1

T & L Sugars Ltd ja Sidul Açúcares Unipessoal Lda (edaspidi vastavalt „T & L Sugars” ja „Sidul Açúcares”) paluvad oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu otsuse T & L Sugars ja Sidul Açúcares vs. komisjon (T‑279/11, EU:T:2013:299, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega Üldkohus jättis rahuldamata nende hagi nõudes tühistada komisjoni 3. märtsi 2011. aasta määrus (EL) nr 222/2011, millega kehtestatakse erimeetmed seoses kvoodivälise suhkru ja isoglükoosi Euroopa Liidu turule toomisega turustusaastal 2010/2011, kohaldades vähendatud kvoodiületamise tasu (ELT L 60, lk 6), komisjoni 23. märtsi 2011. aasta rakendusmäärus (EL) nr 293/2011, millega kinnitatakse jaotuskoefitsient, lükatakse tagasi edasised taotlused ja lõpetatakse taotluste esitamine olemasolevatele kvoodivälistele suhkru kogustele müügiks EL turul vähendatud kvoodiületamise tasuga (ELT L 79, lk 8), komisjoni 28. märtsi 2011. aasta rakendusmäärus (EL) nr 302/2011, millega avatakse teatavate koguste suhkru erakorraline imporditariifikvoot turustusaastaks 2010/2011 (ELT L 81, lk 8), ja komisjoni 19. aprilli 2011. aasta rakendusmäärus (EL) nr 393/2011, millega kehtestatakse jaotuskoefitsient ajavahemikul 1.–7. aprillini 2011 taotletud impordilitsentside väljaandmiseks suhkrutoodetele teatavate tariifikvootide alusel ning peatatakse kõnealuste litsentside taotluste esitamine (ELT L 104, lk 39) (edaspidi koos „vaidlusalused määrused”).

2

Vaidluse tausta on Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1–5 kirjeldanud järgmiselt:

3

Üldkohus kirjeldas vaidlusaluste määrustega kehtestatud süsteemi vaidlustatud kohtuotsuse punktides 39–45 järgmiselt:

4

Üldkohtu kantseleisse 30. mail 2011 saabunud hagiavalduses palusid apellandid tühistada vaidlusalused määrused ja hüvitada neile nimetatud määruste vastuvõtmisega väidetavalt tekitatud kahju. Komisjon esitas 26. oktoobril 2011 eraldi dokumendis vastuvõetamatuse vastuväite.

5

Komisjon, keda toetasid Prantsuse Vabariik ja Euroopa Liidu Nõukogu, väitis, et vaidlusalused määrused on küll üldkohaldatavad aktid, kuid need vajavad rakendusmeetmeid ega puuduta apellante isiklikult ja otseselt.

6

Apellandid väitsid Üldkohtus, et neil on õigus esitada hagi vaidlusaluste määruste peale seetõttu, et tegemist on üldkohaldatavate aktidega, mis puudutavad neid otseselt ega vaja rakendusmeetmeid, või teise võimalusena seetõttu, et need määrused puudutavad apellante otseselt ja isiklikult.

7

Üldkohus otsustas vaidlustatud kohtuotsuses lahendada komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväite küsimuse ilma asja sisuliselt arutamata. Üldkohus jättis hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata osas, milles paluti vaidlusalused määrused tühistada.

8

Vastuvõetamatuse väite osas, mille aluseks toodi asjaolu, et vaidlusalused määrused vajavad rakendusmeetmeid, leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 46–73, et nii nende määrustega, mis puudutavad kvoodivälise suhkru turustamist, kui ka nendega, mis puudutavad tariifikvoote, saavad asjaomaste ettevõtjate jaoks õiguslikud tagajärjed kaasneda üksnes liikmesriigi asutuste üksikotsuste kaudu. Üldkohus leidis, et need meetmed kujutavad endast rakendusmeetmeid ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses, ja lükkas tagasi apellantide argumendid selle kohta, et need meetmed on „automaatsed ja kohustuslikud”.

9

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 60 märkis Üldkohus, et apellandid ei ole väitnud, et oleks rikutud nende õigust pöörduda kohtusse, vaid nad selgitasid üksnes, et võimalus esitada kaebus vaidlusaluste määruste rakendamiseks võetud siseriiklike meetmete peale on nende jaoks vähemalt ebakindel. Viidatud kohtuotsuse punktides 66 ja 68 nentis Üldkohus esiteks, et sellist siseriiklikku õiguskaitsevahendit ei ole liidu teiseses õiguses otseselt ette nähtud, ja teiseks, et ELL artikli 19 lõike 1 teises lõigus on sätestatud, et liikmesriigid näevad ette tulemusliku õiguskaitse tagamiseks vajaliku kaebeõiguse liidu õigusega hõlmatud valdkondades. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 69 sedastas Üldkohus, et sellise rakendusmeetmete puudumise tingimuse kohaldamist, mis on ette nähtud ELTL artikli 263 neljandas lõigus, ei saa seada sõltuvusse asjaolust, et liikmesriikide õigussüsteemides on kõnealusel juhul ette nähtud tõhus õiguskaitsevahend, mis võimaldab vaidlustada vaidlusaluse liidu õigusakti kehtivuse. Viidatud kohtuotsuse punktis 70 leidis Üldkohus, et sellise korra puhul peaksid liidu kohtud uurima ja tõlgendama siseriiklikke menetlusnorme igal konkreetsel juhul, see aga väljuks nende pädevuse raamidest liidu õigusaktide seaduslikkuse kontrollimisel.

