades palus ta nimetatud liikmesriigil teha kõnealuse summa kättesaadavaks.

62

Samas tuleb tõdeda, et ainult õigusliku arvamuse esitamine või pelk üleskutse teha asjaomane summa kättesaadavaks, ei saa tekitada õiguslikke tagajärgi.

63

Ainuüksi asjaolu, et vaidlusaluses kirjas on määratud kindlaks selle summa kättesaadavaks tegemise tähtaeg ja antud samas teada, et viivituse korral võib tekkida viivise tasumise kohustus, ei võimalda selle kirja üldist sisu arvestades asuda seisukohale, et komisjon tahtis oma arvamuse väljendamise asemel võtta vastu siduvaid õiguslikke tagajärgi tekitava akti, ega võimalda seega käsitada seda kirja vaidlustatava aktina.

64

Teiseks tuleb seoses kontekstiga täpsustada, et komisjon märkis kohtuistungil – ilma et Rumeenia või menetlusse astunud liikmesriigid oleksid sellele vastu vaielnud –, et selliste kirjade saatmine, nagu on vaidlusalune kiri, oli selle institutsiooni tavaline praktika, mille eesmärk oli alustada mitteformaalset arutelu seoses liidu õiguse liikmesriigipoolse järgimisega, millele võib järgneda liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse kohtueelse etapi alustamine. See kontekst on edasi antud vaidlusaluses kirjas, milles on selgelt esitatud põhjused, miks komisjon leiab, et Rumeenia võis olla rikkunud liidu õiguse sätteid. Lisaks nähtub Rumeenia poolt Üldkohtule esitatud hagist üheselt, et see kontekst oli talle teada ning et ta sai täiesti aru komisjoni kavatsusest alustada mitteformaalset suhtlemist.

65

Samas tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et komisjoni kaalutlusõigust liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse alustamisel arvestades ei tekita põhjendatud arvamus siduvaid õiguslikke tagajärgi (vt selle kohta kohtuotsus, 29.9.1998, komisjon vs. Saksamaa, C‑191/95, EU:C:1998:441, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika). See kehtib a fortiori kirjade puhul, mida võib nagu vaidlusalust kirja käsitada kui lihtsat mitteformaalset kontakti loomist enne liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse kohtueelse etapi alustamist.

66

Mis puudutab kolmandaks komisjoni pädevust, siis ei ole poolte vahel vaidlust selles, et sellel institutsioonil puudub igal juhul pädevus võtta vastu siduvaid akte, mis kohustavad liikmesriiki tegema kättesaadavaks sellise summa, nagu on kõne all käesolevas kohtuasjas. Ühelt poolt, isegi kui eeldada, nagu väitis Rumeenia, et seda summat ei saa kvalifitseerida „omavahenditeks“, märkis komisjon Euroopa Kohtus, et siduva akti vastuvõtmiseks ei ole võimalik leida mingit õiguslikku alust. Teiselt poolt, kui oletada, et seda summat tuleb kvalifitseerida „omavahenditeks“, peab siiski tõdema, et Rumeenia ei vaielnud vastu komisjoni argumentidele, mille kohaselt ei ole tal otsuse 2007/436 ega määruse nr 1150/2000 alusel mingit otsustuspädevust.

67

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb järeldada, et vaidlusalune kiri ei ole „vaidlustatav akt“ ELTL artikli 263 tähenduses, ilma et seejuures oleks vaja lahendada sisulist küsimust, mis puudutab otsuse 2007/436 ja määruse nr 1150/2000 kohaldatavust ja nõutud summa õiguslikku kvalifikatsiooni.

68

Seda järeldust ei sea kahtluse alla Rumeenia argumendid, mis käsitlevad õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, õiguslikku ebakindlust ja sellel liikmesriigil lasuvat finantsriski. Nimelt tuleb märkida, et kuigi siduvate õiguslike tagajärgede tingimust tõlgendades tuleb silmas pidada õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, nagu see on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 esimeses lõigus, piisab meeldetuletusest, et selle õiguse eesmärk ei ole muuta aluslepingutes ette nähtud kohtuliku kontrolli süsteemi ja eelkõige otse Euroopa Liidu kohtule esitatavate hagide vastuvõetavusega seotud norme, nagu see nähtub ka harta artikli 47 selgitustest, mida tuleb vastavalt ELL artikli 6 lõike 1 kolmandale lõigule ja harta artikli 52 lõikele 7 võtta arvesse harta tõlgendamisel (kohtuotsus, 3.10.2013, Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu, C‑583/11 P, EU:C:2013:625, punkt 97 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega ei saa mõiste „vaidlustatav akt“ tõlgendamine kõnealust artiklit 47 arvestades viia selleni, et nimetatud tingimus jäetakse kohaldamata, ilma et seejuures ei mindaks kaugemale aluslepinguga liidu kohtutele antud pädevusest (vt analoogia alusel kohtuotsus, 12.9.2006, Reynolds Tobacco jt vs. komisjon, C‑131/03 P, EU:C:2006:541, punkt 81, ja kohtumäärus, 14.5.2012, Sepracor Pharmaceuticals (Ireland) vs. komisjon, C‑477/11 P, ei avaldata, EU:C:2012:292, punkt 54).

69

Seega on vaidlustatud kohtumääruse resolutsioon osas, milles sellega jäetakse vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata Rumeenia esitatud hagi, põhjendatud, mistõttu tuleb esimene ja teine väide tagasi lükata, ilma et oleks vaja hinnata argumente, mis käsitlevad vaidlustatud kohtumääruse punktides 24 ja 25 ning punktis 29 sisalduvate põhjenduste väidetavat vastuolu ja tingimusliku kättesaadavaks tegemise mehhanismi kohaldatavust. Seetõttu tuleb jätta apellatsioonkaebus täies ulatuses rahuldamata.

70

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõike 1 kohaselt, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

71

Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Rumeenia on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb Rumeenia kohtukulud jätta tema enda kanda ja mõista temalt välja komisjoni kohtukulud.

72

Kodukorra artikli 140 lõike 1 kohaselt, mis kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel on samuti kohaldatav apellatsioonimenetluse suhtes, kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud.

73

Järelikult kannavad Tšehhi Vabariik, Saksamaa Liitvabariik ja Slovaki Vabariik ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab: