1.

Pilvandmetöötlus, mida tuntakse peamiselt ingliskeelse väljendi „cloud computing“ all, kujutab endast teenuseid, millega telekommunikatsioonivõrgu (internet) kaudu pakutakse tellimuste alusel ja iseteeninduse kaudu juurdepääsu jagatud konfigureeritavatele andmetöötlusressurssidele. Seega on tegemist infotehnoloogia taristu üleviimisega. ( 2 )Cloud computing’u iseärasus on see, et erinevalt infotehnoloogia taristu klassikalistest kasutusviisidest ei omanda ega rendi kasutaja konkreetseid infotehnoloogiaseadmeid, vaid kasutab teenuste kujul kolmandale isikule kuuluva sellise taristu võimsust, mille asukoht ei ole talle teada ja võib ka vahelduda. Selle kasutaja seisukohalt asub see maht „kusagil pilves“ (muidugi mitte atmosfääris, vaid informaatilises pilves). Niisugune korraldus võimaldab ressursside paremat kasutamist ja nende automaatset kohandamist nõudluse muutustega.

2.

Cloud computing’u (edaspidi „pilv“) kujul osutatud teenused on väga erinevad, alates lihtsalt infotehnoloogia taristu, tarkvara ja kommunikatsiooniteenuste (e-post) pakkumisest kuni kõige keerulisemate teenusteni. Tarbijatele osutatavate pilveteenuste hulgas on üks levinumatest teenustest andmetalletus. Paljud teenusepakkujad pakuvad nimelt eri suuruses, tasuta või tasulist salvestusmahtu erinevate pakettide kujul. Salvestusmaht on tavaliselt mõeldud kasutaja eratarbeks, kuid sellel võib olla ka jagamisfunktsioone. Salvestusteenustega pakutakse sageli seonduvaid teenuseid, nagu salvestatud andmete indekseerimine või nende töötlus, näiteks piltide töötlemise vahendid.

3.

Pilve salvestatud andmed võivad muu hulgas sisaldada autoriõigusega kaitstud teoste reproduktsioone, mida nende salvestusteenuste kasutajad on teinud nn isiklikuks tarbeks kopeerimise erandi raames. Erinevalt otseselt kopeerija käsutuses olevate reprodutseerimisvahendite kasutamisest on pilveteenuse abil reprodutseerimise puhul aga tavaliselt vaja talletusteenuse osutaja või mõne muu isiku osalemist. Seega tekib õigustatult küsimus, kas niisuguses olukorras tegeleb reprodutseerimisega endiselt isiklikuks tarbeks kopeerimise erandi kasutamise õigusega isik, nagu nõuavad õigusnormid. See ongi keskne küsimus, mille üle käesolevas kohtuasjas vaieldakse.

4.

Leian siiski, et see küsimus tekitab põhikohtuasja faktilisi asjaolusid arvestades põhimõttelisema tähtsusega küsimuse isiklikuks tarbeks kopeerimise erandi piiride kohta seoses reprodutseeritava teose päritoluga. Euroopa Kohus on seda küsimust juba käsitlenud teatud hulgas kohtuasjades, mis puudutavad isiklikuks tarbeks kopeerimise erandi alusel võetavat tasu. Leian, et sellealast kohtupraktikat tasub mõningal määral täpsustada.

5.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta) ( 3 ) artikli 3 lõigetes 2 ja 3 on ette nähtud:

„2.   Liikmesriigid ei tohi kooskõlastatud valdkonda kuuluvatel põhjustel piirata teisest liikmesriigist pärit infoühiskonna teenuste osutamise vabadust.

3.   Lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata lisas nimetatud valdkondade suhtes.“

6.

Direktiivi 2000/31 lisa „Erandid artiklist 3“ esimene taane näeb ette:

„Nagu on sätestatud artikli 3 lõikes 3, ei kohaldata artikli 3 lõikeid 1 ja 2 järgmistel juhtudel:

7.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas ( 4 ) artikkel 2 sätestab:

„Liikmesriigid näevad ette, et ainuõigus lubada või keelata otsest või kaudset ajutist või alalist reprodutseerimist mis tahes viisil või vormis, osaliselt või täielikult, on:

8.

Direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkt b ja lõige 5 sätestavad:

„2.   Liikmesriigid võivad artiklis 2 sätestatud reprodutseerimisõiguse puhul näha ette erandeid ja piiranguid järgmistel juhtudel, kui kõne all on:

[…]

[…]

5.   Lõigete 1, 2, 3 ja 4 kohaseid erandeid ja piiranguid kohaldatakse üksnes teatavatel erijuhtudel, mis ei ole vastuolus teose või muu objekti tavapärase kasutusega ning ei mõjuta põhjendamatult õiguste valdaja õiguspäraseid huve.“

9.

Autoriõigus on Itaalia õiguses reguleeritud 22. aprilli 1941. aasta seadusega nr 633/1941 (autoriõiguse ja teiste selle kasutamisega kaasnevate õiguste kaitse seadus (legge n. 633/1941 – Protezione del diritto d’autore e di altri diritti connessi al suo esercizio), edaspidi „autoriõiguse seadus“). Isiklikuks tarbeks kopeerimise erand on ette nähtud selle seaduse artiklis 71sexies, mis on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Fonogrammide ja videosalvestiste kopeerimine mis tahes andmekandjal isiklikul eesmärgil on lubatud, kui seda teeb füüsiline isik üksnes isiklikuks tarbeks – tingimusel, et selle eesmärk ei ole saada tulu ega ole otseselt ega kaudselt kaubanduslik ‐, järgides artiklis 102quater nimetatud tehnilisi meetmeid.

2.   Lõikes 1 nimetatud reprodutseerimisega ei tohi tegelda kolmandad isikud. Niisuguste teenuste osutamine, mille eesmärk on võimaldada füüsilisel isikul fonogramme ja videosalvestisi reprodutseerida isiklikuks tarbeks, kujutab endast reprodutseerimistegevust, mida reguleerivad artiklid 13, 72, 78bis, 79 ja 80.

[…]

4.   Kui välja arvata lõikes 3 nimetatud olukord, on õiguste omajad kohustatud artiklis 102quater ette nähtud tehnoloogiliste meetmete kasutamisest olenemata lubama füüsilisel isikul, kes on seaduslikult omandanud kaitstud teose või materjali eksemplarid või nendele juurdepääsu õiguse, kopeerida neid isiklikuks tarbeks, isegi kui see on ainult analoogkoopia, tingimusel et see võimalus ei ole vastuolus teose või muude materjalide tavapärase kasutusega ega kujuta endast õiguste omajaid kahjustavat alusetut rikastumist.“

10.

Selle seaduse artikkel 71septies näeb ette autoriõiguste omajatele hüvitise maksmise isiklikuks tarbeks kopeerimise erandi eest. Seda hüvitist rahastatakse autoriõigusega kaitstud teoste kopeerimist võimaldavate seadmete ja andmekandjate müügihinnalt võetava tasuga. Selle artikli lõike 1 viimane lause on sõnastatud järgmiselt:

„Video kaugsalvestamise süsteemide puhul peab käesolevas lõikes käsitletava hüvitise tasuma teenuseosutaja ning hüvitis on proportsioonis teenuse osutamise eest saadava tasuga.“

11.

Viimati viidatud lause lisati 31. detsembri 2007. aasta seadusemuudatusega. Itaalia valitsuse esitatud teabe kohaselt algatas Euroopa Komisjon selle lisamise tõttu liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse, kuna väidetavalt oli rikutud direktiivi 2001/29 artikleid 2 „Reprodutseerimisõigus“ ja 3 „Õigus teoseid üldsusele edastada ja muid objekte üldsusele kättesaadavaks teha“. Komisjoni väidete tõttu otsustasid Itaalia ametiasutused jätta kaugsalvestamise teenuste suhetes tasu kehtestamata. Itaalia kohtud pidasid seda otsust seaduspäraseks. Eelkõige leidis Consiglio di Stato (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu, Itaalia), et ametiasutused otsustasid „täiesti seaduspäraselt peatada ajutiselt nimetatud lõike 1 viimase lause kohaldamise“.

12.

VCAST Limited on Inglise õiguse alusel asutatud äriühing, mis annab oma kasutajate käsutusse süsteemi, mis võimaldab salvestada pilves telesaateid, mida maapealses vabalevis edastavad Itaalia televisiooniorganisatsioonid, nende hulgas R.T.I. SpA (edaspidi „RTI“). Konkreetselt valib kasutaja välja ühe saate VCASTi veebilehel, kus on esitatud kõik teenusega hõlmatud telekanalite programmid. Kasutaja võib ära märkida kas teatud saate või siis ajavahemiku, kusjuures esimesel juhul salvestatakse ajavahemik, mille jooksul valitud saadet kava kohaselt näidatakse. Seejärel võtab VCASTi hallatav süsteem omaenda antennide abil vastu televisioonisignaali ja salvestab valitud saate edastamise ajavahemiku andmetalletusruumis kasutaja valitud pilve. Seda talletusruumi ei paku mitte VCAST, vaid sõltumatud teenusepakkujad. ( 5 ) Nõnda salvestatud audiovisuaalandmed tehakse seejärel kasutajale kättesaadavaks vastavalt talletamisteenuse osutaja ette nähtud korrale. VCASTi teenust pakutakse kolmes versioonis: üks on kasutajatele tasuta ja seda rahastatakse reklaami abil ning kaks on tasulised.

13.

VCAST esitas RTI vastu Tribunale di Torinole (Torino üldkohus, Itaalia) – eelotsusetaotluse esitanud kohtule ‑ hagi, milles palus tuvastada, et tema tegevus on õiguspärane, vajaduse korral pärast seda, kui see kohus on esitanud küsimuse selle kohta, kas autoriõiguse seaduse artikli 71sexies lõige 2 on põhiseadusega kooskõlas, või siis esitanud Euroopa Kohtule eelotsuse küsimuse liidu õiguse tõlgendamise kohta. VCAST väidab sisuliselt, et tema tegevus kuulub isiklikuks tarbeks kopeerimise erandi alla, sest tegelikult salvestab kasutaja ning VCAST pakub talle vaid vajalikud vahendid, see tähendab video kaugsalvestamise süsteemi. VCASTi väitel kinnitab tema teenuse õiguspärasust eelkõige autoriõiguse seaduse artikli 71septies lõike 1 viimane lause, mis kehtestab kaugsalvestamise teenuste suhtes tasu ja samastab need teenused seega isiklikuks tarbeks kopeerimise erandi kasutamisega.

14.

Põhikohtuasja kostja RTI vaidleb vastu sellele, et VCASTi tegevus on õiguspärane. Ta esitas vastuhagi, milles ta palus keelata asjaomase tegevuse jätkamise ning mõista välja kahjuhüvitis selle tegevuse tõttu tekkinud kahju eest. Eelotsusetaotluse esitanud kohus võttis 30. oktoobri 2015. aasta esialgse õiguskaitse määrusega ajutised meetmed ning eelkõige keelas VCASTil oma tegevust jätkata RTI telekanalite saadete osas.

15.

Leides, et vaidluse lahendamine nõuab liidu õigusnormide, eelkõige direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b tõlgendamist, peatas Tribunale di Torino (Torino üldkohus) menetluse ja esitas Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

16.

Eelotsusetaotlus saabus Euroopa Kohtusse 12. mail 2016. Põhikohtuasja pooled, Itaalia, Prantsuse ja Portugali valitsus ning komisjon esitasid kirjalikud seisukohad. Põhikohtuasja pooled, Itaalia valitsus ja komisjon olid esindatud kohtuistungil, mis toimus 29. märtsil 2017.

17.

Mõlemad eelotsuse küsimused puudutavad tegelikult sama õiguslikku probleemi, mida vaadeldakse kahest erinevast vaatenurgast. Sisuliselt tuleb selgeks teha, kas nendes küsimustes mainitud liidu õigusnormid nõuavad või vastupidi keelavad seda, et liikmesriigid, kes on oma õigusesse üle võtnud isiklikuks tarbeks kopeerimise erandi, lubavad tegevust, mis seisneb asjaomase liikmesriigi territooriumil maapealses vabalevis kättesaadavate telesaadete veebis salvestamise (pilve)teenuse osutamises ilma autoriõiguste omajate loata.

18.

Mis puudutab seda, milliste liidu õigusnormide tõlgendamist on palutud, siis sõnaselgelt on nimetatud ainult direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b.

19.

Direktiivi 2000/31 puhul võib käesoleva kohtuasja suhtes olla kohaldatav selle direktiivi artikli 3 lõige 2, mis keelab liikmesriikidel piirata teisest liikmesriigist pärit infoühiskonna teenuste osutamise vabadust. VCASTi osutatud teenus näib nimelt tõepoolest vastavat infoühiskonna teenuste määratluses esitatud kriteeriumidele. Vastavalt sama artikli lõikele 3 koostoimes direktiivi 2000/31 lisaga on aga selle keelu kohaldamislast välja jäetud piirangud, mis tulenevad autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste kaitsest. VCASTi tegevust võib aga Itaalia õiguses õigusvastaseks lugeda just nimelt sellel alusel. Seega tundub, et direktiivi 2000/31 artikli 3 lõige 2 ei ole käesolevas asjas kohaldatav.

20.

„Aluslepingu“ osas ei ole ei eelotsuse küsimuste sõnastuses ega eelotsusetaotluses sisalduvates kaalutlustes antud täpset teavet selleks, et tuvastada, millisele esmase õiguse sättele eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab. Nagu märgib RTI oma seisukohtades, võimaldab see muuseas kahelda eelotsuse küsimuste vastuvõetavuses osas, milles need puudutavad „aluslepingut“. Heatahtlikkust üles näidates ja jätkates eelmises punktis esitatud arutluskäiku direktiivi 2000/31 kohta, võin oletada, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu viidatud säte on teenuste osutamise vabadust käsitlev ELTL artikkel 56. Kuna VCAST on Ühendkuningriigis asuv äriühing, osutab ta nimelt oma teenust piiriüleselt, mis võimaldab tal seda vabadust kasutada.

21.

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb siiski, et igal juhul kujutab autoriõiguse kaitse endast ülekaalukat üldist huvi, mis võib põhjendada teenuste osutamise vabaduse piiramist. ( 6 ) Lisaks on tegemist ühtlustatud valdkonnaga, kus tuvastamisest, et asjaomane tegevus on mõne liidu õigusnormi seisukohast õigusvastane, piisab selleks, et põhjendada sellega kaasnevat teenuste osutamise vabaduse piiramist. Arvestades seda, kuidas ma soovitan Euroopa Kohtul vastata eelotsuse küsimustele, oleks VCASTi teenuste osutamise vabaduse võimalik piiramine seega igal juhul täielikult põhjendatud autoriõiguse tõhusa kaitse eesmärgiga.

22.

Eeltoodud kaalutlusi arvestades teen seega ettepaneku analüüsida eelotsuse küsimusi ainult direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b seisukohast. Selleks et analüüs oleks tarvilik VCASTi osutatud teenuse õiguspärasust käsitleva põhikohtuasja lahendamiseks, on selles lisaks arvesse võetud selle teenuse eripärast toimimisviisi.

23.

Olgu meenutatud, et direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b on isiklikuks tarbeks kopeerimine määratletud kui „mis tahes kandjal reproduktsioonid, mille füüsiline isik on teinud isiklikuks tarbeks ning mille kasutuseesmärk ei ole otseselt ega kaudselt kaubanduslik“. ( 7 ) On aga selge, et reproduktsioonide tegemiseks ja nende talletamiseks pilves on vaja kolmandate isikute osalemist: esmalt talletusmahu pakkuja ja seejärel võimalike muude isikute osalemist. Seega tekib õigustatult küsimus, kas ja millisel määral eespool mainitud säte niisugust osalemist lubab.

24.

Esiteks, talletusmahu omamise ja kättesaadavaks tegemise osas paistab, et isiklikuks tarbeks kopeerimise erandiga seotud hüvitist käsitlev Euroopa Kohtu praktika annab küllaltki selgeid juhiseid. Sellest kohtupraktikast tuleneb, et isegi kui hüvitist maksma kohustatud isikud on üldjuhul kasutajad, kes reprodutseerivad selle erandi alusel, on liikmesriikidel praktilistel kaalutlustel õigus nõuda seda hüvitist sisse isikutelt, kes teevad salvestamise andmekandjad või seadmed üldsusele kättesaadavaks. ( 8 ) Kuigi kättesaadavaks tegemine toimub enamasti andmekandjate või seadmete müügi teel, kusjuures hüvitis peetakse kinni müügihinnast, ei ole minu arvates ühtegi põhimõttelist takistust sellele, et see toimub pilves talletusmahu kättesaadavaks tegemise kujul. Seda seisukohta kinnitab Euroopa Kohtu praktika, mille kohaselt isiklikuks tarbeks kopeerimise erandi alusel ette nähtud hüvitis võib puudutada füüsilise isiku poolt kolmandale isikule kuuluva seadme abil tehtud reproduktsiooni. ( 9 )

25.

Teiseks, mis puudutab kolmanda isiku osalemist reprodutseerimise toimingus endas, siis olen arvamusel, et direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b ülemäära kitsas tõlgendamine ei oleks põhjendatud. On selge, et selleks, et reprodutseerida teost isiklikuks tarbeks kopeerimise erandi raames ja salvestada see pilves, see tähendab andmete talletusruumis, mis ei asu otseselt selle kasutaja läheduses, kes reproduktsiooni teeb, on vaja kolmanda isiku osalemist, olgu selleks siis selle talletusruumi pakkuja või mõni muu isik. Asjaolu, et kasutaja käivitab reprodutseerimise, paneb käima teatud hulga rohkem või vähem automaatseid protsesse, mille tulemuseks on asjaomase teose koopia loomine. Ma ei leia, et see reprodutseerimise vorm tuleks jätta isiklikuks tarbeks kopeerimise erandi kohaldamisalast välja ainuüksi kolmanda isiku osalemise tõttu, mis läheb kaugemale kui lihtsalt andmekandjate või seadmete kättesaadavaks tegemine. Senikaua, kui reprodutseerimise algatus tuleb kasutajalt ja kasutaja määratleb selle eesmärgi ja viisi, ei näe ma olulist erinevust niisuguse toimingu ja reprodutseerimise vahel, mida seesama kasutaja teeb otseselt tema käsitsetavate seadmete abil. ( 10 ) Lisaks on eelmises punktis viidatud kohtupraktikas sõnaselgelt nenditud, et isiklikuks tarbeks kopeerimise erandi eest ette nähtud hüvitis puudutab reprodutseerimisteenuste osutamise raames tehtud reproduktsioone. ( 11 )

26.

Asjaolu, et kolmanda isiku osalemine reprodutseerimises võib toimuda tasu eest, ei lükka seda järeldust ümber, sest direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b seatud nõue, et kasutuseesmärk ei oleks kaubanduslik, ei puuduta mitte kolmanda isiku võimalikku osalemist, vaid koopia kasutamist isiku poolt, kelle suhtes asjaomast erandit kohaldatakse.

27.

Lisan lõpetuseks, et RTI poolt kohtuistungil välja toodud asjaolu, et kasutaja võib salvestatud sisu pilves jagada teiste internetikasutajatega, väljudes seeläbi isiklikuks tarbeks tehtud koopia kasutamise raamidest, ei ole minu arvates asjakohane. Andmete talletamise pilveteenused sisaldavad tõepoolest tihti nende andmete jagamise funktsioone. Kui kaitstud objektist isiklikuks tarbeks tehtud koopia on niisuguse teenuse raames salvestatud, on seega kasutajal tehniliselt võimalik jagada seda koopiat määramata, potentsiaalselt suure arvu kolmandate isikutega. Niisugune jagamine võib väljuda isiklikuks tarbeks tehtud koopia lubatud kasutamise raamidest ja seda võib seetõttu lugeda ilma loata kättesaadavaks tegemiseks. See võimalus ei ole aga iseloomulik ainult pilveteenuse teel salvestamisele, sest praegusel ajal võib iga koopiat, iseäranis digitaalset koopiat autoriõigust rikkudes hõlpsalt interneti abil jagada. Kasutajatel lasub vastutus selliseid rikkumisi mitte toime panna. Seevastu ei ole ma veendunud selles, et ainuüksi sellise teoreetilise võimaluse olemasolu tulemusena peab jätma pilveteenuse teel salvestamise välja isiklikuks tarbeks kopeerimise erandi kohaldamisalast.

28.

Seega ei paista ükski asjaolu viitavat sellele, et direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktiga b on vastuolus, et nimetatud artiklis ette nähtud erandi raames reprodutseerimine toimub pilve talletusruumis.

29.

Olukord tundub keerulisem isiklikuks tarbeks kopeerimise erandi raames reprodutseeritud teoste päritolu osas. Kui Euroopa Kohtu praktika lubab ühelt poolt, et isiklikuks tarbeks kopeerimist teostatakse kolmandatele isikutele kuuluvate seadmete abil, siis teiselt poolt nõuab see kohtupraktika, et kasutajal oleks õiguspärane juurdepääs reprodutseerimise objektile. Kahtlen, kas niisugune teenus nagu VCASTi pakutav teenus vastab viimasele nõudele.

30.

Euroopa Kohus on juba vastanud küsimusele, kas direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktiga b on vastuolus liikmesriigi õigusnorm, mis näeb ette hüvitise kaitstud teoste koopiate eest, mis on tehtud mitte üksnes kolmandale isikule kuuluva seadme abil, vaid ka sellest seadmest. ( 12 ) Euroopa Kohus vastas eitavalt, leides, et see säte ei reguleeri mitte kuidagi õiguslikku seost isiklikuks tarbeks kopeerimise erandi raames reproduktsiooni teinud isiku ja selleks kasutatud seadme vahel ( 13 ) ning kasutatud seade võis seega väga hästi kuuluda kolmandale isikule. ( 14 )

31.

Euroopa Kohtu sellise järelduse tulemusena võib tekkida arvamus, et iga koopia, mille füüsiline isik on teinud isiklikuks tarbeks, kuulub direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b ette nähtud erandi alla. Seda järeldust tuleb siiski nüansseerida.

32.

Nimelt on Euroopa Kohus samuti leidnud, et isiklikuks tarbeks kopeerimise erandi kohaldamise tingimuseks on reproduktsiooni allika seaduslikkus. ( 15 ) Teisisõnu eeldab direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkt b „paratamatult, et [selle] sättega hõlmatav reprodutseerimise objekt on kaitstud teos, mitte võltsing või piraatkoopia“. ( 16 )

33.

Seega peab kasutaja enne, kui tal on õigus teha oma isiklikuks tarbeks reproduktsioon, olema saanud seaduslikult juurdepääsu asjaomasele teosele. Nagu ma eespool nentisin, ei pea see juurdepääs toimuma tingimata teost sisaldava materiaalse andmekandja ostu teel. See võib toimuda teose autoriõiguste omajate loal üldsusele edastamise raames. Oletan, et juurdepääs võib toimuda ka mõne erandi raames, mis on liidu õigusnormides autoriõiguste või nendega kaasnevate õiguste suhtes ette nähtud. Seevastu ei saa isiklikuks tarbeks kopeerimise erandit kohaldada juhul, kui teost levitatakse või edastatakse üldsusele ilma autoriõiguste omajate nõusolekuta.

34.

Seega tuleb neid kaalutlusi arvestades analüüsida, millistel tingimustel on kasutajatel juurdepääs telesaadetele VCASTi osutatava salvestusteenuse raames.

35.

Meenutan, et vastavalt VCASTi osutatava teenuse kirjeldusele, mis sisaldub eelotsusetaotluses ja millele pooled vastu ei vaidle, valib kasutaja selle teenuse raames telekanali ja ajavahemiku, mida ta soovib VCASTi veebisaidil salvestada. Seejärel võtab VCAST omaenda vastuvõtuseadmete abil vastu maapealse (see tähendab raadiolainete kaudu leviva) televisioonisignaali ja salvestab kasutaja valitud ajavahemiku pilveteenusena selle kasutaja määratud talletusruumi.

36.

Seega nähtub sellest kirjeldusest minu arvates selgelt, et võimalus saada osa VCASTi teostatud reproduktsioonist ei sõltu mitte sugugi sellest, kas kasutajal on eelnevalt juurdepääs maapealse televisiooni saadetele Itaalias. Kasutajal võib seega puududa nendele igasugune juurdepääs, nii et tal ei ole ei antenni ega televiisorit, ning VCAST pakub talle seda juurdepääsu, tehes valitud saated talle kättesaadavaks. On selge, et niiviisi ei kanna VCAST tervikuna üle Itaalia telekanalite kogu programmi. See aga ei mõjuta mitte kuidagi käesolevas asjas huvipakkuvat küsimust, mis ei puuduta võimalust vaadata üldiselt televisiooniprogramme, vaid juurdepääsu VCASTi osutatud teenuse raames reprodutseeritud saadetele.

37.

Seda, et kasutajatele annab juurdepääsu reprodutseeritavatele saadetele just VCAST, tõendab kohtuistungil kinnitatud asjaolu, et VCASTi osutatud teenus ei ole (või igal juhul ei olnud põhikohtuasja asjaolude toimimise ajal) piiratud Itaalia territooriumiga. Selle teenuse kasutajatel ei ole nimelt saadetele juurde pääsemiseks isegi mitte vaja asuda Itaalia maapealse televisiooni levipiirkonnas. ( 17 ) Teisisõnu ei ole VCASTi teenus piiratud isikutega, kellel on tegelikult juurdepääs Itaalia maapealse televisiooni saadetele, ega isegi isikutega, kellel võiks sellele teoreetiliselt juurdepääs olla.

38.

On küll tõsi, et VCASTi esindaja kinnitas kohtuistungil, et teenust võib vajaduse korral geograafiliselt piirata. Küsimus ei ole aga selles, kas see teenus on geograafiliselt piiratud või mitte. Lisaks võib niisugune piiramine olla vastuolus kui mitte siseturu normide sõnastuse, siis vähemalt nende mõttega. ( 18 ) Ainuüksi asjaolu, et asjaomane teenus võib toimida väljaspool Itaalia maapealse televisiooni leviala, näitab tegelikult, et see ei põhine isiklikuks tarbeks kopeerimise erandi loogikal, sest see erand eeldab, et kasutajal on eelnev ja seaduslik juurdepääs reprodutseeritavale teosele. Kõnealuse teenuse puhul aga on reproduktsioon ise kasutaja ainus juurdepääsutee reprodutseeritud teosele.

39.

Milline on seega VCASTi roll? Vastus ei ole ühene, sest tema roll on kombinatsioon kättesaadavaks tegemise toimingust ja reprodutseerimise toimingust. Tõlgendan seda VCASTi jaoks soodsalt, niiviisi, et kasutaja isiklikuks tarbeks tehtud koopia võib olla võimalik. Minu analüüs on seega järgmine.

40.

VCAST teeb Itaalia teleorganisatsioonide saated oma kasutajatele kättesaadavaks, mis on direktiivi 2001/29 artikli 3 alla kuuluv üldsusele edastamise vorm. Kasutaja pääseb saatele juurde, kui ta tellib selle saate reproduktsiooni, mis tehakse tema salvestusruumi pilveteenuse raames. Kui reprodutseerimise toimingu enda suhtes võib põhimõtteliselt kohaldada isiklikuks tarbeks kopeerimise erandit, siis seda ei saa teha eelneva kättesaadavaks tegemise toimingu suhtes, mis kujutab endast selle reprodutseerimise allikat. Selleks et iga toiming oleks seaduslik, peab kättesaadavaks tegemine seega olema seaduslik, sest selle ebaseaduslikkus välistaks erandi kohaldamise. ( 19 )

41.

VCAST teeb saated oma kasutajatele kättesaadavaks ilma autoriõiguste omajate nõusolekuta. Kui tegemist oleks teostega, mida leiab tavapäraselt kaubanduses õiguste omajatele makstava tasu eest, nagu fonogrammid või videosalvestised, ei oleks minu arvates mingit kahtlust, et see kättesaadavaks tegemine kujutab endast autoriõiguse rikkumist. Käesoleva kohtuasja eripära seisneb asjaolus, et tegemist on maapealse televisiooni saadetega, millele on vaba juurdepääs kõikidel levialas viibivatel kasutajatel. ( 20 ) Niisiis tuleb analüüsida, kas see eripära mõjutab otsustavalt probleemi lahendamist.

42.

Pean kohe märkima, et minu arvates on vastus sellele küsimusele eitav teatud hulgal põhjustel.

43.

Nagu ma eelmistes punktides märkisin, ei piirdunud VCASTi osutatud teenus vähemasti põhikohtuasja asjaolude toimumise ajal Itaalia territooriumiga, mis on samuti Itaalia maapealse televisioonilevi territoorium. Niisiis võis iga internetikasutaja kogu maailmas tellida ja saada oma pilve talletusruumi telesaate reproduktsiooni, millele ta ei oleks ilma VCASTi teenuseta juurde pääsenud. Ainuüksi sellest asjaolust piisab minu arvates selleks, et jätta niisugune teenus välja isiklikuks tarbeks kopeerimise erandi kohaldamisalast. Asjaolu, et need saated on vabalt ja tasuta kättesaadavad, ei muuda seda järeldust mitte kuidagi, sest kättesaadavus ja seega autoriõiguste omajate monopoli võimalik piiramine piirdub maapealse televisiooni levipiirkonnaga ega saa avaldada mõju väljaspool seda piirkonda.

44.

Sõltumatult VCASTi osutatava teenuse geograafilisest ulatusest on Euroopa Kohtu praktikast tuleneva direktiivi 2001/29 sätete tõlgendusega minu arvates vastuolus järeldus, et televisiooniorganisatsioonide autoriõigusi ei kaitsta sellepärast, et nende saated on vabalt juurdepääsetavad.

45.

Nimelt leidis Euroopa Kohus teoste üldsusele edastamise õiguse kohta (mis on kaitstud direktiivi 2001/29 artikliga 3) peamiselt Berni konventsiooni ( 21 ) ja selle selgitava juhise alusel, et algsest taasedastamise organisatsioonist erineva organisatsiooni teostatavat edastamist peab käsitama nii, et see toimub teose algse edastamise üldsusest erinevale üldsusele, see tähendab uuele üldsusele. ( 22 ) See tuleneb Euroopa Kohtu arvates asjaolust, et autorid võtavad oma teose ringhäälingu kaudu levitamise lubamisel arvesse üksnes otseseid kasutajaid, see tähendab nende saatevastuvõtjate omanikke, kes eraviisiliselt või pere ringis asjaomaseid saateid vastu võtavad. Seevastu juhul, kui vastuvõtmine toimub suuremale kuulajas- ja vaatajaskonnale ning mõnikord kasumi saamise eesmärgil, on uuel üldsusel lubatud teost kuulata või vaadata. ( 23 )

46.

Euroopa Kohus järeldas sellest, et majutusettevõtte haldaja poolt televisioonisignaali edastamine numbritubadesse kujutab endast üldsusele edastamist, milleks on vaja autoriõiguste omajate luba. Euroopa Kohus leidis nimelt, et selle ettevõtte kliendid moodustavad uue üldsuse, kes asub küll algse saate levialas, kuid ei saaks ilma selle haldaja sekkumiseta põhimõtteliselt edastatud teost jälgida. ( 24 ) Seda Euroopa Kohtu seisukohta kinnitati seejärel ka teist laadi ettevõtete osas. ( 25 )

47.

Olen seisukohal, et see kehtib ka niisuguse teenuse puhul nagu see, mida osutab VCAST. Kõnealune äriühing on ilma mingi kahtluseta algselt saateid edastanud televisiooniorganisatsioonidest erinev organisatsioon. Selle teenuse kasutajad moodustavad sõltumata sellest, kas nad asuvad algsete saadete levialas või mitte, seega uue üldsuse, keda autoriõiguste omajad ei võtnud nende saadete edastamise lubamisel arvesse. Lisaks osutatakse seda teenust tulu saamise eesmärgil. ( 26 ) Järelikult kujutab asjaolu, et VCAST teeb oma salvestamisteenuse raames telesaateid kättesaadavaks, endast televisiooniorganisatsioonide ja võimalik, et ka teiste õigustatud isikute autoriõiguste rikkumist, kui see kättesaadavaks tegemine toimub ilma nende loata.

48.

Kättesaadavaks tegemine on samuti õigusvastane Euroopa Kohtu otsuses ITV Broadcasting jt ( 27 ) tehtud järeldusi arvestades. Selles kohtuasjas, mis käsitles telesaadete internetis taasedastamist ja oli seega põhikohtuasja sarnane, leidis Euroopa Kohus, et kui liidu seadusandja reguleeris olukordi, kus konkreetset teost võib kasutada mitu korda, pidas ta silmas, et põhimõtteliselt peab asjaomase teose autorilt saama eraldi loa teose igakordseks edastamiseks või taasedastamiseks, mis toimub spetsiifilist tehnilist lahendust kasutades. Kuna aga teoste kättesaadavaks tegemiseks maapealse leviga teleprogrammi internetis taasedastamise teel kasutatakse spetsiifilist tehnilist lahendust, mis erineb algsel edastamisel kasutatust, siis tuleb sellist kättesaadavaks tegemist käsitada edastamisena direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses. ( 28 )

49.

Euroopa Kohus jõudis sellele järeldusele vaatamata asjaolule, et selles kohtuasjas käsitletud teenuse osutaja tagas, et tema teenuste kasutajad pääsevad juurde vaid sisule, mida neil juba on õigus asjaomases liikmesriigis (st Ühendkuningriigis) vaadata televisiooniloa alusel, ( 29 ) ja seega ei saanud selle teenuseosutaja argumentide kohaselt neid kasutajaid pidada algsete saadete sihtrühmaks oleva üldsusega võrreldes uueks üldsuseks. Euroopa Kohus leidis nimelt, et maapealse leviga ringhäälingus teoste edastamise ja nende samade teoste internetis kättesaadavaks tegemise puhul peab mõlemal juhul olema edastamiseks asjaomaste autorite sellekohane eraldi luba, sest mõlemal juhul on teostamise tehnilised tingimused spetsiifilised, kuna kasutatakse kaitstud teoste erinevat edastusviisi, ja mõlemal juhul on edastamine suunatud erinevale üldsusele. Neil asjaoludel ei ole enam vaja uurida uue üldsuse tingimust, mis omab tähtsust vaid olukordades, kus tehniline edastusviis on sama. ( 30 )

50.

Selle tulemusena otsustas Euroopa Kohus, et mõistet üldsusele edastamine direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses tuleb tõlgendada nii, et see hõlmab maapealse leviga teleringhäälingus sisalduvate teoste taasedastamist:

51.

Selleks et kõnealune kohtupraktika oleks täielikult kohaldatav käesoleva kohtuasja suhtes, piisab sellest, kui muuta eelmise punkti teise taande sõnastust järgmiselt: „reproduktsioonide abil, mis tehakse kättesaadavaks selle organisatsiooni abonentidele, kes saavad taasedastust vastu võtta oma talletusteenuse ruumi sisse logides“. Peale selle tuleb rõhutada, et VCAST isegi ei kontrolli, kas tema kasutajatel on õigus ja tehnilised vahendid Itaalia maapealse televisiooni saadete vastuvõtmiseks.

52.

Tõsi küll, Euroopa Kohtu seisukoht paistab mõnevõrra leebem hiljutises kohtuotsuses AKM. ( 32 ) Selles kohtuotsuses leidis Euroopa Kohus nimelt, et riikliku ringhäälinguorganisatsiooni tele- ja raadiosaadete samaaegne, täielik ja muutmatul kujul ülekandmine kaabli abil liikmesriigi territooriumil, see tähendab erineva tehnilise lahendusega kui see, mida kasutati algse ringhäälingu puhul, ei kujuta endast üldsusele edastamist direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses, sest üldsust, kellele seda ülekannet tehakse, ei saa käsitada uue üldsusena. ( 33 ) Siiski tundub mulle, et see lahendus põhineb tingimusel, mille kontrollimine jäeti eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesandeks ja mille kohaselt peavad autoriõiguste omajad algseks edastamiseks luba andes olema kindlasti arvestanud kõnealuse taasedastamisega. ( 34 )

53.

Kõnealune kohtuotsus ei ole selles osas täiesti selge. Igasugune muu tõlgendus tähendaks aga seda, et see kohtuotsus muudab järsult kohtuotsusest ITV Broadcasting jt ( 35 ) tulenevat reeglit, mille kohaselt erineva tehnilise lahenduse korral ei oma uue üldsuse olemasolu küsimus tähtsust. ( 36 ) Nimetatud kohtuotsuses aga ei viita mitte miski sellele, et Euroopa Kohus soovis niisugust ümbermuutmist.

54.

Üldreegel, et juba ringhäälingus ülekantud teose ülekandmine teise organisatsiooni poolt kui see, kes algselt selle ülekande tegi, ei kujuta endast üldsusele edastamist, tundub lisaks olevat vastuolus Berni konventsiooni artikli 11bis lõike 1 punktiga 2, mis annab autoritele ainuõiguse lubada „teose ülekande edastamist üldsusele […], kui edastamist teostab algsest organisatsioonist erinev organisatsioon“. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt aga tuleb direktiivi 2001/29 artikli 3 tähenduses üldsusele edastamise mõistet tõlgendada kooskõlas nimetatud konventsiooni sättega. ( 37 )

55.

Samuti tuleb märkida, et kohtuotsus AKM ( 38 ) käsitleb ringhäälingu saadete samaaegset, täielikku ja muutmatul kujul ülekandmist. ( 39 ) Niisuguse ülekandmise puhul võivad kasutajad saada saadetest osa samadel tingimustel kui algse ringhäälingus edastamise puhul. Seevastu niisuguse teenuse nagu VCASTi osutatud teenuse puhul on nende käsutuses saate digitaalne koopia, mida nad võivad vaadata soovitud ajal ja nii mitu korda, kui nad tahavad, ning teha sellest reproduktsioone ja saata neid edasi mis tahes seadmesse. See olukord ei ole seega sarnane kohtuotsuses AKM käsitletud olukorraga. Igal juhul ei väida VCAST põhikohtuasjas, et tal on autoriõiguste omajate luba selleks, et teha Itaalia televisiooniorganisatsioonide ülekantud teosed oma kasutajatele kättesaadavaks. Seega ei saa ta kohtuotsusele AKM ( 40 ) tugineda.

56.

Selle osa kokkuvõtteks on minu arvates Euroopa Kohtu praktikat arvestades selge, et VCASTi osutatud teenuse kasutajatele telesaadete kättesaadavaks tegemine ilma autoriõiguste omajate nõusolekuta kujutab endast nende õiguste rikkumist, olgugi et tegemist on vabalt juurdepääsetavate saadetega, ja sõltumata küsimusest, kas kättesaadavaks tegemine piirdub nende saadete edastamise levialaga või mitte. Nende saadete sama teenuse raames reprodutseerimise suhtes, mis toimub ebaseaduslikust allikast, ei saa seega kohaldada isiklikuks tarbeks kopeerimise erandit.

57.

Direktiivi 2001/29 artikli 5 lõige 5 kehtestab piirangu liikmesriikide õigusele näha oma õigusnormides ette samas artiklis nimetatud erandeid, sätestades, et neid „erandeid […] kohaldatakse üksnes teatavatel erijuhtudel, mis ei ole vastuolus teose või muu objekti tavapärase kasutusega ning ei mõjuta põhjendamatult õiguste valdaja õiguspäraseid huve“. See säte pärineb Berni konventsiooni artikli 9 lõikest 2, mis piirab võimalust sätestada erandeid reprodutseerimisõigusest. ( 41 ) Erandite kohaldatavuse kolme kumulatiivset tingimust kutsutakse tavaliselt „kolmeastmeliseks kontrolliks“ või „kolmeosaliseks kontrolliks“.

58.

Tõsi küll, Euroopa Kohtu sõnul ei muuda direktiivi 2001/29 artikli 5 lõige 5 samas artiklis ette nähtud erandite sisu. ( 42 ) Samal ajal leidis Euroopa Kohus siiski, et see säte muutub asjakohaseks erandite kohaldamisel liikmesriikide poolt. ( 43 ) Seega lähtutakse sellest erandite tõlgendamiseks nende kohaldamisel liikmesriikide õiguses ning samuti direktiivi 2001/29 sätete tõlgendamiseks Euroopa Kohtu poolt. Nõnda otsustas Euroopa Kohus isiklikuks tarbeks kopeerimise erandi osas just eelkõige direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 5 põhjal, et see erand on kohaldatav vaid seaduslikust allikast reprodutseerimise suhtes. ( 44 )

59.

Järelikult tuleb selleks, et vastata küsimusele, kas niisugune teenus nagu VCASTi osutatud teenus võib liikmesriikide õiguses kuuluda selle direktiivi artikli 5 lõike 2 punkti b põhjal reprodutseerimisõigusest ette nähtud erandi kohaldamisalasse, arvesse võtta ka direktiivi 2001/29 artikli 5 lõiget 5.

60.

Kolmeosalise kontrolli esimene ja kolmas „aste“ seisnevad selle kontrollimises, kas erandit kohaldatakse erijuhtudel, mis ei tekita autoriõiguste omajatele põhjendamatut kahju. Kuna iga erand autori monopolist tekitab talle teatud kahju, kuivõrd see piirab tema õigusi, nõuab see eeskiri, et konkreetse erandi kohaldamine peab piirduma olukordadega, kus kohaldamine on põhjendatud erandi olemasolu põhjusega. Ainult see põhjus võib õigustada erandi kohaldamisega tekitatud kahju.

61.

Kui isiklikuks tarbeks kopeerimise erandi kohaldamise põhjendusi võib leida erinevates tegurites, on üsna üksmeelselt nenditud, et selle olemasolu põhiline põhjus on asjaolu, et autoriõiguste omajatel on võimatu või vähemalt väga raske kontrollida, kuidas isikud, kellel on seaduslik juurdepääs nende kaitstud teostele, nende teoseid kasutavad. Pealegi võib niisugune kontrollimine kujutada endast lubamatut sekkumist kasutajate eraellu. ( 45 )

62.

Sellist põhjendust ei saa aga esitada niisuguse teenuse puhul nagu see, mida osutab VCAST. Nimelt ei piirdu see teenus kasutajate erategevusega, sest reproduktsiooni loomisele eelnev järk, see tähendab asjaolu, et VCAST pakub juurdepääsu telesaadetele, toimub avalikult, selle äriühingu majandustegevuse raames, ning autoriõiguste omajad saavad seda hõlpsalt kontrollida. Mitte miski ei takista nende õiguste omajatel nõuda, et selleks teenuseks taotletaks nende käest luba, ega VCASTil niisugust luba taotleda. Isiklikuks tarbeks kopeerimise erandi olemasolu põhjus ei õigusta seega kahju, mis tuleneks autoriõiguste omajatele selle erandi kohaldamisest niisuguste teenuste suhtes, nagu see, mida osutab VCAST.

63.

Soovin rõhutada, et VCASTi olukord on erinev nende ettevõtjate olukorrast, kes teevad oma kasutajatele kättesaadavaks seadmeid või andmekandjaid salvestamiseks või kes osutavad reprodutseerimisteenuseid. Neid seadmeid, andmekandjaid ja teenuseid võib kasutada kaitstud teoste reprodutseerimiseks, kuid neid võib kasutada ka muul eesmärgil. Lisaks ei ole ette teada teosed, mida võidakse reprodutseerida, ega seega ka õiguste omajate nimed. Seega oleks mõttetu nõuda nendelt ettevõtjatelt, et nad taotleksid niisuguste seadmete müügi või rentimise või niisuguste teenuste osutamise jaoks autoriõiguste omajate luba. Seevastu sellise teenuse nagu VCASTi osutatud teenuse ainus eesmärk on niisuguste kaitstud teoste kättesaadavaks tegemine ja reprodutseerimine, mida on eelnevalt konkreetselt nimetatud (sest need on ette nähtud telekanalite programmides) ja mille autoriõiguste omajad on teada.

64.

Ebaseaduslikest allikatest pärit teoste koopiate kohta leidis Euroopa Kohus, et isiklikuks tarbeks kopeerimise erandi kohaldamine kahjustaks põhjendamatult autoriõiguste omajate huve, sest nad oleksid peale teoste kasutajate erategevuses kasutamise kohustatud leppima ka nendest piraatkoopiate tegemisega. ( 46 ) Samamoodi kahjustaks põhjendamatult õiguste omajate huve isiklikuks tarbeks kopeerimise erandi kohaldamine teenuste suhtes, mis võivad kergesti kuuluda nende tavapärase monopoli alla.

65.

Kontrolli teise astme analüüs, mille jaoks on vaja veenduda, et puudub vastuolu teose tavapärase kasutusega, vastab küsimusele, millist kahju õiguste omajad konkreetselt kandsid.

66.

Juba ainuüksi asjaolu, et autoriõiguste omajatel on võimatu kontrollida seda, kuidas kolmandad isikud nende teoseid kasutavad, kuna isiklikuks tarbeks kopeerimise erandi kohaldamisala on määratletud liiga ulatuslikuna, kujutab endast vastuolu teose tavapärase kasutusega, sest niisugune kontroll kuulub tavapärase kasutamise alla, kui välja arvata kasutajale õiguspäraselt jäetud eraviisiline kasutusala.

67.

Peale selle võimaldab telesaate salvestamine esiteks vaadata seda saadet väljaspool ajavahemikku, mil selle näitamine kavas oli, ja teiseks säilitada selle koopia, et seda teist korda vaadata või saata edasi mõnesse muusse seadmesse kui televiisorisse, näiteks kaasaskantavasse aparaati. See kujutab endast seega algse ülekandmise suhtes lisateenust. Televisiooniorganisatsioonid võivad soovida seda teenust ise osutada, kasutades niiviisi teoseid, mille õigused neile kuuluvad, ja saades sellest lisatulu. Asjaolu, et seda teenust osutab VCAST ilma nende organisatsioonide loata, on seega vastuolus teoste sellisel viisil kasutusega.

68.

Lisaks rahastavad televisiooniorganisatsioonid, mille saated on vabalt juurdepääsetavad, end peamiselt reklaamitulu kaudu, välja arvatud avalik-õiguslikud organisatsioonid, mida võidakse rahastada vastava maksu kaudu. See tulu saadakse nende teoste kasutamise eest, mille autoriõigused kuuluvad kõnealustele organisatsioonidele. Nimelt tõmbab teoste edastamine televaatajaid ligi ja tänu sellele on reklaamijad valmis saateaega ostma. Nagu RTI aga oma seisukohtades märkis, on VCAST reklaamiturul nende organisatsioonide otsene konkurent. Kui VCAST kasutab ilma loata teoseid, mille autoriõigused kuuluvad nendele televisiooniorganisatsioonidele, muutub see konkurents ebaausaks. Niisuguse konkurentsi lubamine isiklikuks tarbeks kopeerimise erandi kaudu oleks kindlasti vastuolus nende teoste tavapärase kasutusega.

69.

Direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b ette nähtud erandi kohaldamine niisuguste teenuste suhtes nagu see, mida osutas VCAST, ei oleks minu arvates seega kooskõlas sama artikli lõikes 5 kehtestatud nõuetega.

70.

Kui teha kokkuvõte minu kaalutlustest isiklikuks tarbeks kopeerimise erandi tõlgendamise kohta seoses niisuguse teenusega nagu see, mida osutas VCAST, siis see erand eeldab, et kasutajal on reprodutseeritavale teosele seaduspärane juurdepääs. Kõnesoleva teenuse puhul aga annab reprodutseerimine ise kasutajale juurdepääsu reprodutseeritud teosele. See teenus kujutab seega endast seda, et teenuse osutaja teeb teosed teatud kujul kättesaadavaks. Selline kättesaadavaks tegemine on õigusvastane, kui seda tehakse ilma autoriõiguste omajate loata, ja see välistab isiklikuks tarbeks kopeerimise erandi kohaldamise. Lisaks läheks selle erandi kohaldamine niisuguse teenuse suhtes vastuollu direktiivi 2001/29 artikli 5 lõikes 5 sätestatud nõuetega.

71.

Neid kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Tribunale di Torino (Torino üldkohus, Itaalia) esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas artikli 5 lõike 2 punkti b tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnorm, mis lubab tegevust, mis seisneb asjaomase liikmesriigi territooriumil maapealses vabalevis kättesaadavate telesaadete veebis salvestamise teenuse osutamises ilma autoriõiguste omajate loata, kui maapealse ringhäälingu kaudu edastatud signaali, mille kaudu salvestamine toimub, võtab vastu kõnealuse teenuse osutaja, mitte selle kasutaja.