—

S. Mennens, kes esindas end ise,

—

Emirates Direktion für Deutschland, esindaja: Rechtsanwalt U. Steppler,

—

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistasid avvocato dello Stato C. Colelli ja avvocato dello Stato F. Di Matteo,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: W. Mölls ja K.‑P. Wojcik ning N. Yerrell,

1

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta määruse (EÜ) nr 261/2004, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 295/91 (ELT L 46, lk 1; ELT eriväljaanne 07/08, lk 10), artikli 2 punkti f ja artikli 10 lõiget 2.

2

Taotlus on esitatud Steef Mennensi ja Emirates Direktion für Deutschlandi (edaspidi „Emirates“) vahelises vaidluses seoses piletihinna osalise tagasimaksmisega pärast lennureisija paigutamist madalamasse klassi.

3

Määruse nr 261/2004 põhjendustes 1, 2 ja 4 on märgitud:

[...]

4

Selle määruse artikkel 2 „Mõisted“ sätestab, et määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

5

Nimetatud määruse artikkel 8 „Õigus tagasimaksmisele või teekonna muutmisele“ näeb oma lõikes 1 ette:

„Kui osutatakse käesolevale artiklile, pakutakse reisijatele võimalust valida järgmiste valikuvõimaluste vahel:

[...]“

6

Määruse artikli 10 „Reisiklassi muutmine“ lõige 2 näeb ette:

„Kui tegutsev lennuettevõtja paigutab reisija madalamasse klassi, kui ostetud piletiga ette nähtud, maksab ta artikli 7 lõikes 3 osutatud viisil seitsme päeva jooksul tagasi:

7

S. Mennens broneeris ja ostis ühtselt ja tervikuna pileti, mis võimaldas tal lennata real Emirates’i teostatavatel lendudel. Need lennud olid vastavalt Düsseldorfist (Saksamaa) Dubaisse (Araabia Ühendemiraadid) öösel 26.–27. juuli 2013, Dubaist Tōkyōsse (Jaapan) 29. juulil 2013, Singapurist (Singapur) Dubaisse öösel 23.–24. august 2013 ja Dubaist Frankfurti (Saksamaa) 24. augustil 2013. Düsseldorfi, Dubai ja Tōkyō vahelised lennud pidid olema esimeses reisiklassis, samas kui Singapuri, Dubai ja Frankfurdi vahelised lennud pidid olema äriklassis. Piletile oli eraldi märgitud kõikide S. Mennensi ostetud lendude „tariif“, see tähendab 2371 eurot, sellega seotud erinevad „maksud ja tasud“ ja kõik elemendid „kokku“, see tähendab 2471,92 eurot, kuid iga asjaomase lennu hinda ei olnud eraldi välja toodud.

8

Kuna Emirates paigutas S. Mennensi Düsseldorfi ja Dubai vahelisel lennul esimesest klassist äriklassi, nõudis huvitatud isik, et talle makstaks tagasi 1853,94 eurot, mis vastab 75%-le tema pileti hinnast, sealhulgas maksud ja tasud, vastavalt määruse nr 261/2004 artikli 10 lõike 2 punktile c. Selle nõude alusel maksis Emirates S. Mennensile tagasi 376 eurot.

9

Emirates’i ja S. Mennensi vahelises vaidluses Amtsgericht Düsseldorfis (Düsseldorf esimese astme kohus, Saksamaa) väitis Emirates sisuliselt, et ühelt poolt juhul, kui pilet võimaldab lennata real lendudel ja kui ühel nendest lendudest või lennusegmentidest toimub reisklassi muutmine, tuleb määruse nr 261/2004 artikli 10 lõike 1 punktis c ette nähtud hüvitise protsenti kohaldada mitte selle pileti koguhinnale, vaid üksnes asjaomase lennu või lennusegmendi hinnale. Teiselt poolt väidab ta, et seda protsenti tuleb kohaldada mitte nimetatud lendu või lennusegmenti hõlmavatele maksudele ja tasudele, vaid üksnes hinnale ilma maksudeta.

10

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et vaidluse selle aspekti lahendamine sõltub sellest, kuidas tuleb tõlgendada määruse nr 261/2004 artikli 2 punkti f koostoimes artikli 10 lõike 2 punktiga c.

11

Neil asjaoludel otsustas Amtsgericht Düsseldorf (Düsseldorfi esimese astme kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

12

Emirates vaidlustab Euroopa Kohtu pädevuse eelotsusetaotlusele vastamiseks, väites, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ise ei ole pädev põhikohtuasja arutama.

13

Selles osas tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu väidetav ebapädevus ei mõjuta Euroopa Kohtu pädevust.

14

Nimelt palus eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul teha eelotsus määruse nr 261/2004 tõlgendamise kohta. Kuna viimase puhul on tegemist Euroopa Liidu institutsioonide aktiga, on ilmne, et Euroopa Kohus on pädev nimetatud taotlust lahendama vastavalt ELTL artikli 267 esimesele lõigule.

15

Lisaks ilmneb toimikust, et Euroopa Kohtult palutud tõlgendus on vajalik selleks, et eelotsusetaotluse esitanud kohus saaks langetada otsuse põhikohtuasjas. Neil asjaoludel ei ole Euroopa Kohtu ja siseriiklike kohtute vahelist funktsioonide jaotust arvestades Euroopa Kohtu ülesanne kontrollida, kas eelotsusetaotluse esitamise otsus on tehtud siseriiklikke kohtukorralduse ja menetlusnorme järgides (kohtuotsus, 23.11.2006, Asnef‑Equifax et Administración del Estado, C‑238/05, EU:C:2006:734, punkt 14 ja viidatud kohtupraktika), ega sellest tulenevalt jätta eelotsusetaotlus rahuldamata.

16

Oma esimese ja teise küsimusega, mida tuleb hinnata koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 261/2004 artikli 10 lõiget 2 koostoimes artikli 2 punktiga f tuleb tõlgendada nii, et kui reisija reisiklassi muudetakse, siis:

17

Selles osas näevad määruse nr 261/2004 artikli 10 lõike 2 punktid a–c ette, et kui tegutsev lennuettevõtja paigutab reisija madalamasse klassi, kui ostetud piletiga ette nähtud, peab ta osa selle pileti hinnast talle tagasi maksma, mis iseenesest arvutatakse välja eelkõige asjaomaste lendude pikkuse alusel.

18

See säte seostab niisiis mõisted „pilet“ ja „lend“.

19

Mõiste „pilet“ on määruse nr 261/2004 artikli 2 punkti f kohaselt määratletud kui reisimisõigust andev kehtiv dokument või muul kujul kui paberina esinev samaväärne dokument, mille on välja andnud või heaks kiitnud lennuettevõtja või tema volitatud esindaja.

20

Mõistet „lend“ ei ole aga määruses nr 261/2004 määratletud. Igal juhul tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et lend koosneb sisuliselt ühest õhuveotoimingust, olles niiviisi selle veoliigi „ühikuks“, mida teostab lennuettevõtja, kes määrab oma marsruudi (kohtuotsused, 10.7.2008, Emirates Airlines, C‑173/07, EU:C:2008:400, punkt 40, ja 13.10.2011, Sousa Rodríguez jt, C‑83/10, EU:C:2011:652, punkt 27).

21

Järelikult on pilet dokument, mis annab reisijale reisimisõiguse, mida iseenesest võib vastavalt olukorrale kohaldada ühele või mitmele lennule.

22

Nendest iga lend, mis kujutab endast veoühikut, on põhimõtteliselt mõeldud selleks, et reisija ja lennuettevõtja vahel kokkulepitud tingimuste kohaselt teostuda. Nende tingimuste hulgas on muu hulgas nimetatud reisija paigutamine kindlaksmääratud reisiklassi, milleks määruse nr 261/2004 artikli 10 lõike 2 sõnastuse kohaselt see pilet osteti.

23

Seega annab reisija omandis olev pilet talle eelkõige reisimisõiguse ühel või mitmel konkreetsel lennul ja õiguse olla igal lennul paigutatud kokkulepitud reisiklassi.

24

Kui lennuettevõtja paigutab selle reisija mõnel lennul madalamasse reisiklassi, kui ostetud piletiga ette nähtud, ei saa see reisija kõnealusel lennul seda teenindust, mis on makstud hinna eest kokku lepitud. Seevastu ei mõjuta see reisiklassi muutmine teenuseid, milles on kokku lepitud muudeks lendudeks, mida pilet reisijale vajaduse korral võimaldab.

25

Järelikult ei kohaldata määruse nr 261/2004 artikli 10 lõiget 2 teistele lendudele.

26

Seda analüüsi toetab ka määruse nr 261/2004 eesmärk, mis nagu määruse põhjendustest 1, 2 ja 4 ilmneb, on tagada reisijate ja tarbijate kaitstuse kõrge tase, suurendades reisijate õigusi teatavatel juhtudel, mis toovad kaasa tõsiseid raskusi ja ebamugavusi, ja hüvitades ühetaoliselt ja viivitamatult sellisesse olukorda pandud isikutele tekkinud teatud kahjud (vt selle kohta kohtuotsus, 10.1.2006, IATA ja ELFAA, C‑344/04, EU:C:2006:10, punkt 82).

27

Nimelt, kui niisuguses olukorras nagu põhikohtuasjas käsitlusel, paigutab lennuettevõtja reisija mõnel lennul madalamasse reisiklassi, kui ostetud piletiga ette nähtud, siis tuleneb sellele reisijale tekitatud ebamugavus asjaolust, et ta ei saa selle lennu jooksul kogeda mugavust, mis vastab piletil märgitud klassile.

28

Seega tuleb järeldada, et määruse nr 261/2004 artikli 10 lõige 2 on mõeldud hüvitama konkreetset ebamugavust seoses asjaomase lennuga, mitte reisija veole tervikuna.

29

Sellest tulenevalt tuleb selles sättes ette nähtud tagasimakse aluseks võtta selle lennu hind, millel reisija reisiklassi muudeti, mitte selle transpordi koguhinda, milleks pilet õiguse annab.

30

Seda arvesse võttes ja juhul, kui piletil on märgitud vaid reisija transpordi koguhind ega ole seega lisaks täpsustatud selle lennu hinda, millel reisiklassi muudeti, tuleb võtta aluseks see osa pileti hinnast, mis vastab kõnealuse lennu pikkuse ja selle reisi kogupikkuse suhtarvule, millele reisijal oli õigus.

31

Nimelt, kuna reisija reisiklassi muutmine puudutab vaid ühte segmenti tema reisist, mis vastab konkreetsele vahemaale, võimaldab selle meetodi kasutamine seada reisijale makstav tagasimakse vastavusse selle osaga transpordist, mille käigus niisugune reisiklassi muutmine talle ebamugavust tekitas.

32

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb esimesele ja teisele küsimusele vastata, et määruse nr 261/2004 artikli 10 lõiget 2 koostoimes artikli 2 punktiga f tuleb tõlgendada nii, et juhul, kui lennul reisija reisiklassi muudetakse, tuleb asjaomasele reisijale makstava tagasimakse arvutamisel võtta arvesse selle lennu hinda, millel reisija reisiklassi muudeti, välja arvatud juhul, kui seda hinda ei ole märgitud piletile, mis annab talle reisimisõiguse sellel lennul, sel juhul tuleb võtta aluseks see osa pileti hinnast, mis vastab mis vastab nimetatud lennu pikkuse ja selle reisi, millele reisijal oli õigus, kogupikkuse suhtarvule.

33

Oma kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 261/2004 artikli 10 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et juhul, kui lennul reisija reisiklassi muudetakse, tuleb sellele reisijale makstava tagasimakse kindlaksmääramisel aluseks võtta piletihind, mis vastab üksnes sellele lennule endale, ilma maksude ja tasudeta.

34

Selles osas on määruse nr 261/2004 artikli 10 lõike 2 punktides a–c ilma täiendavate täpsustusteta märgitud „piletihind“, mille all – nagu ilmneb esitatud teisele küsimusele antud vastusest – mõeldakse selle lennu hinda, millel asjaomase reisija reisiklassi muudeti.

35

On selge, et see hind sisaldab eelkõige eraldiseisvat kahte komponenti, see tähendab ühelt poolt „tariifi“, mida lennuettevõtja kohaldab pileti ostnud reisija transpordile, ja teiselt poolt makse ja tasusid, mida lennuettevõtja sellel puhul nõuab.

36

Need maksud ja tasud kuuluvad vältimatult lõpliku hinna sisse, mida reisijal tuleb lennuettevõtja pakutava teenuse eest maksta (vt analoogia alusel kohtuotsused, 19.7.2012, ebookers.com Deutschland, C‑112/11, EU:C:2012:487, punkt 14, ja 18.9.2014, Vueling Airlines, C‑487/12, EU:C:2014:2232, punkt 36).

37

Siiski tuleneb määruse nr 261/2004 artikli 10 lõike 2 punktide a–c ühisest sissejuhatavast lausest, et kui tegutsev lennuettevõtja paigutab reisija madalamasse klassi, kui ostetud piletiga ette nähtud, peab ta osa selle pileti hinnast talle tagasi maksma selle artikli punktides a–c ette nähtud viisil.

38

See lause rõhutab kaudselt tegutseva lennuettevõtja vastutust seoses reisiklassi muutmisega, pidades silmas seda, et konkreetset lendu teostava isikuna käesoleva kohtuotsuse punktis 20 viidatud kohtupraktika tähenduses on üksnes lennuettevõtja ja ei keegi teine vastutav otsuse eest paigutada reisija – vastupidi sellele, milles huvitatud isikuga oli kokku lepitud ja mida viimane oli ostnud – madalamasse klassi, kui tema piletis ette nähtud.

39

Seega tuleb määruse nr 261/2004 artikli 10 lõiget 2 tervikuna mõista nii, et reisijale makstava tagasimakse kindlaksmääramisel ei saa arvesse võtta niisuguseid lennuhinnaelemente nagu maksud ja tasud, kuna hoolimata lennuga seotusest ei ole need selle lennu lahutamatud osad.

40

Seda järeldust toetab ka määruse nr 261/2004 artikli 10 lõike 2 eesmärk, mis – nagu käesoleva kohtuotsuse punktides 26–28 on märgitud, seisneb lennuettevõtja poolt reisiklassi muutmisega seonduvast mugavuse vähenemisest tingitud ebamugavuse kindlasummalises hüvitamises, kõigil vahemaadel ja kogu asjaomase lennu vältel.

41

Nimelt, seda eesmärki arvesse võttes ei saa seda määrust käsitada õigusliku alusena tagasimaksmise nõudele, olgu see kas või osaline ja kindlasummaline, nende hinnaelementide osas, mille sissenõutavus ega summa ei ole seostatav selle ebamugavusega ning järelikult ka asjaomase lennu teostamisega.

42

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on teha kindlaks, kas põhikohtuasjas käsitlusel olevad maksud ja tasud vastavad nendele nõuetele või mitte.

43

Neil asjaoludel tuleb kolmandale küsimusele vastata, et määruse nr 261/2004 artikli 10 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et juhul, kui lennul reisija reisiklassi muudetakse, tuleb sellele reisijale makstava tagasimakse kindlaksmääramisel aluseks võtta piletihind, mis vastab üksnes sellele lennule endale, ilma piletil märgitud maksude ja tasudeta, tingimusel et ei nende sissenõutavus ega summa ei sõltu reisiklassist, kuhu nimetatud pilet osteti.

44

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: