1

Oma apellatsioonkaebuses palub InnoLux Corp., varem Chimei InnoLux Corp. (edaspidi „InnoLux”), tühistada osaliselt Euroopa Liidu Üldkohtu otsus InnoLux vs. komisjon (T‑91/11, EU:T:2014:92, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega see kohus esiteks muutis komisjoni 8. detsembri 2010. aasta otsust K(2010) 8761 (lõplik), [ELTL] artiklis 101 ja Euroopa Majanduspiirkonna lepingu artiklis 53 sätestatud menetluse kohta (Juhtum COMP/39.309 – LCD), mille kokkuvõte avaldati 7. oktoobri 2011. aasta Euroopa Liidu Teatajas (ELT C 295, lk 8; edaspidi „vaidlusalune otsus”), määrates talle selle otsuse artikliga 2 määratud trahvi summaks 288 miljonit eurot, ning teiseks jättis ülejäänud osas rahuldamata tema hagi, milles ta nõudis selle otsuse tühistamist teda puudutavas osas ja trahvi vähendamist.

2

Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [ELTL] artiklites [101] ja [102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 23/2, lk 3) artikli 23 lõiked 2 ja 3 sätestavad:

„2.   Komisjon võib oma otsusega määrata ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele trahve, kui need tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu:

[...]

Ühegi rikkumises osalenud ettevõtja [...] puhul ei tohi trahv ületada 10% selle eelmise majandusaasta kogukäibest.

[...]

3.   Trahvisumma määramisel võetakse arvesse nii rikkumise raskust kui ka kestust.”

3

Suuniste määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (EÜT 2006, C 210, lk 2; edaspidi „trahvide arvutamise suunised”) punktis 13 on pealkirja „Müügiväärtuse määramine” all sätestatud:

„Trahvi põhisumma kindlaksmääramisel võetakse aluseks [ettevõtja müüdud] nende kaupade või teenuste väärtus, millega on rikkumine otseselt või kaudselt [...] [Euroopa Majanduspiirkonna (EMP)] asjaomasel territooriumil seotud [...]” [Tsitaati on parandatud Euroopa Kohtus, kuna suuniste eestikeelne tõlge on ebatäpne.]

4

Vaidluse tausta ning vaidlusaluse otsuse, nagu neid on kirjeldatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1–27, võib kokku võtta järgmiselt.

5

Chi Mei Optoelectronics Corp. (edaspidi „CMO”) oli Taiwani õiguse alusel asutatud äriühing, mis kontrollis maailma eri paigus asuvate ja aktiivmaatriksiga vedelkristallkuvarite („Liquid Crystal Displays”, edaspidi „LCD”) tootmisega tegelevate äriühingute kontserni.

6

20. novembril 2009 sõlmis CMO äriühingutega InnoLux Display Corp. ja TPO Displays Corp. ühinemislepingu. Selle lepingu kohaselt 18. märtsil 2010 TPO Displays Corp. ja CMO lõppesid. Ühendav õiguslik üksus muutis ärinime kahel korral ‐ kõigepealt sai InnoLux Display Corp‑ist Chimei InnoLux Corp. ja seejärel InnoLux, apellant käesolevas apellatsiooniasjas.

7

Korea õiguse alusel asutatud äriühing Samsung Electronics Co., Ltd (edaspidi „Samsung”) esitas 2006. aasta kevadel komisjoni teatise alusel, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (EÜT 2002, C 45, lk 3; ELT eriväljaanne 08/02, lk 155), komisjonile trahvide eest kaitse saamise taotluse. Samsung andis selles teada mitut ettevõtjat, sealhulgas apellanti hõlmavast kartellist, mis puudutas teatud tüüpi LCD‑sid.

8

23. novembril 2006 andis komisjon Samsungile selle koostööteatise punkti 15 alusel tingimusliku kaitse, keeldudes selle andmisest ühele teisele kartellis osalenule, nimelt samuti Korea õiguse alusel asutatud äriühingule LG Display Co. Ltd (edaspidi „LGD”).

9

27. mail 2009 algatas komisjon haldusmenetluse ja võttis vastu vastuväiteteatise, mis adresseeriti 16‑le äriühingule, sealhulgas CMO‑le ja kahele tema 100% osalusega Euroopa tütarettevõtjale Chi Mei Optoelectronics BV ja Chi Mei Optoelectronics UK. Ltd. Vastuväiteteatises selgitati muu hulgas põhjuseid, miks peeti Üldkohtu praktikat kohaldades kaht viimati nimetatud CMO tütarettevõtjat solidaarselt vastutavaks CMO poolt toime pandud rikkumiste eest.

10

Vastuväiteteatise adressaadid andsid komisjonile kirjalikult oma arvamuse nende suhtes esitatud vastuväidete kohta selleks ette nähtud tähtajal. Mitu vastuväiteteatise adressaati, sealhulgas apellant, kasutasid ka oma õigust olla suuliselt ära kuulatud ärakuulamisel, mis toimus 22. ja 23. septembril 2009.

11

4. märtsi 2010. aasta teabenõudes ja 6. aprilli 2010. aasta kirjas paluti muu hulgas pooltel esitada andmed müügiväärtuste kohta, mida nende trahvide arvutamisel aluseks võetakse, ja esitada selles küsimuses oma seisukohad. CMO vastas sellele kirjale 23. aprillil 2010.

12

Komisjon võttis vaidlusaluse otsuse vastu 8. detsembril 2010. See saadeti 16‑st vastuväiteteatise saanud äriühingust kuuele, sh apellandile, LGD‑le ja AU Optronics Corp-ile (edaspidi „AUO”). Apellandi tütarettevõtjaid selles aga enam ei nimetatud.

13

Vaidlusaluses otsuses tuvastas komisjon kuue suure rahvusvahelise LCD tootja, sealhulgas apellandi, LGD ja AUO vahel keelatud kokkuleppe, mis puudutas 12‑tollise või suurema toote kaht järgmist kategooriat: LCD‑d infotehnoloogiale nagu sülearvutid ja arvutiekraanid, ning LCD‑d televiisoritele (edaspidi koos „kartelli esemeks olevad LCD‑d”).

14

Vaidlusaluse otsuse kohaselt oli kartelli puhul tegemist ELTL artikli 101 ja 2. mail 1992. aasta Euroopa Majanduspiirkonna lepingu (EÜT 1994, L 1, lk 3; edaspidi „EMP leping”) artikli 53 ühe vältava rikkumisega, mis kestis vähemalt 5. oktoobrist 2001 kuni 1. veebruarini 2006. Kartelli liikmed pidasid sel perioodil mitu mitmepoolset koosolekut, mida nad kutsusid „Cristali koosolekuteks”. Nendel koosolekutel oli selgelt konkurentsivastane eesmärk, sest need andsid osalejatele muu hulgas võimaluse määrata kindlaks kartelli esemeks olevate LCD‑de miinimumhinnad, arutada nende hinnaprognoose, et vältida hinna langemist ja koordineerida hinnatõuse ning tootmiskoguseid. Rikkumisperioodil kohtusid kartelliosalised ka kahepoolselt ning vahetasid sageli teavet „Cristali koosolekutel” arutatud teemade kohta. Samuti võtsid nad meetmeid, et kontrollida, kas nendel koosolekutel vastu võetud otsuseid täideti.

15

Vaidlusaluse otsusega määratud trahvide kindlaksmääramiseks kasutas komisjon trahvide arvutamise suuniseid. Neid kohaldades määratles komisjon nende kartelli esemeks olevate LCD‑de müügiväärtuse, millega oli rikkumine otseselt või kaudselt seotud. Ta määratles selleks keelatud kokkuleppe osaliste müügi kolm kategooriat:

16

Komisjon leidis, et ta võib piirduda eelmises punktis mainitud kahe esimese kategooria arvessevõtmisega, sest kolmanda kategooria kaasamine ei olnud määratud trahvide piisava hoiatava mõju taseme saavutamiseks vajalik.

17

Mis puudutab apellanti, siis lükkas komisjon tagasi tema vastuväited muu hulgas seoses asjaoluga, et asjassepuutuv müügiväärtus oleks tulnud arvutada ilma, et oleks võetud arvesse tema „otsemüüki EMP‑s töödeldud toodete kaudu”.

18

Kohaldades komisjoni teatist, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul, kinnitas komisjon ka kõigepealt Samsungile antud täielikku puutumatust. Ent ta asus seisukohale, et apellandi koostöö ei andnud alust mingiks trahvi vähendamiseks.

19

Arvestades muu hulgas neid asjaolusid, määras komisjon vaidlusaluse otsuse artiklis 2 apellandile trahvi summas 300000000 eurot.

20

Apellant esitas Üldkohtu kantseleisse 21. veebruaril 2011 saabunud hagiavalduse, milles paluti Üldkohtul vaidlusalune otsus osaliselt tühistada ja vähendada talle selle otsusega määratud trahvi.

21

Oma hagi põhjendamiseks esitas apellant kolm väidet, millest esimese kohaselt kohaldas komisjon trahvi väljaarvutamisel asjassepuutuva müügiväärtuse kindlaksmääramiseks õiguslikult väära mõistet „otsemüük EMP‑s töödeldud toodete kaudu” ning kolmanda kohaselt hõlmas müügiväärtus, mille komisjon tema osas kindlaks määras, ekslikult muud müüki kui kartelli esemeks olevad LCD‑d.

22

Vaidlustatud kohtuotsuses nõustus Üldkohus viimati nimetatud väitega, mistõttu ta vähendas oma täielikku pädevust teostades apellandi trahvi summani 288000000 eurot. Ülejäänud osas jättis Üldkohus hagi rahuldamata.

23

Apellatsioonkaebuses palub apellant Euroopa Kohtul:

24

Komisjon palub Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kohtukulud välja apellandilt.

25

Pärast kohtujuristi ettepaneku esitamist taotles komisjon Euroopa Kohtu kantseleile 6. mail 2015 esitatud taotlusega menetluse suulise osa uuendamist. Oma taotluse põhjenduses märgib komisjon sisuliselt, et kohtujuristi esitatud ettepanekus on moonutatud tema teatud argumente ja selles tuginetakse apellatsioonkaebuse lõikudele, mis on eksitavad ja faktiliselt väärad.

26

Kõigepealt tuleb meenutada, et Euroopa Liidu Kohtu põhikirjas ja Euroopa Kohtu kodukorras ei ole pooltele ette nähtud võimalust esitada kohtujuristi ettepanekule vastuseks seisukohti (vt kohtuotsus Vnuk, C‑162/13, EU:C:2014:2146, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).

27

ELTL artikli 252 teise lõigu kohaselt on kohtujuristi ülesanne avalikul kohtuistungil täiesti erapooletult ja sõltumatult teha põhjendatud ettepanekuid kohtuasjades, mis Euroopa Liidu Kohtu põhikirja kohaselt nõuavad tema osalust. Kohtujuristi ettepanek ega selleni jõudmiseks läbitud arutluskäik ei ole Euroopa Kohtule siduvad (vt kohtuotsus komisjon vs. Parker Hannifin Manufacturing ja Parker-Hannifin, C‑434/13 P, EU:C:2014:2456, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

28

Seetõttu ei ole see, et pool ei nõustu kohtujuristi ettepanekuga – olenemata sellest, mis küsimusi selles analüüsiti –, iseenesest põhjus, mis õigustab menetluse suulise osa uuendamist (kohtuotsus E.ON Energie vs. komisjon, C‑89/11 P, EU:C:2012:738, punkt 62).

29

Sellega seoses tuleb märkida, et kodukorra artikli 83 kohaselt võib Euroopa Kohus igal ajal, olles kohtujuristi ära kuulanud, uuendada määrusega menetluse suulise osa, eelkõige kui ta leiab, et tal ei ole piisavalt teavet või kui asja lahendamisel tuleks tugineda argumendile, mille üle pooled või Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 23 nimetatud huvitatud isikud ei ole vaielnud (kohtuotsus Nordzucker, C‑148/14, EU:C:2015:287, punkt 24).

30

Käesoleval juhul ei ole see nii. Nimelt, nagu ka apellant esitas komisjon nii menetluse kirjalikus kui ka suulises osas kõik faktilised ja õiguslikud argumendid, millele ta väited tuginevad. Olles kohtujuristi ära kuulanud, on Euroopa Kohus seetõttu seisukohal, et tal on asja lahendamiseks kogu vajalik teave ja et see on tema menetluses läbi vaieldud.

31

Eeltoodud kaalutlusi arvestades leiab Euroopa Kohus, et menetluse suulise osa uuendamiseks ei ole alust.

32

Apellant esitab oma apellatsioonkaebuse toetuseks kaks väidet. Esimene väide puudutab õigusnormi rikkumist seetõttu, et trahvi arvutamisel võttis Üldkohus ELTL artiklit 101 ja EMP lepingu artiklit 53 rikkudes mõiste „otsemüük EMP‑s töödeldud toodete kaudu” kasutamise tõttu arvesse rikkumisega seotud toodete sisemüüki, mille apellant realiseeris väljaspool EMP‑d, tehes seda ainult põhjusel, et need tooted olid paigaldatud valmistoodetesse, mida müüdi sõltumatutele kolmandatele isikutele EMP‑s. Teine väide puudutab õigusnormi rikkumist põhjusel, et Üldkohus rikkus diskrimineerimiskeelu põhimõtet selle mõiste kohaldamisega iga vertikaalselt integreeritud kartelli liikme suhtes.

33

Esiteks heidab apellant Üldkohtule ette seda, et rikkudes trahvide arvutamise suuniste punkti 13, lisas ta trahvi arvutamisel arvessevõetava müügiväärtuse hulka tema valmistoodete müügi EMP‑s kui „otsemüügi EMP‑s töödeldud toodete kaudu”, ehkki selle sätte tähenduses ei ole see müük rikkumisega seotud.

34

Nimelt hõlmab apellandi hinnangul vaidlusaluses otsuses tuvastatud rikkumine ainult LCD‑kuvareid, mitte valmistooteid, millesse need kuvarid paigaldati, mistõttu on EMP‑s nimetatud punkti 13 tähenduses rikkumisega seotud müük ainult LCD‑de müük kolmandatele isikutele või kontsernisisene tarne seotud klientidele. Kuigi LCD on valmistoote komponent, ei müüda mitte valmistootesse paigaldamiseks mõeldud LCD‑sid, vaid valmistooteid endid. Lisaks ei müüdud valmistooteid turul, millel rikkumine aset leidis. Seetõttu ei saa valmistoodete müük EMP‑s piirata konkurentsi LCD‑de turul EMP‑s. Seega ei saa vaidlusaluses otsuses tuvastatud rikkumine seda müüki hõlmata.

35

Apellant leiab ka, et Üldkohus eristas vääralt vertikaalselt integreeritud kartelliosaliste sisetarnet selle alusel, kas nad moodustasid ühe ettevõtja ostjaga, kellega nad olid seotud, kuuludes kategooriasse „otsemüük EMP‑s töödeldud toodete kaudu” või ei moodustanud sellise ostjaga üht ettevõtjat, kuuludes kategooriasse „otsemüük EMP‑s”. Nimelt, kuna tuvastatud rikkumine hõlmab kontsernisisest müüki, ei ole rikkumise tuvastamisel selline eristamine millegagi põhjendatud.

36

Selle kohta märgib apellant, et Üldkohus otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 48 ja 49 vääralt, et valik võtta arvesse „otsemüüki EMP‑s töödeldud toodete kaudu” on seda enam õigustatud, et tõenditest nähtub, et kartelli esemeks olevate LCD‑de sisemüük kartelli kuuluvatele ettevõtjatele toimus hinnaga, mida kartell mõjutas, ning et kartelli liikmed olid teadlikud sellest, et kartelli esemeks olevate LCD‑de hind mõjutas neid sisaldavate valmistoodete hinda. Need järeldused puudutasid nimelt kõiki kartelli liikmeid. „Tegeliku” sisemüügi, mida sai sellena trahvi arvutamisel arvesse võtta, eristamine müügist, mis ei ole „tegelik” ja mille sai seetõttu tähelepanuta jätta ning asendada valmistoodetesse paigaldatud LCD‑kuvarite „tegeliku” müügiga kolmandatele isikutele, on seetõttu täiesti kunstlik.

37

Teiseks on apellant seisukohal, et komisjon eiras Üldkohtu lahendit, mis tehti kohtuotsuses Europa Carton vs. komisjon (T‑304/94, EU:T:1998:89), mida Euroopa Kohus kinnitas kohtuotsuses Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon (C‑580/12 P, EU:C:2014:2363), kuna selle asemel, et käsitada sisemüüki sama moodi nagu müüki kolmandatele isikutele, kohaldas ta vaidlusaluse otsuse mõne adressaadi suhtes nende sisemüügi toimumiskoha kindlaksmääramisel teistsugust kriteeriumi.

38

Apellandi hinnangul kasutas komisjon kolmandatele isikutele LCD‑de müügi puhul kriteeriumina valmistoodetesse paigaldamiseks mõeldud LCD‑de tarne kohta, olenemata sellest, kus valmistooteid müüdi. Ent InnoLuxi poolt LCD‑de sisetarne puhul oli selleks kriteeriumiks LCD‑sid sisaldavate valmistoodete tarne koht, olenemata sellest, kus LCD‑d valmistoodetesse paigaldati. Komisjon kohtles seega erinevalt ja ebasoodsamalt teatud vertikaalselt integreeritud adressaatide LCD‑de sisetarnet. Kuna tegelikult puudutas kartell nii sisemüüki kui ka müüki kolmandatele isikutele, oleks kohtuotsuse Europa Carton vs. komisjon (T‑304/94, EU:T:1998:89) õige kohaldamise korral tulnud võtta arvesse kõigi kartelli liikmete kogu LCD‑de tarnet EMP‑s, olenemata sellest, kas müüdi kontserni sisse või kolmandale isikule.

39

Kolmandaks väidab apellant, et kohtuotsusest Ahlström Osakeyhtiö jt vs. komisjon (C‑89/85, C‑104/85, C‑114/85, C‑116/85, C‑117/85 ja C‑125/85‐C‑129/85, EU:C:1993:120) tuleneb, et Euroopa Liidu pädevus ei laiene igasugusele müügile EMP‑s, vaid ainult asjaomase toote niisugusele müügile EMP‑s, millega seoses toimus kooskõlastatud tegevus ja mille kohta tuvastati, et see kujutab endast rikkumist. Kuid käesolevas asjas puudutas rikkumine ainult LCD‑sid, mitte järgmisse etappi kuuluvaid valmistooteid, mis neid LCD‑sid sisaldasid. Seega otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 70 vääralt, et kohtuotsus Ahlström Osakeyhtiö jt vs. komisjon (C‑89/85, C‑104/85, C‑114/85, C‑116/85, C‑117/85 ja C‑125/85‐C‑129/85, EU:C:1993:120) lubas arvesse võtta LCD‑de sisetarnet, mille apellant teostas väljaspool EMP‑d, sest äriühingud, kes paigaldasid neid valmistoodetesse, kuulusid temaga samasse ettevõtjasse, ja nende müüki selle ettevõtja poolt EMP‑s.

40

Apellant leiab ka, et Üldkohus rikkus kohtuotsuses Ahlström Osakeyhtiö jt vs. komisjon (C‑89/85, C‑104/85, C‑114/85, C‑116/85, C‑117/85 ja C‑125/85‐C‑129/85, EU:C:1993:120) kehtestatud kriteeriumi, märkides vaidlustatud kohtuotsuse punktis 46, et LCD‑sid sisaldavate valmistoodete müük „kahjustas konkurentsi EMP‑s”. Nimelt ei müüdud valmistooteid EMP‑s turul, mida rikkumine mõjutas. Juba seetõttu ei saa see müük piirata konkurentsi sellel turul. Kohtuotsuses Ahlström Osakeyhtiö jt vs. komisjon (C‑89/85, C‑104/85, C‑114/85, C‑116/85, C‑117/85 ja C‑125/85‐C‑129/85, EU:C:1993:120) kehtestatud kriteeriumi alusel liidu pädevuse määratlemiseks ei piisa „EMP‑ga seotud müügi” kindlakstegemisest. Nimelt peab olema tõendatud rikkumise esemeks olevate toodete, st LCD‑de reaalne müük EMP‑s.

41

Neljandaks väidab apellant, et kohtuotsuse Istituto Chemioterapico Italiano ja Commercial Solvents vs. komisjon (6/73 ja 7/73, EU:C:1974:18) punktis 33 märgitu ei luba järeldada, et LCD‑de sisetarned EMP‑s asuvatele tootmisrajatistele ‐ näiteks Samsungi puhul ‐ ei kujuta endast müüki EMP‑s, kui valmistooteid, millesse need LCD‑d paigaldatakse, müüakse väljaspool EMP‑d. Väär on seisukoht, et LCD‑de sisemüük EMP‑s piirab konkurentsi sel territooriumil ainult siis, kui valmistooteid, millesse LCD‑d paigaldatakse, müüakse samuti EMP‑s.

42

Viiendaks on apellant seisukohal, et kriteerium, mida komisjon ja Üldkohus tema kontsernisiseste tarnete toimumiskoha kindlaksmääramisel kasutasid, toob kaasa konkureerivate karistuste ohu ja ohu, et tekib pädevuskonflikt teiste konkurentsiasutustega, mis võib viia selleni, et sama tehing kvalifitseeritakse rikkumiseks ja selle eest määravad karistusi maailma erinevad konkurentsiasutused. Seega, käesolevas asjas võib juhul, kui komisjon määrab trahvi EMP‑st välja tarnitud komponendiga seotud tehingu eest seetõttu, et valmistoode, mis seda komponenti sisaldab, müüdi EMP turul, sama tehingu eest karistuse määrata nii EMP‑st väljas kui ka selle sees.

43

Komisjon on seisukohal, et põhjenduskäigus, millega Üldkohus apellandi argumentatsiooni tagasi lükkas, ei ole õigusnormi rikutud. Seetõttu on esimene väide alusetu. Lisaks on selle väite raames esitatud viimane argument uus ja järelikult vastuvõetamatu, kuna see esitati esimest korda alles apellatsioonkaebuses.

44

Esimeses väites väidab apellant sisuliselt, et Üldkohus rikkus õigusnormi sellega, et ta arvas talle määratava trahvi arvutamisel müügiväärtuse hulka „otsemüügina EMP‑s töödeldud toodete kaudu” tema niisuguste valmistoodete müügi EMP‑s, mille realiseerisid ‐ pärast nendesse kartelli esemeks olevate LCD‑de paigaldamist – tema 100% osalusega tütarettevõtjad, mis asusid väljaspool EMP‑d, kuigi sellel müügil puudus igasugune seos rikkumisega. Nii toimides rikkuvat Üldkohus trahvi arvutamise suuniste punkti 13, Euroopa Kohtu ja Üldkohtu asjassepuutuvat kohtupraktikat ning komisjoni territoriaalse pädevuse piire.

45

Olgu meenutatud, et määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 teises lõigus sätestatakse, et ühegi rikkumises osalenud ettevõtja ja ettevõtjate ühenduse puhul ei tohi trahv ületada 10% selle eelmise majandusaasta kogukäibest.

46

Nagu Euroopa Kohus on juba otsustanud, peab komisjon iga juhtumi puhul, ja võttes arvesse nimetatud määrusega kehtestatud karistuste korra konteksti ning sellega taotletavaid eesmärke, hindama, millist mõju soovitakse asjaomasele ettevõtjale avaldada, pidades silmas eeskätt selle ettevõtja tegelikku majanduslikku olukorda kajastavat käivet ajavahemikus, mil rikkumine toime pandi (kohtuotsused Britannia Alloys & Chemicals vs. komisjon C‑76/06 P, EU:C:2007:326, punkt 25, Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon, C‑580/12 P, EU:C:2014:2363, punkt 53, ning LG Display ja LG Display Taiwan vs. komisjon, C‑227/14 P, EU:C:2015:258, punkt 49).

47

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on trahvi kindlaksmääramisel lubatud arvesse võtta nii ettevõtja kogukäivet, mis on üks, olgugi et ligikaudne ja ebatäiuslik näitaja ettevõtja suuruse ja majandusliku võimsuse kohta, kui ka käibe seda osa, mis tuleneb rikkumise esemeks olnud kaupade müügist, mis võib näidata rikkumise ulatust (kohtuotsused Musique Diffusion française jt vs. komisjon, 100/80‐103/80, EU:C:1983:158, punkt 121, Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon, C‑580/12 P, EU:C:2014:2363, punkt 54, ning LG Display ja LG Display Taiwan vs. komisjon, C‑227/14 P, EU:C:2015:258, punkt 50).

48

Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et kuigi määruse nr 1/2003 artikli 23 lõige 2 jätab komisjonile kaalutlusruumi, piirab see siiski selle teostamist, kehtestades objektiivsed kriteeriumid, mida komisjon peab järgima. Esiteks on ettevõtjale määrata võidava trahvi summal arvuline ja absoluutne ülempiir, mistõttu on konkreetsele ettevõtjale määrata võidava trahvi maksimumsumma ette kindlaks tehtav. Teiseks on selle kaalutlusõiguse teostamine piiratud ka käitumisnormidega, mille komisjon ise on endale kehtestanud, muu hulgas trahvide arvutamise suunistes (kohtuotsused Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon, C‑580/12 P, EU:C:2014:2363, punkt 55, ning LG Display ja LG Display Taiwan vs. komisjon, C‑227/14 P, EU:C:2015:258, punkt 51).

49

Kõnealuste suuniste punktis 13 sätestatakse, et „trahvi põhisumma kindlaksmääramisel võetakse aluseks [ettevõtja müüdud] nende kaupade või teenuste väärtus, millega on rikkumine otseselt või kaudselt [...] EMP asjaomasel territooriumil seotud”. Nende suuniste punktis 6 täpsustatakse, et „[r]ikkumisega seotud kaupade ja teenuste müügiväärtuse sidumisel [selle] kestusega saadakse adekvaatne asendusväärtus, mis kajastab üheaegselt rikkumise majanduslikku tähtsust ja iga rikkumises osalenud ettevõtja osakaalu”.

50

Trahvide arvutamise suuniste punkti 13 eesmärk on niisiis seada ettevõtjale määratud trahvi arvutamisel lähtepunktiks summa, mis kajastaks rikkumise majanduslikku tähtsust ja kõnealuse ettevõtja suhtelist osakaalu rikkumises (kohtuotsused Team Relocations jt vs. komisjon, C‑444/11 P, EU:C:2013:464, punkt 76, Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon, C‑580/12 P, EU:C:2014:2363, punkt 57, ning LG Display ja LG Display Taiwan vs. komisjon, C‑227/14 P, EU:C:2015:258, punkt 53).

51

Järelikult hõlmab punktis 13 viidatud müügiväärtuse mõiste müüki EMP‑s turul, mida rikkumine mõjutas, ilma et tuleks kindlaks teha, kas rikkumine tegelikult seda müüki mõjutas, kuna see osa kogukäibest, mis tekkis rikkumise esemeks olevate kaupade müügist, on iseenesest parim rikkumise majanduslikku tähtsust kajastav näitaja (vt selle kohta kohtuotsused Team Relocations jt vs. komisjon, C‑444/11 P, EU:C:2013:464, punktid 75‐78, Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon, C‑580/12 P, EU:C:2014:2363, punktid 57‐59; Dole Food ja Dole Fresh Fruit Europe vs. komisjon, C‑286/13 P, EU:C:2015:184, punktid 148 ja 149, ning LG Display ja LG Display Taiwan vs. komisjon, C‑227/14 P, EU:C:2015:258, punktid 53‐58 ja 64).

52

Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et nagu nähtub muu hulgas ka vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 73 ja 90, realiseeriti apellandi müük, mida võeti arvesse trahvi arvutamisel „otsemüügina EMP‑s töödeldud toodete kaudu”, mitte tooteturul, mida rikkumine mõjutas – milleks oli kartelli esemeks olevate LCD‑de turg ‐, vaid sellest erineval tooteturul, nimelt järgmise etapi turul, kuhu kuulusid neid LCD‑sid sisaldavad valmistooted, kuna kõnealused kartelli esemeks olevad LCD‑d müüdi niisugusel juhul apellandi ja tema vertikaalselt integreeritud tütarettevõtjate vaheliste sisetehingutega väljapoole EMP‑d.

53

Ent vaidlustatud kohtuotsuse punktist 45 nähtub, et arvesse ei võetud kartelli esemeks olevaid LCD‑sid sisaldavate valmistoodete kogu müügiväärtust, vaid ainult seda osa nende väärtusest, mis võis vastata valmistoodetesse integreeritud kartelli esemeks olevate LCD‑de väärtusele, kui ettevõtja, millesse kuulus apellant, müüs neid tooteid EMP‑s asuvatele temast sõltumatutele ettevõtjatele. Seda järeldust ei ole vaidlustatud.

54

Erinevalt sellest, mida väidab apellant, ei rikkunud Üldkohus mingit õigusnormi, otsustades muu hulgas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 47, et komisjon võis trahvi arvutamiseks valmistoodete müüki nii arvesse võtta.

55

Tõsi, kuigi trahvide arvutamise suuniste punktis 13 viidatud mõiste „müügiväärtus” ei saa hõlmata ettevõtja realiseeritud seda müüki, mis ei kuulu kartellikokkuleppe kohaldamisalasse (vt kohtuotsused Team Relocations jt vs. komisjon, C‑444/11 P, EU:C:2013:464, punkt 76, Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon, C‑580/12 P, EU:C:2014:2363, punkt 57, ning LG Display ja LG Display Taiwan vs. komisjon, C‑227/14 P, EU:C:2015:258, punkt 53), ei oleks määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 eesmärgiga kooskõlas see, kui keelatud kokkuleppe vertikaalselt integreeritud poolte puhul tuleks ainuüksi seetõttu, et nad on paigaldanud rikkumise esemeks olevad tooted valmistoodetesse väljaspool EMP‑d, trahvi arvutamisel arvesse jätmata võtta nende valmistoodete EMP‑s realiseeritud müügiväärtuse osa, mis võib vastata rikkumise esemeks olevate toodete väärtusele.

56

Nimelt, nagu Üldkohus sisuliselt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 71 märkis ja nagu on otsustanud ka Euroopa Kohus, võivad vertikaalselt integreeritud ettevõtjad saada ELTL artiklit 101 rikkuvast horisontaalsest hinnakokkuleppest tulu mitte ainult müügist sõltumatutele kolmandatele isikutele rikkumise esemeks oleval kaubaturul, vaid ka järgneval, töödeldud kaupade turul, kus pakutakse kaupu, mis on toodetud rikkumise esemeks olevatest kaupadest, ja seda kahel põhjusel. Need ettevõtjad kas kannavad rikkumisega kaasnenud sisendite hinna tõusud edasi töödeldud kaupade hindadesse või siis nad ei kanna neid edasi, mis omakorda annab neile kulueelise oma konkurentide ees, kes varustavad end nende samade sisenditega kaubaturul, mida rikkumine puudutab (kohtuotsus Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon, C‑580/12 P, EU:C:2014:2363, punkt 60).

57

Sellest tuleneb, et Üldkohus otsustas õigesti vaidlustatud kohtuotsuse punktides 70 ja 71, et kui vertikaalselt integreeritud ettevõtja paigaldab rikkumise esemeks olevad tooted valmistoodetesse oma tootmisüksustes, mis asuvad väljaspool EMP‑d, võib selle ettevõtja poolt nende valmistoodete müük EMP‑s sõltumatutele kolmandatele isikutele kahjustada konkurentsi nende toodete turul ja seega võib niisugust rikkumist pidada EMP‑s tagasilööke tekitavaks, isegi kui asjassepuutuv valmistoodete turg on eraldiseisev turg võrreldes rikkumise esemeks oleva turuga.

58

Selle kohta märkis ka Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 48 ja 49 esiteks, et tõenditest, millele viidatakse muu hulgas vaidlusaluse otsuse põhjenduses 394 ja mida Üldkohtus kahtluse alla ei seata, tuleneb, et kartelli esemeks olevate LCD‑de sisemüük kartelli kuuluvatele ettevõtjatele toimus hinnaga, mida kartell mõjutas, ning teiseks, et selle otsuse põhjendustest 92 ja 93 tuleneb muu hulgas, et need kartelli liikmed olid teadlikud sellest, et kartelli esemeks olevate LCD‑de hind mõjutas neid sisaldavate valmistoodete hinda.

59

Olgu meenutatud, et Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et ainult Üldkohus on pädev tuvastama ja hindama fakte ning põhimõtteliselt uurima tõendeid, millele ta faktide tuvastamisel tugineb. Nimelt, kui tõendid on hangitud nõuetekohaselt, kui on järgitud õiguse üldpõhimõtteid ning tõendamiskohustust ja tõendite esitamist puudutavaid menetlusnorme, on üksnes Üldkohus pädev hindama talle esitatud tõendite tõenduslikku väärtust. Sellise hinnangu andmine – välja arvatud tõendite moonutamine ‐ ei ole käsitatav Euroopa Kohtu kontrollile alluva õigusküsimusena (kohtuotsus E.ON Energie vs. komisjon, C‑89/11 P, EU:C:2012:738, punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika).

60

Ent kuigi apellant leiab oma esimese väite põhjenduses, et tõendid, millele tugineti vaidlustatud kohtuotsuse punktides 48 ja 49, ei puudutanud ainult vertikaalselt integreeritud ettevõtjaid, kelle osas komisjon kasutas mõistet „otsemüük EMP‑s töödeldud toodete kaudu”, vaid ka kartelli muid liikmeid, või lausa kõiki selle liikmeid, ei väida ta, et Üldkohus neid tõendeid moonutas.

61

Eeltoodut arvestades tuvastas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 46, 70 ja 84 õigesti, et kuigi valmistoodete müük ei toimunud rikkumise esemeks oleval turul, kahjustas see siiski ELTL artiklit 101 rikkudes konkurentsi EMP‑s ja seda muu hulgas tarbijate kahjuks. Üldkohus ei rikkunud seega õigusnormi, järeldades selle kohtuotsuse punktides 47 ja 87, et valmistoodete müük oli EMP‑s toime pandud rikkumisega seotud trahvide arvutamise suuniste punkti 13 tähenduses.

62

Samuti tuleb täheldada, et selle müügi arvesse võtmata jätmise tagajärjel vähendataks ka kunstlikult konkreetse ettevõtja toime pandud rikkumise majanduslikku tähtsust, kuna juba see, kui arvesse ei võetaks müüki, mida kartell tegelikult EMP‑s kahjustas, viiks selleni, et lõpuks määrataks trahv, millel puudub tegelik seos asjaomase kartellikokkuleppe kohaldamisulatusega sel territooriumil (vt analoogia alusel kohtuotsused Team Relocations jt vs. komisjon, C‑444/11 P, EU:C:2013:464, punkt 77, Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon, C‑580/12 P, EU:C:2014:2363, punkt 58, ning LG Display ja LG Display Taiwan vs. komisjon, C‑227/14 P, EU:C:2015:258, punkt 54).

63

Täpsemalt, nagu märkis ka Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 46, 47, 71 ja 74, annaks selle müügi väärtuse arvesse võtmata jätmine tingimata põhjendamatu eelise vertikaalselt integreeritud ettevõtjatele, kes nagu apellantki paigaldavad olulise osa rikkumise esemeks olevaid tooteid oma tootmisüksustes, mis asuvad väljaspool EMP‑d, võimaldades neil vältida karistust, mis on proportsionaalne nende tähtsusega sellel kaubaturul ja nende tegevuse kahjulikkusega konkurentsile EMP‑s.

64

Üldkohtule ei saa ette heita seda, et ta eristas kartelli liikmete müüki olenevalt sellest, kas nad moodustasid või ei ühe ettevõtja äriühingutega, kes rikkumise esemeks olevaid tooteid valmistoodetesse paigaldasid.

65

Nimelt, vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikale tähendab konkurentsiõiguse kontekstis mõiste „ettevõtja” majandusüksust, isegi kui õiguslikus mõttes koosneb see majandusüksus mitmest füüsilisest või juriidilisest isikust (vt muu hulgas kohtuotsused Hydrotherm Gerätebau, 170/83, EU:C:1984:271, punkt 11, ning Arkema vs. komisjon, C‑520/09 P, EU:C:2011:619, punkt 37).

66

Seetõttu, nagu ka Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 90 õigesti märkis, on kartelli liikmed, kes nagu apellantki moodustavad asjassepuutuvaid tooteid valmistoodetesse paigaldavate tootmisüksustega ühe ettevõtja ELTL artikli 101 tähenduses, objektiivselt erinevas olukorras võrreldes nende liikmetega, keda nagu apellandid kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus LG Display ja LG Display Taiwan (C‑227/14 P, EU:C:2015:258, punktid 46 ja 47), tuleb pidada seda paigaldamist teostavatest ettevõtjatest eraldiseisvateks ettevõtjateks selle sätte tähenduses. Nimelt, kui esimesel juhul tuleb asjassepuutuva toote müüki pidada sisemüügiks, siis teisel juhul müüakse neid tooteid sõltumatutele kolmandatele ettevõtjatele. Selle objektiivselt erineva olukorraga on põhjendatav nende müükide erinev kohtlemine. Kuid apellant ei ole käesoleva apellatsioonkaebuse raames vastu vaielnud Üldkohtu kaalutlustele, mis on esitatud muu hulgas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 70 ja 90 ning mis puudutavad kartellis osalenud ettevõtjate ühe ettevõtjana käsitlemist.

67

Tõsi, nagu märgib ka apellant, otsustas Euroopa Kohus kohtuotsuses Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon (C‑580/12 P, EU:C:2014:2363, punkt 59) EMP sisekontekstis, et ELTL artikli 101 rikkumise eest määratava trahvi arvutamisel arvesse võetava müügiväärtuse kindlaksmääramiseks ei tule eristada müügitehinguid vastavalt sellele, kas need teostati sõltumatute kolmandate isikutega või samasse ettevõtjasse kuuluvate üksustega.

68

Ent erinevalt sellest, mida väitis apellant Euroopa Kohtu istungil, ei tulene sellest kohtuotsusest, et sisemüüki tuleb kohelda sama moodi nagu müüki sõltumatutele kolmandatele isikutele selles mõttes, et kuna viimaste puhul võeti arvesse ainult EMP‑s realiseeritud müüki, tuleb sama moodi trahvi arvutamisel arvesse võtta ainult EMP‑s toimunud sisemüüki.

69

Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 73 ja 74 sisuliselt otsustas, tuleneb kohtuotsusest Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon (C‑580/12 P, EU:C:2014:2363) ainult see, et vertikaalselt integreeritud ettevõtja trahvi arvutamisel tuleb üldjuhul arvesse võtta müügiväärtust, mis hõlmab kogu rikkumise esemeks oleva toote müüki EMP‑s, sealhulgas ettevõtjas endas toimunud toote sisemüüki.

70

Ent sellisel juhul nagu käesolevas asjas, kus rikkumise esemeks olevate toodete sisemüük vertikaalselt integreeritud ettevõtjas leidis aset väljaspool EMP‑d, ei välista miski sellesse ettevõtjasse kuuluvale kartelli liikmele trahvi kindlaksmääramisel nende valmistoodete müügi arvessevõtmist, mille ta realiseeris EMP‑s tehingutes sõltumatute kolmandate isikutega. Vastupidi, nagu meenutati käesoleva kohtuotsuse punktis 56, tuleneb kohtuotsuse Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon (C‑580/12 P, EU:C:2014:2363) punktist 60 just see, et seda müüki tuleb üldjuhul arvesse võtta, kuna rikkumine paratamatult seda mõjutas.

71

Selles suhtes on täiesti asjakohatud apellandi argumendid, mis puudutavad komisjoni territoriaalset pädevust.

72

Tõsi, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 58 meenutas, tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikast, et kui ettevõtjad, mis on asutatud väljaspool EMP‑d, kuid mis toodavad kolmandatele isikutele EMP‑s müüdavaid kaupu, lepivad kokku EMP‑s asuvatelt klientidelt küsitavas hinnas ja täidavad seda kokkulepet tõesti kooskõlastatud hindadega müües, siis osalevad nad kooskõlastatud tegevuses, mille eesmärk ja tagajärg on konkurentsi piiramine siseturu piires ELTL artikli 101 tähenduses, ning komisjonil on territoriaalne pädevus asja menetleda (vt selle kohta kohtuotsus Ahlström Osakeyhtiö jt vs. komisjon, C‑89/85, C‑104/85, C‑114/85, C‑116/85, C‑117/85 ja C‑125/85‐C‑129/85, EU:C:1993:120, punktid 13 ja 14).

73

Käesolevas asjas puudub aga vaidlus selles, et komisjon oli pädev asjassepuutuva kartelli suhtes ELTL artiklit 101 kohaldama, kuna nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 42 ja 66, täitsid selle kartelli liikmed, sealhulgas apellant, seda ülemaailmset kokkulepet EMP‑s, müües selle territooriumil rikkumise esemeks olevaid tooteid sõltumatutele kolmandatele isikutele.

74

Apellatsioonkaebuse käesolev väide puudutab aga eraldi küsimust, nimelt ELTL artikli 101 rikkumise eest apellandile määratava trahvi arvutamist. Vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktides 46‐51 meenutatud kohtupraktikale on oluline kindlaks määrata arvessevõetav müügiväärtus, et selle trahvi summa kajastaks rikkumise majanduslikku tähtsust ja apellandi suhtelist osakaalu rikkumises. Ent nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 52‐70, järeldas Üldkohus õigesti, et komisjon võis selleks arvesse võtta apellandi valmistoodete müüki EMP‑s sõltumatutele kolmandatele isikutele juhul, kui tema rikkumise esemeks oleva toote sisemüük leidis aset EMP‑st väljaspool.

75

Mis puudutab apellandi argumenti, et ELTL artikli 101 rikkumise eest määratava trahvi arvutamiseks selle müügi arvessevõtmine võib viia selleni, et sama konkurentsivastase teo eest võivad kolmandate riikide konkurentsiasutused määrata samu karistusi, siis tuleb märkida, et erinevalt sellest, mida väidab komisjon, on see argument kodukorra artikli 170 lõiget 1 arvestades apellatsioonkaebuse staadiumis vastuvõetav, sest see ei muuda mingil viisil vaidluse eset. Kuid piisab, kui meenutada, et nagu Euroopa Kohus on juba otsustanud, ei kohusta non bis in idem põhimõte ega ükski muu õiguspõhimõte komisjoni võtma arvesse uurimist, mis on algatatud, või karistusi, mis on määratud ettevõtjale mõnes kolmandas riigis (vt kohtuotsused Showa Denko vs. komisjon, C‑289/04 P, EU:C:2006:431, punktid 52‐58, SGL Carbon vs. komisjon, C‑308/04 P, EU:C:2006:433, punktid 28‐34, ja SGL Carbon vs. komisjon, C‑328/05 P, EU:C:2007:277, punktid 24‐35).

76

Mis puudutab apellandi argumenti seoses kohtuotsuse Istituto Chemioterapico Italiano ja Commercial Solvents vs. komisjon (6/73 ja 7/73, EU:C:1974:18) punktiga 33, siis piisab, kui märkida, et see kohtuotsus on käesoleva väite raames täiesti asjassepuutumatu, kuna nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 87 õigesti märkis, käsitleb see mitte EL toimimise lepingus ette nähtud konkurentsieeskirjade rikkumise eest määratava trahvisumma kindlaksmääramist, vaid ELTL artiklis 102 sätestatud turgu valitseva seisundi kuritarvitava ärakasutamise keelu kohaldamise tingimusi, täpsemalt tingimust seoses liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamisega.

77

Eeltoodud järeldusi silmas pidades tuleb esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

78

Esiteks väidab apellant, et Üldkohtu poolt vertikaalselt integreeritud ettevõtjate eristamine olenevalt sellest, kas nad moodustasid või ei ühe ettevõtja oma seotud üksustega, ei põhine ühelgi asjassepuutuval erinevusel. Näiteks kohtuotsuses LG Display ja LG Display Taiwan vs. komisjon (T‑128/11, EU:T:2014:88) ei tuginenud Üldkohus selleks, et tagasi lükata argument, et selle kohtuasja hagejate LCD‑de müük nende emaettevõtjatele tuleb arvesse võtmata jätta, asjaolule, et see müük leidis aset ühe ja sama ettevõtja raames. Vastupidi, nimetatud kohtuotsuse punktis 89 leidis Üldkohus, et see müük oli tegelikult müük seotud üksustele, mis seetõttu oli osa rikkumisest juba põhjusel, et kartell hõlmas kontsernisisest müüki. Kuid sellest vaatekohast ei ole mingit vahet kontsernisisesel tarnel, mida teostasid hagejad nimetatud kohtuotsuse LG Display ja LG Display Taiwan vs. komisjon (T‑128/11, EU:T:2014:88) asjaoludel, ja tarnel, mida teostas apellant käesolevas asjas.

79

Apellandi sõnul ei ole selline eristamine objektiivselt põhjendatud ega järjepidev. Kohtuotsuse LG Display ja LG Display Taiwan vs. komisjon (T‑128/11, EU:T:2014:88) punktis 140 täpsustas Üldkohus, et „100% osalusega tütarettevõtjaid [peeti] kartelli liikmetega samasse ettevõtjasse kuuluvaks ja äriühinguid, kellele kuulus kartellis osalenud äriühingute kapitalis vaid teatud aktsiaosalus, ei peetud emaettevõtjateks, kuna polnud tõendatud, et täidetud olid selleks kohtupraktikas ette nähtud tingimused”. Seetõttu on raske mõista loogikat vertikaalselt integreeritud äriühingute eristamise kohta olenevalt sellest, kas asjassepuutuvad müügitehingud tehti seotud tütarettevõtjatega või seotud emaettevõtjatega.

80

Teiseks on apellant seisukohal, et Üldkohus rikkus õigusnormi sellega, et lükates vaidlustatud kohtuotsuse punktides 93 ja 94 tagasi tema võrdse kohtlemise põhimõtet puudutavad argumendid, tugines ta seaduslikkuse põhimõttele. Nimelt tuleneb kohtuotsusest Alliance One International ja Standard Commercial Tobacco vs. komisjon ja komisjon vs. Alliance One International jt (C‑628/10 P ja C‑14/11 P, EU:C:2012:479), et ainult siis, kui pool palub kohaldada enda suhtes õigusvastast trahvi arvutamise meetodit, võib tugineda seaduslikkuse põhimõttele, et keelduda selle kohaldamisest. Käesolevas asjas keelduti apellandi suhtes kohaldamast aga trahvi arvutamise täiesti seaduslikku meetodit. LGD ja AUO kontsernisiseste LCD‑de tarnete suhtes kohaldatud meetod on nimelt meetod, mille õigsust Üldkohus ja Euroopa Kohus kinnitasid Üldkohtu otsustes Europa Carton vs. komisjon (T‑304/94, EU:T:1998:89) ja Euroopa Kohtu otsuses KNP BT vs. komisjon (C‑248/98 P,EU:C:2000:625). Üldkohus kinnitas selle meetodi õiguspärasust veel ka kohtuotsuses LG Display ja LG Display Taiwan vs. komisjon (T‑128/11, EU:T:2014:88), asudes järelikult vaidlustatud kohtuotsuses seisukohale, mis oli eelnevalt kinnitatuga vastuolus.

81

Komisjon on seisukohal, et see väide on alusetu ja seetõttu tuleb see tagasi lükata.

82

Kuna teises väites seatakse sisuliselt kahtluse alla see, et Üldkohus eristas kartelli liikmeid selle alusel, kas nad moodustasid või ei ühe ettevõtja äriühingutega, kes rikkumise esemeks olevaid tooteid valmistoodetesse paigaldasid, tuleb see põhjendamatuse tõttu tagasi lükata samadel põhjustel, mis on esitatud esimese väite kohta käesoleva kohtuotsuse punktides 64‐66.

83

Igal juhul tuleb käesolev väide osas, milles viidatakse vaidlustatud kohtuotsuse punktidele 93 ja 94, see tulemusetuse tõttu tagasi lükata, kuna see puudutab mittevajalikke põhjendusi, mis ei saa kaasa tuua selle kohtuotsuse tühistamist (nt muu hulgas kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P‐C‑208/02 P ja C‑213/02 P, EU:C:2005:408, punkt 148 ja seal viidatud kohtupraktika).

84

Nimelt asus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 92 seisukohale – ilma et käesoleva asja apellatsioonkaebuses tema seisukohta kahtluse alla seataks ‐, et isegi eeldades, et komisjon jättis vääralt tuvastamata, et LGD ja AOU moodustavad nendega seotud ettevõtjatega ühe ettevõtja, ei saaks apellant sellest asjaolust mingit kasu, kuna need väidetavad eksimused – isegi kui need osutuksid tõeks – ei tõenda, et mõiste „otsemüük EMP‑s töödeldud toodete kaudu” ise on väär, sest selle mõiste määratlus on sõltumatu asjadest, milles seda kohaldati või see kohaldamata jäeti. Järelikult, kuna Üldkohus lükkas apellandi argumentatsiooni selles küsimuses tagasi vastuvõetamatuse tõttu, sest tal puudus põhjendatud huvi, esitas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 93 ja 94 oma seisukoha selle argumentatsiooni põhjendatuse kohta teisejärgulisena, nagu nähtub ka väljendist „igal juhul”, mida kasutatakse nende punktide ees.

85

Eelneva põhjal tuleb teine väide osaliselt põhjendamatuse ja osaliselt tulemusetuse tõttu tagasi lükata.

86

Kõigist eelnenud kaalutlustest lähtudes tuleb apellatsioonkaebus jätta tervikuna rahuldamata.

87

Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonimenetluses, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

88

Kuna komisjon on InnoLuxilt kohtukulude hüvitamist nõudnud ja viimane on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud temalt välja mõista.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: