1. 

Millistel tingimustel ja milliste piirangutega võib komisjon oma otsuses nõuda ettevõtjatelt teavet liidu konkurentsieeskirjade võimaliku rikkumise uurimise käigus?

2. 

Need on sisulised põhiküsimused apellatsioonkaebuses, mille on esitanud HeidelbergCement AG (edaspidi „HeidelbergCement” või „apellant”) Üldkohtu otsuse peale jätta rahuldamata hagi, milles paluti tühistada määruse (EÜ) nr 1/2003 ( 2 ) artikli 18 lõike 3 alusel vastu võetud komisjoni otsus, milles nõuti sellelt äriühingult suures mahus teavet.

3. 

Suuresti samalaadsed küsimused on tekkinud veel kolmes apellatsioonkaebuses, mille on esitanud teised tsemenditurul tegutsevad äriühingud kolme Üldkohtu otsuse peale, millega nimetatud kohus jättis enamjaolt rahuldamata nende äriühingute hagid komisjoni otsuste peale, mis olid samasisulised HeidelbergCementi poolt vaidlustatuga. Ka nendes kolmes menetluses esitan ma täna oma ettepanekud. ( 3 ) Niisiis tuleks käesolevat ettepanekut lugeda koostoimes nende ettepanekutega.

4.

Määruse nr 1/2003 preambuli põhjenduses 23 on märgitud:

„Komisjonil peaks olema õigus nõuda kogu ühenduse territooriumil teavet, mida on vaja selleks, et tuvastada [ELTL artikli 101] alusel keelatud kokkuleppeid, otsuseid ja kooskõlastatud tegevust või [ELTL artikli 102] alusel keelatud turgu valitseva seisundi kuritarvitamist. Komisjoni otsust täitvaid ettevõtjaid ei saa sundida rikkumise toimepanekut tunnistama, kuid nad on kohustatud vastama faktilistele küsimustele ja esitama dokumente, isegi kui seda teavet võidakse rikkumise kindlakstegemisel kasutada nende või mõne teise ettevõtja vastu.”

5.

Määruse nr 1/2003 artikli 18 („Teabe nõudmine”) asjakohases osas on sätestatud:

„1.   Selleks, et täita käesoleva määrusega talle pandud ülesandeid, võib komisjon tavalise teabenõude või otsusega nõuda ettevõtjatelt ja ettevõtjate ühendustelt kogu vajalikku teavet.

2.   Kui komisjon saadab ettevõtjale või ettevõtjate ühendusele tavalise teabenõude, märgib ta selles nõude õigusliku aluse ja eesmärgi, täpsustab, millist teavet nõutakse, ning määrab kindlaks teabe esitamise tähtaja ja artiklis 23 sätestatud sanktsioonid ebaõige või eksitava teabe esitamise eest.

3.   Kui komisjon nõuab ettevõtjatelt ja ettevõtjate ühendustelt teavet oma otsusega, märgib ta selles nõude õigusliku aluse ja eesmärgi, täpsustab, millist teavet nõutakse, ning määrab kindlaks teabe esitamise tähtaja. Otsuses esitatakse ka teave artiklis 23 sätestatud sanktsioonide kohta ning teave artiklis 24 sätestatud sanktsioonide või nende kehtestamise kohta. Otsuses teavitatakse ka õigusest otsuse läbivaatamisele Euroopa Kohtus.

[…]”

6.

Aastatel 2008 ja 2009 viis komisjon määruse nr 1/2003 artikli 20 alusel läbi mitmeid kontrolle mitme tsemenditööstuses tegutseva äriühingu, nende seas HeidelbergCementi ruumides. Nende kontrollide järel esitati aastatel 2009 ja 2010 mitmeid teabenõudeid määruse nr 1/2003 artikli 18 lõike 2 alusel.

7.

Komisjon teatas 8. novembri 2010. aasta kirjas HeidelbergCementile oma kavatsusest saata talle määruse nr 1/2003 artikli 18 lõike 3 alusel teabe nõudmise otsus ja edastas talle küsimustiku projekti, kavatsedes selle küsimustiku otsusele lisada. HeidelbergCement esitas komisjonile 16. novembril 2010 oma seisukohad.

8.

Komisjon teatas 6. detsembril 2010 HeidelbergCementile, et ta on otsustanud algatada määruse nr 1/2003 artikli 11 lõike 6 ja määruse (EÜ) nr 773/2004 ( 4 ) artikli 2 alusel tema ja veel seitsme äriühingu vastu menetluse, kahtlustades, et on rikutud ELTL artiklit 101 seoses kolmandatest riikidest EMP‑sse importimise piirangutega, turu jagamisega, hindade kooskõlastamisega ja sellega seotud konkurentsivastase tegevusega tsemenditurul ja sellega seotud toodete turgudel.

9.

Nõukogu määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 18 lõike 3 alusel algatatud menetluses võttis komisjon 30. märtsil 2011 vastu otsuse K(2011) 2361 (lõplik) (juhtum 39520 – tsement ja sellega seotud tooted) (edaspidi „vaidlusalune otsus”).

10.

Vaidlusaluses otsuses märkis komisjon, et vastavalt määruse nr 1/2003 artiklile 18 võib ta selleks, et täita nimetatud määrusega talle antud ülesandeid, tavalise teabenõude või otsusega nõuda ettevõtjatelt ja ettevõtjate ühendustelt kogu vajalikku teavet (vaidlusaluse otsuse põhjendus 3). Pärast märkimist, et apellandile teatati komisjoni kavatsusest võtta vastu otsus määruse nr 1/2003 artikli 18 lõike 3 alusel ja et apellant on esitanud oma seisukohad küsimustiku projekti kohta (vaidlusaluse otsuse põhjendused 4 ja 5), nõudis komisjon oma otsuses, et apellant vastaks I lisas olevale küsimustikule. On märkimist väärt, et I lisa koosnes 94 leheküljest ja 11 rühmast küsimustest. Suunised sellele küsimustikule vastuste andmiseks olid kirjas II lisas, vastuste mallid aga III lisas.

11.

Samuti juhtis komisjon tähelepanu väidetavatele rikkumistele (vaidlusaluse otsuse põhjendus 2), mida ta kirjeldas järgmiselt: „Väidetavad rikkumised puudutavad kaubandusvoogude piiranguid Euroopa Majanduspiirkonnas (edaspidi „EMP”), sealhulgas piiranguid toodete impordile EMP‑sse kolmandatest riikidest, turu jagamist, hindade kooskõlastamist ja sellega seotud konkurentsivastast tegevust tsemenditurul ja sellega seotud toodete turgudel.” Nõutava teabe laadile ja mahule viidates pidas komisjon kohaseks anda apellandile kaksteist nädalat aega esimesele kümnele küsimuste rühmale vastamiseks ja kaks nädalat aega üheteistkümnendale rühmale vastamiseks (vaidlusaluse otsuse põhjendus 8). [Siin ja edaspidi on vaidlusalust otsust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]

12.

Vaidlusaluse otsuse resolutsioon on sõnastatud järgmiselt:

„Artikkel 1

HeidelbergCement esitab koos tema Euroopa Liidus asuvate ja tema otsese või kaudse kontrolli all olevate tütarettevõtjatega käesoleva otsuse I lisas nimetatud teabe otsuse II ja III lisas nõutud vormis, vastates küsimustele 1–10 kaheteistkümne nädala jooksul ja küsimusele 11 kahe nädala jooksul alates käesoleva otsuse teatavakstegemisest. Kõik lisad moodustavad käesoleva otsuse lahutamatu osa.

Artikkel 2

Käesolev otsus on adresseeritud HeidelbergCementile koos tema Euroopa Liidus asuvate ja tema otsese või kaudse kontrolli all olevate tütarettevõtjatega.”

13.

Vaidlusaluse otsuse kättesaamisel taotles HeidelbergCement tähtaja pikendamist mõnele küsimuste rühmale vastamiseks. Komisjon jättis selle taotluse esialgu rahuldamata, kuid pärast veel ühte taotlust HeidelbergCementilt andis komisjon apellandile esimesele kümnele küsimuste rühmale vastamiseks viis nädalat ajapikendust.

14.

HeidelbergCement esitas vastused komisjoni saadetud küsimustikule 18. aprillil, 6. mail ja 2. augustil 2011.

15.

HeidelbergCement nõudis 10. juunil 2011 esitatud hagis Üldkohtult vaidlusaluse otsuse tühistamist.

16.

Eraldi taotluses palus HeidelbergCement 17. juunil 2011 Üldkohtul peatada vaidlusaluse otsuse kohaldamine. Üldkohtu president jättis 29. juuli 2011. aasta kohtumäärusega need taotlused rahuldamata.

17.

Üldkohus jättis 14. märtsi 2014. aasta otsusega HeidelbergCement vs. komisjon, T‑302/11, (edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”) ( 5 ) hagi rahuldamata ja mõistis kohtukulud välja HeidelbergCementilt.

18.

Euroopa Kohtule 20. mail 2014 esitatud apellatsioonkaebuses palub HeidelbergCement Euroopa Kohtul:

19.

Komisjon omalt poolt palub Euroopa Kohtul:

20.

Kohtuistungil, mis peeti 3. juunil 2015, esitasid nii HeidelbergCement kui ka komisjon oma suulised seisukohad.

21.

Apellatsioonkaebuses esitab HeidelbergCement seitse väidet. Enne nende väidete põhjendatuse analüüsimist illustreerin põgusalt mõningaid määruses nr 1/2003 ette nähtud süsteemi põhiaspekte seoses komisjoni teabenõuetega.

22.

Määrus nr 1/2003 annab komisjonile ulatusliku uurimispädevuse. ( 6 ) Selle pädevuse eesmärk on võimaldada komisjonil täita liidu aluslepingutest tulenevaid kohustusi tagamaks, et konkurentsieeskirju kohaldatakse Euroopa Liidus tõhusalt ja ühetaoliselt. ( 7 ) Selleks on komisjonil avar kaalutlusruum esiteks otsustamisel, kas seda pädevust kasutada, ( 8 ) ja kui, siis millal on kohane seda teha ( 9 ) ja milliseid faktilisi asjaolusid on oluline uurida. ( 10 )

23.

See kaalutlusruum ei ole siiski piiranguteta. Komisjon on kohustatud oma uurimispädevust teostades järgima liidu õiguses tunnustatud üldisi õiguspõhimõtteid ja põhiõigusi. ( 11 ) Nende seas on eriline tähtsus vajaduse korral kaitsta kogu menetluse käigus ettevõtjate kaitseõigusi, ( 12 ) sealhulgas teatavatel tingimustel õigust keelduda enda vastu ütlusi andmast. ( 13 )

24.

Peale selle on Euroopa Kohus korduvalt toonitanud, et vajadus kaitsta isikuid ametiasutuste meelevaldse või ebaproportsionaalse sekkumise eest erasfääri, sealhulgas juhul, kui need ametiasutused kohaldavad konkurentsieeskirju, on üks liidu õiguse üldpõhimõtteid. ( 14 ) Uurimismeede on meelevaldne, kui see on võetud niisuguste faktiliste asjaolude puududes, mis võiksid ettevõtja põhiõiguste riivet õigustada, ( 15 ) ja ebaproportsionaalne, kui sellega neid õigusi ülemääraselt ja seega lubamatult riivatakse. ( 16 )

25.

Selles osas, mis puudutab komisjoni pädevust nõuda oma otsusega teabe andmist, on selge, et komisjon võib adresseerida oma otsuse igale ettevõtjale, kellel võib olla olulist teavet, hoolimata tema seotusest kahtlustatava rikkumisega. See pädevus hõlmab õigust nõuda äriühingutelt vastuseid konkreetsetele küsimustele ja nende valduses olevate dokumentidega tutvuda võimaldamist. ( 17 ) Nõutav info peab olema komisjonile „vajalik” ELTL artiklite 101 ja 102 kohaldamiseks.

26.

Kui liidu konkurentsieeskirjade rikkumise tõendamise kohustus lasub komisjonil, ( 18 ) on ettevõtjad, kelle suhtes on võetud uurimismeetmeid, siiski kohustatud komisjoniga aktiivselt koostööd tegema. ( 19 )

27.

Selleks et need ettevõtjad saaksid hinnata oma koostöökohustuse ulatust, võides samal ajal kasutada oma kaitseõigusi, ( 20 ) peab komisjon oma otsuses märkima nõudmise õigusliku aluse ja eesmärgi. ( 21 )

28.

Seda arvestades asun nüüd hindama apellandi esitatud apellatsioonkaebuse väiteid.

29.

Esimeses apellatsioonkaebuse väites – mis on suunatud vaidlustatud kohtuotsuse punktide 23‐43 ja 47 vastu – märgib HeidelbergCement, et Üldkohus tõlgendas vääralt ja kohaldas vääralt määruse nr 1/2003 artiklit 18, kui ta lükkas tagasi HeidelbergCementi väite selle kohta, et vaidlusalune otsus ei ole piisavalt põhjendatud. Nimelt väitis apellant, et vaidlusaluses otsuses ei ole üksikasjalikult nimetatud kahtlustatavate rikkumiste laadi ega asjassepuutuvaid tooteid ja geograafilisi turge. Samuti väidab HeidelbergCement, et ka Üldkohus ei ole selles küsimuses oma otsust piisavalt põhjendanud.

30.

Komisjoni sõnul tuleb see apellatsioonkaebuse väide tagasi lükata. Ta rõhutab, et vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise ajal oli menetlus veel varajases järgus. Teabenõue ei saa olla üksikasjalik sellisel tasemel, mida nõutakse uurimise lõpul tehtavate otsuste suhtes, nagu näiteks vastuväiteteatis.

31.

Kõigepealt meenutaksin, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad liidu institutsioonide aktide põhjendused, mida nõuab ELTL artikkel 296, olema käsitletava õigusakti suhtes asjakohased ning nendest peab selgelt ja üheselt mõistetavalt ilmnema õigusakti vastu võtnud institutsiooni arutluskäik nii, et huvitatud isikutel oleks võimalik võetud meetme põhjendusi mõista ja liidu kohtutel oleks võimalik kontrollida selle õiguspärasust. Põhjendamise nõuet tuleb hinnata kõiki juhtumi asjaolusid arvestades. Põhjendustes ei ole vaja näidata kõiki asjassepuutuvaid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna põhjenduste vastavust ELTL artikli 296 nõuetele tuleb hinnata mitte ainult nende sõnastuse, vaid ka konteksti ja kõikide kõnealust küsimust reguleerivate õigusnormide põhjal. ( 22 )

32.

Seoses otsustega, millega korraldatakse kontroll määruse nr 1/2003 artikli 20 alusel, on Euroopa Kohus hiljuti kinnitanud, et komisjon ei ole kohustatud edastama niisuguste otsuste adressaatidele kogu tema käsutuses olevat teavet eeldatavate rikkumiste kohta ega neid rikkumisi täpselt õiguslikult analüüsima, tingimusel et ta näitab selgelt, milliseid eeldatavaid faktilisi asjaolusid ta kontrollida kavatseb. Kuigi komisjon peab nii täpselt kui võimalik ära näitama selle, milliseid tõendeid ta otsib, ja küsimused, millega uurimine on seotud, ei tule kontrolliotsuses tingimata täpselt piiritleda asjaomast turgu, eeldatavate rikkumiste õiguslikku laadi ega ajavahemikku, mille jooksul need rikkumised toime pandi, tingimusel et kontrolliotsuses on näidatud eespool nimetatud põhilised asjaolud. Harilikult kontrollitakse asjaolusid uurimise algul ja seetõttu ei ole komisjonil selles menetlusjärgus veel täpset teavet nende aspektide kohta. Kontrolli eesmärk ongi koguda kahtlustatava rikkumise kohta tõendeid, et komisjon saaks oma kahtlustele kinnitust ja anda konkreetsema õigusliku hinnangu. ( 23 )

33.

Mulle näib, et need põhimõtted on mutatis mutandis kohaldatavad otsustele, millega nõutakse määruse nr 1/2003 artikli 18 lõike 3 alusel teavet. On ilmne, et mõlemat liiki meetmetel on sama eesmärk: selgitada välja faktilised asjaolud. Kuigi need kaks sätet ei ole sõnastatud täpselt ühtemoodi, näib nende suhteline sarnasus toetavat nende ühetaolist tõlgendamist. ( 24 )

34.

Niisuguses kontekstis seisneb kriitiline küsimus selles, kas Üldkohus on õigesti uurinud vaidlusaluses otsuses sisalduvate põhjenduste adekvaatsust. Teisisõnu on küsimus järgmine: kas kõnesolevad põhjendused on – arvestades, millises menetlusjärgus vaidlusalune otsus vastu võeti – piisavalt selged esiteks selleks, et adressaat saaks kasutada oma kaitseõigusi ja hinnata oma kohustust komisjoniga koostööd teha, ning teiseks selleks, et võimaldada kontrolli liidu kohtutes?

35.

Minu arvates tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt.

36.

Apellant kritiseerib põhjenduse kolme aspekti: 1) eeldatavate rikkumiste kirjeldust; 2) nende geograafilise ulatuse kirjeldust; ja 3) rikkumistega seotud toodete kirjeldust. Tõepoolest on kõik need kolm aspekti sõnastatud – kui kasutada Üldkohtu sõnu – „väga üldiselt, mistõttu suurem üksikasjalikkus oleks kindlasti kasuks tulnud ja [otsus väärib] selles suhtes kriitikat”. ( 25 )

37.

Eeldatavaid rikkumisi puudutavas osas on vaidlusaluse otsuse põhjenduses 2 märgitud: „[v]äidetavad rikkumised puudutavad kaubandusvoogude piiranguid […], sealhulgas impordipiiranguid […], turu jagamist, hindade kooskõlastamist ja nendega seotud konkurentsivastast tegevust”. See võimalike rikkumiste kirjeldus näib mitte üksnes võrdlemisi ebamäärane („kaubandusvoogude piirangud”, „sealhulgas impordipiirangu[d]”), vaid ka kõike hõlmav („nendega seotud konkurentsivasta[ne] tegevu[s]”). Viidetest „turu jagamisele” ja „hindade kooskõlastamisele” – mis on nii üldised – ei ole palju abi komisjoni poolt kahtlustatava tegevuse laadi täpsemal piiritlemisel. Tegelikult hõlmab ju enamik kartelle turu jagamist ja hindade kindlaksmääramist. Praktikas näib see kirjeldus hõlmavat valdavat enamikku ELTL artikliga 101 keelatud kokkuleppeliike.

38.

Eeldatavate rikkumiste geograafilist ulatust puudutavas osas on vaidlusaluses otsuses mainitud kaubandusvoogude piiranguid EMP‑s, sealhulgas EMP‑välistest riikidest saabuva impordi piiranguid EMP‑s. Tõepoolest ei ole artikli 18 alusel vastu võetavas otsuses vaja asjaomast turgu geograafiliselt määratleda, ( 26 ) ent mingi viide vähemalt mõnele mõjualusele riigile oleks pidanud võimalik olema. Muu hulgas ei selgu, kas võimalik mõjualune turg on kogu EMP või kõigest selle osad ja kui, siis millised osad.

39.

Lõpuks on vaidlusalune otsus veelgi raskemini mõistetav selles osas, mis puudutab selgitusi uurimisaluste toodete kohta. Praktikas on asjaomase tootena näidatud ainult tsement, sest otsus viitab – muude toodete osas – „[tsemendiga] seotud toodete turgudele”. Seegi kirjeldus on mitte ainult äärmiselt ebamäärane (kui tihedalt tsemendiga „seotud” peavad need tooted olema?), vaid ka hõlmab kõiki apellandi (kui müüja või ostja) tegevusvaldkonda kuuluvate toodete liike.

40.

Üldkohtu sõnul ( 27 ) leevendab üksikasjade nappust vaidlusaluses otsuses osalt see, et seal viidatakse otseselt komisjoni otsusele menetluse algatamise kohta, kus oli lisateavet seoses eeldatavate rikkumiste geograafilise ulatuse ja mõjualuste toodete liikidega.

41.

HeidelbergCement ei nõustu, et vaidlusaluse otsuse puudusi saab heastada pelgalt viide varasemale otsusele, ja märgib, et igal juhul napib üksikasjalikkust samamoodi ka menetluse algatamise otsuses.

42.

Minu arvates peaksid liidu aktid, kus kehtestatakse füüsiliste isikute või ettevõtjate erasfääri riivavaid kohustusi, mille järgimata jätmise korral võidakse määrata suuri rahatrahve, põhimõtteliselt sisaldama iseseisvat põhjendust. ( 28 ) On tõesti oluline, et need isikud või ettevõtjad saaksid mõista selle akti põhjusi ilma ülemääraste tõlgendamispingutusteta, ( 29 ) et oma õigusi tõhusalt ja õigel ajal teostada. Eriti on see nii aktide puhul, milles on otseselt viidatud varasematele aktidele, mis sisaldavad teistsuguseid põhjendusi. Igasugune tähenduslik erinevus kahe akti vahel võib põhjustada adressaadile ebaselgust.

43.

Sellegipoolest olen seisukohal, et käesolevas asjas, mis on erand, märkis Üldkohus õigesti, et vaidlusaluses otsuses sisalduvaid põhjendusi võib lugeda koostoimes menetluse algatamise otsuse põhjendustega. Need kaks otsust võeti vastu ühe ja sama uurimise raames ning on selge, et need käsitlevad ühtesid ja samu eeldatavaid rikkumisi. Samuti võeti need vastu väikese ajalise vahega. Mis olulisemgi, nende kahe otsuse põhjenduste vahel ei näi olevat tähenduslikke erinevusi. Sellepärast asun seisukohale, et käesolevas asjas võiks esimest otsust pidada teise otsuse „kontekstiks”, millest adressaat ei saanud mitte teadlik olla. ( 30 )

44.

Kui ka on tõsi, et esimeses otsuses oli eeldatavate rikkumiste geograafilist ulatust üksikasjalikumalt kirjeldatud (selgitades, et need rikkumised hõlmasid Austriat, Belgiat, Hispaaniat, Itaaliat, Luksemburgi, Madalmaid, Prantsusmaad, Saksamaad, Tšehhi Vabariiki ja Ühendkuningriiki), ei olnud see sama täpne nende rikkumiste laadi ja mõjualuste toodete osas. Muu hulgas hõlmab selle otsuse leheküljel 4 joonealuses märkuses näidatud mõiste „tsement ja sellega seotud tooted” selgitus väga laia teineteisest erinevate toodete kogumit.

45.

Samas olen seisukohal, et kui põhjendused võivadki teatavates aspektides liiga üldised või mõneti ebamäärased olla, ei tähenda see otsuse tühisust, kui otsuse ülejäänud osa võimaldab adressaadil ja liidu kohtutel piisava täpsusega mõista, millist teavet komisjon soovib ja mis põhjustel. ( 31 ) Esitatud küsimuste sisu võib kas või kaudselt või vihjamisi anda selgust juurde põhjendustele, mida koostades ei ole oldud nõuetekohaselt täpsed. Lõppude lõpuks avaldub väga täpsetes ja suunatud küsimustes paratamatult komisjoni uurimise ulatus. Eriti näib see olevat nii aktidega, mis on vastu võetud varajases menetlusjärgus, mil uurimise ulatus ei ole veel täielikult ja lõplikult paigas ning võib seejärel kogutud teabe põhjal õigupoolest tulevikus kitsendamist või laiendamist vajada.

46.

Käesolevas asjas aga on tegelikult vastupidi. HeidelbergCementile esitatud küsimused on erakordselt arvukad ja käsitlevad väga mitmesugust teavet. Minu arvates on äärmiselt keeruline leida mingit ühendavat joont nende küsimuste vahel, mis ulatuvad tootmisrajatiste CO2 heitkogustest ja kuludest ( 32 ) kuni veovahendite ja müüdud kauba saadetiste teekonnapikkuseni, ( 33 ) saadetiste jaoks kasutatavate pakendite tüübist ( 34 ) kuni nende saadetiste veo‑ ja kindlustuskuludeni, ( 35 ) ehituslubade statistikast ( 36 ) kuni klientide käibemaksukohustuslase numbriteni ( 37 ) ning tootmisrajatistes kasutatavast tehnoloogiast ja kütusest ( 38 ) kuni nende rajatiste remondi ja hoolduseni. ( 39 ) Liiati näib, et mõned esitatud küsimused ei ole täielikus kooskõlas varem menetluse algatamise otsuses märgituga: näiteks kolmas ja neljas küsimus (mis käsitlevad iseäranis suurt hulka teavet rohkem kui aastakümne kohta ( 40 )) ei piirdu ainult nende liikmesriikidega, millele on menetluse algatamise otsuses osutatud kui niisugustele, mis võivad olla asjaga seotud.

47.

Muuseas, kui neid küsimusi omavahel ühendavaks jooneks peaks olema täielik ettevõtja tulude ja kulude struktuuri kajastus, mida komisjon saaks ökonomeetrilistel meetoditel uurida (võrreldes seda teiste tsemenditööstuses tegutsevate äriühingute omaga), võiks küsida, kas niisugune lai ja kõikehõlmav teabe nõudmine on artikli 18 kohaselt üldse asjakohane. Kui komisjonil ei ole konkreetseid kaudseid tõendeid, mis osutavad karistatavale tegevusele, millele niisugune analüüs võiks vajalikku tõendust pakkuda, näib selline teabe nõudmine asjakohasem majandussektoritega seotud uurimiste puhul, mida käsitleb määruse nr 1/2003 artikkel 17. ( 41 )

48.

Nendel asjaoludel olen apellandiga nõus, et komisjoni poolt teabe nõudmise eesmärk ei olnud piisavalt selge ega üheselt mõistetav. Seetõttu oli asjaomasel ettevõtjal ülemäära keeruline mõista eeldatavaid rikkumisi, et hinnata, mil määral on ta kohustatud komisjoniga koostööd tegema, ja vajaduse korral teostada oma kaitseõigusi, näiteks keeldudes vastamast küsimustele, mida ta peab õigusvastasteks. Seda enam et – nagu ka Üldkohus ise tunnistas – teatavad küsimused puudutasid teavet, mis ei seisnenud pelgalt faktides, vaid hõlmasid ka väärtushinnanguid, ( 42 ) teised küsimused aga olid suhteliselt ebamäärased. ( 43 ) Nende küsimuste puhul ei saanud apellant hõlpsasti välistada ohtu, et ta annab ütlusi iseenda vastu.

49.

Seda üksikasjade puudust ei saa õigustada – nagu komisjon püüab – sellega, et vaidlusalune otsus võeti vastu varases uurimisjärgus. Õigupoolest tehti see otsus teatavaks peaaegu kolm aastat pärast seda, kui uurimine oli alanud. Selle aja jooksul oli läbi viidud mitmeid kontrollimisi ning komisjon oli juba esitanud väga üksikasjalikud teabenõuded, millele asjaomased ettevõtjad, nende seas HeidelbergCement olid vastanud. Tegelikult asus komisjon mõni kuu enne vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist seisukohale, et ta on kogunud piisavalt tõendeid menetluse algatamiseks määruse nr 1/2003 artikli 11 lõike 6 ja määruse nr 773/2004 lõike 2 alusel. Need tõendid pidanuksid võimaldama komisjonil vaidlusalust otsust üksikasjalikumalt põhjendada.

50.

Kohtuistungil märkis komisjon ise, et põhjendamisel nõutav üksikasjalikkus oleneb muu hulgas teabest, mis komisjonil on, kui ta artikli 18 alusel otsuse vastu võtab. Usun, et see nii ongi. Minu arvates tähendab see siiski igal juhul, et põhjendus, mis võib olla lubatav uurimise algul tehtavas otsuses (nt otsuses, millega nõutakse ettevõtjalt allumist artikli 20 alusel läbi viidavale kontrollile või kõige esimeses otsuses nõuda teavet artikli 18 lõike 3 alusel), ei pruugi olla samamoodi lubatav otsuses, mis võetakse vastu palju hilisemas uurimisjärgus, mil komisjonil on eeldatavate rikkumiste kohta rohkem teavet.

51.

Nendel asjaoludel pean vabandamatuks, et hoolimata komisjonile eelnenud aastate jooksul juba antud teabest ja muudest jõupingutustest, mis vaidlusaluse otsusega kaasnesid, jäeti HeidelbergCement ikkagi teadmatusse seoses komisjoni uurimise täpse ulatusega.

52.

Peale selle arvan, et vaidlusaluse otsuse õiguspärasuse kontroll liidu kohtutes on muudetud oluliselt keerulisemaks. Kuidas peaksid liidu kohtud, kui arvestada teabe nappust selles otsuses käsitletavate eeldatavate rikkumiste kohta (isegi koostoimes menetluse algatamise otsuse taustaga), hindama näiteks teatavate nõutud andmete vajalikkust või teabenõude proportsionaalsust tervikuna? ( 44 )

53.

Ühest küljest, mida laiemalt ja ebamäärasemalt on põhjendused sõnastatud, seda selgem võib näida seos eeldatava rikkumise ja nõutava teabe vahel. Siiski ei saa lubada, et põhjendused, mille sõnastus on hooletuse tõttu või tahtlikult ebatäpne, avaldaksid soovimatut mõju, laiendades seda liiki teavet, mida võib pidada artikli 18 tähenduses „vajalikuks”.

54.

Teisest küljest, kuna teabenõude proportsionaalsus oleneb muu hulgas niisugustest asjaoludest nagu kahtlustatava rikkumise raskusaste, asjaomase ettevõtja seotuse laad, otsitavate tõendite olulisus ning sellise kasuliku teabe hulk ja liik, mida komisjon usub asjaomasel ettevõtjal olevat, ( 45 ) on jällegi väga keeruline seda hinnangut anda. Liidu kohtud saavad hinnata, kui suure töökoormuse konkreetne teabenõue tekitab, kuid kui nende aspektide kohta üksikasjalikumat teavet ei ole, ei saa ta tuvastada, kas jõupingutused, mida ettevõtja peab sellise nõude täitmiseks tegema, on avalikes huvides õigustatud.

55.

Nendel põhjustel olen seisukohal, et Üldkohus tõlgendas ja kohaldas ELTL artiklit 296 ja määruse nr 1/2003 artikli 18 lõiget 3 valesti küsimuses, mis puudutab nõutavate põhjenduste esitamist teabe nõudmise otsuses. Seetõttu tuleb vaidlustatud kohtuotsus tühistada osas, milles Üldkohus selle kohtuotsuse punktides 23‐43 näidatud põhjendustel märkis, et vaidlusalune otsus on piisavalt põhjendatud.

56.

Apellatsioonkaebuse teises väites, mis on suunatud vaidlustatud kohtuotsuse punktide 44‐46 vastu, märgib HeidelbergCement, et Üldkohus eksis, kui ta märkis, et vaidlusaluses otsuses esitatud põhjendustes ei olnud vaja selgitada komisjonipoolset õigusakti valikut (otsust vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 18 lõikele 3, mitte tavalist teabenõuet vastavalt sama artikli lõikele 2) ega selles õigusaktis ette nähtud tähtaegu.

57.

Komisjon märgib, et Euroopa Kohus peaks selle väite tagasi lükkama.

58.

Olen seisukohal, et komisjon ei rikkunud ühtegi õigusnormi, kui ta märkis, et vaidlusalune otsus ei pea sisaldama konkreetset ja sõnaselget põhjendust selle kohta, miks komisjon otsustas kasutada teatavat õigusakti, ega nõutava teabe esitamise tähtaja kohta.

59.

Määruse nr 1/2003 artikli 18 lõike 3 kohaselt peab otsuses ainult „mär[kima] nõude õigusliku aluse ja eesmärgi, täpsusta[ma], millist teavet nõutakse, ning määra[ma] kindlaks teabe esitamise tähtaja”. Kuigi see säte kohustab komisjoni muu hulgas teada andma nõude eesmärgi, ei nõua see vähemalt otseselt mingeid selgitusi õigusakti valiku ega ette nähtud tähtaja kohta.

60.

Niisiis võib arvata, et liidu seadusandja oli seisukohal, et õigusakti valiku ja tähtaja põhjusi saab harilikult kaudselt järeldada uurimise eesmärgi piisavalt üksikasjalikust kirjeldusest. Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas National Panasonic vs. komisjon ( 46 ) – millele on viidatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 44 – näib mulle käesolevas kohtuasjas analoogia põhjal kohaldatav ja seega kinnitab artiklist 18 tuleneva põhjendamiskohustuse väljapakutud tõlgendust.

61.

Pealegi ei usu ma, et ELTL artiklist 296 saaks tuletada komisjonile veel mõne sellekohase kohustuse. Nagu eespool mainitud, ei ole väljakujunenud kohtupraktika kohaselt vaja akti põhjendustes kõiki asjassepuutuvaid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid näidata, kuna põhjenduste piisavust tuleb hinnata mitte ainult nende sõnastuse, vaid ka konteksti ja kõikide kõnealust küsimust reguleerivate õigusnormide põhjal. ( 47 ) See, et institutsiooni akti adressaat on akti vastuvõtmise kontekstist teadlik, ( 48 ) näiteks kuna ta on olnud kaasatud või panustanud menetlusse, mis viis selle akti vastuvõtmiseni, ( 49 ) võib õigustada suhteliselt kokkuvõtlikku põhjenduste osa.

62.

Vaidlusalune otsus võeti vastu seoses uurimisega ELTL artikli 101 võimalike rikkumiste suhtes, milles osalemises apellanti kahtlustati. Tegelikult oli apellant selles uurimises juba korduvalt osalenud ning talle oli teatatud komisjoni kavatsusest võtta vastu otsus määruse nr 1/2003 artikli 18 lõike 3 alusel.

63.

Samuti, arvestades ette nähtud konkreetset vormi ja menetluse algatamise otsuses sisaldunud viiteid teistele ettevõtjatele, pidi apellant olema teadlik, et suurem osa vaidlusaluses otsuses nõutavast teabest seisneb andmetes, mida komisjon nõudis kõikidelt nendelt ettevõtjatelt, et neid andmeid hiljem omavahel võrrelda. ( 50 ) Komisjon sai neid sisukalt võrrelda ainult eeldusel, et nõutud teave esitatakse enam-vähem ühel ajal ning on täpne ja täielik. Vead või viivitused üheainsagi vastaja vastuses oleksid tähendanud, et komisjon ei saa neid andmeid kavakohaselt võrrelda või et igal juhul ei oleks selline võrdlus piisavalt usaldusväärne.

64.

Nendel asjaoludel oli komisjonil õigus asuda seisukohale, et siduva otsuse vastuvõtmine artikli 18 lõike 3 alusel on kõige asjakohasem viis tagamaks, et nõutav teave on nii täielik ja õige kui võimalik ning esitatakse soovitud aja jooksul. Samuti oli komisjonil õigus eeldada, et otsuse adressaat saab aru põhjustest, miks ta valis meetmeks siduva otsuse.

65.

Küsimustele vastamise tähtaja kohta täheldan, et nagu vaidlustatud kohtuotsuse punktis 46 õigesti märgitakse, on vaidlusaluse otsuses sisalduvatele eri küsimuserühmadele vastamiseks ette nähtud kahte eri tähtaega sama otsuse põhjenduses 2 lühidalt selgitatud. Seega asetati apellant olukorda, kus ta sai mõista, et need tähtajad on otsustatud pärast seda, kui komisjon kaalus nõutava teabe kogust ja vajadust uurimisega suhteliselt kiiresti edasi minna.

66.

Nii ei saa neid aspekte Üldkohtule ette heita. See järeldus ei jäta ettevõtjaid piisava kohtuliku kaitseta – nagu apellant näib vihjavat –, sest liidu kohtud on selgelt pädevad kontrollima, kas õigusakti liigi valikus või tähtaja kindlaksmääramisel on tehtud vigu, mis tulenevad näiteks proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisest. ( 51 ) Apellant siiski ei ole käesolevas apellatsioonimenetluses selliseid argumente esitanud.

67.

Seda arvestades arvan, et apellatsioonkaebuse teine väide tuleks tagasi lükata.

68.

Apellatsioonkaebuse kolmandas väites, mis on suunatud vaidlustatud kohtuotsuse punktide 48‐80 vastu, heidab HeidelbergCement Üldkohtule ette seda, kuidas too tõlgendas määruse nr 1/2003 artiklist 18 tulenevat nõutava teabe „vajalikkuse” nõuet. Selle väite põhjenduseks on esitatud mitu argumenti. Esiteks märgib HeidelbergCement, et Üldkohus jättis uurimata, kas komisjonile oli enne vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist teada piisavalt kaudseid tõendeid, mis toetanuks ELTL artikli 101 võimaliku rikkumise kahtlust. Seda uurimata oleks võimatu rakendada mis tahes vormis kohtulikku kontrolli küsimuses, kas vajalikkuse kriteerium oli käsitletava juhtumi puhul täidetud. Teiseks märgib HeidelbergCement, et see, kuidas Üldkohus artiklit 18 tõlgendas, annaks komisjonile sisuliselt piiramata kaalutlusõiguse, mis aga oleks vastuolus selle sätte sõnastusega. Kolmandaks väidab HeidelbergCement, et kui Üldkohus märkis, et kohtulikku kontrolli võib rakendada menetluse hilisemas järgus, jättis ta andmata hinnangu teatavate konkreetsete komisjoni poolt nõutud teabe liikide vajalikkuse kohta. Neljandaks märgib HeidelbergCement, et Üldkohus eksis, kui ta nõustus, et komisjon on pädev nõudma teavet, mis tal juba on.

69.

Komisjon väidab, et apellandi argumendid piirduvad küsimustikus olnud küsimustega 1A, 1B, 3 ja 4. Seejärel märgib ta, et Üldkohut ei saa kritiseerida selle eest, et ta jättis uurimata, kas komisjonil oli piisavalt kaudseid tõendeid, mis õigustanuks otsuse vastuvõtmist artikli 18 lõike 3 alusel, sest apellant ei ole esimeses astmes sellist argumenti esitanud. Samuti väidab komisjon, et varases uurimisjärgus ei saa tal olla kohustust täpselt tuvastada seos eeldatavate rikkumiste ja nõutava teabe vahel. Komisjon asub seisukohale, et igal juhul kontrollis Üldkohus nõutava teabe suhtes niisuguse seose olemasolu. Lõpuks kaitseb komisjon Üldkohtu järeldust, et tal on teatavatel tingimustel õigus nõuda uuesti teavet, mida ettevõtja on juba esitanud.

70.

Teavet, mida komisjon määruse nr 1/2003 artikli 18 lõike 3 alusel nõuab, peab olema „vaja” selleks, et komisjon saaks rakendada ELTL artikleid 101 ja 102. ( 52 ) Komisjonil on selles suhtes laialdane kaalutlusõigus. ( 53 ) Muu hulgas on põhimõtteliselt komisjoni otsustada, kas tal on teatavat teavet või dokumenti uurimise jaoks „vaja”. ( 54 )

71.

See kaalutlusõigus ei ole siiski piiranguteta ja allub igal juhul kontrollile liidu kohtutes. ( 55 ) On tõsi, et sõna „vajalik” ei saa tõlgendada liiga grammatiliselt nii, et nõutav teave peab olema komisjoni poolt eeldatavate rikkumiste tuvastamisel conditio sine qua non. ( 56 ) Siiski ei saa lubada ka selle sõna liiga vaba tõlgendamist: nagu kohtujurist Jacobs kohtuasjas SEP märkis, ei piisa komisjoni avaldamisnõude õigustamiseks pelgalt dokumendi ja väidetava rikkumise vahelisest seosest. ( 57 ) Nõustun. Õigupoolest, kui liidu seadusandja tahe oleks olnud anda komisjonile selles küsimuses peaaegu piiranguteta kaalutlusõigus, viitaks artikli 18 lõige 3 „asjakohasele” või „seotud” teabele, mitte „vajalikule” teabele.

72.

Niisiis tuleb sõna „vajalik” käsitada nii, et nõutava teabe ja eeldatava rikkumise vaheline seos peab olema piisavalt tihe, et komisjon saaks nõude esitamise ajal mõistlikult arvata, et nõutav teave aitaks tal täita tema kohustusi seoses käimasoleva uurimisega. ( 58 ) Teisisõnu eeldab vajalikkuse nõude kontroll analüüsi selle kohta, kas komisjoni seisukohast selle nõude kehtestamise ajal on ettevõtjalt nõutavast teabest komisjonile tõenäoliselt abi tuvastamisel, kas eeldatav rikkumine on toime pandud, ning selle laadi ja ulatuse täpsel kindlakstegemisel.

73.

Siinkohal näib oluline lisada, et määruse nr 1/2003 artikli 18 lõike 3 alusel teabe nõudmise eesmärk ei ole paljastada mis tahes võimalikku liidu konkurentsieeskirjade rikkumist teatud sektoris või teatud ettevõtja poolt. See säte – niisamuti nagu kontrolli käsitlev sama määruse artikkel 20 – nõuab, et komisjonile oleks mitmeid kaudseid tõendeid, mille põhjal ta on hakanud kahtlustama teatavaid konkreetseid rikkumisi, ( 59 ) isegi kui nõude saaja ei pruugi olla nende rikkumiste eest vastutavate ettevõtjate hulgas. Kahtluseks mõistlikku alust andvate konkreetsete kaudsete tõendite puududes ( 60 ) võib artikli 18 lõike 3 alusel teabe nõudmise otsust pidada meelevaldseks uurimistoiminguks. ( 61 )

74.

Artikli 18 alusel nõude esitamist õigustavate konkreetsete märkide puudumine ei tähenda siiski, et komisjonil ei ole teabe küsimise võimalusi, kui ta on seisukohal, et mõned siseturu sektorid ei toimi nõuetekohaselt. Õieti lubab määruse nr 1/2003 artikkel 17 komisjonil uurida majandussektoreid või teatavat kokkuleppe liiki mitmes sektoris, kui liikmesriikidevahelise kaubanduse suundumuse, hindade jäikuse või muude asjaolude põhjal võib oletada, et konkurentsi siseturul on piiratud või moonutatud. Artikliga 17 on aga ette nähtud teistsugune õiguslik meede: artikkel 18 – mille alusel on vastu võetud vaidlusalune otsus – ei võimalda komisjonil vastu võtta otsuseid, milles nõutakse teavet spekulatiivselt, ilma tegelike kahtlusteta. ( 62 )

75.

Nagu Üldkohus on märkinud, ei pea artikli 18 lõike 3 alusel vastu võetud otsus sisaldama viidet nendele kaudsetele tõenditele, kui selles on selgelt näidatud uurimisalused eeldatavad faktilised asjaolud. ( 63 ) Euroopa Kohus on järjepidevalt kinnitanud, et komisjon ei ole kohustatud edastama kontrolliotsuse adressaadile kogu tema käsutuses olevat teavet eeldatavate rikkumiste kohta. ( 64 ) Mulle näib, et see põhimõte on kohaldatav ka ettevõtjatelt artikli 18 lõike 3 alusel teabe nõudmise otsustele.

76.

Artikli 18 alusel otsuse vastuvõtmist toetavate kaudsete tõendite olemasolu ja piisavus allub kohtulikule kontrollile, kui ettevõtja selle otsuse õiguspärasuse vaidlustab. ( 65 ) Niisiis võidakse komisjonilt kohtumenetluse käigus nõuda, et ta avaldaks tõendid, millel tema kahtlused rajanesid, nii et liidu kohtud saavad kontrollida, kas vaidlustatud otsus oli meelevaldne või mitte. ( 66 ) Sellest hoolimata on otsuse meelevaldsus teine küsimus kui selles otsuses nõutava teabe „vajalikkus”. Samuti on tegu küsimusega, mida liidu kohtunikud ei või omal algatusel tõstatada; selle konkreetse väite saab esitada ainult liidu kohtu menetluse pool.

77.

Kõigepealt pean käsitlema kahte komisjoni vastuväidet seoses apellatsioonkaebuse käesoleva väite vastuvõetavusega.

78.

Ühest küljest näib mulle olevat õigustatud komisjoni märkus, et esimeses astmes ei esitanud apellant argumenti, et komisjonil ei olnud piisavalt kaudseid tõendeid, mis andnuks alust vaidlusaluse otsuse vastuvõtmiseks. Sellepärast nõustun komisjoniga, et Üldkohtule ei saa selle küsimuse kontrollimata jätmist ette heita.

79.

Teisest küljest ei ole komisjonil minu arvates õigus, et käesolev, kolmas apellatsioonkaebuse väide piirdub Üldkohtu järeldustega küsimuste 1A, 1B, 3 ja 4 kohta. Tegelikult pidas apellant esimeses astmes etteheiteväärseks vaidlusaluse otsuse ebapiisavat põhjenduste osa, mille tõttu tal oli tema arvates võimatu kontrollida, kas nõutav teave on määruse nr 1/2003 artikli 18 tähenduses „vajalik”.

80.

HeidelbergCementi hagiavalduses Üldkohtule käsitlesid tema esimesed argumendid selgelt seda, et vaidlusaluse otsuse ebatäpsuse tõttu ei olnud võimalik nõutava teabe vajalikkust kontrollida. Konkreetsed küsimused, millele komisjon viitab, toodi kõigest näiteks selle kohta, et – nagu apellant hoolikalt toonitas – isegi kui põhjendusi tuleb pidada piisavateks, ei ole nõutava teabe ja eeldatavate rikkumiste vaheline seos ilmne. Need argumendid, milles keskenduti üksnes küsimustele 1A, 1B, 3 ja 4, esitati niisiis ainult teise võimalusena ja allargumentidena.

81.

Samas, apellatsioonkaebuse esimese väite juures selgitatud põhjustel näivad apellandi esimesed argumendid mulle põhjendatud: kui teabenõudel ei ole suhteliselt selgepiirilist eesmärki, siis kuidas peab nõude saaja kontrollima, kas artikli 18 nõuded on selle nõude iga küsimuste rühma puhul täidetud?

82.

Üldkohus on varasemas praktikas ise toonitanud, kui oluline on seos uurimise eesmärgi kirjelduse ja nõutava teabe vajalikkuse vahel. Nagu Üldkohus märkis, tuleb artiklis 18 sätestatud vajalikkuse kriteeriumi täidetust hinnates lähtuda uurimise eesmärgist, mis peab olema teabenõudes endas märgitud. Komisjonil on õigus nõuda üksnes sellist teavet, mis võib võimaldada tal uurida eeldatavaid rikkumisi, mis vajavad uurimist ning on teabenõudes näidatud. ( 67 ) Samuti rõhutas kohtujurist Jacobs, kui oluline on näidata otsuses endas piisavalt üksikasju uurimise ulatuse kohta. ( 68 )

83.

Niisiis kinnitas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses ebapiisavatel põhjendustel nõutud teabe „vajalikkust” (eirates selles küsimuses oma varasemat praktikat) ja ühtlasi – mis veelgi olulisem – tõlgendas „vajalikkuse” nõuet ekslikult. Õigupoolest näib Üldkohus nõustuvat, et selle nõude täitmiseks piisab mis tahes seosest nõutava teabe ja eeldatava rikkumise vahel.

84.

See, et üldkohus kohaldas vajalikkuse küsimuses vale kriteeriumi, ilmneb esiteks vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 54‐58. HeidelbergCement väitis, et teatavatest andmetest, mida komisjon nõuab, ei ole uurimises kasu, sest see info on seotud mitmesuguste üheks tooteks ühendatud eri toodetega, mis olid samuti erinevalt hinnastatud. Nendel asjaoludel ei olnud apellandi arvates võimalik hindu EMP‑s sisukalt võrrelda. HeidelbergCementi argumendi põhjendatust käsitlemata lükkas Üldkohus selle kiiresti tagasi, märkides, et: 1) seda teavet võib pidada niisuguseks, millel on seos eeldatavate rikkumistega; 2) esitatud andmete ebausaldusväärsusega seotud kriitika ei puuduta teabenõude õiguspärasust; 3) komisjoni pädevuses on kindlaks määrata, kas kogutud teave võimaldab tal tuvastada ühe või mitme rikkumise toimepaneku kaebaja poolt, kaebajal aga on õigus – kui selline olukord peaks tekkima – vaidlustada nõutud teabe tõenduslik väärtus oma vastuses võimalikule vastuväiteteatisele või põhjendades lõpliku otsuse peale esitatud tühistamishagi.

85.

Üldkohtu põhjenduskäik selles küsimuses näib olevat vigane. Olenemata sellest, kas HeidelbergCementi vastuväited olid õiged, ei oleks tohtinud neid tagasi lükata lihtsalt märkusega, et nõutaval teabel on olemas mingisugune seos eeldatavate rikkumistega ja et sellest piisab. Põhiküsimus on selles, kas sai mõistlikult eeldada, et komisjonil on sellest teabest abi. Selle aspekti tähtsust on Üldkohus aga selgelt eiranud, märkides, et igal juhul ei mõjutaks nõutava teabe tarbetus vaidlusaluse otsuse õiguspärasust. See on ilmselgelt vale. Olen nõus, et komisjonile tuleks anda laialdane kaalutlusõigus otsustamisel, millist teavet saab pidada kasulikuks (ja seega artikli 18 tähenduses „vajalikuks”), kuid liidu kohtud ei saa hoiduda selle kaalutlusõiguse teostamist kohtulikult kontrollimast. Kui komisjoni nõutud teave olnuks uurimise jaoks selgelt asjakohatu, oleks see mõjutanud vaidlusaluse otsuse õiguspärasust – vastupidi sellele, mida märkis Üldkohus.

86.

See, et apellant oleks saanud vaidlustada kõnealuse teabe tõendusväärtuse oma vastuses võimalikule vastuväiteteatisele või põhjendades lõpliku otsuse peale esitatud tühistamishagi, ei puuduta vaidlusaluse otsuse õiguspärasust. Otsus, millega nõutakse teavet, mis ei ole määruse nr 1/2003 artikli 18 lõike 3 tähenduses vajalik, on (tervikuna või osaliselt) õigusvastane ja tuleb sellisena liidu kohtutes tühistada. Nimetatud sätte tekstist nähtub väga selgelt, et niisuguse otsuse õiguspärasust võib kohe kohtulikult kontrollida; artikli 18 lõike 3 kohaselt tuleb komisjoni otsuses „teavita[da] ka õigusest otsuse läbivaatamisele Euroopa Kohtus”.

87.

See, et Üldkohus kohaldas vajalikkuse kriteeriumi vääralt, nähtub teiseks ka vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 60‐80. HeidelbergCementi sõnul rikkus vaidlusalune otsus artiklit 18 sellega, et paljudes selle otsusega esitatud küsimustes nõuti temalt niisugust teavet, mida ta oli varasematele teabenõuetele vastates juba andnud.

88.

Üldkohus meenutas kõigepealt oma praktikat, mille kohaselt teabenõudeid, kus soovitakse teavet dokumendi kohta, mis komisjonil juba on, ei saa põhimõtteliselt pidada uurimise vajaduste seisukohast õigustatuks. Samuti märkis ta, et otsus, millega nõutakse adressaadilt – teist korda – teavet, mida on varem nõutud, põhjendusel, et ainult teatav osa sellest teabest ei pea komisjoni arvates paika, võib osutuda koormuseks, mis on uurimise vajadustega võrreldes ebaproportsionaalne ja ei vasta seetõttu proportsionaalsele põhimõttele või vajalikkuse nõudele. Lõpuks lisas Üldkohus, et tema arvates ei saa kergema tee otsimine ettevõtjate antud vastuste töötlemisel õigustada seda, et neid ettevõtjaid sunnitakse esitama teavet, mis komisjonil juba on, uues vormingus. ( 69 )

89.

Üldkohtu arutluskäik selles küsimuses näib mulle veenev. Väljendatud põhimõtted näivad otseselt tulenevat artiklis 18 sätestatud „vajalikkuse” kriteeriumist. ( 70 ) Ometi ei ole nende põhimõtete kohaldamine käesolevale juhtumile sama veenev.

90.

Üldkohus märkis, et väga suures osas kohustas küsimustik apellanti uuesti esitama teavet, mida ta oli komisjonile juba andnud. Seoses sellega lükkas Üldkohus tagasi komisjoni argumendi, et vaidlusaluse otsusega püüti ka parandada vigu teabes, mida HeidelbergCement oli varem esitanud: Üldkohus ei suutnud leida rohkem kui ühe näite väidetavatest vigadest. Peale selle leidis Üldkohus, et komisjon võttis artikli 18 alusel vastu otsused, mis olid kõikide uurimisaluste ettevõtjate puhul sama hästi kui ühesugused. See tähendab, et komisjon ei võtnud iga asjaomase ettevõtja (sealhulgas HeidelbergCementi) poolt varem esitatud teavet arvesse. Üldkohus asus seisukohale, et vähemalt osaliselt võeti vaidlusalune otsus vastu eesmärgiga saada apellandilt tema varasemate vastuste koondversioon. ( 71 )

91.

Nendest järeldustest hoolimata lükkas Üldkohus HeidelbergCementi argumendid tagasi, täheldades, et mõned küsimused käsitlesid teavet, mida ei olnud varem nõutud, teised aga olid varasematest teabenõuetest üksikasjalikumad, kuna need olid ulatuse muutmise või muutujate lisamise tulemusel konkreetsemad. Sellest lähtudes järeldas Üldkohus, et see, et küsimustiku eesmärk oli hankida uut või üksikasjalikumat teavet, tõendas nõutud teabe vajalikkust. ( 72 )

92.

Järeldus, millele Üldkohus jõudis, on hämmeldav: ta näib nõustuvat, et küsimuste tekstis tehtud mis tahes muudatusi, millest tulenevalt peavad vastused sisaldama täiendavat või üksikasjalikumat teavet, võib pidada artikli 18 nõuetele vastavaks. See oleks nii isegi siis, kui niisugune täiendav või üksikasjalikum teave moodustaks kõigest väikese osa kogu nõutavast teabest. Isegi kui põgusalt võrrelda vaidlustatud kohtuotsuses viidatud küsimusi nendega, mis apellandile varasemates nõuetes esitati, nähtub, et sageli erinevad need küsimused teineteisest üpris vähe. On vaieldamatult selge, et nagu vaidlusaluse otsuse enda põhjenduses 6 on märgitud, oli üks selle otsuse eesmärk hankida varem antud teabe koondversioon. Eeskätt tuli see koondversioon esitada komisjoni nõutud vormis, et tal oleks võimalik kõiki saadud andmeid kiiresti võrrelda.

93.

Peale selle ei ole vaidlustatud, et teatav osa komisjoni nõutud teabest oli juba avalikult kasutatav ning komisjon oleks selle teiste vahendite abil (näiteks internetist otsides) hõlpsasti kätte saanud.

94.

Sellise teabenõude proportsionaalsuse küsimust kõrvale jättes on mul raske näha, kuidas on täidetud „vajalikkuse” nõue selle õiges tõlgenduses.

95.

Kõikidel nendel põhjustel olen seisukohal, et Üldkohus rikkus määruse nr 1/2003 artiklis 18 ette nähtud vajalikkuse nõuet kohaldades õigusnormi. Niisiis tuleb nõustuda apellandi kolmanda väitega ja tühistada vaidlustatud kohtuotsus selles osas, milles Üldkohus lükkas punktides 48‐80 tagasi apellandi tühistamisväite, mis käsitles vaidlusaluses otsuses nõutud teabe vajalikkust.

96.

Apellatsioonkaebuse neljandas väites märgib HeidelbergCement, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 81‐85 tõlgendas ja kohaldas Üldkohus vääralt määruse nr 1/2003 artiklit 18, kui ta nõustus, et komisjonil on õigus nõuda otsuse adressaadilt soovitud teavet konkreetses vormingus. Apellandi väitel ei ole komisjonil lubatud nõuda, et ettevõtjad esitaksid küsitud teabe vastavalt konkreetsetele ja rangetele suunistele.

97.

Komisjon väidab, et Üldkohus ei teinud selles suhtes vigu. Komisjonil peaks olema õigus nõuda ettevõtjalt, et ta esitaks küsitud teabe niisuguses vormingus, nagu vajalikuks peetakse. Sellist artikli 18 tõlgendust toetaks ka määruse nr 1/2003 põhjendus 23, ( 73 ) kus on mainitud „teavet, mida on vaja”.

98.

Kõigepealt tuleks meenutada, et määrusega nr 1/2003 ette nähtud menetlused ei ole karistusõiguslikud; need on haldusmenetlused, mille tagajärjel võidakse siiski määrata suuri trahve ettevõtjatele, kes tuvastatakse olevat vastutavad liidu konkurentsieeskirjade rikkumise eest.

99.

Nende menetluste kontekstis ei kehti iseenesest absoluutset õigust keelduda ütluste andmisest. ( 74 ) Nagu on märgitud väljakujunenud kohtupraktikas, on nendesse menetlustesse kaasatud ettevõtjatel kohustus teha uurimises komisjoniga aktiivselt koostööd, mis tähendab, et nad peavad võimaldama komisjonil tutvuda kogu teabega, mis on seotud uurimise esemega. ( 75 )

100.

Määruse nr 1/2003 artikli 18 kohaselt on komisjon pädev nõudma äriühingutelt vastuseid konkreetsetele küsimustele ja nende valduses olevate dokumentide esitamist. ( 76 ) Ettevõtjal on kohustus need nõudmised täita, isegi kui komisjon võib kasutada nõutavat teavet tema vastu. ( 77 )

101.

Komisjoni uurimispädevus piirdub sellega, mis on antud talle määrusega nr 1/2003, ning liidu konkurentsieeskirjade rikkumise avastamiseks ja menetlemiseks peab ta suuresti tuginema ettevõtjate endi antud teabele (samuti kontrolli käigus leitud dokumentidele).

102.

Samas pean jällegi rõhutama, et määrusega nr 1/2003 kehtestatud süsteemi kohaselt lasub liidu konkurentsieeskirjade rikkumise tõendamise koormis komisjonil (või olenevalt olukorrast siseriiklikel konkurentsiasutustel). ( 78 ) Seega ka siis, kui ettevõtjatel ei ole õigust ütluste andmisest keelduda, ei saa neilt nõuda niisuguste ülesannete täitmist, mis õigupoolest kuuluvad juhtumi kohta ütluste võtmise ja juhtumi uurimise valdkonda.

103.

Sellest apellatsioonkaebuse väitest tulenev peamine küsimus seisneb komisjoni ülesannete piiritlemises kahtlustatava konkurentsieeskirjade rikkumise uurimisel ning uurimisaluste ettevõtjate ülesannete piiritlemises koostöö tegemisel komisjoniga. Täpsemalt on üks käesolevas asjas tekkivaid põhiküsimusi see, kas määruse nr 1/2003 artiklis 18 kasutatud mõistet „teave” saab tõlgendada nii, et komisjonil on lubatud nõuda ettevõtjatelt soovitava teabe esitamist väga konkreetses vormingus.

104.

Asun seisukohale, et sellele küsimusele tuleb põhimõtteliselt anda eitav vastus.

105.

Nõustun komisjoniga, et määruse nr 1/2003 põhjenduse 23 ja artikli 18 sõnastus (viidates teabe „vajalikkusele”) osutab sellele, et komisjon võib nõuda adressaatidelt teabe esitamist niisuguses vormingus, mis võib olla talle uurimisel kasulik. Vajadus säilitada määruse nr 1/2003 kohaselt komisjoni tõhus uurimispädevus tähendab igal juhul, et antav teave peab olema mitte ainult õige ja täielik, vaid ka komisjoni jaoks hõlpsasti arusaadav ja kasutatav. Seega ei tohi seda teavet esitada kaootiliselt, ebasüstemaatiliselt ega killustatult. Peale selle ei tohi ettevõtja koormata komisjoni niisuguste dokumentide ja andmetega, mida komisjon ei ole palunud, ega jätta asjakohase teabe väljasõelumist komisjoni hooleks.

106.

Siiski ei saa mõistet „teave” venitada nii laiaks, et ettevõtjatelt saaks nõuda niisuguste ülesannete täitmist, mis kuuluvad lahendi ettevalmistamise valdkonda ja mida seetõttu täidab harilikult komisjoni personal. Määruse nr 1/2003 artiklis 18 sätestatud kohustus piirdub „teabe andmisega” ehk nagu Euroopa Kohus on oma praktikas märkinud, teabega tutvuda võimaldamisega. ( 79 ) Nimetatud sättes ei ole otsest viidet kohustustele, mis seisneksid milleski rohkemas kui teabe esitamises.

107.

Sellest lähtudes asun seisukohale, et põhimõtteliselt ei ole komisjonil määruse nr 1/2003 artikli 18 lõike 3 kohaselt õigust nõuda otsuse adressaadilt – kõikidel asjaoludel – soovitava teabe esitamist konkreetses vormingus. See siiski ei tähenda, nagu saaks ettevõtja igal ajal lihtsalt eirata vormingut, milles teabe esitamist komisjon on nõudnud. Säärane käitumine oleks vastuolus kohustusega teha aktiivselt koostööd. Seega peab ettevõtja kohaselt arvestama komisjoni vorminõudeid soovitud teabe esitamiseks.

108.

Praktikas oleneb see, milliseid vormistustoiminguid saab komisjon äriühingult nõuda, minu arvates sellest, mis laadi teavet on vaja anda. Käesolevas asjas vaidluse all oleva teabe puhul saab eristada kolme eri liiki: 1) teave, mida oli vaja mõnevõrra korrastada ja kokku panna, et see oleks komisjoni jaoks hõlpsasti mõistetav ja kasutatav; 2) teave, mis oli olemas vormingus, mille sai kohe komisjonile saata, sest see oli komisjoni jaoks hõlpsasti mõistetav ja kasutatav; 3) teave, mis oli avalikult kasutatav.

109.

Esimest liiki teave koosnes infost, mida otsuse adressaat pidi paratamatult korrastama, enne kui sai selle komisjonile esitada. Nii näib mulle, et aktiivse koostöö kohustusest tulenevalt võib nendel asjaoludel oodata ettevõtjalt jõupingutust komisjoni nõutud vormingust kinnipidamisel. Niivõrd kui komisjoni valitud vorming ei ole oluliselt koormavam kui muud võimalikud vormingud, mida võis kasutada, võib asjaomaselt ettevõtjalt mõistlikult nõuda, et ta komisjoni suuniseid järgiks.

110.

Teist ja kolmandat liiki teabe osas ei saa minu arvates aga lubatavaks pidada ühtegi nõuet asjakohase teabe ümbervormindamiseks. Kuna otsuse adressaat sai kohe esitada nõutud teabe komisjoni jaoks hõlpsasti arusaadaval ja töödeldaval kujul, ei näe ma põhjust, miks ei oleks nende andmete ümbervormindamist kujule, mida komisjon pidas oma uurimises kõige kohasemaks, saanud läbi viia komisjoni personal ise.

111.

Nendel asjaoludel võib võrrelda komisjoni nõudmist suur hulk andmeid ümber vormindada mutatis mutandis nõudega tõlkida ettevõtja valduses olev suur hulk mahukaid dokumente teise keelde. See, et komisjoni personalil ei pruugi olla vajalikke keeleoskusi, minu arvates niisugust nõuet ei õigustaks.

112.

Sellega seoses ei tohiks jätta arvestamata, et erinevalt sellest, mis toimub liikmesriikide tasandil niisugustes küsimustes nagu maksustamine või väärtpaberid, ei ole liidu õiguskorras sõnaselgeid õigusnorme selle kohta, kuidas peavad ettevõtjad korraldama ja säilitama andmeid ja dokumente, mis võivad olla olulised määruse nr 1/2003 alusel algatatud uurimistes. Sellepärast on ettevõtjatel vabadus korraldada ja säilitada enda valduses olevat teavet nii, nagu nad ise paremaks peavad. Kui komisjon seoses kahtlustatava konkurentsieeskirjade rikkumise uurimisega soovib, et see teave oleks korraldatud teisiti, kujutab see endast ülesannet, mis õigupoolest kuulub juhtumi kohta tõendite kogumise hulka.

113.

Vaidlustatud kohtuotsuses märkis Üldkohus, et komisjoni pädevus nõuda artikli 18 alusel teavet, peab põhimõtteliselt igal juhul tähendama selle institutsiooni võimalust nõuda teabe esitamist konkreetses vormingus. Üldkohus lisas, et selle pädevuse teostamise suhtes kehtib siiski piiranguid, mis tulenevad proportsionaalsuse põhimõttest ja ettevõtja õigusest keelduda enda vastu ütluste andmisest. ( 80 ) Seejärel uuris Üldkohus vaidlusalust otsust proportsionaalsuse seisukohast ja järeldas, et see otsus tekitas adressaadile küll „iseäranis suure töökoormuse”, ( 81 ) ent ei rikkunud nimetatud põhimõtet. ( 82 )

114.

Eespool punktides 98‐112 selgitatud põhjustel pean seda põhjenduskäiku vääraks. Seega on Üldkohus käesolevas asjas valesti tõlgendanud mõistet „teave” määruse nr 1/2003 artikli 18 tähenduses.

115.

Asun seisukohale, et artikkel 18 õigesti tõlgendatuna ei võimaldanud komisjonil nõuda, et apellant esitaks kogu vaidlusaluses otsuses nõutud teabe spetsiifilises vormingus, mis oli ette nähtud sama otsuse II ja III lisas. ( 83 )

116.

Suunised selle kohta, kuidas teave tuleb komisjonile esitada, olid äärmiselt ranged. Nõutava vormingu täielik järgimine oli tagatud sõnaselgel sanktsioonide ähvardusel. Küsimustiku algul olevasse kasti on komisjon (poolpaksus kirjas ja allajoonitult) märkinud: „Palun arvestage, et järgmiste määratluste ja suuniste mittejärgimise korral võidakse teie vastust pidada ebaõigeks või eksitavaks.”

117.

Seega ei ole komisjon pelgalt nõudnud konkreetse vormingu kasutamist selle teabe esitamisel, mida apellant pidi korrastama, vaid tegelikult nõudnud kogu teabe esitamist selles vormingus, hoolimata selle teabe hulgast ja laadist. ( 84 )

118.

See on minu arvates lubamatu. Komisjoni nõudmise tagajärjel on apellandilt nõutud vormindamistoimingute (ja ümbervormindamistoimingute) sooritamist, mida oleks põhimõtteliselt pidanud tegema komisjon.

119.

Esiteks, nagu apellant selgitas – ilma et komisjon oleks vastu vaielnud – sai suure hulga nõutud andmeid kohe esitada selles vormingus, milles see oli apellandi andmebaasides salvestatud. Selle asemel aga tekitas komisjoni nõue esitada need andmed väga konkreetses ja rangelt määratletud vormingus väga palju lisatööd, mis seisnes kõigest nende andmete ümbervormindamises.

120.

Teiseks nõudis komisjon samuti, et apellant esitaks teavet, mis oli selgelt avalikus kasutuses. Näiteks on vaidlusaluse otsuse II lisa punktis 10 märgitud: „Kõik rahalised väärtused tuleb esitada eurodes. Kui kohalik kasutusel olev valuuta ei ole euro, palun konverteerige summad eurodesse Euroopa Keskpanga avaldatud ametlikku vahetuskursiga vastaval perioodil.” Kohtuistungil paluti komisjonil selgitada, miks ei saanud neid arvutusi teha tema enda personal. Komisjon ei vastanud.

121.

Kolmandaks, ehkki teabe hulk ei ole käesoleva apellatsiooniväite kontekstis vaidluse all, nõuti apellandilt vaieldamatult arvukate, keerukate ja koormavate vormindamistoimingute sooritamist. Üldkohtusse esitatud hagiavalduses märkis HeidelbergCement mõned üksikasjalikud hinnangud komisjoni küsimustikule vastamiseks vajalike töötundide arvu ja sellega kaasnevate kulude kohta. Samuti esitas ta oma hinnangute kinnituseks mõned tõendid. Komisjon omalt poolt lihtsalt vaidlustas need hinnangud, väites, et apellant ei ole esitanud piisavaid ega usaldusväärseid tõendeid. Komisjon ise aga ei esitanud oma vastuväidete põhjenduseks mingeid konkreetseid tõendeid ega osutanud ka võimalikele vigadele nendes hinnangutes. Nii paluti komisjonil kohtuistungil põhjendada, miks on HeidelbergCement tema arvates neid arve tegelikust suuremana esitanud ja millised arvud võiksid tema arvates olla usaldusväärsemad. Komisjon ei suutnud esitada ligikaudsetki hinnangut ega selgitanud, miks ei tohiks apellandi hinnanguid usaldusväärseteks pidada.

122.

Sisuliselt näib mulle, et käesoleva juhtumi puhul nõuti apellandilt nõutava teabe esitamisel nii ulatuslike, keerukate ja aeganõudvate büroo‑ ja administratiivtoimingute sooritamist, et uurimisaluse ettevõtja suhtes lahendi ettevalmistamine näis õigupoolest olevat tehtud ülesandeks talle enesele.

123.

Kõikidel nendel põhjustel olen seisukohal, et apellandil on õigus, et Üldkohus eksis määruse nr 1/2003 artikli 18 tõlgendamisel. Seega tuleb nõustuda apellatsioonkaebuse neljanda väitega ning tühistada vaidlustatud kohtuotsus selles osas, milles Üldkohus oma otsuse punktides 23‐43 näidatud põhjendustel otsustas, et komisjonil oli õigus nõuda vaidlusaluse otsuse I lisas näidatud teabe esitamist selle otsuse II ja III lisas näidatud vormingus.

124.

Apellatsioonkaebuse viiendas väites, mis on suunatud vaidlustatud kohtuotsuse punktide 101‐108 vastu, vaidlustab HeidelbergCement Üldkohtu hinnangu, mis käsitles vaidlusaluses otsuses seatud tähtaja proportsionaalsust. Eeskätt märgib HeidelbergCement, et Üldkohus eksis neid tähtaegu mõistlikeks lugedes sellega, et ta võttis arvesse HeidelbergCementi suuruse ja mastaabiga ettevõtja ressursse. Selle tulemuseks oleks teabe saamise nõuetes erisuguste tähtaegade seadmine olenevalt asjaomase ettevõtte majanduslikest võimalustest.

125.

Komisjon omalt poolt märgib, et apellant kritiseerib ainult vaidlustatud kohtuotsuse punkti 107, mitte aga ülejäänud osa Üldohtu põhjenduskäigust, ning palub Euroopa Kohtul see apellatsioonkaebuse väide tagasi lükata.

126.

Komisjoni märkused käesoleva apellatsiooniväite ulatuse kohta peavad paika: apellant kritiseerib pelgalt seda, et vaidlusaluse tähtaja proportsionaalsust hinnates viitas Üldkohus HeidelbergCementi suuruse ja mastaabiga ettevõtja ressurssidele.

127.

Samuti ei veena HeidelbergCementi argumendid selles küsimuses mind täielikult.

128.

Selleks et järgida teabenõudes seatud tähtaja suhtes proportsionaalsuse põhimõtet, peab komisjon (ja peavad liidu kohtud selle nõude õiguspärasust hinnates) tingimata arvestama nõude adressaadi ressursse. Kuidas muidu saaks hinnata, kas nõuet esitades asetatakse ettevõtjale ülemäärane või ebaproportsionaalne koormus? Võrrandis, mille komisjon ja liidu kohtud peavad selles suhtes lahendama, on kaks põhimuutujat: ühest küljest nõutava teabe hulk ja keerukus ning teisest küljes nõude adressaadi tegelik suutlikkus seda teavet esitada.

129.

On ilmne, et nõutava teabe hulk ja keerukus olenevad paljudest teguritest: kahtlustatava rikkumise raskusaste, asjaomase ettevõtja seotuse laad, otsitavate tõendite olulisus ning sellise kasuliku teabe hulk ja liik, mida komisjon usub asjaomasel ettevõtjal olevat. ( 85 )

130.

Nõude adressaadi tegelik suutlikkus teavet esitada oleneb peamiselt tema (inim‑, tehnilistest ja rahalistest) ressurssidest.

131.

Sellepärast näib mulle, et üldiselt artikli 18 lõike 3 alusel tehtud otsuse adressaadi suuruse ja mastaabiga ettevõtja käsutuses olevad ressursid on üks tegureid, mida võib arvesse võtta tuvastamisel, kas sellelt adressaadilt saab mõistlikult eeldada vastamist komisjoni seatud tähtaja jooksul. On selge, nagu ka apellant ise tunnistab, et ülesanne, mis võib olla ülemäära suur väikese perefirma jaoks, võib olla vähem koormav hargmaisele ettevõtjale, kellel on mitu tuhat töötajat.

132.

See aga ei tähenda tingimata, et komisjon peaks saatma teabenõudeid igale adressaadile erineva tähtajaga, nagu apellant väidab. Üht ja sama teabenõuet mitmele ettevõtjale saates saab komisjon ju seada ka tähtaja, mis on proportsionaalne kõikide asjaomaste ettevõtjate suhtes.

133.

Seda arvestades usun, et ettevõtja ressursse ei saa ka üle tähtsustada. Muu hulgas ei saa ettevõtjale asetatav koormus olla tema ressurssidega aritmeetiliselt proportsionaalne väärtus. Suuremal ettevõtjal võib olla rohkem töötajaid, suuremad rahalised võimalused ja paremate võimalustega infotehnoloogilised vahendid, ent see ei tähenda, nagu oleks komisjonil õigus nõuda sellelt ettevõtjalt erandlikult suuri jõupingutusi. Lõppude lõpuks ei ole ettevõtja funktsiooniks komisjoni antud ülesandeid täita, ja see peab paika olenemata selle ettevõtja suurusest ja võimalustest.

134.

Käesoleva apellatsiooniväite osas ei ole apellant siiski märkinud, et Üldkohus on vääralt kaalunud vaidlusalusest otsusest tulenenud töökoormust võrreldes tema vastamissuutlikkusega või jätnud arvestamata muid asjaolusid, mis olid olulised vaidlusaluses otsuses seatud tähtaja proportsionaalsuse hindamisel. Nagu öeldud, esitas ta lihtsalt vastuväite selle suhtes, et Üldkohus võttis arvesse tema ressursse. Seega ei ole vaidlusaluse otsuse proportsionaalsust tarvis rohkem analüüsida.

135.

Sellest lähtudes asun seisukohale, et apellandi vastuväited vaidlustatud kohtuotsuse punktidele 101‐108 ei ole põhjendatud.

136.

Apellatsioonkaebuse kuuendas väites märgib HeidelbergCement, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 109‐114 jättis Üldkohus kritiseerimata teatavate vaidlusaluses otsuses sisaldunud küsimuste ebamäärasuse. Esiteks on vaidlustatud kohtuotsuse põhjenduste osa arvatavalt iseendale vasturääkiv selle poolest, et kõigepealt märkis Üldkohus, et teabenõue oli ebamäärane, ja seejärel, et see oli piisavalt selge. Teiseks võib väita, et märkides, et teatavate küsimuste ebatäpsuse võib vaidlustada kaebuses võimaliku karistuse peale, mis on sellele ettevõtjale määratud nendele küsimustele vastamata jätmise eest, jättis Üldkohus HeidelbergCementi ilma tõhusa kohtuliku kaitseta.

137.

Komisjon omalt poolt väidab, et vaidlusalune otsus ei sisaldanud ühtegi ebaselget ega mitmeti mõistetavat küsimust. Äärmisel juhul oli seal üldiselt sõnastatud küsimusi, mis seega jätsid apellandile „manööverdamisruumi” korrektse vastuse andmisel.

138.

Ka selles aspektis näib, et saalomonliku lahenduse leidmise asemel on vaidlustatud kohtuotsuses nii-öelda laps ka tegelikult pooleks raiutud, et mõlemale poolele mingil määral vastu tulla. Ent järeldus, millele on jõutud, ei näi mulle veenev.

139.

Üldkohus meenutab kõigepealt Euroopa Kohtu praktikat, mille kohaselt õiguskindluse põhimõte nõuab, et iga institutsioonide akt, millel on õiguslikke tagajärgi, peab olema nii selge ja täpne, et asjaomased isikud võiksid üheselt mõista oma õigusi ja kohustusi ning toimida neile vastavalt. ( 86 ) Nagu Üldkohus ka ise märkis, on see nõue käesolevas kontekstis seda olulisem, et apellant kui määruse nr 1/2003 artikli 18 lõike 3 alusel teavet nõudva otsuse adressaat, riskis mitte ainult sellega, et talle määratakse trahv või karistusmakse, kui ta esitab teavet ebatäielikult või hilinenult või jätab teabe esitamata, vaid ka sellega, et talle määratakse trahv, kui ta esitab teavet, mida komisjon peab ebaõigeks või eksitavaks. ( 87 )

140.

Edasi märkis Üldkohus, et teatavates küsimustes oli sõnastus tõesti „suhteliselt ebamäärane”, ent seda ei saa pidada õiguskindluse põhimõtte rikkumiseks, sest komisjon ei oleks saanud süüdistada asjaomast ettevõtjat ebapiisava vastuse andmises, kui küsimus oli ebamäärane. Seega peaksid liidu kohtud küsimuse ebamäärasust arvesse võtma asjaomasele ettevõtjale trahvi määramise otsuse õiguspärasust kontrollides. ( 88 )

141.

Minu arvates on mõlemad HeidelbergCementi etteheited selles küsimuses põhjendatud.

142.

Esiteks tuleb minu meelest kritiseerida vaidlustatud kohtuotsuse äärmist lühidust ja teataval määral iseendale vasturääkivust. Üldkohus tuvastas, et mõned küsimused olid ebamääraselt sõnastatud, kuigi ainult teataval määral („suhteliselt ebamäärased”), ent märkis seejärel kiiresti, et need ei olnud küllalt ebamäärased lugemaks vaidlusalust otsust sedavõrd mitmeti mõistetavaks, et sellega oleks rikutud õiguskindluse põhimõtet.

143.

See põhjenduste osa väärib kahte etteheidet. Esiteks näib Üldkohus vihjavat, et küsimuse (või mitme küsimuse) ebatäpsus on oluline vaid niivõrd, kui otsus tervikuna muutub mitmeti mõistetavaks. See on vale. Kui teatavad küsimused olid tõesti ebamäärased, oleks Üldkohus pidanud vaidlusaluse otsuse tühistama üksnes neid küsimusi puudutavates osades. ( 89 ) Teiseks on Euroopa Kohtul võimatu kontrollida, kas teatavad küsimused olid piisavalt ebamäärased, nagu väidab HeidelbergCement, või mitte. Vaidlustatud kohtuotsuses ei ole viidatud, millised küsimused loeti ebamääraseks ja kui palju neid oli, ega põhjustele, miks need küsimused olid kõigest suhteliselt ebamäärased. Seda hoolimata tõsiasjast, et Üldkohtusse esitatud hagiavalduses oli HeidelbergCement loetlenud need küsimused, mis ei olnud tema arvates piisavalt täpsed, ja oma vastuväiteid nendele küsimustele üksikasjalikult (tehniliselt või keeleliselt) põhjendanud.

144.

Sellega seoses tuleb märkida, et Üldkohtusse esitatud hagiavaldusele oli lisatud apellandi 16. novembri 2010. aasta kiri komisjonile, kus ta andis teada küsimustiku eelnõus sisaldunud eri küsimuste mitmeti mõistetavusest ja palus komisjonilt mitmeid selgitusi. Komisjon sisuliselt ei eita, et kuigi tema töötajad ja HeidelbergCementi esindajad järgnenud kuudel omavahel korduvalt suhtlesid, jäid selles kirjas väljendatud mured suuresti vastuseta.

145.

Teiseks võib apellandil küll olla õigus vaidlustada ebatäieliku või eksitava teabe esitamise eest talle määratud trahv seetõttu, et asjassepuutuvad küsimused olid ebamäärased, ent see ei tähenda, et liidu kohtud ei saa teha (ega peaks tegema) vajalikke järeldusi komisjoni poolt õiguskindluse põhimõtte võimaliku rikkumise kohta. Nagu eespool mainitud, näib Üldkohtu sellekohane põhjenduskäik nullivat osa määruse nr 1/2003 artikli 18 lõike 3 mõjust. ( 90 )

146.

Nendel kaalutlustel tuleb nõustuda apellatsioonkaebuse väitega, et põhjendused vaidlustatud kohtuotsuse punktides 109‐114 on ebapiisavad ja vasturääkivad.

147.

Apellatsioonkaebuse seitsmendas väites, mis on suunatud vaidlustatud kohtuotsuse punktide 115‐139 vastu, märgib HeidelbergCement, et Üldkohus on liiga kitsalt tõlgendanud tema õigust keelduda iseenda vastu ütluste andmisest ning jätnud selle õiguse käesolevas asjas ka kaitseta.

148.

Komisjon vaidleb apellandi argumentidele vastu. Ta toonitab, et küsimuses 1D ei nõutud HeidelbergCementilt õiguslikku hinnangut kõnealuse konkreetse tegevuse kohta, vaid ainult kvartaalse kogukasumi arvutamise meetodit. Kui HeidelbergCement sellist meetodit ei kasutanud, oleks ta saanud vastuse andmata jätta.

149.

Kõigepealt näib otstarbekas meenutada, et määruse nr 1/2003 preambuli põhjendus 23 viitab ettevõtjate õigusele keelduda enda vastu ütluste andmisest, kui nad täidavad komisjoni otsust, milles nõutakse teavet. Euroopa Kohus tunnustas seda põhimõtet juba enne nimetatud määruse vastuvõtmist. ( 91 ) Tõepoolest on tegu ettevõtja ühe peamise kaitseõigusega, mida tuleb komisjoni poolt määruse nr 1/2003 kohaselt algatatud menetlustes austada.

150.

Alustuseks käsitlen teatavaid sissejuhatavaid komisjoni argumente, mis ei ole minu arvates veenvad. Esiteks on komisjoni väide, et kui HeidelbergCement nõutavat laadi meetodit ei kasutanud, oleks ta saanud küsimusele vastamata jätta, minu arvates selgelt vale. Õigupoolest kummutas selle argumendi juba Üldkohus, kui ta märkis, et see küsimus oli sõnastatud kohustuslikuna ja niisiis oli apellant kohustatud vastama. ( 92 ) Teiseks olen arvamusel, et komisjon moonutab küsimuse 1D olemust: selles küsimuses ei palutud HeidelbergCementil näidata, milline on kvartaalse kogukasumi arvutamise meetod, kui selline on kasutusel, vaid meetod, mida nimetatud äriühing niisuguse kogukasumi arvutamise jaoks kohaseks peab. Erinevus ei ole sugugi tähtsusetu: küsimuses ei soovita pelgalt teada faktilist asjaolu, vaid ka nõutakse hagejalt arvamuse väljendamist, nagu Üldkohus õigesti täheldas. ( 93 )

151.

Selles kontekstis uurin nüüd esiteks, kas Üldkohus on õigust keelduda enda vastu ütluste andmisest liiga kitsalt tõlgendanud, ja teiseks, kas seda õigust on käesolevas asjas õigesti kohaldatud.

152.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 121 märkis Üldkohus, et eristada tuleb küsimusi, mida saab liigitada puhtfaktilisteks, ja neid, mida ei saa. Ainult juhul, kui küsimust ei saa liigitada puhtfaktiliseks, tuleb Üldkohtu arvates tuvastada, kas selline küsimus võib viia asjaomase ettevõtja selleni, et ta võtab omaks õigusrikkumise, mille tõendamise kohustus lasub komisjonil. Punktis 124 leidis Üldkohus, et küsimus, milles nõutakse ettevõtjalt andmete koostamist ilma tema arvamust küsimata, ei saa rikkuda selle ettevõtja kaitseõigusi.

153.

Minu arvates on õigust keelduda enda vastu ütluste andmisest väär niiviisi tõlgendada. Kuigi määruse nr 1/2003 preambuli põhjendus 23 on mõneti ebamääraselt sõnastatud, ( 94 ) on see, kas küsimus nõuab ettevõtjalt üksnes faktilise teabe andmist (nagu näiteks andmete koostamist, faktiliste asjaolude selgitamist, objektiivset laadi faktiliste asjaolude kirjeldamist jms), selles suhtes küll oluline, kuid mitte tingimata määrav asjaolu. See, kui ettevõtjalt ei küsita subjektiivset laadi teavet, ei välista võimalust, et teatavatel asjaoludel võidakse rikkuda selle ettevõtja õigust keelduda enda vastu ütluste andmisest.

154.

Euroopa Kohus on järjepidevalt viidanud küsimustele, „[mis võivad viia] asjaomase isiku õigusrikkumise toimepaneku omaksvõtmiseni”. ( 95 ) Euroopa Kohtu sõnavalik ei ole ebaoluline. ( 96 ) Kohtuasjas PVC II selgitas Euroopa Kohus enese vastu ütluste andmise kriteeriumi täpsemalt: põhiline tähtsus on sellel, kas vastus ettevõtjalt, kellele küsimus on adresseeritud, on tegelikult samaväärne õigusrikkumise toimepaneku omaksvõtmisega. ( 97 )

155.

See kohtupraktika tähendab, et komisjonil ei ole lubatud esitada küsimusi, millele vastamine võib tähendada asjaomase ettevõtja poolt süü omaksvõtmist.

156.

Näiteks ei ole minu arvates kahtlust, et komisjonil ei ole lubatud ettevõtjatelt küsida, kas nende esindajad leppisid konkurentide esindajatega teataval kohtumisel kokku hinnatõusus või nõustusid teatavatel riigisisestel turgudel mitte konkureerima. Ehkki selliseid küsimusi võib kirjeldada kui puhtfaktilisi, on selge, et need rikuksid ettevõtja õigust keelduda enda vastu ütluste andmisest, sest vastus võib olla samaväärne ELTL artikli 101 rikkumise omaksvõtmisega.

157.

Seda väljapakutud tõlgendust õigusele keelduda enda vastu ütluste andmisest toetab ka Euroopa Kohtu praktika. Nii Orkemi kui ka Solvay kohtuasjades tühistas Euroopa Kohus osaliselt komisjoni otsused, milles nõuti teabe andmist tollase määruse (EMÜ) nr 17 ( 98 ) artikli 11 alusel. Euroopa Kohus tuvastas, et niivõrd kui mõned esitatud küsimused oleksid võinud viia asjaomase ettevõtja selleni, et ta võtab omaks õigusrikkumise, mille tõendamise kohustus lasus komisjonil, rikkusid need nende ettevõtjate kaitseõigusi. ( 99 ) Väärib märkimist, et mõningaid nendest küsimustest võis kirjeldada kui tervikuna või suuresti faktilisi. Kohtuasjas komisjon vs. SGL Carbon kinnitas Euroopa Kohus, et komisjon ei saa kohustada ettevõtjat, kes on tunnistanud, et ta hoiatas teisi grafiitelektrooditööstuse ettevõtjaid, et komisjon võib algatada nende suhtes uurimise, avaldama nende ettevõtjate nimesid. ( 100 ) Ka seda küsimust võib pidada tervikuna faktiliseks.

158.

Nii võib küsimus olla teatavatel asjaoludel taunitav, sest sellele antav vastus võib tähendada süü omaksvõtmist ka siis, kui küsimus puudutab üksnes faktilisi asjaolusid ja arvamust nende asjaolude kohta ei küsitagi. Seetõttu rikkus Üldkohus õigusnormi sellega, kuidas ta tõlgendas õigust keelduda enda vastu ütluste andmisest.

159.

Seda enam – erinevalt sellest, millele vihjab komisjon – võivad küsimused rikkuda ettevõtja õigust keelduda enda vastu ütluste andmisest ka siis, kui adressaadil ei paluta anda õiguslikku hinnangut ega õiguslikku arvamust. See tuleneb väga selgelt eespool punktis 157 viidatud kohtupraktikast: üheski küsimuses, mida Euroopa Kohus kritiseeris, ei nõutud asjaomastelt ettevõtjatelt õigusliku hinnangu andmist. Niisiis ei välista see, kui küsimuses 1D ei nõutud HeidelberCementilt õiguslikku laadi arvamuste väljendamist, tingimata seda, et see küsimus ei rikkunud õigust keelduda enda vastu ütluste andmisest.

160.

Sellele järeldusele jõudnud, uurin nüüd käsitluse ammendavuse huvides, kas õigust keelduda enda vastu ütluste andmisest on käesolevas asjas vääralt kohaldatud.

161.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 132 tuvastas Üldkohus, et hinnang, mille andmist HeidelbergCementilt küsimuses 1D nõuti, oli „tegelikult kommentaar tema kasumimarginaalide taseme kohta” ja see võis „kujutada endast konkurentsivastasele tegevusele viitavat tõendit”. Kuigi vaidlustatud kohtuotsuse sõnastus ei ole täiesti selge, näib seal olevat märgitud, et sellele küsimusele vastates võis apellant olla sunnitud tunnistama oma osalemist eeldatavates rikkumistes.

162.

Seejärel aga märkis Üldkohus, et kuigi küsimus 1D eeldas enda vastu ütluste andmist, tuleb arvesse võtta ka seda, et hagejal oli õigus haldusmenetluse edaspidises järgus või komisjoni lõpliku otsuse peale esitatava kaebuse menetluses oma vastust sellele küsimusele alternatiivselt tõlgendada ja see tõlgendus võis erineda komisjoni omast. ( 101 ) Sel põhjendusel lükkas Üldkohus HeidelbergCementi argumendid tagasi.

163.

Üldkohtu põhjenduskäik on üpris kummaline. See, et HeidelbergCement oleks samuti saanud vaidlustada küsimuse 1D süüstava mõju, kui komisjon võtab vastu otsuse teda trahvida (kas sellele küsimusele vastamata jätmise või ELTL artikli 101 rikkumise eest), ei tähenda, nagu ei saaks liidu kohtud kritiseerida (ega peaks kritiseerima) seda, kui komisjon rikub seoses käesoleva menetlusega selle ettevõtja kaitseõigust. Nagu eespool punktides 86 ja 145 märgitud, jätab Üldkohtu põhjenduskäik selles küsimuses otsuse adressaadi ilma tema õigusest taotleda selle akti kontrolli liidu kohtutes, nagu määruse nr 1/2003 artikli 18 lõikes 3 on sõnaselgelt ette nähtud.

164.

Vajadus otseselt kaitsta ettevõtja kaitseõigust on – niisuguses olukorras nagu apellandi oma – seda olulisem, et Euroopa Kohus ei ole seni võtnud seisukohta küsimuses, kas ettevõtja, kes vastab kohustuslikule küsimusele, mis eeldab temalt enda vastu ütluste andmist, loobub seda tehes oma õigustest ja komisjonil on seega õigus kasutada seda vastust tõendina. ( 102 ) Osade kommentaatorite sõnul ei saa asjaomane ettevõtja sellistel asjaoludel enam edaspidi selle teabe kasutamist vaidlustada, sest küsimus rikkus tema kaitseõigusi ja seda ei oleks tohtinud sellisena üldse esitada. ( 103 )

165.

Põhiküsimus, millele Üldkohus pidanuks selles kontekstis oma analüüsis keskenduma, oli see, kas küsimusele 1D vastuse andmine võis olla HeidelbergCementi jaoks samaväärne rikkumise omaksvõtmisega.

166.

Näib aga, et Üldkohus läheb sellest küsimusest mööda ega võta kindlat seisukohta. Olen seisukohal, et küsimuse 1D sõnastuses on teatavaid sarnasusi nende kahe küsimusega, mida Euroopa Kohus pidas kohtuasjades Orkem ja Solvay taunitavateks, sest need võisid sundida ettevõtjat tunnistama tema osalemist (tollal) EMÜ artikliga 85 keelatud kokkuleppes. ( 104 ) Ka käesolevas asjas ei saa selgelt välistada, et küsides ettevõtja arvamust selle kohta, milline on parim meetod kvartaalse kogukasumi arvutamiseks, püüdis komisjon panna seda ettevõtjat omaks võtma kokkumängu konkurentidega hindade kindlaksmääramisel või kooskõlastamisel.

167.

Ent kuna on selge, et Üldkohus on õigust keelduda enda vastu ütluste andmisest igal juhul vääralt tõlgendanud, ei pea ma tarvilikuks sellesse aspekti rohkem süüvida.

168.

Sellest lähtudes olen seisukohal, et vaidlustatud kohtuotsus tuleb niisiis tühistada selleski osas, kus selle punktides 115‐139 on tagasi lükatud apellandi väide selle kohta, et on rikutud tema õigust keelduda enda vastu ütluste andmisest.

169.

Euroopa Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu kohaselt tühistab Euroopa Kohus Üldkohtu otsuse, kui apellatsioonkaebus on põhjendatud. Ta võib ise teha asjas lõpliku kohtuotsuse, kui menetlus seda võimaldab. Samuti võib ta suunata asja tagasi Üldkohtusse.

170.

Olen järeldanud, et apellatsioonkaebuse seitsmest väitest viiega tuleb nõustuda ja vaidlustatud kohtuotsus vastavates osades tühistada.

171.

Arvestades teadaolevaid faktilisi asjaolusid ning Üldkohtus ja Euroopa Kohtus esitatud seisukohti, olen seisukohal, et Euroopa Kohus saab käesolevas asjas teha lõpliku otsuse. ( 105 )

172.

Üldkohtusse esitatud hagiavalduses põhjendas HeidelbergCement oma palvet vaidlusalune otsus tühistada viie väitega.

173.

Eespool esitatud kaalutlustel olen seisukohal, et vaidlusalune otsus oli õigusvastane peamiselt kolmel põhjusel: selles oli ebapiisavalt põhjendatud teabenõude eesmärki (vt käesoleva ettepaneku punktid 31‐55), see ei vastanud vajalikkuse nõudele (vt käesoleva ettepaneku punktid 70‐95) ja selles oli vääralt tõlgendatud mõistet „teave” määruse nr 1/2003 artikli 18 tähenduses (vt käesoleva ettepaneku punktid 98‐123). Igast niisugusest õigusnormi rikkumisest üksi piisab kogu otsuse tervikuna tühistamiseks. Seetõttu ei pea ma vajalikuks uurida, kas ülejäänud väited, mis apellant esimeses astmes esitas, olid põhjendatud.

174.

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõike 1 kohaselt on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

175.

Kui Euroopa Kohus nõustub minu hinnanguga apellatsioonkaebuse kohta, peab komisjon kodukorra artiklite 137, 138 ja 184 kohaselt kandma nii esimese astme kui ka apellatsiooniastme kohtukulud.

176.

Kõikidel nendel kaalutlustel teen Euroopa Kohtule ettepaneku: