1. 

Soomes on keskkonna‑ ja rahvatervise kaitse tagatud eelkõige kahe normistikuga.

2. 

Esiteks vabastab joogipakendimaksu õigusnorm aktsiisi tasumisest joogipakendid, mis kuuluvad toimivasse tagastusskeemi, mille raames on tagatud joogipakendite korduskasutus või taaskasutus.

3. 

Teiseks on alkoholialaste õigusnormidega kehtestatud alkohoolsete jookide jaemüügimonopol riiklikule alkoholimüügiga tegelevale ettevõtjale Alko Oy (edaspidi „Alko”) ja eelkõige kehtestatud teatavate jaemüügiks mõeldud alkohoolsete jookide impordile jaemüügiloa nõue.

4. 

Käesoleva eelotsusetaotlusega küsib Helsingin hovioikeus (Helsinki apellatsioonikohus (Soome)) Euroopa Kohtult esimese nimetatud õigusnormi kvalifitseerimise kohta ELTL artiklite 34 või 110 seisukohast ning teiseks nimetatud õigusnormide kvalifitseerimise kohta ELTL artikli 34 või 37 seisukohast.

5. 

Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib seejärel Euroopa Kohtult, kas neid artikleid, nagu ka direktiivi 94/62/EÜ ( 2 ) artikli 1 lõiget 1 ja artikleid 7 ja 15 tuleb tõlgendada nii, et niisugused õigusnormid on nendega vastuolus.

6. 

See taotlus esitati kohtuvaidluses V. Visnapuu, äriühingu European Investment Group OÜ (edaspidi „EIG”) esindaja Kihlakunnansyyttäjäs (Helsinki) (Helsinki prokurör), ja Suomen valtio – Tullihallitus (Soome riik – tolliamet) vahel seoses ühelt poolt selliste alkohoolsete jookide pakendite aktsiisiga maksustamisega, mis ei kuulu tagastusskeemi, ja teiselt poolt nende alkohoolsete jookide importimiseks ja jaemüügiks jaemüügiloa nõudega.

7. 

Käesolevas ettepanekus selgitan kõigepealt põhjuseid, miks ma leian, et niisugust siseriiklikku õigusnormi nagu põhikohtuasjas, mis vabastab teatavad joogipakendid aktsiisist, tingimusel et need kuuluvad tagastusskeemi, tuleb hinnata ELTL artiklist 110 lähtudes ning pidada selle artikliga 110 ning direktiivi 94/62 artikliga 1 ja artiklitega 7 ja 15 kooskõlas olevaks.

8. 

Teiseks tõendan ma, et niisugust siseriiklikku õigusnormi nagu põhikohtuasjas, millega kehtestatakse jaemüügimonopol ja kehtestatakse teatavate jaemüügiks mõeldud alkohoolsete jookide importimisele jaemüügiloa nõue, tuleb hinnata ELTL artiklist 37 lähtudes ja et seda tuleb tõlgendada nii, et niisugune õigusnorm ei ole selle artikliga vastuolus, tingimusel et selle monopoli korraldust ja toimimist on kohandatud viisil, mis välistab igasuguse diskrimineerimise liikmesriikide kodanike vahel hankimis‑ ja turustamistingimustes, nii et teistest liikmesriikidest pärit kaupade turustamise tingimused ei oleks õiguslikult ega faktiliselt ebasoodsamad kui kodumaiste kaupade turustamine, mille kontrollimine on siseriikliku kohtu ülesanne.

9.

Vastavalt ELTL artiklile 34 „[k]eelatakse liikmesriikidevahelised koguselised impordipiirangud ja kõik samaväärse toimega meetmed[ ( 3 )]”.

10.

ELTL artikli 37 lõige 1 sätestab:

„Liikmesriigid kohandavad kaubanduslikke riigimonopole nii, et kaupade hankimis‑ ja turustamistingimuste suhtes ei oleks diskrimineerimist liikmesriikide kodanike vahel.

Käesoleva artikli sätted kehtivad iga asutuse suhtes, kelle kaudu liikmesriik kas juriidiliselt või faktiliselt, otseselt või kaudselt kontrollib, määrab või oluliselt mõjutab liikmesriikidevahelist importi ja eksporti. Käesolevad sätted on kohaldatavad samuti monopolide suhtes, mis põhinevad riigi antud ainuõigusel.”

11.

ELTL artikkel 110 on sõnastatud järgmiselt:

„Ükski liikmesriik ei kehtesta teiste liikmesriikide toodetele mingeid otseseid ega kaudseid riigimakse, mis on suuremad samasugustele kodumaistele toodetele kehtestatud otsestest või kaudsetest maksudest.

Liiatigi ei kehtesta ükski liikmesriik teiste liikmesriikide toodetele selliseid riigimakse, mis võimaldaksid teiste toodete kaudset kaitset.”

12.

Direktiivi 94/62 artikli 1 lõige 1 näeb ette:

„Käesoleva direktiivi eesmärk on pakendite ja pakendijäätmete käitlemist käsitlevate siseriiklike meetmete ühtlustamine, et ühelt poolt vältida või leevendada pakendite ja pakendijäätmete mõju keskkonnale kõikides liikmesriikides ja tagada keskkonnakaitse kõrge tase ning teiselt poolt tagada siseturu toimimine ja vältida kaubandustõkkeid ning konkurentsi moonutamist ja piiramist ühenduses.”

13.

Selle direktiivi artikkel 7 pealkirjaga „Tagastamise, kogumise ja taaskasutamise süsteemid” näeb ette:

„1.   Liikmesriigid peavad võtma vajalikke meetmeid selliste süsteemide kasutuselevõtuks, millega tagatakse:

et täita käesolevas direktiivis sätestatud eesmärke.

Need süsteemid peavad olema osavõtuks avatud asjaomaste sektorite ettevõtjatele ja pädevatele ametivõimudele. Mittediskrimineerivatel tingimustel kohaldatakse neid ka imporditud toodete suhtes, kaasa arvatud süsteemidele juurdepääsu üksikasjalik kord ja kehtestatud maksud, ja kavandatakse nii, et vastavalt asutamislepingule vältida kaubandustõkkeid või konkurentsi moonutamist.

2.   Lõikes 1 nimetatud meetmed on pakendeid ja pakendijäätmeid hõlmava poliitika osa, milles võetakse eelkõige arvesse keskkonna‑ ja tarbijakaitse, ohutuse ja hügieeni nõudeid […]”

14.

Nimetatud direktiivi artikli 15 „Majandushoovad” alusel:

„Nõukogu võtab käesolevas direktiivis sätestatud eesmärkide saavutamise edendamise majandushoovad vastu asutamislepingu vastavate sätete alusel. Selliste meetmete puudumisel võivad liikmesriigid ühenduse keskkonnapoliitikat reguleerivate põhimõtete (muu hulgas põhimõte „saastaja maksab”) ja asutamislepingust tulenevate kohustuste kohaselt võtta vastu meetmed nimetatud eesmärkide saavutamiseks.”

15.

Joogipakendimaksu seaduse [Laki eräiden juomapakkausten valmisteverosta (1037/2004), edaspidi „joogipakendimaksu seadus”] nr 1037/2004 § 5 kohaselt on aktsiis kuni 51 senti ühe liitri pakendatud toote eest.

16.

Selle seaduse § 6 näeb ette maksuvabastuse juhud. Selle lõike 1 punktis 1 on sätestatud, et maksuvabad on joogipakendid, mis on hõlmatud nimetatud seaduse § 3 esimese lõigu punktis 2 osutatud toimiva tagastusskeemiga ( 4 ).

17.

Alkoholiseaduse (alkoholilaki (1143/1994), edaspidi „alkoholiseadus”) nr 1143/1994 § 1 täpsustab, et selle eesmärk on ära hoida alkoholi sisaldavate ainete ühiskondlikke, sotsiaalseid ja tervisele põhjustatavaid kahjulikke tagajärgi, kontrollides alkoholi tarbimist.

18.

Nimetatud seaduse § 8 „Alkohoolsete jookide ja etüülalkoholi import ning etüülalkoholi impordiluba” esimene lõik näeb ette:

„Ilma eriloata on lubatud importida alkohoolseid jooke isiklikuks tarvitamiseks või kaubanduslikul või ettevõtlusega seotud eesmärgil. Isiklikuks tarvitamiseks importimise korda on täpsustatud §‑s 10. Isikul, kes kasutab alkohoolseid jooke kaubanduslikul või ettevõtlusega seotud eesmärgil, peab oma tegevuse jaoks alkohoolse joogi importimiseks olema käesolevas seaduses ette nähtud eriluba […]”

19.

Alkoholiseaduse § 13 esimene lõik sätestab, et Alkol on alkohoolsete jookide jaemüügi monopol, välja arvatud selle seaduse § 14 ette nähtud erandite korral.

20.

Nimetatud seaduse § 14, mis käsitleb „[J]aemüügiluba”, näeb esimeses ja teises lõigus ette:

„Kääritamise teel valmistatud ja kuni 4,7 mahuprotsenti etüülalkoholi sisaldava alkohoolse joogi jaemüügiga võib lisaks riiklikku alkoholimüügimonopoli omavale ettevõtjale tegeleda isik, kellele on pädev ametiasutus andnud vastava jaemüügiloa.

Kääritamise teel valmistatud ja kuni 13 mahuprotsenti etüülalkoholi sisaldava alkohoolse joogi jaemüügiga võib lisaks riiklikku alkoholimüügimonopoli omavale ettevõtjale tegeleda isik, kellele pädev ametiasutus on sotsiaal‑ ja tervishoiuministeeriumi määratud tingimustel andnud loa selle toote valmistamiseks.”

21.

Eelotsusetaotlusest nähtub, et EIG, kelle registrijärgne asukoht on Eestis, käitas internetisaiti www.alkotaxi.eu, millelt sai osta eri marki lahjasid ja kangeid alkohoolseid jooke. Osale ostjatele tagas EIG ostetud alkohoolsete jookide koju kätte toimetamise.

22.

Ei ole vaidlust selle üle, et ajavahemikus 24. juunist kuni 18. augustini 2009 ( 5 ) ei täitnud EIG alkohoolsete jookide Soome kätte toimetamisel teatavaid talle Soome õigusest ( 6 ) tulenevaid kohustusi.

23.

Nimelt jättis EIG nende kaupade Soome importimisel tasumata 23144,89 eurot aktsiisi alkohoolsete jookide pealt ja 5233,52 eurot joogipakendimaksu jaemüügipakendite eest. Viimati nimetatud aktsiisi võetakse siis, kui pakend ei kuulu tagastusskeemi, nagu see oli jookide puhul põhikohtuasjas.

24.

Peale selle importis äriühingu EIG esindaja V. Visnapuu ja toimetas koju kätte alkohoolseid jooke osale Soome ostjatele ilma jaemüügiloata selle impordi jaoks.

25.

Kihlakunnansyyttäjä (Helsinki) esitas siis V. Visnapuu vastu süüdistuse raskes maksupettuses ja alkoholiseaduse rikkumise süüteos.

26.

Helsingin käräjäoikeus (Helsingi esimese astme kohus) mõistis 26. septembri 2012. aasta kohtuotsusega V. Visnapuule kaheksa kuud tingimisi vangistust ja temalt välja summa 28378,40 eurot Suomen valtiole maksmata jäetud maksude eest koos intressidega.

27.

V. Visnapuu esitas selle otsuse peale apellatsioonkaebuse. Ta väidab kõigepealt, et joogipakendimaksu seadus on kaudselt diskrimineeriv ning seega vastuolus ELTL artikliga 110. Teiseks väidab ta, et alkoholiseadus, millega kehtestatakse teatavate alkohoolsete jookide importimiseks jaemüügiloa nõue, on koguseline impordipiirang või samaväärse toimega meede ning on tema arvates seega vastuolus ELTL artikliga 34. Pealegi ei ole tema arvates mõeldav ükski ELTL artiklis 36 ette nähtud õigustus.

28.

Kihlakunnansyyttäjä (Helsinki) nagu ka Suomen valtio – Tullihallitus väidavad vastupidi, et joogipakendimaksu seadus ega alkoholiseadus ei ole liidu õigusega vastuolus.

29.

Kihlakunnansyyttäjä (Helsinki) hinnangul tuleks joogipakendimaksu seadust hinnata ainult ELTL artiklist 110 lähtuvalt ja see oleks kooskõlas ka selle artikliga. Alkoholiseadust aga ei tuleks tema arvates hinnata mitte ELTL artiklist 34, vaid ELTL artiklist 37 lähtuvalt.

30.

Sellega seoses otsustaski Helsingin hovioikeus menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

31.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimused puudutavad kahte erinevat Soome õigusnormi.

32.

Kui neli esimest küsimust puudutavad joogipakendimaksu seadust, siis viies kuni kaheksas küsimus puudutavad alkoholiseadust. Ma analüüsin kõigepealt esimest kuni neljandat küsimust koos, enne kui käsitlen viiendat kuni kaheksandat küsimust.

33.

Kuigi need kaks õigusnormi on erinevad, täheldame, et olukord põhikohtuasjas jääb samaks.

34.

Tuletan meelde, et toimiku dokumentidest nähtub, et V. Visnapuu müüs Interneti kaudu alkohoolseid jooke ja toimetas need seejärel otse Soome ostjale kätte. Nagu ma juba märkisin, ei ole V. Visnapuu neid faktilisi asjaolusid vaidlustanud ja need tuleb seega lugeda tõendatuks. Kas nendel asjaoludel tuleb V. Visnapuud käsitada kaugmüüjana, kes importis neid alkohoolseid jooke jaemüügiks Soome?

35.

Kohtutoimiku tõendite kohaselt tuleb vastata jaatavalt.

36.

Nimelt, nagu täheldab Soome valitsus oma kirjalikes seisukohtades, kui kaugmüüja, nagu V. Visnapuu, transpordib ja toimetab ise alkohoolseid jooke Soome ostjale kätte, siis tuleb alkoholiseaduse alusel arvestada, et see müüja tegeles jaemüügiga Soomes. Seevastu, kui omandiõigus nende alkohoolsete jookide suhtes anti üle välisriigis, pärast mida toimetab tellija ise või müüjast sõltumatu vedaja nimetatud alkohoolsed joogid Soome, siis tuleb müüki pidada toimunuks väljaspool Soomet.

37.

Kohtutoimiku dokumentidest nähtub, et see alkoholiseaduse tõlgendus põhineb Soome ametiasutuste poolt vastu võetud suunistel ja teatistel. Eelotsusetaotluse esitanud kohus viitabki just nendele õigusaktidele, kui ta esitab oma eelotsusetaotluses kohaldatavad siseriiklikud õigusnormid.

38.

Käesolevas kohtuasjas ei ole minu arvates lahenduses mingit kahtlust. Nimelt toimub seda laadi kehaliste esemete müügil nagu V. Visnapuu ostetud esemed – nimelt tarbekaubad, müüki tähistav omandi üleminek kättetoimetamise ajal. Kuna see toimub Soomes, siis on müük õiguslikult toimunud just Soome territooriumil.

39.

Sellest johtuvalt tuleb pidada tõendatuks, et käesoleval juhul V. Visnapuu importis ning seejärel müüs alkohoolseid jooke jaekaubanduses.

40.

Sellest olukorrast lähtuvalt ma eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusi analüüsingi.

41.

Oma nelja esimese küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt Euroopa Kohtult, kas niisugune siseriiklik õigusnorm nagu joogipakendimaksu seadus, mille kohaselt seda maksu võetakse siis, kui pakend ei kuulu tagastusskeemi, kuulub ELTL artikli 110 või ELTL artikli 34 kohaldamisalasse ja kas sellisel juhul on see õigusnorm kooskõlas ühe või teisega nendest artiklitest.

42.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib Euroopa Kohtult samuti sellise õigusnormi kooskõla kohta direktiivi 94/62 artikli 1 lõikega 1 ja artiklitega 7 ja 15.

43.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarviliku vastuse andmiseks analüüsin kõigepealt joogipakendimaksu seaduse kvalifitseerimise küsimust. Kas see seadus kujutab endast ELTL artikli 34 alusel koguselist impordipiirangut või samaväärse toimega meedet, või tuleks seda kvalifitseerida „siseriiklikuks maksuks” ELTL artikli 110 kohaldamisel?

44.

Teiseks analüüsin ma, kas nimetatud seadus on kooskõlas direktiivi 94/62 asjassepuutuvate sätetega ja ELTL artikliga 110.

45.

Kõigepealt märgin, et EL toimimise leping sisaldab kolme kogumit sätteid, mis keelavad liikmesriikidevahelised kaupade turustamise takistused. Need on ELTL artiklid 28 ja 30, ELTL artiklid 34–36 ja ELTL artikkel 110 ( 7 ).

46.

Vastavalt imporditollimakse ja samaväärse toimega makse käsitlevate ELTL artiklite 28 ja 30 kohaldatavuse küsimust ei tõstatanud eelotsusetaotluse esitanud kohus ega ei nimetatud kirjalikes seisukohtades.

47.

Põhjalikkuse huvides selgitan lühidalt, miks ma leian, et nende sätete kohaldatavus tuleb välistada.

48.

Mõistagi ei ole aktsiis põhikohtuasjas tollimaks sõna otseses mõttes.

49.

Sellegipoolest kujutab väljakujunenud kohtupraktika kohaselt iga ühepoolselt kehtestatud rahaline kohustus, hoolimata selle nimetusest ja kohaldamise viisist, mis kehtib kaupade suhtes asjaolu tõttu, et neid toimetatakse üle piiri, ja kui selle puhul ei ole ranges tähenduses tegemist tollimaksuga, endast ELTL artiklite 28 ja 30 mõttes samaväärse toimega maksu ( 8 ).

50.

Kohtutoimiku dokumentidest nähtub, et põhikohtuasjas arutatavat aktsiisi kohaldatakse teatavatele joogipakenditele, mis ei kuulu tagastusskeemi Soomes. Teisisõnu vabastatakse aktsiisist ainult joogipakendid, mis kuuluvad tagastusskeemi.

51.

Seega võetakse nende joogipakendite pealt vaidlusalust maksu mitte piiri ületamise tõttu, vaid asjaolu tõttu, et need ei kuulu tagastusskeemi. Nendel tingimustel ei kujuta joogipakendimaksu seadusega ette nähtud aktsiis endast tollimaksuga samaväärse toimega maksu.

52.

Kuna ELTL artiklite 28 ja 30 kohaldatavuse võib käesoleval juhul välistada, siis jääb kindlaks määrata, kas kohaldatav on ELTL artikkel 34 või 110.

53.

Nii V. Visnapuu kui ka Soome valitsus ja Euroopa Komisjon väidavad oma kirjalikes seisukohtades, et joogipakendimaksu seaduse suhtes ei ole kohaldatav mitte ELTL artikkel 34, vaid ELTL artikkel 110 ( 9 ).

54.

Ma jagan seda seisukohta.

55.

Sellisel juhul märgin, et ELTL artikliga 34 on keelatud kõik liikmesriikidevahelised koguselised impordipiirangud ja kõik samaväärse toimega meetmed. Euroopa Kohus andis mõistele „samaväärse toimega meede” laiendava tõlgenduse, leides, et see hõlmab igasugust siseriiklikku meedet, mis „võib otse või kaudselt, tegelikult või potentsiaalselt takistada ühendusesisest kaubandust” ( 10 ).

56.

ELTL artikkel 110 omakorda keelab kehtestada teiste liikmesriikide toodetele suuremaid siseriiklikke makse kui siseriiklike samalaadsete toodete suhtes kohaldatavad maksud või selliseid riigimakse, mis võimaldaksid teiste toodete kaudset kaitset ( 11 ). Vastupidi sellele, mis on ette nähtud ELTL artiklis 34, on ELTL artikliga 110 keelatud mitte siseriiklik maks kui selline, vaid selle diskrimineeriv või kaitsev toime, nii et selleks, et tagada kookõla selle artikliga 110, piisab, kui kõrvaldada see diskrimineeriv või kaitsev toime ( 12 ).

57.

Lisan, et siseriiklik meede, mis kuulub ELTL artikli 34 alla, võib olla õigustatud ühega ELTL artiklis 36 ja Euroopa Kohtu praktikas loetletud põhjustest nii, et see ei ole keelatud. Seevastu ELTL artikli 110 kohaldamise kontekstis sellist õigustatuse võimalust ette nähtud ei ole.

58.

Eespool nimetatud elementidest tuleneb, et ELTL artiklid 34 ja 110 on oma kohaldamisala ja nende kohaldamise tagajärgede poolest selgelt erinevad.

59.

Selles kontekstis ei ole üllatav, et Euroopa Kohus tuvastas, et ELTL artikli 34 kohaldamisala ei hõlma piiranguid, mis on sätestatud EL toimimise lepingu teistes erisätetes, ning et maksualased või tollimaksudega samaväärsete maksudena käsitletavad piirangud, mida on mainitud ELTL artiklites 28, 30 ja 110, ei kuulu ELTL artiklis 34 sätestatud keelu alla ( 13 ).

60.

Seega tuleb ELTL artiklit 110, samamoodi nagu ELTL artikleid 28 ja 30, pidada erinormiks, samas kui ELTL artikkel 34, mille kohaldamisala on väga lai, on üldnormina neile omamoodi „turvavõrk” ( 14 ). Lisaks võib konkreetse siseriikliku meetme suhtes kohaldada ainult ühte nendest ELTL artiklitest 30, 34 või 110 ( 15 ).

61.

Esitatud kaalutlusi arvestades tuleb kõigepealt analüüsida, kas joogipakendimaksu seadus kuulub ELTL artikli 110 alla, ja alles juhul, kui vastus on eitav, kas see seadus kuulub ELTL artikli 34 kohaldamisalasse ( 16 ).

62.

Ma leian nagu komisjon, et põhikohtuasjas arutatav aktsiis on ilmselgelt olemuselt maks. Tuletan meelde, et tegemist on nimelt aktsiisiga, mida makstakse Suomen valtiole teatavate joogipakendite pealt.

63.

Peale selle märgin, et kohtutoimiku dokumentidest nähtub, et seda aktsiisi kohaldatakse olenemata joogipakendite päritolu‑ või sihtkohast. Nimelt seda kohaldatakse, tuletan meelde, süstemaatiliselt teatavatele joogipakenditele objektiivsete kriteeriumide järgi, nimelt liitri pakendatud toote eest ja juhul, kui pakend ei kuulu tagastusskeemi.

64.

Seega kuulub selline maksumeede, nagu on arutamisel põhikohtuasjas ja mida kogutakse mitte selle kehtestanud liikmesriigi piiri ületamise tõttu, vaid seetõttu, et kaup ei kuulu turule viimisel tagastusskeemi, ja mida kohaldatakse nii imporditud kui ka selle liikmesriigi toodetud kaupadele, minu arvates üldise siseriikliku maksu korra alla ja seda tuleb järelikult hinnata ELTL artiklist 110 lähtudes ( 17 ).

65.

Kuivõrd ma leian, et põhikohtuasjas arutatavat maksumeedet tuleb hinnata ELTL artikli 110 seisukohast, ei ole selle analüüsimine ELTL artikli 34 seisukohast vajalik.

66.

Nagu õigesti märgib komisjon oma kirjalikes seisukohtades, tuleb enne lahendada üks küsimus. Kas direktiivi 94/62 artikli 1 lõige 1 ning artiklite 7 ja 15 eesmärk on ammendav ühtlustamine, nii et joogipakendimaksu seadust tuleks hinnata ainult neid sätteid arvestades?

67.

See küsimus on oluline, kuivõrd väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kui valdkond on liidu tasandil ammendavalt ühtlustatud, siis peab kõiki siseriiklikke meetmeid hindama ühtlustamismeetme, mitte esmase õiguse sätete alusel ( 18 ).

68.

Leian nagu komisjon, et direktiivi 94/62 ühtlustav mõju piirdub joogipakendite tagastussüsteemide korralduse valdkonnaga ( 19 ).

69.

Sellisel juhul märgin, et Euroopa Kohus leidis, et „[e]rinevalt pakendite märgistamisest ja identifitseerimisest ning pakendi koostist ja kordus‑ või taaskasutatavust käsitlevatest nõuetest, mida reguleerivad direktiivi 94/62 artiklid 8–11 ja II lisa, ei ole pakendite korduskasutamist soodustatavate siseriiklike süsteemide korraldus […] olnud täieliku ühtlustamise objektiks” ( 20 ).

70.

Tõsi on, et direktiivi 94/62 artikli 7 lõikes 1 reguleeritakse pärast sätestamist, et liikmesriigid peavad võtma vajalikke meetmeid selliste süsteemide kasutuselevõtuks, millega tagatakse tagastamise, kogumise ja taaskasutamise süsteemid, nende süsteemide korraldust ( 21 ).

71.

Selle sätte sõnastusest tuleneb siiski, et liikmesriikidel on nimetatud süsteemide konkreetses korralduses teatav kaalutlusruum. Õigupoolest on üldsõnaliselt ette nähtud, et selliseid süsteeme kohaldatakse mittediskrimineerivatel tingimustel ka imporditud toodete suhtes, kaasa arvatud süsteemidele juurdepääsu üksikasjaliku korra ja kehtestatud maksude osas. Lisaks on nimetatud sättes seejärel sõnaselgelt viidatud EL toimimise lepingule, täpsustades, et tagastussüsteemid peavad olema kavandatud nii, et „vastavalt asutamislepingule” vältida kaubandustõkkeid või konkurentsi moonutamist.

72.

Peale selle on direktiivi 94/62 artiklis 15, mis käsitleb „[m]ajandushoobasid”, jäetud liikmesriikidele oluline hindamisruum nende hoobade valiku suhtes. Nimelt võivad liikmesriigid selle artikli 15 kohaselt ühtlustatud meetmete puudumisel Euroopa Liidu keskkonnapoliitikat reguleerivate põhimõtete (muu hulgas saastaja-maksab-põhimõte) ja EL toimimise lepingust tulenevate kohustuste kohaselt võtta vastu meetmed selle direktiivi eesmärkide saavutamiseks.

73.

Tuletan meelde, et nimetatud direktiivi „eesmärk on pakendite ja pakendijäätmete käitlemist käsitlevate siseriiklike meetmete ühtlustamine, et ühelt poolt vältida või leevendada pakendite ja pakendijäätmete mõju keskkonnale kõikides liikmesriikides ja tagada keskkonnakaitse kõrge tase ning teiselt poolt tagada siseturu toimimine ja vältida kaubandustõkkeid ning konkurentsi moonutamist ja piiramist ühenduses” ( 22 ).

74.

Käesoleval juhul, nagu täpsustas Soome valitsus kohtuistungil, võeti põhikohtuasjas arutatav aktsiis vastu direktiivi 94/62 artikli 15 alusel ja täpsemalt saastaja-maksab-põhimõtte kohaldamisel.

75.

Eespool öeldust nähtub, et kuna selle direktiivi asjassepuutuvad sätted ei ole ammendavalt ühtlustatud, tuleb niisuguse siseriikliku aktsiisi nagu põhikohtuasjas kehtestamisel põhinevat pakendikäitlussüsteemi hinnata ELTL artikli 110 esimest lõiku arvestades ( 23 ).

76.

Sellisel juhul märgin, et ELTL artikli 110 eesmärk on tagada liikmesriikidevaheline kaupade vaba liikumine tavapärastes konkurentsitingimustes, kõrvaldades igasuguses vormis kaitse, mis võib kaasa tuua teistest liikmesriikidest pärit kaupadele diskrimineerivate riigimaksude kohaldamise ( 24 ). See norm peab seega tagama riigimaksude täieliku neutraalsuse siseriiklike toodete ja imporditud toodete vahelise konkurentsi osas ( 25 ).

77.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt saab liikmesriigi maksusüsteemi pidada ELTL artikliga 110 kooskõlas olevaks üksnes siis, kui on tuvastatud, et see on korraldatud viisil, mis välistab kõigil juhtudel imporditud toodete maksustamise kõrgemalt võrreldes kodumaiste toodetega ning seega, et sellega ei kaasne ühelgi juhul diskrimineerivat mõju ( 26 ).

78.

Euroopa Kohus on samuti tunnistanud, et ELTL artiklit 110 tuleb tõlgendada laialt, nii et oleks võimalik välistada kõik maksumenetlused, mis ohustavad otseselt või kaudselt siseriiklike toodete ja teiste liikmesriikide toodete võrdset kohtlemist. Seega tuleb selle sättega ette nähtud keeldu kohaldada alati, kui mõni maksusäte asetab teistest liikmesriikidest imporditud tooted võrreldes siseriiklike toodetega ebasoodsamasse olukorda ( 27 ).

79.

Täheldan, et vormiliselt ei tehta joogipakendimaksu seadusega kehtestatud maksustamiskorras joogipakenditel nende päritolu järgi vahet.

80.

Õigupoolest nähtub kohtutoimiku dokumentidest, et põhikohtuasjas arutatavat aktsiisi tuleb maksta nii kodumaiste kui ka imporditud toodete eest samadel tingimustel ja samas korras. Tuletan meelde, et käesoleval juhul maksustatakse igat imporditud või kodumaist joogipakendit aktsiisiga samas määras ja et sellest aktsiisist vabastatakse imporditud või kodumaised pakendid siis, kui need kuuluvad tagastusskeemi. Seega nagu rõhutab Soome valitsus oma kirjalikes seisukohtades, on nii põhikohtuasjas arutatava aktsiisi maksmise kui ka sellest aktsiisist vabastamise tingimused välismaiste ja kodumaiste ettevõtjate jaoks samad.

81.

Lisan, et Soome valitsus täpsustas kohtuistungil, et tagastusskeemi mittekuuluvate joogipakendite kogumine, vedu ja taaskasutus tekitavad olulisi kulusid, mille peavad saastaja-maksab-põhimõtte kohaldamisel kandma ettevõtjad, kes otsustavad tagastusskeemiga mitte liituda. Selles kontekstis kehtestas Soome valitsus aktsiisi stiimuliks ja sellises määras, mis võimaldaks saada olulisi tulusid keskkonnakaitse jaoks ( 28 ).

82.

Leian nagu komisjon, et taaskasutusele, korduskasutusele või uuesti täitmisele innustava vahendina vastab aktsiis eespool märgitud direktiivi 94/62 artiklis 1 sätestatud eesmärkidele vähendada pakendijäätmete mõju keskkonnale.

83.

Kuid isegi juhul, kui otsese diskrimineerimise tingimused ei ole täidetud, võib siseriiklik maksustamine oma mõju tõttu olla kaudselt diskrimineeriv ( 29 ).

84.

V. Visnapuu sõnul toimub sellise aktsiisiga nagu põhikohtuasjas selline kaudne diskrimineerimine.

85.

Esiteks on tema arvates välismaistel ettevõtjatel tagastusskeemiga liitumiseks mitmesuguseid takistusi, nii et vaidlusalusel perioodil oli EIG‑l võimatu selle süsteemiga ühineda.

86.

Nende takistuste hulgas on tema sõnul nimelt asjaolu, et olemasolevatest süsteemidest ainult üks nõustub liikmeks võtma välismaiseid ettevõtjaid, või veel vajadus trükkida pakenditele Soome EAN-kood (European Article Numbering) ( 30 ), milleks on vaja luua Soome turu jaoks spetsiaalne pakend. Kohtuistungil rõhutas V. Visnapuu, et tagastusskeemi liikmeks hakkamine on võimatu peamiselt suurte kulude tõttu, mida selline liitumine importijatele tekitab ( 31 ). Seega ei ole tema arvates väikeettevõtjale või keskmise suurusega ettevõtjale sellise süsteemiga liitumine majanduslikult rakendatav.

87.

Teiseks leiab V. Visnapuu, et oma süsteemi loomine oleks välismaise ettevõtja nagu EIG jaoks praktikas võimatu, arvestades miinimummahu, skeemi tegeliku toimivuse ja selle tegeliku toimivuse tõendamise nõudeid.

88.

Tema arvates kaasneb seega asjaoluga, et tagastusskeemiga liitumine või sellise skeemi loomine on importija jaoks võimatu, samas kui sellest liitumisest sõltub maksuvabastus aktsiisist, tagajärg, et selle aktsiisiga maksustatakse praktikas ainult imporditud tooteid ja see on seega vastuolus ELTL artikli 110 esimese lõiguga.

89.

Sellisel juhul märgin, et kohtutoimiku dokumentidest nähtub, et käesoleval juhul kehtivad tagastusskeemiga liitumise tingimused kõikidele, nii välis‑ kui ka kodumaistele ettevõtjatele ühtemoodi ( 32 ). Seega peaks väikeettevõtja või keskmise suurusega ettevõtja täitma samamoodi kui importija, nagu V. Visnapuu, tagastusskeemiga liitumise tingimused ja tal tuleks järelikult kanda samad liitumiskulud, kui ta otsustab skeemiga liituda ( 33 ).

90.

Sellest järeldub, nagu märgib õigesti Soome valitsus, et välis‑ ja kodumaisel ettevõtjal on siseriiklikul tasandil samad võimalused tagastusskeemiga ühineda, et vältida joogipakendite pealt aktsiisi maksmist.

91.

Mis puutub võimalusse luua oma enda tagastusskeem, siis ma ei näe samuti, mille poolest oleks välismaine ettevõtja nagu V. Visnapuu kodumaise ettevõtjaga võrreldes ebasoodsamas olukorras, kuivõrd viimasel tuleb täita samu nõudeid.

92.

Esitatud kaalutlustest nähtub minu arvates, et a priori ei saa tagastusskeemiga liitumise või sellise skeemi loomise tingimuste osas väita mingit kaudset diskrimineerimist.

93.

Sama tuleb tõdeda joogipakendite tagastusskeemi käsitleva joogipakendimaksu seaduse kooskõla suhtes direktiivi 94/62 artikliga 7 ( 34 ).

94.

Kõiki esitatud elemente arvestades leian, et niisugust siseriiklikku õigusnormi nagu joogipakendimaksu seadus, millega vabastatakse sellest maksust teatavad joogipakendid, tingimusel et need kuuluvad tagastusskeemi, tuleb hinnata ELTL artiklist 110 lähtudes. Seda artiklit ja direktiivi 94/62 artikli 1 lõiget 1 ning artikleid 7 ja 15 tuleb tõlgendada nii, et niisugune õigusnorm ei ole nendega vastuolus.

95.

Kuivõrd ma välistasin ELTL artikli 34 kohaldatavuse, ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohtu kolmandale ja neljandale küsimusele vaja vastata.

96.

Oma viienda kuni kaheksanda küsimusega, mida tuleb samuti analüüsida koos, küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult sisuliselt, kas olukorras, kus Soome ostja ostab kaugmüügi teel alkohoolseid jooke müüjalt, kes tegutseb muus liikmesriigis kui Soome Vabariik ja kes tagab kättetoimetamise Soomes, tuleb niisugust nagu alkoholiseaduse § 8 esimesest lõigust tulenevat siseriiklikku meedet, millega kehtestatakse kaubanduslikul eesmärgil alkohoolsete jookide importimisele eriloa nõue, hinnata ELTL artiklist 34 või ELTL artiklist 37 lähtudes, ning vastaval juhul, kas seda meedet tuleb pidada ühe või teise selle artikliga kooskõlas olevaks.

97.

Eelotsusetaotlusest nähtub, et eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib Euroopa Kohtult täpsemalt, kas alkoholiseaduse § 8 esimene lõik on kooskõlas EL toimimise lepingu kolmanda osa II jaotise 3. peatüki sätetega liikmesriikidevaheliste koguseliste piirangute keelamise kohta ( 35 ).

98.

Ma leian, samamoodi nagu kõik menetlusse astujad valitsused, et niisuguses olukorras nagu põhikohtuasjas, kus alkohoolseid jooke imporditi nende jookide „jaemüügiks”, tuleb alkoholiseaduse § 8 esimese lõigu kooskõla asjassepuutuvate liidu õiguse sätetega hindamisel arvesse võtta ka selle seaduse § 13 ja 14, mis puudutavad vastavalt alkohoolsete jookide jaemüügi monopoli ja, teatavate alkohoolsete jookide puhul, jaemüügiloa nõuet.

99.

Sellisel juhul näib mulle tarvilik esitada eelnevalt need siseriiklikud sätted, nagu need tulenevad kohtutoimiku dokumentidest.

100.

Soome Vabariigi ühinemine liiduga tegi vajalikuks tema kaubanduslikku alkohoolsete jookide riigimonopoli kohandada, et täita liidu õiguse eeskirju ja eelkõige ELTL artiklit 37 ( 36 ).

101.

Seda silmas pidades nõustus Soome Vabariik kaotama impordi, ekspordi, tootmise ja hulgiturustamise ainuõigused ( 37 ), võttes 8. detsembril 1994 vastu alkoholiseaduse ( 38 ).

102.

Selle seaduse § 8 esimesest lõigust koostoimes §‑ga 13 tuleneb, et Soome monopol, mis kuulub Alkole, kes on üleni Suomen valtiole kuuluv, puudutab ainult alkohoolsete jookide jaemüüki.

103.

Tuletan nimelt meelde, et vastavalt alkoholiseaduse § 13 esimesele lõigule on Alkol „alkohoolsete jookide jaemüügi monopol” ( 39 ). Lisan, et selle seaduse § 36 esimese lõigu punktist 1 nähtub, et Alko ülesanne on korraldada jaemüüki, mille monopol on nimetatud seadusega talle andnud.

104.

Alkoholiseaduse § 8 esimese lõigu esimene lause – tuletan meelde – sätestab, et „[i]lma eriloata on lubatud importida alkohoolseid jooke isiklikuks tarvitamiseks või kaubanduslikul või ettevõtlusega seotud eesmärgil” ( 40 ). Seega ei ole Alkol impordi ainuõigust.

105.

Sellegipoolest on eriolukordades, mille üheks näiteks on minu arvates põhikohtuasjas arutatav olukord, alkohoolsete jookide importimiseks nõutav eriluba.

106.

Tuletan nimelt meelde, et vastavalt alkoholiseaduse § 8 esimese lõigu viimasele lausele peab„[i]sikul, kes kasutab alkohoolseid jooke kaubanduslikul või ettevõtlusega seotud eesmärgil, […] oma tegevuse jaoks alkohoolse joogi importimiseks olema käesolevas seaduses ette nähtud eriluba” ( 41 ).

107.

Järelikult, kui – nagu põhikohtuasjas – Eestis asuv kaugmüüja soovib importida alkohoolseid jooke, et müüa neid ostjale, kes asub Soomes, peab tal olema selle sätte kohaldamisel „eriluba”.

108.

Nagu märgib Rootsi valitsus oma kirjalikes seisukohtades, näib, et nõutava loa tüüp sõltub sellest, mis alkohoolsete jookidega pärast nende importimist tehakse. Kui importija soovib neid hulgi turustada, siis on tal vaja hankida hulgimüügiluba. Kui, nagu käesoleval juhul, ta soovib müüa tarbijale, siis on tal vaja hankida pädevalt siseriiklikult ametiasutuselt jaemüügiluba.

109.

Alkoholiseaduse §‑st 14 nähtub, et seda jaemüügiluba ei ole vaja hankida kõikide alkohoolsete jookide jaoks, vaid ainult nende jaoks, mis on vähese alkoholisisaldusega.

110.

Tuletan meelde, et selle seaduse § 14 esimese lõigu alusel nimelt „[k]ääritamise teel valmistatud ja kuni 4,7 mahuprotsenti etüülalkoholi sisaldava alkohoolse joogi jaemüügiga võib […] tegeleda isik, kellele on pädev ametiasutus andnud vastava jaemüügiloa”.

111.

Lisan, et nimetatud seaduse § 14 teise lõigu alusel võib lisaks Alkole kääritamise teel valmistatud ja kuni 13 mahuprotsenti etüülalkoholi sisaldava alkohoolse joogi jaemüügiga tegeleda isik siis, kui ta on saanud loa valmistada asjaomast toodet sotsiaal‑ ja tervishoiuministeeriumi määratud tingimustel ( 42 ).

112.

Alkoholiseaduse § 8 esimese lõigu kohaselt koostoimes §‑ga 13 ja 14 on kaugmüüjal nagu V. Visnapuu, kes asub Eestis ja soovib müüa alkohoolseid jooke Soomes jaekaubana, kuni 4,7 mahuprotsenti etüülalkoholi sisaldavate alkohoolsete jookide importimiseks ja müümiseks Soome ostjale vaja jaemüügiluba.

113.

Suurema alkoholisisaldusega alkohoolsete jookide puhul ei ole kaugmüüjal nagu V. Visnapuu jaemüügiluba vaja, kuivõrd neid jooke võib jaekaubana müüa ainult Alko.

114.

Märgin kohe, et kohtuistungil täpsustas V. Visnapuu, et kõik põhikohtuasjas arutatavad alkohoolsed joogid sisaldasid rohkem kui 4,7 mahuprotsenti etüülalkoholi, nii et need ei kuulunud mitte alkoholiseaduse § 14 esimese lõigu alla kuuluvate jookide hulka, vaid selle seaduse §‑s 13 ette nähtud Soome jaemüügimonopoli alla.

115.

Esitatud kaalutlusi arvestades tuleb analüüsida, kas alkoholiseaduse § 8 esimene lõik ja §‑d 13 ja 14, millega antakse jaemüügi ainuõigus Alkole ja kehtestatakse teatavate jaemüügiks mõeldud alkohoolsete jookide importimiseks jaemüügiloa nõue, kuuluvad ELTL artikli 37 või ELTL artikli 34 kohaldamisalasse ja kas sel juhul on need sätted kooskõlas ühe või teisega nendest artiklitest.

116.

Kas alkoholiseaduse § 8 esimene lõik ja §‑d 13 ja 14 kuuluvad ELTL artikli 37 või ELTL artikli 34 kohaldamisalasse?

117.

Märgin, et ELTL artikli 37 kohaldamisala ELTL artikli 34 suhtes piiritlemist on kohtupraktikas juba arutatud, nimelt kohtuotsustes Franzén ( 43 ) ja Rosengren jt ( 44 ).

118.

Esimeses kohtuotsuses sedastas Euroopa Kohus eristuskriteeriumi, leides, et „monopoli olemasolu ja toimimist puudutavaid õigusnorme tuleb analüüsida, lähtudes [ELTL artikli 37] sätetest, mis on kaubandusliku riigimonopoli poolt ainuõiguse teostamist käsitlev erisäte” ( 45 ), enne kui ta leidis, et seevastu „mõju, mida võivad ühendusesisesele kauplemisele avaldada siseriiklike õigusaktide muud sätted, mida on võimalik käsitleda monopoli toimimisest eraldi, kuigi need võivad seda mõjutada, tuleb analüüsida, lähtudes [ELTL artiklist 34]” ( 46 ).

119.

See eristamine põhines varasemal kohtupraktikal, milles Euroopa Kohus oli juba piiritlenud ELTL artikli 37 kohaldamisala. Viitan ainult kolmele kohtuotsusele.

120.

Nii oli Euroopa Kohus oma kohtuotsuses Miritz ( 47 ) tuvastanud, et „kuna tasakaalustusmaks on oma ülesehituselt ja olemuselt seotud Saksa alkoholimonopolisüsteemiga, tuleb vastust […] otsida ELTL artikli 37 raamest, mis käsitleb spetsiaalselt riigimonopolide kohandamist” ( 48 ).

121.

Samamoodi oli Euroopa Kohus oma kohtuotsuses Rewe-Zentral ( 49 ) leidnud, et „[ELTL artikkel 37] on kaubanduslikke riigimonopole käsitlev erisäte” ( 50 ) ja et „see säte ei oma seega tähtsust siseriiklike õigusnormide suhtes, mis ei käsitle riigimonopoli eriülesannet, nimelt ainuõiguse teostamist – vaid käsitlevad üldisemalt alkohoolsete jookide tootmist ja turustamist, olenemata sellest, kas need kuuluvad või mitte kõnealusesse monopoli” ( 51 ).

122.

Või lisaks oli Euroopa Kohus oma kohtuotsuses Grandes distilleries Peureux ( 52 ) täpsustanud, et „[ELTL artikli 37] sätted puudutavad […] ainult tegevust, mis on olemuslikult seotud kõnealuse monopoli erifunktsiooni täitmisega, kuid ei ole asjakohane nende siseriiklike sätete seisukohalt, mis ei ole [seotud] kõnealuse erifunktsiooni täitmisega” ( 53 ).

123.

Nende kohtupraktikas sedastatud lahenduste seisukohast püsis ELTL artikli 37 kohaldamisala täpse ulatuse suhtes teatav kahetähenduslikkus. Kas selle sätte kohaldamisala peaks piirduma monopoli konkreetse funktsiooniga, nimelt selle ainuõigusega? Kas siseriiklik õigusnorm, mis läheb kaugemale monopolile antud stricto sensu ainuõiguse teostamisest, kuid mis on olemusliku seose tõttu sellele monopolile määratud erifunktsiooni teostamisega seotud selle monopoli olemasolu ja toimimisega, kuulub nimetatud sätte kohaldamisalasse?

124.

Seda kahetähenduslikkust ei olnud kohtuotsusega Franzén ( 54 ) täielikult kaotatud, kuivõrd selles kohtuotsuses loeti ELTL artikli 37 kohaldamisalasse kuuluvaks siseriiklik säte õigusnormis, mis käsitles importi ja mis läks kaugemale alkohoolsete jookide jaemüügi monopoli stricto sensu ainuõiguse teostamisest ( 55 ).

125.

Vastuse nendele küsimustele andis seejärel Euroopa Kohus oma kohtuotsuses Rosengren jt ( 56 ), mis käsitleb Rootsi alkohoolsete jookide jaemüügi monopoli.

126.

Selles kohtuotsuses leidis Euroopa Kohus, et asjaomane siseriiklik meede, mis üldjuhul keelab isikul importida eraviisiliselt alkohoolseid jooke, „ei korralda […] iseenesest monopoli poolt alkohoolsete jookide jaemüügi ainuõiguse teostamist Rootsi territooriumil” ( 57 ). Seega ei saa Euroopa Kohtu hinnangul „[n]imetatud meedet, mis ei käsitle seega monopoli poolt tema erifunktsiooni täitmist, […] järelikult lugeda ka monopoli olemasoluga seonduvaks” ( 58 ).

127.

Euroopa Kohus lisas, et „selline keeld [ei reguleeri] tegelikkuses monopoli toimimist, kuna see ei puuduta alkohoolsete jookide jaemüügi tingimusi” ( 59 ). Selleks ta täpsustas, et „[k]eelu eesmärk ei ole reguleerida monopoli poolt toodete valimise süsteemi, tema müügivõrgustikku ega kõnealuse monopoli poolt turustavate toodete turustus‑ ega reklaamikorraldust” ( 60 ), enne järeldamist, et „[n]eil asjaoludel ei saa sellist keeldu lugeda monopoli olemasolu ja toimimist puudutavaks õigusnormiks” ( 61 ).

128.

Seega sedastas Euroopa Kohus ELTL artikli 37 kohaldamisala kitsendava tõlgenduse, piirates selle kohaldamisala õigusnormidega, mis käsitlevad otseselt monopolile määratud ainuõigust.

129.

See kohtuotsuses Rosengren jt ( 62 ) antud lahendus läks vastuollu kohtujuristide Tizzano ja Mengozzi esitatud ettepanekutega kohtuasjas, milles oli tehtud see kohtuotsus, ja seda on õiguskirjanduses kritiseeritud ( 63 ). Sellegipoolest on uuemates kohtuotsustes Euroopa Kohus seda lahendust kinnitanud ( 64 ).

130.

Arvestades seda hiljutist kohtupraktikat, tuleb kontrollida, kas alkoholiseaduse § 8 esimene lõik ja §‑d 13 ja 14 kujutavad endast monopoli olemasolu või toimimist puudutavaid õigusnorme ( 65 ).

131.

Ma leian nagu kõik menetlusse astujad valitsused, et ei ole mingit kahtlust, et alkoholiseaduse §‑s 13 osutatud norm, millega antakse riigimonopolile alkohoolsete jookide jaemüügi ainuõigus, puudutab põhikohtuasjas arutatava Soome monopoli olemasolu ennast ja kuulub ilmselgelt ELTL artikli 37 kohaldamisalasse.

132.

Aga kuidas on olukord kuni 4,7 mahuprotsenti etüülalkoholi sisaldavate alkohoolsete jookide impordiks ja jaemüügiks vajaliku loa nõudega, nagu on ette nähtud alkoholiseaduse § 8 esimeses lõigus ja §‑s 14?

133.

Soome ja Norra valitsuse sõnul tuleks neid sätteid hinnata ELTL artiklist 34 lähtudes, kuivõrd nimetatud sätetes osutatud alkohoolseid jooke monopolile antud ainuõigus ei hõlma.

134.

Ma ei saa nende argumentidega nõustuda. Minu arvates tuleb alkoholiseaduse § 8 esimest lõiku ja §‑i 14 samuti hinnata ELTL artiklist 37 lähtudes, kuivõrd need puudutavad Soome monopoli poolt tema eriülesande täitmist.

135.

Sellisel juhul täheldan kõigepealt, et põhikohtuasjas arutatavale monopolile määratud eriülesanne seisneb sellele monopolile ainuõiguse reserveerimises ja seega alkohoolsete jookide jaemüügi korraldamises Soomes, välja arvatud kuni 4,7 mahuprotsenti etüülalkoholi sisaldavate alkohoolsete jookide osas, mille puhul nõutakse igalt isikult, kes soovib neid jooke Soome importida ja seal jaekaubana müüa, Soome pädeva ametiasutuse väljastatud jaemüügiluba.

136.

Teiseks märgin, et olukord põhikohtuasjas on spetsiifiline ja erineb varasemas kohtupraktikas, nimelt kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus Rosengren jt ( 66 ) käsitletud juhtudest. Erinevalt selles kohtuasjas arutatud õigusnormist ei keela nimelt alkoholiseaduse § 8 esimene lõik ja § 14 kaugmüüjal nagu V. Visnapuu kuni 4,7 mahuprotsenti etüülalkoholi sisaldavaid alkohoolseid jooke importida, vaid kehtestavad sellele impordile jaemüügiloa nõude, „kui” see kaugmüüja soovib tegeleda jaemüügiga Soomes.

137.

Nagu märgib õigesti Rootsi valitsus, ei ole loanõuet kehtestatud mitte alkohoolseid jookide üle piiri toomise suhtes, vaid nende jookide „jaemüügi” suhtes.

138.

Peale selle märgin, et kui Euroopa Kohus oli oma kohtuotsuses Rosengren jt ( 67 ) otsustanud, et reguleerides importi ja seega jaemüügile eelnevat etappi, ei reguleerinud siseriiklik meede, mida arutati kohtuasjas, milles tehti nimetatud kohtuotsus, monopoli poolt tema ainuõiguse teostamist, siis põhikohtuasjas arutatavad siseriiklikud meetmed reguleerivad ilmselgelt jaemüüki, nii et näib, et on tõendatud olemuslik seos samal jaeturul tegutseva Soome monopoliga.

139.

Kolmandaks arvan ma, et jaemüügiloal ei oleks ilma selle monopoli olemasolu ja toimimiseta mingit mõtet ( 68 ).

140.

Nimelt ei oleks alkohoolsete jookide jaemüügimonopoli puudumise korral mingit mõtet nõuda jaemüügiluba ainult kuni 4,7 mahuprotsenti etüülalkoholi sisaldavate alkohoolsete jookide jaoks.

141.

Seevastu juhul, kus nagu käesolevas asjas on jaemüügi ainuõigus antud riiklikule äriühingule, on jaemüügiloa nõude eesmärk tagada, et see monopol saaks täita oma eriülesannet.

142.

Nimelt, mis juhtuks, kui sellises olukorras nagu põhikohtuasjas mingit jaemüügiluba ei nõutaks?

143.

EIG, kes on asutatud teises liikmesriigis, võiks importida ja müüa jaekaubanduses Soome tarbijatele, ilma kontrollita, kõiki alkohoolseid jooke, olenemata alkoholisisaldusest.

144.

Nendel asjaoludel võiks kaugmüüja, nagu V. Visnapuu, alkoholiseadusega kehtestatud monopolist seega kõrvale hiilida ja kahjustada selle olemasolu ennast.

145.

Sellest tuleneb, et jaemüügiloa olemasolu võimaldab kontrollida, et imporditud ja jaemüügiks mõeldud alkohoolsed joogid ei kuulu riigimonopolile määratud ainuõiguse alla, ning järelikult tagab selle monopoli kaudu tema jaemüügi ainuõiguse teostamise enda.

146.

Siseriiklikku meedet, mis puudutab selle monopoli poolt tema eriülesande täitmist, tuleb vaadelda selle monopoli olemasolu ennast käsitleva meetmena ( 69 ).

147.

Seega on minu arvates see loanõue mitte üksnes olemuslikult seotud jaemüügimonopoli eriülesande täitmisega, vaid puudutab ka selle monopoli poolt tema eriülesande täitmist ennast.

148.

Neljandaks märgin samamoodi nagu Rootsi valitsus ja komisjon, et alkoholiseaduse kohaldamisel võivad Soome tarbijad osta ja importida kõiki teistest liikmesriikidest pärit alkohoolseid jooke, tingimusel et nad kasutavad müüjast sõltumatut vedajat või korraldavad kohaletoimetamise Soome territooriumile ise, ja et omandiõigus alkohoolsete jookide suhtes on ostjale üle läinud enne nende Soome importimist.

149.

Seega olukorras, kus Soome tarbija ostab kaugteenuse kaudu alkohoolseid jooke ja kus nende jookide omandiõiguse ja riskide üleminek toimub väljaspool Soome territooriumi, ei kehtestataks kaugmüüjale nagu V. Visnapuu loanõuet, kuivõrd Soomes jaemüüki ei ole toimunud.

150.

Kui Soome territooriumil jaemüüki ei toimu, ei ole jaemüügiloal seega mingit mõtet, kuna ei oleks mingit jaemüügimonopolist mööda hiilimise riski.

151.

Ma näen selles taas kinnitust sellele, et jaemüügiluba tuleb pidada seonduvaks Soome monopolile määratud eriülesandega, mis seisneb selles, et talle reserveeritakse üle 4,7 mahuprotsendi etüülalkoholi sisaldavate alkohoolsete jookide jaemüügi korraldamine.

152.

Arvestades kõiki eespool nimetatud kaalutlusi, leian ma, et nii alkoholiseaduse § 13 kui ka selle seaduse § 8 esimest lõiku ja § 14 tuleb hinnata ELTL artiklist 37 lähtudes.

153.

Euroopa Kohus on korduvalt otsustanud, et „nii [ELTL artikli 37 ] tekstist kui ka selle asukohast aluslepingu süsteemis tuleneb, et selle artikli eesmärk on tagada kaupade kogu [sise]turul vaba liikumise aluspõhimõtte järgimine, eelkõige koguseliste piirangute ja samaväärse toimega meetmete kaotamise teel liikmesriikidevahelises kaubavahetuses ning säilitada sel viisil normaalsed konkurentsitingimused liikmesriikide majanduste vahel juhul, kui mõnes liikmesriigis on teatava toote suhtes kehtestatud kaubanduslik riigimonopol” ( 70 ).

154.

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et „[nimetatud artikkel] ei nõua kaubanduslike riigimonopolide täielikku keelustamist, vaid näeb nende tegevuse korralduse ette selliselt, et nende kaupade ostmise ja müügi tingimustega oleks välistatud igasugune liikmesriikide kodanike vaheline diskrimineerimine” ( 71 ).

155.

Nimelt on ELTL artikli 37 „eesmärk […] ühildada liikmesriikide võimalus säilitada teatud kaubanduslikud monopolid, mis on vahendid avaliku huvi eesmärkide teenimiseks, ühisturu rajamise ja toimimise nõuetega. Nimetatud artikli eesmärk on kõrvaldada takistused kaupade vabale liikumisele, jättes siiski kehtima sellised kauplemist piiravad mõjutusvahendid, mis on lahutamatult seotud kõnealuste monopolide olemusega” ( 72 ).

156.

Seega ELTL artikkel 37 „nõuab […], et monopoli olemasolu ja toimimine oleksid korraldatud selliselt, et kaupade hankimis‑ ja turustamistingimuste suhtes oleks välistatud igasugune diskrimineerimine liikmesriikide kodanike vahel, nii et kauplemine teistest liikmesriikidest pärit toodetega ei oleks juriidiliselt või faktiliselt pandud ebasoodsamatesse tingimustesse võrreldes kauplemisega kodumaiste toodetega ning et liikmesriikidevahelist konkurentsi ei oleks moonutatud” ( 73 ).

157.

Käesoleval juhul tuletan kõigepealt meelde nagu Soome valitsus, et alkoholiseaduse eesmärk, nagu nähtub selle §‑st 1, on ära hoida alkoholi sisaldavate ainete ühiskondlikke, sotsiaalseid ja tervisele põhjustatavaid kahjulikke tagajärgi, kontrollides alkoholi tarbimist.

158.

Jaemüügi osas on alkoholi tarbimise reguleerimine tagatud sama valitsuse sõnul Soome monopoliga ja teatavate vähese alkoholisisaldusega jookide puhul jaemüügiloa süsteemiga.

159.

Lisan, et Rootsi valitsuse sõnul on uuringud tõestanud, et suurema juurdepääsuga alkohoolsetele jookidele nende kogutarbimine suureneb. Samuti väheneb selle valitsuse arvates alkoholi kogutarbimine ja selle ohvrite arv seda rohkem, mida raskem on alkohoolseid jooke kätte saada.

160.

Selles kontekstis ei ole vaidlust selles, et eesmärgiga kaitsta rahvatervist alkoholi kahjulike mõjude eest taotlevad Soome jaemüügimonopol ja jaemüügiloa nõue avaliku huvi eesmärki ( 74 ).

161.

Märgin teiseks, et ei kirjalikes seisukohtades ega kohtuistungil ei väidetud, et Soome monopol rikuks ELTL artiklis 37 kehtestatud nõudeid.

162.

Sellisel juhul märgin uuesti, et kohtutoimiku dokumentidest nähtub, et selle jaemüügimonopoli korraldus ja toimimine ei takista teistes liikmesriikides asutatud müüjatel müüa alkohoolseid jooke tarbijatele Soomes, tingimusel et need tarbijad korraldavad ise transpordi Soome. Lisaks võivad nii kodu‑ kui ka välismaised ettevõtjad müüa alkohoolseid jooke riigimonopolile, kes müüb neid seejärel edasi tarbijale Soomes.

163.

Seega ei ole käesoleval juhul elemente, mis tõendaksid, et tarbijate nõudlus alkohoolsete jookide järele ei ole rahuldatud, ega seda, et imporditud tooted oleksid kodumaiste toodetega võrreldes ebasoodsamas olukorras.

164.

Peale selle märgin nagu Soome valitsus, et kohtutoimiku dokumentidest nähtub, et keegi ei väitnud, et jaemüügiloa tingimused vastavalt alkoholiseadusele oleksid diskrimineerivad.

165.

Sellisel juhul märgin, et selle valitsuse kirjalikest seisukohtadest nähtub, et jaemüügiluba on nõutav nii kodumaistele ettevõtjatele, kes soovivad müüa jaekaubanduses, kui ka välismaistele ettevõtjatele, kes soovivad importida ja müüa jaekaubanduses kuni 4,7 mahuprotsenti etüülalkoholi sisaldavaid alkohoolseid jooke ning oleks kohaldatav, tegemata vahet Soomes valmistatud toodetel ja teistes liikmesriikides toodetud toodetel.

166.

Seega on siseriiklikel jaemüügiloa eeskirjadel nii õiguslikult kui ka faktiliselt sama mõju nii kodumaiste toodete müügile kui ka teistest liikmesriikidest imporditud toodete müügile ja neid kohaldatakse vahet tegemata kodu‑ ja välismaiste ettevõtjate suhtes.

167.

Pealegi lisan, et kui niisuguses olukorras nagu põhikohtuasjas, kus müüja impordib alkohoolseid jooke muust liikmesriigist kui Soome Vabariik ja toimetab kätte Soome ostjale, ei oleks luba nõutav, võiks jaemüügiloa süsteem põhjustada vastupidise diskrimineerimise olukordi, kuivõrd selle loa nõue oleks kehtestatud ainult kodumaiste alkohoolsete jookidele.

168.

Kuigi kõik esitatud elemendid viitavad, et ei monopoli seaduslikkust ega jaemüügiloa seaduslikkust ei saa a priori seada kahtluse alla, ei anna need teavet selle monopoli konkreetse korralduse ja toimimise kohta, ja eelkõige monopoli poolt toodete valimise süsteemi kohta, monopoli müügivõrgu kohta või alkoholireklaami kohta. Just nende kriteeriumide alusel võiski Euroopa Kohus hinnata monopoli toimimise eeskirjade kooskõla ELTL artiklist 37 lähtudes ( 75 ).

169.

Seega on siseriikliku kohtu ülesanne kõiki tema käsutuses olevaid andmeid arvestades kindlaks teha, kas Soome jaemüügimonopoli korraldus ja toimimine on diskrimineerivad või imporditud toodete suhtes ebasoodsamad.

170.

Viimaseks lisan, et Soome valitsus on seisukohal, et rahvatervise kaitse eesmärki ei saaks saavutada muude vähem piiravate vahenditega, kui kehtestada Soomes toimuvale jaemüügile jaemüügiloa nõue või Soome monopoli ainuõigus. Nimelt tekiks selle valitsuse sõnul juhul, kui välisriigi müüja saaks müüa ise Soome ostjale, sellega uus alkohoolsete jookide turustamise kanal, mis pakuks konkurentsi monopolile ja loa alusel müügile, ilma et see alluks mingisugusele pädevate ametiasutuste kontrollile.

171.

Selleks märgib Soome valitsus nimelt, et loasüsteem on vajalik, et kontrollida, et ettevõtjad, kes on saanud müügiloa, järgivad alkohoolsete jookide müüki reguleerivaid õigusnorme ( 76 ).

172.

Samuti tuletan meelde, et kohtutoimiku dokumentidest nähtub, et tarbijad võivad teatud tingimustel tellida ja importida alkohoolseid jooke välisriigi müüjalt. Seega ei keela alkoholiseadus eraviisilist importi.

173.

Esitatud elementidest lähtudes leian, et alkoholiseaduse § 8 esimest lõiku ning § 13 ja 14 tuleb pidada vajalikuks ja proportsionaalseks rahvatervise kaitsmise eesmärgiga.

174.

Kõiki neid kaalutlusi arvestades leian, et ELTL artiklit 37 tuleb tõlgendada nii, et niisugune siseriiklik õigusnorm nagu alkoholiseadus ei ole sellega vastuolus, tingimusel et monopoli korraldus ja toimimine on kohandatud viisil, mis välistab igasuguse diskrimineerimise liikmesriikide kodanike vahel hankimis‑ ja turustamistingimustes, nii et teistest liikmesriikidest pärit kaupade turustamise tingimused ei oleks õiguslikult ega faktiliselt kodumaiste kaupadega võrreldes ebasoodsamad, mida tuleb kontrollida siseriiklikul kohtul.

175.

Kuivõrd ma välistasin ELTL artikli 34 kohaldatavuse, ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohtu seitsmendale ja kaheksandale küsimustele vaja vastata.

176.

Esitatud põhjendustes lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Helsingin hovioikeusele järgmiselt: