—

New Valmar BVBA, esindaja: advocaat P. Devos,

—

Belgia valitsus, esindajad: J. Van Holm ja L. Van den Broeck, keda abistasid advocaat H. De Bauw ja advocaat B. Martel,

—

Leedu valitsus, esindajad: D. Kriaučiūnas ja R. Dzikovič,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: E. Manhaeve, M. van Beek ja G. Wilms,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb ELTL artikli 45 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud New Valmar BVBA ja Global Pharmacies Partner Health Srl-i (edaspidi „GPPH“) vahelises kohtuvaidluses mitme arve tasumata jätmise üle.

3

Nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiivi 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi (ELT 2006, L 347, lk 1) ja mida on muudetud nõukogu 13. juuli 2010. aasta direktiiviga 2010/45/EL (ELT 2010, L 189, lk 1) (edaspidi „direktiiv 2006/112“), artiklis 226 on toodud andmed, mis tuleb arvetel esitada.

4

Selle direktiivi artiklis 248a on sätestatud:

„Liikmesriigid võivad teatavate maksukohustuslaste puhul või teatavatel juhtudel kontrollimise eesmärgil nõuda, et arved, mis esitatakse nende territooriumil tarnitavate kaupade või osutatavate teenuste eest, ning arved, mis esitatakse maksukohustuslastele, kelle asukoht on nende territooriumil, tõlgitakse nende ametlikku keelde. Liikmesriigid ei või siiski kehtestada arvete tõlkimise üldist nõuet.“

5

Grondwet'i (põhiseadus) 17. veebruari 1994. aasta koordineeritud redaktsiooni (Belgisch Staatsblad, 17.2.1994, lk 4054) artikli 4 järgi:

„Belgias on neli keelepiirkonda: prantsuskeelne, hollandikeelne, pealinn Brüsseli kakskeelne ja saksakeelne piirkond.

Kuningriigi iga omavalitsus kuulub ühte neist keelepiirkondadest.

[...]“

6

Põhiseaduse artikli 129 lõike 1 punktis 3 on sätestatud:

„Prantsuse Kogukonna ja Flaami Kogukonna parlamendid reguleerivad kumbki osas, mis neid puudutab, ja ilma et see piiraks föderaalse seadusandja õigusloometegevust,

[...]

7

Wetten op het gebruik van de talen in bestuurszaken'i (seadused keelekasutuse kohta halduslikus asjaajamises), mis koordineeriti kuninga 18. juuli 1966. aasta määrusega (Belgisch Staatsblad, 2.8.1966, lk 7798) (edaspidi „seadus keelekasutuse kohta“), artikli 52 lõike 1 esimese lõigu kohaselt:

„Seaduste ja määrustega ette nähtud aktides ja dokumentides […] kasutavad tööstus-, kaubandus- või finantsettevõtjad selle piirkonna keelt, kus on nende asukoht või erinevad tegevuskohad.“

8

Vlaamse Gemeenschapi (Flaami Kogukond) 19. juuli 1973. aasta decreet tot regeling van het gebruik van de talen voor de sociale betrekkingen tussen de werkgevers en de werknemers, alsmede van de door de wet en de verordeningen voorgeschreven akten en bescheiden van de ondernemingen'i (dekreet, millega reguleeritakse keelekasutust tööandjate ja töötajate vahelistes suhetes ning seaduste ja määrustega ette nähtud aktides ja dokumentides) (Belgisch Staatsblad, 6.9.1973, lk 10089; edaspidi „dekreet keelekasutuse kohta“) võeti vastu põhiseaduse artikli 129 lõike 1 punkti 3 alusel.

9

Selle dekreedi artiklis 1 on sätestatud:

„Käesolevat dekreeti kohaldatakse füüsiliste ja juriidiliste isikute suhtes, kellel on tegevuskoht hollandikeelses piirkonnas. Dekreet reguleerib keelekasutust tööandjate ja töötajate vahelistes suhetes ning ettevõtjate seadusega ette nähtud aktides ja dokumentides.

[...]“

10

Nimetatud dekreedi artiklis 2 on täpsustatud, et „[t]ööandjate ja töötajate vahelistes suhetes ning ettevõtjate sellistes aktides ja dokumentides, mille koostamine on seadusega ette nähtud, tuleb kasutada hollandi keelt.“

11

Sama dekreedi artikli 10 kohaselt:

„Käesoleva dekreedi sätetega vastuolus olevad dokumendid või aktid on tühised. Kohus tuvastab nende tühisuse omal algatusel.

[...]

Kohtuotsusega kohustatakse kõnesolevad dokumendid omal algatusel asendama.

Tühisuse kõrvaldamine leiab aset alles asendamise päeval: kirjalike dokumentide puhul alates päevast, mil asendusdokumendid töökohtu kantseleile esitatakse.

[...]“

12

New Valmar, Belgia õiguse alusel asutatud äriühing, mille asukoht on Evergemis (Belgia), ja Itaalia õiguse alusel asutatud äriühing GPPH, mille asukoht on Milanos, sõlmisid 12. novembril 2010 lepingu, milles viimane nimetati New Valmari lastetoodete ainuesindusõigusega edasimüüjaks Itaalias. Leping pidi lõppema 31. detsembril 2014.

13

Edasimüügilepingu artikli 18 kohaselt kohaldati selle suhtes Itaalia õigust ning võimalikke lepinguosaliste vaidlusi olid pädevad lahendama Genti (Belgia) kohtud.

14

New Valmar ütles selle lepingu 29. detsembri 2011. aasta tähtkirjaga ennetähtaegselt üles alates 1. juunist 2012.

15

New Valmar pöördus 30. märtsil 2012 rechtbank van koophandel te Genti (Genti kaubanduskohus, Belgia) poole, et GPPH‑lt mõistetaks tema kasuks välja umbes 234192 euro suurune summa mitme tasumata jäänud arve eest.

16

GPPH palus vastuhagis mõista New Valmarilt välja 1467448 euro suuruse hüvitise edasimüügilepingu õigusvastase ülesütlemise eest.

17

GPPH vaidles New Valmari hagile vastu põhjendusega, et põhikohtuasjas vaidlusalused arved on tühised seepärast, et need on „seaduste ja määrustega ette nähtud aktid ja dokumendid“ seaduse keelekasutuse kohta ja dekreedi keelekasutuse kohta (edaspidi koos „põhikohtuasjas vaidlusalused õigusnormid“) tähenduses ja nende arvetega oli rikutud nendes õigusnormides sätestatud imperatiivseid reegleid, sest peale New Valmari isikuandmete, käibemaksuga seotud andmete ja pangaandmete olid kõik andmed – sealhulgas ka tüüptingimused – nendel arvetel muus keeles kui hollandi keel, see tähendab itaalia keeles, ehkki New Valmar asub Belgia Kuningriigi hollandikeelses piirkonnas.

18

New Valmar saatis 14. jaanuaril 2014, s.o menetluse kestel GPPH‑le nende arvete tõlke hollandi keelde. Euroopa Kohtule esitatud toimikust nähtub aga, et vaidlusalused arved on ja jäävad põhikohtuasjas vaidlusaluste õigusnormide kohaselt täielikult tühiseks.

19

New Valmar ei vaidlusta seisukohta, et kõnesolevad arved ei vasta põhikohtuasjas vaidlusaluste õigusnormide nõuetele. Ta väidab aga, et need õigusnormid on vastuolus eelkõige kaupade vaba liikumist käsitlevate liidu õiguse sätetega ning konkreetselt ELTL artikli 26 lõikega 2 ning artiklitega 34 ja 35.

20

Eelotsusetaotluse esitanud kohus tõstatab küsimuse, kas vastavalt 16. aprill 2013. aasta kohtuotsusele Las (C‑202/11, EU:C:2013:239) kujutab Belgia Kuningriigi hollandikeelses piirkonnas asuvatele ettevõtjatele pandud kohustus koostada arved hollandi keeles, sest vastasel juhul on need tühised, rahvusvahelise kaubanduse tõket ja kas selline tõke võib olla põhjendatud, kui see järgib üht või mitut üldise huvi eesmärki, mis on ametlikest keeltest ühe kasutamise edendamine ja stimuleerimine või halduskontrollide tõhususe tagamine ja kas selline võimalik tõke on proportsionaalne sellega taotletavate eesmärkidega.

21

Selles olukorras otsustas rechtbank van koophandel te Gent (Genti kaubanduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas ELTL artiklit 45 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi niisuguse alamüksuse nagu käesolevas asjas Vlaamse Gemeenschap in de federale Staat België (föderaalse Belgia Flaami Kogukond) õigusnormid, mille kohaselt on iga ettevõtja, kelle tegevuskoht on selle üksuse territooriumil, vastavalt [seaduse keelekasutuse kohta] artiklile 52 koosmõjus [dekreedi keelekasutuse] artikliga 10 kohustatud koostama piiriülesed arved üksnes selle alamüksuse ametlikus keeles, vastasel juhul on need arved tühised ning kohus tuvastab nende tühisuse omal algatusel?“

22

Esiteks nähtub eelotsusetaotlusest, et põhikohtuasjas vaidlusaluses lepingus oli sõnaselgelt ette nähtud, et selle lepingu suhtes kohaldatakse Itaalia õigust. Küsimus põhineb aga eeldusel, et hoolimata lepingule kohalduvast õigusest kohaldatakse põhikohtuasja suhtes põhikohtuasjas vaidlusaluseid õigusnorme.

23

Selle kohta tuleb meenutada, et kuna üksnes asja menetleval ja selle lahendamise eest vastutaval siseriiklikul kohtul on kohtuasja eripärasid arvesse võttes õigus hinnata nii Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste vajalikkust kui ka asjakohasust (vt eelkõige kohtuotsus, 18.2.2016, Finanmadrid EFC, C‑49/14, EU:C:2016:98, punkt 27), tuleb sellise eelduse alusel, mille põhjendatust kontrollib aga eelotsusetaotluse esitanud kohus, esitatud küsimusele vastates arvesse võtta eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta määruse (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma I) (ELT 2008, L 177, lk 6) sätteid, nagu märkis ka kohtujurist enda ettepaneku punktides 25–28.

24

Teiseks väitis Belgia valitsus nii kirjalikes seisukohtades kui ka kohtuistungil, et vastupidi eelotsusetaotluse esitanud kohtu otsusele ei ole põhikohtuasjas vaidlusalustes õigusnormides ette nähtud kohustust esitada arvel kõik andmed hollandi keeles, vaid üksnes need andmed, mille kohta tuleb selline kohustus käibemaksu puudutavatest õigusnormidest. Kuna need andmed on loetletud ka direktiivi 2006/112 artiklis 226, on lihtne leida nende tõlge kõikidesse Euroopa Liidu keeltesse.

25

Selles osas tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on liidu ja siseriiklike kohtute pädevuste jaotuse raames kohustatud võtma arvesse eelotsuse küsimuste faktilist ja õiguslikku konteksti nii, nagu see on eelotsusetaotluses määratletud. Seega tuleb käesoleva eelotsusetaotluse uurimisel lähtuda eelotsusetaotluse esitanud kohtu antud tõlgendusest siseriiklikule õigusele, hoolimata Belgia valitsuse kriitikast selle kohtu poolt siseriiklikele õigusnormidele antud tõlgenduse kohta (vt selle kohta eelkõige kohtuotsus, 29.10.2009, Pontin, C‑63/08, EU:C:2009:666, punkt 38).

26

Käesolevas asjas tuleb seega eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusele vastates tugineda eeldusele, et kõik arves sisalduvad andmed peavad vastavalt põhikohtuasjas vaidlusalustele õigusnormidele olema esitatud hollandi keeles.

27

Kolmandaks leiab Belgia valitsus oma kirjalikes seisukohtades, et kuna põhikohtuasjas kujunenud olukorra ja töötajate vaba liikumise vahel puudub igasugune seos, ei ole käesolev eelotsusetaotlus vastuvõetav või vähemalt ei ole tarvis sellele vastata, kuna see puudutab ELTL artikli 45 tõlgendamist.

28

Selles osas piisab, kui märkida, et ELTL artiklis 267 ette nähtud siseriiklike kohtute ja Euroopa Kohtu vahelises koostöömenetluses on Euroopa Kohtu ülesanne anda siseriiklikule kohtule tarvilik vastus, mis võimaldab viimasel tema menetluses oleva kohtuvaidluse lahendada. Seda arvestades tuleb Euroopa Kohtul temale esitatud küsimused vajaduse korral ümber sõnastada. Euroopa Kohtu ülesanne on nimelt tõlgendada kõiki liidu õiguse sätteid, mida liikmesriigi kohtud vajavad oma kohtuasjade lahendamiseks, isegi kui need kohtud ei ole selliseid sätteid Euroopa Kohtule esitatud küsimustes otseselt maininud (vt eelkõige kohtuotsus, 17.12.2015, Szemerey, C‑330/14, EU:C:2015:826, punkt 30).

29

Järelikult, ja vaatamata sellele, et eelotsusetaotluse esitanud kohus on oma küsimuses formaalselt piirdunud ainult ELTL artikli 45 tõlgendamisega, ei takista see asjaolu Euroopa Kohtul esitada siseriiklikule kohtule kõiki liidu õiguse tõlgendamise aspekte, mis võivad olla tarvilikud siseriikliku kohtu menetluses oleva kohtuasja lahendamisel, olenemata sellest, kas siseriiklik kohus neile oma küsimuses viitas või mitte. Seejuures on Euroopa Kohtu ülesanne tuletada siseriikliku kohtu esitatud asjaolude kogumist ja eelkõige eelotsusetaotluse põhjendustest need liidu õiguse aspektid, mida on vaidluse eset silmas pidades vaja tõlgendada (vt analoogia alusel eelkõige kohtuotsus, 17.12.2015, Szemerey,C‑330/14, EU:C:2015:826, punkt 31).

30

Käesolevas asjas nähtub hoolimata ELTL artikli 45 mainimisest eelotsuse küsimuses eelotsusetaotluse põhjendustest selgelt, et eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib tuvastada, kas põhikohtuasjas vaidlusalused õigusnormid on kooskõlas ELi toimimise lepingus kaupade vaba liikumise kohta toodud normidega; nimetatud kohus on sellega seoses sõnaselgelt märkinud, et New Walmar tugines põhikohtuasjas ELTL artikli 26 lõikele 2 ning artiklitele 34 ja 35.

31

Kuna põhikohtuasi ei puuduta mitte kaupade importi, vaid nende eksporti Belgiast teise liikmesriiki, käesoleval juhul Itaaliasse, siis tuleb nentida, et asjas tuleb kohaldada üksnes ELTL artiklit 35, mis keelab koguseliste ekspordipiirangutega samaväärse toimega meetmed.

32

Belgia valitsus leiab aga, et põhikohtuasjas vaidlusaluseid õigusnorme tuleb hinnata mitte liidu esmase õiguse, vaid üksnes direktiivi 2006/112 alusel, kuna sellega on nimetatud valdkond täielikult ühtlustatud. Ta väidab nimelt, et selle direktiivi artikkel 248a võimaldab liikmesriikidel näha oma õigusaktides ette, et piiriüleses kontekstis väljastatud arved peavad olema koostatud muus keeles kui teenuste või kaupade saaja liikmesriigi keel. Nähes liikmesriikidele ette võimaluse nõuda nende territooriumil kaupade tarnimisel või teenuste osutamisel arvete tõlkimist liikmesriigi ametlikku keelde, nähtub sellest sättest muu hulgas, et arved koostatakse tavaliselt selle liikmesriigi ametlikus keeles, kelle territooriumil on arve väljastanud ettevõtja asukoht.

33

Selles osas tuleb siiski meenutada, et liidu käibemaksusüsteem ühtlustab liikmesriikide õigusnorme üksnes järkjärguliselt ja osaliselt (vt selle kohta eelkõige kohtuotsus, 26.2.2015, VDP Dental Laboratory jt, C‑144/13, C‑154/13 ja C‑160/13, EU:C:2015:116, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika).

34

Ei direktiivi 2006/112 artiklis 226, mis puudutab arvete sisu, ega ka selle direktiivi artiklis 248a, mis võimaldab sihtliikmesriikidel nõuda teatud juhtudel piiriülest tarnet puudutava arve tõlget ühte nende ametlikku keelde, ei ole – nagu märkis ka kohtujurist enda ettepaneku punktides 45–48 – liikmesriikidele ette nähtud võimalust panna enda territooriumil asuvatele ettevõtjatele kohustus koostada kõik arved nende ametlikus keeles või vastava territooriumi ametlikus keeles.

35

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimus ümber sõnastada nii, et eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib selles, kas ELTL artiklit 35 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus sellise liikmesriigi alamüksuse nagu Belgia Kuningriigi Flaami Kogukonna õigusnormid, millega kõiki ettevõtjaid, kellel on tegevuskoht selle üksuse territooriumil, kohustatakse esitama kõik andmed piiriüleseid tehinguid puudutavates arvetes eranditult selle alamüksuse ametlikus keeles, vastasel juhul on need arved tühised ja selle tühisuse peab tuvastama kohus omal algatusel.

36

Euroopa Kohus on otsustanud, et kui kõikide riigi territooriumil tegutsevate ettevõtjate suhtes kohaldatav siseriiklik meede mõjutab tegelikkuses kaupade väljavedu eksportiva liikmesriigi turult rohkem kui kaupade turustamist selle liikmesriigi siseturul, kuulub see meede ELTL artiklis 35 toodud keelu kohaldamisalasse (vt selle kohta kohtuotsus, 16.12.2008, Gysbrechts ja Santurel Inter, C‑205/07, EU:C:2008:730, punktid 40–43).

37

Ühtlasi tuleb meenutada, et igasugune ELi toimimise lepingus ette nähtud põhivabaduste piiramine – isegi väheoluline piiramine – on selle lepinguga keelatud (vt selle kohta kohtuotsus, 1.4.2008, Gouvernement de la Communauté française ja gouvernement wallon, C‑212/06, EU:C:2008:178, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).

38

Käesolevas kohtuasjas nähtub eelotsusetaotlusest, et vastavalt põhikohtuasjas vaidlusalustele õigusnormidele peavad arved, sealhulgas piiriüleseid tehinguid puudutavad arved, mida väljastavad Belgia Kuningriigi hollandikeelses piirkonnas tegevuskohta omavad ettevõtjad, olema koostatud hollandi keeles, mis on ametlik keel, vastasel juhul on need arved tühised ja selle tühisuse peab tuvastama kohus omal algatusel.

39

Belgia valitsuse sõnul ei saa pidada selliseid õigusnorme kaupade vaba liikumise piiranguks, kuna arved, mida nende õigusnormidega on reguleeritud, kinnitavad üksnes poolte vahel sõlmitud lepingust tulenevat võlga. Sellised õigusnormid ei piira aga vastupidi 16. aprilli 2013. aasta kohtuotsusele Las (C‑202/11, EU:C:2013:239) aluseks olnud normidele poolte vabadust koostada leping enda valitud keeles ja järelikult ei mõjuta nende vahel nõusolekute andmist. Seega ei ole võimalik öelda, et põhikohtuasjas vaidlusalused õigusnormid mõjutavad liikmesriikidevahelist kaubandust.

40

Siiski, võttes asjaomastelt ettevõtjatelt võimaluse valida vabalt arvete koostamiseks keel, mida nad mõlemad valdavad, ja pannes neile kohustuse kasutada selleks keelt, mis ei ole tingimata see keel, mille kasutamises on nad kokku leppinud nende lepingulistes suhetes, suurendavad sellised õigusnormid nagu põhikohtuasjas ohtu, et arved vaidlustatakse ja nende eest ei maksta, sest arvete adressaadid võivad maksmisele vastu vaielda ja tugineda sellele, et nad ei ole võimelised – kas tegelikult või väidetavalt – nende sisust aru saama.

41

Seevastu, arvestades selle arve täielikku tühisust, võib sellise arve adressaat, mis ei ole koostatud hollandi keeles, vaidlustada selle arve kehtivuse ainuüksi sellel põhjusel ja seda isegi juhul, kui arve on koostatud keeles, mida ta oskab. Ühtlasi võivad sellise tühisusega kaasneda arve väljastajale olulised ebamugavused, näiteks eelkõige seoses viivitusintressi kaotamisega, kuna Euroopa Kohtule esitatud toimikust nähtub, et lepingus vastupidise sätte puudumisel saab viivist hakata põhimõtteliselt arvutama alles uue, hollandi keeles koostatud arve väljastamisest.

42

Eeltoodust nähtub, et sellised õigusnormid nagu põhikohtuasjas – isegi juhul, kui need puudutavad keeleversiooni, milles peab olema esitatud arvel olevad andmed ja mitte selle aluseks oleva lepingulise suhte sisu – omavad nende tekitatava õigusliku ebakindluse tõttu piiravat mõju kaubavahetusele, mis võib takistada lepinguliste suhete loomist või jätkamist Belgia Kuningriigi hollandikeelses piirkonnas asuva ettevõtjaga.

43

On küll tõsi, et kuna neid õigusnorme kohaldatakse vahet tegemata kõikide selles piirkonnas tegevuskohta omava ettevõtja poolt väljastatud arvete suhtes, võivad need mõjutada nii kaubavahetust asjaomases liikmesriigis kui ka piiriülest kaubavahetust, tuleb neid siiski pidada rohkem viimaseid kahjustavaks, nagu märkis kohtujurist enda ettepaneku punktides 61–68, sest on vähem tõenäoline, et hollandi keelt oskab ostja, kes elab muus liikmesriigis kui Belgia Kuningriigis, võrreldes ostjaga, kes elab selles liikmesriigis, kus see on üks ametlik keel.

44

Arvestades käesoleva kohtuotsuse punktis 24 mainitud Belgia valitsuse argumente põhikohtuasjas vaidlusaluste õigusnormide ulatuse kohta, tuleb täpsustada, et vaidlusalused õigusnormid ei ole piiravad üksnes siis, kui peaks ilmnema – mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus –, et üksnes direktiivi 2006/112 artiklis 226 toodud andmed peavad olema esitatud hollandi keeles, sest ka sellisel juhul on tekitatud käesoleva kohtuotsuse punktis 42 tõdetud õiguslik ebakindlus.

45

Ühtlasi ei tohiks nende õigusnormide piiravat toimet pidada liiga ebakindlaks või liiga kaudseks, et asuda kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga eelkõige 7. märtsi 1990. aasta kohtuotsuses Krantz (C‑69/88, EU:C:1990:97, punktid 10 ja 11) ja 13. oktoobri 1993. aasta kohtuotsuses CMC Motorradcenter (C‑93/92, EU:C:1993:838, punktid 10–12) seisukohale, et tegemist ei ole piiranguga ELTL artikli 35 tähenduses.

46

Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 40–43, võivad sellised õigusnormid nimelt mõjutada – isegi kui see mõjutus on väheoluline – lepingulisi suhteid, seda enam, et nagu kohtuistungil märgiti, ei ole harv juhus, et sellised suhted konkretiseeruvad üksnes arve koostamise kaudu. Kuid nagu märkis kohtujurist enda ettepaneku punktis 69, siis selline mõju ei sõltu mitte tulevasest ja hüpoteetilisest sündmusest, vaid lihtsalt kaupade vaba liikumise õiguse kasutamisest (vt analoogia alusel eelkõige kohtuotsus, 1.4.2008, Gouvernement de la Communauté française ja gouvernement wallon, C‑212/06, EU:C:2008:178, punkt 51).

47

Eeltoodust nähtub, et sellised õigusnormid nagu põhikohtuasjas kujutavad endast ELTL artikli 35 kohaldamisalasse kuuluvat piirangut.

48

Kindlalt väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib põhivabaduse teostamist piirav siseriiklik meede olla lubatav ainult tingimusel, et sellega järgitakse ülekaalukast üldisest huvist lähtuvat eesmärki, et see on nimetatud eesmärgi saavutamiseks sobiv ega lähe kaugemale kui taotletava eesmärgi saavutamiseks vajalik (vt selle kohta eelkõige kohtuotsus, 1.10.2015, Trijber ja Harmsen, C‑340/14 ja C‑341/14, EU:C:2015:641, punkt 70).

49

Käesolevas asjas väidab Belgia valitsus, et põhikohtuasjas vaidlusaluste õigusnormide eesmärk on esiteks stimuleerida asjaomase keelepiirkonna ametliku keele kasutamist ja teiseks tagada pädevate ametiasutuste tõhus kontroll käibemaksu valdkonnas.

50

Selles osas tuleb meenutada, et eesmärk, millega taotletakse liikmesriigi ühe ametliku keele kasutamise edendamist ja stimuleerimist, kujutab endast õiguspärast eesmärki, mis põhimõtteliselt õigustab liidu õigusega sätestatud kohustuste piiramist (vt selle kohta kohtuotsused, 28.11.1989, Groener, C‑379/87, EU:C:1989:599, punkt 19; 12.5.2011, Runevič-Vardyn ja Wardyn, C‑391/09, EU:C:2011:291, punkt 85, ja 16.4.2013, Las, C‑202/11, EU:C:2013:239, punktid 25–27).

51

Ka on Euroopa Kohus juba tunnistanud, et vajadus tagada maksukontrolli tõhusus on selline üldisest huvist tulenev ülekaalukas põhjus, mis võib õigustada asutamislepingus tunnustatud põhiõiguste teostamise piiramist (vt selle kohta eelkõige kohtuotsused, 20.2.1979, Rewe-Zentral, 120/78, EU:C:1979:42, punkt 8, ja 15.5.1997, Futura Participations ja Singer, C‑250/95, EU:C:1997:239, punkt 31).

52

Tuleb nentida, et sellised õigusnormid nagu põhikohtuasjas on sobivad nende kahe eesmärgi saavutamiseks, sest esiteks võimaldavad need kaitsta hollandi keele igapäevast kasutamist ametlike dokumentide, sealhulgas arvete koostamisel ja teiseks hõlbustavad need nimetatud dokumentide kontrollimist pädevate ametiasutuste poolt.

53

Küll aga peavad sellised õigusnormid nagu põhikohtuasjas liidu õigusest tulenevatele nõuetele vastamiseks olema nimetatud eesmärkidega proportsionaalsed.

54

Kuid käesolevas asjas, nagu märkis kohtujurist enda ettepaneku punktides 90–92, oleksid liikmesriigi õigusnormid, mis mitte üksnes ei näe ette kohustust kasutada selle liikmesriigi ametlikku keelt piiriüleseid tehinguid puudutavates arvetes, vaid lisaks võimaldaksid koostada selliste lepingute autentse versiooni ka keeles, mida kõik asjaomased pooled valdavad, kaupade vaba liikumist vähem piiravad kui põhikohtuasjas kõnealused õigusnormid, olles samas sobivad tagama nimetatud õigusnormidega taotletavaid eesmärke (vt analoogia alusel kohtuotsus, 16.4.2013, Las, C‑202/11, EU:C:2013:239, punkt 32).

55

Maksukontrolli tõhususe tagamise eesmärgi kohta on Belgia valitsus ise selgitanud kohtuistungil, et vastavalt 23. jaanuari 2013. aasta ringkirjale ei saa maksuhaldur keelduda käibemaksu mahaarvamise õiguse andmisest üksnes seetõttu, et arvel on vastavad andmed esitatud muus kui hollandi keeles, mis viitab sellele, et mõne teise keele kasutamine ei takista selle eesmärgi täitmist.

56

Kõiki neid kaalutlusi arvestades tuleb asuda seisukohale, et põhikohtuasjas vaidlusalused õigusnormid lähevad kaugemale sellest, mis on vajalik käesoleva kohtuotsuse punktides 49–51 toodud eesmärkide saavutamiseks ja neid ei saa seetõttu pidada proportsionaalseks.

57

Järelikult tuleb esitatud küsimusele vastata, et ELTL artiklit 35 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus sellise liikmesriigi alamüksuse nagu Belgia Kuningriigi Flaami Kogukonna õigusnormid, millega kõiki ettevõtjaid, kellel on tegevuskoht selle üksuse territooriumil, kohustatakse esitama kõik andmed piiriüleseid tehinguid puudutavates arvetes eranditult selle alamüksuse ametlikus keeles, vastasel juhul on need arved tühised ja selle tühisuse peab tuvastama kohus omal algatusel.

58

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:

ELTL artiklit 35 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus sellise liikmesriigi alamüksuse nagu Belgia Kuningriigi Flaami Kogukonna õigusnormid, millega kõiki ettevõtjaid, kellel on tegevuskoht selle üksuse territooriumil, kohustatakse esitama kõik andmed piiriüleseid tehinguid puudutavates arvetes eranditult selle alamüksuse ametlikus keeles, vastasel juhul on need arved tühised ja selle tühisuse peab tuvastama kohus omal algatusel.