10

Vastuvõetamatuse vastuväite osas, mille aluseks toodi see, et apellandid ei ole tõendanud, et vaidlusalused määrused puudutavad neid isiklikult, sedastas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 77, et nimetatud määrused toovad kaasa õiguslikke tagajärgi üldiselt ja abstraktselt kindlaks määratud isikute rühmale, kuna neid kohaldatakse vastavalt kõigile liidu suhkrutootjatele ja kõigile suhkru importijatele, ilma apellante mingil moel individualiseerimata.

11

Apellandid leidsid, et rakendusmäärus nr 393/2011 puudutab neid „vähemalt” isiklikult, väites, et see mõjutab kinnist ettevõtjate ringi, kuna sellega määratakse kindlaks jaotuskoefitsient, millega jaotatakse tariifikvoodid ainult nende importijate vahel, kes olid esitanud oma taotlused 1.–7. aprillini 2011, mille peale sedastas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 84 ja 89, et rakendusmäärus nr 393/2011 mõjutab samamoodi kõiki apellante nende objektiivse seisundi tõttu tootjatena, kes olid esitanud litsentsitaotluse, ja järelikult ei saa apellante individualiseerida kuulumine piiratud ringi, mis tuleneb vaidlusaluse määrusega kehtestatud süsteemi enda olemusest.

12

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 97 sedastas Üldkohus, et kuna tühistamishagi tuleb tunnistada vastuvõetamatuks, tuleb samuti tagasi lükata õigusvastasuse väide, mis puudutab nõukogu 22. oktoobri 2007. aasta määruse (EÜ) nr 1234/2007, millega kehtestatakse põllumajandusturgude ühine korraldus ning mis käsitleb teatavate põllumajandustoodete erisätteid (ühise turukorralduse ühtne määrus) (ELT L 299, lk 1), artikli 186 punkti a ja artiklit 187.

13

T & L Sugars ja Sidul Açúcares paluvad Euroopa Kohtul:

14

Komisjon palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja mõista kohtukulud välja T & L Sugars'ilt ja Sidul Açúcares'elt.

15

Prantsuse Vabariik ja nõukogu paluvad Euroopa Kohtul apellatsioonkaebuse rahuldamata jätta ja mõista kohtukulud välja apellantidelt.

16

T & L Sugars ja Sidul Açúcares tuginevad oma apellatsioonkaebuses kolmele väitele. Esiteks väidavad nad, et Üldkohus tõlgendas vääralt mõistet „akt, mis ei sisalda rakendusmeetmeid” [käesolevas tekstis kasutatakse ELTL artikli 263 kontekstis teiste keeleversioonide põhjal läbivalt sõna „sisaldama” asemel sõna „vajama”] ELTL artikli 263 neljanda lõigu viimase lauseosa tähenduses. Teiseks väidavad apellandid, et Üldkohus tõlgendas ELTL artikli 263 neljandat lõiku ebaõigesti, kui ta leidis, et rakendusmäärus nr 393/2011 ei puudutanud apellante isiklikult. Kolmandaks väidavad apellandid, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta asus seisukohale, et tühistamishagi vastuvõetamatuks tunnistamisel tuleb tagasi lükata selles hagis esitatud õigusvastasuse väide.

17

T & L Sugars ja Sidul Açúcares põhjendavad oma esimest väidet sellega, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et siseriiklike asutuste poolt vaidlusaluste määruste raames võetavad meetmed kujutavad endast rakendusmeetmeid ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses.

18

Nad sedastavad, et vaidlusalused määrused töötas pisimate detailideni välja komisjon ja liikmesriikide ainus ülesanne on olla lihtsalt „postkast”. Sellistel asjaoludel ei saa apellandid vaidlustada neid määrusi siseriiklikes kohtutes, kuna viimastel puudub pädevus nende määruste tühistamiseks.

19

Üldkohtu viga seisneb selles, et ta pidas määruse „rakendusotsuseks” igasugust meedet, mille liikmesriik võtab liidu määruse raames, kas siis automaatselt või selle määrusega kaasnevalt.

20

Üldkohus rikkus õigusnormi ka siis, kui ta kinnitas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 53, et liikmesriikide kaalutlusõigus ei ole asjakohane selle kindlaksmääramisel, kas üldkohaldatav akt „[vajab] rakendusmeetmeid”. Selleks et teha kindlaks, kas liikmesriigi meede lisab tegelikult midagi liidu aktile, mille alusel see meede võeti, on apellantide sõnul määrav kriteerium kaalutlusõiguse olemasolu. Mõiste „otsus” määratlus ise eeldab, et akti puhul tuleb teha valik erinevate võimaluste vahel ja mitte rakendada seda mehaaniliselt, anda edasi kolmanda isiku suuniseid või võtta vastu lihtsalt kinnitav akt.

21

Apellandid leiavad, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 58–60 tõlgendas Üldkohus kitsendavalt ELTL artikli 263 neljanda lõigu viimast lauseosa. Sätet tõlgendades tuleb arvestada Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta”) artiklis 47 tagatud õigusega tõhusale kohtulikule kaitsele. Samuti tuleb seda sätet tõlgendada menetluse tõhususe seisukohast ja nii, et sellega antakse mõte EL toimimise lepingu sõnastusse tehtud muudatustele. Need eesmärgid nõuavad, et isikutel peab olema võimalik pöörduda Üldkohtu poole, kui tõhusa õiguskaitsevahendi puudumise tõttu on nende ainus võimalus liidu õigusakti kohtulikuks vaidlustamiseks rikkuda seadust; selline on olukord käesolevas asjas, mida tunnistas ka komisjon ise.

22

Komisjon on seisukohal, et ELTL artikli 263 viimase lauseosa eesmärk on tagada teatud tasakaal siseriiklike kohtute ja liidu kohtute rolli vahel liidus tõhusa kohtuliku kontrolli süsteemis, mis tugineb nii asjaolule, et esinevad aktid, mida liikmesriigid võtavad riigisiseselt asjaomaste õigusnormide rakendamiseks, kui ka võimalusele esiteks pöörduda nende aktide vaidlustamiseks liikmesriigi kohtuasutuste poole ja seejärel vajaduse korral Euroopa Kohtusse eelotsusemenetluses, kui selline eelotsusetaotlus on vajalik, eelkõige liidu institutsioonide, organite ja asutuste aktide õiguspärasuse hindamiseks ning liidu õiguse ühetaolise tõlgendamise ja kohaldamise tagamiseks liikmesriikide kohtute poolt vastavalt ELTL artiklile 267.

23

Asjaolust, et liikmesriigil on liidu üldkohaldatava akti rakendamise viisi üle otsustamisel piiratud kaalutlusõigus, ei ole võimalik tuletada, et selle rakendusakti sätete mis tahes tühistamise aluseks on liidu õigusakti enda eeldatav õigusvastasus.

24

Komisjoni arvates leidis Üldkohus õigesti, et siseriiklikud meetmed olid käesolevas asjas olulised ja vajalikud. Kuigi vaidlusalused määrused on üldkohaldatavad aktid, saavad need asjaomaseid ettevõtjaid puudutada vaid kaudselt, eelkõige vältimatult vajalike siseriiklike rakendusmeetmete kaudu. Komisjoni sõnul on vaieldamatu, et vaidlusalused määrused ei saa ilma nende meetmeteta tuua asjaomaste ettevõtjate jaoks kaasa õiguslikke tagajärgi.

25

Nimelt väljastavad pädevad siseriiklikud asutused litsentse ja impordilitsentse, mis lubavad ettevõtjatel tuua turule kvoodiväliselt lisakoguse suhkrut vähendatud kvoodiületuse tasuga või importida suhkrut vähendatud tollimaksuga, pärast seda, kui nad on identifitseerinud taotlejad, kindlaks teinud taotluse tõelevastavuse, täielikkuse ja õigsuse, kontrollinud, kas tegemist on turul tegutseva ettevõtjaga, nõudnud sobivaid tagatisi, otsustanud, kas taotlused tuleb rahuldada või rahuldamata jätta ja edastanud komisjonile kõik andmed rahuldatud taotluste kohta. Mitu nendest ülesannetest nõuavad liikmesriikidelt laia kaalutlusõiguse kasutamist, samuti on liikmesriikide ülesanne ennetada igasuguseid rikkumisi ja kuritarvitusi.

26

Isegi kui eeldada, et rakendusmeetme vaidlustamiseks puudub õiguskaitsevahend, tuleb meenutada, et kohtuotsuses Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu (C‑583/11 P, EU:C:2013:625, punktid 97 ja 103) kinnitas Euroopa Kohus, et „EL toimimise lepingu ega ELL artikli 19 eesmärk [ei olnud] kehtestada liikmesriigi kohtutes liidu õiguse tagamiseks muid õiguskaitsevahendeid kui need, mis on juba sätestatud siseriiklikus õiguses” ning et harta artikli 47 eesmärk ei ole muuta aluslepingutes ette nähtud kohtuliku kontrolli süsteemi ja eelkõige otse liidu kohtule esitatavate hagide vastuvõetavusega seotud norme.

27

Prantsuse Vabariik leiab, et apellatsioonkaebuse esimene väide tuleb tagasi lükata. Esiteks tuvastas Üldkohus nimelt õigesti, et vaidlusalused määrused vajavad rakendusmeetmeid. Teiseks ei sea seda tõlgendust kahtluse alla apellantide argument, et kaalutlusõiguseta vastu võetud siseriiklikke meetmeid ei ole võimalik vaidlustada. Kolmandaks ei sea seda tõlgendust kahtluse alla ka apellantide argument, et mõnes liikmesriigis ei ole neil väidetavalt võimalik kasutada tõhusat õiguskaitsevahendit vaidlusaluste määruste suhtes.

28

Nõukogu toetab komisjoni argumente.

29

Mõistet „üldkohaldatav akt […], mis […] ei [vaja] rakendusmeetmeid” ELTL artikli 263 neljanda lõigu viimase lauseosa tähenduses tuleb tõlgendada kooskõlas selle sätte eesmärgiga, mis seisneb selles – nagu nähtub ka sätte tekkeloost –, et vältida olukorda, kus isik peab käituma õigusvastaselt, et saada seejärel võimalus kohtusse pöörduda. Kui üldkohaldatav akt mõjutab otseselt füüsilise või juriidilise isiku õiguslikku olukorda, vajamata selleks rakendusmeetmeid, võib isiku jätta tõhusast kohtulikust kaitsest ilma see, kui tal puudub võimalus esitada hagi otse liidu kohtule, et vaidlustada selle üldkohaldatava akti õiguspärasust. Nimelt kui akt ei vaja rakendusmeetmeid, võib füüsiline või juriidiline isik, ehkki vaidlusalune akt puudutab teda otseselt, taotleda selle kohtulikku kontrolli alles siis, kui ta on rikkunud akti sätteid ja viitab akti õigusvastasusele tema suhtes siseriiklikus kohtus algatatud menetluses (kohtuotsus Telefónica vs. komisjon, C‑274/12 P, EU:C:2013:852, punkt 27).

30

Kui aga üldkohaldatav akt vajab rakendusmeetmeid, on liidu õiguskorra nõuete järgimise kohtulik kontroll tagatud sõltumata küsimusest, kas need meetmed kehtestab liit või liikmesriigid. Füüsilised või juriidilised isikud, kes ei saa ELTL artikli 263 neljandas lõigus ette nähtud vastuvõetavuse tingimustest tulenevalt vaidlustada liidu üldkohaldatavaid akte otse liidu kohtus, on nende suhtes nimetatud aktide kohaldamise eest kaitstud võimalusega vaidlustada nendes aktides sisalduvaid rakendusmeetmeid (kohtuotsus Telefónica vs. komisjon, C‑274/12 P, EU:C:2013:852, punkt 28).

31

Kui selliste aktide rakendamine kuulub liidu institutsioonide, organite või asutuste pädevusse, võivad füüsilised või juriidilised isikud esitada ELTL artikli 263 neljandas lõigus toodud tingimustel nende rakendusaktide peale hagi otse liidu kohtutele ning nad võivad hagi põhjendamisel viidata ELTL artikli 277 kohaselt asjaomase alusakti ebaseaduslikkusele. Kui nende õigusaktide kohaldamine kuulub liikmesriikide pädevusse, võivad need isikud viidata asjaomase alusakti kehtetusele siseriiklikus kohtus ning paluda viimasel pöörduda ELTL artikli 267 alusel Euroopa Kohtu poole eelotsuse küsimustega (kohtuotsused Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu, C‑583/11 P, EU:C:2013:625, punkt 93, ja Telefónica vs. komisjon, C‑274/12 P, EU:C:2013:852, punkt 29).

32

Nagu Euroopa Kohus on juba otsustanud, tuleb selleks, et hinnata, kas üldkohaldatav akt vajab rakendusmeetmeid, võtta aluseks sellise isiku seisund, kes tugineb õigusele esitada hagi ELTL artikli 263 neljanda lõigu viimase lauseosa alusel. Seega ei ole oluline, kas vaidlusalune akt vajab rakendusmeetmeid teiste õigussubjektide suhtes (kohtuotsused Telefónica vs. komisjon, C‑274/12 P, EU:C:2013:852, punkt 30, ja Stichting Woonpunt jt vs. komisjon, C‑132/12 P, EU:C:2014:100, punkt 50).

33

Neid kaalutlusi tuleb arvestada T & L Sugars'i ja Sidul Açúcares'e apellatsioonkaebuse põhjenduseks toodud esimese väite uurimisel.

34

Nagu nähtub määruse nr 222/2011 artiklist 1, on määruse eesmärk kinnitada turustusaasta 2010/2011 tarvis kvoodiületamise tasu null eurot tonni eest maksimaalselt 500000 tonnile suhkrule ja 26000 tonnile isoglükoosile, mida on toodetud üle määruse nr 1234/2007 VI lisas kindlaksmääratud kvoodi. Vastavalt määruse nr 222/2011 artikli 2 lõikele 2 võivad sertifikaati taotleda ainult peedi- ja roosuhkrut või isoglükoosi tootvad ettevõtjad, kes on tunnustatud vastavalt määruse nr 1234/2007 artiklile 57 ja kellele on eraldatud tootmiskvoot selleks turustusaastaks. Vastavalt määruse nr 222/2011 artiklile 6 koostoimes sama määruse artikli 2 lõikega 4 väljastavad siseriiklikud asutused vastava taotluse esitanud tootjatele maksimaalselt kindlaksmääratud koguste piires sertifikaadid suhkru ja isoglükoosi koguste kohta, mille suhtes on õigus kasutada kvoodiületamise tasu null eurot.

35

Rakendusmäärus nr 302/2011 avab omalt poolt 300000 tonni suhkru erakorralise tariifikvoodi samaks turustusaastaks. Määruse nr 891/2009 artiklite 4, 5 ja 8 alusel, millele viitab rakendusmääruse nr 302/2011 artikkel 1, väljastavad siseriiklikud asutused vastava taotluse esitanud importijatele maksimaalselt kindlaksmääratud koguste piires impordilitsentsid vastavalt sellele tariifikvoodile.

36

Kui esiteks määruse nr 222/2011 alusel esitatud taotlustega kvoodivälise suhkru tootmiseks ja teiseks rakendusmääruse nr 302/2011 alusel esitatud impordilitsentsi taotlustega hõlmatud kogused ületavad nendes aktides kindlaksmääratud koguseid juba nende kohaldamise esimesel nädalal, nägi komisjon rakendusmäärustes nr 293/2011 ja nr 393/2011 ette jaotuskoefitsiendid, mida tuleb kohaldada nende sertifikaaditaotluste suhtes, mis olid juba esitatud määruse nr 222/2011 ja rakendusmääruse nr 302/2011 alusel.

37

Eespool toodud kaalutlustest nähtub, et kuna apellandid ei ole suhkrutootjad ja seetõttu ei mõjuta määrus nr 222/2011 ja rakendusmäärus nr 293/2011 otseselt nende õiguslikku seisundit, ei puuduta need määrused neid otseselt ELTL artikli 263 neljanda lõigu viimase lauseosa tähenduses (vt kohtuotsused Glencore Grain vs. komisjon, C‑404/96 P, EU:C:1998:196, punkt 41; Front national vs. parlament, C‑486/01 P, EU:C:2004:394, punkt 34; komisjon vs. Ente per le Ville Vesuviane ja Ente per le Ville Vesuviane, C‑445/07 P ja C‑455/07 P, EU:C:2009:529, punkt 45, ja Stichting Woonpunt jt vs. komisjon, C‑132/12 P, EU:C:2014:100, punkt 68).

38

Järelikult rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta jättis kontrollimata, kas need määrused puudutavad apellante otseselt, ja põhjendas hagi vastuvõetamatust asjaoluga, et need määrused vajavad rakendusmeetmeid ELTL artikli 263 neljanda lõigu viimase lauseosa tähenduses.

39

Siiski tuleb märkida, et kuivõrd – nagu on sedastatud käesoleva kohtuotsuse punktis 37 – määrus nr 222/2011 ja rakendusmäärus nr 293/2011 ei puuduta apellante otseselt ELTL artikli 263 neljanda lõigu viimase lauseosa tähenduses, ei saa õigusnormi rikkumine Üldkohtu poolt olla aluseks vaidlustatud kohtuotsuse tühistamisele osas, mis puudutab nende määruste peale esitatud hagi vastuvõetamatust.

40

Mis puudutab aga rakendusmäärusi nr 302/2011 ja nr 393/2011, siis need tekitavad apellantide jaoks õiguslikke tagajärgi üksnes siseriiklike asutuste selliste õigusaktide kaudu, mis on vastu võetud rakendusmääruse nr 302/2011 alusel vastusena litsentsitaotlustele. Siseriiklike asutuste otsused litsentside andmise kohta, millega kohaldatakse asjaomaste ettevõtjate suhtes rakendusmääruses nr 393/2011 kindlaks määratud koefitsiente, ja otsused nende litsentside andmisest täieliku või osalise keeldumise kohta kujutavad endast seega rakendusmeetmeid ELTL artikli 263 neljanda lõigu viimase lauseosa tähenduses.

41

Seda järeldust ei sea kahtluse alla ka siseriiklikul tasandil võetavate meetmete väidetavalt mehaaniline iseloom.

42

Nagu Üldkohus õigesti leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 53, ei oma see küsimus tähtsust selle tuvastamisel, kas need määrused vajavad rakendusmeetmeid ELTL artikli 263 neljanda lõigu viimase lauseosa tähenduses.

43

Mis puudutab harta artiklile 47 tuginevat apellantide argumenti, siis selles osas tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et sätte eesmärk ei ole muuta aluslepingutes ette nähtud kohtuliku kontrolli süsteemi ja eelkõige otse liidu kohtule esitatavate hagide vastuvõetavusega seotud norme, nagu nähtub ka artikli 47 selgitustest, mida tuleb vastavalt ELL artikli 6 lõike 1 kolmandale lõigule ja harta artikli 52 lõikele 7 võtta arvesse selle sätte tõlgendamisel (vt kohtuotsused Sky Österreich, C‑283/11, EU:C:2013:28, punkt 42; Alemo-Herron jt, C‑426/11, EU:C:2013:521, punkt 32, ja Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu, C‑583/11 P, EU:C:2013:625, punkt 97).

44

Seega tuleb ELTL artikli 263 neljandas lõigus ette nähtud vastuvõetavuse tingimusi tõlgendada koostoimes põhiõigusega tõhusale kohtulikule kaitsele, ilma et neid EL toimimise lepingus otsesõnu ette nähtud tingimusi seejuures kõrvale jäetaks (vt selle kohta kohtuotsus Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu, C‑583/11 P, EU:C:2013:625, punkt 98 ja seal viidatud kohtupraktika).

45

ELL artikli 19 lõikest 1 tulenevalt tagavad liidu õiguskorra nõuete järgimise kohtuliku kontrolli siiski mitte üksnes Euroopa Kohus, vaid ka liikmesriikide kohtud. Selleks kehtestab EL toimimise leping esiteks artiklitega 263 ja 277 ning teiseks artikliga 267 õiguskaitsevahendite ja menetluste täieliku süsteemi, milles liidu institutsioonide õigusaktide seaduslikkuse kontroll on usaldatud liidu kohtule (kohtuotsused Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu, C‑583/11 P, EU:C:2013:625, punktid 90 ja 92, ning Telefónica vs. komisjon, C‑274/12 P, EU:C:2013:852, punkt 57).

46

Selles osas tuleb täpsustada, et õigussubjektidel on siseriiklikus menetluses õigus vaidlustada iga sellise nende kohta tehtud siseriikliku otsuse või muu akti õiguspärasus, mis on seotud mõne liidu üldakti kohaldamisega nende suhtes, ja viidata seejuures liidu õigusakti kehtetusele (vt selle kohta kohtuotsused E ja F, C‑550/09, EU:C:2010:382, punkt 45, ja Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu, C‑583/11 P, EU:C:2013:625, punkt 94).

47

Järelikult on kehtivuse hindamiseks esitatud eelotsusetaotlus samamoodi nagu tühistamishagi liidu aktide seaduslikkuse kontrolli vahend (vt kohtuotsused Zuckerfabrik Süderdithmarschen ja Zuckerfabrik Soest, C‑143/88 ja C‑92/89, EU:C:1991:65, punkt 18; ABNA jt, C‑453/03, C‑11/04, C‑12/04 ja C‑194/04, EU:C:2005:741, punkt 103, ning Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu, C‑583/11 P, EU:C:2013:625, punkt 95).

48

Selles osas tuleb meenutada, et kui siseriiklik kohus peab põhjendatuks üht või mitut liidu õigusakti kehtetuse kohta esitatud väidet, mille on esitanud pooled või mille on vajaduse korral tõstatanud kohus omal algatusel, peab ta menetluse peatama ja kehtivuse hindamiseks esitama eelotsusetaotluse Euroopa Kohtule, kellel on ainsana liidu aktide kehtetuse tuvastamise pädevus (kohtuotsused IATA ja ELFAA, C‑344/04, EU:C:2006:10, punktid 27 ja 30 ning seal viidatud kohtupraktika, ja kohtuotsus Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu, C‑583/11 P, EU:C:2013:625, punkt 96).

49

Nende isikute tarvis, kelle puhul ei ole täidetud ELTL artikli 263 neljandas lõigus toodud tingimused hagi esitamiseks liidu kohtule, peavad liikmesriigid seega kehtestama õiguskaitsevahendite ja menetluste süsteemi, mis võimaldab tagada põhiõiguse tõhusale kohtulikule kaitsele (kohtuotsus Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu, C‑583/11 P, EU:C:2013:625, punkt 100 ja seal viidatud kohtupraktika).

50

Seda liikmesriikide kohustust on kinnitatud ELL artikli 19 lõike 1 teises lõigus, mille kohaselt „näevad [liikmesriigid] ette tulemusliku õiguskaitse tagamiseks vajaliku kaebeõiguse liidu õigusega hõlmatud valdkondades” (kohtuotsus Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu, C‑583/11 P, EU:C:2013:625, punkt 101). Selline kohustus tuleneb ka harta artiklist 47 seoses meetmetega, mida liikmesriigid võtavad liidu õiguse rakendamiseks harta artikli 51 lõike 1 tähenduses.

51

Kõiki neid kaalutlusi arvesse võttes tuleb esimene väide tagasi lükata.

52

T & L Sugars ja Sidul Açúcares väidavad, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et rakendusmäärus nr 393/2011 ei puuduta neid isiklikult.

53

Rakendusmäärust nr 393/2011 ei kohaldata suhkrutootjate ja ettevõtjate suhtes üldiselt, vaid ainult nende ettevõtjate suhtes, kes on otsustanud taotleda impordilitsentsi ja esitanud selleks ise eraldi taotluse. Rakendusmäärus koosneb üksikute taotluste alusel tehtud üksikotsustest.

54

Apellandid leiavad, et ehkki Lissaboni lepingu eesmärk on kergendada isikute poolt määruste peale esitatud hagide vastuvõetavuse tingimusi, tõlgendas Üldkohus mõistet „isiklik puutumus” veelgi kitsamalt, kui seda tehti algselt kohtuotsustes Plaumann vs. komisjon (25/62, EU:C:1963:17) ning Toepfer ja Getreide-Import Gesellschaft vs. komisjon (106/63 ja 107/63, EU:C:1965:65).

55

Komisjon leiab, et ehkki apellandid püüavad oma argumendis piirduda vaid rakendusmäärusega nr 393/2011, tuleb märkida, et see määrus ei ole teistest eraldiseisev õigusakt, vaid kujutab endast rakendusmäärusega nr 302/2011 loodud „korra” kohaldamist lõpetavat määrust.

56

Komisjon meenutab, et kohtuotsuses Plaumann vs. komisjon (25/62, EU:C:1963:17) asuti seisukohale, et teised isikud peale akti adressaatide ei saa väita, et akt neid isiklikult puudutab, välja arvatud juhul, kui õigusakti vastuvõtmisel peeti konkreetselt silmas taotleja olukorda.

57

Rakendusmäärustes nr 302/2011 ja nr 393/2011 ette nähtud korrad, mis on koos neid täiendavate määrustega nr 891/2009 ja nr 1301/2006 üldkohaldatavad meetmed, mis kehtivad kõikide suhkru importijate suhtes, sealhulgas suhkrupeedi töötlejate ja importijate ning teiste turustajate suhtes, ega ole sellistena vastu võetud täiskoormusega rafineerimistehaste – mille hulka kuuluvad apellandid – mingit tunnust või eritingimust arvestades.

58

Lõpuks viitab komisjon kohtuotsusele Zuckerfabrik Watenstedt vs. nõukogu (6/68, EU:C:1968:43, 605), milles Euroopa Kohus otsustas, et akti üldkohaldatavat iseloomu ei sea kahtluse alla võimalus enam-vähem täpselt määratleda õigussubjektide arvu või ka konkreetselt neid õigussubjekte, kellele seda teataval ajahetkel kohaldatakse, kui on selge, et see kuulub kohaldamisele selles õigusaktis määratletud ja selle eesmärgiga seotud õigusliku või faktilise olukorra alusel.

59

Prantsuse Vabariik leiab, et Üldkohus ei rikkunud õigusnormi, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 93, et rakendusmäärust nr 393/2011 ei saa käsitleda üksikotsuste kogumina, sest komisjon määras jaotuskoefitsiendi kindlaks üksnes siseriiklikele asutustele esitatud kõikidest taotlustest tuleneva suhkru ja isoglükoosi üldkogusest lähtuvalt. Seega võimaldab jaotuskoefitsiendi kindlaksmääramine tulenevalt objektiivsest normist ja sõltumata iga ettevõtja üksikust taotlusest, millest komisjon ei ole ka muuhulgas kuidagi teadlik, üksnes tuvastada, kui suure osa esitatud taotlustest siseriiklikud asutused rahuldavad. Rakendusmääruse nr 393/2011 ainus eesmärk on tagada, et suhkru ja isoglükoosi üldkogus tulenevalt siseriiklikele asutustele esitatud kõikidest taotlustest oleks kooskõlas rakendusmäärusega nr 302/2011 avatud kvoodi mahuga, seejuures asjaomase ettevõtja puhul erilisi asjaolusid arvesse võtmata.

60

Nõukogu toetab komisjoni argumente.

61

Tuleb meenutada, et nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 38, vajab rakendusmäärus nr 393/2011 rakendusmeetmeid.

62

ELTL artikli 263 neljanda lõigu kohaselt võib füüsiline või juriidiline isik esitada hagi akti peale, mis ei ole temale adresseeritud ja mis vajab rakendusmeetmeid, üksnes juhul, kui see akt puudutab teda otseselt ja isiklikult.

63

Mis puudutab teisena nimetatud tingimust, see tähendab, et vaidlusalune akt puudutaks isikut isiklikult, siis väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et teisi isikuid kui otsuse adressaate puudutab otsus isiklikult vaid siis, kui see otsus mõjutab neid mingi neile omase tunnuse või neid iseloomustava faktilise olukorra tõttu, mis neid kõigist teistest isikutest eristab ning seega individualiseerib neid sarnaselt otsuse adressaadiga (kohtuotsused Plaumann vs. komisjon, 25/62, EU:C:1963:17, 223; Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu, C‑583/11 P, EU:C:2013:625, punkt 72, ning Telefónica vs. komisjon, C‑274/12 P, EU:C:2013:852, punkt 46).

64

Väljakujunenud kohtupraktikast nähtub ühtlasi, et võimalus vaidlusaluse meetme vastuvõtmisel enam-vähem täpselt määratleda õigussubjektide arvu ja isegi neid isikuid, kellele meedet kohaldatakse, ei tähenda mingil moel, et meede neid subjekte isiklikult puudutab, kui seda kohaldatakse vaidlusaluse aktiga määratletud õiguslikult või faktiliselt objektiivse olukorra alusel (vt selle kohta kohtuotsused Antillean Rice Mills vs. nõukogu, C‑451/98 P, EU:C:2001:622, punkt 52, ja Telefónica vs. komisjon, C‑274/12 P, EU:C:2013:852, punkt 47).

65

Tuleb märkida, et sellise juhuga on tegemist rakendusmääruse nr 393/2011 puhul, mille tühistamist T & L Sugars ja Sidul Açúcares taotlevad ja mille alusel tuleb seega kontrollida nende õigust hagi esitada. Nimelt kuna see määrus puudutab vastavalt artiklile 1 „ajavahemikul 1.–7. aprillini 2011 esitatud impordilitsentsi taotlustes märgitud koguse[i]d”, ei individualiseeri see säte T & L Sugars'it ja Sidul Açúcares't.

66

Nimelt puudutab rakendusmääruse nr 393/2011 artikli 1 lõige 1 kõiki impordilitsentsi taotlejaid, kes on esitanud oma taotluse liidus ajavahemikul 1.–7. aprillini 2011. Nagu Üldkohus õigesti märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 85, nähakse määruse nr 1301/2006 artikli 7 lõikega 2 ette sellise jaotuskoefitsiendi kehtestamine, mis arvutatakse sõltuvalt olemasolevast ja taotletud kogusest, ilma et võetaks arvesse üksikuid taotlusi või taotlejate konkreetset olukorda. Seega ei võetud rakendusmääruse nr 393/2011 vastuvõtmisel arvesse mitte apellantide konkreetseid omadusi, vaid üksnes asjaolu, et pädevatele asutustele 1.–7. aprillini 2011 esitatud impordilitsentsi taotlustega hõlmatud kogused ületavad olemasoleva koguse, nagu nähtub viidatud määruse artiklist 1. Järelikult ei võetud selle määruse vastuvõtmisel arvesse T & L Sugars'i ja Sidul Açúcares'e litsentsitaotlust ega üldisemalt nende konkreetset olukorda.

67

Eeltoodust nähtub, et Üldkohus otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 94 õigesti, et rakendusmäärus nr 393/2011 ei puuduta T & L Sugars'it ja Sidul Açúcares't isiklikult ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses.

68

Eelnevast lähtudes tuleb ka teine väide tagasi lükata.

69

Kolmandas väites vaidlustavad apellandid Üldkohtu seisukoha vaidlustatud kohtuotsuse punktis 97, mille kohaselt „tuleb tühistamishagi tunnistada vastuvõetamatuks ja seetõttu tuleb selle hagiga seotud [õigusvastasuse] vastuväide samuti tagasi lükata”.

70

Apellandid leiavad, et kui Euroopa Kohus nõustub nende argumentidega, mille kohaselt vaidlusalused määrused ei vaja rakendusmeetmeid ja puudutavad apellante isiklikult, muutuvad alusetuks Üldkohtu põhjendused, millega viimane õigustas määruse nr 1234/2007 artikli 186 punkti a ja artikli 187 õigusvastasuse kohta esitatud väite tagasilükkamist.

71

Komisjon juhib tähelepanu sellele, et apellandid väidavad lihtsalt, et Üldkohus rikkus õigusvastasuse väite tagasilükkamisel õigusnormi samadel põhjustel, mille nad tõid välja juba oma esimeses ja teises väites. Võttes arvesse asjaolu, et Üldkohus ei ole selles osas õigusnormi rikkunud, tuleb kolmas väide tagasi lükata.

72

Prantsuse Vabariik ja nõukogu toetavad komisjoni argumente.

73

Apellandid leiavad sisuliselt, et Üldkohus ei oleks tohtinud õigusvastasuse väidet tagasi lükata, kuna ta rikkus õigusnormi vastavalt esimeses ja teises väites toodule.

74

Tuleb aga tõdeda, et nagu see nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 51 ja 68, ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, kui ta leidis, et ELTL artikli 263 neljandas lõigus ette nähtud vastuvõetavuse tingimused ei ole täidetud selleks, et saaks esitada hagi vaidlusaluste rakendusmeetmeid vajavate määruste peale, ja rakendusmäärus nr 393/2011 ei puuduta apellante isiklikult. Järelikult ei ole Üldkohtule esitatud tühistamishagi vastuvõetav, mistõttu ei ole Üldkohus rikkunud õigusnormi ka apellantide õigusvastasuse väite tagasilükkamisel.

75

Eeltoodust tulenevalt tuleb kolmas väide tagasi lükata.

76

Kuna kõik T & L Sugars'i ja Sidul Açúcares'e apellatsioonkaebuse aluseks olevad väited on ümber lükatud, tuleb apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata jätta.

77

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõige 2 näeb ette, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, siis otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotuse. Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste lahendamisel, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

78

Kuna komisjon on T & L Sugars'ilt ja Sidul Açúcares'elt kohtukulude hüvitamist nõudnud ja viimased on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud neilt välja mõista.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab: