—

V. M. Julian Hernández, J. H. Eddine Adel, J. Morales Ciudad, B. Madrid Madrid, M. Selles Orozco, A. Martí Juan ja S. Debbaj, esindaja: abogado F. Van de Velde Moors,

—

Hispaania valitsus, esindaja: M. García‑Valdecasas Dorrego,

—

Euroopa Komisjon, esindaja: R. Vidal Puig,

1

Eelotsusetaotlus käitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008. aasta direktiivi 2008/94/EÜ töötajate kaitse kohta tööandja maksejõuetuse korral (ELT L 283, lk 36) ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta”) artikli 20 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud kohtuvaidluses, mille pooled on ühelt poolt V. M. Julian Hernández, J. H. Eddine Eddine Adel, J. Morales Ciudad, B. Madrid Madrid, M. Selles Orozco, A. Martí Juan ja S. Debbaj ning teiselt poolt Reino de España (Subdelegación del Gobierno de España en Alicante) [Hispaania Kuningriik (Hispaania valitsuse alaline esindus Alicantes), edaspidi „Subdelegación”] ning Puntal Arquitectura SL, Obras Alteamar SL, Altea Diseño y Proyectos SL, Muñoz Sánchez ja Orozco Miro, teatava summa tasumise üle, mis vastab põhikohtuasja kaebuse esitajate saamata jäänu töötasule nende töölt vallandamise vaidlustamise menetluse jooksul alates 60 tööpäeva möödumisest nimetatud kaebuse esitamisest kuni nende vallandamise tühisust tuvastavate kohtuotsuste kättetoimetamiseni.

3

Direktiivi 2008/94 põhjendused 3 ja 7 on sõnastatud järgmiselt:

[...]

4

Direktiivi 2008/94 artikli 1 lõige 1 sätestab: „[k]äesolevat direktiivi kohaldatakse töötajate nõuete suhtes, mis tekivad töölepingutest või töösuhetest ja esitatakse tööandjate vastu, kes on maksejõuetud artikli 2 lõike 1 tähenduses”.

5

Nimetatud direktiivi artikkel 2 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Käesolevas direktiivis loetakse tööandja maksejõuetuks, kui liikmesriigi õigusnormidega sätestatud korras on tööandja maksejõuetuse tõttu esitatud taotlus ühismenetluse algatamiseks, mille käigus tööandja kaotab osaliselt või täielikult oma vara käsutamise õiguse, ja määratakse likvideerija või samasugust ülesannet täitev isik ning vastavalt nimetatud sätetele on pädev asutus:

2.   Käesolev direktiiv ei piira siseriiklikke õigusakte mõistete „töötaja”, „tööandja”, „töötasu”, „vahetult tekkiv õigus” ja „tulevikus tekkiv õigus” määratluse osas.

[...]

4.   Käesolev direktiiv ei takista liikmesriike laiendamast töötajate kaitset muudele maksejõuetuse juhtudele (näiteks kui maksed on de facto jäädavalt lõpetatud), mis on kehtestatud muude kui lõikes 1 nimetatud menetlustega, mis nähakse ette siseriiklike õigusaktidega.

[...]”

6

Sama direktiivi artikkel 3 sätestab:

„Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et garantiiasutused tagavad vastavalt artiklile 4 töötajate töölepingutest või töösuhetest tulenevate rahuldamata nõuete väljamaksmise, sealhulgas lahkumistoetuse töösuhte lõpetamise korral, kui siseriiklikud õigusaktid seda ette näevad.

Garantiiasutuse ülevõetavad nõuded peavad olema rahuldamata töötasunõuded seoses ajavahemikuga vastavalt olukorrale enne ja/või pärast liikmesriikide määratud kuupäeva.”

7

Direktiivi 2008/94 artikli 4 lõigete 1 ja 2 kohaselt:

„1.   Liikmesriikidel on võimalus piirata artiklis 3 nimetatud garantiiasutuste vastutust.

2.   Kui liikmesriigid kasutavad lõikes 1 nimetatud võimalust, täpsustavad nad ajavahemiku pikkuse, mille eest garantiiasutus peab maksma rahuldamata nõudeid. See ei tohi olla lühem kui ajavahemik, mis hõlmab töösuhte kolme viimase kuu tasu enne ja/või pärast artikli 3 teises lõigus nimetatud kuupäeva.

Liikmesriigid võivad selle minimaalse kolmekuulise ajavahemiku hõlmata võrdlusperioodiga, mille kestus on vähemalt kuus kuud.

Liikmesriigid, kus võrdlusperiood on vähemalt 18 kuud, võivad piirata ajavahemikku, mille eest garantiiasutus maksab rahuldamata nõudeid, kaheksa nädalani. Sel juhul kasutatakse minimaalse ajavahemiku arvutamiseks töötajale kõige soodsamaid ajavahemikke.”

8

Direktiivi artikkel 5 näeb ette:

„Liikmesriigid sätestavad üksikasjalikud eeskirjad garantiiasutuste organiseerimise, rahastamise ja töö kohta [...]

[...]”

9

Sama direktiivi artikli 11 esimese lõigu kohaselt ei piira see direktiiv „liikmesriikide õigust kohaldada või kehtestada töötajate jaoks soodsamaid õigus- või haldusnorme”.

10

Konstitutsiooni artikli 121 kohaselt „tekib kohtumõistmisel tehtud vea ning kohtukorralduse puuduliku toimimise tulemusel põhjustatud kahjuga seoses õigus saada riigilt vastavalt seadusele hüvitist”.

11

Seaduse töötajate põhimääruse kohta (konsolideeritud tekst) (texto refundido de la Ley del Estatuto de los Trabajadores) (mis on vastu võetud 24. märtsi 1995. aasta kuningliku seadusandliku dekreediga 1/1995) (Real Decreto Legislativo 1/1995) (Boletín Oficial del Estado, edaspidi „BOE”, nr 75, 29.3.1995, lk 9654) (edaspidi „töötajate põhimäärus”), artikkel 33 sätestas põhikohtuasja asjaolude ilmnemise ajal kehtinud versioonis järgmist:

„1.   Fondo de Garantía Salarial (töötasu garantiifond), mis on töö- ja sotsiaalkindlustusministeeriumi juures asuv juriidilisest isikust iseseisev asutus, kellel on teovõime oma eesmärkide täitmiseks, maksab tööandja maksejõuetuse või pankrotimenetluse korral töötajatele väljamaksmisele kuuluva töötasu.

Eelmise lõigu tähenduses loetakse töötasuks sellisena lepituskokkuleppes või kohtuotsuses artikli 26 lõikes 1 märgitud alustel tunnustatud summat ning seaduses ette nähtud juhtudel vallandamise vaidlustamise menetluse ajal saamata jäänud töötasu, kuid fond ei saa koos või eraldi ühelgi märgitud alusel maksta suuremat summat sellest, mis tuleneb riiklikult tagatud miinimumtöötasu kolmekordsest päevamäärast, mille hulka arvatakse ka lisahüvitiste proportsionaalne osa, selle arvu päevade eest, mil töötasu on jäänud saamata, kuni 150 päeva piires.

2.   Eelmises lõikes märgitud juhtudel maksab töötasu garantiifond töötajatele kooskõlas käesoleva seaduse artiklitega 50, 51 ja 52 ning 9. juuli 2003. aasta pankrotiseaduse 22/2003 artikliga 64 kohtuotsuse või ‑määrusega, kohtuliku lepituskokkuleppe või haldusotsusega tunnustatud hüvitist vallandamise või lepingu ülesütlemise tõttu, ning ajutise või tähtajalise töölepingu puhul hüvitist seadusega ette nähtud juhtudel. Igal juhul makstakse seda hüvitist kuni üheaastase ajavahemiku eest, kusjuures päevatöötasu, mis on summa väljaarvutamise alus, ei saa ületada riiklikult tagatud miinimumtöötasu kolmekordset määra, mille hulka arvatakse ka lisahüvitiste proportsionaalne osa.

[...]

6.   Käesoleva artikli tähenduses on tööandja maksejõuetusega tegemist siis, kui täitmise nõudmise korral töökohtute seaduses ette nähtud vormis ei saavutata töötasuvõla tasumist. [...]”

12

Töötajate põhimääruse artikkel 53 „Töösuhte objektiivsetel põhjustel lõppemise vorm ja tagajärjed” sätestab:

„1.   Eelmise artikli sätete raames tuleb töösuhte lõppemise kokkuleppe sõlmimisel täita järgmised tingimused:

[...]

4.   Kui tööandja ei täida käesoleva artikli lõikes 1 kehtestatud nõudeid või kui tööandja töölepingu ülesütlemise otsuse aluseks on mõni põhiseadusega või seadusega keelatud diskrimineeriv põhjus või kui vallandamisega on rikutud töötaja põhiõigusi ja ‑vabadusi, on töölepingu ülesütlemise otsus tühine ning kohus peab sellise tühisuse tuvastama omal algatusel. [...]

[...]”

13

Põhimääruse artikli 55 lõike 6 punkt c sätestab:

„Vallandamise tühisuse korral ennistatakse töötaja viivitamatult tööle ning talle makstakse välja saamata jäänud töötasu.”

14

Põhimääruse artikli 56 lõike 1 kohaselt:

„Kui töölepingu ülesütlemine on tunnistatud õigusvastaseks, võib tööandja viie päeva jooksul kohtuotsuse kättetoimetamisest otsustada, kas ennistada töötaja tööle, makstes talle tagantjärele lõike 1 punktis b nimetatud töötasu summa või maksta talle järgmised kohtuotsusega kindlaksmääratavad summad:

15

Töötajate põhimääruse artikli 57 lõige 1 sätestab:

„Kui kohtuotsus, millega vallandamine tunnistatakse õigusvastaseks, tehakse pärast 60 tööpäeva möödumist vallandamise vaidlustamise kuupäevast, võib tööandja nõuda riigilt artikli 56 lõike 1 punktis b nimetatud summa väljamaksmist töötajale osas, mis vastab nimetatud 60‑päevasele tähtajale järgnevale ajale.”

16

Töökohtute seaduse (konsolideeritud tekst) (texto refundido de la Ley de Procedimiento Laboral) (mis on vastu võetud 7. aprilli 1995. aasta kuningliku seadusandliku dekreediga 2/1995) (Real Decreto Legislativo 2/1995) (BOE, nr 86, 11.4.1995, lk 10695) (edaspidi „LPL”) artikkel 116 nägi põhikohtuasja asjaolude ilmnemise ajal kehtinud versioonis ette järgmist:

„1.   Kui päevast, mil vallandamine vaidlustati, kuni otsuseni, millega töövaidluste komisjon või kohus (Juzgado või Tribunal) tunnistab esimest korda vallandamise õigusvastaseks, on möödunud üle 60 tööpäeva, võib tööandja pärast lahendi jõustumist nõuda riigilt töötajale pärast seda tähtaega makstud töötasu.

2.   Kui tööandja on ajutiselt maksejõuetu, võib töötaja nõuda otse riigilt töötasu, millele on osutatud eelmises lõikes ning mida tööandja ei ole talle maksnud.”

17

LPL artikli 279 lõige 2 sätestab:

„Välja arvatud juhul, kui ükski täitmisnõude esitaja viidatud kahest asjaolust ei osutu tõendatuks, teeb töökohus kolme järgmise päeva jooksul kohtumääruse, milles:

18

LPL artikkel 284 sätestab:

„Ilma et see mõjutaks eelmistes artiklites sätestatut, annab töökohus juhul, kui on tuvastatud, et töötaja tööle ennistamine on asjaomase ettevõtja tegevuse lõppemise või ettevõtja lõpetamise tõttu võimatu, kohtumääruse, milles ta tunnistab töösuhte kohtumääruse kuupäeval lõppenuks ning mõistab töötaja kasuks välja hüvitised ja saamata jäänud töötasu, mida on nimetatud artikli 279 lõikes 2.”

19

Põhikohtuasja kaebuse esitajad esitasid 16. detsembril 2008 Juzgado de lo Social no1 de Benidormile oma tööandjate, nimelt Puntal Arquitectura SL, Obras Alteamar SL, Altea Diseño y Proyectos SL ning M. Sánchezi ja O. Miro peale kaebuse, milles vaidlustasid enda vallandamise.

20

See kohus tuvastas 2. oktoobri 2009. aasta otsuses esiteks vallandamise tühisuse ja teiseks tunnistas lõppenuks töösuhte põhikohtuasja kaebuse esitajate ning Obras Alteamar SL ja Altea Diseño y Proyectos SL vahel viimaste tegevuse lõppemise tõttu. Selle otsusega mõisteti neilt kahelt ettevõtjalt põhikohtuasja kaebuse esitajate kasuks välja vallandamishüvitis ja saamata jäänud töötasu vallandamisest alates, seal hulgas aja eest, mil nende vallandamise vaidlusi menetleti. Selle kohtuotsusega kohustas kohus Fondo de Garantía Salariali (edaspidi „Fogasa”) tagama täiendavalt nende summade tasumise seaduses ette nähtud piires.

21

11. juuni 2010. aasta otsusega tunnistati need äriühingud ajutiselt maksejõuetuks.

22

Pärast seda, kui põhikohtuasja kaebuse esitajad olid tulemusteta üritanud Juzgado de lo Social no1 de Benidormi 2. okoobri 2009. aasta otsuse täitmist nimetatud äriühingutelt nõuda, esitasid nad selle kohtuotsusega väljamõistetud summade seaduses ette nähtud piires tasumise nõude Fogasale.

23

Seejärel taotlesid nad Subdelegaciónilt summa maksmist, mis vastab nende vallandamise vaidlustamise menetluse jooksul saamata jäänud töötasule alates 60 tööpäeva möödumisest vallandamise vaidlustamise kuupäevast kuni nende vallandamise tühisust tuvastava kohtuotsuse kättetoimetamiseni. See taotlus jäeti Subdelegacióni 9. novembri 2010. aasta otsusega rahuldamata põhjusel, et selle kohtuotsuse kohaselt ei ole need vallandamised mitte õigusvastased, vaid tühised.

24

Põhikohtuasja kaebuse esitajad esitasid 25. novembril 2010 Juzgado de lo Social no1 de Benidormile selle otsuse peale kaebuse nõudega mõista Subdelegaciónilt see summa välja.

25

Kuna siseriiklik õigus näeb Hispaania riigi suhtes ette kohustuse tasuda saamata jäänud töötasu pärast 60 tööpäeva möödumist vallandamise vaidlustamise kuupäevast üksnes juhul, kui vallandamine tunnistatakse õigusvastaseks, välistades juhud, mil tuvastatakse vallandamise tühisus, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas selline töötajate erinev kohtlemine, kes on vallandatud õigusvastaselt või siis kelle vallandamine on tühine, on harta artikliga 20 vastuolus.

26

Selles osas täpsustab kohus, et siseriikliku õiguse kohaselt seisneb peamine erinevus õigusvastase ja tühise vallandamise vahel selles, et esimesel juhul on tööandjal lubatud töötaja tööle ennistamise asemel tööleping üles öelda ja maksta talle vastavat hüvitist, samas kui teisel juhul on tööandja kohustatud töötaja tööle ennistama. Siiski võib tööandja tegevuse lõppemise korral siseriiklik kohus pärast töösuhte lõppemise tuvastamist asendada sellise töötaja tööle ennistamise kohustuse, kelle vallandamine on tunnistatud tühiseks, kohustusega maksta vastavat hüvitist. Kõigil neil juhtudel on tööandja kohustatud maksma töötajale vallandamise vaidlustamise menetluse jooksul saamata jäänud töötasu.

27

Mis puutub Hispaania Kuningriigi kohustusse maksta saamata jäänud töötasu alates 60 tööpäeva möödumisest vallandamise vaidlustamise kuupäevast, siis märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et vastavalt Tribunal Supremo (kõrgem kohus) kohtupraktikale on selle kohustuse peamine õigustatud isik tööandja, kes ei pea kandma kohtumenetluse venimisest tingitud tagajärgi. Üksnes tööandja selle õiguse subrogatsiooni alusel on tööandja maksejõuetuse korral, juhul kui töötajatele ei ole töötasu makstud, töötajatel võimalik LPL artikli 116 lõike 2 alusel taotleda otse Hispaania riigilt asjaomase makse tegemist. Kuna tühise vallandamise korral ei saa tööandja Hispaania riigilt maksmata jäänud töötasu maksmist nõuda, siis ei saa ka sellise vallandamisega seotud töötajad maksejõuetu tööandaja õiguse subrogatsiooni alusel neile maksmata jäänud töötasu riigilt nõuda.

28

Neil asjaoludel otsustas Juzgado de lo Social no1 de Benidorm menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

29

Nende küsimustega, mida tuleb uurida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas siseriiklik õigusnorm, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mille kohaselt võib tööandja nõuda asjaomaselt liikmesriigilt saamata jäänud töötasu maksmist vallandamise vaidlustamise menetluse aja eest alates 60 tööpäeva möödumisest nimetatud vaidlustamisest, ning mille kohaselt juhul, kui tööandja ei ole töötasu maksnud ning on ajutiselt maksevõimetu, võib asjaomane töötaja subrogatsiooni alusel nõuda otse riigilt töötasu maksmist, kuulub direktiivi 2008/94 kohaldamisalasse, kui harta artikliga 20 on selline õigusnorm vastuolus, kuivõrd see on kohaldatav vaid õigusvastase vallandamise juhul, välistades tühise vallandamise juhud, ning kui tühise vallandamise peale esitatud kaebust menetlev siseriiklik kohus võib jätta nimetatud õigusnormi kohaldamata.

30

Kõigepealt tuleb märkida, et kuivõrd liikmesriik võib tunnistada ennast direktiiviga 2008/94 tagatud töötasunõude rahuldamise kohustuse võlgnikuks (vt selle kohta kohtuotsus Gharehveran, C‑441/99, EU:C:2001:551, punkt 39), siis on Hispaania Kuningriik asutanud Fogasa kui garantiiasutuse kooskõlas selle direktiiviga. Euroopa Kohtu valduses olevast toimikust nähtub, et vastavalt töötajate põhimääruse artiklile 33 on Fogasa maksnud põhikohtuasja kaebuse esitajatele muu seas nende vallandamise vaidlustamise menetluse aja eest seadusega ette nähtud piires saamata jäänud töötasu ning vallandamishüvitust, mille nende maksejõuetu tööandja on jätnud tasumata. Sellest toimikust nähtub samuti, et need Fogasa maksed täidavad töötajate minimaalse kaitse tagamise kohustust tööandja maksejõuetuse korral, mida näeb ette direktiiv 2008/94, ning seda tuleb kontrollida eesotsusetaotluse esitanud kohtul.

31

Küsimised puudutavad üksnes töötajate põhimääruse artiklist 57 ja LPL artiklist 116 tulenevat õigust taotleda Hispaania riigilt saamata jäänud töötasu aja eest, mis hakkas kulgema pärast 60 tööpäeva möödumist vallandamise vaidlustamise kuupäevast ning asjaolu, et see õigus on nähtud ette üksnes õigusvastase vallandamise korral, mitte aga tühise vallandamise korral.

32

Tuleb märkida, et neid Hispaania õiguse sätteid tuleb hinnata harta artikli 20 valguses juhul, kui need kuuluvad direktiivi 2008/94 kohaldamisalasse. Harta artikli 51 lõike 1 kohaselt on selle sätted ette nähtud liikmesriikidele üksnes liidu õiguse kohaldamise korral. Sama artikli lõike 2 kohaselt ei laienda harta liidu õiguse reguleerimisala kaugemale senisest pädevusest, ei „lisa liidule uusi pädevusvaldkondi ja ülesandeid [...] ega muuda aluslepingute teistes osades määratletud pädevust ja ülesandeid”. Nii on Euroopa Kohtult palutud tõlgendada liidu õigust hartat arvestades liidule antud pädevuste piires (kohtuotsused McB., C‑400/10 PPU, EU:C:2010:582, punkt 51; Dereci jt., C‑256/11, EU:C:2011:734, punkt 71, ning Siragusa, C‑206/13, EU:C:2014:126, punkt 20).

33

Nagu nähtub harta artiklile 51 antud selgitustest, mida tuleb harta artikli 52 lõike 7 alusel võtta asjakohaselt arvesse, kusjuures selles artiklis 51 ette nähtud rakendamise mõiste kinnitab Euroopa Kohtu praktikat liidu põhiõiguste kui liidu selliste üldiste põhimõtete kohaldatavuse kohta, mis on välja töötatud enne harta jõustumist (kohtuotsused Wachauf, 5/88, EU:C:1989:321, ERT, C‑260/89, EU:C:1991:254, ja Annibaldi, C‑309/96, EU:C:1997:631) ning mille kohaselt liidu õiguskorras tagatud põhiõiguste järgimise kohustus lasub liikmesriikidel üksnes liidu õiguse kohaldamisega seoses (vt selle kohta kohtuotsus Åkerberg Fransson, C‑617/10, EU:C:2013:105, punkt 18).

34

Siinkohal tuleb meenutada, et mõiste „liidu õiguse kohaldamine” harta artikli 51 tähenduses eeldab teatava seose olemasolu liidu õigusakti ja asjaomase siseriikliku meetme vahel, mis ulatub kaugemale sellest, et asjaomaste valdkondade puhul on tegemist naabervaldkondadega või et üks neist valdkondadest avaldab teisele kaudset mõju (vt selle kohta harta jõustumisele eelnenud kohtuotsused Defrenne, 149/77, EU:C:1978:130, punktid 29–32; Kremzow, C‑299/95, EU:C:1997:254, punktid 16 ja 17; Mangold, C‑144/04, EU:C:2005:709, punkt 75, ning kohtuotsus Siragusa, EU:C:2014:126, punkt 24).

35

Nimelt on Euroopa Kohus sedastanud, et liidu põhiõigused ei ole siseriiklike õigusnormide suhtes kohaldatavad, kui asjaomast valdkonda reguleerivad liidu õiguse normid ei näe liikmesriikidele põhikohtuasjas vaidluse all olevas olukorras ette mingeid konkreetseid kohustusi (vt kohtuotsused Maurin, C‑144/95, EU:C:1996:235, punktid 11 ja 12, ning Siragusa, EU:C:2014:126, punktid 26 ja 27).

36

Seda arvestades on Euroopa Kohus juba sedastanud, et EÜ artikkel 13 (nüüd ELTL artikkel 19) ei saanud niisugusena lülitada liidu õiguse kohaldamisalasse põhiõiguste kohaldamiseks liidu õiguse üldiste põhimõtetena siseriiklikku meedet, mis ei olnud hõlmatud selle artikli alusel võetud meetmetega (vt selle kohta kohtuotsused Bartsch, C‑427/06, EU:C:2008:517, punkt 18; Kücükdeveci, C‑555/07, EU:C:2010:21, punkt 25, ja Römer, C‑147/08, EU:C:2011:286, punkt 61). Seetõttu ei saa ainuüksi sel alusel, et siseriiklik meede kuulub valdkonda, milles liidul on pädevusi, asjaomast meedet paigutada liidu õiguse kohaldamisalasse, ning seega muutuda harta kohaldamine võimalikuks (vt selle kohta kohtuotsused Gueye ja Salmerón Sánchez, C‑483/09 ja C‑1/10, EU:C:2011:583, punktid 55, 69 ja 70, ning Pringle, C‑370/12, EU:C:2012:756, punktid 104, 105, 180 ja 181).

37

Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale tuleb selleks, et välja selgitada, kas liikmesriigi õigusnormi puhul on tegemist liidu õiguse kohaldamisega harta artikli 51 tähenduses, teiste tegurite hulgas hinnata, kas asjaomaste siseriikliku õigusnormi eesmärk on liidu õiguse sätte kohaldamine, milline on selle siseriikliku õigusnormi iseloom ja kas see järgib teistsuguseid eesmärke kui liidu õigus, isegi kui see siseriiklik õigusnorm mõjutab liidu õigust vaid kaudselt, ning seda, kas selles valdkonnas on olemas liidu õiguse erinormid, mis võivad seda valdkonda mõjutada (vt kohtuotsused Annibaldi, EU:C:1997:631, punktid 21–23; Iida, C‑40/11, EU:C:2012:691, punkt 79; Ymeraga jt., C‑87/12, EU:C:2013:291, punkt 41, ning Siragusa, EU:C:2014:126, punkt 25).

38

Esiteks, mis puutub põhikohtuasjas käsitletava õigusnormi eesmärkidesse, siis näib Euroopa Kohtule edastatud toimikus sisalduvatest materjalidest ja Hispaania valitsuse poolt kohtuistungil antud selgitustest, et see õigusnorm näeb ette Hispaania riigi vastutuse korra, mis tuleneb kohtukorralduse „puudulikust toimimisest”. Selleks annavad töötajate põhimääruse artikkel 57 ja LPL artikli 116 lõige 1 tööandjale õiguse juhul, kui vallandamise vaidlustamise menetlus kestab üle 60 päeva, taotleda Hispaania riigilt makstud töötasu tasumist aja eest, mis hakkab kulgema pärast 60 tööpäeva möödumist vallandamise vaidlustamise kuupäevast. Kui LPL artikli 116 lõike 2 alusel võib töötaja taotleda otse Hispaania riigilt oma töötasu tasumist, kui tööandja on ajutiselt maksejõuetu ja ei ole veel asjaomast töötasu tasunud, siis on see võimalik tööandjal Hispaania riigi suhtes olemasoleva õiguse subrogatsiooni kaudu.

39

Sellest tuleneb, et LPL artikli 116 lõike 2 eesmärk ei ole tunnustada töötaja töösuhtest tulenevat tema tööandja suhtes esinevat nõuet, millele võib direktiivi 2008/94 artikli 1 lõike 1 alusel olla kohaldatav nimetatud direktiiv, vaid tunnustada muu olemusega õigust, nimelt tööandja õigust taotleda Hispaania riigilt selle kahju hüvitamist, mida ta on kandnud seoses kohtukorralduse „puuduliku toimimisega” ja mis tuleneb asjaolust, et siseriiklikud õigusnormid kohustavad tööandjat maksma vallandamise vaidlustamise menetluse jooksul töötasu. Seega näib, et LPL artikli 116 lõige 2 annab õiguse nõuda välja summa, mis on võrdväärne aja eest, mis hakkab kulgema pärast 60 tööpäeva möödumist vallandamise vaidlustamise kuupäevast, saamata jäänud töötasu summaga, ning see summa on Hispaania seadusandja poolt tööandja suhtes ette nähtud hüvitis, millele töötajal on õigus üksnes subrogatsiooni alusel.

40

Lisaks tuleb märkida, et töötajate põhimääruse artiklist 57 ja LPL artiklist 116 tulenev õigus ei hõlma vallandamise vaidlustamise menetluse algusest esimese 60 tööpäeva jooksul saamata jäänud töötasu. Seega, kuivõrd nendes sätetes ei nähta ette õigust mis tahes tasule juhul, kui vallandamise vaidlustamise menetluse kestus ei ületa 60 tööpäeva, siis ei tagata nendes sätetes töötasu maksmist töösuhte vähemalt kolme viimase kuu pikkuse ajavahemiku eest, mis on ette nähtud direktiivi 2008/94 artiklis 3 ja artikli 4 lõikes 2. See-eest ajavahemikul alates asjaomasest 60. tööpäevast kuni vallandamise õigusvastasust tuvastava kohtuotsuse kättetoimetamiseni hõlmab see õigus kogu töötasu, kehtestamata piiranguid.

41

Põhikohtuasjas käsitletavate õigusnormide sellisest olemusest tulenevalt on nende eesmärk muu kui tagada töötajate minimaalne kaitse tööandja maksejõuetuse korral, mida käsitleb direktiiv 2008/94, nimelt näha ette õigus saada Hispaania riigilt hüvitist kahjulike tagajärgede eest, mis kaasnevad 60 tööpäeva ületava kohtumenetluse kestusega.

42

Kui LPL artikli 116 lõike 2 alusel makstav summa võib ületada Fogasa tagatud töötasunõude summat, siis nähtub Hispaania valitsuse seisukohtadest ühelt poolt, et see asjaolu tuleneb sellest, et nimetatud säte näeb ette õiguse hüvitisele, mille summa ei ole piiratud, eesmärgiga kehtestada Hispaania riigi vastutus kohtumenetluse liialt pika kestuse eest, ning teiselt poolt, et see asjaolu ei väljenda Hispaania seadusandja otsust anda töötajatele Fogasa antava tagatisega võrreldes lisakaitset.

43

Teiseks tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses olevad põhikohtuasja kaebuse esitajate LPL artikli 116 lõike 2 alusel esitatud tasunõuded ei puuduta Fogasa tagatisega hõlmatud ajavahemikku, vaid väljuvad selle tagatise raamidest. Nagu käesoleva kohtuotsuse punktist 30 nähtub, on need töötajad saanud Fogasalt makseid töötasunõuete täitmiseks seadusega ette nähtud maksimumpiires, mis täidavad direktiivis 2008/94 ette nähtud töötajate minimaalse kaitse kohustust tööandja maksejõuetuse korral. Neil asjaoludel ei mõjuta ega piira põhikohtuasja kaebuse esitajatele LPL artikli 116 lõikest 2 tuleneva õiguse andmine minimaalset kaitset, mida Hispaania riik on direktiivi artiklite 3 ja 4 kohaselt Fogasa kaudu neile taganud.

44

Kolmandaks mis puutub direktiivi artikli 11 esimest lõiku, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus oma taotluses viitab, siis märgitakse selles sättes üksnes, et direktiiv 2008/94 „ei piira liikmesriikide õigust kohaldada või kehtestada töötajate jaoks soodsamaid õigus- või haldusnorme”. Arvestades asjaomase sätte sõnastust, mis asub V peatükis „Üld- ja lõppsätted”, ei anta sellega liikmesriikidele õigust liidu õiguse alusel õigusloomeks, vaid selles piirdutakse erinevalt direktiivi I ja II peatükis antavatest õigustest liikmesriikide õiguse tunnustamisega näha siseriiklikus õiguses ette vastavaid soodsamaid norme väljaspool asjaomase direktiiviga loodud süsteemi.

45

Sellest tuleneb, et siseriikliku õiguse norm, nagu on kõne all põhikohtuasjas, milles on antud töötajatele vastav soodsam kaitse liikmesriigi ainupädevust teostades, mida kinnitab direktiivi 2008/94 artikli 11 esimene lõik, ei saa kuuluda selle direktiivi kohaldamisalasse.

46

Peale selle ei saa käesoleva kohtuotsuse punktis 36 osutatud Euroopa Kohtu praktika kohaselt ainuüksi asjaolu, et põhikohtuasjas käsitletav õigusnorm kuulub valdkonda, milles liidul on ELTL artikli 153 lõike 2 alusel pädevusi, muuta harta kohaldamist võimalikuks.

47

Lõpuks tuleb meenutada, et põhiõiguste kaitsmise eesmärk liidu õiguses nii liidu tegevusi kui ka liidu õiguse kohaldamist liikmesriikide poolt puudutavas osas on vältida, et põhiõiguste kaitse, mis võib asjaomaste liikmesriikide õigusest lähtuvalt erineda, ei kahjustaks liidu õiguse ühtsust, ülimuslikkust ja tõhusust (vt selle kohta kohtuotsused Internationale Handelsgesellschaft, 11/70, EU:C:1970:114, punkt 3, Melloni, C‑399/11, EU:C:2013:107, punkt 60, Siragusa, EU:C:2014:126, punktid 31 ja 32). Käesoleva kohtuotsuse punktides 40, 41 ja 43 esitatud kaalutlusi arvestades aga ei kujuta põhikohtuasjas käsitletavad õigusnormid endast sellist ohtu.

48

Kõigi nende asjaolude põhjal ei ole alust käsitada LPL artikli 116 lõiget 2 nii, et sellega kohaldatakse liidu õigust harta artikli 51 lõike 1 tähenduses, ning seetõttu ei saa seda kontrollida seoses hartas, eelkõige selle artiklis 20 ette nähtud tagatistega.

49

Kõiki eespool toodud kaalutlus arvestades tuleb esitatud küsimustele vastata, et siseriiklik õigusnorm, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mille kohaselt võib tööandja nõuda asjaomaselt liikmesriigilt saamata jäänud töötasu maksmist vallandamise vaidlustamise menetluse aja eest alates 60 tööpäeva möödumisest nimetatud vaidlustamisest, ning mille kohaselt juhul, kui tööandja ei ole töötasu maksnud ning on ajutiselt maksevõimetu, võib asjaomane töötaja subrogatsiooni alusel nõuda otse riigilt töötasu maksmist, ei kuulu direktiivi 2008/94 kohaldamisalasse, ning seetõttu ei saa seda kontrollida seoses hartas, eelkõige selle artiklis 20 ette nähtud põhiõigustega.

50

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:

Kõiki eespool toodud kaalutlus arvestades tuleb esitatud küsimustele vastata, et siseriiklik õigusnorm, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mille kohaselt võib tööandja nõuda asjaomaselt liikmesriigilt saamata jäänud töötasu maksmist vallandamise vaidlustamise menetluse aja eest alates 60 tööpäeva möödumisest nimetatud vaidlustamisest, ning mille kohaselt juhul, kui tööandja ei ole töötasu maksnud ning on ajutiselt maksevõimetu, võib asjaomane töötaja subrogatsiooni alusel nõuda otse riigilt töötasu maksmist, ei kuulu Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22 oktoobri 2008. aasta direktiivi 2008/94/EÜ töötajate kaitse kohta tööandja maksejõuetuse korral kohaldamisalasse, ning seetõttu ei saa seda seoses Euroopa Liidu põhiõiguste hartas, eelkõige selle artiklis 20 ette nähtud põhiõigustega kontrollida.