—

E. J. De Clercq ja E. A. R. De Clercq ning N. G. W. Rottiers, esindaja: advocaat S. Bouzoumita,

—

Belgia valitsus, esindajad: L. Van den Broeck ja M. Jacobs, keda abistasid advokaadid S. Rodrigues ja I. Majumdar,

—

Taani valitsus, esindajad: C. Thorning ja M. Wolff,

—

Prantsuse valitsus, esindajad: R. Coesme ja D. Colas,

—

Austria valitsus, esindaja: G. Hesse,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: F. Wilman ja J. Enegren ning H. Tserepa‑Lacombe,

1

Eelotsusetaotlus puudutab ELTL artiklite 56 ja 57, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 1996. aasta direktiivi 96/71/EÜ töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega (EÜT 1997, L 18, lk 1; ELT eriväljaanne 05/02, lk 431) artikli 3 lõigete 1 ja 10 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul (ELT L 376, lk 36) artikli 19 tõlgendamist.

2

Taotlus esitati esiteks Belgia kodanike E. J. De Clercq'i ja E. A. R. De Clercq'i ning N. G. W. Rottiers'i ja E. J. M. Tampère ning teiseks Belgia õiguse alusel asutatud äriühingu Thermotec NV (edaspidi koos „süüdistatavad”) vastu algatatud kriminaalmenetluses, milles neid süüdistati eelkõige selles, et nad rikkusid ajavahemikul 1. aprillist 2007 kuni 18. novembrini 2008 (viimane kaasa arvatud) mitu korda riigisiseses õiguses ette nähtud kohustust esitada lähetatud töötajate kohta deklaratsioon.

3

Direktiivi 96/71 artiklis 1 „Reguleerimisala” on sätestatud:

„1.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse liikmesriigis asuvate ettevõtjate suhtes, kes seoses riikidevahelise teenuste osutamisega lähetavad töötajaid lõike 3 kohaselt liikmesriigi territooriumile.

[...]

3.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse niivõrd, kuivõrd lõikes 1 nimetatud ettevõtjad võtavad ühe järgmistest riikidevahelistest meetmetest:

[...]”

4

Direktiivi 96/71 artiklis 3 „Töötingimused” on ette nähtud:

„1.   Liikmesriigid tagavad olenemata töösuhte suhtes kohaldatavatest õigusaktidest, et artikli 1 lõikes 1 nimetatud ettevõtjad kindlustavad oma territooriumile lähetatud töötajatele töötingimused, mille liikmesriik, milles töö tehakse, on sätestanud:

[...]

10.   Käesolev direktiiv ei takista liikmesriike kooskõlas asutamislepingu ja võrdse kohtlemise põhimõttega kohaldamast oma riigi ja muude riikide ettevõtjate suhtes:

5

Direktiivi artikli 5 „Meetmed” kohaselt:

„Liikmesriigid võtavad asjakohased meetmed, kui käesolevat direktiivi ei täideta.

Nad tagavad eelkõige, et töötajatele ja/või nende esindajatele oleksid kättesaadavad käesolevast direktiivist tulenevate kohustuste täitmiseks vajalikud menetlused.”

6

Direktiivi 2006/123 artikli 16 „Teenuste osutamise vabadus” lõikes 2 on sätestatud:

„Liikmesriigid ei või piirata teises liikmesriigis asutatud teenuseosutaja teenuste osutamise vabadust, eelkõige järgmiste nõuete kehtestamise kaudu:

[...]

7

Direktiivi 2006/123 IV peatüki 2. jaos, mis puudutab teenuse kasutajate õigusi teenuste vaba liikumise raames, sisaldub artikkel 19 „Keelatud piirangud”. Selles artiklis on ette nähtud:

„Liikmesriigid ei või kehtestada teenuse kasutajale nõudeid, mis piiravad teises liikmesriigis asutatud teenuseosutaja poolt osutatava teenuse kasutamist, eelkõige järgmisi nõudeid:

[...]”

8

Vastavalt selle direktiivi artikli 44 lõike 1 esimesele lõigule peavad liikmesriigid jõustama selle direktiivi rakendamiseks vajalikud õigusnormid hiljemalt 28. detsembriks 2009.

9

4. augusti 1978. aasta seaduse majanduse ümberkorraldamise kohta (Moniteur belge, 17.8.1978, lk 9106) artiklis 69 on sätestatud:

„§ 1   Kõik isikud, kelle juures või kelle heaks töötavad kolmandate isikute töötajad, kelle suhtes on jätkuvalt kohaldatavad […] muu liikmesriigi kui Belgia sotsiaalõigusnormid, peavad teatama kõnealuste töötajate tööleasumise päeval sotsiaalministeeriumi sotsiaaljärelevalve talitusele nii nende isikute nimed, kes ei saanud kõnealuste sotsiaalõigusnormide kohaldatavust tõendada lähetustunnistusega, mis on ette nähtud nõukogu 21. märtsi 1972. aasta määruse (EMÜ) nr 574/72, millega määratakse kindlaks määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate ja nende pereliikmete suhtes rakendamise kord [EÜT L 74, lk 1; ELT eriväljaanne 05/01, lk 83], artiklis 11, kui ka kõnealuste isikute tööandjate nime ja aadressi.

[...]

§ 2   [...]

Isikute suhtes, kes ei järgi §‑s 1 ette nähtud nõudeid, kohaldatakse [27. juuni 1969. aasta seaduse, millega muudetakse 28. detsembri 1944. aasta seadust töötajate sotsiaalkindlustuse kohta] artiklites 35 ja 39 toodud kriminaalkaristust.”

10

Artiklit 69 on muudetud 27. detsembri 2006. aasta programmseaduse (I) (Moniteur belge, 28.12.2006, lk 75178; edaspidi „programmseadus”) artikliga 149.

11

Programmseaduse IV jaotise VIII peatüki 1. jagu, mis sisaldab artikleid 137 ja 138, täpsustab selle peatüki kohaldamisala ja teatud määratlusi. Programmseaduse artiklis 137 on sätestatud:

„Käesolevas peatükis ja selle rakendusmäärustes kasutatakse järgmisi mõisteid:

[...]”

12

Programmseaduse artikli 138 kohaselt:

„Käesolevat peatükki kohaldatakse:

[...]”

13

Programmseaduse IV jaotise VIII peatükk kannab pealkirja: „Eelnev deklaratsioon lähetatud töötajate ja füüsilisest isikust ettevõtjate puhul”. See peatükk, mis jõustus 1. aprillil 2007, kehtestab lähetatud töötajate ja füüsilisest isikust ettevõtjate puhul eelneva deklaratsiooni esitamise korra, nn „Limosa deklaratsiooni kord”; nimelt kehtestati eelneva deklaratsiooni esitamise kohustus ulatuslikuma programmi raames, mis kannab nimetust „Limosa” – see on lühend nimetusest „Landenoverschrijdend Informatiesysteem ten behoeve van Migratieonderzoek bij de Sociale Administratie” (riigiülese teavitamise süsteem, mille eesmärk on migratsioonialased uuringud sotsiaalasutustes).

14

Programmseaduse VIII peatüki 2. jagu, mis sisaldab artikleid 139–152, kannab pealkirja „Eelnev deklaratsioon lähetatud töötajate puhul”. Põhikohtuasja asjaoludele kohaldatavas redaktsioonis sätestas programmseaduse artikkel 139:

„Enne kui lähetatud töötaja asub Belgia territooriumil tööle, peab tema tööandja või tööandja töötaja või esindaja esitama sotsiaalkindlustusasutusele elektronposti teel deklaratsiooni, mis on koostatud vastavalt artiklile 140 kuninga kindlaksmääratud korras.

Enne praktika algust Belgia territooriumil peab välismaalt lähetatud praktikant või asutus, milles praktikant õpib ülikooli õppekava või kutseõppe programmi järgi, esitama sotsiaalkindlustusasutusele elektronposti teel deklaratsiooni, mis on koostatud vastavalt artiklile 140 kuninga kindlaksmääratud korras.

[...]

Niipea, kui eelmistes lõikudes osutatud deklaratsioon on esitatud, saab deklarant […] teate deklaratsiooni kättesaamise kohta.

[...]”

15

Programmseaduse artiklis 140 on sätestatud, et „[k]uningas määrab kindlaks, millised andmed tuleb artiklis 139 ette nähtud deklaratsioonis esitada” ja „[s]otsiaalkindlustusasutus määrab kindlaks nende andmete sisu.”

16

Programmseaduse IV jaotise VIII peatüki 2. jao 2. alajaotise artiklis 141, mis puudutab lähetatud töötajate teenuste lõppkasutajate või tellijate kohustust, on sätestatud:

„Iga isik, kelle juures või kelle heaks artikli 137 punktides 2 ja 5 nimetatud isikud vahetult või allettevõtja kaudu töötavad, peab enne kõnealuste isikute tööleasumist esitama sotsiaalkindlustusasutusele elektronposti teel kuninga kindlaksmääratud korras nende isikute isikuandmed, kellel puudub käesoleva peatüki artikli 139 neljandas lõigus viidatud teade deklaratsiooni kättesaamise kohta.

Niipea, kui eelmistes lõikudes osutatud deklaratsioon on esitatud, saab deklarant […] teate deklaratsiooni kättesaamise kohta.

[...]”

17

Programmseaduse VIII peatüki 4. jao „Järelevalve ja karistused” artikkel 157 nägi ette artiklis 139 nimetatud deklaratsiooni esitamise kohustuse rikkumise korral kohaldatava karistuse. Programmseaduse sama jao artikkel 158 nägi artiklis 141 sätestatud eelneva deklaratsiooni suhtes ette järgmist:

„Ilma et see piiraks karistusseadustiku artiklite 269–274 kohaldamist, karistatakse 250–2500 euro suuruse rahatrahviga isikut, kes ei järginud [artikli] 141 sätteid [...]; rahatrahv määratakse nii lähetatud töötaja kui lähetatud füüsilisest isikust ettevõtja eest, kellega seoses pandi toime rikkumine; trahvi kogusumma ei või siiski olla suurem kui 125000 eurot.”

18

6. juuni 2010. aasta seadus (Moniteur belge, 1.7.2010, lk 43712), mis jõustus 1. juulil 2011, rakendas artikliga 2 sotsiaalkindlustusega seotud rikkumisi reguleeriva karistusseadustiku. Selle seaduse artikli 109 punkt 55 muudab eelkõige programmseaduse artiklit 158.

19

Sotsiaalkindlustusega seotud rikkumisi reguleeriva karistusseadustiku artiklis 183 „Lõppkasutajate või tellijate kohustused” on sätestatud:

„3. astme karistus määratakse:

1° igale isikule, kelle juures või kelle heaks lähetatud töötajad ja praktikandid vahetult või allettevõtja kaudu töötavad ja kes jättis […] programmseaduse VIII peatüki IV jaotist ja selle rakendusmäärusi rikkudes enne kõnealuste isikute tööleasumist sotsiaalkindlustusasutusele kuninga kindlaksmääratud korras elektronposti teel edastamata nende isikute isikuandmed, kellel ei ole võimalik esitada teadet deklaratsiooni kättesaamise kohta.

[...]

Lõikes 1 nimetatud rikkumise korral korrutatakse rahatrahv asjaomaste töötajate, praktikantide, füüsilisest isikust ettevõtjate või füüsilisest isikust ettevõtjatest praktikantide arvuga.”

20

Vastavalt sotsiaalkindlustusega seotud rikkumisi reguleeriva karistusseadustiku artiklile 101 on „3. astme karistus kas kriminaalkorras määratav rahaline karistus 100–1000 eurot või halduskorras määratav rahatrahv 50–500 eurot”. Sama seadustiku artiklis 102 on ette nähtud, et 5. märtsi 1952. aasta seaduse kriminaalkorras määratavate rahaliste karistuste koefitsiendid (Moniteur belge, 3.4.1952, lk 2606), mida on muudetud 28. detsembri 2011. aasta seadusega erinevate õigusnormide muutmise kohta (II) (Moniteur belge, 30.12.2011, lk 81669), artikli 1 esimeses lõigus ette nähtud koefitsiente kohaldatakse nii kriminaalkorras määratavate rahaliste karistuste kui ka halduskorras määratavate rahatrahvide suhtes. Nende koefitsientide kohaldamisel korrutatakse eespool nimetatud summad kuuega.

21

Karistusseadustiku artikli 2 teises lõigus on ette nähtud, et „[k]ui kohtuotsuse langetamise ajal kehtiv karistus erineb rikkumise toimepanemise ajal kehtivast karistusest, kohaldatakse kergemat karistust”.

22

Programmseaduse VIII peatüki IV jaotist täiendati selle peatüki täitmiseks vastu võetud kuninga 20. märtsi 2007. aasta määrusega (Moniteur belge, 28.3.2007, lk 16975), mida on muudetud kuninga 31. augusti 2007. aasta määrusega (Moniteur belge, 13.9.2007, lk 48537; edaspidi „kuninga määrus”).

23

Kuninga määruse artikli 7 kohaselt:

„[…] programmseaduse [artiklis] 141 nimetatud deklaratsioon sisaldab järgmisi andmeid:

24

Eelotsusetaotlusest nähtub, et Thermotec NV on Belgia õiguse alusel asutatud äriühing, mis tegeleb tööstuslike jahutussüsteemide tootmisega. Põhikohtuasja neli süüdistatavat on kuulunud või kuuluvad selle äriühingu juhatusse. Poolas asutati selle äriühingu sõsarettevõtja Thermotec sp. z o.o. Sõsarettevõtja tegevusala on sama mis äriühingul Thermotec NV.

25

Sotsiaaljärelevalve talitus viis 5. mail 2008 äriühingu Thermotec NV asukohas läbi kontrolli, mille käigus tuvastati neli Poola töötajat, kellest kolm olid Thermotec sp. z o.o. töötajad. Asjaomaste töötajate kohta ei esitatud vormi E 101. Thermotec sp. z o.o. ei esitanud programmseaduse artiklis 139 nimetatud teadet lähetusse saatmise eelneva deklaratsiooni kättesaamise kohta (edaspidi „teade deklaratsiooni kättesaamise kohta”) ja Thermotec NV, kes on teenuste lõppkasutaja, ei olnud teatanud Belgia pädevale ametiasutusele nende lähetatud töötajate isikuandmeid, kellel ei olnud võimalik esitada teadet deklaratsiooni kättesaamise kohta.

26

Lähemal uurimisel selgus, et ka eelneva ajavahemiku tarvis ei olnud Thermotec sp. z o.o. taotlenud Poola töötajate ja praktikantide tööleasumiseks vormi E 101. Lisaks ei olnud süüdistatavad teatanud sotsiaaljärelevalve talitusele 1. aprillile 2007 eelneva ajavahemiku osas kõnealuste töötajate tööleasumise päeval nende töötajate nime ega töötajate tööandjate nime või nime ja aadressi. Sellele kuupäevale järgneva ajavahemiku osas ei olnud teatatud nende töötajate isikuandmeid, kellel ei olnud võimalik esitada teadet deklaratsiooni kättesaamise kohta.

27

Tööhõiveameti audiitor esitas 3. oktoobril 2008 taotluse algatada kohtulik uurimine. Uurimise käigus toimus 18. novembril 2008 äriühingu asukohas läbiotsimine. 21. novembril 2008 väljastas Poola sotsiaalkindlustusamet tagasiulatuvalt kehtivad vormid E 101.

28

Thermotec Sp. z o. o. toime pandud rikkumiste kohta koostati protokoll. 17. veebruari 2012. aasta otsusega kutsuti Thermotec NV ja põhikohtuasja neli füüsilisest isikust süüdistatavat seoses kahe rikkumise osas esitatud süüdistusega eelotsusetaotluse esitanud kohtusse. Esimene puudutab 27. juunist 2004 kuni 31. märtsini 2007 (viimane kaasa arvatud) toime pandud tegusid ja seisneb 4. augusti 1978. aasta seaduse majanduse ümberkorraldamise kohta artikli 69 lõike 1 esimese lõigu ja lõike 2 teise lõigu rikkumises. Teine puudutab 1. aprillist 2007 kuni 18. novembrini 2008 (viimane kaasa arvatud) toime pandud tegusid ja seisneb programmseaduse artikli 141 rikkumises. Mõlema rikkumise toimepanemise eest karistatakse kriminaalkorras määratava rahalise karistusega.

29

Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et süüdistatavate suhtes ei algatatud uurimist mitte seetõttu, et nad oleksid pidanud lähetatud töötajate tööandjatena esitama lähetusse saatmise eelneva deklaratsiooni, vaid seetõttu, et lõppkasutajate või tellijatena jätsid nad teatamata nende isikute isikuandmed, kellel ei olnud võimalik esitada teadet deklaratsiooni kättesaamise kohta.

30

Eelotsusetaotluse esitanud kohtus väitsid E. J. De Clercq, E. A. R. De Clercq ja N. G. W. Rottiers, et programmseaduse artiklis 141 ette nähtud deklareerimise kohustus (edaspidi „vaidlusalune deklareerimise kohustus”) piirab ebaproportsionaalselt teenuste osutamise vabadust. Nad rõhutavad, et arvesse tuleb võtta asjaolu, et see kohustus lisandub välisriigi teenuseosutaja deklareerimise kohustusele, mis tuleneb programmseaduse artiklist 139, ja viitavad ühtlasi direktiivi 2006/123 artikli 19 punktile a.

31

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et vastavalt kohtujurist Cruz Villalón'i ettepanekule kohtuasjas komisjon vs. Belgia (C‑577/10, EU:C:2012:477, punkt 54) ei saa direktiivi 2006/123 käesolevas asjas enne 2. oktoobrit 2009 aset leidnud asjaolude suhtes kohaldada. Küll tuleb tema arvates arvesse võtta direktiivi 96/71.

32

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et kasutajate ja tellijate kohustust teatada tööandja poolt Belgia ametiasutustes deklareerimata lähetatud töötajate isikuandmed, võib teises liikmesriigis kui Belgia Kuningriigis asuvate teenuseosutajate kasutajate suhtes kvalifitseerida teenuste osutamise vabadust piiravaks. Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab aga, et käesolevas asjas võib ette kujutada erinevaid õigustusi, nagu näiteks lähetatud töötajate kaitse ja vajadus tagada lähetatud töötajatele kohaldatavate Belgia õigusnormide järgimise tõhus kontroll, ebaausa konkurentsi ennetamine, mis hõlmab võitlust sotsiaalse dumpinguga, sotsiaalkindlustussüsteemi rahalise tasakaalu säilitamine ning vajadus ennetada pettusi ja võidelda kuritarvitustega. Ta tõstatab siiski küsimuse, kas vaidlusalune deklareerimise kohustus ja selle täitmata jätmisega kaasnev karistus (edaspidi „vaidlusalused riigisisesed õigusnormid”) lähevad kaugemale sellest, mis on vajalik nende eesmärkide saavutamiseks.

33

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib lisaks, et eelotsusetaotluse tegemise kuupäevaks ei olnud Euroopa Kohus veel kohtuasjas komisjon vs. Belgia (C‑577/10), mis samuti puudutab programmseadust, oma seisukohta öelnud. Ta rõhutab siiski, et nimetatud kohtuasi puudutab füüsilisest isikust ettevõtjaid, käesolevas asjas aga vaieldakse töötajate ja praktikantide lähetamisel lõppkasutajatele tekkivate kohustuste üle; järelikult puudutab käesolev kohtuasi programmseaduse teisi sätteid võrreldes kohtuasjaga komisjon vs. Belgia.

34

Neil asjaoludel otsustas rechtbank van eerste aanleg te Mechelen (Mecheleni esimese astme kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas ELTL artikleid 56 ja 57 (endised EÜ asutamislepingu artiklid 49 ja 50) ja [direktiivi 96/71] artikli 3 lõikeid 1 ja 10 – teatavatel tingimustel koosmõjus [direktiivi 2006/123] artikliga 19 – tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus [programmseaduse] artikkel 141, mille kohaselt on isik, kelle juures või kelle heaks lähetatud töötajad või praktikandid vahetult või allettevõtja kaudu töötavad, kohustatud enne kõnealuste isikute tööleasumist teatama sotsiaalkindlustusasutusele elektronposti teel (või kui see ei ole võimalik, siis faksi või posti teel) nende isikute isikuandmed, kellel ei ole võimalik esitada [teadet deklaratsiooni kättesaamise kohta], koosmõjus [programmseaduse] artikliga 157 ja sotsiaalkindlustusega seotud rikkumisi reguleeriva karistusseadustiku artikli 183 lõike 1 punktiga 1, mis näeb selle kohustuse eiramise korral ette kriminaalkorras määratava rahalise karistuse?”

35

Kõigepealt tuleb märkida, et esiteks viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus oma küsimuses programmseaduse artiklile 157. See artikkel näeb nimelt ette karistuse lähetatud töötaja tööandja suhtes, kes rikub programmseaduse artiklist 139 tulenevat deklareerimise kohustust. Kuid nagu nähtub eelotsusetaotlusest, on põhikohtuasja vaidluse ese karistus, mida kohaldatakse teenuse saaja suhtes, kes ei täida kohustust esitada deklaratsioon nende töötajate kohta, keda nende tööandja ei ole eelnevalt deklareerinud. See karistus oli ette nähtud programmseaduse artiklis 158. See artikkel asendati 1. juulil 2011 sotsiaalkindlustusega seotud rikkumisi reguleeriva karistusseadustiku artikliga 183, mis on eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul kohaldatav põhikohtuasjas vastavalt karistusseadustiku artikli 2 teisele lõigule. Teiseks, ehkki vastavalt eelotsusetaotlusele kutsuti süüdistatavad riigisisesesse kohtusse seoses kahe rikkumise osas esitatud süüdistusega, pöördub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtu poole üksnes seoses programmseaduse artikli 141 rikkumisega.

36

Kõigepealt tuleb ka täpsustada, et ehkki eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab oma küsimuses nii Belgia territooriumile lähetatud töötajatele kui ka praktikantidele, siis neile kohaldatavad riigisisesed õigusnormid on mutatis mutandis identsed. Järelikult kehtivad järgnevad lähetatud töötajate kohta käivad seisukohad ka praktikantide suhtes, kui praktika raames tehakse tegelikku ja tulemuslikku tööd (vt selle kohta kohtuotsused Lawrie-Blum, 66/85, EU:C:1986:284, punkt 22, ja Bernini, C‑3/90, EU:C:1992:89, punktid 14 ja 15).

37

Sellistel asjaoludel tuleb sedastada, et eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib sisuliselt, kas ELTL artikleid 56 ja 57 ning direktiivi 96/71 artikli 3 lõikeid 1 ja 10 – teatavatel tingimustel koosmõjus direktiivi 2006/123 artikliga 19 – tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt peab sellise teenuse saaja, mida osutavad teises liikmesriigis asuva teenuseosutaja lähetatud töötajad, deklareerima pädevatele ametiasutustele enne nende töötajate kasutamist nende isikuandmed, kui töötajatel ei ole võimalik esitada tõendit deklaratsiooni kohta, mille nende tööandja oleks pidanud esitama vastuvõtva liikmesriigi pädevatele ametiasutustele enne teenuste osutamisega alustamist.

38

Belgia, Taani ja Prantsuse valitsus väidavad sisuliselt, et vaidlusaluseid riigisiseseid õigusnorme ei saa kvalifitseerida teenuste osutamise vabaduse piiranguks ja kui sellega olekski tegemist, õigustavad neid õigusnorme esiteks ülekaalukast üldisest huvist tulenevad põhjused, eelkõige tarbijate kaitse, ebaõiglase konkurentsi ennetamine ja pettusevastane võitlus ning teiseks on see piirang vajalik nende eesmärkide saavutamiseks. Ühtlasi leiavad nimetatud valitsused, et käesolevas asjas ei ole vaja tõlgendada ei direktiivi 96/71 ega direktiivi 2006/123.

39

Austria valitsus leiab sisuliselt, et vaidlusalused riigisisesed õigusnormid vastavad direktiivi 96/71 artiklile 5, mille kohaselt võtavad liikmesriigid asjakohased meetmed, kui seda direktiivi ei täideta.

40

E. J. De Clercq, E. A. R. De Clercq ja N. G. W. Rottiers väidavad aga, et need riigisisesed õigusnormid kujutavad endast teenuste osutamise vabaduse ebaproportsionaalset piirangut, mis on vastuolus ELTL artiklitega 56 ja 57. Nad lisavad, et direktiiv 2006/123 keelab sõnaselgelt liikmesriikidel ette näha deklareerimise kohustust selleks, et saada teenust teises liikmesriigis asuvalt teenuseosutajalt.

41

Euroopa Komisjon leiab, et Euroopa Kohtu praktikat arvestades ei tule käesolevas asjas tõlgendada direktiivi 96/71 artikli 3 lõikeid 1 ja 10, ning märgib, et direktiiv 2006/123 ei ole põhikohtuasja asjaoludele ratione temporis kohaldatav. Samas on komisjon seisukohal, et vaidlusalused riigisisesed õigusnormid kujutavad endast teenuste osutamise vabaduse piirangut. Neid õigusnorme võib õigustada, kuid eelotsusetaotluse esitanud kohus peab määratlema ja hindama konkreetsemalt ja täpsemalt nende õigusnormidega taotletava eesmärgi ja nende proportsionaalsuse.

42

Vastavalt direktiivi 96/71 artikli 3 pealkirjale puudutab see lähetatud töötajate „töötingimusi”.

43

Nii on artikli 3 lõikes 1 ette nähtud, et liikmesriigid tagavad olenemata töösuhte suhtes kohaldatavatest õigusaktidest, et ühes liikmesriigis asuvad ettevõtjad, kes seoses riikidevahelise teenuste osutamisega lähetavad töötajaid teise liikmesriigi territooriumile, kindlustavad nendele töötajatele töötingimused, mille liikmesriik, milles töö tehakse, on sätestanud õigusnormidega ja/või kollektiivlepingutega või vahekohtu otsustega, niivõrd kuivõrd need käsitlevad teatavaid lisas loetletud ehitustööde sektori toiminguid, ja mis puudutavad eelkõige maksimaalset tööaega ja minimaalset puhkeaega, tasulise põhipuhkuse minimaalset pikkust, töötasu miinimummäärasid ning töötervishoidu, ‑ohutust ja ‑hügieeni.

44

Sarnaselt täpsustab artikli 3 lõige 10, et liikmesriigid võivad kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõtte ja Euroopa Liidu toimimise lepinguga kohaldada oma riigi ja muude riikide ettevõtjate suhtes töötingimusi muudes kui sama artikli lõike 1 esimeses lõigus nimetatud küsimustes, kui tegemist on avaliku korra sätetega, ning töötingimusi, mis on ette nähtud kollektiivlepingute või vahekohtu otsustega ning on seotud muude kui direktiivi 96/71 lisas loetletud toimingutega.

45

Direktiivi 96/71 artikli 3 lõigete 1 ja 10 eesmärk on seega kindlustada, et kui lähetatud töötajad teevad vastuvõtva liikmesriigi territooriumil ajutiselt tööd, siis kohaldatakse neile lõikes 1 mainitud või ka liikmesriikide poolt lõike 10 alusel täpsustatud valdkondade töötingimuste osas vastuvõtva liikmesriigi minimaalset kaitset tagavaid sätteid (vt selle kohta kohtuotsus Laval un Partneri, C‑341/05, EU:C:2007:809, punkt 76).

46

Käesolevas asjas nähtub eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud andmetest, et vaidlusalused riigisisesed õigusnormid ei puuduta otseselt nendes sätetes toodud töötingimusi, vaid nende eesmärk on tagada, et Belgia ametiasutused saavad teostada tõhusat kontrolli, tagamaks nimetatud töötingimuste järgimine.

47

Kuid Euroopa Kohus on juba otsustanud, et kuna sellised kontrollimeetmed ei kuulu direktiivi 96/71 kohaldamisalasse ega ole Euroopa Liidu tasandil ühtlustatud, on direktiivi 96/71 eesmärk kooskõlastada lähetatud töötajate töötingimusi käsitlevad siseriiklikud materiaalõigusnormid ja seda nimetatud tingimuste täitmise kontrollimiseks ette nähtud täiendavatest halduseeskirjadest olenemata. Seega võivad liikmesriigid nende sisu vabalt määratleda, järgides sealjuures aluslepingut ning liidu õiguse üldpõhimõtteid (vt selle kohta kohtuotsus dos Santos Palhota jt, C‑515/08, EU:C:2010:589, punktid 25–27).

48

Järelikult ei kuulu selline olukord nagu põhikohtuasjas direktiivi 96/71 artikli 3 lõigete 1 ja 10 kohaldamisalasse.

49

Direktiivi 2006/123 artikli 16 lõike 2 punktis g on sätestatud, et liikmesriigid ei või piirata teises liikmesriigis asutatud teenuseosutaja teenuste osutamise vabadust, eelkõige sama direktiivi artiklis 19 osutatud teenuste osutamise vabaduse piirangute kehtestamise kaudu. Kuid nagu märgivad E. J. De Clercq, E. A. R. De Clercq ja N. G. W. Rottiers, tuleneb direktiivi 2006/123 artikli 16 lõike 2 punkti g ja artikli 19 punkti a koostoimest, et liikmesriigid ei või kehtestada teenuse kasutajale nõudeid, mis piiravad teises liikmesriigis asutatud teenuseosutaja poolt osutatava teenuse kasutamist, eelkõige kohustust esitada liikmesriigi pädevatele asutustele deklaratsioon.

50

Tuleb aga märkida, et eelotsusetaotlusest nähtuvalt on süüdistatavatele esitatud süüdistus seoses asjaoludega, mis leidsid aset ajavahemikul 1. aprillist 2007 kuni 18. novembrini 2008, see tähendab enne direktiivi 2006/123 ülevõtmise tähtaja möödumist, mis on selle artikli 44 lõikes 1 määratud 28. detsembrile 2009. Järelikult ei ole see direktiiv põhikohtuasjale ratione temporis kohaldatav.

51

Eeltoodust tulenevalt ei tule eelotsuse küsimuse uurimisel arvesse võtta direktiivi 2006/123 artikli 19 sätteid.

52

Kõigepealt on oluline märkida, et eelotsusetaotlusest nähtuvalt puudutab põhikohtuasi selliste teenuste saajaid, mida osutab liikmesriigis asuv ettevõtja, kes on lähetanud kindlaksmääratud ajavahemikuks oma töötajad teenuste osutamiseks teises liikmesriigis asuva sama kontserni ettevõtja juurde. Kuna ELTL artikkel 56 annab õigusi mitte ainult teenuseosutajale endale, vaid ka nimetatud teenuste saajale, siis kuulub niisugune faktiline olukord ELTL artiklite 56 ja 57 kohaldamisalasse (vt selle kohta kohtuotsused dos Santos Palhota jt, EU:C:2010:589, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika, ning Strojírny Prostějov ja ACO Industries Tábor, C‑53/13 ja C‑80/13, EU:C:2014:2011, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).

53

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei nõua ELTL artikkel 56 mitte ainult igasuguse diskrimineerimise kaotamist teenuseosutaja suhtes, mis põhineb tema kodakondsusel või asjaolul, et ta on asutatud teises liikmesriigis kui see, kus teenust tuleb osutada, vaid ka kõigi piirangute kaotamist – isegi juhul kui need on eristusteta kohaldatavad nii koduriigi kui ka teiste liikmesriikide teenuseosutajatele –, kui need võivad keelata, takistada või muuta vähem atraktiivseks selle teenuseosutaja tegevuse, kelle asukoht on mõnes teises liikmesriigis, kus ta osutab seaduslikult analoogseid teenuseid (vt eelkõige kohtuotsused dos Santos Palhota jt, EU:C:2010:589, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika; komisjon vs. Belgia, C‑577/10, EU:C:2012:814, punkt 38, ning Essent Energie Productie, C‑91/13, EU:C:2014:2206, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

54

Nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 52, annab ELTL artikkel 56 ühtlasi õigusi mitte ainult teenuseosutajale endale, vaid ka nimetatud teenuste saajale.

55

Käesolevas asjas tuleneb programmseaduse artiklist 141, et vaidlusalune deklareerimise kohustus paneb lõppkasutajatele või tellijatele, kelle juures või kelle heaks lähetatud töötajad vahetult või allettevõtja kaudu töötavad, kohustuse kontrollida enne teenuste osutamise algust, kas lähetatud töötajatel on võimalik esitada teade deklaratsiooni kättesaamise kohta. Kui teadet deklaratsiooni kättesaamise kohta ei ole võimalik esitada, peavad nimetatud lõppkasutajad või tellijad esitama Belgia pädevatele ametiasutustele elektronposti teel deklaratsiooni.

56

Vastavalt kuninga määruse artiklile 7 peab see deklaratsioon sisaldama deklarandi isikuandmeid, mille puhul piisab teatud juhtudel registrikoodist või sotsiaalkindlustuse numbrist; sellise lähetatud töötaja isikuandmeid, kellel ei olnud võimalik esitada teadet deklaratsiooni kättesaamise kohta, mille puhul võib olla teatud juhtudel tegemist riikliku registreerimisnumbriga või ettevõtjate andmepanga numbriga, ning töötaja tööandja andmeid, mille puhul võib teatud juhtudel olla samuti tegemist registrikoodi või sotsiaalkindlustuse numbriga.

57

Sotsiaalkindlustusega seotud rikkumisi reguleeriva karistusseadustiku artiklite 101 ja 183 kohaselt karistatakse vaidlusaluse deklareerimise kohustuse rikkumist teenuse saaja poolt kas kriminaalkorras määratava rahalise karistusega 100–1000 eurot või halduskorras määratava rahatrahviga 50–500 eurot, millele kohaldatakse koefitsienti ja mille summa korrutatakse asjaomaste töötajate arvuga.

58

Vaidlusalused riigisisesed õigusnormid panevad seega teises liikmesriigis kui Belgia Kuningriigis asuva tööandja lähetatud töötaja osutatud teenuste saajatele mitte üksnes kohustuse kontrollida enne teenuste osutamist, kas nende töötajate tööandja on ise täitnud programmseaduse artiklis 139 ette nähtud deklareerimise kohustust, vaid ka vajadusel kohustuse koguda enne teenuste osutamise algust nende töötajate ja tööandjate isikuandmed ja edastada need koos enda andmetega Belgia pädevatele ametiasutustele.

59

Tuleb sedastada, et õigusnormid, mis panevad selliseid kohustusi, mille täitmata jätmist võib karistada kriminaalkorras, võivad muuta Belgias asuvatele teenuste saajatele vähem atraktiivseks teistes liikmesriikides asuvate teenuseosutajate teenused ja takistada neil järelikult teistes liikmesriikides asuvate teenuseosutajate teenuste kasutamist.

60

Järelikult kujutavad need õigusnormid endast teenuste osutamise vabaduse piirangut ELTL artikli 57 tähenduses, mis on ELTL artikliga 56 põhimõtteliselt keelatud.

61

Seda järeldust ei sea kahtluse alla ka Belgia valitsuse argument, mille kohaselt on kõnealuse õigusnormi mõju sisuliselt märkamatu, kuna vaja on esitada vaid piiratud hulk teavet, vaidlusalune deklareerimise kohustus on üksnes deklaratiivne ja seda kohaldatakse vaid täiendavalt. Selles osas piisab, kui meenutada, et isegi väikese ulatuse ja vähese tähtsusega piirang põhivabadusele on aluslepinguga põhimõtteliselt keelatud (kohtuotsused Corsica Ferries (Prantsusmaa), C‑49/89, EU:C:1989:649, punkt 8, ning Strojírny Prostějov ja ACO Industries Tábor, EU:C:2014:2011, punkt 42].

62

Vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale võib liidu tasandil ühtlustamata valdkonna riigisisene normistik, mida kohaldatakse eranditeta kõigi selles liikmesriigis tegutsevate füüsiliste isikute või ettevõtjate suhtes, olla õigustatud sellest hoolimata, et sellega piiratakse teenuste osutamise vabadust, tingimusel et see on vastavuses ülekaaluka üldise huviga, mis ei ole kaitstud teenuseosutaja suhtes tema asukohaliikmesriigis kohaldatavate eeskirjadega, ja ainult niivõrd, kui see on eesmärgi saavutamise tagamiseks sobiv ega lähe kaugemale, kui on vajalik eesmärgi saavutamiseks (kohtuotsused Arblade jt, C‑369/96 ja C‑376/96, EU:C:1999:575, punktid 34 ja 35; dos Santos Palhota jt, EU:C:2010:589, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika, ning komisjon vs. Belgia, EU:C:2012:814, punkt 44).

63

Euroopa Kohus on ka juba otsustanud, et kui pidada silmas seda, kuidas saavad selle liikmesriigi ametiasutused, mille territooriumil toimub teenuste osutamine, kontrollida niisuguste eeskirjade järgimist, mille eesmärk on tagada selliste õiguste austamine, mis on selle liikmesriigi õigusaktidega antud töötajatele tema territooriumil, siis on ettevõtjad, kes on asutatud liikmesriigis, mille territooriumil toimub teenuste osutamine, ja ettevõtjad, kes on asutatud mõnes muus liikmesriigis ja lähetavad töötajaid esimesena mainitud liikmesriigi territooriumile seal teenuste osutamiseks, objektiivselt erinevas olukorras (vt selle kohta kohtuotsused Finalarte jt, C‑49/98, C‑50/98, C‑52/98 kuni C‑54/98 ja C‑68/98 kuni C‑71/98, EU:C:2001:564, punktid 63, 64 ja 73, ning komisjon vs. Belgia, EU:C:2012:814, punkt 48).

64

Käesolevas asjas on eelotsusetaotluse esitanud kohus seisukohal, et vaidlusaluseid riigisiseseid õigusnorme võib õigustada lähetatud töötajate kaitsega ja vajadusega tagada lähetatud töötajatele kohaldatavate Belgia õigusnormide järgimise tõhus kontroll, ebaausa konkurentsi ennetamisega, mis hõlmab võitlust sotsiaalse dumpingu vastu, sotsiaalkindlustussüsteemi rahalise tasakaalu säilitamisega ning vajadusega ennetada pettusi ja võidelda kuritarvituste vastu. Belgia valitsus leiab samuti, et vaidlusaluseid riigisiseseid õigusnorme õigustavad tarbijate kaitse, ebaõiglase konkurentsi ennetamise ja pettusevastase võitluse eesmärgid.

65

Selles osas tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on juba otsustanud, et selliste ülekaalukate üldiste huvide hulgas, mis võivad õigustada teenuste osutamise vabaduse piirangut, on töötajate kaitse (kohtuotsus dos Santos Palhota jt, EU:C:2010:589, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika), sellise ebaseadusliku konkurentsi takistamine, mis seisneb selles, et ettevõtjad maksavad oma lähetatud töötajatele miinimumpalgast väiksemat töötasu, kuivõrd see eesmärk sisaldab töötajate kaitset sotsiaalse dumpingu vastu võitlemise kaudu (vt selle kohta kohtuotsus Wolff & Müller, C‑60/03, EU:C:2004:610, punktid 35, 36 ja 41), võitlus pettuste vastu, sealhulgas sotsiaalvaldkonnas, kuritarvituste ennetamine, eelkõige võitlus varjatud töösuhete vastu, kui see eesmärk võib kaasneda eesmärgiga kaitsta sotsiaalkindlustussüsteemi finantstasakaalu (vt selle kohta kohtuotsus Rüffert, C‑346/06, EU:C:2008:189, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

66

Ühtlasi on Euroopa Kohus tunnustanud liikmesriikide õigust kontrollida riigisiseste ja liidu õigusnormide järgimist teenuste osutamise valdkonnas ning asunud seisukohale, et üldisest huvist tulenevad ülekaalukad põhjused, mis õigustavad materiaalõigusnorme, võivad õigustada ka nende järgimise tagamiseks vajalikke kontrollimeetmeid (vt selle kohta kohtuotsused Arblade jt, EU:C:1999:575, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika, ning dos Santos Palhota jt, EU:C:2010:589, punkt 48).

67

Siinkohal tuleb meenutada, et seoses eelneva deklareerimise kohustusega, mis on sisuliselt ette nähtud programmseaduse artiklis 153 füüsilisest isikust ettevõtjatest teenuseosutajatele, kes on seaduslikult asutatud mõnes muus liikmesriigis kui Belgia Kuningriigis ja kes soovivad osutada ajutiselt teenuseid Belgias, on Euroopa Kohus juba otsustanud, et Belgia Kuningriik võib selle sättega põhjustatud teenuste osutamise vabaduse piirangu õigustusena tugineda eesmärgile võidelda pettuste vastu, sealhulgas sotsiaalvaldkonnas, ning ennetada kuritarvitusi ja kaitsta töötajaid (vt selle kohta kohtuotsus komisjon vs. Belgia, EU:C:2012:814, punkt 45).

68

Käesolevas asjas nähtub Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust, et vaidlusalune deklareerimise kohustus on pandud teenuste saajale ja see täiendab juba lähetatud töötaja tööandjal lasuvat eelneva deklareerimise kohustust. Lisaks tuleb märkida, et teises liikmesriigis asuva tööandja poolt Belgia territooriumile lähetatud töötajate suhtes kehtivad eelkõige tööõiguse valdkonnas direktiivi 96/71 alusel põhimõtteliselt teatud sotsiaalsed õigused, mille järgimise tagamine on vaidlusaluste riigisiseste õigusnormide eesmärk.

69

Eeltoodust tuleneb, et lähetatud töötajate kaitse ja pettustevastase võitluse eesmärgid, millele on Belgia valitsus käesolevas asjas tuginenud, võivad õigustada ka vaidlusaluseid riigisiseseid õigusnorme ning need õigusnormid on ülekaaluka üldise huvi järgimise tagamiseks vajaliku kontrollimeetmena eespool punktides 65 ja 66 meenutatud kohtupraktika tähenduses a priori sobiv meede nende eesmärkide saavutamiseks.

70

Sellises olukorras peab eelotsusetaotluse esitanud kohus hindama, kas need riigisisesed õigusnormid on proportsionaalsed tuvastatud eesmärkide saavutamiseks, võttes arvesse kõiki olulisi asjaolusid (vt selle kohta kohtuotsused Finalarte jt, EU:C:2001:564, punkt 49, ning International Transport Workers’ Federation ja Finnish Seamen’s Union, C‑438/05, EU:C:2007:772, punkt 84).

71

Selle hinnangu tarvis tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on juba otsustanud, et teises liikmesriigis asuvale ettevõtjale kehtestatud kohustus anda vastuvõtva liikmesriigi ametiasutustele eelnevalt teada, et lähetatakse üks või enam töötajat, nende lähetuse kestus ja teenused, mille osutamiseks nad lähetatakse, on tõhus ja proportsionaalne meede, mis võimaldab esiteks asjaomastel ametiasutustel teostada järelevalvet selle üle, kas vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalkindlustust ja töötasu reguleerivaid norme lähetuse kestel täidetakse, arvestades samas kohustusi, mida ettevõtja peab täitma päritoluliikmesriigis kohaldatavate sotsiaalõigusnormide alusel, ja teiseks võidelda pettuste vastu (vt selle kohta kohtuotsus dos Santos Palhota jt, EU:C:2010:589, punktid 51, 53 ja 54 ning seal viidatud kohtupraktika).

72

Kuid nagu selgitab Belgia valitsus, võib vaidlusaluseid riigisiseseid õigusnorme, kuivõrd need näevad ette kontrolli deklareerimise kohustuse suhtes, mis on ette nähtud ajutiselt Belgia territooriumile lähetatud töötaja tööandjale, pidada selle kohustuse loogiliseks tagajärjeks, mis on vajalik Limosa süsteemiga taotletavate eesmärkide saavutamiseks.

73

Samuti võib meenutada, et karistuste, sealhulgas kriminaalkaristuste kehtestamist võib pidada vajalikuks tagamaks riigisiseste õigusnormide tõhus järgimine, seda siiski tingimusel, et kehtestatud karistuse iseloom ja summa on igal juhtumil proportsionaalne sellega karistatava rikkumise raskusega (vt selle kohta kohtuotsused Louloudakis, C‑262/99, EU:C:2001:407, punktid 69 ja 70, ning komisjon vs. Kreeka, C‑156/04, EU:C:2007:316, punkt 72).

74

Eeltoodut arvestades näib, et vaidlusalused riigisisesed õigusnormid võivad olla proportsionaalsed eelotsusetaotluse esitanud kohtu ja Belgia valitsuse nimetatud eesmärkidega, seda peab aga kontrollima riigisisene kohus.

75

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb esitatud küsimusele vastata, et ELTL artikleid 56 ja 57 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid nagu põhikohtuasjas, mille kohaselt peab sellise teenuse saaja, mida osutavad teises liikmesriigis asuva teenuseosutaja lähetatud töötajad, deklareerima pädevatele ametiasutustele enne nende töötajate kasutamist nende isikuandmed, kui töötajatel ei ole võimalik esitada tõendit deklaratsiooni kohta, mille nende tööandja oleks pidanud esitama vastuvõtva liikmesriigi pädevatele ametiasutustele enne teenuste osutamisega alustamist, kui selliseid õigusnorme võivad õigustada sellised ülekaalukast üldisest huvist tulenevad põhjused nagu töötajate kaitse või võitlus sotsiaalkindlustuspettuste vastu, tingimusel et need õigusnormid on taotletava seaduspärase eesmärgi või eesmärkide saavutamise tagamiseks sobivad ega lähe kaugemale, kui on vajalik eesmärkide saavutamiseks, seda peab aga kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

76

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

ELTL artikleid 56 ja 57 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid nagu põhikohtuasjas, mille kohaselt peab sellise teenuse saaja, mida osutavad teises liikmesriigis asuva teenuseosutaja lähetatud töötajad, deklareerima pädevatele ametiasutustele enne nende töötajate kasutamist nende isikuandmed, kui töötajatel ei ole võimalik esitada tõendit deklaratsiooni kohta, mille nende tööandja oleks pidanud esitama vastuvõtva liikmesriigi pädevatele ametiasutustele enne teenuste osutamisega alustamist, kui selliseid õigusnorme võivad õigustada sellised ülekaalukast üldisest huvist tulenevad põhjused nagu töötajate kaitse või võitlus sotsiaalkindlustuspettuste vastu, tingimusel et need õigusnormid on taotletava seaduspärase eesmärgi või eesmärkide saavutamise tagamiseks sobivad ega lähe kaugemale, kui on vajalik eesmärkide saavutamiseks, seda peab aga kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.